Määrus 2015/751

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtsed tehnilised ja ärilised nõuded selliste liidus tehtavate kaardipõhiste maksetehingute jaoks, mille puhul nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus. 2. Käesolevat määrust ei kohaldata teenustele, mis põhinevad teatavatel makseinstrumentidel, mida saab kasutada üksnes piiratud viisil ja mis vastavad ühele järgmistest tingimustest: a) makseinstrumendid, millega on nende valdajal võimalik omandada kaupu või teenuseid ainult selle väljastaja ruumides või väljastajaga sõlmitud otsese kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu alusel teenusepakkujate piiratud võrgus; b) makseinstrumendid, mida saab kasutada üksnes väga piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks; c) makseinstrumendid, mis kehtivad vaid ühes liikmesriigis ja mis antakse ettevõtja või avaliku sektori asutuse taotluse korral ning mida reguleerib siseriiklik või piirkondlik avaliku sektori asutus konkreetsetel sotsiaalsetel või maksustamisega seotud eesmärkidel, et omandada konkreetseid kaupu või saada teenuseid tarnijatelt, kes on sõlminud väljastajaga kaupade müügi või teenuste osutamise lepingu. 3. II peatükki ei kohaldata järgmiste tehingute suhtes: a) ärikliendi kaartidega tehtavad tehingud; b) sularaha väljavõtmine pangaautomaatidest või makseteenuse pakkuja kassast ning c) kolme osapoolega maksekaardisüsteemide välja antud maksekaartidega tehtavad tehingud. 4. Artiklit 7 ei kohaldata kolme osapoolega maksekaardisüsteemide suhtes. 5. Kui kolme osapoolega maksekaardisüsteem annab teistele makseteenuse pakkujatele loa kaardipõhiste makseinstrumentide väljastamiseks või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmiseks või mõlemaks või annab kaardipõhiseid makseinstrumente välja koos kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, käsitatakse seda süsteemi nelja osapoolega maksekaardisüsteemina. Riigisiseste maksetehingute puhul võidakse selline kolme osapoolega maksekaardisüsteem kuni 9. detsembrini 2018 siiski vabastada II peatükist tulenevatest kohustustest, tingimusel et liikmesriigis ei ületa sellise kolme osapoolega maksekaardisüsteemi raames tehtud kaardipõhised maksetehingud aastas 3 % nimetatud liikmesriigis tehtud kõigi kaardipõhiste maksetehingute käibest.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „vastuvõtja”– makseteenuse pakkuja, kellel on makse saajaga leping kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, mille tulemusena kantakse raha üle makse saajale; 2) „väljastaja”– makseteenuse pakkuja, kellel on leping maksja varustamiseks makseinstrumendiga ning maksja kaardipõhiste maksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks; 3) „tarbija”– füüsiline isik, kes tegutseb käesoleva määrusega hõlmatud makseteenuse lepingutes eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega; 4) „deebetkaarditehing”– kaardipõhine maksetehing, sh ettemaksel põhineva kaardiga tehtav tehing, mis ei ole krediitkaarditehing; 5) „krediitkaarditehing”– kaardipõhine maksetehing, mille puhul debiteeritakse maksja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu täieliku või osalise summa võrra kooskõlas eelnevalt kokku lepitud krediidilimiidiga ning kas intressiga või intressita; 6) „ärikliendi kaart”– ettevõtjale või avaliku sektori asutusele või füüsilisest isikust ettevõtjale välja antud kaardipõhine makseinstrument, mille kasutusala on piiratud tegevuskulude tasumisega, mille puhul sellise kaardiga tehtud maksed nõutakse sisse otse ettevõtja või avaliku sektori asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kontolt; 7) „kaardipõhine maksetehing”– maksekaardisüsteemi infrastruktuuril ja ärireeglitel põhinev teenus maksetehingu tegemiseks mis tahes kaardi, telekommunikatsiooni-, digitaal- või IT-seadme või tarkvara abil, kui selle tulemuseks on deebet- või krediitkaarditehing. Kaardipõhised maksetehingud ei hõlma tehinguid, mis põhinevad muud liiki makseteenustel; 8) „piiriülene maksetehing”– kaardipõhine maksetehing, mille puhul väljastaja ja vastuvõtja asuvad eri liikmesriikides või mille puhul kaardipõhise makseinstrumendi on välja andnud väljastaja, kes asub teises liikmesriigis kui müügikoha liikmesriik; 9) „riigisisene maksetehing”– kaardipõhine maksetehing, mis ei ole piiriülene maksetehing; 10) „vahendustasu”– väljastaja ja vastuvõtja vahelise iga otsese või kaudse (st kolmanda isiku kaudu) tehingu eest makstud tasu. Netohüvitis või muud kokkulepitud tasud arvatakse vahendustasu hulka; 11) „netohüvitis”– maksete, tagasimaksete või soodustuste netosumma, mille väljastaja on saanud maksekaardisüsteemilt, vastuvõtjalt või mis tahes muult vahendajalt seoses kaardipõhiste maksetehingutega või nendega seotud toimingutega; 12) „kaupmehe tasu”– tasu, mida makse saaja maksab vastuvõtjale seoses kaardipõhiste maksetehingutega; 13) „makse saaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes on maksetehinguga ülekantava raha saaja; 14) „maksja”– füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes annab loa maksekäsundiks antud maksekontole või, kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes annab maksekäsundi; 15) „maksekaart”– makseinstrumendi liik, mis võimaldab maksjal algatada deebet- või krediitkaarditehingu; 16) „maksekaardisüsteem”– kaardipõhiste maksetehingute tegemise ühtsed õigusnormid, tavad, standardid ja/või rakendussuunised, mis on eraldiseisvad selle toimimist toetavast mis tahes infrastruktuurist või maksesüsteemist ning hõlmavad konkreetset otsuseid tegevat organit, organisatsiooni või üksust, mis vastutab süsteemi toimimise eest; 17) „nelja osapoolega maksekaardisüsteem”– maksekaardisüsteem, mille puhul tehakse kaardipõhised maksetehingud maksja maksekontolt makse saaja maksekontole maksekaardisüsteemi, väljastaja (maksja poolel) ja vastuvõtja (makse saaja poolel) vahendusel; 18) „kolme osapoolega maksekaardisüsteem”– maksekaardisüsteem, mis ise pakub vastuvõtu- ja väljastamise teenuseid ning mille puhul kaardipõhised maksetehingud tehakse maksja maksekontolt makse saaja maksekontole maksekaardisüsteemi sees. Kui kolme osapoolega maksekaardisüsteem annab teistele makseteenuse pakkujatele loa kaardipõhiste makseinstrumentide väljastamiseks või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmiseks või mõlemaks või annab kaardipõhiseid makseinstrumente välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, käsitatakse seda süsteemi nelja osapoolega maksekaardisüsteemina; 19) „makseinstrument”– makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade (seadmed) ja/või toimingute kogum, mida kasutatakse maksekäsundi algatamiseks; 20) „kaardipõhine makseinstrument”– mis tahes makseinstrument, sealhulgas kaart, mobiiltelefon, arvuti või mis tahes muu asjakohast makserakendust sisaldav tehniline seade, mis võimaldab maksjal algatada kaardipõhise maksetehingu, mis ei ole kreeditkorraldus või otsekorraldus, nagu on määratletud määruse (EL) nr 260/2012 artiklis 2; 21) „makserakendus”– arvutitarkvara või samaväärne rakendus, mis on laaditud seadmesse ning mis võimaldab algatada kaardipõhiseid maksetehinguid ja võimaldab maksjal anda maksekäsundeid; 22) „maksekonto”– ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute täitmiseks, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (8) artikli 2 punktis 2 määratletud e-raha hoidmiseks kasutatava konto kaudu; 23) „maksekäsund”– makseteenuse pakkujale maksja antud juhis maksetehingu täitmiseks; 24) „makseteenuse pakkuja”– füüsiline või juriidiline isik, kellele on antud tegevusluba, et osutada makseteenuseid, mis on loetletud direktiivi 2007/64/EÜ lisas, või kes on direktiivi 2009/110/EÜ artikli 1 lõike 1 alusel tunnustatud kui e-raha väljastaja. Makseteenuse pakkuja võib olla väljastaja või vastuvõtja või mõlemad; 25) „makseteenuse kasutaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või makse saaja või mõlemana; 26) „maksetehing”– maksja või tema nimel või makse saaja algatatud raha ülekandmise toiming, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel; 27) „töötlemine”– maksetehingute töötlemise teenuste osutamine, mille puhul tehakse toiminguid, mida on vaja vastuvõtja ja väljastaja vahelise maksejuhise käsitlemiseks; 28) „töötlev üksus”– mis tahes füüsiline või juriidiline isik, kes osutab maksetehingute töötlemise teenuseid; 29) „müügikoht”– kaupmehe kauplemiskoha aadress, kus maksetehing algatatakse. Kuid a) kaugmüügi või kauglepingute puhul (nt e-kaubandus), nagu on määratletud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7, asub müügikoht püsiva tegevuskoha aadressil, kus toimub kaupmehe äritegevus, olenemata veebisaidist või serverite asukohast, ning kus maksetehing algatatakse; b) kui kaupmehel ei ole püsivat tegevuskohta, asub müügikoht aadressil, mille jaoks kaupmehel on kehtiv tegevusluba ja kus maksetehing algatatakse; c) kui kaupmehel ei ole püsivat tegevuskohta ega kehtivat tegevusluba, asub müügikoht aadressil, kus toimub kirjavahetus kaupmehe müügitegevusega seotud maksude maksmise kohta ja kus maksetehing algatatakse; 30) „makselahenduse kaubamärk”– mis tahes füüsilisel andmekandjal asetsev või digitaalselt avaldatud nimi, termin, tähis, sümbol või nende kombinatsioon, millega on võimalik näidata, millise maksekaardisüsteemi raames kaardipõhised maksetehingud tehakse; 31) „ühismärgistus”– kahe või enama makselahenduse või sama kaubamärgi kahe või enama makserakenduse kasutamine samal kaardipõhisel makseinstrumendil; 32) „kaubamärgi kooskasutus”– vähemalt ühe makselahenduse kaubamärgi ja vähemalt ühe mõne muu teenuse pakkuja kaubamärgi kasutamine samal kaardipõhisel makseinstrumendi; 33) „deebetkaart”– makseinstrument, mis võimaldab maksjal algatada deebetkaarditehingu, v.a ettemaksel põhinevate kaartidega tehtavad tehingud; 34) „krediitkaart”– makseinstrument, mis võimaldab maksjal algatada krediitkaarditehingu; 35) „ettemaksel põhinev kaart”– makseinstrument, millel hoitakse e-raha, nagu see on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punktis 2.

1. Makseteenuse pakkujad ei paku ega nõua ühegi deebetkaarditehingu puhul vahendustasu tehingu kohta üle 0,2 % tehingu väärtusest. 2. Riigisiseste deebetkaarditehingute puhul võivad liikmesriigid a) määrata vahendustasu sellise protsentuaalse piirmäära tehingu kohta, mis on madalam lõikes 1 ettenähtud piirmäärast, ning kehtestada kindlasummalise suurima lubatud vahendustasu, mis on ülempiiriks kohaldatavast protsentuaalsest piirmäärast tulenevale vahendustasule, või b) lubada makseteenuse pakkujatel kohaldada vahendustasu tehingu kohta mitte üle 0,05 euro, või liikmesriikides, mille rahaühik ei ole euro, vastav summa riigi omavääringus 8. juunil 2015, mis vaadatakse üle iga viie aasta järel või vahetuskursi märkimisväärse kõikumise korral. Selline vahendustasu tehingu kohta võib samuti olla kombineeritud kõrgeima piirmääraga, mis ei ületa 0,2 %, tingimusel et maksekaardisüsteemi vahendustasud kokku ei ületa kunagi 0,2 % riigisiseste deebetkaarditehingute aastasest kogukäibest iga maksekaardisüsteemi raames. 3. Kuni 9. detsembrini 2020 võivad liikmesriigid seoses riigisiseste deebetkaarditehingutega lubada makseteenuse pakkujatel kohaldada vahendustasu kaalutud keskmist, mis ei ole suurem kui 0,2 % kõigi riigisiseste deebetkaarditehingute keskmisest väärtusest aastas iga maksekaardisüsteemi raames. Liikmesriigid võivad kehtestada kõigile riigisisestele deebetkaarditehingutele madalama vahendustasu kaalutud keskmise piirmäära. 4. Lõigetes 2 ja 3 osutatud aasta tehinguväärtused arvutatakse korra aastas, ajavahemikuks 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini, ning seda kohaldatakse alates järgneva aasta 1. aprillist. Sellise väärtuse esmakordse arvutamise võrdlusperiood algab 15 kalendrikuud enne lõigete 2 ja 3 kohaldamise alguskuupäeva ning lõpeb kolm kalendrikuud enne kõnealust kuupäeva. 5. Artiklis 13 osutatud pädevad asutused nõuavad, et maksekaardisüsteemid ja/või makseteenuse pakkujad esitavad nende kirjaliku taotluse korral kogu vajaliku teabe, et kontrollida käesoleva artikli lõigete 3 ja 4 nõuetekohast kohaldamist. Selline teave saadetakse pädevale asutusele enne lõike 4 esimeses lauses osutatud võrdlusperioodile järgneva aasta 1. märtsi. Mis tahes muu teave, mis võimaldab pädeval asutusel kontrollida vastavust käesoleva peatüki sätetele, tuleb saata pädevatele asutustele nende kirjaliku taotluse korral ja nende poolt ettenähtud tähtaja jooksul. Pädevad asutused võivad nõuda, et sellise teabe kinnitaks sõltumatu audiitor.

Makseteenuse pakkujad ei paku ega nõua ühegi krediitkaarditehingu puhul vahendustasu tehingu kohta üle 0,3 % tehingu väärtusest. Liikmesriigid võivad riigisiseste krediitkaarditehingute jaoks kehtestada madalama vahendustasu piirmäära tehingu kohta.

Artiklites 3 ja 4 osutatud piirmäärade kohaldamise eesmärgil käsitatakse vahendustasu osana mis tahes kokkulepitud tasu, sh netohüvitist, millel on vahendustasuga sarnane eesmärk või mõju ning mida väljastaja on saanud maksekaardisüsteemilt, vastuvõtjalt või mõnelt muult vahendajalt seoses maksetehingutega või nendega seotud toimingutega.

1. Litsentsilepingutes või maksekaardisüsteemide eeskirjades, mis käsitlevad maksekaartide väljastamist või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmist, on keelatud mis tahes territoriaalsed piirangud liidus või muud samaväärse mõjuga sätted või eeskirjad. 2. Litsentsilepingutes või maksekaardisüsteemide eeskirjades, mis käsitlevad maksekaartide väljastamist või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmist, on keelatud mis tahes nõue või kohustus taotleda riigipõhist litsentsi või luba piiriüleseks tegutsemiseks või muud samaväärse mõjuga sätted või eeskirjad.

1. Maksekaardisüsteemid ja töötlevad üksused a) on sõltumatud raamatupidamise, organisatsioonilise struktuuri ja otsuste tegemise protsessi seisukohast; b) ei seo omavahel maksekaardisüsteemi ja töötlemistegevuse hindu ega kasuta nende tegevuste puhul ristsubsideerimist; c) ei kohtle oma tütarettevõtjaid ja aktsionäre kuidagi erinevalt võrreldes maksekaardisüsteemide kasutajate ja muude lepinguliste partneritega ning eelkõige ei sea mis tahes nende pakutavate teenuste osutamise tingimuseks seda, et lepingupool peab aktsepteerima mis tahes muud nende pakutavat teenust. 2. Maksekaardisüsteemi registrijärgse asukoha liikmesriigi pädev asutus võib nõuda, et maksekaardisüsteemid esitavad sõltumatu aruande, mis kinnitab, et nad täidavad lõike 1 nõudeid. 3. Maksekaardisüsteemid pakuvad võimalust, et üksikute kaardipõhiste maksetehingute autoriseerimis- ja kliirimissõnumeid saab eraldada ning neid võivad töödelda erinevad töötlevad üksused. 4. Maksekaardisüsteemide kohaldatavates töötlemiseeskirjades on keelatud mis tahes territoriaalne diskrimineerimine. 5. Kasutades rahvusvaheliste või Euroopa standardiorganite välja töötatud standardeid, tagavad liidusisesed töötlevad üksused, et nende süsteem on tehniliselt koostalitlusvõimeline teiste liidusiseste töötlevate üksuste süsteemidega. Samuti ei võta maksekaardisüsteemid vastu ega kohalda äritegevuse eeskirju, mis piiravad koostalitlusvõimet teiste liidusiseste töötlevate üksustega. 6. Euroopa Pangandusjärelevalve võib pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (9) artiklis 41 osutatud nõuandetöörühmaga konsulteerimist koostada regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et kehtestada nõuded, mida maksekaardisüsteemid ja töötlevad üksused peavad järgima, et tagada käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaldamine. Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 9. detsembriks 2015. Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva artikli esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

1. Keelatud on maksekaardisüsteemi eeskirjad ja litsentsilepingute sätted või samalaadse mõjuga meetmed, mis takistavad või keelavad väljastajal kasutada kaardipõhisel makseinstrumendil kahte või enamat eri makselahenduse kaubamärki või kahte või enamat makserakendust. 2. Tarbija võib makseteenuse pakkujaga lepingulisse suhtesse astumisel nõuda, et kaardipõhisel makseinstrumendil oleks kahe või enama eri makselahenduse kaubamärk, tingimusel et maksteenuse pakkuja osutab sellist teenust. Aegsasti enne lepingu sõlmimist annab makseteenuse pakkuja tarbijale arusaadava ja objektiivse teabe kõigi pakutavate makselahenduste kaubamärkide ning nende omaduste, sealhulgas nende funktsionaalsuse, maksumuse ja turvalisuse kohta. 3. Väljastajate või vastuvõtjate erinev kohtlemine maksesüsteemi eeskirjades ja litsentsilepingute sätetes seoses kaardipõhisel makseinstrumendil eri makselahenduste kaubamärkide või makserakenduste kasutusega peab olema objektiivselt põhjendatud ja mittediskrimineeriv. 4. Maksekaardisüsteemid ei või kaarte väljastavatele ja vastu võtvatele makseteenuse pakkujatele kehtestada aruandlusnõudeid, kohustust maksta tasu või muid selliseid kohustusi, millel on sama eesmärk või mõju, tehingute puhul, mis tehakse seadmega, mis kannab nende makselahenduse kaubamärki, võrreldes tehingutega, mille puhul nende maksekaardisüsteemi ei kasutata. 5. Mis tahes marsruutimispõhimõtted või samaväärsed meetmed, mille eesmärk on suunata tehingud läbi teatava kanali või protsessi, ning muud tehnilised ja turvastandardid ja -nõuded seoses kahe või enama eri makselahenduse kaubamärgi ja makserakenduse käsitlemisega kaardipõhisel makseinstrumendil ei tohi olla diskrimineerivad ja neid kohaldatakse mittediskrimineerival viisil. 6. Maksekaardisüsteemid, väljastajad, vastuvõtjad, töötlevad üksused ja muud tehniliste teenuste pakkujad ei lisa müügikohas kasutatavatele makseinstrumentidele või seadmetele automaatseid mehhanisme, tarkvara või seadmeid, mis piiravad maksjal või makse saajal makselahenduse kaubamärgi või makserakenduse või mõlema valikut ühismärgistusega makseinstrumendi kasutamise korral. Ilma et see mõjutaks esimese lõigu sätteid, jääb makse saajale siiski võimalus paigaldada müügikohas kasutatavatele seadmetele automaatseid mehhanisme, mis esimese valikuna pakub teatavat makselahenduse kaubamärki või makserakendust, samas ei takista makse saaja maksjal muutmast tema tehtud automaatset esimest valikut makse saaja poolt aktsepteeritavate maksekaartide või nendega seotud makseinstrumendi liikide puhul.

1. Iga vastuvõtja pakub makse saajale ja nõuab temalt kaupmehe makstavaid teenustasusid, mis on individuaalselt kindlaks määratud eri vahendustasu suurustega maksekaartide eri liikide ja kaubamärkide jaoks, välja arvatud juhul, kui makse saaja taotleb vastuvõtjalt kirjalikult, et vastuvõtvad makseteenuse pakkujad nõuaksid kaupmehe teenustasu ühendatult. 2. Vastuvõtjad lisavad makse saajatega sõlmitud lepingutesse individuaalselt kindlaks määratud teabe kaupmehe teenustasude, vahendustasude ja maksesüsteemi tasude suuruse kohta, mida kohaldatakse maksekaartide iga liigi ja kaubamärgi suhtes, välja arvatud juhul, kui makse saajad taotlevad kirjalikult teisiti.

1. Maksekaardisüsteemid ja makseteenuse pakkujad ei kohalda eeskirju, mis kohustavad makse saajaid, kes võtavad vastu kaardipõhiseid makseinstrumente, mille on välja andnud üks väljastaja, võtma vastu ka muid sama maksekaardisüsteemi raames väljastatud kaardipõhiseid makseinstrumente. 2. Lõiget 1 ei kohaldata sama kaubamärgi alla ja samasse ettemaksel põhineva kaardi või deebet- või krediitkaardi liiki kuuluvatele tarbija kaardipõhistele makseinstrumentidele, mille suhtes kohaldatakse käesoleva määruse II peatüki alusel vahendustasu. 3. Lõike 1 kohaldamine ei piira maksekaardisüsteemide ja makseteenuse pakkujate võimalust näha ette, et maksekaartide vastuvõtmisest ei või keelduda väljastaja või kaardi valdaja isikuandmete alusel. 4. Makse saajad, kes otsustavad mitte vastu võtta maksekaardisüsteemi kõiki maksekaarte või muid makseinstrumente, teavitavad sellest tarbijaid selgel ja üheselt mõistetaval viisil samal ajal, kui nad teavitavad tarbijaid maksekaardisüsteemi muude kaartide ja makseinstrumentide vastuvõtmisest. See teave esitatakse kaupluse sissekäigu juures ja kassas hästi nähtaval kohal. Kaugmüügi puhul esitatakse kõnealune teave makse saaja veebisaidil või muul kasutataval elektroonilisel või mobiilsel andmekandjal. Teave esitatakse maksjale aegsasti ja enne seda, kui makse saaja sõlmib ostulepingu. 5. Väljastajad tagavad, et nende makseinstrumendid on elektrooniliselt tuvastatavad, ning äsja välja antud kaardipõhiste makseinstrumentide puhul ka silmaga tuvastatavad, mis võimaldab makse saajal ja maksjal üheselt kindlaks teha, millise ettemaksel põhineva kaardi või deebet-, kreedit- või ärikliendi kaardi kaubamärgi ja liigi on maksja valinud.

1. Litsentsilepingutes, maksekaardisüsteemide eeskirjades ning kaardi vastuvõtjate ja makse saajate vahelistes lepingutes on keelatud sätted ja eeskirjad, mis takistavad makse saajal suunamast tarbijaid makse saaja eelistatud makseinstrumentide kasutamisele. Kõnealune keeld hõlmab mis tahes sätteid või eeskirju, millega keelatakse makse saajal kohelda antud maksekaardisüsteemi kaardipõhiseid makseinstrumente teistest soodsamalt või vähem soodsalt. 2. Litsentsilepingutes, maksekaardisüsteemide eeskirjades ning kaardi vastuvõtjate ja makse saajate vahelistes lepingutes on keelatud sätted või eeskirjad, mis takistavad makse saajal teavitamast maksjaid vahendustasudest ja kaupmehe teenustasudest. 3. Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ilma, et see piiraks selliste makseid, vähendamisi ja muid suunamismehhanisme käsitlevate normide kohaldamist, mis on sätestatud direktiivides 2007/64/EÜ ja 2011/83/EL.

1. Pärast iga üksiku kaardipõhise maksetehingu täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale järgmise teabe: a) viide, mis võimaldab makse saajal kaardipõhist maksetehingut kindlaks teha; b) maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot krediteeritakse; c) kaardipõhise maksetehinguga seotud mis tahes tasude summa, esitades eraldi kaupmehe teenustasu ja vahendustasu summa. Makse saaja eelneval selgesõnalisel nõusolekul võib esimeses lõigus osutatud teavet esitada koondatuna kaubamärgi, rakenduse, makseinstrumendi liigi ja tehingu puhul kohaldatavate vahendustasu määrade lõikes. 2. Vastuvõtja ja makse saaja vaheline leping võib sisaldada tingimust, mille kohaselt tuleb lõike 1 esimeses lõigus osutatud teave esitada või teha kättesaadavaks korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis võimaldab makse saajal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada.

1. Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kelle pädevuses on käesoleva määruse täitmise tagamine ning kellele on antud uurimisalased ja täitmise tagamise volitused. 2. Liikmesriigid võivad pädeva asutusena määrata olemasoleva asutuse. 3. Liikmesriigid võivad nimetada ühe või mitu pädevat asutust. 4. Nad teatavad komisjonile kõnealused pädevad asutused hiljemalt 9. juuniks 2016. Nad teatavad komisjonile viivitamata kõigist kõnealuste asutustega seotud olulistest muutustest. 5. Lõikes 1 osutatud määratud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks piisavad vahendid. 6. Liikmesriigid nõuavad, et pädevad asutused teostaksid tõhusat järelevalvet käesoleva määruse täitmise üle, sealhulgas tõkestaksid makseteenuse pakkujate katseid käesolevast määrusest kõrvale hoida, ning võtaksid selle täitmise tagamiseks kõik vajalikud meetmed.

1. Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, mis käsitlevad käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatavaid karistusi, ning võtavad nende rakendamise tagamiseks kõik vajalikud meetmed. 2. Liikmesriigid teavitavad kõnealustest sätetest komisjoni hiljemalt 9. juuniks 2016 ja teatavad viivitamata kõnealuseid sätteid mõjutavatest hilisematest muudatustest.

1. Liikmesriigid tagavad asjakohase ja tõhusa kaebuste kohtuvälise lahendamise ja kahju hüvitamise korra ja soodustavad selle kasutamist või võtavad samaväärseid meetmeid, et lahendada makse saajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis tulenevad käesoleva määruse kohaldamisest. Selleks määravad liikmesriigid olemasolevad asutused, kui see on asjakohane, või asutavad uued asutused. Kõnealused asutused peavad vaidluse osapooltest olema sõltumatud. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõnealustest asutustest hiljemalt 9. juuniks 2017. Nad teatavad komisjonile viivitamata kõigist kõnealuste asutustega seotud edasistest muutustest.

1. Käesoleva määruse kohaldamisel kohaldatakse riigisiseste maksetehingute puhul, mida maksekaardisüsteemil ei ole võimalik eristada deebet- või krediitkaarditehinguna, deebetkaarte või deebetkaarditehinguid käsitlevaid sätteid. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid kuni 9. detsembrini 2016 määrata käesoleva artikli lõikes 1 osutatud riigisisestest maksetehingutest maksimaalselt 30 % moodustava osa, mida käsitatakse samaväärsena krediitkaarditehingutega, mille suhtes kohaldatakse artiklis 4 sätestatud vahendustasu piirmäära.

Komisjon esitab 9. juuniks 2019 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Komisjoni aruandes hinnatakse eelkõige vahendustasu suuruste asjakohasust ning suunamismehhanisme, nagu tasud, võttes arvesse erinevate maksevahendite kasutamist ja kulusid ning uute turuosaliste, uue tehnoloogia ja uuenduslike ärimudelite sisenemist turule. Hindamisel kaalutakse eelkõige järgmist: a) maksja tasude areng; b) maksekaartide pakkujate ja maksekaardisüsteemide vahelise konkurentsi tase; c) mõju maksja ja makse saaja kuludele; d) mil määral annavad kaupmehed vahendustasude vähendamise edasi; e) tehnilised nõuded ja nende tagajärjed kõigile asjaomastele isikutele; f) ühismärgistuse mõju kasutajasõbralikkusele, eelkõige eakate ja teiste haavatavate kasutajate jaoks; g) ärikliendi kaartide II peatükist väljajätmise mõju turule, võrreldes olukorda nendes liikmesriikides, kus lisatasu kehtestamine on keelatud, olukorraga nendes liikmesriikides, kus see on lubatud; h) riigisiseste deebetkaarditehingute vahendustasusid käsitlevate erisätete mõju turule; i) piiriülese vastuvõtmise areng ja selle mõju ühtsele turule, võrreldes olukorda kaartide puhul, millele on kehtestatud vahendustasu piirmäär, olukorraga kaartide puhul, mille suhtes piirmäära ei ole kehtestatud, et kaaluda võimalust selgitada, millist vahendustasu kohaldatakse piiriülese vastuvõtmise suhtes; j) maksekaardisüsteemi ja töötlemise eraldamise nõude kohaldamine praktikas ja vajadus kaaluda juriidilist eraldamist; k) võimalik vajadus, sõltuvalt artikli 3 lõike 1 mõjust tegelikule vahendustasude suurusele keskmise ja suure väärtusega deebetkaarditehingute puhul, muuta kõnealust lõiget, sätestades, et piirmäära lagi oleks 0,07 eurot või 0,2 % tehingu väärtusest, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Vajaduse korral lisatakse komisjoni aruandele seadusandlik ettepanek, mille hulka võib kuuluda vahendustasu kõrgeima piirmäära kavandatav muutmine.

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Seda kohaldatakse alates 8. juunist 2015, välja arvatud artiklid 3, 4, 6 ja 12, mida kohaldatakse alates 9. detsembrist 2015, ning artiklid 7, 8, 9 ja 10, mida kohaldatakse alates 9. juunist 2016.