Nõukogu direktiiv 2004/113/EÜ, 13. detsember 2004, meest ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega
Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada raamistik soolise diskrimineerimise vastu võitlemiseks seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, et tagada meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine liikmesriikides.
1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) otsene diskrimineerimine– ühte isikut koheldakse soo tõttu ebasoodsamalt, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras;
b) kaudne diskrimineerimine– väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud;
c) ahistamine– isiku sooga seotud soovimatu käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine;
d) seksuaalne ahistamine– seksuaalse olemusega soovimatu sõnaline mittesõnaline võifüüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.
1. Ühendusele antud volituste piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes, kes pakuvad avalikkusele kättesaadavaid kaupu ja teenuseid, olenemata sellest, kas asjaomased isikud tegutsevad avalikus või erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslikes organites; ning mida pakutakse väljaspool era- ja perekonnaelu valdkondi ja nendega seotud toimingute suhtes.
2. Käesolev direktiiv ei piira isiku vabadust lepingupartneri valimisel, kui partneri valik ei põhine antud isiku sool.
3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata meedia ja reklaami sisu suhtes ega hariduse suhtes.
4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata tööhõive ja elukutsega seotud küsimuste korral. Käesolevat direktiivi ei kohaldata füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kui nendega seotud küsimused on hõlmatud muude ühenduse õigusaktidega.
1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte, et
a)
ei esine otsest soolist diskrimineerimist, sealhulgas naiste ebasoodsamat kohtlemist seoses raseduse ja emadusega;
b)
ei esine kaudset soolist diskrimineerimist.
2. Käesolev direktiiv ei piira naiste kaitset käsitlevate soodsamate sätete kohaldamist seoses raseduse ja emadusega.
3. Käesoleva direktiivi tähenduses peetakse ahistamist ja seksuaalset ahistamist sooliseks diskrimineerimiseks ja seega keelatuks. Seda, kas isik tõrjub sellist käitumist või alistub sellele, ei tohi kasutada alusena kõnealust isikut mõjutava otsuse tegemisel.
4. Korraldust otseseks või kaudseks sooliseks diskrimineerimiseks peetakse diskrimineerimiseks käesoleva direktiivi tähenduses.
5. Käesolev direktiiv ei välista erinevat kohtlemist, kui kaupade ja teenuste pakkumisel ainult või peamiselt ühe sugupoole esindajatele on õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.
1. Liikmesriigid tagavad, et üheski hiljemalt pärast 21. detsembrit 2007 sõlmitud uues lepingus ei põhjusta soo kasutamine tegurina kindlustusmaksete ja hüvitiste arvutamisel kindlustuse ja sellega seotud finantsteenuste valdkonnas erinevusi üksikisikute kindlustusmaksetes ja hüvitistes.
2. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid otsustada enne 21. detsembrit 2007 lubada üksikisikute kindlustusmaksetes ja hüvitistes proportsionaalseid erinevusi, kui soo kasutamine on riski hindamisel määravaks teguriks asjakohaste ja täpsete kindlustusmatemaatiliste ja statistiliste andmete alusel. Asjaomased liikmesriigid teavitad komisjoni ja tagavad, et soo määrava kindlustusmatemaatilise tegurina kasutamisega seotud täpsed andmed kogutakse, avaldatakse ja neid ajakohastatakse korrapäraselt. Liikmesriigid vaatavad oma otsuse läbi viis aastat pärast 21. detsembrit 2007 võttes arvesse artiklis 16 osutatud komisjoni aruannet ja edastavad nimetatud läbivaatamise tulemused komisjonile.
3. Raseduse ja emadusega seotud kulud ei või mingil juhul põhjustada erinevusi üksikisikute kindlustusmaksetes ja hüvitistes.
Liikmesriigid võivad käesoleva lõike järgimiseks vajalike meetmete rakendamist edasi lükata kõige rohkem kuni kaks aastat pärast 21. detsembrit 2007. Sellisel juhul teavitab asjaomane liikmesriik viivitamata komisjoni.
Meeste ja naiste täieliku võrdõiguslikkuse tegelikkuses tagamiseks ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast meetmeid, et ära hoida või heastada sooga seotud halvemusi.
1. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada käesoleva direktiivi sätetest soodsamaid meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvad sätted.
2. Käesoleva direktiivi rakendamine ei loo mingil juhul alust liikmesriikide poolt eelnevalt tagatud diskrimineerimisvastase kaitstuse taseme alandamiseks käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas.
1. Liikmesriigid tagavad, et kõikidel isikutel, kes leiavad, et neid on võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, oleks võimalik kasutada kohtu- ja/või haldusmenetlust, kaasa arvatud liikmesriikide poolt asjakohaseks peetatavatel juhtudel lepitusmenetlust, käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise küsimuses isegi juhul, kui see suhe, millega väidetav diskrimineerimine kaasnes, on lõppenud.
2. Liikmesriigid võtavad oma siseriiklikes õigussüsteemides meetmed, mis on vajalikud kannatanule käesoleva direktiivi tähenduses aset leidnud diskrimineerimise tulemusel tekitatud kahju tegelikuks ja tõhusaks hüvitamiseks või, kui liikmesriigid nii määravad, heastamiseks viisil, mis on hoiatav ja kantud kahjuga proportsionaalne. Eelnevalt kokkulepitud ülemmäär ei piira sellist hüvitamist või heastamist.
3. Liikmesriigid tagavad, et ühingud, organisatsioonid või muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi käesoleva direktiivi sätete järgimise tagamiseks, võiksid kaebuse esitaja nõusolekul esineda tema nimel või tema toetuseks kohtu- ja/või haldusmenetluses, mis toimub käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise küsimuses.
4. Lõiked 1 ja 3 ei piira siseriiklike eeskirjade kohaldamist, mis on seotud võrdse kohtlemise põhimõtte küsimuses menetluse algatamise tähtaegadega.
1. Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma siseriikliku kohtusüsteemiga vajalikud meetmed tagamaks, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanu, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab vastustaja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.
2. Lõige 1 ei takista liikmesriikidel kehtestamast hagejale soodsamaid tõendamisreegleid.
3. Lõiget 1 ei kohaldata kriminaalmenetluste suhtes.
4. Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ka menetluste suhtes, mis on ette nähtud artikli 8 lõikega 3.
5. Liikmesriigid ei pea kohaldama lõiget 1 menetluste suhtes, mille korral juhtumi asjaolude uurimine on kohtu või muu pädeva asutuse ülesanne.
Liikmesriigid võtavad oma siseriiklikus õigussüsteemis meetmed, mis on vajalikud, et kaitsta isikuid mis tahes pahatahtliku kohtlemise või negatiivsete tagajärgede eest, mis on seotud kaebuse või kohtumenetlusega, mille eesmärk on tagada võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.
Võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise eesmärgil toetavad liikmesriigid dialoogi asjakohaste huvirühmadega, kellel on kooskõlas siseriikliku õiguse või tavaga õigustatud huvi kaasa aidata võitlusele soolise diskrimineerimise vastu seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega.
1. Liikmesriigid määravad organi või organid, kelle ülesanne on edendada, analüüsida, jälgida ja toetada kõikide isikute võrdset, soolise diskrimineerimiseta kohtlemist, ja teevad nende asutuste jaoks vajalikud korraldused. Nimetatud organid võivad moodustada osa asutustest, mis siseriiklikul tasandil vastutavad inimõiguste kaitse, üksikisiku õiguste kaitse või võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise eest.
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud organite pädevusse kuulub:
a)
diskrimineerimise pärast kannatanutele sõltumatu abi osutamine diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel, piiramata seejuures kannatanute ja artikli 8 lõikes 3 sätestatud ühingute, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute õigusi;
b)
diskrimineerimist käsitleva sõltumatu uurimise korraldamine;
c)
sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine seoses kõnealuse diskrimineerimise asjaoludega.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte austamine seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega käesoleva direktiivi reguleerimisalas, ning eelkõige:
a)
kõigi võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevate õigus- ja haldusnormide kehtetuks tunnistamine;
b)
mis tahes võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevate lepinguliste sätete, ettevõtete sisekorraeeskirjade ning tulundus- või mittetulundusühingute tegevust reguleerivate eeskirjade tühisus, tühiseks tunnistamine või nende muutmine.
Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende kohaldamise tagamiseks. Ettenähtud sanktsioonid, mis võivad sisaldada kannatanule hüvitise maksmist peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile hiljemalt 21. detsembril 2007 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.
Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud sätted ja juba kehtivad asjakohased sätted tehakse liikmesriikide territooriumil asjaomastele isikutele sobival viisil teatavaks.
1. Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu olemasoleva teabe käesoleva direktiivi kohaldamise kohta hiljemalt 21. detsembril 2009 ja seejärel iga viie aasta tagant.
Komisjon koostab kokkuvõtva aruande, mis sisaldab ülevaadet hetkeseisust liikmesriikides seoses artikliga 5, mis käsitleb soo kasutamist tegurina kindlustusmaksete ja hüvitiste arvutamisel. Komisjon edastab nimetatud aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 21. detsembril 2010 Vajadusel esitab komisjon koos aruandega ettepanekud direktiivi muutmiseks.
2. Komisjoni aruandes võetakse arvesse asjakohaste huvirühmade seisukohti.
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 21. detsembril 2007. Nad edastavad kõnealuste õigusnormide teksti viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid võtavad need meetmed, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Avaldamise ja viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavates valdkondades nende poolt vastuvõetud siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.