Direktiiv 2016/2284

1. Et liikuda edasi õhukvaliteedi taseme saavutamise suunas, mis ei põhjustaks olulist negatiivset mõju ega riske inimese tervisele ega keskkonnale, kehtestatakse käesolevas direktiivis liikmesriikidele heitkoguste vähendamise kohustused vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx), lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) inimtekkelise atmosfääriheite puhul ning nõutakse riiklike õhusaaste kontrolli programmide koostamist, vastuvõtmist ja elluviimist ning kõnealuste ja muude I lisas osutatud saasteainete heitkoguste ja nende mõju seiret ning nendest aruandmist. 2. Käesolev direktiiv aitab ühtlasi: a) saavutada liidu õigusaktides sätestatud õhukvaliteedialaseid eesmärke ning teha edusamme liidu pikaajalise eesmärgi suunas saavutada õhukvaliteedi tase, mis on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni õhukvaliteedi suunistega; b) saavutada liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi eesmärke kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga; c) parandada koostoimet liidu õhukvaliteedipoliitika ja muude asjaomaste liidu poliitikate, eelkõige kliima- ja energiapoliitika vahel.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikide territooriumil, nende majandusvööndites ja heitkoguste kontrolli piirkondades aset leidvate, kõikidest allikatest pärit ning I lisas osutatud saasteainete heitkoguste suhtes. 2. Käesolev direktiiv ei hõlma heitkoguseid Kanaari saartel, Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Madeiral ja Assooridel.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „heide“– aine väljutamine punkt- või hajusallikast atmosfääri; 2) „inimtekkelised heitkogused“– inimtegevusega seotud saasteainete õhkuväljutamine; 3) „osooni eellased“– lämmastikoksiidid, lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan, metaan ja süsinikmonooksiid; 4) „õhukvaliteedialased eesmärgid“– õhu kvaliteedi piirtasemed, sihtväärtused ja kohustuslikult saavutatavad saastatuse taseme määrad, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2008/50/EÜ ja 2004/107/EÜ (12); 5) „vääveldioksiid“ või „SO2“– kõik väävliühendid väljendatuna vääveldioksiidina, sealhulgas vääveltrioksiid (SO3), väävelhape (H2SO4) ja taandatud väävliühendid, nagu vesiniksulfiid (H2S), merkaptaanid ja dimetüülsulfiidid; 6) „lämmastikoksiidid“ või „NOx“– lämmastikoksiid ja lämmastikdioksiid, väljendatuna lämmastikdioksiidina; 7) „lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan“– kõik orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan, mis võivad päikesevalguse toimel lämmastikoksiididega reageerides tekitada fotokeemilisi oksüdante; 8) „eriti peened osakesed“ või „PM2,5“– osakesed, mille aerodünaamiline diameeter on 2,5 mikromeetrit (μm) või väiksem; 9) „must süsinik“– süsinikku sisaldavad tahked osakesed, mis absorbeerivad valgust; 10) „riiklik heitkoguste vähendamise kohustus“– liikmesriigi kohustus vähendada aine heitkogust; sellega määratakse kindlaks minimaalne heitkoguste vähenemine, mis tuleb saavutada tähtajaks seatud kalendriaasta jooksul, väljendatuna protsendina võrdlusaasta (2005) jooksul väljutatavast koguheitest; 11) „maandumis- ja starditsükkel“– tsükkel, mis hõlmab ruleerimist, starti, tõusu, maandumislähenemist, maandumist ja muud õhusõiduki liikumist, mis leiab aset madalamal kui 3 000 jalga; 12) „rahvusvaheline mereliiklus“– kõikide lippude all sõitvate veesõidukite, välja arvatud kalapüügilaevad, sõidud merel ja rannikuvetes, mis väljuvad ühe riigi territooriumilt ja saabuvad teise riigi territooriumile; 13) „saastekontrolli vöönd“– mereala, mis asub kuni 200 meremiili kaugusel territoriaalmere mõõtmise aluseks olevatest lähtejoontest ning mille liikmesriik kehtestab laevade põhjustatud reostuse ennetamiseks, vähendamiseks ja kontrolliks kooskõlas kohaldatavate rahvusvaheliste eeskirjade ja standarditega; 14) „tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevad liidu õigusaktid“– liidu õigusaktid, mille eesmärk on vähendada käesoleva direktiiviga hõlmatud õhusaasteainete heitkoguseid, võttes leevendusmeetmeid tekkekohas.

1. Liikmesriigid piiravad vähemalt oma aastaseid vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste inimtekkelisi heitkoguseid vastavalt riiklikele heitkoguste vähendamise kohustustele, mida kohaldatakse aastatel 2020–2029 ja alates 2030. aastast ning mis on sätestatud II lisas. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, mille eesmärk on piirata 2025. aastaks kehtestatud inimtekkelisi vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste heitkoguseid. Heitkoguste soovituslik tase määratakse kindlaks lineaarses vähendamiskavas, milles võetakse arvesse 2020. aastaks seatud heitkoguste vähendamise kohustustes määratud heitetasemeid ja 2030. aastaks seatud heitkoguste vähendamise kohustustes määratud heitetasemeid. Liikmesriigid võivad järgida mittelineaarset vähendamiskava, kui see on majanduslikult või tehniliselt tõhusam, ning tingimusel, et alates 2025. aastast läheneb see järk-järgult lineaarsele vähendamiskavale ja et see ei mõjuta ühtegi 2030. aastaks võetud heitkoguse vähendamise kohustust. Liikmesriigid sätestavad mittelineaarset vähendamiskava ja põhjused selle järgimiseks riiklikes õhusaaste kontrolli programmides, mis tuleb komisjonile esitada vastavalt artikli 10 lõikele 1. Kui 2025. aastaks ei suudeta heitkoguseid vastavalt kindlaksmääratud vähendamiskavale vähendada, selgitavad liikmesriigid kõrvalekaldumise põhjuseid ja meetmeid liikmesriigi tagasipöördumiseks oma kava juurde järgmistes informatiivsetes inventuuriaruannetes, mille nad komisjonile artikli 10 lõike 2 kohaselt esitavad. 3. Lõigete 1 ja 2 täitmisel ei võeta arvesse järgmisi heitkoguseid: a) õhusõidukite heitkogused, välja arvatud maandumis- ja starditsükli heitkogused; b) heitkogused, mis pärinevad riigisisesest mereliiklusest, mis toimub artikli 2 lõikes 2 osutatud territooriumidele ja territooriumidelt; c) rahvusvahelisest mereliiklusest pärit heitkogused; d) lämmastikoksiidide ja lenduvate orgaaniliste ühendite, välja arvatud metaan, heitkogused, mis tulenevad piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kategooriates 3B (sõnnikukäitlus) ja 3D (mullaharimine) ette nähtud 2014. aasta aruandlusnomenklatuuri alla kuuluvatest tegevustest.

1. Liikmesriigid võivad kohandada vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi ja eriti peenete osakeste iga-aastaseid riiklikke heiteinventuure kooskõlas IV lisa 4. osaga, kui vastavalt teadusandmetele ajakohastatud täiustatud heiteinventuuride meetodite kohaldamise tõttu jääksid nende riiklikud heitkoguste vähendamise kohustused täitmata. Et teha kindlaks, kas IV lisa 4. osas sätestatud asjakohased tingimused on täidetud, loetakse, et heitkoguste vähendamise kohustused aastateks 2020–2029 kehtestati 4. mail 2012. Alates 2025. aastast kohaldatakse kohanduste suhtes järgmisi lisatingimusi eeldatust märkimisväärselt erinevate heitekoefitsientide või konkreetsetest allikakategooriatest pärinevate heitkoguste määramiseks kasutatud märkimisväärselt erinevate meetodite korral võrreldes tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate liidu õigusaktide normi või standardi rakendamise tulemustega vastavalt IV lisa 4. osa punkti 1 alapunkti d alapunktidele ii ja iii: a) pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on arvesse võtnud tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate liidu õigusaktide tõhususe järelevalvet käsitlevate riiklike järelevalve- ja jõustamisprogrammide tulemusi, tõendab ta, et märkimisväärselt erinevad heitekoefitsiendid ei ole tingitud nimetatud õigusaktide riigisisesest rakendamisest ega jõustamisest; b) asjaomane liikmesriik on teavitanud heitekoefitsientide märkimisväärsetest erinevustest komisjoni, kes vastavalt artikli 11 lõikele 2 uurib, kas on vaja võtta edasisi meetmeid. 2. Kui liikmesriik ei suuda teatud aastal erakordselt külma talve või erakordselt kuiva suve tõttu oma heitkoguste vähendamise kohustusi täita, võib ta täita neid kohustusi seeläbi, et arvutab välja keskmised iga-aastased riiklikud heitkogused kõnealuse aasta, sellele eelneva ja sellele järgneva aasta põhjal, tingimusel et kõnealune keskmine ei ole suurem kõnealuse liikmesriigi vähendamiskohustusest tulenevast iga-aastasest riiklikust heitkogusest. 3. Kui liikmesriik, kelle jaoks on II lisas sätestatud üks või mitu rangemat vähendamiskohustust võrreldes õhusaaste teemastrateegia 16. aruandes kindlaks määratud kulutõhusa vähendamisega ei suuda teatud aastal vaatamata kõigi kulutõhusate meetmete rakendamisele vastavat heitkoguste vähendamise kohustust täita, loetakse liikmesriiki kõnealust heitkoguste vähendamise kohustust täitvaks maksimaalselt viieks aastaks tingimusel, et iga sellise aasta eest kompenseerib ta kohustuste täitmata jätmise mõne muu II lisas osutatud saasteaine heitkoguste samaväärse vähendamisega. 4. Liikmesriiki loetakse artikli 4 kohaseid kohustusi täitvaks maksimaalselt kolmeks aastaks, kui tema heitkoguste vähendamise kohustused asjaomaste saasteainete puhul jäävad täitmata elektri- ja/või soojusenergia varustus- või tootmissüsteemi ootamatu või erakorralise katkestuse või võimsuse vähenemise tõttu, mida ei olnud võimalik ette näha, ning eeldusel, et täidetud on järgmised tingimused: a) asjaomane liikmesriik on tõendatud, et kohustuste täitmiseks on tehtud kõik mõistlikud jõupingutused, sealhulgas on rakendatud uusi meetmeid ja poliitikasuundi, ning jõupingutuste tegemist jätkatakse, et kohustuste täitmata jätmise periood jääks võimalikult lühikeseks, ja b) asjaomane liikmesriik on tõendatud, et täiendavate meetmete ja poliitikasuundade rakendamisega lisaks punktis a osutatud meetmetele ja poliitikasuundadele kaasneksid ebaproportsionaalselt suured kulud, see ohustaks oluliselt riigi energiajulgeolekut või kujutaks endast märkimisväärset energiavarustuseta jäämise ohtu suurele osale elanikkonnast. 5. Liikmesriigid, kes kavatsevad kohaldada lõiget 1, 2, 3 või 4, teavitavad sellest komisjoni asjaomase aruandeaasta 15. veebruariks. Teavitus peab kajastama asjaomaseid saasteaineid ja sektoreid ning kui see on teada, riiklikele heiteinventuuridele avalduva mõju suurust. 6. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, vaatab läbi ja hindab, kas paindlikkusmeetmete kasutamine konkreetsel aastal vastab asjakohastele käesoleva artikli lõikes 1 ja IV lisa 4. osas sätestatud tingimustele või käesoleva artikli lõikes 2, 3 või 4 sätestatud tingimustele, kui need kohalduvad. Kui komisjon on seisukohal, et paindlikkusmeetme kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste tingimustega, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1 ja IV lisa 4. osas või käesoleva artikli lõikes 2, 3 või 4, teeb ta üheksa kuu jooksul alates artikli 8 lõikes 4 osutatud asjakohase aruande kättesaamise päevast otsuse, milles teavitatakse asjaomast liikmesriiki sellest, et kõnealuse paindlikkusmeetme kasutamist ei kiideta heaks, ning tuuakse ära keeldumise põhjused. Kui komisjon ei ole esitanud vastuväidet üheksa kuu jooksul alates päevast, mil ta sai kätte artikli 8 lõikes 4 osutatud asjaomase aruande, loeb liikmesriik paindlikkusmeetme kasutamise selle aasta jaoks kehtivaks ning heaks kiidetuks. 7. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad selle kohta, kuidas kasutada käesoleva artikli lõigetes 1, 2, 3 ja 4 osutatud paindlikkusmeetmeid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 17 osutatud kontrollimenetlusega. 8. Komisjon võtab oma volituste rakendamisel lõigete 6 ja 7 kohaselt arvesse piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni alusel välja töötatud asjakohaseid juhenddokumente.

1. Liikmesriik koostab, võtab vastu ja viib riikliku õhusaaste kontrolli programmi ellu kooskõlas III lisa 1. osaga, et piirata vastavalt artiklile 4 oma aastaseid inimtekkelisi heitkoguseid ja aidata saavutada käesoleva direktiivi eesmärke vastavalt artikli 1 lõikele 1. 2. Lõikes 1 osutatud programmi koostamisel, vastuvõtmisel ja elluviimisel teevad liikmesriigid järgmist: a) hindavad, mil määral on tõenäoline, et riigisisesed heiteallikad mõjutavad õhu kvaliteeti nende territooriumil ja naaberliikmesriikides, kasutades asjakohasel juhul andmeid ja meetodeid, mis on välja töötatud Euroopa seire- ja hindamisprogrammi (EMEP) raames vastavalt õhusaasteainete piiriülese kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi pikaajalist rahastamist käsitlevale piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni protokollile; b) võtavad arvesse vajadust vähendada õhusaasteainete heitkoguseid, et täita õhukvaliteedialaseid eesmärke oma territooriumil ja kui see on asjakohane, naaberliikmesriikides; c) meetmete võtmisel eriti peenete osakeste heite koguste vähendamise riiklike kohustuste täitmiseks peavad esmatähtsaks musta süsiniku heitkoguste vähendamise meetmeid; d) tagavad kooskõla muude asjakohaste kavade ja programmidega, mis on kehtestatud liikmesriigi või liidu õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt. Et täita asjakohaseid riiklikke heitkoguste vähendamise kohustusi, lisavad liikmesriigid oma riiklikku õhusaaste kontrolli programmi heitkoguste vähendamise meetmed, mis on sätestatud kohustuslike meetmetena III lisa 2. osas, ja võivad kõnealustesse programmidesse lisada heitkoguste vähendamise meetmeid, mis on III lisa 2. osas sätestatud valikuliste meetmetena, või võrdväärse leevendava mõjuga meetmeid. 3. Liikmesriigid ajakohastavad riiklikku õhusaaste kontrolli programmi vähemalt iga nelja aasta tagant. 4. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, ajakohastatakse riiklikus õhusaaste kontrolli programmis sisalduvaid heitkoguste vähendamise poliitikasuundi ja meetmeid 18 kuu jooksul viimase riikliku heiteinventuuri või riikliku heiteprognoosi esitamisest, kui vastavalt esitatud andmetele ei ole täidetud artiklis 4 sätestatud kohustused või on oht, et neid ei täideta. 5. Vastavalt direktiivile 2003/35/EÜ konsulteerivad liikmesriigid oma riikliku õhusaaste kontrolli programmi projekti ja kõigi oluliste muudatuste üle enne nende lõplikku valmimist üldsuse ja pädevate asutustega, keda õhusaaste kontrolli programmi elluviimine neile eriomaste keskkonnaülesannete tõttu õhusaaste, õhukvaliteedi ja juhtimise alal kõigil tasanditel tõenäoliselt puudutab. 6. Kui see on asjakohane, viiakse läbi piiriülesed konsultatsioonid. 7. Komisjonil on abistav roll riiklike õhusaaste kontrolli programmide väljatöötamisel ja elluviimisel, sealjuures heade tavade vahetamise abil, kui see on asjakohane. 8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesoleva direktiivi III lisa 2. osa kohandamiseks piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga, sealhulgas tehnika arenguga. 9. Komisjon võib kehtestada riiklike õhusaaste kontrolli programmide väljatöötamise ja elluviimise juhiseid. 10. Samuti kehtestab komisjon rakendusaktidega riiklike õhusaaste kontrolli programmide vormi. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 17 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon püüab lihtsustada juurdepääsu olemasolevatele liidu rahastamisvahenditele vastavalt kõnealuseid vahendeid reguleerivatele õigusnormidele, et toetada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks võetavaid meetmeid. Liidu rahastamisvahendid hõlmavad praegu ja tulevikus kasutada olevaid rahalisi vahendeid, sealhulgas järgmist: a) teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm; b) Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, sealhulgas asjaomane rahastamine ühise põllumajanduspoliitika raames; c) keskkonna- ja kliimameetmete rahastamisvahendid, näiteks programm LIFE. Komisjon kaalub võimalust luua ühtne kontaktpunkt, kus kõik isikud ja asutused saavad hõlpsasti kontrollida liidu rahastamisvahendite kättesaadavust ja taotlusmenetlusi projektide puhul, mis tegelevad õhusaaste küsimustega.

1. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis A sätestatud nõuetele I lisa tabelis A sätestatud saasteainete kohta riiklikud heiteinventuurid ja ajakohastavad neid kord aastas. Liikmesriigid võivad vastavalt I lisa tabelis B sätestatud nõuetele koostada I lisa tabelis B sätestatud saasteainete kohta riiklikud heiteinventuurid ja ajakohastada neid kord aastas. 2. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis C sätestatud nõuetele I lisa tabelis C esitatud saasteainete kohta ruumilist jaotatust kajastavad riiklikud heiteinventuurid ja suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid ning ajakohastavad neid iga nelja aasta järel ja riiklikud heiteprognoosid, mida liikmesriigid ajakohastavad iga kahe aasta järel. 3. Liikmesriigid koostavad vastavalt I lisa tabelis D sätestatud nõuetele informatiivsed inventuuriaruanded, mis lisatakse lõigetes 1 ja 2 osutatud riiklikele heiteinventuuridele ja -prognoosidele. 4. Liikmesriigid, kes kasutavad artikli 5 kohast paindlikkusmeedet, peavad asjaomase aasta informatiivsesse inventuuriaruandesse lisama teabe, mis tõendab, et paindlikkusmeetme kasutamine vastab artikli 5 lõikes 1 ja IV lisa 4. osas sätestatud tingimustele, või kui see kohaldub, artikli 5 lõikes 2, 3 või 4 sätestatud asjaomastele tingimustele. 5. Liikmesriigid koostavad ja ajakohastavad riiklikke heiteinventuure (sealhulgas kohandatud riiklikke heiteinventuure, kui see on asjakohane), riiklikke heiteprognoose, ruumilist jaotust kajastavaid heiteinventuure, suuri paikseid heiteallikaid kajastavaid inventuure ja neile lisatud informatiivseid inventuuriaruandeid vastavalt IV lisale. 6. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, koostab kõikide I lisas osutatud saasteainete kohta igal aastal kogu liitu hõlmavad heiteinventuurid ja informatiivsed inventuuriaruanded ning iga kahe aasta tagant ka kogu liitu hõlmavad -prognoosid ning iga nelja aasta tagant ruumilist jaotust kajastavad heiteinventuurid ning suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid, ja ajakohastab neid, lähtudes käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teabest. 7. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi I lisa ja IV lisa kohandamiseks piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga, sealhulgas tehnika ja teaduse arenguga.

1. Liikmesriigid tagavad, et seiratakse õhusaaste negatiivset mõju ökosüsteemidele, tuginedes seirealade võrgustikule, mis on ökosüsteemi liigi (mageveeökosüsteemid, looduslikud ja poollooduslikud elupaigad ning metsa ökosüsteemid) esinduslik valim, kasutades kulutõhusat ja riskipõhist lähenemisviisi. Selleks kooskõlastavad liikmesriigid oma tegevust teiste seireprogrammidega, mis on loodud vastavalt liidu õigusaktidele, sealhulgas direktiivile 2008/50/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2000/60/EÜ (13) ja nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ, (14) ja kui see on asjakohane, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonile, ning kui see on asjakohane, kasutavad kõnealuste seireprogrammide alusel kogutud andmeid. Käesoleva artikli nõuete täitmiseks võivad liikmesriigid kasutada V lisas loetletud valikulisi seirenäitajaid. 2. V lisas loetletud teabe kogumisel ja esitamisel võidakse kasutada meetodeid, mis on ette nähtud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooniga ja selle rahvusvaheliste koostööprogrammide käsiraamatutega. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi V lisa kohandamiseks tehnika ja teaduse arenguga ning piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames toimuva arenguga.

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile oma esimese riikliku õhusaaste kontrolli programmi hiljemalt 1. aprilliks 2019. Kui riiklikku õhusaaste kontrolli programmi ajakohastatakse artikli 6 lõike 4 kohaselt, esitab asjaomane liikmesriik ajakohastatud programmi komisjonile kahe kuu jooksul. Komisjon vaatab riiklikud õhusaaste kontrolli programmid ja nende ajakohastused läbi, lähtudes artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 6 sätestatud nõuetest. 2. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile I lisas sätestatud andmete esitamise päevaks oma riiklikud heiteinventuurid ja heiteprognoosid, ruumilist jaotust kajastavad riiklikud heiteinventuurid, suuri paikseid heiteallikaid kajastavad inventuurid ja informatiivsed inventuuriaruanded, millele on osutatud artikli 8 lõigetes 1, 2 ja 3, ning kui see on asjakohane, artikli 8 lõikes 4. Esitatu peab olema kooskõlas piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni sekretariaadile esitatavate andmetega. 3. Komisjon, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, vaatab asjaomaste liikmesriikidega konsulteerides riiklike heiteinventuuride andmed läbi esimesel aruandeaastal ja seejärel korrapäraselt. Kõnealune läbivaatamine hõlmab järgmist: a) esitatud teabe läbipaistvuse, täpsuse, kooskõlalisuse, võrreldavuse ja täielikkuse kontrollimine; b) kontrollid selliste juhtumite kindlakstegemiseks, kus inventuurid on koostatud viisil, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse, eelkõige piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni nõuetega; c) asjakohasel juhul eelnevast tulenevate vajalike tehniliste paranduste väljaarvutamine, konsulteerides asjaomase liikmesriigiga. Kui asjaomane liikmesriik ja komisjon ei jõua kokkuleppele tehniliste paranduste vajalikkuse või sisu osas vastavalt punktile c, võtab komisjon vastu otsuse, millega näeb ette tehnilised parandused, mida asjaomane liikmesriik peab tegema. 4. Liikmesriigid edastavad komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile artiklis 9 osutatud järgmise teabe: a) seirealade asukoht ja seal õhusaaste mõju seireks kasutatavad näitajad hiljemalt 1. juuliks 2018 ning seejärel iga nelja aasta tagant ning b) artiklis 9 osutatud seireandmed hiljemalt 1. juuliks 2019 ning seejärel iga nelja aasta tagant.

1. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. aprilliks 2020 ja edaspidi iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamisel tehtud edusammude kohta, sealhulgas hinnangu oma panuse kohta artiklis 1 osutatud eesmärkide saavutamisel, sealhulgas: a) edusammud järgmiste eesmärkide saavutamisel: i) artiklis 4 osutatud soovituslikud heitetasemed ja heitkoguste vähendamise kohustused ning juhul, kui neid ei ole saavutatud, selle põhjused; ii) välisõhu kvaliteedi tasemed kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud õhukvaliteedi suunistega; iii) liidu bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi eesmärgid kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga; b) punktis a osutatud eesmärkide saavutamiseks liidu ja liikmesriigi tasandil nõutavate täiendavate meetmete kindlakstegemine; c) liidu rahastamisvahendite kasutuselevõtt, et toetada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks võetud meetmeid; d) komisjoni poolt riiklike õhusaaste kontrolli programmide ja nende ajakohastuste suhtes läbi viidud hindamise tulemused vastavalt artikli 10 lõike 1 kolmandale lõigule; e) käesoleva direktiivi tervise- ja keskkonnamõju ning sotsiaal-majandusliku mõju hinnang. 2. Kui aruanne osutab sellele, et artiklis 4 osutatud soovituslike heitetasemete mittesaavutamine ja heitkoguste vähendamise kohustuse täitmata jätmine võib tuleneda ebatõhusast tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevast liidu õigusaktist, sealhulgas selle rakendamisest liikmesriigi tasandil, uurib komisjon asjakohasel juhul, kas on vaja võtta edasisi meetmeid, arvestades ka rakendamise mõju sektoritele. Kui see on asjakohane, esitab komisjon seadusandlikud ettepanekud, sealhulgas uute tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate õigusaktide kohta, et tagada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine.

Komisjon loob Euroopa puhta õhu foorumi, et anda panus juhiste koostamiseks ja hõlbustada õhukvaliteedi parandamisega seotud liidu õigusaktide ja poliitikavaldkondade kooskõlastatud rakendamist ja tuua korrapäraste ajavahemike järel kokku kõik huvigrupid, sealhulgas liikmesriikide kõikide tasandite pädevad asutused, komisjon, tööstus, kodanikuühiskond ja teadusringkonnad. Euroopa puhta õhu foorumis vahetatakse kogemusi ja häid tavasid, sealhulgas kodumajapidamiste küttest ja maanteetranspordist pärit heitkoguste vähendamise vallas, et saada riiklike õhusaaste kontrolli programmide koostamise ja elluviimise jaoks vajalikku teavet ning et koostamist ja elluviimist tõhustada.

1. Komisjon vaatab artikli 11 lõikes 1 osutatud aruannete põhjal käesoleva direktiivi läbi hiljemalt 31. detsembriks 2025, et teha edusamme artikli 1 lõikes 2 osutatud eesmärkide saavutamisel, eelkõige võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut ning liidu kliima- ja energiapoliitika elluviimist. Kui see on asjakohane, esitab komisjon seadusandlikud ettepanekud heitkoguste vähendamise kohustuste kohta 2030. aastale järgnevaks perioodiks. 2. Ammoniaagi puhul hindab komisjon läbivaatamisel eelkõige järgmist: a) uusimad teaduslikud tõendid; b) ajakohastatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni juhenddokument aastast 2014 põllumajandusest pärineva ammoniaagi heitkoguste ennetamise ja vähendamise kohta („ammoniaagijuhend“), (15) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni heade põllumajandustavade raamjuhend (16) ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks, mis vaadati viimati läbi 2014. aastal; c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL (17) artikli 3 punktis 10 määratletud parima võimaliku tehnika ajakohastamised; d) ühise põllumajanduspoliitika raames võetavad põllumajanduse keskkonnameetmed. 3. Komisjon hindab riikliku elavhõbedaheite aruannete põhjal heite mõju artikli 1 lõikes 2 seatud eesmärkide saavutamisele ja kaalub meetmeid heite vähendamiseks ja kui see on asjakohane, esitab seadusandliku ettepaneku.

1. Liikmesriigid tagavad kooskõlas direktiiviga 2003/4/EÜ, et üldsusele edastatakse avalikkusele kättesaadaval veebisaidil aktiivselt ja korrapäraselt järgmist teavet: a) riiklikud õhusaaste kontrolli programmid ja nende ajakohastused; b) riiklikud heiteinventuurid (sealhulgas kohaldataval juhul kohandatud riiklikud heiteinventuurid), riiklikud heiteprognoosid, informatiivsed inventuuriaruanded, täiendavad aruanded ja lisateave, mis on komisjonile esitatud vastavalt artiklile 10. 2. Komisjon tagab vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1367/2006, (18) et üldsusele edastatakse avalikkusele kättesaadaval veebisaidil aktiivselt ja korrapäraselt kogu liitu hõlmavad heiteinventuurid ja -prognoosid ning informatiivsed inventuuriaruanded. 3. Komisjon avaldab oma veebisaidil: a) liikmesriigi riikliku heitkoguste vähendamise potentsiaali kindlaksmääramisel aluseks võetud eeldused, mida kasutati õhusaaste teemastrateegia aruande nr 16 koostamisel; b) tekkekohapõhist õhusaaste kontrolli käsitlevate asjakohaste liidu õigusaktide loetelu ning c) artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud hindamise tulemused.

Selleks et panna tugevam alus heitkoguste vähendamise hõlbustamisele, jätkavad liit ja asjakohasel juhul liikmesriigid, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaldamist, kahepoolset ja mitmepoolset koostööd kolmandate riikidega ning kooskõlastamist asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), UNECE, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), sealhulgas tehnilise ja teadusliku uurimis- ja arendustegevuse alase teabevahetuse kaudu.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 6 lõikes 8, artikli 8 lõikes 7 ja artikli 9 lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 31. detsembrist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 6 lõikes 8, artikli 8 lõikes 7 ja artikli 9 lõikes 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal päeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega (19). 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 6 lõike 8, artikli 8 lõike 7 ja artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tegemist esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab direktiivi 2008/50/EÜ artikli 29 alusel loodud välisõhu kvaliteedi komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Liikmesriigid kehtestavad karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste õigusnormide rakendamine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Direktiivi 2003/35/EÜ I lisasse lisatakse järgmine punkt: „g) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2284 (mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ) (*1) artikli 6 lõige 1.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. juuliks 2018. Erandina lõike 1 esimeses lõigus sätestatust jõustavad liikmesriigid artikli 10 lõike 2 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 15. veebruariks 2017. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud peamiste siseriiklike meetmete teksti.

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/81/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. juulist 2018. Erandina esimesest lõigust: a) kohaldatakse direktiivi 2001/81/EÜ artikleid 1 ja 4 ning I lisa kuni 31. detsembrini 2019; b) tunnistatakse direktiivi 2001/81/EÜ artiklid 7 ja 8 ning III lisa kehtetuks 31. detsembril 2016. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VI lisa vastavustabelile. 2. Kuni 31. detsembrini 2019 võivad liikmesriigid kohaldada direktiivi 2001/81/EÜ artikli 4 ja I lisa kohaste ülemmäärade suhtes käesoleva direktiivi artikli 5 lõiget 1.

Käesolev direktiiv jõustub 31. detsembril 2016.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.