Määrus 1380/2013

1. Ühine kalanduspoliitika hõlmab: a) mere bioloogiliste ressursside kaitset ning selliseid ressursse ammutava kalapüügi ja selleks vajaliku laevastiku majandamist; b) ühise kalanduspoliitika rakendamist toetavate turu- ja finantsmeetmete kontekstis magevee bioloogilisi ressursse, vesiviljelust ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemist ja turustamist. 2. Ühine kalanduspoliitika hõlmab lõikes 1 osutatud tegevusi juhul, kui neid teostatakse: a) liikmesriikide territooriumil, kus kohaldatakse ELi toimimise lepingut, b) liidu vetes, sh kolmanda riigi lipu all sõitvatel või seal registreeritud kalalaevadel, c) liidu kalalaevadel liidu vetest väljaspool või d) liikmesriikide kodanike poolt, ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust.

1. Ühine kalanduspoliitika tagab selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega. 2. Ühises kalanduspoliitikas kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid. Selleks, et saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja hoida kalavarude populatsioonide biomass maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel, saavutatakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr võimaluse korral 2015. aastaks ning seejärel järk-järgult, laienedes kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks. 3. Ühises kalanduspoliitikas rakendatakse kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini, ning püütakse tagada seda, et vesiviljeluses ja püügitegevuses välditaks merekeskkonna seisundi halvendamist. 4. Ühise kalanduspoliitikaga antakse panus teaduslike andmete kogumisse. 5. Ühise kalanduspoliitikaga eelkõige: a) kaotatakse järg-järgult tagasiheide, igal üksikjuhul eraldi ja võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatut saaki ja ning tagades järk-järgult saagi lossimise; b) vajaduse korral kasutatakse soovimatut saaki parimal viisil ära, loomata turgu kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudest väiksemale saagile; c) luuakse tingimused majanduslikult elujõulisemale ja konkurentsivõimelisemale kalapüügi- ja kalatöötlemissektorile ning maismaal toimuvale kalapüügiga seotud tegevusele; d) nähakse ette meetmed laevastike püügivõimsuse kohandamiseks püügivõimalustega, mis vastavad lõikele 2, et saavutada majanduslikult elujõulised laevastikud, kasutamata ülemäära mere bioloogilisi ressursse; e) edendatakse liidus säästvat vesiviljelust, et toetada toiduga varustatust ja kindlustatust ning tööhõivet; f) toetatakse rahuldava elatustaseme saavutamist nende hulgas, kes sõltuvad püügitegevusest, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaal-majanduslikke aspekte; g) panustatakse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tõhusasse ja läbipaistvasse siseturgu ning võrdsete tingimuste tagamisse liidus turustatavatele kalapüügi- ja vesiviljelustoodetele; h) võetakse arvesse nii tarbijate kui ka tootjate huvisid; i) edendatakse rannapüüki, võttes arvesse sotsiaal-majanduslikke aspekte; j) tagatakse kooskõla liidu keskkonnaalaste õigusaktidega, eelkõige eesmärgiga saavutada 2020. aastaks hea keskkonnaseisund, nagu on sätestatud direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 1, ja liidu muude poliitikavaldkondadega.

Ühises kalanduspoliitikas juhindutakse järgmistest hea valitsemistava põhimõtetest: a) vastutuse selge määratlemine liidu, piirkonna, riigi ja kohalikul tasandil; b) piirkondliku eripära arvesse võtmine piirkondliku lähenemisviisi abil; c) meetmete võtmine parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal; d) pikaajaline perspektiiv; e) haldusalane kulutõhusus; f) sidusrühmade, eelkõige nõuandekomisjonide asjakohane kaasamine kõikidel etappidel kontseptsioonist kuni meetmete rakendamiseni; g) lipuriigi esmavastutus; h) kooskõla liidu muude poliitikavaldkondadega; i) asjakohane mõjuhinnangute kasutamine; j) kooskõla ühise kalanduspoliitika sise- ja välismõõtme vahel; k) andmete käsitlemise läbipaistvus kooskõlas kehtivate õiguslike nõuetega ning eraelu, isikuandmete kaitse ja konfidentsiaalsuseeskirjade nõuetekohane austamine; andmete kättesaadavus asjakohastele teadusasutustele, teistele asutustele, kellel on teadus- või majandamisalane huvi, ja muudele kindlaksmääratud lõppkasutajatele.

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „liidu veed”– liikmesriikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed, v.a ELi toimimise lepingu II lisas loetletud territooriumidega külgnevad veed; 2) „mere bioloogilised ressursid”– kasutusel ja saadaval olevad merevees elavad liigid, sealhulgas anadroomsed ja katadroomsed liigid nende merevees elamise ajal; 3) „magevee bioloogilised ressursid”– kasutusel ja saadaval olevad magevees elavad liigid; 4) „kalalaev”– laev, mille seadmestik on ette nähtud mere bioloogiliste ressursside kasutamiseks ärilisel eesmärgil, või hariliku tuuni mõrd; 5) „liidu kalalaev”– liikmesriigi lipu all sõitev ja liidus registreeritud kalalaev; 6) „kalalaevastiku koosseisu arvamine”– kalalaeva registreerimine liikmesriigi kalalaevaregistris; 7) „maksimaalne jätkusuutlik saagikus”– kõrgeim teoreetiline tasakaalustatud saak, mida saab kalavarust püsivalt keskmiselt välja püüda olemasolevate keskmiste keskkonnatingimuste juures ilma taastootmisprotsessi märkimisväärselt mõjutamata; 8) „ettevaatusprintsiibil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele” ÜRO kalavarude kokkuleppe artikli 6 tähenduses– lähenemine, mille kohaselt ei tohiks piisavate teadusandmete puudumist kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata meetmeid sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning sihtliiki mittekuuluvate liikide ja nende elukeskkonna kaitseks; 9) „ökosüsteemipõhine lähenemisviis kalavarude majandamisele”– integreeritud lähenemisviis kalavarude majandamisele ökoloogiliselt asjakohastes piirides, mis püüab korraldada looduslike ressursside kasutamist, võttes arvesse kalapüüki ja muud inimtegevust ning säilitades samas nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka bioloogilised protsessid, mis on vajalikud mõjutatud ökosüsteemi asualade koosseisu, struktuuri ja funktsioneerimise kaitseks, võttes arvesse teadmisi ja ebaselgeid aspekte seoses ökosüsteemi biootiliste, abiootiliste ja inimestega seotud komponentidega; 10) „tagasiheide”– saak, mis lastakse merre tagasi; 11) „väikese mõjuga kalapüük”– selektiivsete kalapüügiviiside kasutamine, millel on väike kahjulik mõju mereökosüsteemidele ja/või mis võib tekitada vähe heitgaase; 12) „selektiivne kalapüük”– kalapüük, mille puhul kasutatakse püügimeetodeid või püügivahendeid, millega püütakse püügioperatsioonide käigus sihipäraselt organisme suuruse või liigi järgi, võimaldades vältida või vigastamata vabaks lasta sihtliiki mittekuuluvaid isendeid; 13) „kalastussuremus”– määr, mille ulatuses eemaldatakse püügitegevuse käigus teatava aja jooksul varust biomass ja üksikud isendid; 14) „varu”– mere bioloogiline ressurss teataval majandamisalal; 15) „püügi piirnorm”– vastavalt vajadusele kas koguseline piirnorm kalavaru või kalavarude rühma püügiks teataval ajavahemikul, mil sellise kalavaru või kalavarude rühma suhtes kehtib lossimiskohustus, või koguseline piirnorm kalavaru või kalavarude rühma püügiks teataval ajavahemikul, mil lossimiskohustus ei kehti; 16) „kaitse piirväärtused”– kalavaru populatsiooni parameetrite (biomass või kalastussuremus) väärtused, mida kasutatakse kalapüügi majandamisel, näiteks lubatava bioloogilise riski või soovitud saagikustaseme kindlaksmääramisel; 17) „kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõt”– merevees elavate liikide mõõt, arvestades küpsust, mis on kehtestatud liidu õigusega ja millest väiksema mõõdu puhul rakendatakse piiranguid või stiimuleid, mille eesmärk on vältida nende püüki püügitegevuse käigus; selline mõõt asendab vajaduse korral lossitava saagi alammõõdu; 18) „ohututes bioloogilistes piirides kalavarud”– kalavarud, mille puhul on väga tõenäoline, et nende hinnanguline kudekarja biomass eelmise aasta lõpus on suurem kui biomassi piirangu piirväärtus (Blim) ja nende hinnanguline kalastussuremus eelmisel aastal on väiksem kui kalastussuremuse piirväärtus (Flim); 19) „kaitseabinõu”– ettevaatusmeede, mis on mõeldud soovimatu asjade käigu vältimiseks; 20) „tehniline meede”– meede, millega reguleeritakse väljapüügi liigilist koostist ja suuruse järgi jaotumist ning püügitegevuse mõju ökosüsteemi osadele, kehtestades püüniste kasutamise ja ehituse tingimused ning püügipiirkondadele juurdepääsu piirangud; 21) „püügikoormus”– kalalaeva võimsus korrutatuna püügil oldud päevade arvuga; kalalaevade rühma püügikoormus on rühma kõigi laevade püügikoormuste summa; 22) „otsese majandamishuviga liikmesriik”– liikmesriik, kellel on huvi kalapüügivõimaluste või kalapüügi vastu asjaomase liikmesriigi majandusvööndis, või Vahemere puhul huvi avamerel toimuva traditsioonilise kalapüügi vastu; 23) „ülekantavad püügikontsessioonid”– tühistatav kasutamisõigus teatavale osale kalapüügivõimalustest, mis on liikmesriigile eraldatud või nõukogu määruse (EÜ) nr 1967/2006 (18) artikli 19 kohaselt liikmesriigi poolt kehtestatud majandamiskavadega ette nähtud ning mida õiguse omanik tohib edasi anda; 24) „püügivõimsus”– laeva tonnaaž brutotonnides (GT) ja võimsus kilovattides (kW), nagu on määratletud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2930/86 (19) artiklites 4 ja 5; 25) „vesiviljelus”– veeorganismide kasvatamine või viljelemine võtete abil, mis on välja töötatud kõnealuste organismide tootmiseks suuremas ulatuses, kui looduslik keskkond seda võimaldab; veeorganismid kuuluvad füüsilise või juriidilise isiku vara hulka kogu kasvatus- või viljelusetapi jooksul kuni saagi kogumiseni, viimane kaasa arvatud; 26) „kalalaevatunnistus”– nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (20) artikli 4 punktis 9 määratletud tunnistus; 27) „kalapüügiluba”– määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 4 punktis 10 määratletud luba; 28) „püügitegevus”– kalade otsimine, püügivahendite vettelaskmine, paigaldamine, vedamine ja haalamine, saagi pardale võtmine, ümberlaadimine, pardal hoidmine, pardal töötlemine, kalade ja kalapüügitoodete üleandmine, sumpadesse paigutamine, nuumamine ja lossimine; 29) „kalapüügitooted”– püügitegevuse tulemusena saadud veeorganismid või nendest valmistatud tooted; 30) „käitaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes käitab ettevõtet või kellele kuulub ettevõte, mille tegevus on seotud kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmise, töötlemise, turustamise, levitamise ning jaemüügi mis tahes etapiga; 31) „tõsine rikkumine”– asjakohases liidu õiguses, sealhulgas nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 (21) artikli 42 lõikes 1 ja määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 määratletud rikkumine; 32) „teaduslike andmete lõpptarbija”– asutus, mis on kalandussektori andmete teaduslikust analüüsist huvitatud teadus- või majandamisalase huvi tõttu; 33) „lubatud kogupüügi ülejääk”– lubatud kogupüügi see osa, mida rannikuriik ei püüa ja mille tagajärjel jääb individuaalsete kalavarude üldine kasutamise tase alla sellise taseme, mis võimaldab varudel taastuda, ja mille puhul hoitakse püütavate liikide populatsioone üle parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele põhineva soovitava taseme; 34) „vesiviljelustooted”– mis tahes vesiviljeluse tulemusena saadud veeorganismid oma elutsükli mis tahes etapil või nendest tehtud tooted; 35) „kudekarja biomass”– määratud aja jooksul sigimises osalevate teatavasse kalavarusse kuuluvate kalade (sealhulgas isas- ja emaskalad ja poegimise teel paljunevad kalad) hinnanguline mass; 36) „segapüük”– püük, milles leidub rohkem kui ühte liiki kalu ning need erinevad liigid püütakse tõenäoliselt sama püügioperatsiooni käigus; 37) „säästva kalapüügi partnerluslepingud”– kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mille eesmärk on saada vastutasuks liidu rahalise hüvitise eest, mis võib hõlmata valdkondlikku toetust, juurdepääs vetele ja varudele, et kasutada säästval viisil osa mere bioloogiliste ressursside ülejäägist. 2. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi geograafiliste piirkondade geograafilisi määratlusi: a) „Põhjameri”– ICESi (22) IV ja IIIa püügipiirkonnad; b) „Läänemeri”– ICESi IIIb, IIIc ja IIId püügipiirkonnad; c) „loodepiirkonna veed”– ICESi V (välja arvatud Va ja üksnes Vb liidu veed), VI ja VII püügipiirkonnad; d) „edelapiirkonna veed”– ICESi VIII, IX ja X (Assooride ümber olevad veed) püügipiirkonnad ja CECAFi püügipiirkonnad (23) 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2.0 (Madeira ja Kanaari saarte ümber olevad veed); e) „Vahemeri”– Vahemere veed 5°36’ läänepikkusjoonest ida pool; f) „Must meri”– GFCMi (Vahemere üldine kalanduskomisjon) geograafiline allpiirkond vastavalt resolutsioonile GFCM/33/2009/2.

1. Liidu kalalaevadel on vetele ja varudele võrdne juurdepääsuõigus kõikides liidu vetes, v.a lõigetes 2 ja 3 osutatud veed, mille suhtes kohaldatakse III osa kohaselt vastu võetud meetmeid. 2. Liikmesriigid võivad oma suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates, lähtejoonest kuni 12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes kuni 31. detsembrini 2022 kehtestada piirangud, mille kohaselt lubatakse kalapüügiga tegeleda üksnes kalalaevadel, mis tavapäraselt püüavad kala kõnealustele vetele lähedase ranniku sadamatest, ilma et see piiraks kokkuleppeid, mis on sõlmitud muude liikmesriikide lipu all sõitvate liidu kalalaevade vahel olemasolevate naabrussuhete raames, ning I lisas esitatud korda, millega kehtestatakse igale liikmesriigile geograafilised vööndid muude liikmesriikide rannikuvetes, kus püügitegevus toimub, ning määratakse liigid, mida nimetatud tegevus hõlmab. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt seatud piirangutest. 3. Asjaomased liikmesriigid võivad ELi toimimise lepingu artikli 349 esimeses lõigus 1 osutatud liidu äärepoolseimate piirkondade lähtejoonest kuni 100 meremiili kaugusele ulatuvates vetes kuni 31. detsembrini 2022 kehtestada piirangud, mille kohaselt lubatakse kalapüügiga tegeleda üksnes kalalaevadel, mis on registreeritud kõnealuste territooriumite sadamates. Selliseid piiranguid ei kohaldata liidu laevade suhtes, mis tavapäraselt püüavad kala kõnealustes vetes, kui nimetatud laevad ei ületa seal tavapäraselt rakendatavat püügikoormust. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt seatud piirangutest. 4. Meetmed, mida kohaldatakse pärast lõigetes 2 ja 3 sätestatud korra kehtivuse lõppu, võetakse vastu hiljemalt 31. detsembriks 2022.

1. Artiklis 2 sätestatud ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks seoses mere bioloogiliste ressursside kaitse ja säästva kasutamisega võtab liit vastu artiklis 7 sätestatud kaitsemeetmed. 2. Komisjon konsulteerib käesoleva määruse rakendamisel asjakohaste nõuandvate organite ja asjakohaste teadusasutustega. Kaitsemeetmete vastuvõtmisel võetakse arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnilisi ja majandusnõuandeid, mis võivad vajaduse korral hõlmata kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee ning muude nõuandvate organite koostatud aruandeid, nõuandekomisjonidelt saadud nõuandeid ja liikmesriikide ühiseid soovitusi kooskõlas artikliga 18. 3. Liikmesriigid võivad teha koostööd meetmete vastuvõtmiseks vastavalt artiklitele 11, 15 ja 18. 4. Liikmesriigid kooskõlastavad omavahelist tegevust enne siseriiklike meetmete vastuvõtmist vastavalt artikli 20 lõikele 2. 5. Erijuhtudel, eelkõige seoses Vahemere piirkonnaga, võib liikmesriikidel olla õigus võtta ühise kalanduspoliitika valdkonnas vastu õiguslikult siduvaid õigusakte, sealhulgas kaitsemeetmeid. Vajaduse korral kohaldatakse artiklit 18.

1. Mere bioloogiliste ressursside kaitseks ja säästvaks kasutamiseks võib võtta muu hulgas järgmisi meetmeid: a) mitmeaastased kavad vastavalt artiklitele 9 ja 10; b) eesmärgid, mis käsitlevad varude kaitset ja säästvat kasutamist, ning seotud meetmed kalapüügiga merekeskkonnale avaldatava mõju minimeerimiseks; c) meetmed kalalaevade püügivõimsuse kohandamiseks olemasolevate püügivõimalustega; d) stiimulid, sealhulgas sellised majanduslikku laadi stiimulid nagu püügivõimalused, et edendada püügimeetodeid, mis aitavad kaasa selektiivsemale kalapüügile, soovimatu saagi võimalikult suurele vältimisele ja vähendamisele ning sellisele kalapüügile, millel on väike mõju mere ökosüsteemile ja kalavarudele; e) kalapüügivõimaluste kindlaksmääramist ja eraldamist käsitlevad meetmed; f) meetmed artikli 15 eesmärkide saavutamiseks; g) kalavarude kaitseks kehtestatavad alammõõdud; h) alternatiivset tüüpi kalapüügitehnika ning püügi selektiivsust suurendavate või püügitegevusega merekeskkonnale avaldatavat negatiivset mõju minimeerivate püügivahenditega tehtavad katseprojektid; i) artikli 11 kohaselt vastu võetud meetmed, mis on vajalikud liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks; j) lõikes 2 osutatud tehnilised meetmed. 2. Tehnilised meetmed hõlmavad muu hulgas järgmist: a) püügivahendite omadused ja nende kasutamise eeskirjad; b) püüniste konstruktsiooninõuded, sh: i) selektiivsust parandavad või ökosüsteemile avaldatavat negatiivset mõju minimeerivad muudatused või lisaseadmed; ii) ohustatud ja kaitstud liikide tahtmatut püüki ja muud soovimatut püüki vähendavad muudatused ja lisaseadmed; c) teatavate püüniste kasutamise ja püügitegevuse piiramine või keelamine teatavatel aladel või teatavatel ajavahemikel; d) nõue katkestada kalalaevade püügitegevus kindlal alal kindlaksmääratud minimaalseks ajavahemikuks, et kaitsta ajutiselt ühte kohta koonduvaid ohustatud liike, kudevaid kalu, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu ja muid haavatavaid mereressursse; e) erimeetmed kalapüügiga mere bioloogilisele mitmekesisusele ja mere ökosüsteemidele avaldatava negatiivse mõju minimeerimiseks, sealhulgas meetmed soovimatu saagi võimalikult suurel määral vältimiseks ja vähendamiseks.

1. Liit püüab olemasolevaid kaitsealasid nõuetekohaselt arvesse võttes rajada kaitstavad alad, võttes aluseks nende bioloogilise tundlikkuse, sealhulgas alad, kus on olemas selged tõendid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate kalade suure kontsentratsiooni kohta, ning kudemispaigad. Sellistel aladel võib püügitegevus olla piiratud või keelatud, et aidata kaasa vee-elusressursside ja mereökosüsteemide kaitsele. Liit jätkab täiendava kaitse pakkumist olemasolevatele bioloogiliselt tundlikele aladele. 2. Selleks määravad liikmesriigid võimaluse korral kindlaks sobivad alad, mis võivad moodustada osa ühtsest võrgustikust ning valmistavad vajaduse korral ette artikli 18 lõike 7 kohased ühised soovitused, et komisjon esitaks kooskõlas ELi toimimise lepinguga ettepaneku. 3. Komisjonil võib olla õigus rajada mitmeaastase kava raames selliseid bioloogiliselt tundlikke kaitstavaid alasid. Kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–6. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kaitstavate alade kohta korrapäraselt aruandeid.

1. Esmajärjekorras võetakse vastu mitmeaastased kavad, mis põhinevad teadus-, tehnika- ja majandusnõuannetel ning sisaldavad kalavarude taastamiseks ja säilitamiseks kaitsemeetmeid, mis on kõrgemal maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest vastavalt artikli 2 lõikele 2. 2. Kui artikli 2 lõikes 2 osutatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega seotud eesmärke ei ole ebapiisavate andmete tõttu võimalik kindlaks määrata, nähakse mitmeaastaste kavadega ette ettevaatusprintsiibil põhinevale lähenemisviisile tuginevad meetmed, mis tagavad vähemalt asjaomaste varude samaväärse kaitsetaseme. 3. Mitmeaastased kavad hõlmavad kas: a) ühte liiki või b) segapüügi puhul või kui varude dünaamikad on omavahel seotud, mitme varu koospüüki asjaomases geograafilises piirkonnas, võttes arvesse teadmisi kalavarude, kalapüügi ja mereökosüsteemide vastastikuse mõju kohta. 4. Mitmeaastastes kavades sisalduvad meetmed ja nende rakendamise ajakavad on proportsionaalsed taotletavate eesmärkide ja sihtidega ning kavandatud ajaraamistikuga. Enne meetmete lisamist mitmeaastastesse kavadesse võetakse arvesse nende tõenäolist majanduslikku ja sotsiaalset mõju. 5. Mitmeaastased kavad võivad sisaldada konkreetseid ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil põhinevaid kaitse-eesmärke ja -meetmeid, mis käsitlevad segapüügi eriprobleeme kavaga hõlmatud ja mitme varuga seotud artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisel siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et püügi selektiivsust ei õnnestu suurendada. Vajaduse korral sisaldab mitmeaastane kava mõne nimetatud kavaga hõlmatud varu suhtes konkreetseid alternatiivseid kaitsemeetmeid, mis tuginevad ökosüsteemipõhisele lähenemisviisile.

1. Vajaduse korral ja ELi toimimise lepingu kohaseid vastavaid pädevusi piiramata, hõlmab mitmeaastane kava: a) reguleerimisala, mis hõlmab varusid, püüki ja ala, mille suhtes mitmeaastast kava rakendatakse; b) eesmärke, mis on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja artiklite 6 ja 9 asjakohaste sätetega; c) koguseliselt väljendatud eesmärke, näiteks kalastussuremuse määrasid ja/või kudekarja biomassi; d) koguseliselt väljendatud eesmärkide saavutamise täpset ajaraamistikku; e) kaitse piirväärtusi, mis on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega; f) artiklis 15 esitatud eesmärkide saavutamiseks võetavate tehniliste ja kaitsemeetmete eesmärke ning soovimatu saagi võimalikult suurel määral vältimiseks või vähendamiseks võetavate meetmete eesmärke; g) kaitseabinõud, et tagada koguseliselt väljendatud eesmärkide täitmine, ja vajaduse korral parandusmeetmeid, sealhulgas olukorras, kus andmete halvenev kvaliteet või kättesaadavus ohustab kalavaru jätkusuutlikkust. 2. Mitmeaastane kava võib hõlmata ka: a) muid kaitsemeetmeid, eelkõige meetmeid tagasiheite järkjärguliseks kaotamiseks, võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, või kalapüügiga ökosüsteemile avaldatava negatiivse mõju minimeerimiseks, mida tuleb vajaduse korral täiendavalt kirjeldada kooskõlas artikliga 18; b) koguseliselt väljendatavaid näitajaid mitmeaastase kava eesmärkide saavutamise edusammude korrapäraseks seireks ja hindamiseks; c) vajaduse korral konkreetseid eesmärke anadroomsete ja katadroomsete liikide elutsükli sellel etapil, mil nad elavad magevees. 3. Mitmeaastases kavas nähakse ette selle läbivaatamine pärast esimest järelhindamist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduslike nõuannete muutumist.

1. Liikmesriikidel on õigus võtta vastu kaitsemeetmeid, mis ei mõjuta teiste liikmesriikide kalalaevu ja mida kohaldatakse nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes ja mis on vajalikud, et täita nende kohustused, mis tulenevad direktiivi 2008/56/EÜ artikli 13 lõikest 4, direktiivi 2009/147/EÜ artiklist 4 või direktiivi 92/43/EMÜ artiklist 6, eeldusel et kõnealused meetmed on kooskõlas käesoleva määruse artiklis 2 sätestatud eesmärkidega, täidavad asjaomaste liidu õigusaktide, mida meetmetega on kavas rakendada, eesmärki, ning on vähemalt sama ranged kui liidu õigusest tulenevad meetmed. 2. Kui liikmesriik („algatav liikmesriik”) leiab, et lõikes 1 osutatud kohustuste täitmiseks tuleb vastu võtta meetmeid ja teistel liikmesriikidel on otsene majandamisalane huvi selliste meetmetega mõjutatud kalapüügi suhtes, on komisjonil õigus taotluse korral võtta vastu sellised meetmed artikli 46 kohaste delegeeritud õigusaktidega. Sel eesmärgil kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–4 ja 6 mutatis mutandis. 3. Algatav liikmesriik annab komisjonile ja teistele otsese majandamishuviga liikmesriikidele asjakohast teavet vajalike meetmete kohta, sealhulgas nende vajalikkuse, meetmeid toetavate teaduslike tõendite ja nende rakendamise üksikasjade ning jõustamise kohta. Algatav liikmesriik ja teised otsese majandamishuviga liikmesriigid võivad esitada artikli 18 lõikes 1 osutatud ühise soovituse kuue kuu jooksul alates piisava teabe andmisest. Komisjon võtab meetmed vastu kolme kuu jooksul pärast täieliku taotluse saamist, võttes arvesse kõiki kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid. Kui kõik liikmesriigid ei saavuta kokkulepet komisjonile esimese lõike kohaselt esitatava ühise soovituse osas esimeses lõigus ettenähtud tähtaja jooksul või kui ühist soovitust ei peeta lõikes 1 osutatud nõuetega ühilduvaks, võib komisjon esitada ettepaneku kooskõlas ELi toimimise lepinguga. 4. Erandina lõikest 3 võtab komisjon lõikes 3 osutatud ühise soovituse puudumisel meetmed vastu kiireloomulistel juhtudel. Kiireloomulistel juhtudel vastu võetavad meetmed piirduvad vaid nendega, mille puudumisel on ohus lõikes 1 osutatud direktiivide ja liikmesriigi kavatsuste kohaste kaitsemeetmete kasutuselevõtmisega seotud eesmärkide saavutamine. 5. Lõikes 4 osutatud meetmeid kohaldatakse maksimaalselt 12 kuulise ajavahemiku vältel, mida võib pikendada maksimaalselt 12 kuuks, kui kõnealuses lõikes osutatud tingimused on jätkuvalt täidetud. 6. Komisjon hõlbustab asjaomaste liikmesriikide ja teiste kalapüügi suhtes otsese majandamishuviga liikmesriikide koostööd lõigete 2, 3 ja 4 kohaselt vastu võetud meetmete rakendamisel ja jõustamisel.

1. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi ähvardava, tõendamist leidnud tõsise ohuga, võib komisjon liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel võtta kooskõlas artikli 47 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid maksimaalselt kuuekuuliseks ajavahemikuks, et seda ohtu vähendada. 2. Liikmesriik edastab lõikes 1 osutatud taotluse üheaegselt nii komisjonile, teistele liikmesriikidele kui ka asjaomastele nõuandekomisjonidele. Teised liikmesriigid ja nõuandekomisjonid võivad esitada oma kirjalikud märkused seitsme tööpäeva jooksul alates teate kättesaamisest. Komisjon teeb otsuse 15 tööpäeva jooksul alates lõikes 1 osutatud taotluse kättesaamisest. 3. Enne lõikes 1 osutatud viivitamata kohaldatavate rakendusaktide esialgse kohaldamistähtaja lõppu võib komisjon juhul, kui lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, võtta vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid selliste erakorraliste meetmete kohaldamistähtaja pikendamiseks maksimaalselt kuue kuu võrra, mis jõustuvad kohe. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 3 osutatud menetlusega.

1. Kui on tõendeid selle kohta, et mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi ähvardab liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes toimuva püügitegevusega seotud tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht, võib kõnealune liikmesriik võtta vastu erakorralised meetmed ohu vähendamiseks. Sellised meetmed vastavad artiklis 2 sätestatud eesmärkidele ja on sama ranged kui liidu õiguses sätestatud meetmed. Selliste meetmete kohaldamisaeg on maksimaalselt kolm kuud. 2. Kui liikmesriigis vastu võetavad erakorralised meetmed võivad mõjutada teiste liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse sellised meetmed vastu alles pärast seda, kui meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja osas on konsulteeritud komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega. Sellise konsulteerimise eesmärgil võib konsulteeriv liikmesriik seada mõistliku tähtaja, mis ei ole siiski lühem kui üks kuu. 3. Kui komisjon leiab, et käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meede ei ole kooskõlas lõikes 1 sätestatud tingimustega, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

1. Artikli 15 kohaselt teatava kalapüügi suhtes kogu saagi lossimise kohustuse („lossimiskohustus”) kehtestamise hõlbustamiseks võivad liikmesriigid läbi viia katseprojekte, tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele ja võttes arvesse asjakohaste nõuandekomisjonide arvamusi, et põhjalikult uurida kõiki teostatavaid viise kalapüügil soovimatu saagi vältimiseks, minimeerimiseks ja sellele lõpu tegemiseks. 2. Liikmesriigid võivad koostada nn vette tagasiheitmise atlase, mis kajastab vette tagasiheitmise taset igal artikli 15 lõikega 1 hõlmatud kalapüügil.

1. Kogu nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, ja Vahemere puhul ka nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1967/2006 III lisas määratletud alammõõte, ning mis on püütud liidu vetes või liidu kalalaevadega liidu vetest väljaspool asuvates vetes, mis ei kuulu kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla ja sisalduvad allpool esitatud kalapüügi ja geograafiliste piirkondade loetelus, tuleb tuua kalalaeva pardale ja seal hoida, dokumenteerida, lossida ning asjakohasel juhul arvestada kvootidest maha, välja arvatud juhul, kui seda kasutatakse elussöödana, kusjuures järgitakse järgmist ajaraamistikku: a) hiljemalt 1. jaanuarist 2015: — väikese pelaagilise kala, st makrelli, heeringa, hariliku stauriidi, putassuu, hirvkala, anšoovise, hõbekala, sardiini, kilu püük; — suure pelaagilise kala, st hariliku tuuni, mõõkkala, pikkuim-tuuni, suursilm-tuuni, sinise marliini ja valge odanina püük; — ärilise eesmärgiga püük, st moiva, tobiase ja tursiku püük; — lõhe Läänemeres; b) hiljemalt 1. jaanuarist 2015 püüki määratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2017 kõik muud Läänemeres asuvates liidu vetes püügi alla kuuluvad liigid selliste liikide puhul, millele kohaldatakse püügi piirnorme, ent mis ei ole hõlmatud punktiga a; c) hiljemalt 1. jaanuarist 2016 püüki määratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2019 kõik muud liigid: i) Põhjameres: — tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika püük; — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; — hariliku süvameregarneeli püük; ii) loodepiirkonna vetes: — tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika püük; — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; iii) edelapiirkonna vetes: — Norra salehomaari püük; — hariliku merikeele ja atlandi merilesta püük; — merluusi püük; iv) püügi piirnormidega liikide muu püük; d) hiljemalt 1. jaanuarist 2017 püükimääratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2019 kõik muud liigid, mis kuuluvad punktiga a hõlmamata püügi alla Vahemeres, Mustas meres ja kõigis teistes liidu vetes ja väljaspool liitu asuvates vetes, mis ei kuulu kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ilma et see piiraks liidu suhtes kohalduvate rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusaktide, et rakendada liidu õigusega kõnealuseid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas eelkõige käesoleva artikli kohasest lossimiskohustusest tehtavaid erandeid. 3. Kui kõik liikmesriigid, kellel on konkreetse kalapüügi suhtes otsene majandamishuvi, lepivad kokku, et lossimiskohustust tuleks kohaldada muude kui lõikes 1 loetletud liikide suhtes, võivad nad esitada ühise soovituse, mille eesmärk on laiendada lossimiskohustuse kohaldamist sellistele muudele liikidele. Sel eesmärgil kohaldatakse artikli 18 lõikeid 1–6 mutatis mutandis. Sellise ühise soovituse esitamise korral on komisjonil õigus võtta vastu kõnealuseid meetmeid sisaldavaid delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 46. 4. Lõikes 1 osutatud lossimiskohustus ei kehti järgmisele: a) liigid, mille püük on keelatud ja mis on sellistena määratletud ühise kalanduspoliitika valdkonnas vastu võetud liidu õigusaktis; b) liigid, mille kõrge ellujäämise määr on teaduslikult tõestatud, võttes arvesse püügivahendite, püügimeetodite ja ökosüsteemi omadusi; c) vähese tähtsusega eranditega hõlmatud saagid. 5. Lõikes 1 osutatud lossimiskohustuse rakendamise üksikasju täpsustatakse artiklites 9 ja 10 osutatud mitmeaastastes kavades ja vajaduse korral täpsustatakse neid täiendavalt kooskõlas artikliga 18, sealhulgas: a) erisätetes, mis käsitlevad kalapüüki või liike, mille suhtes kehtib lõikes 1 osutatud lossimiskohustus; b) lõike 4 punktis b osutatud liikide lossimiskohustuse suhtes tehtavate erandite kirjelduses; c) sätetes, mis käsitlevad vähese tähtsusega erandeid kuni 5 % ulatuses kõigi lõikes 1 osutatud lossimiskohustusega hõlmatud liikide aastasest kogusaagist. Vähese tähtsusega erandeid kohaldatakse järgmistel juhtudel: i) teaduslikud andmed näitavad, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada, või ii) on vaja vältida ebaproportsionaalselt suuri kulutusi soovimatu saagi käsitlemiseks selliste püügivahendite korral, kus soovimatu saak ühe püügivahendi kohta ei ületa mitmeaastases kavas kehtestatavat teatavat protsenti kõnealuse püügivahendi aastasest kogusaagist. Käesoleva punktiga hõlmatud saake ei arvata asjaomastest kvootidest maha, kuid kõik sellised saagid tuleb täielikult dokumenteerida. Nelja-aastase üleminekuperioodi jooksul suurendatakse käesolevas punktis osutatud aastast kogusaaki: i) kahe protsendi võrra lossimiskohustuse kohaldamise kahe esimese aasta jooksul ja ii) ühe protsendi võrra kahe järgmise aasta jooksul; d) sätetes püügi dokumenteerimise kohta; e) vajaduse korral kalavarude kaitseks alammõõtude kehtestamisega vastavalt lõikele 10. 6. Kui asjaomase kalapüügi suhtes ei ole vastu võetud mitmeaastast kava või määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 18 kohast majandamiskava, on komisjonil õigus võtta käesoleva määruse artikli 18 kohaselt kooskõlas käesoleva määruse artikliga 46 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse käesoleva artikli lõike 5 punktides a-e osutatud täpsustusi sisaldav tagasiheite erikava, mis on ajutine ega kehti kauem kui kolm aastat. Liikmesriigid võivad teha sellise kava koostamisel käesoleva määruse artikli 18 kohaselt koostööd selleks, et komisjon võtaks sellised õigusaktid vastu või esitaks kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega ettepaneku. 7. Kui lõike 5 kohaselt vastu võetud mitmeaastases kavas ega lõike 6 kohaselt vastu võetud tagasiheite erikavas ei ole vastu võetud meetmeid vähese tähtsusega erandi kindlaksmääramiseks, võtab komisjon kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusaktid, mis sätestavad lõike 4 punktis c osutatud vähese tähtsusega erandi, mis lõike 5 punkti c alapuntides i või ii sätestatud tingimuste kohaselt ei ole suurem kui 5 % kõikide selliste liikide aastasest kogusaagist, mille suhtes kohaldatakse lõike 1 kohast lossimiskohustust. Kõnealune vähese tähtsusega erand võetakse vastu nii, et seda kohaldatakse alates asjaomase lossimiskohustuse kohaldamise alguskuupäevast. 8. Erandina lõike 1 kohasest kohustusest arvestada saak asjaomasest kvoodist maha, võib lossimiskohustusega liikide saagi, mis ületab asjaomase varu kvoodi, või nende liikide saagi, mille jaoks liikmesriigil kvooti ei ole, maha arvata sihtliigi kvoodist ulatuses, mis ei ületa 9 % sihtliigi kvoodist. Käesolev säte kehtib üksnes juhul, kui sihtliiki mittekuuluva liigi varu on bioloogiliselt ohututes piirides. 9. Lossimiskohustusega varude suhtes võivad liikmesriigid kasutada paindlikku ühest aastast teise ülekandmist kuni 10 % lubatud lossitavast kogusest. Sellel eesmärgil võib liikmesriik lubada lossida täiendavaid koguseid varust, mille suhtes kohaldatakse lossimiskohustust, tingimusel et sellised kogused ei ületa 10 % kõnealusele liikmesriigile eraldatud kvoodist. Kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklit 105. 10. Noorte mereorganismide kaitse tagamiseks võib kehtestada kalavarude kaitse alammõõdud. 11. Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustusega liikide kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema saagi kasutamise otstarvet piiratakse, välistades otseselt inimtoiduks kasutamise ning lubades sellise kasutuse nagu kalajahu, kalaõli, lemmikloomatoidu, toidu lisaainete, ravimite ja kosmeetikatoodete valmistamine. 12. Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustuseta liikide kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemat saaki ei tohi pardal hoida ja see lastakse viivitamatult merre tagasi. 13. Liikmesriigid tagavad kõikide püügireiside üksikasjaliku ja täpse dokumenteerimise ning piisava suutlikkuse ja vahendid lossimiskohustuse täitmise seireks, kasutades näiteks vaatlejaid, videovalvet ja teisi vahendeid. Seda tehes järgivad liikmesriigid tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

1. Kalapüügivõimalused eraldatakse liikmesriikidele selliselt, et iga kalavaru või kalapüügi puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus. Uute kalapüügivõimaluste eraldamisel võetakse arvesse kõikide liikmesriikide huvisid. 2. Kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt lossimisele ning kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile, tuginedes asjaolule, et esimesel ja järgnevatel aastatel ei ole kõnealuse varu tagasiheide enam lubatud. 3. Kui uued teaduslikud tõendid näitavad, et konkreetsele kalavaru osas kindlaks määratud kalapüügivõimalused on märkimisväärses vastuolus selle varu tegeliku olukorraga, võivad otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada põhjendatud taotluse komisjonile, et komisjon esitaks ettepaneku kõnealuse vastuolu leevendamiseks, järgides artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärke. 4. Kalapüügivõimalused määratakse kindlaks kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkidega ja need järgivad artikli 9 lõike 2 ja artikli 10 lõike 1 punktide b ja c kohaseid koguseliselt väljendatud eesmärke, ajaraamistikku ja marginaale. 5. Meetmed liidu vetes kolmandate riikide kasutada olevate kalapüügivõimaluste kindlaksmääramiseks ja eraldamiseks kehtestatakse kooskõlas ELi toimimise lepinguga. 6. Iga liikmesriik otsustab ise, kuidas jaotada tema lipu all sõitvatele laevadele talle eraldatud kalapüügivõimalusi, mis ei ole hõlmatud ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga, näiteks individuaalsete kalapüügivõimaluste loomisega. Liikmesriik teavitab komisjoni kasutatavast meetodist. 7. Segapüügi puhul kalapüügivõimaluste jaotamisel võtavad liikmesriigid arvesse sellises kalapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist. 8. Liikmesriigid võivad omavahel vahetada neile eraldatud kalapüügivõimalusi või nende osasid, kui nad on sellest eelnevalt teavitanud komisjoni.

Liikmesriigid kasutavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste, nagu osutatud artiklis 16, jaotamisel läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas selliseid, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi. Kasutatavad kriteeriumid võivad muu hulgas hõlmata kalapüügi mõju keskkonnale, nõuete senist täitmist, panust kohalikku majandusse ja varasemaid püügimahte. Liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, tarbides näiteks vähem energiat või kahjustades vähem looduslikke elupaiku.

1. Kui komisjonile on antud õigus, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt kehtestatud mitmeaastases kavas, ning artiklis 11 ja artikli 15 lõikes 6 sätestatud juhtudel, võtta meetmeid delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide abil seoses asjaomases geograafilises piirkonnas kohaldatava liidu kaitsemeetmega, võivad nimetatud meetmetega seotud otsese majandamishuviga liikmesriigid asjaomases kaitsemeetmes ja/või mitmeaastases kavas ette nähtud tähtaja jooksul leppida kokku ühiste soovituste esitamises asjaomaste liidu kaitsemeetmete, mitmeaastaste kavade või tagasiheite erikavade eesmärkide täitmiseks. Komisjon ei võta selliseid delegeeritud õigusakte ega rakendusakte vastu enne liikmesriikide ühiste soovituste esitamise tähtaja möödumist. 2. Lõike 1 kohaldamisel teevad lõikes 1 osutatud meetmetega seotud otsese majandamishuviga liikmesriigid omavahel koostööd ühiste soovituste sõnastamisel. Nad konsulteerivad ka asjaomas(t)e nõuandekomisjoni(de)ga. Komisjon hõlbustab liikmesriikide omavahelist koostööd, muu hulgas vajaduse korral tagades, et asjaomastelt teadusasutustelt on võimalik saada teaduslikku panust. 3. Lõike 1 kohase ühise soovituse esitamise korral võib komisjon võtta vastu nimetatud meetmeid delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide abil, tingimusel et selline soovitus on asjaomase kaitsemeetme ja/või mitmeaastase kavaga kooskõlas. 4. Kui kaitsemeedet kohaldatakse konkreetse kalavaru suhtes, mida jagatakse kolmandate riikidega ja majandatakse mitmepoolsetes kalandusorganisatsioonides või kahe- ja mitmepoolsete lepingute alusel, püüab liit asjaomaste partneritega kokku leppida vajalikud meetmed artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks. 5. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 kohaselt vastu võetavaid kaitsemeetmeid käsitlevad ühised soovitused põhinevad parimail kättesaadavail teaduslikel nõuannetel ning vastavad kõigile järgmistele nõuetele: a) on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega; b) on kooskõlas asjaomase kaitsemeetme reguleerimisala ja eesmärkidega; c) on kooskõlas asjaomase mitmeaastase kava reguleerimisalaga ja aitavad tõhusalt saavutada asjaomase mitmeaastase kavaga ette nähtud eesmärke ja koguseliselt väljendatud sihte; d) on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ette nähtud meetmed. 6. Kui kõik liikmesriigid ei jõua määratud tähtajaks kokkuleppele lõike 1 kohaste ühiste soovituste esitamises komisjonile või kui kaitsemeetmeid käsitlevaid ühiseid soovitusi ei peeta asjaomaste kaitsemeetmete eesmärkide ja koguseliselt väljendatud sihtidega kokkusobivaks, võib komisjon esitada kooskõlas ELi toimimise lepinguga ettepaneku asjakohaste meetmete kohta. 7. Lisaks lõikes 1 osutatud juhtudele võivad geograafiliselt kindlaksmääratud alal kalapüügi vastu otsese majandamishuviga liikmesriigid esitada komisjonile ka ühiseid soovitusi komisjoni meetmete ettepanekute tegemiseks või nende vastuvõtmiseks. 8. Piirkondlikku koostööd täiendava või selle alternatiivse meetodina on liikmesriikidel asjaomases geograafilises piirkonnas kohaldatava liidu kaitsemeetmega, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt kehtestatud mitmeaastase kavaga, õigus võtta ettenähtud tähtaja jooksul meetmeid, millega kõnealust kaitsemeedet täpsustatakse. Asjaomased liikmesriigid teevad selliste meetmete vastuvõtmisel tihedat koostööd. Käesoleva artikli lõikeid 2, 4 ja 5 kohaldatakse mutatis mutandis. Komisjoni kaasatakse ja tema märkusi võetakse arvesse. Liikmesriik võtab oma vastavaid siseriiklikke meetmeid üksnes juhul, kui kõikide asjaomaste liikmesriikidega on jõutud kokkuleppele kõnealuste meetmete sisu suhtes. Kui komisjoni arvates liikmesriigi meede ei vasta asjaomases kaitsemeetmes sätestatud tingimustele, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

1. Liikmesriik võib vastu võtta liidu vete kalavarude kaitsemeetmeid juhul, kui need meetmed vastavad kõigile järgmistele nõuetele: a) on kohaldatavad üksnes asjaomase liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade suhtes või kui püügitegevusega ei tegele kalalaev, siis tema territooriumi osal, mille suhtes kohaldatakse ELi toimimise lepingut, asuvate isikute suhtes; b) on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega; c) on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ette nähtud meetmed. 2. Liikmesriik teavitab kontrolli eesmärgil teisi asjaomaseid liikmesriike lõike 1 kohaselt vastu võetud sätetest. 3. Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud asjakohase teabe avalikkusele kättesaadavaks.

1. Liikmesriik võib kalavarude kaitseks ja majandamiseks ning selleks, et säilitada või parandada mere ökosüsteemide kaitsestaatust, võtta mittediskrimineerivaid meetmeid 12 meremiili kaugusel oma lähtejoonest, tingimusel et liit ei ole kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeid kõnealuse konkreetse ala suhtes ega meetmeid, mis tegeleksid konkreetselt asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks tehtud probleemiga. Liikmesriigi meetmed vastavad artiklis 2 sätestatud eesmärkidele ja on vähemalt sama ranged kui liidu õigusega ettenähtud meetmed. 2. Kui liikmesriigis vastu võetavad kaitse- ja majandamismeetmed võivad mõjutada muude liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse sellised meetmed vastu alles pärast seda, kui komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja asjaomaste nõuandekomisjonidega on konsulteeritud meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja suhtes, milles muuhulgas tõendatakse, et kõnealused meetmed ei ole diskrimineerivad. Sellise konsulteerimise eesmärgil võib konsultatsiooni palunud liikmesriik seada mõistliku tähtaja, mis ei tohi siiski olla lühem kui kaks kuud. 3. Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud asjakohase teabe avalikkusele kättesaadavaks. 4. Kui komisjon leiab, et käesoleva artikli kohaselt võetud meede ei ole kooskõlas lõikes 1 sätestatud tingimustega, võib ta asjakohaselt põhjendades taotleda, et asjaomane liikmesriik muudaks kõnealust meedet või tunnistaks selle kehtetuks.

Liikmesriigid võivad kehtestada ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi. Sellise süsteemiga liikmesriigid loovad ülekantavate püügikontsessioonide registri ja haldavad seda.

1. Liikmesriigid võtavad aja jooksul meetmed oma kalalaevastike püügivõimsuse kohandamiseks oma püügivõimalustega, võttes arvesse suundumusi ja toetudes parimatele teaduslikele nõuannetele, et saavutada püsiv ja alaline tasakaal püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahel. 2. Lõikes 1 osutatud eesmärgi saavutamiseks edastavad liikmesriigid komisjonile iga aasta 31. maiks aruande, mis käsitleb nende kalalaevastike püügivõimsuste ja nende püügivõimaluste vahelist tasakaalu. Ühise lähenemisviisi hõlbustamiseks kogu liidus koostatakse kõnealune aruanne kooskõlas ühiste suunistega, mille komisjon võib välja töötada ja milles esitatakse asjakohased tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud parameetrid. Aruanne sisaldab liikmesriigi laevastiku ja kõikide laevastiku osade püügivõimsuse iga-aastast hinnangut. Aruandes püütakse määrata kindlaks struktuurset liigset püügivõimsust laevastiku osade kaupa ning hinnatakse pikaajalist kasumlikkust laevastiku osade kaupa. Aruanded tehakse avalikkusele kättesaadavaks. 3. Seoses lõike 2 teises lõigus osutatud hindamisega võtavad liikmesriigid analüüsi aluseks oma laevastike püügivõimsuse ja oma püügivõimaluste vahelise tasakaalu. Eraldi hinnangud koostatakse äärepoolseimates piirkondades töötava laevastiku ja üksnes liidu vetest väljaspool töötavate laevade kohta. 4. Kui hinnang näitab selgelt, et püügivõimsus ei ole kalapüügivõimalustega tegelikult tasakaalus, siis liikmesriik koostab ja lisab oma aruandele tegevuskava, milles käsitletakse laevastiku osasid, mille puhul on kindlaks määratud struktuurne liigne püügivõimsus. Tegevuskavas sätestatakse kohandamise eesmärgid ja vahendid tasakaalu saavutamiseks ning selge ajakava selle rakendamiseks. Komisjon koostab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande liikmesriikide laevastike püügivõimsuse ja nende püügivõimaluste vahelise tasakaalu kohta kooskõlas lõike 2 esimeses lõigus osutatud suunistega. Aruanne hõlmab käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud tegevuskavasid. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt 31. märtsiks 2015. Lõikes 2 osutatud aruande koostamata jätmise ja/või käesoleva lõikes esimeses lõigus osutatud tegevuskava rakendamata jätmise korral võidakse proportsionaalselt peatada või katkestada kõnealusele liikmesriigile liidu asjaomase finantsabi andmine laevastiku asjaomasesse osasse või asjaomastesse osadesse investeerimiseks kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused. 5. Laevastiku koosseisust väljaarvamine avaliku sektori toetuse abil ei ole lubatud enne, kui kalalaevatunnistus ja kalapüügiload on kehtetuks tunnistatud. 6. Avaliku sektori toetusel laevastiku koosseisust välja arvatud kalalaevade püügivõimsust ei asendata. 7. Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2014 ei ületa nende laevastike püügivõimsus ühelgi hetkel II lisas sätestatud püügivõimsuse ülempiire.

1. Liikmesriigid korraldavad oma laevastike koosseisu arvamise ja koosseisust väljaarvamise nii, et kasutuselevõetud uus avaliku sektori toetusega hõlmamata püügivõimsus kompenseeritakse vähemalt sama koguse varasema avaliku sektori toetusega hõlmamata püügivõimsuse kõrvaldamise teel. 2. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega sätestatakse rakenduseeskirjad käesoleva artikli kohaldamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Hiljemalt 30. detsember 2018 hindab komisjon laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise korda, võttes arvesse laevastike püügivõimsuse ja eeldatavate püügivõimaluste suhete arenguid, ja teeb vajaduse korral ettepaneku nimetatud korda muuta.

1. Liikmesriigid koguvad omandiõiguste, laevade ja püügivahendite omaduste ning nende lipu all sõitvate liidu kalalaevade tegevuse kohta teavet, mis on vajalik käesoleva määruse kohaselt kehtestatud meetmete haldamiseks. 2. Liikmesriigid esitavad lõikes 1 osutatud teabe komisjonile. 3. Komisjon peab liidu kalalaevade registrit, mis sisaldab talle lõike 2 kohaselt laekuvat teavet. Komisjon võimaldab üldsuse juurdepääsu liidu kalalaevade registrile, tagades samas isikuandmete piisava kaitse. 4. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse tehnilised nõuded lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teabe kogumise, vormi ja edastusviiside kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 47 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid koguvad kooskõlas andmekogumise valdkonnas vastu võetud eeskirjadega bioloogilisi, keskkonnaalaseid, tehnilisi ja sotsiaal-majanduslikke andmeid, mis on vajalikud kalapüügi majandamiseks, haldavad kõnealuseid andmeid ning teevad need kättesaadavaks lõppkasutajatele, sh komisjoni määratud asutustele. Selliste andmete kogumine ja haldamine on kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused, abikõlblik Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kaudu rahastamiseks. Nimetatud andmed võimaldavad eelkõige hinnata: a) kasutatud mere bioloogiliste ressursside seisundit; b) püügitaset ja püügitegevuse mõju mere bioloogilistele ressurssidele ja mere ökosüsteemidele ning c) kalapüügi-, vesiviljelus- ja töötleva sektori sotsiaal-majanduslikku toimimist liidu vetes ja neist väljaspool. 2. Andmete kogumine, haldamine ja kasutamine põhineb järgmistel põhimõtetel: a) täpsus ja usaldusväärsus ning õigeaegne kogumine; b) koordineerimismehhanismide kasutamine, et vältida erinevatel eesmärkidel kogutavate andmete dubleerimist; c) kogutud andmete turvaline säilitamine ja kaitse elektroonilistes andmebaasides ning vajaduse korral nende kättesaadavus avalikkusele, sealhulgas koondtasandil, et tagada konfidentsiaalsus; d) komisjoni või tema määratud asutuste juurdepääs riiklikele andmebaasidele ja töötlemissüsteemidele, mida kasutatakse kogutud andmete olemasolu ja kvaliteedi kontrollimiseks; e) asjakohaste andmete ja nende kogumise meetodite õigeaegne kättesaadavus asutustele, kes on kalandussektori andmete teaduslikust analüüsist huvitatud teadus- või majandamisalase huvi tõttu, ja muudele huvitatud isikutele, välja arvatud olukordades, kus kohaldatava liidu õiguse kohaselt nõutakse kaitset ja konfidentsiaalsust. 3. Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal aruande oma siseriiklike andmekogumisprogrammide rakendamise kohta ja teevad selle avalikkusele kättesaadavaks. Komisjon hindab andmete kogumist käsitlevat aastaaruannet pärast oma teadusliku nõuandva organi ning vajaduse korral piirkondlike kalandusorganisatsioonide (milles liit on lepinguosaline või vaatleja) ja asjakohaste rahvusvaheliste teadusasutustega konsulteerimist. 4. Liikmesriigid tagavad kalapüügi majandamist käsitlevate teaduslike andmete, sealhulgas sotsiaal-majanduslike andmete kogumise ja haldamise koordineerimise riiklikul tasandil. Selleks määravad nad riigi kontaktisiku ja korraldavad igal aastal riiklikul tasandil koordineerimiskoosoleku. Komisjoni teavitatakse riiklikest koordineerimistegevustest ja teda kutsutakse osalema koordineerimiskoosolekutel. 5. Liikmesriigid koordineerivad tihedas koostöös komisjoniga oma andmekogumistegevust sama piirkonna teiste liikmesriikidega ja teevad kõik selleks, et koordineerida oma meetmeid kolmandate riikidega, kellel on sama piirkonna vete suhtes suveräänsed õigused või jurisdiktsioon. 6. Andmeid kogutakse, hallatakse ja kasutatakse kulutõhusal viisil. 7. Kui liikmesriik ei kogu ja/või ei esita andmeid õigeaegselt lõppkasutajatele, siis võidakse proportsionaalselt peatada või katkestada sellele liikmesriigile liidu asjaomase finantsabi andmine kooskõlas tulevase liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 merendus- ja kalanduspoliitika finantstoetuse saamise tingimused.

Komisjon konsulteerib asjakohaste teadusasutustega. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega peetakse vajaduse korral nõu küsimustes, mis on seotud mere elusressursside kaitse ja majandamisega, sealhulgas bioloogiliste, tehniliste, keskkonna-, sotsiaal- ja majandusaspektidega. Teadusasutustega konsulteerimisel võetakse arvesse avalike vahendite nõuetekohast haldamist, et vältida selliste asutuste töö dubleerimist.

1. Liikmesriigid rakendavad kalapüügi- ja vesiviljelusalaseid teadusuuringute ja innovatsiooniprogramme. Nad koordineerivad tihedas koostöös komisjoniga oma kalandusalaseid teadusuuringute, innovatsiooni- ja teaduslike nõuannete programme teiste liikmesriikidega liidu teadusuuringute ja innovatsiooniraamistikus, kaasates vajaduse korral asjaomaseid nõuandekomisjone. Nimetatud tegevust on võimalik rahastada liidu eelarvest kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega. 2. Liikmesriigid tagavad asjaomaste sidusrühmade osalusel, kasutades muu hulgas kättesaadavaid liidu rahalisi vahendeid ja koordineerides omavahel meetmeid, asjakohase pädevuse ja teadusliku nõustamise protsessi kaasatavate inimressursside kättesaadavuse.

1. Mere bioloogiliste ressursside ja merekeskkonna säästva kasutamise, majandamise ning kaitse tagamiseks arendab liit kalandusalaseid välissuhteid kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja poliitikaeesmärkidega ning artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega. 2. Eelkõige liit: a) toetab aktiivselt teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist ning aitab sellele kaasa; b) parandab liidu algatuste poliitilist sidusust, eelkõige keskkonna-, kaubandus- ja arengukoostööalase tegevuse osas, ning tugevdab arengukoostöö ning majandus-, teadus- ja tehnikaalase koostöö kontekstis võetud meetmete sidusust; c) soodustab säästvat püügitegevust, mis on majanduslikult elujõuline ja edendab liidus tööhõivet; d) tagab, et liidu püügitegevus liidu vetest väljaspool põhineb samadel põhimõtetel ja standarditel, mida kohaldatakse liidu õiguse alusel ühise kalanduspoliitika valdkonnas, edendades liidu ja kolmandate riikide käitajatele võrdseid võimalusi; e) edendab ja toetab kõigis rahvusvahelistes valdkondades meetmeid, mis on vajalikud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kaotamiseks; f) edendab piirkondlike kalandusorganisatsioonide järelevalvekomiteede loomist ja tugevdamist, korrapäraseid sõltumatuid tulemuslikkuskontrolle ja asjakohaseid parandusmeetmeid, sealhulgas tõhusaid ja hoiatavaid karistusi, mida tuleb kohaldada läbipaistval ning mittediskrimineerival viisil. 3. Käesoleva osa sätted ei piira ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel vastu võetud erisätete kohaldamist.

1. Liit toetab aktiivselt rahvusvahelisi kalandusorganisatsioone, sh piirkondlikke kalandusorganisatsioone, ja osaleb aktiivselt nende tegevuses. 2. Liidu seisukohad rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides ja piirkondlikes kalandusorganisatsioonides tuginevad parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele, mis tagavad kalavarude majandamise kooskõlas artiklis 2, eelkõige selle lõikes 2 ja lõike 4 punktis b sätestatud eesmärkidega. Liit püüab juhtida piirkondlike kalandusorganisatsioonide tulemuslikkuse parandamist, mis võimaldaks neil paremini kaitsta ja majandada nende pädevusse kuuluvaid mere bioloogilisi ressursse. 3. Liit toetab aktiivselt asjakohaste ja läbipaistvate kalapüügivõimaluste eraldamise mehhanismide väljatöötamist. 4. Liit edendab ka koostööd piirkondlike kalandusorganisatsioonide vahel ja nende regulatiivraamistike ühtsust ning toetab teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist, et tagada nende soovituste põhinemine sellistel teaduslikel nõuannetel.

Liit teeb muu hulgas Euroopa Kalanduskontrolli Ameti („amet”) kaudu koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega, sh piirkondlike kalandusorganisatsioonidega, et tagada meetmete, eelkõige ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisega seotud meetmete parem täitmine, et tagada selliste rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud meetmete range järgimine.

1. Kolmandate riikidega sõlmitavate säästva kalapüügi partnerluslepingutega kehtestatakse õiguslik, keskkonnaalane, majanduslik ja sotsiaalne raamistik liidu kalalaevade püügitegevusele kolmanda riigi vetes. Sellised raamistikud võivad hõlmata: a) vajalike teadus- ning uurimisasutuste väljaarendamist ning toetamist; b) seire-, kontrolli- ja järelevalvesuutlikkust; c) muid suutlikkuse suurendamise elemente, mis on seotud kolmanda riigi säästva kalanduspoliitika väljaarendamisega. 2. Et tagada mere bioloogiliste ressursside ülejäägi säästev kasutamine, püüab liit tagada, et kolmandate riikidega sõlmitavad säästva kalapüügi partnerluslepingud toovad vastastikust kasu liidule ja asjaomasele kolmandale riigile, sealhulgas selle kohalikele elanikele ja kalapüügitööstusele, ning et need aitavad jätkata liidu laevastike tegevust ning seavad eesmärgiks omandada kasutatavast ülejäägist asjakohane osa, mis vastab liidu laevastike huvidele. 3. Tagamaks, et säästva kalapüügi partnerluslepingute alusel kalastavad liidu laevad toimiksid vajaduse korral sarnaselt liidu vetes kalastavatele liidu kalalaevadele kohaldatavate standarditega, püüab liit lisada säästva kalapüügi partnerluslepingutesse asjakohased sätted kala ja kalatoodete lossimiskohustuse kohta. 4. Liidu kalalaevad püüavad ainult lubatud kogupüügi ülejääki, millele on osutatud ÜRO mereõiguste konventsiooni artikli 62 lõigetes 2 ja 3 ning mis on kindlaks tehtud selgel ja läbipaistval viisil parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete ning asjakohase teabe põhjal, mida liit ja kõnealune kolmas riik vahetavad kõnealuste varude kogu lubatud püügikoormuse kohta kõigi laevastike poolt. Piirialade kalavarude või pika rändega kalavarude puhul tuleks olemasolevatele varudele juurdepääsu kindlaksmääramisel võtta nõuetekohaselt arvesse piirkondliku tasandi teadushinnanguid ning piirkondliku kalandusorganisatsiooni võetud kaitse- ja majandamismeetmeid. 5. Liidu kalalaevad ei tohi tegutseda sellise kolmanda riigi vetes, kellega neil on kehtiv säästva kalapüügi partnerlusleping, välja arvatud juhul, kui neil on nimetatud lepingu kohaselt välja antud kalapüügiluba. 6. Liit tagab, et säästva kalapüügi partnerluslepingud sisaldavad selliste lepingute lahutamatu osana erisätet demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kohta. Nimetatud lepingud sisaldavad võimaluse korral ka: a) erisätet, millega keelatakse anda nendes vetes kalastavatele muudele laevastikele soodsamaid tingimusi kui liidu ettevõtjatele, sealhulgas seoses ressursside kaitse, arendamise ja majandamise, rahastamiskorra ning tasude ja õigustega, mis on seotud püügilubade väljastamisega; b) lõikes 5 ettenähtud eeskirjaga seotud ainuõigussätet. 7. Liidu tasandil tehakse jõupingutusi selleks, et jälgida liidu nende kalalaevade tegevust, mis tegutsevad kolmandate riikide vetes väljaspool säästva kalapüügi partnerluslepingute raamistikku. 8. Liikmesriigid tagavad, et nende lipu all sõitvad liidu kalalaevad, kes tegutsevad liidu vetest väljaspool, on võimelised esitama üksikasjalikke ja täpseid dokumente kogu püügitegevuse ja kõigi töötlustoimingute kohta. 9. Lõikes 5 osutatud kalapüügiluba ei anta laevale, mis on liidu kalalaevastiku registrist välja arvatud ja seejärel 24 kuu jooksul uuesti registrisse kantud, välja arvatud juhul, kui selle laeva omanik on esitanud lipuliikmesriigi pädevatele asutustele kõik andmed, mis on vajalikud selleks, et teha kindlaks, et laev tegutses kõnealusel ajavahemikul viisil, mis on täielikult kooskõlas liidu liikmesriigi lipu all sõitvatele laevadele kohaldatavate standarditega. Kui riik, mis andis laevale lipu ajavahemikuks, mil laev ei olnud kantud liidu kalalaevaregistrisse, tunnistati liidu õigusega koostööd mittetegevaks riigiks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemise, selle ärahoidmise ja lõpetamise osas või riigiks, mis võimaldab mere elusressursside mittesäästvat kasutamist, siis antakse selline müügiluba üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et laeva püügitegevus on lõppenud ja omanik võttis viivitamata meetmeid laeva väljaarvamiseks kõnealuse riigi registrist. 10. Komisjon korraldab iga säästva kalapüügi partnerluslepingu protokolli sõltumatud eel- ja järelhindamised ning teeb need Euroopa Parlamendile ja nõukogule kättesaadavaks aegsasti enne, kui ta esitab nõukogule soovituse anda luba läbirääkimiste alustamiseks järgmise protokolli üle. Selliste hindamiste kokkuvõte tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

1. Liit annab kolmandatele riikidele säästva kalapüügi partnerluslepingute raames finantsabi, et: a) katta osa kolmanda riigi vete kalavarudele juurdepääsu kuludest; iga säästva kalapüügi partnerluslepingu või selle protokolli puhul tuleb hinnata liidu laevaomanike makstavat osa kalavarudele juurdepääsu kuludest ja see peab olema õiglane, mittediskrimineeriv ja kooskõlas juurdepääsutingimuste alusel saadavate hüvedega; b) kehtestada haldusraamistik, mis hõlmab vajalike teadus- ja uurimisasutuste loomist ja käigushoidmist, edendab konsulteerimisprotsessi huvirühmadega ning seiret, kontrolli- ja järelevalvesuutlikkust ning muid suutlikkuse suurendamise elemente, mis on seotud kolmanda riigi säästliku kalanduspoliitika arendamisega. sellist finantsabi antakse tingimusel, et konkreetsed tulemused on saavutatud ning et abi täiendab asjaomase kolmanda riigi rakendatavaid arenguprojekte ja -programme ja on nendega kooskõlas. 2. Ühegi säästva kalapüügi partnerluslepingu kohaselt ei tohi valdkondlikuks toetuseks antav finantsabi olla seotud tasudega juurdepääsu eest kalavarudele. Liit nõuab finantsabi raames tehtavate maksete tingimusena konkreetsete tulemuste saavutamist ning jälgib tähelepanelikult tehtavaid edusamme.

1. Kui ühist huvi pakkuvaid kalavarusid kasutavad ka kolmandad riigid, teeb liit koos kõnealuste kolmandate riikidega koostööd, et tagada kõnealuste kalavarude säästev majandamine kooskõlas käesoleva määrusega, eelkõige artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärgiga. Kui ametlikku kokkulepet ei saavutata, teeb liit kõik võimaliku, et saavutada ühtne kord selliste varude püügiks, et teha säästev majandamine võimalikuks, eelkõige seoses artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärgiga, edendades sellega liidu käitajate jaoks võrdseid võimalusi. 2. Kolmandate riikidega ühiste kalavarude säästva kasutamise ja oma laevastike püügitegevuse stabiilsuse tagamiseks püüab liit kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolsed lepingud kalavarude ühiseks majandamiseks, käsitledes sealhulgas vajaduse korral juurdepääsu vetele ja ressurssidele ning sellise juurdepääsu tingimusi, kaitsemeetmete ühtlustamist ning kalapüügivõimaluste vahetamist.

1. Komisjon kehtestab jätkusuutlikkuse edendamiseks ning toiduga kindlustatuse ja varustatuse, majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks säästva vesiviljeluse ühiseid prioriteete ja eesmärke käsitlevad mittesiduvad liidu strateegilised suunised. Sellistes strateegilistes suunistes võetakse arvesse suhtelisi lähtepositsioone ja asjaolude erinevust liidu piires ja luuakse alus mitmeaastastele riiklikele strateegiakavadele ning nende eesmärk on: a) parandada vesiviljelustööstuse konkurentsivõimet ning toetada selle arendamist ja innovatsiooni; b) vähendada halduskoormust ning muuta liidu õiguse rakendamine tõhusamaks ja sidusrühmade vajadustele vastavamaks; c) ergutada majandustegevust; d) mitmekesistada ja parandada ranniku- ja sisemaapiirkondade elukvaliteeti; e) integreerida vesiviljelus mere- ja rannikuala ning sisemaa ruumilise planeerimisega. 2. Liikmesriigid kehtestavad hiljemalt 30. juuni 2014 mitmeaastased riiklikud strateegiakavad vesiviljeluse arendamiseks oma territooriumil. 3. Mitmeaastane riiklik strateegiakava sisaldab liikmesriigi eesmärke ning nende saavutamiseks vajalikke meetmeid ja ajakavasid. 4. Mitmeaastastel riiklikel strateegiakavadel on eelkõige järgmised eesmärgid: a) haldustoimingute lihtsustamine, eriti seoses hindamise, mõju uurimise ja litsentsidega; b) vesiviljelussektoris tegutsevatele käitajatele mõistliku kindlustunde andmine, et nad pääsevad juurde vetele ja muudele aladele; c) keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse näitajad; d) muude võimalike piiriüleste mõjude hindamine, eriti naaberliikmesriikide mere bioloogilistele ressurssidele ja mereökosüsteemidele; e) sünergia loomine riiklike teadusprogrammide vahel ning koostöö tööstuse ja teadusringkondade vahel; f) kõrge kvaliteediga toidu säästva tootmise konkurentsieeliste teadvustamine; g) vesiviljeluse kasutamise ja uurimise edendamine, et parandada positiivset mõju keskkonnale ja kalavarudele ning vähendada negatiivset mõju, sealhulgas vähendada survet sööda tootmiseks kasutatavatele kalavarudele ja suurendada ressursitõhusust. 5. Avatud koordinatsiooni meetodit kasutades vahetavad liikmesriigid teavet ja parimaid tavasid oma mitmeaastastes riiklikes strateegiakavades sätestatud riiklike meetmete kohta. 6. Komisjon soodustab liikmesriikidevahelist teabe- ja parimate tavade vahetust ja hõlbustab mitmeaastases riiklikus strateegiakavas ette nähtud siseriiklike meetmete koordineerimist.

1. Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus („ühine turukorraldus”) kehtestatakse järgmistel eesmärkidel: a) aidata saavutada artiklis 2 sätestatud eesmärke ning eelkõige mere bioloogiliste elusressursside säästvat kasutamist; b) võimaldada kalapüügi- ja vesiviljelustööstusel kohaldada asjakohasel tasemel ühist kalanduspoliitikat; c) tugevdada liidu kalapüügi- ja vesiviljelustööstuse, eriti tootjate konkurentsivõimet; d) parandada turgude läbipaistvust ja stabiilsust, eriti majandusteadmisi ning liidu kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turgudest arusaamist kogu tarneahela ulatuses, tagada, et lisandväärtuse jaotumine sektori tarneahelas on rohkem tasakaalus, parandada tarbijate teavitamist ja teadlikkust, kasutades selleks teavitust ja märgistust, mis annab arusaadavat teavet; e) aidata kaasa ühtlustatud raamistiku tagamisele kõikide liidus turustatud toodete jaoks, edendades kalavarude säästvat kasutamist; f) anda panus, et tagada tarbijate varustatus kalapüügi- ja vesiviljelustoodete mitmekesise valikuga; g) anda tarbijatele kontrollitavat ja täpset teavet toote päritolu ja tootmisviisi kohta, eelkõige tähistamise ja märgistamise abil. 2. Ühist turukorraldust kohaldatakse liidus turustatavate kalapüügi- ja vesiviljelustoodete suhtes, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (24) I lisas. 3. Ühine turukorraldus hõlmab eelkõige: a) tööstusharu korraldust, sealhulgas turgu stabiliseerivaid meetmeid; b) kalapüügi- ja vesiviljelussektori tootjaorganisatsioonide tootmis- ja turustamiskavasid; c) ühiseid turustusnorme; d) tarbijate teavitamist.

1. Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine tagatakse liidu tõhusa kontrollisüsteemi abil, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu. 2. Ühise kalanduspoliitika kontroll ja jõustamine põhineb eelkõige järgmisel ja hõlmab järgmist: a) globaalne, integreeritud ja ühine lähenemisviis; b) liikmesriikide, komisjoni ja ameti vaheline koostöö ja koordineerimine; c) kulutõhusus ja proportsionaalsus; d) kalandusandmete kättesaadavuse ja tõhusate kvaliteedi kontrollimise tehnoloogiate kasutamine; e) liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise raamistik; f) riskipõhine strateegia, mis on keskendunud kõigi kättesaadavate asjakohaste andmete süstematiseeritud ja automaatsele ristkontrollile; g) eeskirjade järgmise ja koostöö tegemise kultuuri arendamine kõigi käitajate ja kalurite seas. Liit võtab vastu asjakohased meetmed kolmandate riikide suhtes, kes lubavad mittesäästvat kalapüüki. 3. Liikmesriigid võtavad vastu asjakohased meetmed, et tagada ühise kalanduspoliitika raames toimuva tegevuse kontroll, inspekteerimine ja jõustamine, kehtestades muu hulgas tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused.

1. Komisjon moodustab nõuete järgimist käsitleva eksperdirühma, et hinnata, hõlbustada ja tugevdada liidu kalanduse kontrollisüsteemi nõuete rakendamist ja järgimist. 2. Nõuete järgimist käsitlevasse eksperdirühma kuuluvad komisjoni ja liikmesriikide esindajad. Komisjon võib Euroopa Parlamendi taotlusel teha Euroopa Parlamendile ettepaneku saata eksperdid osa võtma eksperdirühma koosolekutest. Amet võib osaleda eksperdirühma koosolekutel vaatlejana. 3. Eksperdirühm teeb eelkõige järgmist: a) vaatab korrapäraselt läbi liidu kalanduse kontrollisüsteemi järgimise ja rakendamise küsimused ning teeb kindlaks võimalikud ühiste huvidega seotud probleemid ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamisel; b) annab nõu kalanduspoliitika eeskirjade rakendamise, sealhulgas liidu finantsabi prioriseerimise küsimustes, ning c) vahetab teavet kontrolli ja inspekteerimise kohta, sealhulgas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastase võitluse kohta. 4. Eksperdirühm teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt lõikes 3 osutatud nõuete järgimisega seotud tegevustest.

Komisjon ja liikmesriigid võivad läbi viia katseprojekte uute kontrollitehnoloogiate ja andmehaldussüsteemide katsetamiseks.

Liikmesriigid võivad nõuda, et nende käitajad osaleksid proportsionaalselt liidu kalanduse kontrollisüsteemi käigushoidmise ja andmekogumisega seotud tegevuskulude katmises.

Liidu finantsabi antakse artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamise toetamiseks.

1. Liit annab kooskõlas kohaldatavates liidu õigusaktides kindlaksmääratavate tingimustega liikmesriikidele finantsabi tingimusel, et need järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju. 2. Kui liikmesriik ei järgi ühise kalanduspoliitika eeskirju, võidakse maksed katkestada või peatada või tehakse finantskorrektsioon liidu ühise kalanduspoliitika raames antavas finantsabis. Sellised meetmed on proportsionaalsed mittejärgimise olemuse, raskusastme, kestuse ja korduvusega.

1. Liit annab kooskõlas kohaldatavates liidu õigusaktides kindlaksmääratavate tingimustega käitajatele finantsabi tingimusel, et nad järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju. 2. Kui vastuvõetavatest erieeskirjadest ei tulene teisiti, võetakse ühise kalanduspoliitika eeskirju raskelt rikkunud käitajatelt ajutiselt või püsivalt ära liidu finantsabi saamise võimalus ja/või seda vähendatakse. Sellised liikmesriikide võetavad meetmed on hoiatavad, tõhusad ning proportsionaalsed raskete rikkumiste olemuse, raskusastme, kestuse ja korduvusega. 3. Liikmesriigid tagavad liidu finantsabi andmise üksnes neile käitajatele, kellele ei ole määratud karistusi raskete rikkumiste eest ühe aasta jooksul enne liidu finantsabi taotlemist.

1. Nõuandekomisjonid moodustatakse kõikides III lisas sätestatud geograafilistes piirkondades või pädevusvaldkondades sidusrühmade tasakaalustatud esindatuse edendamiseks vastavalt artikli 45 lõikele 1 ning artiklis 2 sätestatud eesmärkide saavutamise toetamiseks. 2. Kooskõlas III lisaga moodustatakse eelkõige järgmised uued nõuandekomisjonid: a) nõuandekomisjon äärepoolseimate piirkondade jaoks, mis jaguneb vastavalt merepiirkondadele kolmeks sektsiooniks: Atlandi ookeani lääneosa, Atlandi ookeani idaosa ja India ookean; b) vesiviljeluse nõuandekomisjon; c) turgude nõuandekomisjon; d) Musta mere nõuandekomisjon. 3. Iga nõuandekomisjon kehtestab oma töökorra.

1. Käesoleva määruse rakendamisel konsulteerib komisjon vajaduse korral nõuandekomisjonidega. 2. Nõuandekomisjonidel on õigus: a) esitada kalapüügi majandamist ning kalapüügi ja vesiviljeluse sotsiaal-majanduslikke ja kaitsealaseid aspekte puudutavaid soovitusi ja ettepanekuid komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile, esitades eelkõige soovitusi kalapüügi majandamise eeskirjade lihtsustamiseks; b) teavitada komisjoni ja liikmesriike nende geograafilist piirkonda või pädevusvaldkonda kuuluvatest kalapüügi ja vajaduse korral ka vesiviljeluse majandamise ning sotsiaal-majanduslike ja kaitsealaste aspektidega seotud probleemidest ja teha ettepanekuid nimetatud probleemide lahendamiseks; c) toetada tihedas koostöös teadlastega kaitsemeetmete väljatöötamiseks vajalike andmete kogumist, edastamist ja analüüsi. Kui küsimus puudutab kahe või enama nõuandekomisjoni ühist huvi, koordineerivad nad oma seisukohti, eesmärgiga võtta kõnealuses küsimuses vastu ühised soovitused. 3. Artikli 18 kohaste ühiste soovituste osas konsulteeritakse nõuandekomisjonidega. Komisjon ja liikmesriigid võivad nõuandekomisjonidega konsulteerida ka muude meetmete osas. Nende nõuandeid võetakse arvesse. Nimetatud konsulteerimine ei piira konsulteerimist kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee ega teiste teadusasutustega. Nõuandekomisjonide arvamusi võib esitada kõigile asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile. 4. Komisjon ja vajaduse korral ka asjaomane liikmesriik vastab kahe kuu jooksul igale lõike 1 kohaselt saadud soovitusele, ettepanekule või teabele. Juhul kui vastuvõetud lõplikud meetmed erinevad nõuandekomisjonidelt lõike 1 kohaselt saadud arvamustest, soovitustest ja ettepanekutest, esitab komisjon või asjaomane liikmesriik erinevuste kohta üksikasjalikud selgitused.

1. Nõuandekomisjonidesse kuuluvad: a) kalapüügi- ja vajaduse korral ka vesiviljelussektoris tegutsevate käitajate organisatsioonid ning töötlemis- ja turustamissektorite esindajad; b) muud ühisest kalanduspoliitikast mõjutatud huvirühmad, näiteks keskkonnaorganisatsioonid ja tarbijarühmad. 2. Iga nõuandekomisjon koosneb üldkogust ja täitevkomiteest, muu hulgas moodustatakse vajaduse korral sekretariaat ja töörühmad artiklis 18 osutatud piirkondliku koostöö küsimustega tegelemiseks ning nõuandekomisjon võtab vastu oma toimimiseks vajalikud meetmed. 3. Nõuandekomisjonid toimivad ja neid rahastatakse kooskõlas III lisaga. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 46 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse nõuandekomisjonide toimimise üksikasjalikud eeskirjad.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 11 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 29. detsember 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt 9 kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 11 lõikes 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõikes 4 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 11 lõike 2, artikli 15 lõigetes 2, 3, 6 ja 7 ning artikli 45 lõike 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab kalapüügi ja vesiviljeluse korralduskomitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee ei esita arvamust artikli 23 kohaselt vastuvõetava rakendusakti eelnõu kohta, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

1. Määrus (EÜ) nr 2371/2002 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele. 2. Otsus (EÜ) 2004/585/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva määruse artikli 45 lõike 4 kohaselt vastu võetud eeskirjade jõustumisest. 3. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1954/2003 (25) artikkel 5 jäetakse välja. 4. Nõukogu määrus (EÜ) nr 639/2004 (26) tunnistatakse kehtetuks. 5. Määruse (EÜ) nr 1224/2009 artiklisse 105 lisatakse järgmine lõige: „3a. Erandina lõigetest 2 ja 3 ei kohaldata korrutustegurit saagile, mille suhtes kehtib lossimiskohustus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määruse (EL) nr 1380/2013 (*1) artiklile 15, tingimusel et ülepüügi ulatus võrreldes lubatud lossimistega ei ole suurem kui 10 %. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsember 2013 määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 23).” "

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ühise kalanduspoliitika toimimise kohta.

Komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamise edusammude ja kalavarude olukorra kohta niipea kui võimalik pärast seda, kui on vastu võetud iga-aastane nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks kalapüügivõimalused liidu vetes ning liidu laevade kalapüügivõimalused teatavates väljaspool liitu asuvates vetes.

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.