Määrus 300/2008

1. Käesolevas määruses kehtestatakse ühiseeskirjad tsiviillennunduse kaitsmiseks ebaseadusliku sekkumise eest, mis ohustab tsiviillennundusjulgestust. Samuti kehtestatakse kõnealuses määruses Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni 17.-lisa ühise tõlgendamise alused. 2. Lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamise vahendid on järgmised: a) lennundusjulgestuse ühiseeskirjade ja ühiste põhistandardite kehtestamine; b) nõuete täitmise järelevalve mehhanismid.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse: a) kõikide liikmesriigi territooriumil asuvate lennujaamade või lennujaamade osade suhtes, mida ei kasutata üksnes sõjalisel otstarbel; b) kõikide majandustegevuses osalejate, sealhulgas lennuettevõtjate suhtes, kes osutavad teenuseid punktis a osutatud lennujaamades; c) kõikide üksuste suhtes, kes kohaldavad lennujaamas või lennujaamast väljaspool asuvates hoonetes lennundusjulgestusstandardeid ja kes punktis a osutatud lennujaamadele või nende kaudu pakuvad tooteid ja/või osutavad teenuseid. 2. Käesoleva määruse kohaldamisest Gibraltari lennujaama suhtes ei järeldu, et see mõjutaks Hispaania Kuningriigi ja Ühendkuningriigi õiguslikke positsioone nende vaidluses selle territooriumi suveräänsuse üle, kus lennujaam paikneb.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „tsiviillennundus” — mis tahes tsiviilõhusõiduki poolt teostatav lennundustegevus, välja arvatud riiklike õhusõidukite teostatavad lennud, millele on osutatud Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni artiklis 3; 2. „lennundusjulgestus” — meetmete ning inim- ja materiaalsete ressursside kogum, mille eesmärk on kaitsta tsiviillennundust ebaseadusliku sekkumise eest, mis ohustab tsiviillennundusjulgestust; 3. „majandustegevuses osaleja” — isik, organisatsioon või ettevõte, kes tegutseb või pakub oma teenuseid lennutranspordi valdkonnas; 4. „lennuettevõtja” — kehtiva lennutegevusloaga või samaväärse loaga õhuveoettevõtja; 5. „ühenduse lennuettevõtja” — lennuettevõtja, kellel on kehtiv lennutegevusluba, mille liikmesriik on väljastanud nõukogu 23. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2407/92 (lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta) (6) kohaselt; 6. „üksus” — isik, organisatsioon või ettevõte, v.a majandustegevuses osaleja; 7. „keelatud esemed” — relvad, lõhkeained või muud ohtlikud seadeldised, esemed või ained, mida võib kasutada tsiviillennunduse turvalisust ohustavaks ebaseaduslikuks sekkumiseks; 8. „läbivaatus” — keelatud esemete tuvastamiseks ja/või leidmiseks ette nähtud tehniliste või muude vahendite kasutamine; 9. „julgestuskontrolli meetmed” — selliste vahendite kasutamine, mille abil on võimalik ära hoida keelatud esemete kaasavõtmist; 10. „juurdepääsu kontroll” — nende vahendite kasutamine, mille abil võidakse ära hoida isikute või sõidukite või mõlemate ilma loata sisenemist; 11. „lennuala” — lennujaama liiklusala, sellega piirnev maastik ja ehitised või nende osad, millele juurdepääs on piiratud; 12. „avatud ala” — lennujaama, sellega piirneva maastiku ja ehitiste või nende osade alad, mis ei ole lennuala; 13. „julgestuspiiranguala” — lennujaama lennuala osa, kus lisaks juurdepääsu piiramisele kohaldatakse ka muid lennundusjulgestusstandardeid; 14. „piiritletud ala” — ala, mis on eraldatud juurdepääsu kontrolli abil kas julgestuspiirangualadest, või kui piiritletud ala kujutab endast julgestuspiiranguala, siis lennujaama muudest julgestuspiirangualadest; 15. „taustakontroll” — isiku dokumenteeritud tuvastamine, sealhulgas tema võimaliku kriminaalse tausta kontrollimine, mis on osa hinnangust isiku sobilikkusele pääsuks saatjata julgestuspiirangualadele; 16. „transfeerreisijad, -pagas, -last või -post” — reisijad, pagas, last või post, mis väljuvab lennujaamast muu õhusõiduki pardal kui see, millega nad lennujaama saabusid; 17. „transiitreisijad, -pagas, -last või -post” — reisijad, pagas, last või post, mis väljuvab lennujaamast sama õhusõiduki pardal, millega nad lennujaama saabusid; 18. „võimalikku ohtu kujutav reisija” — reisija, kes on kas deporteeritu, on sisserände seisukohalt vastuvõetamatu isik või on seaduslikult kinnipeetav; 19. „käsipagas” — pagas, mis on ette nähtud õhusõiduki salongis vedamiseks; 20. „registreeritud pagas” — pagas, mis on ette nähtud õhusõiduki lastiruumis vedamiseks; 21. „reisijaga koos liikuv registreeritud pagas” — pagas, mida veetakse selle õhusõiduki lastiruumis, mille on registreerinud lennule sama lennuga reisiv reisija; 22. „lennuettevõtja post” — post, mille saatja ja vastuvõtja on lennuettevõtja; 23. „lennuettevõtja saadetis” — saadetis, mille saatja ja vastuvõtja on lennuettevõtja või mida lennuettevõtja ise kasutab; 24. „post” — vastavalt Ülemaailmse Postiliidu eeskirjadele postiasutuse hoole all olevad ning postiasutustele edastamise eesmärgil veetavad kirjad ja muud postisaadetised, välja arvatud lennuettevõtja post; 25. „last” — õhusõiduki pardal vedamiseks ette nähtud mis tahes vara, mis ei ole pagas, post, lennuettevõtja post, lennuettevõtja saadetis ega pardavarud; 26. „kokkuleppeline esindaja” — lennuettevõtja, esindaja, ekspediitor või muu üksus, kes tagab lasti või posti suhtes julgestuskontrolli meetmete kohaldamise; 27. „tuntud saatja” — saatja, kes on loovutanud oma kulul lasti või posti õhuveoks ja kelle menetlused vastavad ühistele julgestuseeskirjadele ja -standarditele määral, mis lubab seda lasti või posti vedada mis tahes õhusõiduki pardal; 28. „esindaja teenuseid kasutav kaubasaatja” — saatja, kes on loovutanud oma kulul lasti või posti õhuveoks, ja kelle meetmed vastavad ühistele julgestuseeskirjadele ja -standarditele määral, mis lubab lasti vedada kaubalennuki pardal või posti postilennuki pardal; 29. „õhusõiduki julgestuskontroll” — õhusõiduki sisemuse nende osade kontrollimine, millele reisijatel võis olla juurdepääs, ning lastiruumi kontrollimine eesmärgiga avastada keelatud esemed ja ebaseaduslikud sekkumised õhusõiduki suhtes; 30. „õhusõiduki julgestusotstarbeline läbiotsimine” — õhusõiduki sisemuse ja juurdepääsetavate väliste osade kontroll eesmärgiga avastada keelatud esemed ja õhusõiduki turvalisust ohustav ebaseaduslik sekkumine; 31. „parda julgestustöötaja” — isik, kelle riik on võtnud tööle tema poolt välja antud lennutegevusloaga lennuettevõtja õhusõidukis reisimiseks eesmärgiga kaitsta nimetatud õhusõidukit ja selles viibijaid ebaseadusliku sekkumise eest, mis ohustab lennu turvalisust.

1. Ühised põhistandardid tsiviillennunduse kaitsmiseks tsiviillennunduse turvalisust, ohustava ebaseadusliku sekkumise eest on sätestatud lisas. Täiendavad ühised põhistandardid, mis ei ole käesoleva määruse jõustumise ajal veel määruses sätestatud, lisatakse lisasse EÜ asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras. 2. Üldmeetmed, mille eesmärk on muuta lõikes 1 osutatud ühiste põhistandardite vähem olulisi sätteid, neid täiendades, võetakse vastu vastavalt artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Need üldmeetmed käsitlevad järgmist: a) läbivaatuse lubatud meetodid; b) esemete kategooriad, mis võidakse keelustada; c) juurdepääsu kontrolli puhul tingimused juurdepääsu lubamiseks lennualadele ja julgestuspiirangualadele; d) sõidukite kontrolli ja ning õhusõidukite julgestuskontrolli ja julgestusotstarbelise läbiotsimise lubatud meetodid; e) kolmandate riikide julgestusstandardite samaväärsuse tunnustamise kriteeriumid; f) tingimused, mille alusel kohaldatakse lasti ja posti suhtes läbivaatust või muid julgestuskontrolli meetmeid, ning kokkuleppeliste esindajate, tuntud saatjate ja esindaja teenuseid kasutavate kaubasaatjate kinnitamise või määramise kord; g) tingimused, mille alusel kohaldatakse lennuettevõtja posti ja lennuettevõtja saadetiste suhtes läbivaatust või muid julgestuskontrolli meetmeid; h) tingimused, mille alusel kohaldatakse pardavarude ja lennujaama varude suhtes läbivaatust või muid julgestuskontrolli meetmeid, ning kokkuleppeliste tarnijate ja tuntud tarnijate kinnitamise või määramise kord; i) julgestuspiirangualade kriitiliste osade määratlemise kriteeriumid; j) personali töölevõtmise kriteeriumid ja väljaõppe meetodid; k) tingimused, mis võivad olla julgestusalaste erinõuete kohaldamise või julgestuskontrolli meetmetest vabastamise aluseks; ning l) mis tahes üldmeetmed, mille eesmärk on muuta, neid täiendades, lõikes 1 osutatud ühiste põhistandardite vähem olulisi sätteid, mis ei ole käesoleva määruse jõustumise ajal veel määruses sätestatud. Eriti kiireloomulistel juhtudel võib komisjon kohaldada artikli 19 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust. 3. Lõikes 1 osutatud ühiste põhistandardite ja lõikes 2 osutatud üldmeetmete rakendamise üksikasjalikud meetmed sätestatakse vastavalt artikli 19 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusele. Need meetmed hõlmavad järgmist: a) läbivaatuse tingimused ja kord; b) keelatud esemete loetelu; c) juurdepääsu kontrolli tingimused ja kord; d) sõidukite kontrolli, õhusõiduki julgestuskontrolli ja õhusõiduki julgestusotstarbelise läbiotsimise tingimused ja kord; e) otsused, millega tunnustatakse kolmandas riigis kohaldatavate julgestusstandardite samaväärsust; f) lasti ja posti puhul kokkuleppeliste esindajate, tuntud saatjate ja esindaja teenuseid kasutavate kaubasaatjate kinnitamise või määramise kord ning nende kohustused; g) lennuettevõtja posti ja lennuettevõtja saadetiste suhtes kohaldatavate julgestuskontrolli meetmete tingimused ja kord; h) pardavarude ja lennujaamade varude puhul kokkuleppeliste tarnijate ja tuntud tarnijate kinnitamise või määramise kord ning nende kohustused; i) julgestuspiiranguala kriitiliste osade määratlus; j) personali töölevõtmine ja nõuded väljaõppele; k) julgestusalased erinõuded või julgestuskontrolli meetmetest vabastamine; l) julgestusseadmete tehnilised kirjeldused ning nende heakskiitmise ja kasutamise kord; m) tingimused ja kord seoses võimalikku ohtu kujutavate reisijate kohtlemisega. 4. Muutes käesolevat määrust otsusega vastavalt artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele, sätestab komisjon kriteeriumid, mille kohaselt liikmesriikidel on võimalik erandina lõikes 1 osutatud ühistest põhistandarditest võtta vastu alternatiivsed julgestusmeetmed, millega tagatakse piisav kaitse kohaliku riskianalüüsi põhjal. Selliste alternatiivsete meetmete kasutamine on põhjendatud õhusõiduki suuruse, lennutegevuse või muude asjassepuutuvate tegevuste olemuse, ulatuse või sagedusega seotud asjaoludega. Eriti kiireloomulistel juhtudel võib komisjon kasutada artikli 19 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust. Liikmesriigid teatavad nendest meetmetest komisjonile. 5. Liikmesriigid tagavad oma territooriumil lõikes 1 osutatud ühiste põhistandardite kohaldamise. Kui liikmesriigil on alust arvata, et julgestusalase rikkumisega on turvalisust ohustatud, tagab ta asjakohaste ja koheste meetmete kohaldamise rikkumise kõrvaldamiseks ning tsiviillennunduse jätkuva turvalisuse tagamiseks.

Vastavalt asjakohastele ühenduse õigusnormidele võib iga liikmesriik kindlaks määrata, mis asjaoludel ja ulatuses peaksid tsiviillennunduse kaitsmiseks ebaseadusliku sekkumise vastu võetud julgestusmeetmete kulud olema käesoleva määruse kohaselt kantud riigi, lennujaama üksuste, lennuettevõtjate, teiste vastutavate ametite või kasutajate poolt. Vajaduse korral ja kooskõlas ühenduse õigusega võivad liikmesriigid koos kasutajatega osaleda nende kulude tasumises, mis tekivad seoses käesoleva määruse kohaselt võetavate rangemate julgestusmeetmetega. Teostatavas ulatuses on mis tahes tasud või julgestuskulude ülekandmised otseselt seotud vastavate julgestusteenuste osutamise kuludega ning nende eesmärk ei tohi olla asjakohastest kuludest suuremate kulude hüvitamine.

1. Liikmesriigid võivad kohaldada artiklis 4 osutatud ühistest põhistandarditest rangemaid meetmeid. Seda tehes peavad nad tegutsema riskianalüüsi põhjal ja ühenduse õigust järgides. Rangemad meetmed käsitletava riski suhtes peavad olema asjakohased, objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. 2. Pärast nende meetmete kohaldamist teatavad liikmesriigid neist võimalikult kiiresti komisjonile. Kõnealuse teabe saamisel edastab komisjon selle teabe teistele liikmesriikidele. 3. Liikmesriigid ei ole kohustatud komisjoni teavitama, kui asjaomased meetmed piirduvad teatava lennuga konkreetsel kuupäeval.

1. Ilma et see piiraks mis tahes selliste kahepoolsete kokkulepete kohaldamist, milles üks osaline on ühendus, teavitab liikmesriik komisjoni kolmanda riigi nõutavatest meetmetest, kui need erinevad artiklis 4 osutatud ühistest põhistandarditest liikmesriigi lennujaamast kolmandasse riiki väljuvate lendude või kolmandast riigist ülelendude suhtes. 2. Asjaomase liikmesriigi taotlusel või omal algatusel kontrollib komisjon lõikes 1 osutatud mis tahes meetmete kohaldamist ning võib vastavalt artikli 19 lõikes 2 osutatud menetlusele koostada nõuetekohase vastuse asjaomasele kolmandale riigile. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui: a) asjaomane liikmesriik kohaldab asjaomaseid meetmeid vastavalt artiklile 6 või b) kolmanda riigi nõue piirdub teatava lennuga konkreetsel kuupäeval.

Ilma et see piiraks EÜ asutamislepingu artikli 300 kohaldamist, võib komisjon sõlmida Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooniga auditeid käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi, et vältida Chicago konventsiooni artikli 17. liikmesriikidepoolse järgimise kontrollimise dubleerimist.

Kui ühe liikmesriigi piires on tsiviillennundusjulgestusse kaasatud kaks või rohkem asutust, määrab liikmesriik ühe asutuse (edaspidi „pädev asutus”), kes vastutab artiklis 4 osutatud ühiste põhistandardite rakendamise koordineerimise ja järelevalve eest.

1. Iga liikmesriik koostab siseriikliku tsiviillennunduse julgestusprogrammi ning kohaldab ja haldab seda. Kõnealuses programmis määratletakse artiklis 4 osutatud ühiste põhistandardite rakendamisega seotud kohustused ja kirjeldatakse majandustegevuses osalejate ja üksuste poolt sel eesmärgil nõutavaid meetmeid. 2. Pädev asutus teeb siseriikliku tsiviillennunduse julgestusprogrammi asjakohased osad teadmisvajaduse põhimõttel kirjalikult kättesaadavaks vaid neile majandustegevuses osalejatele ja üksustele, kellel on tema arvates nende vastu õigustatud huvi.

1. Iga liikmesriik koostab siseriikliku lennundusjulgestuse järelevalve programmi ning kohaldab ja haldab seda. Nimetatud programm võimaldab liikmesriigil jälgida tsiviillennundusjulgestuse kvaliteeti, et kontrollida käesoleva määruse ja siseriikliku tsiviillennunduse julgestusprogrammi täitmist. 2. Siseriikliku lennundusjulgestuse järelevalve programmi puudutavad erinõuded võetakse vastu, muutes käesolevat määrust lisa lisamise kaudu artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluses. Eriti kiireloomulistel juhtudel võib komisjon kasutada artikli 19 lõikes 4 osutatud kiirmenetlust. Programm võimaldab puudusi kiiresti avastada ja kõrvaldada. Samuti sätestatakse selles programmis, et pädev asutus kontrollib otseselt (või kontrollimine toimub tema järelevalve all) ja regulaarselt kõiki lennundusjulgestusstandardite rakendamise eest vastutavaid lennujaamu, majandustegevuses osalejaid ja üksusi, kes asuvad asjaomase liikmesriigi territooriumil.

1. Iga lennujaama käitaja koostab, kohaldab lennujaama julgestusprogrammi ning kohaldab ja haldab seda. Kõnealuses programmis kirjeldatakse meetodeid ja menetlusi, mida lennujaama käitaja peab järgima, et täita nii käesolevat määrust kui ka lennujaama asukohaliikmesriigi siseriiklikku tsiviillennunduse julgestusprogrammi. Programm sisaldab sisemise kvaliteedikontrolli sätteid, milles kirjeldatakse, kuidas lennujaama käitaja kontrollib nende meetodite ja menetluste täitmist. 2. Lennujaama julgestusprogramm esitatakse pädevale asutusele, kes võib vajaduse korral võtta edasisi meetmeid.

1. Iga lennuettevõtja koostab, kohaldab ja haldab lennuettevõtja julgestusprogrammi. Kõnealuses programmis kirjeldatakse meetodeid ja menetlusi, mida lennuettevõtja peab järgima, et täita nii käesolevat määrust kui ka teenuste osutamise lennujaama liikmesriigi siseriiklikku tsiviillennunduse julgestusprogrammi. Programm sisaldab sisemise kvaliteedikontrolli sätteid, milles kirjeldatakse, kuidas lennuettevõtja kontrollib nende meetodite ja menetluste täitmist. 2. Taotluse korral esitatakse lennuettevõtja julgestusprogramm pädevale asutusele, kes võib vajaduse korral võtta edasisi meetmeid. 3. Kui ühenduse lennuettevõtja julgestusprogramm on selle liikmesriigi, kes annab lennuettevõtjale lennutegevusloa pädeva asutuse poolt kinnitatud, tunnustavad teda kõik liikmesriigid kui lennuettevõtjat, kelle puhul on täidetud lõikes 1 sätestatud nõuded. See ei piira liikmesriigi õigust nõuda mis tahes lennuettevõtjalt täpsustusi: a) artikli 6 kohaste liikmesriigi poolt kohaldatavate julgestusmeetmete rakendamise kohta ja/või b) teenindatavate lennujaamade suhtes kohalike meetmete rakendamise kohta.

1. Iga üksus, kes peab artiklis 10 osutatud siseriikliku tsiviillennunduse julgestusprogrammi alusel kohaldama lennundusjulgestusstandardeid, koostab julgestusprogrammi ning kohaldab ja haldab seda. Kõnealuses programmis kirjeldatakse meetodeid ja menetlusi, mida üksus peab järgima, et täita liikmesriigi siseriiklikku tsiviillennunduse julgestusprogrammi seoses oma tegevusega liikmesriigis. Programm sisaldab sisemise kvaliteedikontrolli sätteid, milles kirjeldatakse, kuidas üksus ise kontrollib nende meetodite ja menetluste täitmist. 2. Taotluse korral esitatakse lennundusjulgestusstandardeid kohaldava üksuse julgestusprogramm pädevale ametiasutusele, mis võib vajaduse korral võtta edasisi meetmeid.

1. Komisjon koostöös asjaomase liikmesriigi pädeva asutusega korraldab inspekteerimisi, sealhulgas lennundusjulgestusstandardeid rakendavate lennujaamade, majandustegevuses osalejate ja üksuste inspekteerimisi, et kontrollida käesoleva määruse kohaldamist liikmesriikides ning vajaduse korral teha soovitusi lennundusjulgestuse tõhustamiseks. Sel eesmärgil teavitab pädev asutus komisjoni kirjalikult kõikidest tema territooriumil asuvatest tsiviillennundust teenindavates muudest tsiviillennujaamadest, mis ei ole hõlmatud artikli 4 lõikega 4. Komisjoni inspekteerimiste korraldamise menetlused võetakse vastu artikli 19 lõikes 2 osutatud korras. 2. Komisjon ei teata ette lennundusjulgestusstandardeid kohaldavate lennujaamade, majandustegevuses osalejate ja üksuste inspekteerimisest. Aegsasti enne inspekteerimist teavitab komisjon sellest asjaomast liikmesriiki. 3. Iga komisjoni inspekteerimisaruanne edastatakse asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele, kes oma vastuses sätestab meetmed mis tahes tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. Aruanne ja pädeva asutuse vastus edastatakse seejärel teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

Igal aastal esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikidele aruande, milles neid teavitatakse käesoleva määruse kohaldamisest ja selle mõjust lennundusjulgestuse parandamisele.

Ilma et see piiraks artiklis 19 osutatud komitee rolli, moodustab komisjon sidusrühmade lennundusjulgestuse nõuanderühma, mis koosneb Euroopa esindusorganisatsioonidest, mis tegelevad lennundusjulgestusega või on sellest otseselt mõjutatud. Rühma roll on ainult komisjoni nõustamine. Artiklis 19 osutatud komitee teavitab sidusrühmade nõuanderühma kogu õigusloomemenetluse käigus.

Üldjuhul avaldab komisjon meetmed, mis mõjutavad otseselt reisijaid. Järgmisi dokumente käsitatakse siiski „Euroopa Liidu salastatud teabena” komisjoni 29. novembri 2001. aasta otsuse 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom (millega muudetakse komisjoni kodukorda) tähenduses: a) meetmed ja menetlused, millele on osutatud artikli 4 lõigetes 3 ja 4, artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1, kui need sisaldavad tundlikku julgeolekuteavet teavet; b) komisjoni inspekteerimisaruanded ja pädevate asutuste vastused, millele on osutatud artikli 15 lõikes 3.

1. Komisjoni abistab komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid. Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse üks kuu. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid. 4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1, 2, 4 ja 6 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Kui see on asjakohane ja kooskõlas ühenduse õigusega, tuleks kokkulepped, milles tunnustatakse, et kolmandates riikides kohaldatavad julgestusstandardid on ühenduse standarditega samaväärsed, lisada ühenduse ja kolmanda riigi vahelistesse lennunduskokkulepetesse EÜ asutamislepingu artikli 300 kohaselt, et edendada „ühekordse kontrollimise” eesmärki kõikide Euroopa Liidu kolmandate riikide vaheliste lendude puhul.

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavaid karistusi käsitlevad eeskirjad ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende eeskirjade rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2008 aruande tsiviillennunduse julgestusmeetmetega seotud kulude rahastamise põhimõtete kohta. Aruandes kaalutakse, milliseid samme tuleb astuda tagamaks, et julgestusega seotud tasusid kasutatakse ainult julgestuskulude katmiseks, ning parandamaks selliste tasude läbipaistvust. Samuti käsitletakse aruandes põhimõtteid, mis on vajalikud, et kindlustada moonutamata konkurentsi lennujaamade vahel ja lennuettevõtjate vahel, ning erinevaid meetodeid tarbijate kaitse tagamiseks seoses julgestusmeetmete kulude jaotumisega maksumaksjate ja kasutajate vahel. Vajaduse korral lisatakse nimetatud komisjoni aruandele vastav õigusakti ettepanek.

Määrus (EÜ) nr 2320/2002 tunnistatakse kehtetuks.

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Seda kohaldatakse alates kuupäevast, mis on täpsustatud vastavalt artikli 4 lõigetes 2 ja 3 osutatud menetlustele vastu võetud rakenduseeskirjades, kuid mitte hiljem kui 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist. 3. Erandina lõikest 2 kohaldatakse artikli 4 lõikeid 2 kuni 4, artiklit 8, artikli 11 lõiget 2, artikli 15 lõike 1 teist lõiku ning artikleid 17, 19 ja 22 alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.