Määrus 555/2008

1. Käesoleva määrusega sätestatakse järgmiste määruse (EÜ) nr 479/2008 sätete rakenduseeskirjad: a) toetusmeetmed (II jaotis), b) kauplemine kolmandate riikidega (IV jaotis), c) tootmisvõimsus (V jaotis), d) artiklis 109 ettenähtud tootmisvõimsuse ülevaade, e) veinisektori järelevalve (artikkel 117) ja f) artikli 121 lõikes c ettenähtud alade mõõtmine. Käesoleva määruse sätted ei mõjuta: a) selliste liikmesriikidevahelisi suhteid reguleerivate erisätete kohaldamist, mis käsitlevad pettusevastast võitlust veinisektoris, kui kõnealused sätted hõlbustavad käesoleva määruse kohaldamist, b) eeskirjade kohaldamist, mis käsitlevad: i) kriminaalasju või liikmesriikide vastastikust abi kriminaalasjades, ii) haldusõigusrikkumiste menetlemist. 2. Määruses (EÜ) nr 479/2008 kasutatud mõistetel on käesolevas määruses sama tähendus.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõikes 1 osutatud toetusprogrammi kava hõlmab viit eelarveaastat alates 2009. aastast kuni 2013. aastani. Liikmesriigid esitavad komisjonile elektrooniliselt toetusprogrammi kava, kasutades käesoleva määruse I lisas sätestatud vormi. Samuti esitavad liikmesriigid komisjonile lõikes 1 osutatud toetusprogrammi kava rahastamiskava, kasutades II lisas sätestatud vormi. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 osutatud toetusprogrammi kavaga seonduvatest õigusaktidest pärast nende vastuvõtmist või muutmist. 3. Liikmesriigid, kes otsustavad määruse (EÜ) nr 479/2008 II lisas osutatud ajavahemiku riiklike assigneeringute kogusumma kanda 2010. eelarveaastast edasi ühtsesse otsemaksete kavasse, esitavad enne 30. juunit 2008 käesoleva määruse III lisas sätestatud vormi, täites nõuetekohaselt vastava rea. 4. Liikmesriigid, kes otsustavad rakendada toetusprogrammi, mis hõlmab piirkondlikke iseärasusi, võivad esitada andmed ka piirkondade kaupa käesoleva määruse III lisas sätestatud vormis. 5. Liikmesriigid vastutavad kulude eest alates toetusprogrammi komisjonile esitamise kuupäevast kuni selle kohaldamise alguskuupäevani vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõike 2 esimesele lõigule.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõikes 2 osutatud muudetud programm esitatakse komisjonile käesoleva määruse I lisas sätestatud kujul; sealhulgas esitatakse vajaduse korral muudetud rahastamiskava käesoleva määruse IV lisas sätestatud vormis. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõikes 4 osutatud liikmesriigid ei pea esitama IV lisas sätestatud vormi. Liikmesriigid vastutavad kulude eest alates muudetud toetusprogrammi komisjonile esitamise kuupäevast kuni selle kohaldamise alguskuupäevani vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõike 2 teisele lõigule. 2. Toetusprogrammide muudatusi ei esitata rohkem kui kaks korda eelarveaasta jooksul, v.a loodusõnnetuste tõttu võetavad erakorralised meetmed. Kui liikmesriik leiab, et toetusprogrammi on vaja muuta, esitab ta hiljemalt iga aasta 1. märtsiks ja 30. juuniks muudatused ja vajaduse korral: a) toetusprogrammi ajakohastatud versiooni I lisas sätestatud kujul ja rahastamistabeli ajakohastatud versiooni IV lisas sätestatud vormis; b) kavandatud muudatuste põhjused. Kui meetmega seoses paigutatakse vahendeid ümber määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 9 kohaselt, siis tuleb sellest teatada enne ühtse otsetoetuste kava kohaldamise kalendriaastale eelneva aasta 1. detsembrit.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 10 lõikes 2 osutatud veine toetatakse kolmandate riikide turgudel toimuva müügiedenduse raames tingimusel, et: a) tooted on ette nähtud otsetarbimiseks; kolmanda riigi sihtturg pakub toodete ekspordiks võimalusi või võimalikud uued müügikohad on seal olemas ja tooted on suure lisandväärtusega; b) geograafilise tähisega veinide puhul märgitakse asjaomase teavitus- või müügiedenduskampaania raames toote päritolu; c) toetatav tegevus on selgelt määratletud, sealhulgas on täpsustatud, milliseid tooteid võetakse arvesse, milline on turundustegevus ja selle hinnanguline maksumus; d) asjaomase abisaaja müügiedendus- ja teavitamiskampaaniat asjaomases kolmandas riigis ei toetata kauem kui kolm aastat; e) teave ja/või reklaamisõnumid põhinevad veini olulistel omadustel ja on kooskõlas nende sihtturuks valitud kolmanda riigi kehtivate õigusaktidega; f) abisaaja majanduslik suutlikkus peab olema piisav, et tulla toime kolmanda riigiga peetavale kaubavahetusele eriomaste piirangutega, ja tal peavad olema vahendid, et tagada meetme võimalikult tõhus rakendamine. Liikmesriigid kontrollivad eelkõige, kas on olemas piisaval hulgal piisavalt kvaliteetseid tooteid, et tagada pärast müügiedenduskampaania lõppu pikema aja jooksul turunõudluse rahuldamine. Abisaajateks võivad olla nii eraettevõtjad kui ka kutseorganisatsioonid, tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid või riigiasutused, kui liikmesriik nii otsustab. Igal juhul ei tohi riigiasutus olla ainus abisaaja, kellele liikmesriik müügiedendusmeetme raames toetust annab. Eelistatakse mikro-, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (10) tähenduses ja ühiseid kaubamärke. Kava kuritarvitamise vältimiseks ei ole punktides a ja c osutatud asjaolusid üldjuhul lubatud toetust saanud meetme kestel muuta, v.a juhul, kui tõendatakse, et sellised muudatused võimaldavad saavutada paremaid tulemusi.

1. Liikmesriik sätestab taotluste esitamise üksikasjaliku korra, milles käsitletakse eelkõige: a) artikli 4 nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse kontrolli; b) taotluse esitamise ja iga kavandatud meetme sobivuse kontrollimise tähtaegu; c) asjaomaseid tooteid ja nende turustamist kooskõlas käesoleva määrusega, riiklike sätete ja asjaomaste tehniliste nõuetega; d) lepingute sõlmimist, sealhulgas võimalikke tüüplepinguid, tagatisi ja ettemaksete korda; e) iga toetatava meetme hindamise eeskirju. 2. Taotluse läbivaatamisel lähtuvad liikmesriigid eelkõige järgmistest kriteeriumidest: a) kavandatavate strateegiate ja püstitatud eesmärkide omavaheline kooskõla; b) kavandatud meetmete kvaliteet; c) meetmete tõenäoline mõju, võttes arvesse nõudluse muutumist asjaomaste toodete järele; d) tagatised selle kohta, et ettevõtja on tulemuslik ja et tal on olemas vajalikud tehnilised võimalused ning et sellise meetme maksumus, mida ta kavatseb ise rakendada, ei ületa tavapärast turuhinda. 3. Pärast taotluse läbivaatamist valivad liikmesriigid välja parima hinna ja kvaliteedi suhtega taotlused ja koostavad olemasolevate vahendite piires nende loetelu ning edastavad selle komisjonile VIII lisas sätestatud kujul, et oleks võimalik teavitada teisi liikmesriike ja suurendada meetme sidusust. 4. Kaks või enam liikmesriiki võivad otsustada ühise müügiedendustegevuse kasuks. Nad kohustuvad osalema selle rahastamises ja lepivad kokku halduskoostöö korras, et hõlbustada meetme jälgimist, rakendamist ja kontrollimist. 5. Liikmesriigid tagavad kõikide toetatavate üleriigiliste või piirkondlike kampaaniate kooskõla määruse (EÜ) nr 3/2008 või määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel rahastatavate meetmetega ja üleriigiliste või piirkondlike kampaaniate raames rahastatavate meetmetega. 6. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 10 alusel ei rahastata määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 20 punkti c alapunkti iii või määruse (EÜ) nr 3/2008 alusel rahastatavaid meetmeid. 7. Liikmesriigid võivad anda toetust ettemaksena enne meetme rakendamist, tingimusel et abisaaja on esitanud tagatise. 8. Kui liikmesriik annab müügiedenduseks riiklikku toetust, teatab ta sellest käesoleva määruse I, V, VII ja VIII lisas sätestatud vormi asjaomases osas.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 11 lõike 3 teise lõigu kohaldamisel tähendab „niisuguste viinamarjaistanduste tavapärane uuendamine, kus viinapuud on ealiselt vananenud” sama viinamarjasordi istutamist samale maatükile, rakendades samu viinamarjakasvatuse võtteid. Liikmesriigid võivad sätestada lisatingimusi, eelkõige seoses asendatavate viinapuude vanusega.

1. Liikmesriigid sätestavad: a) ümberkujundamismeetmete rakendamise tähtajad, mis ei tohi ületada viit aastat; b) asutused või üksikisikud, kes võivad taotlusi esitada; c) eelisõiguste andmise objektiivsed kriteeriumid, eelkõige seoses määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 104 lõikega 9; d) taotluse sisu, sealhulgas kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus ja meetmete elluviimise kavandatavad tähtajad; e) taotluse esitamise ja heakskiitmise korra, millega nähakse eelkõige ette taotluste esitamise tähtajad ja eelisõiguste andmise objektiivsed kriteeriumid; f) tingimuse, et esitatud taotluses tuleb näidata iga eelarveaasta kohta kõnealusel eelarveaastal rakendatavad meetmed ja iga meetmega hõlmatud pindala ning meetmete rakendamise kontrollikord. 2. Liikmesriigid võivad sätestada miinimumpindala, millele võib anda ümberkujundamise ja muutmise toetust, ja ümberkujundamise ning muutmise tulemusel tekkiva miinimumpindala ja erandid kõnealusest tingimusest; igasugune erand peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja põhinema objektiivsetel kriteeriumidel.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 11 ja käesoleva peatüki alusel sätestavad liikmesriigid toetuste rakendusala ja määra käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad. Eeskätt võib ette näha kindlasummalise toetuse maksmise, toetuse ülemmäära hektari kohta ja toetuse kohandamise objektiivsete kriteeriumide alusel. Juhul kui kasutatud istutusõigused ei ole seotud viinamarjaistanduse ümberkujundamisega, tuleb toetust vastavalt vähendada, et vältida konkurentsi kahjustamist ja võtta arvesse asjaolu, et istutusõiguse kasutamine ei põhjustanud väljajuurimise kulusid. Toetust makstakse viinapuude kasvuala kohta, mis on määratletud kooskõlas artikli 75 lõikega 1. Eeskirjad peavad olema koostatud selliselt, et tagatakse kava eesmärgi saavutamine.

1. Toetus makstakse välja pärast seda, kui ollakse veendunud, et ühekordne meede või kõik toetuse taotluses nimetatud meetmed (vastavalt liikmesriigi poolt meetme juhtimiseks tehtud valikule) on ellu viidud ja seda on kohapeal kontrollitud. Tavaliselt makstakse toetus välja pärast kõigi meetmete rakendamist, makstakse toetust siiski üksikute rakendatud meetmete puhul ka juhul, kui ülejäänud meetmeid ei saadud vääramatu jõu või erakordsete asjaolude tõttu määruse (EÜ) nr 1782/2003 (11) artikli 40 lõike 4 tähenduses rakendada. Kui kontroll näitab, et kõiki abitaotluses nimetatud meetmeid ei ole täielikult ellu viidud muudel põhjustel, kui vääramatu jõu või erakordsete asjaolude tõttu määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõike 4 tähenduses, ja kui toetust on makstud pärast üksikute rakendatud meetmete puhul, mis on osa toetuse taotluses nimetatud meetmetest, nõuavad liikmesriigid toetuse tagasi. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid ette näha, et tootjale makstakse toetust asjaomase meetme või abitaotluses nimetatud kõigi meetmete rakendamiseks ettemaksena enne meetme elluviimist tingimusel, et meetme rakendamine on alanud ja abisaaja on esitanud tagatise. Määruse (EMÜ) nr 2220/85 (12) kohaselt tuleb asjaomane meede ellu viia teise veiniaasta lõpuks pärast toetuse ettemakse saamist. Liikmesriigid võivad nimetatud ajavahemikku vastavalt asjaoludele kohandada juhul, kui: a) asjaomased alad on osa aladest, mis on saanud kannatada loodusõnnetuse tõttu ning seda on tunnistanud asjaomase liikmesriigi pädevad asutused; b) kavandatud meedet ei ole võimalik ellu viia taimetervise probleemide tõttu, mida tõendab asjaomase liikmesriigi tunnustatud asutus. Toetuse ettemaksete saamiseks peavad kõik samal maatükil varem ellu viidud meetmed, mille puhul tootja on samuti saanud toetuse ettemakseid, olema täielikult ellu viidud. Kui kontroll näitab, et abitaotluses nimetatud meede, mille eest on ette makstud, ei ole täielikult ellu viidud, võib liikmesriik määrata karistuse.

Liikmesriigid võivad lubada, et poolelioleva ümberkujundamismeetme puhul, mille kohta on taotlus esitatud määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 11 alusel, kohaldatakse edaspidi määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 11 lõiget 3 tingimusel, et: a) meetme ülevõtmist rahastatakse määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 11 lõikes 3 nimetatud meetme toetusprogrammi vahenditest. b) vajaduse korral kohandatud meetme jätkamine vastab käesolevas artiklis sätestatud tingimustele.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 12 ja käesoleva punkti tähenduses ei käsitata rohelise korjena kaubanduslike viinamarjade viinapuude külge jätmist pärast tavapärase tootmistsükli lõppu (koristamata jätmine). Rohelise korje toetust saanud maatüki pindala ei võeta arvesse geograafilise tähisega veinide tehnilises kirjelduses sätestatud saagi piirmäärade arvutamisel.

1. Seoses rohelise korje meetmega peavad liikmesriigid: a) vastu võtma üksikasjalikud rakendussätted, mis käsitlevad muu hulgas: i) rohelisest korjest etteteatamist; ii) makstava hüvitise suurust; iii) seda, kuidas tagada, et asjaomastel aladel säilitatakse head kasvutingimused ja et meetme kohaldamine ei mõjuta kahjulikult keskkonda ning sellel ei ole kahjulikke fütosanitaarseid tagajärgi, ning kindlustada, et meetme nõuetekohast rakendamist saab kontrollida; nimetatud eesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid meetme suhtes kohaldada piiranguid, mis põhinevad objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, sealhulgas eri sortide ajastus, keskkonna- ja fütosanitaarsed ohud või rakendamise meetod. b) sätestama rohelise korje tegemise tähtaja 15. aprillist 31. maini; c) tuvastama eeldatava turuolukorra, mis põhjendab rohelise korje kasutamist turutasakaalu taastamiseks ja kriiside vältimiseks, 31. maiks; d) tagama meetme nõuetekohase rakendamise, kontrollides, kas roheline korje on olnud edukas; rohelise korje toetust saavaid alasid kontrollitakse süstemaatiliselt kohapeal pärast rohelise korje toimumist; kontrollitakse neid maatükke, mille kohta on esitatud abitaotlus. Lõike 1 punktis d nimetatud kontrolli käigus kontrollitakse: i) kas asjaomane viinamarjaistandus on olemas ja kas asjaomast ala haritakse nõuetekohaselt; ii) kas kõik viinamarjakobarad on täielikult eemaldatud või hävitatud; iii) millist meetodit on kasutatud; kõik rohelise korje toetust taotlenud viinamarjakasvatajad peavad hoidma meetme kuludokumendid alles. Tagamaks, et maatükile, millega seoses on makstud toetust, ei ole jäänud turustamiskõlblikke viinamarju, tuleb kõik kontrollid teha iga aasta 15. juunist 31. juulini ning igal juhul peab kõikide asjaomaste alade kontrollimine olema lõpetatud ajaks, mil viinamarjad tavaliselt hakkavad oma värvi muutma (Baggiolini faas M, BBCH faas 83). 2. Rohelist korjet ei tohi samal maatükil teha kahel järjestikusel aastal. 3. Toetust ei maksta, kui saak hävib enne rohelise korje algust täielikult või osaliselt eeskätt loodusõnnetuse tagajärjel komisjoni määruse (EÜ) nr 1857/2006 (13) artikli 2 lõike 8 tähenduses. 4. Kui saak hävib täielikult või osaliselt rohelise korje toetuse maksmise ja saagikoristusperioodi vahelisel ajal, ei kuulu juba toetust saanud alalt saamata jäänud tulu hüvitamisele saagikindlustuse vahenditest.

1. Liikmesriigid sätestavad taotluste esitamise korra, millega nähakse eelkõige ette asjaomase tootja suhtes kohaldatav lisatasu ja taotlusega koos esitatav teave. Taotlus peab sisaldama andmeid kasvuala, keskmise saagi, kasutatava meetodi ja viinamarjasordi ning sellest toodetava veini tüübi kohta. 2. Liikmesriigid kontrollivad, kas taotlus on põhjendatud. Selleks võivad nad tootjalt nõuda taotluse esitamisel kirjalikku kohustust. Kui taotlus võetakse tagasi mõjuva põhjuseta, võivad liikmesriigid nõuda, et asjaomane tootja kannab taotluse läbivaatamise kulud.

1. Liikmesriigid arvutavad igal aastal otsekulud, mida on kantud rohelise korje tegemisel eri meetoditel (käsitsi, mehhaaniliselt ja keemiliselt), mida nad on lubanud kasutada artikli 12 lõike 1 punkti a alapunkti iii alusel. Kui sama ala puhul kasutatakse rohkem kui ühte meetodit, arvutatakse hüvitis odavaimast meetodist lähtudes. 2. Liikmesriigid teevad rohelise korje tõttu saamata jäänud tulu kindlaks objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel. Vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 12 lõikele 4 määravad liikmesriigid kõnealuse määruse artikli 12 lõikega 3 ettenähtud toetuse määra standardkulude ja tavaprognoosi kohaselt saamata jäänud tulu alusel. Liikmesriigid tagavad, et kõnealused arvutused: a) sisaldavad ainult kontrollitavaid andmeid; b) põhinevad asjakohaste teadmiste ja oskustega määratud arvandmetel; c) viitavad selgelt arvandmete allikale; d) on eristatud, et võtta arvesse asjakohaseid piirkondlikke ja kohalikke tingimusi; Tasu makstakse rajatud istanduse kohta, mille suurus määratakse kindlaks käesoleva määruse artikli 75 lõikest 1 lähtudes.

Liikmesriigid võivad toetusprogrammi lisada määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 13 osutatud meetme järgmistel tingimustel: a) toetuse maksmise aeg ei ole pikem kui kolm aastat; b) investeerimisfondide moodustamise halduskulude katmise toetust antakse vastavalt tootjaorganisatsiooni sissemaksete suurusele investeerimisfondi esimesel, teisel ja kolmandal tegevusaastal järgmistes määrades: i) Euroopa Liiduga 1. mail 2004 või hiljem ühinenud liikmesriikides 10 %, 8 % ja 4 %; ii) teistes liikmesriikides 5 %, 4 % ja 2 %; c) liikmesriigid võivad kehtestada investeerimisfondide moodustamise halduskulude piirmäära; d) liikmesriigid võtavad vastu kõnealuse meetme üksikasjalikud rakendussätted.

Liikmesriigid võivad toetusprogrammi lisada määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 14 osutatud meetme järgmistel tingimustel: a) liikmesriigid võtavad vastu saagikindlustusmeetmete üksikasjalikud rakendussätted, sealhulgas vajalikud sätted, tagamaks, et saagikindlustusmeetmed ei moonuta kindlustusturul valitsevat konkurentsi; b) kava rakendamist taotlevad tootjad esitavad liikmesriigi asjaomasele ametiasutusele oma kindlustuslepingu, et liikmesriigil oleks võimalik täita määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 14 lõikes 2 osutatud tingimust; c) liikmesriigid kehtestavad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 14 lõikes 3 osutatud tingimuste täitmiseks väljamakstavate toetuste piirmäärad. Vajaduse korral võivad liikmesriigid kehtestada piirmäära tüüpkulude ja tüüpilistel eeldustel saamata jäänud tulu alusel. Liikmesriigid tagavad, et kõnealused arvutused: i) sisaldavad ainult kontrollitavaid andmeid; ii) põhinevad asjakohaste teadmiste ja oskustega määratud arvandmetel; iii) viitavad selgelt arvandmete allikale; iv) on eristatud, et võtta arvesse asjakohaseid piirkondlikke ja kohalikke tingimusi. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 14 kohaldamisel on mõistel „loodusõnnetusega võrreldavad halvad ilmastikutingimused” sama tähendus, mis komisjoni määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikli 2 lõikes 8. Kui liikmesriigid annavad riiklikku saagikindlustuse toetust, teatavad nad sellest käesoleva määruse I, V ja VII lisas sätestatud vormis.

Toetatavad investeeringud peavad vastama asjaomase investeeringu suhtes kohaldatavatele ühenduse normidele. Abikõlblikud kulud on: a) kinnisvara ehitamise, soetamise, sh liisinguga soetamise, või parandamise kulud; b) uute masinate ja seadmete, sealhulgas arvutitarkvara soetamise või liisinguga soetamise kulud ülempiiriga kuni vara turuväärtuseni; muud liisingulepinguga seotud kulud, näiteks liisinguandja hinnalisand, intresside refinantseerimiskulud, üldkulud ja kindlustusmaksed abikõlblikud ei ole; c) punktides a ja b osutatud kulutustega seotud üldkulud, näiteks arhitekti-, inseneri- ja konsultatsioonitasud, teostatavusuuringute ning patendiõiguste ja litsentside omandamise kulud. Erandina punktist b võivad liikmesriigid mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (14) tähenduses nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel sätestada tingimused, mille kohaselt võib kasutatud seadmete ostmist käsitada abikõlblike kuludena. Lihtsad asendusinvesteeringud ei ole abikõlblik kulu, sest tuleb tagada, et kõnealused töötlevasse tööstusesse tehtavad investeeringud täidavad meetme eesmärki, st parandada tulemusi turu nõudlusega kohanemise ja konkurentsivõime suurendamise teel.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 15 lõike 1 punktis b osutatud uute toodete, protsesside ja tehnoloogiate arenduskulud hõlmavad ettevalmistavaid tegevusi, näiteks projekti, toote, protsessi või tehnoloogia väljatöötamine ja katsed ning sellega seotud materiaalseid ja/või mittemateriaalseid investeeringuid enne uute toodete, protsesside ja tehnoloogiate äriotstarbelist kasutuselevõttu. Lihtsad asendusinvesteeringud ei ole abikõlblik kulu, sest tuleb tagada, et kõnealused toetused täidavad meetme eesmärki, st parandada tulemusi turu nõudlusega kohanemise ja konkurentsivõime suurendamise teel.

Välja arvatud investeeringute tegemiseks kavandatud ajal esineva vääramatu jõu või erakordsete asjaolude korral määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõike 4 tähenduses, makstakse toetus välja pärast seda, kui ollakse veendunud, et kõik toetuse taotluses nimetatud investeeringud on ellu viidud ja seda on kohapeal kontrollitud. Investeerimistoetuse saajad võivad taotleda pädevalt makseasutuselt ettemakset, kui selline võimalus on riikliku toetusprogrammiga ette nähtud. Ettemakse ei tohi ületada 20 % investeeringuks antavast riigiabist ning seda makstakse tingimusel, et on olemas pangagarantii või samaväärne garantii, mis vastab 110 %-le ettemakse summast. Tagatis vabastatakse, kui pädev makseasutus teeb kindlaks, et investeeringuks antava riigiabiga seoses tehtud tegelikud kulutused on ettemaksest suuremad.

Toetust ei anta turundusmeetmetele, mis on saanud toetust vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklile 10. Kui liikmesriik annab riiklikku investeerimistoetust, teatab ta sellest käesoleva määruse I, V ja VII lisas sätestatud vormi asjaomases osas.

1. Võttes arvesse määruse (EÜ) nr 479/2008 VI.D lisa punkti 1 sätestavad liikmesriigid kõrvalsaaduste alkoholisisalduse mahuprotsentides, võrreldes toodetud veini alkoholisisaldusega. Liikmesriigid võivad alkoholisisalduse miinimummäära muuta objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel. 2. Kui vastavat liikmesriigi poolt lõike 1 kohaselt kehtestatud alkoholisisaldust ei saavutata, peavad isikud, kellele kõnealune kohustus laieneb, tarnima oma toodangust teatava koguse veini, et saavutada kõnealune alkoholisisaldus. 3. Kõrvalsaaduste alkoholisisalduse määramiseks võrreldes toodetud veini alkoholisisaldusega, kohaldatakse eri viinamarjakasvatusvööndites järgmisi standardseid naturaalse alkoholisisalduse mahuprotsente: a) 8,0 % viinamarjakasvatusvööndis A; b) 8,5 % viinamarjakasvatusvööndis B; c) 9,0 % viinamarjakasvatusvööndis C I; d) 9,5 % viinamarjakasvatusvööndis C II; e) 10,0 % viinamarjakasvatusvööndis C III.

Tootjad on kohustatud järelevalve all kõrvaldama veinitootmise või viinamarjade muul viisil töötlemise kõrvalsaadused järgmistel tingimustel: a) kõrvalsaadused kõrvaldatakse viivitamata ja hiljemalt selle veiniaasta lõpuks, mil need tekkisid. Liikmesriigid võivad määrata varasema tähtaja. Kõrvaldamise asjaolu ja märge hinnanguliste koguste kohta kantakse registrisse, mida peetakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 112 lõikega 2, või need kinnitab pädev asutus; b) kõrvaldamisel järgitakse kehtivaid ühenduse õigusakte, eelkõige keskkonda käsitlevaid õigusakte. Asjaomast setet peetakse kõrvaldatuks, kui sete on denatureeritud nii, et seda ei saa enam veinivalmistamisel kasutada, ja kui denatureeritud sette tarnimine kolmandale isikule on kantud registrisse, mida peetakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 112 lõikega 2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada selliste toimingute kontrollimine. Nad võivad rakendada asjaomaste kolmandate isikute eelneva tunnustamise korda. Liikmesriigid võivad otsustada, et tootjad, kes ei tooda asjaomasel veiniaastal üle 25 hektoliitri veini või kasutavad seda oma majapidamise tarbeks, ei pea oma kõrvalsaadusi kõrvaldama.

1. Tootjad võivad täita kõrvalsaaduste hävitamise kohustuse, tarnides osa või kõik veinitootmise või viinamarjade muul viisil töötlemise kõrvalsaadused destilleerimiseks. 2. Liikmesriigid võivad osa või kõikide veinitootmise või viinamarjade muul viisil töötlemise kõrvalsaaduste destilleerimiseks tarnimise teha objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel osale või kõigile veinitootjatele kohustuslikuks. Kõnealust kohustust võib täita ka veini tarnimisega äädikatööstusele. 3. Asjaomased liikmesriigid võivad rakendada destilleerijate sertifitseerimist liikmesriigi kehtestatud korras.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 16 osutatud toetust makstakse sama artikli lõikes 3 osutatud tingimuse täitmisel ja lõike 1 teises lõigus sätestatud määras destilleerijatele, kes töötlevad destilleerimiseks tarnitud tooted vähemalt 92 %-se alkoholisisaldusega toorpiirituseks. 2. Asjaomane toetus on ühekordne summa, mis on ette nähtud destilleerijalt tootjale tarnitavate toodete kogumise kulude hüvitamiseks, kui viimane kannab kõnealused kulud. 3. Liikmesriigid võivad anda toetust ettemaksena enne meetme rakendamist, tingimusel et abisaaja on esitanud tagatise. 4. Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva artikliga ettenähtud meetme üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

1. Destilleerijatele makstava, määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 16 osutatud toetuse suurus määratakse hektoliitri kohta mahuprotsentides väljendatud alkoholisisalduse alusel järgmiselt: a) pressimisjääkidest saadud toorpiiritus: 1,1 eurot/%vol./hl; b) veinist ja settest saadud toorpiiritus: 0,5 eurot/%vol./hl. 2. Liikmesriigid määravad objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel lõikes 1 sätestatud piirides toetuse ja artikli 24 lõikes 2 osutatud kogumiskulude ühekordse hüvitise suuruse ja teatavad neist komisjonile I, V ja VII lisas sätestatud vormi asjaomases osas. Kõnealuseid summasid võib objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel muuta eri tootmisliike arvestades.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 17 osutatud toetust makstakse kõnealuses määruses sätestatud tingimustel objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel tootjatele, kelle toodang on ette nähtud veinidestillaatide tootmiseks alkohoolsete jookide sektori jaoks. 2. Toetust võib maksta veinitootjatele, kes ei ole ise viinamarjakasvatajad. 3. Liikmesriigid võivad anda toetust ettemaksena enne meetme rakendamist, tingimusel et abisaaja on esitanud tagatise. 4. Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva artikliga ettenähtud meetme üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

Liikmesriigid sätestavad hektari kohta makstava toetuse suuruse ja teatavad sellest komisjonile I, V ja VII lisa asjaomases osas. Toetuse suurust võib objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel muuta, eelkõige vastavalt tootmispiirkonnale ja -tingimustele.

1. Liikmesriigid, kes alustavad kogu oma territooriumil või selle osal objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel ühe või mitme veinikategooria erakorralist destilleerimist määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 18 lõikes 1 sätestatud tingimustel ja sama artikli lõigetes 4 ja 5 osutatud eelarve piires, teavitavad sellest komisjoni oma toetusprogrammide muutmise kaudu. 2. Liikmesriigid võivad teha destilleerimise objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel kohustuslikuks mõnele tootjale või kõigile tootjatele. 3. Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva artikliga ettenähtud meetme üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 18 osutatud toetust makstakse sama artikli lõikes 3 sätestatud tingimusel destilleerijale, kes töötleb veini vähemalt 92 %-se alkoholisisaldusega toorpiirituseks. 2. Toetus võib sisaldada miinimumhinda, mida destilleerija maksab veinitootjale. 3. Liikmesriigid võivad anda toetust ettemaksena enne meetme rakendamist, tingimusel et abisaaja on esitanud tagatise.

1. Liikmesriigid kehtestavad toetuse suuruse ja vajaduse korral käesoleva määruse artiklis 29 osutatud miinimumhinna, mida makstakse veinitootjale, ja teavitavad sellest komisjoni I, V ja VII lisas sätestatud vormi asjaomases osas. Toetuse suurust võib objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel muuta, eelkõige vastavalt tootmispiirkonnale ja veinikategooriale. Igal juhul määratakse toetuse suuurus selliselt, et veinitootjale makstav summa ei oleks suurem vastava tootmispiirkonna ja veinikategooria turuhinnast. 2. Vajaduse korral vähendavad liikmesriigid nendele tootjatele makstavat miinimumhinda, kes toodavad veini, mille alkoholisisaldust on suurendatud sahharoosi või viinamarjavirde lisamisega, ja kes on saanud määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 19 osutatud toetust.

Kui liikmesriigid annavad erakorraliseks destilleerimiseks riiklikku abi, peavad nad kõigi taotluste ja nende tulemuste kohta arvestust. Nad teatavad sellest II, III ja IV lisas sätestatud vormi asjaomasel real.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 19 osutatud toetust makstakse veinitootjatele, kes kasutavad ühenduses toodetud kontsentreeritud viinamarjavirret ja puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret määruse (EÜ) nr 479/2008 V lisa punktis A osutatud toodete mahuprotsentides väljendatud naturaalse alkoholisisalduse suurendamiseks. 2. Liikmesriigid võivad anda toetust ettemaksena enne meetme rakendamist, tingimusel et abisaaja on esitanud tagatise. 3. Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva artikli ettenähtud meetme üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 19 lõikes 1 osutatud toetuse maksimumsumma määratakse kindlaks mahuprotsentides väljendatud võimaliku alkoholisisalduse alusel hektoliitri kohta järgmiste toodete puhul: a) kontsentreeritud viinamarjavirre: 1,699 eurot/%vol./hl; b) puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre: 2,206 eurot/%vol./hl. 2. Liikmesriigid sätestavad objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel ja lõikega 1 ettenähtud piirides mõlema toote puhul toetussumma ja teatavad sellest komisjonile I, V ja VII lisas sätestatud vormi asjaomases osas. Toetuse suurust võib objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel muuta vastavalt piirkonnale või viinamarjakasvatusalale. 3. Lõikes 1 nimetatud toodete võimaliku alkoholisisalduse määramisel kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1623/2000 I lisas esitatud vastavustabeli arvandmeid refraktomeetri näitude suhtes, mis on saadud temperatuuril 20° C komisjoni määruse (EÜ) nr 558/93 (15) lisas sätestatud meetodil. Pädeva asutuse kontrolli puhul lubatav hälve on 0,2 mahuprotsenti.

Liikmesriigi pädevad asutused võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kontroll, millega tehakse kindlaks eelkõige alkoholisisalduse suurendamiseks kasutatava toote päritolu ja maht ning vastavus määruse (EÜ) nr 479/2008 V lisa punktidele A ja B.

1. Liikmesriigid esitavad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 21 lõikes 1 osutatud aruande komisjonile käesoleva määruse V ja VI lisas sätestatud kujul. Asjaomastes tabelites esitatakse teave toetusprogrammi meetmete kohaldamise iga aasta kohta: a) aruanne programmiperioodil eelarveaastate lõikes kantud kulude kohta, mis ei tohi olla suuremad liikmesriigile vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 II lisale eraldatud kogusummast; b) käesoleva määruse artikli 3 kohaselt kõige ajakohasema toetusprogrammi kavast lähtuvalt järgmiste eelarveaastate toetuste prognoosid toetusprogrammi ettenähtud rakendusperioodi lõpuni, kusjuures toetuste kogusumma ei tohi ületada liikmesriigile määruse (EÜ) nr 479/2008 II lisa kohaselt eraldatud toetuste kogusummat. 2. Samal ajal esitavad liikmesriigid VII lisas sätestatud kujul toetusprogrammi meetmete rakendamisega seotud tehnilised andmed. Liikmesriigid esitavad müügiedendusmeetme rakendamise üksikasjad VIII lisas sätestatud kujul. 3. Viited asjaomasele eelarveaastale on viited liikmesriikide poolt 16. oktoobrist kuni järgmise aasta 15. oktoobrini tehtud tegelikele maksetele. 4. Liikmesriigid esitavad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 21 lõikes 2 osutatud aruande komisjonile käesoleva määruse V ja VI lisas sätestatud kujul. Kokkuvõttele lisatakse järgmised osad: — C1. Toetusprogrammi kulude ja toetusprogrammist saadud kasu hindamine; — C2. Toetusprogrammi tõhususe suurendamise viisid. 5. Liikmesriigid teavitavad komisjoni meetmetest, mis on võetud artikli 9 lõike 1 ja artikli 12 lõike 1 punkti d järgimiseks. Teave esitatakse VIIIa ja VIIIb lisas sätestatud kujul. 6. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõikes 4 osutatud liikmesriigid ei pea esitama käesoleva määruse V, VI, VII, VIII, VIIIa ja VIIIb lisas sätestatud vorme esitama. 7. Liikmesriigid registreerivad kõigi, nii muudetud kui muutmata toetusprogrammide ning nende kohaselt elluviidud meetmete üksikasjad.

Liikmesriikide toetusprogrammide raames eraldatavat rahalist toetust ei anta tootjatele, kes on seotud määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklites 85 ja 86 osutatud istutusõiguseta rajatud istanduste ja käesoleva määruse artikli 60 lõikes 3 osutatud pooktaimede kasvatamisega.

Iga meetme puhul, välja arvatud määruse (EÜ) nr 479/2008 artikkel 9, peavad liikmesriigid: a) määrama kindlaks taotluse esitamise tähtaja; b) maksma abisaajatele pärast kehtiva ja täieliku taotluse esitamist välja toetuse: i) seitsme kuu jooksul meetmete eest, mida rakendatakse ja kontrollitakse ühe aasta jooksul; ii) liikmesriikide poolt kindlaks määratava ja komisjonile I lisa asjaomases osas teatatava mõistliku ajavahemiku jooksul meetmete eest, mida ei saa rakendada ja kontrollida ühe aasta jooksul.

Käesoleva jaotise kohaldamisel tähendab „partii” kaubasaatjalt kaubasaajale saadetud kaubakogust, mille kohta esitatakse üks tollideklaratsioon vabasse ringlusse lubamiseks. Ühes deklaratsioonis võib deklareerida üksnes kaupu, mis on sama päritolu määruse (EMÜ) nr 2913/92 (16) artiklite 23 ja 24 tähenduses ja mis kuuluvad kombineeritud nomenklatuuri sama koodi alla.

1. Ühise tollitariifistiku I lisa kolmanda osa I jaotise 2. lisas loetletud CN-koodide 2009 61 , 2009 69 ja 2204 30 alla kuuluva kauba puhul, mille hind piiril on reguleeritud, kontrollitakse tegeliku tolliväärtuse kindlakstegemiseks iga partiid. 2. Lõikes 1 nimetatud kauba hind piiril, mis on sätestatud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 (17) II lisas, määratakse tolliväärtuse alusel.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 82 lõike 3 punktides a ja b osutatud sertifikaat ja analüüsiaruanne moodustavad ühe dokumendi, mille: a) sertifikaadi osa koostab selle kolmanda riigi asutus, kust tooted on pärit; b) analüüsiaruande osa koostab selle kolmanda riigi poolt tunnustatud ametlik labor, kust tooted on pärit.

Analüüsiaruanne peab sisaldama järgmist teavet: a) veinide ja kääriva viinamarjavirde puhul: i) alkoholi üldsisaldus mahuprotsentides; ii) tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides; b) viinamarjavirde ja -mahla puhul tihedus; c) veinide, viinamarjavirde ja -mahla puhul: i) kuivekstrakti üldsisaldus; ii) üldhappesus; iii) lenduvate hapete sisaldus; iv) sidrunhappe sisaldus; v) vääveldioksiidi üldsisaldus; vi) eri sortide ristamisel saadud sortide esinemine (otseselt tootja hübriidid või muud sordid, mis ei kuulu Vitis vinifera sortide hulka).

1. Sertifikaati ja analüüsiaruannet ei ole vaja esitada kolmandatest riikidest pärit toodete puhul, mis on sealt eksporditud kuni viieliitristes ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutites, kui transporditav kogus kokku (olenemata sellest, kas tegemist on eraldi partiidega või mitte) ei ületa 100 liitrit. 2. Kui tooted ei vasta lõikes 1 sätestatud tingimustele, ei ole sertifikaati ja analüüsiaruannet vaja esitada: a) reisijate isiklikus pagasis (nõukogu määruse (EMÜ) nr 918/83 (18) artikli 45 tähenduses) sisalduva veini, viinamarjavirde ja -mahla kohta, mida on maksimaalselt kuni 30 liitrit reisija kohta; b) veini kohta, mille üks üksikisik saadab teisele (nõukogu määruse (EMÜ) nr 918/83 artikli 29 tähenduses) ja mida on maksimaalselt 30 liitrit saadetise kohta; c) kolmandast riigist alaliselt ühendusse elama asuva eraisiku isiklike asjade (nõukogu määruse (EMÜ) nr 918/83 artikli 2 tähenduses) hulka kuuluva veini ja viinamarjamahla kohta; d) määruse (EMÜ) nr 918/83 artikli 95 tähenduses messide jaoks ettenähtud veini ja viinamarjamahla kohta, tingimusel et kõnealused tooted on pakendatud kuni kaheliitristesse ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutitesse; e) muudes mahutites veetava veini-, viinamarjavirde- ja viinamarjamahla kohta, mida imporditakse teaduslike või tehniliste katsete tegemiseks ja mille kogus ei ületa 100 liitrit; f) veini ja viinamarjamahla kohta, mis on imporditud vastavalt 18. aprilli 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsioonile, 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsioonile või 16. detsembri 1969. aasta erimissioonide New Yorgi konventsioonile; g) rahvusvahelisi liine teenindavate laevade ja õhusõidukite pardal asuvates kauplustes hoitava veini ja viinamarjamahla kohta; h) kolmandasse riiki eksporditud ja tagasi ühenduse tolliterritooriumile toodud ning vabasse ringlusse lubatud Euroopa Ühendusest pärit ja seal villitud veini ja viinamarjamahla kohta.

1. Iga ühendusse importimiseks ettenähtud saadetise kohta koostatakse sertifikaat ja analüüsiaruanne ühtse dokumendina V I 1. Esimeses lõigus osutatud dokument koostatakse vormil V I 1, mis vastab IX lisas esitatud näidisele. Sellele kirjutab alla ametiasutuse ametiisik ja artiklis 48 osutatud tunnustatud labori ametnik. 2. Kui asjaomane toode ei ole ette nähtud otsetarbimiseks, ei ole vormi V I 1 analüüsiaruande osa vaja täita. Kuni 60-liitristes ühekorrasulguriga suletud märgistatud mahutites oleva veini puhul, mis on pärit XII lisas nimetatud kolmandast riigist, mis on esitanud ühenduses heakskiidetud eritagatised, tuleb vormi V I 1 analüüsiaruande osas esitada üksnes järgmine teave: a) tegelik alkoholisisaldus mahuprotsentides; b) üldhappesus; c) vääveldioksiidi üldsisaldus.

1. Vorm V I 1 koosneb trükitud või käsitsi täidetud originaaleksemplarist ja läbi kopeerpaberi saadud koopiast nimetatud järjestuses. 2. Vorm V I 2 on X lisas esitatud näidise kohaselt koostatud väljavõte, mis sisaldab vormis V I 1 või mõnes teises väljavõttes V I 2 esitatud teavet ning millel on ühenduse tolliasutuse tempel. Vorm V I 2 koosneb originaaleksemplarist ja selle kahest koopiast nimetatud järjestuses. 3. Vormid V I 1 ja väljavõtted V I 2 peavad vastama XI lisas sätestatud tehnilistele eeskirjadele. 4. Nii originaaleksemplar kui koopia peavad olema tootega kaasas. Vormid V I 1 ja V I 2 tuleb täita masinakirjas või käsitsi või mõnda muud asjaomase ametiasutuse poolt tunnustatud tehnilist vahendit kasutades. Vormi käsitsi täitmise korral tuleb väljad täita tindi ja trükitähtedega. Kustutamine ja ülekirjutamine ei ole lubatud. Kui on vaja teha parandusi, kriipsutatakse valed andmed läbi ja lisatakse vajaduse korral vajalikud andmed. Sellise paranduse peab kinnitama paranduse tegija ja olenevalt asjaoludest ametiasutuse, labori või tolliasutuse templiga. 5. Vormil V I 1 ja väljavõttel V I 2 on seerianumber, mille vormi V I 1 puhul annab ametiasutus, mille ametiisik kirjutab tunnistusele alla, ja väljavõtte V I 2 puhul tolliasutus, mis lööb sellele templi vastavalt artikli 47 lõigetele 2 ja 3. 6. Ilma et see piiraks lõikeid 2, 3, 4 ja 5, võib vorme V I 1 ja V I 2 väljastada ja kasutada arvutisüsteemides kooskõlas liikmesriikide pädevate asutuste kehtestatud üksikasjalike eeskirjadega. Elektroonilise vormi V I 1 ja V I 2 sisu ja paberkandjal vormi sisu peavad olema identsed.

1. Vormi V I 1, mille on koostanud sellise XII lisas loetletud kolmanda riigi veinitootja, kes on esitanud ühenduses heakskiidetud eritagatised, käsitatakse artikliga 48 ettenähtud loetelus esitatud asutuse ja laborite koostatud sertifikaadi või analüüsiaruandena, tingimusel et kõnealuse kolmanda riigi pädev asutus on tootjat tunnustanud ja kontrollib selle tegevust. 2. Lõikes 1 nimetatud tunnustatud tootja kasutab vormi V I 1, märkides lahtrisse 9 tootjat tunnustanud kolmanda riigi ametiasutuse nime ja aadressi. Lisaks sellele täidab tootja vormi, märkides: a) lahtrisse 1 oma nime ja aadressi ning registreerimisnumbri XII lisas loetletud kolmandas riigis; b) lahtrisse 10 vähemalt artikli 43 lõikega 2 ettenähtud üksikasjad. Tootja kirjutab vormile oma allkirja lahtrites 9 ja 10 ettenähtud kohale, kriipsutades läbi sõnad „ametiisiku nimi ja ametinimetus”. Tembeldamine ega labori nime ja aadressi märkimine ei ole nõutav.

Käesoleva määruse artikli 43 lõike 2 ja artikli 45 kohaldamise võib peatada, kui leitakse, et tooted, mille suhtes kõnealuseid meetmeid kohaldatakse, on võltsitud ja see võib tõenäoliselt ohustada tarbijate tervist või et seetõttu võidakse kasutada veinivalmistustavasid, mida ei ole nimetatud määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 82 lõikes 2.

1. Asjaomase partii vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel antakse vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 originaaleksemplar ja koopia üle selle liikmesriigi pädevale ametiasustusele, kus kõnealused tolliformaalsused täideti. Kõnealune ametiasutus täidab vajaduse korral vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 tagakülje. Ametiasutus tagastab originaaleksemplari asjaomasele isikule ja säilitab vormi koopia vähemalt viis aastat. 2. Kui kogu partii saadetakse edasi enne selle vabasse ringlusse lubamist, edastab uus kaubasaatja partii üle järelevalvet teostavale tolliasutusele kõnealuse partii kohta vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 ning vajaduse korral hiljem täidetud vormi V I 2. Kõnealune ametiasutus kontrollib, kas vormi V I 1 ja vormi V I 2 andmed või väljavõtte V I 2 ja hiljem koostatud vormi V I 2 andmed langevad kokku ning tembeldab viimati nimetatud vormi, mis on seejärel samaväärne väljavõttega V I 2, ja täidab vastavalt vormi või selle eelmise väljavõtte. Kõnealune ametiasutus tagastab väljavõtte ja vormi V I 1 või varasema väljavõtte V I 2 originaaleksemplari uuele kaubasaatjale ja hoiab kõnealuse dokumendi või varasema väljavõtte koopiad alles vähemalt viis aastat. Vormi V I 2 ei pea täitma, kui tootepartii reeksporditakse kolmandasse riiki. 3. Kui partii jagatakse enne selle vabasse ringlusse lubamist osadeks, edastab asjaomane isik kõnealuse partii üle järelevalvet teostavale tolliasutusele jagatava partii kohta vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 originaaleksemplari ja koopia ning hiljem iga uue partii kohta täidetud vormi V I 2 originaaleksemplari ja kaks koopiat. Kõnealune ametiasutus kontrollib, kas vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 andmed langevad kokku iga uue partii kohta hiljem koostatud vormi V I 2 andmetega ning tembeldab viimati nimetatud vormi, mis on seejärel samaväärne väljavõttega V I 2, ja täidab vastavalt vormi V I 1või väljavõtte V I 2 tagakülje, mille põhjal nimetatud väljavõte koostati. Kõnealune ametiasutus tagastab väljavõtte V I 2 ja vormi V I 1 või varasema väljavõtte V I 2 asjaomasele isikule ja hoiab kõnealuste dokumentide koopiad alles vähemalt viis aastat.

1. Komisjon koostab ja ajakohastab kolmandate riikide pädevate asutuste teatiste põhjal vormi V I 1 koostamiseks volitatud asutuste, laborite ja veinitootjate loetelud koos aadressidega. Komisjon avaldab kõnealuste asutuste ja laborite nimed ja aadressid Internetis. 2. Lõikes 1 osutatud kolmandate riikide pädevate asutuste teatises märgitakse: a) vormi V I 1 koostajaks määratud või nimetatud ametiasutuste ja laborite nimed ja aadressid; b) vormi V I 1 koostama volitatud veinitootjate nimed, aadressid ja ametlikud registrikoodid. Lõikes 1 osutatud loetellu kantakse üksnes need esimese lõigu punktis a osutatud asutused ja laborid, keda asjaomase kolmanda riigi pädev asutus on volitanud esitama komisjonile ja liikmesriikidele nende nõudmisel vajalikku teavet vormis esitatud andmete hindamiseks. 3. Kõnealuseid loetelusid ajakohastatakse eeskätt selleks, et kajastada asutuste või laborite aadressi- ja/või nimemuutusi.

Kui vein eksporditakse kolmandast riigist, mille territooriumil see on valmistatud (edaspidi „päritoluriik”), teise kolmandasse riiki (edaspidi „eksportiv riik”), kust vein eksporditakse seejärel edasi ühendusse, võib eksportiva riigi pädev asutus koostada päritoluriigi pädeva asutuse poolt koostatud vormi V I 1 või mõne samaväärse dokumendi põhjal asjaomase veini kohta vormi V I 1, ilma et ta peaks veini täiendavalt analüüsima, kui asjaomane vein: a) on päritoluriigis juba villitud ja märgistatud ning seda ei muudeta või b) eksporditakse päritoluriigist vaadis ning villitakse ja märgistatakse eksportivas riigis ilma edasise töötlemiseta. Eksportiva riigi pädev asutus tõendab vormil V I 1, et tegemist on esimeses lõigus osutatud veiniga, mis vastab samas lõigus sätestatud tingimustele. Eksportiva riigi vormile V I 1 lisatakse päritoluriigi vormi V I 1 originaal või kinnitatud koopia või samaväärne dokument. Käesoleva artikli tähenduses käsitatakse päritoluriigina vaid selliseid riike, mis on nimetatud artikli 48 lõike 1 kohaselt avaldatud nende asutuste ja laborite loetelus, mille kolmas riik on nimetanud igale imporditavale veinipartiile lisatavate dokumentide koostajaks.

1. Liköörveinide ja destilleerimiseks kangendatud veinide puhul käsitatakse vormi V I 1 kehtivana üksnes siis, kui artiklis 48 osutatud ametiasutus on kandnud lahtrisse 14 järgmise märke: „käesolevale veinile lisatud alkohol on veinialkohol”. Märkele lisatakse järgmine teave: a) dokumendi väljastanud ametiasutuse nimi ja aadress; b) kõnealuse asutuse ametiisiku allkiri; c) kõnealuse asutuse tempel. 2. Vormiga V I 1 võib tõendada, et imporditud vein kannab geograafilist tähist kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS) või geograafilisi tähiseid käsitlevate ühenduse õigusaktidega või geograafiliste tähiste tunnustamist ja kaitset käsitleva lepinguga, mis on sõlmitud Euroopa Ühenduse ja kolmanda riigi vahel, kust vein on pärit. Sellisel juhul kantakse lahtrisse 14 järgmine märge: „On tõendatud, et käesolevas dokumendis nimetatud vein on toodetud … viinamarjakasvatuspiirkonnas ja lahtris 6 märgitud geograafiline tähis on antud sellele päritoluriigi õiguses sätestatud korras”. Märkele lisatakse lõike 1 teise lõiguga ettenähtud teave.

Kui liikmesriigi pädev asutus kahtlustab, et kolmandast riigist pärit toode ei vasta määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 82 lõigetele 1 ja 2, teavitab ta sellest viivitamata komisjoni.

1. Liikmesriigid saadavad komisjonile nende ametiasutuste või ametlikult tunnustatud asutuste loetelud, mis liikmesriikide ettepanekul peaksid välja andma tõendeid selle kohta, et kõnealune vein vastab kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepetes ettenähtud soodustuste kohaldamise tingimustele. 2. Komisjon, tegutsedes ühenduse nimel, koostab ühiselt asjaomaste kolmandate riikidega lõikes 1 osutatud tõendi ja asjaomase kolmanda riigi samaväärse sertifikaadi väljastamise õigusega ametiasutuste loetelu ning vahetab kõnealust loetelu kolmandate riikidega. 3. Komisjon avaldab lõikes 2 nimetatud loetelu ja ajakohastab seda korrapäraselt.

Vorme V I 1 ja V I 2, mis vastasid nende väljastamisel kehtivatele sätetele, kuid mis alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast enam kõnealustele sätetele ei vasta, võib jätkuvalt kasutada kuni 31. detsembrini 2008.

Huvitatud isikute nõudmisel vabastatakse impordi- ja ekspordilitsentside väljastamiseks esitatud tagatised alates 1. augustist 2008, kui kõnealused litsentsid ei ole kaotanud kehtivust enne kõnealust kuupäeva.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 3 ja artikli 86 lõike 4 teises lõigus nimetatud karistused peavad olema asjaomaste sätete rikkumise seisukohalt piisavad. Ilma et see piiraks liikmesriikide poolt vajaduse korral määratud varasemaid karistusi, rakendavad liikmesriigid määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 3 ja artikli 86 lõike 4 teises lõigus osutatud karistusi järgmiste põhimõtete alusel: a) rahaline põhikaristus peab olema vähemalt 12 000 eurot hektari kohta, b) liikmesriigid võivad rahalist karistust suurendada, võttes arvesse asjaomases viinamarjaistanduses toodetud veini kaubanduslikku väärtust. 2. Liikmesriigid määravad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 3 osutatud rahalise karistuse: a) käesoleva määruse jõustumise ajal olemas olnud ebaseaduslike istanduste eest esimest korda 1. jaanuaril 2009; b) pärast käesoleva määruse jõustumist rajatud ebaseaduslike istanduste eest esimest korda alates kõnealuste istanduste rajamisest. Rahaline karistus määratakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel uuesti iga 12 kuu möödumisel alates nimetatud kuupäevadest kuni väljajuurimiskohustuse täitmiseni. 3. Liikmesriigid määravad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 86 lõike 4 teises lõigus osutatud rahalise karistuse väljajuurimiskohustuse täitmata jätmise eest käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriume arvesse võttes esimest korda 1. juulil 2010. aastal ja pärast seda iga 12 kuu järel kuni kohustus on täidetud. 4. Käesoleva artikli tähenduses rahalise karistusena tasutud summad jäävad asjaomasele liikmesriigile.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 87 lõikes 2 osutatud karistused peavad olema asjaomaste sätete rikkumise seisukohalt piisavad. 2. Lõikes 1 osutatud karistus määratakse, kui asjaomane tootja, kelle valduses on rohkem kui 0,1 hektari suurune viinapuude kasvuala, ja kes asjakohaselt: a) ei esita artikli 57 lõike 1 teises lõigus sätestatud tähtajaks destilleerimislepingut või kõnealune leping ei hõlma kogu asjaomast toodangut, mis on deklareeritud saagi- või tootedeklaratsioonis või; b) ei teata pädevale asutusele kavandatud rohelisest korjest artikli 57 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud tähtajaks või ei tee rohelist korjet nõuetekohaselt. 3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud rahalise karistuse: a) destilleerimislepingu esitamata jätmisel üks kuu pärast artikli 57 lõike 1 teises lõigus sätestatud tähtaja möödumist, b) rohelise korje nõuete täitmata jätmisel asjaomase kalendriaasta 1. septembriks. 4. Käesoleva artikli tähenduses rahalise karistusena tasutud summad jäävad asjaomasele liikmesriigile.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 87 lõike 1 kohaldamisel võib viinamarju või viinamarjadest valmistatud tooteid kasutada ainult järgmiseks otstarbeks: a) täielikult tootja kulul destilleerimiseks; b) roheliseks korjeks määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 12 lõike 1 tähenduses asjaomase tootja kulul; c) oma majapidamise tarbeks; seda võimalust saab kasutada ainult siis, kui tootja viinapuude kasvuala ei ole suurem kui 0,1 hektarit. Esimese lõigu punktiga a ettenähtud destilleerimise korral: — esitavad tootjad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 87 lõikes 1 nõutava destilleerimislepingu selle veiniaasta lõpuks, mil kõnealused tooted toodeti; — tuleb destilleerida tooted, mis on toodetud enne viinamarjaistanduse määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 86 lõike 1 kohast seadustamist. Esimese lõigu punktiga b ettenähtud rohelise korje korral teatavad tootjad oma kavatsusest pädevale asutusele ette enne liikmesriigi poolt kooskõlas artikli 12 lõike 1 punktiga b sätestatud tähtaega. Liikmesriigid kontrollivad rohelist korjet vastavalt käesoleva määruse artikli 12 lõike 1 punktile d. 2. Ilma et see piiraks lõiget 1, võivad liikmesriigid kontrolli hõlbustamiseks näha ette, et tootjad on kohustatud teavitama liikmesriigi pädevat asutust enne liikmesriigi poolt kooskõlas artikli 12 lõike 1 punktiga b sätestatud tähtaega sellest, millise käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktides a–c nimetatud võimaluse nad valivad. Samuti võivad liikmesriigid piirata tootjate valikuid ainult ühe või kahe lõike 1 esimese lõigu punktides a–c nimetatud võimalusega. 3. Kui asjaomasel tootjal on viinamarjaistandus, mille tooteid võib turustada, tagavad pädevad asutused, et kõnealustest teistest viinamarjaistandustest pärit turustatavatele toodetele ei lisata ebaseaduslikust istandusest pärit tooteid.

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga aasta 1. märtsiks alad, mille eest on tasutud rahaline karistus, ja tegelikult määratud rahaliste karistuste summad XIII lisa tabelis 1 sätestatud kujul. Samuti teavitavad nad komisjoni õigusaktidest, millega nähakse ette kõnealused karistused. 2. Kui käesoleva määruse XIII lisa asjaomases tabelis ei ole märgitud teisiti, käsitlevad määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 4, artikli 86 lõikes 5 ja artikli 87 lõikes 3 osutatud teatised eelmist veiniaastat. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 4 ja artikli 86 lõike 5 kohaste teatiste esitamisel esimest korda (mis peab toimuma hiljemalt 1. märtsiks 2009) märgitakse asjaomastesse tabelitesse järgmine teave: a) andmete olemasolul kõik pärast 31. augustit 1998 rajatud ebaseaduslikud istandused, mis on avastatud alates kõnealusest kuupäevast kuni veiniaasta 2007/2008 lõpuni ja kust viinapuid ei ole 31. juuliks 2008 veel välja juuritud; b) kõik enne 1. septembrit 1998 rajatud ebaseaduslikud istandused, mille seadustamise taotluse vastavalt määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikele 2 liikmesriigid rahuldasid või jätsid rahuldamata ajavahemikus 1. augustist 2007 kuni 31. juulini 2008. Teises lõigu punktis a osutatud teatis esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabeli 2 kujul. Teises lõigu punktis b osutatud teatis esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabeli 4 kujul. Komisjon jätab endale õiguse nõuda teavet asjaomaste ebaseaduslike istanduste kohta määruse (EÜ) nr 1227/2000 artikli 2 lõike 7 alusel varem kehtinud, kuid täitmata teavitamiskohustusele tuginedes. Hilisem iga-aastane teave esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabelites 3, 5, 6 ja 7 sätestatud kujul. 3. Liikmesriigid võivad valida, kas esitada lõigetes 1 ja 2 osutatud teatistes piirkondi käsitlevad üksikasjad või mitte.

Kui liikmesriik jätab mõne määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 85 lõikes 4, artikli 86 lõikes 5 ja artikli 87 lõikes 3 osutatud teavet sisaldava ja nõuetekohaselt täidetud tabeli, v.a artiklis 58 osutatud tabel 2, nõutavaks tähtajaks käesoleva määruse XIII lisas sätestatud kujul esitamata, võib vähendada neile määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 7 loetletud toetusmeetmete rakendamiseks eraldatud vahendeid, nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 89 punktiga a. Komisjoni võib otsustada, et liikmesriigi toetusmeetmeteks eraldatud vahendite kogusummat vähendatakse, võttes arvesse rikkumise ulatust, iga viivitatud kuu eest kuni 1 % võrra alates veiniaastast, mis järgneb veiniaastale, mil teatis tuli esitada.

1. Kui liikmesriigid annavad uusistutusõiguse alade puhul, mis on mõeldud uusistutuseks maapiirkondade maakorraldusmeetmete raames või siseriiklike õigusaktide kohaselt avalikes huvides vastu võetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete raames, tagavad nad, et kõnealuseid õigusi ei anta alale, mis puhassaagi poolest ei ületa 105 % viinamarjakasvatusalast, mille suhtes kohaldati maapiirkondade maakorraldusmeetmeid või avalikes huvides vastuvõetud sundvõõrandamist käsitlevaid meetmeid. 2. Kui liikmesriigid annavad uusistutusõiguse katseala puhul, ei tohi selliselt alalt pärit viinamarjadest valmistatud tooteid katselise kasvatamise ajal turustada. 3. Kui liikmesriigid annavad uusistutusõiguse pooktaimede kasvatamise puhul, ei tohi sellistel aladel saaki korjata või kui saak korjatakse, tuleb see hävitada pooktaimede kasvatamise ajal. 4. Vastavalt lõigetele 2 ja 3 antud uusistutusõigus kehtib vastavalt ainult katseperioodi või pooktaimede kasvatamise ajal. Esimeses lõigus osutatud ajavahemiku lõppemisel: a) kasutab tootja taasistutusõigust või istutusõiguste varust eraldatud istutusõigust, et asjaomasel alal saaks toota turustatavaid veine või b) juuritakse kõnealusele alale istutatud viinapuud välja; väljajuurimise kulud kannab tootja; kuni viinapuude kõnealuselt alalt väljajuurimiseni võib selliselt alalt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid lubada ringlusse üksnes tootja kulul destilleerimise eesmärgil; kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem. 5. Enne 1. augustit 2000 katseala või pooktaimede kasvatamise jaoks antud uusistutusõigusi ja selliste õiguste või nende alusel rajatud istanduste kasutamise tingimusi kohaldatakse jätkuvalt katseperioodi või pooktaimede kasvatamise ajal. Lõike 4 teise lõigu sätteid kohaldatakse kõnealuste alade suhtes vastavalt katseperioodi või pooktaimede kasvatamise lõppedes. 6. Kohaldades määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 91 lõike 1 punkti d, võivad liikmesriigid ülemäärase halduskoormuse vältimiseks uusistutusõiguste andmise asemel ette näha, et aladele, millelt saadav vein või viinamarjasaadused on ette nähtud üksnes viinamarjakasvataja majapidamise tarbeks, ei laiene kõnealuse määruse artikli 85 lõikes 1 sätestatud väljajuurimisnõue. Liikmesriigid võivad selliselt toimida üksnes tingimusel, et: a) ühegi asjaomase viinamarjakasvataja puhul ei ole kõnealune ala suurem kui kõnealuses liikmesriigis maksimaalselt lubatud, ent igal juhul ei tohi see olla suurem kui 0,1 hektarit, ja b) asjaomane viinamarjakasvataja ei tooda veini tööstuslikult. 7. Lõikes 6 osutatud aladelt pärit veini või viinamarjasaaduste turustamine on keelatud. Liikmesriigid jälgivad kõnealusest keelust kinnipidamist sätestatud korras. Kõnealuse kohustuse rikkumise tuvastamisel, kohaldatakse lisaks liikmesriigi määratud karistusele käesoleva artikli lõike 4 teise lõigu punkti b. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mille suhtes on kohaldatud käesolevat lõiget.

Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mil uusistutusõigus anti artikli 60 kohaselt. Liikmesriigid edastavad komisjonile iga veiniaasta kohta järgmise teabe: a) ala üldpindala, mille jaoks on antud artikli 60 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt uusistutusõigusi ja b) ala üldpindala, mille jaoks on antud määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 91 lõike 1 kohaselt uusistutusõigusi; kui liikmesriik kasutab käesoleva määruse artikli 60 lõikes 6 sätestatud erandit, edastab ta selle asemel hinnangu kogu asjaomase piirkonna kohta, võttes aluseks tehtud seire tulemused. Kõnealune teatis esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabelis 8 sätestatud kujul. Liikmesriigid võivad valida, kas esitada teatises piirkondi käsitlevad üksikasjad või mitte. Eelmist veiniaastat käsitlev teatis edastatakse komisjonile hiljemalt iga aasta 1. märtsiks.

Kui viinapuud juuritakse alalt välja vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 24 lõikele 4, artikli 85 lõikele 1 või artikli 86 lõikele 4 või käesoleva määruse artikli 60 lõike 4 teise lõigu punktile b, siis taasistutusõigust ei anta. Lisaks sellele ei anta taasistutusõigust juhul, kui viinapuud juuritakse välja: a) maapiirkondade maakorralduse või avalikes huvides vastu võetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete rakendamise käigus, kui asjaomasele alale on käesoleva määruse artikli 60 lõike 1 alusel antud uusistutusõigus; b) alalt, mis on ettenähtud katseliseks viinamarjakasvatuseks, katseperioodi jooksul; c) alalt, mis on ettenähtud pooktaimede kasvatamiseks, pooktaimede kasvatamise ajal; d) alalt, mis on ettenähtud üksnes viinamarjakasvataja majapidamise tarbeks; või e) alalt, mille puhul on antud väljajuurimistasu vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 92 lõike 1 teisele lõigule.

1. Vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 92 lõikele 2 võivad liikmesriigid anda taasistutusõiguse tootjale, kes kohustub viinapuud seniselt kasvualalt välja juurima enne kolmanda veiniaasta lõppu pärast uue ala täisistutamist. See on lubatud üksnes siis, kui tootja suudab tõendada, et tal puudub istutusõigus või kui sellest ei piisa, et kogu asjaomane ala viinapuid täis istutada. Liikmesriik ei tohi tootjale anda ulatuslikumat õigust, kui on vaja kogu asjaomase ala täisistutamiseks, võttes arvesse tootjale varem antud istutusõiguse ulatust. Tootja täpsustab ala, millelt ta viinapuud välja juurib. 2. Lõikes 1 osutatud kohustuse võtmisel esitab tootja tagatise. Kohustus juurida viinapuud asjaomaselt alalt välja on esmajärguline nõue komisjoni määruse (EMÜ) nr 2220/85 artikli 20 lõike 2 tähenduses. Tagatise suuruse määrab objektiivsete kriteeriumide põhjal kindlaks asjaomane liikmesriik. Tagatise suurus peab olema proportsionaalne nõude suurusega ja piisav, mõjutamaks tootjaid täitma oma kohustust. 3. Kuni väljajuurimiskohustuse täitmiseni tagavad liikmesriigid, et samal ajal ei toodeta ühelgi vastaval veiniaastal kaubanduslikul eesmärgil veini väljajuuritavalt alalt ja uuesti rajatud istandusest pärit viinamarjadest, tagades, et emmalt-kummalt alalt pärit viinamarjasaadusi võib ringlusesse lubada üksnes tootja kulul destilleerimiseks. Kõnealuseid saadusi ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem. 4. Kui väljajuurimiskohustust ei täideta kindlaksmääratud tähtpäevaks, käsitatakse asjaomast ala, kust viinapuud jäid välja juurimata, täisistutatuna määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 90 lõikes 1 sätestatud istutuskeeldu rikkudes. 5. Liikmesriigid jälgivad asjaomaste alade täisistutamist ja viinapuude väljajuurimist asjaomastelt aladelt. 6. Liikmesriigid peavad arvestust kõigi lõigetes 1–5 käsitletud juhtude kohta.

1. Kohaldades määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 92 lõike 5 teist lõiku, võivad liikmesriigid rakendada samaväärset vähenduskoefitsienti taasistutusõiguste üleandmisel ühelt põllumajandusettevõttelt teisele. 2. Liikmesriigid peavad arvestust ühelt põllumajandusettevõttelt teisele üle antud taasistutusõiguste kohta.

1. Liikmesriigid tagavad, et õiguste üleandmine siseriikliku varu ja/või piirkondlike varude kaudu ei põhjusta asjaomase liikmesriigi territooriumil tootmisvõimsuse üldist kasvu. Vajadusel võivad liikmesiriigid kohaldada vähenduskoefitsienti. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile istutusõiguste siseriiklike ja/või piirkondlike varude moodustamisest või vajaduse korral oma otsusest varude süsteemi enam mitte rakendada. 3. Kui liikmesriik otsustab varude süsteemi mitte rakendada, edastab ta komisjonile tõendid selle kohta, et kogu tema territooriumil kehtib tõhusalt toimiv istutusõiguste haldamise kord. 4. Liikmesriigid peavad arvestust kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi antakse varudest, kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi kantakse ühest varust teise, ja kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi eraldatakse varudesse. Samuti registreeritakse kõik maksed, mis tehakse õiguste suunamise eest varusse või varust õiguste andmise eest. 5. Liikmesriigid teatavad komisjonile XIII lisa tabelis 9 sätestatud kujul iga veiniaasta kohta: a) varudesse eraldatud istutusõigused; b) varudest tasu eest või tasuta antud istutusõigused.

Liikmesriigid, kes soovivad säilitada oma territooriumil või oma territooriumi osades määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 90 lõikes 1 osutatud istutamiskeelu pärast 31. detsembrit 2015 vastavalt kõnealuse määruse artikli 90 lõikes 6 sätestatud võimalusele, teatavad oma kavatsusest komisjonile 1. märtsiks 2015.

1. Väljajuurimistasu võib maksta üksnes siis, kui on olemas tõendid, et asjaomast viinapuude kasvuala haritakse nõuetekohaselt. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 81 lõikes 3 sätestatud kontrolli, tuleb selleks esitada komisjoni määruse (EÜ) nr 1282/2001 (19) artikliga 2 ettenähtud saagideklaratsioon vähemalt kahe määruse (EÜ) nr 479/2008 jõustumisele eelneva veiniaasta ja kolme väljajuurimisele eelneva veiniaasta kohta. 2. Hoolimata lõikes 1 sätestatust võivad liikmesriigid ette näha, et tootjad, kes on määruse (EÜ) nr 1282/2001 artikli 2 lõike 2 punkti c või artikli 2 lõike 3 kohaselt saagideklaratsiooni esitamise kohustusest vabastatud, võivad viinamarjasaaki tõendada kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud deklaratsiooni või artikli 4 lõikes 1 osutatud tootedeklaratsiooni alusel. Kui mõjuvatel põhjustel ei ole võimalik esitada ei määruse (EÜ) nr 1282/2001 artikli 2 lõike 2 punktis c ega artikli 4 lõikes 1 sätestatud deklaratsiooni, võivad liikmesriigid ette näha alternatiivse viisi viinapuude nõuetekohase harimise tõendamiseks. Liikmesriigid vastutavad kõnealuse alternatiivse viisi usaldusväärsuse põhjaliku kontrollimise eest. 3. Enne maksetaotluse vastuvõtmist tagavad liikmesriigid, et määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 100 punktides a, b, d, e ja f kohased abikõlblikkuse tingimused on täidetud.

1. Mägedes või järskudel nõlvadel kasvavad viinapuud, mis määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 104 lõike 4 kohaselt ei vasta väljajuurimiskava abikõlblikkuse tingimustele, on järgmised: a) vähemalt 500 m kõrgusel mägedes, v.a kõrgtasandikel asuvad alad, b) vähemalt 25 % ületava kaldega nõlvadel asuvad alad, c) terrasspõldudega alad. 2. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 104 lõikes 8 osutatud teatis peab sisaldama hinnangulisi andmeid selliste alade suuruse kohta ning see esitatakse käesoleva määruse XIV lisas sätestatud kujul.

1. Ilma et see piiraks riiklikke toetusi, mida võidakse anda vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklile 106, kehtestatakse kõnealuse määruse artiklis 101 sätestatud väljajuurimistasu vahemikud vastavalt käesoleva määruse XV lisas sätestatule. 2. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 101 lõikes 2 osutatud varasemate aastate saagikus määratakse põllumajandusettevõtte keskmise saagikuse alusel või võimaluse korral maatüki keskmise saagikuse või asjaomase põllumajandusettevõtte, millele väljajuurimistasu taotletakse, teatud viinamarjasordi keskmise saagikuse alusel. Keskmine saagikus arvutatakse viie veiniaasta (2003/2004 kuni 2007/2008) keskmise saagikuse alusel, jättes välja madalaima ja kõrgeima saagikusega aastad. Erandina esimesest lõigust: a) arvutavad liikmesriigid, kes ühinesid ühendusega 2004. ja 2007. aastal ja kellel puudus saagideklaratsioonide süsteem kogu perioodi jooksul alates veiniaastast 2003/2004 kuni veiniaastani 2007/2008, varasemate aastate saagikuse veiniaastate 2005/2006 kuni 2007/2008 keskmise saagikuse alusel; b) on tootjal, kelle saaki on kahjustanud vaatlusperioodi ajal üle ühe aasta väldanud vääramatu jõud või erakorralised asjaolud, õigus taotleda varasemate aastate saagikuse kindlaksmääramist käesoleva lõike esimeses lõigus või vajaduse korral punktis a nimetatud perioodi nende veiniaastate keskmise saagikuse alusel, mida ei mõjutanud vääramatu jõud või erakorralised asjaolud. 3. Keskmine saagikus määratakse kindlaks saagideklaratsioonide alusel. Hoolimata esimeses lõigus sätestatust, võivad liikmesriigid ette näha, et tootjad, kes on määruse (EÜ) nr 1282/2001 artikli 2 lõike 2 punkti c või artikli 2 lõike 3 kohaselt saagideklaratsiooni esitamise kohustusest vabastatud, võivad viinamarjasaaki tõendada kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punktis c sätestatud deklaratsiooni või artikli 4 lõikes 1 osutatud tootedeklaratsiooni alusel. Liikmesriigid võivad ette näha, et ühistute liikmete või muudesse rühmadesse kuuluvate või nendega seotud tootjate puhul, kellel puudub määruse (EÜ) nr 1282/2001 artikli 2 lõike 2 punktis c nimetatud deklaratsioon võib arvesse võtta ühistu või rühma keskmist saagikust, kui ühistu või rühm tõendab, et asjaomane tootja on asjaomastel aastatel neile tegelikult viinamarju tarninud. Sellisel juhul võetakse arvesse sellise ühistule või rühmale tarnitud viinamarjasordi keskmist saagikust, mille suhtes väljajuurimistasu taotletakse. Liikmesriigid võivad ette näha, et kui mõjuvatel põhjustel, v.a teises ja kolmandas lõigus nimetatud põhjused, mida kontrollivad liikmesriigid, puudub nii saagideklaratsioon kui ka määruse (EÜ) nr 1282/2001 artikli 2 lõike 2 punktis c või artikli 4 lõikes 1 sätestatud deklaratsioon, käsitatakse varasemate aastate saagikusena asjaomase piirkonna keskmist saagikust. Liikmesriigid vastutavad varasemate aastate saagikuse tõendamiseks kooskõlas käesoleva artikliga esitatud deklaratsioonide ja muude andmete usaldusväärsuse põhjaliku kontrollimise eest. 4. Tasu makstakse viinapuude kasvuala eest, mille suurus määratakse artikli 75 kohaselt.

1. Liikmesriik sätestab taotluste esitamise korra, milles sätestatakse eelkõige: a) taotlusega koos esitatav teave; b) asjaomasele tootjale makstavast tasust teatamine; c) kuupäev, millal väljajuurimine peab olema lõpetatud. 2. Liikmesriigid kontrollivad, kas taotlused on põhjendatud. Selleks võivad nad ette näha, et asjaomane tootja võtab taotluse esitamisel endale kirjaliku kohustuse. Kui taotlus võetakse mõjuva põhjuseta tagasi, võivad nad ette näha, et asjaomane tootja kannab taotluse läbivaatamisega seotud kulud.

1. Kui summad kiidetakse heaks määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 102 lõikes 4 osutatud ühtse protsendimäära alusel, toimivad liikmesriigid kõikidel asjaomastel aastatel järgmiselt: a) liikmesriigile eraldatud eelarveliste vahendite piires võtavad nad kõik kogu viinapuude kasvuala väljajuurimiseks esitatud tootjate taotlused vastu taotletavaid summasid vähendamata; kui liikmesriigile eraldatud eelarvevahendid ei ole piisavad kõigi taotluste vastu võtmiseks, jagab liikmesriik olemasoleva eelarve siseriiklikus õiguses sätestatud objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel; b) pärast liikmesriigile eraldatud eelarvevahenditest käesoleva lõike punktis a osutatud summade mahaarvamist võetakse ülejäänud eelarvevahendite piires vastu kõik vähemalt 55 aasta vanuste või vanemate taotlejate taotlused, kui liikmesriik on nii sätestanud vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 102 lõike 5 punkti b alapunktile ii, taotletavat tasu vähendamata; kui liikmesriigile eraldatud eelarvevahendid ei ole piisavad kõigi kõnealuste taotluste vastu võtmiseks, jagab liikmesriik olemasoleva eelarve siseriiklikus õiguses sätestatud objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel; c) pärast liikmesriigile eraldatud eelarvevahenditest punktides a ja b nimetatud summade mahaarvamist jagab liikmesriik ülejäänud eelarve siseriiklikus õiguses sätestatud objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel. 2. Liikmesriik määrab määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 102 lõike 5 punktis b osutatud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid kindlaks nii, et taotletavat summat ei pea vähendama, kui taotluse saab vastu võtta. Liikmesriik teatab komisjonile lõikes 1 osutatud kriteeriumid iga aasta 15. oktoobriks käesoleva määruse XIII lisa tabelis 10.

Väljajuurimistasu makstakse pärast seda, kui väljajuurimise toimumist on kontrollitud, hiljemalt selle aasta 15. oktoobriks, mil liikmesriik võttis taotluse vastu vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 102 lõikele 5.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 102 lõigetes 2, 5 ja 6 osutatud teave esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabelites 10–12 sätestatud kujul. Liikmesriigid võivad valida, kas esitada kõnealustes tabelites piirkondi käsitlevad üksikasjad või mitte. 2. Kui liikmesriigid maksavad riiklikku väljajuurimistoetust, lisavad nad kõnealuse teabe lõikes 1 osutatud tabelisse. 3. Kui liikmesriik otsustab vastavalt määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 104 lõikele 1 uued taotlused tagasi lükata, teatab ta otsusest komisjonile. 4. Liikmesriigid teatavad komisjonile meetmetest, mis on võetud määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 104 lõike 9 täitmiseks. Teave esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabelis 12 sätestatud kujul. 5. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt iga aasta 1. detsembriks aastaaruande eelmisel eelarveaastal väljajuurimiskava osas tehtud kontrollide kohta. Teave esitatakse käesoleva määruse XIII lisa tabelis 13 sätestatud kujul.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 109 kohases ülevaates edastatakse andmed eelmise veiniaasta 31. juuli seisuga. Ülevaade sisaldab käesoleva määruse XIII lisa tabelites 14–16 täpsustatud teavet. Liikmesriigid võivad valida, kas esitada kõnealustes tabelites piirkondi käsitlevad üksikasjad või mitte.

1. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklites 11, 12 ja 98 osutatud viinamarjaistanduste ümberkujundamise ja muutmise, rohelise korje tegemise ja väljajuurimisega seotud meetmete kohaldamiseks määratletakse viinapuude kasvuala viinapuujuurte välispiiri järgi, millele lisatakse puhverala, mille laius võrdub poolega ridadevahelisest kaugusest. Viinapuude kasvuala suurus määratakse kooskõlas komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004 (20) artikli 30 lõike 1 esimese lõiguga. 2. Juhul kui määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 101 lõikes 2 osutatud varasemate aastate saagikus määratakse kindlaks sellise ala puhul, mis ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 esitatud määratlusele, võivad liikmesriigid arvutada saagikuse ümber, jagades asjaomase ettevõtte või maatüki või veini kategooria toodangu viinapuude kasvualaga, millelt saadakse lõikes 1 määratletud mahus veini.

Ilma et see piiraks käesoleva määruse konkreetsete sätete või muude ühenduse õigusaktide kohaldamist, näevad liikmesriigid ette vajalikud kontrollid ja muud abinõud määral, mis tagab määruse (EÜ) nr 479/2008 ja käesoleva määruse nõuetekohase kohaldamise. Need peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et: a) kõik ühenduse või liikmesriikide õigusaktidega kehtestatud abikõlblikkuse kriteeriumid on kontrollitavad; b) kontrollimise eest vastutavatel pädevatel asutustel on tõhusaks kontrollimiseks piisav arv sobiva kvalifikatsiooni ja kogemustega töötajaid; c) käesoleva määruse ja muude ühenduse või riiklike kavade alusel meetmete õigusvastase topeltrahastamise vältimiseks on ette nähtud kontrollid; d) kontrollid ja muud abinõud peavad olema kooskõlas asjaomase toetusmeetme laadiga. Liikmesriigid määravad kindlaks kontrollimise meetodid ja vahendid ning tootjad, keda kontrollitakse; e) kontrollid tehakse korrapäraselt või pisteliselt. Pisteliste kontrollide puhul tagavad liikmesriigid, et kontrollide arv, laad ja sagedus on representatiivsed kogu liikmesriigi territooriumi kohta ja et need vastavad vajaduse korral veinisektori selliste toodete mahule, mis on turustatud või mida hoitakse turustamise eesmärgil; f) tegevused, mida rahastatakse ühenduse eelarvest, on tegelikud ja on vastavuses ühenduse õigusaktidega.

1. Kontrollimine koosneb halduskontrollist ja vajaduse korral kohapealsest kontrollist. 2. Halduskontroll on süsteemne ja sisaldab ristkontrolli, milles muu hulgas kasutatakse ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 II jaotise 4. peatükiga ettenähtud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmeid. 3. Välja arvatud juhul kui määruses (EÜ) nr 479/2008 või käesolevas määruses on ette nähtud süstemaatiline kohapealne kontroll, teevad pädevad asutused kohapealseid kontrolle pisteliselt, määrates abisaajate/tootjate valimi riskianalüüsi alusel kooskõlas käesoleva määruse artikliga 79. 4. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklites 16, 17, 18 ja 19 ette nähtud meetmete puhul kuulub valimisse vähemalt 5 % abitaotlustest. Valim peab esindama ka vähemalt 5 % toetuste summast. 5. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikliga 15 ettenähtud meetmete puhul kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 1975/2006 (21) artikleid 26, 27 ja 28. 6. Käesolevas artiklis sätestatud kohapealsete kontrollide suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 796/2004 artikli 26 lõikeid 3 ja 4. 7. Liikmesriigid kasutavad kõigil vajalikel juhtudel ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi (IACS).

1. Kohapealsed kontrollid tehakse ette teatamata. Kontrollimisest võib siiski vajaliku miinimumaja jooksul ette teatada tingimusel, et see ei kahjusta kontrolli eesmärki. Kõige lühem etteteatamise aeg on 48 tundi, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel või meetmed, mille puhul on süstemaatilised kohapealsed kontrollid ette nähtud. 2. Vajaduse korral tehakse käesolevas määruses sätestatud kohapealsed kontrollid koos mõne muu ühenduse õigusaktis ette nähtud kontrolliga. 3. Kui toetusesaaja või tema esindaja takistab kohapealse kontrolli tegemist, lükatakse asjaomane abitaotlus või asjaomased abitaotlused tagasi.

1. Pädev asutus valib käesoleva määruse kohaselt toimuvate kohapealsete kontrollide kontrollvalimid riskianalüüsi põhjal ja juhul, kui kontroll on seotud konkreetselt ühenduse eelarvest rahastamisega, esitatud abitaotluste representatiivsuse alusel. Riskianalüüsi tõhusust hinnatakse ja ajakohastatakse igal aastal järgmiselt: a) tehes kindlaks iga riskiteguri olulisuse; b) võrreldes riskipõhiselt ja teises lõigus osutatud juhuslikult valitud valimite tulemusi; c) võttes arvesse konkreetset olukorda asjaomases liikmesriigis. Representatiivsuse tagamiseks valivad liikmesriigid miinimumarvu abisaajate/tootjate hulgast juhuvalikut alusel 20–25 %, keda kontrollitakse kohapeal. 2. Pädev asutus peab arvestust iga abisaaja/tootja kohapealseks kontrolliks valimise põhjuste üle. Kohapealset kontrolli tegevale kontrollijale teatatakse kõnealused põhjused enne kontrollimise algust.

1. Iga kohapealse kontrolli kohta tuleb koostada aruanne, mille põhjal saab jälgida tehtud kontrollide üksikasju. Kui kontrollitakse ühenduse eelarvest rahastamist, tuleb aruandes esitada eelkõige järgmine teave: a) kontrollitud abikavad ja taotlused; b) kohalviibinud isikud; c) vajaduse korral kontrollitud põllumajanduslikud maatükid, mõõdetud põllumajanduslikud maatükid, mõõtmistulemused iga mõõdetud maatüki kohta ning kasutatud mõõtmismeetodid; d) väljajuurimiskava puhul, kas asjaomast ala on nõuetekohaselt haritud; e) kontrolliga hõlmatud kogused ja kontrolli tulemused; f) kas abisaajale/tootjale anti kontrollist eelnevalt teada ning kui vastus on jaatav, siis kui palju varem; g) muud kontrollitud asjaolud. 2. Kui taotluses esitatud teave ja kohapealse kontrolli või kaugseirega tuvastatud tegelik olukord erinevad, saadetakse viinamarjakasvatajale kontrollaruande koopia ja talle antakse võimalus sellele alla kirjutada, enne kui pädev asutus teeb tuvastatud asjaolude põhjal otsuse toetuse vähendamise või sellest ilmajätmise kohta.

1. Selleks et kontrollida määruse (EÜ) nr 479/2008 V jaotise tootmisvõimsust käsitlevate sätete täitmist, sealhulgas kõnealuse määruse artikli 80 lõikes 1 sätestatud uusistutuskeelust kinnipidamist, kasutavad liikmesriigid istandusregistrit. 2. Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 92 kohaselt taasistutusõiguste andmiseks tuleb alasid enne ja pärast väljajuurimist korrapäraselt kontrollida. Kontrollitakse maatükke, millele taasistutusõigus antakse. Väljajuurimiseelse kontrolli käigus kontrollitakse, kas asjaomane viinamarjaistandus on olemas. Kontroll tehakse klassikalise kohapealse kontrollina. Kui aga liikmesriigi käsutuses on usaldusväärne ja ajakohastatud elektrooniline istandusregister, võib teostada halduskontrolli ja piirduda väljajuurimiseelse kohapealse kontrolli kohustuse täitmiseks 5 % taotluste kontrollimisega (igal aastal), et kinnitada halduskontrolli usaldusväärsust. Kui kohapealse kontrolli tulemusel avastatakse piirkonnas tervikuna või mõnes selle osas olulisi õigusrikkumisi või lahknevusi, suurendab pädev asutus samal ja järgneval aastal vastavalt vajadusele kohapealsete kontrollide arvu. 3. Alasid, mille eest saadakse väljajuurimistasu, kontrollitakse korrapäraselt enne ja pärast väljajuurimist. Kontrollitakse neid maatükke, mille kohta on esitatud abitaotlus. Väljajuurimiseelse kontrolli käigus kontrollitakse, kas asjaomane viinamarjaistandus on olemas, kas rajatud istanduse suurus on määratud kooskõlas artikliga 75 ja kas asjaomast ala on nõuetekohaselt haritud. Kontroll tehakse klassikalise kohapealse kontrollina. Kui aga liikmesriigi käsutuses on graafiline töövahend, mis võimaldab kooskõlas artikliga 75 mõõta maatükki elektroonilises istandusregistris, ja usaldusväärne ajakohastatud teave selle kohta, et maatükki haritakse nõuetekohaselt, võib kontrolli teha haldusasutusest lahkumata ja väljajuurimiseelse kohapealse kontrolli kohustuse täitmiseks võib piirduda 5 % taotluste kontrollimisega, et kinnitada halduskontrolli usaldusväärsust. Kui kohapealse kontrolli tulemusel avastatakse piirkonnas tervikuna või mõnes selle osas olulisi õigusrikkumisi või lahknevusi, suurendab pädev asutus asjaomasel aastal vastavalt vajadusele kohapealsete kontrollide arvu. 4. Seda, kas väljajuurimine on tegelikult toimunud, kontrollitakse klassikalise kohapealse kontrolli käigus; kui juuritakse välja kogu viinapuude kasvuala või kaugseire eraldusvõime on 1 m2 või sellest parem, võib seda teha kaugseire abil. 5. Ilma et see piiraks lõike 3 kolmandat lõiku ja lõiget 4, tehakse alade puhul, mille eest makstakse väljajuurimistasu, vähemalt kaks lõike 3 esimeses lõigus nimetatud kontrolli klassikalise kohapealse kontrollina.

1. Kui liikmesriik määrab veinisektori eeskirjade järgimise kontrollimiseks mitu pädevat asutust, koordineerib ta kõnealuste asutuste tööd. 2. Samuti määrab iga liikmesriik ühe kontaktasutuse, kes vastutab teiste liikmesriikide kontaktasutuste ja komisjoniga suhtlemise eest. Eelkõige saab ja saadab kontaktasutus koostöötaotlusi käesoleva jaotise rakendamiseks ning esindab oma liikmesriiki suhetes teiste liikmesriikide või komisjoniga.

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et hõlbustada oma pädevate asutuste ametiisikute tööd. Liikmesriik tagab eelkõige, et sellised ametiisikud, vajaduse korral koos muude selleks eesmärgiks volitatud asutuste ametiisikutega: a) pääsevad ligi viinamarjaistandustele, veinitootmis- ja ladustamisseadmetele, veinisektori toodete töötlemisseadmetele ja kõnealuste toodete veoks kasutatavatele transpordivahenditele; b) pääsevad ligi nende isikute äriruumidele (või ladudele) ja veokitele, kelle valduses on müügi, turustamise või vedamise eesmärgil veinisektori tooteid või tooteid, mis võivad olla ettenähtud veinisektoris kasutamiseks; c) võivad teha veinisektori toodete ja selliste toodete valmistamisel kasutatavate ainete või toodete inventuuri; d) võivad võtta proove veinisektori toodetest, selliste toodete valmistamisel kasutatavatest ainetest või toodetest ja toodetest, mida hoitakse eesmärgiga neid müüa, turustada või vedada; e) võivad tutvuda raamatupidamisandmetega ja muude kontrollide puhul asjakohaste dokumentidega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid; f) võivad võtta veinisektori toote või sellise toote valmistamiseks kasutatava toote valmistamise, ladustamise, vedamise, kirjeldamise, esitlemise ja turustamise suhtes asjakohaseid kaitsemeetmeid, kui on alust arvata, et tegemist on ühenduse sätete tõsise rikkumisega, eelkõige pettuse või inimeste tervise ohustamisega.

1. Kui liikmesriigi pädev asutus teeb oma territooriumil kontrolle, võib ta taotleda teavet teiste liikmesriikide pädevatelt asutustelt, kui eespool nimetatud kontrollid mõjutavad neid liikmesriike otseselt või kaudselt. Sellise taotluse saamisel tuleb abi osutada võimalikult kiiresti. Kui esimeses lõigus osutatud kontroll hõlmab kolmandast riigist pärit toodet ja kui selle toote turustamine võib teistele liikmesriikidele huvi pakkuda, teavitatakse sellest komisjoni. Taotluse saanud asutus annab taotluse esitanud asutusele tema kohustuste täitmiseks vajaliku teabe. 2. Kui asutus esitab põhjendatud taotluse, teostab taotluse saanud asutus püstitatud eesmärkide saavutamiseks erijärelevalvet või erikontrolli või võtab sellise järelevalve või kontrolli teostamise tagamiseks vajalikud meetmed. 3. Taotluse saanud asutus tegutseb enda nimel. 4. Taotluse esitanud asutus võib kooskõlas taotluse saanud asutusega määrata ametiisikud: a) et saada selle liikmesriigi haldusasutuselt, kus taotluse saanud asutus asub, teavet veinisektori eeskirjade kohaldamise või kontrollide kohta, sealhulgas veodokumentidest ja muudest dokumentidest või registrite väljavõtetest koopiate tegemist, b) või viibida lõikes 2 nõutavate toimingute tegemise juures, kui taotluse saanud asutusele on sellest enne toimingute alustamist õigel ajal teatatud. Esimese lõigu punktis a osutatud koopiaid võib teha ainult kokkuleppel taotluse saanud asutusega. 5. Taotluse saanud asutuse ametiisikud vastutavad kontrollide tegemise eest. 6. Taotluse esitanud asutuse ametiisikud: a) esitavad kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud nende isikuandmed ja ametikoht; b) saavad, ilma et see piiraks selle liikmesriigi poolt, kus taotluse saanud asutus asub, oma ametiisikute suhtes kõnealuste kontrollide tegemiseks kehtestatud piirangute kohaldamist: i) artikli 83 punktides a ja b sätestatud ligipääsuõiguse; ii) õiguse saada teavet taotluse saanud asutuse ametiisikute poolt artikli 83 punktide c ja e alusel tehtud kontrollide tulemuste kohta. c) peavad kontrolli käigus järgima liikmesriigi ametiisikutele kehtivaid nõudeid ja ametitavasid ning hoidma ametisaladust. 7. Käesolevas artiklis osutatud taotlused edastatakse kõnealuse liikmesriigi taotluse saanud ametiasutusele asjaomase liikmesriigi kontaktasutuse kaudu. Sama korda kohaldatakse: a) selliste taotluste vastuste suhtes; b) lõigete 2 ja 4 kohaldamist käsitleva teabe suhtes. Olenemata esimesest lõigust ning kiirema ja tõhusama koostöö huvides võivad liikmesriigid lubada pädeval asutusel: a) esitada taotluse või teabe otse teise liikmesriigi pädevale asutusele ja; b) vastata ise otse teise liikmesriigi pädevalt asutuselt saadud taotlusele või teabele.

Liikmesriigi pädev asutus teatab oma haldusala kontaktasutuse kaudu asjaomase liikmesriigi kontaktasutusele viivitamata, kui tal on põhjust kahtlustada või kui talle saab teatavaks, et: a) määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 1 lõikes 1 loetletud toode ei vasta veinisektori eeskirjadele või kui selle omandamisel või turustamisel on tegemist pettusega ja b) õigusrikkumine pakub erilist huvi ühele või mitmele liikmesriigile ning toob kaasa haldus- või kohtumenetluse algatamise.

1. Artikli 84 lõikes 1 ja artiklis 85 osutatud teabele lisatakse niipea kui võimalik asjakohased dokumendid ja muu tõendusmaterjal ning viide haldus- või kohtumenetlusele ning see peab eelkõige hõlmama: a) kõnealuse toote koostist ja organoleptilisi omadusi, b) toote kirjeldust ja esitlemist, c) toote tootmis- ja turustamiseeskirjade järgimist. 2. Abimenetluse algatamisega seotud kontaktasutused teavitavad üksteist viivitamata: a) uurimistegevuse käigust, b) pärast asjaomaseid toiminguid algatatud haldus- või kohtumenetlusest. 3. Artikli 84 lõigete 2 ja 4 rakendamisel tekkivad lähetuskulud kaetakse: a) liikmesriigi poolt, kes on eelmistes lõigetes osutatud meetmete rakendamiseks määranud ametiisiku või b) asjaomase liikmesriigi kontaktasutuse taotluse korral ühenduse eelarvest, kui komisjon on eelnevalt ametlikult väljendanud ühenduse huvi kõnealuste kontrollide vastu.

1. Veinitoodete analüüside andmepanka haldab Teadusuuringute Ühiskeskus (TÜK). 2. Andmepank sisaldab veinitoodete etanooli ja vee komponentide isotoopanalüüsiga määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 31 osutatud meetodil saadud andmeid. 3. Andmepank aitab ühtlustada liikmesriikide ametlikes laborites määruse (EMÜ) nr 479/2008 artiklis 31 osutatud meetodil saadud tulemuste tõlgendamist.

1. Analüüside andmepanga loomiseks tagavad liikmesriigid värskete viinamarjade analüüsiproovide võtmise ja nende töötlemise ning neist veini valmistamise vastavalt XVI lisa juhendile. 2. Värskete viinamarjade proovid võetakse viinamarjaistandustest, mis asuvad selgelt määratletud mullatüübi, asukoha, viinapuude kujundamismeetodi, viinamarjasordi, vanuse ja viljelustavadega viinamarjakasvatuspiirkondades. 3. Igal aastal andmepanga jaoks võetavate proovide arv on sätestatud XVII lisas. Proovide valikul tuleb arvestada viinamarjaistanduste geograafilist asukohta XVII lisas loetletud liikmesriikides. Igal aastal võetakse vähemalt 25 % proovidest samadelt katselappidelt kui eelneval aastal. 4. Proove analüüsivad liikmesriikide määratud laborid määruse (EÜ) nr 479/2008 artiklis 31 osutatud meetodil. Määratud laborid peavad vastama standardis ISO/IEJ 17025 sätestatud katselaborite töö üldkriteeriumidele ja eelkõige osalema tasemekatsete süsteemis, mis hõlmab isotoopanalüüsi meetodeid. Kvaliteedikontrolli ja esitatud andmete valideerimise eesmärgil esitatakse Teadusuuringute Ühiskeskusele kirjalikud tõendid kõnealustele kriteeriumidele vastavuse kohta. 5. Analüüsiaruanne koostatakse kooskõlas XIX lisaga. Kirjeldusleht koostatakse iga proovi jaoks vastavalt XVIII lisa küsimustikule. 6. Analüüside tulemuste ja tõlgenduse aruande koopia koos kirjelduslehe koopiaga saadetakse Teadusuuringute Ühiskeskusesse. 7. Liikmesriigid ja Teadusuuringute Ühiskeskus tagavad, et: a) analüüside andmepanga andmed hoitakse alles, b) igat proovi hoitakse alles vähemalt kolm aastat pärast proovi võtmise kuupäeva, c) andmepanka kasutatakse üksnes järelevalveks veini käsitlevate ühenduse ja liikmesriikide õigusaktide kohaldamise üle või statistilistel või teaduslikel eesmärkidel, d) võetakse meetmeid andmete kaitsmiseks, eelkõige varguse ja rikkumise eest, e) asjaomastele isikutele võimaldatakse ligipääs failidele asjatu viivituse ja kuluta, et oleks võimalik parandada ebatäpsusi.

2004. või 2007. aastal ühendusega ühinenud liikmesriigid, kellel puuduvad vahendid isotoopanalüüsi tegemiseks saadavad 31. juulil 2010. aastal lõppeva ajavahemiku kohta oma veiniproovid analüüsiks Teadusuuringute Ühiskeskusele. Sel juhul võivad nad määrata pädeva asutuse, kellel on ligipääs nende territooriumil võetud proove käsitlevale teabele.

1. Andmepangas sisalduv teave on taotluse korral kättesaadav liikmesriikide poolt selleks määratud laboritele. 2. Teadusuuringute Ühiskeskusele koostab ja ajakohastab igal aastal liikmesriikide laborite nimekirja, kes vastutavad analüüside andmepanga jaoks proovide ettevalmistamise ja mõõtmiste eest. 3. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib lõikes 1 osutatud teabe (kui see on representatiivne) taotluse korral teha kättesaadavaks liikmesriikide muudele ametiasutustele. 4. Teavet edastatakse üksnes asjakohaste analüüsiandmete kohta, mida on vaja võrreldavate omaduste ja algupäraga proovi analüüsi tulemuste tõlgendamiseks. Igale teatisele lisatakse meeldetuletus andmepanga kasutamise miinimumnõuete kohta.

Liikmesriigid tagavad, et nende andmepangas sisalduvad isotoopanalüüsi tulemused on saadud käesoleva peatüki kohaselt võetud ja töödeldud proovide analüüsimisel.

1. II peatüki kohaldamisega seoses võivad liikmesriigi pädeva asutuse ametiisikud taotleda teise liikmesriigi pädevalt asutuselt proovide võtmist vastavalt kõnealuse liikmesriigi asjaomastele sätetele. 2. Taotluse esitanud asutus hoiab proove enda käes ning määrab muu hulgas labori, kus neid analüüsida. 3. Proovid võetakse ja neid käsitletakse vastavalt XX lisas esitatud juhendile.

1. Proovide võtmise, käsitlemise ja saatmise ning analüüside ja organoleptilise hindamise kulud katab selle liikmesriigi pädev asutus, kes palus proovid võtta. Need kulud arvutatakse vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele tasumääradele, mille territooriumil toimingud tehakse. 2. Artiklis 89 osutatud proovide saatekulud kannab ühendus.

Teiste liikmesriikide pädevad asutused võivad tugineda asjaoludele, mille ühe liikmesriigi pädeva asutuse ametiisikud on tuvastanud käesoleva peatüki kohaldamisel. Sel juhul ei ole neil seetõttu, et asjaolud ei leidnud tuvastamist kõnealuses liikmesriigis, vähem kaalu.

1. Füüsilised või juriidilised isikud või selliste isikute rühmad, kelle ametialase tegevuse suhtes võidakse kohaldada käesolevas määruses osutatud kontrolle, ei tohi kontrollide tegemist takistada ja peavad nende tegemisele kaasa aitama. 2. Viinamarjakasvatajad, kellelt pädeva asutuse ametiisikud viinamarjaproovid võtavad: a) ei või ühelgi viisil takistada proovide võtmist ning b) peavad andma kõnealustele ametiisikutele käesoleva määruse alusel nõutava teabe.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 II jaotises, v.a artiklis 9, ja V jaotisega ettenähtud toetused makstakse täies ulatuses abisaajatele. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid maksta määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 14 lõikes 1 osutatud toetust kindlustusandjate kaudu tingimusel, et: a) järgitakse määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 14 lõikes 4 sätestatud tingimusi; b) kogu toetuse summa edastatakse tootjale; c) kindlustusandja maksab toetuse tootjale posti- või pangaülekande teel ettemaksena või viieteistkümne päeva jooksul pärast liikmesriigilt makse saamist. Vahendajate kasutamine maksete edastamiseks ei tohi moonutada kindlustusturu konkurentsitingimusi. Enne makse tegemist, v.a ettemakse, mille puhul on esitatud tagatis, tehakse eelkontroll vastavalt käesolevas määruses sätestatule.

Alusetult makstud toetused nõutakse asjaomaselt abisaajalt koos intressidega tagasi. Määruse (EÜ) nr 796/2004 artiklis 73 sätestatud eeskirju kohaldatakse mutatis mutandis. Halduskaristuste rakendamine ja alusetult makstud summade tagastamine ei mõjuta kohustust teatada komisjonile õigusrikkumistest vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 1848/2006. (22)

Ilma et see piiraks määruses (EÜ) nr 479/2008 või käesolevas määruses sätestatud karistuste kohaldamist, näevad liikmesriigid riiklikul tasandil ette määruses (EÜ) nr 479/2008 ja käesolevas määruses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldatavad karistused, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse.

Ilma et see piiraks määruses (EÜ) nr 479/2008 või käesolevas määruses sätestatud konkreetsete meetmete kohaldamist, ei maksta toetust abisaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, et saada kasu asjaomase meetme eesmärkide vastaselt.

1. Ilma et see piiraks käesoleva määruse sätteid, tuleb käesoleva määruse kohaselt edastatavad teatised esitada määruse lisades esitatud vormingus tabeliprogrammis loodud failidena. Need esitatakse komisjonile ka elektroonilisel kujul. Kui liikmesriik kogub andmeid piirkondade kaupa, saadab ta komisjonile ka piirkondi käsitleva koondtabeli. Kui teavet ei edastata kirjeldatud viisil ja vormingus, võib seda käsitada teavitamata jätmisena, ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist. 2. Kui liikmesriik peaks mõnes tabelis esitama ainult nullväärtused, võib ta tabeli täitmata jätta ja komisjonile teatada, et kõnealune tabel ei ole tema puhul asjakohane. Selline lihtsustatud teatis esitatakse asjaomase tabeli esitamise tähtajaks. 3. Ilma et see piiraks käesoleva määruse sätteid, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada käesolevas määruses sätestatud teavitamistähtaegade järgimine. 4. Kui liikmesriik ei täida määruse (EÜ) nr 479/2008 või käesoleva määruse kohast teavitamiskohustust või kui komisjoni valduses olevate objektiivsete faktide põhjal ilmneb, et teavitamine on olnud puudulik, võib komisjon peatada nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklis 14 osutatud veinisektoriga seotud igakuised maksed osaliselt või täielikult kuni teabe nõuetekohase edastamiseni. 5. Liikmesriigid säilitavad käesoleva määruse alusel registreeritud teabe vähemalt kümme veiniaastat pärast teabe registreerimist. 6. Käesolevas määruses nõutud teatised ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on sätestatud nõukogu määruses (EMÜ) nr 357/79 viinamarjakasvatusalade statistiliste vaatluste kohta. (23)

Määruse (EÜ) nr 479/2008 või käesoleva määruse kohaselt edastatud teatist, nõuet või teisele liikmesriigile esitatud taotlust, sealhulgas abitaotlust võib pärast selle esitamist igal ajal parandada juhul, kui pädev asutus avastab mõne ilmse vea.

Kui määruse (EÜ) nr 479/2008 või käesoleva määruse kohaselt tuleb määrata karistus, ei tehta seda vääramatu jõu või erakorraliste asjaolude puhul määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 40 lõike 4 tähenduses.

1. Määrused (EÜ) nr 1227/2000, (EÜ) nr 1623/2000, (EÜ) nr 2729/2000 ja (EÜ) nr 883/2001 tunnistatakse kehtetuks. Siiski a) kohaldatakse määruste (EÜ) nr 1277/2000 ja (EÜ) nr 1623/2000 asjaomaseid sätteid jätkuvalt niivõrd, kuivõrd määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt abikõlblike meetmete rakendamist on alustatud enne 1. augustit 2008; b) kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1227/2000 lisa tabelit 10 jätkuvalt, kui veinide märgistamist ja esitlemist käsitlev rakendusmääruses, mis võetakse vastu määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 63 alusel, ei sätestata teisiti; c) kehtib määruse (EÜ) nr 1623/2000 I lisa kuni 31. juulini 2012. 2. Viiteid lõikes 1 kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt XXII lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. augustist 2008. Artiklit 2 ja IV jaotise III peatükki kohaldatakse alates 30. juunist 2008.