Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/41/EL 7. juuli 2010 , füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ
1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse raamistik füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate või füüsilisest isikust ettevõtja tegevusele kaasa aitavate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks kõikides liikmesriikides direktiividega 2006/54/EÜ ja 79/7/EMÜ reguleerimata küsimustes.
2. Meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega reguleerib direktiiv 2004/113/EÜ.
Käesolev direktiiv hõlmab:
a)
füüsilisest isikust ettevõtjaid, nimelt kõiki isikuid, kes siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel tegelevad ettevõtlusega oma nimel;
b)
füüsilisest isikust ettevõtjate abikaasasid või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – füüsilisest isikust ettevõtjate elukaaslasi, kes siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel osalevad tavaliselt füüsilisest isikust ettevõtja tegevuses, täites samu või abiülesandeid, olemata ettevõtjaga töösuhetes või tema äripartnerid.
1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „otsene diskrimineerimine”– kui ühte isikut koheldakse soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras;
b) „kaudne diskrimineerimine”– kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seaks ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud;
c) „ahistamine”– kui esineb isiku sooga seotud soovimatu käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on selle isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine;
d) „seksuaalne ahistamine”– kui esineb seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.
1. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine avalikus või erasektoris, näiteks seoses äritegevuse alustamise, sisseseade hankimise või tegevuse laiendamisega või füüsilisest isikust ettevõtja muud laadi tegevuse alustamise või laiendamisega.
2. Lõikes 1 hõlmatud valdkondades käsitletakse ahistamist ja seksuaalset ahistamist soolise diskrimineerimisena ning seetõttu on need keelatud. Seda, kas isik tõrjub sellist käitumist või alistub sellele, ei tohi kasutada alusena kõnealust isikut mõjutava otsuse tegemisel.
3. Lõikes 1 hõlmatud valdkondades käsitatakse korraldust isiku sooliseks diskrimineerimiseks diskrimineerimisena.
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid säilitada või võtta meetmeid, et tegelikkuses tagada meeste ja naiste täielik võrdõiguslikkus tööelus, näiteks naisettevõtluse algatuste edendamisega.
Ilma et see piiraks mõlemale sugupoolele võrdselt kehtivate konkreetsete tingimuste kohaldamist teataval tegevusalal tegutsemiseks, võtavad liikmesriigid meetmed, mis on vajalikud selleks, et abikaasade või elukaaslaste (kui viimaseid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel) ühise äriühingu asutamise tingimused ei oleks karmimad kui koos muude isikutega ühise äriühingu asutamise tingimused.
1. Need liikmesriigid, kus sotsiaalkaitsesüsteem laieneb füüsilisest isikust ettevõtjatele, võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et sotsiaalkaitse laieneb kooskõlas siseriikliku õigusega artikli 2 punktis b osutatud abikaasadele ja elukaaslastele.
2. Liikmesriigid võivad otsustada, kas lõikes 1 osutatud sotsiaalkaitset rakendatakse kohustuslikul või vabatahtlikul alusel.
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et naissoost füüsilisest isikust ettevõtjatele ning artiklis 2 osutatud naissoost abikaasadele ja elukaaslastele makstakse vastavalt siseriiklikule õigusele piisavat rahalist rasedus- ja sünnitushüvitist, mis võimaldab vähemalt 14-nädalast kutsetegevuse katkestamist raseduse ja sünnituse tõttu.
2. Liikmesriigid võivad otsustada, kas lõikes 1 osutatud rahalist rasedus- ja sünnitushüvitist makstakse kohustuslikul või vabatahtlikul alusel.
3. Lõikes 1 osutatud rahalist hüvitist peetakse piisavaks, kui see tagab sissetuleku, mis on vähemalt võrdne:
a)
rahalise hüvitisega, mida asjaomane isik saaks, kui ta katkestaks oma tegevuse tervise seisundist tulenevatel põhjustel; ja/või
b)
eelneva võrreldava perioodiga võrreldes saamata jäänud keskmise sissetuleku või tuluga siseriikliku õigusega kehtestatud ülemmäära piires; ja/või
c)
siseriiklikus õiguses ettenähtud muude peretoetustega siseriikliku õigusega kehtestatud ülemmäära piires.
4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada naissoost füüsilisest isikust ettevõtjatele ning artiklis 2 osutatud naissoost abikaasadele ja elukaaslastele juurdepääs olemasolevatele ajutise asenduse teenustele või olemasolevatele siseriiklikele sotsiaalteenustele. Liikmesriigid võivad näha ette juurdepääsu nimetatud teenustele käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rahalise hüvitise alternatiivina või selle osana.
1. Liikmesriigid tagavad, et kõikidel isikutel, kes leiavad, et nad on võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu kahju kannatanud, oleks võimalik kasutada kohtu- või haldusmenetlust, sealhulgas liikmesriikide poolt asjakohaseks peetavatel juhtudel lepitusmenetlust, käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise küsimuses isegi juhul, kui see suhe, millega väidetav diskrimineerimine kaasnes, on lõppenud.
2. Liikmesriigid tagavad, et ühendused, organisatsioonid või muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi käesoleva direktiivi järgimise tagamiseks, võivad kaebuse esitaja nõusolekul esineda kas tema nimel või tema toetuseks kohtu- või haldusmenetluses, mis toimub käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise küsimuses.
3. Lõiked 1 ja 2 ei piira siseriiklike eeskirjade kohaldamist, mis on seotud võrdse kohtlemise põhimõtte küsimuses menetluse algatamise tähtaegadega.
Liikmesriigid võtavad oma õigussüsteemides meetmed, mis on vajalikud aset leidnud soolise diskrimineerimise tulemusel kannatanule tekitatud kahju tegelikuks ja tõhusaks hüvitamiseks või, kui liikmesriigid nii otsustavad, heastamiseks viisil, mis on hoiatav ja tekitatud kahjuga proportsionaalne. Hüvitamist või heastamist ei tohi eelnevalt piirata ülemmäära kinnitamisega.
Artikkel 11 - Võrdõiguslikkusega tegelevad asutused
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivi 2006/54/EÜ artikli 20 kohaselt määratud asutus või asutused on samuti pädevad edendama, analüüsima, jälgima ja toetama kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud isikute võrdset, soolise diskrimineerimiseta kohtlemist.
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud asutuste ülesannete hulka kuulub:
a)
diskrimineerimise ohvritele sõltumatu abi osutamine diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel, piiramata seejuures diskrimineerimise ohvrite ja artikli 9 lõikes 2 osutatud ühenduste, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute õigusi;
b)
diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uurimiste korraldamine;
c)
sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine sellise diskrimineerimise küsimustes;
d)
kättesaadava teabe asjakohasel tasemel vahetamine Euroopa vastavate asutustega, nagu näiteks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut.
Artikkel 12 - Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine
Liikmesriigid võtavad käesolevas direktiivis osutatud valdkondade õigus- ja haldusnormide, poliitika ja tegevuste väljatöötamisel ja rakendamisel aktiivselt arvesse meeste ja naiste võrdõiguslikkuse eesmärki.
Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud sätted ja juba kehtivad asjakohased sätted tehakse liikmesriikide territooriumil asjaomastele isikutele sobival viisil teatavaks.
Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada käesoleva direktiivi sätetest soodsamad meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvad sätted.
Käesoleva direktiivi rakendamine ei õigusta mingil juhul sellise diskrimineerimisvastase kaitse vähendamist, mis käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas oli liikmesriikides juba varem olemas.
1. Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu olemasoleva teabe käesoleva direktiivi kohaldamise kohta hiljemalt 5. augustiks 2015.
Komisjon koostab kokkuvõtliku aruande ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 5. augustil 2016. Kõnealuses aruandes tuleks arvesse võtta kõiki õiguslikke muudatusi seoses töötajatele antava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkusega. Vajaduse korral lisatakse nimetatud aruandele käesoleva direktiivi muudatusettepanekud.
2. Komisjoni aruandes võetakse arvesse sidusrühmade seisukohti.
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 5. augustiks 2012. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Kui erilised raskused seda õigustavad, võivad liikmesriigid käesoleva direktiivi artikli 7 järgimiseks ning seoses artikli 2 punktis b osutatud naissoost abikaasade ja elukaaslastega artikli 8 järgimiseks saada vajaduse korral lisaaega kaks aastat kuni 5. augustini 2014.
3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.