Direktiiv 2008/122

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning saavutada kõrgetasemeline tarbijakaitse, ühtlustades selleks liikmesriikide õigus- ja haldusnorme seoses osaajalise kasutamise õigusest ja pikaajaliste puhkusetoodetest ning osaajalise kasutamise õiguse lepingutest tulenevate soodustuste vahetamise turustamise, müügi ja edasimüügi teatavate aspektidega. 2. Direktiivi kohaldatakse ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute suhtes. Käesolev direktiiv ei piira selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis: a) näevad ette üldised võlaõiguslikud kaitsevahendid; b) käsitlevad kinnis- ja vallasasjade registreerimist ning kinnisasja üleandmist; c) käsitlevad asutamistingimusi, lubade andmise või litsentseerimise korda, ning d) käsitlevad käesolevas direktiivis käsitletud lepingutega seotud õiguste õigusliku iseloomu kindlaksmääramist.

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „osaajalise kasutamise õiguse leping” – leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest õiguse kasutada üht või mitut ööbimisega majutuskohta enam kui ühe kasutusperioodi vältel; b) „pikaajalise puhkusetoote leping” – leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest eelkõige õiguse saada hinnaalandust või muid soodustusi majutuskoha kasutamisel kas eraldi või koos reisi- või muude teenustega; c) „edasimüügileping” – leping, mille alusel ettevõtja aitab tarbijal tasu eest müüa või osta osaajalise kasutamise õigust või pikaajalist puhkusetoodet; d) „vahetusleping” – leping, mille alusel tarbija ühineb tasu eest vahetussüsteemiga, mis võimaldab talle juurdepääsu ööbimisega majutusele või muudele teenustele, andes vastutasuks teistele isikutele ajutise võimaluse kasutada tema osaajalise kasutamise õiguse lepingust tulenevaid soodustusi; e) „ettevõtja” – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, oskus- või kutsetegevusega, ning ka iga isik, kes tegutseb ettevõtja nimel või huvides; f) „tarbija” – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, oskus- või kutsetegevusega; g) „lisaleping” – leping, mille alusel tarbija saab teenuseid, mis on seotud osaajalise kasutamise õiguse lepingu või pikaajalise puhkusetoote lepinguga ning mida osutavad ettevõtja või kolmas isik vastavalt kõnealuse kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisele kokkuleppele; h) „püsiv andmekandja” – mis tahes vahend, mis võimaldab tarbijal või ettevõtjal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada; i) „käitumiskoodeks” – kokkulepe või eeskirjade kogum, mida liikmesriikide õigus- või haldusnormid ei reguleeri ning milles on määratletud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad seda käitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima; j) „käitumiskoodeksi omanik” – mis tahes üksus, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate grupp, kes vastutab käitumiskoodeksi koostamise ja läbivaatamise eest ja/või kontrollib käitumiskoodeksi täitmist seda järgima kohustunud isikute poolt. 2. Vastavalt lõike 1 punktides a ja b määratletud osaajalise kasutamise õiguse lepingu või pikaajalise puhkusetoote lepingu kestuse arvutamiseks võetakse arvesse iga lepingus sisalduv säte, mis võimaldab lepingu automaatset pikenemist või muul viisil pikendamist.

1. Liikmesriigid tagavad, et mis tahes reklaamis täpsustataks artikli 4 lõikes 1 osutatud teabe saamise võimalust ja viidataks selle saamise ja kohale. 2. Kui müügiedendus- või müügiüritusel on kavas pakkuda tarbijale mis tahes osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi- või vahetuslepingut, viitab ettevõtja osalemiskutses selgelt ürituse kaubanduslikule eesmärgile ja laadile. 3. Artikli 4 lõikes 1 osutatud teave peab olema tarbijale kättesaadav mis tahes ajal kogu ürituse vältel. 4. Osaajalise kasutamise õigust või pikaajalist puhkusetoodet ei turustata ega müüda investeeringuna.

1. Mõistliku aja jooksul enne tarbija sidumist mis tahes lepingu või pakkumusega esitab ettevõtja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil täpse ja piisava teabe: a) osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul: I lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe; b) pikaajalise puhkusetoote lepingu puhul: II lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe; c) edasimüügilepingu puhul: III lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe; d) vahetuslepingu puhul: IV lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe. 2. Ettevõtja esitab tasuta lõikes 1 osutatud teabe paberil või muul püsival andmekandjal, mis on tarbijale hõlpsasti kättesaadav. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teave koostatakse tarbija valikul kas (ühes) selle liikmesriigi keeles, kus tarbija elab või mille kodanik ta on, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel.

1. Liikmesriigid tagavad, et leping on kirjalik, paberil või muul püsival andmekandjal, ning see on koostatud tarbija valikul kas (ühes) selle liikmesriigi keeles, kus tarbija elab või mille kodanik ta on, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel. Liikmesriik, kus tarbija elab, võib siiski täiendavalt nõuda, et: a) leping esitataks tarbijale igal juhul (ühes) kõnealuse liikmesriigi keeles, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel; b) ettevõtja esitaks üht konkreetset kinnisvara käsitleva osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul tarbijale lepingu kinnitatud tõlke (ühes) selle liikmesriigi keeles, milles kinnisvara asub, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel. Liikmesriik, kelle territooriumil ettevõtja müügitegevus toimub, võib nõuda, et leping esitataks tarbijale igal juhul (ühes) kõnealuse liikmesriigi keeles, tingimusel, et see on ühenduse ametlik keel. 2. Artikli 4 lõikes 1 osutatud teave moodustab lepingu lahutamatu osa, mida võib muuta ainult juhul, kui pooled on otseselt nii kokku leppinud või kui muudatused tulenevad ettevõtjast sõltumatutest ebatavalistest ja ettenägematutest asjaoludest, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest. Kõnealused muudatused edastatakse tarbijale enne lepingu sõlmimist paberil või muul püsival andmekandjal, mis on talle hõlpsasti kättesaadav. Mis tahes sellised muudatused peavad olema lepingus selgesõnaliselt nimetatud. 3. Lisaks artikli 4 lõikes 1 osutatud teabele sisaldab leping järgmist teavet: a) iga lepinguosalise nimi, aadress ja allkiri, ning b) lepingu sõlmimise kuupäev ja koht. 4. Enne lepingu sõlmimist juhib ettevõtja selgesõnaliselt tarbija tähelepanu taganemisõigusele, artiklis 6 osutatud taganemistähtaja pikkusele ning artiklis 9 osutatud ettemakse keelule taganemistähtaja jooksul. Vastavad lepingutingimused allkirjastab tarbija eraldi. Leping sisaldab V lisas toodud eraldi taganemisõiguse tüüpvormi, mis on mõeldud taganemisõiguse kasutamise hõlbustamiseks vastavalt artiklile 6. 5. Tarbijale antakse lepingu sõlmimise hetkel lepingu koopia või koopiad.

1. Lisaks käesoleva direktiivi sätete rikkumisel siseriikliku õiguse kaudu tarbijatele kättesaadavatele õiguskaitsevahenditele tagavad liikmesriigid, et tarbijal on neljateistkümne kalendripäeva jooksul õigus taganeda osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi- või vahetuslepingust otsust põhjendamata. 2. Taganemistähtaega arvutatakse: a) alates lepingu või siduva eellepingu sõlmimise päevast või b) alates päevast, mil tarbija lepingu või mis tahes siduva eellepingu kätte saab, kui nimetatud päev on hilisem punktis a osutatud kuupäevast. 3. Taganemistähtaeg möödub: a) ühe aasta ja neljateistkümne kalendripäeva möödumisel alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud päevast, kui ettevõtja ei ole täitnud ja tarbijale kirjalikult, paberil või muul püsival andmekandjal esitanud artikli 5 lõikes 4 nõutud eraldi taganemisõiguse tüüpvormi; b) kolme kuu ja neljateistkümne kalendripäeva möödumisel alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud päevast, kui tarbijale ei esitatud kirjalikult, paberil või muul püsival andmekandjal artikli 4 lõikes 1 osutatud teavet, sealhulgas I kuni IV lisas nõutud kohaldatavat standardinfo teabelehte. Lisaks näevad liikmesriigid vastavalt artiklile 15 ette asjakohased karistused, eelkõige juhul, kui ettevõtja ei ole taganemistähtaja möödumisel järginud käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid teabe esitamise kohta. 4. Kui ettevõtja täidab artikli 5 lõikes 4 nõutud eraldi taganemisõiguse tüüpvormi ning esitab selle tarbijale kirjalikult, paberil või muul püsival andmekandjal ühe aasta jooksul alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kuupäevast, algab taganemistähtaja kulgemine päevast, mil tarbija vormi kätte saab. Samuti, kui tarbijale esitatakse kirjalikult artikli 4 lõikes 1 osutatud teave, sealhulgas I kuni IV lisas esitatud kohaldatava standardinfo teabeleht, kolme kuu jooksul alates käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kuupäevast, algab taganemistähtaja kulgemine päevast, mil tarbija teabe kätte saab. 5. Juhul kui tarbijale pakutakse koos osaajalise kasutamise õiguse lepinguga ja sellega samal ajal vahetuslepingut, siis kohaldatakse mõlemale lepingule vaid üht lõike 1 kohast taganemistähtaega. Mõlema lepingu taganemistähtaeg arvutatakse vastavalt lõike 2 sätetele nagu need kehtivad osaajalise kasutamise õiguse lepingu suhtes.

Kui tarbija kavatseb kasutada taganemisõigust, teavitab ta ettevõtjat enne taganemistähtaja möödumist paberil või muul püsival andmekandjal oma otsusest lepingust taganeda. Tarbija võib selleks kasutada V lisas toodud taganemisõiguse tüüpvormi, mille ettevõtja on talle esitanud kooskõlas artikli 5 lõikega 4. Tähtajast on kinni peetud, kui teade on saadetud enne taganemistähtaja möödumist.

1. Taganemisõiguse kasutamine tarbija poolt lõpetab lepinguosaliste kohustuse lepingut täita. 2. Kui tarbija kasutab taganemisõigust, ei hüvita ta kulusid ega kanna vastutust kulutuste eest, mis kaasnevad teenustega, mida võidi osutada enne lepingust taganemist.

1. Liikmesriigid tagavad, et osaajalise kasutamise õiguse, pikaajaliste puhkusetoodete ja vahetuslepingute puhul on keelatud mis tahes ettemaks, tagatiste andmine, raha broneerimine kontodel, võla selgesõnaline tunnustamine või mis tahes muud tasud tarbija poolt ettevõtjale või mis tahes kolmandale isikule enne artikli 6 kohase taganemistähtaja möödumist. 2. Liikmesriigid tagavad, et edasimüügilepingute puhul on keelatud mis tahes ettemaks, tagatiste andmine, raha broneerimine kontodel, võla selgesõnaline tunnustamine või mis tahes muud tasud tarbija poolt ettevõtjale või mis tahes kolmandale isikule enne müügi tegelikku toimumist või edasimüügilepingu lõpetamist.

1. Pikaajalise puhkusetoote lepingute puhul toimub maksmine mitmeosalise maksegraafiku alusel. Lepingus nimetatud hinna maksmine muul viisil kui mitmeosalise maksegraafiku alusel on keelatud. Maksed, sealhulgas mis tahes liikmemaksud, jagatakse iga-aastasteks osamakseteks, mis on kõik võrdse suurusega. Ettevõtja saadab paberil või muul püsival andmekandjal kirjaliku maksenõude vähemalt neliteist kalendripäeva enne igat maksetähtaega. 2. Alates teise osamakse tasumisest võib tarbija lepingu lõpetada ilma mingite trahvideta, teatades sellest ettevõtjale neljateistkümne kalendripäeva jooksul alates iga osamakse maksenõude kättesaamisest. Kõnealune õigus ei mõjuta õigust lõpetada leping kehtivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.

1. Liikmesriigid tagavad, et kui tarbija kasutab osaajalise kasutamise õiguse või pikaajalise puhkusetoote lepingust taganemise õigust, lõpetatakse automaatselt ka sellele lisanduv vahetusleping või mis tahes muu lisaleping ilma kuludeta tarbijale. 2. Piiramata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid) (10) artikli 15 kohaldamist, kui hind on täielikult või osaliselt kaetud laenuga, mille on tarbijale andnud ettevõtja või kolmas isik vastavalt kõnealuse kolmanda isiku ja ettevõtja vahelisele kokkuleppele, lõpetatakse laenuleping ilma kuludeta tarbijale, kui tarbija kasutab osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi- või vahetuslepingust taganemise õigust. 3. Liikmesriigid sätestavad selliste lepingute lõpetamise üksikasjalikud eeskirjad.

1. Liikmesriigid tagavad, et juhul kui lepingu suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust, ei ole tarbijal õigust talle käesoleva direktiivi alusel antud õigustest loobuda. 2. Kui kohaldatakse kolmanda riigi õigust, ei tohi tarbija ilma jääda käesoleva direktiiviga antud kaitsest nagu seda asukoha liikmesriigis rakendatakse, kui: — mis tahes asjaomane kinnisvara asub liikmesriigi territooriumil või — leping ei ole otseselt kinnisvaraga seotud, ettevõtja tegeleb liikmesriigis oma kutse- või majandustegevusega või need tegevused on mis tahes viisil suunatud liikmesriigile ja kui leping kuulub kõnealuste tegevuste hulka.

1. Liikmesriigid tagavad tarbijate huvides sobivad ja tõhusad vahendid, millega tagatakse, et ettevõtjad järgivad käesolevat direktiivi. 2. Lõikes 1 osutatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt ühel või mitmel järgmistest siseriiklike õigusaktidega määratud asutustest on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele õigus pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks vastuvõetud siseriiklike sätete rakendamine: a) avalik-õiguslikud asutused ja ametiasutused või nende esindajad; b) tarbijaorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi tarbijaid kaitsta; c) kutseorganisatsioonid, kellel on õigustatud huvi meetmeid võtta.

1. Liikmesriigid võtavad sobivaid meetmeid, et teavitada tarbijaid käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklikest õigusaktidest, ning innustavad vajadusel ettevõtjaid ja käitumiskoodeksite omanikke teavitama tarbijaid oma käitumiskoodeksitest. Komisjon innustab käesoleva direktiivi rakendamist hõlbustavate ühenduse tasandi käitumiskoodeksite koostamist eelkõige kutseasutuste, -organisatsioonide ja -liitude poolt kooskõlas ühenduse õigusega. Sellega julgustatakse ettevõtjaid ja nende haruorganisatsioone teavitama tarbijaid sellistest koodeksitest, kasutades sealhulgas vajaduse korral spetsiaalset märgistust. 2. Liikmesriigid toetavad sobivate ja tõhusate kohtuvälise vaidluste lahendamise ning õiguskaitse menetluste väljatöötamist ja arendamist käesoleva direktiivi alusel tekkivate tarbijavaidluste lahendamiseks ning vajaduse korral julgustavad ettevõtjaid ja nende haruorganisatsioone teavitama tarbijaid mis tahes kohtuvälistest vaidluste lahendamise ning õiguskaitse menetlustest.

1. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased karistused juhuks, kui ettevõtja ei järgi käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklikke sätteid. 2. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

1. 23. veebruariks 2011 võtavad liikmesriigid vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates 23. veebruarist 2011. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Komisjon vaatab käesoleva direktiivi läbi ja esitab aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 23. veebruaril 2014. Vajadusel esitab komisjon ettepanekud direktiivi kohandamiseks kõnealuses valdkonnas toimunud arengutele. Komisjon võib nõuda teavet liikmesriikidelt ja siseriiklikelt reguleerivatelt asutustelt.

Direktiiv 94/47/EÜ tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid tuleb lugeda VI lisas esitatud vastavustabeli kohaselt.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.