Direktiiv 2014/60

Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigi poolt artikli 2 lõike 1 kohaselt rahvuslikuks rikkuseks liigitatud või nii määratletud ja kõnealuse liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise suhtes.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kultuuriväärtus” — ese, mis on enne või pärast ebaseaduslikku väljaviimist liikmesriigi territooriumilt liigitatud või määratletud selles liikmesriigis siseriiklike õigusaktide või haldusmenetluste kohaselt „kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslikuks rikkuseks” ELi toimimise lepingu artikli 36 tähenduses; 2) „liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult välja viidud” – a) väljaviimine liikmesriigi territooriumilt, rikkudes kõnealuse liikmesriigi eeskirju rahvuslike rikkuste kaitse kohta või määruse (EÜ) nr 116/2009 sätteid, või b) tagastamata jätmine pärast ajutise seadusliku väljaviimise tähtaega või sellise ajutise väljaviimise muu tingimuse rikkumine; 3) „taotluse esitanud liikmesriik” — liikmesriik, kelle territooriumilt kultuuriväärtus on ebaseaduslikult välja viidud; 4) „taotluse saanud liikmesriik” — liikmesriik, kelle territooriumil asub teise liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtus; 5) „tagastamine” — kultuuriväärtuse tegelik tagastamine taotluse esitanud liikmesriigi territooriumile; 6) „omanik” — isik, kelle valduses on kultuuriväärtus tema enda nimel; 7) „valdaja” — isik, kelle valduses on kultuuriväärtus kolmandate isikute nimel; 8) „riiklikud kogud” — liikmesriigi õigusaktide kohaselt riiklikuna käsitatavad kogud, mis kuuluvad kõnealusele liikmesriigile, kõnealuse liikmesriigi kohalikule või piirkondlikule ametiasutusele või kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvale institutsioonile, kui see institutsioon kuulub kõnealusele liikmesriigile või kohalikule või piirkondlikule ametiasutusele või kui need seda märkimisväärselt rahastavad.

Liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtused tagastatakse käesolevas direktiivis sätestatud korras ja tingimustel.

Iga liikmesriik määrab ühe või mitu keskasutust, kes täidavad käesolevas direktiivis sätestatud ülesandeid. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõik käesoleva artikli kohaselt määratud keskasutused. Komisjon avaldab nende keskasutuste nimekirja ja kõik selles tehtavad muudatused Euroopa Liidu Teataja C-seerias.

Liikmesriikide keskasutused teevad koostööd ja konsulteerivad liikmesriikide pädevate siseriiklike asutustega. Pädevad siseriiklikud asutused tegelevad eelkõige järgmiste küsimustega: 1) otsivad taotleva liikmesriigi taotlusel üles asjaomasest liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud konkreetse kultuuriväärtuse ja teevad kindlaks selle omaniku ja/või valdaja. Taotluses tuleb esitada kogu otsimise hõlbustamiseks vajalik teave, eelkõige viited kultuuriväärtuse tegelikule või oletatavale asukohale; 2) kui nende riigi territooriumilt leitakse kultuuriväärtus ja on põhjust oletada, et see on ebaseaduslikult välja viidud mõne teise liikmesriigi territooriumilt, teatavad nad sellest asjaomastele liikmesriikidele; 3) võimaldavad taotluse esitanud liikmesriigi pädevatel asutustel kontrollida, kas kõnealuse eseme puhul on tegemist kultuuriväärtusega, tingimusel et kontrollimine toimub kuue kuu jooksul pärast punktis 2 osutatud teatamist. Kui seda nimetatud aja jooksul ei tehta, punkte 4 ja 5 enam ei kohaldata; 4) võtavad koostöös asjaomase liikmesriigiga kõik vajalikud meetmed kultuuriväärtuse füüsiliseks säilitamiseks; 5) väldivad vajalike ajutiste meetmetega kõiki püüdeid tagastamisest kõrvale hoida; 6) tegutsevad tagastamise puhul vahendajana omaniku ja/või valdaja ning taotluse esitanud liikmesriigi vahel. Sellel eesmärgil võivad taotluse saanud liikmesriigi pädevad asutused kõigepealt, ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, aidata kaasa vahekohtumenetluse rakendamisele vastavalt taotluse saanud liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja tingimusel, et taotluse esitanud liikmesriik ja omanik või valdaja annavad selleks oma ametliku nõusoleku. Omavaheliseks koostööks ja konsulteerimiseks kasutavad liikmesriikide keskasutused määrusega (EL) nr 1024/2012 loodud siseturu infosüsteemi (edaspidi „IMI”) moodulit, mis on kohandatud spetsiaalselt kultuuriväärtustele. Nad võivad kasutada IMI-t ka asjaomase, nende territooriumilt varastatud või ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste kohta teabe levitamiseks. Liikmesriigid otsustavad, kas teised pädevad asutused kasutavad käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil IMI-t.

Taotluse esitanud liikmesriik võib algatada taotluse saanud liikmesriigi pädevas kohtus kohtuasja omaniku vastu või, kui see ei ole võimalik, valdaja vastu, et kindlustada oma territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuse tagastamine. Kohtuasja saab algatada ainult juhul, kui selleks esitatavale dokumendile lisatakse: a) dokument, milles kirjeldatakse taotluses käsitletavat eset ja sedastatakse, et tegemist on kultuuriväärtusega; b) taotluse esitanud liikmesriigi pädevate asutuste kinnitus selle kohta, et kultuuriväärtus on nende territooriumilt välja viidud ebaseaduslikult.

Taotluse esitanud liikmesriigi pädev keskasutus teatab taotluse saanud liikmesriigi pädevale keskasutusele viivitamata, kui on algatatud kohtuasi, et kindlustada kõnealuse eseme tagastamine. Taotluse saanud liikmesriigi pädev keskasutus teatab sellest viivitamata teiste liikmesriikide keskasutustele. Teabevahetus toimub IMI kaudu vastavalt kohaldatavatele isikuandmete kaitset ja eraelu puutumatust käsitlevatele õigusaktidele, ilma et see piiraks pädevate keskasutuste võimalust kasutada lisaks IMI-le muid sidevahendeid.

1. Liikmesriigid näevad oma õigusaktidega ette, et käesolevas direktiivis sätestatud tagastamisnõude võib esitada kuni kolme aasta jooksul pärast seda, kui taotluse esitanud liikmesriigi pädev keskasutus on saanud teada kultuuriväärtuse asukoha ja selle omaniku või valdaja. Sellist nõuet ei saa ühelgi juhul esitada, kui kultuuriväärtuse ebaseaduslikust väljaviimisest taotluse esitanud liikmesriigi territooriumilt on möödunud rohkem kui 30 aastat. Artikli 2 punktis 8 määratletud riiklikesse kogudesse ja liikmesriikides asuvate vaimulike või muude religioossete asutuste inventari kuuluvate esemete puhul, mille suhtes kohaldatakse siseriiklike õigusaktidega erikaitsekorda, võib tagastamisnõude esitada 75 aasta jooksul, välja arvatud liikmesriikides, kus kohtuasjade algatamise suhtes ei kohaldata aegumistähtaega, või juhul, kui liikmesriikidevaheliste kahepoolsete lepingutega on ette nähtud 75 aastast pikem tähtaeg. 2. Tagastamisnõuet ei saa esitada, kui kultuuriväärtuse väljaviimine taotluse esitanud liikmesriigi territooriumilt ei ole nõude esitamise ajal enam ebaseaduslik.

Kui artiklites 8 ja 14 ei ole sätestatud teisiti, otsustab pädev kohus kõnealuse kultuuriväärtuse tagastamise, kui selgub, et tegemist on kultuuriväärtusega artikli 2 punkti 1 tähenduses ja see on asjaomase riigi territooriumilt välja viidud ebaseaduslikult.

Kui kultuuriväärtus on otsustatud tagastada, määrab taotluse saanud liikmesriigi pädev kohus kultuuriväärtuse omanikule vastavalt juhtumi asjaoludele õiglase hüvitise, kui omanik tõendab, et ta täitis kõnealust kultuuriväärtust omandades hoolsuskohustust. Selleks et määrata kindlaks, kas omanik täitis hoolsuskohustust, võetakse arvesse kõiki eseme hankimise tingimusi, eelkõige eseme päritolu käsitlevaid dokumente, taotluse esitanud liikmesriigi õigusaktidega nõutavaid ekspordilubasid, poolte tegevuse iseloomu, makstud hinda, seda, kas omanik kasutas varastatud kultuuriväärtuste kohta loodud registreid, millele tal oli juurdepääs, muud asjakohast teavet, mida ta oleks saanud mõistlikul viisil hankida, või muid toiminguid, mida iga mõistlik inimene oleks samas olukorras teinud. Annetuse või pärandi puhul ei ole omanik soodsamas olukorras kui isik, kellelt ta kultuuriväärtuse sellisel teel sai. Kultuuriväärtuse tagastamise korral maksab sellist hüvitist taotluse esitanud liikmesriik.

Kultuuriväärtuse tagastamise otsuse elluviimisega seotud kulud kannab taotluse esitanud liikmesriik. Sama kehtib ka artikli 5 esimese lõigu punktis 4 osutatud meetmetega seotud kulude puhul.

Artiklis 10 osutatud õiglase hüvitise ja artiklis 11 osutatud kulude tasumine ei piira taotluse esitanud liikmesriigi õigust võtta meetmeid asjaomaste summade tagasinõudmiseks isikutelt, kes vastutavad kultuuriväärtuse ebaseadusliku väljaviimise eest tema territooriumilt.

Pärast tagastamist kohaldatakse kultuuriväärtuse omandiõiguse suhtes taotluse esitanud liikmesriigi õigust.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ainult nende kultuuriväärtuste suhtes, mis on liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult välja viidud alates 1. jaanuarist 1993.

1. Iga liikmesriik võib kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud korda ka muude kui artikli 2 punktis 1 määratletud kultuuriväärtuste tagastamisele. 2. Iga liikmesriik võib kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud korda taotluste suhtes, mis esitatakse enne 1. jaanuari 1993 liikmesriikide territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamiseks.

Käesolev direktiiv ei piira selliste tsiviil- või kriminaalhagide menetlemist, mida võib liikmesriikide õiguse põhjal algatada taotluse esitanud liikmesriik ja/või varastatud kultuuriväärtuse omanik.

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 18. detsembril 2015 ja seejärel iga viie aasta tagant aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. 2. Iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja tulemuslikkuse kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele asjakohased ettepanekud.

Määruse (EL) nr 1024/2012 lisasse lisatakse järgmine punkt: „8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/60/EL EL liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta ja millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (*1): artiklid 5 ja 7. (*1) ELT L 159, 28.5.2014, lk 1 ”."

1. Liikmesriigid jõustavad artikli 2 punkti 1, artikli 5 esimese lõigu punkti 3, artikli 5 teise lõigu, artikli 7 kolmanda lõigu, artikli 8 lõike 1, artikli 10 esimese ja teise lõigu ning artikli 17 lõike 1 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18. detsembril 2015. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nende ametliku avaldamise korral nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise ja märkuse sõnastamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Direktiiv 93/7/EMÜ, mida on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks alates 19. detsembrist 2015, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikli 2 punkte 2–8, artikleid 3 ja 4, artikli 5 esimese lõigu punkte 1, 2 ja 4–6, artiklit 6, artikli 7 esimest ja teist lõiku, artikli 8 lõiget 2, artiklit 9, artikli 10 kolmandat ja neljandat lõiku ning artikleid 11–16 kohaldatakse alates 19. detsembrist 2015.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.