Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/43/EÜ, 6. mai 2009 , kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)
1. Käesoleva direktiivi eesmärk on lihtsustada reegleid ja korda, mida kohaldatakse kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo suhtes, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine.
2. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide otsustusõigust kaitseotstarbeliste toodete ekspordipoliitika osas.
3. Käesoleva direktiivi kohaldamise suhtes kohaldatakse asutamislepingu artikleid 30 ja 296.
4. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide võimalust jätkata ja arendada edasi valitsustevahelist koostööd, järgides samas käesoleva direktiivi sätteid.
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1.
„kaitseotstarbeline toode” – mis tahes toode, mis on loetletud lisas;
2.
„vedu” – igasugune kaitseotstarbelise toote vedu või liikumine tarnijalt teises liikmesriigis asuvale vastuvõtjale;
3.
„tarnija” – ühenduses asuv juriidiline või füüsiline isik, kes on veo eest õiguslikult vastutav;
4.
„vastuvõtja” – ühenduses asuv juriidiline või füüsiline isik, kes on õiguslikult vastutav veose vastuvõtmise eest;
5.
„veoluba” – liikmesriigi pädeva asutuse poolt tarnijale antav luba vedada kaitseotstarbelisi tooteid teises liikmesriigis asuvale vastuvõtjale;
6.
„ekspordiluba” – luba tarnida kaitseotstarbelisi tooteid kolmandas riigis asuvale juriidilisele või füüsilisele isikule;
7.
„läbivedu” – kaitseotstarbeliste toodete transport läbi ühe või mitme liikmesriigi, mis ei ole ei päritolu- ega vastuvõttev liikmesriik.
1. Kaitseotstarbeliste toodete veoks liikmesriikide vahel on vaja eelnevat luba. Kaitseotstarbeliste toodete läbiveoks läbi liikmesriikide või sisenemiseks liikmesriigi territooriumile, kus vastuvõtja asub, ei ole vaja teiste liikmesriikide luba, ilma et see piiraks selliste sätete kohaldamist, mis on vajalikud avaliku julgeoleku või avaliku korra seisukohalt, näiteks muu hulgas veoohutuse tagamiseks.
2. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid vabastada kaitseotstarbeliste toodete veod lõikes 1 sätestatud eelneva loa taotlemise kohustusest, kui:
a)
tarnija või vastuvõtja on valitsusasutus või osa kaitsejõududest;
b)
tarneid teostavad Euroopa Liit, NATO, Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur või muud valitsusvahelised organisatsioonid oma ülesannete täitmiseks;
c)
vedu on vajalik liikmesriikidevahelise relvastusalase koostööprogrammi rakendamiseks;
d)
vedu on seotud humanitaarabiga katastroofi korral või annetusega eriolukorras või
e)
vedu on vajalik parandamiseks, hooldamiseks, väljapanekuks või demonstreerimiseks või pärast neid.
3. Komisjon võib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel muuta lõiget 2, et lisada juhud, mil:
a)
vedu toimub tingimustel, mis ei mõjuta avalikku korda või avalikku julgeolekut;
b)
eelneva loa taotlemise kohustus on pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist sattunud vastuollu liikmesriikide rahvusvaheliste kohustustega või
c)
see on vajalik artikli 1 lõikes 4 osutatud valitsustevaheliseks koostööks.
Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 14 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
4. Liikmesriigid tagavad, et tarnijad, kes soovivad vedada kaitseotstarbelisi tooteid oma vastavatelt territooriumidelt, võivad kasutada üldiseid veolubasid või taotleda koond- või üksikuid veolubasid vastavalt artiklitele 5, 6 ja 7.
5. Liikmesriigid määravad kindlaks kaitseotstarbeliste toodete või kaitseotstarbeliste toodete liikide jaoks loatüübid vastavalt käesoleva artikli ning artiklite 5, 6 ja 7 sätetele.
6. Liikmesriigid määravad kindlaks kõik veolubade tingimused, sealhulgas kaitseotstarbeliste toodete mis tahes ekspordipiirangud füüsilistele või juriidilistele isikutele kolmandates riikides, võttes muu hulgas arvesse veoga tekkivat inimõiguste, rahu, julgeoleku ja turvalisuse tagamise riski. Liikmesriigid võivad ühenduse õigusega kooskõlas kasutada võimalust nõuda lõppkasutuse kinnitusi, kaasa arvatud lõppkasutajate sertifikaate.
7. Liikmesriigid määravad kindlaks veolubade tingimused komponentide puhul, võttes aluseks veo sensitiivsuse, hinnates seda muu hulgas järgmiste kriteeriumide alusel:
a)
komponentide laad, võrreldes toodetega, millesse need inkorporeeritakse, ning võrreldes lõpptoote mis tahes lõppkasutusega, mis võib põhjustada probleeme;
b)
komponentide tähtsus, võrreldes toodetega, millesse need inkorporeeritakse.
8. Välja arvatud juhul, kui liikmesriik peab komponentide vedu sensitiivseks, hoidub liikmesriik mis tahes ekspordipiirangute kehtestamisest komponentide suhtes, kui vastuvõtja esitab kasutusviisi deklaratsiooni, millega tõestab, et veoloaga hõlmatud komponendid on integreeritud või integreeritakse tema enda toodetesse ning seetõttu ei saa neid hiljem sellisena vedada või eksportida, välja arvatud hooldamise või parandamise eesmärgil.
9. Liikmesriigid võivad veoloa igal ajal tagasi võtta, peatada selle kehtivuse või piirata selle kasutamist seoses oma oluliste julgeolekuhuvidega või kui see on vajalik avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt või seoses loa saamise tingimustele mittevastamisega.
1. Liikmesriigid annavad välja üldisi veolube, millega nende territooriumil asuvad tarnijad, kes täidavad loa saamise tingimusi, saavad otsese loa loas nimetatavate kaitseotstarbeliste toodete vedudeks ühele või mitmele teises liikmesriigis asuvale vastuvõtjate kategooriale.
2. Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, antakse üldised veoload välja vähemalt järgmistel juhtudel:
a)
vastuvõtja on osa liikmesriigi kaitsejõududest või kaitsevaldkonnas tegutsev ostja, kes teostab oste liikmesriigi kaitsejõudude ainukasutuse tarbeks;
b)
vastuvõtja on artikli 9 kohaselt sertifitseeritud ettevõtja;
c)
vedu toimub demonstreerimiste, hindamiste ja väljapanekute eesmärgil;
d)
vedu toimub hooldamise ja parandamise eesmärgil, kui vastuvõtja on kaitseotstarbeliste toodete algne tarnija.
3. Liikmesriigid, kes osalevad valitsustevahelises koostööprogrammis, mis on seotud ühe või mitme kaitseotstarbelise toote arendamise, tootmise või kasutamisega, võivad anda üldisi veolube vedudeks teise liikmesriiki, kes osaleb selles programmis, kui programmi elluviimine seda eeldab.
4. Liikmesriigid võivad kehtestada registreerimistingimused enne üldise veoloa esimest kasutust, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi teiste sätete kohaldamist.
1. Liikmesriigid otsustavad anda üksikule tarnijale taotluse alusel koondveoloa, millega lubatakse kaitseotstarbeliste toodete vedusid vastuvõtjatele ühes või mitmes muus liikmesriigis.
2. Liikmesriigid määravad iga koondveoloa puhul loaga hõlmatavad kaitseotstarbelised tooted või tootekategooriad, lubatud vastuvõtjad ja vastuvõtjate kategooriad.
Koondveoluba antakse vähemalt kolmeks aastaks ning liikmesriigid võivad seda pikendada.
Liikmesriigid otsustavad anda üksikule tarnijale taotluse alusel üksiku veoloa, millega lubatakse üht täpsustatud koguses täpsustatud kaitseotstarbeliste toodete ühe või mitme saadetisena edastatavat vedu ühele vastuvõtjale järgmistel juhtudel:
a)
loataotlus piirdub üheainsa veoga;
b)
see on vajalik liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse või avaliku korra seisukohalt;
c)
see on vajalik liikmesriikide rahvusvaheliste ülesannete ja kohustuste täitmiseks või
d)
liikmesriigil on tõsine põhjus arvata, et tarnija ei ole võimeline täitma kõiki tingimusi, mis on vajalikud talle koondloa andmiseks.
1. Liikmesriigid tagavad, et kaitseotstarbeliste toodete tarnijad teavitavad vastuvõtjaid veoloa tingimustest, kaasa arvatud piirangutest, mis on seotud kaitseotstarbeliste toodete lõppkasutuse või ekspordiga.
2. Liikmesriigid tagavad, et tarnijad teavitavad mõistliku aja jooksul selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kelle territooriumilt nad soovivad kaitseotstarbelisi tooteid vedada, oma kavatsusest kasutada üldist veoluba esimest korda. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks lisateabe, mida võidakse nõuda üldise veoloa alusel veetavate kaitseotstarbeliste toodete kohta.
3. Liikmesriigid tagavad ja kontrollivad korrapäraselt, et tarnijad peavad täpset ja täielikku arvet oma vedude üle vastavalt asjaomases liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele, ning määravad kindlaks aruandekohustuse, mis on seotud üldise, koond- või üksiku veoloa kasutamisega. Andmed sisaldavad äridokumente, kus on järgmine teave:
a)
kaitseotstarbelise toote kirjeldus ja viitenumber vastavalt lisale;
b)
kaitseotstarbeliste toodete kogus ja väärtus;
c)
veo kuupäev;
d)
tarnija ja vastuvõtja nimi ja aadress;
e)
kaitseotstarbeliste toodete lõppkasutus ja lõppkasutaja, juhul kui see on teada, ning
f)
tõend selle kohta, et teave veoloaga seotud ekspordipiirangute kohta on edastatud kõnealuste kaitseotstarbeliste toodete vastuvõtjale.
4. Liikmesriigid tagavad, et tarnijad säilitavad lõikes 3 osutatud andmeid vähemalt sama kaua, kui on sätestatud asjaomastes siseriiklikes õigusaktides, mis käsitlevad ettevõtjate andmete säilitamise nõudeid, mis kehtivad asjaomases liikmesriigis, ning mitte mingil juhul vähem kui kolm aastat alates veo toimumise kalendriaasta lõppemisest. Need esitatakse taotluse korral selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille territooriumilt tarnija kaitseotstarbelisi tooteid vedas.
1. Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes korraldavad nende territooriumil asuvate niisuguste kaitseotstarbeliste toodete vastuvõtjate sertifitseerimist, mille load on välja antud teiste liikmesriikide poolt vastavalt artikli 5 lõike 2 punktile b.
2. Sertifitseerimisega tõendatakse vastuvõtjast ettevõtja usaldusväärsust eelkõige tema suutlikkuse osas pidada kinni teisest liikmesriigist saadud veoloa alusel vastu võetud kaitseotstarbeliste toodete ekspordipiirangutest. Vastuvõtjast ettevõtja usaldusväärsust hinnatakse vastavalt järgmistele kriteeriumidele:
a)
tõendatud kogemus kaitsealases tegevuses, võttes eelkõige arvesse andmeid ettevõtja poolt ekspordipiirangutest kinnipidamise kohta, mis tahes kohtuotsuseid kõnealuses küsimuses, luba toota või müüa kaitseotstarbelisi tooteid ning kogenud juhtkonda;
b)
asjakohane tööstustegevus kaitseotstarbeliste toodete valdkonnas ühenduses, eelkõige võime integreerida süsteeme/alasüsteeme;
c)
kõrgemast juhtkonnast nimetatakse isik, kes isiklikult vastutab veo ja ekspordi eest;
d)
punktis c nimetatud kõrgema juhtkonna esindaja on ettevõtja nimel alla kirjutanud kohustusele võtta kõik vajalikud meetmed, et järgida ja rakendada kõiki eritingimusi, mis on seotud mis tahes vastuvõetud komponendi või toote lõppkasutuse ja ekspordiga;
e)
punktis c nimetatud kõrgema juhtkonna esindaja on ettevõtja nimel alla kirjutanud kohustusele esitada pädevatele asutustele asjakohane üksikasjalik teave, vastates küsimustele ja järelepärimistele lõppkasutajate või lõppkasutuse kohta kõigi toodete puhul, mida ettevõtja on eksportinud, vedanud või vastu võtnud teise liikmesriigi veoloa alusel, ning
f)
punktis c nimetatud kõrgema juhtkonna esindaja on andnud oma allkirja kirjeldusele ettevõtjasisese nõuetele vastavuse programmi või veo- ja ekspordijuhtimise süsteemi kohta. Selles kirjelduses peavad olema esitatud üksikasjad, mis käsitlevad veo ja ekspordi haldamiseks eraldatud organisatsioonilisi, tehnilisi ja inimressursse, vastutusahelat ettevõtja struktuuris, sisekontrolli meetmeid, teadlikkuse tõstmist ja töötajate koolitust, füüsilisi ja tehnilisi turvameetmeid ning veo ja ekspordi kohta peetavat arvestust ja jälgitavust.
3. Sertifikaadid sisaldavad järgmist teavet:
a)
sertifikaadi välja andnud pädev asutus;
b)
vastuvõtja nimi ja aadress;
c)
kinnitus vastuvõtja vastavuse kohta lõikes 2 nimetatud tingimustele ja
d)
sertifikaadi väljaandmise kuupäev ja kehtivusaeg.
Punktis d osutatud sertifikaadi kehtivusaeg ei tohi mingil juhul olla pikem kui viis aastat.
4. Sertifikaat võib sisaldada lisatingimusi, mis on seotud järgmisega:
a)
teave, mis on vajalik lõikes 2 osutatud kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks;
b)
sertifikaadi peatamine või tühistamine.
5. Pädevad asutused teostavad vähemalt iga kolme aasta järel järelevalvet vastuvõtja vastavuse kohta lõikes 2 nimetatud kriteeriumidele ning lõikes 4 nimetatud lisatingimustele.
6. Liikmesriigid tunnustavad kõiki teises liikmesriigis käesoleva direktiivi kohaselt välja antud sertifikaate.
7. Kui pädev asutus leiab, et sertifikaadi omanik, kes asub vastava liikmesriigi territooriumil, ei vasta enam lõikes 2 nimetatud kriteeriumidele või lõikes 4 nimetatud tingimustele, siis võtab ta asjakohased meetmed. Selliste meetmete hulka võib kuuluda sertifikaadi tühistamine. Pädev asutus teatab oma otsusest komisjonile ja teistele liikmesriikidele.
8. Liikmesriigid avaldavad sertifitseeritud vastuvõtjate nimekirja ning ajakohastavad seda regulaarselt, teavitades sellest ka komisjoni, Euroopa Parlamenti ja teisi liikmesriike.
Komisjon teeb liikmesriikide poolt sertifitseeritud vastuvõtjate keskregistri kättesaadavaks oma veebisaidil.
Liikmesriigid tagavad, et juhul kui kaitseotstarbelised tooted on vastu võetud teises liikmesriigis välja antud ning ekspordipiiranguid sisaldava veoloa alusel, teatavad nende toodete vastuvõtjad ekspordiluba taotledes oma pädevatele asutustele, et nad on piirangute tingimustest kinni pidanud, sealhulgas vajaduse korral, et nad on saanud päritoluliikmesriigi nõutava nõusoleku.
1. Liikmesriigid tagavad, et kaitseotstarbeliste toodete ekspordiformaalsuste täitmisel ekspordideklaratsioonide menetlemise eest vastutavas tolliasutuses tõendab eksportija, et nõuetekohane ekspordiluba on saadud.
2. Ilma et see piiraks nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (10) kohaldamist, võib liikmesriik kuni 30 tööpäevaks peatada selliste kaitseotstarbeliste toodete ekspordi oma territooriumilt, mis on saadud teisest liikmesriigist veoloa alusel ja inkorporeeritud teise kaitseotstarbelisse tootesse, või vajaduse korral muul viisil takistada selliste toodete väljaviimist ühendusest oma territooriumi kaudu, kui leitakse et:
a)
ekspordiluba andes ei võetud arvesse asjakohast teavet või
b)
asjaolud on pärast ekspordiloa väljaandmist oluliselt muutunud.
3. Liikmesriigid võivad sätestada, et kaitseotstarbeliste toodete ekspordiga seotud tolliformaalsusi saab teostada ainult teatavates tolliasutustes.
4. Liikmesriigid, kes kasutavad lõikes 3 sätestatud õigust, teevad komisjonile teatavaks asjakohastest tolliasutused. Komisjon avaldab nimetatud teabe Euroopa Liidu Teataja C-seerias.
1. Komisjon ajakohastab lisas esitatud kaitseotstarbeliste toodete nimekirja nii, et see oleks ranges vastavuses sõjaliste kaupade ühise Euroopa Liidu nimekirjaga.
2. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 14 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
1. Komisjoni abistab komitee.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
1. Kui luba andev liikmesriik leiab, et on olemas tõsine risk, et artikli 9 kohaselt sertifitseeritud vastuvõtja teises liikmesriigis ei täida üldise veoloaga seotud tingimusi, või kui luba andev liikmesriik leiab, et see võib mõjutada avalikku korda, avalikku julgeolekut või tema olulisi julgeolekuhuvisid, siis teatab ta sellest kõnealusele teisele liikmesriigile ning taotleb olukorra kontrollimist.
2. Kui lõikes 1 osutatud kahtlused jätkuvad, võib luba andev liikmesriik ajutiselt peatada oma üldise veoloa kehtivuse selliste vastuvõtjate suhtes. Ta teavitab teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitab kõnealuse kaitsemeetme põhjused. Kaitsemeetme võtnud liikmesriik võib kaitsemeetme tühistada, kui seda ei peeta enam vajalikuks.
Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi rakendamise käigus vastu võetud sätete rikkumisel kohaldatavate karistuste kohta, seda eelkõige juhul, kui antakse vale- või puudulikku teavet veoloaga seotud ekspordipiirangutest kinnipidamise kohta, mida nõutakse artikli 8 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende eeskirjade rakendamine. Sätestatud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
1. Komisjon esitab hiljemalt 30. juuniks 2012 aruande meetmete kohta, mida liikmesriigid on võtnud käesoleva direktiivi, eriti selle artiklite 9 kuni 12 ja 15 ülevõtmiseks.
2. Komisjon vaatab käesoleva direktiivi rakendamise läbi ja esitab sellekohase aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 30. juuniks 2016. Komisjon hindab eelkõige, kas ja mil määral on saavutatud käesoleva direktiivi eesmärgid, muu hulgas siseturu toimimise suhtes. Komisjon vaatab oma aruandes läbi käesoleva direktiivi artiklite 9 kuni 12 ja artikli 15 kohaldamise ning hindab selle mõju Euroopa kaitsevarustuse turu ja Euroopa kaitsealase tehnoloogilise ja tööstusliku baasi arengule, võttes muu hulgas arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda. Vajaduse korral lisatakse nimetatud aruandele õigusakti ettepanek.
1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juunil 2011. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
Liikmesriigid kohaldavad neid meetmeid alates 30. juunist 2012.
Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.