Direktiiv 2017/541

Käesoleva direktiiviga nähakse ette miinimumnormid, mis käsitlevad terroriaktide, terrorirühmituste ja terroristliku tegevuse vallas kuritegude määratlemist ja karistusi, ning meetmeid terrorismiohvritele kaitse ja toetuse ning abi andmiseks.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „rahalised vahendid“– igasugune vara, nii materiaalne kui ka mittemateriaalne, nii kinnis- kui ka vallasasi, olenemata selle saamisviisist, sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad juriidilised dokumendid, sealhulgas elektroonilised või digitaalsed dokumendid, sealhulgas, kuid mitte üksnes, pangalaenud, reisitšekid, pangatšekid, maksekorraldused, aktsiad, väärtpaberid, võlakirjad, käskvekslid ja akreditiivid; 2) „juriidiline isik“– mis tahes üksus, millel on kohaldatava õiguse alusel juriidilise isiku staatus, välja arvatud riigid või avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid; 3) „terrorirühmitus“– rohkem kui kahest isikust koosnev struktuuriline ühendus, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mis tegutseb kooskõlastatult terroriaktide toimepanemise eesmärgil; „struktuuriline ühendus“ – ühendus, mis ei ole juhuslikult moodustatud kuriteo vahetuks toimepanemiseks ja mille liikmete rollid ei pruugi olla vormiliselt määratletud, millel ei pruugi olla järjepidevat liikmeskonda ega väljatöötatud struktuuri.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada järgmiste siseriikliku õiguse kohaselt kuriteona määratletud tahtlike tegude, mis oma laadi või seose tõttu võivad tõsiselt kahjustada mõnd riiki või rahvusvahelist organisatsiooni, käsitamine terroriaktina, kui nende toimepanemise eesmärk on üks lõikes 2 loetletutest: a) rünnakud inimelu vastu, mis võivad põhjustada surma; b) rünnakud isiku kehalise puutumatuse vastu; c) inimrööv või pantvangi võtmine; d) riikliku või avaliku rajatise, transpordisüsteemi, infrastruktuurirajatise, sealhulgas infosüsteemi, mandrilavale kinnitatud aluse, avaliku koha või eraomandi tõsine kahjustamine, mis võib ohustada inimelu või põhjustada suurt majanduslikku kahju; e) õhusõiduki, laeva või mõne muu ühistranspordi- või kaubaveovahendi ebaseaduslik hõivamine; f) lõhkeainete või relvade, sealhulgas keemia-, bioloogiliste, radioloogiliste või tuumarelvade valmistamine, valduses hoidmine, omandamine, vedu, tarnimine või kasutamine, samuti keemia-, bioloogiliste, radioloogiliste või tuumarelvadega seotud teadus- ja arendustöö; g) ohtlike ainete heite või tulekahjude, plahvatuste või üleujutuste põhjustamine, kui see ohustab inimelu; h) vee, elektri või mõne tähtsa loodusvaraga varustamise häirimine või katkestamine, kui see ohustab inimelu; i) ebaseaduslik süsteemi häirimine, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/40/EL (19) artiklis 4, neil juhtudel, kui kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 9 lõiget 3 või lõike 4 punkti b või c, ning ebaseaduslik andmetesse sekkumine, nagu on osutatud nimetatud direktiivi artiklis 5, neil juhtudel, kui kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 4 punkti c; j) mõne punktides a–i loetletud teo toimepanemisega ähvardamine. 2. Lõikes 1 osutatud eesmärgid on: a) elanikkonna tõsine hirmutamine; b) valitsuse või rahvusvahelise organisatsiooni õigusvastane sundimine mõnda tegu toime panema või sellest hoiduma; c) mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiliste, põhiseaduslike, majanduslike või sotsiaalsete struktuuride märkimisväärne tasakaalust väljaviimine või nende hävitamine.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et järgmised teod oleksid kuriteona karistatavad, kui need on toime pandud tahtlikult: a) terrorirühmituse juhtimine; b) terrorirühmituse tegevuses osalemine, sealhulgas teabe või materiaalsete vahenditega varustamise või selle rühmituse tegevuse mis tahes viisil rahastamise teel, olles teadlik asjaolust, et selline osalemine aitab kaasa terrorirühmituse kuritegelikule tegevusele.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et üldsusele mis tahes viisil, kas internetis või mujal, sõnumi levitamine või muul moel kättesaadavaks tegemine kavatsusega kutsuda üles toime panema mõnd artikli 3 lõike 1 punktides a–i loetletud kuritegu ning kui selline käitumine otseselt või kaudselt, näiteks terroriaktide ülistamisega, propageerib terroriakti toime panema, tekitades seeläbi ühe või mitme sellise kuriteo toimepanemise ohu, on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et teisele isikule ettepaneku tegemine panna toime mõni artikli 3 lõike 1 punktides a–i või artiklis 4 loetletud kuritegu või selle toimepanemises osaleda on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et teisele isikule lõhkeainete, tuli- või muude relvade või mürgiste või ohtlike ainete valmistamise või kasutamise kohta või muude eriliste meetodite või tehniliste võtete kohta juhiste andmine mõne artikli 3 lõike 1 punktides a–i loetletud kuriteo toimepanemise või selle toimepanemises osalemise eesmärgil, teades, et oskusi kavatsetakse kasutada sellel eesmärgil, on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lõhkeainete, tuli- või muude relvade või mürgiste või ohtlike ainete valmistamise või kasutamise kohta või muude eriliste meetodite või tehniliste võtete kohta juhiste saamine mõne artikli 3 lõike 1 punktides a–i loetletud kuriteo toimepanemise või selle toimepanemises osalemise eesmärgil on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult.

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et teise riiki reisimine mõne artiklis 3 osutatud terroriakti toimepanemise või selle toimepanemises osalemise eesmärgil, artiklis 4 osutatud terrorirühmituse tegevuses osalemise eesmärgil, kui osaleja teab, et aitab oma osalemisega kaasa sellise rühmituse kuritegelikule tegevusele, või artiklites 7 ja 8 osutatud terrorismialase väljaõppe andmise või saamise eesmärgil on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult. 2. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et mõne järgmise teo tahtlikult toimepanemine on kuriteona karistatav: a) kõnealusesse liikmesriiki reisimine mõne artiklis 3 osutatud terroriakti toimepanemise või selle toimepanemisele kaasaaitamise eesmärgil, artiklis 4 osutatud terrorirühmituse tegevuses osalemise eesmärgil, kui osaleja teab, et aitab oma osalemisega kaasa sellise rühmituse kuritegelikule tegevusele, või artiklites 7 ja 8 osutatud terrorismialase väljaõppe andmise või saamise eesmärgil, või b) ettevalmistav tegevus, millega kõnealusesse liikmesriiki sisenenud isik tegeleb, kavatsusega panna toime terroriakt või selle toimepanemises osaleda, nagu on osutatud artiklis 3.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et korraldamis- või hõlbustamisalane tegevus, millega aidatakse isikul terroristlikel eesmärkidel reisida, nagu on osutatud artikli 9 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a, teades, et sellisel abistamisel on nimetatud eesmärk, on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et rahaliste vahendite eraldamine või kogumine mis tahes viisil, otseselt või kaudselt, eesmärgiga kasutada neid või teades, et neid kasutatakse täielikult või osaliselt artiklites 3–10 osutatud kuritegude toimepanemiseks või nende toimepanemises osalemiseks, on kuriteona karistatav, kui see on toime pandud tahtlikult. 2. Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud terrorismi rahastamine on seotud mõne artiklites 3, 4 ja 9 sätestatud kuriteoga, ei ole oluline, kas neid rahalisi vahendeid kasutatakse täielikult või osaliselt tegelikult mõne nimetatud kuriteo toimepanemiseks või nende toimepanemises osalemiseks, samuti pole oluline, kas süüteo toimepanija teab, milliseks konkreetseks kuriteoks või kuritegudeks rahalisi vahendeid kasutatakse.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et terroristliku tegevusega seotud kuriteod hõlmaksid järgmisi tahtlikke tegusid: a) röövimine mõne artiklis 3 loetletud kuriteo toimepanemiseks; b) väljapressimine mõne artiklis 3 loetletud kuriteo toimepanemiseks; c) võltsitud haldusdokumentide koostamine või kasutamine mõne artikli 3 lõike 1 punktides a–i, artikli 4 punktis b ning artiklis 9 loetletud kuriteo toimepanemiseks.

Selleks et artiklis 4 või III jaotises osutatud kuritegu oleks karistatav, ei ole vaja, et see tegelikult toime pannakse, ning artiklites 5–10 ja artiklis 12 osutatud kuritegude puhul, et sel oleks seos käesolevas direktiivis sätestatud mõne muu konkreetse kuriteoga.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–8 ning artiklites 11 ja 12 osutatud kuritegude toimepanemisele kaasaaitamine on karistatav. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–12 osutatud kuritegude toimepanemisele kihutamine on karistatav. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3, 6, 7, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 9 lõike 2 punktis a ning artiklites 11 ja 12 osutatud kuriteo katse, välja arvatud artikli 3 lõike 1 punktis f sätestatud valduses hoidmine ja artikli 3 lõike 1 punktis j osutatud kuritegu, on karistatav.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–12 ja artiklis 14 osutatud kuritegude eest mõistetavad kriminaalkaristused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning võivad hõlmata kuriteo toimepanija üle- või väljaandmist. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3 osutatud terroriaktid ja artiklis 14 osutatud kuriteod, kui need on seotud terroriaktidega, on karistatavad vabadusekaotusega, mis on karmim kui siseriikliku õiguse kohaselt samalaadse, kuid ilma artikli 3 kohase tahtluseta kuriteo puhul kohaldatav vabadusekaotus, välja arvatud juhul, kui kohaldatav karistus on juba siseriikliku õiguse kohane maksimaalne karistus. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 4 loetletud kuriteod oleksid karistatavad vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt viisteist aastat artikli 4 punktis a osutatud kuritegude puhul ja vähemalt kaheksa aastat artikli 4 punktis b loetletud kuritegude puhul. Kui artikli 3 lõike 1 punktis j osutatud terroriakti on toime pannud isik, kes juhib artikli 4 punktis a osutatud terrorirühmitust, on maksimaalne karistus vähemalt kaheksa aastat. 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui kuritegu, millele on osutatud artiklites 6 või 7, on suunatud lastele, võib seda siseriikliku õiguse kohaselt karistuse määramisel arvesse võtta.

Liikmesriigid võivad võtta vajalikke meetmeid tagamaks, et artiklis 15 osutatud karistusi võib vähendada, kui kuriteo toimepanija a) loobub terroristlikust tegevusest ja b) annab haldus- või kohtuorganitele teavet, millele neil muul viisil juurdepääs puuduks, aidates neil i) kuriteo tagajärgi ära hoida või leevendada; ii) teha kindlaks või võtta vastutusele teisi kuriteo toimepanijaid; iii) leida tõendeid või iv) hoida ära artiklites 3–12 ja artiklis 14 osutatud kuritegude toimepanemist tulevikus.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab võtta vastutusele mis tahes artiklites 3–12 ja artiklis 14 osutatud kuriteo eest, mille on nende kasuks toime pannud iseseisvalt või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal ühel järgmistest alustest: a) õigus esindada juriidilist isikut, b) õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid; c) õigus kontrollida juriidilist isikut. 2. Lisaks võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab võtta vastutusele juhul, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isiku puuduliku järelevalve või kontrolli tõttu on osutunud võimalikuks, et juriidilise isiku alluvuses tegutsev isik on selle juriidilise isiku kasuks pannud toime mõne artiklites 3–12 või artiklis 14 osutatud kuriteo. 3. Käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohane juriidilise isiku vastutus ei välista kriminaalmenetlust füüsilise isiku suhtes, kes on osalenud mõne artiklites 3–12 või artiklis 14 osutatud kuriteo toimepanemises täideviija, kaasaaitaja või kihutajana.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et vastavalt artiklile 17 vastutusele võetud juriidilisele isikule kohaldatavad karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning nende hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud liiki trahvid ning võivad kuuluda muud karistused, nagu näiteks a) riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine; b) ajutine või alaline ettevõtluskeeld; c) kohtuliku järelevalve alla võtmine; d) sundlõpetamine; e) kuriteoteo toimepanemiseks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 3–12 ja artiklis 14 osutatud kuritegude puhul, kui a) kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud selle riigi territooriumil; b) kuritegu on toime pandud selle riigi lipu all sõitval laeval või selles riigis registreeritud õhusõidukis; c) kuriteo on toime pannud selle riigi kodanik või elanik; d) kuritegu on toime pandud selle riigi territooriumil asuva juriidilise isiku kasuks; e) kuritegu on toime pandud kõnealuse liikmesriigi institutsioonide või elanikkonna vastu või liidu institutsiooni, organi, asutuse või ameti vastu, mis asub selles liikmesriigis. Liikmesriik võib oma jurisdiktsiooni laiendada, kui kuritegu pannakse toime teise liikmesriigi territooriumil. 2. Liikmesriik võib oma jurisdiktsiooni laiendada artiklis 7 osutatud terrorismialase väljaõppe andmisele, kui kuriteo toimepanija pakub sellist väljaõpet asjaomase liikmesriigi kodanikele või elanikele neil juhtumitel, kui käesoleva artikli lõige 1 ei ole kohaldatav. Liikmesriik teavitab sellest komisjoni. 3. Kui kuritegu kuulub rohkem kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla ja kui üks neist suudab nõuetekohaselt süüdistuse esitada samade faktiliste asjaolude alusel, teevad asjaomased liikmesriigid koostööd otsustamaks, kes neist esitab teo toimepanijale süüdistuse, et koondada menetlus võimaluse korral ühte liikmesriiki. Selleks võivad liikmesriigid kasutada Eurojusti, et hõlbustada õigusasutuste koostööd ja nende tegevuse koordineerimist. Arvesse võetakse järgmisi tegureid: a) tegemist on liikmesriigiga, mille territooriumil kuritegu toime pandi; b) tegemist on liikmesriigiga, mille kodanik või elanik teo toimepanija on; c) tegemist on liikmesriigiga, kust ohvrid pärit on; d) tegemist on liikmesriigiga, mille territooriumilt teo toimepanija kätte saadi. 4. Lisaks võtab liikmesriik vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 3–12 ja artiklis 14 osutatud kuritegude üle juhtudel, kui ta keeldub sellises kuriteos kahtlustatava või süüdimõistetud isiku üle- või väljaandmisest teisele liikmesriigile või kolmandale riigile. 5. Liikmesriik tagab, et tema jurisdiktsioon hõlmab juhtumeid, kui artiklites 4 ja 14 osutatud kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud tema territooriumil, olenemata sellest, kus terrorirühmitus asub või kuritegevusega tegeleb. 6. Käesoleva artikliga ei välistata kriminaalasjades jurisdiktsiooni teostamist, mille liikmesriik on kehtestanud kooskõlas oma siseriikliku õigusega.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et isikutele, üksustele või talitustele, kelle ülesanne on artiklites 3–12 osutatud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine, on kättesaadavad tulemuslikud uurimismeetmed, näiteks organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude puhul kasutatavad uurimismeetmed. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nende pädevad asutused arestivad ja konfiskeerivad vajaduse korral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/42/EL (20) kuriteovahendid ja saadud tulu, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada käesolevas direktiivis osutatud kuritegude toimepanemiseks või nende toimepanemises osalemiseks.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada sellise nende territooriumil majutatava veebisisu viivitamatu kõrvaldamine internetist, milles avalikult kutsutakse üles terroriakti toimepanemisele, nagu on osutatud artiklis 5. Nad püüavad samuti saavutada sellise veebisisu kõrvaldamist, kui seda majutatakse väljaspool nende territooriumi. 2. Kui lõikes 1 osutatud veebisisu eemaldamine selle algallikas ei ole võimalik, võivad liikmesriigid võtta meetmeid, et takistada nende territooriumil asuvate internetikasutajate juurdepääsu sellisele veebisisule. 3. Eemaldamise ja juurdepääsu takistamise meetmed tuleb võtta läbipaistva menetlusega ning need peavad hõlmama piisavaid kaitsemeetmeid, eelkõige tagamaks, et piirang on vajalik ja proportsionaalne, ja et kasutajaid teavitatakse nende meetmete põhjusest. Nende meetmetega seotud kaitsemeetmed hõlmavad samuti õiguskaitsevahendite kasutamise võimalust.

Otsust 2005/671/JSK muudetakse järgmiselt: 1) Artikli 1 punkt a asendatakse järgmisega: „a) „terroriaktid“ – terrorismivastast võitlust käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/541 (*1) osutatud kuriteod; (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK terroriaktidega seotud teabevahetuse ja koostöö kohta (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6).“ " 2) Artiklit 2 muudetakse järgmiselt: a) lõige 6 asendatakse järgmisega: „6. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tema pädevate asutuste poolt kriminaalmenetluse raames seoses terroriaktidega kogutud asjakohane teave tehakse niipea kui võimalik kättesaadavaks teise liikmesriigi pädevatele asutustele, kus andmeid võidakse kasutada selliste terroriaktide, millele on osutatud direktiivis (EL) 2017/541, ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks või nende eest vastutusele võtmiseks selles liikmesriigis, kas liikmesriigi taotlusel või omal algatusel ning kooskõlas siseriikliku õiguse ja asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktidega.“; b) lisatakse järgmised lõiked: „7. Lõiget 6 ei kohaldata, kui teabe jagamine ohustaks käimasolevat uurimist või üksikisikute turvalisust, ega juhul, kui see oleks vastuolus asjaomase liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvidega. 8. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nende pädevad asutused võtavad pärast lõikes 6 osutatud teabe saamist vajaduse korral õigeaegsed meetmed vastavalt siseriiklikule õigusele.“

1. Käesolev direktiiv ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 6. 2. Liikmesriigid võivad kehtestada ajakirjanduse ja muude meediakanalite vabadust käsitlevate aluspõhimõtetega nõutavad ja nendega kooskõlas olevad tingimused, mis reguleerivad ajakirjanduse ja muude meediakanalite õigusi ja kohustusi ning nende menetluslikke tagatisi, kui need on seotud vastutuse kindlakstegemise või piiramisega.

1. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis käsitletud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu terrorismiohvri või kuriteo tagajärjel kannatanud isikute teatest või süüdistusest, vähemalt sel juhul, kui teod on toime pandud liikmesriigi territooriumil. 2. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas direktiiviga 2012/29/EL on terrorismiohvritel võimalik kasutada nende konkreetsetele vajadustele vastavaid abiteenuseid ning et need on terrorismiohvritele kättesaadavad kohe pärast rünnakut ja seejärel niikaua, kui vaja. Selliseid teenuseid pakutakse lisaks üldistele ohvriabiteenustele või nende raames ja need võivad tugineda olemasolevatele spetsialisti teenuseid pakkuvatele üksustele. 3. Abiteenuse osutajad peavad suutma anda terrorismiohvritele vastavalt nende konkreetsetele vajadustele abi ja toetust. Abiteenused peavad olema konfidentsiaalsed, tasuta ja kõikidele terrorismiohvritele hõlpsalt kättesaadavad. Abiteenuste hulka kuuluvad eelkõige a) emotsionaalne ja psühholoogiline tugi, nagu traumaabi ja nõustamine; b) nõu ja teabe võimaldamine asjakohastes juriidilistes, praktilistes või finantsküsimustes, sh hõlbustades terrorismiohvritel rakendada oma õigust teabele, nagu on sätestatud artiklis 26; c) abi hüvitisnõuete esitamisel seoses terrorismiohvritele vastavalt asjaomase liikmesriigi siseriiklikule õigusele makstavate hüvitistega. 4. Liikmesriigid tagavad mehhanismide või protokollide olemasolu, mis võimaldavad selliste abiteenuste osutamise aktiveerimist terrorismiohvrite jaoks riikliku hädaolukorras reageerimise infrastruktuuri raames. Selliste mehhanismide või protokollidega nähakse ette asjaomaste asutuste, ametite ja organite töö koordineerimine, et suuta pakkuda terviklikku lahendust vastavalt ohvrite ja nende pereliikmete vajadustele kohe pärast rünnakut ja seejärel niikaua, kui vaja, sealhulgas piisavaid vahendeid, et hõlbustada ohvrite tuvastamist ja perekondade teavitamist. 5. Liikmesriigid tagavad, et terrorismiohvritele antakse asjakohast arstiabi kohe pärast rünnakut ja seejärel niikaua, kui vaja. Liikmesriikidel on õigus korraldada terrorismiohvritele arstiabi andmist vastavalt nende riiklikule tervishoiusüsteemile. 6. Liikmesriigid tagavad, et terrorismiohvritel on juurdepääs tasuta õigusabile kooskõlas direktiivi 2012/29/EL artikliga 13, juhul kui nad on kriminaalmenetluse osalised. Liikmesriigid tagavad, et kuriteo raskusastet ja selle asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse tingimuste ja korra kohaldamisel, mille alusel ohvritel on vastavalt siseriiklikule õigusele juurdepääs tasuta õigusabile. 7. Käesolevat direktiivi kohaldatakse lisaks direktiivis 2012/29/EL sätestatud meetmetele, piiramata nende kohaldamist.

Liikmesriigid tagavad, et terrorismiohvrite ja nende pereliikmete kaitsmiseks on olemas meetmed kooskõlas direktiiviga 2012/29/EL. Selle kindlaksmääramisel, kas ja mil määral peaksid nad kriminaalmenetluse käigus saama kasutada kaitsemeetmeid, pööratakse erilist tähelepanu ohule langeda hirmutamise ja kättemaksu ohvriks ning vajadusele kaitsta terrorismiohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust, sealhulgas ülekuulamise ja tunnistuse andmise ajal.

1. Liikmesriigid tagavad, et terrorismiohvril, kelle elukoht on mõnes muus liikmesriigis kui see, kus terroriakt toime pandi, on juurdepääs teabele oma õiguste, olemasolevate abiteenuste ja hüvitussüsteemide kohta selles liikmesriigis, kus terroriakt toime pandi. Seoses sellega võtavad asjaomased liikmesriigid sobivaid meetmeid, et hõlbustada oma pädevate asutuste või spetsialisti teenuseid pakkuvate üksuste omavahelist koostööd, et tagada terrorismiohvritele tõhus juurdepääs sellisele teabele. 2. Liikmesriigid tagavad, et kõigil terrorismiohvritel on võimalik kasutada artikli 24 lõike 3 punktides a ja b ette nähtud abi ja abiteenuseid oma elukohaliikmesriigi territooriumil, isegi kui terroriakt on pandud toime mõnes teises liikmesriigis.

Raamotsus 2002/475/JSK asendatakse nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes on käesolev direktiiv siduv, ilma et see piiraks nende liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuse raamotsuse siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga. Liikmesriikide puhul, kelle suhtes käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid raamotsusele 2002/475/JSK viidetena käesolevale direktiivile.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 8. septembriks 2018. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. Komisjon esitab hiljemalt 8. märtsiks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid. 2. Komisjon esitab hiljemalt 8. septembriks 2021 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse käesoleva direktiivi lisaväärtust terrorismivastase võitluse seisukohast. Aruanne hõlmab samuti käesoleva direktiivi mõju põhiõigustele ja -vabadustele, sealhulgas mittediskrimineerimisele, õigusriigi põhimõtetele ning terrorismiohvritele pakutava kaitse ja abi tasemele. Komisjon võtab arvesse liikmesriikide poolt otsuse 2005/671/JSK kohaselt antud teavet ja muud asjakohast teavet terrorismivastaste seaduste kohaste volituste kasutamise kohta seoses käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamisega. Selle hindamise tulemuste põhjal teeb komisjon vajaduse korral otsuse asjakohaste järelmeetmete kohta.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.