Määrus 806/2014

Käesoleva määrusega kehtestatakse selliste artiklis 2 osutatud ettevõtjate kriisilahenduse ühtsed õigus- ja menetlusnormid, mis on asutatud artiklis 4 osutatud osalevates liikmesriikides. Ühtne kriisilahendusnõukogu, mis on loodud kooskõlas artikliga 42 (edaspidi „kriisilahendusnõukogu”), kohaldab neid ühtseid õigus- ja menetlusnorme koos nõukogu ja komisjoniga ning liikmesriikide kriisilahendusasutustega käesoleva määrusega loodava ühtse kriisilahenduskorra raames. Ühtset kriisilahenduskorda toetab ühtne kriisilahendusfond (edaspidi „fond”). Fondi kasutamine sõltub osalevate liikmesriikide vahel sõlmitava sellise lepingu (edaspidi „leping”) jõustumisest, mis käsitleb liikmesriigi tasandil kogutud rahaliste vahendite ülekandmist fondi ning liikmesriigi tasandil kogutud ja fondi liikmesriikidega seotud alafondidesse kantavate eri rahaliste vahendite järk-järgulist liitmist.

Käesolevat määrust kohaldatakse järgnevate ettevõtjate suhtes: a) osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused; b) osalevas liikmesriigis asutatud emaettevõtjad, sealhulgas finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, kui nende suhtes kohaldatakse kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga g EKP teostatavat konsolideeritud järelevalvet; c) osalevas liikmesriigis asutatud investeerimisühingud ja finantseerimisasutused, kui nad kuuluvad kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga g EKP poolt emaettevõtja suhtes teostatava konsolideeritud järelevalve alla.

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „liikmesriigi pädev asutus”– määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 2 punktis 2 määratletud liikmesriigi pädev asutus; 2) „pädev asutus”– määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 punkti 2 alapunktis i määratletud pädev asutus; 3) „liikmesriigi kriisilahendusasutus”– osaleva liikmesriigi poolt direktiivi 2014/59/EL artikli 3 kohaselt määratud ametiasutus; 4) „asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutus”– selle osaleva liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus ettevõtja või konsolideerimisgrupi ettevõtja on asutatud; 5) „kriisilahenduse eeltingimused”– artikli 18 lõikes 1 viidatud tingimused; 6) „kriisilahenduse kava”– kava, mis koostatakse kooskõlas artikliga 8 või 9; 7) „konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava”– konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava, mis koostatakse kooskõlas artikliga 8 või 9; 8) „kriisilahenduse eesmärgid”– artiklis 14 viidatud eesmärgid; 9) „kriisilahenduse vahend”– artikli 22 lõikes 2 viidatud kriisilahenduse vahendid; 10) „kriisilahenduse meede”– otsus algatada artiklis 2 osutatud ettevõtja kriisilahendusmenetlus vastavalt artiklile 18, kriisilahenduse vahendi kohaldamine või ühe või enama kriisilahendusõiguse kasutamine; 11) „tagatud hoiused”– direktiivi 2014/49/EL artikli 2 punkti 1 alapunktis 5 määratletud hoiused; 12) „kõlblikud hoiused”– direktiivi 2014/49/EL artikli 2 punkti 1 alapunktis 4 määratletud kõlblikud hoiused; 13) „krediidiasutus või investeerimisühing”– krediidiasutus või investeerimisühing, millele laieneb konsolideeritud järelevalve kooskõlas artikli 2 punktiga c; 14) „kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing”– artiklis 2 osutatud ettevõtja, mille suhtes võetakse kriisilahenduse meetmeid; 15) „finantseerimisasutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 määratletud finantseerimisasutus; 16) „finantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 20 määratletud finantsvaldusettevõtja; 17) „segafinantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 21 määratletud segafinantsvaldusettevõtja; 18) „liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 31 määratletud liikmesriigis emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja; 19) „liidus emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing”– ELis emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus või investeerimisühing, nagu määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 29; 20) „emaettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 15 alapunktis a määratletud emaettevõtja; 21) „tütarettevõtja”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 16 määratletud tütarettevõtja; 22) „filiaal”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud filiaal; 23) „konsolideerimisgrupp”– emaettevõtja ja selle tütarettevõtjad, mis on artiklis 2 osutatud ettevõtjad; 24) „piiriülene konsolideerimisgrupp”– konsolideerimisgrupp, mille artiklis 2 viidatud ettevõtjad on asutatud rohkem kui ühes osalevas liikmesriigis; 25) „konsolideeritud alus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 47 määratletud konsolideeritud olukord; 26) „konsolideeritud järelevalvet teostav asutus”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 41 määratletud konsolideeritud järelevalvet teostav asutus; 27) „konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus”– kriisilahendusasutus osalevas liikmesriigis, kus direktiivi 2013/36/EL artikli 111 kohase kõrgeima tasandi konsolideeritud järelevalve alune krediidiasutus või investeerimisühing või emaettevõtja on asutatud; 28) „krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeem”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7 sätestatud nõuetele vastav lepinguline kord; 29) „erakorraline avaliku sektori finantstoetus”– riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või muu riigiülesel tasandil osutatav avaliku sektori finantstoetus, mis oleks riigiabi, kui seda osutataks liikmesriigi tasandil, ja mida antakse käesoleva määruse artiklis 2 osutatud ettevõtja või sellise konsolideerimisgrupi, millesse selline ettevõtja kuulub, jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks; 30) „ettevõtte võõrandamise vahend”– kord, mida kriisilahendusasutus kasutab kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õiguste või kohustuste üleandmiseks omandajale, kes ei ole sildasutus, vastavalt artiklile 24; 31) „sildasutuse vahend”– kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud omandiõiguse instrumentide või kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õiguste või kohustuste sildasutusele artikli 25 kohaselt üleandmise kord; 32) „vara eraldamise vahend”– kord, mida kasutatakse kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara, õiguste või kohustuste vara valitsemise ettevõtjale üleandmiseks vastavalt artiklile 26; 33) „kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend”– kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamise kord vastavalt artiklile 27; 34) „kasutatavad rahalised vahendid”– raha, hoiused, vara ja tagasivõtmatud maksekohustused, mida fond saab artikli 76 lõikes 1 loetletud eesmärkidel kasutada; 35) „sihttase”– kasutatavate rahaliste vahendite summa, milleni tuleb artikli 69 lõike 1 kohaselt jõuda; 36) „leping”– leping osamaksete fondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise kohta; 37) „üleminekuperiood”– ajavahemik alates artikli 99 lõigetes 2 ja 6 määratletud käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast kuni fondi sihttaseme saavutamiseni või 1. jaanuarini 2024, olenevalt sellest, kumb saabub varem; 38) „finantsinstrument”– finantsinstrument, nagu määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 50; 39) „võlainstrument”– võlakirjad ja muud liiki vabalt võõrandatavad võlainstrumendid, finantsinstrumendid, mille alusel tekib võlg või tunnustatakse võla olemasolu, ning finantsinstrumendid, mis annavad õiguse võlaväärtpaberite omandamiseks; 40) „omavahendid”– omavahendid, nagu määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 118; 41) „omavahendite nõuded”– määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 92–98 sätestatud nõuded; 42) „likvideerimine”– krediidiasutuse või investeerimisühingu või artiklis 2 osutatud ettevõtja vara realiseerimine; 43) „tuletisväärtpaber”– tuletisväärtpaber, nagu määratletud määruse (EL) nr 648/2012 artikli 2 punktis 5; 44) „allahindamise ja konverteerimise õigus”– artiklis 21 viidatud õigused; 45) „esimese taseme põhiomavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 28 lõigetes 1–4, artikli 29 lõigetes 1–5 või artikli 31 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid; 46) „täiendavad esimese taseme omavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid; 47) „teise taseme omavahendite instrumendid”– määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 63 sätestatud tingimustele vastavad kapitaliinstrumendid või allutatud laenud; 48) „kogusumma”– kogusumma, mille võrra on kriisilahendusasutus otsustanud kõlblikke kohustusi artikli 27 lõike 13 kohaselt alla hinnata või konverteerida; 49) „kõlblikud kohustused”– artiklis 2 osutatud ettevõtja kohustused ja kapitaliinstrumendid, mis ei ole esimese taseme põhiomavahendite instrumendid või täiendavad esimese taseme omavahendite instrumendid või teise taseme omavahendite instrumendid ja mis ei ole artikli 27 lõike 3 kohaselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusalast välja jäetud; 50) „hoiuste tagamise skeem”– direktiivi 2014/49/EL artikli 4 kohaselt liikmesriigis loodud hoiuste tagamise skeem, mis on ametlikult tunnustatud; 51) „asjaomased kapitaliinstrumendid”– täiendavate esimese taseme omavahendite instrumendid ja teise taseme omavahendite instrumendid; 52) „pandikiri”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (13) artikli 52 lõikes 4 osutatud instrument; 53) „hoiustaja”– hoiustaja, nagu määratletud direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punktis 6; 54) „investor”– investor Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ (14) artikli 1 punkti 4 tähenduses. 2. Kui käesoleva artikli lõikes 1 ei ole mõistet määratletud, siis kohaldatakse direktiivi 2014/59/EL artiklis 2 määratletud mõisteid. Kui mõistet ei ole määratletud käesoleva artikli lõikes 1 või direktiivi 2014/59/EL artiklis 2, siis kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL artiklis 3 määratletud mõisteid.

1. Osalevaid liikmesriike määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 2 tähenduses käsitatakse osalevate liikmesriikidena ka käesoleva määruse tähenduses. 2. Kui liikmesriik otsustab peatada või lõpetada EKP-ga tiheda koostöö kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikliga 7, ei kohaldata selles liikmesriigis asutatud ettevõtjate suhtes enam käesolevat määrust alates tiheda koostöö peatamise või lõpetamise otsuse kohaldamise alguskuupäevast. 3. Kui sellise osaleva liikmesriigi, mille rahaühik ei ole euro, ja Euroopa Keskpanga vaheline tihe koostöö lõpetatakse kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikliga 7, teeb kriisilahendusnõukogu kolme kuu jooksul alates tiheda koostöö lõpetamise otsuse vastuvõtmisest kokkuleppel kõnealuse liikmesriigiga otsuse selle liikmesriigi poolt fondi kantud osamaksete tagastamise korra ja kohaldatavate tingimuste kohta. Osamaksete tagastamine puudutab asjaomase liikmesriigiga seotud alafondi seda osa, mida ei ole ühiskasutusse võetud. Kui lepingus sätestatud üleminekuperioodi jooksul ei ole ühiskasutusse võtmata osast tagastatavad summad piisavad selleks, et võimaldada asjaomasel liikmesriigil rahastada oma liikmesriigi kriisilahendusrahastu loomist vastavalt direktiivile 2014/59/EL, võib osamaksete tagastamine hõlmata ka täies mahus või osaliselt kõnealuse liikmesriigiga seotud alafondi seda osa, mis lepingu kohaselt on võetud ühiskasutusse, või kui üleminekuperiood on lõppenud, asjaomase liikmesriigi poolt tiheda koostöö tegemise ajal üle kantud kõiki osamakseid või osa nendest summas, mis on piisav kõnealuse liikmesriigi kriisilahendusrahastu rahastamiseks. Ühiskasutusse võetud osast või pärast üleminekuperioodi fondist tagastatavate rahaliste vahendite summa hindamisel võetakse arvesse järgmisi lisakriteeriume: a) EKPga tehtava tiheda koostöö lõpetamise viis, st kas koostöö on lõpetatud vabatahtlikult vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 7 lõikele 6 või mitte; b) lõpetamise kuupäeval pooleli olevate kriisilahenduse meetmete olemasolu; c) koostöö lõpetamise kuupäeval asjaomase liikmesriigi majandustsükli faas. Osamaksete tagastamine jaotatakse piiratud aja peale, mis on proportsionaalne tiheda koostöö kestusega. See osa asjaomase liikmesriigi osamaksetest, mis on fondist makstud tiheda koostöö ajal kriisilahenduse meetmete võtmiseks, arvatakse tagastatavast osast maha. 4. Käesoleva määruse kohaldamist jätkatakse lõikes 2 osutatud otsuse kohaldamise alguskuupäeval pooleliolevate kriisilahendusmenetluste suhtes.

1. Kui kriisilahendusnõukogu täidab käesoleva määruse kohaselt ülesandeid või kasutab õigusi, mida direktiivi 2014/59/EL kohaselt peab täitma või kasutama liikmesriigi kriisilahendusasutus, käsitatakse kriisilahendusnõukogu käesoleva määruse ja direktiivi 2014/59/EL kohaldamisel asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutusena või piiriülese konsolideerimisgrupi kriisilahenduse korral asjaomase konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusena. 2. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu, komisjon ja asjakohasel juhul liikmesriikide kriisilahendusasutused võtavad vastu otsuseid, mille suhtes kohaldatakse asjaomast liidu õigust ja mis on sellega kooskõlas, eelkõige seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke akte, sh neid, millele on osutatud ELi toimimise lepingu artiklites 290 ja 291. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon on kohustatud järgima siduvaid regulatiivseid ja rakenduslikke tehnilisi standardeid, mille on välja töötanud Euroopa Pangandusjärelevalve ja vastu võtnud komisjon vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitele 10–15, ning suuniseid ja soovitusi, mille on välja andnud Euroopa Pangandusjärelevalve vastavalt nimetatud määruse artiklile 16. Nad teevad kõik endast oleneva, et järgida kõiki Euroopa Pangandusjärelevalve välja antud suuniseid ja soovitusi, mis puudutavad neile antud ülesandeid. Kui nad ei järgi või ei kavatse neid suuniseid või soovitusi järgida, antakse sellest Euroopa Pangandusjärelevalvele kooskõlas nimetatud määruse artikli 16 lõikega 3 teada. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon teevad Euroopa Pangandusjärelevalvega nimetatud määruse artiklite 25 ja 30 kohaldamisel koostööd. Kriisilahendusnõukogu on kohustatud järgima kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 19 ka kõiki selliseid Euroopa Pangandusjärelevalve otsuseid, mis on ette nähtud direktiivis 2014/59/EL.

1. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu, komisjoni ega liikmesriigi kriisilahendusasutuse ükski meede, ettepanek ega tegevusstrateegia ei tohi diskrimineerida liidus püsivat tegevuskohta omavaid ettevõtjaid, hoiuste omanikke, investoreid ega teisi võlausaldajaid nende kodakondsuse või tegevuskoha tõttu. 2. Kõiki ühtse kriisilahenduskorra kohaseid kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjoni või liikmesriigi kriisilahendusasutuse meetmeid, ettepanekuid ja tegevusstrateegiaid rakendatakse, võttes täielikult arvesse kohustust tagada siseturu ühtsus ja terviklikkus. 3. Selliste otsuste tegemisel ja selliste meetmete võtmisel, mille mõju võib avalduda rohkem kui ühes liikmesriigis, eelkõige otsustes, mis käsitlevad selliseid konsolideerimisgruppe, millel on tegevuskoht kahes või enamas liikmesriigis, võetakse hoolikalt arvesse artiklis 14 sätestatud kriisilahenduse eesmärke ja kõiki järgmisi tegureid: a) nende liikmesriikide huve, kus konsolideerimisgrupp tegutseb, ning eelkõige mis tahes otsuse tegemise või meetme võtmise või meetme võtmata jätmise mõju kõnealuste liikmesriikide finantsstabiilsusele, fiskaalvahenditele, majandusele, kriisilahendusrahastutele, hoiuste tagamise skeemile või investeeringute tagamise skeemile ja fondile; b) eesmärki tasakaalustada eri asjaomaste liikmesriikide huve ja vältida mõne liikmesriigi huvide ebaõiglast kahjustamist või ebaõiglast kaitsmist; c) vajadust viia miinimumini negatiivne mõju sellise konsolideerimisgrupi mis tahes osadele, millesse artiklis 2 viidatud ettevõtja, kelle suhtes viiakse läbi kriisilahendus, kuulub. 4. Eelkõige nii osalevates kui ka mitteosalevates liikmesriikides püsivat tegevuskohta omavate ettevõtjate või konsolideerimisgruppide suhtes otsuste tegemisel ja meetmete võtmisel võetakse arvesse võimalikku negatiivset mõju mitteosalevatele liikmesriikidele, sh nendes liikmesriikides püsivat tegevuskohta omavatele ettevõtjatele. 5. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon tasakaalustavad lõikes 3 osutatud tegurid iga juhtumi laadi ja asjaolusid arvestades artiklis 14 osutatud kriisilahenduse eesmärkidega ja täidavad otsuseid, mille komisjon on teinud ELi toimimise lepingu artikli 107 ja käesoleva määruse artikli 19 kohaselt. 6. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu või komisjoni otsuste ega meetmetega ei nõuta liikmesriikidelt erakorralise avaliku sektori finantstoetuse andmist ega riivata liikmesriikide eelarvesuveräänsust ega fiskaalkohustusi. 7. Otsuste puhul, mille kriisilahendusnõukogu on adresseerinud liikmesriigi kriisilahendusasutusele, on liikmesriigi kriisilahendusasutusel õigus täpsustada võetavaid meetmeid. Täpsustused peavad olema kooskõlas kriisilahendusnõukogu vastava otsusega.

1. Kriisilahendusnõukogu vastutab ühtse kriisilahenduskorra tulemusliku ja järjepideva toimimise eest. 2. Kriisilahendusnõukogu vastutab artikli 31 lõikes 1 osutatud sätteid järgides kriisilahenduse kavade koostamise ja kõigi selliste otsuste vastuvõtmise eest, mis on seotud järgmiste ettevõtjate või konsolideerimisgruppide kriisilahendusega: a) artiklis 2 osutatud ettevõtjad, mis ei kuulu konsolideerimisgruppi, ja konsolideerimisgrupid, i) mida peetakse määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 kohaselt oluliseks, või ii) mille puhul EKP on otsustanud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b kohaselt teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid õigusi, ning b) muud piiriülesed konsolideerimisgrupid. 3. Ilma et see piiraks kriisilahendusnõukogu sellistest ülesannetest tulenevaid kohustusi, mis talle on käesoleva määrusega antud, täidavad liikmesriikide kriisilahendusasutused muude kui artiklis 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide puhul järgmisi ülesandeid ja vastutavad nende täitmise eest: a) võtta vastu kriisilahenduse kavasid ja korraldada kriisilahenduskõlblikkuse hindamine kooskõlas artiklitega 8 ja 10 ning artiklis 9 sätestatud menetlusega; b) võtta varase sekkumise faasis meetmeid kooskõlas artikli 13 lõikega 3; c) kohaldada lihtsustatud kohustusi või teha kriisilahenduse kavade koostamise kohustusest erandeid kooskõlas artikliga 11; d) määrata kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue kooskõlas artikliga 12; e) teha käesolevas määruses osutatud kriisilahendusotsuseid ja kohaldada käesolevas määruses sätestatud kriisilahenduse vahendeid kooskõlas asjaomaste menetluste ja kaitsevahenditega, tingimusel et kriisilahenduse meetme puhul ei ole vaja kasutada fondi ning et seda rahastatakse üksnes artiklites 21 ja 24 — 27 osutatud vahenditest ja/või hoiuste tagamise skeemist kooskõlas artikliga 79 ja artiklis 31 sätestatud menetlusega; f) hinnata alla ja konverteerida asjaomaseid kapitaliinstrumente vastavalt artiklile 21 kooskõlas artiklis 31 sätestatud menetlusega. Kui kriisilahenduse meetme puhul on vaja kasutada fondi, võtab kriisilahendusnõukogu vastu kriisilahendusskeemi. Kriisilahendusotsuse vastuvõtmisel võtavad liikmesriikide kriisilahendusasutused arvesse ja järgivad artiklis 9 osutatud kriisilahenduse kava, välja arvatud juhul, kui nad leiavad juhtumi asjaolusid arvestades, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt meetmetega, mis ei ole kriisilahenduse kavas ette nähtud. Käesolevas lõikes osutatud ülesannete täitmisel kohaldavad liikmesriikide kriisilahendusasutused käesoleva määruse asjakohaseid sätteid. Kõiki artikli 5 lõikes 2, artikli 6 lõikes 5, artikli 8 lõigetes 6, 8, 12 ja 13, artikli 10 lõigetes 1-10, artiklites 11-14, artikli 15 lõigetes 1-3, artiklis 16, artikli 18 lõike 1 esimeses lõigus ning artikli 18 lõigetes 2 ja 6, artiklis 20, artikli 21 lõigetes 1-7, artikli 21 lõike 8 teises lõigus ning artikli 21 lõigetes 9 ja 10, artikli 22 lõigetes 1, 3 ja 6, artiklis 23, artiklis 24, artikli 25 lõikes 3, artikli 27 lõigetes 1-15 ja artikli 27 lõike 16 teise lõigu teises lauses, kolmandas lõigus, neljanda lõigu esimeses, kolmandas ja neljandas lauses ja artiklis 32 olevaid viiteid kriisilahendusnõukogule loetakse viidetena liikmesriikide kriisilahendusasutustele seoses käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud konsolideerimisgruppide ja ettevõtjatega. Sel eesmärgil teostab liikmesriigi kriisilahendusasutus direktiivi 2014/59/EL ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusaktidega talle antud õigusi liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel. Liikmesriigi kriisilahendusasutus teavitab kriisilahendusnõukogu käesolevas lõikes osutatud meetmetest, mida tuleb võtta, ja kooskõlastab oma tegevuse meetmete võtmisel kriisilahendusnõukoguga. Liikmesriigi kriisilahendusasutus esitab kriisilahendusnõukogule artiklis 9 osutatud kriisilahenduse kava ja kõik selle uuendatud versioonid ning lisab kooskõlas artikliga 10 asjaomase ettevõtja või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamise aruande koos põhjendustega. 4. Kui see on käesoleva määruse kohaste kõrgete kriisilahendusstandardite järjepidevaks järgimiseks vajalik, võib kriisilahendusnõukogu: a) teha pärast lõike käesoleva artikli 3 kohase meetme võtmist käsitleva teate esitamist liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt artikli 31 lõike 1 kohaselt asjaomasele liikmesriigi kriisilahendusasutusele asjaolude kiiruloomulisust arvestades sobiva aja jooksul hoiatuse, kui kriisilahendusnõukogu leiab, et käesoleva artikli lõikes 3 osutatud ettevõtjat või konsolideerimisgruppi käsitleva otsuse projekt ei ole kooskõlas käesoleva määrusega või kriisilahendusnõukogu üldiste juhistega, millele on osutatud artikli 31 lõike 1 punktis a; b) otsustada igal ajal, eelkõige kui tema poolt punkti a kohaselt antud hoiatusega piisavalt ei tegeleta, omal algatusel pärast asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutusega konsulteerimist või asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutuse taotlusel teostada vahetult kõiki käesoleva määruse kohaseid asjaomaseid õigusi ja seda ka seoses käesoleva artikli lõikes 3 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupiga. 5. Olenemata käesoleva artikli lõikest 3 võivad osalevad liikmesriigid otsustada, et kriisilahendusnõukogu teostab kõiki talle käesoleva määrusega antud asjaomaseid õigusi ja kohustusi seoses muude kui lõikes 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppidega, kelle püsiv tegevuskoht on nende territooriumil. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva artikli lõikeid 3 ja 4, artiklit 9, artikli 12 lõiget 2 ning artikli 31 lõiget 1. Liikmesriigid, kes kavatsevad seda võimalust kasutada, annavad sellest vastavalt kriisilahendusnõukogule ja komisjonile teada. Teade jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

1. Kriisilahendusnõukogu koostab ja võtab kriisilahenduse kavad vastu artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide jaoks ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide jaoks, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud. 2. Kriisilahendusnõukogu koostab kriisilahenduse kavad pärast konsulteerimist EKPga või asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste või kriisilahendusasutustega, sh konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutusega nendes osalevates liikmesriikides, kus ettevõtjad on asutatud, ning kriisilahendusasutustega nendes mitteosalevates liikmesriikides, kus asuvad olulised filiaalid, niivõrd kui see on olulise filiaali puhul asjakohane. Selleks võib kriisilahendusnõukogu nõuda, et liikmesriikide kriisilahendusasutused koostaksid ja esitaksid kriisilahendusnõukogule kriisilahenduse kavade projektid ning et konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus koostaks ja esitaks kriisilahendusnõukogule konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava projekti. 3. Selleks et tagada käesoleva artikli tõhus ja järjepidev kohaldamine, annab kriisilahendusnõukogu välja suunised ja annab liikmesriikide kriisilahendusasutustele juhiseid selle kohta, kuidas koostada konkreetsete ettevõtjate kriisilahenduse kavade projekte ja konkreetsete konsolideerimisgruppide kriisilahenduse kavade projekte. 4. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel edastavad liikmesriikide kriisilahendusasutused kriisilahendusnõukogule kogu teabe, mis on vajalik kriisilahenduse kavade koostamiseks ja rakendamiseks ning mille nad on saanud direktiivi 2014/59/EL artikli 11 ja artikli 13 lõike 1 kohaselt, ilma et see piiraks käesoleva jaotise 5. peatüki kohaldamist. 5. Kriisilahenduse kavas nähakse ette võimalused käesolevas määruses osutatud kriisilahenduse vahendite ja -õiguste kohaldamiseks lõikes 1 osutatud ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide suhtes. 6. Kriisilahenduse kavas esitatakse kriisilahenduse meetmed, mida kriisilahendusnõukogu võib võtta, kui lõikes 1 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupp vastab kriisilahenduse eeltingimustele. Lõikes 9 osutatud teave avaldatakse asjaomasele ettevõtjale. Kriisilahenduse kava koostamisel ja ajakohastamisel teeb kriisilahendusnõukogu kooskõlas artikliga 10 kindlaks kõik olulised kriisilahenduskõlblikkust välistavad asjaolud ning, kui see on vajalik ja proportsionaalne, kirjeldab asjakohaseid meetmeid, mille abil saaks kõnealused välistavad asjaolud kõrvaldada. Kriisilahenduse kavas võetakse arvesse asjakohaseid stsenaariume, sealhulgas asjaolu, et maksejõuetus võib olla idiosünkraatiline või võib esineda üldisema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste ajal. Kriisilahenduse kavas ei eeldata järgmist: a) erakorralist avaliku sektori finantstoetust lisaks artikliga 67 loodud fondi kasutamisele, b) keskpanga erakorralist likviidsusabi ega c) keskpanga likviidsusabi, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga. 7. Kriisilahenduse kava peab sisaldama analüüsi selle kohta, kuidas ja millal võib krediidiasutus või investeerimisühing kavas käsitletavate tingimuste korral taotleda võimalust kasutada keskpanga vahendeid, ning selles määratakse kindlaks vara, mis peaks kvalifitseeruma tagatisena. 8. Kriisilahendusnõukogu võib nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing abistaks kriisilahendusnõukogu kava koostamisel ja uuendamisel. 9. Iga ettevõtja kriisilahenduse kava sisaldab järgmist teavet, mis on vajaduse ja võimaluse korral kvantifitseeritud: a) ülevaade kava põhielementidest; b) ülevaade krediidiasutuses või investeerimisühingus pärast kõige viimase kriisilahendusteabe esitamist toimunud olulistest muutustest; c) selgitus selle kohta, kuidas on võimalik kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid vajalikul määral õiguslikult ja majanduslikult teistest funktsioonidest eraldada, et tagada krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse korral tema tegevuse jätkumine; d) kava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava; e) artikli 10 kohaselt läbi viidud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise üksikasjalik kirjeldus; f) ülevaade vastavalt artikli 10 lõikele 7 nõutavatest meetmetest, mille eesmärk on tegeleda artikli 10 kohaselt läbi viidud hindamise tulemusena kindlaks tehtud kriisilahenduskõlblikkust välistavate asjaoludega või need kõrvaldada; g) krediidiasutuse või investeerimisühingu kriitiliste funktsioonide, põhiäriliinide ja vara väärtuse ning turustatavuse kindlakstegemise protsessi kirjeldus; h) üksikasjalik ülevaade abinõudest, millega tagatakse, et direktiivi 2014/59/EL artikli 11 kohaselt nõutav teave on alati ajakohastatud ning kriisilahendusasutustele kättesaadav; i) selgitus kriisilahendusvõimaluste rahastamise kohta, eeldamata järgmist: i) erakorralist avaliku sektori finantstoetust lisaks artikliga 67 loodud fondi kasutamisele, ii) keskpanga erakorralist likviidsusabi ega iii) keskpanga likviidsusabi, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga; j) üksikasjalik ülevaade eri kriisilahendusstrateegiatest, mida saaks võimalike eri stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad; k) ülevaade olulisest vastastikusest sõltuvusest; l) ülevaade võimalustest säilitada juurdepääs maksetele, kliiringuteenustele ning muudele infrastruktuuridele ja hinnang klientide positsioonide ülekantavuse kohta; m) analüüs kava mõju kohta krediidiasutuse või investeerimisühingu töötajatele, sealhulgas sellega seotud võimalike kulude hinnang, ja kriisilahendusmenetluses personaliga konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus, võttes vajaduse korral arvesse sotsiaalpartneritega dialoogi pidamise riiklikke süsteeme; n) meedia ja avalikkusega suhtlemise kava; o) artikli 12 kohane omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue ning vajaduse korral selle nõude täitmise tähtaeg; p) vajaduse korral artikli 12 kohane omavahendite ning lepinguliste kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendite miinimumnõue ning vajaduse korral selle nõude täitmise tähtaeg; q) krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevusprotsesside jätkuvaks toimimiseks vajalike funktsioonide ja süsteemide kirjeldus; r) vajaduse korral kõik arvamused, mida krediidiasutus või investeerimisühing on kriisilahenduse kava kohta väljendanud. 10. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kava hõlmab kava osalevas liikmesriigis asutatud, liidus tegutseva emaettevõtja juhitava konsolideerimisgrupi kui terviku kriisilahenduse alustamiseks ja läbiviimiseks, nähes ette kas kriisilahenduse liidus tegutseva emaettevõtja tasandil või osadeks lahutamise ja kriisilahenduse tütarettevõtjate tasandil. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavas määratakse kindlaks kriisilahenduse meetmed, mida võetakse a) liidus tegutseva emaettevõtja suhtes; b) konsolideerimisgruppi kuuluvate ja liidus asutatud tütarettevõtjate suhtes; c) artikli 2 punktis b osutatud ettevõtjate suhtes ning d) kui artiklis 33 ei ole sätestatud teisiti, konsolideerimisgruppi kuuluvate ja väljaspool liitu asutatud tütarettevõtjate suhtes. 11. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavas: a) määratakse kindlaks kriisilahenduse meetmed, mida tuleb võtta seoses konsolideerimisgrupi ettevõtjatega nii kriisilahenduse meetmetena artikli 2 punktis b osutatud ettevõtjate ja tütarettevõtjatest krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul kui ka koordineeritud kriisilahenduse meetmetena tütarettevõtjatest krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul lõikes 6 ette nähtud stsenaariumide korral; b) tehakse kindlaks ulatus, mil määral oleks liidus asutatud konsolideerimisgrupi ettevõtjate suhtes võimalik koordineeritult rakendada ja teostada kriisilahenduse vahendeid ja -õigusi, sealhulgas meetmeid, millega soodustataks konsolideerimisgrupi kui terviku või konsolideerimisgrupi mitme ettevõtja eraldi äriliinide või tegevuste või konsolideerimisgrupi teatavate ettevõtjate omandamist kolmanda isiku poolt, ning tehakse kindlaks koordineeritud kriisilahendust pärssivad asjaolud; c) sisaldub artikli 10 kohaselt läbi viidud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise üksikasjalik kirjeldus; d) määratakse juhul, kui konsolideerimisgrupis on kolmandates riikides asutatud ettevõtjaid, kindlaks nende kolmandate riikide asjaomaste ametiasutustega tehtava koostöö ja koordineerimise asjakohane kord ning mõju kriisilahendusele liidus; e) määratakse kindlaks meetmed, sealhulgas teatavate funktsioonide või äriliinide õiguslik ja majanduslik eraldamine üksteisest, mis on vajalikud kiirendamaks konsolideerimisgrupi kriisilahendust, kui kriisilahenduse eeltingimused on täidetud; f) määratakse kindlaks, kuidas võiks konsolideerimisgrupi kriisilahenduse meetmeid rahastada, ning juhul, kui läheb vaja fondi ja mitteosalevate liikmesriikide kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikliga 100 loodavaid kriisilahendusrahastuid, sõnastatakse põhimõtted nende rahastamiskohustuste jagamiseks osalevate ja mitteosalevate liikmesriikide rahastamisallikate vahel. Kavas ei eeldata järgmist: i) muud erakorralist avaliku sektori finantstoetust kui kooskõlas käesoleva määruse artikliga 67 loodud fondi ja mitteosalevate liikmesriikide kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikliga 100 loodavate kriisilahendusrahastute kasutamine, ii) keskpanga erakorralist likviidsusabi ega iii) keskpanga likviidsusabi, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga. Need põhimõtted kehtestatakse õiglaste ja tasakaalustatud kriteeriumide alusel ja neis võetakse arvesse eelkõige direktiivi 2014/59/EL artikli 107 lõiget 5 ja kõikides asjaomastes liikmesriikides finantsstabiilsusele avaldatavat mõju. Konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kaval ei tohi olla ebaproportsionaalset mõju ühelegi liikmesriigile. 12. Kriisilahendusnõukogu määrab kindlaks, milliseks kuupäevaks tuleb esimesed kriisilahenduse kavad koostada. Kriisilahenduse kavad ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavad vaadatakse läbi ja vajaduse korral neid ajakohastatakse vähemalt kord aastas ning pärast ettevõtja või konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade puhul konsolideerimisgrupi, sh konsolideerimisgrupi kõikide ettevõtjate õigusliku või organisatsioonilise struktuuri või äritegevuse või finantsseisundi olulist muutumist, mis võib oluliselt mõjutada kava tõhusust või muudab kriisilahenduse kava läbivaatamise muul viisil vajalikuks. Esimeses lõigus osutatud kriisilahenduse kavade läbivaatamiseks või ajakohastamiseks teatavad krediidiasutused ja investeerimisühingud, EKP või liikmesriikide pädevad asutused kriisilahendusnõukogule viivitamata igast muudatusest, mis muudab kriisilahenduse kava läbivaatamise või ajakohastamise vajalikuks. 13. Kriisilahendusnõukogu edastab kriisilahenduse kavad ja kõik nende muudatused EKP-le ja asjaomastele liikmesriikide pädevatele asutustele.

1. Liikmesriikide kriisilahendusasutused koostavad ja võtavad vastu ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide kriisilahenduse kavad, välja arvatud artikli 7 lõikes 2, lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide puhul, kooskõlas artikli 8 lõigetega 5 — 13. 2. Liikmesriikide kriisilahendusasutused koostavad kriisilahenduse kavad pärast konsulteerimist asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste või liikmesriikide kriisilahendusasutustega osalevates liikmesriikides või nendes mitteosalevates liikmesriikides, kus asuvad olulised filiaalid, niivõrd kui see on olulise filiaali jaoks asjakohane.

1. Kriisilahenduse kavade koostamisel ja ajakohastamisel kooskõlas artikliga 8 viib kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist pädevate asutustega, sealhulgas EKPga, ning oluliste filiaalide asukohaks olevate mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutustega niivõrd, kuivõrd see on olulise filiaali jaoks asjakohane, läbi hindamise selle kohta, mil määral on krediidiasutus või investeerimisühing või konsolideerimisgrupp kriisilahenduskõlblik, eeldamata järgmist: a) erakorralist avaliku sektori finantstoetust lisaks kooskõlas artikliga 67 loodud fondi kasutamisele b) keskpanga erakorralist likviidsusabi ega c) keskpanga likviidsusabi, mida antakse mittestandardse tagatise taseme, struktuuri või intressimääraga. 2. EKP või asjaomane liikmesriigi pädev asutus esitab kriisilahendusnõukogule finantsseisundi taastamise kava või konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava. Kriisilahendusnõukogu vaatab finantsseisundi taastamise kava läbi, et teha kindlaks selles sisalduvad meetmed, millel võib olla negatiivne mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkusele, ning annab EKP-le või liikmesriigi pädevale asutusele sellekohaseid soovitusi. 3. Kriisilahenduse kava koostamisel hindab kriisilahendusnõukogu, millises ulatuses on selline ettevõtja kriisilahenduskõlblik vastavalt käesolevale määrusele. Ettevõtjat peetakse kriisilahenduskõlblikuks sel juhul, kui kriisilahendusnõukogu jaoks on teostatav ja usutav ettevõtja lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses või ettevõtja suhtes kriisilahenduse vahendite kohaldamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine, vältides nii palju kui võimalik olulisi negatiivseid tagajärgi ettevõtja asukohaliikmesriigi või muude liikmesriikide või liidu finantssüsteemile, sealhulgas laiema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste korral, ning lähtudes eesmärgist tagada ettevõtja kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus. Kui krediidiasutust või investeerimisühingut ei peeta kriisilahenduskõlblikuks, annab kriisilahendusnõukogu sellest Euroopa Pangandusjärelevalvele õigeaegselt teada. 4. Konsolideerimisgruppi peetakse kriisilahenduskõlblikuks sel juhul, kui kriisilahendusnõukogu jaoks on teostatav ja usutav konsolideerimisgrupi ettevõtjate lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses või nende suhtes kriisilahenduse vahendite kohaldamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine, vältides nii palju kui võimalik olulisi negatiivseid tagajärgi konsolideerimisgrupi ettevõtjate asutamiskoha liikmesriikide, teiste liikmesriikide või liidu finantssüsteemile, sealhulgas laiema finantsilise ebastabiilsuse või kogu süsteemi haaravate sündmuste korral, ning lähtudes eesmärgist tagada konsolideerimisgrupi ettevõtjate kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus sellega, et kõnealuseid funktsioone saab õigel ajal kergesti eraldada, või muul viisil. Kui konsolideerimisgruppi ei peeta kriisilahenduskõlblikuks, annab kriisilahendusnõukogu sellest Euroopa Pangandusjärelevalvele õigeaegselt teada. 5. Lõigete 3, 4 ja 10 kohaldamisel tähendavad „olulised negatiivsed tagajärjed finantssüsteemile” või „finantsstabiilsusele avalduv oht” olukorda, kus finantssüsteemi ohustab või võib ohustada häire, mis võib põhjustada finantsprobleeme, mis ohustavad siseturu nõuetekohast toimimist, tõhusust ja terviklikkust või ühe või mitme liikmesriigi majandust või finantssüsteemi. Oluliste negatiivsete tagajärgede kindlaks tegemisel võtab kriisilahendusnõukogu süsteemse riski tuvastamise ja mõõtmise puhul arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asjakohaseid hoiatusi ja soovitusi ning Euroopa Pangandusjärelevalve välja töötatud asjakohaseid kriteeriume. 6. Käesolevas artiklis osutatud hindamise eesmärgil hindab kriisilahendusnõukogu direktiivis 2014/59/EL lisa C jaos sätestatud aspekte. 7. Kui kriisilahendusnõukogu teeb kooskõlas lõigetega 3 ja 4 ettevõtja või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisele tuginedes pärast konsulteerimist pädevate asutustega, sealhulgas EKPga, kindlaks, et kõnealuse ettevõtja või konsolideerimisgrupi kriisilahenduskõlblikkust välistavad olulised asjaolud, koostab kriisilahendusnõukogu pädevate asutustega koostöös krediidiasutusele või investeerimisühingule või emaettevõtjale suunatud aruande, milles analüüsitakse kriisilahenduse vahendite tulemuslikku kohaldamist ja kriisilahendusõiguste teostamist pärssivaid olulisi asjaolusid. Aruandes analüüsitakse mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu ärimudelile ning soovitatakse proportsionaalseid ja sihipäraseid meetmeid, mis on kriisilahendusnõukogu arvates kooskõlas lõikega 10 vajalikud või asjakohased välistavate asjaolude kõrvaldamiseks. 8. Aruandest teavitatakse ka pädevaid asutusi ja nende mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutusi, kus asuvad nende krediidiasutuste või investeerimisühingute olulised filiaalid, mis ei kuulu konsolideerimisgruppi. Selle toetuseks esitatakse kõnealuse hindamise või kindlakstegemise põhjendused ning selles näidatakse, kuidas kõnealune hindamine või kindlakstegemine on kooskõlas artiklis 6 sätestatud proportsionaalse kohaldamise nõudega. 9. Nelja kuu jooksul pärast selle aruande saamist esitab ettevõtja või emaettevõtja kriisilahendusnõukogule ettepaneku võimalike meetmete kohta, millega oleks võimalik aruandes tuvastatud oluliste välistavate asjaolude suhtes meetmeid võtta või need välistavad asjaolud kõrvaldada. Kriisilahendusnõukogu teavitab ettevõtja või emaettevõtja poolt välja pakutud meetmetest pädevaid asutusi, Euroopa Pangandusjärelevalvet ja nende mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutusi, kus asuvad nende krediidiasutuste või investeerimisühingute olulised filiaalid, mis ei kuulu konsolideerimisgruppi. 10. Pärast konsulteerimist pädevate asutustega hindab kriisilahendusnõukogu, kas lõikes 9 osutatud meetmetega on võimalik kõnealuste oluliste välistavate asjaolude suhtes tõhusalt meetmeid võtta või välistavad asjaolud kõrvaldada. Kui asjaomase ettevõtja või emaettevõtja poolt välja pakutud meetmed ei vähenda või kõrvalda tulemuslikult kriisilahenduskõlblikkust välistavaid asjaolusid, teeb kriisilahendusnõukogu pärast pädevate asutuste ja vajaduse korral määratud makrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostava asutusega konsulteerimist otsuse, näidates selles, et pakutud meetmed ei vähenda ega kõrvalda tulemuslikult kriisilahenduskõlblikkust välistavaid asjaolusid, ja andes selles liikmesriikide kriisilahendusasutustele korralduse nõuda krediidiasutuselt või investeerimisühingult, emaettevõtjalt või asjaomase konsolideerimisgrupi mis tahes tütarettevõtjalt, et nad võtaksid lõikes 11 loetletud meetmeid. Alternatiivsete meetmete määramisel selgitab kriisilahendusnõukogu, miks krediidiasutuse või investeerimisühingu pakutud meetmed ei võimalda kriisilahenduskõlblikkust välistavaid asjaolusid kõrvaldada ja miks on alternatiivsed meetmed nende kõrvaldamiseks proportsionaalsed. Kriisilahendusnõukogu võtab arvesse kriisilahenduskõlblikkust välistavatest asjaoludest tulenevat ohtu finantsstabiilsusele ning meetmete mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu äritegevusele, selle stabiilsusele ja suutlikkusele majandusele kasu tuua ning finantsteenuste siseturule ja muude liikmesriikide ja kogu liidu finantsstabiilsusele. Kriisilahendusnõukogu võtab arvesse ka vajadust vältida asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule või konsolideerimisgrupile avalduvat mõju, mis läheb kriisilahenduskõlblikkust välistavate asjaolude kõrvaldamiseks vajalikust kaugemale või on ebaproportsionaalne. 11. Lõike 10 kohaldamisel annab kriisilahendusnõukogu, kui see on kohaldatav, liikmesriikide kriisilahendusasutustele juhiseid võtta mis tahes järgmisi meetmeid: a) nõuda ettevõtjalt, et see vaataks läbi võimaliku konsolideerimisgrupisisese rahastamise korra või nende puudumise või koostaks teenuslepingud (konsolideerimisgrupisisesed või kolmandate isikutega), mis hõlmaksid kriitiliste funktsioonide täitmist; b) nõuda ettevõtjalt, et see piiraks oma maksimaalset individuaalset ja summaarset riskipositsiooni; c) kehtestada konkreetsetel juhtudel või regulaarselt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamise nõue; d) nõuda ettevõtjalt teatavatest varaliikidest loobumist; e) nõuda ettevõtjalt, et see piiraks konkreetset olemasolevat või kavandatud tegevust või lõpetaks selle; f) piirata või takistada uute või olemasolevate äriliinide arendamist või uute või olemasolevate toodete müüki; g) nõuda ettevõtja või konsolideerimisgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, tagamaks et kriisilahenduse vahendite rakendamisel oleks võimalik kriitilised funktsioonid teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldada; h) nõuda ettevõtjalt liikmesriigis või liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja rajamist; i) nõuda ettevõtjalt kõlblike kohustuste emiteerimist, et täita artiklis 12 sätestatud nõuded; j) nõuda, et ettevõtja võtaks muid meetmeid artiklis 12 osutatud nõuete täitmiseks, sh eelkõige püüdes uuesti läbi rääkida tema poolt emiteeritud mis tahes kõlbliku kohustuse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi või teise taseme omavahenditesse kuuluva instrumendi tingimused, tagamaks, et kriisilahendusnõukogu otsust kõnealuse kohustuse või instrumendi allahindamiseks või konverteerimiseks täidetaks selle jurisdiktsiooni õigusnormide kohaselt, mis reguleerib kõnealust kohustust või instrumenti. Vajaduse korral võtab liikmesriigi kriisilahendusasutus esimese lõigu punktides a — j osutatud meetmeid vahetult. 12. Liikmesriigi kriisilahendusasutus täidab kriisilahendusnõukogu juhised artikli 29 kohaselt. 13. Lõigete 10 ja 11 kohane otsus vastab järgmistele nõuetele: a) selles on esitatud asjaomase hindamise või otsuse põhjused; b) selles on näidatud, mil määral vastab hindamine või otsus lõikes 10 sätestatud proportsionaalse kohaldamise nõudele.

1. Kriisilahendusnõukogu võib pärast liikmesriigi kriisilahendusasutusega konsulteerimist omal algatusel või liikmesriigi kriisilahendusasutuse ettepanekul kohaldada lihtsustatud kohustusi seoses kriisilahenduse kavade koostamisega kooskõlas artikliga 8 või teha kõnealuste kavade koostamise kohustusest erandi kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 3–9. 2. Liikmesriikide kriisilahendusasutused võivad teha kriisilahendusnõukogule ettepaneku lihtsustatud kohustuste kohaldamiseks krediidiasutuste, investeerimisühingute või konsolideerimisgruppide suhtes kooskõlas lõigetega 3 ja 4 või kriisilahenduse kavade koostamise kohustusest erandi tegemiseks kooskõlas lõikega 7. Kõnealune ettepanek peab olema põhjendatud ja selle toetuseks tuleb esitada kogu asjaomane dokumentatsioon. 3. Kriisilahendusnõukogu korraldab pärast käesoleva artikli lõikes 2 osutatud lihtsustatud kohustuste kohaldamise ettepaneku saamist või omal algatusel asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi hindamise ja kohaldab lihtsustatud kohustusi, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi maksejõuetusel tõenäoliselt ei ole olulisi negatiivseid tagajärgi finantssüsteemile või see ei kujuta ohtu finantsstabiilsusele artikli 10 lõike 5 tähenduses. Sel eesmärgil võtab kriisilahendusnõukogu arvesse: a) krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi äritegevuse olemust, aktsionäride struktuuri, õiguslikku vormi, riskiprofiili, suurust ja õiguslikku staatust ning krediidiasutuse või investeerimisühingu seotust teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute või finantssüsteemiga üldiselt, tema tegevuse ulatust ja keerukust; b) tema kuulumist krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitsesüsteemi või muusse kooperatiivse vastastikuse solidaarsuse süsteemi, nagu on osutatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikes 7; c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL (15) artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisteenuste osutamist või investeerimistegevusega tegelemist ja d) seda, kas krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetus ja sellele järgnev lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses avaldaks tõenäoliselt olulist negatiivset mõju finantsturgudele, muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt. Kriisilahendusnõukogu viib esimeses lõigus osutatud hindamise läbi pärast seda, kui ta on konsulteerinud liikmesriigi määratud makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutusega ja kui see on asjakohane, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga. 4. Lihtsustatud kohustuste kohaldamisel määrab kriisilahendusnõukogu kindlaks: a) artiklis 8 ette nähtud kriisilahenduse kavade sisu ja üksikasjad; b) kuupäeva, milleks tuleb koostada esimesed kriisilahenduse kavad, ja kriisilahenduse kavade uuendamise sageduse, mis võib olla harvem kui artikli 8 lõikes 12 ette nähtud sagedus; c) asutustelt käesoleva määruse artikli 8 lõikes 9 ning direktiivi 2014/59/EL lisab jaos nõutava teabe sisu ja üksikasjad; d) käesoleva määruse artiklis 10 ja direktiivi 2014/59/EL lisa c jaos sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise üksikasjalikkuse taseme. 5. Lihtsustatud kohustuste kohaldamine ei mõjuta kriisilahendusnõukogu õigust võtta mis tahes kriisilahenduse meetmeid. 6. Kui kohaldatakse lihtsustatud kohustusi, hakkab kriisilahendusnõukogu kohaldama täielikke, lihtsustamata kohustusi kohe, kui lihtsustatud kohustuste kohaldamist õigustanud asjaolud lakkavad eksisteerimast. 7. Ilma et see piiraks artiklite 9 ja 31 kohaldamist, teeb kriisilahendusnõukogu pärast seda, kui ta on kätte saanud käesoleva artikli lõike 2 kohase ettepaneku kriisilahenduse kavade koostamise kohustusest erandi tegemiseks, või omal algatusel käesoleva artikli lõike 3 kohaselt kriisilahenduse kavade koostamise kohustusest erandi keskasutusega seotud krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, kui need krediidiasutused ja investeerimisühingud on kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 10 siseriiklikus õiguses sätestatud usaldatavusnõuete täitmisest täielikult või osaliselt vabastatud. Juhtudel, kus kooskõlas esimese lõiguga on tehtud erand, kohaldatakse kriisilahenduse kava koostamise kohustust konsolideeritud alusel keskasutuse ja selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mis on keskasutusega seotud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 tähenduses. Seetõttu hõlmavad kõik käesolevas peatükis konsolideerimisgrupile tehtud viited keskasutust ja sellega seotud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 10 tähenduses ja nende tütarettevõtjaid ning kõik viited, mis osutavad emaettevõtjatele või krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, mille suhtes teostatakse konsolideeritud järelevalvet direktiivi 2013/36/EL artikli 111 alusel, hõlmavad ka keskasutust. 8. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, mis kuuluvad määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 kohaselt EKP otsese järelevalve alla või mis moodustavad osaleva liikmesriigi finantssüsteemist märkimisväärse osa, kohaldatakse individuaalset kriisilahenduse kava. Käesoleva lõike tähenduses moodustab krediidiasutuse või investeerimisühingu tegevus märkimisväärse osa asjaomase osaleva liikmesriigi finantssüsteemist, kui: a) krediidiasutuse või investeerimisühingu vara koguväärtus on suurem kui 30 000 000 000 eurot või b) tema vara moodustab rohkem kui 20 % asukohaliikmesriigi SKPst, välja arvatud juhul, kui tema vara koguväärtus on väiksem kui 5 000 000 000 eurot. 9. Kui liikmesriigi kriisilahendusasutus, kes on teinud ettepaneku lihtsustatud kohustuse kohaldamiseks või erandi tegemiseks kooskõlas lõikega 2, on arvamusel, et lihtsustatud kohustuste kohaldamise või erandi tegemise otsus tuleb tühistada, esitab ta kriisilahendusnõukogule sellekohase ettepaneku. Sel juhul teeb kriisilahendusnõukogu tühistamise ettepaneku kohta otsuse, võttes igakülgselt arvesse liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt tühistamise osas esitatud põhjendusi, pidades silmas lõikes 3 või lõigetes 7 ja 8 viidatud tegureid ja asjaolusid. 10. Kriisilahendusnõukogu teavitab Euroopa Pangandusjärelevalvet sellest, et ta kohaldab käesolevat artiklit.

1. Selliste omavahendite ja kõlblike kohustuste puhul, mille suhtes võib kasutada allahindamise ja konverteerimise õigust, määrab kriisilahendusnõukogu pärast pädevate asutustega, sealhulgas EKPga konsulteerimist kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude, millele on osutatud lõikes 4 ning mida artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjad ja konsolideerimisgrupid ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjad ja konsolideerimisgrupid, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, on kohustatud täitma igal ajal. 2. Selliste omavahendite ja kõlblike kohustuste puhul, mille suhtes võib kasutada allahindamise ja konverteerimise õigust, määravad kriisilahenduse kavade koostamisel kooskõlas artikliga 9 liikmesriikide kriisilahendusasutused pärast pädevate asutustega konsulteerimist kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude, millele on osutatud lõikes 4 ning mida artikli 7 lõikes 3 osutatud ettevõtjad on kohustatud täitma igal ajal. Selleks kohaldatakse artiklis 31 sätestatud menetlust. 3. Selleks et tagada käesoleva artikli tõhus ja järjepidev kohaldamine, annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele suuniseid ja juhiseid konkreetsete ettevõtjate või konsolideerimisgruppide kohta. 4. Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue arvutatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste summana, mis on väljendatud protsendina krediidiasutuste või investeerimisühingu kõikidest kohustustest ja omavahenditest. Esimese lõigu kohaldamisel võetakse „kohustused kokku” summas arvesse tuletisinstrumendist tulenevaid kohustusi, lähtudes sellest, et vastaspoole tasaarvestuse (netting) õigusi tunnustatakse täielikult. 5. Olenemata lõikest 1, teeb kriisilahendusnõukogu omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude alalise täitmise kohustuse kohaldamisest erandi hüpoteegikrediidiasutuste puhul, mida rahastatakse pandikirjadega ja mis siseriikliku õiguse kohaselt ei oma õigust võtta vastu hoiuseid, sest: a) need krediidiasutused ja investeerimisühingud lõpetatakse ja likvideeritakse riigisiseses maksejõuetusmenetluses või mõnes muus, niisuguste krediidiasutuste jaoks ette nähtud ning direktiivi 2014/59/EL artiklite 38, 40 või 42 kohaselt kohaldatavas menetluses ning b) niisugused riigisisesed maksejõuetusmenetlused või muud liiki menetlused tagavad, et kõnealuste krediidiasutuste võlausaldajad, sealhulgas pandikirjade omanikud, kui see on asjakohane, kannavad kahjumi viisil, mis vastab kriisilahenduse eesmärkidele. 6. Lõikes 4 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue ei ületa omavahendite ja kõlblike kohustuste summat, mis on piisav tagamaks, et juhul kui tuleks rakendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, oleks artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja ning kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja kõrgeima tasandi emaettevõtja ja selle kõrgeima tasandi emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes kajastatavate krediidiasutuste, investeerimisühingute ja finantseerimisasutuste kahjum võimalik katta ja tõsta nende ettevõtjate esimese taseme põhiomavahendite suhtarv uuesti tasemele, mis võimaldab neil ka edaspidi täita tegevusloa saamise tingimusi ja jätkata tegevusi, milleks neile on antud direktiivi 2013/36/EL või samaväärse õigusakti kohane luba, ning säilitada turu piisav usaldus artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja ning kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu või emaettevõtja kõrgeima tasandi emaettevõtja ja selle kõrgeima tasandi emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes kajastatavate krediidiasutuste, investeerimisühingute ja finantseerimisasutuste vastu. Juhul kui kriisilahenduse kavas on eeldatud, et teatavad kõlblike kohustuste klassid võidakse artikli 27 lõike 5 alusel kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusalast välja jätta või et teatavad kõlblike kohustuste klassid võidakse kohustuste osalise üleandmise raames tervikuna saajale üle anda, ei ületa lõikes 4 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue omavahendite ja kõlblike kohustuste summat, mis on piisav tagamaks, et artiklis 2 osutatud krediidiasutusel või investeerimisühingul ja emaettevõtjal on piisavalt muid kõlblikke kohustusi, millega tagada, et artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja ning selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või emaettevõtja kõrgeima tasandi emaettevõtja ja selle kõrgeima tasandi emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes kajastatavate krediidiasutuste, investeerimisühingute ja finantseerimisasutuste kahjum oleks võimalik katta ja tõsta kõigi nende ettevõtjate esimese taseme põhiomavahendite suhtarv uuesti tasemele, mis võimaldab neil ka edaspidi täita tegevusloa saamise tingimusi ja jätkata tegevusi, milleks neile on antud direktiivi 2013/36/EL või samaväärse õigusakti kohane luba, ning säilitada turu piisav usaldus krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja ning kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja kõrgeima tasandi emaettevõtja ja selle kõrgeima tasandi emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes kajastatavate krediidiasutuste, investeerimisühingute ja finantseerimisasutuste vastu. Lõikes 4 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue ei tohi olla väiksem kui määruses (EL) nr 575/2013 ja direktiivis 2013/36/EL sätestatud omavahendite nõuete ja nõutava puhvri summa kokku. 7. Käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud piirmäärasid arvestades ja tagamaks, et artiklis 2 osutatud ettevõtja kriisilahenduse saab lõpuni viia kriisilahenduse eesmärke järgivate kriisilahenduse vahendite abil, sh asjakohasel juhul kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi abil, toimub käesoleva artikli lõikes 1 viidatud miinimumnõude kindlaksmääramine järgmiste kriteeriumide alusel: a) artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja suurus, ärimudel, rahastamismudel ja riskiprofiil; b) see, mil määral hoiuste tagamise skeem võiks aidata rahastada kriisilahendust vastavalt artiklile 79; c) see, mil määral oleks artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu ja emaettevõtja maksejõuetusel olulised negatiivsed tagajärjed finantssüsteemile või see kujutaks ohtu finantsstabiilsusele artikli 10 lõike 5 tähenduses, tulenevalt finantsraskuste ülekandumisest muudele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, sealhulgas seotuse tõttu muude krediidiasutuste ja investeerimisühingute või ülejäänud finantssüsteemiga. 8. Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kindlaksmääramisel täpsustatakse seda, millise miinimumnõude täitmist nõutakse krediidiasutuselt või investeerimisühingult individuaalselt ning millise miinimumnõude täitmist nõutakse emaettevõtjalt konsolideeritud alusel. Kriisilahendusnõukogu määrab omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes osalevas liikmesriigis asutatud liidu emaettevõtja konsolideeritud tasandil kohaldatava minimaalse kogusumma nõude kindlaks pärast konsulteerimist konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega lõikes 7 sätestatud kriteeriumide ja selle alusel, kas konsolideerimisgruppi kuuluvate kolmandates riikides asutatud tütarettevõtjate kriisilahendus toimub kooskõlas kriisilahenduse kavaga eraldi. 9. Kriisilahendusnõukogu kehtestab omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude, mida kohaldatakse konsolideerimisgrupi tütarettevõtjate suhtes individuaalselt. Need omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded kehtestatakse tütarettevõtjale sobival tasemel, võttes arvesse järgmist: a) lõikes 7 loetletud kriteeriumid, eelkõige tütarettevõtja suurus, ärimudel ja riskiprofiil, sealhulgas selle omavahendid, ning b) konsolideerimisgrupi suhtes kehtestatud konsolideeritud nõue. 10. Kriisilahendusnõukogu võib otsustada teha erandi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude individuaalsest kohaldamisest emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, tingimusel et direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõike 11 punktides a ja b sätestatud tingimused on täidetud. Kriisilahendusnõukogu võib otsustada teha erandi omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude individuaalsest kohaldamisest tütarettevõtja suhtes, tingimusel et direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõike 12 punktides a, b ja c sätestatud tingimused on täidetud. 11. Kriisilahendusnõukogu võib pärast liikmesriigi kriisilahendusasutusega konsulteerimist omal algatusel või liikmesriigi kriisilahendusasutuse ettepanekul otsustada, et lõikes 1 osutatud, omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kohaldatav miinimumnõue on osaliselt täidetud konsolideeritud alusel või individuaalselt lepinguliste kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendite kaudu, järgides täielikult lõike 5 esimeses ja teises lõigus ning lõikes 7 sätestatud kriteeriume. 12. Vahendi kvalifitseerumiseks lepingulise kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendina lõike 11 alusel peab kriisilahendusnõukogu olema veendunud, et: a) vahendi lepinguline tingimus sätestab, et juhul kui kriisilahendusnõukogu otsustab, et asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes kohaldatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, hinnatakse kõnealune vahend alla või konverteeritakse vajalikus ulatuses, enne kui muud kõlblikud kohustused alla hinnatakse või konverteeritakse, ning b) vahendi suhtes kehtib siduv allutamisleping, kohustus või säte, mille alusel on vahend tavalises maksejõuetusmenetluses madalama nõudeõiguse järguga kui teised kõlblikud kohustused ja seda ei saa tagasi maksta enne, kui teised sel hetkel arveldamata kõlblikud kohustused on arveldatud. 13. Kriisilahendusnõukogu määrab käesoleva artikli lõikes 1 ja vajaduse korral käesoleva artikli lõikes 11 osutatud miinimumnõuded kindlaks artikli 8 kohaste kriisilahenduse kavade väljatöötamise ja ajakohastamisega samal ajal. 14. Kriisilahedusnõukogu adresseerib kindlaksmääramise otsuse liikmesriikide kriisilahendusasutustele. Liikmesriikide kriisilahendusasutused täidavad kriisilahendusnõukogu juhised artikli 29 kohaselt. Kriisilahendusnõukogu nõuab, et liikmesriikide kriisilahendusasutused kontrolliksid ja tagaksid, et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning emaettevõtjad täidaksid jätkuvalt käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet. 15. Kriisilahendusnõukogu teavitab EKPd ja Euroopa Pangandusjärelevalvet omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõudest, mille ta on iga krediidiasutuse või investeerimisühingu ning emaettevõtja jaoks lõike 1 kohaselt kindlaks määranud, ja vajaduse korral lõikes 11 sätestatud miinimumnõuetest. 16. Kõlblikke kohustusi, sealhulgas allutatud võlainstrumente ja allutatud laene, mis ei kvalifitseeru täiendavateks esimese taseme või teise taseme omavahenditesse kuuluvateks instrumentideks, võetakse lõikes 1 osutatud omavahendite ja kõlblike kohustuste summas arvesse ainult juhul, kui need vastavad järgmistele tingimustele: a) finantsinstrument on välja antud ja selle eest on täielikult tasutud; b) kohustus ei lasu krediidiasutuse või investeerimisühingu enda ees või krediidiasutus või investeerimisühing ise ei ole seda taganud; c) krediidiasutus või investeerimisühing ei rahastanud instrumendi ostu otseselt ega kaudselt; d) kohustuse tähtajani on jäänud vähemalt üks aasta; e) kohustus ei tulene tuletisinstrumendist; f) kohustus ei tulene hoiusest, mis on kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikliga 108 riigisisese maksejõuetusmenetluse nõuete hierarhia kohaselt eelistatud. Kui kohustus annab selle omanikule õiguse ennetähtaegsele tagasimaksmisele, on asjaomase kohustuse tähtaeg esimese lõigu punkti d kohaldamisel esimene kuupäev, mil selline õigus tekib. 17. Kui kohustust reguleeritakse liiduvälise jurisdiktsiooni õigusnormidega, võib kriisilahendusnõukogu anda liikmesriikide kriisilahendusasutustele juhise nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing tõendaks, et kriisilahendusnõukogu mis tahes otsust kõnealuse kohustuse allahindamise või konverteerimise kohta täidetakse asjaomase jurisdiktsiooni õigusnormide kohaselt, võttes arvesse kohustust reguleeriva lepingu tingimusi, kriisilahendusmenetluste tunnustamist käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ja muid asjakohaseid asjaolusid. Kui kriisilahendusnõukogu ei ole veendunud, et tema mis tahes otsust täidetakse asjaomase jurisdiktsiooni õigusnormide kohaselt, ei võeta seda kohustust omavahendite ja kõlblike kohustuste suhtes kehtiva miinimumnõude arvestamisel arvesse. 18. Kui komisjon esitab direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõike 18 kohaselt seadusandliku ettepaneku, esitab ta vajaduse korral seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse samalaadse muutmise kohta.

1. EKP või liikmesriikide pädevad asutused teavitavad kriisilahendusnõukogu kõigist meetmetest, mille võtmist nad krediidiasutuselt, investeerimisühingult või konsolideerimisgrupilt nõuavad või mida nad ise võtavad vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artiklile 16, vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 27 lõikele 1, artiklitele 28 või 29 või vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 104. Kriisilahendusnõukogu teatab komisjonile igasugusest esimese lõigu kohaselt saadud teabest. 2. Alates lõikes 1 osutatud teabe saamise kuupäevast ja ilma et see piiraks EKP ja liikmesriikide pädevate asutuste õigusi, mis tulenevad muudest liidu õigusaktidest, võib kriisilahendusnõukogu valmistada ette asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi kriisilahenduse. Esimese lõigu kohaldamisel jälgib EKP või asjaomane liikmesriigi pädev asutus koostöös kriisilahendusnõukoguga tähelepanelikult krediidiasutuse või investeerimisühingu või emaettevõtja olukorda ja seda, kuidas nad täidavad neilt nõutud varajase sekkumise meetmeid. EKP või asjaomane liikmesriigi pädev asutus esitab kriisilahendusnõukogule kogu teabe, mis on vajalik kriisilahenduse kava ajakohastamiseks ja krediidiasutuse või investeerimisühingu võimaliku kriisilahenduse ettevalmistamiseks ning krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste väärtuse hindamiseks vastavalt artikli 20 lõigetele 1 — 15. 3. Kriisilahendusnõukogul on õigus nõuda, et krediidiasutus või investeerimisühing või emaettevõtja võtaks krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduse ettevalmistamiseks ühendust võimalike omandajatega, järgides direktiivi 2014/59/EL artikli 39 lõikes 2 sätestatud kriteeriume ja käesoleva määruse artiklis 88 sätestatud ametisaladuse hoidmise nõudeid. Kriisilahendusnõukogul on ühtlasi õigus nõuda, et asjaomane liikmesriigi kriisilahendusasutus koostaks asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi jaoks esialgse kriisilahendusskeemi. Kriisilahendusnõukogu teatab EKP-le, asjaomasele liikmesriigi pädevale asutusele ning asjaomasele liikmesriigi kriisilahendusasutusele meetmed, mida ta võtab käesoleva lõike kohaselt. 4. Kui EKP või liikmesriikide pädevad asutused kavatsevad kehtestada krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi suhtes lisameetme vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artiklile 16, vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 27 lõikele 1, artiklile 28 või artiklile 29 või vastavalt direktiivi 2013/36/EL artiklile 104 enne, kui ettevõtja või konsolideerimisgrupp on täielikult rakendanud esimese meetme, millest kriisilahendusnõukogule teatati, teavitavad nad enne, kui asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi suhtes kehtestatakse see lisameede, kriisilahendusnõukogu. 5. EKP või liikmesriigi pädev asutus, kriisilahendusnõukogu ja asjaomased liikmesriikide kriisilahendusasutused tagavad, et lõikes 4 osutatud lisameede ja kriisilahendusnõukogu mis tahes tegevus, millega valmistatakse ette kriisilahendust vastavalt lõikele 2, on omavahel kooskõlas.

1. Tegutsedes artiklis 18 osutatud kriisilahendusmenetluse kohaselt, võtavad kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon ning asjakohasel juhul liikmesriikide kriisilahendusasutused oma vastavate kohustuste puhul arvesse kriisilahenduse eesmärke ning valivad sellised kriisilahenduse vahendid ja õigused, mis nende arvates aitaksid konkreetsel juhul kõige paremini saavutada kriisilahenduse eesmärke. 2. Lõikes 1 osutatud kriisilahenduse eesmärgid on järgmised: a) tagada kriitiliste funktsioonide jätkuvus; b) vältida olulist negatiivset mõju finantsstabiilsusele, eelkõige hoides ära finantsraskuste ülekandumise, sealhulgas turuinfrastruktuuridele, ja säilitades turudistsipliini; c) kaitsta avaliku sektori vahendeid, minimeerides tuginemist erakorralisele avaliku sektori finantstoetusele; d) kaitsta direktiivi 2014/49/EL kohaldamisalasse kuuluvaid hoiustajaid ja direktiivi 97/9/EÜ kohaldamisalasse kuuluvaid investoreid; e) kaitsta klientide rahalisi vahendeid ja klientide vara. Esimeses lõigus osutatud eesmärkide täitmisel püüavad kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon ning asjakohasel juhul liikmesriikide kriisilahendusasutused hoida kriisilahenduse kulud võimalikult väikesed ja vältida väärtuse hävitamist, välja arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks. 3. Kui käesoleva määruse eri sätetest ei tulene teisiti, on kriisilahenduse eesmärgid tähtsuselt võrdsed ning nende tasakaalustamisel lähtutakse iga juhtumi olemusest ja asjaoludest.

1. Tegutsedes artiklis 18 osutatud kriisilahendusmenetluse kohaselt, võtavad kriisilahendusnõukogu, nõukogu, komisjon ja asjakohasel juhul liikmesriikide kriisilahendusasutused kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kriisilahendus toimub kooskõlas järgmiste põhimõtetega: a) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionärid katavad kahjumi esimeses järjekorras; b) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu võlausaldajad katavad kahjumi pärast aktsionäre vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale artikli 17 alusel, välja arvatud juhul, kui käesoleva direktiiviga on sõnaselgelt ette nähtud teisiti; c) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ja kõrgem juhtkond vahetatakse välja, välja arvatud juhtudel, kui vastavalt asjaoludele peetakse kas kogu juhtorgani ja kõrgema juhtkonna või nende osa ametissejäämist vajalikuks kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks; d) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ja kõrgem juhtkond osutab igakülgset abi, mis on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks; e) füüsilised ja juriidilised isikud on vastavalt liikmesriigi õigusele isiklikult vastutavad tsiviil- või kriminaalõiguse alusel kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetuse eest; f) kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, koheldakse ühe ja sama klassi võlausaldajaid võrdselt; g) ükski võlausaldaja ei kata kooskõlas artiklis 29 ette nähtud kaitsemeetmetega suuremat kahjumit kui see, mida ta oleks katnud juhul, kui artiklis 2 osutatud ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses; h) tagatud hoiused on täielikult kaitstud ning i) kriisilahenduse meede võetakse kooskõlas käesolevas määruses sätestatud kaitsemeetmetega. 2. Kui krediidiasutus või investeerimisühing on konsolideerimisgrupi ettevõtja, tegutsevad kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon kriisilahenduse vahendite rakendamise ja kriisilahendusõiguste teostamise kohta otsust tehes nii, et mõju konsolideerimisgrupi teistele ettevõtjatele ja konsolideerimisgrupile tervikuna oleks minimaalne ning negatiivne mõju finantsstabiilsusele liidus ja selle liikmesriikides, eelkõige neis riikides, kus konsolideerimisgrupp tegutseb, oleks minimaalne, ilma et see piiraks artikli 14 kohaldamist. 3. Kui käesoleva määruse artiklis 2 osutatud ettevõtja suhtes rakendatakse ettevõtte võõrandamise vahendit, sildasutuse vahendit või vara eraldamise vahendit, loetakse selle ettevõtja suhtes algatatuks pankrotimenetlus või samataoline maksejõuetusmenetlus nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ (16) artikli 5 lõike 1 tähenduses. 4. Kriisilahenduse vahendite rakendamise ja kriisilahendusõiguste teostamise kohta otsust tehes annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele juhise teavitada vajaduse korral töötajate esindajaid ja konsulteerida nendega. See ei piira selliste siseriikliku õiguse või tava kohaste sätete kohaldamist, mis käsitlevad töötajate esindatust äriühingute juhtorganites.

1. Kriisilahendusnõukogu otsustab osalevas liikmesriigis asutatud finantseerimisasutuse suhtes kriisilahenduse meetme võtta siis, kui artikli 18 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud nii finantseerimisasutuse kui ka emaettevõtja puhul, mille suhtes teostatakse konsolideeritud järelevalvet. 2. Kriisilahendusnõukogu võtab artikli 2 punktis b osutatud emaettevõtja suhtes kriisilahenduse meetme, kui artikli 18 lõikes 1 sätestatud eeltingimused on täidetud nii selle emaettevõtja kui ka ühe või mitme tütarettevõtja puhul, kes on krediidiasutused ja investeerimisühingud, või kui tütarettevõtja ei ole asutatud liidus, siis on kolmanda riigi ametiasutus kindlaks teinud, et see vastab kolmanda riigi õiguse kohastele kriisilahenduse eeltingimustele. 3. Erandina lõikest 2 ja hoolimata asjaolust, et emaettevõtja ei vasta artikli 18 lõikes 1 sätestatud eeltingimustele, võib kriisilahendusnõukogu otsustada võtta kriisilahenduse meetme selle emaettevõtja suhtes, kui üks või mitu tema tütarettevõtjat, mis on krediidiasutused ja investeerimisühingud, vastavad artikli 18 lõigetes 1, 4 ja 5 sätestatud eeltingimustele ja nende tütarettevõtjate vara ja kohustused on sellised, et nende maksejõuetus ohustab krediidiasutust või investeerimisühingut või konsolideerimisgruppi kui tervikut, ning kriisilahenduse meetme võtmine selle emaettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjate (mis on krediidiasutused ja investeerimisühingud) või konsolideerimisgrupi kui terviku kriisilahenduseks. Kui liikmesriigi kriisilahendusasutus annab kriisilahendusnõukogule teada, et liikmesriigi maksejõuetusõigusega nähakse ette konsolideerimisgrupi kohtlemine tervikuna ning kriisilahenduse meetme võtmine seoses emaettevõtjaga on vajalik tütarettevõtjate (mis on krediidiasutused ja investeerimisühingud) kriisilahenduseks või konsolideerimisgrupi kui terviku kriisilahenduseks, võib kriisilahendusnõukogu ühtlasi otsustada võtta emaettevõtja suhtes kriisilahenduse meetme. Kui esimese lõigu kohaldamisel hinnatakse, kas artikli 18 lõikes 1 sätestatud eeltingimused on ühe või mitme tütarettevõtja puhul, mis on krediidiasutused ja investeerimisühingud, täidetud, võib kriisilahendusnõukogu jätta arvesse võtmata konsolideerimisgrupisisese kapitali või kahjumi ülekandmise ettevõtjate vahel, sealhulgas allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise.

1. Kui käesoleva määruse artiklis 2 osutatud ettevõtja puhul kasutatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ja ilma et see piiraks kohustusi, mille puhul kohustuste teisendamise vahendit vastavalt käesoleva määruse artikli 27 lõikele 3 ei kohaldata, teevad kriisilahendusnõukogu, komisjon või vajaduse korral liikmesriikide kriisilahendusasutused otsuse allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamise, sh käesoleva määruse artikli 27 lõike 5 võimaliku kohaldamise kohta, ja liikmesriikide kriisilahendusasutused kasutavad neid õigusi kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artiklitega 47 ja 48 ja kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud nõuete rahuldamisjärkudega võrreldes vastupidises järjekorras, sealhulgas kooskõlas sätetega, millega võetakse üle kõnealuse direktiivi artikkel 108. 2. Osalevad liikmesriigid annavad komisjonile ja kriisilahendusnõukogule artiklis 2 osutatud ettevõtjate suhtes riigisiseses maksejõuetusmenetluses esitatud nõuete tähtsuse järjekorra teada iga aasta 1. juuliks või kohe pärast järjekorra muutumist. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisel vastutab asjaomane hoiuste tagamise skeem artiklis 79 sätestatud tingimustel.

1. Kriisilahendusnõukogu võtab artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide jaoks, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, kriisilahendusskeemi käesoleva artikli lõike 6 kohaselt vastu ainult siis, kui ta hindab oma täitevistungil pärast neljanda lõigu kohase teatise kättesaamist või omal algatusel, et järgmised eeltingimused on täidetud: a) ettevõtja on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks; b) võttes arvesse ajastust ja muid asjakohaseid asjaolusid, puudub põhjendatud väljavaade, et mõni ettevõtja suhtes võetav alternatiivne erasektoripoolne meede, sealhulgas krediidiasutuste või investeerimisühingute kaitseskeemi meetmed, või järelevalvemeede, sealhulgas varase sekkumise meetmed või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamine või konverteerimine kooskõlas artikliga 21, aitaks ettevõtja maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida; c) kriisilahendusmeede on vajalik avaliku huvi seisukohast vastavalt lõikele 5. Esimese lõigu punktis a viidatud eeltingimust hindab EKP pärast kriisilahendusnõukoguga konsulteerimist. Kriisilahendusnõukogu võib sellise hinnangu oma täitevistungil anda ainult siis, kui ta on EKP-le oma kavatsusest eelnevalt teada andnud ja kui EKP ei annakolme kalendripäeva jooksul arvates teate kättesaamisest seda hinnangut ise. EKP esitab kriisilahendusnõukogule viivitamata kogu vajaliku teabe, mida kriisilahendusnõukogu selle hindamise läbiviimiseks nõuab. Kui EKP hindab, et esimese lõigu punktis a sätestatud eeltingimus on esimeses lõigus osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi puhul täidetud, edastab ta hindamise tulemuse viivitamata komisjonile ja kriisilahendusnõukogule. Esimese lõigu punktis b viidatud eeltingimust hindab kriisilahendusnõukogu oma täitevistungil või, kui see on kohaldatav, liikmesriigi kriisilahendusasutus tihedas koostöös EKPga. EKP võib kriisilahendusnõukogule või asjaomastele liikmesriikide kriisilahendusasutustele samuti teatada, et tema hinnangul on punktis b sätestatud eeltingimus täidetud. 2. Ilma et see piiraks juhtumeid, mille puhul EKP on otsustanud kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punktiga b vahetult täita krediidiasutuste järelevalvega seotud ülesandeid, lõike 1 kohase teatise saamise korral, või kui kriisilahendusnõukogu kavatseb anda artikli 7 lõikes 3 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi suhtes omal algatusel lõike 1 kohase hinnangu, edastab kriisilahendusnõukogu oma hindamise tulemuse viivitamata EKP-le. 3. Mõne meetme varasem võtmine määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 16, direktiivi 2014/59/EL artikli 27 lõike 1 või artikli 28 või artikli 29 või direktiivi 2013/36/EL artikli 104 kohaselt ei ole kriisilahenduse meetme võtmise eeltingimus. 4. Lõike 1 punkti a kohaldamisel käsitatakse ettevõtjat maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui tema puhul esineb üks või mitu järgmistest asjaoludest: a) ettevõtja rikub või on objektiivseid tõendeid, mis toetavad järeldust, et krediidiasutus või investeerimisühing rikub lähiajal tegevusloa kehtimise nõudeid viisil, mis õigustaks tegevusloa kehtetuks tunnistamist EKP poolt, sealhulgas põhjusel, et krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjum või tõenäoline kahjum ammendab kõik tema omavahendid või olulise osa nendest; b) ettevõtja vara ei kata kohustusi või on objektiivseid tõendeid, mis toetavad järeldust, et ettevõtja vara ei kata lähiajal kohustusi; c) ettevõtja ei suuda või on objektiivseid tõendeid, mis toetavad järeldust, et ettevõtja lähiajal ei suuda oma võlgu või muid kohustusi tasuda nende sissenõutavaks muutumisel; d) vajatakse erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud juhul, kui seda antakse tõsiste häirete leevendamiseks liikmesriigi majanduses ja finantsstabiilsuse säilitamiseks järgmises vormis: i) riigi tagatis keskpankade poolt nende tingimuste alusel antud likviidsusvahenditele; ii) riigi tagatis hiljuti emiteeritud kohustustele või iii) omavahenditesse tehtav kapitalisüst või kapitaliinstrumentide ost sellise hinnaga ja sellistel tingimustel, mis ei anna ettevõtjale eelist, kui avaliku sektori toetuse andmise ajal ei kehti käesoleva lõike punktis a, b ja c ega artikli 21 lõikes 1 viidatud asjaolud. Kõigil esimese lõigu punkti d alapunktides i, ii ja iii nimetatud juhtudel on nendes osutatud tagatised või samaväärsed meetmed piiratud maksevõimeliste ettevõtjatega ning need sõltuvad liidu riigiabi raamistiku kohaselt antavast lõplikust heakskiidust. Need meetmed võetakse ettevaatusabinõuna, need on ajutised ja proportsionaalsed tõsiste häirete tagajärgede leevendamisega ning neid ei kasutata selleks, et katta ettevõtja kahjumit või lähitulevikus tõenäoliselt tekkivat kahjumit. Esimese lõigu punkti d alapunkti iii kohased toetusmeetmed piirduvad rahasüstidega, mis on vajalikud, et lahendada EKP, Euroopa Pangandusjärelevalve või vajaduse korral liikmesriikide ametiasutuste poolt läbi viidud liikmesriikide, liidu või kogu ühtset järelevalvemehhanismi hõlmavate stressitestide, vara kvaliteedi läbivaatamise või samaväärse tegevuse käigus kindlaks tehtud kapitalinappuse probleem, mida kinnitab pädev asutus. Kui komisjon esitab direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõike 4 kohaselt seadusandliku ettepaneku, esitab ta asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse samalaadse muutmise kohta. 5. Käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaldamisel käsitatakse kriisilahenduse meedet avaliku huvi seisukohast vajalikuna, kui see on vajalik ühe või mitme artiklis 14 viidatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks ja see on nende eesmärkidega proportsionaalne ning ettevõtja lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aitaks kriisilahenduse eesmärke samavõrra saavutada. 6. Kui kõik lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, võtab kriisilahendusnõukogu vastu kriisilahendusskeemi. Kriisilahendusskeemiga: a) algatatakse ettevõtja kriisilahenduse menetlus; b) määratakse kindlaks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul kasutatavad kriisilahenduse vahendid, millele on osutatud artikli 22 lõikes 2, eelkõige kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamisel artikli 27 lõigete 5 ja 14 alusel tehtavad erandid; c) määratakse kindlaks fondi kasutamine kriisilahenduse meetme toetamiseks kooskõlas artikliga 76 ja artikli 19 kohaselt tehtava komisjoni otsusega. 7. Vahetult pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist edastab kriisilahendusnõukogu selle komisjonile. 24 tunni jooksul pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu on kriisilahendusskeemi edastanud, kinnitab komisjon kriisilahendusskeemi või esitab selle kohta vastuväiteid kaalutlusõigust kätkevates aspektides, mida käesoleva lõike kolmas lõik ei hõlma. 12 tunni jooksul pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu on kriisilahendusskeemi edastanud, võib komisjon teha nõukogule ettepaneku: a) esitada kriisilahendusskeemi kohta vastuväited põhjendusega, et kriisilahendusnõukogu vastu võetud skeem ei vasta lõike 1 punktis c osutatud avaliku huvi kriteeriumile; b) kiita kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemis ettenähtud fondi summa oluline muutmine heaks või esitada selle kohta vastuväide. Kolmanda lõigu kohaldamisel teeb nõukogu otsuse lihthäälteenamusega. Kriisilahendusskeem võib jõustuda ainult siis, kui nõukogu ega komisjon ei ole selle kohta 24 tunni jooksul pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu selle edastas, vastuväiteid esitanud. Nõukogu või komisjon esitab vastuväite esitamise õiguse kasutamise põhjendused. Kui 24 tunni jooksul pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu on kriisilahendusskeemi edastanud, kiidab nõukogu komisjoni ettepaneku kriisilahendusskeemi muutmise kohta kolmanda lõigu punktis b toodud põhjusel heaks või kui komisjon esitab teise lõigu kohaselt vastuväite, muudab kriisilahendusnõukogu kaheksa tunni jooksul kriisilahendusskeemi kooskõlas esitatud põhjendustega. Kui kriisilahendusnõukogu vastu võetud kriisilahendusskeemis on kavandatud teatavate kohustuste väljajätmine artikli 27 lõikes 5 osutatud erandjuhtudel ja kui väljajätmiseks on vaja fondi või alternatiivse rahastamisallika toetust, võib komisjon siseturu terviklikkuse kaitsmiseks kavandatud väljajätmise keelata või nõuda selle muutmist ning seejuures peab komisjon esitama piisavad põhjendused, mis põhinevad artiklis 27 ja komisjoni poolt direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõike 11 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktis sätestatud nõuete rikkumisel. 8. Kui nõukogu on selle vastu, et algatada krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahendusmenetlus, ja põhjendab seda sellega, et lõike 1 punktis c osutatud avaliku huvi kriteerium ei ole täidetud, lõpetatakse ja likvideeritakse asjaomane ettevõtja kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt. 9. Kriisilahendusnõukogu tagab, et asjaomased liikmesriikide kriisilahendusasutused võtavad kriisilahendusskeemi elluviimiseks vajaliku kriisilahenduse meetme. Kriisilahendusskeem adresseeritakse asjaomastele liikmesriikide kriisilahendusasutustele ja selles antakse neile juhiseid ning kriisilahendusasutused võtavad kõik vajalikud meetmed, et rakendada kriisilahendusskeem vastavalt artiklile 29, kasutades kriisilahendusõigusi. Kui antakse riigiabi või fondi abi, tegutseb kriisilahendusnõukogu kooskõlas otsusega, mille komisjon on selle riigiabi kohta teinud. 10. Komisjonil on õigus saada kriisilahendusnõukogult mis tahes teavet, mida ta peab oluliseks käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmisel. Kriisilahendusnõukogul on õigus saada vastavalt käesoleva jaotise 5. peatükile kõigilt isikutelt mis tahes teavet, mida ta vajab kriisilahenduse meetme ettevalmistamiseks ja selle üle otsustamiseks, kaasa arvatud kriisilahenduse kavades esitatud ajakohastatud teavet ja täiendusi.

1. Kui kriisilahenduse meede hõlmab riigiabi andmist ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt või fondist abi andmist kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3, ei võeta kriisilahendusskeemi käesoleva määruse artikli 18 lõike 6 kohaselt vastu enne, kui komisjon on selle kohta, kas sellise abi kasutamine on siseturuga kokkusobiv, teinud positiivse või tingimustega otsuse. Käesoleva määruse artikliga 18 neile antud ülesandeid täites tegutsevad liidu institutsioonid kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 3 lõikes 3 sätestatud põhimõtetega ja avalikustavad sobival viisil kogu teabe oma sisemise korralduse kohta sellega seoses. 2. Kui kriisilahendusnõukogu leiab pärast käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 kohase teate saamist või omal algatusel, et kriisilahenduse meetme puhul võib olla tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, palub ta osaleval liikmesriigil või asjaomastel liikmesriikidel teatada kavandatud meetmest vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 komisjonile viivitamata. Kriisilahendusnõukogu teatab komisjonile kõik juhtumid, mille puhul ta palub ühel või mitmel liikmesriigil esitada ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohane teade. 3. Kui kriisilahendusnõukogu kavandatud kriisilahenduse meede hõlmab fondi kasutamist, teatab kriisilahendusnõukogu fondi kasutamise kavatsusest komisjonile. Kriisilahendusnõukogu esitatav teade sisaldab kogu teavet, mida komisjon vajab käesoleva lõike alusel hinnangute andmiseks. Käesoleva lõike kohase teate põhjal alustab komisjon esialgset uurimist, mille jooksul ta võib kriisilahendusnõukogult lisateavet küsida. Komisjon annab hinnangu selle kohta, kas fondi kasutamine kahjustaks või ähvardaks kahjustada konkurentsi, sest see seaks abisaaja või mõne muu ettevõtja võrreldes teistega soodsamasse olukorda, ning et kas see oleks siseturuga kokkusobimatu seetõttu, et see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Komisjon kohaldab fondi kasutamise suhtes kriteeriume, mis on riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 107. Kriisilahendusnõukogu esitab komisjonile teabe, mida see peab hinnangu andmiseks vajalikuks. Kui komisjonil on fondi kavandatud kasutamise siseturuga kokkusobivuse osas tõsised kahtlused või kui kriisilahendusnõukogu ei ole vastavalt teisele lõigule esitatud komisjoni taotluse kohaselt vajalikku teavet esitanud, alustab komisjon põhjalikku uurimist ja teatab sellest kriisilahendusnõukogule. Komisjon avaldab põhjaliku uurimise alustamise otsuse Euroopa Liidu Teatajas. Kriisilahendusnõukogu, kõik liikmesriigid ja kõik isikud, ettevõtjad ja ühendused, kelle huve fondi kasutamine võib mõjutada, võivad esitada komisjonile märkusi tähtajaks, mis on kindlaks määratud teates. Kriisilahendusnõukogu võib esitada liikmesriikide ja asjast huvitatud kolmandate isikute esitatud märkuste kohta tähelepanekuid tähtajaks, mille on kindlaks määranud komisjon. Uurimisperioodi lõpuks esitab komisjon hinnangu selle kohta, kas fondi kasutamine oleks siseturuga kokkusobiv. Käesoleva lõike kohaste hinnangute andmisel ja uurimise korraldamisel juhindub komisjon kõigist asjakohastest määrustest, mis on vastu võetud ELi toimimise lepingu artikli 109 alusel, ja asjakohastest teatistest, suunistest ja meetmetest, mille komisjon on vastu võtnud aluslepingute sätete kohaselt, mis puudutavad riigiabi, ning mis on jõus hinnangu andmise ajal. Meetmeid kohaldatakse nii, et abist teatamise eest vastutavatele liikmesriikidele tehtud viited loetakse viideteks kriisilahendusnõukogule koos muude vajalike muudatustega. Komisjon võtab vastu otsuse selle kohta, kas fondi kasutamine on siseturuga kokkusobiv, ja see otsus adresseeritakse kriisilahendusnõukogule ja asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide kriisilahendusasutustele. Otsuse võib siduda abisaajale esitatud tingimuste või pandud kohustustega. Otsuses võidakse ka sätestada, et kriisilahendusnõukogu, osalevate liikmesriikide või asjaomaste liikmesriikide kriisilahendusasutused või abisaaja peavad võimaldama otsuse järgimise kontrollimist. See võib hõlmata nõuet selle kohta, et tuleb määrata usaldusisik või muu sõltumatu isik, kes kontrollimisel abistab. Usaldusisiku või muu sõltumatu isiku ülesanded võib kindlaks määrata komisjoni otsuses. Kõik käesoleva lõike kohased otsused avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon võib võtta vastu kriisilahendusnõukogule adresseeritud negatiivse otsuse, kui ta jõuab järeldusele, et fondi kavandatud kasutamine oleks siseturuga kokkusobimatu ja et fondi ei saa kriisilahendusnõukogu poolt ette nähtud kujul rakendada. Sellise otsuse saamisel vaatab kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemi uuesti läbi ja koostab muudetud kriisilahendusskeemi. 4. Kui komisjonil on tõsised kahtlused selles osas, kas tema poolt lõike 3 alusel tehtud otsust järgitakse, korraldab ta vajaliku uurimise. Selleks võib komisjon kasutada õigusi, mis on talle antud määruste ja muude lõike 3 neljandas lõigus osutatud meetmetega, ja juhindub neist. 5. Kui komisjon jõuab korraldatud uurimise põhjal ja pärast asjaomastele isikutele märkuste esitamiseks teate edastamist järeldusele, et lõike 3 kohast otsust ei ole järgitud, esitab ta asjaomase osaleva liikmesriigi kriisilahendusasutusele otsuse, milles nõuab, et nimetatud kriisilahendusasutus nõuaks vääralt kasutatud summad komisjoni kindlaks määratud tähtajaks sisse. Sissenõudmisotsuse kohaselt sisse nõutav fondi abi hõlmab ka komisjoni poolt kindlaks määratud asjakohase määraga intressi ja see tasutakse kriisilahendusnõukogu kaudu. Kriisilahendusnõukogu kannab kõik esimese lõigu kohaselt laekunud summad fondi ja võtab kõiki neid summasid artiklite 70 ja 71 kohaste osamaksete kindlaksmääramisel arvesse. Esimeses lõigus osutatud sissenõudmise menetluse puhul järgitakse abisaajate õigust heale haldusele ja õigust tutvuda dokumentidega, nagu on sätestatud harta artiklites 41 ja 42. 6. Ilma et see piiraks aruandluskohustusi, mille komisjon võib käesoleva artikli lõike 3 kohases otsuses kehtestada, esitab kriisilahendusnõukogu komisjonile aastaaruanded, milles ta hindab, kas fondi on kasutatud vastavalt käesoleva artikli lõike 3 kohasele otsusele, ning mille koostamisel kasutab ta artikli 34 kohaseid õigusi. 7. Kõikidel liikmesriikidel ja isikutel, ettevõtjatel ja ühendustel, kelle huve fondi kasutamine võib mõjutada, ja eelkõige artiklis 2 osutatud ettevõtjatel, on õigus teatada komisjonile kõikidest juhtumitest, mille puhul nad kahtlustavad, et fondi kasutatakse vääralt ehk käesoleva artikli lõike 3 kohast otsust rikkudes. 8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 93 vastu delegeeritud õigusakte üksikasjaliku korra kohta, mis puudutab järgmist: a) lõike 5 kohase sissenõudmisotsuse korral kohaldatava intressimäära arvutamine; b) lõikes 5 osutatud hea halduse õiguse ja dokumentidega tutvumise õiguse teostamise tagatised. 9. Kui komisjon jõuab kriisilahendusnõukogu soovituse põhjal või omal algatusel järeldusele, et kriisilahenduse vahendite ja meetmete rakendamine ei vasta kriteeriumidele, mille alusel lõike 3 kohane otsus algselt tehti, vaatab ta selle otsuse läbi ja võtab vastu asjakohased muudatused. 10. Erandina lõikest 3 võib nõukogu liikmesriigi taotlusel ühehäälselt otsustada, et fondi kasutamine loetakse siseturuga kokkusobivaks, kui selline otsus on erandlike asjaolude tõttu õigustatud. Kui nõukogu ei ole siiski seitsme päeva jooksul alates nimetatud taotluse esitamisest oma seisukohta teatanud, teeb komisjon asjas ise otsuse. 11. Osalevad liikmesriigid tagavad, et nende liikmesriikide kriisilahendusasutustele on antud õigused, mida on vaja tagamaks, et kõik komisjoni otsuses lõike 3 kohaselt sätestatud tingimused on täidetud, ja nõudmaks lõikele 5 vastava komisjoni otsuse kohaselt sisse vääralt kasutatud summasid.

1. Enne kriisilahenduse meetme kohta otsuse tegemist või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamist tagab kriisilahendusnõukogu, et artiklis 2 osutatud ettevõtja vara ja kohustuste väärtust hindab õiglaselt, hoolikalt ja realistlikult isik, kes on sõltumatu mis tahes ametiasutusest, sealhulgas kriisilahendusnõukogust, liikmesriigi kriisilahendusasutusest ja asjaomasest ettevõtjast. 2. Võttes arvesse lõiget 15, käsitatakse väärtuse hindamist lõplikuna, kui kõik lõigetes 1 ja 4–9 sätestatud nõuded on täidetud. 3. Kui lõike 1 kohane sõltumatu väärtuse hindamine ei ole võimalik, võib kriisilahendusnõukogu teostada artiklis 2 osutatud ettevõtja vara ja kohustuste esialgse väärtuse hindamise vastavalt käesoleva artikli lõikele 10. 4. Väärtuse hindamise eesmärk on hinnata sellise artiklis 2 osutatud ettevõtja vara ja kohustuste väärtust, mis vastab artiklites 16 ja 18 sätestatud kriisilahenduse eeltingimustele. 5. Väärtuse hindamise eesmärgid on järgmised: a) saada teavet selleks, et teha kindlaks, kas on täidetud kriisilahenduse eeltingimused või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused; b) saada teavet selleks, et teha otsus artiklis 2 osutatud ettevõtja suhtes võetava sobiva kriisilahenduse meetme kohta, kui kriisilahenduse eeltingimused on täidetud; c) saada teavet selleks, et teha otsus omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse alandamise ulatuse kohta ning asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta, kui kasutatakse asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust; d) saada teavet selleks, et teha otsus kõlblike kohustuste allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta, kui rakendatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit; e) saada teavet selleks, et teha otsus üleantava vara, õiguste, kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta ja otsus kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või olenevalt olukorrast omandiõiguse instrumentide omanikele tehtava vastusoorituse väärtuse kohta, kui rakendatakse sildasutuse vahendit või vara eraldamise vahendit; f) saada teavet selleks, et teha otsus üleantava vara, õiguste, kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta, ja selleks, et kriisilahendusasutus saaks kindlaks määrata, mida peetakse artikli 24 lõike 2 punkti b kohaldamisel äris tavalisteks tingimusteks, kui rakendatakse ettevõtte võõrandamise vahendit; g) tagada, et igal juhul võetakse kogu artiklis 2 osutatud ettevõtja vara vähendav kahjum täies ulatuses arvesse kriisilahenduse vahendite rakendamise või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise ajal. 6. Ilma et see piiraks liidu riigiabi raamistiku kohaldamist, põhineb väärtuse hindamine võimaluse korral konservatiivsetel eeldustel, sealhulgas kohustuste täitmata jätmise määra ja kahjumi suuruse puhul. Väärtuse hindamisel ei eeldata, et artiklis 2 osutatud ettevõtjale antakse tulevikus, alates kriisilahenduse meetme võtmise või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise ajast, mis tahes potentsiaalset erakorralist avaliku sektori finantstoetust või keskpanga erakorralist likviidsusabi või keskpanga sellist likviidsusabi, millel on mittestandardne tagatise tase, struktuur või intressimäär. Kui rakendatakse mõnda kriisilahenduse vahendit, võetakse väärtuse hindamisel lisaks arvesse järgmisi asjaolusid: a) kriisilahendusnõukogu võib nõuda kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult sisse kõik mõistlikud nõuetekohaselt tekkinud kulud kooskõlas artikli 22 lõikega 6; b) fond võib nõuda intressi või tasusid kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule antud laenudelt ja tagatistelt kooskõlas artikliga 76. 7. Väärtuse hindamise tulemusele lisatakse järgmine teave, nagu see on esitatud artiklis 2 osutatud ettevõtja raamatupidamisarvestuses ja -dokumentides: a) artiklis 2 osutatud ettevõtja ajakohastatud bilanss ja finantsseisundit kajastav aruanne; b) vara bilansilise väärtuse analüüs ja eeldatav maksumus; c) artiklis 2 osutatud ettevõtja raamatupidamisarvestuses ja -dokumentides kajastatud bilansiliste ja bilansiväliste täitmata kohustuste loetelu, milles on märgitud ka vastavad laenud ja nõuete rahuldamisjärgud vastavalt artiklile 17. 8. Selleks et saada teavet käesoleva artikli lõike 5 punktides e ja f osutatud otsuste tegemiseks, võib asjakohasel juhul lisada käesoleva artikli lõike 7 punktis b osutatud teabele artiklis 2 osutatud ettevõtja vara ja kohustuste turuväärtuse alusel tehtud analüüsi ja selgitatud eeldatava maksumuse. 9. Väärtuse hindamisel tuuakse ära võlausaldajate jagamine klassidesse vastavalt artiklis 17 osutatud nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang sellele, kuidas aktsionäride ja võlausaldajate iga klassi oleks eeldatavalt koheldud, kui artiklis 2 osutatud ettevõtja oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. Nimetatud hindamine ei mõjuta võlausaldajate halvema kohtlemise välistamise põhimõtte kohaldamist, millele on viidatud artikli 15 lõike 1 punktis g. 10. Kui asja kiireloomulisust arvestades ei ole lõigetes 7 ja 9 sätestatud nõudeid võimalik täita või kui kohaldatakse lõiget 3, tuleb läbi viia esialgne hindamine. Esialgne hindamine peab vastama lõikes 4 sätestatud nõuetele ja selles ulatuses, nagu asjaolusid arvestades on mõistlikult saavutatav, lõigetes 1, 7 ja 9 sätestatud nõuetele. Esimeses lõigus nimetatud väärtuse esialgne hindamine peab sisaldama täiendava kahjumi puhvrit koos asjakohaste põhjendustega. 11. Kui väärtuse hindamine ei vasta kõigile lõigetes 1 ja 4 — 9 sätestatud nõuetele, peetakse seda esialgseks seni, kuni lõikes 1 osutatud sõltumatu isik viib läbi hindamise, mis vastab täielikult kõigile nimetatud lõigetes sätestatud nõuetele. Kõnealune lõplik järelhindamine viiakse läbi niipea, kui mõistlikult võimalik. See võidakse läbi viia lõigetes 16, 17 ja 18 osutatud väärtuse hindamisest eraldi või sellega samaaegselt ning sama sõltumatu isiku poolt, kuid kõnealune järelhindamine toimub sellest eraldiseisvalt. Lõpliku järelhindamise eesmärk on: a) tagada, et artiklis 2 osutatud ettevõtja vara vähendav kahjum võetakse selle ettevõtja raamatupidamisarvestuses täies ulatuses arvesse; b) saada teavet selleks, et teha otsus taastada võlausaldajate nõuded või suurendada vastusoorituse väärtust kooskõlas käesoleva artikli lõikega 12. 12. Juhul kui lõpliku järelhindamise tulemusel on artiklis 2 osutatud ettevõtja vara hinnanguline netoväärtus suurem kui selle ettevõtja väärtuse esialgse hindamise tulemusel saadud vara hinnanguline netoväärtus, võib kriisilahendusnõukogu paluda liikmesriigi kriisilahendusasutusel teha järgmist: a) kasutada õigust suurendada nõudeõiguste teisendamise vahendi raames võlausaldajate või asjaomaste kapitaliinstrumentide omanike alla hinnatud nõuete väärtust; b) anda sildasutusele või vara valitsemise ettevõtjale korraldus suurendada seoses vara, õiguste ja kohustustega kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule tehtava vastusoorituse väärtust või vastavalt olukorrale omandiõiguse instrumentide omanikele seoses nende omandiõiguse instrumentidega tehtava vastusoorituse väärtust. 13. Olenemata lõikest 1 annab lõigete 10 ja 11 kohaselt koostatud esialgne väärtuse hindamine kriisilahendusnõukogule põhjendatud aluse otsuseks võtta tarvitusele kriisilahenduse meede, sealhulgas liikmesriikide kriisilahendusasutustele korralduse andmine maksejõuetu krediidiasutuse või investeerimisühingu enda kontrolli alla võtmiseks, või asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamiseks. 14. Kriisilahendusnõukogu kehtestab ja säilitab korra, millega tagada, et artikli 27 kohase kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamiseks vajalik hindamine ja käesoleva artikli lõigetes 1 — 15 osutatud hindamine põhinevad võimalikult ajakohasel ja kõikehõlmaval teabel kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustuste kohta. 15. Väärtuse hindamine on kriisilahenduse vahendi kohaldamist või kriisilahendusõiguste kasutamist käsitleva otsuse või kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamist käsitleva otsuse lahutamatu osa. Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust, kuid selle võib vaidlustada koos kriisilahendusnõukogu otsusega. 16. Selleks et hinnata, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, tagab kriisilahendusnõukogu, et niipea, kui see on pärast kriisilahenduse meetme või meetmete elluviimist võimalik, viib lõikes 1 osutatud sõltumatu isik läbi hindamise. Kõnealune hindamine on lõigete 1–15 kohaselt tehtavast väärtuse hindamisest eraldiseisev. 17. Lõikes 16 osutatud hindamisega tehakse kindlaks: a) see, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid või asjakohaseid hoiuste tagamise skeeme oleks koheldud, kui kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, mille puhul on kriisilahenduse meede või meetmed ellu viidud, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti kriisilahenduse meedet käsitlev otsus; b) see, kuidas kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäre ja võlausaldajaid kriisilahendusmenetluse käigus tegelikult koheldi, ning c) see, kas käesoleva lõike punktis a osutatud kohtlemine erineb käesoleva lõike punktis b osutatud kohtlemisest. 18. Lõikes 16 osutatud hindamise käigus: a) eeldatakse, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes, mille puhul on kriisilahenduse meede või meetmed ellu viidud, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti kriisilahenduse meedet käsitlev otsus; b) eeldatakse, et kriisilahenduse meedet või meetmeid ei viidud ellu; c) jäetakse arvesse võtmata mis tahes erakorralise avaliku sektori finantstoetuse andmine kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule.

1. Kriisilahendusnõukogu kasutab asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise õigust, tegutsedes vastavalt artiklis 18 sätestatud menetlusele, seoses artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppidega ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppidega, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, ainult siis, kui ta hindab oma täitevistungil pärast teise lõigu kohase teatise kättesaamist või omal algatusel, et üks või rohkem järgmistest tingimustest on täidetud: a) enne kriisilahenduse meetmete võtmist on kindlaks tehtud, et artiklites 16 ja 18 sätestatud kriisilahenduse eeltingimused on täidetud; b) ettevõtja ei oleks ilma asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või omavahenditeks konverteerimiseta enam jätkusuutlik; c) kui asjaomased kapitaliinstrumendid on emiteerinud tütarettevõtja ja kui neid võetakse arvesse omavahendite nõude täitmise eesmärgil individuaalselt ja konsolideeritud alusel, ei ole konsolideerimisgrupp enam jätkusuutlik, kui seoses kõnealuste kapitaliinstrumentidega ei kasutata allahindamise ega konverteerimise õigust; d) kui asjaomased kapitaliinstrumendid on emiteeritud emaettevõtja tasandil ja kui neid asjaomaseid kapitaliinstrumente võetakse arvesse omavahendite nõude täitmise eesmärgil individuaalselt emaettevõtja tasandil või konsolideeritud alusel, ei ole konsolideerimisgrupp enam jätkusuutlik, kui seoses asjaomaste kapitaliinstrumentidega ei kasutata allahindamise ega konverteerimise õigust; e) ettevõtja või konsolideerimisgrupp vajab erakorralist avaliku sektori finantstoetust, välja arvatud artikli 18 lõike 4 punkti d alapunktis iii sätestatud asjaoludel. Esimese lõigu punktides a, c ja d viidatud tingimusi hindab EKP pärast kriisilahendusnõukoguga konsulteerimist. Hindamise võib oma täitevistungil teha ka kriisilahendusnõukogu. 2. Seda, kas ettevõtja või konsolideerimisgrupp on jätkusuutlik, võib kriisilahendusnõukogu oma täitevistungil hinnata ainult siis, kui ta on EKP-le oma kavatsusest eelnevalt teada andnud ja kui EKP ei vii kolme kalendripäeva jooksul pärast teabe kättesaamist ise läbi hindamist. EKP esitab kriisilahendusnõukogule viivitamata kogu vajaliku teabe, mida kriisilahendusnõukogu hindamise läbiviimiseks nõuab. 3. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel käsitatakse artiklis 2 osutatud ettevõtjat või konsolideerimisgruppi mitte enam jätkusuutlikuna üksnes juhul, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud: a) ettevõtja või konsolideerimisgrupp on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks; b) võttes arvesse ajastust ja muid asjaolusid puudub põhjendatud väljavaade, et mõni meede, sealhulgas alternatiivsed erasektoripoolsed meetmed või järelevalvemeede (k.a varajase sekkumise meetmed), peale asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise, aitaks kas eraldi või koos kriisilahenduse meetmega mõistliku aja jooksul selle ettevõtja või konsolideerimisgrupi maksejõuetuse ära hoida. 4. Käesoleva artikli lõike 3 punkti a kohaldamisel käsitatakse ettevõtjat maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui tema puhul esineb üks või mitu artikli 18 lõikes 4 osutatud asjaoludest. 5. Lõike 3 punkti a kohaldamisel käsitatakse konsolideerimisgruppi maksejõuetuna või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävana, kui konsolideerimisgrupp rikub või kui leidub objektiivseid tõendeid, mis toetavad järeldust, et konsolideerimisgrupp rikub lähiajal konsolideeritud tasandil kohaldatavaid usaldatavusnõudeid viisil, mis õigustaks EKP või liikmesriigi pädeva asutuse poolt meetme võtmist, sealhulgas põhjusel, et konsolideerimisgrupi kahjum või tõenäoline kahjum ammendab tema omavahendid täielikult või märkimisväärses ulatuses. 6. Tütarettevõtja emiteeritud asjaomast kapitaliinstrumenti ei hinnata vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 59 lõike 3 punktile c alla rohkem ega konverteerita halvematel tingimustel kui sama järguga kapitaliinstrumente, mis hinnati alla või konverteeriti emaettevõtja tasandil. 7. Kui üks või rohkem lõikes 1 osutatud tingimustest on täidetud, otsustab kriisilahendusnõukogu artiklis 18 sätestatud menetluse kohaselt, kas asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust kasutatakse eraldi või kooskõlas artikli 18 kohase menetlusega koos kriisilahenduse meetmega. 8. Kui kriisilahendusnõukogu teeb käesoleva määruse artiklis 18 sätestatud menetluse kohaselt tegutsedes kindlaks, et üks või rohkem käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tingimustest on täidetud, kuid käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 kohased kriisilahenduse eeltingimused ei ole täidetud, annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele viivitamata korralduse kasutada allahindamise või konverteerimise õigusi vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklitele 59 ja 60. Kriisilahendusnõukogu tagab, et enne kui liikmesriikide kriisilahendusasutused kasutavad asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust, viiakse läbi artiklis 2 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi vara ja kohustuste väärtuse hindamine vastavalt artikli 20 lõigetele 1 — 15. Nimetatud väärtuse hindamisele tuginedes arvutatakse asjaomaste kapitaliinstrumentide suhtes kohaldatav allahindamine, et katta kahjum, ning asjaomaste kapitaliinstrumentide suhtes kohaldatav konverteerimise tase, et rekapitaliseerida artiklis 2 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupp. 9. Kui üks või rohkem lõikes 1 osutatud tingimustest on täidetud ning täidetud on ka artikli 18 lõikes 1 osutatud eeltingimused, kohaldatakse artikli 18 lõigetes 6–8 sätestatud menetlust. 10. Kriisilahendusnõukogu tagab, et liikmesriikide kriisilahendusasutused kasutavad allahindamise või konverteerimise õigusi viivitamata, kooskõlas artikli 17 kohaste nõuete rahuldamisjärkudega ja viisil, millega saavutatakse järgmised tulemused: a) esimese taseme põhiomavahendeid vähendatakse esimesena, proportsionaalselt kahjumiga ja kuni nende ammendumiseni; b) asjaomaste esimese taseme täiendavate omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada artiklis 14 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid, või kuni asjaomaste kapitaliinstrumentide ammendumiseni, olenevalt sellest, kumma puhul on väärtus väiksem; c) asjaomaste teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme põhiomavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada artiklis 14 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid, või kuni asjaomaste kapitaliinstrumentide ammendumiseni, olenevalt sellest, kumma puhul on väärtus väiksem. 11. Liikmesriikide kriisilahendusasutused täidavad kriisilahendusnõukogu korraldusi ning kasutavad asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise õigust vastavalt artiklile 29.

1. Kui kriisilahendusnõukogu otsustab rakendada artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtja või konsolideerimisgrupi suhtes, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, kriisilahenduse vahendit ja see kriisilahenduse meede kahjustaks võlausaldajaid või põhjustaks nende nõuete konverteerimise, annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele korralduse kasutada artikli 21 kohast asjaomaste kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise õigust vahetult enne kriisilahenduse vahendi kohaldamist või koos sellega. 2. Artikli 18 lõike 6 punktis b osutatud kriisilahenduse vahendid on järgmised: a) ettevõtte võõrandamine; b) sildasutuse loomine; c) vara eraldamine; d) kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine. 3. Artikli 18 lõikes 6 osutatud kriisilahendusskeemi vastuvõtmisel kaalub kriisilahendusnõukogu järgmisi tegureid: a) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara ja kohustused lähtuvalt artikli 20 kohasest hindamisest; b) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu likviidsuspositsioon; c) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu frantsiisiväärtuse turustatavus, arvestades turu konkurentsi- ja majandustingimusi; d) kasutada olev aeg. 4. Kriisilahenduse vahendeid kasutatakse selleks, et täita artiklis 14 sätestatud kriisilahenduse eesmärgid kooskõlas artiklis 15 sätestatud kriisilahenduse põhimõtetega. Neid võib kasutada eraldi või mis tahes kombinatsioonis, välja arvatud vara eraldamise vahendit, mida võib rakendada ainult koos mõne teise kriisilahenduse vahendiga. 5. Kui käesoleva artikli lõike 2 punktis a või b osutatud kriisilahenduse vahendeid rakendatakse selleks, et anda üle vaid osa kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu varast, õigustest või kohustustest, lõpetatakse ja likvideeritakse artiklis 2 osutatud järelejäänud ettevõtja, kelle vara, õigusi või kohustusi üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses. 6. Kriisilahendusnõukogu võib nõuda sisse kõik kriisilahenduse vahendite ja -õiguste kasutamisega seoses tekkinud mõistlikud kulud ühel või enamal järgmistest viisidest: a) mahaarvamisega kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule või vastavalt olukorrale omandiõiguse instrumentide omanikele saaja poolt tehtud vastusooritusest; b) kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult kui eelisvõlausaldajalt või c) sildasutuse või vara valitsemise ettevõtja kui eelisvõlausaldaja tegevuse lõpetamise tulemusena saadud tulust. Kogu tulu, mille liikmesriikide kriisilahendusasutused seoses fondi kasutamisega saavad, tuleb üle kanda kriisilahendusnõukogule.

Kriisilahendusskeemiga, mille kriisilahendusnõukogu võtab vastu vastavalt artiklile 18, määratakse kooskõlas riigiabi või fondi abi käsitleva otsusega kindlaks kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul rakendatavate kriisilahenduse vahendite üksikasjad vähemalt artikli 24 lõikes 2, artikli 25 lõikes 2, artikli 26 lõikes 2 ja artikli 27 lõikes 1 osutatud meetmete puhul, mida liikmesriikide kriisilahendusasutused peavad võtma kooskõlas direktiivi 2014/59/EL asjakohaste sätetega, nagu need on siseriiklikku õigusesse üle võetud, ning määratakse kindlaks konkreetsed summad ja fondi kasutamise eesmärgid. Kriisilahendusskeemis kirjeldatakse kriisilahenduse meetmeid, mida kriisilahendusnõukogu peaks võtma seoses liidus tegutseva emaettevõtja või osalevas liikmesriigis asutatud konkreetsete konsolideerimisgrupi ettevõtjatega, et saavutada artiklis 14 osutatud kriisilahenduse eesmärgid ja järgida artiklis 15 osutatud üldpõhimõtteid. Kriisilahendusskeemi vastuvõtmisel võtavad kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon arvesse ja järgivad artiklis 8 osutatud kriisilahenduse kava, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusnõukogu leiab juhtumi asjaolusid arvestades, et kriisilahenduse eesmärke on võimalik tulemuslikumalt saavutada meetmetega, mida kriisilahenduse kavas ei ole ette nähtud. Kriisilahendusmenetluse käigus võib kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemi vastavalt vajadusele muuta ja ajakohastada, pidades silmas konkreetseid asjaolusid. Muudatuste ja uuenduste tegemiseks kohaldatakse artiklis 18 sätestatud menetlust. Peale selle nähakse kriisilahendusskeemis asjakohasel juhul ette, et liikmesriikide kriisilahendusasutused nimetavad kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule direktiivi 2014/59/EL artikli 35 kohaselt erihalduri. Kriisilahendusnõukogu võib otsustada, et sama erihaldur nimetatakse kõigile konsolideerimisgruppi kuuluvatele ettevõtjatele, kui see on vajalik selleks, et soodustada lahenduste leidmist, mis parandaksid asjaomaste ettevõtjate finantsilist usaldusväärsust.

1. Kriisilahendusskeemi raames seisneb ettevõtte võõrandamise vahend järgmise üleandmises omandajale, kes ei ole sildasutus: a) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud omandiõigust tõendavad instrumendid või b) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara, õigused ja kohustused või mis tahes osa varast, õigustest ja kohustustest. 2. Ettevõtte võõrandamise puhul määratakse kriisilahendusskeemis kindlaks järgmised üksikasjad: a) instrumendid, vara, õigused ja kohustused, mille liikmesriigi kriisilahendusasutus annab üle vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 38 lõigetele 1 ja 7–11; b) äris tavalised tingimused, võttes arvesse asjaolusid ning kriisilahendusmenetluses tekkinud kulusid, mille kohaselt üleandmine toimub liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 38 lõigetele 2, 3 ja 4; c) kas liikmesriigi kriisilahendusasutus võib üleandmise õigust kasutada rohkem kui korra vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 38 lõigetele 5 ja 6; d) kord, mille kohaselt liikmesriigi kriisilahendusasutus turundab kõnealust ettevõtjat või instrumente, vara, õigusi ja kohustusi vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 39 lõigetele 1 ja 2; e) kas on tõenäoline, et turundamisnõuete järgimine liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt võib seada ohtu kriisilahenduse eesmärgid, nagu on kirjeldatud käesoleva artikli lõikes 3. 3. Ettevõtte võõrandamisel ei pea kriisilahendusnõukogu järgima lõike 2 punktis e sätestatud turundamisnõudeid, kui ta otsustab, et kõnealuste nõuete järgimine seaks tõenäoliselt ohtu ühe või enama kriisilahenduse eesmärgi saavutamise, ning eelkõige kui kriisilahendusnõukogu leiab, et: a) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu maksejõuetusest või tõenäolisest maksejõuetusest tuleneb oluline oht finantsstabiilsusele või maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetus suurendab sellist ohtu, ning b) kõnealuste nõuete järgimine kahjustaks tõenäoliselt ettevõtte võõrandamise vahendi tulemuslikkust sellise ohu leevendamisel või takistaks artikli 14 lõike 2 punktis b sätestatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamist.

1. Kriisilahendusskeemi raames seisneb sildasutuse vahend järgmise üleandmises sildasutusele: a) ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud omandiõiguse instrumendid; b) ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kogu vara ja kõik õigused või kohustused või osa neist. 2. Sildasutuse vahendi kohta määratakse kriisilahendusskeemis kindlaks järgmised üksikasjad: a) instrumendid, vara, õigused ja kohustused, mille liikmesriigi kriisilahendusasutus annab üle sildasutusele vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 40 lõigetele 1–12; b) liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt sildasutuse asutamise, käitamise ja lõpetamise kord, vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 41 lõigetele 1, 2, 3 ja 5–9; c) liikmesriigi kriisilahendasutuse poolt sildasutuse või selle vara ja kohustuste turundamise kord vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 41 lõikele 4. 3. Kriisilahendusnõukogu tagab, et liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt sildasutusele üle antud kohustuste koguväärtus ei ületa kriisilahendusmenetluses olevast krediidiasutusest või investeerimisühingust üle antud või teistest allikatest saadud õiguste ja vara koguväärtust.

1. Kriisilahendusskeemi raames seisneb vara eraldamise vahend kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse vara, õiguste või kohustuste üleandmises ühele või mitmele vara valitsemise ettevõtjale. 2. Vara eraldamise vahendi puhul määratakse kriisilahendusskeemis kindlaks järgmised üksikasjad: a) vara, õigused ja kohustused, mille liikmesriigi kriisilahendusasutus annab üle vara valitsemise ettevõtjale vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 42 lõigetele 1–5 ja 8– 13; b) vastusooritus, mille eest liikmesriigi kriisilahendusasutus annab vara, õigused ja kohustused vara valitsemise ettevõtjale üle vastavalt käesoleva määruse artiklis 20 ja direktiivi 2014/59/EL artikli 42 lõikes 7 kehtestatud põhimõtetele ning kooskõlas liidu riigiabi raamistikuga. Esimese lõigu punkt b ei välista, et vastusooritusel on nominaalne või negatiivne väärtus.

1. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit võib rakendada järgmistel eesmärkidel: a) rekapitaliseerida kriisilahenduse eeltingimustele vastav käesoleva määruse artiklis 2 osutatud ettevõtja tasemel, mis võimaldaks tal uuesti vastata tegevusloa saamise tingimustele sel määral, mil neid tingimusi tema suhtes kohaldatakse, ja jätkata tegevusi, mille jaoks on talle antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane luba, kui ta sai tegevusloa nende direktiivide alusel, ning säilitada turu piisav usaldus krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja vastu; b) konverteerida omakapitaliks või vähendada nende nõuete või võlainstrumentide põhisummat, mis antakse üle: i) sildasutusse eesmärgiga moodustada selle sildasutuse algkapital või ii) ettevõtte võõrandamise vahendi või vara eraldamise vahendi raames. Kriisilahendusskeemis määratakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi puhul kindlaks järgmised üksikasjad: a) kogusumma, mille võrra tuleb kõlblikke kohustusi vähendada või konverteerida vastavalt lõikele 13; b) kohustused, mille võib kooskõlas lõigetega 5–14 välistada; c) lõike 16 alusel esitatava ettevõtte reorganiseerimise kava eesmärgid ja vähim sisu. 2. Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit võib lõike 1 punktis a osutatud eesmärgil kohaldada ainult juhul, kui on põhjust eeldada, et selle vahendi rakendamine koos muude asjakohaste meetmetega, sealhulgas lõike 16 alusel nõutava ettevõtte reorganiseerimise kava alusel elluviidavate meetmetega, aitab lisaks asjaomaste kriisilahenduse eesmärkide saavutamisele taastada kõnealuse ettevõtja finantsilise usaldusväärsuse ja pikaajalise jätkusuutlikkuse. Kui esimeses lõigus osutatud tingimused ei ole täidetud, rakendatakse olenevalt asjaoludest ükskõik millist artikli 22 lõike 2 punktis a, b või c osutatud kriisilahenduse vahendit ning artikli 22 lõike 2 punktis d osutatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit. 3. Järgmisi kohustusi ei hinnata alla ega konverteerita, olenemata sellest, kas neid reguleeritakse liikmesriigi või kolmanda riigi õigusega: a) tagatud hoiused; b) tagatud kohustused, sealhulgas pandikirjad ja kohustused riskide maandamise eesmärgil kasutatavate instrumentide kujul, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste kogumist ning mis on siseriikliku õiguse kohaselt tagatud sarnaselt pandikirjadele; c) kohustused, mis on käesoleva määruse artiklis 2 osutatud krediidiasutusele või investeerimisühingule või ettevõtjale tekkinud seoses klientide vara või klientide raha, kaasa arvatud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõikes 2 määratletud eurofondi või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (17) artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud AIFide poolt või nimel hoiustatud klientide vara või klientide raha hoidmisega, tingimusel et klient on kaitstud kohaldatava maksejõuetusõiguse alusel; d) kohustused, mis on tekkinud artiklis 2 osutatud ettevõtja (kui usaldusisiku) ja mõne teise isiku (kui kasusaaja) vahelise usaldussuhte alusel, tingimusel et niisugune kasusaaja on kaitstud kohaldatava maksejõuetus- või tsiviilõiguse alusel; e) võlad krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate kohustused, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva; f) võlad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/26/EÜ (18) kohaselt määratud süsteemidele või süsteemi korraldajatele või nendes osalejatele, mis tulenevad niisuguses süsteemis osalemisest ja mille tähtajani on jäänud vähem kui seitse päeva; g) järgmised võlad: i) palgavõlgnevusest, pensionihüvitistest või muust kindlaksmääratud tasust tulenevad võlad töötajatele, välja arvatud tulemustasu, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga; ii) artiklis 2 osutatud krediidiasutuse või investeerimisühingu või ettevõtja igapäevaseks tegevuseks vältimatult vajalike kaupade tarnetest või teenuste osutamisest, sealhulgas IT-teenused, kommunaalteenused ning ruumide rent, teenindus ja korrashoid, tulenevad võlad kaubakrediiti andnud võlausaldajale; iii) võlad maksu- ja sotsiaalkindlustusasutustele, kui selliste asutuste nõuded rahuldatakse kohaldatava õiguse järgi eelisjärjekorras; iv) võlad hoiuste tagamise skeemidele, mille aluseks on direktiivi 2014/49/EL kohased osamaksed. Esimese lõigu punkti g alapunkti i ei kohaldata selliste olulise riski võtjate tulemustasule, kes on loetletud direktiivi 2013/36/EL artikli 92 lõikes 2. 4. Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi ulatus ei takista kõnealuste teisendamise õiguste kasutamist vajaduse korral seoses tagatud kohustuse või pandiga tagatud kohustuse sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust, või hoiuste mis tahes sellise summa suhtes, mis ületab direktiivi 2014/49/EL artiklis 6 sätestatud tagatud summat. Kriisilahendusnõukogu tagab, et kogu pandikirjade tagatud kogumiga seotud tagatud vara jääb mõjutamatuks, eraldatuks ning piisavalt rahastatuks. Ilma et see piiraks määruses (EL) nr 575/2013 või direktiivis 2013/36/EL sätestatud riskide kontsentreerumise eeskirjade kohaldamist ning ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide kriisilahenduskõlblikkuse ettenägemiseks annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele korralduse piirata kooskõlas käesoleva määruse artikli 10 lõike 11 punktiga b seda, millises ulatuses muudel krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on kohustusi, mille puhul saab rakendada nõudeõiguste ja kohustuste teisendamise vahendit, välja arvatud sama konsolideerimisgrupi ettevõtjates hoitavad kohustused. 5. Erandjuhtudel, kui kohaldatakse kohustuste teisendamise vahendit, võib välistada allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise teatavate kohustuste puhul osaliselt või täielikult, kui: a) kõnealust kohustust ei ole võimalik mõistliku aja jooksul teisendada, hoolimata asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt heas usus tehtud jõupingutustest; b) välistamine on rangelt vajalik ja on proportsionaalne kriitiliste funktsioonide täitmise ja põhiäriliinidel jätkamise saavutamiseks viisil, mis säilitab kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu võime jätkata põhiliste pangaoperatsioonide ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist; c) välistamine on rangelt vajalik ja on proportsionaalne vältimaks finantsraskuste ulatusliku ülekandumise põhjustamist, eelkõige seoses füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kõlblike hoiustega, mis häiriks tõsiselt finantsturgude ja sealhulgas finantsturgude infrastruktuuride toimimist viisil, mis võib põhjustada tõsiseid häireid liikmesriikide või liidu majanduses, või d) selliste kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine põhjustaks väärtuse vähenemise, nii et teiste võlausaldajate kaetav kahjum oleks suurem kui siis, kui kõnealuste kohustuste puhul välistataks kohustuste teisendamise vahend. Kui käesoleva lõike alusel otsustatakse allahindamine või teisendamine mõne kõlbliku kohustuse või kõlblike kohustuste klassi puhul välistada või osaliselt välistada, võib muude kõlblike kohustuste suhtes kohaldatava allahindamise või konverteerimise määra tõsta, võtmaks arvesse välistatud kohustusi, tingimusel et muude kõlblike kohustuste suhtes kohaldatava allahindamise ja konverteerimise määr on kooskõlas artikli 15 lõike 1 punktis g sätestatud põhimõttega. 6. Kui kõlblik kohustus või kõlblike kohustuste klass välistatakse lõike 5 alusel osaliselt või tervikuna ning kahjum, mida nende kohustustega oleks kaetud, ei ole täielikult üle antud teistele võlausaldajatele, võib fond anda kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule rahalisi vahendeid ühe või mõlema järgmise tegemiseks: a) katta mis tahes kahjum, mida ei ole kaetud kõlblike kohustustega, ning taastada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara netoväärtus nullini vastavalt lõike 13 punktile a; b) omandada omandiõiguse instrumente või kapitaliinstrumente kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus, et see rekapitaliseerida kooskõlas lõike 13 punktiga b. 7. Fondist võib lõikes 6 osutatud makse teha üksnes tingimusel, et: a) aktsionärid, asjaomaste kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike kohustuste omanikud osalevad kahjumi katmises ja rekapitaliseerimises allahindamise või konverteerimise abil või muul viisil vähemalt 8 % ulatuses kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi kohustuste (k.a omavahendid) summast kokku, arvutatuna kriisilahenduse meetme võtmise ajal vastavalt artikli 20 lõigetes 1–15 sätestatud hindamisele, ning b) fondist tehtav makse ei ületa 5 % kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kõigi kohustuste (k.a omavahendid) summast kokku, arvutatuna kriisilahenduse meetme võtmise ajal kooskõlas artikli 20 lõigetes 1–15 sätestatud hindamisega. 8. Fondist tehtavaid käesoleva artikli lõikes 7 osutatud makseid võib rahastada: a) fondi kasutada olevast summast, mis on kogutud käesoleva määruse artiklis 2 osutatud ettevõtjate osamaksetest vastavalt direktiivis 2014/59/EL ja käesoleva määruse artikli 67 lõikes 4 ning artiklites 70 ja 71 sätestatud eeskirjadele; b) juhul kui käesoleva lõike punktis a osutatud summad ei ole piisavad, siis summadest, mis saadakse alternatiivsetest rahastamisallikatest vastavalt artiklitele 73 ja 74. 9. Erandjuhtudel võib taotleda täiendavat rahastamist alternatiivsetest rahastamisallikatest pärast seda, kui: a) on saavutatud lõike 7 punktis b sätestatud piirmäär 5 % ning b) kõik tagamata, eelisnõudeõiguseta kohustused, mis ei ole kõlblikud hoiused, on täielikult alla hinnatud või konverteeritud. 10. Kui täidetud on lõike 9 punktides a ja b sätestatud tingimused, võib alternatiivina või lisaks rahastada fondist tehtavaid makseid vastavalt artiklile 70 kogutud ex ante osamaksetest, mida ei ole veel kasutatud. 11. Käesoleva määruse kohaldamisel ei kohaldata direktiivi 2014/59/EL artikli 44 lõiget 8. 12. Lõikes 5 osutatud otsuse tegemisel võetakse nõuetekohaselt arvesse: a) põhimõtet, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionärid peaksid kahjumi katma esimeses järjekorras, mille järel kataksid üldjuhul kahjumi krediidiasutuse või investeerimisühingu võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele; b) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katmise võimet, mis jääks alles siis, kui kohustuse või kohustuste klassi puhul välistataks kohustuste teisendamise vahendi rakendamine, ning c) vajadus säilitada piisavad rahalised vahendid kriisilahenduse rahastamiseks. 13. Kriisilahendusnõukogu hindab artikli 20 lõigetele 1–15 vastava väärtuse hindamise põhjal kogumis järgmist: a) kui see on asjakohane, siis kogusumma, mille ulatuses kõlblikud kohustused tuleb alla hinnata, tagamaks, et kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara netoväärtus võrdub nulliga, ning b) kui see on asjakohane, siis summa, mille ulatuses kõlblikud kohustused tuleb konverteerida aktsiateks või muud liiki kapitaliinstrumentideks, et taastada: i) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või ii) sildasutuse esimese taseme põhiomavahendite suhtarv. Esimeses lõigus osutatud hinnangu põhjal tehakse kindlaks summa, mille võrra kõlblikke kohustusi tuleb alla hinnata või konverteerida, et taastada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahendite suhtarv või vajaduse korral määrata kindlaks suhtarv, võttes arvesse artikli 76 lõike 1 punkti d kohaselt fondist tehtavaid kapitalimakseid, ning et säilitada turu piisav usaldus kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu või sildasutuse vastu ja võimaldada tal vähemalt ühe aasta jooksul jätkuvalt vastata tegevusloa saamise tingimustele ja jätkata tegevusi, mille jaoks talle on antud direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL kohane luba. Kui kriisilahendusnõukogu kavatseb kasutada artiklis 26 osutatud vara eraldamise vahendit, võetakse summa puhul, mille võrra kõlblikke kohustusi on vaja vähendada, asjakohasel juhul arvesse usaldusväärset hinnangut vara valitsemise ettevõtja kapitalivajaduste kohta. 14. Lõikega 5 ette nähtud välistamist võib kohaldada, välistades kohustuse puhul täielikult allahindamise või piirates kõnealuse kohustuse puhul allahindamise ulatust. 15. Allahindamise ja konverteerimise õiguse puhul järgitakse käesoleva määruse artiklis 17 sätestatud nõuete rahuldamisjärke. 16. Liikmesriigi kriisilahendusasutus esitab kriisilahendusnõukogule viivitamata direktiivi 2014/59/EL artikli 52 lõigete 1–3 kohaselt juhtorganilt või kõnealuse direktiivi artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isikult või isikutelt saadud ettevõtte reorganiseerimise kava. Asjaomase liikmesriigi kriisilahendusasutus esitab kahe nädala jooksul pärast ettevõtte reorganiseerimise kava esitamise kuupäeva kriisilahendusnõukogule reorganiseerimise kava hindamise tulemuse. Kriisilahendusnõukogu hindab ühe kuu jooksul pärast ettevõtte reorganiseerimise kava esitamist, kui tõenäoline on, et sellise kava rakendamise korral taastatakse artiklis 2 osutatud ettevõtja pikaajaline jätkusuutlikkus. Hindamine viiakse läbi kokkuleppel liikmesriigi pädeva asutuse või vajaduse korral EKPga. Kui kriisilahendusnõukogu on veendunud, et kava saavutaks selle eesmärgi, lubab ta liikmesriigi kriisilahendusasutusel kava heaks kiita vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 52 lõikele 7. Kui kriisilahendusnõukogu ei ole veendunud, et kava selle eesmärgi saavutaks, annab ta liikmesriigi kriisilahendusasutusele korralduse teavitada juhtorganit või direktiivi 2014/59/EL artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isikut või isikuid oma kahtlustest ja nõuda kava muutmist selliselt, et need kahtlused saaksid kõrvaldatud vastavalt nimetatud direktiivi artikli 52 lõikele 8. Mõlemal juhul tehakse seda kokkuleppel liikmesriigi pädeva asutuse või vajaduse korral EKPga. Kahe nädala jooksul alates sellekohase teate saamise kuupäevast esitab juhtorgan või direktiivi 2014/59/EL artikli 72 lõike 1 kohaselt nimetatud isik või isikud muudetud kava kriisilahendusasutusele heakskiitmiseks. Liikmesriigi kriisilahendusasutus esitab muudetud kava ja oma hinnangu asjaomase kava kohta kriisilahendusnõukogule. Kriisilahendusnõukogu hindab muudetud kava ja annab liikmesriigi kriisilahendusasutusele korralduse teatada juhtorganile või direktiivi 2014/59/EL artikli 72 lõike 1 kohaselt määratud isikule või isikutele ühe nädala jooksul, kas välja toodud probleemid on muudetud kavas lahendatud ning kas on vaja täiendavaid muudatusi. Kriisilahendusnõukogu edastab ettevõtete konsolideerimisgrupi reorganiseerimise kava Euroopa Pangandusjärelevalvele.

1. Kriisilahendusnõukogu jälgib tähelepanelikult, kuidas liikmesriikide kriisilahendusasutused viivad kriisilahendusskeemi ellu. Selle eesmärgi nimel teevad liikmesriikide kriisilahendusasutused järgmist: a) teevad kriisilahendusnõukoguga koostööd ja abistavad teda seirekohustuse täitmisel; b) esitavad kriisilahendusnõukogule tolle kehtestatud ajavahemike järel kriisilahendusskeemi elluviimise, kriisilahenduse vahendite rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise kohta korrapäraselt täpse, usaldusväärse ja täieliku teabe, mida kriisilahendusnõukogu on soovinud, muu hulgas järgmise kohta: i) kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu, sildasutuse ja vara valitsemise ettevõtja tegevus ja finantsseisund; ii) kuidas oleks aktsionäre ja võlausaldajaid koheldud, kui krediidiasutus või investeerimisühing oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses; iii) pooleliolevad kohtumenetlused, mis on seotud kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara likvideerimisega, kriisilahendusotsuse ja hindamise vaidlustamisega või aktsionäride või võlausaldajate esitatud hüvitisnõuetega; iv) selliste hindajate, haldurite, raamatupidajate, juristide ja teiste spetsialistide ametisse nimetamine, ametist kõrvaldamine või asendamine, kelle abi liikmesriigi kriisilahendusasutus võib vajada, ning see, kuidas nad oma ülesandeid täidavad; v) muud küsimused, mis on kriisilahendusskeemi elluviimisel asjakohased, sealhulgas kõik direktiiviga 2014/59/EL ettenähtud kaitsemeetmete võimalikud rikkumised, millele kriisilahendusnõukogu võib viidata; vi) millises ulatuses ja mil viisil teostavad liikmesriikide kriisilahendusasutused direktiivi 2014/59/EL artiklites 63–72 loetletud õigusi; vii) artikli 27 lõikes 16 sätestatud ettevõtte reorganiseerimise kava vastavus majandustegevuse jätkuvuse põhimõttele, teostatavus ja rakendamine. Liikmesriikide kriisilahendusasutused esitavad kriisilahendusnõukogule kriisilahendusskeemi elluviimise lõpparuande. 2. Esitatud teabe põhjal võib kriisilahendusnõukogu anda liikmesriikide kriisilahendusasutustele korraldusi kriisilahendusskeemi elluviimise mis tahes aspekti kohta, eelkõige artiklis 23 osutatud elementide kohta, ning kriisilahendusõiguste kasutamise kohta. 3. Kriisilahendusskeemi võib muuta, kui see on kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kohaldatakse artiklis 18 sätestatud menetlust.

1. Liikmesriikide kriisilahendusasutused võtavad käesolevas määruses osutatud otsuste rakendamiseks vajalikud meetmed, eelkõige kontrollides artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjaid ja konsolideerimisgruppe ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja artikli 7 lõikes 5 osutatud ettevõtjaid ja konsolideerimisgruppe, kui asjaomaste lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, võttes vajalikke meetmeid vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklile 35 või 72 ja tagades, et järgitakse nimetatud direktiivis sätestatud kaitsemeetmeid. Liikmesriikide kriisilahendusasutused täidavad neile suunatud kriisilahendusnõukogu otsused. Võttes arvesse käesolevat määrust, kasutavad nad nimetatud eesmärkide saavutamiseks direktiivi 2014/59/EL ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid õigusi kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustega. Liikmesriikide kriisilahendusasutused teavitavad kriisilahendusnõukogu nende õiguste kasutamisest täies mahus. Kõik liikmesriikide meetmed peavad olema kooskõlas käesoleva määruse kohaste kriisilahendusnõukogu otsustega. Otsuste täitmisel tagavad liikmesriikide kriisilahendusasutused direktiivis 2014/59/EL sätestatud kohaldatavate kaitsemeetmete järgimise. 2. Kui liikmesriigi kriisilahendusasutus ei ole kohaldanud või ei ole täitnud käesoleva määruse artikli 16 kohast kriisilahendusnõukogu otsust või on seda kohaldanud viisil, millega seatakse ohtu mõni artikli 14 kohane kriisilahenduse eesmärk või kriisilahendusskeemi tõhus rakendamine, võib kriisilahendusnõukogu anda kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule korralduse: a) anda artikli 18 kohase meetme puhul mõnele muule isikule üle kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu teatavad õigused, vara või kohustused; b) nõuda artikli 18 kohase meetme puhul selliste võlainstrumentide konverteerimist, mida reguleeriva lepingu tingimused näevad ette konverteerimise artiklis 21 sätestatud asjaolude korral; c) võtta asjaomase otsuse järgimiseks muid vajalikke meetmeid. Kriisilahendusnõukogu võtab esimese lõigu punktis c osutatud otsuse vastu üksnes juhul, kui kõnealuse meetmega leevendatakse oluliselt ohtu asjaomase kriisilahenduse eesmärgi saavutamisele või kriisilahendusskeemi tõhusale rakendamisele. Enne meetme võtmise kohta otsuse tegemist teavitab kriisilahendusnõukogu kavandatavast meetmest asjaomaseid liikmesriikide kriisilahendusasutusi ja komisjoni. Kõnealune teade sisaldab üksikasju kavandatavate meetmete, nende meetmete võtmise põhjuste ja selle kohta, millal asjaomased meetmed peaksid jõustuma. Teade edastatakse vähemalt 24 tundi enne meetmete jõustumist. Erandjuhul võib kriisilahendusnõukogu esitada teate vähem kui 24 tundi enne meetmete kavandatavat jõustumist, kui seda ei ole võimalik teha 24 tundi enne kavandatud jõustumist. 3. Kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing täidab lõikes 2 osutatud otsused. Sellised otsused on ülimuslikud kõigi varasemate otsuste suhtes, mis liikmesriikide kriisilahendusasutused samas asjas on teinud. 4. Kui liikmesriikide kriisilahendusasutused võtavad meetmeid asjas, mille kohta on tehtud lõike 2 kohane otsus, järgivad nad seda otsust. 5. Kriisilahendusnõukogu avaldab oma ametlikul veebisaidil kriisilahendusskeemi koopia või kokkuvõtva teate kriisilahenduse meetme mõju kohta, eelkõige selle mõju kohta jaeklientidele. Liikmesriikide kriisilahendusasutused järgivad kohaldatavaid direktiivi 2014/59/EL artiklis 83 sätestatud menetluslikke kohustusi.

1. Kriisilahendusnõukogu teatab komisjonile kõigist meetmetest, mida ta kriisilahenduse ettevalmistamiseks võtab. Nõukogu ja komisjoni liikmed ning töötajad peavad igasuguse kriisilahendusnõukogult saadud teabe puhul täitma artiklis 88 sätestatud ametisaladuse hoidmise nõudeid. 2. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu, komisjon, EKP, liikmesriikide kriisilahendusasutused ja liikmesriikide pädevad asutused teevad oma käesoleva määruse kohaseid ülesandeid täites tihedat koostööd, eelkõige artiklites 8–29 sätestatud kriisilahenduse kavandamise, varajase sekkumise ja kriisilahenduse etappide puhul. Nad esitavad üksteisele kogu teabe, mida nad oma ülesannete täitmiseks vajavad. 3. EKP või liikmesriikide pädevad asutused edastavad kriisilahendusnõukogule ja liikmesriikide kriisilahendusasutustele konsolideerimisgrupi finantstoetuse kinnitatud lepingud ja nende võimalikud muudatused. 4. Käesoleva määruse kohaldamisel võib EKP kutsuda kriisilahendusnõukogu esimehe osalema vaatlejana määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 19 kohaselt loodud EKP järelevalvenõukogus. Kui seda peetakse vajalikuks, võib kriisilahendusnõukogu nimetada sel eesmärgil esimeest asendama teise esindaja. 5. Käesoleva määruse kohaldamisel nimetab kriisilahendusnõukogu endale esindaja, kes osaleb direktiivi 2014/59/EL artikli 127 kohaselt loodud Euroopa Pangandusjärelevalve kriisilahenduskomitees. 6. Kriisilahendusnõukogu püüab teha tihedat koostööd iga avaliku sektori finantsabi vahendiga, sealhulgas Euroopa finantsstabiilsusvahendi (EFSF) ja Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM), eelkõige artikli 27 lõikes 9 osutatud erandjuhtudel ja juhul, kui sellisest vahendist või mehhanismist on antud või tõenäoliselt antakse otsest või kaudset finantsabi osalevas liikmesriigis asutatud ettevõtjale. 7. Kriisilahendusnõukogu sõlmib vajaduse korral EKP ning liikmesriikide kriisilahendusasutustega ja liikmesriikide pädevate asutustega vastastikuse mõistmise memorandumi, milles kirjeldatakse üldiselt nende omavahelist koostööd lõigete 2 ja 4 alusel nende liidu õiguses sätestatud ülesannete täitmisel. Memorandum vaadatakse korrapäraselt läbi ja avaldatakse vastavalt ametisaladuse hoidmise nõuetele.

1. Kriisilahendusnõukogu täidab oma ülesandeid tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega. Kriisilahendusnõukogu kiidab koos liikmesriikide kriisilahendusasutustega heaks raamistiku käesoleva artikli rakendamise praktilise korralduse kohta ja avalikustab selle. Selleks et tagada käesoleva artikli tõhus ja järjepidev kohaldamine: a) annab kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutustele suuniseid ja üldisi juhiseid, millest lähtuda ülesannete täitmisel ja kriisilahendusotsuste tegemisel; b) võib kriisilahendusnõukogu igal ajal kasutada artiklites 34–37 osutatud õigusi; c) võib kriisilahendusnõukogu taotleda liikmesriikide kriisilahendusasutustelt juhtumipõhist või pidevat teavet nende artikli 7 lõike 3 kohaste ülesannete täitmise kohta; d) edastavad liikmesriikide kriisilahendusasutused kriisilahendusnõukogule otsuste eelnõud, mille kohta kriisilahendusnõukogu võib avaldada arvamust ja eelkõige osutada asjaomase otsuse eelnõu aspektidele, mis ei ole kooskõlas käesoleva määruse või kriisilahendusnõukogu üldiste juhistega. Kriisilahenduse kavade hindamisel võib kriisilahendusnõukogu nõuda, et liikmesriikide kriisilahendusasutused esitaksid kriisilahendusnõukogule kogu vajaliku teabe, mille nad on saanud direktiivi 2014/59/EL artikli 11 ja artikli 13 lõike 1 kohaselt, ilma et see piiraks käesoleva jaotise 5. peatüki kohaldamist. 2. Direktiivi 2014/59/EL artikli 13 lõikeid 4–10 ning artikleid 88–92 ei kohaldata liikmesriikide kriisilahendusasutuste omavahelistele suhetele. Ühisotsust ega ühtegi otsust, mis on tehtud ühisotsuse puudumise korral, nagu on osutatud direktiivi 2014/59/EL artikli 45 lõigetes 9–13, ei kohaldata. Selle asemel kohaldatakse käesoleva määruse asjaomaseid sätteid.

1. Kui konsolideerimisgruppi kuuluvad nii osalevates kui ka mitteosalevates liikmesriikides või kolmandates riikides asutatud ettevõtjad, esindab kriisilahendusnõukogu osalevate liikmesriikide riiklikke kriisilahendusasutusi mitteosalevate liikmesriikide või kolmandate riikidega konsulteerimises ja nendega tehtavas koostöös kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artiklitega 7, 8, 12, 13, 16, 18, 55 ja 88–92, ilma et see piiraks mis tahes käesoleva määruse kohaselt vajalikku nõukogu- või komisjonipoolset heakskiitu. Kui konsolideerimisgruppi kuuluvad osalevates liikmesriikides asutatud ettevõtjad ning mitteosalevates liikmesriikides asutatud tütarettevõtjad või seal asuvad olulised filiaalid, edastab kriisilahendusnõukogu kõik konsolideerimisgrupi jaoks olulised kavad, otsused või meetmed, millele on osutatud artiklites 8, 10, 11, 12 ja 13, olenevalt olukorrast, asjaomase mitteosaleva liikmesriigi pädevatele asutustele ja/või kriisilahendusasutustele. 2. Kriisilahendusnõukogu, EKP ning mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutused ja pädevad asutused sõlmivad vastastikuse mõistmise memorandumid, milles kirjeldatakse üldiselt nende omavahelist koostööd direktiivi 2014/59/EL kohaste ülesannete täitmisel. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, sõlmib kriisilahendusnõukogu vastastikuse mõistmise memorandumi iga sellise mitteosaleva liikmesriigi kriisilahendusasutusega, mis on vähemalt ühe direktiivi 2013/36/EL artiklis 131 määratletud ülemaailmse süsteemse olulisusega krediidiasutuse või investeerimisühingu asukohariigiks. 3. Memorandumid vaadatakse korrapäraselt läbi ja avaldatakse vastavalt ametisaladuse hoidmise nõuetele. 4. Kriisilahendusnõukogu sõlmib osalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste nimel mittesiduvad koostöölepingud kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikli 97 lõikes 2 osutatud Euroopa Pangandusjärelevalve koostööraamlepingutega. Kriisilahendusnõukogu teavitab Euroopa Pangandusjärelevalvet kõigist sellistest koostöölepingutest.

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse kolmandas riigis toimuvale kriisilahendusmenetlusele, välja arvatud juhul, kui asjaomase kolmanda riigiga on jõustunud direktiivi 2014/59/EL artikli 93 lõikes 1 osutatud rahvusvaheline leping, ja sel juhul kuni sellise lepingu jõustumiseni. Seda kohaldatakse ka pärast kõnealuse direktiivi artikli 93 lõikes 1 osutatud rahvusvahelise lepingu jõustumist asjaomase kolmanda riigiga niivõrd, kuivõrd kõnealune leping ei reguleeri kolmandas riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist ja selles tehtud otsuste täitmist. 2. Kriisilahendusnõukogu korraldab hindamise ja annab liikmesriikide kriisilahendusasutustele suunatud soovituse selliste kolmanda riigi kriisilahendusasutuste poolt läbiviidava kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selles tehtud otsuse täitmise kohta, mis on seotud kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu või kolmanda riigi emaettevõtjaga, millel: a) on üks või mitu ühes või mitmes osalevas liikmesriigis asutatud liidu tütarettevõtjat, või b) on muud vara, õigusi või kohustusi, mis asuvad ühes või mitmes osalevas liikmesriigis või mis on reguleeritud osaleva liikmesriigi õigusega. Kriisilahendusnõukogu viib oma hindamise läbi pärast liikmesriikide kriisilahendusasutustega konsulteerimist ja, juhul kui on asutatud Euroopa kriisilahenduskolleegium direktiivi 2014/59/EL artikli 89 kohaselt, mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutustega konsulteerimist. Hindamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse iga sellise osaleva liikmesriigi huve, kus kolmanda riigi krediidiasutuse või investeerimisühingu või emaettevõtja tegutseb, ning eelkõige mõju, mida kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selles tehtud otsuse täitmine võib avaldada konsolideerimisgrupi muudele osadele ja nende liikmesriikide finantsstabiilsusele. 3. Kriisilahendusnõukogu soovitab keelduda lõikes 1 osutatud kriisilahendusmenetluse tunnustamisest või selles tehtud otsuse täitmisest, kui ta on seisukohal, et: a) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel oleks ebasoodne mõju osaleva liikmesriigi finantsstabiilsusele; b) võlausaldajaid, sealhulgas eriti hoiustajaid, kes asuvad või kellele tehakse makseid osalevas liikmesriigis, ei kohelda kolmandas riigis toimuvas kriisilahendusmenetluses samaväärselt kolmanda riigi võlausaldajatega ja samasuguste seaduslike õigustega hoiustajatega; c) kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisel või selles tehtud otsuse täitmisel oleks oluline mõju osaleva liikmesriigi eelarvele, või d) sellise tunnustamise või täitmise mõju oleks vastuolus osaleva liikmesriigi õigusega. 4. Liikmesriikide kriisilahendusasutused rakendavad kriisilahendusnõukogu soovitust ja paluvad tunnustatud kriisilahendusmenetluses tehtud otsuse oma territooriumil täita või selgitavad kriisilahendusnõukogule esitatavas põhjendatud avalduses, miks nad ei saa kriisilahendusnõukogu soovitust järgida. 5. Liikmesriikide kriisilahendusasutused kasutavad kolmandate riikide ettevõtjatega seoses kriisilahendusõiguste kasutamisel vajaduse korral neile direktiivi 2014/59/EL artikli 94 lõike 4 sätete alusel antud õigusi.

1. Käesolevas määruses osutatud ülesannete täitmiseks võib kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutuste kaudu või — pärast nende teavitamist, kasutades kogu EKP-le või liikmesriikide pädevatele asutustele kättesaadavat teavet — vahetult nõuda, et järgmised juriidilised või füüsilised isikud esitaksid kogu teabe, mis on vajalik käesoleva määrusega kriisilahendusnõukogule pandud ülesannete täitmiseks: a) artiklis 2 osutatud ettevõtjad; b) artiklis 2 osutatud ettevõtjate töötajad; c) kolmandad isikud, kes on artiklis 2 osutatud ettevõtjate ülesandeid või tegevusi teostavad allhankijad. 2. Lõikes 1 osutatud ettevõtjad ja isikud esitavad kõnealuse lõike kohaselt nõutava teabe. Ametisaladuse hoidmise nõuded ei vabasta neid ettevõtjaid ega isikuid kohustusest esitada sellist teavet. Nõutava teabe esitamist ei loeta ametisaladuse hoidmise nõude rikkumiseks. 3. Kui kriisilahendusnõukogu saab teabe otse sellistelt ettevõtjatelt või isikutelt, teeb ta selle kättesaadavaks asjaomastele liikmesriikide kriisilahendusasutustele. 4. Kriisilahendusnõukogul peab olema võimalik saada igasugust teavet, sealhulgas pidevalt, mida tal on vaja oma käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmiseks, eelkõige sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu kapitali, likviidsuse, vara ja kohustuste kohta, kelle puhul tal on kriisilahendusõigused. 5. Kriisilahendusnõukogu, EKP, liikmesriikide pädevad asutused ja liikmesriikide kriisilahendusasutused võivad koostada vastastikuse mõistmise memorandumid teabevahetuse korra kohta. Teabevahetust kriisilahendusnõukogu, EKP, liikmesriikide pädevate asutuste ja liikmesriikide kriisilahendusasutuste vahel ei loeta ametisaladuse hoidmise nõude rikkumiseks. 6. Liikmesriikide pädevad asutused, sealhulgas vajaduse korral EKP, ja liikmesriikide kriisilahendusasutused teevad kriisilahendusnõukoguga koostööd, et kontrollida, kas nõutav teave on osaliselt või tervikuna juba kättesaadav. Kui selline teave on kättesaadav, esitavad liikmesriikide pädevad asutused, vajaduse korral EKP, või liikmesriikide kriisilahendusasutused selle teabe kriisilahendusnõukogule.

1. Oma käesolevas määruses osutatud ülesannete täitmiseks ja arvestades asjaomastes liidu õigusnormides sätestatud muid tingimusi võib kriisilahendusnõukogu liikmesriikide kriisilahendusasutuste kaudu või pärast nende teavitamist vahetult korraldada vajalikke uurimisi kõigi osalevas liikmesriigis asutatud või asuvate artikli 34 lõikes 1 osutatud juriidiliste või füüsiliste isikute suhtes. Sel eesmärgil võib kriisilahendusnõukogu: a) nõuda dokumentide esitamist; b) vaadata läbi kõigi artikli 34 lõikes 1 osutatud juriidiliste ja füüsiliste isikute raamatupidamisarvestuse ja -dokumendid ning teha neist koopiaid või väljavõtteid; c) saada kirjalikke või suulisi selgitusi kõigilt artikli 34 lõikes 1 osutatud juriidilistelt või füüsilistelt isikutelt või nende esindajatelt või personalilt; d) küsitleda kõiki teisi füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes annavad selleks nõusoleku, et koguda teavet uurimise eseme kohta. 2. Kriisilahendusnõukogu otsusega algatatakse uurimine artikli 34 lõikes 1 osutatud juriidiliste ja füüsiliste isikute suhtes. Kui isik takistab uurimise läbiviimist, osutab selle osaleva liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus asjaomased tööruumid asuvad, oma riigi õiguse kohaselt vajalikku abi, sealhulgas tagades kriisilahendusnõukogule juurdepääsu artikli 34 lõikes 1 osutatud füüsiliste või juriidiliste isikute tööruumidele, et kõnealuseid õigusi saaks teostada.

1. Oma käesolevas määruses osutatud ülesannete täitmiseks ja arvestades asjaomastes liidu õigusnormides sätestatud muid tingimusi võib kriisilahendusnõukogu kooskõlas artikliga 37 ja sellest eelnevalt liikmesriikide kriisilahendusasutustele ja asjaomastele liikmesriikide pädevatele asutustele teatades ning vajaduse korral nendega koostöös läbi viia vajalikke kohapealseid kontrolle artikli 34 lõikes 1 osutatud füüsiliste või juriidiliste isikute tööruumides. Kontrollide nõuetekohase läbiviimise ja tulemuslikkuse huvides võib kriisilahendusnõukogu kõnealuste juriidiliste isikute kohapealseid kontrolle korraldada nendest eelnevalt ette teatamata. 2. Kriisilahendusnõukogu ametnikud ja muud isikud, keda kriisilahendusnõukogu on volitanud tegema kohapealseid kontrolle, võivad siseneda nende juriidiliste isikute tööruumidesse ja kinnistule, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahendusnõukogu artikli 35 lõike 2 kohaselt vastuvõetud otsust, ning neil on kõik artikli 35 lõikes 1 osutatud õigused. 3. Artikli 34 lõikes 1 osutatud juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse kriisilahendusnõukogu otsusel põhinevaid kohapealseid kontrolle. 4. Kontrollide toimumiskoha liikmesriigi kriisilahendusasutuse ametnikud või teised kriisilahendusasutuse volitatud või nimetatud kaasas olevad isikud abistavad kriisilahendusnõukogu järelevalve all ja koordineerimisel aktiivselt kriisilahendusnõukogu ametnikke ja muid kriisilahendusnõukogu volitatud isikuid. Sel eesmärgil on neil lõikes 2 osutatud õigused. Asjaomaste osalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste ametnikel või teistel kriisilahendusasutuse volitatud või nimetatud kaasas olevatel isikutel on samuti õigus osaleda kohapealsetes kontrollides. 5. Kui kriisilahendusnõukogu ametnikud või teised kriisilahendusnõukogu volitatud või nimetatud kaasas olevad isikud leiavad, et isik ei nõustu lõike 1 kohaselt korraldatud kontrollimisega, osutavad asjaomaste osalevate liikmesriikide kriisilahendusasutused neile siseriikliku õiguse kohaselt vajalikku abi. Selline abi hõlmab tööruumide ning raamatupidamis- ja muude dokumentide pitseerimist kontrollimiseks vajalikus ulatuses. Kui asjaomastel riiklikel kriisilahendusasutustel ei ole selliseid õigusi, kasutavad nad oma õigust taotleda vajalikku abi teistelt liikmesriigi ametiasutustelt.

1. Kui artikli 36 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohapealseks kontrolliks või artikli 36 lõikes 5 sätestatud abiks on liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav kohtu luba, siis see taotletakse. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loa taotlemise korral kontrollib liikmesriigi kohus kriisilahendusnõukogu otsuse autentsust ning seda, et kavandatavad sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohast omavolilised ega ebaproportsionaalsed. Kontrollides sunnimeetmete proportsionaalsust, võib liikmesriigi kohus küsida kriisilahendusnõukogult üksikasjalikke selgitusi, eelkõige põhjuste kohta, miks kriisilahendusnõukogu kahtlustab artiklis 29 osutatud otsuste rikkumist, arvatava õigusrikkumise raskuse kohta ja selle isiku seotuse laadi kohta, kellele sunnimeetmed on suunatud. Liikmesriigi kohus ei kontrolli siiski uurimise vajalikkust ega nõua, et talle esitataks kriisilahendusnõukogu toimikus sisalduv teave. Kriisilahendusnõukogu otsuse seaduslikkust võib kontrollida üksnes Euroopa Liidu Kohus.

1. Kui kriisilahendusnõukogu leiab, et artiklis 2 osutatud ettevõtja on tahtlikult või hooletusest pannud toime mõne lõikes 2 loetletud õigusrikkumise, teeb kriisilahendusnõukogu otsuse määrata rahatrahv kooskõlas lõikega 3. Sellise ettevõtja õigusrikkumist peetakse tahtlikuks, kui on objektiivseid tegureid, mis näitavad, et ettevõtja või selle juhtorgan või kõrgem juhtkond tegutses rikkumist toime pannes tahtlikult. 2. Artiklis 2 osutatud ettevõtjale määratakse rahatrahv järgmiste õigusrikkumiste eest: a) kui nad ei esita artikli 34 kohaselt nõutavat teavet; b) kui nad ei allu artikli 35 kohasele üldisele uurimisele või artikli 36 kohasele kohapealsele kontrollile; c) kui nad ei täida otsust, mille kriisilahendusnõukogu on neile suunanud artikli 29 kohaselt. 3. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rahatrahvide põhisumma arvutatakse protsendimäärana ettevõtja eelmise majandusaasta netokäibest, k.a brutotulu, mis koosneb määruse (EL) nr 575/2013 artikli 316 kohastest saadaolevatest intressidest ja samalaadsetest tuludest, tuludest aktsiatelt ja muudelt muutuva või fikseeritud tootlusega väärtpaberitelt ning saadaolevatest komisjoni- ja teenustasudest, või liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, vastava väärtusena omavääringus 19. augustil 2014, ning see määratakse kindlaks järgmistes vahemikes: a) lõike 2 punktides a ja b osutatud õigusrikkumiste puhul on põhisumma protsendimäär vähemalt 0,05 %, kuid mitte suurem kui 0,15 %; b) lõike 2 punktis c osutatud õigusrikkumiste puhul on põhisumma protsendimäär vähemalt 0,25 %, kuid mitte suurem kui 0,5 %. Selleks et otsustada, kas rahatrahvide põhisummad peaksid jääma esimeses lõigus osutatud piirmäärade alam-, keskmise või ülemmäära lähedusse, võtab kriisilahendusnõukogu arvesse asjaomase ettevõtja eelmise majandusaasta käivet. Põhisumma jääb alammäära lähedale nende ettevõtjate puhul, mille aastane käive on alla 1 000 000 000 euro, keskmise määra lähedusse ettevõtjate puhul, mille aastane käive on 1 000 000 000 kuni 5 000 000 000 eurot, ning ülemmäära lähedusse nende ettevõtjate puhul, mille aastane käive on rohkem kui 5 000 000 000 eurot. 4. Lõikes 3 osutatud põhisummasid kohandatakse vajaduse korral, võttes arvesse lõigetes 5 ja 6 osutatud raskendavaid või kergendavaid asjaolusid vastavalt lõikes 9 osutatud asjaomastele koefitsientidele. Asjaomaseid kergendavate asjaolude koefitsiente kohaldatakse põhisumma suhtes ükshaaval. Kui kohaldatakse mitut kergendava asjaolu koefitsienti, lahutatakse põhisummast põhisumma ja selle summa vahe, mis saadakse iga üksiku kergendava koefitsiendi kohaldamise tulemusel. Asjaomaseid raskendavate asjaolude koefitsiente kohaldatakse põhisumma suhtes ükshaaval. Kui kohaldatakse mitut raskendava asjaolu koefitsienti, liidetakse põhisummale põhisumma ja selle summa vahe, mis saadakse iga üksiku raskendava koefitsiendi kohaldamise tulemusel. 5. Lõikes 1 osutatud rahatrahvide suhtes kohaldatakse järgmisi raskendavaid asjaolusid: a) õigusrikkumine on toime pandud tahtlikult; b) õigusrikkumine on toime pandud korduvalt; c) õigusrikkumine on kestnud kauem kui kolm kuud; d) õigusrikkumine tõi välja süsteemsed puudused ettevõtja töö korralduses, eriti selle protseduurides, juhtimissüsteemides või sisekontrollis; e) õigusrikkumise avastamisest alates ei ole võetud parandusmeetmeid; f) ettevõtja kõrgem juhtkond ei ole kriisilahendusnõukogu läbiviidava uurimise käigus teinud kriisilahendusnõukoguga koostööd. 6. Lõikes 1 osutatud rahatrahvide suhtes kohaldatakse järgmisi kergendavaid asjaolusid: a) õigusrikkumine on kestnud vähem kui 10 tööpäeva; b) ettevõtja kõrgem juhtkond suudab tõendada, et õigusrikkumise ärahoidmiseks on võetud kõik vajalikud meetmed; c) ettevõtja teavitas kriisilahendusnõukogu õigusrikkumisest kiiresti, tulemuslikult ja täielikult; d) ettevõtja on võtnud vabatahtlikult meetmeid, et tagada sarnase õigusrikkumise edaspidine ärahoidmine. 7. Olenemata lõigetest 2–6, ei tohi kohaldatavad rahatrahvid olla suuremad kui 1 % lõikes 1 osutatud ettevõtja eelneva majandusaasta käibest. Erandina esimesest lõigust, kui ettevõtja on saanud sellest õigusrikkumisest otsest või kaudset rahalist kasu ja kui on võimalik teha kindlaks kasu, mis on saadud sellisest õigusrikkumisest, või kahju, mis on ära hoitud sellise õigusrikkumise tulemusel, võrdub rahatrahv vähemalt selle rahalise kasuga. Kui lõikes 1 osutatud ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tulemusel pandi toime enam kui üks lõikes 2 loetletud õigusrikkumine, kohaldatakse üksnes ühe õigusrikkumisega seonduvat ning vastavalt käesolevale artiklile välja arvutatud kõrgemat rahatrahvi. 8. Lõike 2 kohaldamisalast välja jäävatel juhtudel võib kriisilahendusnõukogu soovitada riiklikel kriisilahendusasutustel võtta meetmeid, et tagada asjakohaste karistuste määramine kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artiklitega 110–114 ning asjakohaste siseriiklike õigusaktidega. 9. Kriisilahendusnõukogu kohaldab rahatrahvide arvutamisel järgmisi raskendavate asjaoludega seotud korrigeerimiskoefitsiente: a) kui õigusrikkumine on toime pandud korduvalt, kohaldatakse iga korduva õigusrikkumise puhul lisakoefitsienti 1,1; b) kui õigusrikkumine on kestnud kauem kui kolm kuud, kohaldatakse koefitsienti 1,5; c) kui õigusrikkumine on toonud välja süsteemsed puudused ettevõtja töö korralduses, eriti selle protseduurides, juhtimissüsteemides või sisekontrollis, kohaldatakse koefitsienti 2,2; d) kui õigusrikkumine on toime pandud tahtlikult, kohaldatakse koefitsienti 2; e) kui õigusrikkumise avastamisest alates ei ole võetud parandusmeetmeid, kohaldatakse koefitsienti 1,7; f) kui ettevõtja kõrgem juhtkond ei ole kriisilahendusnõukogu läbiviidava uurimise käigus teinud kriisilahendusnõukoguga koostööd, kohaldatakse koefitsienti 1,5. Kriisilahendusnõukogu kohaldab rahatrahvide arvutamisel järgmisi kergendavate asjaoludega seotud korrigeerimiskoefitsiente: a) kui rikkumine on kestnud vähem kui 10 tööpäeva, kohaldatakse koefitsienti 0,9; b) kui ettevõtja kõrgem juhtkond suudab tõendada, et rikkumise ärahoidmiseks on võetud kõik vajalikud meetmed, kohaldatakse koefitsienti 0,7; c) kui ettevõtja on kriisilahendusnõukogu rikkumisest teavitanud kiiresti, mõjusalt ja täielikult, kohaldatakse koefitsienti 0,4; d) kui ettevõtja on võtnud vabatahtlikult meetmeid eesmärgiga tagada sarnase rikkumise edaspidine ärahoidmine, kohaldatakse koefitsienti 0,6.

1. Kriisilahendusnõukogu määrab oma otsusega asjaomasele artiklis 2 osutatud ettevõtjale perioodilise karistusmakse, et sundida: a) ettevõtjat täitma artikli 34 alusel vastu võetud otsust; b) artikli 34 lõikes 1 osutatud isikut esitama kogu teabe, mida on nõutud nimetatud artikli kohase otsusega; c) artikli 35 lõikes 1 osutatud isikut nõustuma uurimisega ja eelkõige esitama täielikud dokumendid, andmed, menetlused või muud nõutud materjalid ning täiendama ja parandama muud teavet, mis on esitatud nimetatud artikli kohase otsusega käivitatud uurimise käigus; d) artikli 36 lõikes 1 osutatud isikut nõustuma nimetatud artikli kohase otsuse alusel nõutava kontrollimisega kohapeal. 2. Perioodiline karistusmakse peab olema mõjus ja proportsionaalne. Perioodiline karistusmakse määratakse igapäevaselt, kuni artiklis 2 osutatud ettevõtja või asjaomane isik täidab käesoleva artikli lõike 1 punktides a–d osutatud asjaomased otsused. 3. Olenemata lõikest 2 moodustab perioodilise karistusmakse summa 0,1 % eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest. Perioodiline karistusmakse arvutatakse alates kuupäevast, mis on sätestatud otsuses, millega perioodiline karistusmakse kehtestatakse. 4. Perioodilise karistusmaksed võib määrata kuni kuueks kuuks alates kriisilahendusnõukogu otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

1. Enne otsuse tegemist rahatrahvide ja/või perioodiliste karistusmaksete kehtestamise kohta artiklite 38 või 39 alusel annab kriisilahendusnõukogu füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle suhtes on algatatud menetlus, võimaluse esitada oma seisukoht kriisilahendusnõukogu uurimistulemuste kohta. Kriisilahendusnõukogu otsused põhinevad üksnes sellistel uurimistulemustel, mille kohta on menetlusalustel füüsilistel ja juriidilistel isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht. 2. Menetluse ajal tagatakse menetlusalustele füüsilistele ja juriidilistele isikutele täielik kaitseõigus. Neil on õigus tutvuda kriisilahendusnõukogu toimikuga, tingimusel et võetakse arvesse teiste isikute õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikuga tutvumise õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ega kriisilahendusnõukogu asutusesiseseks kasutuseks ettenähtud ettevalmistavaid dokumente.

1. Kriisilahendusnõukogu avaldab artikli 38 lõikes 1 ja artikli 39 lõikes 1 osutatud halduskaristuste määramise otsused, v.a juhul, kui selline avalikustamine ohustaks asjaomase ettevõtja kriisilahendust. Avaldamine toimub anonüümselt järgmiste asjaolude esinemise korral: a) kui avaldatud teave sisaldab isikuandmeid ning pärast kohustuslikku eelnevat hindamist leitakse, et isikuandmete avaldamine on ebaproportsionaalne; b) kui avaldamine ohustaks finantsturgude stabiilsust või käimasolevat kriminaaluurimist; c) kui avaldamine põhjustaks asjaomastele füüsilistele või juriidilistele isikutele ebaproportsionaalset kahju, niivõrd kui seda on võimalik kindlaks teha. Alternatiivina võib sel juhul kõnealuste andmete avalikustamise edasi lükata mõistliku aja võrra, kui on ette näha, et selle ajavahemiku jooksul anonüümse avalikustamise põhjused kaovad. Kriisilahendusnõukogu teavitab Euroopa Pangandusjärelevalvet kõikidest tema poolt artiklite 38 ja 39 alusel määratud rahatrahvidest ja perioodilistest karistusmaksetest ning annab teavet edasikaebuse seisu ja tulemuse kohta. 2. Artiklite 38 ja 39 kohased rahatrahvi ja perioodilise karistusmakse määramise otsused on haldusõiguslikud. 3. Artiklite 38 ja 39 kohased rahatrahvi ja perioodilise karistusmakse määramise otsused kuuluvad täitmisele. Täitmist reguleerivad osalevas liikmesriigis, mille territooriumil täitmine aset leiab, kehtivad kohaldatavad menetlusnormid. Korralduse otsuse täitmise kohta ilma muude formaalsusteta peale otsuse autentsuse tõestamise lisab otsusele riigi ametiasutus, kelle iga osaleva liikmesriigi valitsus selleks otstarbeks määrab ning kellest teavitatakse kriisilahendusnõukogu ja Euroopa Liidu Kohut. Kui need formaalsused on asjaomase isiku avalduse põhjal lõpetatud, võib kõnealune isik taotleda täitmist kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, saates küsimuse otse pädevale asutusele. Täitmise võib peatada ainult Euroopa Liidu Kohtu otsusega. Asjaomase osaleva liikmesriigi kohtute pädevusse kuuluvad siiski kaebused täitmise ebaõige viisi kohta. 4. Rahatrahvidest ja perioodilistest karistusmaksetest saadud summad kantakse fondi.

1. Käesolevaga luuakse kriisilahendusnõukogu. Kriisilahendusnõukogu on liidu asutus, mille spetsiifiline ülesehitus vastab selle ülesannetele. Kriisilahendusnõukogu on juriidiline isik. 2. Kriisilahendusnõukogul on igas liikmesriigis kõige ulatuslikum juriidilisele isikule siseriiklike õigusaktidega omistatav õigus- ja teovõime. Eelkõige võib ta omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus hagejaks ja kostjaks. 3. Kriisilahendusnõukogu esindab esimees.

1. Kriisilahendusnõukogusse kuuluvad: a) artikli 56 kohaselt ametisse nimetatud esimees; b) veel neli artikli 56 kohaselt ametisse nimetatud täisliiget; c) iga liikmesriigi nimetatud liige, kes esindab nende kriisilahendusasutusi. 2. Igal liikmel, k.a esimehel, on üks hääl. 3. Komisjon ja EKP määravad kumbki oma esindaja, kellel on õigus osaleda alalise vaatlejana täitevistungitel ja täiskogul. Komisjoni ja EKP esindajal on õigus osaleda aruteludes ja tutvuda kõigi dokumentidega. 4. Kui osalevas liikmesriigis on rohkem kui üks kriisilahendusasutus, lubatakse teisel esindajal osaleda hääleõiguseta vaatlejana. 5. Kriisilahendusnõukogu haldus- ja juhtimisstruktuuri moodustavad: a) kriisilahendusnõukogu täiskogu, mis täidab artiklis 50 osutatud ülesandeid; b) kriisilahendusnõukogu täitevistung, mis täidab artiklis 54 osutatud ülesandeid; c) esimees, kes täidab artiklis 56 osutatud ülesandeid; d) sekretariaat, kes pakub kriisilahendusnõukogule antud ülesannete täitmise toetamiseks vajalikku haldus- ja tehnilist tuge.

Kriisilahendusnõukogu tegutseb kooskõlas liidu õigusega, eelkõige käesoleva määruse kohaste nõukogu ja komisjoni otsustega.

1. Kriisilahendusnõukogu annab käesoleva määruse rakendamise kohta aru Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile kooskõlas lõigetega 2–8. 2. Kriisilahendusnõukogu esitab igal aastal Euroopa Parlamendile, artikli 46 kohaselt osalevate liikmesriikide parlamentidele, nõukogule, komisjonile ja Euroopa Kontrollikojale aruande talle käesoleva määrusega pandud ülesannete täitmise kohta. Kõnealune aruanne avaldatakse kriisilahendusnõukogu veebilehel, kui ametisaladuse hoidmise nõuetes ei ole sätestatud teisiti. 3. Esimees esitab aruande avalikult Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 4. Euroopa Parlamendi taotluse korral osaleb esimees Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni korraldataval kuulamisel, mis käsitleb seda, kuidas kriisilahendusnõukogu kriisilahendusülesandeid täidab. Kuulamine toimub vähemalt kord aastas. 5. Nõukogu võib enda taotluse korral kuulata ära esimehe kriisilahendusnõukogu kriisilahendusülesannete täitmise teemal. 6. Kriisilahendusnõukogu vastab Euroopa Parlamendi või nõukogu küsimustele suuliselt või kirjalikult, vastavalt oma menetlustele jaigal juhul viie nädala jooksul pärast küsimuse saamist. 7. Esimees korraldab taotluse korral Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni esimehe ja aseesimeestega kinniseid konfidentsiaalseid suulisi arutelusid, kui selliseid arutelusid on vaja pidada ELi toimimise lepingust tulenevate Euroopa Parlamendi õiguste teostamiseks. Euroopa Parlament ja kriisilahendusnõukogu sõlmivad kokkuleppe selliste arutelude korraldamise üksikasjaliku korra kohta, pidades silmas täieliku konfidentsiaalsuse tagamist kooskõlas ametisaladuse hoidmise nõudega, mis on kehtestatud kriisilahendusnõukogule käesoleva määrusega, kui kriisilahendusnõukogu tegutseb liikmesriigi kriisilahendusasutusena asjakohase liidu õiguse kohaselt. 8. Kriisilahendusnõukogu teeb Euroopa Parlamendiga koostööd kõigi parlamendi uurimiste käigus vastavalt ELi toimimise lepingule ja selle artiklis 226 osutatud määrustele. Kuue kuu jooksul pärast esimehe ametisse nimetamist sõlmivad kriisilahendusnõukogu ja Euroopa Parlament asjakohased kokkulepped demokraatliku vastutuse ja järelevalve teostamise praktilise korra kohta seoses kriisilahendusnõukogule käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisega. Kui ELi toimimise lepingu artikli 226 kohastest Euroopa Parlamendi volitustest ei tulene teisiti, hõlmavad nimetatud kokkulepped muu hulgas teabele juurdepääsu, k.a salastatud või konfidentsiaalse teabe käitlemist ja kaitset käsitlevat eeskirja, koostööd kuulamistel, nagu on sätestatud käesoleva määruse artikli 45 lõikes 4, konfidentsiaalseid suulisi arutelusid, aruandeid, küsimustele vastamist, uurimisi ja esimehe, aseesimehe ning käesoleva määruse artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud nelja liikme valimise menetlust käsitlevat teavet.

1. Tulenevalt käesoleva määrusega kriisilahendusnõukogule antud ülesannete spetsiifilisusest võivad osalevate liikmesriikide parlamendid taotleda kriisilahendusnõukogult oma menetluste kohaselt kirjalikku vastust mis tahes tähelepanekutele või küsimustele, mille nad on kriisilahendusnõukogule esitanud seoses talle käesoleva määruse alusel antud ülesannetega. 2. Artikli 45 lõikes 2 ette nähtud aruande esitamisel saadab kriisilahendusnõukogu selle samal ajal ja otse ka osalevate liikmesriikide parlamentidele. Liikmesriikide parlamendid võivad esitada kriisilahendusnõukogule nimetatud aruande kohta põhjendatud tähelepanekuid. Kriisilahendusnõukogu vastab osalevate liikmesriikide parlamentide tähelepanekutele või küsimustele suuliselt või kirjalikult, vastavalt oma menetlustele. 3. Osaleva liikmesriigi parlament võib kutsuda esimehe koos liikmesriigi kriisilahendusasutuse esindajaga osalema kõnealuse liikmesriigi artiklis 2 osutatud ettevõtjate kriisilahendust käsitlevas arutelus. Esimees on kohustatud kutse vastu võtma. 4. Käesolev määrus ei piira siseriiklike õigusaktide kohast liikmesriikide kriisilahendusasutuste vastutust riikide parlamentide ees seoses käesoleva määrusega kriisilahendusnõukogule, nõukogule või komisjonile mitte antud ülesannete täitmisega ning nende poolt vastavalt artikli 7 lõikele 3 täidetud ülesannetega.

1. Kriisilahendusnõukogu ja liikmesriikide kriisilahendusasutused tegutsevad neile käesoleva määrusega antud ülesandeid täites sõltumatult ja üldistes huvides. 2. Esimees, aseesimees ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmed täidavad oma kohustusi kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjoni otsuste kohaselt. Nad täidavad oma ülesandeid sõltumatult ja objektiivselt liidu kui terviku huvides ning nad ei küsi ega võta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja asutustelt, liikmesriikide valitsustelt ja muudelt avaliku või erasektori asutustelt. Nad väljendavad kriisilahendusnõukogu keskusteludes ja otsuste tegemisel oma vaateid ja hääletavad sõltumatult. 3. Liikmesriigid, liidu institutsioonid või asutused ega üksi muu avalik-õiguslik ega eraõiguslik organ ei tohi püüda mõjutada kriisilahendusnõukogu esimeest, aseesimeest või liikmeid. 4. Vastavalt käesoleva määruse artikli 87 lõikes 6 osutatud nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 (19) sätestatud ametnike personalieeskirjadele (edaspidi „personalieeskirjad”) on esimees, aseesimees ja käesoleva määruse artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud neli liiget pärast teenistusest lahkumist endiselt kohustatud käituma ausameelselt ja diskreetselt teatavate ametissenimetamiste või soodustuste vastuvõtmisel.

Kriisilahendusnõukogu asukoht on Belgias Brüsselis.

Kõik artikli 43 lõikes 1 osutatud kriisilahendusnõukogu liikmed osalevad täiskogul.

1. Kriisilahendusnõukogu täiskogu teeb järgmist: a) võtab iga aasta 30. novembriks vastu kriisilahendusnõukogu järgmise aasta töökava, mis põhineb esimehe esitatud projektil, ning edastab selle teadmiseks Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja EKP-le; b) võtab vastu kriisilahendusnõukogu aastaeelarve vastavalt artikli 61 lõikele 2 ja teostab selle üle järelevalvet ning kiidab heaks kriisilahendusnõukogu lõpliku raamatupidamisaruande ning annab heakskiidu esimehe tegevusele eelarve täitmisel vastavalt artikli 63 lõigetele 4 ja 8; c) otsustab fondi kasutamise üle, kui lõikes 2 osutatud menetlusest ei tulene teisiti, kui konkreetse kriisilahenduse meetme jaoks on vaja fondi toetust, mis ületab 5 000 000 000 euro suuruse künnise, mille puhul on likviidsustoetuse kaal 0,5; d) kui fondi summaarne puhaskasutus jõuab viimase 12 kuu jooksul künniseni, milleks on 5 000 000 000 eurot, hindab kriisilahendusvahendite rakendamist, eelkõige fondi kasutamist, ja annab suunised, mida täitevistung oma järgmiste kriisilahendusotsuste tegemisel peab järgima, tehes vajaduse korral eelkõige vahet likviidsustoetusel ja muudel toetuse liikidel; e) otsustab vajaduse üle koguda erakorralisi ex postosamakseid vastavalt artiklile 71, otsustab rahastute vaheliste vabatahtlike laenude üle vastavalt artiklile 72, alternatiivsete rahastamisvahendite üle vastavalt artiklile 73 ja 74 ning liikmesriikide kriisilahendusrahastute vastastikuse toetamise üle vastavalt artiklile 78, mis puudutab fondi toetust käesoleva lõike punktis c osutatud künnisest suuremas summas; f) otsustab investeeringute üle vastavalt artiklile 75; g) võtab vastu artiklis 45 osutatud iga-aastase tegevusaruande kriisilahendusnõukogu tegevuse kohta, milles esitatakse üksikasjalikud selgitused eelarve täitmise kohta; h) võtab vastu kriisilahendusnõukogu suhtes kohaldatavad finantseeskirjad vastavalt artiklile 64; i) võtab vastu pettustevastase strateegia, mis on proportsionaalne pettuste ohuga ja võtab arvesse rakendatavate meetmete kulusid ja kasulikkust; j) võtab vastu eeskirjad oma liikmete huvide konfliktide vältimiseks ja lahendamiseks; k) võtab vastu oma ja kriisilahendusnõukogu täitevistungi töökorra; l) rakendab vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 kriisilahendusnõukogu personali suhtes volitusi, mis on antud personalieeskirjadega ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja nõukogu määruses (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 sätestatud Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimustega („teenistustingimused”) teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele („ametisse nimetava asutuse volitused”); m) võtab vastu asjakohased rakenduseeskirjad, et jõustada personalieeskirjad ja teenistustingimused vastavalt personalieeskirjade artiklile 110; n) kui personalieeskirjadest või teenistustingimustest ei tulene teisiti, nimetab ametisse peaarvepidaja, kes on oma ülesannete täitmisel sõltumatu; o) tagab piisavad järelmeetmed sise- ja välisauditite aruannetest ja hindamistest, samuti Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimistest tulenevatele järeldustele ja soovitustele; p) teeb kõik otsused kriisilahendusnõukogu sisemiste struktuuride loomise ja vajaduse korral nende muutmise kohta; q) kiidab heaks artikli 31 lõikes 1 osutatud raamistiku liikmesriikide kriisilahendusasutustega tehtava koostöö praktiliseks korraldamiseks. 2. Otsuste tegemisel järgib täiskogu artiklites 6 ja 14 kindlaks määratud eesmärke. Lõike 1 punkti c kohaldamisel loetakse täitevistungi koostatud kriisilahendusskeem vastuvõetuks, kui vähemalt üks täiskogu liige ei ole kolme tunni jooksul alates täitevistungi poolt täiskogule projekti esitamisest kutsunud kokku täiskogu. Viimasel juhul teeb kriisilahendusskeemi kohta otsuse täiskogu. 3. Vastavalt personalieeskirjade artiklile 110 võtab kriisilahendusnõukogu täiskogul vastu otsuse, mis põhineb personalieeskirjade artikli 2 lõikel 1 ja teenistustingimuste artiklil 6 ning millega delegeeritakse esimehele asjakohased ametisse nimetamise volitused ja määratakse kindlaks tingimused, mille alusel volituste delegeerimise võib peatada. Esimehelon õigus need volitused edasi delegeerida. Kui erandlikud asjaolud seda eeldavad, võib kriisilahendusnõukogu täiskogu otsusega ajutiselt peatada esimehele delegeeritud ja tema poolt edasi delegeeritud ametisse nimetamise volitused ning teostada neid volitusi ise või delegeerida need mõnele oma liikmele või muule töötajale peale esimehe.

1. Kriisilahendusnõukogu täiskogu kutsub artikli 56 lõike 2 punkti a kohaselt kokku esimees, kes ka juhatab seda. 2. Kriisilahendusnõukogu täiskogu tuleb kokku vähemalt kaheks tavapäraseks koosolekuks aastas. Lisaks sellele tuleb täiskogu kokku esimehe algatusel või vähemalt kolmandiku täiskogu liikmete nõudmisel. Komisjoni esindaja võib taotleda esimehelt kriisilahendusnõukogu täiskogu kokkukutsumist. Esimees esitab kirjalikud põhjendused, kui ta ei kutsu istungit õigeaegselt kokku. 3. Lisaks artikli 43 lõikes 3 osutatud isikutele võib kriisilahendusnõukogu vajaduse korral kutsuda oma täiskogule vaatlejaid, k.a Euroopa Pangandusjärelevalve esindaja. 4. Kriisilahendusnõukogu pakub kriisilahendusnõukogu täiskogule sekretariaaditeenust.

1. Kriisilahendusnõukogu täiskogu teeb otsuseid liikmete lihthääleenamusega, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti. Igal hääleõiguslikul liikmel on üks hääl. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab esimehe hääl. 2. Erandina lõikest 1 tehakse artikli 50 lõike 1 punktides c ja d osutatud otsused ning otsused fondis kasutada olevate rahaliste vahendite kasutamisega piirduvate artikli 78 kohaste liikmesriikide kriisilahendusrahastute vastastikuse toetamise kohta kriisilahendusnõukogu liikmete lihthäälteenamusega, kes esindavad vähemalt 30 % osamaksetest. Igal hääleõiguslikul liikmel on üks hääl. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab esimehe hääl. 3. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 tehakse artikli 50 lõikes 1 osutatud otsused, mis käsitlevad ex post osamakseid vastavalt artiklile 71, kriisilahendusrahastute vahelisi vabatahtlikke laene vastavalt artiklile 72, alternatiivseid rahastamisvahendeid vastavalt artiklitele 73 ja 74, samuti liikmesriikide kriisilahendusrahastute vastastikust toetamist vastavalt artiklile 78, millega ületatakse fondis kasutada olevate rahastamisvahendite kasutamine, kahe kolmandiku kriisilahendusnõukogu liikmete häälteenamusega, kes esindavad vähemalt 50 % osamaksetest, kaheksa-aastase üleminekuperioodil kuni fondi täielikult vastastikuseks muutmiseni ja seejärel kahe kolmandiku kriisilahendusnõukogu liikmete häälteenamusega, kes esindavad vähemalt 30 % osamaksetest. Igal hääleõiguslikul liikmel on üks hääl. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab esimehe hääl. 4. Kriisilahendusnõukogu võtab vastu ja avalikustab oma töökorra. Töökorras nähakse ette üksikasjalikum hääletamiskord, eelkõige asjaolud, mille korral üks liige võib tegutseda teise liikme nimel, ning vajaduse korral ka kvoorumitega seotud reeglid.

1. Kriisilahendusnõukogu täitevistungil osalevad nõukogu esimees ja neli artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liiget. Kriisilahendusnõukogu täitevistung tuleb kokku vastavalt vajadusele. Kriisilahendusnõukogu täitevistungi kutsub kokku esimees omal algatusel või ükskõik millise liikme taotluse alusel ning seda juhatab esimees. Kriisilahendusnõukogu võib vajaduse korral kutsuda täitevistungitel osalema vaatlejaid lisaks artikli 43 lõikes 3 nimetatud isikutele, k.a Euroopa Pangandusjärelevalve esindaja, ning ta kutsub istungitele mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste esindajad, kui arutletakse konsolideerimisgrupi üle, millel on nendes mitteosalevates liikmesriikides tütarettevõtjad või olulised filiaalid. Osalemine toimub vajaduse alusel. 2. Kooskõlas lõigetega 3 ja 4 osalevad artikli 43 lõike 1 punktis c osutatud kriisilahendusnõukogu liikmed kriisilahendusnõukogu täitevistungitel. 3. Kui arutletakse mõne artiklis 2 osutatud ettevõtja või ettevõtjate konsolideerimisgrupi üle, mis on asutatud ainult ühes osalevas liikmesriigis, osaleb ka selle liikmesriigi nimetatud liige arutelus ja otsustusprotsessis ning kohaldatakse artikli 55 lõikes 1 sätestatud reegleid. 4. Kui arutletakse piiriülese konsolideerimisgrupi üle, osalevad otsustusprotsessis ka selle liikmesriigi nimetatud liige, kus asub konsolideerimisgrupi tasandi kriisilahendusasutus, ning liikmed, kelle on nimetanud liikmesriigid, kus on asutatud konsolideeritud järelevalve alla kuuluv tütarettevõtja või ettevõtja, ning kohaldatakse artikli 55 lõikes 2 sätestatud reegleid. 5. Artikli 43 lõike 1 punktides a ja b osutatud kriisilahendusnõukogu liikmed tagavad, et kriisilahendusotsused ja -meetmed on kriisilahendusnõukogu täitevistungite eri koosseisude üleselt sidusad, asjakohased ja proportsionaalsed, eelkõige seoses fondi kasutamisega.

1. Kriisilahendusnõukogu täitevistung teeb järgmist: a) valmistab ette kõik otsused, mille kriisilahendusnõukogu täiskogu peaks vastu võtma; b) teeb kõik otsused käesoleva määruse rakendamiseks, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti. 2. Oma käesoleva artikli lõike 1 kohaste ülesannete täitmisel teeb kriisilahendusnõukogu järgmist: a) koostab kriisilahenduse kavad, hindab neid ja võtab need vastu artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide jaoks ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide jaoks, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, vastavalt artiklitele 8, 10 ja 11; b) kohaldab lihtsustatud kohustusi teatavate artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide suhtes ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide suhtes, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, vastavalt artiklile 11; c) määrab kindlaks omavahendid ja kõlblike kohustuste miinimumnõuded, mida artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjad ja konsolideerimisgrupid ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjad ja konsolideerimisgrupid, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, peavad vastavalt artiklile 12 igal ajal järgima; d) esitab komisjonile võimalikult varakult kriisilahendusskeemi kooskõlas artikliga 18 ning kogu asjakohase teabe, mis võimaldab komisjonil anda õigeaegselt hinnangu ja teha otsuse või vajaduse korral esitada ettepaneku võtta vastu nõukogu otsus vastavalt artikli 18 lõikele 7; e) teeb otsuse kriisilahendusnõukogu eelarve fondi käsitleva II osa kohta vastavalt artikli 60 sätetele. 3. Kui see peaks olema vajalik olukorra kiireloomulisuse tõttu, võib kriisilahendusnõukogu teha täitevistungil teatavaid ajutisi otsuseid kriisilahendusnõukogu täiskogu nimel, eelkõige kui tegemist on haldusjuhtimise, sh eelarve küsimustega. 4. Kriisilahendusnõukogu täitevistung teavitab kriisilahendusnõukogu täiskogu otsustest, mida ta kriisilahenduse kohta teeb.

1. Kui arutletakse eraldi ettevõtja üle või konsolideerimisgrupi üle, kes on asutatud vaid ühes osalevas liikmesriigis, ja kui kõik artikli 53 lõigetes 1 ja 3 osutatud liikmed ei suuda jõuda esimehe määratud tähtajaks konsensusliku kokkuleppeni, teevad esimees ja artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmed otsuse lihthäälteenamusega. 2. Kui arutletakse piiriülese konsolideerimisgrupi üle ja kui kõik artikli 53 lõigetes 1 ja 4 osutatud liikmed ei suuda jõuda esimehe määratud tähtajaks konsensusliku kokkuleppeni, teevad esimees ja artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmed otsuse lihthäälteenamusega. 3. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab esimehe hääl.

1. Kriisilahendusnõukogu juhib täiskohaga esimees. 2. Esimees vastutab järgmise eest: a) kriisilahendusnõukogu töö ettevalmistamine nii täiskoguks kui ka täitevistungiteks ning kohtumiste kokkukutsumine ja juhatamine; b) kõik personaliküsimused; c) igapäevased haldusküsimused; d) kriisilahendusnõukogu eelarve projekti koostamine vastavalt artikli 61 lõikele 1 ning kriisilahendusnõukogu eelarve täitmine vastavalt artiklile 63; e) kriisilahendusnõukogu juhtimine; f) kriisilahendusnõukogu iga-aastase töökava rakendamine; g) artiklis 45 osutatud iga-aastase esialgse aruande koostamine, mille üks osa käsitleb kriisilahendusnõukogu kriisilahendusalast tegevust ning teine osa finants- ja haldusküsimusi. Käesolevas artiklis osutatud ülesannete täitmisel abistavad esimeest selleks määratud töötajad. 3. Esimeest abistab aseesimees. Aseesimees täidab esimehe ülesandeid vastavalt käesolevale määrusele esimehe puudumise korral või kui esimehe poolt ülesannete täitmine on põhjendatult takistatud. 4. Esimehe, aseesimehe ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmete ametisse nimetamisel lähtutakse nende saavutustest, oskustest, pangandus- ja finantsalastest teadmistest ning finantsjärelevalve, -regulatsiooni ning pankade kriisilahenduse valdkonna jaoks olulistest kogemustest. Esimees, aseesimees ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmed valitakse avatud valikumenetluse teel, milles järgitakse soolise tasakaalu, kogemuse ja kvalifikatsiooni põhimõtet. Euroopa Parlamenti ja nõukogu hoitakse menetluse igas etapis õigeaegselt kursis. 5. Esimehe, aseesimehe ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmete ametiaeg on viis aastat. Ametiaega ei pikendata, kui käesoleva artikli lõikes 7 ei ole sätestatud teisiti. Esimehel, aseesimehel ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmetel ei tohi olla riigi, liidu ega rahvusvahelisel tasandil ametikohta. 6. Pärast kriisilahendusnõukogu täiskogu ärakuulamist esitab komisjon Euroopa Parlamendile nimekirja kandidaatidest esimehe, aseesimehe ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmete ametikohtadele, ning teavitab nimekirjast nõukogu. Erandina esimesest lõigust esitab komisjon kandidaatide nimekirja esimeste kriisilahendusnõukogu liikmete valimiseks pärast käesoleva määruse jõustumist ilma kriisilahendusnõukogu ära kuulamata. Komisjon esitab ettepaneku esimehe, aseesimehe ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmete ametisse määramiseks Euroopa Parlamendile heakskiitmiseks. Pärast ettepaneku heakskiitmist võtab nõukogu vastu rakendusotsuse esimehe, aseesimehe ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmete ametisse määramise kohta. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. 7. Erandina lõikest 5 on pärast käesoleva määruse jõustumist ametisse määratava esimese esimehe ametiaeg kolm aastat. Seda ametiaega võib ühe korra pikendada viie aasta võrra. Esimees, aseesimees ning artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikmed jäävad ametisse, kuni määratakse nende järglased. 8. Kui esimehe ametiaega on pikendatud, ei kandideeri ta kogu ametiaja lõppedes uuesti samale ametikohale. 9. Kui esimees, aseesimees või artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liige ei vasta enam ülesannete täitmiseks nõutavatele tingimustele või on süüdi raskes üleastumises, võib nõukogu komisjoni ettepanekul, mille Euroopa Parlament on heaks kiitnud, võtta vastu rakendusotsuse tema ametist vabastamiseks. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. Selleks on Euroopa Parlamendil või nõukogul õigus komisjoni teavitada, kui nad on seisukohal, et esimehe, aseesimehe või artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud liikme ametist vabastamise tingimused on täidetud, ning komisjon vastab sellele teavitamisele.

1. Kriisilahendusnõukogu vastutab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks vajalike inimressursside ja rahaliste vahendite tagamise eest. 2. Kriisilahendusnõukogu eelarve või kriisilahenduse meetmete rahastamine vastavalt käeolevale määrusele ei tohi ühelgi juhul olla seotud liikmesriikide eelarvelise vastutusega.

1. Kriisilahendusnõukogul on autonoomne eelarve, mis ei ole liidu eelarve osa. Igaks eelarveaastaks, mis vastab kalendriaastale, koostatakse kriisilahendusnõukogu kõigi tulude ja kulude eelarvestus, mis esitatakse kriisilahendusnõukogu eelarves. 2. Kriisilahendusnõukogu eelarves peavad tulud ja kulud olema tasakaalus. 3. Eelarve koosneb kahest osast: I osa hõlmab kriisilahendusnõukogu haldamist ja II osa fondi.

1. Eelarve I osa tulud koosnevad iga-aastastest osamaksetest, mis on vajalikud iga-aastaste hinnanguliste halduskulude katmiseks. 2. Eelarve I osa kulud hõlmavad vähemalt personali, tasustamist, haldust, taristut, tööalast koolitust ja tegevuskulusid. 3. Käesolev artikkel ei piira liikmesriikide kriisilahendusasutuste õigust nõuda tasu siseriikliku õiguse kohaselt seoses halduskuludega, mis on sama liiki nagu lõigetes 1 ja 2 osutatud kulud, sealhulgas seoses kriisilahendusnõukoguga tehtava koostöö ja tema abistamisega.

1. Eelarve II osa tulud koosnevad eelkõige järgmisest: a) osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksed vastavalt artikli 67 lõikele 4 ja artiklitele 69, 70 ja 71; b) muudest kriisilahendusrahastutest saadud laenud mitteosalevates liikmesriikides vastavalt artikli 72 lõikele 1; c) finantseerimisasutustelt või muudelt kolmandatelt isikutelt saadud laenud vastavalt artiklitele 73 ja 74; d) fondis hoitavate summade investeerimisest saadud tulu vastavalt artiklile 75; e) mis tahes osa kuludest, mis on kantud artiklis 76 osutatud eesmärgil ja mis saadakse tagasi kriisilahendusmenetluse käigus. 2. Eelarve II osa kulud koosnevad järgmisest: a) artiklis 76 osutatud eesmärkidega seotud kulud; b) artikli 75 kohased investeeringud; c) intressid, mida makstakse muudest kriisilahendusrahastutest saadud laenudelt mitteosalevates liikmesriikides vastavalt artikli 72 lõikele 1; d) intressid, mida makstakse finantseerimisasutustelt või muudelt kolmandatelt isikutelt saadud laenudelt vastavalt artiklitele 73 ja 74.

1. Esimees koostab iga aasta 15. veebruariks kriisilahendusnõukogu eelarve projekti, sealhulgas kriisilahendusnõukogu järgmise aasta tulude ja kulude eelarvestuse projekti koos ametikohtade loeteluga, ning esitab selle kriisilahendusnõukogule vastuvõtmiseks. 2. Iga aasta 31. märtsiks kohandab kriisilahendusnõukogu täiskogu vajaduse korral esimehe esitatud projekti ning võtab vastu kriisilahendusnõukogu lõpliku eelarve koos ametikohtade loeteluga.

1. Kriisilahendusnõukogu juurde luuakse siseauditi üksus, mis tegutseb asjakohaste rahvusvaheliste standardite kohaselt. Kriisilahendusnõukogu nimetatav siseaudiitor vastutab kriisilahendusnõukogu ees kriisilahendusnõukogu eelarve täitmise süsteemide ja eelarvemenetluste nõuetekohasuse kontrollimise eest. 2. Siseaudiitor nõustab kriisilahendusnõukogu riskidega tegelemisel, esitades sõltumatuid arvamusi juhtimis- ja kontrollsüsteemide kvaliteedi kohta ning andes soovitusi, kuidas toimingute teostamise tingimusi parandada ja usaldusväärset finantsjuhtimist edendada. 3. Kriisilahendusnõukogu vastutab siseaudiitori ülesannete täitmiseks sobivate sisekontrollisüsteemide ja -menetluste kasutuselevõtu eest.

1. Esimees on eelarvevahendite käsutaja ning täidab kriisilahendusnõukogu eelarvet. 2. Kriisilahendusnõukogu peaarvepidaja saadab esialgse raamatupidamise aastaaruande koos aruandega eelarve haldamise ja finantsjuhtimise kohta eelarveaastal kontrollikojale tähelepanekute esitamiseks järgmise eelarveaasta 1. märtsiks. Kriisilahendusnõukogu peaarvepidaja esitab aruande eelarve haldamise ja finantsjuhtimise kohta järgmise eelarveaasta 31. märtsiks kriisilahendusnõukogu liikmetele, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile. 3. Esimees saadab iga aasta 31. märtsiks Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile kriisilahendusnõukogu eelmise eelarveaasta esialgse raamatupidamise aastaaruande. 4. Pärast seda, kui kontrollikojalt on saadud tähelepanekud kriisilahendusnõukogu esialgse raamatupidamisaruande kohta, koostab esimees omal vastutusel kriisilahendusnõukogu lõpliku raamatupidamisaruande ja saadab selle kriisilahendusnõukogu täiskogule heakskiitmiseks. 5. Esimees saadab eelmise eelarveaasta lõpliku raamatupidamisaruande pärast kriisilahendusnõukogu heakskiidu saamist Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale iga aasta 1. juuliks. 6. Kontrollikojalt tähelepanekute saamise korral saadab esimees kontrollikojale vastuse 30. septembriks. 7. Eelmise eelarveaasta lõplik raamatupidamisaruanne avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas iga aasta 15. novembriks. 8. Kriisilahendusnõukogu täiskogu annab esimehele heakskiidu eelarve täitmise kohta. 9. Esimeesesitab Euroopa Parlamendi või nõukogu taotluse korral taotluse esitanud liidu institutsioonile igasuguse teabe, millele on osutatud kriisilahendusnõukogu raamatupidamisaruandes, järgides käesolevas määruses sätestatud ametisaladuse hoidmise nõudeid.

Kriisilahendusnõukogu võtab pärast kontrollikoja ja komisjoniga konsulteerimist vastu sisefinantseeskirjad, milles määratakse esmajoones kindlaks eelarve koostamise ja täitmise üksikasjalik kord vastavalt artiklitele 61 ja 63. Kui see on kooskõlas kriisilahendusnõukogu spetsiifilise olemusega, põhinevad finantseeskirjad raamfinantsmäärusel asutustele, mis on vastu võetud ELi toimimise lepingu alusel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (20) artiklile 208.

1. Artiklis 2 osutatud ettevõtjad teevad osamakseid kriisilahendusnõukogu eelarve I osasse vastavalt käesolevale määrusele ja käesoleva artikli lõike 5 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele osamaksete tegemise kohta. 2. Osamaksete summad määratakse kindlaks sellisel tasemel, et neist saadav tulu oleks kriisilahendusnõukogu eelarve I osa iga-aastase tasakaalu jaoks põhimõtteliselt piisav. 3. Kriisilahendusnõukogu määrab iga artiklis 2 osutatud ettevõtja poolt tasumisele kuuluva osamakse kindlaks ja tõstab seda sellele ettevõtjale adresseeritavas otsuses kooskõlas käesoleva artikli lõikes 5 osutatud delegeeritud õigusaktidega. Kriisilahendusnõukogu kohaldab protseduurilisi, aruandlusega seotud ja muid eeskirju, et tagada osamaksete täies mahus ja õigeaegne tasumine. 4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kogutud summasid kasutatakse ainult käesolevas määruses sätestatud eesmärkidel. 5. Komisjon on volitatud võtma vastu osamakseid käsitlevaid delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 93, et: a) määrata kindlaks osamaksete liigid, asjaolud, mille korral tuleb osamaksed tasuda, ning osamaksete summa arvutamise ja tasumise viis; b) täpsustada lõikes 3 osutatud registreerimise, raamatupidamise, aruandluse ja muud eeskirjad, mille eesmärk on tagada osamaksete täies mahus ja õigeaegne tasumine; c) määrata kindlaks iga-aastased osamaksed, mis on vajalikud kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks enne seda, kui ta on saavutanud täieliku tegevusvõime.

1. Selleks et võidelda pettuse, korruptsiooni ja mis tahes muu ebaseadusliku tegevuse vastu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL, Euratom) nr 883/2013, (21) ühineb kriisilahendusnõukogu kuue kuu jooksul alates oma tegevuse algusest 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta ja võtab viivitamata vastu kõikide oma töötajate suhtes kohaldatavad asjakohased sätted, kasutades kõnealuse institutsioonidevahelise kokkuleppe lisas esitatud vormi. 2. Kontrollikojal on õigus auditeerida dokumentide põhjal ja kohapeal kõiki toetusesaajaid, töövõtjaid ja alltöövõtjaid, kes on saanud kriisilahendusnõukogu kaudu vahendeid. 3. OLAF võib nõukogu määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (22) ja määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestatud korra kohaselt teostada juurdlusi, sealhulgas kohapealseid kontrollimisi ja inspekteerimisi, et teha kindlaks, kas kriisilahendusnõukogu rahastatud lepinguga seoses on esinenud pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust.

1. Käesolevaga luuakse ühtne pankade kriisilahendusfond. See moodustatakse kooskõlas eeskirjadega, mis käsitlevad liikmesriigi tasandil kogutud osamaksete ülekandmist fondi, nagu on sätestatud lepingus. 2. Kriisilahendusnõukogu kasutab fondi ainult selleks, et tagada II osa I jaotises kirjeldatud kriisilahendusvahendite ja õiguste tõhus rakendamine, ning teeb seda kooskõlas artiklites 14 ja 15 sätestatud kriisilahenduse eesmärkide ja üldpõhimõtetega. Liidu eelarvet ega liikmesriikide eelarveid ei peeta mingil juhul fondi kulude või kahjumi eest vastutavaks. 3. Fondi omanik on kriisilahendusnõukogu. 4. Liikmesriikide kriisilahendusasutused koguvad artiklites 69, 70 ja 71 osutatud osamaksed artiklis 2 osutatud ettevõtjatelt ning kannavad need vastavalt lepingule fondi üle.

Osalevad liikmesriigid loovad kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikliga 100 ja käesoleva määrusega kriisilahendusrahastud.

1. Fondi algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks, st alates 1. jaanuarist 2016 või alates kuupäevast, mil seda lõiget hakatakse kohaldama artikli 99 lõike 6 alusel, ulatuvad fondi kasutada olevad rahalised vahendid vähemalt 1 %-ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast. 2. Lõikes 1 osutatud fondi algse perioodi jooksul tuleb artikli 70 kohaselt arvutatavad ja artikli 67 lõike 4 kohaselt sissenõutavad osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse sihttase, kuid võttes asjakohaselt arvesse majandustsükli faasi, ning mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile. 3. Kriisilahendusnõukogu pikendab lõikes 1 osutatud fondi algset perioodi maksimaalselt neli aastat juhul, kui fondist on tehtud väljamakseid, mis kokku moodustavad rohkem kui 0,5 % lõikes 1 osutatud tagatud hoiuste summast kokku, ning kui on täidetud lõike 5 punktis b osutatud delegeeritud õigusakti kriteeriumid. 4. Kui pärast lõikes 1 osutatud fondi algset perioodi vähenevad kasutada olevad rahalised vahendid alla kõnealuses lõikes sätestatud sihttaset, kogutakse artikli 70 kohaselt arvutatud korrapäraseid osamakseid kuni sihttaseme saavutamiseni. Pärast seda, kui sihttase on esimest korda saavutatud ja kui kasutada olevad rahalised vahendid on pärast seda vähenenud vähem kui kahe kolmandikuni sihttasemest, kehtestatakse osamaksed tasemel, mis võimaldab saavutada sihttaseme kuue aasta jooksul. Korrapäraste osamaksete kehtestamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja protsükliliste osamaksete võimalikku mõju käesoleva lõike kontekstis iga-aastaste osamaksete kehtestamisele. 5. Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 93, et sätestada järgmist: a) kriteeriumid, mille põhjal toimub lõike 2 kohaselt arvutatud fondi osamaksete ajaline jaotamine; b) kriteeriumid, mille põhjal määratakse kindlaks, mitme aasta võrra võib lõikes 1 osutatud esialgset ajavahemikku pikendada vastavalt lõikele 3; c) kriteeriumid, mille põhjal kehtestatakse lõikes 4 osutatud iga-aastased osamaksed.

1. Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalne osamaks nõutakse sisse vähemalt kord aastas ning see arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab tema kohustuste summa (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste kohustuste kogusummast (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused. 2. Igal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist EKP või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute tasutavad osamaksed ei ületa 12,5 % sihttasemest. Igal aastal põhineb üksikute asutuste osamaksete arvutamine järgmisel: a) kindlasummaline osamakse, mis arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuste summast kokku (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused), ning b) riskipõhised osamaksed, mis põhinevad direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel. Kindlasummalise osamakse ja riskipõhise osamakse suhte puhul võetakse arvesse osamaksete tasakaalustatud jaotumist eri liiki pankade vahel. Punktide a ja b kohaselt arvutatav kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste tasutavate individuaalsete osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5 % sihttasemest. 3. Kasutatavad rahalised vahendid, mis tuleb arvesse võtta artiklis 69 sätestatud sihttaseme saavutamiseks, võivad hõlmata tagasivõtmatuid maksekohustusi, mis on täielikult tagatud madala riskiga varast tagatisega, mis ei ole koormatud mis tahes kolmandate isikute õigustega, on vabalt käsutatavad ja on ette nähtud kasutamiseks üksnes kriisilahendusnõukogu poolt artikli 76 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel. Selliste tagasivõtmatute maksekohustuste osa ei tohi olla suurem kui 30 % kooskõlas käesoleva artikliga kogutud osamaksete summast kokku. 4. Artiklis 2 osutatud ettevõtjalt nõuetekohaselt saadud osamakseid ettevõtjale ei tagastata. 5. Kui osalevad liikmesriigid on juba loonud riigisisesed kriisilahendusrahastud, võivad nad ette näha, et need rahastud kasutavad oma rahalisi vahendeid, mis nad on kogunud krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt 2010. aasta 17. juuni ja direktiivi 2014/59/EL jõustumise kuupäeva vahelisel ajal, et hüvitada krediidiasutustele ja investeerimisühingutele ex ante osamaksed, mida sellistelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt võidakse fondi jaoks nõuda. Selline hüvitamine ei piira direktiivis 2014/49/EL sätestatud liikmesriikide kohustusi. 6. Kohaldatakse delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks osamaksete proportsionaalne korrigeerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga ning mille komisjon on võtnud vastu direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 alusel. 7. Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku alusel ning lõikes 6 osutatud delegeeritud õigusaktide raamistikus vastu rakendusaktid, et määrata kindlaks lõigete 1, 2 ja 3 rakendamise tingimused, eelkõige seoses järgmisega: a) individuaalsete osamaksete arvutamise metoodika kohaldamine; b) delegeeritud õigusaktides kindlaks määratud riskitegurite krediidiasutustele ja investeerimisühingutele määramise praktiline kord.

1. Kui kasutada olevad finantsvahendid ei ole piisavad, et katta fondi kriisilahenduse meetmeteks kasutamisel tekkinud kahju, kulud ja muud kulutused, kogutakse osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutustelt erakorralisi ex post osamakseid, et katta täiendavad summad. Erakorralised osamaksed arvutatakse ning jaotatakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel vastavalt artiklites 69 ja 70 sätestatud eeskirjadele. Erakorraliste ex postosamaksete kogusumma aasta kohta ei ületa kooskõlas artikliga 70 määratud osamaksete summat aastas üle kolme korra. 2. Kooskõlas lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktidega lükkab kriisilahendusnõukogu pärast liikmesriigi kriisilahendusasutusega konsulteerimist omal algatusel või liikmesriigi kriisilahendusasutuse ettepanekul täielikult või osaliselt edasi krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuse tasuda erakorralisi ex post osamakseid vastavalt lõikele 1, kui see on vajalik tema finantsseisundi kaitsmiseks.. Sellist erandit ei kohaldata kauem kui kuus kuud, kuid seda võidakse krediidiasutuse või investeerimisühingu taotlusel uuendada. Käesoleva lõike kohaselt edasilükatud osamaksed tehakse hiljem, kui nende tasumine krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundit enam ei ohusta. 3. Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 93, et täpsustada asjaolud ja tingimused, mille korral võib artiklis 2 osutatud ettevõtja osaliselt või täielikult vabastada ex post osamaksete tasumisest käesoleva artikli lõike 2 kohaselt.

1. Kriisilahendusnõukogu teeb otsuse taotleda fondi jaoks vabatahtlikult laenu mitteosalevate liikmesriikide kriisilahenduse rahastutest, kui: a) artikli 70 alusel kogutud summad ei ole piisavad, et katta fondi kasutamisel seoses kriisilahenduse meetmetega tekkinud kahjumit, kulusid või muud kulutused; b) artikliga 71 ettenähtud erakorralised ex post osamaksed ei ole kohe kasutatavad ning c) artikliga 73 ettenähtud alternatiivsed rahastamisviisid ei ole mõistlikel tingimustel kohe kasutatavad. 2. Need kriisilahendusrahastud otsustavad sellise taotluse üle kooskõlas direktiivi 2014/59/EL artikliga 106. Laenamistingimuste suhtes kohaldatakse direktiivi 2014/59/EL artikli 106 lõikeid 4, 5 ja 6. 3. Kriisilahendusnõukogu võib otsustada anda laenu teistele kriisilahendusrahastutele mitteosalevates liikmesriikides, kui seda taotletakse direktiivi 2014/59/EL artikli 106 kohaselt. Laenuandmistingimuste suhtes kohaldatakse direktiivi 2014/59/EL artikli 106 lõikeid 4, 5 ja 6.

1. Kriisilahendusnõukogu võib sõlmida fondi jaoks laenulepinguid või lepinguid muul kujul antava toetuse kohta nende krediidiasutusteasutuste ja investeerimisühingute, finantseerimisasutuste või muude kolmandate isikutega, mis pakuvad paremaid finantstingimusi kõige sobivamal ajal, et optimeerida rahastamiskulusid ning säilitada oma mainet, kui artiklite 70 ja 71 kohaselt kogutud summad ei ole kohe kättesaadavad või ei kata kulusid, mis on tekkinud fondi kasutamisest kriisilahenduse meetmeteks 2. Lõikes 1 osutatud laenud või muul kujul antav toetus makstakse täies mahus tagasi vastavalt artiklitele 69, 70 ja 71 laenu tähtaja jooksul. 3. Lõikes 1 kirjeldatud laenude kasutamisega kaasnenud kulusid ei kata liidu eelarve ega osalevad liikmesriigid, vaid need kannab kriisilahendusnõukogu eelarve II osa.

Kriisilahendusnõukogu sõlmib lepingud fondi rahastamiseks, sh võimaluse korral avaliku rahastamise kokkulepped, mis võimaldaksid kohest juurdepääsu artikli 76 kohaselt kasutatavatele täiendavatele rahalistele vahenditele, kui artiklite 70 ja 71 kohaselt kogutud või kasutatavad summad ei ole fondi kohustuste täitmiseks piisavad.

1. Kriisilahendusnõukogu haldab fondi vastavalt käesolevale määrusele ning lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidele. 2. Kriisilahendusmenetluses olevalt krediidiasutuselt või investeerimisühingult või sildasutuselt saadud summad, intressid ja muu investeeringutelt saadud tulu ning mis tahes muu tulu kantakse fondi. 3. Kriisilahendusnõukogul peab olema konservatiivne ja turvaline investeerimispoliitika, mis on ette nähtud käesoleva artikli lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega, ning kriisilahendusnõukogu investeerib fondis olevad summad liikmesriikide või valitsusvaheliste organisatsioonide võlainstrumentidesse või väga likviidsesse hea krediidikvaliteediga varasse, võttes arvesse delegeeritud õigusakti, millele on osutatud määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 460 ja nimetatud määruse teisi asjakohaseid sätteid. Investeeringud peavad olema valdkonniti, geograafiliselt ja proportsionaalselt hajutatud. Sellistest investeeringutest saadav tulu kantakse fondi. 4. Komisjon on volitatud vastu võtma fondi haldamise üksikasjalikke eeskirju ning selle investeerimisstrateegia üldpõhimõtteid ja kriteeriumeid käsitlevaid delegeeritud õigusakte artiklis 93 sätestatud korras.

1. Kohaldades kriisilahendusskeemi raames artiklis 2 osutatud ettevõtjate suhtes kriisilahendusvahendeid, võib kriisilahendusnõukogu kasutada fondi üksnes kriisilahendusvahendite tulemusliku kohaldamise tagamiseks vajalikus ulatuses järgmistel eesmärkidel: a) et tagada kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu, tema tütarettevõtjate, sildasutuse või vara valitsemise ettevõtja vara või kohustused; b) et anda laenu kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema tütarettevõtjatele, sildasutusele või vara valitsemise ettevõtjale; c) et osta kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu varasid; d) et teha osamakseid sildasutusse ja vara valitsemise ettevõtjasse; e) et maksta hüvitist aktsionäridele või võlausaldajatele, kui pärast artikli 20 lõike 5 kohast hindamist on nad kandnud suuremat kahju kui nad oleksid kandnud pärast artikli 20 lõike 16 kohast hindamist tavalise maksejõuetusmenetluse alusel toimunud likvideerimise korral; f) et anda kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule rahalisi vahendeid teatavate võlausaldajate kohustuste allahindamise või konverteerimise asemel, kui kohaldatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ja tehakse otsus teatavad võlausaldajad kõnealuse vahendi rakendusalast välistada kooskõlas artikli 27 lõikega 5; g) et võtta punktides a–f osutatud meetmeid mis tahes kombinatsioonis. 2. Fondi võib kasutada, et võtta lõikes 1 osutatud meetmeid ettevõtte võõrandamise vahendi puhul ka omandaja suhtes. 3. Fondi ei kasutata otse artiklis 2 osutatud ettevõtja kahjumi katmiseks või sellise ettevõtja rekapitaliseerimiseks. Kui fondi kasutamine käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eesmärgil viib kaudselt selleni, et osa artiklis 2 osutatud ettevõtja kahjumist edastatakse fondile, kohaldatakse artiklis 27 osutatud fondi kasutamist reguleerivaid põhimõtteid. 4. Kriisilahendusnõukogu ei või hoida lõike 1 punkti f kohaselt antud kapitali kauem kui viis aastat.

Fondi kasutamine sõltub lepingust, millega osalevad liikmesriigid nõustuvad võtma endale kohustuse kanda fondi üle osamaksed, mida nad koguvad liikmesriigi tasandil vastavalt käesolevale määrusele ja direktiivile 2014/59/EL, ning see toimub vastavalt nimetatud lepingus sätestatud põhimõtetele. Kuni fond saavutab artiklis 69 osutatud sihttaseme, kuid mitte kauem kui kaheksa aastat pärast käesoleva artikli kohaldamise kuupäeva, kasutab kriisilahendusnõukogu fondi vastavalt põhimõtetele, mis põhinevad fondi jagamisel igale osalevale liikmesriigile vastavateks riiklikeks osadeks, samuti liikmesriigi tasandil kogutud eri osamaksete järkjärgulisel liitmisel, et eraldada need fondi liikmesriikidega seotud alafondidele, nagu on sätestatud lepingus.

Kui tegemist on konsolideerimisgrupi kriisilahendusega, millega on seotud nii ühes või mitmes osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused ja investeerimisühingud kui ka ühes või mitmes mitteosalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused ja investeerimisühingud, annab fond oma panuse konsolideerimisgrupi kriisilahendusse vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 107 lõigete 2–5 sätetele.

1. Osalevad liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusnõukogu võtab kriisilahenduse meetme ja kui selle meetmega tagatakse, et hoiustajatel on jätkuvalt juurdepääs oma hoiustele, vastutab krediidiasutuse või investeerimisühinguga seotud hoiuste tagamise skeem direktiivi 2014/59/EL artikli 109 lõigetes 1 ja 4 täpsustatud summade eest. Asjaomasel hoiuste tagamise skeemil on likvideerimismenetluse korral regressiõigus nende hoiustajate õiguste ja kohustuste suhtes, kellel on tagatud hoiused, nende maksele vastavas summas. 2. Selle summa kindlaksmääramine, mille ulatuses hoiuste tagamise skeem on vastutav vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, toimub vastavalt artiklis 20 viidatud tingimustele. 3. Enne, kui kriisilahendusnõukogu määrab käesoleva artikli lõike 2 kohaselt kindlaks summa, mille ulatuses hoiuste tagamise skeem on vastutav, konsulteerib ta asjaomase määratud ametiasutusega direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punkti 18 tähenduses, võttes täies ulatuses arvesse küsimuse kiireloomulisust. 4. Kui kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus olevad hüvitatavad hoiused kantakse üle teisele ettevõtjale kas ettevõtte võõrandamise vahendi või sildasutuse vahendi abil, ei ole hoiustajatel direktiivi 2014/49/EL kohaselt nõudeid hoiuste tagamise skeemi vastu seoses kriisilahendusmenetluses olevas krediidiasutuses või investeerimisühingus hoiustatud hoiuste mis tahes osaga, mis ei ole üle kantud, tingimusel et üle kantud vahendite summa on võrdne või suurem kui direktiivi 2014/49/EL artiklis 6 ettenähtud tagatise kogutase. 5. Olenemata lõigetest 1–4, kui hoiuste tagamise skeemi kasutada olevaid rahalisi vahendeid on kasutatud vastavalt nendele lõigetele ja kui need rahalised vahendid on seejärel vähenenud vähem kui kahe kolmandikuni hoiuste tagamise skeemi sihttasemest, kehtestatakse hoiuste tagamise skeemi korrapärase osamaksena selline summa, mille abil on võimalik sihttase saavutada kuue aasta jooksul Hoiuste tagamise skeemi kohustus ei ole suurem kui summa, mis moodustab 50 % direktiivi 2014/49/EL artikli 10 lõike 2 kohasest hoiuste tagamise skeemi sihttasemest. Hoiuste tagamise skeemi osalemine käesoleva määruse alusel ei tohi ühelgi juhul ületada kahju, mida ta oleks kandnud, kui likvideerimine oleks toimunud tavalises maksejõuetusmenetluses.

Kriisilahendusnõukogu ja selle töötajate suhtes kohaldatakse ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7).

1. Kriisilahendusnõukogu suhtes kohaldatakse nõukogu määrust nr 1 (23). 2. Kriisilahendusnõukogu teeb otsuse keelte kasutamise sisekorra kohta kriisilahendusnõukogus. 3. Kriisilahendusnõukogu võib otsustada, milliseid ametlikke keeli kasutatakse liidu institutsioonidele ja asutustele saadetavates dokumentides. 4. Kriisilahendusnõukogu võib leppida iga liikmesriigi kriisilahendusasutusega kokku, millises keeles või millistes keeltes koostatakse liikmesriigi kriisilahendusasutusele saadetavad ja neilt saadavad dokumendid. 5. Kriisilahendusnõukogu tööks vajalikke tõlketeenuseid osutab Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus.

1. Kriisilahendusnõukogu töötajate suhtes kohaldatakse personalieeskirju ja teenistustingimusi ning nende kohaldamiseks liidu institutsioonide poolt ühiselt vastu võetud eeskirju. Erandina esimesest lõigust on esimees, aseesimees ja artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud neli liiget võrdses seisus vastavalt Euroopa Liidu Kohtu asepresidendi, kohtuniku ja kohtusekretäriga seoses töötasude ja pensionieaga, nagu on kindlaks määratud nõukogu määruses nr 422/67/EMÜ, 5/67/Euratom (24). Nende suhtes ei kohaldata kõrgeimat võimalikku pensioniiga. Küsimustes, mida ei ole käesolevas määruses ega määruses nr 422/67/EMÜ, 5/67/Euratom käsitletud, kohaldatakse analoogia alusel personalieeskirju ning teenistustingimusi. 2. Kriisilahendusnõukogu võtab kokkuleppel komisjoniga vastu vajalikud rakendusmeetmed vastavalt personalieeskirjade artiklis 110 sätestatud korrale. 3. Kriisilahendusnõukogu kasutab oma töötajate suhtes neid õigusi, mis on antud ametisse nimetavale ametiisikule personalieeskirjadega ja töölepinguid sõlmivale ametisikule teenistustingimustega.

1. Kriisilahendusnõukogu võib kasutada lähetatud riiklikke eksperte või muid töötajaid, kelle tööandja ta ei ole. 2. Kriisilahendusnõukogu täiskogu võtab vastu asjaomase otsuse, milles sätestatakse eeskirjad töötajate vahetuseks liikmesriikide kriisilahendusasutusega ja nende vahel ning töötajate lähetamiseks liikmesriigi kriisilahendusasutusest ja nende vahel. 3. Kriisilahendusnõukogu võib luua asutusesiseseid kriisilahendusmeeskondi, mis koosnevad tema enda töötajatest ja liikmesriikide kriisilahendusasutuste töötajatest ning mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste vaatlejatest. 4. Kui kriisilahendusnõukogu asutab käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud sisemisi kriisilahendusmeeskondi, määrab ta oma töötajate hulgast neile meeskondadele koordinaatorid. Koordinaatorid võidakse vastavalt artikli 51 lõikele 3 kutsuda vaatlejatena osalema kriisilahendusnõukogu täitevistungitele, kus vastavalt artikli 53 lõigetele 3 ja 4 osalevad vastavate liikmesriikide nimetatud liikmed.

Kriisilahendusnõukogu võib moodustada sisekomisjone, kes teda käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmisel nõustavad ja suunavad.

1. Kriisilahendusnõukogu moodustab apellatsioonikomisjoni, et otsustada lõike 3 kohaselt esitatud kaebuste üle. 2. Apellatsioonikomisjon koosneb liikmesriikidest pärit viiest hea reputatsiooniga liikmest, kellel on tõendatud teadmised asjaomases valdkonnas ning erialane töökogemus, sealhulgas kriisilahenduse alane töökogemus panganduse või muude finantsteenuste valdkonnas, ning kes ei ole kriisilahendusnõukogu praegused töötajad ega muude käesoleva määrusega kriisilahendusnõukogule antud ülesannete täitmisesse kaasatud kriisilahendusasutuste ega muude liikmesriikide või liidu institutsioonide, organite või asutuste ametis olevad töötajad. Apellatsioonikomisjonil peavad olema piisavad vahendid ja kogemused, et anda õigusalast nõu kriisilahendusnõukogu õiguste kasutamise seaduslikkuse kohta. Kriisilahendusnõukogu nimetab apellatsioonikomisjoni liikmed ja kaks asendusliiget ametisse viieaastaseks ametiajaks, mida võib ühe korra pikendada, pärast avaliku osalemiskutse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Nad ei ole seotud mingite juhistega. 3. Iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas kriisilahendusasutused, võivad esitada kaebuse artikli 10 lõike 10, artikli 11, artikli 12 lõike 1, artiklite 38 kuni 41, artikli 65 lõike 3, artikli 71 ja artikli 90 lõike 3 kohase kriisilahendusnõukogu otsuse peale, mis on talle adresseeritud või mis teda otseselt ja isiklikult puudutab. Kaebus koos põhjendustega tuleb apellatsioonikomisjonile esitada kirjalikult kuue nädala jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest asjaomasele isikule või, kui seda ei ole tehtud, kahe kuu jooksul alates päevast, mil isik sai otsusest teada. 4. Apellatsioonikomisjon teeb kaebuse kohta otsuse ühe kuu jooksul pärast kaebuse esitamist. Apellatsioonikomisjon teeb otsuse oma liikmete häälteenamusega, mille puhul viiest liikmest vähemalt kolm on otsuse poolt. 5. Apellatsioonikomisjoni liikmed tegutsevad sõltumatult ja avalikes huvides. Selleks esitavad nad avaliku kohustuste deklaratsiooni ja avaliku huvide deklaratsiooni, näidates ära kõik otsesed või kaudsed huvid, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks, või selliste huvide puudumise. 6. Lõike 3 kohaselt esitatud kaebus ei peata otsuse täitmist. Apellatsioonikomisjon võib vaidlustatud otsuse täitmise siiski peatada, kui ta leiab, et olukord seda nõuab. 7. Kui kaebus on vastuvõetav, vaatab apellatsioonikomisjon kaebuse läbi, et kindlaks teha, kas kaebus on piisavalt põhjendatud. Ta kutsub apellatsioonimenetluse osalisi esitama kindlaksmääratud aja jooksul märkusi apellatsioonikomisjoni enda poolt saadetud teadete või apellatsioonimenetluse teiste osaliste avalduste kohta. Apellatsioonimenetluse osalistel on õigus anda suulisi selgitusi. 8. Apellatsioonikomisjon võib kriisilahendusnõukogu tehtud otsuse kinnitada või saata juhtumi kriisilahendusnõukogule uuesti läbivaatamiseks. Kriisilahendusnõukogu jaoks on apellatsioonikomisjoni otsus siduv ning ta võtab seoses asjaomase juhtumiga vastu muudetud otsuse. 9. Apellatsioonikomisjoni otsus peab olema põhjendatud ja sellest teavitatakse osapooli. 10. Apellatsioonikomisjon võtab vastu ja avalikustab oma töökorra.

1. Euroopa Liidu Kohtule võib esitada hagi vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 263, et vaidlustada apellatsioonikomisjoni otsus, või kriisilahendusnõukogu otsus, kui puudub apellatsioonikomisjonile edasikaebamise õigus. 2. Liikmesriigid ja liidu institutsioonid, samuti kõik füüsilised ja juriidilised isikud, võivad vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 263 esitada Euroopa Liidu Kohtule hagi kriisilahendusnõukogu otsuse vastu. 3. Kui kriisilahendusnõukogul on toimingu tegemise kohustus, kuid ta ei tee otsust, võib vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 265 esitada Euroopa Liidu Kohtule hagi tegevusetuse kohta. 4. Kriisilahendusnõukogu võtab vajalikud meetmed Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks.

1. Kriisilahendusnõukogu lepinguline vastutus on reguleeritud asjaomase lepingu suhtes kohaldatava õigusega. 2. Kriisilahendusnõukogu sõlmitud lepingus sisalduva vahekohtuklausli kohaste otsuste tegemine kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse. 3. Lepinguvälise vastutuse korral hüvitab kriisilahendusnõukogu vastavalt liikmesriikide riigiasutuste vastutust käsitlevate seaduste ühistele põhimõtetele kõik kahjud, mida kriisilahendusnõukogu või selle töötajad oma kohustuste, eelkõige kriisilahendusülesannete täitmisel, sealhulgas välisriikide kriisilahendusmenetluste toetamise käigus tehtu või tegemata jätmisega, on tekitanud. 4. Kriisilahendusnõukogu kompenseerib liikmesriigi kriisilahendusasutusele kahjuhüvitise, mida siseriiklik kohus on kohustanud teda tasuma või mille ta on kriisilahendusnõukogu nõusolekul lubanud tasuda vastavalt poolte kokkuleppele ning mis tuleneb käesoleva määruse kohaselt artikli 7 lõikes 2 osutatud ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide jaoks ning artikli 7 lõike 4 punktis b ja lõikes 5 osutatud ettevõtjate ning konsolideerimisgruppide, kui nende lõigete kohaldamise tingimused on täidetud, kriisilahenduse käigus liikmesriigi kriisilahendusasutuse poolt tehtust või tegemata jäetust, või vastavalt artikli 7 lõike 3 teisele lõigule. Seda kohustust ei kohaldata, kui teo või tegemata jätmise puhul on tegemist käesoleva määruse, liidu õiguse muu sätte, kriisilahendusnõukogu, nõukogu või komisjoni otsuse rikkumisega, mis on toime pandud tahtlikult või ilmse ja raskekujulise väärotsuse tagajärjel. 5. Kõigi lõikega 3 ja 4 seotud vaidluste lahendamine kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse. Lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. 6. Töötajate isiklik vastutus kriisilahendusnõukogu ees on reguleeritud teenistujate suhtes kohaldatavate personalieeskirjade või teenistustingimuste sätetega.

1. Kriisilahendusnõukogu liikmete, aseesimehe, artikli 43 lõike 1 punktis b viidatud kriisilahendusnõukogu liikmete, töötajate ning kriisilahendusülesandeid täitvate osalevate liikmesriikide lähetatud või vahetustöötajate suhtes kohaldatakse ka pärast nende ametikohustuste lõppemist ametisaladuse hoidmise nõudeid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 339 ja liidu õigusaktide asjaomastele sätetele. Eelkõige on neil keelatud avalikustada töö käigus seoses käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmisega või pädevalt asutuselt või kriisilahendusasutuselt saadud konfidentsiaalset teavet ühelegi isikule või asutusele, välja arvatud juhul, kui see toimub nende käesolevale määrusele vastavate ülesannete täitmise käigus või kui kõnealune teave esitatakse kokkuvõtlikult või on koostatud selliselt, et artiklis 2 osutatud ettevõtjaid ei ole võimalik kindlaks teha, või asutuselt või ettevõtjalt, kes selle teabe andis, on saadud eelnev selgesõnaline nõusolek. Ametisaladuse hoidmise nõuetega hõlmatud teavet ei tohi avaldada ühelegi avaliku ega erasektori ettevõtjale, välja arvatud juhul, kui see on vajalik kohtumenetluse otstarbel. Ametisaladuse hoidmise nõudeid kohaldatakse ka võimalike omandajate suhtes, kellega on võetud ühendust selleks, et valmistada ette ettevõtja kriisilahendust vastavalt artikli 13 lõikele 3. 2. Kriisilahendusnõukogu tagab, et selliste isikute suhtes, kes osutavad otseselt või kaudselt, pidevalt või ühekordselt tema ülesannete täitmisega seotud teenuseid, kaasa arvatud kohapealsete kontrollide tegemiseks kriisilahendusnõukogu poolt volitatud või liikmesriikide kriisilahendusasutuste nimetatud ametnike ja muude isikute suhtes, kohaldatakse ametisaladuse hoidmise nõudeid, mis on samaväärsed lõikes 1 osutatud nõuetega. 3. Lõikes 1 osutatud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse ka kriisilahendusnõukogu istungil osalevate vaatlejate suhtes ning mitteosalevatest liikmesriikidest pärit vaatlejate suhtes, kes osalevad sisemistes kriisilahendusmeeskondades vastavalt artikli 83 lõikele 3. 4. Kriisilahendusnõukogu võtab vajalikud meetmed, et tagada konfidentsiaalse teabe turvaline käsitlemine ja töötlemine. 5. Enne mis tahes teabe avalikustamist tagab kriisilahendusnõukogu, et see ei sisalda konfidentsiaalset teavet, eelkõige hinnates mõju, mida avalikustamine võib avaldada avalikele huvidele seoses finants-, rahandus- ja majanduspoliitikaga, füüsiliste ja juriidiliste isikute ärihuvidele ning kontrollimiste, uurimiste ja auditite eesmärgile. Teabe avalikustamise mõju kontrollimise menetlusega tagatakse, et eraldi hinnatakse sisu ja üksikasjade avalikustamise mõju artiklites 8 ja 9 osutatud kriisilahenduse kavade, artikli 10 kohaste hindamiste tulemuste ja artiklis 18 osutatud kriisilahendusskeemi puhul. 6. Käesolev artikkel ei takista kriisilahendusnõukogu, nõukogu, komisjoni, EKPd, liikmesriikide kriisilahendusasutusi ega liikmesriikide pädevaid asutusi, sealhulgas nende töötajaid ja eksperte, jagamast kriisilahenduse meetme kavandamise või rakendamise eesmärgil teavet omavahel ning pädevate ministeeriumide, keskpankade, hoiuste tagamise skeemide, investeeringute kaitseskeemide, tavalise maksejõuetusmenetluse eest vastutavate ametiasutuste, mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste ja pädevate asutuste, Euroopa Pangandusjärelevalve või artikli 33 kohaselt kolmandate riikide asutustega, kes täidavad kriisilahendusasutustega sarnaseid ülesandeid, või, järgides rangeid ametisaladuse nõudeid, võimaliku omandajaga.

Käesolev määrus ei piira liikmesriikide kohustusi seoses isikuandmete töötlemisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (25) ega kriisilahendusnõukogu või nõukogu ja komisjoni kohustusi seoses isikuandmete töötlemisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001, (26) kui ta täidab oma ülesandeid.

1. Kriisilahendusnõukogu valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1049/2001 (27). 2. Kriisilahendusnõukogu võtab kuue kuu jooksul alates oma esimese koosoleku kuupäevast vastu praktilised meetmed määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamiseks. 3. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 8 alusel tehtud kriisilahendusnõukogu otsused võib pärast käesoleva määruse artiklis 85 osutatud apellatsioonikomisjonile kaebuse esitamist vajaduse korral kaevata edasi Euroopa Ombudsmanile või Euroopa Liidu Kohtusse kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklites 228 ja 263 sätestatud tingimustega. 4. Isikutel, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahendusnõukogu otsuseid, on õigus tutvuda kriisilahendusnõukogu toimikuga, võttes arvesse teiste isikute õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikuga tutvumise õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ega kriisilahendusnõukogu asutusesiseseks kasutuseks ettenähtud ettevalmistavaid dokumente.

Kriisilahendusnõukogu kohaldab turvapõhimõtteid, mis sisalduvad komisjoni turvaeeskirjades, mis käsitlevad Euroopa Liidu salastatud teabe ja tundliku, kuid salastamata teabe kaitset ning mis on sätestatud komisjoni otsuse 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom (28) lisas. Turvapõhimõtete kohaldamine hõlmab muu hulgas sellise teabe vahetamist, töötlemist ja säilitamist käsitlevate sätete kohaldamist.

1. Kontrollikoda koostab eriaruande iga 12-kuulise perioodi kohta, mis algab iga aasta 1. aprillil. 2. Igas aruandes analüüsitakse, kas: a) on pööratud piisavalt tähelepanu fondi kasutamise säästlikkusele, tulemuslikkusele ja tõhususele, eriti vajadusele minimeerida fondi kasutamist; b) fondi abi oli tõhus ja range. 3. Iga lõike 1 kohane aruanne esitatakse kuue kuu jooksul alates selle perioodi lõpust, mida aruanne käsitleb. 4. Pärast kriisilahendusnõukogu vastavalt artiklile 63 koostatud lõpliku raamatupidamisaruande kaalumist esitab kontrollikoda oma auditileidude aruande hiljemalt 1. detsembriks pärast iga eelarveaastat. Eelkõige kajastab kontrollikoda oma aruandes tingimuslikke kohustusi (kas kriisilahendusnõukogule, nõukogule või komisjonile endale või teistele), mis tekivad kriisilahendusnõukogu, nõukogu või komisjoni poolt käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmisel. 5. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad nõuda, et kontrollikoda uuriks mis tahes muid asjakohaseid küsimusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu artikli 287 lõikes 4 sätestatud pädevusse. 6. Lõigetes 1 ja 4 osutatud aruanded saadetakse viivitamata kriisilahendusnõukogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile ning tehakse avalikult kättesaadavaks. 7. Kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil iga lõike 1 kohane aruanne tehakse avalikult kättesaadavaks, esitab komisjon üksikasjaliku kirjaliku vastuse, mis tehakse avalikult kättesaadavaks. Kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil iga lõike 4 kohane aruanne tehakse avalikult kättesaadavaks, esitavad kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon igaüks üksikasjaliku kirjaliku vastuse, mis tehakse avalikult kättesaadavaks. 8. Kontrollikojal on õigus saada kriisilahendusnõukogult, nõukogule ja komisjonilt mis tahes teavet, mis on oluline talle käesoleva artikliga antud ülesannete täitmiseks. Kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon peavad esitama mis tahes asjakohase nõutud teabe kontrollikoja poolt määratud ajavahemiku jooksul.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 19 lõikes 8, artikli 65 lõikes 5, artikli 69 lõikes 5, artikli 71 lõikes 3 ja artikli 75 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates artiklis 99 osutatud asjakohastest kuupäevadest. 3. Komisjon tagab käesoleva määruse ning direktiivi 2014/59/EL kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide sidususe. 4. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 19 lõikes 8, artikli 65 lõikes 5, artikli 69 lõikes 5, artikli 71 lõikes 3 ja artikli 75 lõikes 4 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 19 lõike 8, artikli 65 lõike 5, artikli 69 lõike 5, artikli 71 lõike 3 ja artikli 75 lõike 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle kohta vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra. 7. Komisjon ei võta vastu delegeeritud õigusakte, kui Euroopa Parlamendi teostatava kontrolli aeg on Euroopa Parlamendi töö vaheaja tõttu koos võimaliku pikendusega lühenenud vähem kui viie kuuni.

1. Komisjon avaldab 31. detsembriks 2018 ja seejärel iga kolme aasta järel aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta, pöörates erilist tähelepanu võimalikule mõjule, mis on määrusel siseturu sujuvale toimimisele. Aruandes tuleb hinnata järgmist: a) ühtse kriisilahenduskorra toimimine, selle kulutõhusus ning mõju liidu kui terviku huvidele ning finantsteenuste siseturu sidususele ja terviklikkusele, sealhulgas selle võimalik mõju riikide pangandussüsteemide struktuuridele liidus võrreldes teiste pangandussüsteemidega, ning koostöö ja teabevahetuse tulemuslikkus ühtse kriisilahenduskorra sees, ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse järelevalvemehhanismi vahel ning ühtse kriisilahenduskorra ja liikmesriikide kriisilahendusasutuste ja mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste vahel, hinnates eelkõige järgmist: i) kas on vajalik, et käesoleva määrusega kriisilahendusnõukogule, nõukogule ja komisjonile antud ülesandeid täidab eranditult sõltumatu liidu institutsioon, ning kui jah, siis kas on vaja muudatusi asjaomastes sätetes, sh esmase õiguse tasandil; ii) kas koostöö ühtse kriisilahenduskorra, ühtse järelevalvemehhanismi, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ning Euroopa Kindlustusjärelevalve ning muude Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi kuuluvate asutuste vahel on asjakohane; iii) kas artikli 75 kohane investeerimisportfell koosneb kvaliteetsest ja mitmekesisest varast; iv) kas riigivõla ja panga riski vaheline seos on katkestatud; v) kas juhtimiskord on asjakohane — sealhulgas ülesannete jaotus kriisilahendusnõukogu sees, hääletuskord kriisilahendusnõukogu täitevistungitel ja täiskogul ning selle suhted komisjoni ja nõukoguga; vi) kas fondi sihttaseme määramise lähtepunkt on asjakohane ning eelkõige, kas tagatud hoiused või kõik kohustused on asjakohasem alus ning kas tuleks kehtestada fondi absoluutne miinimumsumma, et vältida fondi liikuvate rahaliste vahendite volatiilsust ning tagada fondi rahastamise stabiilsus ja piisavus aja jooksul; vii) kas on vaja muuta fondi jaoks kehtestatud sihttaset ning osamaksete taset, et tagada liidus võrdsed tingimused; b) sõltumatuse ja aruandekohustusega seotud meetmete tõhusus; c) suhted kriisilahendusnõukogu ja Euroopa Pangandusjärelevalve vahel; d) suhted kriisilahendusnõukogu ja mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste vahel ning ühtse kriisilahenduskorra mõju nendele liikmesriikidele ning kriisilahendusnõukogu ja direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 90 määratletud kolmandate riikide asutuste vahelised suhted; e) kas on vaja astuda samme, et ühtlustada maksejõuetute krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksejõuetusmenetlusi. 2. Aruanne esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Komisjon teeb vajaduse korral asjakohased kaasnevad ettepanekud. 3. Komisjonil palutakse direktiivi 2014/59/EL läbivaatamise ajal vaadata läbi ka käesolev määrus, kui see on asjakohane.

Määrust (EL) nr 1093/2010 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 4 punkt 2 asendatakse järgmisega: „2. „pädevad asutused”: i) pädevad asutused, mis on määratletud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 40, sealhulgas Euroopa Keskpank talle määrusega (EL) nr 1024/2013 antud ülesannetega seotud küsimustes, ning direktiivis 2007/64/EÜ ja millele on osutatud direktiivis 2009/110/EÜ; ii) direktiivide 2002/65/EÜ ja 2005/60/EÜ puhul asutused, kes on pädevad tagama, et krediidi- ja finantseerimisasutused järgivad kõnealustes direktiivides sätestatud nõudeid; iii) hoiuste tagamise skeemide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/49/EL (*1) kohased hoiuste tagamise skeeme haldavad asutused, või juhul kui hoiuste tagamise skeemi toimimist haldab eraettevõte, kõnealuse direktiivi kohaselt selliste skeemide üle järelevalvet teostav ametiasutus, ning iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (*2) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 (*3) puhul direktiivi 2014/59/EL artiklis 3 määratletud kriisilahendusasutused, määrusega (EL) nr 806/2014 loodud ühtne kriisilahendusnõukogu ning nõukogu ja komisjon, kui nad võtavad meetmeid määruse (EL) nr 806/2014 artikli 18 kohaselt, välja arvatud juhul, kui nad kasutavad kaalutlusõigust või teevad poliitilisi valikuid. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149)." (*2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190)." (*3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).” " 2) Artiklisse 25 lisatakse järgmine lõige: „1a. Piiriüleste konsolideerimisgruppide kriisilahenduse korral võib Euroopa Pangandusjärelevalve korraldada ja teostada vastastikuseid eksperdihindamisi määruses (EL) nr 806/2014 osutatud kriisilahendusnõukogu ja ühtses kriisilahenduskorras mitteosalevate liikmesriikide kriisilahendusasutuste vahelise teabevahetuse ja ühismeetmete suhtes, et tulemused oleksid mõjusamad ja järjekindlamad. Selleks töötab Euroopa Pangandusjärelevalve välja objektiivset hindamist ja võrdlemist võimaldavad meetodid.” 3) Artikli 40 lõikele 6 lisatakse järgmine lõik: „Direktiivi 2014/59/EL kohaldamisalas tegutsemisel on ühtse kriisilahendusnõukogu esimees järelevalvenõukogus vaatleja.”

Alates käesoleva määruse artikli 99 lõigetes 2 ja 6 osutatud kohaldamiskuupäevast loetakse fond osalevate liikmesriikide kriisilahenduse rahastuks vastavalt direktiivi 2014/59/EL artiklitele 99–109.

1. Vajalikud korraldused, mis käsitlevad kriisilahendusnõukogule asukohaliikmesriigis antavaid ruume ja selle liikmesriigi pakutavaid vahendeid ning kõnealuses liikmesriigis kriisilahendusnõukogu esimehe, täiskogu liikmete, töötajate ja nende perekonnaliikmete suhtes kohaldatavaid erieeskirju, sätestatakse kriisilahendusnõukogu ja kõnealuse liikmesriigi vahelises peakorterilepingus, mis sõlmitakse pärast kriisilahendusnõukogu täiskogu heakskiidu saamist ja mitte hiljem kui 20. augustil 2016. 2. Kriisilahendusnõukogu asukohaliikmesriik tagab võimalikult head tingimused kriisilahendusnõukogu nõuetekohaseks toimimiseks, sealhulgas mitmekeelse ja Euroopale orienteeritud koolihariduse ning asjakohase transpordiühenduse.

1. Kriisilahendusnõukogu peab saavutama täieliku tegevusvõime 1. jaanuariks 2015. 2. Komisjon vastutab kriisilahendusnõukogu asutamise ja esialgse toimimise eest, kuni kriisilahendusnõukogu on saavutanud eelarve täitmiseks operatiivse suutlikkuse. Selleks: a) võib komisjon nimetada komisjoni ametniku, kes täidab ajutise esimehena esimehe kohustusi, kuni selle ülesande võtab üle esimees pärast seda, kui nõukogu on ta artiklis 56 sätestatud tingimuste kohaselt ametisse nimetanud; b) erandina artikli 50 lõike 1 punktist l ja kuni artikli 50 lõikes 3 osutatud otsuse vastuvõtmiseni on ajutisel esimehel ametisse nimetamise volitused; c) komisjon võib pakkuda kriisilahendusnõukogule abi eelkõige seeläbi, et lähetab komisjoni ametnikke viima ellu kriisilahendusnõukogu tegevusi ajutise esimehe või esimehe vastutusel. 3. Ajutine esimees võib anda loa teostada kõiki makseid, mis kaetakse eraldistega kriisilahendusnõukogu eelarvest, ning sõlmida lepinguid, kaasa arvatud töötajatega.

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2016, v.a lõigetes 3–5 sätestatud erandid. 3. Erandina käesoleva artikli lõikest 2 kohaldatakse sätteid, mis käsitlevad kriisilahendusnõukogu õigust koguda teavet ja teha koostööd liikmesriikide kriisilahendusasutustega kriisilahenduse kavade koostamiseks artiklite 8 ja 9 alusel, ning kõiki muid asjaomaseid sätteid alates 1. jaanuarist 2015. 4. Erandina käesoleva artikli lõikest 2 kohaldatakse artikleid 1–4, artikleid 6, 30, 42–48, 49, artikli 50 lõike 1 punkte a, b ja g–p ning artikli 50 lõiget 3, artiklit 51, artikli 52 lõikeid 1 ja 4, artikli 53 lõikeid 1 ja 2, artikleid 56–59, artikleid 61–66, artikleid 80–84, artikleid 87–95, artikleid 97 ja 98 alates 19. augustist 2014. 5. Erandina käesoleva artikli lõikest 2 kohaldatakse artikli 69 lõiget 5, artikli 70 lõikeid 6 ja 7 ning artikli 71 lõiget 3, mis annavad nõukogule õiguse võtta vastu rakendusakte ja komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, 1. novembrist 2014. 6. Alates 1. jaanuarist 2015 esitab kriisilahendusnõukogu igal kuul Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile oma täiskogus vastu võetud aruande selle kohta, kas tingimused osamaksete ülekandmiseks fondi on täidetud. Kui aruanded näitavad, et tingimused osamaksete ülekandmiseks fondi ei ole täidetud, lükatakse alates 1. detsembrist 2015 lõikes 2 osutatud sätete kohaldamist iga kord ühe kuu võrra edasi. Iga kord kõnealuse kuu lõpus esitab kriisilahendusnõukogu uue aruande.