Direktiiv 2013/11

Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades, et tarbijad saavad vabatahtlikkuse alusel esitada kauplejate vastu kaebusi üksustele, kes pakuvad sõltumatuid, erapooletuid, läbipaistvaid, tõhusaid, kiireid ja õiglasi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi. Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mille kohaselt on sellistes menetlustes osalemine kohustuslik, tingimusel et kõnealused õigusaktid ei takista pooli kasutamast oma õigust pöörduda kohtusse.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nende siseriiklike ja piiriüleste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes, mis käsitlevad sellistest müügi- või teenuse osutamise lepingutest tulenevaid lepingulisi kohustusi, mis on sõlmitud liidus asuva kaupleja ja liidus elava tarbija vahel, ja mille lahendamisel kasutatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust, kes soovitab või määrab lahenduse või viib pooled kokku eesmärgiga jõuda kokkuleppelahendusele. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes: a) vaidluste lahendamise üksustes toimuvad menetlused, milles vaidluse lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on tööle võetud või tasustatud ainult konkreetse kaupleja poolt, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab lubada käsitada selliseid menetlusi käesoleva direktiivi kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustena ning on täidetud II peatükis sätestatud nõuded, sealhulgas artikli 6 lõikes 3 sätestatud sõltumatuse ja läbipaistvuse erinõuded; b) kaupleja hallatavates tarbijakaebuste lahendamise süsteemides toimuvad menetlused; c) mittemajanduslikud üldhuviteenused; d) kauplejatevahelised vaidlused; e) otsesed läbirääkimised tarbija ja kaupleja vahel; f) kohtuniku püüded lahendada vaidlust kõnealust vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus; g) kaupleja poolt tarbija vastu algatatud menetlused; h) tervishoiuteenused, mida tervishoiutöötajad osutavad patsientidele, et hinnata, säilitada või taastada nende terviseseisundit, sealhulgas ravimite ja meditsiiniseadmete väljakirjutamine, väljastamine ja nendega varustamine; i) täiendõppe või kõrghariduse avalik-õiguslikud teenusepakkujad. 3. Käesoleva direktiiviga luuakse ühtlustatud kvaliteedinõuded vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja menetluste jaoks, et tagada direktiivi rakendamise järel tarbijatele juurdepääs kvaliteetsele, läbipaistvale, tõhusale ja õiglasele kohtuvälisele õiguskaitsele, olenemata tarbijate elukohast liidus. Liikmesriigid võivad säilitada või vastu võtta käesoleva direktiivi eeskirjadest rangemaid eeskirju, et tagada kõrgemal tasemel tarbijakaitse. 4. Käesoleva direktiiviga tunnustatakse liikmesriikide pädevust määrata, kas nende territooriumil asuvatel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on õigus teha siduvaid otsuseid või mitte.

1. Kui käesoleva direktiivi säte on vastuolus tarbija poolt kaupleja vastu algatatud vaidluse kohtuvälise lahendamise menetlust käsitleva liidu muu õigusakti sättega, on ülimuslik käesoleva direktiivi säte, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti. 2. Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira direktiivi 2008/52/EÜ kohaldamist. 3. Käesoleva direktiivi artikli 13 kohaldamine ei piira muude liidu õigusaktide sätete kohaldamist, mis reguleerivad tarbijate teavitamist kohtuvälistest õiguskaitsemenetlustest; kõnealuseid sätteid kohaldatakse lisaks nimetatud artiklile.

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „tarbija”– füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, oskus- või kutsetegevusega; b) „kaupleja”– füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas ta on era- või avalik-õigusliku isiku omandis, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, oskus- või kutsetegevusega, sealhulgas tema nimel või ülesandel tegutsevate isikute kaudu; c) „müügileping”– leping, mille kohaselt kaupleja annab tarbijale üle või kohustub andma üle kauba omandiõiguse ning tarbija maksab või võtab kohustuse maksta selle hinna, sealhulgas leping, mille esemeks on nii kaubad kui ka teenused; d) „teenuse osutamise leping”– leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna; e) „siseriiklik vaidlus”– müügi- või teenuse osutamise lepingust tekkinud lepinguõiguslik vaidlus, mille puhul tarbija elukoht on kaupade või teenuste tellimise ajal samas liikmesriigis, kus on kaupleja asukoht; f) „piiriülene vaidlus”– müügi- või teenuse osutamise lepingust tekkinud lepinguõiguslik vaidlus, mille puhul tarbija elukoht on kaupade või teenuste tellimise ajal sellises liikmesriigis, mis ei ole kaupleja asukohaliikmesriik; g) „vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus”– artiklis 2 osutatud menetlus, mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele ning mida viib läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus; h) „vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus”– mis tahes nimetust kandev alaliselt tegutsev üksus, kes lahendab vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust järgides ning kes on kantud nimekirja kooskõlas artikli 20 lõikega 2; i) „pädev asutus”– ametiasutus, mille liikmesriik on määranud käesoleva direktiivi rakendamise eesmärgil ning mis on asutatud riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. 2. Kaupleja asukoht on: — kaupleja tegevuskoht, kui kauplejaks on füüsiline isik; — registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht, kui kauplejaks on äriühing või muu juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus, sealhulgas filiaali, esinduse või muu asutuse asukoht. 3. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse asukoht on: — koht, kus ta teeb vaidluste kohtuvälise lahendamise toiminguid, kui üksust haldab füüsiline isik; — koht, kus juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus teostab vaidluste kohtuvälise lahendamise toiminguid, või kus on ta registrijärgne asukoht, kui üksust haldab juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute ühendus; — koht, kus on ametiasutuse või muu avalik-õigusliku isiku asukoht, kui üksust haldab ametiasutus või muu avalik-õiguslik isik.

1. Liikmesriigid hõlbustavad tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele ja tagavad, et käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad vaidlused, mille pooleks on nende territooriumil asutatud kaupleja, saab esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. 2. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused: a) haldavad ja ajakohastavad veebisaiti, mis pakub pooltele lihtsat juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi käsitlevale teabele ning pakub tarbijatele võimaluse esitada kaebus ja nõutavad lisadokumendid interneti kaudu; b) annavad pooltele nende soovi korral punktis a osutatud teabe püsival andmekandjal; c) vajaduse korral võimaldavad tarbijal esitada kaebuse interneti vahenduseta; d) võimaldavad pooltel vahetada teavet elektrooniliselt või vajaduse korral postiga; e) võtavad menetlusse nii siseriiklikke kui ka piiriüleseid vaidlusi, sealhulgas vaidlusi, mis on hõlmatud määrusega (EL) nr 524/2013, ning f) võtavad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate vaidluste menetlemisel vajalikke meetmeid tagamaks, et isikuandmete töötlemisel järgitakse isikuandmete kaitse eeskirju, mis on sätestatud asjaomase üksuse asukohaliikmesriigi siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse direktiivi 95/46/EÜ. 3. Liikmesriigid võivad täita lõike 1 kohast kohustust, tagades sellise täiendava vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse olemasolu, mis on pädev menetlema kõnealuses lõikes osutatud vaidlusi, mille lahendamiseks ei ole pädev ükski olemasolev vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus. Liikmesriigid võivad nimetatud kohustuse täitmiseks kasutada ka teises liikmesriigis asutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi või piirkondlikke, rahvusvahelisi või üleeuroopalisi vaidluste lahendamise üksusi, kui eri liikmesriikidest pärit kauplejad kuuluvad sama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse alla, ilma et see mõjutaks nende vastutust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega täieliku kaetuse ja neile üksustele juurdepääsu tagamise eest. 4. Liikmesriigid võivad oma äranägemisel lubada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel säilitada või kehtestada menetluseeskirju, mis lubavad neil konkreetse vaidluse menetlemisest keelduda, põhjendusel et: a) tarbija ei püüdnud võtta asjaomase kauplejaga ühendust, et kaebust arutada ja püüda probleemi vahetult kauplejaga lahendada; b) vaidlus on sisutühi või pahatahtlik; c) vaidlust menetleb või on eelnevalt menetlenud teine vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus või kohus; d) nõude väärtus on väiksem või suurem eelnevalt kindlaks määratud rahalisest piirmäärast; e) tarbija ei ole kaebust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele esitanud eelnevalt kindlaks määratud tähtajaks, mida ei tohi kehtestada lühemaks ajaks kui üks aasta alates kuupäevast, kui tarbija esitas kauplejale kaebuse; f) sellist liiki vaidluse menetlemine häiriks tõsiselt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse tõhusat toimimist. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel ei ole kooskõlas tema menetluseeskirjadega võimalik talle esitatud kaebust menetleda, esitab asjaomane üksus kolme nädala jooksul alates kaebuse toimiku laekumisest mõlemale poolele põhjenduse selle kohta, miks ta vaidlust ei menetle. Sellised menetluseeskirjad ei tohi oluliselt halvendada tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, sealhulgas piiriüleste vaidluste korral. 5. Liikmesriigid tagavad, et juhul kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on lubatud kehtestada eelnevalt kindlaks määratud rahalised piirmäärad, et piirata juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, ei kehtestataks nimetatud piirmäärasid sellisel tasemel, et need oluliselt halvendaksid tarbijate juurdepääsu kaebusi menetlevatele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele. 6. Kui kooskõlas lõikes 4 osutatud menetluseeskirjadega ei ole vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel võimalik talle esitatud kaebust menetleda, ei ole liikmesriigid kohustatud tagama, et tarbija saaks oma kaebuse esitada teisele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele. 7. Kui konkreetses majandussektoris tekkivate vaidluste menetlemisega tegelev vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus on pädev menetlema vaidlusi, mille pooleks on kõnealuses sektoris tegutsev kaupleja, kes ei ole kõnealuse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse moodustanud või seda rahastava organisatsiooni või ühenduse liige, siis loetakse liikmesriigi lõike 1 kohane kohustus täidetuks ka kõnealuse kauplejaga seotud vaidluste suhtes.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on piisavalt asjatundlikud, sõltumatud ja erapooletud. See on tagatud siis, kui: a) nendel isikutel on tarbijavaidluste kohtuvälise või kohtuliku lahendamise alal vajalikud teadmised ja oskused, samuti üldine arusaamine õigusteadusest; b) need isikud määratakse ametisse piisavalt pikaks ametiajaks, et tagada nende tegevuse sõltumatus, ning neid ei saa nende ülesannete täitmisest ilma õigustatud põhjenduseta vabastada; c) need isikud ei saa tegevusjuhiseid kummaltki poolelt ega nende esindajatelt; d) neid tasustatakse viisil, mis ei ole seotud menetluse tulemusega; e) nad avaldavad põhjendamatu viivituseta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kõik asjaolud, mis võivad mõjutada nende sõltumatust ja erapooletust või mida võidakse käsitada kui nende sõltumatust ja erapooletust mõjutavatena või millest võib alguse saada huvide konflikt lahendatava vaidluse ühe või teise poolega. Selliste asjaolude avaldamise kohustust tuleb täita kogu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse jooksul. Seda ei kohaldata, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus koosneb ainult ühest füüsilisest isikust. 2. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused kasutavad menetlusi, millega tagatakse, et lõike 1 punktis e osutatud asjaolude esinemisel: a) asendatakse asjaomane füüsiline isik teise füüsilise isikuga, kellele usaldatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse läbiviimine, või, kui see pole võimalik, b) hoidub asjaomane füüsiline isik kõnealuse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse läbiviimisest ja teeb pooltele võimaluse korral ettepaneku esitada vaidlus teisele vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, kes on pädev kõnealust vaidlust menetlema, või, kui see pole võimalik, c) avaldatakse asjaolud pooltele ja asjaomasel füüsilisel isikul lubatakse viia läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ainult juhul, kui pooled ei ole esitanud vastuväidet pärast seda, kui neid on teavitatud asjaoludest ja nende õigusest esitada vastuväide. Käesolev lõige ei piira artikli 9 lõike 2 punkti a kohaldamist. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus koosneb ainult ühest füüsilisest isikust, siis kohaldatakse üksnes käesoleva lõike esimese lõigu punkte b ja c. 3. Kui liikmesriigid otsustavad lubada artikli 2 lõike 2 punktis a osutatud menetluste kasutamist käesoleva direktiivi kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustena, tagavad nad, et lisaks lõigetes 1 ja 5 sätestatud üldistele nõuetele vastavad nimetatud menetlused järgmistele erinõuetele: a) vaidluse lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on ametisse määranud kollegiaalne kogu või nad kuuluvad kollegiaalsesse kogusse, mis koosneb võrdsest arvust tarbijate organisatsioonide esindajatest ja kaupleja esindajatest, ning ametisse määramine toimub läbipaistva menetluse alusel; b) vaidluse lahendamise eest vastutavatele füüsilistele isikutele antakse vähemalt kolmeaastane ametiaeg, et tagada nende tegevuse sõltumatus; c) vaidluste lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud kohustuvad kolme aasta jooksul pärast nende töö lõppemist vaidluste lahendamise üksuses mitte töötama kaupleja, kutseorganisatsiooni või ettevõtjate ühenduse heaks, mille liige kaupleja on; d) vaidluste lahendamise üksusel ei ole hierarhilist või funktsionaalset sidet kauplejaga, ta on selgelt eraldatud kaupleja tegevusüksustest ning tema käsutuses on tema ülesannete täitmiseks piisav eelarve, mis on kaupleja üldeelarvest eraldiseisev. 4. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud on tööle võtnud või neid tasustab ainult kutseorganisatsioon või ettevõtjate ühendus, mille liige kaupleja on, tagavad liikmesriigid, et lisaks lõigetes 1 ja 5 sätestatud üldistele nõuetele on nende käsutuses eraldi sihtotstarbeline eelarve, mis on piisav nende ülesannete täitmiseks. Käesolevat lõiget ei kohaldata, kui asjaomased füüsilised isikud kuuluvad kollegiaalsesse kogusse, mis koosneb võrdsest arvust neid tööle võtnud või tasustava kutseorganisatsiooni või ettevõtjate ühenduse esindajatest ja tarbijate organisatsioonide esindajatest. 5. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustes, kus vaidluse lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud kuuluvad kollegiaalsesse kogusse, on võrdsel arvul tarbijate huvide esindajaid ja kauplejate huvide esindajaid. 6. Lõike 1 punkti a kohaldamisel ergutavad liikmesriigid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi koolitama vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavaid füüsilisi isikuid. Kui selline koolitamine toimub, teostavad pädevad asutused järelevalvet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste poolt loodud koolituskavade üle neile artikli 19 lõike 3 punkti g kohaselt edastatud teabe põhjal.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad oma veebisaitidel, taotluse korral püsival andmekandjal ja muudel viisidel, mida nad asjakohaseks peavad, üldsusele selgelt ja kergesti mõistetavalt kättesaadavaks järgmise teabe: a) kontaktandmed, sealhulgas postiaadress ja e-posti aadress; b) asjaolu, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on artikli 20 lõike 2 kohaselt nimekirja kantud; c) vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavad füüsilised isikud, nende ametisse määramise viis ja ametiaja kestus; d) vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutava füüsilise isiku asjatundlikkus, erapooletus ja sõltumatus, juhul kui ta on tööle võetud või tasustatud ainult kaupleja poolt; e) nende liikmesus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste vaidluste lahendamist, kui see on asjakohane; f) nende pädevusse kuuluvate vaidluste liigid, sealhulgas vajadusel piirmäärad; g) vaidluse lahendamist reguleerivad menetluseeskirjad ja alused, mis võimaldavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel keelduda teatud vaidluse menetlemisest kooskõlas artikli 5 lõikega 4; h) keeled, mida saab kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kaebuste esitamisel ja milles viiakse läbi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus; i) eeskirjade liigid, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus võib vaidluse lahendamise aluseks võtta (nt õigusnormid, õigluse kaalutlused, tegevusjuhendid); j) kõik esialgsed nõuded, mida pooltel võib olla vaja täita, enne kui on võimalik vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust alustada, sealhulgas nõue, et tarbija peaks püüdma probleemi kauplejaga vahetult lahendada; k) poolte võimalus menetlusest loobuda; l) vajaduse korral poolte kantavad kulud, sealhulgas eeskirjad kulude hüvitamise kohta menetluse lõppemisel; m) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse keskmine kestus; n) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemuse õiguslik tagajärg, sealhulgas vajadusel karistused pooltele siduva otsuse mittetäitmise eest; o) vaidluste kohtuvälise lahendamise otsuse täitmise tagamine, kui see on asjakohane. 2. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad oma veebisaitidel, taotluse korral püsival andmekandjal ja muudel viisidel, mida nad asjakohaseks peavad, üldsusele kättesaadavaks tegevuse aastaaruanded. Kõnealused aruanded sisaldavad järgmist teavet nii siseriiklike kui ka piiriüleste vaidluste kohta: a) laekunud vaidluste arv ja nendega seotud kaebuste liigid; b) süstemaatilised või olulised probleemid, mida esineb sageli ja mis põhjustavad tarbijate ja kauplejate vahel vaidlusi; sellele teabele võib lisada soovitusi, kuidas selliseid probleeme tulevikus vältida või lahendada, et tõsta kauplejate standardeid ning hõlbustada teabe ja parimate tavade vahetamist; c) selliste vaidluste määr, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus on keeldunud menetlemast ja artikli 5 lõikes 4 osutatud erinevate keeldumisaluste protsentuaalne jaotus; d) artikli 2 lõike 2 punktis a osutatud menetluste puhul vastavalt tarbija ja kaupleja kasuks tehtud soovituslike või määratud lahenduste ning poolte kokkuleppega lõppenud vaidluste protsentuaalne jaotus; e) vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluste katkestamiste protsentuaalne jaotus ja nende katkestamise põhjused, kui need on teada; f) vaidluste lahendamiseks keskmiselt kulunud aeg; g) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste otsuste täitmise määr (kui see on teada); h) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste koostöö vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste vaidluste lahendamist, kui see on asjakohane.

Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused on tõhusad ja vastavad järgmistele nõuetele: a) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus on mõlemale poolele kättesaadav ja kergesti juurdepääsetav nii interneti vahendusel kui ka interneti vahenduseta, olenemata sellest, kus nad asuvad; b) pooltel on juurdepääs menetlusele, ilma et neid kohustataks kasutama juristi või õigusnõustajat, kuid menetluse ajal ei võeta pooltelt õigust sõltumatule nõustamisele ega võimalust, et neid esindab või abistab kolmas isik menetluse kõikides etappides; c) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus on tarbijaile kättesaadav tasuta või sümboolse menetlustasu eest; d) kaebuse saanud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus teavitab vaidluse pooli sellest kohe pärast kõikide kaebusega seotud asjakohast teavet sisaldavate dokumentide kättesaamist; e) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemused tehakse kättesaadavaks 90 kalendripäeva jooksul alates vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele kaebuse täieliku toimiku laekumise kuupäevast. Väga keerukate vaidluste korral võib vastutav vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus 90 kalendripäevalist ajavahemikku oma äranägemisel pikendada. Pooli teavitatakse kõnealuse ajavahemiku pikendamisest ja eeldatavast ajast, mis on vajalik vaidluse menetlemise lõpetamiseks.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses: a) on pooltel mõistliku ajavahemiku jooksul võimalik väljendada oma seisukohta ja saada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuselt teise poole argumente, tõendeid, dokumente ja fakte,ekspertide seisukohti ja arvamusi ning neid kommenteerida; b) pooli teavitatakse, et neil ei ole kohustust kasutada juristi või õigusnõustajat, kuid nad võivad menetluse igas etapis taotleda sõltumatut nõustamist, olla esindatud kolmanda isiku poolt või saada kolmandalt isikult abi; c) pooli teavitatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tulemusest kirjalikult või püsival andmekandjal, ning neile antakse teada tulemuse aluseks olevad põhjused. 2. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, mille eesmärk on vaidluse lahendamine soovituslikku lahendust sisaldava ettepaneku abil, tagavad liikmesriigid, et: a) pooltel on igal ajal võimalus menetlusest loobuda, kui menetluse teostamise viis neid ei rahulda. Neid teavitatakse sellest õigusest enne menetluse algust. Kui kaupleja kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses on siseriiklike eeskirjadega ette nähtud, kohaldatakse käesolevat punkti ainult tarbija suhtes; b) pooli teavitatakse enne soovitusliku lahendusega nõustumist või selle lahenduse järgimist sellest, et: i) neil on õigus valida, kas nõustuda soovitusliku lahendusega või seda lahendust järgida või mitte; ii) menetluses osalemine ei välista võimalust saada hüvitust kohtumenetluse kaudu; iii) soovituslik lahendus võib erineda õigusnorme kohaldavas kohtus tehtud otsusest; c) pooli teavitatakse enne soovitusliku lahendusega nõustumist või selle lahenduse järgimist sellise nõustumise või järgimise õiguslikust mõjust; d) pooltele antakse enne soovituslikule lahendusele või kokkuleppelahendusele nõusoleku andmist mõistlik järelemõtlemisaeg. 3. Kui kooskõlas siseriikliku õigusega on ette nähtud, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste tulemused muutuvad kauplejale siduvaks, kui tarbija on soovitusliku lahendusega nõustunud, käsitatakse artikli 9 lõiget 2 ainult tarbijale kohalduvana.

1. Liikmesriigid tagavad, et tarbija ja kaupleja vaheline kokkulepe kaebuste esitamise kohta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele ei ole tarbija jaoks siduv, kui selline kokkulepe sõlmiti enne vaidluse tekkimist ning kui sellest tulenevalt jääb tarbija ilma õigusest esitada hagi vaidluse lahendamiseks kohtule. 2. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste puhul, mille eesmärk on vaidluse lahendamine määratud lahenduse abil, võib kõnealune lahendus olla poolte suhtes siduv ainult siis, kui pooli teavitatakse eelnevalt selle lahenduse siduvast iseloomust ning nad on sellega selgesõnaliselt nõus. Kaupleja ei pea väljendama selgesõnalist nõusolekut, kui siseriiklike eeskirjadega on ette nähtud, et lahendused on kauplejate suhtes siduvad.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, mille eesmärk on vaidluse lahendamine tarbijale määratava lahenduse abil: a) olukorras, kus ei tõusetu kohaldatava õiguse küsimust, ei tohi tarbijat määratava lahenduse tulemusel ilma jätta selliste sätetega temale antavast kaitsest, millest ei saa tarbija ja kaupleja hariliku viibimiskoha liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguga kõrvale kalduda; b) olukorras, kus tõusetub kohaldatava õiguse küsimus, kui müügi- või teenuse osutamise lepingule kohaldatav õigus määratakse kindlaks kooskõlas määruse (EÜ) nr 593/2008 artikli 6 lõigetega 1 ja 2, ei tohi tarbijat vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse määratava lahenduse tulemusel ilma jätta selliste sätetega temale antavast kaitsest, millest ei saa tema hariliku viibimiskoha liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguga kõrvale kalduda; c) olukorras, kus tõusetub kohaldatava õiguse küsimus, kui müügi- või teenuse osutamise lepingule kohaldatav õigus määratakse kindlaks kooskõlas lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni artikli 5 lõigetega 1–3, ei tohi tarbijat vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse määratava lahenduse tulemusel ilma jätta tema hariliku viibimiskoha liikmesriigi õiguse kohustuslike eeskirjade kohaselt antavast kaitsest. 2. Käesoleva artikli kohaldamisel määratakse harilik viibimiskoht kindlaks vastavalt määrusele (EÜ) nr 593/2008.

1. Liikmesriigid tagavad, et pooltelt, kes kasutavad vaidluse lahendamisel vaidluse kohtuvälise lahendamise menetlusi, mille tulemus ei ole siduv, ei võeta hiljem asjaomase vaidluse suhtes kohtumenetluse algatamise õigust aegumistähtaegade möödumise tõttu vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluse jooksul. 2. Lõige 1 ei piira sätteid aegumistähtaegade kohta, mis sisalduvad nendes rahvusvahelistes lepingutes, mille osalised liikmesriigid on.

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud kauplejad teavitavad tarbijaid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)est, kelle alla kõnealused kauplejad kuuluvad, kui kõnealused kauplejad kohustuvad või on kohustatud kasutama kõnealuseid üksuseid tarbijatega tekkivate vaidluste lahendamiseks. Kõnealune teave sisaldab asjaomas(t)e vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus(t)e veebisaidi aadressi. 2. Lõikes 1 osutatud teave esitatakse selgesõnalisel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval viisil kaupleja veebisaidil (kui see on olemas) ning vajaduse korral kaupleja ja tarbija vaheliste müügi- või teenuse osutamise lepingute üldtingimustes. 3. Liikmesriigid tagavad, et juhtudel, kui vaidlust tarbija ja nende territooriumil asuva kaupleja vahel ei ole võimalik lahendada vahetult tarbijalt kauplejale esitatud kaebuse alusel, annab kaupleja tarbijale lõikes 1 osutatud teavet, teatades sellest, kas ta kasutab vaidluse lahendamiseks asjakohaseid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi. Nimetatud teave esitatakse paberil või muul püsival andmekandjal.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste puhul, mis tekivad piiriülestest müügi- või teenuse osutamise lepingutest, on tarbijatel võimalik saada abi juurdepääsul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele, kes tegutseb teises liikmesriigis ning on pädev nende piiriülest vaidlust menetlema. 2. Liikmesriigid panevad lõikes 1 osutatud ülesande täitmise kohustuse neis asuvatele Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku keskustele, tarbijaorganisatsioonidele või muule asutusele.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku keskused ja vajaduse korral artikli 14 lõike 2 kohaselt määratud asutused teevad artikli 20 lõikes 4 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja üldsusele kättesaadavaks oma veebisaitidel, esitades lingi asjaomasele komisjoni veebisaidile, ja võimaluse korral oma ruumides püsival andmekandjal. 2. Liikmesriigid julgustavad asjaomaseid tarbijaorganisatsioone ja ettevõtjate ühendusi tegema oma veebisaitidel ja muudel nende poolt asjakohaseks peetavatel viisidel üldsusele kättesaadavaks artikli 20 lõikes 4 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja. 3. Komisjon ja liikmesriigid tagavad teabe asjakohase levitamise selle kohta, kuidas tarbijad võivad juurde pääseda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele käesoleva direktiiviga hõlmatud vaidluste lahendamiseks. 4. Komisjon ja liikmesriigid võtavad kaasnevaid meetmeid, et julgustada tarbijaorganisatsioone ja kutseorganisatsioone liidu ja siseriiklikul tasandil tõstma teadlikkust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja nende menetluste kohta ning edendama vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutuselevõtmist kutsetöötajate ja tarbijate poolt. Kõnealuseid asutusi tuleb julgustada tarbijatelt kaebusi saades andma neile ka teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevate üksuste kohta.

1. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teevad aktiivselt koostööd piiriüleste vaidluste lahendamisel ja vahetavad korrapäraselt parimaid tavasid nii piiriüleste kui ka riigisiseste vaidluste lahendamise kohta. 2. Komisjon toetab ja hõlbustab vaidluste kohtuvälise lahendamise siseriiklike üksuste võrgustumist ning nende parimate tavade ja kogemuste vahetamist ja levitamist. 3. Kui liidus on konkreetses valdkonnas olemas vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustik, mis hõlbustab piiriüleste vaidluste lahendamist, soovitavad liikmesriigid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel, kes menetlevad vaidlusi asjaomases valdkonnas, hakata selle võrgustiku liikmeks. 4. Komisjon avaldab lõikes 3 osutatud võrgustike nimesid ja kontaktandmeid sisaldava nimekirja. Vajaduse korral ajakohastab komisjon kõnealust nimekirja.

1. Liikmesriigid tagavad koostöö vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja tarbijaõigusi käsitlevate liidu õigusaktide täitmise tagamisega tegelevate siseriiklike asutuste vahel. 2. See koostöö hõlmab eelkõige vastastikust teabevahetust seoses konkreetsete ettevõtlussektorite praktikaga, mille kohta tarbijad on korduvalt kaebusi esitanud. See hõlmab ka siseriiklike asutuste poolt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustele tehniliste hinnangute ja teabe andmist, kui sellised hinnangud või teave on konkreetsete vaidluste lahendamiseks vajalik ja on juba olemas. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud koostöö ja vastastikune teabevahetus vastavad direktiivis 95/46/EÜ sätestatud isikuandmete kaitse eeskirjadele. 4. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira nende ameti- ja ärisaladust käsitlevate sätete kohaldamist, mida kohaldatakse tarbijaõigusi käsitlevate liidu õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate siseriiklike asutuste suhtes. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste suhtes kohaldatakse ametisaladuse hoidmise eeskirju või muid samaväärseid konfidentsiaalsuskohustusi, mis on sätestatud nende asukohaliikmesriikide õigusaktides.

1. Liikmesriik määrab pädeva asutuse, kes täidab artiklites 19 ja 20 sätestatud ülesandeid. Liikmesriik võib määrata rohkem kui ühe pädeva asutuse. Kui liikmesriik seda teeb, otsustab ta, milline määratud pädevatest asutustest on komisjonile ühtseks kontaktpunktiks. Liikmesriik teatab komisjonile enda määratud pädevast asutusest või vajadusel pädevatest asutustest, sh ühtsest kontaktpunktist. 2. Komisjon koostab talle lõike 1 kohaselt teatatud pädevate asutuste nimekirja, milles mainitakse ühtset kontaktpunkti, kui see on asjakohane, ja avaldab selle nimekirja Euroopa Liidu Teatajas.

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvad vaidluste lahendamise üksused, kes soovivad olla käesoleva direktiivi kohased vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ja saada artikli 20 lõike 2 kohaselt nimekirja kantud, edastavad pädevale asutusele järgmise teabe: a) nende nimi, kontaktandmed ja veebisaidi aadress; b) teave nende ülesehituse ja rahastamise kohta, sealhulgas teave vaidluste lahendamise eest vastutavate füüsiliste isikute, nende tasu, ametiaja ja nende tööandja kohta; c) nende menetluseeskirjad; d) nende menetlustasu suurus, kui see on asjakohane; e) vaidluste lahendamise menetluste keskmine kestus; f) keel või keeled, milles kaebusi saab esitada ja milles vaidluste lahendamise menetlus läbi viiakse; g) avaldus vaidluste lahendamise menetlusega hõlmatud vaidluste liikide kohta; h) alused, millele tuginedes võib vaidluste lahendamise üksus keelduda teatud vaidluse menetlemisest kooskõlas artikli 5 lõikega 4; i) põhjendatud avaldus selle kohta, kas üksus sobib käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuseks ning vastab II peatükis sätestatud kvaliteedinõuetele. Punktides a–h osutatud andmete muutumise korral teatavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused nendest muutustest põhjendamatu viivituseta pädevale asutusele. 2. Kui liikmesriigid otsustavad lubada artikli 2 lõike 2 punktis a osutatud menetluste kasutamist, tagavad nad, et selliseid menetlusi kasutavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused teatavad pädevale asutusele, lisaks lõikes 1 osutatud teabele ja avaldustele teabe, mis on vajalik selleks, et hinnata nende vastavust täiendavatele erinõuetele sõltumatuse ja läbipaistvuse kohta, mis on sätestatud artikli 6 lõikes 3. 3. Liikmesriigid tagavad, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused edastavad pädevale asutusele iga kahe aasta järel järgmise teabe: a) laekunud vaidluste arv ja nendega seotud kaebuste liigid; b) enne tulemuse saavutamist katkestatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste protsentuaalne jaotus; c) laekunud vaidluste lahendamiseks keskmiselt kulunud aeg; d) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste tulemuste järgimise määr (kui see on teada); e) süstemaatilised või olulised probleemid, mida esineb sageli ja mis põhjustavad tarbijate ja kauplejate vahel vaidlusi. Sellekohasele teabele võib lisada soovitusi, kuidas selliseid probleeme tulevikus vältida või lahendada; f) vajaduse korral hinnang nende koostöö tõhususe kohta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste võrgustikes, mis hõlbustavad piiriüleste vaidluste lahendamist; g) kui see on asjakohane, vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate füüsiliste isikute koolitus vastavalt artikli 6 lõikele 6; h) hinnang üksuse poolt pakutava vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tõhususe kohta ja võimalused selle toimimise parandamiseks.

1. Pädev asutus hindab eelkõige artikli 19 lõike 1 kohaselt saadud teabe alusel, kas temale teatatud vaidluste lahendamise üksused sobivad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvateks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusteks ja vastavad II peatükis ja seda rakendavates siseriiklikes õigusaktides (sealhulgas siseriiklikes sätetes, mis on rangemad kui käesoleva direktiivi nõuded, olles kooskõlas liidu õigusaktidega) esitatud kvaliteedinõuetele. 2. Pädevad asutus koostab lõikes 1 osutatud hindamise põhjal nimekirja kõigist vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest, millest neile on teatatud ja mis vastavad lõikes 1 esitatud tingimustele. Kõnealune nimekiri sisaldab järgmist: a) esimeses lõigus osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimed, kontaktandmed ja veebisaitide aadressid; b) nende menetlustasu suurus, kui see on asjakohane; c) keel või keeled, milles kaebusi saab esitada ja milles vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus läbi viiakse; d) vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusega hõlmatud vaidluste liigid; e) vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse pädevusse kuuluvate vaidluste valdkonnad ja liigid; f) poolte või nende esindajate füüsilise kohalviibimise vajadus, kui see on asjakohane, sh vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse avaldus selle kohta, kas vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust viiakse läbi või saab viia läbi suulise või kirjaliku menetlusena; g) menetluse tulemuse siduv või mittesiduv laad; ning h) alused, millele tuginedes võib vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus keelduda teatud vaidluse menetlemisest kooskõlas artikli 5 lõikega 4. Kõik pädevad asutused edastavad käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud nimekirja komisjonile. Kui pädevale asutusele teatatakse kooskõlas artikli 19 lõike 1 teise lõiguga muudatustest, ajakohastatakse kõnealust nimekirja põhjendamatu viivituseta ja asjakohane teave edastatakse komisjonile. Kui käesoleva direktiivi kohaselt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusena nimekirja kantud vaidluste lahendamise üksus ei vasta enam lõikes 1 osutatud nõuetele, võtab asjaomane pädev asutus selle vaidluste lahendamise üksusega ühendust, teatab nõuded, millele vaidluste lahendamise üksus ei vasta ja nõuab viivitamatut nõuetele vastavuse tagamist. Kui vaidluste lahendamise üksus kolme kuu möödudes ei täida endiselt lõikes 1 osutatud nõudeid, eemaldab pädev asutus vaidluste lahendamise üksuse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud nimekirjast. Kõnealust nimekirja ajakohastatakse põhjendamatu viivituseta ning asjakohane teave edastatakse komisjonile. 3. Kui liikmesriik on määranud rohkem kui ühe pädeva asutuse, edastab artikli 18 lõikes 1 osutatud ühtne kontaktpunkt käesoleva artikli lõikes 2 osutatud nimekirja ja selle ajakohastused komisjonile. Kõnealune nimekiri ja selle ajakohastused seonduvad kõigi asjaomases liikmesriigis asustatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega. 4. Komisjon koostab temale lõike 2 kohaselt teatatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja ja ajakohastab kõnealust nimekirja, kui komisjonile teatatakse muudatustest. Komisjon teeb kõnealuse nimekirja ja selle ajakohastused üldsusele kättesaadavaks oma veebisaidil ja püsival andmekandjal. Komisjon edastab kõnealuse nimekirja ja selle ajakohastused pädevatele asutustele. Kui liikmesriik on määranud kooskõlas artikli 18 lõikega 1 ühtse kontaktpunkti, edastab komisjon kõnealuse nimekirja ja selle ajakohastused ühtsele kontaktpunktile. 5. Pädev asutus teeb lõikes 4 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste konsolideeritud nimekirja üldsusele kättesaadavaks oma veebisaidil, esitades lingi komisjoni asjaomasele veebisaidile. Lisaks teeb pädev asutus kõnealuse konsolideeritud nimekirja üldsusele kättesaadavaks püsival andmekandjal. 6. Pädev asutus avaldab hiljemalt 9. juuliks 2018 ning seejärel iga nelja aasta tagant aruande vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste arengu ja toimimise kohta ja saadab selle komisjonile. Eelkõige tehakse kõnealuses aruandes järgmist: a) nimetatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste parimad tavad; b) tuuakse välja, tuginedes statistikale, puudused, mis takistavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste tööd nii siseriiklike kui ka piiriüleste vaidluste puhul, kui see on asjakohane; c) antakse soovitusi vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste tõhusa ja tulemusliku töö parandamiseks, kui see on asjakohane. 7. Kui liikmesriik on määranud vastavalt artikli 18 lõikele 1 rohkem kui ühe pädeva asutuse, avaldab käesoleva artikli lõikes 6 osutatud aruande artikli 18 lõikes 1 osutatud ühtne kontaktpunkt. Kõnealune aruanne seondub kõigi asjaomases liikmesriigis asutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega.

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse eelkõige artikli 13 alusel vastuvõetud siseriiklike õigusaktide rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ette nähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Määruse (EÜ) nr 2006/2004 lisasse lisatakse järgmine punkt: „20. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63), artikkel 13.”

Direktiivi 2009/22/EÜ I lisasse lisatakse järgmine punkt: „14. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63), artikkel 13.”

1. Hiljemalt 9. juuliks 2015 teatavad liikmesriigid komisjonile: a) vajaduse korral artikli 14 lõike 2 kohaselt määratud asutuste nimed ja kontaktandmed, ning b) artikli 18 lõike 1 kohaselt määratud pädevad asutused, sealhulgas vajadusel ühtne kontaktpunkt. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses teabes. 2. Hiljemalt 9. jaanuariks 2016 edastavad liikmesriigid komisjonile artikli 20 lõikes 2 osutatud esimese nimekirja. 3. Komisjon edastab liikmesriikidele lõike 1 punktis a osutatud teabe.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 9. juuliks 2015. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta hiljemalt 9. juuliks 2019 ja seejärel iga nelja aasta tagant. Kõnealuses aruandes käsitletakse vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste arengut ja kasutamist ning käesoleva direktiivi mõju tarbijatele ja kauplejatele, eelkõige tarbijate teadlikkusele, ja selle kasutuselevõtmise taset kauplejate poolt. Kõnealuse aruandega koos esitatakse vajaduse korral käesoleva direktiivi muutmise ettepanekud.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.