Artikkel 1 - Direktiivi 98/70/EÜ muutmine
Käesolevaga muudetakse direktiivi 98/70/EÜ järgmiselt.
1)
Artikkel 1 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 1
Reguleerimisala
Käesoleva direktiiviga kehtestatakse maanteesõidukitele ja väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele (sealhulgas siseveelaevadele, kui need ei ole merel), põllu- ja metsamajanduslikele traktoritele ning väikelaevadele, kui need ei ole merel:
a)
tervise ja keskkonnaga seotud põhjustel otto- ja diiselmootorites kasutatavatele kütustele tehnilised spetsifikatsioonid, võttes sealjuures arvesse nimetatud mootorite tehnilisi nõudeid, ja
b)
kütuse elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise eesmärk.”
2)
Artiklit 2 muudetakse järgmiselt.
a)
Esimeses lõigus:
i)
asendatakse punkt 3 järgmisega:
„3.
„gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades” – toornaftast saadud vedelkütus, mis kuulub CN-koodide 2710 19 41 ja 2710 19 45 (*1) alla ning on mõeldud kasutamiseks direktiivides 94/25/EÜ, (*2) 97/68/EÜ (*3) ja 2000/25/EÜ (*4) osutatud diiselmootorites;
(*1) CN-koodide numbrid vastavalt ühisele tollitariifistikule (EÜT L 256, 7.6.1987, lk 1)."
(*2)
EÜT L 164, 30.6.1994, lk 15."
(*3)
EÜT L 59, 27.2.1998, lk 1."
(*4)
EÜT L 173, 12.7.2000, lk 1.”;"
ii)
lisatakse järgmised punktid:
„5.
„liikmesriigid, kus on madalad suvised õhutemperatuurid” – Eesti, Iirimaa, Leedu, Läti, Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriik;
6.
„elutsükli jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused” – kõik kütusega (sealhulgas kütusesegudega) ning tarnitud energiaga seotud CO2, CH4 ja N2O heidete netokogused. See hõlmab sõltumata heidete tekkimise kohast kõiki kaevandamise või maaviljeluse asjaomaseid etappe, sealhulgas maakasutuse muutusi, transporti ja jaotamist, töötlemist ja põlemist;
7.
„kasvuhoonegaaside heitkogused energiaühiku kohta” – kütusega või tarnitud energiaga seotud kasvuhoonegaaside heitkogustega võrdväärse CO2 kogumass jagatuna kütuse või tarnitud energia kogu energiasisaldusega (kütuse puhul väljendatuna selle madala kütteväärtusena);
8.
„tarnija” – üksus, mis vastutab selle eest, et kütus või energia läbib aktsiisimaksu punkti, või kui aktsiisi ei kehti, mis tahes muu liikmesriigi poolt määratud asjakohane üksus;
9.
„biokütused” – sama tähendus nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (*5).
(*5)
ELT L 140, 5.6.2009, lk 16
”."
b)
Teine lõik jäetakse välja.
3)
Artiklit 3 muudetakse järgmiselt.
a)
Lõiked 2 kuni 6 asendatakse järgmisega:
„2. Liikmesriigid tagavad, et bensiini tohib nende territooriumil turule viia ainult siis, kui see vastab I lisas sätestatud keskkonnakaitselistele spetsifikatsioonidele.
Liikmesriigid võivad siiski äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise bensiini kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Käesolevat sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.
3. Liikmesriigid nõuavad tarnijatelt maksimaalselt 2,7 % hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5 % etanoolisisaldusega bensiini turuleviimist kuni aastani 2013 ja võivad nõuda sellise bensiini turuleviimist pikemaks ajavahemikuks, kui nad peavad seda vajalikuks. Nad tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele bensiini biokütusesisalduse ning eriti eri bensiinisegude sobiva kasutamise kohta.
4. Madala suvise õhutemperatuuriga liikmesriigid võivad lubada lõike 5 kohaselt suveperioodil viia turule bensiini, mille maksimaalne aururõhk on 70 kPa.
Liikmesriigid, kus ei kohaldata esimeses lõigus sätestatud erandit, võivad lõike 5 kohaselt lubada suveperioodil viia turule etanoolisisaldusega bensiini, mille maksimaalne aururõhk on 60 kPa, millele lisandub III lisas nimetatud lubatud aururõhu erand, tingimusel et kasutatud etanool on biokütus.
5. Kui liikmesriigid soovivad kohaldada ühte lõikes 4 sätestatud eranditest, teavitavad nad sellest komisjoni ja esitavad kogu asjakohase teabe. Komisjon hindab erandi soovitavust ja kestust, võttes arvesse nii:
a)
tänu suuremale aururõhule välditavaid sotsiaalmajanduslikke probleeme, sealhulgas ajaliselt piiratud tehnilise kohandamise vajadust, kui ka
b)
suurema aururõhu tagajärgi keskkonnale ja tervisele ning eelkõige mõju kooskõlale õhukvaliteeti käsitlevate ühenduse õigusaktidega nii asjaomases liikmesriigis kui ka teistes liikmesriikides.
Kui komisjoni hinnangust nähtub, et erandi tõttu kaoks kooskõla õhukvaliteeti või õhureostust, sealhulgas asjakohaseid piirväärtusi ja õhusaasteainete ülemmäärasid käsitlevate ühenduse õigusaktidega, lükatakse taotlus tagasi. Komisjon peaks arvestama ka asjakohaseid sihtväärtusi.
Kui komisjon ei ole kogu asjakohase teabe saamisest alates kuue kuu jooksul vastuväiteid esitanud, võib asjaomane liikmesriik taotletud erandit kohaldada.
6. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid jätkuvalt lubada turustada väikest kogust pliibensiini, mille pliisisaldus on kuni 0,15 g/l, maksimaalselt 0,03 % müügi kogumahust, et kasutada seda spetsiifiliste omadustega vanades sõidukites ja levitada erihuvirühmade kaudu.”
b)
Lõige 7 jäetakse välja.
4)
Artikkel 4 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 4
Diislikütus
1. Liikmesriigid tagavad, et diislikütust tohib nende territooriumil turustada ainult siis, kui see vastab II lisas sätestatud spetsifikatsioonidele.
Olenemata II lisa nõuetest võivad liikmesriigid lubada turustada diislikütust, mille rasvhappe metüülestri (FAME) sisaldus ületab 7 %.
Liikmesriigid tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele diislikütuse biokütusesisalduse, eelkõige FAME sisalduse kohta.
2. Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 1. jaanuarist 2008 võib gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, turule viia nende territooriumil ainult sel juhul, kui selle väävlisisaldus ei ületa 1 000 mg/kg. Alates 1. jaanuarist 2011 on sellise gaasiõli maksimaalne lubatud väävlisisaldus 10 mg/kg. Liikmesriigid tagavad, et vedelkütuseid, mis ei ole selline gaasiõli, võib kasutada siseveelaevades ja väikelaevades ainult sel juhul, kui nende vedelkütuste väävlisisaldus ei ületa selle gaasiõli maksimaalset lubatud väävlisisaldust.
Liikmesriigid võivad siiski väheolulise reostuse arvessevõtmiseks tarneahelas alates 1. jaanuarist 2011 lubada, et gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, võib sisaldada lõpp-punktis lõppkasutajatele turustamisel väävlit kuni 20 mg/kg. Liikmesriigid võivad ka lubada, et kuni 31. detsembrini 2011 võib raudteesõidukite ning põllu- ja metsamajanduslike traktorite jaoks jätkuvalt turule viia gaasiõli, mis sisaldab väävlit kuni 1 000 mg/kg, tingimusel et nad suudavad tagada, et sellega ei kahjustata heitekontrollisüsteemide nõuetekohast toimimist.
3. Liikmesriigid võivad äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise diislikütuse ja gaasiõli kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Seda sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.
4. Karmide talvetingimustega liikmesriikides võib diislikütuse ja gaasiõlide maksimaalse destillatsioonipunkti 65 % 250 °C juures asendada maksimaalse destillatsioonipunktiga 10 % (vol/vol) 180 °C juures.”
5)
Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 7a
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine
1. Liikmesriigid määravad tarnija või tarnijad, kes vastutavad tarnitud kütuse või energia elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve eest. Maanteesõidukites kasutatava elektri tarnijate puhul tagavad liikmesriigid, et sellised tarnijad võivad ühineda lõikes 2 sätestatud vähendamise kohustusega, kui nad suudavad näidata, et nad on võimelised nendes sõidukites kasutamiseks tarnitavat elektrit nõuetekohaselt mõõtma ja jälgima.
Alates 1. jaanuarist 2011 esitavad tarnijad igal aastal liikmesriigi poolt määratud asutusele liikmesriigis tarnitud kütuste ja energia kasvuhoonegaasi intensiivsuse kohta aruande, mis sisaldab vähemalt järgmist teavet:
a)
iga tarnitud kütuse- või energialiigi kogumaht koos ostukoha ja päritoluga ning
b)
kütuse elutsükli jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused energiaühiku kohta.
Liikmesriigid tagavad aruannete kontrollimise.
Komisjon kehtestab vajaduse korral suunised käesoleva lõike rakendamise kohta.
2. Liikmesriigid nõuavad, et tarnijad vähendaksid võimalikult sujuvalt elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid kuni 10 % 31. detsembriks 2020, võrreldes lõike 5 punktis b osutatud kütuse alusstandardiga. See vähendamine koosneb:
a)
6 % vähendamisest 31. detsembriks 2020. Liikmesriigid võivad nõuda, et tarnijad täidaksid järgmisi vahe-eesmärke: 2 % 31. detsembriks 2014 ja 4 % 31. detsembriks 2017;
b)
täiendavast soovituslikust eesmärgist 2 % 31. detsembriks 2020 vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile h, mis saavutatakse ühe või mõlema järgmise meetodiga:
i)
transpordiks mõeldud energia tarnimine kasutamiseks iga liiki maanteesõidukites, väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevad), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades;
ii)
mis tahes tehnoloogia (sealhulgas süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine) kasutamine, millega saab vähendada tarnitud kütuse või energia elutsükli jooksul tekkivaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid energiaühiku kohta;
c)
täiendavast soovituslikust eesmärgist 2 % 31. detsembriks 2020 vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile i, mis saavutatakse Kyoto protokolli puhta arengu mehhanismi kaudu ostetud heitkoguste vähendamise ühikute kasutamisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) (*6) tingimustele.
3. Biokütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogused arvutatakse artikli 7d kohaselt. Teiste kütuste ja muu energia elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogused arvutatakse käesoleva artikli lõike 5 alusel sätestatud meetodit kasutades.
4. Liikmesriigid tagavad, et tarnijate rühm võib täita lõikes 2 sätestatud vähendamise eesmärgi ühiselt. Sellisel juhul loetakse nad lõike 2 tähenduses üheks tarnijaks.
5. Käesoleva artikli rakendamiseks vajalikud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Nende meetmete hulka kuuluvad eriti:
a)
muude kui biokütuste ja energia elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamise meetod;
b)
meetod, millega määratakse enne 1. jaanuari 2011 kütuste alusstandard, mis põhineb fossiilkütuste elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogustel energiaühiku kohta 2010. aastal lõike 2 tähenduses;
c)
kõik lõike 4 rakendamiseks vajalikud eeskirjad;
d)
meetod elektrimaanteesõidukite panuse arvutamiseks, mis on kooskõlas direktiivi 2009/28/EÜ artikli 3 lõikega 4.
(*6)
ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.”
"
6)
Lisatakse järgmised artiklid:
„Artikkel 7b
Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid
1. Sõltumata sellest, kas tooraine on kasvatatud ühenduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest toodetud energiat arvesse artikli 7a eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad käesoleva artikli lõigetes 2 kuni 6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
Jäätmetest ja jääkidest (välja arvatud põllumajanduslikust tootmisest, vesiviljelusest, kalandusest ja metsatööstusest pärit jääkidest) toodetud biokütused peavad siiski selleks, et neid Artiklis 7a osutatud eesmärkidel arvesse võetaks, vastama üksnes käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
2. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste kasutamisele on vähemalt 35 %.
Alates 1. jaanuarist 2017 on lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste kasutamisele vähemalt 50 %. Alates 1. jaanuarist 2018 on kõnealune kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine vähemalt 60 % biokütuste osas, mis on toodetud käitistes, mis alustasid tootmist 1. jaanuaril 2017 või hiljem.
Biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist arvutatakse vastavalt artikli 7d lõikele 1.
23. jaanuaril 2008 tegutsevates käitistes toodetud biokütuste puhul kohaldatakse esimest lõiku alates 1. aprill 2013.
3. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 2008. aasta jaanuaris või pärast seda iseloomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas seda maatükki iseloomustab see seisund ka praegu:
a)
ürgmets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgelt nähtavaid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;
b)
maa-alad, mis on määratud:
i)
õigusaktide alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks või
ii)
haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsealadeks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse, tingimusel et neid tunnustatakse vastavalt artikli 7c lõike 4 teisele lõigule;
kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;
c)
suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, mis on:
i)
looduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohumaaks ja mis säilitab loodusliku liigilise koostise ja ökoloogilised omadused ning protsessid, või
ii)
mittelooduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ja mis on liigirikas ja rikkumata, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik rohumaa seisundi säilimiseks.
Komisjon kehtestab kriteeriumid ja geograafilise ulatuse, et määrata kindlaks, milline rohumaa on kuulub esimese lõigu punkti c alla. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
4. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 2008. aasta jaanuaris iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta:
a)
märgalad, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-alad;
b)
püsivalt metsastatud alad, see tähendab üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on üle 30 %, või mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda;
c)
üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10 kuni 30 %, või puud, mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada IV lisa C osas sätestatud metoodikat, on käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimused täidetud.
Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris.
5. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist.
6. Ühenduses kasvatatud põllumajanduslik tooraine, mida kasutatakse artiklis 7a osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuste tootmiseks, saadakse vastavalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) (*7) II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt kõnealuse määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.
7. Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende kolmandate riikide ja liikmesriikide kohta, kes on ühenduses tarbitavate biokütuste või biokütuste tooraine oluliseks allikaks ja lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise ning pinnase, vee ja õhu kaitseks võetud riiklike meetmete kohta. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.
Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mõju kohta, mida kasvav nõudlus biokütuste järele avaldab sotsiaalsele säästlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, samuti ühenduse biokütusepoliitika mõju kohta toiduainete taskukohase hinnaga kättesaadavusele, eelkõige arengumaade elanikele, ning üldisemate arenguküsimuste kohta. Aruandes käsitletakse maakasutusõiguste järgimist. Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud kõik järgmised Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid:
—
sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon (nr 29);
—
ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon (nr 87);
—
organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse konventsioon (nr 98);
—
konventsioon mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest (nr 100);
—
sunniviisilise töö kaotamise konventsioon (nr 105);
—
töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon (nr 111);
—
töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138);
—
lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsioon (nr 182).
Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud:
—
Cartagena bioohutuse protokolli;
—
ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni.
Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal. Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta, eelkõige juhul, kui on olemas tõendid, et biokütuse tootmine avaldab olulist mõju toiduainete hindadele.
8. Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste arvessevõtmisest lõikes 1 osutatud eesmärkidel.
Artikkel 7c
Biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine
1. Kui biokütuseid tuleb arvesse võtta artiklis 7a osutatud eesmärkidel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:
a)
võimaldab omavahel segada saadetisi, mis sisaldavad erinevate säästlikkuse näitajatega toorainet või biokütust;
b)
nõuab, et seguga oleks seotud teave punktis a osutatud saadetise säästlikkuse näitajate ja suuruste kohta, ning
c)
näitab, et segust eemaldatud kõikide saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad ja samad kogused kui segule lisatud kõikide saadetiste summal.
2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastatel 2010 ja 2012 aruanded lõikes 1 kirjeldatud massibilansi kontrollimeetodi toimimise kohta ja mõne või kõigi uut tüüpi tooraine või biokütusega seotud muu kontrollimeetodi kasutuselevõtmise võimaluste kohta. Oma hinnangus käsitleb komisjon selliseid kontrollimeetodeid, mille puhul ei pea teave säästlikkuse näitajate kohta olema füüsiliselt seotud konkreetse saadetise või seguga. Hinnangus võetakse arvesse vajadust säilitada kontrollisüsteemi terviklikkus ja tõhusus ning vältida samal ajal tarbetut koormust tööstusharule. Aruandele lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud muude kontrollimeetodite kasutuselevõtmise kohta.
3. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmisel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.
Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vastavuse kohta artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.
Vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele koostab komisjon nimekirja esimeses kahes lõigus nimetatud asjakohasest ja piisavast teabest. Komisjon tagab eelkõige, et nimetatud teabe esitamine ei tekitaks ülemäärast halduskoormust ettevõtjatele üldiselt või eelkõige väikemaapidajatele, tootjate organisatsioonidele ja kooperatiividele.
Käesolevas lõikes sätestatud kohustusi kohaldatakse nii ühenduses toodetud kui imporditud biokütuste korral.
Liikmesriigid esitavad käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe kokkuvõtlikul kujul komisjonile. Komisjon avaldab selle teabe kokkuvõtte direktiivi 2009/28/EÜ artiklis 24 osutatud läbipaistvusplatvormis, säilitades samal ajal tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.
4. Ühendus püüab sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolseid lepinguid, mis sisaldavad sätteid käesoleva direktiivi säästlikkuse kriteeriumidele vastavate säästlikkuse kriteeriumide kohta. Kui ühendus on sõlminud lepingud, mis sisaldavad sätteid artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide kohta, võib komisjon otsustada, et nimetatud lepingutega on tõestatud, et kõnealustes riikides kasvatatud toorainest toodetud biokütused vastavad kõnealustele säästlikkuse kriteeriumidele. Nimetatud lepingute sõlmimisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta meetmeid niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), meetmeid pinnase, vee ja õhu kaitseks, kaudseid maakasutuse muudatusi ja rikutud maa taastamist, veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmist ning artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimusi.
Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega kehtestatakse standardid biomassist toodete tootmisele, sisaldavad täpseid andmeid artikli 7b lõike 2 kohaldamise eesmärgil või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biomassi saadetised vastavad artikli 7b lõigetes 3 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Komisjon võib otsustada, et nimetatud kavad sisaldavad täpseid andmeid, mis annavad teavet meetmetest, mida on võetud niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ning veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks ja artikli 7b lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste kohta. Komisjon võib samuti tunnustada maa-alasid selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse artikli 7b lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud eesmärkidel.
Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega mõõdetakse kasvuhoonegaaside vähenemist, sisaldavad täpseid andmeid artikli 7b lõike 2 kohaldamiseks.
Komisjon võib otsustada, et maa, mis on hõlmatud tõsiselt rikutud või tugevalt saastunud maa parandamise riikliku või piirkondliku taastamisprogrammiga, vastab IV lisa C osa punktis 9 osutatud kriteeriumidele.
5. Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane leping või kava vastab asjakohastele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standarditele. Kasvuhoonegaaside vähenemise mõõtmise kavad peavad vastama ka IV lisa metodoloogilistele nõuetele. Artikli 7b lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud suure bioloogilise mitmekesisusega alade puhul peavad selliste alade nimekirjad vastama piisavatele objektiivsusstandarditele, olema kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega ning nägema ette asjakohased edasikaebamismenetlused.
6. Lõike 4 kohased otsused võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele. Sellised otsused kehtivad kuni viis aastat.
7. Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt lepingule või kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 7b lõigetes 2 kuni 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.
8. Komisjon uurib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel artikli 7b kohaldamist seoses biokütuse allikaga ning otsustab kuue kuu jooksul alates taotluse kättesaamisest vastavalt artikli 11 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusele, kas asjaomane liikmesriik võib võtta kõnealusest allikast pärit biokütust arvesse artiklis 7a osutatud eesmärkidel.
9. Hiljemalt 31. detsembriks 2012 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb:
a)
säästlikkuse kriteeriumeid puudutava teabe esitamiseks loodud süsteemi tõhusust ning
b)
seda, kas õhu, pinnase ja vee ja kaitseks on võimalik ja asjakohane kehtestada kohustuslikke nõudeid, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid ja ühenduse rahvusvahelisi kohustusi.
Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta.
Artikkel 7d
Biokütuste kasutamisest elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamine
1. Artikli 7a ja artikli 7b lõike 2 kohaldamisel arvutatakse biokütuste kasutamisest elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid järgmiselt:
a)
kasutades biokütuste puhul, mille tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemise vaikeväärtus on sätestatud IV lisa A või B osas ja mille IV lisa C osa punkti 7 kohaselt arvutatav el väärtus on võrdne nulliga või nullist väiksem, seda vaikeväärtust;
b)
kasutades IV lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikku väärtust või
c)
kasutades väärtust, mis on arvutatud IV lisa C osa punktis 1 osutatud valemi tegurite summana, milles mõnede tegurite jaoks võib kasutada IV lisa D või E osa summeerimata vaikeväärtusi, ning kõigi teiste tegurite jaoks IV lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikke väärtusi.
2. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande, mis sisaldab loetelu nende territooriumi alade kohta, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1059/2003 (millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS)) (*8) kohaselt liigitatakse statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2. või madalamale tasandile, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt käesoleva direktiivi IV lisa D osas pealkirja all „Viljeluse summeerimata väärtused” esitatud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, lisades aruandele meetodi kirjelduse ja kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud andmed. Nimetatud meetodi puhul võetakse arvesse pinnase omadusi, kliimat ning eeldatavat tooraine saagist.
3. Biokütuste jaoks IV lisa A osas sätestatud vaikeväärtusi ning biokütuste puhul IV lisa D osas sätestatud viljeluse summeerimata vaikeväärtusi kohaldatakse üksnes siis, kui tooraine on:
a)
viljeletud väljaspool ühendust;
b)
viljeletud ühenduses aladel, mis on lisatud lõikes 2 osutatud loeteludesse, või
c)
põllumajandusest, vesiviljelusest ja kalandusest pärit jääkidest erinevad jäätmed ja jäägid.
Biokütuste puhul, mis ei kuulu punktide a, b ega c alla, kasutatakse viljeluse tegelikke väärtusi.
4. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande selliste kolmandates riikides asuvate alade loetelu koostamise teostatavuse kohta, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt IV lisa D osas pealkirja all „viljelus” registreeritud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, ning lisab aruandele võimaluse korral sellise loetelu ning kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud meetodi kirjelduse ja andmed. Vajadusel lisatakse aruandele asjakohased ettepanekud.
5. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2012 ning pärast seda iga kahe aasta järel aruande IV lisa B ja E osa prognoositavate tüüpiliste ja vaikeväärtuste kohta, pöörates erilist tähelepanu transpordist ja töötlemisest tulenevatele heitkogustele ja võib vajadusel otsustada neid väärtusi korrigeerida. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
6. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles antakse ülevaade kaudsete maakasutuse muudatuste mõju kohta kasvuhoonegaasi heitkogustele ning käsitletakse nimetatud mõju vähendamise viise. Aruandele lisatakse vajaduse korral ettepanek, mis põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel tõenditel, sisaldades konkreetseid meetodeid, et võtta arvesse kaudsetest maakasutuse muudatustest tingitud süsinikuvaru muudatustest tulenevaid heitkoguseid, tagades vastavuse käesoleva direktiiviga, eelkõige artikli 7b lõikega 2.
See ettepanek sisaldab vajalikke kaitsemeetmeid, et tagada kindlus enne kõnealuste meetodite kohaldamist tehtud investeeringutele. Nende käitiste osas, mis tootsid biokütust enne 2013. aasta lõppu, ei too esimeses lõigus osutatud meetmete kohaldamine enne 31. detsembrit 2017 kaasa seda, et nendes käitistes toodetud biokütuseid ei peeta käesolevas direktiivis sätestatud säästlikkuse nõuetele vastavaks, kui neid muidu oleks nõuetele vastavaks peetud, eeldusel et nende biokütuste abil saavutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähemalt 45 % vähendamine. Seda kohaldatakse biokütuste käitiste mahtudele 2012. aasta lõpust.
Euroopa Parlament ja nõukogu püüavad hiljemalt 31. detsembriks 2012 võtta vastu otsused selliste komisjoni esitatud ettepanekute kohta.
7. IV lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga, sealhulgas lisades sama või muu tooraine puhul täiendavate biokütuste tootmisviiside väärtused ning kohandades C osas sätestatud metoodikat. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
Seoses IV lisas sätestatud vaikeväärtuste ja metoodikaga tuleks erilist tähelepanu pöörata:
—
jäätmete ja jääkide arvestamise meetodile;
—
kaassaaduste arvestamise meetodile;
—
koostootmise arvestamise meetodile ning
—
põllumajanduskultuuride jääkidele antud kaassaaduste seisundile.
Loomsete või taimsete õlide jäätmetest toodetud biodiisli vaikeväärtused vaadatakse läbi nii kiirelt kui võimalik.
Kõikide IV lisa vaikeväärtuste loetelus tehtavate kohanduste või muudatuste puhul peetakse kinni järgmisest:
a)
kui teguri panus üldisesse heitkogusesse on väike või kui muutus on piiratud või kui tegelike väärtuste kindlakstegemine on väga kulukas või keerukas, on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsesside tüüpilised väärtused;
b)
kõikidel muudel juhtudel on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsessidega võrreldes konservatiivsed.
8. Koostatakse üksikasjalikud määratlused, sealhulgas IV lisa C osa punktis 9 sätestatud kategooriate nõutavad tehnilised spetsifikatsioonid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
Artikkel 7e
Biokütuste säästlikkust käsitlevad rakenduseeskirjad ja aruanded
1. Artikli 7b lõike 3 teises lõigus, artikli 7c lõike 3 kolmandas lõigus, artikli 7c lõikes 6, artikli 7c lõikes 8, artikli 7d lõikes 5, artikli 7d lõike 7 esimeses lõigus ja artikli 7d lõikes 8 osutatud rakendusmeetmete puhul võetakse täiel määral arvesse ka direktiivi 2009/28/EÜ eesmärke.
2. Artikli 7b lõikes 7, artikli 7c lõikes 2, artikli 7c lõikes 9, artikli 7d lõigetes 4 ja 5 ning artikli 7d lõike 6 esimeses lõigus osutatud komisjoni aruanded, mis esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule, ning artikli 7c lõike 3 esimese ja viienda lõigu ning artikli 7d lõike 2 kohaselt esitatavad aruanded ja teave koostatakse ja edastatakse nii käesolevat direktiivi kui ka direktiivi 2009/28/EÜ silmas pidades.
(*7)
ELT L 30, 31.1.2009, lk 16."
(*8)
ELT L 154, 21.6.2003, lk 1.”
"
7)
Artikli 8 lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Liikmesriigid teostavad bensiini ja diislikütuse artiklite 3 ja 4 nõuetele vastavuse järelevalvet Euroopa standardites EN 228:2004 ja EN 590:2004 osutatud analüütiliste meetodite alusel.”
8)
Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 8a
Metallilisandid
1. Komisjon hindab metallilisandite kütustes kasutamise ohtu tervisele ja keskkonnale ja töötab selleks välja katsemeetodi. Ta esitab oma järeldused Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2012.
2. Kuni lõikes 1 osutatud katsemeetodi väljatöötamiseni piiratakse metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) kasutamist kütustes alates 1. jaanuarist 2011 kuni 6 mg mangaani liitri kohta. Alates 1. jaanuarist 2014 on nimetatud piirang 2 mg mangaani liitri kohta.
3. Lõikes 2 sätestatud MMT sisalduse piirang kütuses vaadatakse lõikes 1 osutatud katsemeetodiga teostatud hindamise tulemuste alusel läbi. Kui riskianalüüs seda õigustab, võib sisaldust vähendada nullini. Sisaldust ei või suurendada, välja arvatud juhul, kui riskianalüüs seda õigustab. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
4. Liikmesriigid tagavad, et märgistus kütuse metallilisandisisalduse kohta paigaldatakse kõikidesse punktidesse, kus metallilisandiga kütus tarbijatele kättesaadavaks tehakse.
5. Märgistusel peab olema järgmine tekst: „Sisaldab metallilisandeid”.
6. Märgistus kinnitatakse selgelt nähtaval viisil kohta, kus on esitatud teave kütuseliigi kohta. Märgistus peab olema selgelt nähtava ja kergesti loetava suuruse ja kirjaga.”
9)
Artikkel 9 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 9
Aruandlus
1. Komisjon esitab 31. detsembriks 2012 ja seejärel iga kolme aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, lisades sellele vajaduse korral ettepaneku käesoleva direktiivi muutmiseks. Selles aruandes võetakse eelkõige arvesse järgmist:
a)
autotehnoloogia kasutamine ja areng, eelkõige bensiinis ja diislikütuses lubatud maksimaalse biokütusesisalduse suurendamise teostatavus ning vajadus üle vaadata artikli 3 lõikes 3 nimetatud kuupäev;
b)
ühenduse poliitika maanteesõidukite CO2 heidete kohta;
c)
võimalus kohaldada II lisa nõudeid, eelkõige polütsükliliste aromaatsete süsivesinike piirväärtusi väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate (sealhulgas siseveelaevade), põllu- ja metsamajanduslike traktorite ning väikelaevade suhtes;
d)
kütustes detergentide kasutamise suurendamine;
e)
muude metallilisandite kui MMT kasutamine kütustes;
f)
bensiinis ja diislikütuses kasutatavate komponentide üldkogus, võttes arvesse ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) (*9) ja selle tütardirektiivide eesmärke;
g)
artikli 7a lõikes 2 sätestatud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgi tagajärjed heitkogustega kauplemise süsteemile;
h)
võimalik vajadus kohandada artikli 2 lõikeid 6 ja 7 ning artikli 7a lõike 2 punkti b, et hinnata võimalikke panuseid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi (kuni 10 % aastaks 2020) täitmisesse. Need kaalutlused peavad põhinema sellel, milline on ühenduses võimalus vähendada kütuste ja energia elutsükli jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid, võttes eelkõige arvesse süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise keskkonnaohutute tehnoloogiate ja elektriliste maanteesõidukite arengut ning heitkoguste vähendamise vahendite kulutasuvust, nagu on osutatud artikli 7a lõike 2 punktis b;
i)
võimalus kehtestada lisameetmed tarnijatele, et nad vähendaksid kütuse elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2 % võrreldes artikli 7a lõike 5 punktis b osutatud kütuse alusstandardiga, kasutades selleks direktiivis 2003/87/EÜ sätestatud tingimustel Kyoto protokolli puhta arengu mehhanismi kaudu ostetud ühikuid, et hinnata edasist võimalikku panust kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi (kuni 10 % aastaks 2020) saavutamisse, nagu on osutatud käesoleva direktiivi artikli 7a lõike 2 punktis c;
j)
ajakohastatud kulude-tulude ja mõjuanalüüs maksimaalse lubatud aururõhu vähendamise kohta bensiinis suveperioodil alla 60 kPa.
2. Komisjon esitab hiljemalt 2014. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse artiklis 7a osutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamist aastaks 2020, võttes arvesse vajadust kooskõla järele selle eesmärgi ja direktiivi 2009/28/EÜ artikli 3 lõikes 3 seoses taastuvenergia osakaaluga transpordis osutatud eesmärgi vahel, arvestades kõnealuse direktiivi artikli 23 lõikes 8 ja artikli 23 lõikes 9 osutatud aruandeid.
Komisjon lisab oma aruandele vajaduse korral ettepaneku eesmärgi muutmiseks.
(*9)
EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.”
"
10)
Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Kui I või II lisas sätestatud lubatud analüütilisi meetodeid on vaja kohandada tehnika arenguga, võib muudatused, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, vastu võtta vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Ka III lisa võib kohandada tehnika ja teaduse arenguga. Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 11 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”
11)
Artikkel 11 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 11
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab kütusekvaliteedi komitee, välja arvatud lõikes 2 osutatud juhtudel.
2. Biokütuste säästlikkusega seotud küsimustes artiklite 7b, 7c ja 7d alusel abistab komisjoni biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse komitee, millele osutatakse direktiivi 2009/28/EÜ artikli 25 lõikes 2.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”
12)
Artikkel 14 jäetakse välja.
13)
I, II, III ja IV lisa asendatakse käesoleva direktiivi lisas esitatud tekstiga.