Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üleujutusriski hindamise ja maandamise raamistik, mille siht on vähendada ühenduses toimuvate üleujutuste kahjulikke tagajärgi inimeste tervisele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele.
Lisaks direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 2 sätestatud mõistetele „jõgi”, „vesikond”, „alamvesikond” ja „valglapiirkond” kasutatakse käesolevas direktiivis järgmisi mõisteid:
1.
„üleujutus” – sellise maa ajutine kattumine veega, mis ei ole harilikult veega kaetud. See hõlmab jõgede veetaseme tõusust, mägedest pärit tulvaveest ja Vahemere ajutistest vooluveekogudest põhjustatud üleujutusi ning merevee taseme tõusust põhjustatud üleujutusi rannikualadel; see ei pruugi hõlmata kanalisatsioonisüsteemidest tingitud üleujutusi;
2.
„üleujutusrisk” – üleujutuse tõenäosus koos üleujutuse võimalike kahjulike tagajärgedega inimeste tervisele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele.
1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel lähtuvad liikmesriigid direktiivi 2000/60/EÜ artikli 3 lõigetes 1, 2, 3, 5 ja 6 sätestatud korrast.
2. Sellest olenemata võivad liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamiseks:
a)
määrata erinevad pädevad asutused, kui need, mis on määratud vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 3 lõikele 2;
b)
määrata kindlaks rannikualad või eraldiseisvad vesikonnad ning määrata need majandamisüksuse koosseisu, mis erineb vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 3 lõikele 1 määratutest.
Neil juhtudel edastavad liikmesriigid hiljemalt 26. maiks 2010 komisjonile direktiivi 2000/60/EÜ I lisas osutatud teabe. Sel eesmärgil loetakse mis tahet viide pädevatele asutustele ja valglapiirkondadele viiteks käesolevas artiklis osutatud pädevatele asutustele ja majandamisüksusele. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõigist käesoleva lõike kohaselt esitatud andmetes tehtud muudatustest kolme kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist.
1. Liikmesriigid viivad iga nende territooriumil paikneva valglapiirkonna või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuse või rahvusvahelise valglapiirkonna osa kohta läbi üleujutusriski esialgse hindamise käesoleva artikli lõike 2 kohaselt.
2. Üleujutusriski esialgne hindamine viiakse läbi, et olemasoleva või hõlpsasti kättesaadava teabe, näiteks registreeritud andmete ja pikaajalisi arenguid käsitlevate uuringute põhjal, eriti kliimamuutuse mõju kohta üleujutuste esinemisele, hinnata võimalikke riske. Hindamine hõlmab vähemalt järgmist:
a)
valglapiirkonna topograafiline ja maakasutust kirjeldav, sobivas mõõtkavas kaart, millel on vesikondade, alamvesikondade ning olemasolu korral rannikuvööndite piirid;
b)
selliste varasemate üleujutuste kirjeldus, millel olid märkimisväärsed kahjulikud tagajärjed inimeste tervisele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele, mille puhul esineb endiselt sarnaste üleujutuste tõenäosus tulevikus, sealhulgas nende ulatus ja kulgemisteed ning nende kahjuliku mõju hinnang;
c)
varem toimunud ulatuslike üleujutuste kirjeldus, mille puhul on võimalik ette näha tulevaste sarnaste sündmuste märkimisväärseid ohtlikke tagajärgi,
ning olenevalt liikmesriigi konkreetsetest vajadustest hõlmab see järgmist:
d)
hinnang sellele, millised on tulevaste üleujutuste võimalikud kahjulikud tagajärjed inimeste tervisele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele, võttes võimalikult ulatuslikult arvesse selliseid aspekte nagu topograafia, vooluveekogude asukoht ning nende üldised hüdroloogilised ja geomorfoloogilised omadused, sealhulgas lammid kui looduslikud vett kinnipidavad alad, olemasolevate tehislike tulvakaitse infrastruktuuride tõhusus, asustatud alade asukoht, majandustegevuse piirkonnad ja pikaajalised arengud, sealhulgas kliimamuutuste mõju üleujutuste tekkimisele.
3. Rahvusvaheliste valglapiirkondade või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud, teiste liikmesriikidega ühiste majandamisüksuste puhul tagavad liikmesriigid, et asjakohase teabe vahetamine toimub asjaomaste pädevate asutuste vahel.
4. Liikmesriigid lõpetavad üleujutusriski esialgse hindamise 22. detsembriks 2011.
1. Artiklis 4 osutatud üleujutusriski esialgse hindamise tulemuste põhjal määravad liikmesriigid igas valglapiirkonnas või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuses või igas nende territooriumil paiknevas rahvusvahelise valglapiirkonna osas kindlaks need alad, kus liikmesriikide arvates on või mille puhul võib arvata, et seal tekib oluline üleujutusrisk.
2. Rahvusvahelise valglapiirkonna või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud, teise liikmesriigiga ühise majandamisüksuse koosseisu kuuluvate alade määratlemine lõike 1 kohaselt kooskõlastatakse asjaomaste liikmesriikide vahel.
1. Liikmesriigid koostavad valglapiirkonna või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuse tasandil artikli 5 lõike 1 kohaselt määratletud alade kohta kõige sobivamas mõõtkavas üleujutusohu kaardid ja üleujutusriski kaardid.
2. Artiklis 5 määratletud, teiste liikmesriikidega ühiste alade kohta üleujutusohu kaartide ja üleujutusriski kaartide koostamisel vahetatakse asjaomaste liikmesriikide vahel eelnevalt teavet.
3. Üleujutusohu kaardid hõlmavad geograafilisi alasid, kus üleujutused võivad toimuda vastavalt järgmistele stsenaariumitele:
a)
väikese tõenäosusega üleujutused või erakorraliste sündmuste stsenaariumid;
b)
keskmise tõenäosusega üleujutused (tõenäolise kordumise periood ≥ 100 aastat);
c)
vajadusel, suure tõenäosusega üleujutused.
4. Iga lõikes 3 osutatud üleujutuste stsenaariumi kohta esitatakse järgmised andmed:
a)
üleujutuse ulatus;
b)
tulvavee kõrgus või vajaduse korral veetase;
c)
vajadusel voolu kiirus või vastav vooluhulk.
5. Üleujutusriski kaartidel kirjeldatakse võimalikke kahjulikke tagajärgi, mis on seotud lõikes 3 osutatud üleujutuste stsenaariumitega, ning neil on näidatud:
a)
tõenäoline võimalikku kahju kannatavate elanike arv;
b)
võimalikku kahju kannataval alal toimuva majandustegevuse liik;
c)
nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (9) I lisas osutatud käitised, mis võivad üleujutuse korral põhjustada juhuslikku reostust ning direktiivi 2000/60/EÜ IV lisa punkti 1 alapunktides i, iii ja v määratletud kaitsealad, mis võivad kahju kannatada;
d)
muu teave, mida liikmesriik peab vajalikuks, näiteks alad, kus võivad esineda üleujutused, mille vesi sisaldab suures koguses kaasaskantavaid setteid, ja üleujutused, mille vesi sisaldab tahkeid osakesi, ning teave muude oluliste saasteallikate kohta.
6. Liikmesriigid võivad otsustada, et piisava kaitstuse tasemega rannikualade osas piirdub üleujutusohu kaartide koostamine lõike 3 punktis a osutatud stsenaariumiga.
7. Liikmesriigid võivad otsustada, et põhjaveest tulenevate üleujutuste osas piirdub üleujutusohu kaartide koostamine lõike 3 punktis a osutatud stsenaariumiga.
8. Liikmesriigid tagavad, et üleujutusohu kaardid ja üleujutusriski kaardid valmivad 22. detsembriks 2013.
1. Artiklis 6 osutatud kaartide alusel kehtestavad liikmesriigid artikli 5 lõike 1 kohaselt määratletud ja artikli 13 lõike 1 punktiga b hõlmatud alade kohta valglapiirkonna tasandil või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuse tasandil kooskõlastatud üleujutusriski maandamise kavad kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 2 ja 3.
2. Liikmesriigid kehtestavad artikli 5 lõike 1 kohaselt määratletud ja artikli 13 lõike 1 punktiga b hõlmatud aladele üleujutusriski maandamise asjakohased eesmärgid, keskendudes sellele, et vähendada üleujutuste võimalikke kahjulikke tagajärgi inimeste tervisele, keskkonnale, kultuuripärandile ja majandustegevusele, ja keskendudes vajadusel samuti mittestruktuurilistele algatustele ja/või üleujutuste tõenäosuse vähendamisele.
3. Üleujutusriski maandamise kavad hõlmavad meetmeid lõike 2 kohaselt kehtestatud eesmärkide saavutamiseks ning sisaldavad lisa A osas sätestatud osi.
Üleujutusriski maandamise kavades tuleb arvesse võtta asjakohaseid aspekte, näiteks kulusid ja tulusid, üleujutuste ulatust ja kulgemisteid ning alasid, mis võivad üleujutusi kinni pidada, näiteks looduslikud lammid, direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 4 sätestatud keskkonnaalaseid eesmärke, pinnasekaitse ja veemajanduse, ruumiplaneerimise, maakasutuse ja looduskaitse aspekte, laevaliiklust ning sadamate infrastruktuuri.
Üleujutusriski maandamise kavades käsitletakse kõiki üleujutusriski maandamistsükli aspekte, keskendudes ennetusele, kaitsele ja valmisolekule, sealhulgas prognoosimisele ja varajase hoiatuse süsteemidele, ning arvestades konkreetse vesikonna või alamvesikonna omadusi. Üleujutusriski maandamise kavad võivad samuti sisaldada säästvate maakasutustavade edendamist, vee kinnipidamise parandamist ning teatavate alade kontrollitud üleujutamist üleujutuse korral.
4. Ühes liikmesriigis kehtestatud üleujutusriski maandamise kavad ei tohi solidaarsuse huvides sisaldada meetmeid, mis oma ulatuse ja mõju tõttu märkimisväärselt suurendavad üleujutusriske üles- või allavoolu samas vesikonnas või alamvesikonnas asuvate riikide jaoks, välja arvatud juhul, kui meetmed on kooskõlastatud ja asjaomased liikmesriigid on nende osas artikli 8 raames kokkuleppele jõudnud.
5. Liikmesriigid tagavad, et üleujutusriski maandamise kavad koostatakse ja avaldatakse 22. detsembriks 2015.
1. Liikmesriigid tagavad, et täies ulatuses nende territooriumil asuvate valglapiirkondade või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuste kohta koostatakse üks üleujutusriski maandamise kava või mitu valglapiirkonna tasandil kooskõlastatud üleujutusriski maandamise kava.
2. Täies ulatuses ühenduse territooriumil asuva rahvusvahelise valglapiirkonna või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuse puhul tagavad liikmesriigid kooskõlastamise, et koostada üks rahvusvaheline üleujutusriski maandamise kava või mitu üleujutusriski maandamise kava, mis on rahvusvahelise valglapiirkonna tasandil kooskõlastatud. Kui selliseid kavasid ei ole, koostavad liikmesriigid üleujutusriski maandamise kavad, mis hõlmavad vähemalt rahvusvahelise valglapiirkonna neid osi, mis asuvad nende territooriumil, ja mis on rahvusvahelise valglapiirkonna tasandil võimalikult ulatuslikult kooskõlastatud.
3. Ühenduse piire ületava rahvusvahelise valglapiirkonna või artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud majandamisüksuse puhul püüavad liikmesriigid koostada ühe rahvusvahelise üleujutusriski maandamise kava või mitu üleujutusriski maandamise kava, mis on rahvusvahelise valglapiirkonna tasandil kooskõlastatud; kui see ei ole võimalik, kohaldatakse nende territooriumil asuvate rahvusvahelise valglapiirkonna osade suhtes lõiget 2.
4. Lõigetes 2 ja 3 viidatud üleujutusriski maandamise kavasid täiendavad, kui ühise alamvesikonnaga riigid peavad seda vajalikuks, üksikasjalikumad üleujutusriski maandamise kavad, mis kooskõlastatakse rahvusvaheliste alamvesikondade tasandil.
5. Kui liikmesriik leiab probleemi, mis mõjutab tema vetega seotud üleujutusriski maandamist, mida kõnealune liikmesriik ei saa lahendada, võib ta probleemist teatada komisjonile ja teistele asjaomastele liikmesriikidele ning anda soovitusi selle probleemi lahendamiseks.
Komisjon vastab liikmesriigi teatele või soovitusele kuue kuu jooksul.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed käesoleva direktiivi ja direktiivi 2000/60/EÜ kohaldamise kooskõlastamiseks, keskendudes tõhususe suurendamise, teabevahetuse parandamise ning sünergia ja kasu saavutamise võimalustele, võttes arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 4 sätestatud keskkonnaalaseid eesmärke. Eelkõige:
1)
esimeste üleujutusohu kaartide ja üleujutusriski kaartide koostamine ja nende edasine läbivaatamine, millele on osutatud käesoleva direktiivi artiklites 6 ja 14, viiakse läbi selliselt, et neis sisalduv teave on kooskõlas vastavalt direktiivile 2000/60/EÜ esitatava teabega. Kaardid kooskõlastatakse direktiivi 2000/60/EÜ artikli 5 lõikes 2 sätestatud läbivaatamistega ja võidakse nendega ühendada;
2)
esimeste üleujutusriski maandamise kavade koostamine ja nende edasine läbivaatamine, millele on viidatud käesoleva direktiivi artiklites 7 ja 14, kooskõlastatakse ja võidakse ühendada direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 lõikes 7 sätestatud vesikondade majandamiskavade läbivaatamisega;
3)
käesoleva direktiivi artiklis 10 sätestatud kõigi huvitatud poolte aktiivne osalemine kooskõlastatakse vajadusel direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 14 sätestatud huvitatud poolte aktiivse osalemisega.
1. Komisjon võib artikli 12 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetluse korras kehtestada tehnilisi vorminguid komisjonile edastavate andmete edastamiseks ning töötlemiseks, sealhulgas statistiliste ja kartograafiliste andmete osas. Tehnilised vormingud tuleks kehtestada vähemalt kaks aastat enne vastavalt artikli 4 lõikes 4, artikli 6 lõikes 8 ja artikli 7 lõikes 5 sätestatud tähtaegu, võttes arvesse kehtivaid norme ja asjaomaste ühenduse õigusaktidega kehtestatud vorminguid.
2. Arvestades läbivaatamise ja ajakohastamise tähtaegu võib komisjon teaduse ja tehnika arenedes lisa kohandada.
Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
1. Komisjoni abistab direktiivi 2000/60/EÜ artikli 21 kohaselt asutatud komitee.
2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
1. Liikmesriigid võivad otsustada loobuda artiklis 4 osutatud üleujutusriski esialgsest hindamisest nende vesikondade, alamvesikondade või rannikualade puhul:
a)
mille osas nad on juba riskihindamise läbi viinud ja enne 22. detsembrit 2010 järeldanud, et seal juba on või võib arvata, et tekib oluline üleujutusrisk, millest tulenevalt arvatakse ala artikli 5 lõikes 1 osutatud alade hulka, või
b)
mille kohta nad on otsustanud enne 22. detsembrit 2010 koostada üleujutusohu kaardid ja üleujutusriski kaardid ning kehtestada üleujutusriski maandamise kavad kooskõlas käesoleva direktiivi asjaomaste sätetega.
2. Liikmesriigid võivad otsustada kasutada enne 22. detsembrit 2010 lõpetatud üleujutusohu kaarte ja üleujutusriski kaarte, kui nendele on kantud artiklis 6 sätestatud nõuetega samaväärne teave.
3. Liikmesriigid võivad otsustada kasutada enne 22. detsembrit 2010 lõpetatud üleujutusriski maandamise kavasid, tingimusel, et nende kavade sisu on samaväärne artiklis 7 sätestatud nõuetega.
4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamine ei piira artikli 14 kohaldamist.
1. Üleujutusriski esialgne hinnang või artikli 13 lõikes 1 viidatud hindamine ja otsused vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse 22. detsembriks 2018 ja seejärel iga kuue aasta tagant.
2. Üleujutusohu kaardid ja üleujutusriski kaardid vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse 22. detsembriks 2019 ja seejärel iga kuue aasta tagant.
3. Üleujutusriski maandamise kava(d), sealhulgas lisa B osas loetletud osad, vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse 22. detsembriks 2021 ja seejärel iga kuue aasta tagant.
4. Lõigetes 1 ja 3 viidatud läbivaatuste käigus arvestatakse kliimamuutuste tõenäolist mõju üleujutuste esinemisele.
1. Liikmesriigid teevad komisjonile kättesaadavaks artiklites 4, 6 ja 7 viidatud üleujutusriski esialgsed hinnangud, üleujutusohu kaardid, üleujutusriski kaardid ja üleujutusriski maandamise kavad ning samuti nende läbivaadatud versioonid ja vajadusel nende ajakohastatud versioonid kolme kuu jooksul pärast vastavalt artikli 4 lõikes 4, artikli 6 lõikes 8, artikli 7 lõikes 5 ja artiklis 14 sätestatud kuupäevi.
2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni vastavalt artikli 13 lõigetele 1, 2 ja 3 tehtud otsustest ja avalikustavad asjaomase teabe vastavalt artikli 4 lõikes 4, artikli 6 lõikes 8 ja artikli 7 lõikes 5 nimetatud kuupäevadeks.
Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta hiljemalt 22. detsembriks 2018 ning seejärel iga kuue aasta tagant. Aruande koostamisel võetakse arvesse kliimamuutuste mõju.
1. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 26. novembrit 2009. Nad teavitavad sellest komisjoni.
Kui liikmesriigid need meetmed võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.