Määrus 1379/2013

1. Kehtestatakse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus („ühine turukorraldus”). 2. Ühine turukorraldus koosneb järgmisest: a) kutseorganisatsioonid; b) turustusnormid; c) tarbijate teavitamine; d) konkurentsieeskirjad; e) turuteave. 3. Ühist turukorraldust täiendatakse välisaspektide osas nõukogu määrusega (EL) nr 1220/2012 (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1026/2012 (8). 4. Ühise turukorralduse rakendamine vastab kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, liidult finantstoetuse saamise tingimustele.

Ühist turukorraldust kohaldatakse käesoleva määruse I lisas loetletud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes, mida turustatakse liidus.

Ühise turukorralduse eesmärgid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (9) artiklis 35.

Ühises turukorralduses juhindutakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 3 sätestatud hea valitsemistava põhimõtetest.

Käesolevas määruses kasutatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 4 osutatud mõisteid, samuti mõisteid, millele on osutatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (10) artiklis 4, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 (11) artiklis 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 (12) artiklites 2 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 (13) artiklis 3. Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „kalapüügitooted”– kalapüügitegevuse tulemusena saadud veeorganismid või neist valmistatud tooted, mis on loetletud I lisas; b) „vesiviljelustooted”– vesiviljelustegevuse tulemusena saadud veeorganismid oma elutsükli mis tahes etapil või neist tehtud tooted, mis on loetletud I lisas; c) „tootja”– füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab tootmisvahendeid kalapüügi- või vesiviljelustoodete hankimiseks eesmärgiga need turule lasta; d) „kalapüügi- ja vesiviljelussektor”– majandussektor, mis hõlmab kõiki kalapüügi- või vesiviljelustoodete tootmis-, töötlemis- ja turustustegevusi; e) „turul kättesaadavaks tegemine”– kalapüügi- või vesiviljelustoote tarnimine liidu turule kaubandustegevuse käigus toote levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks, kas tasu eest või tasuta; f) „turulelaskmine”– kalapüügi- või vesiviljelustoote esmakordselt liidu turul kättesaadavaks tegemine; g) „jaemüük”– toidu käitlemine ja/või töötlemine ning hoiustamine müügikohas või tarnimine lõpptarbijale. Siia kuuluvad jaotusterminalid, toitlustusettevõtjad, tehasesööklad, ametiasutuste toitlustajad, restoranid ja muud samalaadsed toitlustusteenuse osutajad, kauplused, selvehallide jaotuskeskused ja hulgimüügipunktid; h) „eelpakendatud kalapüügi- ja vesiviljelustoode”– kalapüügi- ja vesiviljelustoode, mis on määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punktis e osutatud „müügipakendis toit”.

1. Ühes või mitmes liikmesriigis tegutsevate kalapüügi- või vesiviljelussektori tootjate algatusel võidakse moodustada vastavalt kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid („tootjaorganisatsioonid”), mida tunnustatakse II jao sätete kohaselt. 2. Tootjaorganisatsioonide moodustamisel võetakse asjakohasel juhul arvesse väiketootjate eriolukorda. 3. Võib moodustada tootjaorganisatsiooni, mis kalapüügi- ja vesiviljelussektori ühise tootjaorganisatsioonina esindab nii kalapüügi kui ka vesiviljeluse tegevusalasid.

1. Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid täidavad järgmisi eesmärke: a) oma liikmete majanduslikult elujõulise ja säästva püügitegevuse edendamine täies kooskõlas eelkõige määruses (EL) nr 1380/2013 ja keskkonnaõiguses sätestatud looduskaitsepoliitikaga, võttes samas arvesse sotsiaalpoliitikat ning kui asjaomane liikmesriik nii ette näeb, osalemine ka mere bioloogiliste ressursside majandamises; b) kaubanduslike kalavarude soovimatu saagi vältimine ja vähendamine nii palju kui võimalik ning vajaduse korral sellise saagi võimalikult otstarbekas kasutamine, loomata turgu sellise saagi tarvis, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksem, kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 15; c) kalapüügitoodete jälgitavusele ning selgele ja kõikehõlmavale teabele tarbijate juurdepääsule kaasa aitamine; d) ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamisele kaasa aitamine. 2. Vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid täidavad järgmisi eesmärke: a) oma liikmete vesiviljelusalase säästva tegevuse edendamine, pakkudes neile arenguvõimalusi täies kooskõlas määrusega (EL) nr 1380/2013 ja keskkonnaõigusega, võttes samas arvesse sotsiaalpoliitikat; b) selle kindlustamine, et liikmete tegevus vastab määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 34 osutatud riiklikele strateegiakavadele; c) selle tagada püüdmine, et kalapüügisektorist pärit vesiviljeluses kasutatavad söödatooted pärineksid säästvalt majandatud kalapüügist. 3. Lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkidele täidavad tootjaorganisatsioonid kahte või enamat järgmist eesmärki: a) oma liikmete kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turuleviimise tingimuste parandamine; b) majandusliku tulu suurendamine; c) turgude stabiliseerimine; d) panustamine toiduainetega varustamisse ning toiduainete kvaliteedi ja toiduohutuse kõrgete normide edendamine, panustades seejuures tööhõivesse rannikualadel ja maapiirkondades; e) kalapüügi keskkonnamõju vähendamine, sealhulgas kalapüügivahendite selektiivsuse parandamise meetmete kaudu. 4. Tootjaorganisatsioonid võivad seada endale täiendavaid eesmärke.

1. Artiklis 7 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad tootjaorganisatsioonid rakendada muuhulgas järgmisi meetmeid: a) tootmise kohandamine turunõuetele; b) pakkumise koondamine ja oma liikmete toodete turustamine; c) oma liikmete liidus toodetud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete edendamine mittediskrimineerival viisil, kasutades selleks näiteks sertifitseerimist, eriti päritolunimetusi, kvaliteedimärke, geograafilisi tähiseid, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid ja jätkusuutlikkuse märgiseid; d) liikmete tegevusevastavuse kontroll asjaomase tootjaorganisatsiooni kehtestatud eeskirjadele ning meetmete võtmine selle tagamiseks; e) kutseõppe ja koostööprogrammide edendamine, et ergutada noorte tööleasumist asjaomases sektoris; f) kalapüügi keskkonnamõju vähendamine, sealhulgas kalapüügivahendite selektiivsuse parandamise meetmete kaudu; g) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise edendamine, et parandada turustamist ja hindu; h) kalapüügi- ja vesiviljelustoodete alase teabe tarbijatele hõlpsamini kättesaadavaks tegemine. 2. Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid võivad rakendada ka järgmisi meetmeid: a) oma liikmete püügitegevuse ühine planeerimine ja juhtimine, sõltuvalt mere bioloogiliste ressursside majandamise korraldamisest liikmesriikides, sealhulgas püügitegevuse selektiivsuse parandamise meetmete väljatöötamine ja rakendamine ning pädevate asutuste nõustamine; b) soovimatu saagi vältimine ja miinimumini viimine, osaledes tehniliste meetmete väljatöötamises ja rakendamises, ning kaubanduslike kalavarude soovimatu püügi võimalikult otstarbekas kasutamine, loomata turgu kõnealuse saagi tarvis, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksem, kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 11 või käesoleva määruse artikli 34 lõikega 2, kui see on asjakohane; c) kalapüügitoodete ajutise ladustamise korraldamine kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 30 ja 31. 3. Vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonid võivad rakendada ka järgmisi meetmeid: a) säästva vesiviljeluse edendamine, eelkõige seoses keskkonnakaitse, loomatervise- ja -heaoluga; b) turustatud toodete, sealhulgas esmamüüki käsitleva majandusliku teabe, ja toodanguprognoosi kohta teabe kogumine; c) keskkonnateabe kogumine; d) oma liikmete vesiviljelustegevuse juhtimise kavandamine ning e) erialaste programmide toetamine, et edendada säästvalt toodetud vesiviljelustooteid.

1. Ühes või mitmes liikmesriigis tunnustatud tootjaorganisatsioonide algatusel võidakse moodustada tootjaorganisatsioonide liit. 2. Tootjaorganisatsioonide suhtes kohaldatavaid käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ka tootjaorganisatsioonide liitude suhtes, kui ei ole sätestatud teisiti.

1. Tootjaorganisatsioonide liidud täidavad järgmisi eesmärke: a) artiklis 7 sätestatud liitu kuuluvate tootjaorganisatsioonide eesmärkide tõhusam ja säästvam saavutamine; b) liitu kuuluvatele tootjaorganisatsioonidele ühist huvi pakkuvate tegevuste koordineerimine ja arendamine. 2. Tootjaorganisatsioonide liitudel on õigus saada finantstoetust kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

Ühes või mitmes liikmesriigis tegutsevad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete käitajate algatusel võidakse moodustada tootmisharudevahelisi organisatsioone, mida tunnustatakse II jao kohaselt.

Tootmisharudevahelised organisatsioonid parandavad liidu turul kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kättesaadavaks tegemise koordineerimist ja tingimusi.

Artiklis 12 osutatud eesmärkide saavutamiseks võivad tootmisharudevahelised organisatsioonid rakendada järgmisi meetmeid: a) liidu õigusaktidega vastavuses olevate standardlepingute koostamine; b) liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete edendamine mittediskrimineerival viisil, kasutades selleks näiteks sertifitseerimist, ning eelkõige päritolunimetusi, kvaliteedimärke, geograafilisi tähiseid, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid ja jätkusuutlikkuse märgist; c) liidu või siseriiklikest eeskirjadest karmimate eeskirjade kehtestamine kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise ja turustamise suhtes; d) tootmise ja turuga seotud kvaliteedi, teadlikkuse ja läbipaistvuse parandamine ning erialase ja kutsekoolituse läbiviimine, näiteks seoses kvaliteedi ja jälgitavusega, toiduohutusega ning selleks, et innustada teadusalgatusi; e) teadus- ja turu-uuringute teostamine ning turu toimimise parendamise metoodika arendamine, sealhulgas info-ja kommunikatsioonitehnoloogia abil, ning sotsiaal-majanduslike andmete kogumine; f) teabe jagamine ja uuringute teostamine, mis on vajalikud jätkusuutliku tarne tagamiseks, mis koguselt, kvaliteedilt ja hinnalt vastab turunõuetele ja tarbijate ootustele; g) märkimisväärse toiteväärtusega ja laialdaselt mittetarbitavate, jätkusuutlikus seisundis olevatest kalavarudest pärit liikide propageerimine tarbijate seas; h) liikmete tegevuse vastavuse kontroll asjaomase tootmisharudevahelise organisatsiooni kehtestatud eeskirjadele ning meetmete võtmine selle tagamiseks.

1. Liikmesriigid võivad tootjaorganisatsioonidena tunnustada kõiki kalapüügi- või vesiviljelussektori tootjate algatusel moodustatud rühmi, kes seda tunnustust taotlevad, tingimusel et nad: a) vastavad artiklis 17 sätestatud põhimõtetele ja nende põhimõtete kohaldamiseks vastu võetud eeskirjadele; b) osalevad asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle osal piisavas majandustegevuses, arvestades eelkõige liikmete arvu või turustatava toodangu mahtu; c) on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt juriidilised isikud, on asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil ning nende ametlik peakorter asub seal; d) on suutelised täitma artiklis 7 sätestatud eesmärke; e) järgivad V peatükis osutatud konkurentsieeskirju; f) ei kuritarvita asjaomasel turul valitsevat seisundit ning g) esitavad oma liikmesust, juhtimist ja rahastamisallikaid käsitlevad asjakohased üksikasjad. 2. Tootjaorganisatsioone, keda tunnustati enne 29. detsember 2013, käsitatakse käesoleva määruse kohaldamisel tootjaorganisatsioonidena, kellele käesoleva määruse sätted on siduvad.

Kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, võib anda finantstoetust kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turustamismeetmetele, mille eesmärk on tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude loomine või ümberkorraldamine.

1. Liikmesriigid võivad tootmisharudevaheliste organisatsioonidena tunnustada nende territooriumil asutatud käitajate rühmi, kes seda tunnustust taotlevad, tingimusel et nad: a) vastavad artiklis 17 sätestatud põhimõtetele ja nende põhimõtete kohaldamiseks vastu võetud eeskirjadele; b) esindavad märkimisväärset osa kalapüügi- ja vesiviljelustoodete või nende töötlemisel saadud toodete tootmisest ning töötlemisest või turustamisest või mõlemast; c) ei tegele ise kalapüügi- ja vesiviljelustoodete või nende töötlemisel saadud toodete tootmise, töötlemise või turustamisega; d) on liikmesriigi õiguse kohaselt juriidilised isikud, nad on asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil ning nende ametlik peakorter asub seal; e) on suutelised täitma artiklis 12 sätestatud eesmärke; f) arvestavad tarbijate huvidega; g) ei takista ühise turukorralduse ladusat toimimist ning h) järgivad V peatükis osutatud konkurentsieeskirju. 2. Enne 29. detsember 2013 asutatud organisatsioone võib tunnustada käesoleva määruse kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena, kui nad vastavad asjaomase liikmesriigi hinnangu kohaselt käesoleva määruse sätetele tootmisharudevaheliste organisatsioonide kohta. 3. Tootmisharudevahelisi organisatsioone, keda tunnustati enne 29. detsember 2013, käsitatakse käesoleva määruse kohaldamisel tootmisharudevaheliste organisatsioonidena, kellele käesoleva määruse sätted on siduvad.

Artiklites 14 ja 16 osutatud tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide sisemine toimimine tugineb järgmistele põhimõtetele: a) nende liikmed järgivad organisatsiooni poolt vastu võetud eeskirju seoses kalavarude kasutamise, tootmise ja turustamisega; b) liikmeid ei diskrimineerita, eelkõige rahvuse või asukoha põhjal; c) organisatsiooni rahastamiseks kogutakse finantstoetust selle liikmetelt; d) demokraatlik toimimine, mis võimaldab liikmetel kontrollida oma organisatsiooni ja selle otsuseid; e) tõhusate, hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kehtestamine asjaomase organisatsiooni sise-eeskirjades sätestatud kohustuste täitmatajätmise, eriti finantstoetuse maksmatajätmise eest; f) uute liikmete vastuvõtmise ja liikmete väljaarvamise eeskirjade kindlaksmääramine; g) organisatsiooni toimimiseks vajalike raamatupidamis- ja eelarve-eeskirjade kindlaksmääramine.

1. Liikmesriigid kontrollivad korrapäraselt, kas tootjaorganisatsioonid ja tootmisharudevahelised organisatsioonid vastavad vastavalt artiklites 14 ja 16 sätestatud tunnustamise tingimustele. Mittevastavuse avastamise korral võib tunnustuse kehtetuks tunnistada. 2. Liikmesriik, kus asub eri liikmesriikidest pärit liikmetega tootjaorganisatsiooni või tootmisharudevahelise organisatsiooni või eri liikmesriikides tunnustatud tootjaorganisatsioonide liidu ametlik peakorter, seab sisse halduskoostöö, mis on vajalik asjaomase organisatsiooni või liidu tegevuse kontrollimiseks koostöös teiste asjaomaste liikmesriikidega.

Tootjaorganisatsioon, mille liikmed on eri liikmesriikide kodanikud, või eri liikmesriikides tunnustatud tootjaorganisatsioonide liit täidab oma ülesandeid nii, et see ei piira nende sätete kohaldamist, millega reguleeritakse kalapüügivõimaluste jaotamist liikmesriikide vahel vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artiklile 16.

1. Selleks, et tagada vastavalt artiklites 14 ja 16 sätestatud tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise tingimuste täitmine, võib komisjon teostada kontrolle ning vajaduse korral nõuda, et liikmesriik tunnistaks tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustuse kehtetuks. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile elektrooniliselt kõik tunnustuse andmise või kehtetuks tunnistamise otsused. Komisjon teeb kogu sellise teabe üldsusele kättesaadavaks.

1. Komisjon võtab vastu rakendusaktid seoses järgnevaga: a) tähtajad ja menetlused ning avalduste vorm seoses tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamisega vastavalt artiklitele 14 ja 16 või sellise tunnustuse kehtetuks tunnistamisega vastavalt artiklile 18; b) vorm, tähtajad ja menetlused, mida liikmesriigid peavad järgima, teatades komisjonile artikli 20 lõike 2 kohaselt kõik tunnustuse andmise või kehtetuks tunnistamise otsused. Punkti a alusel vastu võetud rakendusakte kohandatakse asjakohasel juhul väikesemahulise kalapüügi ja vesiviljeluse eripärale. 2. Lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriik võib tootjaorganisatsiooni siseselt kokkulepitud eeskirjad muuta kohustuslikuks organisatsiooni mittekuuluvatele tootjatele, kes turustavad üht või mitut toodet valdkonnas, kus tootjaorganisatsioon on esindav, tingimusel et: a) tootjaorganisatsioon on asutatud vähemalt ühe aasta eest ja seda käsitatakse ühes liikmesriigis tootmist ja turustamist esindavana, hõlmates vajaduse korral väikesemahulist ja rannalähedast kalapüüki, ning organisatsioon esitab pädevatele riiklikele asutustele vastava taotluse; b) laiendatavad eeskirjad käsitlevad artikli 8 lõike 1 punktides a, b ja c, artikli 8 lõike 2 punktides a ja b ning artikli 8 lõike 3 punktides a-e sätestatud tootjaorganisatsioonide meetmeid; c) järgitakse V peatükis osutatud konkurentsieeskirju. 2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse kalapüügisektori tootjaorganisatsiooni esindavana, kui tema osa asjaomase toote turustatud kogustest eelneval aastal on vähemalt 55 % valdkonnas, mille suhtes on tehtud ettepanek eeskirju laiendada. 3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse vesiviljelussektori tootjaorganisatsiooni esindavana, kui tema osa asjaomase toote turustatud kogustest eelneval aastal on vähemalt 40 % valdkonnas, mille suhtes on tehtud ettepanek eeskirju laiendada. 4. Tootjaorganisatsioonidesse mittekuuluvatele tootjatele laiendatavaid eeskirju kohaldatakse ajavahemikul 60 päevast 12 kuuni.

1. Liikmesriik võib mõned tootmisharudevahelise organisatsiooni kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused muuta teatavas valdkonnas või teatavates valdkondades kohustuslikuks ettevõtjatele, kes ei kuulu kõnealusesse organisatsiooni, tingimusel et: a) tootmisharudevaheline organisatsioon hõlmab vähemalt 65 % igast vähemalt kahest järgnevast tegevusest: asjaomase toote tootmine, töötlemine või turustamine eelneva aasta jooksul liikmesriigi asjaomases valdkonnas või vastavates valdkondades, ning organisatsioon esitab pädevatele riiklikele asutustele vastava taotluse; ning b) muudele ettevõtjatele laiendatavad eeskirjad käsitlevad artikli 13 punktides a–g sätestatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide meetmeid ega kahjusta asjaomase liikmesriigi või liidu teisi ettevõtjaid. 2. Eeskirjade laiendamise võib muuta siduvaks kõige rohkem kolmeks aastaks, ilma et see piiraks artikli 25 lõike 4 kohaldamist.

Eeskirjade laiendamisel organisatsiooni mitteliikmetele vastavalt artiklitele 22 ja 23 võivad asjaomased liikmesriigid otsustada, et organisatsiooni mitteliikmed on kohustatud tasuma tootjaorganisatsioonile või tootmisharudevahelisele organisatsioonile täielikult või osaliselt kulud, mis selle liikmed on tasunud ja mis seonduvad mitteliikmetele laiendatud eeskirjade kohaldamisega.

1. Liikmesriigid teavitavad komisjoni eeskirjadest, mille nad kavatsevad muuta artiklite 22 ja 23 kohaselt teatava valdkonna või teatavate valdkondade kõigile tootjatele või ettevõtjatele siduvaks. 2. Komisjon võtab vastu otsuse, millega antakse luba lõikes 1 osutatud eeskirjade laiendamiseks, kui: a) on järgitud artiklite 22 ja 23 sätteid; b) on järgitud V peatükis osutatud konkurentsieeskirju; c) laiendamine ei ohusta vaba kaubandust ning d) ei ohustata ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamist. 3. Ühe kuu jooksul pärast teate saamist võtab komisjon vastu otsuse, andes eeskirjade laiendamiseks loa või sellest keeldudes, ning teatab sellest liikmesriikidele. Kui komisjon ei ole teinud otsust ühe kuu jooksul pärast teate saamist, loetakse, et komisjon on andnud loa eeskirjade laiendamiseks. 4. Eeskirjade lubatud laiendamist võib jätkuvalt kohaldada pärast esialgse tähtaja möödumist, sealhulgas vaikimisi kokku leppides ilma loa selgesõnalise pikendamiseta, tingimusel et asjaomane liikmesriik on vähemalt üks kuu enne sellise esialgse tähtaja möödumist teatanud komisjonile täiendavast kohaldamisajast ning komisjon on andnud selliseks täiendavaks kohaldamiseks loa või ei ole väljendanud sellele vastuseisu ühe kuu jooksul alates sellise teate kättesaamisest.

Komisjon võib teostada kontrolli ja tunnistada eeskirjade laiendamise loa kehtetuks, kui ta leiab, et mõni loa andmise tingimustest ei ole täidetud. Komisjon teatab loa kehtetuks tunnistamisest liikmesriikidele.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid artikli 25 lõikes 1 sätestatud teate vormi ja menetlemise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Iga tootjaorganisatsioon esitab oma pädevatele riiklikele asutustele heakskiitmiseks tootmis- ja turustamiskava vähemalt peamiste turustatavate liikide kohta. Selliste tootmis- ja turustamiskavade eesmärk on saavutada artiklites 3 ja 7 sätestatud eesmärgid. 2. Tootmis- ja turustamiskava sisaldab: a) püütud või kasvatatud liikide tootmisprogrammi; b) turustusstrateegiat, millega soovitakse pakutav kogus ja kvaliteet turunõuetele vastavaks kohandada; c) tootjaorganisatsiooni võetavaid meetmeid artiklis 7 sätestatud eesmärkide täitmiseks; d) ennetavaid erimeetmeid selliste liikide tarnete reguleerimiseks, millega aasta jooksul on tavaliselt turustusraskusi; e) karistusi, mida rakendatakse liikmete suhtes, kes rikuvad asjaomase kava rakendamiseks tehtud otsuseid. 3. Tootmis- ja turustamiskava kiidavad heaks pädevad riiklikud asutused. Pärast kava heakskiitmist hakkab tootjaorganisatsioon seda viivitamata rakendama. 4. Tootjaorganisatsioonid võivad tootmis- ja turustamiskava muuta ning sellisel juhul esitatakse see heakskiitmiseks pädevatele riiklikele asutustele. 5. Tootjaorganisatsioon koostab aastaaruande oma tootmis- ja turustamiskava kohase tegevuse kohta ja esitab selle oma pädevatele riiklikele asutustele heakskiitmiseks. 6. Tootjaorganisatsioonid võivad saada finantstoetust tootmis- ja turustamiskavade koostamiseks ja rakendamiseks kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused. 7. Liikmesriigid teostavad kontrolle selle tagamiseks, et tootjaorganisatsioonid täidaksid käesolevas artiklis sätestatud kohustusi. Mittevastavuse avastamise korral võib tunnustuse kehtetuks tunnistada.

1. Komisjon võtab vastu rakendusaktid: a) artiklis 28 osutatud tootmis- ja turustamiskava vormi ja ülesehituse kohta; b) menetluse ja tähtaegade kohta, mida tootjaorganisatsioonid peavad järgima artiklis 28 osutatud tootmis- ja turustamiskava esitamisel ning mida liikmesriigid peavad järgima kõnealuse kava heakskiitmisel. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Kalapüügisektori tootjaorganisatsioonid võivad saada finantstoetust II lisas loetletud kalapüügitoodete ladustamiseks, kui: a) on täidetud tulevases liidu õigusaktis, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, sätestatud ladustamisabi tingimused; b) tooted on turule lastud kalapüügisektori tootjaorganisatsioonide poolt ning neile ei ole artiklis 31 osutatud käivitushinnaga ostjat leitud; c) tooted vastavad artikli 33 kohaselt kehtestatud ühistele turustusnormidele ja on inimtoiduks piisavalt kvaliteetsed; d) tooted stabiliseeritakse või neid töödeldakse ning ladustatakse mahutites või sumpades külmutamise (laeva pardal või maismaal asuvates rajatistes), soolamise, kuivatamise, marineerimise või vajaduse korral keetmise ja pastöriseerimise teel, olenemata sellest, kas sellega kaasneb fileerimine, tükeldamine või asjakohasel juhul pea eemaldamine; e) tooted viiakse hiljem laost uuesti turule inimtoiduks; f) tooted jäävad lattu vähemalt viieks päevaks.

1. Enne iga aasta algust võib kalapüügisektori tootjaorganisatsioon II lisas loetletud kalapüügitoodete puhul teha ettepaneku artiklis 30 osutatud ladustamismehhanismi käivitushinna kohta. 2. Käivitushind ei ületa 80 % kõnealuse toote kaalutud keskmisest hinnast, mis on registreeritud asjaomase tootjaorganisatsiooni tegevusvaldkonnas käivitushinna kehtestamise aastale vahetult eelnenud kolme aasta jooksul. 3. Käivitushinna kindlaksmääramisel võetakse arvesse järgmist: a) tootmise ja nõudluse suundumused; b) turuhindade stabiliseerimine; c) turgude lähendamine; d) tootjate sissetulekud; e) tarbijate huvid. 4. Oma territooriumil tunnustatud tootjaorganisatsioonide ettepanekute analüüsi järel määravad liikmesriigid kindlaks tootjaorganisatsioonide kohaldatavad käivitushinnad. Kõnealused hinnad kehtestatakse lõigetes 2 ja 3 osutatud tingimuste kohaselt. Hinnad tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid artikli 31 lõike 4 kohaselt liikmesriikide poolt käivitushindade avaldamise vormi kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 43 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist, võib I lisas loetletud ja inimtoiduks mõeldud kalapüügitoodete suhtes, sõltumata nende päritolust (liidu päritolu või imporditud), kehtestada ühised turustusnormid. 2. Lõikes 1 osutatud normid võivad olla seotud toodete kvaliteedi, mõõdu, massi, pakendi, esitusviisi või märgistamisega ning eelkõige järgnevaga: a) turustuskõlblik miinimumsuurus, mis kehtestatakse parimaid olemasolevaid teaduslikke nõuandeid arvestades; sellised turustuskõlblikud miinimummõõdud vastavad asjakohasel juhul määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 10 osutatud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudele; b) konservide spetsifikaadid, kooskõlas säilitamistingimuste ja rahvusvaheliste kohustustega. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamine ei piira järgmiste õigusaktide kohaldamist: a) määrus (EÜ) nr 178/2002; b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 (14); c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 853/2004 (15); d) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 854/2004 (16); e) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004 (17); f) nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008 (18) ning g) määrus (EÜ) nr 1224/2009.

1. Inimtoiduks ette nähtud tooteid, mille suhtes on kehtestatud ühised turustusnormid, võib liidu turul kättesaadavaks teha üksnes kõnealuste normide kohaselt. 2. Kõiki lossitud kalapüügitooteid, sealhulgas ühistele turustusnormidele mittevastavaid tooteid, võib kasutada muuks otstarbeks kui otseselt inimtoiduks, näiteks kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, toidu lisaainete, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamiseks.

1. Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamist, võib käesoleva määruse I lisa punktides a, b, c ja e osutatud ning liidus turustatavaid kalapüügi- ja vesiviljelustooteid nende päritolust või turustusviisist olenemata lõpptarbijale või toitlustusettevõttele müügiks pakkuda ainult siis, kui asjaomasel märgistusel või etiketil esitatakse: a) liigi tootenimetus ja selle teaduslik nimi; b) tootmismeetod, eelkõige järgmiste sõnadega: „… püütud …” või „… püütud mageveekogust …” või „… kasvatatud …”; c) piirkond, kust toode on püütud või kus see on kasvatatud ning kalapüügil kasutatud püügivahendi liik, mis on sätestatud käesoleva määruse III lisa I veerus; d) teave selle kohta, kas toode on sulatatud; e) minimaalne säilivuskuupäev, kui see on asjakohane. Punktis d sätestatud nõue ei kehti järgmise suhtes: a) lõpptootes esinevad koostisosad; b) toit, mille puhul külmutamine on tootmisprotsessis tehnoloogiliselt vajalik etapp; c) määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jao kohaselt tervisekaitse eesmärgil eelnevalt külmutatud kalapüügi- ja vesiviljelustooted; d) kalapüügi- ja vesiviljelustooted, mis on sulatatud enne suitsutamist, soolamist, küpsetamist, marineerimist, kuivatamist või nendest protsessidest koosnevat töötlemist. 2. Pakendamata kalapüügi- ja vesiviljelustoodete kohta võib lõikes 1 loetletud kohustusliku teabe esitada jaemüügil kaubandusteabe abil, nagu näiteks stendid või plakatid. 3. Kui lõpptarbijale või toitlustusasutusele pakutakse müügiks samadest liikidest eri tootmismeetoditega toodetud segatoodet, märgitakse segatoote iga osa tootmismeetod. Kui lõpptarbijale või toitlustusettevõttele pakutakse müügiks segatoodet, mis koosneb samadest liikidest, mis on püütud eri piirkondadest või kasvatatud eri riikides, märgitakse piirkond vähemalt nimetatud segu koguseliselt kõige suurema osa kohta ning lisatakse märge, et tooted on püütud eri piirkondadest või kasvatatud eri riikides. 4. Liikmesriik võib vabastada lõikes 1 osutatud nõuetest vahetult kalalaevadelt tarbijatele müüdavad väikesed tootekogused, tingimusel et nende väärtus ei ületa määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 58 lõikes 8 osutatud ostuväärtust. 5. Selliseid kalapüügi- ja vesiviljelustooteid, mis ise või mille pakendid on märgistatud enne 13. detsembrit 2014 ning mis ei vasta käesoleva artikli nõuetele, võib turustada kuni varude lõppemiseni.

Pärast liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerimist esitab komisjon hiljemalt 1. jaanuariks 2015 Euroopa Parlamendile ja nõukogule teostatavusaruande võimaluste kohta seoses kalapüügi- ja vesiviljelustoodete ökomärgise süsteemiga, käsitledes eelkõige sellise süsteemi loomist kogu liidus kehtiva süsteemina ja miinimumnõuete kehtestamist, et liikmesriigid saaksid liidu ökomärgist kasutada.

1. Artikli 35 lõike 1 kohaldamisel koostavad ja avaldavad liikmesriigid oma territooriumil heakskiidetud tootenimetuste loetelu koos nende teaduslike nimedega. Loetelus esitatakse: a) iga liigi teaduslik nimi vastavalt FishBase teabesüsteemile või vajaduse korral vastavalt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ASFIS andmebaasile; b) tootenimetus: i) liigi nimi asjaomase liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes; ii) vajaduse korral muu nimi, mis on kohalikult või piirkondlikult heakskiidetud või lubatud. 2. Kui kala on teise toidu koostisosa, võib kõik kalaliigid määratleda „kalaks”, tingimusel et sellise toidu nimetus ja esitusviis ei viita konkreetsele liigile. 3. Liikmesriigi vastuvõetud tootenimetuste loetelu muudatustest teatatakse viivitamata komisjonile, kes teavitab sellest teisi liikmesriike.

1. Artikli 35 lõike 1 punkti c kohane märge püügi- või tootmispiirkonna kohta hõlmab järgmist teavet: a) merest püütud kalapüügitoodete puhul FAO püügipiirkondade loetellu kuuluva alapiirkonna või rajooni nimi kirjalikult ja sellise piirkonna nimi tarbijale arusaadavas sõnastuses või kaart või piktogramm, millel on näidatud kõnealune piirkond või erandina kõnealusest nõudest nende kalapüügitoodete puhul, mis on püütud mujal kui Kirde-Atlandi piirkonnas (FAO püügipiirkond 27) ning Vahemere ja Musta mere piirkonnas (FAO püügipiirkond 37), FAO püügipiirkonna nimi; b) mageveekogust püütud kalapüügitoodete puhul viide päritoluveekogule liikmesriigis või kolmandas riigis, kust kõnealune toode pärineb; c) vesiviljelustoodete puhul viide liikmesriigile või kolmandale riigile, kus kõnealune toode saavutas vähemalt poole oma lõplikust massist või asus vähemalt poole oma kasvatamisperioodist või, karploomade puhul, kus toode läbis viimase vähemalt kuuekuulise kasvatus- või viljelusetapi. 2. Lisaks lõikes 1 osutatud teabele võivad ettevõtjad märkida täpsema püügi- või tootmispiirkonna.

1. Lisaks artikli 35 kohaselt nõutud kohustuslikule teabele võib vabatahtlikult esitada järgmist teavet, tingimusel et see on selge ja ühene: a) kalapüügi- või vesiviljelustoodete püügikuupäev; b) kalapüügitoodete lossimise kuupäev või teave sadama kohta, kus tooted lossiti; c) üksikasjalikum teave kalapüügivahendi alaliigi kohta vastavalt III lisa teisele veerule; d) merel püütud kalapüügitoodete puhul üksikasjad riigi kohta, mille lipu all kõnealused tooted püüdnud laev sõidab; e) keskkonnateave; f) eetilist või sotsiaalset laadi teave; g) andmed tootmismeetodite ja -tavade kohta; h) andmed toote toiteväärtuse kohta. 2. Osa või kogu artikli 35 lõikes 1 loetletud teabe esitamisel võib kasutada QR-koodi. 3. Vabatahtlikku teavet ei esitata nii, et see vähendaks märgistusel või etiketil kohustusliku teabe jaoks ette nähtud pinda. 4. Ei lisata vabatahtlikku teavet, mida ei ole võimalik kontrollida.

ELi toimimise lepingu artikli 101 lõikes 1 ja artiklis 102 osutatud kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis seonduvad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise või turustamisega, kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikleid 101–106 ja nende rakendussätteid.

1. Olenemata käesoleva määruse artiklist 40 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 tootjaorganisatsioonide selliste kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis seonduvad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise või müügi või ühiste seadmete kasutamisega kõnealuste toodete ladustamiseks, käitlemiseks või töötlemiseks, ja mis: a) on vajalikud ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamiseks; b) ei kohusta kehtestama ühesuguseid hindu; c) ei põhjusta liidu turgude mis tahes vormis jaotamist; d) ei välista konkurentsi ning e) ei kõrvalda konkurentsi kõnealuste toodete olulise osa suhtes; 2. Olenemata käesoleva määruse artiklist 40 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikli 101 lõiget 1 tootmisharudevaheliste organisatsioonide selliste kokkulepete, otsuste ja tegevuste suhtes, mis: a) on vajalikud ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamiseks; b) ei kohusta kohaldama kindlaksmääratud hinda; c) ei põhjusta liidu turgude mis tahes vormis jaotamist; d) ei kohalda teiste kaubanduspartneritega tehtavate võrdväärsete tehingute suhtes teistsuguseid tingimusi, pannes neid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda; e) ei kõrvalda konkurentsi kõnealuste toodete olulise osa suhtes ning f) ei loo konkurentsipiiranguid, mis ei ole hädavajalikud ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks.

1. Komisjon: a) kogub, analüüsib ja levitab tarneahelas majandusalast teavet ja teadmisi liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu kohta, arvestades rahvusvahelist konteksti; b) pakub praktilist tuge tootjaorganisatsioonidele ja tootmisharudevahelistele organisatsioonidele, et paremini koordineerida teabevahetust turul osalevate ettevõtjate ja töötlejate vahel; c) jälgib regulaarselt hindu liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarneahelas ning analüüsib turusuundumusi; d) teeb sihtotstarbelisi turu-uuringuid ning kehtestab hinnakujundust käsitlevate uuringute metoodika. 2. Lõike 1 rakendamiseks võtab komisjon järgmisi meetmeid: a) liidu õiguse kohaselt kogutud ning kalapüügi- ja vesiviljelustooteid käsitleva olemasoleva teabe kättesaadavuse hõlbustamine; b) turuteabe, näiteks hinnauuringute, turuanalüüside ja -uuringute kõigile sidusrühmadele ja üldsusele kättesaadavaks tegemine juurdepääsetaval ja arusaadaval viisil, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 45/2001 (19) ei tulene teisiti. 3. Liikmesriigid toetavad lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamist.

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Määruse (EÜ) nr 1184/2006 artikkel 1 asendatakse järgmisega: „Artikkel 1 Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklite 101–106 ja artikli 108 lõigete 1 ja 3 kohaldatavusega ELi toimimise lepingu I lisas loetletud toodete, välja arvatud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1234/2007 (*1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1379/2013 (*2) hõlmatud tooted, tootmise või nendega kauplemise suhtes. (*1) Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 299, 16.11.2007, lk 1)." (*2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1).” "

Määrust (EÜ) nr 1224/2009 muudetakse järgmiselt: 1) artikli 57 lõikesse 1 lisatakse järgmised laused: „Liikmesriigid kontrollivad normidele vastavust. Kontrolle võib teostada kõikidel turustusetappidel ja vedamise ajal.”; 2) artikli 58 lõiget 5 muudetakse järgmiselt: a) punkt g asendatakse järgmisega: „g) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (*3) artikliga 35 ette nähtud teave tarbijatele; (*3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000 (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1).”;" b) punkt h jäetakse välja.

Määrus (EÜ) nr 104/2000 tunnistatakse kehtetuks. Artiklit 4 kohaldatakse siiski kuni 12. detsembrini 2014. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Jätkuvalt kohaldatakse eeskirju, millega kehtestatakse ühised turustusnormid, eelkõige nõukogu määrust (EMÜ) nr 2136/89 (20), nõukogu määrust (EMÜ) nr 1536/92 (21), nõukogu määrust (EÜ) nr 2406/96 (22) ning muid ühiste turustusnormide kohaldamiseks vastu võetud eeskirju, näiteks komisjoni määrust (EMÜ) nr 3703/85 (23).

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise tulemuste kohta.

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014, välja arvatud IV peatükki ja artiklit 45, mida kohaldatakse alates 13. detsembrist 2014.