Direktiivi 97/67/EÜ muudetakse järgmiselt.
1.
Artikkel 1 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 1
Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühiseeskirjad, mis käsitlevad järgmist:
—
postiteenuste osutamise tingimused;
—
universaalse postiteenuse osutamine ühenduses;
—
universaalteenuste rahastamine tingimustel, mis tagavad nende teenuste järjepideva osutamise;
—
universaalteenuse osutamise hinnakujunduse põhimõtted ja selle raamatupidamisarvestuse läbipaistvus;
—
universaalteenuse osutamiseks kvaliteedistandardite kehtestamine ja süsteemi loomine, et tagada kõnealuste standardite järgimine;
—
tehniliste standardite ühtlustamine;
—
sõltumatute siseriiklike reguleerivate asutuste loomine.”.
2.
Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:
a)
punkt 1 asendatakse järgmisega:
„1.
„postiteenused” – teenused, mis hõlmavad postisaadetiste kogumist, sorteerimist, transporti ja jaotamist;”;
b)
lisatakse järgmine punkt:
„1a.
„postiteenuse osutaja” – ettevõtja, kes osutab ühte või mitut postiteenust;”;
c)
punktis 2 asendatakse sõnad „avalik postivõrk” sõnaga „postivõrk”;
d)
punkt 3 asendatakse järgmisega:
„3.
„juurdepääsupunktid” – füüsilised rajatised, sealhulgas avalikult kasutatavatel teedel või postiteenuse osutaja või osutajate ruumides asuvad avalikud postkastid, kuhu saatjad võivad jätta postivõrgu kaudu kätte toimetatavad postisaadetised;”;
e)
punkt 4 asendatakse järgmisega:
„4.
„kogumine” – postisaadetiste kogumine postiteenuse osutaja poolt;”;
f)
punkt 6 asendatakse järgmisega:
„6.
„postisaadetis” - valmissaadetis, mille postiteenuste osutaja toimetab adressaadile. Lisaks kirjasaadetistele võivad selle alla kuuluda näiteks raamatud, kataloogid, ajalehed, perioodikaväljaanded ja postipakid, mis sisaldavad kaubandusliku väärtusega või ilma kaubandusliku väärtuseta kaupu;”;
g)
punkt 8 jäetakse välja;
h)
punkt 12 jäetakse välja;
i)
punkt 13 asendatakse järgmisega:
„13.
„universaalteenuse osutaja” – liikmesriigis universaalset postiteenust või selle osi osutav avalik-õiguslik või eraõiguslik postiteenuse osutaja, kelle andmed on esitatud komisjonile kooskõlas artikliga 4;”;
j)
punkt 14 asendatakse järgmisega:
„14.
„load” – igasugune luba, milles on märgitud postisektoris ette nähtud õigused ja kohustused ning millega võimaldatakse ettevõtjatel osutada postiteenuseid ja vajaduse korral rajada võrke kõnealuste teenuste osutamiseks ja/või juhtida nende tööd ning mis antakse välja järgmiselt määratletud üldloana või üksikloana:
—
„üldluba” – luba, mida reguleeritakse „tüüploa” või üldkohaldatavate õigusaktidega ja mille puhul pole oluline, kas selliseks reguleerimiseks on vajalik registreerimise või teavitamise kord, ning mille puhul asjaomane postiteenuse osutaja ei pea saama siseriikliku reguleeriva asutuse selgesõnalist otsust enne kõnesolevast loast tulenevate õiguste kasutamist;
—
„üksikluba” – luba, mille annab siseriiklik reguleeriv asutus ja millega antakse postiteenuse osutajale eriõigused või millega kohaldatakse sellise ettevõtja tegevuse suhtes lisaks üldloale vajaduse korral erikohustusi, kui postiteenuse osutajal ei ole õigust kasutada asjaomaseid õigusi seni, kuni ta on saanud siseriikliku reguleeriva asutuse otsuse;”;
k)
punkt 17 asendatakse järgmisega:
„17.
„kasutaja” – postiteenuse osutamisest saatja või adressaadina kasu saav füüsiline või juriidiline isik;”;
l)
punkt 19 asendatakse järgmisega:
„19.
„olulised nõuded” – mittemajanduslikud üldpõhjused, mille tõttu liikmesriik võib olla sunnitud kehtestama postiteenuste osutamise tingimused. Kõnealusteks põhjusteks on postisaladus, võrgu turvalisus ohtlike kaupade veol, õigus- ja haldusnormide ja/või tööturu osapoolte vahelise kollektiivlepinguga ühenduse ja siseriikliku õigusega kooskõlas kehtestatud töötingimuste ja sotsiaalkindlustusskeemide järgimine ning vajaduse korral andmekaitse, keskkonnakaitse ja regionaalplaneerimine. Andmekaitse võib hõlmata isikuandmete kaitset, edastatud või salvestatud teabe konfidentsiaalsust ja eraelu puutumatuse kaitset;”;
m)
lisatakse järgmine lõige:
„20.
„üksiksaadetise tasuga postiteenused” – postiteenused, mille üksikpostisaadetise tasu on kindlaks määratud universaalteenuse osutaja või osutajate tüüptingimustes.”.
3.
Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:
a)
lõike 3 esimene lõik asendatakse järgmisega:
„3. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et universaalteenus oleks tagatud vähemalt viiel tööpäeval nädalas, välja arvatud erandlikel asjaoludel või geograafilistel eritingimustel, vähemalt järgmises ulatuses:
—
üks kogumine;
—
üks kättetoimetamine kõigile füüsilistele isikutele kodudesse või juriidilistele isikutele nende tööruumidesse või siseriikliku reguleeriva asutuse kindlaksmääratud erandtingimustel üks kättetoimetamine asjakohasesse kohta.”;
b)
lõige 5 asendatakse järgmisega:
„5. Siseriiklikud reguleerivad asutused võivad suurendada universaalteenusega hõlmatud postipakkide kaalupiirangut kuni 20 kilogrammini ja kehtestada kõnealuste pakkide uksest ukseni kättetoimetamise erikorra.
Olenemata ühes liikmesriigis universaalteenusega hõlmatud postipakkidele kehtestatud kaalupiirangust tagavad liikmesriigid oma territooriumil teisest liikmesriigist saabunud kuni 20-kilogrammiste postipakkide kättetoimetamise.”;
c)
lõige 6 asendatakse järgmisega:
„6. Kõnealuste postisaadetiste miinimum- ja maksimummõõtmed on sätestatud Ülemaailmse Postiliidu vastuvõetud asjakohastes sätetes.”.
4.
Artikkel 4 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 4
1. Iga liikmesriik tagab universaalteenuse osutamise ning teatab komisjonile nimetatud kohustuse täitmiseks võetud meetmetest. Artiklis 21 osutatud komiteed teavitatakse meetmetest, mida liikmesriigid võtavad universaalteenuse osutamise tagamiseks.
2. Liikmesriigid võivad määrata universaalteenuse osutajaks ühe või mitu ettevõtjat, katmaks kogu riigi territooriumi. Liikmesriigid võivad määrata eri ettevõtjaid universaalteenuse eri elementide osutamiseks ja/või riigi territooriumi eri osade katmiseks. Kui nad seda teevad, siis määravad kooskõlas ühenduse õigusega nende kohustused ja neile antud õigused ning avaldavad need kohustused ja õigused. Eelkõige võtavad liikmesriigid meetmeid, et universaalteenuse osutaja määramise tingimused põhineksid läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetel, tagades seeläbi universaalteenuse osutamise järjepidevuse, võttes arvesse selle ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast.
Liikmesriigid teatavad komisjonile, kelle nad on määranud universaalteenuse osutajaks või osutajateks. Universaalteenuse osutaja määramine vaadatakse korrapäraselt läbi ja seda analüüsitakse käesolevas artiklis sätestatud tingimuste ja põhimõtete taustal. Liikmesriigid tagavad siiski, et kõnealuse määramise kestvus on investeeringutasuvuse seisukohast piisav.”.
5.
Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:
„2. Lõike 1 sätted ei välista meetmeid, mida liikmesriigid võtavad kooskõlas asutamislepingus, eelkõige selle artiklites 30 ja 46 tunnustatud nõuetega, mis on seotud avalike huvidega ning käsitlevad muu hulgas kõlblust, avalikku julgeolekut, sealhulgas kriminaaluurimist, ja avalikku korda.”.
6.
Artikkel 6 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 6
Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et universaalteenuse osutaja annab või osutajad annavad kasutajatele ja postiteenuste osutajatele korrapäraselt piisavalt üksikasjalikku ja ajakohast teavet pakutava universaalteenuse eripära, eelkõige kõnealustele teenustele juurdepääsu üldtingimuste, tasude ja kvaliteedistandardite taseme kohta. Nimetatud teave avaldatakse sobival viisil.
Liikmesriigid teatavad komisjonile esimese lõigu kohaselt avaldatava teabe kättesaadavaks tegemise viisi.”.
7.
3. peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:
„Universaalteenuste rahastamine”.
8.
Artikkel 7 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 7
1. Liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud vahenditest või muid asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.
2. Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused riigihankemenetluste suhtes kohaldatavate eeskirjade ja normide kohaselt, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) (*1) sätestatud võistlevate läbirääkimiste või läbirääkimisega menetluse kohaselt, kas lepinguteate avaldamisega või mitte.
3. Kui liikmesriik teeb kindlaks, et universaalteenuse osutamise kohustused, nagu need on sätestatud käesolevas direktiivis, on seotud netokuludega, mis on arvutatud I lisa arvesse võttes, ning kujutavad endast universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglast rahalist koormust, võib ta võtta kasutusele:
a)
mehhanismi, millega maksta asjaomasele ettevõtjale või asjaomastele ettevõtjatele hüvitist riigi vahenditest, või
b)
mehhanismi universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu teenuste osutajate ja/või kasutajate vahel jagamiseks.
4. Kui netokulu jagatakse lõike 3 punkti b kohaselt, võib liikmesriik luua hüvitusfondi, mida võib rahastada teenuse osutajate ja/või kasutajate poolt tehtud maksetest ning mida sellel eesmärgil haldab abisaajast või -saajatest sõltumatu organ. Liikmesriigid võivad teenuse osutajatele artikli 9 lõike 2 kohaselt loa andmise tingimuseks seada kohustuse teha kõnealusesse fondi rahaline osamakse või täita universaalteenuse osutamise kohustusi. Sellisel viisil võib rahastada artiklis 3 sätestatud universaalteenuse osutaja või osutajate universaalteenuse osutamise kohustusi.
5. Liikmesriigid tagavad, et hüvitusfondi asutamisel ning lõigetes 3 ja 4 osutatud rahaliste osamaksete suuruse kindlaksmääramisel järgitakse läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Kooskõlas lõigetega 3 ja 4 tehtud otsused põhinevad objektiivsetel ja kontrollitavatel kriteeriumidel ning need avalikustatakse.
(*1)
ELT L 134, 30.4.2004, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud nõukogu direktiiviga 2006/97/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 107).”."
9.
4. peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:
„Postiteenuste osutamise ja võrgule juurdepääsu tingimused”.
10.
Artikkel 9 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 9
1. Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kasutusele võtta üldload määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine.
2. Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kehtestada loa andmise korra, sealhulgas üksiklubade andmise määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine ja universaalteenuse osutamine.
Lubade andmise korral võidakse:
—
seada tingimuseks universaalteenuse osutamise kohustus;
—
vajaduse korral ja kui see on õigustatud, kehtestada asjaomaste teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamisega seotud nõuded;
—
vajaduse korral seada tingimuseks artiklis 7 osutatud kulude jagamise mehhanismidesse rahalise osamakse tegemise kohustus, kui universaalteenuse osutamine on seotud netokuludega ning on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglaseks koormaks;
—
vajaduse korral seada tingimuseks kohustus teha rahalisi osamakseid artiklis 22 osutatud siseriikliku reguleeriva asutuse tegevuskuludesse;
—
vajaduse korral seada tingimuseks kohustus järgida siseriiklikes õigusaktides sätestatud töötingimusi.
Esimeses taandes ja artiklis 3 osutatud kohustusi ja nõudeid võib kehtestada üksnes määratud universaalteenuse osutajate suhtes.
Välja arvatud ettevõtjate puhul, kes on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuse osutajateks, ei tohi antud load:
—
olla arvuliselt piiratud;
—
kehtida universaalteenuse samade elementide ega riigi territooriumi samade osade suhtes, kehtestada samal ajal universaalteenuse osutamise kohustust ja jagamismehhanismi osamaksete tegemise kohustust;
—
dubleerida tingimusi, mis kehtivad ettevõtjatele muude siseriiklike õigusaktide kohaselt, mis ei käsitle konkreetset valdkonda;
—
kehtestada tehnilisi ega tegutsemistingimusi peale nende, mis on vajalikud käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks.
3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud kord, kohustused ja nõuded on läbipaistvad, kättesaadavad, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed, täpsed ja üheselt mõistetavad, tehakse eelnevalt avalikuks ning põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel. Liikmesriigid tagavad, et loa taotlejale põhjendatakse täielikku või osalist keeldumist loa väljaandmisest või loa täielikku või osalist tühistamist, ning nad kehtestavad kaebemenetluse.”.
11.
Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepanekul ning asutamislepingu artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95 alusel vastu vajalikud meetmed, et ühtlustada artiklis 9 osutatud korda, millega reguleeritakse postiteenuste osutamist üldsusele ärilisel eesmärgil.”.
12.
Artikkel 11 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 11
Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepanekul ja asutamislepingu artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95 alusel vastu vajalikud ühtlustamismeetmed tagamaks, et kasutajatel ja postiteenuse osutajal või osutajatel on läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääs postivõrgule.”.
13.
Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 11a
Kui on vaja kaitsta kasutajate huve ja/või edendada tõhusat konkurentsi ning arvestades oma riigi tingimusi ja siseriiklikke õigusakte, tagavad liikmesriigid läbipaistvad, mittediskrimineerivad juurdepääsutingimused postiinfrastruktuuri osadele või postiteenustele, mis kuuluvad universaalteenuse kohaldamisalasse, nagu näiteks postiindeksite süsteem, aadresside andmebaas, nimekastid, kättetoimetamiskastid, teave aadressi muutmise kohta, saadetiste ümbersuunamise teenus ja saatjale tagastamise teenus. See säte ei piira liikmesriikide õigust võtta meetmeid juurdepääsu tagamiseks postivõrgule läbipaistvate, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate tingimuste alusel.”.
14.
Artikkel 12 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 12
Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et kõigi universaalteenuse alla kuuluvate teenuste tasude puhul peetakse kinni järgmistest põhimõtetest:
—
tasud on taskukohased kõikidele kasutajatele geograafilisest asukohast olenemata ning siseriiklikke eritingimusi arvestades on kasutajatel juurdepääs osutatavatele teenustele. Liikmesriigid võivad säilitada või võtta kasutusele pimedatele või vaegnägijatele ette nähtud tasuta postiteenused;
—
tasud on kulupõhised ning motiveerivad tõhusa universaalteenuse osutamist. Liikmesriigid võivad avaliku huviga seotud põhjustel otsustada, et kogu riigi territooriumil ja/või piiriülese saatmise puhul kohaldatakse ühtset tasu üksiksaadetise tasuga postiteenuste ja muude postisaadetiste puhul;
—
ühtse tasu kohaldamine ei välista universaalteenuse osutaja või osutajate õigust sõlmida kasutajatega tasusid käsitlevaid üksiklepinguid;
—
tasud on läbipaistvad ja mittediskrimineerivad;
—
kui universaalteenuse osutajad kohaldavad eritasusid näiteks ettevõtjate, massposti saatjate või eri kasutajatelt saadud posti koondajate suhtes, peavad nad järgima läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid nii tasude kui nendega seotud tingimuste osas. Tasusid koos nendega seotud tingimustega kohaldatakse võrdselt nii erinevate kolmandate isikute kui kolmandate isikute ja samaväärseid teenuseid pakkuvate universaalteenuse osutajate vahel. Kõik sellised tasud on kättesaadavad samuti kasutajatele, eelkõige üksikkasutajatele ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kes postitavad sarnaste tingimuste kohaselt.”.
15.
Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:
a)
lõiked 1, 2 ja 3 asendatakse järgmisega:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et universaalteenuse osutajate raamatupidamisarvestus toimub käesoleva artikli sätete kohaselt.
2. Universaalteenuse osutaja peab või osutajad peavad sisemistes raamatupidamissüsteemides eraldi arvestust, et teha selget vahet kõikide universaalteenuse alla kuuluvate ja mittekuuluvate teenuste ja toodete vahel. Sellist eraldi arvestust kasutavad liikmesriigid universaalteenuse netokulude arvutamisel. Kõnealune asutusesisene raamatupidamissüsteem põhineb järjepidevalt kohaldatavatel ja objektiivselt põhjendatud kuluarvestuspõhimõtetel.
3. Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, jaotatakse kulud lõikes 2 osutatud raamatupidamissüsteemides järgmiselt:
a)
kulud, mida saab otse seostada konkreetse teenuse või tootega, omistatakse sellele teenusele või tootele;
b)
üldkulud, s.o kulud, mida ei saa otse omistada konkreetsele teenusele või tootele, jaotatakse järgmiselt:
i)
võimaluse korral jaotatakse üldkulud nende päritolu otsese analüüsi põhjal;
ii)
kui otsene analüüs ei ole võimalik, jaotatakse üldkulude kategooriad, kasutades nende kaudset seost mõne teise kulukategooriaga või kulukategooriate rühmaga, mida saab otse omistada või jaotada; kaudne seos põhineb võrreldavatel kulustruktuuridel;
iii)
kui ei suudeta leida otsest ega kaudset kulude jaotamise viisi, jaotatakse kulukategooria üldise jaotusteguri alusel, mille arvutamisel kasutatakse ühelt poolt kõigi otseselt või kaudselt omistatud või jaotatud kulude ja iga üksiku universaalteenuse suhet ning teiselt poolt kõigi otseselt või kaudselt omistatud või jaotatud kulude ja muude teenuste suhet;
iv)
üldkulud, mis on vajalikud nii universaalteenuste kui muude teenuste osutamiseks, jaotatakse vastavalt; samasuguseid kulutegureid tuleb kohaldada nii universaalteenuste kui muude teenuste suhtes.”;
b)
lõige 8 asendatakse järgmisega:
„8. Kui teatav liikmesriik ei ole kasutanud artikli 7 kohaselt lubatud universaalteenuse osutamise rahastamise mehhanismi ning kui siseriiklik reguleeriv asutus veendub, et mitte ükski kõnealuse liikmesriigi universaalteenuse osutaja ei saa varjatult või muul viisil riigiabi ning et turul on täielik konkurentsiolukord, võib siseriiklik reguleeriv asutus teha otsuse mitte kohaldada käesoleva artikli nõudeid.”;
c)
lisatakse järgmised lõiked:
„9. Käesolevat artiklit võib siiski kohaldada enne täieliku turu avamise lõpptähtpäeva määratud universaalteenuse osutaja suhtes, kui ei ole määratud ühtegi teist universaalteenuse osutajat või teisi universaalteenuse osutajaid. Siseriiklik reguleeriv asutus teavitab komisjoni eelnevalt mis tahes sellisest otsusest.
10. Liikmesriigid võivad nõuda neilt postiteenuse osutajatelt, kellel on kohustus teha makseid hüvitusfondi, fondi toimimise tagamiseks nõuetekohase raamatupidamisarvestuse lahususe kehtestamist.”.
16.
Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:
a)
kolmanda lõigu teine taane asendatakse järgmisega:
„—
Euroopa Parlament ja nõukogu ühendusesiseste rahvusvaheliste postiteenuste korral (vt II lisa). Edaspidi kohandatakse kõnealuseid standardeid tehnika arengu ja turusuundumustega vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”;
b)
neljas lõik asendatakse järgmisega:
„Välisasutused, kellel puudub side universaalteenuse osutajatega, kontrollivad vähemalt kord aastas sõltumatult teenuste osutamist standardtingimustes, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele, ja avaldavad vähemalt kord aastas aruanded kontrolli tulemuste kohta.”.
17.
Artikli 18 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:
„1. Kooskõlas artikliga 16 on ühendusesiseste rahvusvaheliste postiteenuste kvaliteedistandardid sätestatud II lisas.
2. Kui infrastruktuuriga seotud või geograafilised eritingimused nõuavad, võivad siseriiklikud reguleerivad asutused teha erandeid II lisas sätestatud kvaliteedistandarditest. Kui siseriiklikud reguleerivad asutused teevad sellised erandid, teatavad nad sellest viivitamata komisjonile. Komisjon esitab artiklis 21 osutatud komiteele teavitamiseks aastaaruande eelmise 12 kuu jooksul saadud teatiste kohta.”.
18.
Artikkel 19 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 19
1. Liikmesriik tagab, et kõik postiteenuste osutajad teevad kättesaadavaks kasutajate kaebuste, eelkõige postisaadetiste kaotsimineku, varguse ja rikkumisega või teenuse kvaliteedistandarditele mittevastavusega seotud kaebuste lahendamise läbipaistva, lihtsa ja odava menetluse (sealhulgas menetluse selle väljaselgitamiseks, kes vastutab juhtudel, millesse on kaasatud rohkem kui üks ettevõtja), ilma et see piiraks hüvitamisskeeme käsitlevate rahvusvaheliste ja siseriiklike sätete kohaldamist.
Liikmesriik võtab meetmed, et esimeses lõigus osutatud menetlused võimaldaksid õiglast ja kiiret vaidluste lahendamist ning et oleks ette nähtud süsteem kulude ja/või kahju hüvitamiseks, kui olukord seda nõuab.
Liikmesriigid ergutavad sõltumatu kohtuvälise korra arendamist postiteenuste osutajate ning kasutajate vaheliste vaidluste lahendamiseks.
2. Ilma et see piiraks teisi siseriiklike või ühenduse õigusaktide kohaseid edasikaebamisvõimalusi või õiguskaitsevahendeid, tagab liikmesriik, et kasutajad, kes tegutsevad iseseisvalt või, kui see on siseriiklike õigusaktide kohaselt lubatud, koos kasutajate ja/või tarbijate huve esindavate organisatsioonidega, võivad anda siseriiklikule pädevale asutusele lahendamiseks juhtumeid, mille puhul kasutajate kaebust universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvaid postiteenuseid osutavale ettevõtjatele ei ole rahuldavalt lahendatud.
Artikli 16 kohaselt tagab liikmesriik, et universaalteenuse osutajad ja vajaduse korral ettevõtjad, kes osutavad universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseid, avaldavad koos oma tegevuse järelevalve aastaaruandega teabe kaebuste arvu ning nende lahendamise viisi kohta.”.
19.
Artikkel 21 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 21
1. Komisjoni abistab komitee.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”.
20.
Artikkel 22 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 22
1. Iga liikmesriik määrab postisektoris ühe või mitu siseriiklikku reguleerivat asutust, kes on postiettevõtjatest juriidiliselt eraldatud ja oma tegevuses sõltumatud. Liikmesriik, kes säilitab omandi või kontrolli postiteenuste osutajate üle, tagab reguleerivate funktsioonide tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või juhtimisega seotud tegevustest.
Liikmesriigid teatavad komisjonile, millised siseriiklikud reguleerivad asutused nad on määranud täitma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid. Nad avaldavad siseriikliku reguleeriva asutuse ülesanded kergesti kättesaadaval kujul, eriti kui need ülesanded on määratud enam kui ühele asutusele. Liikmesriigid tagavad vajaduse korral konsulteerimise ja koostöö ühiste huvidega seotud küsimustes nende asutuste ning konkurentsiseaduse ja tarbijakaitseseaduse rakendamise eest vastutavate asutuste vahel.
2. Siseriiklike reguleerivate asutuste konkreetne ülesanne on tagada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine, kehtestades eelkõige järelevalve- ja reguleerimismenetlused universaalteenuse osutamise tagamiseks. Neile võidakse panna ka vastutus konkurentsieeskirjade täitmise tagamise eest postisektoris.
Siseriiklikud reguleerivad asutused teevad omavahel tihedat koostööd ja annavad vastastikust abi, et hõlbustada käesoleva direktiivi rakendamist olemasolevates asjakohastes asutustes.
3. Liikmesriigid tagavad, et siseriiklikul tasandil oleksid tõhusad mehhanismid, mille kaudu kasutajad või postiteenuse osutajad, keda siseriikliku reguleeriva asutuse otsus puudutab, saavad esitada kõnealuse otsuse peale kaebuse pooltest sõltumatule kaebusi käsitlevale organile. Kuni sellise kaebuse lahendamiseni kehtib siseriikliku reguleeriva asutuse otsus, kui kaebusi käsitlev organ ei otsusta teisiti.”.
21.
Lisatakse järgmine peatükk:
„9.a PEATÜKK
Teabe esitamine
Artikkel 22a
1. Liikmesriigid tagavad, et postiteenuse osutajad edastavad eeskätt siseriiklikele reguleerivatele asutustele kogu teabe, sealhulgas finantsteabe ning teabe universaalteenuse osutamise kohta, mis on vajalik:
a)
siseriiklikule reguleerivale asutusele, et tagada vastavus käesoleva direktiivi sätetega või käesoleva direktiivi alusel tehtud otsustega;
b)
selgelt määratletud statistilisteks eesmärkideks.
2. Postiteenuse osutajad edastavad siseriikliku reguleeriva asutuse nõudmise korral asjaomase teabe viivitamata ja vajaduse korral konfidentsiaalsena ette nähtud tähtaegadeks ning nii üksikasjalikult, kui siseriiklik reguleeriv asutus seda nõuab. Siseriikliku reguleeriva asutuse nõutav teave peab olema ülesannete täitmise seisukohast proportsionaalne. Siseriiklik reguleeriv asutus peab põhjendama oma teabenõuet.
3. Liikmesriigid tagavad, et siseriiklikud reguleerivad asutused esitavad komisjonile nõudmisel piisava ja asjakohase teabe, mida komisjon vajab käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.
4. Kui siseriiklik reguleeriv asutus peab teavet konfidentsiaalseks ärisaladusi käsitlevate ühenduse või siseriiklike normide kohaselt, säilitavad komisjon ja asjaomased siseriiklikud reguleerivad asutused sellise konfidentsiaalsuse.”.
22.
Artikkel 23 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 23
Komisjon esitab iga nelja aasta tagant ja esimene kord hiljemalt 31. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, sealhulgas asjakohase teabe kõnealuse sektori arengu, eelkõige majandus-, sotsiaal-, tööhõive- ja tehnoloogiaaspektide kohta ning teenuse kvaliteedi kohta. Aruandele lisatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule vajaduse korral tehtavad ettepanekud.”.
23.
Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 23a
Komisjon abistab liikmesriike käesoleva direktiivi rakendamisel, sealhulgas universaalteenuse mis tahes netokulu arvutamisel.”.
24.
Artiklid 24, 25, 26 ja 27 jäetakse välja.
25.
I lisana lisatakse järgmine tekst:
„I LISA
Universaalteenuse netokulu (selle olemasolu korral) arvutamise juhised
A osa: Universaalteenuse osutamise kohustuste määratlus
Universaalteenuse osutamise kohustused tähendavad liikmesriigi poolt postiteenuse osutajale seatud ja artiklis 3 osutatud kohustusi, mis on seotud postiteenuse osutamisega teatavas geograafilises piirkonnas ning mis hõlmavad vajaduse korral ühtse tasu kehtestamist asjaomase teenuse osutamisel kõnealuses piirkonnas või teatavate teenuste tasuta osutamist pimedatele ja vaegnägijatele.
Nimetatud kohustused võivad muu hulgas hõlmata järgmist:
—
kättetoimetamiseks ette nähtud päevade arv, mis on suurem käesolevas direktiivis sätestatust;
—
juurdepääs juurdepääsupunktidele, et täita universaalteenuse osutamise kohustusi;
—
universaalteenuse taskukohased tasud;
—
universaalteenuse ühtsed tasud;
—
teatavate tasuta teenuste osutamine pimedatele ja vaegnägijatele.
B osa: Netokulude arvutamine
Siseriiklikud reguleerivad asutused peavad kaaluma kõiki vahendeid, mille abil tagada postiteenuse osutajatele (määratud või mitte) asjakohased stiimulid teostada universaalteenuse osutamise kohustust kulutõhusalt.
Universaalteenuse osutamise kohustuse netokulud on mis tahes universaalteenuse osutamisega seotud ja vajalikud kulud. Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud arvutatakse selliselt, et universaalteenuse osutamise kohustusega määratud universaalteenuse osutaja netokuludest lahutatakse sama postiteenuse osutaja netokulud universaalteenuse osutamise kohustuse puudumisel.
Sellisel arvutamisel arvestatakse kõiki muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas mittemateriaalseid ja turueeliseid, mis on universaalteenuseid osutama määratud postiteenuse osutajal, õigust mõistlikule kasumile ja stiimuleid kulutõhususe suurendamiseks.
Piisavat tähelepanu tuleb pöörata sellele, et korrektselt hinnataks kulusid, mida määratud universaalteenuse osutaja väldiks, kui ta ei peaks täitma universaalteenuse osutamise kohustust. Netokulu arvestamisel tuleks hinnata universaalteenuse osutaja saadavat kasu, sealhulgas mittemateriaalset kasu.
Arvestamisel tuleb aluseks võtta kulud, mis tulenevad järgmisest:
i)
kindlaksmääratud teenuste elemendid, mida võib pakkuda ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid. See kategooria võib sisaldada teenuse elemente, nagu A osas määratletud teenused;
ii)
teatavad kasutajad või kasutajate rühmad, kellele on konkreetse teenuse pakkumise kulu, laekunud tulu ja võimalikke liikmesriikide kehtestatud ühtseid tasusid arvesse võttes võimalik teenust osutada ainult kahjumiga või kulutingimustel, mis jäävad väljapoole tavapäraseid kaubandusstandardeid.
See kategooria hõlmab neid kasutajaid või kasutajate rühmi, kellele universaalteenuse osutamise kohustustega kommertsettevõtja teenuseid ei pakuks.
Universaalteenuse osutamise kohustuste teatavate aspektide netokulu arvestamine peab toimuma lahus, et vältida otseste või kaudsete tulude või kulude kahekordset arvessevõtmist. Universaalteenuse osutamise kohustuste kogu netokulu mis tahes määratud universaalteenuse osutajale arvestatakse universaalteenuse osutamise kohustuste eri komponentide netokulude summana, võttes arvesse ka mis tahes mittemateriaalset kasu. Netokulu kontrollimise eest vastutab siseriiklik reguleeriv asutus. Universaalteenuse osutaja teeb või osutajad teevad koostööd siseriikliku reguleeriva asutusega, et võimaldada tal netokulude kontrollimist.
C osa: Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude katmine
Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude katmine või rahastamine võib eeldada, et määratud universaalteenuse osutajad saavad kompensatsiooni nende teenuste eest, mida nad osutavad mittekaubanduslikel tingimustel. Kuna sellise kompenseerimisega kaasnevad finantsülekanded, peavad liikmesriigid tagama, et need tehakse objektiivselt, läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt. See tähendab, et ülekanded põhjustavad võimalikult väikest konkurentsi moonutamist ja kasutajate nõudluse moonutamist.
Artikli 7 lõikes 4 osutatud fondil põhinev jagamismehhanism peaks olema osamaksete kogumise läbipaistev ja neutraalne mehhanism, mille puhul oleks välistatud osamaksete topeltkehtestamine nii ettevõtjate väljundi kui ka sisendi puhul.
Fondi haldav sõltumatu asutus vastutab osamaksete kogumise eest ettevõtjatelt, keda peetakse kohustatuks aitama kaasa liikmesriigis universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude katmisele, ja teostab järelevalvet nendele ettevõtjatele, kellel on õigus saada fondist makseid, maksmisele kuuluvate summade ülekandmise üle.”.
26.
Lisa muudetakse II lisaks.