Määrus 1144/2014

Käesolevas määruses sätestatakse tingimused, mille alusel võib täielikult või osaliselt rahastada liidu eelarvest siseturul või kolmandates riikides võetavaid teavitus- ja müügiedendusmeetmeid seoses põllumajandustoodete ja teatavate põllumajandustoodetel põhinevate toiduainetega (edaspidi „teavitus- ja müügiedendusmeetmed”).

1. Teavitus- ja müügiedendusmeetmete üldeesmärk on suurendada liidu põllumajandussektori konkurentsivõimet. 2. Teavitus- ja müügiedendusmeetmete erieesmärgid on: a) tõsta teadlikkust liidu põllumajandustoodete väärtusest ja tootmisviisidele kohaldatavatest kõrgetest standarditest liidus; b) suurendada liidu põllumajandustoodete ja teatud toiduainete konkurentsivõimet ja nende tarbimist ning tõsta nende nähtavust nii liidus kui ka väljaspool seda; c) suurendada liidu kvaliteedikavade tuntust ja nende tunnustamist; d) suurendada liidu põllumajandustoodete ja teatud toiduainete turuosa, pöörates erilist tähelepanu suurima kasvupotentsiaaliga turgudele kolmandates riikides; e) taastada normaalsed turutingimused tõsiste turuhäirete, tarbijate usalduse kaotamise või muude konkreetsete probleemide korral.

Teavitus- ja müügiedendusmeetmete eesmärk on: a) rõhutada liidu põllumajanduslike tootmisviiside eripära, eelkõige toidu ohutust, jälgitavust, autentsust, märgistamist, toitumise ja tervise aspekte, loomade heaolu, keskkonnasäästlikkust ja jätkusuutlikkust, samuti põllumajandustoodete ja toiduainete omadusi, eelkõige neid, mis iseloomustavad nende kvaliteeti, maitset, mitmekesisust või traditsioone; b) tõsta teadlikkust Euroopa kaitstud päritolunimetusest, kaitstud geograafilisest tähisest ja garanteeritud traditsioonilistest toodetest. Kõnealuste meetmete sisuks on eelkõige töö avalikkusega ja teavituskampaaniad, samuti võib selleks olla osalemine riikliku, Euroopa ja rahvusvahelise tähtsusega üritustel, messidel ja näitustel.

1. Teavitus- ja müügiedendusmeetmed ei tohi põhineda kaubamärkidel. Toodete kaubamärgid võivad siiski olla nähtavad toodete tutvustamisel või degusteerimisel, tingimusel et järgitakse mittediskrimineerimise põhimõtet ning ei muudeta meetmete kaubamärgineutraalsust. Kohaldatakse mittediskrimineerimise põhimõtet, tagades võrdse kohtlemise ja juurdepääsu programme esitavate organisatsioonide kõikidele kaubamärkidele, samuti võrdse kohtlemise liikmesriikide vahel. Kõik kaubamärgid on võrdselt nähtavad ja nende graafiline kujutis on väiksemas formaadis kui liidu peamine sõnum kampaanias. Esitletakse mitu kaubamärki, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud eriolukorraga asjaomases liikmesriigis. 2. Teavitus- ja müügiedendusmeetmed ei tohi põhineda toote päritolul. Sellised meetmed ei tohi julgustada toodete tarbimist üksnes nende päritolu tõttu. Toodete päritolu võib siiski nähtav olla teabe- ja müügiedendusmaterjalidel, tingimusel et peetakse kinni järgmistest eeskirjadest: a) siseturul nimetatakse toote päritolu alati sekundaarsena liidu peamise kampaaniasõnumi kõrval; b) kolmandates riikides võib päritolu nimetada samaväärsena liidu peamise kampaaniasõnumiga; c) artikli 5 lõike 4 punktis a osutatud kvaliteedikavade kohaselt tunnustatud toodete puhul võib nimetuses registreeritud päritolu mainida ilma piiranguteta. 3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, et sätestada üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlevad: a) kaubamärkide nähtavust toodete tutvustamise või degusteerimise ajal ning teabe- ja müügiedendusmaterjalidel, nagu on osutatud lõikes 1, samuti ühetaolisi tingimusi üksiku kaubamärgi esitlemiseks, ning b) toodete päritolu nähtavust teavitus- ja müügiedendusmaterjalidel, nagu on osutatud lõikes 2. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Teavitus- ja müügiedendusmeetmetega võib hõlmata järgmisi tooteid: a) tooted, mis on loetletud ELi toimimise lepingu I lisas, välja arvatud tubakas; b) käesoleva määruse I lisas loetletud tooted; c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 110/2008 (10) kohaselt kaitstud geograafilise tähisega piiritusjoogid. 2. Võtmaks arvesse turu arengut, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et lisada käesoleva määruse I lisas esitatud loetelusse täiendavaid toiduaineid. 3. Olenemata lõikest 1 a) võivad teavitus- ja müügiedendusmeetmed hõlmata ainult päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veine ja neid veine, millele on märgitud andmed viinamarjasordi kohta; artikli 6 lõikes 3 osutatud lihtprogrammide puhul peab asjaomane programm hõlmama ka muid tooteid, millele on osutatud lõike 1 punktides a ja b; b) piirduvad lõike 1 punktis c osutatud piiritusjookide, käesoleva lõike punktis a osutatud veini puhul ning õlle puhul siseturule suunatud meetmed tarbijate teavitamisega lõikes 4 sätestatud kavadest ja nende jookide vastutustundlikust tarbimisest; c) võivad teavitus- ja müügiedendusmeetmed hõlmata määruse (EL) nr 1379/2013 I lisas loetletud kalandus- ja vesiviljelustooteid üksnes juhul, kui asjaomane programm hõlmab ka muid lõikes 1 osutatud tooteid. 4. Teavitus- ja müügiedendusmeetmed võivad hõlmata järgnevaid kavu: a) kvaliteedikavad, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1151/2012, määruses (EÜ) nr 110/2008 ning määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 93; b) mahepõllumajanduslik tootmine, mis on määratletud nõukogu määruses (EÜ) nr 834/2007 (11); c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 228/2013 (12) artiklis 21 osutatud liidu äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulike kvaliteetsete põllumajandustoodete logo; d) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (13) artikli 16 lõike 1 punktides b ja c osutatud kvaliteedikavad.

1. Teavitus- ja müügiedendusmeetmeid võetakse järgmises vormis: a) teavitus- ja müügiedendusprogrammid (edaspidi „programmid”) ning b) artiklis 9 osutatud komisjoni algatusel võetavad meetmed. 2. Programmid koosnevad ühtsest meetmete kogumist ja need viiakse ellu vähemalt üheaastase, kuid mitte pikema kui kolmeaastase ajavahemiku jooksul. 3. Lihtprogramme, mille üksikasjad on täpsustatud käesoleva peatüki 2. jaotises, võivad esitada üks või mitu artikli 7 lõike 1 punktis a, c või d osutatud programmi esitavat organisatsiooni samast liikmesriigist. 4. Mitut riiki hõlmavaid programme, mille üksikasjad on täpsustatud käesoleva peatüki 3. jaotises, võivad esitada: a) vähemalt kaks artikli 7 lõike 1 punktis a, c või d osutatud programmi esitavat organisatsiooni vähemalt kahest liikmesriigist, või b) üks või mitu artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud liidu organisatsiooni.

1. Programmi võivad esitada: a) kutseorganisatsioonid või kutsealadevahelised organisatsioonid, mis asuvad liikmesriigis ja esindavad selle liikmesriigi asjaomast sektorit või asjaomaseid sektoreid, ning eeskätt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 157 osutatud tootmisharudevahelised organisatsioonid ja määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 3 punktis 2 määratletud rühmad, kui nad esindavad viimati nimetatud määruse alusel kaitstud nime ja on kõnealuse programmiga hõlmatud; b) liidu kutseorganisatsioonid või kutsealadevahelised organisatsioonid, mis esindavad asjaomast sektorit või asjaomaseid sektoreid liidu tasandil; c) määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 152 ja 156 osutatud tootjaorganisatsioonid või tootjaorganisatsioonide liidud, mis on liikmesriikide poolt tunnustatud; d) põllumajanduse ja toidutööstuse sektori asutused, mille eesmärk on ja mis tegelevad põllumajandustoodete kohta teabe andmise ja nende müügiedendusega ning millele asjaomane liikmesriik on usaldanud selgelt määratletud avaliku teenuse osutamise ülesande selles valdkonnas; kõnealused asutused peavad olema asjaomases liikmesriigis seaduslikult asunud vähemalt kaks aastat enne artikli 8 lõikes 2 osutatud toetustaotluste esitamise kutse kuupäeva. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada konkreetsed tingimused, mille alusel võivad lõikes 1 osutatud programme esitavad organisatsioonid, rühmad või asutused programmi esitada, eelkõige tagamaks, et kõnealused organisatsioonid, rühmad ja asutused on esindavad ja et programm on olulise ulatusega.

1. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, et sätestada igaks aastaks iga-aastane tööprogramm, milles täpsustatakse taotletavad tegevuseesmärgid, tegevuse prioriteedid, oodatavad tulemused, elluviimise meetod ja rahastamiskava kogusumma. Iga-aastane tööprogramm, ja eelkõige selle tegevusprioriteedid, peavad olema kooskõlas artiklis 2 sätestatud üld- ja erieesmärkidega. Eelkõige nähakse programmis ette konkreetne ajutine kord reageerimiseks tõsise turuhäire, tarbijate usalduse kaotuse või muude konkreetsete probleemide korral, millele on osutatud artikli 2 lõike 2 punktis e. See sisaldab ka peamisi hindamiskriteeriume, rahastatavate meetmete kirjeldust, igale meetmele eraldatavaid summasid, elluviimise näidisajakava ning toetuste puhul liidu rahalise osaluse ülemmäära. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Lõikes 1 osutatud tööprogrammi elluviimiseks avaldab komisjon nii lihtprogrammide kui ka mitut riiki hõlmavate programmide puhul kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (14) I osa VI jaotisega toetustaotluste esitamise kutse.

1. Komisjon võib viia ellu artiklis 3 kirjeldatud teavitus- ja müügiedendusmeetmeid, sealhulgas kampaaniaid artikli 2 lõike 2 punktis e osutatud tõsiste turuhäirete, tarbijate usalduse kaotuse või muude konkreetsete probleemide korral. Kõnealuste meetmete sisuks võivad olla eelkõige kõrgetasemelised visiidid, osalemine oma väljapanekuga rahvusvahelistel messidel ja näitustel või üritused liidu toodete maine edendamiseks. 2. Komisjon arendab tehnilise toe teenuseid, eelkõige eesmärgiga: a) pakkuda teavet erinevate turgude kohta, sealhulgas ettevalmistavate ärikohtumiste kaudu; b) toetada teavitus- ja müügiedenduspoliitikaga seotud dünaamilist kutsealast võrgustikku, sealhulgas nõustades sektorit imitatsioonide ja võltsitud toodete ohu teemal kolmandates riikides, ning c) parandada programmide väljatöötamise ja elluviimisega seotud liidu eeskirjade tundmist.

Teavitus- ja müügiedendusmeetmetele, mida rahastatakse käesoleva määruse alusel, ei anta liidu eelarvest muud rahalist toetust.

1. Komisjon hindab artikli 8 lõikes 2 osutatud toetustaotluste esitamise kutse peale laekunud lihtprogramme ja teeb nende seast valiku. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada lihtprogrammide rahastamiskõlblikkuse eritingimused. 2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kinnitatakse valitud lihtprogrammid, neisse võimalike muudatuste tegemine ja vastavad eelarved. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon annab artiklis 23 osutatud komiteele ning selle kaudu liikmesriikidele aegsasti teavet kõikide esitatud või väljavalitud programmide kohta. Ilma et see mõjutaks määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 kohaldamist, annab komisjon eelkõige: a) teavet esitatud programmide hulga kohta, liikmesriikide kohta, kus programme esitavad organisatsioonid asuvad, asjaomaste sektorite ja sihtturu või -turgude kohta; b) teavet esitatud programmide hindamise tulemuste kohta ja nende kokkuvõtliku kirjelduse.

1. Programmi esitav organisatsioon valib nõuetekohastelt korraldatud konkursi teel välja rakendusasutused, mis viivad valitud lihtprogrammid ellu, eelkõige eesmärgiga tagada meetmete tõhus võtmine. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada esimeses lõigus osutatud rakendusasutuste valikuks konkursitingimused. 2. Erandina lõikest 1 võib programmi esitav organisatsioon teatud osad programmist ise ellu viia, kui on täidetud tingimused, mis puudutavad tema kogemusi niisuguste meetmete elluviimisel, selliste meetmete maksumust võrreldes tavapäraste turuhindadega ja programmi esitava organisatsiooni poolt elluviidava programmiosa maksumust võrreldes kogukuludega. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, et sätestada üksikasjalikud eeskirjad, mille alusel programmi esitav organisatsioon võib saada loa programmi teatud osa ise ellu viia. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Asjaomased liikmesriigid vastutavad artikli 11 kohaselt valitud lihtprogrammide nõuetekohase elluviimise ning nendega seonduvate maksete eest. Liikmesriigid tagavad, et kõnealuste programmide raames toodetud teabe- ja müügiedendusmaterjal on kooskõlas liidu õigusega. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, et sätestada lihtprogrammide elluviimise, seire ja kontrolli kord ning eeskirjad käesoleva määruse alusel valitud lihtprogrammide rakenduslepingute sõlmimiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Liikmesriigid tagavad lihtprogrammide elluviimise, seire ja kontrolli kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1306/2013 (15) ning kooskõlas lõike 1 kohaselt vastu võetavate rakendusaktidega.

1. Liidu rahaline osalus siseturu lihtprogrammides on 70 % rahastamiskõlblikest kuludest. Liidu rahaline osalus kolmandate riikide lihtprogrammides on 80 % rahastamiskõlblikest kuludest. Ülejäänud kulud jäävad eranditult programme esitavate organisatsioonide kanda. 2. Lõikes 1 osutatud protsenti tõstetakse 85 protsendile, kui tegemist on artikli 2 lõike 2 punktis e osutatud tõsise turuhäire, tarbijate usalduse kaotuse või muude konkreetsete probleemidega. 3. Erandina lõigetest 1 ja 2 on lõikes 1 osutatud protsent vastavalt 75 % ja 85 % ning lõikes 2 osutatud protsent 90 %, kui programmi esitav organisatsioon asub liikmesriigis, mis saab 1. jaanuaril 2014 või pärast seda ELi toimimise lepingu artiklite 136 ja 143 alusel finantsabi. Esimest lõiku kohaldatakse ainult neile programmidele, mille kohta komisjon on otsuse langetanud enne kuupäeva, millest alates asjaomane liikmesriik enam finantsabi ei saa. 4. Kooskõlas artiklis 25 osutatud ühise raamistikuga saavad teavitus- ja müügiedendusmeetmete tulemuste hindamisele suunatud uuringud liidu rahalist toetust samasugustel tingimustel kui asjaomane lihtprogramm. 5. Liit katab täielikult programmide valikuga seotud ekspertide tasud vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 4 lõike 2 punktile a. 6. Lihtprogrammide nõuetekohase elluviimise tagamiseks esitavad programme esitavad organisatsioonid tagatised. 7. Liit rahastab lihtprogrammide raames võetavaid teavitus- ja müügiedendusmeetmeid kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 4 lõike 1 punktiga c. 8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte eritingimuste kohta, mille alusel teavitus- ja müügiedendusmeetmete kulud ja vajadusel haldus- ja personalikulud on kõlblikud liidu rahastamise saamiseks.

1. Rahastamine võib toimuda ühel või mitmel määruses (EL, Euratom) nr 966/2012 sätestatud viisil, sealhulgas: a) mitut riiki hõlmavate programmide toetustena; b) komisjoni algatusel võetavate meetmete puhul sõlmitavate lepingutena. 2. Liit rahastab mitut riiki hõlmavaid programme või komisjoni algatusel võetavaid teavitus- ja müügiedendusmeetmeid kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 4 lõike 2 punktiga a.

Mitut riiki hõlmavate programmide ettepanekuid hinnatakse ja valitakse välja artikli 8 lõikes 2 osutatud toetustaotluste esitamise kutses märgitud kriteeriumide alusel.

Komisjon annab artiklis 23 osutatud komiteele ning selle kaudu liikmesriikidele aegsasti teavet kõikide esitatud või väljavalitud programmide kohta.

1. Liidu rahaline osalus mitut riiki hõlmavates programmides on 80 % rahastamiskõlblikest kuludest. Ülejäänud kulud jäävad eranditult programme esitavate organisatsioonide kanda. 2. Lõikes 1 osutatud protsenti tõstetakse 85 %-le, kui tegemist on artikli 2 lõike 2 punktis e osutatud tõsise turuhäire, tarbijate usalduse kaotuse või muude konkreetsete probleemidega. 3. Erandina lõigetest 1 ja 2 on lõikes 1 osutatud protsent vastavalt 85 % ja 90 %, kui programmi esitav organisatsioon asub liikmesriigis, mis saab 1. jaanuaril 2014 või pärast seda ELi toimimise lepingu artiklite 136 ja 143 alusel finantsabi. Esimest lõiku kohaldatakse ainult neile programmidele, mille kohta komisjon on otsuse langetanud enne kuupäeva, millest alates asjaomane liikmesriik enam finantsabi ei saa.

Komisjoni poolt oma nimel või koos liikmesriikidega korraldatava hankemenetluse suhtes kohaldatakse hanke-eeskirju, mis on sätestatud määruses (EL, Euratom) nr 966/2012 ja komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1268/2012 (16).

1. Komisjon astub vajalikke samme, tagamaks et käesoleva jaotise alusel rahastatavate meetmete võtmisel kaitstakse liidu finantshuve kelmuste/pettuste, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu ennetustegevusega, tõhusa kontrolliga ja rikkumiste avastamise korral alusetult väljamakstud summade sissenõudmisega ning asjakohasel juhul tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldus- ja rahaliste karistustega. 2. Komisjonil või tema esindajatel ja kontrollikojal on õigus auditeerida dokumentide põhjal ja kohapeal kõiki toetusesaajaid, töövõtjaid ja alltöövõtjaid, keda on rahastatud liidu vahenditest. 3. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) võib teha uurimisi, sealhulgas kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 (17) ning nõukogu määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (18) sätetele ja korrale, et teha kindlaks, kas seoses toetuslepingu, toetuse andmise otsuse või liidupoolset rahastamist käsitleva lepinguga on esinenud kelmust/pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust. 4. Ilma et see piiraks lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist, antakse kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud koostöölepingutega, toetuslepingutega ja toetuse määramise otsustega, mis tulenevad käesoleva määruse alusel programmide elluviimisest, komisjonile, kontrollikojale ja OLAFile sõnaselgelt õigus selliseks auditeerimiseks ja uurimiseks kooskõlas nende vastavate pädevustega.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 5 lõikes 2, artikli 7 lõikes 2, artikli 11 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1, artikli 15 lõikes 8 ja artikli 29 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 24. novembrist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 5 lõikes 2, artikli 7 lõikes 2, artikli 11 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1, artikli 15 lõikes 8 ja artikli 29 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Käesoleva määruse alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab põllumajandusturgude ühise korralduse komitee, mis on loodud määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 229. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Komisjon võib käesoleva määruse rakendamise raames konsulteerida kvaliteedi ja müügiedenduse üle dialoogi pidava kodanikuühiskonna rühmaga, mis on loodud kooskõlas komisjoni otsusega 2013/767/EL (19).

Kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 110 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika ühise seire- ja hindamisraamistikuga võtab komisjon vastu rakendusaktid, et sätestada käesoleva määruse alusel rahastatavate teavitus- ja müügiedendusprogrammide mõju hindamise ühine raamistik ning näitajate süsteem. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Kõik huvitatud isikud esitavad komisjonile kõik andmed ja teabe, mida on vaja meetmete mõju hindamiseks.

1. Hiljemalt 31. detsembriks 2018 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule vahearuande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Kõnealuses vahearuandes käsitletakse muu hulgas käesoleva määruse rakendamise ulatust eri liikmesriikides, ning esitatakse asjakohased ettepanekud. 2. Hiljemalt 31. detsembriks 2020 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise aruande ning asjakohased ettepanekud.

Selliste programmide puhul, mis on kõlblikud saama liidu rahastamist ning mille komisjon on välja valinud kooskõlas käesoleva määrusega, ei kohaldata erandina määruse (EL) 1308/2013 artikli 211 lõikest 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1184/2006 (20) artiklist 3 ning vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 42 esimesele lõigule ELi toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109 maksete suhtes, mida liikmesriigid teevad kooskõlas käesoleva määrusega ja vastavalt selle sätetele, ega liikmesriikide lõivudest, kohustuslikest sissemaksetest või muudest rahastamisvahenditest kaetud rahaliste toetuste suhtes.

Määrus (EÜ) nr 3/2008 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt käesoleva määruse II lisas esitatud vastavustabelile.

1. Määrust (EÜ) nr 3/2008 kohaldatakse jätkuvalt nendele teavitus- ja müügiedendusmeetmetele, mille rahastamise kohta on komisjon teinud otsuse enne 1. detsembrit 2015. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et tagada üleminek määruselt (EÜ) nr 3/2008 käesolevale määrusele.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. detsembrist 2015.