lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
EL õigus·32012R0260

Määrus 260/2012

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012 , millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 EMPs kohaldatav tekst

Vastu võetud 14.03.201218 artiklitEUR-Lex

Tekst artiklite kaupa

Artikkel 1 - Reguleerimisese ja -ala

1. Käesoleva määrusega sätestatakse liidusiseste eurodes tehtavate kreedit- ja otsekorralduste eeskirjad, mida kohaldatakse juhul, kui maksja makseteenuse pakkuja ning makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus või kui ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asub liidus. 2. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste tehingute suhtes: a) makseteenuse pakkujate, sealhulgas nende agentide või filiaalide vahel ja siseselt oma arvel tehtavad maksetehingud; b) suurmaksete arveldussüsteemide kaudu töödeldud ja arveldatud maksetehingud, välja arvatud otsekorraldused, mille puhul maksja ei ole selgelt taotlenud seda, et makse liiguks suurmaksete arveldussüsteemi kaudu; c) maksetehingud, mis tehakse maksekaardi või samalaadse abivahendiga, sealhulgas sularaha väljavõtmine, välja arvatud juhul, kui maksekaarti või samalaadset abivahendit kasutatakse üksnes vajaliku teabe saamiseks, et teha vahetult kreedit- või otsekorraldus BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt; d) mis tahes telekommunikatsiooni-, digitaal- või IT-seadme abil tehtavad maksetehingud, kui nende maksetehingute tulemuseks ei ole kreedit- või otsekorraldus, mis tehakse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt; e) rahasiirdetehingud direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punkti 13 tähenduses; f) maksetehingud, millega kantakse üle e-raha Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/110/EÜ (mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet) (11) artikli 2 punkti 2 tähenduses, välja arvatud juhul, kui sellised tehingud toovad kaasa kreedit- või otsekorralduse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt. 3. Kui makseskeemid põhinevad kreedit- või otsekorralduste abil tehtavatel maksetehingutel, kuid nad sisaldavad lisaks vabatahtlikke lisaelemente või teenuseid, kohaldatakse käesolevat määrust ainult aluseks olevate kreedit- ja otsekorralduste suhtes.

Artikkel 2 - Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kreeditkorraldus”– riigisisene või piiriülene makseteenus, millega makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel; 2) „otsekorraldus”– riigisisene või piiriülene makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja volituse alusel; 3) „maksja”– füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes on lubanud teha maksekäsundi sellelt maksekontolt või, kui maksja maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi makse saaja maksekontole; 4) „makse saaja”– füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on maksetehinguga ette nähtud ülekantava raha saaja; 5) „maksekonto”– ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks; 6) „maksesüsteem”– ametlikel standarditel ja ühtsetel eeskirjadel põhinev arveldussüsteem maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks või arveldamiseks; 7) „makseskeem”– kogu liidus ja liikmesriikidesiseselt maksetehingute tegemiseks kasutatavad makseteenuse pakkujate vahel kokku lepitud ühtsed eeskirjad, tavad, standardid ja/või rakendussuunised, mis on eraldatud mis tahes infrastruktuurist või maksesüsteemist, mis toetab selle toimimist; 8) „makseteenuse pakkuja”– direktiivi 2007/64/EÜ artikli 1 lõikes 1 osutatud kategooriasse kuuluv makseteenuse pakkuja ning direktiivi 2007/64/EÜ artiklis 26 osutatud juriidiline või füüsiline isik, välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ (krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta) (12) artiklis 2 loetletud asutused, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2007/64/EÜ artikli 2 lõike 3 kohast erandit; 9) „makseteenuse kasutaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või makse saajana; 10) „maksetehing”– selline maksja või makse saaja poolt algatatud rahaülekandetoiming maksekontode vahel liidus, mis ei sõltu makse aluseks olevatest kohustustest maksja ja makse saaja vahel; 11) „maksekäsund”– makseteenuse pakkujale maksja või makse saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks; 12) „vahendustasu”– maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud tasu otsekorralduste eest; 13) „mitmepoolne vahendustasu”– rohkem kui kahe makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud kokkuleppe alusel kehtestatud mitmepoolne tasu; 14) „BBAN”– maksekonto tunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne maksekonto koos konkreetse makseteenuse pakkujaga liikmesriigis ja mida saab kasutada ainult riigisiseste maksetehingute tegemiseks, samal ajal kui selle sama maksekonto tunnus piiriüleste maksetehingute puhul on IBAN; 15) „IBAN”– rahvusvaheline maksekonto tunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne maksekonto liikmesriigis ja mille elemendid on kindlaks määranud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon; 16) „BIC”– makseteenuse pakkuja tunnuskood, millega üheselt identifitseeritakse makseteenuse pakkuja ja mille elemendid on kindlaks määranud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon; 17) „standard ISO 20022 XML”– Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni kehtestatud standard finantstehinguid käsitlevate sõnumite väljatöötamiseks, mis hõlmab maksetehingute füüsilist esitamist XML-formaadis kooskõlas liidu selliste maksetehingute skeemide ärireeglite ja rakendussuunistega, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse; 18) „suurmaksete arveldussüsteem”– maksesüsteem, mille peamine eesmärk on esmatähtsate, kiireloomuliste ja eelkõige suuresummaliste ühekordsete maksetehingute töötlemine, tasaarveldamine või arveldamine; 19) „arvelduspäev”– päev, mil täidetakse raha ülekandmise kohustus maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja vahel; 20) „nõuete täitmine”– otsekorralduse osa alates makse saaja nõude esitamisest kuni maksja maksekonto tavapärase debiteerimiseni; 21) „volitus”– maksja nõusoleku ja antud volituse väljendus makse saajale ja (otse või kaudselt makse saaja kaudu) maksja makseteenuse pakkujale, millega makse saajal lubatakse esitada nõue teatava summa ulatuses nõude täitmiseks, debiteerides maksja kindlaks määratud maksekontot, ning millega maksja makseteenuse pakkujal lubatakse vastavad juhised täita; 22) „jaemaksesüsteem”– maksesüsteem, mille peamine eesmärk on töödelda, tasaarveldada või arveldada kreedit- või otsekorraldusi, mis on enamasti edastatud maksekäsundite kogumina ning on enamasti väikesesummalised ja väikese tähtsusega, ning mille puhul ei ole tegu suurmaksete arveldussüsteemiga; 23) „mikroettevõtja”– ettevõtja, mis makseteenuse lepingu sõlmimise ajal on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (13) lisa artiklis 1 ning artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõtja; 24) „tarbija”– füüsiline isik, kes makseteenuse lepingutes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega; 25) „R-tehing”– maksetehing, mida makseteenuse pakkujal ei ole võimalik nõuetekohaselt täita või mida töödeldakse erandina, muu hulgas rahaliste vahendite puudumise, tagasivõtmise, vale summa või vale kuupäeva, volituse puudumise või vale või suletud maksekonto tõttu; 26) „piiriülene maksetehing”– maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriikides; 27) „riigisisene maksetehing”– maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad samas liikmesriigis; 28) „seotud isik”– füüsiline või juriidiline isik, kelle nimel maksja teeb makse või makse saaja saab makse.

Artikkel 3 - Juurdepääs

1. Makse saaja makseteenuse pakkuja, kes on juurdepääsetav riigisiseste kreeditkorralduste tegemiseks makseskeemi raames, on kooskõlas kogu liitu hõlmava makseskeemi eeskirjadega juurdepääsetav ka selliste kreeditkorralduste tegemiseks, mille maksja on algatanud mis tahes liikmesriigis asuva makseteenuse pakkuja vahendusel. 2. Maksja makseteenuse pakkuja, kes on juurdepääsetav riigisiseste otsekorralduste täitmiseks makseskeemi raames, on kooskõlas kogu liitu hõlmava makseskeemi eeskirjadega juurdepääsetav ka selliste otsekorralduste täitmiseks, mille makse saaja on algatanud mis tahes liikmesriigis asuva makseteenuse pakkuja vahendusel. 3. Lõiget 2 kohaldatakse ainult nende otsekorralduste suhtes, mis on tarbijatele makseskeemi raames maksjatena kättesaadavad.

Artikkel 4 - Koostalitlusvõime

1. Makseskeemid, mida makseteenuse pakkujad kasutavad kreedit- ja otsekorralduste täitmiseks, vastavad järgmistele tingimustele: a) nende eeskirjad on samad nii riigisiseste kui ka liidusiseste piiriüleste kreeditkorralduste puhul ning nii riigisiseste kui ka liidusiseste piiriüleste otsekorralduste puhul ja b) makseskeemi osalised moodustavad makseteenuse pakkujate enamuse enamikus liikmesriikides ja liidu piires selliste makseteenuse pakkujate valdava enamuse, kes osutavad kreedit- või otsekorralduse teenust. Esimese lõike punkti b kohaldamisel võetakse juhul, kui maksja ega makse saaja ei ole tarbija, arvesse ainult neid liikmesriike, kus makseteenuse pakkujad selliseid teenuseid osutavad, ja ainult neid makseteenuse pakkujaid, kes selliseid teenuseid osutavad. 2. Käitaja tagab või ametliku käitaja puudumisel tagavad liidusisese jaemaksesüsteemi osalised, et nende maksesüsteem on tehniliselt teiste liidusiseste jaemaksesüsteemidega koostalitlusvõimeline tänu selliste standardite kasutamisele, mille on välja töötanud rahvusvahelised või Euroopa standardiasutused. Samuti ei või nad kehtestada ärireegleid, mis piiravad koostalitlusvõimet teiste liidusiseste jaemaksesüsteemidega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides) (14) alusel määratud maksesüsteemide puhul nõutakse ainult seda, et need oleksid tehniliselt koostalitlusvõimelised teiste sama direktiivi kohaste maksesüsteemidega. 3. Kreedit- ja otsekorralduste töötlemist ei või takistada tehnilised tõkked. 4. Makseskeemi valdaja või makseskeemi ametliku valdaja puudumise korral vähemalt kaheksas liikmesriigis osalisi omava turule siseneva uue jaemaksesüsteemi juhtiv osaline võib taotleda selle liikmesriigi pädevatelt ametiasutustelt, kus makseskeemi valdaja või juhtiv osaline asub, lõike 1 esimese lõigu punkti b tingimustest ajutise erandi tegemist. Pädevad ametiasutused võivad pärast teiste selliste liikmesriikide pädevate ametiasutustega, kus mõni turule siseneva uue makseskeemi osaline asub, ning komisjoni ja Euroopa Keskpangaga konsulteerimist maksimaalselt kolmeks aastaks teha sellise erandi. Pädevad ametiasutused tuginevad otsuse tegemisel potentsiaalile, mis turule siseneval uuel makseskeemil täieõiguslikuks üleeuroopaliseks makseskeemiks kujunemiseks on, ning selle panusele konkurentsi suurendamisse või uuendustegevuse edendamisse. 5. Käesolev artikkel jõustub 1. veebruaril 2014, välja arvatud selliste makseteenuste puhul, mille kohta kehtib artikli 16 lõikes 4 sätestatud vabastus.

Artikkel 5 - Nõuded kreedit- ja otsekorraldustele

1. Makseteenuse pakkujad täidavad kreedit- ja otsekorraldusi kooskõlas järgmiste nõuetega: a) maksekontode tuvastamiseks peavad nad kasutama olenemata asukohast lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnust; b) makse edastamisel mõnele teisele makseteenuse pakkujale või makse tegemiseks jaemaksesüsteemi kaudu peavad nad kasutama lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut; c) sõltumata sellest, kas maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asuvad ühes ja samas liikmesriigis või kas mõni makseteenuse pakkujatest asub mõnes teises liikmesriigis, peavad nad tagama, et makseteenuse kasutaja kasutab maksekontode tuvastamiseks lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnust; d) makseteenuse pakkuja peab tagama, et sellise makseteenuse kasutaja puhul, kes ei ole ei tarbija ega mikroettevõtja, kuid kes algatab või saab kreedit- või otsekorralduse alusel üksikülekandeid, mida ei kanta üle üksikult, vaid mis on ülekandmiseks kokku koondatud, kasutatakse lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut. Ilma et see piiraks esimese lõigu punkti b kohaldamist, kasutavad makseteenuse pakkujad makseteenuse kasutaja nõudmisel suhetes selle makseteenuse kasutajaga lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut. 2. Kui direktiivi 95/46/EÜ rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusega kehtestatud kohustustest ei tulene teisiti, teevad makseteenuse pakkujad kreeditkorraldusi vastavalt järgmistele nõuetele: a) maksja makseteenuse pakkuja peab tagama, et maksja esitab lisa punkti 2 alapunktis a täpsustatud andmed; b) maksja makseteenuse pakkuja peab esitama makse saaja makseteenuse pakkujale lisa punkti 2 alapunktis b täpsustatud andmed; c) makse saaja makseteenuse pakkuja peab esitama või tegema makse saajale kättesaadavaks lisa punkti 2 alapunktis d täpsustatud andmed. 3. Kui direktiivi 95/46/EÜ rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õigusega kehtestatud kohustusest ei tulene teisiti, teevad makseteenuse pakkujad otsekorraldusi vastavalt järgmistele nõuetele: a) makse saaja makseteenuse pakkuja peab tagama, et: i) makse saaja esitab esimese otsekorralduse, samuti ühekordse otsekorralduse ning iga järgneva maksetehingu puhul lisa punkti 3 alapunktis a täpsustatud andmed; ii) maksja annab nii makse saajale kui ka (vahetult või kaudselt makse saaja kaudu) enda makseteenuse pakkujale nõusoleku ning et volitused koos nende hilisemate muudatustega või tühistamistega säilitab makse saaja või tema nimel tegutsev kolmas isik ja makse saajat on teavitatud sellest nõudest vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artiklitele 41 ja 42 makseteenuse pakkuja poolt; b) makse saaja makseteenuse pakkuja peab esitama maksja makseteenuse pakkujale lisa punkti 3 alapunktis b täpsustatud andmed; c) maksja makseteenuse pakkuja peab esitama või teeb maksjale kättesaadavaks lisa punkti 3 alapunktis c täpsustatud andmed; d) maksjal peab olema õigus nõuda oma makseteenuse pakkujalt, et ta: i) piirduks otsekorraldusnõuete täitmisel teatava summa või perioodilisuse või mõlemaga; ii) juhul, kui makseskeemi raames antavas volituses tagasimakseõigust ette ei nähta, kontrolliks enne maksja maksekonto debiteerimist volitust käsitleva teabe alusel iga otsekorraldust, veendumaks, et esitatud otsekorralduse summa ja perioodilisus vastab volituse kohasele summale ja perioodilisusele; iii) blokeeriks mis tahes otsekorraldused tema maksekontole või mis tahes ühe või mitme konkreetse makse saaja algatatud otsekorraldused, või lubaks teha otsekorraldusi, mille on algatanud üksnes üks või mitu konkreetset makse saajat. Kui maksja ega makse saaja ei ole tarbija, ei pea makseteenuse pakkuja täitma punkti d alapunktides i, ii või iii esitatud nõudeid. Maksja makseteenuse pakkuja teavitab maksjat punktis d osutatud õigusest vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artiklitele 41 ja 42. Makse saaja saadab esimese otsekorralduse või ühekordse otsekorralduse ning iga järgneva otsekorralduse puhul oma makseteenuse pakkujale volitust käsitleva teabe ning saaja makseteenuse pakkuja edastab iga otsekorralduse puhul volitust käsitleva teabe maksja makseteenuse pakkujale. 4. Ainult juhul, kui see on vajalik, esitab kreeditkorralduse makse saaja kreeditkorraldusnõude korral lisaks lõikes 1 osutatud nõuetele oma maksjatele lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnuse ning kuni 1. veebruarini 2014 sooritatavate riigisiseste maksetehingute puhul ja kuni 1. veebruarini 2016 sooritatavate piiriüleste maksetehingute puhul oma makseteenuse pakkuja BICi. 5. Enne esimest otsekorraldust edastab maksja oma maksekonto tunnuse, mis on täpsustatud lisa punkti 1 alapunktis a. Ainult juhul, kui see on vajalik, edastab maksja kuni 1. veebruarini 2014 sooritatavate riigisiseste maksetehingute puhul ja kuni 1. veebruarini 2016 sooritatavate piiriüleste maksetehingute puhul oma makseteenuse pakkuja BICi. 6. Kui maksja ja maksja makseteenuse pakkuja vahelise lepingu tüüptingimustes ei nähta ette tagasimakseõigust, kontrollib maksja makseteenuse pakkuja enne maksja maksekonto debiteerimist volitust käsitleva teabe alusel, ilma et see piiraks lõike 3 punkti a alapunkti ii kohaldamist, iga otsekorraldust, veendumaks, et esitatud otsekorralduse summa vastab volitusekohasele summale ja perioodilisusele. 7. Riigisiseste maksetehingute puhul pärast 1. veebruari 2014 ja piiriüleste maksetehingute puhul pärast 1. veebruari 2016 makseteenuse pakkujad makseteenuse kasutajatelt maksja ega saaja BICi esitamist enam ei nõua. 8. Maksja makseteenuse pakkuja ega makse saaja makseteenuse pakkuja ei või kehtestada lisatasu andmete lugemise protsessi eest, mille käigus luuakse automaatselt volitus selliste maksetehingute jaoks, mis on müügipunktis algatatud maksekaardiga või mida tehakse maksekaardiga ja mille tulemuseks on otsekorraldus.

Artikkel 6 - Tähtpäevad

1. Hiljemalt alates 1. veebruarist 2014 täidetakse kreeditkorraldused vastavalt artikli 5 lõigetes 1, 2 ja 4 ning lisa punktides 1 ja 2 sätestatud tehnilistele nõuetele. 2. Hiljemalt alates 1. veebruarist 2014 täidetakse otsekorraldused vastavalt artikli 8 lõigetele 2 ja 3 ning artikli 5 lõigetes 1, 3, 5, 6 ja 8 ning lisa punktides 1 ja 3 sätestatud nõuetele. 3. Ilma et see piiraks artikli 3 kohaldamist, täidetakse otsekorraldused vastavalt artikli 8 lõikes 1 sätestatud nõuetele hiljemalt 1. veebruarist 2017 riigisiseste maksete ja hiljemalt 1. novembrist 2012 piiriüleste maksete puhul. 4. Riigisiseste maksete puhul võib liikmesriik või võivad asjaomase liikmesriigi heakskiidul liikmesriigi makseteenuse pakkujad kehtestada pärast oma kodanike ettevalmistatuse ja valmisoleku taseme arvesse võtmist ja hindamist lõigetes 1 ja 2 osutatud tähtpäevadest varasema tähtpäeva.

Artikkel 7 - Volituste kehtivus ja tagasimakseõigus

1. Makse saaja kehtiv volitus, mille kohaselt võib korduvaid otsekorraldusi enne 1. veebruari 2014 vastu võtta nn pärandmakseskeemi raames, jääb pärast kõnealust kuupäeva kehtima ning kujutab endast nõusolekut selle kohta, et maksja makseteenuse pakkuja täidab nimetatud makse saaja poolt vastu võetavad korduvad otsekorraldused otsekorraldusvolituste kehtivust pikendava siseriikliku õiguse või kliendilepingute puudumisel vastavalt käesolevale määrusele. 2. Lõikes 1 osutatud volitus võimaldab teha tingimusteta tagasimakseid ja tagasimakstava makse tehingu kuupäeva seisuga tagasimakseid, kui sellised tagasimaksed on ette nähtud kehtivat volitust käsitlevates sätetes.

Artikkel 8 - Vahendustasu otsekorralduste eest

1. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, ei või otsekorralduste puhul kohaldada otsekorralduse pealt võetavat mitmepoolset vahendustasu või muud kokkulepitavat tasu, millel on samalaadne eesmärk või mõju. 2. R-tehingute puhul võib kohaldada mitmepoolset vahendustasu juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: a) kokkuleppe eesmärk on tõhusalt tagada, et kulud kannab selle makseteenuse pakkuja või sellise makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutaja, kes R-tehingu põhjustas, võttes samas arvesse tehingukulusid, ja et tasu võtmine maksjalt ei toimu automaatselt ning et makseteenuse pakkuja ei võta makseteenuse kasutajalt konkreetse R-tehingu liigiga seoses tasu, mis ületab kulu, mis makseteenuse pakkujal selliste tehingutega seoses tekkis; b) tasu on rangelt kulupõhine; c) R-tehingutelt võetav tasu ei ületa R-tehingute käitlemise tegelikke kulusid, mida kannab kõige kulutõhusam võrreldav makseteenuse pakkuja, kes on kokkuleppes osalejate hulgas representatiivne tehingumahu ja teenuste laadi osas; d) tasu kohaldamisel vastavalt punktidele a, b ja c ei nõua makseteenuse pakkuja oma makseteenuse kasutajalt lisatasu kulude puhul, mis on kaetud kõnealuse vahendustasuga; e) kokkuleppele ei ole praktilist ega majanduslikult põhjendatud alternatiivi, mis võimaldaks samaväärset või tõhusamat R-tehingute käitlemist ning millega kaasneksid kliendi jaoks madalamad või võrdsed kulud. Esimese lõigu kohaldamisel võetakse R-tehingute tasude arvutamisel arvesse ainult neid kulukategooriad, mis on otseselt ja üheselt seotud R-tehingute käitlemisega. Kõnealused kulud määratakse täpselt kindlaks. Kulude jaotus, sealhulgas iga kulukomponent eraldi, nähakse ette kokkuleppes, et oleks võimalik kulusid lihtsalt kontrollida ja jälgida. 3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse mutatis mutandis makseteenuse pakkuja ühepoolselt kehtestatud korra ja makseteenuse pakkujate vahel sõlmitud kahepoolsete kokkulepete suhtes, millel on sama eesmärk või mõju kui mitmepoolsel kokkuleppel.

Artikkel 9 - Maksete kättesaadavus

1. Maksja, kes teeb kreeditkorralduse makse saajale, kellel on liidus asuv maksekonto, ei täpsusta, millises liikmesriigis see maksekonto peab asuma, kui sellele maksekontole on juurdepääs vastavalt artiklile 3. 2. Makse saaja, kes nõustub kreeditkorraldusega või kasutab otsekorraldust raha saamiseks maksjalt, kelle maksekonto asub liidus, ei täpsusta, millises liikmesriigis see maksekonto peab asuma, kui sellele maksekontole on juurdepääs vastavalt artiklile 3.

Artikkel 10 - Pädevad asutused

1. Liikmesriigid määravad käesoleva määruse täitmise eest vastutavateks pädevateks asutusteks ametiasutused või siseriikliku õiguse alusel tunnustatud asutused või siseriikliku õiguse alusel otseselt selleks volitatud ametiasutused, sealhulgas liikmesriikide keskpangad. Liikmesriigid võivad määrata olemasolevad asutused tegutsema pädevate asutustena. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõike 1 alusel määratud pädevatest asutustest hiljemalt 1. veebruariks 2013. Nad teavitavad komisjoni ja Euroopa järelevalveleasutust (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”) viivitamata kõigist kõnealuste asutustega seotud olulistest muudatustest. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks kõik vajalikud volitused. Kui käesoleva määrusega reguleeritud küsimustega tegeleb liikmesriigi territooriumil mitu pädevat asutust, tagab liikmesriik nende asutuste tiheda koostöö, et nad saaksid oma ülesandeid tõhusalt täita. 4. Pädevad asutused kontrollivad tõhusalt, kas makseteenuse pakkujad täidavad käesolevat määrust, ja võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada selle täitmine. Nad teevad üksteisega koostööd vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artiklile 24 ja määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 31.

Artikkel 11 - Karistused

1. Liikmesriigid kehtestavad hiljemalt 1. veebruariks 2013 eeskirjad käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavate karistuste kohta ning võtavad nende rakendamise tagamiseks kõik vajalikud meetmed. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõnealustest eeskirjadest ja meetmetest hiljemalt 1. augustiks 2013 ja teavitavad viivitamata kõikidest nende hilisematest muudatustest. 2. Lõikes 1 osutatud karistusi ei kohaldata tarbijate suhtes.

Artikkel 12 - Kohtuväline kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetlus

1. Liikmesriigid kehtestavad asjakohase ja tõhusa kohtuvälise kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetluse, et lahendada makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesolevast määrusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Selleks määravad liikmesriigid olemasolevad asutused või, kui see on asjakohane, loovad uued asutused. 2. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 osutatud asutustest hiljemalt 1. veebruariks 2013. Nad teavitavad komisjoni viivitamata kõigist kõnealuste asutustega seotud hilisematest muudatustest. 3. Liikmesriigid võivad sätestada, et käesolevat artiklit kohaldatakse ainult selliste makseteenuse kasutajate suhtes, kes on tarbijad, või ainult nende suhtes, kes on tarbijad ja mikroettevõtjad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõikidest sellistest sätetest hiljemalt 1. augustiks 2013.

Artikkel 13 - Volituste delegeerimine

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 14 vastu delegeeritud õigusakte lisa muutmiseks, et võtta arvesse tehnika arengut ja turuolude muutumist.

Artikkel 14 - Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 13 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 31. märtsist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 13 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 13 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 15 - Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 1. veebruariks 2017 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Keskpangale ning Euroopa Pangandusjärelevalvele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta ning lisab aruandele vajaduse korral ettepaneku.

Artikkel 16 - Üleminekusätted

1. Erandina artikli 6 lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid kuni 1. veebruarini 2016 lubada makseteenuse pakkujatel pakkuda makseteenuse kasutajatele riigisiseste maksetehingute konverteerimise teenuseid, tänu millele on tarbijatest makseteenuse kasutajatel võimalik jätkuvalt kasutada lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnuse asemel BBANi, tingimusel et koostalitlusvõime tagatakse maksja ja makse saaja BBANi tehnilise ja turvalise konverteerimisega lisa punkti 1 alapunktis a täpsustatud maksekonto tunnuseks. Maksekonto tunnus edastatakse vajaduse korral enne makse tegemist sellele makseteenuse kasutajale, kes tehingu algatas. Sellisel juhul ei kehtesta makseteenuse pakkujad makseteenuse kasutajale lisatasusid, mis on otseselt või kaudselt seotud kõnealuste konverteerimisteenustega. 2. Makseteenuse pakkujad, kes pakuvad eurodes nomineeritud makseteenuseid ja asuvad liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, täidavad eurodes nomineeritud makseteenuseid pakkudes artikli 3 sätteid hiljemalt pärast 31. oktoobrit 2016. Kui sellises liikmesriigis võetakse euro rahaühikuna kasutusele enne 31. oktoobrit 2015, asub kõnealuses liikmesriigis asuv makseteenuse pakkuja artikli 3 sätteid täitma ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomane liikmesriik liitus euroalaga. 3. Liikmesriik võib lubada oma pädevatel asutustel teha erandi kõnealuses liikmesriigis selliste kreedit- või otsekorralduste suhtes, mille turuosa kokku moodustab Euroopa Keskpanga poolt igal aastal avaldatava ametliku maksestatistika kohaselt kreedit- või otsekorralduste koguarvust vähem kui 10 %, kuni 1. veebruarini 2016 kõigist artikli 6 lõigete 1 ja 2 nõuetest või mõnest kõnealusest nõudest. 4. Liikmesriigid võivad lubada oma pädevatel asutustel teha erandi kõigist artikli 6 lõigete 1 ja 2 nõuetest või mõnest kõnealusest nõudest kuni 1. veebruarini 2016 selliste maksetehingute suhtes, mis on tehtud müügikohas maksekaardiga ja mille tulemuseks on otsekorraldus BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja -kontolt. 5. Erandina artikli 6 lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid kuni 1. veebruarini 2016 lubada oma pädevatel asutusel teha erandi artikli 5 lõike 1 punktis d sätestatud erinõudest, mille kohaselt tuleb makseteenuse kasutajate puhul, kes algatavad või saavad kreedit- või otsekorralduse alusel üksikülekandeid, mis on edastamiseks kokku koondatud, kasutada lisa punkti 1 alapunktis b täpsustatud sõnumivormingut. Kui makseteenuse kasutaja sellist teenust soovib, täidavad makseteenuse pakkujad võimalikust erandist olenemata artikli 5 lõike 1 punktis d sätestatud nõudeid. 6. Erandina artikli 6 lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid artikli 5 lõigetes 4, 5 ja 7 sätestatud riigisiseste maksetehingute puhul BICi edastamise nõuete täitmisega viivitada kuni 1. veebruarini 2016. 7. Kui liikmesriik kavatseb lõigetes 1, 3, 4, 5 või 6 ette nähtud erandit kasutada, teavitab ta sellest hiljemalt 1. veebruariks 2013 komisjoni ning annab seejärel oma pädevale asutusele vajaduse korral õiguse teha kõigist või mõnest artiklis 5, artikli 6 lõikes 1 või 2 ja lisas sätestatud nõuetest vastavates lõigetes nimetatud maksetehingute puhul erand ja seda ajavahemikuks, mis ei ole pikem kui erandi kehtivusaeg. Liikmesriigid teavitavad komisjoni maksetehingutest, mille suhtes erandit kohaldatakse, ja hilisematest muudatustest. 8. Makseteenuse pakkujad, kes asuvad liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, ja makseteenuse kasutajad, kes kasutavad makseteenust liikmesriigis, mille rahaühik ei ole euro, täidavad artiklite 4 ja 5 nõuded hiljemalt 31. oktoobriks 2016. Sellise liikmesriigi jaemaksesüsteemide käitajad, mille rahaühik ei ole euro, täidavad artikli 4 lõike 2 nõuded hiljemalt 31. oktoobriks 2016. Kui aga mis tahes sellises liikmesriigis võetakse enne 31. oktoobrit 2015 kasutusele euro, siis täidavad selles liikmesriigis asuvad makseteenuse pakkujad või vajaduse korral jaemaksesüsteemide käitajad ning selles riigis makseteenust kasutavad makseteenuse kasutajad vastavad nõuded ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil asjaomane liikmesriik euroalaga liitus, kuid mitte varem vastavast kuupäevast, mis on kehtestatud nende liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro 31. märtsil 2012.

Artikkel 17 - Määruse (EÜ) nr 924/2009 muudatused

Määrust (EÜ) nr 924/2009 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 2 punkt 10 asendatakse järgmisega: „10. „raha”– pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/110/EÜ (mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet) (*1) artikli 2 punktis 2; (*1) ELT L 267, 10.10.2009, lk 7.” " 2) Artikli 3 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Makseteenuse pakkuja võtab makseteenuse kasutajalt piiriüleste maksete eest sama suurt tasu kui see, mida ta võtab makseteenuse kasutajatelt sama väärtusega ja samas vääringus riigisiseste maksete eest.” 3) Artiklit 4 muudetakse järgmiselt: a) lõige 2 jäetakse välja; b) lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Kui makseteenuse kasutaja annab makseteenuse pakkujale korralduse teha piiriülene makse, ilma et ta oleks talle teatanud teises liikmesriigis asuva maksekonto IBANi ning vajaduse korral ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012 määrusele (EL) nr 260/2012 (millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009) (*2) sellega seotud BICi, võib makseteenuse pakkuja nõuda kõnealuselt makseteenuse kasutajalt artikli 3 lõike 1 kohaselt nõutavatele tasudele lisanduvat tasu. Nimetatud tasu peab olema kohane ja kulupõhine. Tasus lepivad kokku makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja. Makseteenuse pakkuja teatab makseteenuse kasutajale lisatasu summa aegsasti enne seda, kui asjaomane leping makseteenuse kasutajale siduvaks muutub. (*2) ELT L 94, 30.3.2012, lk 22.” " 4) Artikli 5 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid vabastavad 1. veebruarist 2016 makseteenuse pakkujad riigisisesest arvelduspõhisest aruandluskohustusest esitada oma klientide maksetehingute kohta maksebilansistatistikat.” 5) Artiklit 7 muudetakse järgmiselt: a) lõikes 1 asendatakse kuupäev 1. november 2012 kuupäevaga 1. veebruar 2017 sobivas käändes; b) lõikes 2 asendatakse kuupäev 1. november 2012 kuupäevaga 1. veebruar 2017 sobivas käändes; c) lõikes 3 asendatakse kuupäev 1. november 2012 kuupäevaga 1. veebruar 2017 sobivas käändes. 6) Artikkel 8 jäetakse välja.

Artikkel 18 - Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seotud Eesti õigusaktid
MERAS Makseasutuste ja e-raha asutuste seadusVÕS Võlaõigusseadus

Allikas: normitehniline märkus Riigi Teatajas. Määrus kehtib vahetult - Eesti akt ei võta seda üle, vaid rakendab või viitab.