Direktiiv 2012/18

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse vältimiseks ja sellest inimese tervisele ja keskkonnale tuleneva mõju piiramiseks, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kõrgetasemeline kaitse kogu liidus.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse artikli 3 punktis 1 määratletud käitiste suhtes. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata a) sõjaväekäitistele, -rajatistele ja sõjaväe ladustamisrajatistele; b) ainetest lähtuva ioniseeriva kiirguse tekitatud ohtudele; c) ohtlike ainete veole ja sellega otseselt seotud ajutisele vaheladustamisele maanteel, raudteedel, siseveekogudel, merel või õhus väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi, kaasa arvatud laadimine, lossimine ja vedu muudesse transpordivahenditesse ja neist välja dokkides, kaidel ja sorteerimisjaamades; d) ohtlike ainete edasitoimetamisele mööda torujuhtmeid, sealhulgas pumbajaamades, väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi; e) mineraalide tootmisele, nimelt nende otsimisele, kaevandamisele ning töötlemisele kaevandustes ja karjäärides, sealhulgas puuraukude abil; f) mineraalide, sh süsivesinike puurimisele ja kaevandamisele avamerel; g) gaasi maa-alustele ladustamispaikadele avamerel; see hõlmab nii spetsiaalseid hoidlaid kui ka kohti, kus toimub lisaks mineraalide, sealhulgas süsivesinike uurimine ja kasutamine; h) jäätmete matmispaikadele, sealhulgas jäätmete maa-alusele ladustamisele. Ilma et see piiraks esimese lõigu punktide e ja h kohaldamist, kuuluvad direktiivi reguleerimisalasse gaasi maa-alune ladustamine maismaal looduslikes kihtides, põhjaveekihtides, soolakaevandustes ja suletud kaevandustes ning ohtlike ainetega seotud keemilised ja termilised töötlemistoimingud ja nende toimingutega kaasnev ladustamine, samuti toimivad rikastamisjäätmete kõrvaldamise rajatised, sh nende tiigid ja tammid, mis sisaldavad ohtlikke aineid.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „käitis”– kogu käitaja kontrolli all olev ala, kus on ohtlikke aineid ühes või mitmes rajatises, kaasa arvatud ühised või seotud infrastruktuur ja toimingud; eristatakse madalama tasandi käitiseid ja kõrgema tasandi käitiseid; 2) „madalama tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli teises veerus, kuid vähem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane; 3) „kõrgema tasandi käitis”– käitis, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. või 2. osa tabeli kolmandas veerus, kasutades I lisa märkuses 4 esitatud liitmisreeglit, kui see on asjakohane; 4) „naaberkäitis”– käitis, mis asub teisele käitisele nii lähedal, et see suurendab suurõnnetuse riski või raskendab selle tagajärgi; 5) „uus käitis”– a) käitis, mis on käivitatud või ehitatud 1. juunil 2015 või hiljem, või b) tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem selle rajatiste või seal tehtavate toimingute muutumise tõttu, mis toob kaasa tegevuskoha või käitise ohtlike ainete loetelu muutumise; 6) „olemasolev käitis”– käitis, mis 31. mail 2015 kuulub direktiivi 96/82/EÜ reguleerimisalasse ja alates 1. juunist 2015 kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, ilma et muutuks käitise liigitus madalama tasandi käitiseks või kõrgema tasandi käitiseks; 7) „muu käitis”– tegevuskoht, mis kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, või madalama tasandi käitis, millest saab kõrgema tasandi käitis või vastupidi 1. juunil 2015 või hiljem muudel kui punktis 5 osutatud põhjustel; 8) „rajatis”– maapinnal või maa all asuv tehniline üksus käitises, milles toodetakse, kasutatakse, käideldakse või ladustatakse ohtlikke aineid; see hõlmab kõiki rajatise tööks vajalikke seadmeid, ehitisi, torusid, masinaid, tööriistu, erakasutuses olevaid haruraudteid, dokke, rajatist teenindavaid lossimiskaisid, maabumissildu, ladusid ja muid samalaadseid, sealhulgas ujuvkonstruktsiooniga ehitisi; 9) „käitaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või kontrollib käitist või rajatist või, kui see on sätestatud siseriiklikus õiguses, kellele on antud määrav majanduslik võim või otsustusõigus käitise või rajatise tehnilise toimimise üle; 10) „ohtlik aine”– aine või segu, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või nimetatud I lisa 2. osas, sealhulgas tooraine, toote, kõrvaltoote, jääkaine või vahesaaduse kujul; 11) „segu”– kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus; 12) „ohtlike ainete olemasolu”– ohtlike ainete tegelik või eeldatav olemasolu käitises või selliste ohtlike ainete olemasolu, mis võivad käitise rajatistes läbi viidavate menetluste, kaasa arvatud ladustamistegevuse kontrolli alt väljumisel mõistliku oletuse kohaselt tekkida kogustes, mis on samaväärsed I lisa 1. või 2. osas sätestatud piirväärtustega või neist suuremad; 13) „suurõnnetus”– suur heide, tulekahju või plahvatus, mis tekib käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva käitise töö kontrolli alt väljumise tagajärjel ja seab inimese tervise või keskkonna kohe või hiljem ilmnevasse tõsisesse ohtu käitise sees või väljaspool seda ja mis on seotud ühe või mitme ohtliku ainega; 14) „oht”– ohtliku aine või teatava olukorra olemuslik omadus, mis võib põhjustada kahju inimese tervisele või keskkonnale; 15) „risk”– teatava tagajärje ilmnemise tõenäosus teatava aja jooksul või teatavate asjaolude korral; 16) „ladustamine”– ohtlike ainete koguse hoidmine kaubavaruna turvalises hoidlas või laos; 17) „üldsus”– üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja, vastavalt siseriiklikule õigusele või tavale, nende ühendused, organisatsioonid või rühmad; 18) „asjaomane üldsus”– üldsus, keda artikli 15 lõikega 1 hõlmatud küsimustes tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kes on huvitatud kõnealuste otsuste tegemisest; käesoleva mõiste puhul loetakse, et kõnealune huvi on vabaühendustel, kes edendavad keskkonnakaitset ja vastavad siseriiklikust õigusest tulenevatele nõuetele; 19) „inspekteerimine”– kõik meetmed, sealhulgas paikvaatlus, sisemeetmete, süsteemide ja aruannete ning järeldokumentide kontrollimine, samuti vajalikud järelkontrollimeetmed, mida võtavad pädevad asutused või mis võetakse nende nimel selleks, et kontrollida ja suurendada käitiste vastavust käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuetele.

1. Asjakohastel juhtudel või vastavalt lõikele 2 esitatud liikmesriigi teate põhjal hindab komisjon, kas on tegelikult võimatu, et teatav ohtlik aine, mis on hõlmatud I lisa 1. osaga või loetletud I lisa 2. osas, põhjustab aine või energia vabanemise, mis võib põhjustada suurõnnetuse nii tava- kui ka erandlikes tingimustes, mida on võimalik mõistlikult ette näha. Sellisel hindamisel võetakse arvesse lõikes 3 osutatud teavet ja hindamine peab põhinema ühel või mitmel järgmisel tunnusel: a) ohtliku aine olek tavapärastes töötlemis- või käitlemistingimustes või lekke korral; b) ohtliku aine omadused, eriti need, mis on seotud eraldumisega suurõnnetuse korral, nagu molekulmass ja aururõhk; c) ainete maksimaalne kontsentratsioon segude puhul. Esimese lõigu kohaldamisel tuleks vajaduse korral arvesse võtta ka ohtliku aine säilitamise seadet ja tavakohast pakendit, eriti siis, kui selle kohta kehtivad liidu eriõigusaktid. 2. Kui liikmesriik leiab, et ohtlik aine ei ole suurõnnetusohtlik vastavalt lõikele 1, teavitab liikmesriik sellest komisjoni ja esitab asjakohase põhjenduse, sealhulgas lõikes 3 osutatud teabe. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel hõlmab teave, mis on vajalik hindamaks ohtliku aine ohtlikke omadusi tervisele ja keskkonnale ning füüsikaliselt ohtlikke omadusi, järgmist: a) kõikehõlmav loetelu omadustest, mis on vajalikud selleks, et hinnata ohtliku aine potentsiaali põhjustada füüsilist kahju, kahju tervisele või keskkonnale; b) füüsikalised ja keemilised omadused (näiteks molekulmass, aururõhk, toksilisus, keemistemperatuur, reaktiivsus, viskoossus, lahustuvus ja muud olulised omadused); c) ohuga tervisele ja füüsikalise ohuga seotud omadused (näiteks reaktiivsus, süttivus, toksilisus koos lisateguritega, nagu organismi kahjustamise viis, vigastuste ja surmajuhtumite suhe ning pikaajaline mõju ning muud tähtsad omadused); d) keskkonnaohuga seotud omadused (näiteks ökotoksilisus, püsivus, bioakumulatsioon, keskkonnas pikaajalise edasikandumise potentsiaal ja muud tähtsad omadused); e) aine või segu klassifikatsioon liidu süsteemis, kui see on olemas; f) teave aine eriomaste käitamistingimuste kohta (näiteks temperatuur, rõhk ja muud asjaomased tingimused), mille kohaselt ohtlikku ainet ladustatakse, kasutatakse ja/või milles ohtlik aine võib esineda ettenähtava tavapäratu käitamise või õnnetuse, näiteks tulekahju korral. 4. Pärast lõikes 1 osutatud hindamist esitab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku, et arvata asjaomane ohtlik aine käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja.

1. Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede piiramiseks inimese tervisele ja keskkonnale. 2. Liikmesriik tagab, et käitaja on kohustatud tõendama artiklis 6 osutatud pädevale asutusele mis tahes ajal, eelkõige artiklis 20 osutatud inspekteerimiste ja kontrollimise jaoks, et ta on võtnud kõik vajalikud käesoleva direktiivi kohased meetmed.

1. Ilma et see piiraks käitaja kohustusi, loob või määrab liikmesriik pädeva asutuse, kes vastutab käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmise eest („pädev asutus”), ja vajaduse korral ka organid, kes abistavad pädevat asutust tehniliselt. Liikmesriik, kes loob või määrab rohkem kui ühe pädeva asutuse, tagab ülesannete täitmiseks kasutatavate menetluste täieliku kooskõlastatuse. 2. Pädevad asutused ja komisjon teevad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalike meetmete võtmisel koostööd, kaasates sellesse vajaduse korral sidusrühmi. 3. Liikmesriik tagab, et pädevad asutused võtavad vastu käesoleva direktiivi kohaldamise seisukohast samaväärse teabe, mille käitaja on esitanud muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaselt ja mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Sellistel juhtudel tagavad pädevad asutused käesolevas direktiivis sätestatud nõuete täitmise.

1. Liikmesriigid kohustavad käitajat saatma pädevale asutusele teatise järgmise teabega: a) käitaja nimi ja/või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress; b) käitaja registrijärgne tegevuskoht ja selle täielik aadress; c) käitise eest vastutava isiku nimi ja ametikoht, kui see erineb punktis a nimetatust; d) piisav teave käitises esinevate või käitises tõenäoliselt esinevate ohtlike ainete ja ainekategooriate kindlakstegemiseks; e) asjaomase ohtliku aine või ohtlike ainete kogus ja olek; f) rajatise või hoidla tegevus või kavandatud tegevus; g) käitise vahetu ümbrus, asjaolud, mis võiksid tõenäoliselt põhjustada suurõnnetuse või raskendada selle tagajärgi, sealhulgas kättesaadavad üksikasjad naaberkäitiste, samuti käesoleva direktiiviga hõlmamata territooriumide, alade ja muutuste kohta, mis võivad põhjustada suurõnnetuse või suurendada selle ohtu, raskendada tagajärgi või põhjustada doominoefekti. 2. Teatis või selle ajakohastatud versioon saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul: a) uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus; b) kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on siseriikliku õiguse nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele teatise enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja need ei ole muutunud. 4. Käitaja eelteavitab pädevat asutust järgmistest asjaoludest: a) käitaja poolt vastavalt lõikele 1 esitatud teatises märgitud ohtlike ainete koguse märkimisväärne suurenemine või vähenemine või laadi või oleku märkimisväärne muutumine või ainete kasutamise protsessi märkimisväärne muutumine; b) muudatuste tegemine käitises või rajatises, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetusohtlikkust; c) käitise alaline sulgemine või tegevuse lõpetamine; d) lõike 1 punktis a, b või c osutatud teabe muutumine.

1. Liikmesriik nõuab, et käitaja koostaks kirjaliku dokumendi, milles ta esitab suurõnnetuse vältimise põhimõtted, ja tagaks nende põhimõtete nõuetekohase rakendamise. Põhimõtete abil tagatakse inimese tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Põhimõtted peavad vastama suurõnnetuse ohule. Need peavad hõlmama käitaja üldisi tegevuseesmärke ja -põhimõtteid, juhtkonna rolli ja vastutust ning kohustust parandada pidevalt suurõnnetuse ohu ohjeldamist ja tagada kõrge kaitsetase. 2. Suurõnnetuse vältimise põhimõtted koostatakse ja – kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav – saadetakse pädevale asutusele järgmise tähtaja jooksul: a) uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus; b) kõigil muudel juhtudel ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui käitaja on juba kehtestanud suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja saatnud need enne 1. juunit 2015 pädevale asutusele, kui siseriiklik õigus seda nõuab, ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas lõikega 1 ja need ei ole muutunud. 4. Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtted regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kui see on siseriikliku õiguse kohaselt nõutav, edastatakse suurõnnetuse vältimise ajakohastatud põhimõtted viivitamata pädevale asutusele. 5. Suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendatakse kohaste vahendite, struktuuride ja ohutusjuhtimise süsteemi abil kooskõlas III lisaga vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele ning käitise ülesehituse või tegevuse keerukusele. Madalama tasandi käitiste puhul võib suurõnnetuse vältimise põhimõtteid rakendada muude asjakohaste vahendite, struktuuride ja juhtimissüsteemide abil vastavalt suurõnnetuse ohu suurusele, võttes arvesse III lisas sätestatud põhimõtteid.

1. Liikmesriik tagab, et pädev asutus teeb artiklite 7 ja 10 kohaselt käitajatelt saadud teavet kasutades või pärast pädeva asutuse poolt täiendava teabe saamiseks esitatud taotlust või artikli 20 kohaste inspekteerimiste käigus saadud teavet kasutades kindlaks kõik madalama tasandi ja kõrgema tasandi käitised või käitiste rühmad, mille puhul võib suurõnnetuse risk olla suurem või selle tagajärjed tõsisemad käitiste geograafilise asukoha ja vastastikuse kauguse ning nendes paiknevate ohtlike ainete varude tõttu. 2. Kui pädeval asutusel on täiendavat teavet lisaks sellele, mille esitas käitaja vastavalt artikli 7 lõike 1 punktile g, teeb ta selle asjaomasele käitajale kättesaadavaks, juhul kui see on vajalik käesoleva artikli kohaldamiseks. 3. Liikmesriik tagab, et lõike 1 kohaselt määratletud käitiste käitajad a) vahetavad asjakohast teavet, mis võimaldab kõnealustel käitistel võtta suurõnnetuse vältimise põhimõtetes, ohutusjuhtimise süsteemides, ohutusaruannetes ja käitisesisestes hädaolukorras toimimise plaanides kohaselt arvesse suurõnnetuse üldise ohu laadi ja ulatust; b) teevad koostööd, et teavitada üldsust ja naabruses paiknevaid tegevuskohti, mida direktiivi reguleerimisala ei hõlma, ning edastada teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele.

1. Liikmesriik kohustab kõrgema tasandi käitise käitajat esitama ohutusaruande, mille eesmärk on a) näidata, et suurõnnetuse vältimise põhimõtted ja nende rakendamiseks loodud ohutuse juhtimise süsteem on jõustatud kooskõlas III lisas sätestatud teabega; b) näidata, et suurõnnetusohud ja võimalikud suurõnnetuse stsenaariumid on kindlaks tehtud ning et on võetud vajalikud meetmed suurõnnetuse vältimiseks ja selleks, et piirata selle mõju inimese tervisele ja keskkonnale; c) näidata, et käitise rajatiste, hoidlate, seadmete ja nende toimimisega seotud infrastruktuuride kavandamisel, ehitamisel, töös hoidmisel ja hooldamisel on piisavalt arvestatud ohutust ja töökindlust ning peetud silmas käitise tegevusega seotud suurõnnetuse ohtu; d) näidata, et käitises on koostatud käitisesisesed hädaolukorras toimimise plaanid, ning esitada vajalik teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamiseks; e) esitada pädevale asutusele piisavalt teavet, mis võimaldaks teha uue tegevuse jaoks asukoha määramise otsuseid või muudatusi olemasolevates käitistes. 2. Ohutusaruanne sisaldab vähemalt II lisas loetletud teavet ja andmeid. Selles nimetatakse asjaomased aruande koostamises osalevad organisatsioonid. 3. Ohutusaruanne saadetakse pädevale asutusele järgmiste tähtaegade jooksul: a) uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus; b) olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juunist 2016; c) muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi. 4. Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata, kui käitaja on riigi õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt saatnud pädevale asutusele ohutusaruande enne 1. juunit 2015 ning teatises sisalduvad andmed on kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2 ning neid ei muudeta. Selleks et täita lõikeid 1 ja 2, esitab käitaja ohutusaruande kõik muudetud osad pädeva asutuse poolt ette nähtud vormingus lõikes 3 osutatud aja jooksul. 5. Ilma et see piiraks artikli 11 kohaldamist, vaatab käitaja ohutusaruande regulaarselt vähemalt iga viie aasta järel läbi ja vajaduse korral ajakohastab seda. Samuti vaatab käitaja omal algatusel või pädeva asutuse taotluse korral pärast tema käitises toimunud suurõnnetust ja mis tahes muul ajal ohutusaruande läbi ning vajaduse korral ajakohastab seda, kui see on põhjendatud uute asjaolude tõttu või kui see on vajalik selleks, et võtta arvesse uusi ohutust käsitlevaid tehnilisi teadmisi, mis on saadud näiteks õnnetusi või, kui võimalik, ohuolukordi analüüsides ja ohtude hindamist käsitlevate teadmiste analüüsimisel. Ajakohastatud ohutusaruanne või selle ajakohastatud osad edastatakse viivitamata pädevale asutusele. 6. Enne kui käitaja alustab ehitustöid või tegevust ning käesoleva artikli lõike 3 punktides b ja c ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud juhtudel edastab pädev asutus mõistliku aja jooksul pärast aruande saamist käitajale ohutusaruande läbivaatamise tulemused, kui see on asjakohane, kooskõlas artikliga 19 keelab asjaomase käitise kasutuselevõtmise või edaspidise kasutamise.

Kui rajatist, käitist, hoidlat või protsessi või ohtlike ainete laadi või olekut või kogust muudetakse viisil, mis võib oluliselt mõjutada suurõnnetuse ohtu või mille tagajärjel võib madalama tasandi käitisest saada kõrgema tasandi käitis või vastupidi, tagab liikmesriik, et käitaja vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab teatist, suurõnnetuse vältimise põhimõtteid, ohutuse juhtimise süsteemi ja ohutusaruannet ning teatab pädevale asutusele ajakohastamise üksikasjad enne muutmist.

1. Liikmesriik tagab, et kõigi kõrgema tasandi käitiste puhul a) koostab käitaja käitisesisese hädaolukorras toimimise plaani, mis hõlmab käitises võetavaid meetmeid; b) esitab käitaja pädevale asutusele andmed, mida asutus vajab käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani koostamiseks; c) koostab liikmesriigi selleks määratud asutus kahe aasta jooksul pärast seda, kui punkti b kohane vajalik teave on käitajalt laekunud, käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani selle kohta, milliseid meetmeid tuleb võtta väljaspool käitist. 2. Käitaja täidab lõike 1 punktides a ja b sätestatud kohustused järgmiste tähtaegade jooksul: a) uue käitise puhul mõistliku aja jooksul enne tegevuse alustamist või enne selliste muudatuste tegemist, mis toovad kaasa muutuse ohtlike ainete loetelus; b) olemasoleva kõrgema tasandi käitise puhul 1. juuniks 2016, välja arvatud juhul, kui enne nimetatud kuupäeva on vastavalt riigi õigusaktides sätestatud nõuetele koostatud käitisesisene hädaolukorras toimimise plaan ja lõike 1 punktis b osutatud teave on kooskõlas käesoleva artikliga ja seda ei muudeta; c) muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomase käitise suhtes hakatakse kohaldama käesolevat direktiivi. 3. Hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel tuleb silmas pidada järgmisi eesmärke: a) õnnetuse ohjeldamine ja kontrolli alla saamine, et minimeerida selle tagajärgi ja piirata mõju, mida see avaldab inimese tervisele, keskkonnale ja varale; b) vajalike meetmete rakendamine inimese tervise ja keskkonna kaitsmiseks suurõnnetuse mõju eest; c) vajaliku teabe edastamine üldsusele ja piirkonna asjaomastele teenistustele või asutustele; d) keskkonna suurõnnetusejärgse taastamise ja puhastamise sätestamine. Hädaolukorras toimimise plaanid sisaldavad IV lisas sätestatud teavet. 4. Liikmesriik tagab, et käesolevas direktiivis sätestatud käitisesiseste hädaolukorras toimimise plaanide koostamisel konsulteeritakse käitises töötavate inimestega, sealhulgas allhangete teostajate asjaomaste pikaajaliste töötajatega. 5. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalus avaldada aegsasti arvamust käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide kohta, kui neid koostatakse või oluliselt muudetakse. 6. Liikmesriik tagab, et käitajad ja määratud asutused vaatavad käitisesisesed ja käitisevälised hädaolukorras toimimise plaanid läbi, katsetavad neid ning vajaduse korral ajakohastavad neid sobiva aja järel, kuid vähemalt kord kolme aasta jooksul. Läbivaatamisel võetakse arvesse asjaomastes käitistes või hädaabiteenistustes toimunud muudatusi ning uusi teadmisi tehnika ja suurõnnetusele reageerimise kohta. Käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide puhul võtab liikmesriik arvesse vajadust hõlbustada kodanikukaitse abijõudude tugevdatud koostööd suurõnnetuse korral. 7. Liikmesriik tagab, et hädaolukorras toimimise plaani viib viivitamata ellu käitaja ja vajaduse korral, kui toimub suurõnnetus või leiab aset kontrollimatu sündmus, mille laad võib põhjustada suurõnnetuse, selleks määratud pädev asutus. 8. Ohutusaruandes sisalduvat teavet arvesse võttes võib pädev asutus teha põhistatud otsuse mitte kohaldada lõikes 1 osutatud käitisevälise hädaolukorras toimimise plaani esitamise nõuet.

1. Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes võetakse arvesse eesmärki vältida suurõnnetusi ja piirata selliste õnnetuste tagajärgi inimese tervisele ja keskkonnale. Nimetatud eesmärkide poole püüdlemiseks kontrollitakse a) uute käitiste paigutust; b) artikliga 11 hõlmatud käitiste muutmist; c) muutusi, mis on seotud ühendusteede, üldkülastatavate kohtade ja elamurajoonidega käitiste läheduses, kui nende paigutus või areng on selline, et võib põhjustada suurõnnetuse, suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi. 2. Liikmesriik tagab, et maakasutuse põhimõtetes või muudes asjakohastes põhimõtetes ja nende rakendamise menetluses võetakse pikas perspektiivis arvesse järgmisi vajadusi: a) säilitada ohutuse tagamiseks vajalik vahemaa käesoleva direktiivi reguleerimisalas oleva käitise ning elamurajoonide, üldkasutuses olevate hoonete ja alade, puhkealade ning võimaluse korral peamiste transpordiliinide vahel; b) kaitsta looduse poolest erilist huvi pakkuvaid või eriti tundlikke alasid käitise läheduses, tagades selleks ohutu vahemaa või võttes muid asjakohaseid meetmeid, kui see on asjakohane; c) võtta olemasoleva käitise puhul täiendavaid tehnilisi meetmeid vastavalt artiklile 5, et mitte suurendada riski inimese tervisele ja keskkonnale. 3. Liikmesriik tagab, et kõik pädevad asutused ja planeerimisasutused, kes vastutavad otsuste tegemise eest kõnealuses valdkonnas, võtavad kasutusele konsulteerimismenetlused, et soodustada lõike 1 alusel kehtestatud põhimõtete rakendamist. Menetlused peavad olema sellised, et käitajalt saadav teave käitises tekkivate riskide kohta oleks piisav ja otsuste tegemise puhul oleks tagatud tehnilise nõustamise kättesaadavus kas juhtumipõhiselt või üldiselt. Liikmesriik tagab, et madalama tasandi käitise käitajad edastavad pädeva asutuse taotluse korral piisavalt maakasutuse planeerimiseks vajalikku teavet käitises esinevate riskide kohta. 4. Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuete kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) (15), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) (16) ning liidu muude asjakohaste õigusaktide kohaldamist. Liikmesriigid võivad näha ette kooskõlastatud või ühised menetlused käesolevas artiklis ja nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete järgimiseks, et muu hulgas vältida hindamise ja nõustamise dubleerimist.

1. Liikmesriik tagab, et V lisas osutatud teave on üldsusele pidevalt kättesaadav, ka elektrooniliselt. Teavet ajakohastatakse vajaduse korral, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muudatuste puhul. 2. Kõrgema tasandi käitiste puhul tagab liikmesriik ka, et a) isikud, keda suurõnnetus võib mõjutada, saaksid, ilma et peaksid seda taotlema, korrapäraselt ja sobivaimas vormis selgelt ja arusaadavalt sõnastatud teavet ohutusmeetmete ja suurõnnetuse korral käitumise kohta; b) ohutusaruanne tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut; artikli 22 lõike 3 kohaldamise korral tehakse kättesaadavaks aruande muudetud versioon, näiteks tehniliste üksikasjadeta kokkuvõtte kujul, mis hõlmab vähemalt teavet suurõnnetuse ohu, inimese tervisele ja keskkonnale avalduvate võimalike tagajärgede ja suurõnnetuse korral kohustusliku käitumise kohta; c) ohtlike ainete loetelu tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut. Käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaselt esitatav teave sisaldab vähemalt V lisas nimetatud teavet. Kõnealune teave edastatakse samuti kõigile avalikult kasutatavatele hoonetele ja aladele, sealhulgas koolidele ja haiglatele, ning artikliga 9 hõlmatud käitiste puhul kõigile naaberkäitistele. Liikmesriik tagab teabe esitamise vähemalt kord viie aasta jooksul ning selle korrapärase läbivaatamise ja vajaduse korral ajakohastamise, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muutmiste puhul. 3. Liikmesriik esitab kõrgema tasandi käitisest alguse saava piiriülese mõjuga suurõnnetuse toimumise tõenäosuse kohta piisavalt teavet liikmesriikidele, keda selline õnnetus võiks mõjutada, et võimalikud mõjutatud liikmesriigid saaksid vajaduse korral kohaldada artiklite 12 ja 13 ning käesoleva artikli asjakohaseid sätteid. 4. Kui asjaomane liikmesriik on otsustanud, et teise liikmesriigi territooriumi lähedal asuv käitis ei saa tekitada suurõnnetuse ohtu väljaspool selle riigi territooriumi vastavalt artikli 12 lõikele 8, ja seega ei ole vaja esitada käitisevälist hädaolukorras toimimise plaani vastavalt artikli 12 lõikele 1, teatab ta oma põhistatud otsusest teisele liikmesriigile.

1. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel oleks võimalik esitada aegsasti oma arvamus üksikute eriprojektide kohta, mis on seotud järgmiste valdkondadega: a) uue käitise planeerimine vastavalt artiklile 13; b) artikliga 11 hõlmatud käitise oluline muutmine, kui muutmise suhtes kohaldatakse artiklis 13 sätestatud planeerimiskohustusi; c) käitise ümbruse kasutuselevõtt, mille puhul asukoht või muutmine võib suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi vastavalt artiklile 13. 2. Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul teavitatakse üldsust otsuse tegemise varases etapis või hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada, kas avalike teadaannete või muude sobivate vahendite, näiteks võimaluse korral elektroonilise meedia abil järgmistest küsimustest: a) eriprojekti objekt; b) tõsiasi, et projekti puhul tuleb viia läbi riikliku või piiriülese keskkonnamõju hindamine või liikmesriikide vahelised konsultatsioonid vastavalt artikli 14 lõikele 3, kui hindamine või konsultatsioonid tuleb läbi viia; c) üksikasjad pädeva asutuse kohta, kes vastutab otsuse tegemise eest, kellelt saab asjakohast teavet ja kellele võib esitada märkusi ja küsimusi, ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha; d) võimalike otsuste laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu; e) teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks; f) üksikasjad käesoleva artikli lõike 7 kohase üldsuse kaasamise korra ja konsultatsioonide läbiviimise kohta. 3. Lõikes 1 osutatud üksikute eriprojektide puhul tagab liikmesriik, et asjaomasele üldsusele tehakse asjakohaste tähtaegade jooksul kättesaadavaks järgmine: a) kooskõlas liikmesriigi õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati lõike 2 kohaselt; b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) (17) sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave, mis on vajalik kõnealuse otsuse tegemiseks ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on nimetatud lõike kohaselt teavitatud. 4. Liikmesriik tagab, et asjaomasel üldsusel on enne lõikes 1 osutatud üksikut eriprojekti käsitleva otsuse tegemist võimalus pädevale asutusele arvamust avaldada ja märkusi teha ning et otsuse tegemisel võetakse asjakohaselt arvesse lõike 1 kohaste konsultatsioonide tulemusi. 5. Liikmesriik tagab, et asjaomase otsuse vastuvõtmise korral teeb pädev asutus üldsusele kättesaadavaks järgmise: a) otsuse sisu ja põhjendused, sealhulgas hilisemad ajakohastamised; b) enne otsuse tegemist peetud konsultatsioonide tulemused ja selgituse selle kohta, kuidas kõnealuseid tulemusi otsuse tegemisel arvesse võeti. 6. Lõike 1 punktis a või c osutatud valdkondadega seotud üldkavade või -programmide koostamisel tagab liikmesriik, et üldsusele antakse võimalus võtta aegsasti ja tõhusalt osa nende ettevalmistamisest, muutmisest ja läbivaatamisest menetluste abil, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ (milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse) (18) artikli 2 lõikes 2. Liikmesriik määrab kindlaks üldsuse, kellel on vastavalt käesolevale lõikele õigus osaleda, sealhulgas asjakohased vabaühendused, mis vastavad siseriiklike õigusaktidega kehtestatud asjakohastele nõuetele, näiteks keskkonnakaitset edendavad ühendused. Käesolevat lõiget ei kohaldata kavade ja programmide suhtes, mille puhul kasutatakse üldsuse kaasamise menetlust vastavalt direktiivile 2001/42/EÜ. 7. Üldsuse teavitamise ja asjaomase üldsusega konsulteerimise üksikasjaliku korralduse määrab kindlaks liikmesriik. Menetluse eri etappidele nähakse ette mõistlikud tähtajad, jättes piisavalt aega üldsuse teavitamiseks ning asjaomase üldsuse ettevalmistamiseks ja tõhusaks osalemiseks keskkonnaalaste otsuste tegemisel vastavalt käesoleva artikli sätetele.

Liikmesriik tagab, et võimalikult kiiresti pärast suurõnnetust teeb käitaja kõige otstarbekamaid vahendeid kasutades järgmist: a) teavitab pädevat asutust; b) esitab pädevale asutusele järgmised andmed niipea, kui need saavad teatavaks: i) õnnetuse asjaolud; ii) õnnetusega seotud ohtlikud ained; iii) teadaolevad andmed, mille põhjal saab hinnata õnnetuse mõju inimese tervisele, keskkonnale ja varale; iv) võetud erakorralised meetmed; c) teatab pädevale asutusele, millised meetmed on kavandatud selleks, et i) leevendada õnnetuse keskmise kestusega ja pikaajalist mõju; ii) välistada õnnetuse kordumine; d) ajakohastab esitatud teabe, kui hilisema uurimise käigus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu kõnealune teave või tehtud järeldused muutuvad.

Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust a) tagama, et võetakse kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks; b) koguma inspekteerimise ja uurimise teel või muul otstarbekal viisil teavet, mis on vajalik õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide täielikuks analüüsimiseks; c) tegutsema asjakohaselt, et käitaja võtaks vajalikud heastavad meetmed; d) andma soovitusi edaspidiste ennetusmeetmete kohta ning e) teavitama toimunud õnnetusest isikuid, keda see tõenäoliselt mõjutab, ning andma neile vajaduse korral teavet meetmete kohta, mida on võetud suurõnnetuse tagajärgede leevendamiseks.

1. Suurõnnetuste vältimist ja nende tagajärgede leevendamist silmas pidades teatab liikmesriik komisjonile oma territooriumil toimunud suurõnnetusest, mis vastab VI lisa kriteeriumidele. Ta esitab komisjonile järgmised üksikasjad: a) liikmesriik, aruande eest vastutava asutuse nimi ja aadress; b) õnnetuse toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht ning asjaomase käitaja täielik nimi ja käitise aadress; c) lühiülevaade õnnetuse asjaoludest, sealhulgas õnnetusega seotud ohtlikest ainetest ja õnnetuse vahetust mõjust inimese tervisele ja keskkonnale; d) lühiülevaade võetud erakorralistest meetmetest ja õnnetuse kordumise vältimiseks rakendatud vajalikest ettevaatusabinõudest; e) oma analüüsi tulemused ja soovitused. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave esitatakse võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui aasta jooksul alates õnnetuse toimumise kuupäevast, kasutades selleks artikli 21 lõikes 4 osutatud andmebaasi. Kui selle ajavahemiku jooksul saab andmebaasi lisamiseks esitada lõike 1 punkti e alusel vaid esialgset teavet, ajakohastatakse seda siis, kui on olemas täiendavate analüüside tulemused ja täiendavad soovitused. Liikmesriik võib viivitada lõike 1 punktis e osutatud teabe edastamisega, kui on vaja lõpetada kohtumenetlus, mida selline aruandmine võiks mõjutada. 3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt kehtestatakse aruande vorm rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 4. Liikmesriik teatab komisjonile kõikide nende organite nimed ja aadressid, kellel võiks olla olulist teavet suurõnnetuse kohta ja kes võiks anda nõu teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, kes peavad sellise õnnetuse puhul sekkuma.

1. Liikmesriik keelab käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja võetud meetmetes suurõnnetuse vältimiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks on tõsiseid puudujääke. Selleks võtavad liikmesriigid muu hulgas arvesse tõsiseid puudujääke inspekteerimisaruandes vajalikuks peetud meetmete võtmisel. Liikmesriik võib keelata käitise, rajatise või hoidla või nende mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja ei ole teatisi, aruandeid või muud käesoleva direktiivi kohaselt nõutavat teavet esitanud sätestatud tähtaja jooksul. 2. Liikmesriik tagab, et käitaja võib pädeva asutuse poolt vastavalt lõikele 1 välja antud keelava korralduse edasi kaevata siseriiklike õigusaktide ja korra kohaselt kindlaks määratud asjakohasele organile.

1. Liikmesriik tagab, et pädev asutus kehtestab inspekteerimissüsteemi. 2. Inspekteerimise laad peab vastama asjaomase käitise liigile. Inspekteerimine ei sõltu ohutusaruande või muu esitatud aruande saamisest. Inspekteerimine peab olema piisav käitises kasutatavate tehniliste, korralduslike ja juhtimissüsteemide plaanipäraseks ja süstemaatiliseks läbivaatamiseks, tagades eelkõige selle, et a) käitaja suudab tõendada, et ta on võtnud erinevate käitises toimuvate tegevuste puhul suurõnnetuse vältimiseks vajalikud meetmed; b) käitaja suudab tõendada, et ta on näinud ette vajalikud vahendid õnnetuse tagajärgede piiramiseks nii käitise territooriumil kui ka väljaspool seda; c) ohutusaruandes või mis tahes muus esitatud aruandes sisalduvad andmed ja teave kajastavad asjakohaselt käitises valitsevaid olusid; d) üldsust on teavitatud vastavalt artiklile 14. 3. Liikmesriik tagab, et kõik käitised on hõlmatud inspekteerimiskavaga riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil ning et kava vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse. Iga inspekteerimiskava sisaldab järgmist: a) asjaomaste ohutusküsimuste üldhinnang; b) kavaga hõlmatud geograafilise piirkonna määratlus; c) kavaga hõlmatud käitiste loetelu; d) selliste käitiserühmade loetelu, mille puhul võib tekkida artikli 9 kohane doominoefekt; e) selliste käitiste loetelu, mille puhul teatavad välised riskid või ohuallikad võivad suurendada suurõnnetuse riski või raskendada selle tagajärgi; f) rutiinse inspekteerimise puhul kasutatavad menetlused, sealhulgas lõike 4 kohased inspekteerimisprogrammid; g) lõike 6 kohase pistelise inspekteerimise menetlused; h) sätted eri inspekteerimisasutuste koostöö kohta. 4. Pädev asutus koostab lõikes 3 osutatud inspekteerimiskavade põhjal korrapäraselt kõigi käitiste korrapärase inspekteerimise programmid, määrates sealhulgas eri käitiseliikide puhul kindlaks kohapealse kontrollimise sageduse. Kahe järjestikuse kohapealse kontrollimise vahele jääv ajavahemik ei ole kõrgema tasandi käitise puhul pikem kui üks aasta ja madalama tasandi käitise puhul pikem kui kolm aastat, välja arvatud juhul, kui pädev asutus on asjaomase käitise suurõnnetusohtlikkuse süstemaatilise hindamise põhjal koostanud inspekteerimisprogrammi. 5. Asjaomaste käitistega seotud ohtude süstemaatiline hindamine põhineb vähemalt järgmistel kriteeriumidel: a) asjaomaste käitiste võimalik mõju inimese tervisele ja keskkonnale; b) registreeritud andmed käesoleva direktiivi nõuete täitmise kohta. Muude liidu õigusaktide kohase inspekteerimise tulemusi võetakse samuti arvesse, kui see on asjakohane. 6. Oluliste kaebuste, raskete õnnetuste ja ohtlike olukordade, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuste uurimiseks tehakse erakorraline inspekteerimine nii kiiresti kui võimalik. 7. Nelja kuu jooksul pärast inspekteerimist teatab pädev asutus käitajale selle tulemused ja vajalikuks peetavad meetmed. Pädev asutus tagab, et käitaja võtab kõik vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul pärast teatise saamist. 8. Kui inspekteerimise käigus tuvastatakse käesoleva direktiivi oluline rikkumine, kontrollitakse käitist kuue kuu jooksul uuesti. 9. Kui võimalik, kooskõlastatakse kõnealune inspekteerimine muude liidu õigusaktide kohaselt toimuva inspekteerimisega ja ühitatakse, kui see on asjakohane. 10. Liikmesriik soovitab pädeval asutusel luua mehhanismid ja vahendid kogemuste vahetamiseks ja teadmiste süvendamiseks ning osaleda sellises tegevuses liidu tasandil, kui see on asjakohane. 11. Liikmesriik tagab, et käitaja pakub pädevale asutusele vajalikku abi inspekteerimise tegemiseks ja käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmiseks vajaliku teabe kogumiseks, eelkõige selleks, et pädev asutus saaks täies ulatuses hinnata suurõnnetuse tõenäosust ja määrata kindlaks suurõnnetuse tõenäosuse võimaliku suurenemise või selle tagajärgede muutumise raskemaks, et koostada käitiseväline hädaolukorras toimimise plaan ja võtta arvesse ohtlikud ained, mis oma oleku, eriomaste tingimuste või asukoha tõttu võivad nõuda eritähelepanu.

1. Liikmesriigid ja komisjon vahetavad teavet kogemuste kohta, mis on omandatud seoses suurõnnetuste vältimise ja nende tagajärgede ulatuse piiramisega. Kõnealune teave käsitleb eelkõige käesolevas direktiivis sätestatud meetmete toimimist. 2. Liikmesriik esitab komisjonile 30. septembriks 2019 ja seejärel iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta. 3. Käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste puhul annavad liikmesriigid komisjonile vähemalt järgmist teavet: a) käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress; b) käitise tegevus või tegevused. Komisjon loob liikmesriikide esitatud teavet sisaldava andmebaasi ja ajakohastab seda. Üksnes komisjoni volitatud isikutel ja liikmesriikide pädevatel asutustel on andmebaasile juurdepääs. 4. Komisjon loob ja teeb liikmesriikidele kättesaadavaks andmebaasi, mis sisaldab eelkõige üksikasju liikmesriikide territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, selleks et a) teave, mida liikmesriigid esitavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2, jõuaks kiiresti kõigi pädevate asutusteni; b) edastada pädevatele asutustele suurõnnetuse põhjuste analüüs ja selle põhjal tehtud järeldused; c) jagada pädevatele asutustele teavet ennetusmeetmete kohta; d) edastada teavet organisatsioonide kohta, kes võivad anda nõu või vajalikku teavet suurõnnetuste toimumise, vältimise ja nende tagajärgede leevendamise kohta. 5. Komisjon võtab 1. jaanuariks 2015 vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse teabe edastamise vorm käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe edastamiseks liikmesriikide poolt ning lõigetes 3 ja 4 osutatud liidu asjakohastest andmebaasidest. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 27 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 6. Lõikes 4 osutatud andmebaas sisaldab vähemalt järgmist: a) teave, mida liikmesriigid edastavad vastavalt artikli 18 lõigetele 1 ja 2; b) õnnetuse põhjuste analüüs; c) pärast õnnetust tehtud järeldused; d) ennetusmeetmed, mis on vajalikud õnnetuse kordumise välistamiseks. 7. Komisjon teeb mittekonfidentsiaalse teabe avalikult kättesaadavaks.

1. Läbipaistvust silmas pidades tagab liikmesriik, et pädev asutus on kohustatud avaldama kogu käesoleva direktiivi kohaselt saadud teabe kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes seda direktiivi 2003/4/EÜ kohaselt taotlevad. 2. Pädev asutus võib käesoleva direktiivi, sealhulgas artikli 14 kohaselt taotletava teabe avaldamisest keelduda või seda piirata, kui direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud tingimused on täidetud. 3. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, võib pädev asutus talle laekunud, artikli 14 lõike 2 punktide b ja c kohase täieliku teabe avaldamisest keelduda, kui käitaja on soovinud jätta ohutusaruande või ohtlike ainete loetelu teatavad osad avalikustamata direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud põhjustel. Pädev asutus võib samadel põhjustel aruande või loetelu teatavatele osadele juurdepääsu mitte lubada. Sellisel juhul esitab käitaja nimetatud pädeva asutuse nõusolekul pädevale asutusele aruande muudetud versiooni, millest nimetatud osad on välja jäetud.

Liikmesriigid tagavad, et a) käesoleva direktiivi artikli 14 lõike 2 punkti b või c või artikli 22 lõike 1 kohase teabe taotlejal on õigus taotleda vastavalt direktiivi 2003/4/EÜ artiklile 6 pädeva asutuse tegevuse või tegevusetuse läbivaatamist seoses kõnealuse taotlusega vastavalt käesolevale direktiivile; b) asjaomase üldsuse esindajatel on oma siseriikliku õigussüsteemi raames juurdepääs direktiivi 2011/92/EL artiklis 11 sätestatud läbivaatamismenetlusele, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi artikli 15 lõike 1 kohaste juhtude suhtes.

Komisjon võib välja töötada juhised ohutu kauguse ja doominoefekti kohta.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 26 vastu delegeeritud õigusakte II–VI lisa kohandamiseks tehnika arenguga. Selliste kohandustega ei tohi olulisel määral muuta käesolevas direktiivis sätestatud liikmesriikide ja käitajate kohustusi.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 25 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 13. augustist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt neli kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 25 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 25 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab direktiivi 96/82/EÜ alusel asutatud komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Liikmesriik määrab kindlaks karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriik teatab need sätted komisjonile 1. juuniks 2015 ja annab viivitamata teada nende edaspidisest muutmisest.

1. Liikmesriikide poolt artikli 18 ja artikli 21 lõike 2 kohaselt esitatud teabe ja artikli 21 lõigetes 3 ja 4 osutatud andmebaasides sisalduva teabe põhjal ning artikli 4 rakendamist arvesse võttes esitab komisjon 30. septembriks 2020 ning pärast seda iga nelja aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi tulemusliku rakendamise ja toimimise kohta, mis sisaldab ka teavet liidus toimunud suurõnnetuste ning nende õnnetuste võimaliku mõju kohta käesoleva direktiivi tõhusale toimimisele. Komisjon lisab esimesse aruandesse hinnangu käesoleva direktiivi reguleerimisala muutmise vajaduse kohta. Aruandele lisatakse seadusandlik ettepanek, kui see on asjakohane. 2. Komisjon võib asjakohaste liidu õigusaktide raames hinnata vajadust tegeleda käitaja finantskohustuste, sealhulgas kindlustusega seotud küsimustega, suurõnnetuste puhul.

Direktiivi 96/82/EÜ I lisa 1. osa kategooriasse „Naftatooted” lisatakse sõnad „d) rasked kütteõlid”.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 31. maiks 2015. Nad kohaldavad neid alates 1. juunist 2015. Sõltumata esimeses lõigus sätestatust jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi artikli 30 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 14. veebruariks 2014. Nad kohaldavad neid alates 15. veebruarist 2014. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. Käesolevaga tunnistatakse direktiiv 96/82/EÜ kehtetuks alates 1. juunist 2015. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VII lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.