Direktiiv 2011/93

Käesolev direktiiv kehtestab miinimumeeskirjad, millega määratletakse kuriteokoosseisud ja karistused laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise, lasteporno ning lapse seksuaalsel eesmärgil ahvatlemise korral. Samuti kehtestab direktiiv sätted, et tugevdada kõnealuste kuritegude tõkestamist ja kuriteoohvrite kaitset.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „laps” – alla 18 aasta vanune isik; b) „seksuaalse enesemääramise iga” – vanus, alla mille on siseriikliku õiguse kohaselt keelatud seksuaaltegevuses osalemine lapsega; c) „lasteporno”: i) materjal, milles visuaalselt kujutatakse last, kes on kaasatud tegelikku või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse; ii) lapse suguelundite kujutamine eelkõige seksuaalsel eesmärgil; iii) materjal, milles visuaalselt kujutatakse lapsena näivat isikut, kes on kaasatud tegelikku või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse, või lapsena näiva isiku suguelundite kujutamine eelkõige seksuaalsel eesmärgil, või iv) realistlik kujutis lapsest, kes on kaasatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse, või lapse suguelundite realistlik kujutamine eelkõige seksuaalsel eesmärgil; d) „lasteprostitutsioon” – lapse kasutamine seksuaaltegevuse eesmärgil, kui lapse osalemise eest seksuaaltegevuses antakse või lubatakse raha või muus vormis hüvitist või tasu, sõltumata sellest, kas nimetatud makse, lubadus või tasu antakse lapsele või kolmandale isikule; e) „pornograafiline etteaste” – publikule suunatud elav esitus, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel: i) lapsest, kes on kaasatud tegelikku või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse, või ii) eelkõige seksuaalsel eesmärgil lapse suguelunditest; f) „juriidiline isik” – üksus, millel on kohaldatava õiguse alusel juriidilise isiku staatus, välja arvatud riigid või avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada lõigetes 2–6 osutatud tahtlike tegude karistatavus. 2. Lapsele, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, seksuaaltegevuse näitamise eest seksuaalsel eesmärgil, isegi kui ta ei pea selles osalema, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt üheaastane vangistus. 3. Lapsele, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, seksuaalse kuritarvitamise näitamise eest seksuaalsel eesmärgil, isegi kui ta ei pea selles osalema, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheaastane vangistus. 4. Lapsega, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, seksuaaltegevuses osalemise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt viieaastane vangistus. 5. Lapsega seksuaaltegevuses osalemise eest, kui selleks on: i) lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju kuritarvitatud, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheksa-aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt kolmeaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas; ii) lapse eriti kaitsetut, eelkõige vaimse või füüsilise puude või sõltuvussuhte tõttu tekkinud olukorda kuritarvitatud, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheksa-aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt kolmeaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas, või iii) kasutatud sundi, jõudu või ähvardusi, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümneaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt viieaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 6. Sundi, jõudu või ähvardusi kasutades lapse sundimise eest seksuaaltegevusse kolmanda isikuga määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümneaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt viieaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada lõigetes 2–7 osutatud tahtlike tegude karistatavus. 2. Lapse pornograafilises etteastes osalema panemise või osalemiseks värbamise eest või sellest majandusliku kasu teenimise eest või lapse muul viisil kõnealusel eesmärgil ärakasutamise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt viieaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt kaheaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 3. Lapse pornograafilises etteastes osalema panemise eest, kasutades sundi või jõudu või last sel eesmärgil ähvardades, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheksa-aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt viieaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 4. Lapse osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku jälgimise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt üheaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 5. Lapse lasteprostitutsioonis osalema panemise või osalemiseks värbamise eest või sellest majandusliku kasu teenimise eest või lapse muul viisil kõnealusel eesmärgil ärakasutamise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheksa-aastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt viieaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 6. Lapse lasteprostitutsioonis osalema panemise eest, kasutades sundi või jõudu või last sel eesmärgil ähvardades, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kümneaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt viieaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas. 7. Lasteprostitutsiooni raames lapsega seksuaaltegevuses osalemise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt viieaastane vangistus, kui laps ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, ning vähemalt kaheaastane vangistus, kui laps on seksuaalse enesemääramise eas.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada lõigetes 2–6 osutatud tahtlike tegude karistatavus, kui need sooritatakse õigusvastaselt. 2. Lasteporno omandamise ja valdamise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt üheaastane vangistus. 3. Lastepornole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil teadlikult juurdepääsu taotlemise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt üheaastane vangistus. 4. Lasteporno turustamise, levitamise ja edastamise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheaastane vangistus. 5. Lasteporno pakkumise, tarnimise ja kättesaadavaks tegemise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheaastane vangistus. 6. Lasteporno tootmise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kolmeaastane vangistus. 7. Liikmesriikidel on õigus otsustada, kas käesolevat artiklit kohaldatakse selliste juhtumite suhtes, mis hõlmavad artikli 2 punkti c alapunktis iii osutatud lastepornot, kus lapsena näiv isik oli kujutamise ajal tegelikult vähemalt 18-aastane. 8. Liikmesriikidel on õigus otsustada, kas käesoleva artikli lõikeid 2 ja 6 kohaldatakse selliste juhtumite suhtes, mille puhul on tehtud kindlaks, et tootja tootis ja valdas artikli 2 punkti c alapunktis iv osutatud pornograafilist materjali ainult oma isiklikuks tarbeks niivõrd, kuivõrd tootmisel ei ole kasutatud artikli 2 punkti c alapunktides i, ii või iii osutatud pornograafilist materjali, ning tingimusel, et teoga ei kaasne materjali levitamise riski.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada järgmise tahtliku teo karistatavus: täiskasvanu poolt artikli 3 lõikes 4 või artikli 5 lõikes 6 osutatud süüteo toimepaneku eesmärgil info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu tehtud ettepaneku eest kohtuda lapsega, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, kui kõnealusele ettepanekule järgnes konkreetne tegu, mis viis sellise kohtumiseni, määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt üheaastane vangistus. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et täiskasvanu poolt artikli 5 lõigetes 2 ja 3 osutatud süüteo toimepaneku eesmärgil info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu tehtud katse ahvatleda last, kes ei ole jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka, et pakkuda seda last kujutavat lastepornot, on karistatav.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–6 osutatud süütegudele kihutamine ja kaasaaitamine on karistatav. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artikli 3 lõigetes 4, 5 ja 6, artikli 4 lõigetes 2, 3, 5, 6 ja 7 ning artikli 5 lõigetes 4, 5 ja 6 osutatud süütegude toimepanemise katse karistatavus.

1. Liikmesriikidel on õigus otsustada, kas artikli 3 lõikeid 2 ja 4 kohaldatakse vastastikusel nõusolekul põhinevate seksuaaltegevuste suhtes eakaaslaste vahel, kes sarnanevad omavahel vanuse ning psühholoogilise ja füüsilise arengu või küpsuse poolest, kui kõnealused teod ei hõlma kuritarvitamist. 2. Liikmesriikidel on õigus otsustada, kas artikli 4 lõiget 4 kohaldatakse vastastikusel nõusolekul põhinevate seksuaalsuhete raames toimuva pornograafilise etteaste suhtes, kui laps on jõudnud seksuaalse enesemääramise ikka või kui etteaste toimub eakaaslaste vahel, kes sarnanevad omavahel vanuse ja psühholoogilise ning füüsilise arengu või küpsuse poolest, kui kõnealused teod ei hõlma kuritarvitamist ega ärakasutamist ning kui pornograafilise etteaste eest ei anta raha ega muus vormis hüvitist ega tasu. 3. Liikmesriikidel on õigus otsustada, kas artikli 5 lõikeid 2 ja 6 kohaldatakse sellise materjali tootmise, omandamise või valdamise suhtes, mis hõlmab seksuaalse enesemääramise ikka jõudnud lapsi, kui see materjal on toodetud ja seda vallatakse kõnealuste laste nõusolekul ning üksnes asjaomaste isikute isiklikuks tarbeks, kui kõnealused teod ei hõlma kuritarvitamist.

Kui järgmised asjaolud ei ole juba artiklites 3–7 osutatud süütegude teokoosseisu tunnused, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et järgmisi asjaolusid võib käsitada kooskõlas siseriikliku õiguse vastavate sätetega asjaomaste artiklites 3–7 osutatud süütegude puhul raskendavate asjaoludena: a) süütegu pandi toime lapse suhtes, kes oli eriti kaitsetus olukorras, näiteks vaimse või füüsilise puudega laps või sõltuvussuhtes laps, või lapse füüsilise või vaimse teovõimetuse tõttu; b) süüteo pani toime lapse pereliige, lapsega koos elav isik või lapse suhtes usaldust või võimu kuritarvitanud isik; c) süüteo panid toime mitu isikut koos tegutsedes; d) süütegu pandi toime kuritegeliku ühenduse raames nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta) (12) tähenduses; e) süüteo pani toime isik, kes on varem samaväärse süüteo eest süüdi mõistetud; f) süüteo pani toime isik, kes on tahtlikult või kergemeelsuse tõttu seadnud ohtu lapse elu, või g) süütegu hõlmas rasket vägivalda või sellega põhjustati lapsele suurt kahju.

1. Selleks et hoida ära süüteo kordumise oht, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et mis tahes artiklites 3–7 osutatud süüteos süüdi mõistetud füüsilise isiku puhul võib ajutiselt või alaliselt tõkestada vähemalt tema kutsetegevust, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui tööandja värbab isiku selliseks kutsetegevuseks või korraldatud vabatahtlikuks tegevuseks, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega, on tal õigus nõuda teavet kooskõlas siseriikliku õigusega ja mis tahes sobival viisil, nagu otsene juurdepääs teabele kas taotluse esitamise või asjaomase isiku kaudu, artiklites 3–7 osutatud süütegude eest süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu kohta, mis on kantud karistusregistrisse, või süüdimõistmisest tuleneva õiguste äravõtmise kohta seoses tegevusega, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaldamiseks edastatakse teave, mis käsitleb artiklites 3–7 osutatud süütegude eest süüdimõistvat kohtuotsust ja sellisest süüdimõistmisest tulenevat õiguste äravõtmist seoses tegevusega, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega, kooskõlas nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsuses 2009/315/JSK (mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu) (13) sätestatud korraga, kui seda taotletakse nimetatud raamotsuse artikli 6 raames asjaomase isiku nõusolekul.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nende pädevatel asutustel on õigus arestida ja konfiskeerida artiklites 3, 4 ja 5 osutatud süütegudeks kasutatud vahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta artiklites 3–7 osutatud süütegude eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kellel on juriidilises isikus võimupositsioon, mis põhineb järgmisel: a) õigus esindada juriidilist isikut, b) õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid või c) õigus kontrollida juriidilist isikut. 2. Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumise tõttu on tema alluvuses oleval isikul osutunud võimalikuks kõnealuse juriidilise isiku kasuks toime panna mõni artiklites 3–7 osutatud süütegu. 3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei piira kriminaalmenetlust füüsilise isiku suhtes, kes on mõne artiklites 3–7 osutatud süüteo toimepanija, sellele kihutaja või kaasaaitaja.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 12 lõike 1 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud ja muud trahvid ning võivad kuuluda muud karistused, nagu: a) riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine, b) ajutine või alaline ettevõtluskeeld, c) kohtuliku järelevalve alla võtmine, d) sundlõpetamine või e) süüteo toimepanekuks kasutatud tegevuskohtade ajutine või lõplik sulgemine. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 12 lõike 2 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või meetmeid.

Liikmesriigid võtavad vastavalt oma õigussüsteemi aluspõhimõtetele vajalikud meetmed tagamaks, et pädevatel riiklikel asutustel on volitused jätta seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise lapsohvrile süüdistus esitamata või karistus määramata kuritegelikus tegevuses sunnitud osalemise eest, kui see tulenes otseselt asjaolust, et tema suhtes oli toime pandud mõni artikli 4 lõigetes 2, 3, 5 ja 6 ning artikli 5 lõikes 6 osutatud tegu.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud süütegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu ohvri või tema esindaja teatest ega kuriteo asjaolude kohta avalduse tegemisest ning et kriminaalmenetlust võib jätkata ka juhul, kui kõnealune isik on oma tunnistuse tagasi võtnud. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et piisava tähtaja jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist oleks võimalik esitada süüdistus artiklis 3 ning artikli 4 lõigetes 2, 3, 5, 6 ja 7 osutatud süüteo ning artikli 5 lõikes 6 osutatud raske süüteo eest, kui on kasutatud artikli 2 punkti c alapunktides i ja ii määratletud lastepornot, ning et see tähtaeg vastaks asjaomase süüteo raskusele. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et isikutele, üksustele või talitustele, kelle ülesanne on artiklites 3–7 osutatud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine, on kättesaadavad organiseeritud kuritegevuse või teiste raskete kuritegevuse juhtumite puhul kasutatavad tõhusad uurimisvahendid. 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et uurimisüksused või -talitused saaksid püüda tuvastada artiklites 3–7 osutatud süütegude ohvrid, analüüsides selleks eelkõige lastepornot sisaldavat materjali, nagu fotod ja audiovisuaalsed salvestised, mis on edastatud või kättesaadavaks tehtud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et siseriiklikus õiguses sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega, mida kohaldatakse teatavate kutsealade esindajate suhtes, kelle põhitegevus on lastega tegelemine, ei piirata kõnealuste kutsealade esindajate võimalust teatada lastekaitse eest vastutavatele asutustele olukorrast, mille puhul neil on põhjendatult alust arvata, et laps on mõne artiklites 3–7 osutatud süüteo ohver. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et julgustada isikut, kes heas usus teab, et on toime pandud ükskõik milline artiklites 3–7 osutatud süütegu, või kahtlustab seda, teatama sellest pädevatele asutustele.

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 3–7 osutatud süütegude puhul, kui a) süütegu on tervikuna või osaliselt toime pandud tema territooriumil või b) teo toimepanija on tema kodanik. 2. Liikmesriik teavitab komisjoni, kui ta otsustab jurisdiktsiooni laiendada artiklites 3–7 osutatud süütegudele, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, muu hulgas kui a) süütegu on toime pandud tema kodaniku vastu või isiku vastu, kelle peamine elukoht asub tema territooriumil; b) süütegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks või c) süüteo toimepanija peamine elukoht asub tema territooriumil. 3. Liikmesriik tagab, et tema jurisdiktsioon hõlmab olukordi, kus artiklites 5 ja 6 ning, kui see on asjakohane, artiklites 3 ja 7 osutatud süüteod on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil, millele pääseti juurde tema territooriumilt, olenemata sellest, kas selline tehnoloogia asub tema territooriumil. 4. Artikli 3 lõigetes 4, 5 ja 6, artikli 4 lõigetes 2, 3, 5, 6 ja 7 ning artikli 5 lõikes 6 osutatud, väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi toime pandud süütegude korral kriminaalmenetluse läbiviimisel võtab iga liikmesriik käesoleva artikli lõike 1 punktis b nimetatud juhul vajalikud meetmed tagamaks, et tema jurisdiktsiooni teostamine ei sõltu sellest, kas sellist tegu käsitatakse teo toimepanemise kohas kuriteona. 5. Artiklites 3–7 osutatud, väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi toime pandud süütegude korral kriminaalmenetluse läbiviimisel võtab iga liikmesriik käesoleva artikli lõike 1 punktis b nimetatud juhul vajalikud meetmed tagamaks, et tema jurisdiktsiooni teostamine ei sõltu tingimusest, et kriminaalmenetlust saab alustada alles pärast ohvri poolt teate esitamist süüteo toimepanemise kohas või pärast süüteost teatamist riigi poolt, kelle territooriumil süütegu toime pandi.

1. Artiklites 3–7 osutatud süütegude lapsohvritele pakutakse abi, toetust ja kaitset kooskõlas artiklitega 19 ja 20, võttes arvesse lapse huvisid. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et laps saab abi ja toetust kohe, kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et lapse suhtes võib olla toime pandud mõni artiklites 3–7 osutatud süütegu. 3. Liikmesriigid tagavad, et kui ei ole teada selle isiku vanus, kelle suhtes on toime pandud mõni artiklites 3–7 osutatud süütegu, ja on põhjust arvata, et see isik on laps, käsitatakse kõnealust isikut lapsena ja ta saab viivitamatult abi, toetust ja kaitset kooskõlas artiklitega 19 ja 20.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et ohvrile pakutakse abi ja toetust enne kriminaalmenetlust, selle ajal ning asjakohase aja jooksul pärast seda, et tal oleks võimalik kasutada raamotsuses 2001/220/JSK ja käesolevas direktiivis sätestatud õigusi. Liikmesriigid võtavad eelkõige vajalikud meetmed tagamaks nende laste kaitse, kes teatavad perekonnasisestest kuritarvitamise juhtudest. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lapsohvrile pakutavat abi ja toetust ei muudeta sõltuvaks sellest, kas ta soovib teha koostööd kriminaaluurimises, süüdistuse esitamisel või kohtumenetluses. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et erimeetmed lapsohvri abistamiseks ja toetamiseks, kui ta teostab käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, võetakse pärast iga lapsohvri konkreetse olukorra hindamist, võttes nõuetekohaselt arvesse lapse seisukohti, vajadusi ja huve. 4. Artiklites 3–7 osutatud süütegude lapsohvreid käsitatakse raamotsuse 2001/220/JSK artikli 2 lõike 2, artikli 8 lõike 4 ja artikli 14 lõike 1 kohaselt eriti kaitsetute ohvritena. 5. Liikmesriigid võtavad vajaduse ja võimaluse korral meetmed, et pakkuda abi ja toetust nende lapsohvrite perekondadele, kelle suhtes kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud õigused, kui perekond asub liikmesriigi territooriumil. Eelkõige kohaldavad liikmesriigid vajaduse ja võimaluse korral lapsohvri perekonna suhtes raamotsuse 2001/220/JSK artiklit 4.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et pädevad asutused määravad vastavalt ohvrite rollile asjaomases õigussüsteemis kriminaaluurimise ja -menetluse ajal lapsohvrile eriesindaja juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt vanemliku vastutuse kandjad ei saa last esindada enda ja lapsohvri huvide konflikti tõttu või kui laps on saatjata või perekonnast lahutatud. 2. Liikmesriigid tagavad, et lapsohvritele pakutakse vastavalt ohvrite rollile asjaomases õigussüsteemis viivitamata juurdepääsu õigusnõustamisele ja esindamisele, sealhulgas hüvitise taotlemise eesmärgil. Kui ohvril ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, pakutakse õigusnõustamist ja esindamist tasuta. 3. Piiramata kaitseõigust, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud süütegude kriminaaluurimises a) toimuvad vestlused lapsohvriga põhjendamatu viivituseta pärast asjaoludest teatamist pädevatele asutustele; b) toimuvad vestlused lapsohvriga vajaduse korral selleks loodud või kohandatud ruumides; c) juhib vestlust lapsohvriga või viibib selle juures selleks koolitatud spetsialist; d) juhivad võimaluse ja vajaduse korral kõiki lapsohvriga peetavaid vestlusi samad isikud; e) peetakse võimalikult vähe vestlusi ja neid korraldatakse ainult äärmise vajaduse korral asjaomase kriminaaluurimise ja -menetluse eesmärgil; f) võib lapsohvriga kaasas olla tema esindaja või vajaduse korral tema valitud täiskasvanu, kui kõnealuse isiku suhtes ei ole tehtud vastupidist põhjendatud otsust. 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud süütegude kriminaaluurimise raames võib audiovisuaalselt salvestada kõiki lapsohvriga või vajaduse korral lapstunnistajaga peetavaid vestlusi ning et selliseid audiovisuaalselt salvestatud vestlusi võib vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud eeskirjadele kasutada kriminaalasja kohtulikul menetlemisel tõendina. 5. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud süütegudes kriminaalasja kohtulikul menetlemisel võib teha järgmise otsuse: a) kohtuistung on kinnine; b) lapsohvri võib ära kuulata kohtusse toomata, kasutades selleks eelkõige asjakohast kommunikatsioonitehnoloogiat. 6. Kui see on lapsohvri huvides ja võttes arvesse muid olulisi huvisid, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed lapsohvri eraelu puutumatuse, isiku ja imago kaitsmiseks ning selleks, et vältida mis tahes sellise teabe levitamist avalikkusele, mille kaudu on võimalik neid isikuid kindlaks teha.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et hoida ära või keelata a) artiklites 3–6 osutatud süütegude toimepanemise võimalust reklaamivate materjalide levitamine ja b) kaubanduslikul või mittekaubanduslikul eesmärgil teistele isikutele reisi korraldamine, et toime panna mõni artiklites 3–5 osutatud süütegu.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et isikul, kes usub, et ta võib toime panna mõne artiklites 3–7 osutatud süüteo, on vajaduse korral võimalus osaleda tõhusates sekkumisprogrammides või -meetmetes, mis on loodud selliste süütegude toimepanemise riski hindamiseks ja vältimiseks.

1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, näiteks haridus- ja koolitusmeetmed, et takistada ja vähendada laste ärakasutamise kõikide vormide aluseks olevat nõudlust. 2. Liikmesriigid võtavad teadlikkuse suurendamise ja laste seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks langemise ohu vähendamise eesmärgil asjakohased meetmed, sealhulgas interneti vahendusel, nagu näiteks teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad ning teadus- ja haridusprogrammid, mida vajaduse korral korraldatakse koostöös asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja teiste sidusrühmadega. 3. Liikmesriigid edendavad korrapäraste koolituste korraldamist ametnikele, sealhulgas tegevteenistuses politseinikele, kes võivad kokku puutuda seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise lapsohvritega, et nad suudaksid tuvastada seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise lapsohvreid ja potentsiaalseid lapsohvreid ning nendega tegeleda.

1. Ilma et see piiraks pädevate õigusasutuste poolt siseriikliku õiguse alusel kehtestatud sekkumisprogrammide või -meetmete kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada võimalus osaleda tõhusates sekkumisprogrammides või -meetmetes, mille eesmärk on vältida või minimeerida laste vastu suunatud seksuaalsüütegude kordumise riski. Sellistes programmides või meetmetes on vastavalt siseriiklikule õigusele võimalik osaleda nii vanglas kui ka väljaspool vanglat kogu kriminaalmenetluse jooksul. 2. Lõikes 1 osutatud sekkumisprogrammid või -meetmed vastavad seksuaalsüütegusid toime panevate laste arenguga seotud erivajadustele. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmistel isikutel oleks võimalik osaleda lõikes 1 osutatud sekkumisprogrammides või -meetmetes: a) isikud, kelle suhtes on algatatud artiklites 3–7 osutatud süüteos kriminaalmenetlus, tingimustel, mis ei kahjusta ega ole vastuolus kaitseõiguse ega õiglase ja erapooletu kohtumõistmise nõudega, järgides eelkõige süütuse presumptsiooni põhimõtet, ning b) mis tahes artiklites 3–7 osutatud süüteos süüdi mõistetud isikud. 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lõikes 3 osutatud isikute puhul hinnatakse nende ohtlikkust ja artiklites 3–7 osutatud süütegude kordumise võimalikku riski, eesmärgiga teha kindlaks asjakohased sekkumisprogrammid või -meetmed. 5. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lõikes 3 osutatud isikud, kellele on tehtud ettepanek osaleda lõike 4 kohastes sekkumisprogrammides või -meetmetes: a) on täiesti teadlikud nimetatud ettepaneku põhjustest; b) annavad nõusoleku osaleda programmides või -meetmetes, olles asjaoludest täiesti teadlikud; c) võivad keelduda osalemast ning, kui tegemist on süüdi mõistetud isikutega, teavitatakse neid sellise keeldumisega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada nende territooriumil asuvate lastepornot sisaldavate või levitavate veebisaitide viivitamatu kõrvaldamine, ning püüavad saavutada väljaspool nende territooriumit asuvate selliste veebisaitide kõrvaldamise. 2. Liikmesriigid võivad võtta meetmed, et tõkestada nende territooriumil asuvate internetikasutajate juurdepääs veebisaitidele, mis sisaldavad või mille kaudu levitatakse lastepornot. Kõnealuseid meetmeid tuleb võtta läbipaistvate menetluste abil ja nad peavad pakkuma piisavaid kaitsemeetmeid, eelkõige tagamaks, et piirang on vajalik ja proportsionaalne, ja et kasutajaid teavitatakse sellise piirangu põhjusest. Kõnealused kaitsemeetmed hõlmavad samuti õiguskaitsevahendite kasutamise võimalust.

Raamotsus 2004/68/JSK asendatakse käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud raamotsuse ülevõtmise tähtaegadega. Käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes tõlgendatakse viiteid raamotsusele 2004/68/JSK viidetena käesolevale direktiivile.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18. detsembril 2013. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile sätete teksti, millega võetakse siseriiklikesse õigusaktidesse üle käesolevast direktiivist tulenevad kohustused. 3. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

1. Komisjon esitab hiljemalt 18. detsembril 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid, ning millele vajaduse korral lisatakse seadusandlik ettepanek. 2. Komisjon esitab hiljemalt 18. detsembril 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse artiklis 25 osutatud meetmete rakendamist.

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.