Direktiiv 2015/637

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse koordineerimis- ja koostöömeetmed, mida on vaja, et liidu kodanikel oleks lihtsam kasutada ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punktis c sätestatud õigust saada kolmanda riigi territooriumil, kus ei ole esindatud see liikmesriik, mille kodanikud nad on, kaitset iga teise liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt samadel tingimustel kui selle teise liikmesriigi kodanikud, võttes samuti arvesse liidu delegatsioonide osa selle õiguse rakendamisele kaasa aitamisel. 2. Käesolev direktiiv ei reguleeri liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelisi konsulaarsuhteid.

1. Liikmesriikide saatkonnad või konsulaadid annavad esindamata kodanikele konsulaarkaitset samadel tingimustel kui oma kodanikele. 2. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat direktiivi aukonsulite pakutava konsulaarkaitse suhtes kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 23. Liikmesriigid tagavad, et esindamata kodanikke teavitatakse nõuetekohaselt sellistest otsustest ning sellest, millises ulatuses on aukonsulid pädevad andma konkreetsetel juhtudel kaitset.

Esindamata kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik võib paluda, et liikmesriik, kellelt esindamata kodanik taotleb või saab konsulaarabi, suunaks esindamata kodaniku taotluse või juhtumi ümber tema enda kodakondsusjärgsesse liikmesriiki, et nimetatud kodakondsusjärgne liikmesriik annaks konsulaarabi vastavalt oma siseriiklikule õigusele või tavale. Taotluse saanud liikmesriik loovutab juhtumi niipea, kui kodakondsusjärgne liikmesriik kinnitab, et pakub esindamata kodanikule konsulaarkaitset.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „esindamata kodanik” iga kodanikku, kellel on sellise liikmesriigi kodakondsus, mis ei ole kolmandas riigis esindatud vastavalt artiklis 6 sätestatud määratlusele.

Esindamata kodanikega kolmandas riigis kaasas olevatele pereliikmetele, kes ei ole liidu kodanikud, antakse konsulaarkaitset samas ulatuses ja samadel tingimustel, kui seda antaks abistava liikmesriigi kodanike pereliikmetele, kes ei ole liidu kodanikud, vastavalt abistava liikmesriigi siseriiklikule õigusele või tavale.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei ole liikmesriik kolmandas riigis esindatud, kui tal ei ole selles riigis alalist saatkonda ega konsulaati või kui tal ei ole selles riigis saatkonda, konsulaati või aukonsulit, kellel on reaalselt võimalik pakkuda konkreetsel juhul konsulaarkaitset.

1. Esindamata kodanikel on õigus paluda konsulaarkaitset mis tahes liikmesriigi saatkonnalt või konsulaadilt. 2. Ilma et see piiraks artikli 2 kohaldamist, võib liikmesriik alaliselt esindada teist liikmesriiki ning liikmesriikide saatkonnad ja konsulaadid võivad vajaduse korral alati sõlmida kohustuste jagamist käsitlevaid praktilisi kokkuleppeid, et pakkuda esindamata kodanikele konsulaarkaitset. Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja Euroopa välisteenistust sellistest kokkulepetest, mille liit ja liikmesriigid avaldavad, et tagada esindamata kodanike osas läbipaistvus. 3. Juhul kui on sõlmitud lõike 2 kohane praktiline kokkulepe, tagab saatkond või konsulaat, millelt esindamata kodanik taotleb konsulaarkaitset, kuid mis ei ole vastavalt konkreetsele kehtivale kokkuleppele pädev seda andma, et kodanikult saadud taotlus suunatakse edasi asjaomasele saatkonnale või konsulaadile, välja arvatud juhul, kui see seaks ohtu konsulaarkaitse andmise, eriti kui küsimuse kiireloomulisus nõuab taotluse saanud saatkonna või konsulaadi kohest tegutsemist.

1. Konsulaarkaitse taotlejad tõendavad, et nad on liidu kodanikud, esitades passi või isikutunnistuse. 2. Kui liidu kodanik ei saa esitada kehtivat passi või isikutunnistust, võib kodakondsust tõendada mis tahes muul viisil, sealhulgas vajaduse korral kontrollides kodakondsust selle liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste abil, mille kodanik taotleja väidab ennast olevat. 3. Artiklis 5 osutatud pereliikmete puhul võib nende isikusamasust ja peresuhete olemasolu tõendada mis tahes viisil, sealhulgas seeläbi, et abistav liikmesriik kontrollib seda lõikes 1 osutatud kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste abil.

Artiklis 2 osutatud konsulaarkaitse võib hõlmata abi andmist muu hulgas järgmistel juhtudel: a) vahistamine või kinnipidamine, b) kuriteo ohvriks langemine, c) raske õnnetus või haigus, d) surm, e) hädaolukorras abistamine ja repatrieerimine, f) vajadus tagasipöördumistunnistuse (nagu see on sätestatud otsuses 96/409/ÜVJP) (8) järele.

1. Liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaarasutused teevad omavahel ja liiduga tihedat koostööd ja koordineerivad oma tegevust, et tagada esindamata kodanikele konsulaarkaitse vastavalt artiklile 2. 2. Kui liikmesriik saab konsulaarkaitse taotluse isikult, kes väidab, et ta on esindamata kodanik, või kui liikmesriiki teavitatakse artiklis 9 esitatud loetelus nimetatud konkreetsest hädaolukorrast, millesse esindamata kodanik on sattunud, konsulteerib ta viivitamata selle liikmesriigi välisministeeriumiga, mille kodanik asjaomane isik väidab end olevat, või asjakohastel juhtudel selle liikmesriigi pädeva saatkonna või konsulaadiga ning edastab talle kogu tema käsutuses oleva asjakohase teabe, sealhulgas asjaomase isiku identiteedi, konsulaarkaitse võimalike kulude ning iga pereliikme kohta, kes võib samuti vajada konsulaarkaitset. Kui tegu ei ole äärmiselt kiireloomulise juhtumiga, toimub see konsulteerimine enne abi andmist. Abistav liikmesriik hõlbustab ka teabevahetust asjaomase isiku ja tema kodakondsusjärgse liikmesriigi asutuste vahel. 3. Vastava taotluse korral esitab kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik abistava liikmesriigi välisministeeriumile või pädevale saatkonnale või konsulaadile kogu juhtumit käsitleva asjakohase teabe. Kodakondsusjärgne liikmesriik on samuti vastutav kõigi vajalike kontaktide eest pereliikmete ja muude asjaomaste isikute või asutustega. 4. Liikmesriigid teavitavad Euroopa välisteenistust tema turvalise internetilehe kaudu välisministeeriumide asjaomas(t)est kontaktisiku(te)st.

Liidu delegatsioonid teevad liikmesriikide saatkondade ja konsulaatidega tihedat koostööd ja koordineerivad oma tegevust, et edendada koostööd ja koordineerimist kohalikul tasandil ja kriisiolukorras, eelkõige pakkudes olemasolevat logistilist tuge, sealhulgas kontoriruume ja organisatoorseid vahendeid, näiteks konsulaartöötajate ja päästemeeskondade ajutine majutus. Liidu delegatsioonid ja Euroopa välisteenistuse peakorter hõlbustavad ka teabevahetust liikmesriikide saatkondade ja konsulaatide vahel ning vajaduse korral teabevahetust kohalike asutustega. Lisaks teevad liidu delegatsioonid kättesaadavaks üldise teabe abi kohta, mida esindamata kodanikel võiks olla õigus saada, eelkõige sõlmitud praktiliste kokkulepete kohta, kui see on asjakohane.

Kohalikud koostöökoosolekud hõlmavad regulaarset teabevahetust esindamata kodanikele olulistes küsimustes. Neil koosolekutel sõlmivad liikmesriigid vajaduse korral artiklis 7 osutatud praktilised kokkulepped esindamata kodanikele asjaomases kolmandas riigis tõhusa kaitse tagamiseks. Kui liikmesriigid ei ole teisiti kokku leppinud, juhatab koosolekuid liikmesriigi esindaja tihedas koostöös liidu delegatsiooniga.

1. Kohalikus hädaolukorraks valmisoleku plaanimises võetakse arvesse ka esindamata kodanikke. Kolmandas riigis esindatud liikmesriigid kooskõlastavad oma hädaolukorra lahendamise plaanid omavahel ja liidu delegatsiooniga, et tagada kriisi korral esindamata kodanike täielik abistamine. Pädevaid saatkondi ja konsulaate teavitatakse nõuetekohaselt kriisiolukorraks tehtud ettevalmistustest ja vajaduse korral kaasatakse nad neisse. 2. Kriisi korral teevad liit ja liikmesriigid tihedalt koostööd, et tagada esindamata kodanikele tõhus abi. Nad teavitavad üksteist võimaluse korral aegsasti olemasolevatest evakuatsioonivõimalustest. Liikmesriikide taotlusel võivad liikmesriike toetada olemasolevad liidu tasandi päästemeeskonnad, sealhulgas konsulaareksperdid, eriti esindamata liikmesriikidest. 3. Juhtriik või abi koordineeriv liikmesriik (abi koordineerivad liikmesriigid) vastutab (vastutavad) igasuguse esindamata kodanikele antava abi koordineerimise eest teise asjaomase liikmesriigi, liidu delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse peakorteri toetusel. Liikmesriigid annavad juhtriigile või abi koordineerivale liikmesriigile (abi koordineerivatele liikmesriikidele) kogu vajaliku teabe enda esindamata kodanike kohta, kes viibivad kriisiolukorras. 4. Juhtriik või esindamata kodanike abistamist koordineeriv liikmesriik võib (koordineerivad liikmesriigid võivad) vajaduse korral taotleda tuge sellistest vahenditest nagu Euroopa välisteenistuse kriisiohjamisstruktuurid ja liidu kodanikukaitse mehhanism.

1. Esindamata kodanikud kohustuvad maksma oma kodakondsusjärgsele liikmesriigile konsulaarkaitse kulud tagasi samadel tingimustel kui abistava liikmesriigi kodanikud, kasutades I lisas esitatud standardvormi. Esindamata kodanikelt nõutakse ainult selliste kulude tagasimaksmist, mida abistava liikmesriigi kodanikud peaksid samadel tingimustel maksma. 2. Abistav liikmesriik võib paluda esindamata kodaniku kodakondsusjärgsel liikmesriigil lõikes 1 osutatud kulud hüvitada, kasutades II lisas esitatud standardvormi. Esindamata kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik hüvitab need kulud mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 12 kuud. Esindamata kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik võib paluda asjaomasel esindamata kodanikul sellised kulud hüvitada. 3. Kui esindamata kodanikule vahistamise või kinnipidamise korral antav konsulaarkaitse tekitab diplomaatilistele või konsulaarasutustele ebatavaliselt suuri, kuid vältimatuid ja õigustatud reisi-, majutus- või tõlkekulusid, võib abistav liikmesriik paluda sellised kulud hüvitada esindamata kodaniku kodakondsusjärgsel liikmesriigil, kes teeb seda mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 12 kuud.

1. Kriisiolukorras esitab abistav liikmesriik mis tahes taotlused esindamata kodanikule antud abiga seotud kulude hüvitamiseks esindamata kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi välisministeeriumile. Abistav liikmesriik võib taotleda sellist hüvitamist ka siis, kui esindamata kodanik ei ole allkirjastanud artikli 14 lõike 1 kohast tagasimaksekohustust. See ei takista esindamata kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki nõudmast asjaomaselt esindamata kodanikult kulude tagasimaksmist riigisiseste eeskirjade alusel. 2. Abistav liikmesriik võib paluda esindamata kodaniku kodakondsusjärgselt liikmesriigilt selliste kulude proportsionaalset hüvitamist, jagades tegelikult kantud kulude kogusumma abi saanud kodanike arvuga. 3. Kui abistav liikmesriik sai abistamiseks rahalist toetust liidu kodanikukaitse mehhanismi kaudu, määratakse esindamata kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi osa suurus kindlaks pärast liidu osa mahaarvamist.

Liikmesriigid võivad kehtestada või jätta kehtima käesolevas direktiivis kehtestatust soodsamad sätted, kui need on käesoleva direktiiviga kooskõlas.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. maiks 2018. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigus- ja haldusnormide teksti.

Otsus 95/553/EÜ tunnistatakse alates 1. maist 2018 kehtetuks.

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta. Saadud teabe põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. maiks 2021 aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta. 2. Lõikes 1 osutatud aruandes hindab komisjon käesoleva direktiivi kohaldamist ja kaalub vajadust täiendavate meetmete, sealhulgas käesoleva direktiivi kohandamiseks tehtavate muudatuste järele, et liidu kodanikel oleks veelgi lihtsam kasutada oma õigust konsulaarkaitsele.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.