Direktiiv 2014/28

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjalide suhtes. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgnevale: a) lõhkematerjalid, sealhulgas laskemoon, mis on siseriikliku õiguse kohaselt mõeldud kasutamiseks relvajõududes või politseis; b) direktiivi 2013/29/EL kohaldamisalasse kuuluvad pürotehnilised tooted; c) laskemoon, välja arvatud artiklites 12, 13 ja 14 sätestatud juhtudel. I lisa sisaldab mitteammendavat loetelu pürotehnilistest toodetest ja laskemoonast, millele osutatakse käesoleva lõike punktis b ja artikli 2 punktis 2 ning mis määratleti pärast ohtlike kaupade transporti käsitlevate ÜRO soovituste vastuvõtmist. 3. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike käsitlemast oma siseriiklikes õigusnormides teatavaid käesoleva direktiiviga reguleerimata aineid lõhkematerjalidena.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „lõhkematerjalid”– materjalid ja tooteid, mida käsitletakse lõhkematerjalidena ohtlike kaupade transporti käsitlevates ÜRO soovitustes ja mis kuuluvad nimetatud soovituste 1. klassi; 2) „laskemoon”– kaasaskantavates tulirelvades, muudes tulirelvades ja suurtükiväerelvades kasutatavad väljapaiskelaenguga või väljapaiskelaenguta lendkehad ja paukpadrunid; 3) „ohutus”– õnnetuste vältimine ja õnnetuse toimumise korral toimetulek selle tagajärgedega; 4) „julgeolek”– õiguskorraga vastuolus oleva kasutamise vältimine; 5) „heakskiit”– otsus, millega lubatakse lõhkematerjalide kavandatud vedu liidu piires; 6) „vedu”– lõhkematerjalide tegelik teise kohta viimine liidus, välja arvatud teise kohta viimine sama tegevuskoha piires; 7) „turul kättesaadavaks tegemine”– lõhkematerjali tasu eest või tasuta tarnimine liidu turule kaubandustegevuse käigus kas turustamiseks või kasutamiseks; 8) „turule laskmine”– lõhkematerjali esmakordselt liidu turul kättesaadavaks tegemine; 9) „tootja”– füüsiline või juriidiline isik, kes valmistab lõhkematerjali või kes laseb lõhkematerjali projekteerida või valmistada ja kes turustab seda lõhkematerjali oma nime või kaubamärgi all või kasutab seda oma tarbeks; 10) „volitatud esindaja”– liidus asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku volituse tegutseda tema nimel seoses kindlaksmääratud ülesannetega; 11) „importija”– liidus asuv juriidiline või füüsiline isik, kes laseb liidu turule kolmandast riigist pärit lõhkematerjali; 12) „levitaja”– füüsiline või juriidiline isik tarneahelas, välja arvatud tootja või importija, kes teeb lõhkematerjali turul kättesaadavaks; 13) „ettevõtja”– tootja, volitatud esindaja, importija, levitaja ja füüsiline või juriidiline isik, kes ladustab, kasutab, veab, impordib ja ekspordib lõhkematerjale või kaupleb nendega; 14) „relvakaupmees”– füüsiline või juriidiline isik, kelle amet seisneb täielikult või osaliselt tulirelvade ja laskemoona valmistamises, nendega kauplemises, nende vahetamises, rendileandmises, parandamises või ümbertegemises; 15) „tehniline spetsifikatsioon”– dokument, millega nähakse ette lõhkematerjalile esitatavad tehnilised nõuded; 16) „harmoneeritud standard”– harmoneeritud standard määruse (EL) nr 1025/2012 artikli 2 punkti 1 alapunktis c määratletud tähenduses; 17) „akrediteerimine”– akrediteerimine määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 2 punktis 10 määratletud tähenduses; 18) „riiklik akrediteerimisasutus”– riiklik akrediteerimisasutus määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 2 punktis 11 määratletud tähenduses; 19) „vastavushindamine”– menetlus, mille käigus hinnatakse, kas lõhkematerjaliga seotud käesoleva direktiivi olulised ohutusnõuded on täidetud; 20) „vastavushindamisasutus”– asutus, mis teostab vastavushindamistoiminguid, sealhulgas kalibreerib, katsetab, sertifitseerib ja kontrollib; 21) „tagasivõtmine”– meede, mille eesmärk on võtta turult tagasi lõhkematerjal, mis on lõpptarbija jaoks juba kättesaadavaks tehtud; 22) „kõrvaldamine”– meede, mille eesmärk on takistada tarneahelas oleva lõhkematerjali turul kättesaadavaks tegemist; 23) „liidu ühtlustamisaktid”– toodete turustustingimusi ühtlustavad liidu õigusaktid; 24) „CE-märgis”– märgis, millega tootja kinnitab, et lõhkematerjal vastab märgise tootele paigaldamist sätestavate liidu ühtlustamisaktide alusel kohaldatavatele nõuetele.

Liikmesriigid ei keela, piira ega takista käesoleva direktiivi nõuetele vastavate lõhkematerjalide turul kättesaadavaks tegemist.

Liikmesriigid võtavad kõik asjakohased meetmed tagamaks, et lõhkematerjale võib turul kättesaadavaks teha üksnes siis, kui need vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.

1. Tootjad tagavad lõhkematerjale turule laskmisel või neid oma tarbeks kasutades, et need on kavandatud ja toodetud kooskõlas II lisas sätestatud oluliste ohutusnõuetega. 2. Tootjad koostavad III lisas osutatud tehnilise dokumentatsiooni ja lasevad teostada artiklis 20 osutatud vastavushindamismenetluse. Kui nimetatud menetlusega on tõendatud lõhkematerjali vastavus asjakohastele nõuetele, koostavad tootjad ELi vastavusdeklaratsiooni ning kinnitavad tootele CE-märgise. 3. Tootjad säilitavad tehnilist dokumentatsiooni ja ELi vastavusdeklaratsiooni 10 aasta jooksul pärast lõhkematerjali turule laskmist. 4. Tootjad tagavad menetluste olemasolu seeriatoodangu vastavuse säilimiseks käesoleva direktiivi nõuetele. Arvesse võetakse muudatusi lõhkematerjali konstruktsioonis või omadustes ja muudatusi neis harmoneeritud standardites või muudes tehnilistes spetsifikatsioonides, mille põhjal lõhkematerjali vastavust kinnitatakse. 5. Tootjad tagavad, et nende poolt turule lastud lõhkematerjalid kannavad unikaalseid identifitseerimisandmeid, mis on kooskõlas artiklis 15 sätestatud identifitseerimis- ja jälgimissüsteemiga. Nimetatud süsteemiga hõlmamata lõhkematerjalide puhul tootjad: a) tagavad, et nende poolt turule lastud lõhkematerjalid kannavad tüübi-, partii- või seerianumbrit või muud märget, mis võimaldaks neid tuvastada, või kui lõhkematerjali väiksus, kuju või konstruktsioon seda ei võimalda, siis tagavad tootjad, et nõutud teave on lõhkematerjali pakendil või sellega kaasasolevas dokumendis; b) märgivad oma nime, registreeritud ärinime või registreeritud kaubamärgi ja ühenduse võtmiseks kasutatava postiaadressi lõhkematerjalile või, kui see ei ole võimalik, lõhkematerjali pakendile või tootega kaasasolevasse dokumenti. Aadress osutab üheleainsale kohale, kus tootjaga saab ühendust võtta. Kontaktandmed esitatakse keeles, mis on lõppkasutajate ja turujärelevalveasutuste jaoks kergesti arusaadav. 6. Tootjad tagavad, et nende poolt turule lastud lõhkematerjaliga on kaasas juhised ja ohutusalane teave asjaomase liikmesriigi poolt määratletud keeles, mis on lõppkasutajate jaoks kergesti arusaadav. Sellised juhised ja ohutusalane teave ning igasugune märgistus on selged, arusaadavad ja mõistetavad. 7. Tootjad, kes arvavad või kellel on põhjust uskuda, et lõhkematerjal, mille nad on turule lasknud, ei vasta käesolevale direktiivile, võtavad viivitamata vajalikud parandusmeetmed, et viia lõhkematerjal nõuetega vastavusse või, kui see on asjakohane, kõrvaldada toode turult või võtta tagasi. Lisaks, kui lõhkematerjal kujutab endast riski, teavitavad tootjad sellest viivitamata nende liikmesriikide pädevaid asutusi, mille turul nad lõhkematerjali kättesaadavaks tegid, esitades eelkõige üksikasjad mittevastavuse ja võetud parandusmeetmete kohta. 8. Tootjad esitavad pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel talle lõhkematerjali käesolevale direktiivile vastavust tõendava kogu teabe ja dokumentatsiooni paberil või elektrooniliselt keeles, mis on kõnealusele asutusele kergesti arusaadav. Nad teevad nimetatud asutusega viimase nõudmisel koostööd nende poolt turule lastud lõhkematerjalidega kaasnevate riskide kõrvaldamiseks võetavates meetmetes.

1. Tootja võib kirjaliku volituse alusel määrata volitatud esindaja. Artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustused ja artikli 5 lõikes 2 osutatud tehnilise dokumentatsiooni koostamise kohustus ei kuulu volitatud esindaja ülesannete hulka. 2. Volitatud esindaja täidab ülesandeid tootjalt saadud volituste piires. Volitus võimaldab volitatud esindajal teha vähemalt järgmist: a) hoida ELi vastavusdeklaratsiooni ja tehnilist dokumentatsiooni riiklikule turujärelevalveasutusele kättesaadavana 10 aasta jooksul pärast seda, kui lõhkematerjal on turule lastud; b) esitada pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel talle lõhkematerjali vastavust tõendav kogu teave ja dokumentatsioon; c) teha pädevate riiklike asutustega viimaste nõudmisel koostööd seoses kõigi volitatud esindaja volitustega hõlmatud lõhkematerjalidega kaasnevate riskide kõrvaldamiseks võetavate meetmetega.

1. Importijad lasevad liidu turule üksnes nõuetele vastavaid lõhkematerjale. 2. Enne lõhkematerjali turule laskmist tagavad importijad, et tootja on teostanud asjakohase artikli 20 osutatud vastavushindamismenetluse. Nad tagavad, et tootja on koostanud tehnilise dokumentatsiooni, et lõhkematerjal kannab CE-märgist, et sellega on kaasas nõutud dokumendid ning et tootja on täitnud artikli 5 lõikes 5 sätestatud nõuded. Kui importija arvab või tal on põhjust uskuda, et lõhkematerjal ei vasta II lisas sätestatud olulistele ohutusnõuetele, ei lase ta lõhkematerjali turule enne, kui see on vastavusse viidud. Lisaks teavitab importija tootjat ja turujärelevalveasutusi, kui lõhkematerjal kujutab endast riski. 3. Importijad märgivad oma nime, registreeritud ärinime või registreeritud kaubamärgi ja ühenduse võtmiseks kasutatava postiaadressi lõhkematerjalile või, kui see ei ole võimalik, pürotehnilise toote pakendile või tootega kaasasolevasse dokumenti. Kontaktandmed esitatakse keeles, mis on lõppkasutajate ja turujärelevalveasutuste jaoks kergesti arusaadav. 4. Importijad tagavad, et lõhkematerjaliga on kaasas juhised ja ohutusalane teave asjaomase liikmesriigi poolt määratletud keeles, mis on lõppkasutajate jaoks kergesti arusaadav. 5. Importijad tagavad, et sel ajal, kui lõhkematerjal on nende vastutusel, ei ohusta selle ladustamise ega transpordi tingimused toote vastavust II lisas sätestatud olulistele ohutusnõuetele. 6. Importijad, kes arvavad või kellel on põhjust uskuda, et lõhkematerjal, mille nad on turule lasknud, ei vasta käesolevale direktiivile, võtavad viivitamata vajalikud parandusmeetmed, et viia lõhkematerjal nõuetega vastavusse või, kui see on asjakohane, kõrvaldada toode turult või võtta see tagasi. Lisaks, kui lõhkematerjal kujutab endast riski, teavitavad importijad sellest viivitamata nende liikmesriikide pädevaid asutusi, mille turul nad lõhkematerjali kättesaadavaks tegid, esitades eelkõige üksikasjad mittevastavuse ja võetud parandusmeetmete kohta. 7. Importijad hoiavad 10 aasta jooksul pärast lõhkematerjali turule laskmist turujärelevalveasutuste jaoks kättesaadavana ELi vastavusdeklaratsiooni koopia ning tagavad, et tehniline dokumentatsioon oleks kõnealustele asutustele viimaste nõudmisel kättesaadav. 8. Importijad esitavad pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel lõhkematerjali vastavust tõendava kogu teabe ja dokumentatsiooni paberil või elektrooniliselt keeles, mis on kõnealusele asutusele kergesti arusaadav. Nad teevad nimetatud asutusega viimase nõudmisel koostööd seoses nende poolt turule lastud lõhkematerjalidega kaasnevate riskide kõrvaldamiseks võetavate meetmetega.

1. Lõhkematerjali turul kättesaadavaks tehes peavad levitajad hoolikalt järgima käesoleva direktiivi nõudeid. 2. Enne lõhkematerjali turul kättesaadavaks tegemist kontrollivad levitajad, kas toode kannab CE-märgist, kas sellega on kaasas nõutud dokumendid, juhised ja ohutusteave keeles, millest saavad kergesti aru selle liikmesriigi tarbijad ja muud lõppkasutajad, mille turul toode kättesaadavaks tehakse, ning kas tootja ja importija on täitnud vastavalt artikli 5 lõikes 5 ning artikli 7 lõikes 3 sätestatud nõuded. Kui levitaja arvab või tal on põhjust uskuda, et lõhkematerjal ei vasta II lisas sätestatud olulistele ohutusnõuetele, ei tee ta lõhkematerjali turul kättesaadavaks enne, kui see on nõuetega vastavusse viidud. Lisaks teavitab levitaja tootjat või importijat ja turujärelevalveasutusi, kui lõhkematerjal kujutab endast riski. 3. Levitajad tagavad, et sel ajal, kui lõhkematerjal on nende vastutusel, ei ohusta selle ladustamise ega transpordi tingimused toote vastavust II lisas sätestatud olulistele ohutusnõuetele. 4. Levitajad, kes arvavad või kellel on põhjust uskuda, et lõhkematerjal, mille nad on turule lasknud, ei vasta käesolevale direktiivile, tagavad, et võetakse vajalikud parandusmeetmed, et viia lõhkematerjal nõuetega vastavusse, kõrvaldada toode turult või võtta see tagasi. Lisaks, kui lõhkematerjal kujutab endast riski, teavitavad levitajad sellest viivitamata nende liikmesriikide pädevaid asutusi, mille turul nad lõhkematerjali kättesaadavaks tegid, esitades eelkõige üksikasjad mittevastavuse ja võetud parandusmeetmete kohta. 5. Levitajad esitavad pädeva riikliku asutuse põhjendatud nõudmisel talle lõhkematerjali vastavust tõendava kogu teabe ja dokumentatsiooni paberil või elektrooniliselt. Nad teevad nimetatud asutusega viimase nõudmisel koostööd seoses nende poolt turul kättesaadavaks tehtud lõhkematerjalidega kaasnevate riskide kõrvaldamiseks võetavate meetmetega.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse importijat või levitajat tootjana ning tema suhtes kohaldatakse artiklist 5 tulenevaid tootja kohustusi, kui ta laseb lõhkematerjali turule oma nime või kaubamärgi all või muudab juba turule lastud lõhkematerjal viisil, mis võib mõjutada selle vastavust käesoleva direktiivi nõuetele.

Artiklis 15 kehtestatud süsteemiga hõlmamata lõhkematerjalide puhul teatavad ettevõtjad turujärelevalveasutusele viimase taotluse korral: a) iga ettevõtja, kes on neile lõhkematerjale tarninud; b) iga ettevõtja, kellele nemad on lõhkematerjale tarninud. Ettevõtjad peavad olema valmis esitama esimeses lõigus osutatud teavet 10 aasta jooksul pärast seda, kui lõhkematerjal neile tarniti, ja 10 aasta jooksul pärast seda, kui nad ise lõhkematerjali tarnisid.

1. Lõhkematerjalide vedu võib toimuda ainult kooskõlas lõigetega 2–8. 2. Lõhkematerjalide vedamiseks annab kaubasaajale heakskiidu kaubasaaja liikmesriigi pädev asutus. Pädev asutus kontrollib, et kaubasaajal on õigus omandada lõhkematerjale ja et tal on vajalikud litsentsid või load. Vedamise eest vastutav ettevõtja teatab transiitliikmesriigi pädevatele asutustele lõhkematerjalide liikumisteekonna läbi asjaomase liikmesriigi ning taotleb asjaomase transiitliikmesriigi eelnevat heakskiitu. 3. Kui liikmesriik leiab, et seoses lõikes 2 osutatud lõhkematerjalide omandamise õiguse kontrollimisega on probleeme, edastab kõnealune liikmesriik selles küsimuses kättesaadava teabe komisjonile, kes teatab sellest teistele liikmesriikidele. 4. Kui kaubasaaja liikmesriigi pädev asutus annab veoks heakskiidu, väljastab ta kaubasaajale dokumendi, mis sisaldab kogu lõikes 5 osutatud teavet. Selline dokument peab olema lõhkematerjalidega kaasas lõhkematerjalide jõudmiseni kindlaksmääratud sihtkohta. Dokument tuleb esitada asjaomaste pädevate asutuste nõudmisel. Kaubasaaja säilitab kõnealuse dokumendi koopia ja esitab selle taotluse korral läbivaatamiseks kaubasaaja liikmesriigi pädevale asutusele. 5. Kui lõhkematerjalide vedamise üle tuleb teostada järelevalvet, et kõik oleks kooskõlas liikmesriigi territooriumil või selle osal kehtivate julgeoleku erinõuetega, esitab kaubasaaja enne veo alustamist kaubasaaja liikmesriigi pädevale asutusele järgmised andmed: a) asjaomaste ettevõtjate nimed ja aadressid; b) veetavate lõhkematerjalide arv ja kogus; c) kõnealuste lõhkematerjalide ja nende identifitseerimise meetodite täielik kirjeldus, sealhulgas ÜRO tunnuskood; d) kui on kavas lõhkematerjalid turule lasta, andmed vastavuse kohta turulelaskmise tingimustele; e) veovahendid ja marsruut; f) lahkumise ja saabumise eeldatavad kuupäevad; g) vajaduse korral liikmesriikidesse sisenemise ja sealt lahkumise täpsed punktid. Esimese lõigu punktis a osutatud andmed peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et pädeval asutusel oleks võimalik ettevõtjatega ühendust võtta ja saada kinnitus selle kohta, et asjaomastel ettevõtjatel on õigus kaubasaadetis vastu võtta. Kaubasaaja liikmesriigi pädev asutus vaatab veotingimused läbi eelkõige seoses julgeoleku erinõuetega. Kui julgeoleku erinõuded on täidetud, antakse veoks heakskiit. Kui transiit läbib teiste liikmesriikide territooriumi, vaatavad ka need liikmesriigid veo üksikasjad läbi ja annavad heakskiidu. 6. Kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et lõigetes 4 ja 5 osutatud julgeoleku erinõuded ei ole vajalikud, võib lõhkematerjale asjaomase liikmesriigi territooriumil või selle osas vedada, ilma et eelnevalt oleks esitatud lõikes 5 sätestatud teavet. Kaubasaaja liikmesriigi pädev asutus annab seejärel heakskiidu määratud ajaks, mille võib igal ajal peatada või tühistada põhjendatud otsusega. Lõikes 4 osutatud dokumendis, mis peab olema lõhkematerjalidega kaasas kuni lõhkematerjalide jõudmiseni sihtkohta, viidatakse ainult kõnealusele heakskiidule. 7. Ilma et see piiraks tavapärast kontrollimist, mida lähteliikmesriik oma territooriumil teostab, edastavad asjaomased kaubasaajad ja ettevõtjad asjaomaste pädevate asutuste palvel lähteliikmesriigi ja transiidiliikmesriigi pädevatele asutustele kõik nende käsutuses olevad asjaomased andmed lõhkematerjalide veo kohta. 8. Ükski ettevõtja ei või lõhkematerjale vedada, kui kaubasaajal ei ole vedamiseks vajalikke lube vastavalt lõigetele 2, 4, 5 ja 6.

1. Laskemoona võib ühest liikmesriigist teise vedada ainult lõigetes 2–5 sätestatud korras. Neid lõikeid kohaldatakse ka sidevahendite kaudu müüdud laskemoona veo suhtes. 2. Kui laskemoona veetakse teise liikmesriiki, edastab asjaomane isik enne lähetamist laskemoona asukoha liikmesriigile järgmised andmed: a) laskemoona müüja või vedaja ja ostja või omandaja ning vajaduse korral omaniku nimi ja aadress; b) aadress, kuhu laskemoon saadetakse või transporditakse; c) saadetava või transporditava laskemoona kogus; d) andmed, mis võimaldavad laskemoona identifitseerida, samuti märge, et laskemoona on kontrollitud kooskõlas 1. juuli 1969. aasta väikerelvade tulistamisjälgede vastastikuse tunnustamise konventsiooniga; e) veovahendid; f) lähetuskuupäev ja eeldatav saabumiskuupäev. Esimese lõigu punktides e ja f osutatud andmeid ei ole vaja esitada, kui on tegemist kahe relvakaupmehe vahelise veoga. Liikmesriigid kontrollivad veotingimusi, eelkõige julgeoleku osas. Kui liikmesriik lubab selliseid vedusid teostada, väljastab ta kõiki esimeses lõigus nimetatud andmeid sisaldava litsentsi. Selline litsents on laskemoonaga kaasas kuni selle sihtkohta jõudmiseni. See esitatakse alati liikmesriikide pädevate asutuste nõudmisel. 3. Iga liikmesriik võib anda relvakaupmeestele õiguse vedada laskemoona asjaomase riigi territooriumilt teises liikmesriigis paiknevale relvakaupmehele ilma lõikes 2 osutatud eelneva loata. Selleks väljastab liikmesriik loa, mis kehtib kolm aastat ja mille kehtivuse võib põhjendatud otsusega igal ajal peatada või tühistada. Sellisele loale viitav dokument peab olema laskemoonaga kaasas kuni selle sihtkohta jõudmiseni. See esitatakse alati liikmesriikide pädevate asutuste nõudmisel. Enne vedu edastab relvakaupmees lähteliikmesriigi ametiasutustele kõik lõike 2 esimeses lõigus loetletud andmed. 4. Iga liikmesriik esitab teistele liikmesriikidele selliste lõhkematerjalide nimekirja, mille toomist tema territooriumile võib lubada ilma tema eelneva nõusolekuta. Sellised laskemoona nimekirjad edastatakse relvakaupmeestele, kes on saanud loa vedada laskemoona ilma lõikes 3 sätestatud korra kohase eelneva loata. 5. Iga liikmesriik edastab kogu tema käsutuses oleva vajaliku teabe laskemoona lõpetatud vedude kohta sellele liikmesriigile, kelle territooriumile laskemoon on lõplikult viidud. Kogu teave, mille liikmesriigid saavad lõigete 2 ja 3 kohaselt, edastatakse hiljemalt asjaomase vedamise ajal sihtliikmesriikidele ja vajaduse korral hiljemalt vedamise ajal ka transiidiliikmesriigile.

Kui lõhkematerjalide või laskemoona ebaseadusliku valdamise või kasutamise tõttu satub avalik julgeolek suurde ohtu või kui seda rünnatakse, võib liikmesriik erandina artikli 11 lõigete 2, 4, 5 ja 6 ning artikli 12 sätetest võtta kõik vajalikud meetmed seoses lõhkematerjalide ja laskemoona vedamisega, et vältida sellist ebaseaduslikku valdamist ja kasutamist. Esimeses lõigus osutatud meetmete puhul võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Selliste meetmete näol ei tohi olla tegemist ei meelevaldse diskrimineerimise vahendite ega liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramisega. Iga liikmesriik, kes selliseid meetmeid võtab, teatab neist viivitamata komisjonile. Komisjon teatab neist teistele liikmesriikidele.

1. Artiklite 11 ja 12 rakendamiseks loovad liikmesriigid teabevahetamise võrgud. Nad teatavad teabe edastamise ja vastuvõtmise ning kõnealustes artiklites nimetatud menetluste kohaldamise eest vastutavatest siseriiklikest asutustest teistele liikmesriikidele ja komisjonile. Liikmesriigid võimaldavad teistel liikmesriikidel ja komisjonil tutvuda ajakohastatud teabega artiklis 16 osutatud litsentse või lube omavate ettevõtjate kohta. 2. Käesoleva direktiivi rakendamisel kohaldatakse mutatis mutandis määrust (EÜ) nr 515/97, eelkõige selle konfidentsiaalsust käsitlevaid nõudeid.

1. Ettevõtjad kasutavad lõhkematerjalide unikaalse identifitseerimise ja jälgimise süsteemi, mille juures võetakse arvesse nende mõõtmeid, kuju või konstruktsiooni, välja arvatud juhul, kui lõhkematerjalile ei ole vaja panna unikaalseid identifitseerimisandmeid, kuna lõhkmaterjal ei ole eriti ohtlik tulenevalt oma omadustest ja sellistest näitajatest nagu väike lõhkejõud, kasutusviisid ja vähene julgeolekurisk (võimalik väärkasutus ei põhjusta tõsiseid tagajärgi). Süsteemi ei kohaldata lõhkematerjalide suhtes, mida transporditakse või tarnitakse pakendamata või paakautodes nende otsese mahalaadimiseni lõhkeauku, ning lõhkematerjalide suhtes, mis on valmistatud lõhkamiskohtades ja mis laetakse viivitamata pärast nende tootmist (nn kohapealne tootmine). 2. Kõnealune süsteem näeb ette andmete kogumise ja säilitamise, sealhulgas vajaduse korral elektrooniliselt, et võimaldada lõhkematerjali unikaalset identifitseerimist ja jälgimist, samuti lõhkematerjalile ja/või selle pakendile unikaalsete identifitseerimisandmete paigaldamise juurdepääsuks nimetatud andmetele. Kõnealused andmed on seotud lõhkematerjali unikaalsete identifitseerimisandmetega, mis hõlmavad ka selle asukohta ettevõtjate valduses ja vastavate ettevõtjate identifitseerimisandmeid. 3. Lõikes 2 osutatud andmeid kontrollitakse korrapäraselt ja kaitstakse juhusliku või kuritahtliku kahjustamise või hävimise eest. Kõnealuseid andmeid säilitatakse 10 aastat pärast tehingu toimumist, või lõhkematerjalide kasutamise või võõrandamise korral 10 aastat pärast nende kasutamist või võõrandamist, seda ka siis, kui asjaomane ettevõtja on äritegevuse lõpetanud. Pädevate asutuste nõudmisel tuleb nimetatud dokumendid esitada viivitamata. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte: a) millega kehtestatakse praktilised üksikasjad lõikes 1 osutatud unikaalse identifitseerimise ja jälgimise süsteemi toimimiseks, võttes seejuures arvesse lõhkematerjalide mõõtmeid, kuju või konstruktsiooni, eelkõige lõikes 2 osutatud unikaalsete identifitseerimisandmete vormi ja struktuuri; b) milles määratletakse sellised lõikes 1 nimetatud juhtumid, mil ettevõtjad lõhkematerjali vähese ohtlikkuse tõttu ei pea järgima unikaalse identifitseerimise ja jälgimise süsteemi nimetatud lõike tähenduses. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Ettevõtjatel on litsents või luba, mis annab neile õiguse toota, ladustada, kasutada, importida, eksportida ja vedada lõhkematerjale või nendega kaubelda. Esimest lõiku ei kohaldata litsentsi või luba omava ettevõtja töötajate suhtes.

Kui liikmesriik väljastab artiklis 16 osutatud litsentsi või loa lõhkematerjalide valmistamiseks, kontrollib ta eelkõige seda, et vastutavad ettevõtjad suudaksid täita endale võetavaid tehnilisi kohustusi.

Iga liikmesriik võtab meetmed, mis on vajalikud selleks, et võimaldada pädevatel asutustel konfiskeerida lõhkematerjal, mille puhul on piisavaid tõendeid selle kohta, et asjaomane lõhkematerjal võidakse omandada, et seda võidakse kasutada või sellega võidakse kaubelda ebaseaduslikult.

Lõhkematerjalid, mis on vastavuses selliste harmoneeritud standardite või nende osadega, mille viited on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, eeldatakse olevat vastavuses II lisas sätestatud oluliste ohutusnõuetega, mida nimetatud standardid või nende osad käsitlevad.

Lõhkematerjalide vastavuse hindamiseks kasutab tootja ühte järgmistest III lisas osutatud menetlustest: a) ELi tüübihindamismenetlus (moodul B) ja tootja valikul üks järgmistest: i) tüübivastavus, mis põhineb tootmise sisekontrollil ja juhuslike ajavahemike järel tehtud tootekontrollil (moodul C2); ii) tüübivastavus, mis põhineb tootmisprotsessi kvaliteedi tagamisel (moodul D); iii) tüübivastavus, mis põhineb tootekvaliteedi tagamisel (moodul E); iv) tüübivastavus, mis põhineb toote kontrollimisel (moodul F); b) tooteühiku kontrollimisel põhinev vastavus (moodul G).

1. ELi vastavusdeklaratsioon kinnitab, et II lisas sätestatud olulised ohutusnõuded on täidetud. 2. ELi vastavusdeklaratsioon järgib IV lisas sätestatud näidise ülesehitust, sisaldab III lisas sätestatud asjakohastes moodulites määratletud elemente ning seda ajakohastatakse pidevalt. See tõlgitakse keelde või keeltesse, mida nõuab liikmesriik, kus lõhkematerjal turule lastakse või turul kättesaadavaks tehakse. 3. Kui lõhkematerjali suhtes kohaldatakse rohkem kui ühte liidu õigusakti, mille kohaselt nõutakse ELi vastavusdeklaratsiooni, koostatakse kõigi selliste liidu õigusaktide kohta ühine ELi vastavusdeklaratsioon. Kõnealune deklaratsioon sisaldab teavet asjaomaste liidu õigusaktide kohta, sealhulgas nende avaldamisviiteid. 4. ELi vastavusdeklaratsiooni koostamisega võtab tootja endale vastutuse lõhkematerjali vastavuse eest käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele.

CE-märgise suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 765/2008 artiklis 30 sätestatud üldpõhimõtteid.

1. CE-märgis kantakse lõhkematerjalidele nähtaval, loetaval ja kustutamatul viisil. Kui see ei ole võimalik või ei ole asjaomase lõhkematerjali olemust arvestades lubatud, kinnitatakse märgis toote pakendile ja kaasasolevatele dokumentidele. 2. CE-märgis kinnitatakse lõhkematerjalile enne selle turule laskmist. 3. CE-märgise järele märgitakse teavitatud asutuse identifitseerimisnumber, kui nimetatud asutus on kaasatud tootmise kontrollietappi. Teavitatud asutuse identifitseerimisnumbri kinnitab kas asutus ise või tema juhiste järgi tootja või tema volitatud esindaja. 4. CE-märgise ja vajaduse korral teavitatud asutuse identifitseerimisnumbri järele võib lisada muu märgise, mis osutab erilisele ohule või kasutusviisile. 5. CE-märgis tuleb kinnitada saatedokumentidele, kui tegemist on oma tarbeks toodetud lõhkematerjalidega, lõhkematerjalidega, mida transporditakse ja tarnitakse pakendamata või lõhkematerjali teisaldatavate tootmismoodulite (Mobile Explosives Manufacturing Unit – MEMU) kujul nende vahetuks mahalaadimiseks lõhkeauku, ning lõhkematerjalidega, mis valmistatakse lõhkamiskohas ja mis laetakse viivitamata pärast nende tootmist (nn kohapealne tootmine). 6. Liikmesriigid tuginevad CE-märgist käsitleva korra nõuetekohase kohaldamise tagamiseks olemasolevatele mehhanismidele ja võtavad nimetatud märgise väärkasutamise korral vajalikud meetmed.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja teisi liikmesriike asutustest, kes on volitatud kolmanda isikuna täitma vastavushindamisülesandeid käesoleva direktiivi alusel.

1. Liikmesriigid määravad teavitava asutuse, kes vastutab vastavushindamisasutuste hindamiseks ja nendest teavitamiseks ning teavitatud asutuste järelevalveks vajalike menetluste kehtestamise ja rakendamise eest, samuti artiklis 30 sätestatud nõuete täitmise eest. 2. Liikmesriigid võivad otsustada, et lõikes 1 osutatud hindamist ja järelevalvet teostab määruse (EÜ) nr 765/2008 tähenduses ja sellega kooskõlas riiklik akrediteerimisasutus.

1. Teavitav asutus asutatakse nii, et ei tekiks huvide konflikti vastavushindamisasutustega. 2. Teavitava asutuse tööd korraldatakse ja juhitakse nii, et oleks tagatud tema objektiivsus ja erapooletus. 3. Teavitava asutuse tööd korraldatakse nii, et vastavushindamisasutusest teavitamisega seotud otsused teevad pädevad isikud, kes ei ole hindamist läbi viinud isikud. 4. Teavitav asutus ei tohi pakkuda ega osutada teenuseid, mida osutavad vastavushindamisasutused, ega ärilisi või konkureerivaid nõustamisteenuseid. 5. Teavitav asutus tagab saadud teabe konfidentsiaalsuse. 6. Teavitaval asutusel peab oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks olema piisavalt pädevaid töötajaid.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni oma vastavushindamisasutuste hindamise, nendest teavitamise ja teavitatud asutuste järelevalve menetlustest, ning neis tehtud muudatustest. Komisjon teeb kõnealuse teabe avalikkusele kättesaadavaks.

1. Teavitamise eesmärgil täidab vastavushindamisasutus lõigetes 2–11 sätestatud nõudeid. 2. Vastavushindamisasutus asutatakse liikmesriigi õiguse alusel ning ta on õigusvõimeline isik. 3. Vastavushindamisasutus on kolmandast isikust asutus, mis on sõltumatu organisatsioonist või lõhkematerjalist, mida ta hindab. 4. Vastavushindamisasutus, selle juhtkond ja vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavad töötajad ei tohi olla ei lõhkematerjali kavandaja, tootja, tarnija, paigaldaja, ostja, omanik, kasutaja ega hooldaja ega esindada ühtegi nimetatud isikut. See ei välista vastavushindamisasutuse tegevuseks vajalike lõhkematerjalide kasutamist ega lõhkematerjalide kasutamist isiklikul otstarbel. Vastavushindamisasutus, selle juhtkond ja vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavad töötajad ei tohi olla otseselt seotud lõhkematerjali kavandamise, tootmise või valmistamise, turustamise, paigaldamise, kasutamise või hooldusega ega esindada nimetatud tegevustega tegelevat isikut. Nad ei tohi osaleda tegevuses, mis võib seada kahtluse alla nende otsuste sõltumatuse ja usaldusväärsuse vastavushindamistoimingutes, mille tegemiseks neist on teavitatud. See kehtib eelkõige nõustamisteenuste puhul. Vastavushindamisasutused tagavad, et nende tütarettevõtjate või alltöövõtjate tegevus ei mõjuta nende vastavushindamistoimingute konfidentsiaalsust, objektiivsust ja erapooletust. 5. Vastavushindamisasutused ja nende töötajad teevad vastavushindamistoiminguid suurima erialase usaldusväärsuse ja nõutava erialase tehnilise pädevusega ning ei allu ühelegi surveavaldusele ega ahvatlusele, eelkõige rahalisele, mis võib nende otsuseid või vastavushindamistoimingute tulemusi mõjutada, eriti seoses isikute või isikute rühmadega, kes on huvitatud nimetatud toimingute tulemustest. 6. Vastavushindamisasutus on võimeline täitma temale III lisa alusel määratud vastavushindamisülesandeid, mille täitmisega seoses on temast teavitatud, sõltumata sellest, kas vastavushindamisasutus täidab neid ise või täidetakse neid tema nimel ja vastutusel. Vastavushindamisasutuse käsutuses on alati kõigile lõhkematerjali liikidele või -kategooriatele, millega seoses temast on teavitatud, ning kõigile vastavushindamismenetlustele vastavad vajalikud: a) tehniliste teadmistega töötajad, kellel piisav ja asjakohane kogemus vastavushindamisülesannete täitmiseks; b) menetluste kirjeldused, mille kohaselt vastavushindamist teostatakse ning mis tagavad läbipaistvuse ning nende menetluste kordamise võimaluse. Asutusel on asjakohased tegevuspõhimõtted ja menetlused, milles eristatakse ülesandeid, mida ta täidab teavitatud asutusena, ja muud tegevust; c) menetlused tegevusteks, mis võtavad asjakohaselt arvesse ettevõtja suurust, tegutsemisvaldkonda, tema struktuuri, kõnealuse toote tehnoloogia keerukuse astet ning seda, kas tegemist on mass- või seeriatootmisega. Vastavushindamisasutusel on vajalikud vahendid vastavushindamistoimingute nõuetekohase teostamisega seotud tehniliste ja haldusülesannete täitmiseks ning juurdepääs vajalikule varustusele ja vahenditele. 7. Vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavatel töötajatel on: a) põhjalik tehniline ja kutsealane väljaõpe, mis hõlmab kõiki vastavushindamistoiminguid, millega seoses nimetatud vastavushindamisasutusest on teavitatud; b) piisavad teadmised nende teostatavate hindamiste nõuetest ning kõnealuste hindamiste teostamiseks vajalik pädevus; c) II lisas sätestatud oluliste ohutusnõuete, kohaldatavate harmoneeritud standardite ning liidu ühtlustamisaktide ja siseriiklike õigusaktide asjakohaste sätete piisav tundmine ja mõistmine; d) oskus koostada hindamise teostamist tõendavaid sertifikaate, protokolle ja aruandeid. 8. Tagatakse vastavushindamisasutuste, nende juhtkonna ja vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavate töötajate erapooletus. Vastavushindamisasutuse juhtkonna ja vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavate töötajate tasu suurus ei tohi sõltuda teostatud hindamiste arvust ega nende tulemustest. 9. Vastavushindamisasutus sõlmib vastutuskindlustuslepingu, välja arvatud juhul, kui vastutus kuulub siseriikliku õiguse alusel riigile või kui liikmesriik ise on vastavushindamise eest otseselt vastutav. 10. Vastavushindamisasutuse töötajad hoiavad ametisaladust teabe osas, mis on saadud III lisa või selle rakendamiseks vastuvõetud siseriikliku õiguse sätte kohaselt täidetud ülesannete käigus, välja arvatud teabevahetus selle liikmesriigi pädevate asutustega, kus asutus tegutseb. Tagatakse omandiõiguste kaitse. 11. Vastavushindamisasutus osaleb asjakohases standardimistöös ja asjakohaste liidu ühtlustamisaktide alusel loodud teavitatud asutuste koordineerimisrühma töös või tagab, et tema vastavushindamisülesannete täitmise eest vastutavad töötajad on sellisest tegevusest teavitatud, ning rakendab nimetatud rühma töö tulemusel koostatud haldusotsuseid ja -dokumente üldiste suunistena.

Kui vastavushindamisasutus tõendab, et ta vastab sellistes asjakohastes harmoneeritud standardites või nende osades sätestatud kriteeriumidele, mille viited on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, eeldatakse tema vastavust artiklis 28 sätestatud nõuetele kohaldatavate harmoneeritud standarditega hõlmatud nõuete ulatuses.

1. Kui teavitatud asutus kasutab vastavushindamisega seotud ülesannete täitmiseks alltöövõtjat või tütarettevõtjat, tagab ta, et alltöövõtja või tütarettevõtja vastab artiklis 28 sätestatud nõuetele, ning teatab sellest teavitavale asutusele. 2. Teavitatud asutus vastutab täielikult oma alltöövõtjate ja tütarettevõtjate täidetud ülesannete eest, olenemata nende asukohast. 3. Toiminguid võib lasta teostada alltöövõtjal või tütarettevõtjal ainult kliendi nõusolekul. 4. Teavitatud asutus hoiab teavitavale asutusele kättesaadavana dokumente, mis käsitlevad alltöövõtja või tütarettevõtja kvalifikatsiooni hindamist ja nende poolt III lisa alusel tehtud tööd.

1. Vastavushindamisasutus esitab teavitamise taotluse selle liikmesriigi teavitavale asutusele, mille territooriumil ta asub. 2. Teavitamise taotlusele lisatakse vastavushindamistoimingute, vastavushindamismooduli või -moodulite ja lõhkematerjali või lõhkematerjalide kirjeldus, millega tegelemiseks ta väidab end pädev olevat, ning riikliku akrediteerimisasutuse väljastatud akrediteerimistunnistus (olemasolu korral), milles kinnitatakse, et vastavushindamisasutus vastab artiklis 28 sätestatud nõuetele. 3. Kui vastavushindamisasutus ei saa akrediteerimistunnistust esitada, esitab ta teavitavale asutusele dokumentaalsed tõendid, mille alusel saab kontrollida ja tunnustada tema vastavust artiklis 28 sätestatud nõuetele ning teha selle üle korrapäraselt järelevalvet.

1. Teavitavad asutused võivad teavitada ainult artiklis 28 sätestatud nõuetele vastavatest vastavushindamisasutustest. 2. Nad kasutavad komisjoni ja teiste liikmesriikide teavitamiseks komisjoni väljatöötatud ja tema hallatavat elektroonilist teavitamise vahendit. 3. Teavitus sisaldab täielikku ülevaadet vastavushindamistoimingutest, vastavushindamismoodulist või -moodulitest ja asjaomasest lõhkematerjalist või lõhkematerjalidest ning asjakohast pädevuse tõendamist. 4. Kui teavitus ei põhine artikli 31 lõikes 2 osutatud akrediteerimistunnistusel, esitab teavitav asutus komisjonile ja teistele liikmesriikidele dokumentaalsed tõendid vastavushindamisasutuse pädevuse ja kehtiva korra kohta, millega tagatakse asutuse korrapärane järelevalve ning selle jätkuv vastavus artiklis 28 sätestatud nõuetele. 5. Asjaomane asutus võib tegutseda teavitatud asutusena ainult siis, kui komisjon ja teised liikmesriigid ei ole esitanud vastuväiteid kas kahe nädala jooksul pärast teavitamist juhul, kui kasutatakse akrediteerimistunnistust, või kahe kuu jooksul pärast teavitamist juhul, kui akrediteerimist ei kasutata. Käesoleva direktiivi mõistes käsitletakse akrediteeritud asutusena ainult sellist asutust. 6. Teavitav asutus teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike kõigist edaspidistest olulistest teavituse muudatustest.

1. Komisjon määrab teavitatud asutusele identifitseerimisnumbri. Komisjon määrab üheainsa identifitseerimisnumbri, isegi kui asutusest teavitatakse mitme erineva liidu õigusakti alusel. 2. Komisjon teeb avalikkusele kättesaadavaks käesoleva direktiivi alusel teavitatud asutuste loetelu, mis sisaldab ka asutustele määratud identifitseerimisnumbreid ja toiminguid, mille teostamiseks neist on teavitatud. Komisjon tagab loetelu ajakohastamise.

1. Kui teavitav asutus on tuvastanud või talle on teatatud, et teavitatud asutus ei vasta enam artiklis 28 sätestatud nõuetele või et ta ei ole oma kohustusi täitnud, siis piirab teavitav asutus teavitust, peatab teavituse või tühistab selle, sõltuvalt nõuetele mittevastavuse või kohustuste täitmata jätmise tõsidusest. Ta teatab sellest viivitamata komisjonile ja teistele liikmesriikidele. 2. Juhul kui teavitust piiratakse, see peatatakse või tühistatakse või kui teavitatud asutus on lõpetanud oma tegevuse, võtab teavitav liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et kõnealuse asutuse dokumente menetleks mõni teine teavitatud asutus või et need oleks nõudmise korral kättesaadavad teavitamise ja turujärelevalve eest vastutavatele asutustele.

1. Komisjon uurib igat juhtumit, mille puhul tal on kahtlus või tema tähelepanu juhitakse kahtlusele, et teavitatud asutus ei ole enam pädev või et teavitatud asutus ei täida enam talle esitatud nõudeid ja ülesandeid. 2. Teavitav liikmesriik esitab komisjonile viimase nõudmisel kogu teabe seoses teavituse alusega või asjaomase teavitatud asutuse pädevuse säilimisega. 3. Komisjon tagab, et uurimise käigus saadud tundlikku teavet käsitatakse konfidentsiaalsena. 4. Kui komisjon on veendunud, et teavitatud asutus ei täida või on lakanud täitmast teavitamise aluseks olevaid nõudeid, võtab ta vastu rakendusakti, milles nõutakse, et teavitav liikmesriik võtaks parandusmeetmed, sealhulgas vajaduse korral tühistaks teavituse. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 49 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

1. Teavitatud asutused teostavad vastavushindamist kooskõlas III lisas sätestatud vastavushindamismenetlustega. 2. Vastavushindamist teostatakse tasakaalustatud viisil, vältides ettevõtjate liigset koormamist. Vastavushindamisasutused võtavad oma ülesannete täitmisel arvesse ettevõtja suurust, tegutsemisvaldkonda, tema struktuuri, asjaomase tootetehnoloogia keerukusastet ning seda, kas tegemist on mass- või seeriatootmisega. Seejuures järgivad nad siiski rangusastet ja kaitsetaset, mida nõutakse, et tagada lõhkematerjali vastavus käesolevale direktiivile. 3. Kui teavitatud asutus leiab, et tootja ei ole järginud II lisas sätestatud olulisi ohutusnõudeid või vastavaid harmoneeritud standardeid või muid tehnilisi spetsifikatsioone, nõuab ta kõnealuselt tootjalt asjakohaste parandusmeetmete võtmist ja ei väljasta vastavussertifikaati. 4. Kui teavitatud asutus avastab pärast sertifikaadi väljastamist vastavuse järelevalve käigus, et lõhkematerjal ei vasta enam nõuetele, nõuab ta tootjalt parandusmeetmete võtmist ja vajaduse korral peatab või tühistab sertifikaadi. 5. Kui parandusmeetmeid ei võeta või neil ei ole soovitud mõju, teavitatud asutus vastavalt vajadusele kas piirab sertifikaati, peatab selle või tühistab.

Liikmesriigid tagavad, et on olemas menetlus teavitatud asutuste otsuste vaidlustamiseks.

1. Teavitatud asutus teavitab teavitavat asutust järgmisest: a) sertifikaadi andmisest keeldumine, selle piiramine, peatamine või tühistamine; b) teavituse ulatust või tingimusi mõjutavad asjaolud; c) turujärelevalveasutustelt vastavushindamistoimingute kohta saadud teabenõuded; d) nõudmise korral vastavushindamistoimingud, mida nad teavituse sihtvaldkonnas on teostanud, ja muu tegevus, sealhulgas piiriülene tegevus ja alltöövõtt. 2. Teavitatud asutused esitavad teistele käesoleva direktiivi alusel teavitatud sarnase vastavushindamistoimingute ja samade lõhkematerjalidega tegelevatele asutustele asjakohase teabe negatiivsete ja taotluse korral ka positiivsete vastavushindamistulemuste kohta.

Komisjon korraldab kogemuste vahetuse liikmesriikide teavituspoliitika eest vastutavate riiklike asutuste vahel.

Komisjon tagab, et käesoleva direktiivi alusel teavitatud asutuste tegevus põhineb asjakohasel koordineerimisel ja koostööl ning toimub teavitatud asutuste valdkondliku töörühma vormis. Liikmesriigid tagavad nende poolt teavitatud asutuste osalemise nimetatud töörühma töös kas otse või määratud esindajate kaudu.

Lõhkematerjalide suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 765/2008 artikleid 16–29. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed tagamaks, et lõhkematerjale võib turule lasta üksnes siis, kui need nõuetekohase säilitamise ning eesmärgipärase kasutamise korral ei ohusta inimeste tervist ega ohutust.

1. Kui ühe liikmesriigi turujärelevalveasutustel on piisavalt põhjust uskuda, et lõhkematerjal kujutab endast riski inimeste tervisele või ohutusele, varale või keskkonnale, viivad nad läbi asjaomase lõhkematerjali hindamise lähtudes kõigist käesolevas direktiivis sätestatud asjakohastest nõuetest. Asjaomased ettevõtjad teevad turujärelevalveasutustega sel eesmärgil vajalikul viisil koostööd. Kui esimeses lõigus osutatud hindamise tulemusena on turujärelevalveasutused arvamusel, et lõhkematerjal ei vasta käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele, nõuavad nad viivitamata, et asjaomane ettevõtja võtaks kõik vajalikud parandusmeetmed lõhkematerjali nimetatud nõuetega vastavusse viimiseks, kõrvaldaks lõhkematerjali turult või võtaks selle tagasi mõistliku aja jooksul, mille nad riski laadi arvestades määravad. Turujärelevalveasutused teavitavad sellest asjaomast teavitatud asutust. Käesoleva lõike teises lõigus osutatud meetmete suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 765/2008 artiklit 21. 2. Kui turujärelevalveasutused on seisukohal, et mittevastavus ei piirdu üksnes nende liikmesriigi territooriumiga, siis teavitavad nad komisjoni ja teisi liikmesriike hindamistulemustest ja meetmetest, mille võtmist nad on ettevõtjalt nõudnud. 3. Ettevõtja tagab, et kõigi asjaomaste, tema poolt liidu turul kättesaadavaks tehtud lõhkematerjalide suhtes võetakse kõik vajalikud parandusmeetmed. 4. Kui asjaomane ettevõtja ei võta lõike 1 teises lõigus osutatud ajavahemiku jooksul piisavaid parandusmeetmeid, võtavad turujärelevalveasutused kõik asjakohased ajutised meetmed, et keelata või piirata lõhkematerjali kättesaadavaks tegemist nende riigisisesel turul, lõhkematerjal turult kõrvaldada või tagasi võtta. Turujärelevalveasutused teavitavad viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike kõnealustest meetmetest. 5. Lõike 4 teises lõigus osutatud teave sisaldab kõiki olemasolevaid andmeid, eelkõige mittevastava lõhkematerjali tuvastamiseks vajalikku teavet, lõhkematerjali päritolu, väidetava mittevastavuse ja kaasneva riski laadi, riigisiseste meetmete laadi ja kestust, samuti asjaomase ettevõtja esitatud seisukohti. Turujärelevalveasutused näitavad eelkõige, kas mittevastavus on tingitud ühest järgmistest põhjusest: a) lõhkematerjal ei vasta nõuetele, mis käsitlevad inimeste tervist ja ohutust või vara või keskkonna kaitset, või b) esinevad puudused artiklis 19 osutatud harmoneeritud standardites, mille alusel vastavust eeldatakse. 6. Liikmesriigid, kes ei ole käesoleva artikli kohase menetluse algatajad, teavitavad viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike võetud meetmetest ja muust nende käsutuses olevast täiendavast teabest seoses asjaomase lõhkematerjali nõuetele mittevastavusega ning juhul, kui nad ei ole nõus vastuvõetud riigisisese meetmega, oma vastuväidetest. 7. Kui kolme kuu jooksul lõike 4 teises lõigus osutatud teabe kättesaamisest ei ole teised liikmesriigid ega komisjon esitanud vastuväiteid seoses liikmesriigi ajutise meetmega, loetakse meede põhjendatuks. 8. Liikmesriigid tagavad, et asjaomase lõhkematerjali suhtes võetakse viivitamata asjakohased piiravad meetmed, näiteks lõhkematerjal kõrvaldatakse turult.

1. Kui artikli 42 lõigetes 3 ja 4 sätestatud menetluse lõppedes esitatakse liikmesriigi võetud meetmele vastuväiteid või kui komisjon on seisukohal, et riigisisene meede on vastuolus liidu õigusaktidega, alustab komisjon viivitamata konsultatsioone liikmesriikidega ja asjaomas(t)e ettevõtja(te)ga ning hindab riigisisest meedet. Kõnealuse hindamise tulemuste põhjal võtab komisjon vastu rakendusakti, millega otsustatakse, kas riigisisene meede on põhjendatud või mitte. Komisjon adresseerib oma otsuse kõikidele liikmesriikidele ning edastab selle viivitamata neile ja asjaomas(t)ele ettevõtja(te)le. 2. Kui riigisisest meedet peetakse põhjendatuks, võtavad kõik liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada nõuetele mittevastava lõhkematerjali kõrvaldamine oma turult, ja teavitavad sellest komisjoni. Kui riigisisest meedet peetakse põhjendamatuks, tunnistab asjaomane liikmesriik kõnealuse meetme kehtetuks. 3. Kui riigisisest meedet peetakse põhjendatuks ja lõhkematerjali mittevastavust põhjendatakse puudustega käesoleva direktiivi artikli 42 lõike 5 punktis b osutatud harmoneeritud standardites, kohaldab komisjon määruse (EL) nr 1025/2012 artiklis 11 sätestatud menetlust.

1. Kui liikmesriik leiab pärast artikli 42 lõike 1 kohast hindamist, et käesolevale direktiivile vastav lõhkematerjal kujutab endast siiski riski inimeste tervisele või ohutusele, varale või keskkonnale, nõuab ta asjaomaselt ettevõtjalt, et see võtaks asjakohaseid meetmeid tagamaks, et asjaomane lõhkematerjal ei kujutaks endast turule laskmisel enam riski, et ettevõtja kõrvaldaks selle turult või võtaks tagasi mõistliku aja jooksul, mille liikmesriik riski laadi arvestades määrab. 2. Ettevõtja tagab, et kõigi asjaomaste tema poolt liidu turul kättesaadavaks tehtud lõhkematerjalide suhtes võetakse parandusmeetmeid. 3. Liikmesriik teavitab sellest viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike. Kõnealune teave sisaldab kõiki olemasolevaid andmeid, eelkõige mittevastava lõhkematerjali tuvastamiseks vajalikku teavet, lõhkematerjali päritolu ja tarneahelat, kaasneva riski laadi ning võetud riigisiseste meetmete laadi ja kestust. 4. Komisjon alustab viivitamata konsultatsioone liikmesriikidega ja asjaomas(t)e ettevõtja(te)ga ning hindab võetud riigisiseseid meetmeid. Nimetatud hinnangu tulemuste põhjal otsustab komisjon rakendusaktidega, kas riigisisesed meetmed on põhjendatud või mitte, ning teeb vajaduse korral ettepaneku asjakohaste meetmete võtmiseks. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud inimeste tervise ja ohutusega või vara või keskkonna kaitsega, võtab komisjon kooskõlas artikli 49 lõikes 4 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. 5. Komisjon adresseerib oma otsuse kõikidele liikmesriikidele ning edastab selle viivitamata neile ja asjaomas(t)ele ettevõtja(te)le.

1. Ilma et see piiraks artikli 42 kohaldamist, nõuab liikmesriik asjaomaselt ettevõtjalt mittevastavuse kõrvaldamist pärast seda, kui ta on avastanud ühe järgmisest: a) CE-märgis on kinnitatud määruse (EÜ) nr 765/2008 artiklit 30 või käesoleva direktiivi artiklit 23 rikkudes; b) CE-märgis ei ole kinnitatud; c) teavitatud asutuse (kui kõnealune asutus on kaasatud tootmise kontrollietappi) identifitseerimisnumber on kinnitatud artikli 23 sätteid rikkudes või ei ole kinnitatud; d) ELi vastavusdeklaratsiooni ei ole koostatud; e) ELi vastavusdeklaratsioon ei ole koostatud nõuetekohaselt; f) tehniline dokumentatsioon ei ole kättesaadav või on puudulik; g) artikli 5 lõikes 5 või artikli 7 lõikes 3 osutatud teave on puudu, vale või puudulik; h) artiklis 5 või artiklis 7 sätestatud muud haldusnõuded ei ole täidetud. 2. Kui lõikes 1 osutatud mittevastavust ei kõrvaldata, võtab asjaomane liikmesriik asjakohaseid meetmeid, et piirata või keelata lõhkematerjali turul kättesaadavaks tegemist, või tagab, et toode kõrvaldatakse turult või võetakse sealt tagasi.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 47 vastu delegeeritud õigusakte I lisa ajakohastamise kohta, et viia see vastavusse ohtlike kaupade transporti käsitlevate ÜRO soovitustega.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 46 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 18. aprillist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase ajavahemiku möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 46 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta mis tahes juba kehtivate delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastuvõtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 46 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse artikli 11 kohaldamiseks tehnilised meetmed, eelkõige kasutatavad näidisdokumendid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 49 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjoni abistab tsiviilotstarbeliseks kasutuseks mõeldud lõhkematerjalide komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. 4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koosmõjus kõnealuse määruse artikliga 5. 5. Komisjon konsulteerib komiteega kõigis küsimustes, mille puhul on määruse (EL) nr 1025/2012 või muude liidu õigusaktide kohaselt nõutav konsulteerimine valdkondlike ekspertidega. Komitee võib lisaks käsitleda kõiki muid käesoleva direktiivi kohaldamisega seotud küsimusi, mida võib komitee kodukorra kohaselt tõstatada esimees või liikmesriigi esindaja.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusaktide ettevõtjatepoolse rikkumise korral kohaldatavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende jõustamine. Kõnealused eeskirjad võivad hõlmata kriminaalkaristusi raskete rikkumiste eest. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

1. Liikmesriigid ei takista oma territooriumil nende direktiiviga 93/15/EMÜ hõlmatud lõhkematerjalide kättesaadavaks tegemist, mis on nimetatud direktiiviga kooskõlas ja mis lasti turule enne 20. aprilli 2016. 2. Direktiivi 93/15/EMÜ alusel välja antud sertifikaadid kehtivad käesoleva direktiivi alusel. 3. Komisjoni 4. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/43/EÜ (nõukogu direktiivi 93/15/EMÜ kohase tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjalide identifitseerimise ja jälgitavuse süsteemi loomise kohta) (14) kohaldatakse seni, kuni see asendatakse käesoleva direktiivi artikli 15 alusel vastu võetavate meetmetega.

1. Liikmesriigid võtavad vastu artikli 2 punktide 2, 7–13 ja 15–24, artiklite 3–10, artikli 14 lõike 1, artiklite 15 ja 16, artikli 20 punkti a alapunkti i, artiklite 21–27, artikli 28 lõigete 1–4, 6, 7, 10 ja 11, artiklite 29–45, 50 ja 51 ning III ja IV lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt 19. aprilliks 2016. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Nad kohaldavad kõnealuseid sätteid alates 20. aprillist 2016. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ning vastava märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Direktiiv 93/15/EMÜ, mida on muudetud V lisa A osas loetletud määrustega, ning direktiiv 2004/57/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 20. aprillist 2016, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas osutatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt VI lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artiklit 1, artikli 2 punkte 1, 3–6 ja 14, artikleid 11, 12 ja 13, artikli 14 lõiget 2, artikleid 17–19, artikli 20 punkti a alapunkte ii–iv ja punkti b, artikli 28 lõikeid 5, 8 ja 9, artikleid 46, 47, 48 ja 49 ning I, II, V ja VI lisa kohaldatakse alates 20. aprillist 2016.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.