Direktiiv 2014/67

1. Käesoleva direktiiviga luuakse ühine raamistik selliste asjakohaste sätete, meetmete ja kontrollimehhanismide jaoks, mis on vajalikud direktiivi 96/71/EÜ paremaks ja ühtsemaks rakendamiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks, ning luuakse meetmed, et takistada kohaldatavate eeskirjade kuritarvitamist ja nendest kõrvalehoidmist ning võtta sellise tegevuse eest vastutusele, piiramata direktiivi 96/71/EÜ reguleerimisala. Käesoleva direktiivi eesmärgiks on tagada, et teenuste piiriülese osutamise raames lähetatud töötajate õigused oleksid asjakohasel tasemel kaitstud, iseäranis direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 kohaste töötingimuste jõustamine liikmesriigis, kus teenust osutatakse, samal ajal lihtsustades teenuseosutajate jaoks teenuste osutamise vabaduse kasutamist ja edendades ausat konkurentsi teenuseosutajate vahel, toetades nii siseturu toimimist. 2. Käesolev direktiiv ei mõjuta mingil viisil liikmesriikides ja liidu tasandil tunnustatud põhiõiguste, sealhulgas streigiõiguse või -vabaduse teostamist või õigust või vabadust võtta muid liikmesriikide töösuhete erisüsteemidega hõlmatud meetmeid, mis on kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga. Samuti ei mõjuta direktiiv õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, neid sõlmida ja jõustada ega kollektiivse tegutsemise õigust vastavalt siseriiklikule õigusele ja/või tavale.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „pädev asutus” — asutus või organ, mille hulka võib kuuluda direktiivi 96/71/EÜ artiklis 4 osutatud kontaktasutus(ed), mille liikmesriik on määranud direktiivis 96/71/EÜ ja käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks; b) „taotluse esitanud asutus” — liikmesriigi pädev asutus, mis esitab abi-, teabe-, teatamis- või jõustamis- või sissenõudmistaotluse seoses VI peatükis osutatud karistuse ja/või trahviga; c) „taotluse saanud asutus” — liikmesriigi pädev asutus, millele on esitatud abi-, teabe-, teatamis-, jõustamis- või sissenõudmistaotlus seoses VI peatükis osutatud karistuse ja/või trahviga.

Käesoleva direktiivi kohaldamise jaoks määravad liikmesriigid siseriikliku õiguse ja/või tava kohaselt ühe või mitu pädevat asutust, mille hulka võib arvata ka direktiivi 96/71/EÜ artiklis 4 osutatud kontaktasutuse(d). Liikmesriigid võtavad pädevate asutuste määramisel nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada teabevahetuse korral andmete kaitse ning nende füüsiliste ja juriidiliste isikute seaduslikud õigused, keda võidakse mõjutada. Lõppkokkuvõttes vastutavad andmekaitse ja mõjutatud isikute seaduslike õiguste tagamise eest liikmesriigid ning nad võtavad sellega seoses kasutusele sobivad mehhanismid. Liikmesriigid edastavad pädevate asutuste kontaktandmed komisjonile ja teistele liikmesriikidele. Komisjon avaldab pädevate asutuste ja kontaktasutuste nimekirja ning ajakohastab seda korrapäraselt. Teised liikmesriigid ja liidu institutsioonid austavad iga liikmesriigi pädevate asutuste valikut.

1. Direktiivi 96/71/EÜ rakendamiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks annavad pädevad asutused üldhinnangu kõikidele vajalikuks peetavatele faktilistele asjaoludele, sealhulgas hinnates eelkõige käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolusid. Pädevatel asutustel peaks nendest asjaoludest abi olema, kui nad teostavad kontrollimisi ja kui neil on alust arvata, et töötajat ei saa pidada lähetatud töötajaks direktiivi 96/71/EÜ kohaselt. Need asjaolud on tegurid, mida tuleb arvesse võtta üldhinnangu koostamisel ja seega ei saa neid käsitleda eraldiseisvatena. 2. Selleks et teha kindlaks, kas ettevõtja sisuline tegevus, mitte üksnes sisemine juhtimis- ja/või haldustegevus, toimub ka tegelikult, hindavad pädevad asutused pikemat ajavahemikku arvesse võttes üldiselt kõiki faktilisi asjaolusid, mis iseloomustavad ettevõtja kõnealust tegevust asutamiskoha liikmesriigis ja vajaduse korral ka vastuvõtvas liikmesriigis. Selliste asjaolude hulka võivad eelkõige kuuluda: a) koht, kus ettevõtja registrijärgselt asub ja kus asub tema juhatus, kus ta kasutab kontoriruume, maksab makse ja sotsiaalkindlustusmakseid ning kus tal on siseriikliku õiguse kohaselt asjakohasel juhul kutsealal tegutsemise luba või kus ta on registreeritud kaubanduskoja või kutseühingu liikmena; b) lähetatud töötajate töölevõtmise koht ja koht, kust nad on lähetusse saadetud; c) ühelt poolt ettevõtja ja töötaja vahel sõlmitud lepingute suhtes kohaldatav õigus ja teiselt poolt klientidega sõlmitud lepingute suhtes kohaldatav õigus; d) koht, kus toimub ettevõtja sisuline äritegevus ja kus on võetud tööle halduspersonal; e) täidetavate lepingute arv ja/või asutamiskoha liikmesriigis realiseeritud käive, võttes muu hulgas arvesse hiljuti asutatud ettevõtete ning VKEde eriolukorda. 3. Selleks et hinnata, kas lähetatud töötaja töötab ajutiselt muus liikmesriigis kui see, kus ta tavaliselt töötab, uuritakse kõiki seda tööd ja töötaja olukorda iseloomustavaid faktilisi asjaolusid. Selliste asjaolude hulka võivad eelkõige kuuluda: a) kas töötamine muus liikmesriigis toimub piiratud aja jooksul; b) lähetuse alguskuupäev; c) kas lähetus toimub muus liikmesriigis kui see, kus või kust töötaja määruse (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I) ja/või Rooma konventsiooni kohaselt tavapäraselt oma tööd teeb; d) kas lähetatud töötaja pöördub pärast tööde lõpetamist või teenuste osutamist, milleks ta lähetatud on, tagasi päritoluliikmesriiki või eeldatakse, et ta asub pärast seda taas tööle päritoluliikmesriigis; e) tegevuse olemus; f) kas töötaja lähetanud tööandja katab reisi-, eluaseme või majutus- ja toitlustuskulud või tagab nende kulude hüvitamise ja kui see on nii, siis kuidas on see korraldatud või hüvitamise meetod; g) kõik eelnevad ajavahemikud, mil sellel töökohal on töötanud sama või mõni teine (lähetatud) töötaja. 4. Lõigetes 2 ja 3 sätestatud faktilistest asjaoludest ühe või mitme täitmata jätmine ei välista automaatselt olukorra iseloomustamist lähetamisena. Neid asjaolusid tuleb hinnata üksikjuhtumipõhiselt, võttes arvesse iga olukorra eripära. 5. Käesolevas artiklis osutatud asjaolusid, mida pädevad asutused kasutavad olukorra üldisel hindamisel tegeliku lähetuse kindlakstegemiseks, võib samuti kasutada selleks, et teha kindlaks, kas isik on töötaja vastavalt direktiivi 96/71/EÜ artikli 2 lõike 2 kohasele määratlusele. Liikmesriigid peaksid juhinduma muu hulgas asjaoludest, mis on seotud töötaja töö tegemise, alluvuse ja tasustamisega, olenemata sellest, kuidas lepingulist või muud töösuhet osaliste vahelises kokkuleppes iseloomustatakse.

1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed tagamaks, et direktiivi 96/71/EÜ artiklis 3 osutatud teave kohaldatavate töötingimuste kohta, mida teenuseosutaja peab järgima, tehakse üldiselt kättesaadavaks tasuta selgel, läbipaistval, terviklikul ja eemalt kergesti juurdepääsetaval viisil ning elektrooniliselt sellises vormingus ja kooskõlas veebi juurdepääsetavuse standarditega, mis võimaldab juurdepääsu ka puuetega isikutele, ning liikmesriigid tagavad, et direktiivi 96/71/EÜ artiklis 4 osutatud kontaktasutused ja muud riiklikud pädevad asutused suudavad oma ülesandeid tõhusalt täita. 2. Et veelgi parandada juurdepääsu teabele, peavad liikmesriigid: a) osutama ühtsel ametlikul riiklikul veebisaidil ja muid kohaseid vahendeid kasutades selgelt ja üksikasjalikult, kasutajasõbralikul moel ning juurdepääsetavas vormingus, milliseid töötingimusi ja/või millist siseriiklikku ja/või piirkondlikku õigust kohaldatakse nende territooriumile lähetatud töötajate suhtes; b) võtma vajalikke meetmeid, et teha ühtsel ametlikul riiklikul veebisaidil ja muid kohaseid vahendeid kasutades üldiselt kättesaadavaks teave selle kohta, millised kollektiivlepingud on kohaldatavad ja kelle suhtes neid kohaldatakse ning milliseid töötingimusi tuleb kohaldada muu liikmesriigi teenuseosutajatel vastavalt direktiivile 96/71/EÜ ning muu hulgas esitama võimaluse korral viidad olemasolevatele veebisaitidele ja muudele kontaktpunktidele, eelkõige asjaomastele sotsiaalpartneritele; c) tegema teabe töötajatele ja teenuseosutajatele tasuta kättesaadavaks vastuvõtva liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes ning kõige asjakohasemates keeltes, mille suhtes võib valiku teha vastuvõttev liikmesriik, võttes arvesse oma tööturu nõudmisi. Võimaluse korral tehakse kõnealune teave kättesaadavaks kokkuvõtliku teabelehe kujul, mis toob välja põhilised kohaldatavad töötingimused, sealhulgas kaebuste esitamise korra kirjelduse, mida saaks taotluse korral välja anda ka puuetega isikutele juurdepääsetavas vormingus; täiendav üksikasjalik teave lähetatud töötajate suhtes kohaldatavate töö- ja sotsiaalsete tingimuste kohta, kaasa arvatud töötervishoid ja -ohutus, tehakse hõlpsasti ja tasuta kättesaadavaks; d) muutma teabe, iseäranis punktis a nimetatud ühtsel ametlikul riiklikul veebisaidil edastatava asjakohase teabe selgemaks ja juurdepääsetavamaks; e) nimetama kontaktasutuses kontaktisiku, kelle ülesandeks on tegeleda teabepäringutega; f) ajakohastama riikide ametlikke andmeid. 3. Komisjon toetab jätkuvalt liikmesriike teabe juurdepääsetavuse vallas. 4. Kui kooskõlas siseriikliku õiguse, traditsioonide ja tavaga, sealhulgas austusega sotsiaalpartnerite sõltumatuse vastu, sätestatakse direktiivi 96/71/EÜ artiklis 3 osutatud töötingimused kollektiivlepingutes vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõigetele 1 ja 8, tagavad liikmesriigid, et kõnealused tingimused tehakse muude liikmesriikide teenuseosutajate ja lähetatud töötajate jaoks juurdepääsetaval ja läbipaistval viisil kättesaadavaks, ning nad püüavad selles kaasata sotsiaalpartnereid. Asjaomane teave peaks eelkõige hõlmama töötasu erinevaid miinimummäärasid ja töötasu koostisosi, maksmisele kuuluva tasu arvutamiseks kasutatavat meetodit ja, kui see on asjakohane, erinevatesse töötasu kategooriasse liigitamise kriteeriume. 5. Liikmesriigid nimetavad organid ja asutused, mille poole töötajad ja ettevõtjad võivad pöörduda, et saada üldist teavet nende suhtes kohaldatava siseriikliku õiguse ja tava kohta, mis puudutab nende õigusi ja kohustusi liikmesriigi territooriumil.

1. Liikmesriigid teevad tihedat koostööd ning osutavad üksteisele põhjendamatu viivituseta vastastikust abi, et hõlbustada käesoleva direktiivi ja direktiivi 96/71/EÜ rakendamist, kohaldamist ja jõustamist. 2. Liikmesriikide koostöö hõlmab eelkõige vastamist pädevate asutuste põhjendatud teabepäringutele ning kontrollide, kontrollimiste või uurimiste läbi viimist seoses lähetatud töötajate olukorraga, millele on osutatud direktiivi 96/71/EÜ artikli 1 lõikes 3, kaasa arvatud lähetatud töötajate suhtes kohaldatavate eeskirjade täitmata jätmise või kuritarvitamise uurimine. Teabepäringud hõlmavad teavet seoses võimaliku halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamise või sissenõudmisega ning sellise VI peatükis osutatud karistuse ja/või trahvi kehtestamise otsusest teatamisega. 3. Liikmesriikide koostöö võib samuti hõlmata dokumentide saatmist ja kättetoimetamist. 4. Vastates teise liikmesriigi pädevalt asutuselt saabunud abitaotlusele, tagavad liikmesriigid, et nende territooriumil asutatud teenuseosutajad edastavad oma riigi pädevatele asutustele kogu teabe, mis on vajalik nende tegevuse järelevalveks siseriikliku õiguse kohaselt. Kõnealuste andmete esitamata jätmise korral võtavad liikmesriigid asjakohased meetmed. 5. Teabenõudele vastamisel esinevate raskuste korral või kontrollide, kontrollimiste või uurimiste läbiviimisel teavitab asjaomane liikmesriik viivitamata teavet taotlenud liikmesriiki, et leida lahendus. Kui teabevahetuses on püsivaid probleeme või kui pidevalt keeldutakse teabe andmisest, teavitatakse sellest asjakohasel juhul IMI kaudu komisjoni, kes võtab vajalikud meetmed. 6. Liikmesriik esitab teise liikmesriigi või komisjoni taotletud teabe elektrooniliste vahendite kaudu, järgides järgmisi tähtaegu: a) kiireloomulistel juhtudel, mis nõuavad käibemaksukohuslasena registreerimise kohta kinnituse saamiseks andmete registrist järelevaatamist teises liikmesriigis asutatud üksuse kontrollimise eesmärgil: võimalikult kiiresti ja maksimaalselt kahe tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest. Taotluses tuleb selgelt märkida kiireloomulisuse põhjus, sealhulgas mõned üksikasjad selle kiireloomulisuse põhjendamiseks; b) muude teabetaotluste korral maksimaalselt 25 tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest, välja arvatud juhul, kui liikmesriikide vastastikuse kokkuleppega on kehtestatud lühem tähtaeg. 7. Liikmesriigid tagavad, et registritele, kuhu on kantud teenuseosutajate andmed ja millele pädevatel asutustel on nende territooriumil juurdepääs, on käesoleva direktiivi ja direktiivi 96/71/EÜ rakendamisel juurdepääs samadel tingimustel teiste liikmesriikide samaväärsetel pädevatel asutustel, kui liikmesriigid on need registrid loetlenud IMIs. 8. Liikmesriigid tagavad, et artikli 2 punktis a osutatud organite vahetatud või neile edastatud teavet kasutatakse üksnes eesmärgil, milleks seda taotleti. 9. Vastastikust haldusabi antakse tasuta. 10. Taotlus teabe saamiseks ei takista pädevaid asutusi võtmast asjakohase siseriikliku või liidu õiguse sätete kohaselt meetmeid, et uurida ja ennetada direktiivi 96/71/EÜ või käesoleva direktiivi väidetavaid rikkumisi.

1. Direktiivi 96/71/EÜ artiklites 4 ja 5 kehtestatud põhimõtete kohaselt on kogu lähetusperioodi vältel, mil töötaja teises liikmesriigis viibib, direktiivi 96/71/EÜ kohaselt täidetavate töötingimuste kontrollimine vastuvõtva liikmesriigi asutuste kohustus, tehes selleks vajaduse korral koostööd asutamiskoha liikmesriigi asutustega. 2. Teenuseosutaja asutamiskoha liikmesriik jätkab teise liikmesriiki lähetatud töötajate seiret ja kontrollimist ning võtab vastavalt siseriiklikule õigusele, tavale ja haldusmenetlustele vajalikud järelevalve- või täitemeetmed. 3. Teenuseosutaja asutamiskoha liikmesriik abistab liikmesriiki, kuhu töötaja lähetatakse, et tagada direktiivi 96/71/EÜ ja käesoleva direktiivi alusel kohaldatavate tingimuste järgimine. See kohustus ei vähenda mingil viisil selle liikmesriigi võimalusi, kuhu töötaja lähetatakse, teostada seiret ja kontrollimist ning võtta kõik vajalikud järelevalve- või täitemeetmed kooskõlas käesoleva direktiivi ja direktiiviga 96/71/EÜ. 4. Kui esineb asjaolusid, mis osutavad võimalikele eeskirjade rikkumistele, esitab liikmesriik omal algatusel asjaomasele liikmesriigile põhjendamatu viivituseta kogu asjakohase teabe. 5. Lisaks võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused küsida asutamiskoha liikmesriigi pädevatelt asutustelt teavet mis tahes teenuste osutamise või teenuseosutaja kohta ning iga teenuseosutaja asutamise seaduslikkuse, tema hea käitumise, samuti kohaldatavate eeskirjade rikkumise puudumise kohta. Asutamiskoha liikmesriigi pädevad asutused annavad sellist teavet kooskõlas artikliga 6. 6. Selles artiklis sätestatud kohustus ei too kaasa asutamiskoha liikmesriigi kohustust viia läbi kontrollimisi selle vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, kus teenust osutatakse. Vajaduse korral võivad vastuvõtva liikmesriigi asutused viia selliseid kontrollimisi läbi omal algatusel või asutamiskoha liikmesriigi pädevate asutuste taotlusel, toimides kooskõlas artikliga 10 ning vastavalt vastuvõtva liikmesriigi siseriikliku õiguse, tava ja haldusmenetluste kohaselt neile antud järelevalveõigusele, mis on kooskõlas liidu õigusega.

1. Komisjoni abiga võtavad liikmesriigid kaasnevaid meetmeid, et arendada, hõlbustada ja edendada teabevahetust ametnike vahel, kes vastutavad halduskoostöö ja vastastikuse abi osutamise eest ning kohaldatavate eeskirjade järgimise kontrollimise ja nende jõustamise eest. Liikmesriigid võivad võtta kaasnevaid meetmeid ka selleks, et toetada organisatsioone, mis jagavad teavet lähetatud töötajatele. 2. Komisjon hindab rahalise toetuse andmise vajadust, et tõhustada halduskoostööd veelgi ja suurendada vastastikust usaldust projektide kaudu, mis edendavad asjaomaste ametnike vahetust ja väljaõpet, ning arendada, hõlbustada ja edendada parimaid tavasid käsitlevaid algatusi, sealhulgas ELi tasandi sotsiaalpartnerite omi, nagu andmebaaside arendamine ja ajakohastamine või ühiste veebisaitide loomine, mis sisaldavad üldist või sektoripõhist teavet järgitavate töötingimuste kohta ning konkreetselt lähetamist käsitleva põhjaliku teabe kogumise ja hindamise kohta. Kui komisjon jõuab järeldusele, et selline vajadus on olemas, kasutab ta, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusi eelarvemenetluses, halduskoostöö tugevdamiseks ette nähtud olemasolevaid finantsvahendeid. 3. Komisjon ja liikmesriigid võivad tagada piisava toetuse liidu ja riiklikul tasandil korraldatavatele sotsiaalpartnerite asjaomastele algatustele, mille eesmärk on teavitada ettevõtjaid ja töötajaid käesolevas direktiivis ja direktiivis 96/71/EÜ sätestatud kohaldatavatest töötingimustest, järgides seejuures sotsiaalpartnerite sõltumatuse põhimõtet.

1. Liikmesriigid võivad kehtestada üksnes haldusnõudeid ja kontrollimeetmeid, mis on vajalikud selleks, et tagada käesolevas direktiivis ja direktiivis 96/71/EÜ sätestatud kohustuste täitmise tulemuslik järelevalve, tingimusel et need nõuded ja meetmed on põhjendatud ja proportsionaalsed ning kooskõlas liidu õigusega. Sel eesmärgil võivad liikmesriigid kehtestada eelkõige järgmised meetmed: a) teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja kohustus esitada hiljemalt teenuseosutamist alustades riigi pädevatele asutustele vastuvõtva liikmesriigi (ühes) ametlikus keeles või vastuvõtvas liikmesriigis aktsepteeritavas muus keeles lihtne teade, mis sisaldab asjaomast, töökohal kontrollide teostamist võimaldavat teavet, sealhulgas: i) teenuseosutaja andmed; ii) selgelt identifitseeritavate lähetatud töötajate eeldatav arv; iii) punktides e ja f osutatud isikud; iv) lähetuse eeldatav kestus ning kavandatav algus- ja lõppkuupäev; v) töökoha aadress(id) ning vi) lähetust õigustavate teenuste olemus; b) kohustus hoida või teha kättesaadavaks ja/või säilitada paber- või digikoopia töölepingust või sellega samaväärsest dokumendist direktiivi 91/533/EMÜ (13) tähenduses, mis vajaduse korral sisaldab ka kõnealuse direktiivi artiklis 4 osutatud täiendavat teavet, töötasu tõenditest ja töögraafikutest, milles on märgitud töö algus- ja lõppaeg ja kestus iga päeva kohta, ning töötasu maksmist tõendavatest dokumentidest või samaväärsete dokumentide koopiatest kogu lähetusperioodi vältel ettevõtja territooriumil juurdepääsetavas ja selgelt kindlaksmääratud kohas, nt töökohal või ehitusplatsil, või transpordisektori liikuvate töötajate puhul tegevuskohas või sõidukis, millega teenust osutatakse; c) kohustus esitada pärast lähetusperioodi lõppu vastuvõtva liikmesriigi asutuste taotluse korral punktis b osutatud dokumendid mõistliku aja jooksul; d) kohustus esitada punktis b osutatud dokumendid tõlgituna vastuvõtva liikmesriigi ühte ametlikest keeltest/ametlikku keelde/ametlikesse keeltesse või vastuvõtva liikmesriigi aktsepteeritavasse muusse keelde/aktsepteeritavatesse muudesse keeltesse; e) kohustus määrata kontaktisik teenuste osutamise kohaks oleva vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutustega suhtlemiseks ning vajaduse korral dokumentide ja/või teadete saatmiseks ja vastuvõtmiseks; f) kohustus määrata vajaduse korral esindajana tegutsev kontaktisik, kelle poole võivad pöörduda asjaomased sotsiaalpartnerid, et püüda kaasata teenuseosutaja teenuste osutamise perioodil vastuvõtvas liikmesriigis kollektiivläbirääkimistesse vastavalt siseriiklikule õigusele ja/või tavale. See isik võib olla muu isik kui punktis e osutatud isik ja ta ei pea vastuvõtvas liikmesriigis kohal viibima, kuid peab olema kättesaadav mõistliku ja põhjendatud taotluse korral. 2. Liikmesriik võib kehtestada muid haldusnõudeid ja kontrollimeetmeid, kui kujuneb olukord või tekivad uued arengud, millest ilmneb, et kehtivad haldusnõuded ja kontrollimeetmed ei ole piisavad või tõhusad, et tagada tulemuslik järelevalve direktiivis 96/71/EÜ ja käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste järgimise üle, tingimusel et need nõuded ja meetmed on põhjendatud ja proportsionaalsed. 3. Käesolev artikkel ei mõjuta liidu õigusaktidest, sealhulgas nõukogu direktiivist 89/391/EMÜ (14) ja määrusest (EÜ) nr 883/2004 ja/või siseriiklikust õigusest tulenevaid muid kohustusi seoses töötajate kaitse või töölevõtmisega, tingimusel et need kohustused kehtivad võrdselt asjaomastes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele ning need on põhjendatud ja proportsionaalsed. 4. Liikmesriigid tagavad, et võimaluste piires saavad ettevõtjad käesoleva artikli kohaseid töötajate lähetamisega seotud menetlusi ja formaalsusi kasutajasõbralikul viisil täita vahemaa tagant ja elektrooniliste vahendite abil. 5. Liikmesriik teavitab komisjoni kõigist lõigetes 1 ja 2 osutatud tema poolt kohaldatavatest või tema poolt võetud meetmetest ja teavitab teenuseosutajaid nendest meetmetest. Komisjon teeb kõnealused meetmed teatavaks teistele liikmesriikidele. Teenuseosutajatele mõeldud teave tehakse üldiselt kättesaadavaks ühtsel liikmesriigi veebisaidil liikmesriigi poolt kindlaks määratud kõige asjakohasemas keeles/asjakohasemates keeltes. Komisjon jälgib tähelepanelikult lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmete kohaldamist, hindab nende vastavust liidu õigusele ja asjakohasel juhul võtab vajalikke meetmeid vastavalt talle ELi toimimise lepinguga antud pädevusele. Komisjon esitab nõukogule regulaarselt aruandeid liikmesriikide teavitatud meetmete kohta ning asjakohasel juhul oma hindamise ja/või analüüsi seisu kohta.

1. Liikmesriigid tagavad, et luuakse siseriikliku õiguse ja tava kohaselt ette nähtud asjakohased ja tulemuslikud kontrolli- ja järelevalvemehhanismid ning et siseriikliku õiguse kohaselt määratud asutused teostavad nende territooriumil tõhusat ja piisavat kontrolli, et kontrollida ja jälgida direktiivi 96/71/EÜ sätete ja eeskirjade järgimist, arvestades käesoleva direktiivi vastavad sätteid, ning seega tagada nende nõuetekohane kohaldamine ja jõustamine. Olenemata võimalusest viia läbi pistelisi kontrolle, põhinevad kontrollimised peamiselt pädevate asutuste koostatavatel riskihinnangutel. Riskihinnangutes võidakse määrata kindlaks tegevusvaldkonnad, kus nende liikmesriigi territooriumil kasutatakse teenuste osutamisel kõige sagedamini lähetatud töötajaid. Kõnealuste riskihinnangute koostamisel võidakse eelkõige arvesse võtta suurte infrastruktuuriprojektide elluviimist, paljude alltöövõtjate olemasolu, geograafilist lähedust, konkreetsetele sektoritele iseloomulikke probleeme ja vajadusi, varasemaid andmeid rikkumiste kohta ning teatavate töötajate rühmade haavatavust. 2. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohased kontrollimised, mille puhul võetakse arvesse käesoleva direktiivi vastavaid sätteid, ei ole diskrimineerivad ega ebaproportsionaalsed. 3. Kui kontrollimise käigus ja artiklis 4 osutatud kriteeriume arvesse võttes vajatakse teavet, siis tegutsevad vastuvõttev liikmesriik ja asutamiskoha liikmesriik kooskõlas halduskoostöö eeskirjadega. Eelkõige teevad koostööd pädevad asutused artiklites 6 ja 7 sätestatud eeskirjade ja põhimõtete kohaselt. 4. Liikmesriikides, kus kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga kuulub direktiivi 96/71/EÜ artiklis 3 osutatud töötingimuste, eelkõige töötasu miinimummäära ja tööaja kehtestamine lähetatud töötajate jaoks tööturu osapoolte pädevusse, võivad need sobival tasemel ja liikmesriikide kehtestatud tingimustel kontrollida asjaomastest töötingimustest kinni pidamist lähetatud töötajate puhul, tingimusel, et sellega tagatakse nõuetekohasel tasemel kaitse, mis on võrdväärne direktiivis 96/71/EÜ ja käesolevas direktiivis sätestatuga. 5. Liikmesriigid, kus tööinspektsioonidel puudub pädevus kontrollida ja jälgida lähetatud töötajate töötingimustest kinnipidamist, kehtestavad või säilitavad kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga korra, menetlused ja mehhanismid (või muudavad neid), mis tagavad kõnealustest töötingimustest kinnipidamise, tingimusel et kohaldatavad meetmed tagavad asjaomastele isikutele nõuetekohase kaitse, mis on võrdväärne direktiivist 96/71/EÜ ja käesolevast direktiivist tuleneva kaitse tasemega.

1. Liikmesriigid tagavad direktiivis 96/71/EÜ, iseäranis selle artiklis 6, ja käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste jõustamiseks tõhusad mehhanismid, mille kaudu saavad lähetatud töötajad esitada kaebuse otse oma tööandja vastu, samuti tagavad nad, et liikmesriigis, mille territooriumil töötaja lähetuse korras töötab või töötas, on tal õigus algatada kohtu- või haldusmenetlust, kui ta leiab, et ta on kohaldatavate eeskirjade kohaldamata jätmise tõttu kahju kannatanud, isegi kui see töösuhe, millega väidetav kohustuste eiramine kaasnes, on lõppenud. 2. Lõige 1 ei piira liikmesriikide kohtute pädevust, nagu see on ettenähtud eelkõige liidu asjakohaste õigusaktidega ja/või rahvusvaheliste konventsioonidega. 3. Liikmesriigid tagavad, et ametiühingud ja muud kolmandad isikud, nagu ühendused, organisatsioonid või muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi käesoleva direktiivi ja direktiivi 96/71/EÜ järgimise tagamiseks, võivad lähetatud töötajat või tema tööandjat viimaste nõusolekul esindada nende nimel või nende toetuseks kohtu- või haldusmenetluses, eesmärgiga rakendada käesolevat direktiivi ja direktiivi 96/71/EÜ ja/või jõustada käesolevast direktiivist ja direktiivist 96/71/EÜ tulenevad kohustused. 4. Lõigete 1 ja 3 kohaldamine ei piira järgmist: a) tähtaegu või ajapiiranguid käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohaldamist kõnealuste menetluste algatamise suhtes tingimusel, et need ei muuda nende õiguste kasutamist sisuliselt võimatuks või erakordselt keeruliseks; b) siseriikliku õiguse ja/või tava kohaseid sotsiaalpartnerite, töötajate ja tööandjate esindajate muud pädevust ja muid kollektiivseid õigusi, kui see on asjakohane; c) siseriiklike kohtus esindamise ja kohtuliku kaitse menetlusnormide kohaldamist. 5. Lähetatud töötajaid, kes on algatanud kohtu- või haldusmenetluse lõike 1 tähenduses, ei tohi tööandja ebasoodsamalt kohelda. 6. Liikmesriigid tagavad, et lähetatud töötaja tööandja vastutab tööandja ja kõnealuse lähetatud töötaja vahelisest töösuhtest tuleneva kogu saadaoleva tasu eest. Eelkõige tagavad liikmesriigid vajalike mehhanismide olemasolu tagamaks, et lähetatud töötajatel on võimalik saada kätte: a) maksmata jäänud netotöötasu, mis kuulub väljamaksmisele vastavalt direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 kohaselt kohaldatavatele töötingimustele; b) kõik nende töötasust alusetult kinni peetud maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tagasimaksed; c) hüvitis ülemääraselt makstud summade eest, mis on seotud netotöötasu või majutuse kvaliteediga, ning on kinni peetud või maha arvatud töötasust tööandja korraldatud majutuse eest; d) asjakohasel juhul kõik nende töötasust põhjendamatult kinnipeetud tööandja maksed, mis ollakse võlgu sotsiaalpartnerite lepingulistele fondidele või ühendustele. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui lähetatud töötajad on lähetuse sihtliikmesriigist juba tagasi pöördunud.

1. Pettuste ja kuritarvituste vältimiseks võivad liikmesriigid pärast asjaomaste sotsiaalpartneritega konsulteerimist võtta kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid täiendavaid meetmeid tagamaks, et alltöövõtu korral saab lähetatud töötaja lisaks tööandjale või tööandja asemel pidada töövõtjat, kelle otseseks alltöövõtjaks on direktiivi 96/71/EÜ artikli 1 lõikes 3 sätestatud tingimustele vastav tööandja (teenuseosutaja), vastutavaks maksmata minimaalse netotöötasu ja/või tasumata minimaalsete sissemaksete eest sotsiaalpartnerite lepingulistele fondidele või asutustele, kui need on hõlmatud direktiivi 96/71/EÜ artikliga 3. 2. Direktiivi 96/71/EÜ lisas nimetatud tegevusvaldkondade puhul näevad liikmesriigid ette meetmed, millega tagatakse, et alltöövõtu korral saavad lähetatud töötajad lisaks tööandjale või tööandja asemel pidada lähetatud töötajate käesoleva artikli lõikes 1 osutatud õiguste järgimise eest vastutavaks töövõtjat, kelle otseseks alltöövõtjaks on nende tööandja. 3. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud vastutus piirdub töötaja õigustega, mis tulenevad töövõtja ja tema alltöövõtja vahelisest lepingulisest suhtest. 4. Kooskõlas liidu õigusega võivad liikmesriigid, lähtudes mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõttest, kehtestada siseriikliku õigusega alltöövõtu korral vastutuse kohaldamisala ja ulatuse suhtes ka rangemad vastutuseeskirjad. Lisaks direktiivi 96/71/EÜ lisas osutatud sektoritele võivad liikmesriigid kooskõlas liidu õigusega kehtestada sellised vastutuseeskirjad ka muude sektorite suhtes. 5. Liikmesriigid võivad lõigetes 1, 2 ja 4 osutatud juhtude puhuks ette näha, et töövõtjat, kes on järginud siseriiklikes õigusaktides määratletud hoolsuskohustust, ei võeta vastutusele. 6. Lõikes 2 osutatud vastutust käsitlevate eeskirjade asemel võivad liikmesriigid võtta kooskõlas liidu ja siseriikliku õiguse ja/või tavaga muid sobivaid jõustamismeetmeid, mis võimaldavad otsese alltöövõtusuhte puhul rakendada töövõtja suhtes tõhusaid ja proportsionaalseid sanktsioone, et võidelda pettuste ja kuritarvituste vastu olukorras, kus töötajatel on raskusi oma õiguste teostamisel. 7. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesoleva artikli kohaselt võetud meetmetest ja teevad vastava teabe üldiselt kättesaadavaks enda valitud kõige asjakohasema(te)s keel(t)es. Lõike 2 puhul peab komisjonile esitatav teave sisaldama elemente, millega nähakse ette vastutus alltöövõtu korral. Lõike 6 puhul peab komisjonile esitatav teave sisaldama lõikes 2 osutatud vastutuseeskirju käsitlevate alternatiivsete riiklike meetmete tulemuslikkuse kriteeriume. Komisjon teeb kõnealuse teabe kättesaadavaks teistele liikmesriikidele. 8. Komisjon jälgib tähelepanelikult käesoleva artikli kohaldamist.

1. Ilma et see piiraks meetmeid, mis on või võivad olla sätestatud muudes liidu õigusaktides, kohaldatakse mõnes liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, kes ei järgi teises liikmesriigis töötajate lähetamise suhtes kohaldatavaid eeskirju, määratud rahaliste halduskaristuste ja/või -trahvide piiriülesel jõustamisel käesolevas peatükis ette nähtud vastastikuse abi ja vastastikuse tunnustamise üldpõhimõtteid, meetmeid ja menetlusi. 2. Käesolevat peatükki kohaldatakse pädevate asutuste määratud või haldus- või kohtuasutuste või vajaduse korral töövaidluskomisjoni kinnitatud rahaliste halduskaristuste ja/või -trahvide, sealhulgas teenustasude ja lisamaksude suhtes, mis on seotud direktiivi 96/71/EÜ või käesoleva direktiivi eiramisega. Käesolevat peatükki ei kohaldata karistuste suhtes, mis kuuluvad nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK, (15) nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (16) või nõukogu otsuse 2006/325/EÜ (17) kohaldamisalasse.

Iga liikmesriik teatab komisjonile IMI kaudu, milline asutus või millised asutused on käesoleva peatüki kohaldamisel tema siseriikliku õiguse kohaselt pädev(ad). Liikmesriik võib määrata, kui see on tema siseriiklike süsteemide korralduse tõttu vajalik, ühe või mitu keskasutust, mis vastutavad taotluste vastuvõtmise ja edastamise haldamise eest ning abistavad teisi asjaomaseid asutusi.

1. Taotleva asutuse taotluse korral teeb taotluse saanud asutus, järgides artikleid 16 ja 17, järgmist: a) nõuab sisse halduskaristuse ja/või -trahvi, mille on määranud pädev asutus kooskõlas taotluse esitanud liikmesriigi õiguse ja menetlustega või mille haldus- või kohtuasutus või vajaduse korral töövaidluskomisjon on kinnitanud ning mida ei ole edasi kaevatud, või b) teatab sellise karistuse ja/või trahvi määramise otsusest. Lisaks teavitab taotluse saanud asutus muudest sellise karistuse ja/või trahvi jõustamise või sissenõudmisega seotud asjaomastest dokumentidest, sealhulgas kohtuotsusest või lõplikust otsusest, mis võib olla tõendatud koopia, mis on jõustamis- või sissenõudmistaotluse täitmise õiguslikuks aluseks ja ajendiks. 2. Taotluse esitanud asutus tagab, et halduskaristuse ja/või trahvi jõustamis- või sissenõudmistaotlus või sellise karistuse ja/või trahvi jõustamist või sissenõudmist määravast otsusest teatamine on kooskõlas kõnealuses liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega. Selline taotlus esitatakse üksnes juhul, kui taotlust esitav asutus ei saa oma õigus- ja haldusnormide kohaselt karistust/trahvi sisse nõuda või teadet esitada. Taotluse esitanud asutus ei või nõuda halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamist või sissenõudmist ega sellise karistuse ja/või trahvi jõustamist või sissenõudmist määravast otsusest teatada kui ja nii kaua, kuni karistus ja/või trahv või selle aluseks olev nõue ja/või otsus selle täimisele pööramiseks on taotluse esitanud liikmesriigis vaidlustatud. 3. Pädev asutus, mis on saanud vastavalt käesolevale peatükile ja artiklile 21 esitatud taotluse halduskaristuse ja/või -trahvi sissenõudmiseks või sellise karistuse ja/või trahvi määramise otsusest teatamiseks, tunnustab seda ilma täiendavate formaalsusteta ning võtab seejärel kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks, välja arvatud juhul, kui taotluse saanud asutus otsustab tugineda ühele artiklis 17 sätestatud keeldumise põhjusele. 4. Halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamiseks või sissenõudmiseks või sellist karistust ja/või trahvi määravast otsusest teatamiseks tegutseb taotluse saanud pädev asutus vastavalt taotluse saanud liikmesriigis kehtivatele siseriiklikele õigus- ja haldusnormidele, mida kohaldatakse samasuguse rikkumise või otsuse või, kui neis normides samasugust rikkumist ei käsitleta, sarnase rikkumise või otsuse korral. Halduskaristuse ja/või -trahvi määramise otsusest teatamist taotluse saanud asutuse poolt ja jõustamis- või sissenõudmistaotlust käsitatakse kooskõlas taotluse saanud asutuse liikmesriigi õigus- ja haldusnormidega samaväärsena teate või taotluse esitamisega taotleva liikmesriigi poolt.

1. Taotleva asutuse taotlus halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamiseks või sissenõudmiseks ning teade sellise karistuse ja/või -trahvi määramist käsitleva otsuse kohta esitatakse asjatu viivituseta ühtse vormi alusel ning see sisaldab vähemalt järgmist: a) adressaadi nimi ja teadaolev aadress, ning muud andmed ja teave, mis on vajalikud adressaadi identifitseerimiseks; b) rikkumisega seotud faktide ja asjaolude, rikkumise olemuse ning asjaomaste kohaldatavate eeskirjade kokkuvõte; c) taotlust esitavas liikmesriigis jõustamist võimaldav õigusakt ning kogu muu asjakohane teave või dokumendid, sealhulgas kohtudokumendid, aluseks oleva nõude, halduskaristuse ja/või -trahvi kohta, ning d) trahvi ja/või karistuse hindamise eest vastutava pädeva asutuse nimi, aadress ja muud kontaktandmed ning kui asutused on erinevad, siis pädev asutus, mille käest saab täiendavat teavet halduskaristuse ja/või -trahvi või maksmiskohustuse või seda määrava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta. 2. Lisaks lõikes 1 sätestatule märgitakse taotluses: a) otsusest teavitamise korral teavitamise eesmärk ja periood, mille jooksul see tuleb teostada; b) jõustamis- või sissenõudmistaotluse korral kohtuotsuse või otsuse jõustumise või lõplikuks muutumise kuupäev, halduskaristuse ja/või -trahvi olemus ja summa, jõustamisprotsessiga seoses asjakohased kuupäevad, sealhulgas see, kas ja kuidas kohtuotsus või otsus kostja(te) suhtes tehti ja/või kas see määrati tagaselja, taotleva asutuse kinnitus selle kohta, et karistus ja/või trahv ei ole edasi kaevatud, ning aluseks olev nõue, millega seoses taotlus esitatakse ja selle erinevad osad. 3. Taotluse saanud asutus teeb kõik vajaliku, et teavitada kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga teenuseosutajat võimalikult kiiresti ja mitte hiljem kui ühe kuu jooksul pärast taotluse saamist halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamise või sissenõudmise või halduskaristuse ja/või -trahvi määramise otsuse ja vajaduse korral asjaomaste dokumentide kohta. Taotluse saanud asutus teatab võimalikult kiiresti taotluse esitanud asutusele: a) mida on tema jõustamis-, sissenõudmis- ja teavitamistaotluse suhtes ette võetud ning täpsemalt, mis kuupäeval teatise saajat teavitati; b) keeldumise korral halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamis- või sissenõudmistaotluse või halduskaristuse ja/või -trahvi määramise otsusest teavitamistaotluse täitmisest keeldumise põhjused vastavalt artiklile 17.

Taotluse saanud asutused ei ole kohustatud jõustamis-, sissenõudmis- või teavitamistaotlust täitma, kui taotlus ei sisalda artikli 16 lõigetes 1 ja 2 osutatud teavet, kui andmed ei ole täielikud või kui need ilmselgelt ei ole kooskõlas taotluse aluseks oleva otsusega. Lisaks sellele võivad taotluse saanud asutused keelduda jõustamis- või sissenõudmistaotluse täitmisest järgmistel juhtudel: a) taotluse saanud pädeva asutuse läbiviidud uurimise põhjal on ilmne, et halduskaristuse ja/või -trahvi jõustamise või sissenõudmise prognoositavad kulud või nõutavad ressursid ei ole sissenõutava summaga proportsionaalsed või sissenõudmisega kaasneksid olulised raskused; b) kogu rahaline karistus ja/või trahv on väiksem kui 350 eurot või sellega samaväärne summa; c) taotluse saanud liikmesriigi põhiseaduses sätestatud kostja põhiõigusi, -vabadusi ja nende suhtes kohaldatavaid õiguspõhimõtteid ei ole austatud.

1. Kui asjaomane teenuseosutaja või huvitatud isik jõustamis-, sissenõudmis- või teavitamismenetluse jooksul halduskaristuse ja/või -trahvi ja/või selle aluseks oleva nõude vaidlustab või edasi kaebab, peatatakse karistuse ja/või trahvi piiriülene täitemenetlus, kuni taotluse esitanud liikmesriigi asjaomane pädev organ või asutus teeb kõnealuses küsimuses otsuse. Vaie või edasikaebus tuleb esitada taotleva liikmesriigi asjaomasele pädevale organile või asutusele. Taotluse esitanud asutus teatab vaidlustamisest viivitamata taotluse saanud asutusele. 2. Vaidlustega, mis käsitlevad taotluse saanud liikmesriigis võetud täitemeetmeid või taotluse saanud asutuse esitatud teavituse nõuetekohasust, tuleb pöörduda kõnealuse liikmesriigi pädeva asutuse või õigusasutuse poole vastavalt seal kehtivatele õigusnormidele.

1. Käesolevas peatükis osutatud karistuste ja/või trahvidega seoses sissenõutud summad kantakse taotluse saanud asutuse arvele. Taotluse saanud asutus nõuab saadaolevad summad sisse oma liikmesriigi vääringus kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mida kohaldatakse selles liikmesriigis samalaadsete nõuete suhtes. Taotluse saanud asutus konverteerib vajaduse korral karistuse ja/või trahvi summa kooskõlas oma siseriikliku õiguse ja tavaga taotluse saanud riigi vääringusse kohaldades karistuse ja/või trahvi määramise kuupäeval kehtinud vahetuskurssi. 2. Liikmesriigid ei nõua üksteiselt käesoleva direktiivi kohaselt teineteisele antavast vastastikusest abist tekkivate kulude või direktiivi rakendamisega seotud kulude hüvitamist.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumiste eest määratavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine ja järgimine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile hiljemalt 18. juuniks 2016. Liikmesriigid annavad viivitamata teada kõikidest nende hilisematest muudatustest.

1. Artiklites 6 ja 7, artikli 10 lõikes 3 ning artiklites 14–18 osutatud halduskoostöö ja vastastikuse abi osutamine liikmesriikide pädevate asutuste vahel toimub siseturu infosüsteemi (IMI) kaudu, mis loodi määrusega (EU) nr 1024/2012. 2. Liikmesriigid võivad kohaldada pädevate asutuste vahel sõlmitud halduskoostööd ja vastastikust abi käsitlevaid kahepoolseid kokkuleppeid ja kahepoolset korda seoses direktiivi 96/71/EÜ artiklis 3 osutatud lähetatud töötajate suhtes kohaldatavate töötingimuste rakendamise ja järelevalvega, tingimusel et need kokkulepped või kord ei kahjusta asjaomaste töötajate ja ettevõtjate õigusi ja kohustusi. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellest, milliseid kahepoolseid kokkuleppeid ja/või korda nad kohaldavad ja teevad nende kahepoolsete kokkulepete teksti üldiselt kättesaadavaks. 3. Lõikes 2 osutatud kahepoolsete kokkulepete või kahepoolse korra raames kasutavad liikmesriikide pädevad asutused IMI süsteemi nii palju kui võimalik. Kui ühe asjaomase liikmesriigi pädev asutus on kasutanud IMI süsteemi, kasutatakse seda võimaluse korral ka kõigi vajalike järelmeetmete puhul.

Määruse (EL) nr 1024/2012 lisasse lisatakse järgmised punktid: „6. Euroopa parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (*1): artikkel 4. 7. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (IMI määrus) (*2): artiklid 6 ja 7, artikli 10 lõige 3 ning artiklid 14–18. (*1) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1." (*2) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11 ”."

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 18. juuniks 2016. Liikmesriigid teatavad neist viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. Komisjon vaatab läbi käesoleva direktiivi kohaldamise ja rakendamise. Hiljemalt 18. juunil 2019 esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele direktiivi kohaldamise ja rakendamise aruande, vajaduse korral koos vajalike parandus- ja muudatusettepanekutega. 2. Läbivaatamise käigus hindab komisjon pärast liikmesriikidega ja asjakohasel juhul liidu tasandi sotsiaalpartneritega konsulteerimist eelkõige: a) tegeliku lähetamise kindlakstegemist hõlbustavate faktiliste asjaolude vajalikkust ja sobivust koos võimalusega muuta seniseid või määratleda uusi kriteeriume, mille põhjal otsustada, kas tegemist on tegeliku ettevõtjaga ning kas lähetatud töötaja töötab ajutiselt muus liikmesriigis, nagu on osutatud artiklis 4; b) kas lähetamisprotsessiga seotud olemasolevaid andmeid on piisavalt; c) kas kohaldatakse piisaval määral ja sobivaid siseriiklikke kontrollimeetmeid, võttes vastavalt artiklis 9 osutatule arvesse saadud kogemusi ning teabevahetuse ja koostöökorralduse tõhusust, ühtsemate standarddokumentide väljatöötamist, ühiste kontrollipõhimõtete või -nõuete kehtestamist töötajate lähetamisega seotud küsimustes ning tehnoloogia arengut; d) artiklis 12 osutatud vastutus- ja jõustamismeetmeid, mis kehtestatakse, et tagada kehtivate eeskirjade täitmine ja tulemuslik töötajate õiguste kaitse alltöövõtu korral; e) kuidas kohaldatakse VI peatükis esitatud rahaliste halduskaristuste ja -trahvide — piiriülest jõustamist reguleerivaid sätteid, arvestades eelkõige saadud kogemusi ja süsteemi tulemuslikkust; f) IMIga seotud kahepoolsete kokkulepete või korra kasutamist, võttes vajaduse korral arvesse määruse (EL) nr 1024/2012 artikli 25 lõikes 1 osutatud aruannet; g) võimalust lühendada liikmesriikide või komisjoni poolt taotletud teabe esitamise artikli 6 lõikes 6 kehtestatud tähtaegu, võttes arvesse tänu IMI toimimisele ja kasutamisele saavutatud edu.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.