1. Iga liikmesriik või kui mõni liikmesriik nii ette näeb, siis liikmesriigi pädev asutus tagab vajalike meetmete võtmise, et suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu häire korral oleks ülejäänud taristu tehniline võimsus, mis on kindlaks määratud II lisa punktis 2 sätestatud valemi N–1 kohaselt, selline, et käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist piiramata rahuldab see arvutuspiirkonnas kogu gaasinõudluse erandlikult suure gaasinõudlusega päeval, mida statistiliste andmete kohaselt esineb üks kord 20 aasta jooksul. Seejuures tuleb võtta arvesse gaasitarbimise suundumusi, energiatõhususe meetmete pikaajalisi mõjusid ja olemasoleva taristu rakendamise määra.
Käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustus ei piira määruses (EÜ) nr 715/2009 ja direktiivis 2009/73/EÜ sätestatud süsteemihaldurite kohustust teha vastavaid investeeringuid ega ülekandesüsteemi haldurite kohustusi.
2. Kohustus tagada, et ülejäänud taristu tehniline võimsus suudab rahuldada kogu gaasinõudluse, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, loetakse täidetuks ka siis, kui pädev asutus tõendab ennetavas tegevuskavas, et gaasitarnehäiret on võimalik piisavalt ja õigel ajal tasakaalustada asjakohaste turupõhiste nõudlust mõjutavate meetmete abil. Selleks tehakse II lisa punktis 4 sätestatud valemi N–1 kohane arvutus.
3. Vajaduse korral võivad naaberliikmesriikide pädevad asutused, arvestades artiklis 7 osutatud riskihindamist kokku leppida, et käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust täidetakse ühiselt. Sellisel juhul kasutavad pädevad asutused riskihindamises valemi N–1 alusel tehtavat arvutust ja selgitavad ennetavate tegevuskavade piirkondlikes peatükkides, kuidas seda kohustust kokkulepitud korras täidetakse. Kohaldatakse II lisa punkti 5.
4. Ülekandesüsteemi haldurid tagavad kõikides võrkudevahelistes ühendustes alalise ja tegeliku võimekuse gaasi kahesuunaliseks transportimiseks liikmesriikide vahel, välja arvatud:
a)
tootmiskäitiste, maagaasi veeldusjaamade ja jaotusvõrkude ühenduste korral või
b)
kui pärast põhjalikku hindamist ning teiste liikmesriikide ja komisjoniga konsulteerimist kooskõlas III lisaga on tehtud erand kõnelause kohustuse täitmisest.
Gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks võrkudevahelises ühenduses või kõnealuse kohustuse täitmisest erandi saamiseks või erandi pikendamiseks kohaldatakse III lisa. Komisjon avalikustab erandite loetelu ja ajakohastab seda.
5. Ettepanek gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks ning taotlus erandi tegemiseks või pikendamiseks peab sisaldama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 347/2013 (14) artikli 11 kohase metoodika põhjal koostatud kulude-tulude analüüsi ning see peab põhinema järgmistel elementidel:
a)
turunõudluse hinnang,
b)
nõudluse ja pakkumise prognoosid,
c)
olemasolevale taristule avalduv võimalik majanduslik mõju,
d)
teostatavusuuring,
e)
gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse kulud, mis hõlmavad ülekandesüsteemi vajaliku tugevdamise kulusid, ning
f)
gaasivarustuskindlusest saadav kasu, mille puhul võetakse arvesse gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse võimalikku panust käesolevas artiklis sätestatud taristunormi täitmisse.
6. Liikmesriikide reguleerivad asutused võtavad arvesse tegelikke kulusid, mis kaasnevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisega ja gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamisega, et asjakohaselt stimuleerida määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 13 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõike 8 kohaselt tariifide või nende arvutamismetoodika läbipaistvat ja üksikasjalikku kindlaksmääramist või heakskiitmist.
7. Kui gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks tehtav investeering ei vasta turu vajadustele, kuid seda peetakse vajalikuks varustuskindluse seisukohalt, ja kui kõnealune investeering põhjustab kulusid rohkem kui ühes liikmesriigis või kui ühes liikmesriigis on kulusid kantud mõne teise liikmesriigi heaks, teevad kõigi asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused enne investeerimisotsuse tegemist kooskõlastatud otsuse kulude jaotamise kohta. Kulude jaotamisel võetakse arvesse määruse (EL) nr 347/2013 artikli 12 lõikes 4 kirjeldatud põhimõtteid ja nendes sisalduvaid elemente, eelkõige seda, kui suures osas suurendavad taristuinvesteeringud asjaomaste liikmesriikide gaasivarustuskindlust, ja kõnealusesse taristusse juba tehtud investeeringuid. Kulude jaotamine ei tohi põhjendamatult moonutada konkurentsi ega takistada siseturu tõhusat toimimist ning kulude jaotamisel püütakse vältida igasugust põhjendamatut moonutavat mõju turule.
8. Pädev asutus tagab, et iga uue ülekandetaristuga aidatakse kaasa gaasivarustuskindluse saavutamisele hästi ühendatud võrgu arendamise kaudu, sh vajaduse korral piisaval arvul piiriüleste sisend- ja väljundpunktide tagamise abil seoses turunõudluse ja väljaselgitatud riskidega.
Pädev asutus võtab riskihindamises arvesse seda, kas gaasi- ja elektrisüsteemidele integreeritud vaatenurka kasutades esineb sisemisi kitsaskohti ning kas liikmesriikide sisendvõimsuse ja taristute, eelkõige ülekandevõrkude abil suudetakse kohandada riigisiseseid ja piiriüleseid gaasivooge sellise häire korral, mis riskihindamise käigus selgitatakse välja suurima eraldi vaadeldava riikliku gaasitaristu puhul ja riskirühmale ühist huvi pakkuva suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu puhul.
9. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 ning käesolevas lõikes sätestatud tingimustel ei ole Luksemburg, Sloveenia ega Rootsi seotud nimetatud lõikes sätestatud kohustusega, kuid püüavad seda täita, tagades gaasitarned kaitstud tarbijatele vastavalt artiklile 6.
Erandit kohaldatakse Luksemburgile seni, kuni:
a)
tal on teiste liikmesriikide võrkudega vähemalt kaks ühendust,
b)
tal on vähemalt kaks eri tarneallikat ning
c)
tema territooriumil ei ole gaasihoidlaid.
Erandit kohaldatakse Sloveeniale seni, kuni:
a)
tal on teiste liikmesriikidega vähemalt kaks ühendust,
b)
tal on vähemalt kaks eri tarneallikat ning
c)
tema territooriumil ei ole gaasihoidlaid või maagaasi veeldusjaama.
Erandit kohaldatakse Rootsile seni, kuni:
a)
tema territooriumit ei läbi gaasitransiit muudesse liikmesriikidesse,
b)
Rootsi aastane sisemaine gaasi kogutarbimine on väiksem kui 2 miljonit tonni naftaekvivalenti (Mtoe) ja
c)
gaasiga kaetakse vähem kui 5 % primaarenergia kogutarbimisest.
Luksemburg, Sloveenia ja Rootsi teavitavad komisjoni kõikidest käesolevas lõikes sätestatud tingimusi mõjutavatest muutusest. Käesolevas lõikes sätestatud erandi kohaldamine lõpetatakse, kui kas või üks nendest tingimustest ei ole enam täidetud.
Artikli 7 lõike 3 kohaselt läbiviidud riikliku riskihindamise osana kirjeldavad Luksemburg, Sloveenia ja Rootsi olukorda, mis on seotud käesolevas lõikes sätestatud asjakohaste tingimustega ning käesoleva artikli lõike 1 kohase kohustuse täitmise väljavaadetega, võttes arvesse taristunormi täitmise majanduslikku mõju, gaasituru arengut ja gaasitaristuprojekte kõnealuses riskirühmas. Riiklikus riskihindamises esitatud teabe alusel ja juhul, kui käesolevas lõikes sätestatud asjakohased tingimused on endiselt täidetud, võib komisjon otsustada, et erandit võib kohaldada ka järgmised neli aastat. Positiivse otsuse korral korratakse käesolevas lõigus sätestatud menetlust nelja aasta pärast.
1. 1. novembriks 2017 viib Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik läbi kogu liitu hõlmava gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumide matkimise. Matkimine hõlmab hädaolukorra gaasitarnekoridoride kindlaksmääramist ja hindamist ja selle käigus määratakse samuti kindlaks liikmesriigid, kes on suutelised käsitlema kindlakstehtud riske, sealhulgas veeldatud maagaasi osas. Gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumid ja matkimismetoodika määrab kindlaks Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik koostöös gaasikoordineerimisrühmaga. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik tagab piisava läbipaistvuse taseme ja juurdepääsu stsenaariumide modelleerimisel kasutatud eeldustele. Kogu liitu hõlmava gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumide matkimist korratakse iga nelja aasta järel, v.a juhul, kui asjaolud nõuavad sagedamat ajakohastamist.
2. Iga I lisas loetletud riskirühma pädevad asutused hindavad riskirühma tasandil ühiselt („ühine riskihindamine“) kõiki asjakohaseid riskitegureid, nagu loodusõnnetused ning tehnoloogia-, äri-, sotsiaal-, poliitika- ja muud riskid, mis võivad tuua kaasa gaasivarustuskindluse nende oluliste riikideüleste riskide realiseerumise, mille jaoks riskirühm loodi. Pädevad asutused võtavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud matkimise tulemusi arvesse riskihindamiste ettevalmistamisel ning ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade koostamisel.
Iga riskirühma pädevad asutused lepivad kokku koostöömehhanismis, mille abil teha ühist riskihindamist ja annavad gaasikoordineerimisrühmale kokkulepitud koostöömehhanismist aru üksteist kuud enne ühise riskihindamise ja selle ajakohastatud versioonidest teatamise tähtpäeva. Pädeva asutuse taotlusel võib komisjonil olla abilise roll ühise riskihindamise ette valmistamisel, eelkõige koostöömehhanismi kehtestamisel. Kui riskirühma pädevad asutused ei jõua koostöömehhanismi suhtes kokkuleppele, teeb komisjon pärast asjaomaste pädevate asutustega konsulteerimist ettepaneku kõnealuse riskirühma koostöömehhanismi kohta. Asjaomased pädevad asutused lepivad kokku riskirühma koostöömehhanismis, võttes täiel määral arvesse komisjoni ettepanekut.
Kümme kuud enne ühisest riskihindamisest või selle ajakohastatud versioonidest teatamise tähtpäeva jagavad ja ajakohastavad kõik pädevad asutused kokkulepitud koostöömehhanismi raames kõiki riigisiseseid andmeid, mis on vajalikud ühise riskihindamise tegemiseks, eelkõige lõike 4 punktis c osutatud eri stsenaariumide arvessevõtmiseks.
3. Liikmesriigi pädev asutus hindab riiklikul tasandil kõiki asjaomaseid riske („riiklik riskihindamine“), mis mõjutavad gaasivarustuskindlust. Hindamine peab olema täielikult kooskõlas ühis(t)e riskihindamis(t)e eelduste ja tulemustega.
4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud riskihindamised viiakse läbi, kui see on asjakohane,
a)
kasutades artiklites 5 ja 6 kindlaks määratud norme. Riskihindamises esitatakse valemi N – 1 alusel tehtavat arvutust riigi tasandil ja sellesse lisatakse vajaduse korral valemi N – 1 alusel tehtav arvutus piirkonna tasandil. Samuti tuleb riskihindamises kirjeldada kasutatud eeldusi, sh vajaduse korral neid, mida kasutatakse valemi N – 1 alusel tehtavates arvutustes piirkonna tasandil, ja sellisteks arvutusteks vajalikke andmeid. Valemi N – 1 alusel riigi tasandil tehtava arvutuse puhul matkitakse riigi territooriumil hüdraulilist mudelit kasutava suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu tegevuse häiret ja tehakse valemi N – 1 alusel arvutus, kus gaasivaru on 30 % ja 100 % koguvõimsusest;
b)
võttes arvesse kõiki asjakohaseid riiklikke ja riigiüleseid eripärasid, eelkõige turu suurust, võrgu konfiguratsiooni, tegelikke vooge, sh väljavoolu asjaomastest liikmesriikidest, tegeliku kahesuunalise gaasivoo võimalikkust, hõlmates ka sellest tulenevat ülekandesüsteemi tugevdamise võimalikku vajadust, olemasolevat tootmisvõimsust, hoidlate mahtu ja gaasi tähtsust energiaallikate kogumis, eelkõige seoses kaugkütte ja elektritootmisega ning tööstuse toimimise jaoks, samuti ohutusalaseid ja gaasi kvaliteedi küsimusi;
c)
lähtudes mitmesugustest erandlikult suure gaasinõudluse ja gaasitarnehäire stsenaariumidest, kusjuures arvesse võetakse nende varasemat esinemist ning esinemise tõenäosust, aastaaega, sagedust ja kestust, samuti hinnatakse selliste olukordade esinemise võimalikke tagajärgi, nt järgmist:
i)
gaasivarustuskindluse seisukohast vajaliku taristu, eelkõige ülekandetaristu, gaasihoidlate või veeldatud maagaasi terminalide, sh valemi N – 1 alusel tehtavaks arvutuseks kindlaksmääratud suurima gaasitaristu häire ning
ii)
kolmandate riikide tarnijate tarnehäired ja vajaduse korral geopoliitilised riskid;
d)
selgitades välja riskirühma liikmesriikide ja vajaduse korral ka teiste liikmesriikide või teiste riskirühmade vaheliste riskide koosmõju ja vastastikune suhe, sealhulgas võrkudevaheliste ühenduste, piiriüleste tarnete, gaasihoidlatele piiriülese juurdepääsu ja gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse osas;
e)
võttes arvesse riske, mis on seotud gaasivarustuskindluse seisukohalt olulise taristu kontrolliga, niivõrd, kuivõrd need riskid võivad endas kätkeda muu hulgas investeeringute nappuse, mitmekesistamispüüdluste nurjamise, olemasolevate taristute väärkasutamise või liidu õiguse rikkumise riske;
f)
võttes arvesse iga piiripunkti maksimaalset sisend- ja väljundvõimsust ning hoidlate eri täituvust.
5. Ühised ja riiklikud riskihindamised tehakse vastava IV või V lisas esitatud vormi kohaselt. Vajaduse korral võivad liikmesriigid lisada täiendavat teavet. Komisjonil on pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist õigus võtta kooskõlas artikliga 19 vastu delegeeritud õigusakte IV ja V lisas esitatud vormide muutmiseks, et võtta arvesse käesoleva määruse kohaldamise käigus saadud kogemusi ja vähendada liikmesriikide halduskoormust.
6. Maagaasiettevõtjad, gaasi tööstustarbijad, gaasi kodu- ja tööstustarbijate huve esindavad asjakohased tarbijaorganisatsioonid, liikmesriigid ja riiklikud reguleerivad asutused, kui nad ei ole pädevad asutused, teevad koostööd pädevate asutustega ning esitavad neile taotluse korral kõik ühisteks ja riiklikeks riskihindamisteks vajalikud andmed.
7. Liikmesriigid teavitavad komisjoni 1. oktoobriks 2018 kõigi riskirühma liikmesriikide poolt kokku lepitud esimesest ühisest riskihindamisest ja riiklikest riskihindamistest. Riskihindamisi ajakohastatakse seejärel iga nelja aasta järel, v.a juhul, kui asjaolud nõuavad sagedasemat ajakohastamist. Riskihindamistes võetakse arvesse artiklis 5 määratletud taristunormi täitmiseks vajalike investeeringute edenemist ja uute alternatiivlahenduste rakendamisel esinenud riigispetsiifilisi probleeme. Samuti tuginetakse nende puhul kogemustele, mis saadakse artikli 10 lõike 3 kohasel hädaolukorra lahendamise kavade matkimisel.
Artikkel 9 - Ennetava tegevuskava sisu
1. Ennetav tegevuskava sisaldab järgmist:
a)
riskihindamise tulemused ja kokkuvõte vaatlusalustest stsenaariumidest, nagu on osutatud artikli 7 lõike 4 punktis c;
b)
kaitstud tarbijate määratlus ja artikli 6 lõike 1 teises lõigus kirjeldatud teave;
c)
artiklite 5 ja 6 kohaste taristu- ja gaasivarustuskindluse normide täitmiseks vajalikud meetmed, mahud ja võimsused, sh vajaduse korral ka see, mil määral nõudlusega seotud meetmetega on võimalik õigel ajal ja piisavalt hüvitada artikli 5 lõikes 2 osutatud gaasitarnehäiret; piirkonnale ühist huvi pakkuva suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu kindlaksmääramine artikli 5 lõike 3 kohaldamisel; vajalikud gaasimahud kaitstud tarbijate kategooriate ja stsenaariumide kaupa, nagu on osutatud artikli 6 lõikes 1, ning kõik artikli 6 lõike 2 alusel suurendatud gaasivarustuskindluse normid, sh põhjendus, mis kinnitab artikli 6 lõikes 2 esitatud tingimuste täitmist, ja vastavalt artikli 11 lõikele 3 suurema varustuskindlusnormi ajutise vähendamise mehhanismi või lisakohustuse kirjeldus;
d)
maagaasiettevõtjatele, vajaduse korral elektriettevõtjatele, ja muudele asjakohastele organitele määratud kohustused, mis võivad mõjutada gaasivarustuskindlust, nt gaasisüsteemi ohutu käitamise kohustused;
e)
muud riskihindamisel väljaselgitatud riskide kõrvaldamiseks mõeldud ennetavad meetmed (näiteks meetmed, mis on seotud vajadusega tõhustada ühendusi naaberliikmesriikide võrkude vahel, parandada veelgi energiatõhusust ja vähendada gaasinõudlust, ning võimalusega mitmekesistada vajaduse korral gaasitarneteid ja -allikaid ning vajaduse korral piirkondlikult kasutada olemasolevaid gaasireserve ja veeldatud maagaasi võimsusi), et säilitada gaasivarustus kõikidele tarbijatele võimalikult suures ulatuses;
f)
teave kavas sisalduvate meetmete majandusliku mõju, tulemuslikkuse ja tõhususe kohta, sh punktis k osutatud kohustused;
g)
selle kirjeldus, kuidas kavas sisalduvad meetmed mõjutavad energia siseturu ja riikide turgude toimimist, sh punktis k osutatud kohustused;
h)
meetmete keskkonna- ja tarbijamõju kirjeldus;
i)
teiste liikmesriikidega tehtava koostöö mehhanismid, sh ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade ettevalmistamise ja rakendamise mehhanismid;
j)
teave, mis käsitleb olemasolevaid ja tulevasi võrkudevahelisi ühendusi ja taristut, sh selliseid, mis tagavad juurdepääsu siseturule, piiriüleseid voogusid, piiriülest juurdepääsu gaasihoidlatele ja maagaasi veeldusjaamadele ning gaasi kahesuunalise transportimise võimekust, seda eelkõige hädaolukorras;
k)
teave kõikide gaasivarustuskindlusega seotud avaliku teenindamise kohustuste kohta.
Välja võib jätta riskihindamiste käigus saadud elutähtsa teabe esimese lõigu punktide a, c ja d kohta, mis avaldamise korral võib ohustada gaasivarustuskindlust.
2. Ennetava tegevuskava, eelkõige artiklis 5 sätestatud taristunormi täitmise meetmete puhul võetakse arvesse kogu liitu hõlmavat kümneaastast võrgu arengukava, mille on koostanud Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik kooskõlas määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõikega 10.
3. Ennetav tegevuskava tugineb eelkõige turumeetmetele, see ei tekita põhjendamatut koormust maagaasiettevõtjatele ega mõjuta negatiivselt gaasi siseturu toimimist.
4. Liikmesriigid, eelkõige nende pädevad asutused, tagavad, et kõik uued ennetavad mitteturupõhised meetmed, näiteks need, millele on osutatud VIII lisas ning mis on vastu võetud 1. novembril 2017 või hiljem, olenemata sellest, kas need on osa ennetavast tegevuskavast või mitte, vastavad artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele.
5. Pädev asutus avalikustab kõik lõikes 4 osutatud meetmed, mida ei ole veel ennetavasse tegevuskavasse lisatud, ning edastab komisjonile selliste meetmete kirjelduse ja teavitab komisjoni kõigi selliste meetmete mõjust riiklikule gaasiturule ning võimaluse korral ka teiste liikmesriikide gaasiturgudele.
6. Kui komisjonil on kahtlusi, kas käesoleva artikli lõikes 4 osutatud meede vastab artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele, palub ta asjaomaselt liikmesriigilt teadet mõjuhinnangu kohta.
7. Lõike 6 kohaselt läbiviidud mõjuhinnangus käsitletakse vähemalt järgmisi aspekte:
a)
võimalik mõju riigi maagaasituru arengule ja konkurentsile riigi tasandil;
b)
võimalik mõju gaasi siseturule;
c)
võimalik mõju naaberliikmesriikide gaasivarustuskindlusele, eelkõige selliste meetmete puhul, mis võiksid vähendada piirkonna turgude likviidsust või piirata gaasivooge naaberliikmesriikidesse;
d)
kulud ja kasu, hinnatuna alternatiivsete turupõhiste meetmetega võrreldes;
e)
hinnang vajaduse ja proportsionaalsuse kohta võrreldes võimalike turupõhiste meetmetega;
f)
hinnang selle kohta, kas meede tagab võrdsed võimalused kõikidele turuosalistele;
g)
kavandatud meetme järkjärgulise lõpetamise strateegia, meetme eeldatav kestus ning asjakohane läbivaatamise ajakava.
Punktides a ja b osutatud analüüsid teeb riiklik reguleeriv asutus. Pädev asutus avaldab mõjuhinnangu ning teatab sellest komisjonile.
8. Kui komisjon on mõjuhinnangule tuginedes seisukohal, et meede tõenäoliselt ohustab gaasivarustuskindlust teistes liikmesriikides või liidus, teeb ta nelja kuu jooksul pärast mõjuhinnangust teatamist otsuse, millega nõutakse vajalikul määral meetme muutmist või tühistamist.
Vastuvõetud meede jõustub alles siis, kui komisjon on selle heaks kiitnud või kui seda on muudetud vastavalt komisjoni otsusele.
Neljakuuline ajavahemik algab alates lõpliku teate kättesaamisele järgnevast päevast. Neljakuulist ajavahemikku võib komisjoni ja pädeva asutuse nõusolekul pikendada.
9. Kui komisjon on mõjuhinnangule tuginedes seisukohal, et meede ei ole kooskõlas artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidega, võib ta nelja kuu jooksul pärast mõjuhinnangust teatamist esitada arvamuse. Kohaldatakse artikli 8 lõigetes 8 ja 9 sätestatud menetlust.
Neljakuuline ajavahemik algab alates lõpliku teate kättesaamisele järgnevast päevast. Neljakuulist ajavahemikku võib komisjoni ja pädeva asutuse nõusolekul pikendada.
10. Artikli 8 lõiget 9 kohaldatakse samuti kõikidele käesoleva artikli lõigete 6–9 kohaselt võetud meetmetele.
11. Ennetav tegevuskava ajakohastatakse pärast 1. märtsi 2019 iga nelja aasta järel või sagedamini, kui asjaolud seda nõuavad, või komisjoni taotlusel. Ajakohastatud kava kajastab ajakohastatud riskihindamise ja artikli 10 lõike 3 kohase katsetamise tulemusi. Ajakohastatud kava suhtes kohaldatakse artiklit 8.
Artikkel 10 - Hädaolukorra lahendamise kava sisu
1. Hädaolukorra lahendamise kava:
a)
lähtub artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetest;
b)
määrab kindlaks maagaasiettevõtjate, vajaduse korral elektri põhivõrguettevõtjate, ja gaasi tööstustarbijate, sh asjaomaste elektritootjate ülesanded ja kohustused, võttes arvesse seda, kuivõrd erinevas ulatuses mõjutavad neid gaasitarnehäired, ning nende koostöö asjaomaste pädevate asutuste ja vajaduse korral liikmesriikide reguleerivate asutustega kõikidel artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel;
c)
määrab kindlaks pädevate asutuste ülesanded ja kohustused ning selliste muude organite ülesanded ja kohustused, kellele on delegeeritud ülesandeid vastavalt artikli 3 lõikele 2, kõikidel artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel;
d)
tagab, et maagaasiettevõtjatel ja gaasi tööstustarbijatel, sh asjakohastel elektritootjatel, oleks piisavalt võimalusi artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel reageerimiseks;
e)
määrab vajaduse korral kindlaks meetmed ja tegevused, mis on vajalikud selleks, et leevendada gaasitarnehäire võimalikku mõju kaugküttega ja gaasist toodetud elektrienergiaga varustamisele, sealhulgas kasutades integreeritud vaatenurka elektri- ja gaasisüsteemide vahelisele energiasüsteemide toimimisele, kui see on asjakohane;
f)
kehtestab artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemete jaoks üksikasjalikud menetlused ja meetmed, sh vastavad teabevahetusmehhanismid;
g)
nimetab kriisijuhi ja määrab kindlaks tema ülesanded;
h)
selgitab välja, kuidas turupõhised meetmed aitavad tulla toime häireolukorraga ja leevendada hädaolukorda;
i)
selgitab välja häireolukorra jaoks kavandatud või sellises olukorras rakendatavate mitteturupõhiste meetmete panus ja hinnata, kuivõrd on selliste mitteturupõhiste meetmete kasutamine vajalik kriisiga toimetulekuks. Mitteturupõhiste meetmete mõju hinnatakse ja nende rakendamise menetlused määratakse kindlaks. Mitteturupõhiseid meetmeid kasutatakse alles siis, kui üksnes turupõhiste meetmetega ei ole enam võimalik tagada tarneid, seda eelkõige kaitstud tarbijatele, või artikli 13 kohaldamiseks;
j)
kirjeldab artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel rakendatavaid mehhanisme, mille alusel tehakse koostööd teiste liikmesriikidega, ning pädevate asutuste vahelist teabevahetuskorda;
k)
kirjeldab üksikasjalikult, millised aruandluskohustused on maagaasi- ja, kui see on asjakohane, elektriettevõtjatel häire- ja hädaolukorra tasemetel;
l)
kirjeldab tehnilist või õiguskorda, mis on kehtestatud selleks, et vältida gaasijaotus- või -ülekandevõrguga ühinenud tarbijate, kes ei ole kaitstud tarbijad, põhjendamatut gaasitarbimist;
m)
kirjeldab tehnilist, õigus- ja finantskorda, mis on kehtestatud artiklis 13 sätestatud solidaarsuskohustuste kohaldamiseks;
n)
hindab gaasikoguseid, mida võiksid tarbida solidaarsuse alusel kaitstud tarbijad, hõlmates vähemalt artikli 6 lõikes 1 kirjeldatud juhte;
o)
koostab selliste meetmete loetelu, mida võetakse gaasi kättesaadavaks tegemiseks hädaolukorras, sh nendes meetmetes osalejate vahelised kaubanduslepingud ja hüvitusmehhanismid maagaasiettevõtjatele, kui see on vajalik, võttes nõuetekohaselt arvesse tundlike andmete konfidentsiaalsust. Kõnealused meetmed võivad hõlmata liikmesriikide ja/või maagaasiettevõtjate vahelisi piiriüleseid lepinguid.
Põhjendamatu gaasitarbimise vältimiseks esimese lõigu punktis l osutatud hädaolukordades või artikli 11 lõikes 3 või artiklis 13 osutatud meetmete kohaldamiseks annab asjaomase liikmesriigi pädev asutus tarbijatele, kes ei ole kaitstud tarbijad, teada, et nad peavad oma gaasitarbimise peatama või seda vähendama, tekitamata seejuures tehniliselt ohtlikke olukordi.
2. Hädaolukorra lahendamise kava ajakohastatakse pärast 1. märtsi 2019 iga nelja aasta järel või sagedamini, kui asjaolud seda nõuavad, või kui komisjon taotleb. Ajakohastatud kava kajastab ajakohastatud riskihindamist ja käesoleva artikli lõike 3 kohase katsetamise tulemusi. Ajakohastatud kava suhtes kohaldatakse artikli 8 lõikeid 4–11.
3. Hädaolukorra lahendamise kavas sisalduvaid meetmeid, tegevusi ja menetlusi katsetatakse vähemalt üks kord nende nelja aasta jooksul, mille järel tuleb kava kooskõlas lõikega 2 ajakohastada. Hädaolukorra lahendamise kava katsetamiseks matkib pädev asutus vastavalt hädaolukorra lahendamise kavale suure ja keskmise mõjuga stsenaariume ja reaalajas reageerimist. Pädev asutus esitab katsetulemused gaasikoordineerimisrühmas.
4. Hädaolukorra lahendamise kavaga tagatakse, et piiriülene juurdepääs taristule kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2009 säilib hädaolukorras tehniliste ja ohutusalaste võimaluste piires ning et ei kehtestata mingeid meetmeid, mis põhjendamatult vähendavad piiriülest gaasivoogu.
Artikkel 11 - Kriisiolukorra väljakuulutamine
1. Kehtestatakse järgmised kolm kriisitaset:
a)
varajase hoiatamise tase („varajane hoiatamine“): on olemas konkreetne, tõsiselt võetav ja usaldusväärne teave, et võib toimuda sündmus, mille tagajärjel halveneb gaasitarneolukord tõenäoliselt märkimisväärselt ja mis toob tõenäoliselt kaasa häire- või hädaolukorrataseme väljakuulutamise; varajase hoiatamise taseme võib käivitada varase hoiatamise mehhanism;
b)
häireolukorra tase („häireolukord“): on tekkinud gaasitarnehäire või erandlikult suur gaasinõudlus, mille tagajärjel halveneb gaasitarneolukord märkimisväärselt, kuid turg suudab kõnealuse häire või nõudlusega toime tulla ilma, et oleks vaja kasutada mitteturupõhiseid meetmeid;
c)
hädaolukorra tase („hädaolukord“): esineb erandlikult suur gaasinõudlus või märkimisväärne gaasitarnehäire või gaasitarneolukorra muu märkimisväärne häire ning on rakendatud kõiki asjakohaseid turumeetmeid, kuid gaasivarustus ei ole piisav, et rahuldada ülejäänud gaasinõudlust, mistõttu tuleb täiendavalt kasutusele võtta mitteturupõhised meetmed, et eelkõige kindlustada gaasitarned kaitstud tarbijatele vastavalt artiklile 6.
2. Kui pädev asutus kuulutab välja mõne lõikes 1 osutatud kriisitaseme, teatab ta sellest viivitamata komisjonile ning nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, ning esitab neile kogu vajaliku teabe, eelkõige teabe meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta. Hädaolukorra puhul, mis võib tingida abipalve liidule ja selle liikmesriikidele, teatab asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest viivitamata komisjoni juures tegutsevale hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskusele.
3. Kui liikmesriik on välja kuulutanud hädaolukorra ja teatanud, et piiriülesed meetmed on vajalikud, vähendatakse teistes samasse riskirühma kuuluvates liikmesriikides maagaasiettevõtjatele artikli 6 lõike 2 alusel kehtestatud suuremat gaasivarustuskindluse normi või lisakohustust ajutiselt artikli 6 lõikes 1 kehtestatud tasemele.
Käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustuste kohaldamine lõpetatakse kohe, kui pädev asutus kuulutab hädaolukorra lõppenuks või kui komisjon järeldab lõike 8 esimese lõigu kohaselt, et hädaolukorra väljakuulutamine ei ole põhjendatud või ei ole enam põhjendatud.
4. Kui pädev asutus kuulutab välja hädaolukorra, võtab ta hädaolukorra lahendamise kavas eelnevalt kindlaks määratud meetmed ning annab sellest viivitamata teada komisjonile ja riskirühma riikide pädevatele asutustele ning nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, eelkõige annab ta teada meetmetest, mida ta kavatseb võtta. Pädev asutus võib nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel võtta meetmeid, millega kaldutakse kõrvale hädaolukorra lahendamise kavast. Pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ning tema I lisas sätestatud riskirühma pädevaid asutusi ja nende liikmesriikide pädevaid asutusi, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, kõikidest sellistest meetmetest ja põhjendab neid.
5. Ülekandesüsteemi haldur tagab, et naaberliikmesriigis hädaolukorra väljakuulutamisel eelistatakse kõnealuse liikmesriigi ühenduspunkti võimsust konkureerivale võimsusele hoidlasse viivates väljundpunktides, sõltumata sellest, kas tegemist on püsiva või katkestatava võimsusega ja kas see on reserveeritud enne hädaolukorda või selle ajal. Eelistatud võimsuse süsteemi kasutaja maksab viivitamata püsiva võimsuse süsteemi kasutajale õiglast hüvitist eelistamisest tingitud rahalise kahju eest, sealhulgas hüvitab ta proportsionaalselt katkestatud püsiva ühenduse katkestamisest tingitud kulud. Hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise protsess ei mõjuta eelisõiguse reegli rakendamist.
6. Liikmesriigid ja eelkõige pädevad asutused tagavad, et
a)
ei võeta meetmeid, mis piiravad mis tahes ajal põhjendamatult gaasivooge siseturul;
b)
ei võeta meetmeid, mis tõenäoliselt võivad tõsiselt kahjustada mõne teise liikmesriigi varustamist gaasiga, ning et
c)
piiriülene juurdepääs taristule kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2009 säilib vastavalt hädaolukorra lahendamise kavale niivõrd, kuivõrd see on tehnika ja ohutuse seisukohast võimalik.
7. Hädaolukorras ja mõistliku põhjuse korral võib liikmesriik asjaomase elektri või gaasi ülekandesüsteemi halduri taotlusel otsustada eelistada teatavatele kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele suunatud gaasitarneid teatavatele kaitstud tarbijate kategooriatele suunatud gaasitarnetele, kui gaasitarnete puudumine sellistele kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele võib põhjustada kas
a)
tõsist kahju elektrisüsteemi toimimisele või
b)
takistada tootmist ja/või gaasi transporti.
Liikmesriigid tuginevad iga sellise meetme puhul riskihindamisele.
Esimeses lõigus osutatud kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamad määratakse üheselt kindlaks koos võimalike gaasikogustega, mille suhtes kohaldataks sellist meedet, ning need lisatakse ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade piirkondlikesse peatükkidesse. Nende kindlaksmääramine toimub tihedas koostöös asjaomaste liikmesriikide elektrisüsteemi ja gaasisüsteemi ülekandesüsteemi halduritega.
8. Komisjon kontrollib niipea kui võimalik, kuid igal juhul viie päeva jooksul pärast pädevalt asutuselt lõikes 2 osutatud teabe saamisest, kas hädaolukorra väljakuulutamine on põhjendatud lõike 1 punkti c kohaselt ja kas võetud meetmed järgivad võimalikult täpselt hädaolukorra lahendamise kavas loetletud meetmeid ega koorma põhjendamatult maagaasiettevõtjaid ja kas need on kooskõlas lõikega 6. Komisjon võib mõne teise pädeva asutuse või maagaasiettevõtjate taotlusel või omal algatusel paluda pädeval asutusel meetmeid muuta, kui need on vastuolus käesoleva lõike esimeses lauses osutatud tingimustega. Komisjon võib pädevalt asutuselt taotleda ka hädaolukorra lõpetamist, kui komisjon ei pea hädaolukorra väljakuulutamist põhjendatuks või ei pea seda enam põhjendatuks vastavalt lõike 1 punktile c.
Kolme päeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjon taotles meetmete muutmist, muudab pädev asutus neid ja teatab sellest komisjonile või põhjendab komisjonile, miks ta muutmistaotlusega ei nõustu. Viimasel juhul võib komisjon kolme päeva jooksul oma taotlust muuta, selle tagasi võtta või küsimuse arutamiseks pidada kohtumise pädeva asutusega või vajaduse korral asjaomaste pädevate asutustega, ning kui komisjon peab seda vajalikuks, gaasikoordineerimisrühmaga. Komisjon põhjendab üksikasjalikult oma taotlust meetmeid muuta. Pädev asutus võtab komisjoni seisukohta täiel määral arvesse. Kui pädeva asutuse lõplik otsus erineb komisjoni seisukohast, põhjendab pädev asutus oma otsust.
9. Kui pädev asutus kuulutab ühe lõikes 1 osutatud kriisitaseme lõppenuks, teatab ta sellest nii komisjonile kui ka nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud.
1. Kui liikmesriik on käesoleva artikli kohaselt taotlenud solidaarsusmeetme kohaldamist, võtab solidaarsust taotleva liikmesriigiga otse ühendatud liikmesriik, või, kui liikmesriik nii ette näeb, selle pädev asutus, ülekandesüsteemi haldur või jaotusvõrguettevõtja ohtlikke olukordi tekitamata võimalikult suures ulatuses vajalikke meetmeid, tagamaks et tema territooriumil asuvate muude tarbijate kui solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamist vähendataks või et see ei jätkuks sellises mahus, kuni taotleva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamise vajadus on rahuldatud. Taotlev liikmesriik tagab, et asjaomane gaasikogus tegelikult tarnitakse tema territooriumil asuvatele solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele.
Erandjuhtudel ning asjaomase elektri või gaasi ülekandesüsteemi halduri nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral tema pädevale asutusele võib gaasitarneid jätkata ka teatavatele artikli 11 lõikes 7 määratletud kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele solidaarsust pakkuvas liikmesriigis, kui gaasitarnete puudumine sellistele elektrijaamadele põhjustaks tõsist kahju elektrisüsteemi toimimisele või takistaks tootmist ja/või gaasi transporti.
2. Liikmesriik peab pakkuma solidaarsusmeedet ka teisele liikmesriigile, millega ta on ühendatud kolmanda riigi ühenduse kaudu, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kaudu liikuvad vood on piiratud. Selline meetme laiendamine toimub asjaomaste liikmesriikide vastastikusel kokkuleppel, kes vajaduse korral kaasavad kolmanda riigi, mille kaudu nad on ühendatud.
3. Solidaarsusmeede on viimase abinõuna võetav meede, mida kohaldatakse ainult siis, kui taotlev liikmesriik:
a)
ei ole suutnud täita tema solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele suunatud gaasitarnete puudujääki, kuigi on kohaldatud artikli 11 lõikes 3 osutatud meedet;
b)
on ammendanud kõik turupõhised meetmed ja kõik oma hädaolukorra lahendamise kavas ette nähtud meetmed;
c)
on komisjonile ja kõikide temaga kas otse ühendatud või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriikide pädevatele asutustele esitanud selgesõnalise taotluse, millele on lisatud käesoleva lõike punktis b osutatud rakendatud meetmete kirjeldus;
d)
on võtnud kohustuse maksta solidaarsust pakkuvale liikmesriigile lõike 8 kohaselt õiglast ja viivitamatut hüvitist.
4. Kui solidaarsust taotlevale liikmesriigile võiks solidaarsust pakkuda rohkem kui üks liikmesriik, püüab solidaarsust taotlev liikmesriik pärast konsulteerimist kõigi liikmesriikidega, kes on kohustatud solidaarsust pakkuma, leida pakkumiste seast kõige soodsama pakkumise, lähtudes kuludest ning gaasitarnete kiirusest, kindlusest ja mitmekesistamisest. Asjaomased liikmesriigid lähtuvad pakkumiste esitamisel võimalikult suures ulatuses ja nii kaua kui võimalik vabatahtlikest nõudlusega seotud meetmetest, enne kui võetakse kasutusele mitteturupõhised meetmed.
5. Kui turupõhised meetmed osutuvad ebapiisavateks solidaarsust pakkuva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele suunatud gaasitarnete puudujäägi täitmiseks taotlevas liikmesriigis, võib solidaarsust pakkuv liikmesriik võtta mitteturupõhiseid meetmeid lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmiseks.
6. Taotleva liikmesriigi pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ja solidaarsust pakkuvate liikmesriikide pädevaid asutusi, kui solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamise vajadus tema territooriumil on rahuldatud, või kui lõigete 1 ja 2 kohaseid kohustusi on tema vajadustele tuginedes vähendatud või kui need on peatatud solidaarsust saava liikmesriigi taotlusel.
7. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi kohaldatakse solidaarsust pakkuva liikmesriigi gaasisüsteemi tehniliselt ohutu ja usaldusväärse käitamise tingimusel ning asjaomase liikmesriigi taristu võrkudevaheliste ühenduste suurima ekspordivõimsuse piires taotleva liikmesriigi suunas. Tehnilises ning õigus- ja finantskorras võib selliseid asjaolusid arvesse võtta, eelkõige neid, kus turg tagab tarned suurima võrkudevaheliste ühenduste võimsuse ulatuses.
8. Solidaarsust pakutakse käesoleva määruse kohaselt hüvitamise alusel. Solidaarsust taotlev liikmesriik maksab solidaarsust pakkuvale liikmesriigile viivitamata õiglast hüvitist või tagab õiglase hüvitise viivitamata maksmise. Selline õiglane hüvitis katab vähemalt:
a)
taotleva liikmesriigi territooriumile tarnitud gaasi;
b)
kõiki muid asjakohaseid ja mõistlikke kulusid, sealhulgas vajaduse korral selliste meetmete kulusid, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud;
c)
hüvitisi, mis tulenevad sellistest kohtumenetlustest, vahekohtumenetlustest või sarnastest menetlustest ja vaidluste lahendamisest, mis hõlmavad solidaarsust pakkuvat liikmesriiki sellise solidaarsuse pakkumisega seotud üksuste kaudu, ning selliste menetlustega seotud kulusid.
Esimese lõigu kohaselt makstav õiglane hüvitis katab muu hulgas kõiki mõistlikke kulusid, mida solidaarsust pakkuv liikmesriik kannab seoses hüvitise maksmise kohustusega liidu õigusega tagatud põhiõiguste alusel ja kohaldatavate rahvusvaheliste kohustuste alusel käesoleva artikli rakendamisel, ning täiendavaid mõistlikke kulusid, mis on seotud hüvitise maksmisega riiklike hüvitamisreeglite kohaselt.
Liikmesriigid võtavad 1. detsembriks 2018 vastu käesoleva lõike esimese ja teise lõigu rakendamiseks vajalikud meetmed, eelkõige tehnilise ning õigus- ja finantskorra vastavalt lõikele 10. Selliste meetmetega võib näha ette viivitamata maksmise praktilise korra.
9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli sätteid rakendatakse kooskõlas aluslepingute, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning kohaldatavate rahvusvaheliste kohustustega. Nad võtavad selleks kõik vajalikud meetmed.
10. Liikmesriigid võtavad 1. detsembriks 2018 vastu vajalikud meetmed, sealhulgas need, mis on kokku lepitud tehnilises ning õigus- ja finantskorras, et tagada vastavalt lõigetele 1 ja 2 taotleva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamine. Tehnilises ning õigus- ja finantskorras lepivad kokku omavahel kas otseselt või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriigid ning seda kirjeldatakse nende vastavates hädaolukorra lahendamise kavades. Selline kord võib muu hulgas hõlmata järgmisi elemente:
a)
võrkude käitamisohutus;
b)
kohaldatavad gaasihinnad ja/või hindade kujundamise metoodika, võttes arvesse hindade mõju turu toimimisele;
c)
võrkudevaheliste ühenduste kasutamine, sh gaasi kahesuunalise transportimise võimekus ja maa-alused gaasihoidlad;
d)
gaasimahud või nende kindlaksmääramise metoodika;
e)
nende kulude kategooriad, mis tuleb õiglaselt ja viivitamata hüvitada ning mis võivad hõlmata tööstusharu piiramisega seotud kahjusid;
f)
õiglase hüvitise võimaliku arvutamise meetod.
Enne solidaarsuse taotlemist liikmesriikide vahel kokku lepitud finantskord sisaldab sätteid vähemalt kõikide solidaarsuse pakkumisel tekkinud asjakohaste ja mõistlike kulude õiglase hüvitise arvutamise ning kõnealuse hüvitise maksmise kohustuse kohta.
Kõik hüvitusmehhanismid peavad pakkuma stiimuleid osalemiseks turupõhistes lahendustes, nagu enampakkumised ja nõudlusega seotud meetmed. Mehhanismidega ei tohi luua turuosaliste jaoks vastakaid stiimuleid, sealhulgas finantsilisest seisukohast, et nad lükkaksid oma meetmeid edasi seni, kuni hakatakse kohaldama mitteturupõhiseid meetmeid. Hädaolukorra lahendamise kavadesse tuleb lisada kõik hüvitusmehhanismid või vähemalt kokkuvõte neist.
11. Seni kuni liikmesriik suudab katta solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasitarbimist oma toodangust, peaks ta olema vabastatud kohustusest leppida temaga kas otse või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriikidega kokku tehnilises ning õigus- ja finantskorras solidaarsuse vastuvõtmise eesmärgil. Nimetatud erand ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust pakkuda solidaarsust teistele liikmesriikidele vastavalt käesolevale artiklile.
12. Komisjon esitab pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist 1. detsembriks 2017 õiguslikult mittesiduvad juhised tehnilise ning õigus- ja finantskorra põhielementide jaoks, eelkõige selle kohta, kuidas praktikas kohaldada lõigetes 8 ja 10 kirjeldatud elemente.
13. Kui liikmesriigid ei jõua 1. oktoobriks 2018 kokkuleppele vajalikus tehnilises ning õigus- ja finantskorras, võib komisjon, pärast konsulteerimist asjaomaste pädevate asutustega, esildada raamistiku selliste meetmete kohta, milles on ette nähtud nende operatiivseks muutmiseks vajalikud põhimõtted ning mis tugineb lõikes 12 nimetatud komisjoni juhistele. Liikmesriigid viimistlevad oma korra 1. detsembriks 2018, võttes täiel määral arvesse komisjoni ettepanekut.
14. Käesoleva artikli kohaldatavust ei mõjuta see, kui liikmesriigid ei suuda oma tehnilises ning õigus- ja finantskorras kokku leppida või seda viimistleda. Sellises olukorras lepivad asjaomased liikmesriigid kokku vajalikes ajutistes meetmetes ning solidaarsust taotlev liikmesriik võtab lõike 3 punktis d sätestatud kohustuse.
15. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste kohaldamine lõpetatakse kohe, kui väljakuulutatud hädaolukord kuulutatakse lõppenuks või kui komisjon järeldab artikli 11 lõike 8 esimese lõigu kohaselt, et hädaolukorra väljakuulutamine ei ole õigustatud või ei ole enam õigustatud.
16. Kui liit peab kandma kulusid, mis on seotud muu vastutusega kui vastutus õigusvastase tegevuse või õigusvastase toimingu eest vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 340 teisele lõigule seoses meetmetega, mida liikmesriigid on kohustatud võtma käesoleva artikli kohaselt, siis hüvitab liidule need kulud solidaarsust vastu võttev liikmesriik.