Direktiiv 2016/802

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on vähendada teatavate vedelkütuste põletamisel tekkivaid vääveldioksiidiheitmeid ning sel teel nõrgendada kõnealuste heitmete kahjulikku toimet inimestele ja keskkonnale. 2. Teatavate toornaftast saadud vedelkütuste põletamisel tekkivate vääveldioksiidi heitmete vähendamine saavutatakse siis, kui kõnealuste kütuste kasutamise eeldusena liikmesriikide territooriumil, territoriaalvetes, majandusvööndites ja heitkoguste kontrolli piirkondades kehtestatakse nende väävlisisalduse piirmäärad. Käesolevas direktiivis kehtestatud toornaftast saadud vedelkütuste väävlisisalduse piirmäärasid ei kohaldata: a) kütuste suhtes, mida kasutatakse teadusuuringute või katsetamise eesmärgil; b) enne lõplikku põletamist töötlemiseks mõeldud kütuste suhtes; c) rafineerimistehastes töödeldavate kütuste suhtes; d) kütuste suhtes, mida kasutatakse ja lastakse turule liidu äärepoolseimates piirkondades, kui asjaomased liikmesriigid tagavad, et kõnealustes piirkondades: i) peetakse kinni õhu kvaliteedi normidest; ii) ei kasutata raskeid kütteõlisid, mille väävlisisaldus ületab 3 % massist; e) kütuste suhtes, mida kasutatakse sõjalaevadel või muudeks sõjaväelisteks eesmärkideks kasutatavatel laevadel. Iga liikmesriik püüab siiski tagada, et kõnealuste laevade käitamine, niivõrd kui see on mõttekas ja teostatav, oleks kooskõlas käesoleva direktiiviga, võttes asjakohaseid meetmeid, mis ei mõjuta selliste laevade käitamist ega opereerimisvõimet; f) kütuse igasuguse kasutamise suhtes laeval, kui see on spetsiaalselt vajalik laeva ohutuseks või elupäästmiseks merel; g) kütuse igasuguse kasutamise suhtes laeval, mis on tingitud laeva või selle seadmete kahjustusest, kui kahjustuse tekkimisel on võetud tarvitusele kõik mõistlikud abinõud, et vältida liigseid heitkoguseid või neid nii palju kui võimalik vähendada, ja kui abinõud kahjustuse kõrvaldamiseks on võetud nii kiiresti kui võimalik. Käesolevat sätet ei kohaldata, kui reeder või kapten tegutses kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelselt; h) kütuste suhtes, mida kasutatakse laevadel, kus rakendatakse heitevähendusmeetodeid vastavalt artiklitele 8 ja 10, ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „raske kütteõli“: i) toornaftast saadud vedelkütus, välja arvatud laevakütus, mis vastab CN-koodidele 2710 19 51 – 2710 19 68, 2710 20 31, 2710 20 35 või 2710 20 39, või ii) toornaftast saadud vedelkütus, välja arvatud punktis b määratletud gaasiõli ning punktides c, d ja e määratlemata laevakütus, mis oma destillatsiooniulatuse tõttu kuulub kütusena kasutatavate raskeõlide kategooriasse, mille mahust üle 65 % (kaasa arvatud destillatsioonikaod) destilleerub temperatuuril 250 °C ASTM D86 meetodi järgi. Kui destillatsiooni ei saa ASTM D86 meetodi järgi kindlaks määrata, klassifitseeritakse naftasaadus samuti raske kütteõlina; b) „gaasiõli“: i) toornaftast saadud vedelkütus, välja arvatud laevakütus, mis vastab CN-koodile 2710 19 25, 2710 19 29, 2710 19 47, 2710 19 48, 2710 20 17 või 2710 20 19, või ii) toornaftast saadud vedelkütus, välja arvatud laevakütus, mille mahust destilleerub ASTM D86 meetodi järgi temperatuuril 250 °C vähem kui 65 % (kaasa arvatud destillatsioonikaod) ja temperatuuril 350 °C vähemalt 85 % (kaasa arvatud destillatsioonikaod). Käesolev määratlus ei hõlma diislikütust, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ (13) artikli 2 punktis 2. Käesolev määratlus ei hõlma ka kütuseid, mida kasutatakse väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates ja põllumajandustraktorites; c) „laevakütus“ – laeval kasutamiseks ette nähtud ja/või laeval kasutatav toornaftast saadud vedelkütus, sealhulgas kütus, mis vastab ISO 8217 määratlusele. See hõlmab toornaftast saadud vedelkütust, mida kasutatakse siseveelaevadel või väikelaevadel, mis on määratletud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/68/EÜ (14) artiklis 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/25/EÜ (15) artikli 1 lõikes 3, kui sellised laevad on merel; d) „laeva diislikütus“ – laevakütus, mis vastab ISO 8217 I tabelis esitatud DMB kvaliteediklassi määratlusele, välja arvatud väävlisisaldust käsitleva viite osas; e) „laeva kerge kütteõli“ – laevakütus, mis vastab ISO 8217 I tabelis esitatud DMX, DMA ja DMZ kvaliteediklassi määratlusele, välja arvatud väävlisisaldust käsitleva viite osas; f) „MARPOL“ – 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvaheline konventsioon laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta; g) „MARPOLi VI lisa“ – 1997. aasta protokolliga MARPOLi konventsiooni lisatud lisa „Laevade põhjustatud õhusaaste vältimise reeglid“; h) „SOx-heitkoguste kontrolli piirkonnad“ – Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) poolt MARPOLi VI lisas sellistena määratletud piirkonnad; i) „reisilaev“ – laev, mis veab rohkem kui 12 reisijat, kusjuures reisijaks loetakse iga isikut, välja arvatud: i) kapten ja laevapere liikmed või muud isikud, kes on laeva huvides tööle võetud või laeva pardal tegevad, ja ii) alla 1-aastased lapsed; j) „liinivedu“ – reisilaevade järjestikused ülesõidud kahe või enama sama sadama vahel või ilma vahepeatuseta järjestikused ülesõidud väljumise ja saabumisega ühes ja samas sadamas kas i) avaldatud sõiduplaani alusel või ii) nii regulaarselt või sageli, et ülesõite võib pidada süstemaatilisteks; k) „sõjalaev“ – riigi relvajõudude hulka kuuluv laev, mis kannab oma riigi sõjalaevade riikkondsuse väliseid tunnuseid; laeva käsutab ohvitser, kes on vastava riigi teenistuses ja kelle nimi esineb relvajõudude vastavas auastmete nimekirjas või mõnes samaväärses nimekirjas; laeva meeskond on allutatud sõjaväelisele distsipliinile; l) „laevad sadamakai ääres“ – laevad, mis on kindlalt kinnitatud või ankrus liidu sadamas lasti pealevõtmiseks või mahalaadimiseks või reisijate majutamiseks, kaasa arvatud aeg, mil neid ei lastita; m) „turule laskmine“ – pardal põletamiseks ette nähtud laevakütuse tarnimine või kättesaadavaks tegemine kolmandatele isikutele tasu eest või tasuta liikmesriikide jurisdiktsiooni kuuluval alal. Selle hulka ei loeta laevakütuse tarnimist või kättesaadavaks tegemist kütuse väljaveo eesmärgil laeva tankides; n) „äärepoolseimad piirkonnad“ – Prantsuse ülemeredepartemangud, Assoorid, Madeira ja Kanaari saared vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 349; o) „heitevähendusmeetod“ – laevale paigaldatav seadmestik, materjal, seade või aparaat või muu protseduur, alternatiivne kütus või nõuete täitmise meetod, mida kasutatakse alternatiivina väikese väävlisisaldusega laevakütusele ning mis vastab käesoleva direktiivi nõuetele ning on kontrollitav, mõõdetav ja jõustatav; p) „ASTM meetod“ – American Society for Testing and Materials'i standardimääratluste ning nafta ja määrdeainete spetsifikatsioonide 1976. aasta väljaandes sätestatud meetodid; q) „põletusseade“ – tehniline seade, milles oksüdeeritakse kütuseid tekkiva soojuse kasutamiseks.

1. Liikmesriik tagab, et tema territooriumil ei kasutata rasket kütteõli, mille väävlisisaldus on suurem kui 1,00 massiprotsent. 2. Tingimusel et pädevad asutused teostavad kohast heiteseiret, ei kohaldata lõiget 1 kuni 31. detsembrini 2015 selliste raskete kütteõlide suhtes, a) mida kasutatakse põletusseadmetes, mis kuuluvad direktiivi 2001/80/EÜ kohaldamisalasse, mille suhtes kehtib kõnealuse direktiivi artikli 4 lõige 1 või 2 või artikli 4 lõike 3 punkt a ning mis vastavad kõnealuses direktiivis selliste seadmete kohta kehtestatud vääveldioksiidi lubatud heitele; b) mida kasutatakse direktiivi 2001/80/EÜ kohaldamisalasse kuuluvates põletusseadmetes, mille suhtes kehtivad kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 3 punkt b ja artikli 4 lõige 6 ning mille kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust; c) mida kasutatakse muudes põletusseadmetes, mis ei kuulu punkti a ega b kohaldamisalasse ning mille kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust; d) mis on ette nähtud põletamiseks rafineerimistehastes, kui tehase kõikide seadmete, välja arvatud punktide a ja b kohaldamisalasse kuuluvad põletusseadmed, gaasiturbiinid ja gaasimootorid, kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa, olenemata kasutatavast kütuseliigist või kütusekombinatsioonist, 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust. 3. Tingimusel et pädevad asutused teostavad kohast heiteseiret, ei kohaldata lõiget 1 alates 1. jaanuarist 2016 raskete kütteõlide suhtes, a) mida kasutatakse põletusseadmetes, mis kuuluvad direktiivi 2010/75/EL III peatüki kohaldamisalasse ning mis vastavad kõnealuse direktiivi V lisas selliste seadmete kohta sätestatud vääveldioksiidi heite piirnormidele või, kui kõnealused heite piirnormid ei ole vastavalt nimetatud direktiivile kohaldatavad, mille kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust; b) mida kasutatakse põletusseadmetes, mis ei kuulu punkti a kohaldamisalasse ning mille kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust; c) mis on ette nähtud põletamiseks rafineerimistehastes, kui tehase kõikide seadmete, välja arvatud punkti a kohaldamisalasse kuuluvad põletusseadmed, gaasiturbiinid ja gaasimootorid, kuu keskmine vääveldioksiidi heide ei ületa, olenemata kasutatavast kütuseliigist või kütuste kombinatsioonist, 1 700 mg/Nm (3), kusjuures suitsugaasi hapnikusisaldus on 3 % kuivaine mahust. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et ilma pädeva asutuse loata, milles on kindlaks määratud lubatud heite piirnorm, ei käitata ühtegi rasket kütteõli kasutavat põletusseadet, mille väävlisisaldus ületab lõikes 1 osutatut.

Liikmesriik tagab, et tema territooriumil ei kasutata gaasiõlisid, mille väävlisisaldus ületab 0,10 massiprotsenti.

Liikmesriik tagab, et tema territooriumil ei kasutata laevakütust, mille väävlisisaldus ületab 3,50 massiprotsenti, välja arvatud kütused, mida tarnitakse artiklis 8 osutatud heitevähendusmeetodeid kasutavate laevade tankimiseks suletud süsteemides.

1. Liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et tema territoriaalvetes, majandusvööndis ja heitekontrolli piirkondades ei kasutata laevakütust, mille väävlisisaldus ületab: a) 3,50 massiprotsenti alates 18. juunist 2014; b) 0,50 massiprotsenti alates 1. jaanuarist 2020. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 2 ja 5 ning artikli 7 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat lõiget kõikide lippude all sõitvate kõikide laevade suhtes, kaasa arvatud need, mis alustasid sõitu väljaspool liitu. 2. Liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et tema territoriaalvetes, majandusvööndis ja heitekontrolli piirkondades, mis moodustavad osa SOx-heitkoguste kontrolli piirkondadest, ei kasutata laevakütust, mille väävlisisaldus on suurem kui: a) 1,00 massiprotsenti kuni 31. detsembrini 2014; b) 0,10 massiprotsenti alates 1. jaanuarist 2015. Käesolevat lõiget kohaldatakse kõikide lippude all sõitvate kõikide laevade suhtes, kaasa arvatud need, mis alustasid sõitu väljaspool liitu. Komisjon võtab nõuetekohaselt arvesse kõiki hilisemaid muudatusi MARPOLi VI lisas sätestatud nõuetes, mida kohaldatakse SOx-heitkoguste kontrolli piirkonnas, ja kui see on asjakohane, teeb põhjendamatu viivituseta asjakohaseid ettepanekuid muuta vastavalt käesolevat direktiivi. 3. Lõike 2 kohaldamise alguskuupäev kõigis uutes merepiirkondades, kaasa arvatud sadamad, mille IMO määrab vastavalt MARPOLi VI lisa reegli 14 punkti 3 alapunktile b SOx-heitkoguste kontrolli piirkonnaks, on 12 kuud pärast nimetatud määramise jõustumise kuupäeva. 4. Liikmesriigid vastutavad lõike 2 rakendamise eest vähemalt järgmiste laevade suhtes: — laevade suhtes, kes sõidavad nende lipu all, ja — SOx-heitkoguste kontrolli piirkondadega piirnevad liikmesriigid kõikide lippude all sõitvate laevade suhtes ajal, mil laevad viibivad nende sadamates. Liikmesriigid võivad kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega võtta lisameetmeid ka muude laevade suhtes. 5. Liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et liidu sadamatesse või sadamatest liinivedusid teostavad reisilaevad ei kasuta SOx-heitkoguste kontrolli piirkonnast väljapoole jäävates tema territoriaalvetes, majandusvööndis ega heitekontrolli piirkonnas laevakütust, mille väävlisisaldus ületab 1,50 massiprotsenti, kuni 1. jaanuarini 2020. Liikmesriigid vastutavad käesolevate sätete rakendamise eest vähemalt laevade osas, mis sõidavad nende lipu all, ja kõikide lippude all sõitvate laevade osas ajal, mil laevad viibivad nende sadamates. 6. Liikmesriik nõuab logiraamatu nõuetekohast pidamist, kusjuures logiraamatus esitatakse ka andmed kütuse vahetamise kohta. 7. Liikmesriik püüab tagada käesoleva direktiivi nõuetele vastavate laevakütuste kättesaadavuse ning teavitab komisjoni nõuetele vastavate laevakütuste kättesaadavusest oma sadamates ja terminalides. 8. Kui liikmesriik leiab, et laeval kasutatav laevakütus ei vasta käesoleva direktiiviga laevakütuse kohta kehtestatud nõuetele, on liikmesriigi pädeval asutusel õigus nõuda, et laev: a) esitaks dokumendi meetmete kohta, mida on võetud nõuetele vastavuse saavutamiseks, ning b) esitaks tõendid selle kohta, et vastavalt reisikavale on püütud osta käesoleva direktiivi nõuetele vastavat laevakütust ning kui see ei olnud kavandatud kohas kättesaadav, püüti leida alternatiivseid allikaid sellise laevakütuse saamiseks ning vaatamata kõigile käesoleva direktiivi nõuetele vastava laevakütuse saamiseks tehtud jõupingutustele polnud sellist laevakütust võimalik osta. Laevalt ei nõuta nõuetele vastavuse saavutamiseks kavandatud marsruudilt kõrvalekaldumist ega tarbetut viivitamist. Kui laev esitab esimeses lõigus osutatud teabe, võtab asjaomane liikmesriik arvesse kõiki olulisi asjaolusid ja esitatud tõendeid, et kindlaks määrata asjakohased meetmed, sealhulgas jätta kontrollimeetmed võtmata. Kui käesoleva direktiivi nõuetele vastavat laevakütust osta ei õnnestu, teavitab laev sellest oma lipuriiki ja asjaomast sihtsadama pädevat asutust. Kui laev on esitanud tõendid selle kohta, et käesoleva direktiivi nõuetele vastav laevakütus pole kättesaadav, teavitab sadamariik sellest komisjoni. 9. Vastavalt MARPOLi VI lisa reeglile 18 liikmesriik: a) peab avalikult kättesaadavat kohalike laevakütuse tarnijate registrit; b) tagab, et tarnija märgib kõikide tema territooriumil müüdavate laevakütuste väävlisisalduse kütusemahuti saatelehele, millega on kaasas vastuvõtva laeva esindaja allkirjastatud pitseeritud proov; c) rakendab meetmeid laevakütuse tarnija suhtes, kes on tabatud kütusemahuti saatelehele märgitud spetsifikatsioonile mittevastava kütuse tarnimiselt; d) tagab nõuetele mittevastava laevakütuse avastamisel meetmete võtmise laevakütuse nõuetega kooskõlla viimiseks. 10. Liikmesriik tagab, et tema territooriumil ei lasta turule laeva diislikütust, mille väävlisisaldus ületab 1,50 massiprotsenti.

1. Liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et liidu sadamakaide ääres seisvad laevad ei kasuta laevakütust, mille väävlisisaldus ületab 0,10 massiprotsenti, kusjuures meeskonnale jäetakse piisavalt aega, et pärast kai äärde saabumist nii kiiresti kui võimalik ja enne ärasõitu nii hilja kui võimalik vahetada nõutavalt kütust. Liikmesriik nõuab, et iga kütusevahetuse aeg kantaks laeva logiraamatusse. 2. Lõiget 1 ei kohaldata: a) laevade suhtes, mis seisavad avaldatud sõiduplaani kohaselt sadamakai ääres vähem kui kaks tundi; b) laevade suhtes, mis lülitavad välja kõik mootorid ja kasutavad sadamakai ääres seistes maa pealt saadavat elektrienergiat. 3. Liikmesriik tagab, et tema territooriumil ei lasta turule laeva kerget kütteõli, mille väävlisisaldus ületab 0,10 massiprotsenti.

1. Liikmesriik lubab oma sadamates, territoriaalvetes, majandusvööndis ja heitekontrolli piirkondades mis tahes lipu all sõitval laeval kasutada artiklite 6 ja 7 nõuetele vastava laevakütuse kasutamise alternatiivina heitevähendusmeetodeid, kui on täidetud käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 sätestatud tingimused. 2. Lõikes 1 osutatud heitevähendusmeetodit kasutav laev peab pidevalt saavutama vääveldioksiidi heite vähenemise, mis on vähemalt samaväärne artiklite 6 ja 7 nõuetele vastava laevakütuse kasutamise korral saavutatava vähenemisega. Samaväärsed heite piirnormid määratakse kindlaks vastavalt I lisale. 3. Liikmesriigid soodustavad heite vähendamise alternatiivse lahendusena kaldal asuvate energiavarustussüsteemide kasutamist sildunud laevade poolt. 4. Lõikes 1 osutatud heitevähendusmeetodid vastavad II lisas osutatud õigusaktides täpsustatud kriteeriumidele. 5. Kui see on põhjendatud teadusliku ja tehnilise arenguga heite vähendamise alternatiivsete meetodite osas ning tagamaks täielikku kooskõla IMO kehtestatud asjakohaste instrumentide ja nõuetega: a) on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte I ja II lisa muutmiseks; b) võtab komisjon vastu rakendusakte, millega kehtestatakse üksikasjalikud heiteseire nõuded, kui see on asjakohane. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 17 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Direktiivi 96/98/EÜ kohaldamisalasse kuuluv heitevähendusmeetod kiidetakse heaks kooskõlas kõnealuse direktiiviga. 2. Käesoleva artikli lõikega 1 hõlmamata heitevähendusmeetod kiidetakse heaks kooskõlas määruse (EÜ) nr 2099/2002 artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlusega, võttes arvesse: a) IMO koostatud suuniseid; b) artikli 10 kohaselt läbi viidud katsete tulemusi; c) mõju keskkonnale, sealhulgas saavutatavat heite vähenemist, ning mõju ökosüsteemidele suletud sadamates ja jõesuudmetes, ja d) järelevalve ja kontrolli teostatavust.

Liikmesriik võib, asjakohasel juhul koostöös teiste liikmesriikidega, anda loa laeva heitevähendusmeetodi katsetamiseks tema lipu all sõitval laeval või tema jurisdiktsiooni kuuluval merealal. Kõnealuste katsetuste ajal ei ole artiklite 6 ja 7 nõuetele vastava laevakütuse kasutamine kohustuslik, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) komisjoni ja asjaomast sadamariiki teavitatakse kirjalikult vähemalt kuus kuud enne katsetuste algust; b) katsetuste korraldamise load ei kehti kauem kui 18 kuud; c) igale asjaomasele laevale paigaldatakse manipuleerimist välistavad seadmed pidevaks järelevalveks korstnast eralduva heite üle ja neid kasutatakse kogu katsetusperioodi vältel; d) igal asjaomasel laeval saavutatakse heite vähenemine, mis on vähemalt võrdne käesolevas direktiivis täpsustatud kütuse väävlisisalduse piirnormide järgimisel saavutatava vähenemisega; e) kogu katsetusperioodi vältel on olemas sobiv jäätmekäitlussüsteem jäätmete jaoks, mis tekivad heitevähendusmeetodi kasutamise tõttu; f) kogu katsetusperioodi vältel kontrollitakse mõju merekeskkonnale, eriti suletud sadamate ja jõesuudmete ökosüsteemidele, ja g) kuue kuu jooksul pärast katsetuste lõpetamist esitatakse täielikud tulemused komisjonile ning tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

Liikmesriik võib käesolevast direktiivist mõjutatud ettevõtjate kasuks vastu võtta finantsmeetmed, kui need on kooskõlas riigiabi eeskirjadega, mida kohaldatakse või mis kehtestatakse kõnealuses valdkonnas.

Kui seoses järsu muutusega toornafta, naftatoodete või muude süsivesinike tarnimisel tekib liikmesriigil raskusi artiklites 3 ja 4 osutatud maksimaalsete väävlisisaldusmäärade kohaldamisel, teatab liikmesriik sellest komisjonile. Komisjon võib lubada kõnealuse liikmesriigi territooriumil kohaldada kõrgemat määra ajavahemikul, mis ei ületa kuut kuud. Ta teatab nõukogule ja liikmesriikidele oma otsustest. Iga liikmesriik võib selle otsuse ühe kuu jooksul nõukokku läbivaatamiseks saata. Nõukogu võib kahe kuu jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtta teistsuguse otsuse.

1. Liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed, et proovivõtmise teel kontrollida kasutatava kütuse väävlisisalduse vastavust artiklitele 3–7. Proovivõtmine algab kuupäeval, mil jõustub asjakohane kütuse väävlisisalduse piirnorm. Proove võetakse korrapäraselt, piisavalt sageli ja sellisel arvul, et proovid on representatiivsed uuritava kütuse suhtes, ning laevakütuste puhul sellise kütuse suhtes, mida laevad kasutavad asjaomastel merealadel või sadamates. Proove analüüsitakse põhjendamatu viivituseta. 2. Rakendatakse järgmisi laevakütuse proovide võtmise ning nende analüüsi ja kontrolli viise: a) logiraamatute ja kütusemahuti saatelehtede kontroll ning b) asjakohasel juhul järgmised proovide võtmise ja analüüside tegemise moodused: i) laevakütusest, mis tarnitakse laevale laeva pardal põletamiseks, võetakse proov tarnimise ajal vastavalt kütteõli proovide võtmist käsitlevatele suunistele, et teha kindlaks kütteõli vastavus IMO merekeskkonna kaitse komitee poolt 17. juulil 2009. aastal resolutsiooniga 182(59) vastu võetud MARPOLi muudetud VI lisale, ja määratakse proovi väävlisisaldus, või ii) proov võetakse laeva pardal põletamiseks ette nähtud laevakütuse tankidest, kui see on tehniliselt ja majanduslikul teostatav, ja laeva pardal asuvatest suletud mahutitest ning määratakse proovi väävlisisaldus. 3. Väävlisisalduse määramise standardmeetod on ISO meetod 8754 (2003) või meetod EN ISO 14596:2007. Selleks et teha kindlaks, kas laevale tarnitav ja seal kasutatav laevakütus vastab artiklite 4–7 kohaselt nõutavatele väävlisisalduse piirnormidele, kasutatakse MARPOLi VI lisa VI liites sätestatud kütteõli vastavustõendamise menetlust. 4. Komisjon võib vastu võtta vastu rakendusakte: a) proovivõtmise sageduse kohta; b) proovivõtmise meetodite kohta; c) uuritava kütuse representatiivse proovi määratlemise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 17 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Artikli 13 kohaselt teostatud proovivõtmise, analüüside ja kontrollimise tulemuste põhjal esitab liikmesriik komisjonile iga aasta 30. juuniks eelmist aastat käsitleva aruande käesolevas direktiivis sätestatud väävlinormide täitmise kohta. Võttes aluseks käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt esitatud aruanded ning teated käesoleva direktiivi nõuetele vastavate laevakütuste puudumise kohta, mille liikmesriigid edastasid vastavalt artikli 6 lõike 8 viiendale lõigule, koostab komisjon ja avaldab 12 kuu jooksul alates käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kuupäevast aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta. Komisjon hindab vajadust käesoleva direktiivi asjaomaseid sätteid edaspidi karmistada ning esitab asjakohased seadusandlikud ettepanekud. 2. Komisjon esitab 31. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele lisatakse asjakohasel juhul seadusandlikud ettepanekud. Komisjon kaalub aruandes õhusaaste vähendamise võimalusi, võttes muu hulgas arvesse lõigete 1 ja 3 alusel esitatud aastaaruandeid, täheldatud õhukvaliteeti ja hapestumist, kütuse hindu, võimalikku majandusmõju ning täheldatud suundumusi ja edusamme laevade heidete vähendamisel. 3. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte lõikes 1 osutatud aruandes sisalduva teabe ning aruande vormi kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 17 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte artikli 2 punktide a–e ning p, artikli 13 lõike 2 punkti b alapunkti i ja artikli 13 lõike 3 kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga. Kohandamine ei või kaasa tuua käesoleva direktiivi kohaldamisala või käesolevas direktiivis määratletud kütuste väävlisisalduse piirnormide otsest muutmist.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 15 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 17. detsembrist 2012. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 8 lõikes 5 ja artiklis 15 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 8 lõike 5 ja artikli 15 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

1. Komisjoni abistab komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Liikmesriigid kehtestavad karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise korral. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning võivad hõlmata sellisel viisil arvutatud trahve, millega tagatakse, et esimeses lõigus osutatud siseriiklike õigusnormide rikkumisest majanduslikku kasu saanu jäetakse saadust ilma ja et trahvid suurenevad järk-järgult korduvate rikkumiste puhul.

Direktiiv 1999/32/EÜ, mida on muudetud III lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud III lisa B osas esitatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.