Määrus 1099/2009

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad toidu, villa, naha, karusnaha või muude toodete tootmiseks aretatavate või peetavate loomade surmamise ning loomade arvu vähendamise eesmärgil loomade surmamise ja nendega seotud toimingute kohta. Kalade suhtes kohaldatakse siiski üksnes artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõudeid. 2. II peatükki, välja arvatud artikli 3 lõiked 1 ja 2, III peatükki ja IV peatükki, välja arvatud selle artikkel 19, ei kohaldata väljaspool tapamaja hädatapmise suhtes ega ka siis, kui nimetatud sätete järgimine tekitaks otsese ja tõsise ohu inimeste tervisele ja ohutusele. 3. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmistel juhtudel: a) kui loomad surmatakse i) pädeva asutuse järelevalve all teaduslike katsete käigus; ii) jahipidamise või harrastuskalapüügi ajal; iii) kultuuri- või spordisündmuste ajal; b) kodulindude, küülikute ja jäneste suhtes, kui omanik tapab need väljaspool tapamaja koduseks isiklikuks tarbimiseks.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „surmamine”– tahtlikult algatatud protsess, mis põhjustab looma surma; b) „seotud toimingud”– surmamisega seoses ja surmamiseks ette nähtud kohas sooritatavad toimingud, näiteks loomade käitlemine, tapaeelne pidamine, liikumise piiramine, uimastamine ja veretustamine; c) „loom”– mis tahes selgroogne loom, välja arvatud roomajad ja kahepaiksed; d) „hädatapmine”– selliste loomade surmamine, kellel on tõsine vigastus või haigus, mis tekitab tugevat valu või kannatusi, mida muude praktiliste vahenditega ei ole võimalik leevendada; e) „tapaeelne pidamine”– loomade hoidmine tallides, latrites, katusealustes või väljadel seoses tapamajas sooritatavate toimingutega või nende osana; f) „uimastamine”– tahtlikult käivitatud protsess, mis ilma valu tekitamata põhjustab teadvuse ja tundlikkuse kaotust, sealhulgas igasugune silmapilkse surmaga lõppev protsess; g) „riitus”– loomade tapmisega seotud toimingute rida, mis on ette nähtud usundite raames; h) „kultuuri- või spordisündmused”– sündmused, mis on oma põhiolemuselt ja ülekaalukalt seotud pikaaegsete kultuuritraditsioonide või sporditegevusega, sealhulgas võidujooks ja muud võistlusvormid, kui need ei ole seotud liha või muude loomsete saaduste tootmisega või kui selline tootmine on sündmuse endaga võrreldes vähese tähtsusega ja sellel ei ole majanduslikku kaalu; i) „standardne töökord”– kirjalike juhiste komplekt, mille eesmärk on ühetaolisuse saavutamine konkreetse funktsiooni või standardi rakendamisel; j) „tapmine”– loomade hukkamine inimtarbimiseks; k) „tapamaja”– määruse (EÜ) nr 853/2004 reguleerimisalasse kuuluv ettevõte maismaaloomade tapmiseks; l) „ettevõtja”– füüsiline või juriidiline isik, kelle kontrolli alla kuulub ettevõte, mis tegeleb loomade surmamisega või mis tahes seotud toimingutega, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse; m) „karusloomad”– imetajate liikidesse kuuluvad loomad, keda kasvatatakse esmajoones karusnaha tootmise eesmärgil, näiteks naaritsad, tuhkrud, rebased, kährikud, nutriad ja tšintšiljad; n) „loomade arvu vähendamine”– pädeva asutuse järelevalve all toimuv loomade surmamise protsess rahvatervise, loomade tervise, loomade heaolu või keskkonnaga seotud põhjustel; o) „kodulinnud”– tehistingimustes peetavad linnud, sealhulgas kodulindudeks mitte peetavad linnud, keda siiski peetakse tehistingimustes koduloomadena, välja arvatud silerinnalised linnud; p) „liikumise piiramine”– looma suhtes sellise menetluse kohaldamine, mille eesmärk on piirata looma liikumist tõhusa uimastamise ja surmamise hõlbustamiseks, hoidudes seejuures põhjustamast välditavat valu, hirmu või ärritamist; q) „pädev asutus”– liikmesriigi keskasutus, mis on pädev käesoleva määruse nõuetele vastavuse tagamiseks, või mis tahes muu asutus, millele kõnealune keskasutus on selle pädevuse delegeerinud; r) „kesknärvisüsteemi hävitamine”– kesknärvisüsteemikudede ja seljaaju vigastamine koljuõõnde viidava pika vardakujulise instrumendi abil.

1. Loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest. 2. Lõike 1 kohaldamiseks võtavad eeskätt ettevõtjad vajalikke meetmeid, et a) loomadele oleks tagatud füüsiline mugavus ja kaitse, eriti nende hoidmine puhtana ja nõuetekohastes termilistes tingimustes, ning kukkumise ja libisemise vältimine; b) loomad oleks kaitstud vigastuste eest; c) loomi peetaks ja käideldaks tingimustes, milles on arvestatud nende tavapärast käitumist; d) loomadel ei esineks välditava valu või hirmu või muu ebanormaalse käitumise tunnuseid; e) loomad ei peaks kannatama pikemaajalise toiduta ja veeta olemise tõttu; f) hoida ära loomade välditavat kokkupuudet teiste loomadega, mis võib ohustada loomade heaolu. 3. Loomade surmamiseks ja sellega seotud toiminguteks kasutatavad rajatised projekteeritakse, ehitatakse, neid hooldatakse ja kasutatakse nii, et aasta läbi oleks tagatud lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmine rajatise eeldatavates tegutsemistingimustes.

1. Loomi tohib surmata üksnes pärast uimastamist, mida tehakse vastavalt I lisas sätestatud meetoditele ning nende meetodite kohaldamisega seonduvatele erinõuetele. Teadvuse ja tundlikkuse puudumine tagatakse kuni loomade surmani. I lisas kirjeldatud meetoditele, mis ei too kaasa silmapilkset surma (edaspidi „lihtne uimastamine”), järgneb võimalikult kiiresti menetlus, mis tagab surma, näiteks veretustamine, kesknärvisüsteemi hävitamine, hukkamine elektrivooluga või püsiva anoksia esilekutsumine. 2. Teaduse ja tehnika arengu arvessevõtmiseks võib I lisa muuta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele, võttes aluseks Euroopa Toiduohutusameti arvamuse. Kõigi selliste muudatuste puhul tagatakse loomade heaolu selline tase, mis on vähemalt samaväärne olemasolevate meetodite abil saavutatud tasemega. 3. Ühenduse suunised I lisas esitatud meetodite kohta võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele. 4. Lõike 1 nõudeid ei kohaldata loomade suhtes, kelle puhul teatud religioossete rituaalide tõttu kasutatakse erilisi tapmisviise, tingimusel et tapmine toimub tapamajas.

1. Ettevõtjad tagavad, et uimastamise eest vastutavad isikud või teised selleks määratud töötajad teevad korrapäraselt kontrolle, veendumaks, et loomadel puuduvad teadvuseloleku või tundlikkuse tunnused uimastamisprotsessi lõppemise ja surma saabumise vahelises ajavahemikus. Nende kontrollide jaoks kasutatakse piisavalt representatiivset loomade valimit ning kontrollimissageduse kindlaksmääramisel võetakse arvesse eelmiste kontrollide tulemusi ja kõiki tegureid, mis võivad mõjutada uimastamisprotsessi tõhusust. Kui kontrollimise tulemusel ilmneb, et loom ei ole nõuetekohaselt uimastatud, võtab uimastamise eest vastutav isik viivitamatult asjakohaseid meetmeid, mis on kindlaks määratud standardses töökorras, mis koostatakse vastavalt artikli 6 lõikele 2. 2. Kui artikli 4 lõike 4 kohaldamisel surmatakse loomi eelnevalt uimastamata, kontrollivad tapmise eest vastutavad isikud korrapäraselt, ega loomadel ei esine mingeid teadvuseloleku või tundlikkuse tunnuseid, enne kui lõpetatakse nende liikumise piiramine, ega mingeid elusoleku tunnuseid, enne kui lihakeha korrastatakse või töödeldakse kuuma veega. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel võivad ettevõtjad kasutada kontrollimenetlusi, mida kirjeldatakse artiklis 13 osutatud heade tavade juhistes. 4. Asjakohasel juhul võib teatavate uimastamismeetodite kõrgetasemelist usaldusväärsust arvesse võttes ning Euroopa Toiduohutusameti arvamuse alusel teha vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele erandeid lõikes 1 sätestatud nõuetest.

1. Ettevõtjad planeerivad loomade surmamise ja sellega seotud toimingud ette ning viivad need läbi standardse töökorra kohaselt. 2. Ettevõtjad koostavad standardse töökorra ja rakendavad seda, et tagada surmamise ja sellega seotud toimingute vastavuse artikli 3 lõikele 1. Uimastamise puhul standardses töökorras a) võetakse arvesse tootjate soovitusi; b) määratakse iga kasutatud uimastamismeetodi jaoks põhiparameetrid, mis on sätestatud I lisa I peatükis, võttes aluseks kättesaadavad teaduslikud tõendid, et tagada meetodite tulemuslikkus loomade uimastamisel; c) täpsustatakse meetmed, mis võetakse, kui artiklis 5 osutatud kontrollide tulemusel ilmneb, et loom ei ole nõuetekohaselt uimastatud, või kui loomade tapmisel artikli 4 lõike 4 kohaselt ilmneb, et loomal esineb veel elusoleku tunnuseid. 3. Käesoleva artikli lõike 2 kohaldamisel võib ettevõtja kasutada standardset töökorda, mida kirjeldatakse artiklis 13 osutatud heade tavade juhistes. 4. Ettevõtjad edastavad oma standardse töökorra pädevale asutusele, kui viimane seda nõuab.

1. Surmamist ja sellega seotud toiminguid tohivad teha üksnes vastava pädevustasemega isikud viisil, millega ei tekitata loomadele välditavat valu, ängi või kannatusi. 2. Ettevõtjad tagavad, et järgmised tapatoimingud sooritavad üksnes isikud, kellel on olemas artikli 21 kohane pädevustunnistus, mis kinnitab nende pädevust nimetatud toimingute tegemiseks vastavalt käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele: a) loomade pidamine ja hooldamine enne nende liikumise piiramist; b) loomade liikumise piiramine uimastamise või surmamise eesmärgil; c) loomade uimastamine; d) uimastamise tõhususe hindamine; e) elusloomadele köidikahelate asetamine või nende ülesriputamine; f) elusloomade veretustamine; g) tapmine vastavalt artikli 4 lõikele 4. 3. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust, surmatakse karusloomad sellise isiku juuresolekul ja järelevalve all, kellel on artiklis 21 osutatud pädevustunnistus, mis on välja antud kõigi nende toimingute jaoks, mida sooritatakse tema järelevalve all. Karusnahafarmide ettevõtjad teatavad enne pädevale asutusele, millal loomade surmamine aset leiab.

Tooteid, mida turustatakse või reklaamitakse loomade liikumise piiramise või uimastamisseadmetena, võib müüa üksnes siis, kui nendega on kaasas asjakohased juhendid nende kasutamise kohta, millega tagatakse loomade heaolu optimaalsed tingimused. Ühtlasi teevad tootjad kõnealused juhendid avalikkusele interneti kaudu kättesaadavaks. Juhendites täpsustatakse eelkõige järgmist: a) loomade liigid, kategooriad, kogused ja/või kaal, mille jaoks seade on ette nähtud; b) soovitatavad parameetrid, mis vastavad erinevatele kasutusolukordadele, sealhulgas I lisa I peatükis kirjeldatud põhiparameetrid; c) uimastamisseadmete tõhususe seire meetod, millega hinnatakse vastavust käesoleva määruse eeskirjadele; d) hooldusalased soovitused ja vajaduse korral soovitused uimastamisseadmete kalibreerimise kohta.

1. Ettevõtjad tagavad, et kõiki seadmeid, mida kasutatakse loomade liikumise piiramiseks või uimastamiseks, hooldavad ja kontrollivad tootja juhendite kohaselt sel eesmärgil eriväljaõppe saanud isikud. Ettevõtjad koostavad hooldusaruande. Ettevõtjad säilitavad neid aruandeid vähemalt ühe aasta jooksul ja teevad need pädevale asutusele nõudmisel kättesaadavaks. 2. Ettevõtjad tagavad, et uimastamistoimingute ajal on kohapeal viivitamatult kättesaadavad asjakohased varuseadmed, mida saab kasutada, kui algselt kasutatud uimastamisseade peaks rikki minema. Varumeetod võib esialgsest erineda. 3. Ettevõtjad tagavad, et looma ei paigutata liikumise piiramise, sealhulgas pea liikumise piiramise seadmesse enne, kui uimastamise või veretustamise eest vastutav isik on valmis looma uimastama või veretustama võimalikult kiiresti.

Väljaspool tapamaja koduseks isiklikuks tarbimiseks tapetavate kodulindude, küülikute ja jäneste hulka mittekuuluvate loomade tapmise ja sellega seonduvate toimingute, mida teeb loomade omanik või tema vastutusel ja järelevalve all tegutsev isik, suhtes kohaldatakse üksnes nõudeid, mis on sätestatud artikli 3 lõikes 1, artikli 4 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1. Väljaspool tapamaja koduseks isiklikuks tarbimiseks tapetavate loomade, välja arvatud kodulinnud, küülikud, jänesed, sead, lambad ja kitsed, tapmise, mida teostab loomade omanik või tema vastutusel ja järelevalve all tegutsev isik, suhtes kohaldatakse siiski ka nõudeid, mis on sätestatud artikli 15 lõikes 3 ning III lisa punktides 1.8–1.11, punktis 3.1 ja lihtsa uimastamise suhtes ka punktis 3.2.

1. Lõpptarbijale või lõpptarbijat otse varustavatele kohalikele jaemüüjatele väikestes kogustes liha otsetarnimise eesmärgil taludes tapetavate kodulindude, küülikute ja jäneste suhtes kohaldatakse üksnes nõudeid, mis on sätestatud artikli 3 lõikes 1, artikli 4 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1, tingimusel et talus tapetavate loomade arv ei ületa maksimaalset loomade arvu, mis kehtestatakse vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele. 2. Kõnealuste loomade tapmise suhtes kohaldatakse käesoleva määruse II ja III peatükis sätestatud nõudeid, kui tapetavate loomade arv ületab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud maksimumarvu.

Käesoleva määruse II ja III peatükis sätestatud nõudeid kohaldatakse määruse (EÜ) nr 854/2004 artikli 12 lõike 2 punkti a rakendamisel. Kolmandast riigist imporditud liha terviseohutuse sertifikaadile peab olema lisatud tõend, millega tõendatakse, et täidetud on nõuded, mis on vähemalt samaväärsed käesoleva määruse II ja III peatükis sätestatud nõuetega.

1. Liikmesriigid soodustavad heade tavade juhiste väljatöötamist ja levitamist, mille eesmärk on hõlbustada käesoleva määruse rakendamist. 2. Pärast heade tavade juhiste väljatöötamist arendavad ettevõtjate organisatsioonid neid edasi ja levitavad neid, a) konsulteerides asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide esindajate, pädevate asutuste ja teiste huvitatud isikutega; b) võttes arvesse artikli 20 lõike 1 punktis c osutatud teaduslikke arvamusi. 3. Pädev asutus hindab heade tavade juhiseid, tagamaks et need on töötatud välja lõike 2 kohaselt ning et nad on kooskõlas olemasolevate ühenduse suunistega. 4. Kui ettevõtjate organisatsioonid ei esita heade tavade juhiseid, võib pädev asutus töötada välja ja avaldada enda heade tavade juhised. 5. Liikmesriigid edastavad komisjonile kõik heade tavade juhised, mille pädev asutus on heaks kiitnud. Komisjon loob ja haldab kõnealuste juhiste registreerimise süsteemi ning võimaldab liikmesriikidele selle kasutamise.

1. Ettevõtjad tagavad, et tapamajade planeering ja konstruktsioon ning nendes kasutatav sisseseade vastab II lisas esitatud eeskirjadele. 2. Käesoleva määruse kohaldamiseks esitavad ettevõtjad nõudmisel määruse (EÜ) nr 853/2004 artiklis 4 osutatud pädevale asutusele iga tapamaja kohta vähemalt järgmise teabe: a) iga tapaliini maksimaalne läbilaskevõime väljendatuna loomade arvuna tunnis; b) loomakategooriad ja kaal, mille puhul tohib kasutada olemasolevaid liikumise piiramise või uimastamisseadmeid; c) iga tapaeelse pidamise ala maksimaalne mahutavus. Pädev asutus hindab ettevõtja esitatud ja esimesele lõigule vastavat teavet, kui ta teeb otsuse tapamaja heakskiitmise kohta. 3. Vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele võib vastu võtta järgmise: a) liikuvate tapamajade suhtes tehtavad erandid II lisas sätestatud reeglitest; b) teaduse ja tehnika arenguga kohandamiseks vajalikud muudatused II lisas. Esimese lõigu punktis a osutatud erandite vastuvõtmiseni võivad liikmesriigid kehtestada või hoida alal siseriiklikud eeskirjad liikuvate tapamajade kohta. 4. Ühenduse suunised käesoleva artikli lõike 2 ja II lisa rakendamiseks võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

1. Ettevõtjad tagavad III lisas esitatud tapamajade tööeeskirjade järgimise. 2. Ettevõtjad tagavad, et kõikide selliste loomade liikumine, kes surmatakse artikli 4 lõike 4 kohaselt eelnevalt uimastamata, on individuaalselt piiratud; mäletsejaliste liikumist piiratakse mehaaniliselt. Veiste liikumise piiramiseks nende selilipööramist või mis tahes muud ebaloomulikku asendit kasutavaid süsteeme ei tohi kasutada, välja arvatud juhul, kui loomad tapetakse artikli 4 lõike 4 kohaselt, ning tingimusel, et süsteemid on varustatud seadisega, mis ei lase loomal pead külg- või vertikaalsuunas liigutada, ning et süsteeme saab kohandada vastavalt looma suurusele. 3. Järgmised liikumise piiramise meetodid on keelatud: a) teadvusel loomade ülesriputamine; b) loomade jalgade mehaaniline kinnipigistamine või kinnisidumine; c) seljaaju katkestamine, kasutades näiteks nuga või pussnuga; d) elektrivoolu kasutamine looma liikumatuks tegemiseks, nii et see ei uimasta ega surma loomi kontrollitult, eriti kui kasutatav elektrivool ei läbista peaaju. Punkte a ja b ei kohaldata siiski kodulindude puhul kasutatavate köidikahelate suhtes. 4. Teaduse ja tehnika arengu, sealhulgas Euroopa Toiduohutusameti arvamuse arvessevõtmiseks võib III lisa muuta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele. 5. Ühenduse suunised III lisas sätestatud eeskirjade rakendamiseks võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

1. Artikli 5 kohaldamiseks kehtestavad ettevõtjad asjakohased seiremenetlused ja rakendavad neid tapamajades. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud seiremenetlustega kirjeldatakse artiklis 5 osutatud kontrollide tegemise moodust ning need sisaldavad vähemalt järgmist: a) seiremenetluse eest vastutavate isikute nimed; b) teadvusetuse ja teadvusel oleku või tundlikkuse tunnuste tuvastamise näitajad loomadel; näitajad, mis on välja töötatud, et tuvastada elusoleku tunnuste puudumist loomadel, kes on tapetud artikli 4 lõike 4 kohaselt; c) kriteeriumid, mille abil tehakse kindlaks, kas punktis b osutatud näitajate tulemused on rahuldavad; d) asjaolud, mille esinemisel seire peab toimuma, ja/või aeg, millal seire peab toimuma; e) loomade arv seire käigus kontrollitavas valimis; f) asjakohased menetlused, millega tagatakse, et juhul, kui punktis c osutatud kriteeriume ei täideta, vaadatakse uimastamis- või surmamistoimingud läbi, et selgitada välja puuduste põhjused ja teha toimingutes vajalikud muudatused. 3. Ettevõtjad kehtestavad spetsiifilise seiremenetluse iga tapaliini jaoks. 4. Kontrollide sageduse määramisel võetakse arvesse selliseid peamisi riskitegureid nagu tapaloomade liigi või suuruse muutmine või personali vahetumine ning see peab tagama saadud tulemuste usaldusväärsuse kõrge taseme. 5. Käesoleva artikli lõigete 1–4 kohaldamisel võivad ettevõtjad kasutada seiremenetlusi, mida kirjeldatakse artiklis 13 osutatud heade tavade juhistes. 6. Ühenduse suunised tapamajade seiremenetluste kohta võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

1. Ettevõtjad määravad iga tapamaja jaoks loomade heaolu eest vastutava töötaja, kes aitab neil tagada, et järgitakse käesoleva määrusega kehtestatud eeskirju. 2. Loomade heaolu eest vastutav töötaja on ettevõtja otseses alluvuses ning annab loomade heaoluga seotud küsimustes aru otse ettevõtjale. Tema ametikoht võimaldab tal nõuda tapamaja personalilt mis tahes parandusmeetmete võtmist, mis on vajalikud käesoleva määrusega kehtestatud eeskirjade järgimiseks. 3. Loomade heaolu eest vastutava töötaja ametikohustused tuleb tapamaja standardses töökorras kindlaks määrata ja asjaomast personali tuleb nendest teavitada. 4. Loomade heaolu eest vastutaval töötajal peab olema artiklis 21 osutatud pädevustunnistus, mis on välja antud kõigi nende tapamajas tehtavate toimingute jaoks, mille eest ta vastutab. 5. Loomade heaolu eest vastutav töötaja registreerib tapamajas, kus ta oma tööülesandeid täidab, võetud meetmed loomade heaolu parandamiseks. Kõnealune aruanne säilitatakse vähemalt ühe aasta jooksul ja see tehakse pädevale asutusele nõudmisel kättesaadavaks. 6. Lõikeid 1–5 ei kohaldata tapamajade suhtes, kus tapetakse vähem kui 1 000 loomühikut imetajaid või 150 000 ühikut lindusid või küülikuid aasta jooksul. Esimeses lõigus kasutatud mõiste „loomühik” on standardne mõõtühik, mis võimaldab eri liiki kariloomi käsitlevaid andmeid võrdlemise eesmärgil koondada. Esimese lõigu kohaldamisel kasutavad liikmesriigid järgmisi võrdusmäärasid: a) täiskasvanud veised nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)) (11) tähenduses ja hobused: üks loomühik; b) muud veised: 0,50 loomühikut; c) sead eluskaaluga üle 100 kg: 0,20 loomühikut; d) muud sead: 0,15 loomühikut; e) lambad ja kitsed: 0,10 loomühikut; f) lambatalled, kitsetalled ja põrsad eluskaaluga alla 15 kg: 0,05 loomühikut.

1. Loomade arvu vähendamise toimingu eest vastutav pädev asutus peab enne toimingu alustamist koostama tegevuskava, millega tagatakse vastavus käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele. Lähtudes oletatava haiguspuhangu ulatuse ja asukoha kohta esitatud hüpoteesidest, sisaldavad ühenduse loomatervist käsitlevates õigusaktides nõutud situatsiooniplaanid eelkõige kavandatud uimastamis- ja surmamismeetodeid ning asjakohast töökorda, mis tagab vastavuse käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele. 2. Pädev asutus a) tagab toimingute tegemise vastavalt lõikes 1 osutatud tegevuskavale; b) võtab kõik asjakohased meetmed, et tagada loomade heaolu parimates võimalikes tingimustes. 3. Käesoleva artikli kohaldamisel ja seoses erakordsete asjaoludega võib pädev asutus lubada erandi tegemist käesoleva määruse sätetest, kui ta leiab, et nõuete täitmine võib tõenäoliselt mõjutada inimeste tervist või aeglustada oluliselt haigustõrjet. 4. Iga aasta 30. juuniks edastab lõikes 1 osutatud pädev asutus komisjonile aruande eelneval aastal tehtud loomade arvu vähendamise toimingute kohta ja teeb selle interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks. Iga loomade arvu vähendamise toimingu kohta sisaldab kõnealune aruanne eelkõige järgmist teavet: a) loomade arvu vähendamise põhjused; b) surmatud loomade liik ja arv; c) kasutatud uimastamis- ja surmamismeetodid; d) esinenud raskuste kirjeldus ja kui see on asjakohane, siis ka lahendused, mis aitasid asjaomaste loomade kannatusi leevendada või minimeerida; e) kõik lõike 3 kohaselt tehtud erandid. 5. Ühenduse suunised loomade arvu vähendamist käsitleva tegevuskava koostamiseks ja rakendamiseks võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele. 6. Vajaduse korral võib selleks, et võtta arvesse ADNSi kogutud teavet, teha erandi käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud aruandluskohustusest vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Hädatapmise korral võtab asjaomaste loomade pidaja vajalikud meetmed loomade võimalikult kiireks surmamiseks.

1. Iga liikmesriik tagab, et pädevatele asutustele on nende taotluse korral kättesaadav piisav sõltumatu teadusabi, pakkudes järgmist: a) teaduslik ja tehniline eksperdiabi, mis on seotud artikli 14 lõikes 2 osutatud tapamajade heakskiitmisega ja uute uimastamismeetodite väljatöötamisega; b) teaduslikud arvamused tootja juhendite kohta, mis käsitlevad loomade liikumise piiramise ja uimastamise seadmete kasutamist ja hooldamist; c) teaduslikud arvamused tema territooriumil käesoleva määruse kohaldamiseks välja töötatud heade tavade juhiste kohta; d) soovitused seoses käesoleva määruse kohaldamisega, eelkõige seoses inspekteerimiste ja audititega; e) arvamused erinevate organisatsioonide ja üksuste suutlikkuse ja sobivuse kohta täita artikli 21 lõike 2 sätestatud nõudeid. 2. Teadusabi võib anda võrgustiku kaudu, tingimusel et kõiki lõikes 1 loetletud ülesandeid täidetakse seoses kõikide asjaomases liikmesriigis tehtavate asjakohaste toimingutega. Selleks määrab iga liikmesriik kindlaks ühtse kontaktpunkti ja teeb selle interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks. Selline kontaktpunkt vastutab käesoleva määruse rakendamisega seotud tehnilise ja teadusliku teabe ning parimate tavade jagamise eest teiste kontaktpunktide ja komisjoniga.

1. Artikli 7 kohaldamiseks määravad liikmesriigid pädeva asutuse, mis a) tagab, et surmamise ja sellega seotud toimingutega tegelev personal saab koolitust; b) väljastab pädevustunnistusi, mis kinnitavad, et on sooritatud sõltumatu lõpueksam, mis hõlmab asjakohaseid loomakategooriaid ja artikli 7 lõigetes 2 ja 3 osutatud toiminguid ning IV lisas esitatud teemasid; c) kiidab heaks punktis a osutatud koolituskursuste õppekavad ning punktis b osutatud eksamite sisu ja läbiviimise korra. 2. Pädev asutus võib delegeerida kvalifikatsiooni kinnitava lõpueksami läbiviimise ja pädevustunnistuse väljastamise eraldi organisatsioonile või üksusele, a) millel on selleks vajalikud kogemused, personal ja vahendid; b) mis on sõltumatu ning mille tegevus seoses lõpueksami läbiviimise ja pädevustunnistuste väljastamisega ei too kaasa huvide konflikti. Pädev asutus võib delegeerida ka koolituskursuste korraldamise eraldi organisatsioonile või üksusele, kellel on selleks vajalikud kogemused, personal ja vahendid. Pädev asutus peab tegema üksikasjaliku teabe organisatsioonide ja üksuste kohta, kellele sellised ülesanded on delegeeritud, interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks. 3. Pädevustunnistustele märgitakse, milliste loomakategooriate, seadmete laadi ja artikli 7 lõigetes 2 või 3 loetletud toimingute kohta need kehtivad. 4. Liikmesriigid tunnistavad teistes liikmesriikides väljastatud pädevustunnistusi. 5. Pädev asutus võib välja anda ajutisi pädevustunnistusi, tingimusel et a) taotleja on registreeritud ühele lõike 1 punktis a osutatud koolituskursustest; b) taotleja hakkab töötama sellise teise isiku juuresolekul ja otsese järelevalve all, kellel on asjaomase konkreetse tegevuse jaoks välja antud pädevustunnistus; c) ajutise tunnistuse kehtivus ei ületa kolme kuud ning d) taotleja esitab kirjaliku avalduse, millega kinnitab, et talle ei ole asjaomase konkreetse tegevuse jaoks varem antud muud ajutist pädevustunnistust, või esitab pädevale asutusele tõendid, et ta ei saanud sooritada lõpueksamit. 6. Ilma et see piiraks kohtuasutuse või pädeva asutuse tehtud loomade käitlemise keelamise otsuse kohaldamist, väljastatakse pädevustunnistus, sealhulgas ajutine pädevustunnistus, ainult juhul, kui taotleja esitab kirjaliku avalduse selle kohta, et ta ei ole tunnistuse taotlemisele eelnenud kolme aasta jooksul tõsiselt rikkunud ühenduse ja/või siseriiklikke loomakaitsealaseid õigusnorme. 7. Liikmesriigid võivad käesoleva määruse kohaldamisel tunnistada pädevustunnistustega samaväärseteks ka kvalifikatsiooni, mis on omandatud muul eesmärgil kui pädevustunnistuse saamiseks, tingimusel et selle omandamise tingimused on samaväärsed käesolevas artiklis sätestatutega. Pädev asutus teeb interneti kaudu avalikkusele kättesaadavaks ja ajakohastab selliste kvalifikatsioonide loetelu, mis on tunnistatud pädevustunnistusega samaväärseks. 8. Ühenduse suunised käesoleva artikli lõike 1 kohaldamiseks võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

1. Määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 54 kohaldamiseks võib pädev asutus eeskätt a) nõuda ettevõtjatelt standardse töökorra muutmist, eriti tootmise aeglustamist või peatamist; b) nõuda ettevõtjatelt artiklis 5 osutatud kontrollimiste sageduse suurendamist ja artiklis 16 osutatud seiremenetluste muutmist; c) tunnistada kehtetuks isikule käesoleva määruse kohaselt väljastatud pädevustunnistuse või peatada selle kehtivuse, kui kõnealuse isiku pädevus, teadmised või teadlikkus oma ülesannetest ei ole enam piisavad nende toimingute tegemiseks, mille kohta tunnistus väljastati; d) tunnistada kehtetuks artikli 21 lõikes 2 osutatud õiguse delegeerimise või peatada selle kehtivuse; e) nõuda artiklis 8 osutatud juhiste muutmist, võttes sealjuures nõuetekohaselt arvesse artikli 20 lõike 1 punkti b kohaselt esitatud teaduslikke arvamusi. 2. Kui pädev asutus tunnistab pädevustunnistuse kehtetuks või peatab selle kehtivuse, siis teavitab ta oma otsusest tunnistuse väljastanud pädevat asutust.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ja võtavad vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ette nähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile 1. jaanuariks 2013 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

Käesoleva määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad võib vastu võtta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele.

1. Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 58 kohaselt loodud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

1. Käesoleva määrusega ei piirata liikmesriikide õigust säilitada käesoleva määruse jõustumise ajal kehtivaid siseriiklikke eeskirju, mille eesmärk on tagada ulatuslikum loomade kaitse surmamisel. Enne 1. jaanuari 2013 edastavad liikmesriigid komisjonile teabe selliste siseriiklike eeskirjade kohta. Komisjon teavitab teisi liikmesriike kõnealustest eeskirjadest. 2. Liikmesriigid võivad seoses järgmiste valdkondadega võtta vastu siseriiklikud eeskirjad, mille eesmärk on tagada käesolevas määruses sätestatust ulatuslikum loomade kaitse surmamisel: a) loomade surmamine ja sellega seotud toimingud väljaspool tapamajasid; b) määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.6 määratletud tehistingimustes peetavate ulukite (sealhulgas põhjapõtrade) tapmine ja sellega seotud toimingud; c) tapmine ja sellega seotud toimingud vastavalt artikli 4 lõikele 4. Liikmesriigid edastavad komisjonile teabe selliste siseriiklike eeskirjade kohta. Komisjon teavitab teisi liikmesriike kõnealustest eeskirjadest. 3. Kui liikmesriik peab uute teaduslike tõendite alusel vajalikuks võtta I lisas osutatud uimastamismeetoditega seoses meetmeid, mille eesmärk on tagada ulatuslikum loomade kaitse surmamisel, teavitab ta komisjoni kavandatud meetmetest. Komisjon teavitab teisi liikmesriike kõnealustest meetmetest. Komisjon esitab selle küsimuse artikli 25 lõikes 1 osutatud komiteele ühe kuu jooksul teate saamisest ning, võttes aluseks Euroopa Toiduohutusameti arvamuse, teeb otsuse asjaomaste siseriiklike meetmete heakskiitmise või tagasilükkamise kohta vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele. Kui komisjon peab seda asjakohaseks, võib ta heakskiidetud siseriiklike meetmete alusel teha ettepaneku I lisa muutmiseks vastavalt artikli 4 lõikele 2. 4. Liikmesriigid ei tohi keelata ega takistada teises liikmesriigis surmatud loomadest saadud loomsete saaduste ringlusse laskmist oma territooriumil, tuues põhjenduseks, et asjaomaseid loomi ei ole surmatud vastavalt nende siseriiklikele eeskirjadele, mille eesmärk on tagada ulatuslikum loomade kaitse surmamisel.

1. Komisjon esitab hiljemalt 8. detsembril 2014 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande võimaluse kohta kehtestada teatavad nõuded seoses kalade kaitsmisega surmamisel, võttes arvesse loomade heaoluga seotud aspekte ning sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnamõjusid. Kõnealusele aruandele lisatakse vajaduse korral õigusakti ettepanekud eesmärgiga muuta käesolevat määrust, lisades sellesse konkreetsed eeskirjad kalade kaitse kohta surmamisel. Liikmesriigid võivad kuni kõnealuste meetmete vastuvõtmiseni jõusse jätta või vastu võtta oma siseriiklikud eeskirjad kalade kaitse kohta surmamisel ning nad teavitavad komisjoni nimetatud eeskirjadest. 2. Komisjon esitab hiljemalt 8. detsembril 2012 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb veiste liikumise piiramiseks nende selilipööramist või mis tahes muud ebaloomulikku asendit kasutavaid süsteeme. Kõnealune aruanne põhineb sellise teadusuuringu tulemustel, mille käigus võrreldi eespool nimetatud süsteeme süsteemidega, mille kasutamise korral jäävad veised püstiasendisse, ning selles võetakse arvesse loomade heaoluga seotud aspekte ja sotsiaal-majanduslikke mõjusid, sealhulgas süsteemide vastuvõetavust religioossete kogukondade jaoks ning käitajate ohutust. Kõnealusele aruandele lisatakse vajaduse korral õigusakti ettepanekud eesmärgiga muuta käesolevat määrust; kõnealused ettepanekud käsitlevad süsteeme, millega piiratakse veiste liikumist nende selilipööramise või mis tahes muu ebaloomulikku asendi abil. 3. Komisjon esitab hiljemalt 8. detsembril 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kodulindude erinevate uimastamismeetodite kohta ning eelkõige lindude mitmekordse veevannis uimastamise kohta, võttes arvesse loomade heaoluga seotud aspekte ning sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnamõjusid.

1. Direktiiv 93/119/EMÜ tunnistatakse kehtetuks. Käesoleva määruse artikli 29 lõike 1 kohaldamisel jätkatakse siiski direktiivi 93/119/EMÜ järgmiste sätete kohaldamist: a) A lisa: i) I jao punkt 1; ii) II jao punkt 1 ja punkti 3 teine lause ning punktid 6, 7 ja 8 ning punkti 9 esimene lause; b) C lisa II jao punkt 3.A.2, punkti 3.B.1 esimene lõik, punkt 3.B.2, punkt 3.B.4 ning punktid 4.2 ja 4.3. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

1. Kuni 8. detsembrini 2019 kohaldatakse artikli 14 lõiget 1 üksnes uute tapamajade või uute planeeringute, konstruktsioonide või sisseseadete suhtes, mis on hõlmatud II lisas esitatud eeskirjadega ja mida ei ole võetud kasutusele enne 1. jaanuari 2013. 2. Kuni 8. detsembrini 2015 võivad liikmesriigid ette näha, et artiklis 21 osutatud pädevustunnistused väljastatakse lihtsustatud korras nendele isikutele, kellel on asjaomasel kutsealal vähemalt kolmeaastane töökogemus.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2013.