Määrus 2017/1938

Käesoleva määrusega kehtestatakse sätted gaasivarustuskindluse tagamiseks liidus, kindlustades maagaasi („gaas“) siseturu nõuetekohase ja järjepideva toimimise, võimaldades erakorraliste meetmete rakendamist juhul, kui turg ei suuda enam vajalikku gaasikogust tarnida, sealhulgas viimase abinõuna solidaarsusmeetme rakendamist, ning selgelt määratledes maagaasiettevõtjate, liikmesriikide ja liidu kohustused seoses ennetusmeetmete ja konkreetsete gaasitarnehäirete korral võetavate vastumeetmetega ja sätestades kõnealuste kohustuste selge jaotuse maagaasiettevõtjate, liikmesriikide ja liidu vahel. Käesolevas määruses sätestatakse solidaarsuse vaimus ka läbipaistvad mehhanismid hädaolukorras tegutsemise planeerimise kooskõlastamiseks ja hädaolukorrale reageerimiseks liikmesriigi, piirkonna ja liidu tasandil.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „varustuskindlus“– varustuskindlus direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 32 tähenduses; 2) „tarbija“– tarbija direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 24 tähenduses; 3) „kodutarbija“– kodutarbija direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 25 tähenduses; 4) „esmane sotsiaalteenus“– tervishoiu-, esmase sotsiaalhoolekande, hädaabi-, turva-, haridus- või avaliku haldusega seotud teenus; 5) „kaitstud tarbija“– kõik gaasijaotusvõrguga ühinenud kodutarbijad ning asjaomase liikmesriigi otsuse korral ka üks või mitu järgmist, tingimusel et punktides a ja b osutatud ettevõtjate ja teenuseosutajate iga-aastane gaasitarbimine kokku ei ületa 20 % iga-aastasest gaasi lõpptarbimisest kõnealuses liikmesriigis: a) väike või keskmise suurusega ettevõtja, kes on ühinenud gaasijaotusvõrguga, b) esmase sotsiaalteenuse osutaja, kui ta on ühinenud gaasijaotus- või -ülekandevõrguga, c) kaugkütterajatis niivõrd, kuivõrd see pakub kütet kodumajapidamistele, väikestele või keskmise suurusega ettevõtjatele või esmase sotsiaalteenuse osutajatele, tingimusel et rajatis ei ole suuteline üle minema muudele kütustele kui maagaas; 6) „solidaarsuse alusel kaitstud tarbija“– gaasijaotusvõrguga ühinenud kodutarbija ning selleks võib olla ka lisaks üks või mõlemad alljärgnevatest: a) kaugkütterajatis, kui see on asjaomases liikmesriigis „kaitstud tarbija“ ja üksnes niivõrd, kui see pakub kütet kodumajapidamistele või esmase sotsiaalteenuse osutajatele, kes ei ole haridus- või avaliku halduse teenuse osutaja, b) esmase sotsiaalteenuse osutaja, kui ta on asjaomases liikmesriigis „kaitstud tarbija“, välja arvatud haridus- või avaliku halduse teenuse osutaja. 7) „pädev asutus“– liikmesriigi määratud riiklik valitsusasutus või riiklik reguleeriv asutus, kes tagab käesoleva määrusega ette nähtud meetmete rakendamise; 8) „riiklik reguleeriv asutus“– direktiivi 2009/73/EÜ artikli 39 lõike 1 kohaselt määratud riiklik reguleeriv asutus; 9) „maagaasiettevõtja“– maagaasiettevõtja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 1 tähenduses; 10) „gaasitarneleping“– maagaasiga varustamist käsitlev leping direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 34 tähenduses; 11) „ülekanne“– ülekanne direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 3 tähenduses; 12) „ülekandesüsteemi haldur“– ülekandesüsteemi haldur direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 4 tähenduses; 13) „jaotamine“– jaotamine direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 5 tähenduses; 14) „jaotussüsteemi haldur“– jaotussüsteemi haldur direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 6 tähenduses; 15) „ühendustoru“– ühendustoru direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punktis 17 tähenduses; 16) „hädaolukorra tarnekoridorid“– liidu gaasitarneteed, mis aitavad liikmesriikidel paremini leevendada võimalike tarne- ja taristuhäirete mõju; 17) „hoiustamisvõimsus“– hoiustamisvõimsus määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 2 punkti 28 tähenduses; 18) „tehniline võimsus“– tehniline võimsus määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 2 punkti 18 tähenduses; 19) „kindel võimsus“– kindel võimsus määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 2 punkti 16 tähenduses; 20) „katkestatav võimsus“– katkestav võimsus määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 2 punkti 13 tähenduses; 21) „maagaasi veeldusjaama võimsus“– maagaasi veeldusjaama võimsus määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 2 punkti 24 tähenduses; 22) „maagaasi veeldusjaam“– maagaasi veeldusjaam direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 11 tähenduses; 23) „gaasihoidla“– gaasihoidla direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 9 tähenduses; 24) „võrk“– võrk direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 13 tähenduses; 25) „võrgukasutaja“– võrgukasutaja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 23 tähenduses; 26) „abiteenused“– abiteenused direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 14 tähenduses.

1. Gaasivarustuskindluse eest vastutavad oma tegevusvaldkondade ja pädevuse piires ühiselt maagaasiettevõtjad, liikmesriigid, eelkõige oma pädevate asutuste kaudu, ja komisjon. 2. Iga liikmesriik määrab pädeva asutuse. Pädevad asutused teevad üksteisega koostööd käesoleva määruse rakendamisel. Liikmesriigid võivad lubada pädevatel asutustel delegeerida käesolevas määruses sätestatud konkreetseid ülesandeid muudele organitele. Pädevad asutused võivad delegeerida artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitaseme väljakuulutamise üksnes avaliku sektori asutusele, ülekandesüsteemi haldurile või jaotusvõrguettevõtjale. Delegeeritud ülesandeid täidetakse pädeva asutuse järelevalve all ja need määratakse kindlaks ennetavas tegevuskavas ja hädaolukorra lahendamise kavas. 3. Iga liikmesriik teatab viivitamata komisjonile ja avalikustab pädeva asutuse nime ja kõik selles tehtud muudatused. 4. Käesolevas määruses sätestatud meetmete rakendamisel kehtestab pädev asutus eri asjaosaliste ülesanded ja kohustused nii, et tagataks kolmetasemeline lähenemisviis, mille puhul kõigepealt kaasatakse asjaomased maagaasiettevõtjad, vajaduse korral elektriettevõtjad ja tööstusharu, teisena liikmesriigid riigi ja piirkonna tasandil ning kolmandana liit. 5. Komisjon koordineerib pädevate asutuste meetmeid piirkonna ja liidu tasandil vastavalt käesolevale määrusele, muu hulgas gaasikoordineerimisrühma või eelkõige artikli 12 lõike 1 kohases piirkonna või liidu tasandi hädaolukorras artikli 12 lõikes 4 osutatud kriisiohjerühma kaudu. 6. Piirkondliku või liidu hädaolukorra puhul teevad ülekandesüsteemi haldurid üksteisega koostööd ja vahetavad teavet, kasutades Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku poolt loodud piirkondlikku gaasikoordineerimissüsteemi. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik teavitab sellest komisjoni ja asjaomaste liikmesriikide pädevaid asutusi. 7. Vastavalt artikli 7 lõikele 2 määratakse kindlaks liidus gaasivarustuskindlust mõjutavad olulised riikideülesed riskid, ning selle põhjal moodustatakse riskirühmad. Riskirühmad on gaasivarustuskindluse suurendamiseks tehtava tõhustatud piirkondliku koostöö aluseks ning peaksid võimaldama kokkuleppeid kõikide asjaomaste liikmesriikide asjakohaste ja tõhusate piiriüleste meetmete võtmiseks nii hädaolukorra tarnekoridoride ääres asuvates riskirühmades kui neist väljaspool. Riskirühmade loetelu ja koosseis on esitatud I lisas. Riskirühmade moodustamine ei takista varustuskindlust soodustava piirkondliku koostöö tegemist muus vormis. 8. Komisjonil on kooskõlas artikliga 19 õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte I lisas esitatud riskirühmade koosseisu ajakohastamiseks nimetatud lisa muutmise teel, et kajastada liidus gaasivarustuskindlust mõjutavate oluliste riikideüleste riskide arengut ja selle mõju liikmesriikidele, võttes arvesse Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku poolt artikli 7 lõike 1 kohaselt läbiviidud kogu liitu hõlmavate gaasitarne- ja taristuhäirete stsenaariumide matkimiste tulemusi. Enne ajakohastamist arutab komisjon ajakohastamise kavandit gaasikoordineerimisrühmaga artikli 4 lõikes 4 sätestatud koosseisus.

1. Gaasivarustuskindlusega seotud meetmete koordineerimise hõlbustamiseks moodustatakse gaasikoordineerimisrühm. Gaasikoordineerimisrühma kuuluvad liikmesriikide, eelkõige nende pädevate asutuste esindajad, samuti Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti („koostööamet“) ja Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustiku esindajad ning asjaomase tööstusharu ja asjakohaste tarbijate esinduskogud. Komisjon kinnitab liikmesriikidega nõu pidades rühma koosseisu, tagades selle täieliku representatiivsuse. Gaasikoordineerimisrühma juhib komisjon. Gaasikoordineerimisrühm võtab vastu oma töökorra. 2. Gaasikoordineerimisrühmaga peetakse nõu ja gaasikoordineerimisrühm aitab komisjoni eelkõige järgmistes küsimustes: a) gaasivarustuskindlus igal ajal ja eelkõige hädaolukorras; b) kogu teave, mis on asjakohane gaasivarustuskindluse tagamiseks liikmesriikide, piirkondade ja liidu tasandil; c) head tavad ja võimalikud suunised kõigile asjaosalistele; d) gaasivarustuskindluse tase, võrdlusalused ja hindamismeetodid; e) liikmesriike, piirkondi ja liitu hõlmavad stsenaariumid ning valmisolekutasemete katsetamine; f) ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade hindamine, erinevate kavade sidusus ning kõnealuste kavadega ette nähtud meetmete rakendamine; g) liidu hädaolukorra lahendamise meetmete koordineerimine energiaühenduse osalisriikide ja muude kolmandate riikide osalusel; h) abi andmine hädaolukorrast kõige rohkem mõjutatud liikmesriikidele. 3. Komisjon kutsub gaasikoordineerimisrühma korrapäraselt kokku, jagab pädevatelt asutustelt saadud teavet ja tagab seejuures tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse. 4. Komisjon võib kutsuda gaasikoordineerimisrühma kokku koosseisus, mis piirdub liikmesriikide ja eelkõige nende pädevate asutuste esindajatega. Komisjon kutsub gaasi koordineerimisrühma piiratud koosseisus kokku juhul, kui seda taotlevad üks või mitu liikmesriikide ja eelkõige nende pädevate asutuste esindajat. Sellisel juhul artikli 16 lõige 2 ei kohaldu.

1. Iga liikmesriik või kui mõni liikmesriik nii ette näeb, siis liikmesriigi pädev asutus tagab vajalike meetmete võtmise, et suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu häire korral oleks ülejäänud taristu tehniline võimsus, mis on kindlaks määratud II lisa punktis 2 sätestatud valemi N–1 kohaselt, selline, et käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist piiramata rahuldab see arvutuspiirkonnas kogu gaasinõudluse erandlikult suure gaasinõudlusega päeval, mida statistiliste andmete kohaselt esineb üks kord 20 aasta jooksul. Seejuures tuleb võtta arvesse gaasitarbimise suundumusi, energiatõhususe meetmete pikaajalisi mõjusid ja olemasoleva taristu rakendamise määra. Käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustus ei piira määruses (EÜ) nr 715/2009 ja direktiivis 2009/73/EÜ sätestatud süsteemihaldurite kohustust teha vastavaid investeeringuid ega ülekandesüsteemi haldurite kohustusi. 2. Kohustus tagada, et ülejäänud taristu tehniline võimsus suudab rahuldada kogu gaasinõudluse, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, loetakse täidetuks ka siis, kui pädev asutus tõendab ennetavas tegevuskavas, et gaasitarnehäiret on võimalik piisavalt ja õigel ajal tasakaalustada asjakohaste turupõhiste nõudlust mõjutavate meetmete abil. Selleks tehakse II lisa punktis 4 sätestatud valemi N–1 kohane arvutus. 3. Vajaduse korral võivad naaberliikmesriikide pädevad asutused, arvestades artiklis 7 osutatud riskihindamist kokku leppida, et käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust täidetakse ühiselt. Sellisel juhul kasutavad pädevad asutused riskihindamises valemi N–1 alusel tehtavat arvutust ja selgitavad ennetavate tegevuskavade piirkondlikes peatükkides, kuidas seda kohustust kokkulepitud korras täidetakse. Kohaldatakse II lisa punkti 5. 4. Ülekandesüsteemi haldurid tagavad kõikides võrkudevahelistes ühendustes alalise ja tegeliku võimekuse gaasi kahesuunaliseks transportimiseks liikmesriikide vahel, välja arvatud: a) tootmiskäitiste, maagaasi veeldusjaamade ja jaotusvõrkude ühenduste korral või b) kui pärast põhjalikku hindamist ning teiste liikmesriikide ja komisjoniga konsulteerimist kooskõlas III lisaga on tehtud erand kõnelause kohustuse täitmisest. Gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks võrkudevahelises ühenduses või kõnealuse kohustuse täitmisest erandi saamiseks või erandi pikendamiseks kohaldatakse III lisa. Komisjon avalikustab erandite loetelu ja ajakohastab seda. 5. Ettepanek gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks ning taotlus erandi tegemiseks või pikendamiseks peab sisaldama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 347/2013 (14) artikli 11 kohase metoodika põhjal koostatud kulude-tulude analüüsi ning see peab põhinema järgmistel elementidel: a) turunõudluse hinnang, b) nõudluse ja pakkumise prognoosid, c) olemasolevale taristule avalduv võimalik majanduslik mõju, d) teostatavusuuring, e) gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse kulud, mis hõlmavad ülekandesüsteemi vajaliku tugevdamise kulusid, ning f) gaasivarustuskindlusest saadav kasu, mille puhul võetakse arvesse gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse võimalikku panust käesolevas artiklis sätestatud taristunormi täitmisse. 6. Liikmesriikide reguleerivad asutused võtavad arvesse tegelikke kulusid, mis kaasnevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisega ja gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamisega, et asjakohaselt stimuleerida määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 13 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõike 8 kohaselt tariifide või nende arvutamismetoodika läbipaistvat ja üksikasjalikku kindlaksmääramist või heakskiitmist. 7. Kui gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse tagamiseks või suurendamiseks tehtav investeering ei vasta turu vajadustele, kuid seda peetakse vajalikuks varustuskindluse seisukohalt, ja kui kõnealune investeering põhjustab kulusid rohkem kui ühes liikmesriigis või kui ühes liikmesriigis on kulusid kantud mõne teise liikmesriigi heaks, teevad kõigi asjaomaste liikmesriikide reguleerivad asutused enne investeerimisotsuse tegemist kooskõlastatud otsuse kulude jaotamise kohta. Kulude jaotamisel võetakse arvesse määruse (EL) nr 347/2013 artikli 12 lõikes 4 kirjeldatud põhimõtteid ja nendes sisalduvaid elemente, eelkõige seda, kui suures osas suurendavad taristuinvesteeringud asjaomaste liikmesriikide gaasivarustuskindlust, ja kõnealusesse taristusse juba tehtud investeeringuid. Kulude jaotamine ei tohi põhjendamatult moonutada konkurentsi ega takistada siseturu tõhusat toimimist ning kulude jaotamisel püütakse vältida igasugust põhjendamatut moonutavat mõju turule. 8. Pädev asutus tagab, et iga uue ülekandetaristuga aidatakse kaasa gaasivarustuskindluse saavutamisele hästi ühendatud võrgu arendamise kaudu, sh vajaduse korral piisaval arvul piiriüleste sisend- ja väljundpunktide tagamise abil seoses turunõudluse ja väljaselgitatud riskidega. Pädev asutus võtab riskihindamises arvesse seda, kas gaasi- ja elektrisüsteemidele integreeritud vaatenurka kasutades esineb sisemisi kitsaskohti ning kas liikmesriikide sisendvõimsuse ja taristute, eelkõige ülekandevõrkude abil suudetakse kohandada riigisiseseid ja piiriüleseid gaasivooge sellise häire korral, mis riskihindamise käigus selgitatakse välja suurima eraldi vaadeldava riikliku gaasitaristu puhul ja riskirühmale ühist huvi pakkuva suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu puhul. 9. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 ning käesolevas lõikes sätestatud tingimustel ei ole Luksemburg, Sloveenia ega Rootsi seotud nimetatud lõikes sätestatud kohustusega, kuid püüavad seda täita, tagades gaasitarned kaitstud tarbijatele vastavalt artiklile 6. Erandit kohaldatakse Luksemburgile seni, kuni: a) tal on teiste liikmesriikide võrkudega vähemalt kaks ühendust, b) tal on vähemalt kaks eri tarneallikat ning c) tema territooriumil ei ole gaasihoidlaid. Erandit kohaldatakse Sloveeniale seni, kuni: a) tal on teiste liikmesriikidega vähemalt kaks ühendust, b) tal on vähemalt kaks eri tarneallikat ning c) tema territooriumil ei ole gaasihoidlaid või maagaasi veeldusjaama. Erandit kohaldatakse Rootsile seni, kuni: a) tema territooriumit ei läbi gaasitransiit muudesse liikmesriikidesse, b) Rootsi aastane sisemaine gaasi kogutarbimine on väiksem kui 2 miljonit tonni naftaekvivalenti (Mtoe) ja c) gaasiga kaetakse vähem kui 5 % primaarenergia kogutarbimisest. Luksemburg, Sloveenia ja Rootsi teavitavad komisjoni kõikidest käesolevas lõikes sätestatud tingimusi mõjutavatest muutusest. Käesolevas lõikes sätestatud erandi kohaldamine lõpetatakse, kui kas või üks nendest tingimustest ei ole enam täidetud. Artikli 7 lõike 3 kohaselt läbiviidud riikliku riskihindamise osana kirjeldavad Luksemburg, Sloveenia ja Rootsi olukorda, mis on seotud käesolevas lõikes sätestatud asjakohaste tingimustega ning käesoleva artikli lõike 1 kohase kohustuse täitmise väljavaadetega, võttes arvesse taristunormi täitmise majanduslikku mõju, gaasituru arengut ja gaasitaristuprojekte kõnealuses riskirühmas. Riiklikus riskihindamises esitatud teabe alusel ja juhul, kui käesolevas lõikes sätestatud asjakohased tingimused on endiselt täidetud, võib komisjon otsustada, et erandit võib kohaldada ka järgmised neli aastat. Positiivse otsuse korral korratakse käesolevas lõigus sätestatud menetlust nelja aasta pärast.

1. Pädev asutus kohustab tema määratud maagaasiettevõtjaid võtma meetmeid, et tagada liikmesriigi kaitstud tarbijatele gaasitarned kõikidel järgmistel juhtudel: a) äärmuslik temperatuur seitsmel järjestikusel tippnõudlusega päeval, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul; b) erandlikult suur gaasinõudlus 30 päeva jooksul, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul; c) suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu häire 30 päeva jooksul keskmistes talvistes oludes. Hiljemalt 2. veebruariks 2018 teatab liikmesriik komisjonile oma kaitstud tarbijate määratluse, kaitstud tarbijate aastase gaasitarbimismahu ja selle gaasitarbimismahu protsentuaalse osakaalu gaasi aastasest lõpptarbimisest kõnealuses liikmesriigis. Kui liikmesriik lisab kaitstud tarbijate määratlusse artikli 2 lõike 5 punktis a või b osutatud kategooriad, täpsustab ta nendesse kategooriatesse kuuluvate tarbijate gaasitarbimismahud ja kõigi nende tarbijarühmade osakaalu gaasi aastasest lõpptarbimisest. Pädev asutus määrab kindlaks maagaasiettevõtjad ja esitab nende üksikasjalikud andmed ennetavas tegevuskavas. Gaasivarustuskindluse normi tagamiseks kavandatud uued mitteturupõhised meetmed peavad olema kooskõlas artikli 9 lõigetes 4–9 kehtestatud menetlusega. Liikmesriigid võivad esimeses lõigus sätestatud kohustuse täitmiseks rakendada energiatõhususe meetmeid või asendada gaasi mõne muu energiaallikaga, sealhulgas taastuvate energiaallikatega, kuivõrd saavutatakse sama kaitsetase. 2. Mis tahes suurem gaasivarustuskindluse norm, mis ületab lõike 1 punktides b ja c osutatud 30-päevast ajavahemikku, või mis tahes lisakohustus, mis on kehtestatud gaasivarustuskindlusega seotud põhjustel, põhineb riskihindamisel, kajastub ennetavas tegevuskavas ning: a) vastab artikli 8 lõikele 1; b) ei mõjuta negatiivselt mis tahes muu liikmesriigi võimet varustada gaasiga oma kaitstud tarbijaid vastavalt käesolevale artiklile riigis, piirkonnas või liidus esinevas hädaolukorras ning c) piirkonnas või liidus esinevas hädaolukorras vastab artikli 12 lõikele 5. Komisjon võib nõuda põhjendust, mis kinnitab mis tahes esimeses lõigus osutatud meetme vastavust selles sätestatud tingimustele. Meetme kehtestanud liikmesriigi pädev asutus avalikustab sellise põhjenduse. Kõik 1. novembril 2017 või hiljem vastuvõetavad käesoleva lõike esimese lõigu kohased uued mitteturupõhised meetmed peavad olema kooskõlas artikli 9 lõigetega 4–9 kehtestatud menetlusega. 3. Pädeva asutuse poolt vastavalt lõigetele 1 ja 2 kehtestatud tähtaegade möödudes või lõikes 1 sätestatust karmimate olude korral püüavad pädevad asutused ja maagaasiettevõtjad võimalikult kaua säilitada gaasitarneid, eelkõige kaitstud tarbijatele. 4. Maagaasiettevõtjate kohustused käesolevas artiklis sätestatud gaasivarustuskindluse normide täitmiseks on mittediskrimineerivad ega koorma põhjendamatult neid ettevõtjaid. 5. Maagaasiettevõtjatel on lubatud täita käesolevale artiklile tuginevaid kohustusi vastavalt vajadusele kas piirkonna või liidu tasandil. Pädev asutus ei nõua käesolevas artiklis sätestatud gaasivarustuskindluse normide täitmist üksnes oma territooriumil asuva taristu põhjal. 6. Pädev asutus tagab, et kaitstud tarbijate varustamiseks luuakse tingimused energia siseturu nõuetekohast toimimist piiramata ja tarnete turuväärtusele vastavate hindadega.

1. 1. novembriks 2017 viib Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik läbi kogu liitu hõlmava gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumide matkimise. Matkimine hõlmab hädaolukorra gaasitarnekoridoride kindlaksmääramist ja hindamist ja selle käigus määratakse samuti kindlaks liikmesriigid, kes on suutelised käsitlema kindlakstehtud riske, sealhulgas veeldatud maagaasi osas. Gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumid ja matkimismetoodika määrab kindlaks Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik koostöös gaasikoordineerimisrühmaga. Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik tagab piisava läbipaistvuse taseme ja juurdepääsu stsenaariumide modelleerimisel kasutatud eeldustele. Kogu liitu hõlmava gaasitarne- ja taristuhäire stsenaariumide matkimist korratakse iga nelja aasta järel, v.a juhul, kui asjaolud nõuavad sagedamat ajakohastamist. 2. Iga I lisas loetletud riskirühma pädevad asutused hindavad riskirühma tasandil ühiselt („ühine riskihindamine“) kõiki asjakohaseid riskitegureid, nagu loodusõnnetused ning tehnoloogia-, äri-, sotsiaal-, poliitika- ja muud riskid, mis võivad tuua kaasa gaasivarustuskindluse nende oluliste riikideüleste riskide realiseerumise, mille jaoks riskirühm loodi. Pädevad asutused võtavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud matkimise tulemusi arvesse riskihindamiste ettevalmistamisel ning ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade koostamisel. Iga riskirühma pädevad asutused lepivad kokku koostöömehhanismis, mille abil teha ühist riskihindamist ja annavad gaasikoordineerimisrühmale kokkulepitud koostöömehhanismist aru üksteist kuud enne ühise riskihindamise ja selle ajakohastatud versioonidest teatamise tähtpäeva. Pädeva asutuse taotlusel võib komisjonil olla abilise roll ühise riskihindamise ette valmistamisel, eelkõige koostöömehhanismi kehtestamisel. Kui riskirühma pädevad asutused ei jõua koostöömehhanismi suhtes kokkuleppele, teeb komisjon pärast asjaomaste pädevate asutustega konsulteerimist ettepaneku kõnealuse riskirühma koostöömehhanismi kohta. Asjaomased pädevad asutused lepivad kokku riskirühma koostöömehhanismis, võttes täiel määral arvesse komisjoni ettepanekut. Kümme kuud enne ühisest riskihindamisest või selle ajakohastatud versioonidest teatamise tähtpäeva jagavad ja ajakohastavad kõik pädevad asutused kokkulepitud koostöömehhanismi raames kõiki riigisiseseid andmeid, mis on vajalikud ühise riskihindamise tegemiseks, eelkõige lõike 4 punktis c osutatud eri stsenaariumide arvessevõtmiseks. 3. Liikmesriigi pädev asutus hindab riiklikul tasandil kõiki asjaomaseid riske („riiklik riskihindamine“), mis mõjutavad gaasivarustuskindlust. Hindamine peab olema täielikult kooskõlas ühis(t)e riskihindamis(t)e eelduste ja tulemustega. 4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud riskihindamised viiakse läbi, kui see on asjakohane, a) kasutades artiklites 5 ja 6 kindlaks määratud norme. Riskihindamises esitatakse valemi N – 1 alusel tehtavat arvutust riigi tasandil ja sellesse lisatakse vajaduse korral valemi N – 1 alusel tehtav arvutus piirkonna tasandil. Samuti tuleb riskihindamises kirjeldada kasutatud eeldusi, sh vajaduse korral neid, mida kasutatakse valemi N – 1 alusel tehtavates arvutustes piirkonna tasandil, ja sellisteks arvutusteks vajalikke andmeid. Valemi N – 1 alusel riigi tasandil tehtava arvutuse puhul matkitakse riigi territooriumil hüdraulilist mudelit kasutava suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu tegevuse häiret ja tehakse valemi N – 1 alusel arvutus, kus gaasivaru on 30 % ja 100 % koguvõimsusest; b) võttes arvesse kõiki asjakohaseid riiklikke ja riigiüleseid eripärasid, eelkõige turu suurust, võrgu konfiguratsiooni, tegelikke vooge, sh väljavoolu asjaomastest liikmesriikidest, tegeliku kahesuunalise gaasivoo võimalikkust, hõlmates ka sellest tulenevat ülekandesüsteemi tugevdamise võimalikku vajadust, olemasolevat tootmisvõimsust, hoidlate mahtu ja gaasi tähtsust energiaallikate kogumis, eelkõige seoses kaugkütte ja elektritootmisega ning tööstuse toimimise jaoks, samuti ohutusalaseid ja gaasi kvaliteedi küsimusi; c) lähtudes mitmesugustest erandlikult suure gaasinõudluse ja gaasitarnehäire stsenaariumidest, kusjuures arvesse võetakse nende varasemat esinemist ning esinemise tõenäosust, aastaaega, sagedust ja kestust, samuti hinnatakse selliste olukordade esinemise võimalikke tagajärgi, nt järgmist: i) gaasivarustuskindluse seisukohast vajaliku taristu, eelkõige ülekandetaristu, gaasihoidlate või veeldatud maagaasi terminalide, sh valemi N – 1 alusel tehtavaks arvutuseks kindlaksmääratud suurima gaasitaristu häire ning ii) kolmandate riikide tarnijate tarnehäired ja vajaduse korral geopoliitilised riskid; d) selgitades välja riskirühma liikmesriikide ja vajaduse korral ka teiste liikmesriikide või teiste riskirühmade vaheliste riskide koosmõju ja vastastikune suhe, sealhulgas võrkudevaheliste ühenduste, piiriüleste tarnete, gaasihoidlatele piiriülese juurdepääsu ja gaasi kahesuunalise transportimise võimekuse osas; e) võttes arvesse riske, mis on seotud gaasivarustuskindluse seisukohalt olulise taristu kontrolliga, niivõrd, kuivõrd need riskid võivad endas kätkeda muu hulgas investeeringute nappuse, mitmekesistamispüüdluste nurjamise, olemasolevate taristute väärkasutamise või liidu õiguse rikkumise riske; f) võttes arvesse iga piiripunkti maksimaalset sisend- ja väljundvõimsust ning hoidlate eri täituvust. 5. Ühised ja riiklikud riskihindamised tehakse vastava IV või V lisas esitatud vormi kohaselt. Vajaduse korral võivad liikmesriigid lisada täiendavat teavet. Komisjonil on pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist õigus võtta kooskõlas artikliga 19 vastu delegeeritud õigusakte IV ja V lisas esitatud vormide muutmiseks, et võtta arvesse käesoleva määruse kohaldamise käigus saadud kogemusi ja vähendada liikmesriikide halduskoormust. 6. Maagaasiettevõtjad, gaasi tööstustarbijad, gaasi kodu- ja tööstustarbijate huve esindavad asjakohased tarbijaorganisatsioonid, liikmesriigid ja riiklikud reguleerivad asutused, kui nad ei ole pädevad asutused, teevad koostööd pädevate asutustega ning esitavad neile taotluse korral kõik ühisteks ja riiklikeks riskihindamisteks vajalikud andmed. 7. Liikmesriigid teavitavad komisjoni 1. oktoobriks 2018 kõigi riskirühma liikmesriikide poolt kokku lepitud esimesest ühisest riskihindamisest ja riiklikest riskihindamistest. Riskihindamisi ajakohastatakse seejärel iga nelja aasta järel, v.a juhul, kui asjaolud nõuavad sagedasemat ajakohastamist. Riskihindamistes võetakse arvesse artiklis 5 määratletud taristunormi täitmiseks vajalike investeeringute edenemist ja uute alternatiivlahenduste rakendamisel esinenud riigispetsiifilisi probleeme. Samuti tuginetakse nende puhul kogemustele, mis saadakse artikli 10 lõike 3 kohasel hädaolukorra lahendamise kavade matkimisel.

1. Ennetavates tegevuskavades ja hädaolukorra lahendamise kavades sisalduvad gaasivarustuskindluse tagamise meetmed määratakse kindlaks selgelt ning need peavad olema läbipaistvad, proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, need ei tohi põhjendamatult moonutada konkurentsi ega takistada gaasi siseturu tõhusat toimimist ega ohustada gaasivarustuskindlust teistes liikmesriikides ega kogu liidus. 2. Iga liikmesriigi pädev asutus töötab pärast konsulteerimist maagaasiettevõtjatega, gaasi kodu- ja tööstustarbijate huve esindavate asjakohaste tarbijaorganisatsioonidega, sh elektritootjad ja elektri põhivõrguettevõtjad, ning riikliku reguleeriva asutusega, kui see ei ole pädev asutus, välja järgmised kavad: a) ennetav tegevuskava, milles on vastavalt artiklile 9 esitatud meetmed, mis on vajalikud ühistes ja riiklikes riskihindamistes väljaselgitatud riskide kõrvaldamiseks või leevendamiseks, samuti meetmed, mis seonduvad nendes riskihindamistes sisalduvate energiatõhususe ja nõudlusega seotud meetmete mõjuga; b) hädaolukorra lahendamise kava, milles on vastavalt artiklile 10 esitatud meetmed gaasitarnehäire kõrvaldamiseks või selle mõju leevendamiseks. 3. Ennetav tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava peavad sisaldama piirkondlikku peatükki või mitut piirkondlikku peatükki, kui mõni liikmesriik on eri I lisas määratletud riskirühmade liige. Kõik riskirühma liikmesriigid töötavad piirkondlikud peatükid ühiselt välja enne nende lisamist vastavatesse riiklikesse kavadesse. Komisjon tegutseb vahendajana võimaldamaks, et piirkondlikud peatükid ühiselt suurendaksid gaasivarustuskindlust kogu liidus, ei põhjustaks vastuolusid ning kõrvaldaks kõik koostööd takistavad asjaolud. Piirkondlikud peatükid sisaldavad asjakohaseid ja tõhusaid piiriüleseid meetmeid, sealhulgas seoses veeldatud maagaasiga, mille puhul on nõutav ühe sama või mitme erineva riskirühma meedet rakendavate liikmesriikide (keda meetmed puudutavad) kokkulepe, võttes aluseks artikli 7 lõikes 1 osutatud matkimise ning ühise riskihindamise. 4. Pädevad asutused annavad gaasikoordineerimisrühmale korrapäraselt aru ennetava tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava, eelkõige piirkondlike peatükkide, ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel tehtud edusammudest. Eelkõige lepivad pädevad asutused kokku koostöömehhanismis ennetava tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava ettevalmistamiseks, sealhulgas kavade projektide vahetamiseks. Nad annavad gaasikoordineerimisrühmale sellise kokkulepitud koostöömehhanismi kohta aru 16 kuud enne kõnealustes kavades ja nende ajakohastatud versioonides kokkuleppimise tähtaega. Komisjonil võib olla abilise roll ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade koostamisel, eelkõige koostöömehhanismi kehtestamisel. Kui riskirühma pädevad asutused ei jõua koostöömehhanismi suhtes kokkuleppele, teeb komisjon ettepaneku kõnealuse riskirühma koostöömehhanismi kohta. Asjaomased pädevad asutused lepivad kokku riskirühma koostöömehhanismis, võttes arvesse komisjoni ettepanekut. Pädevad asutused tagavad ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade rakendamise korrapärase järelevalve. 5. Ennetav tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava töötatakse välja kooskõlas VI ja VII lisas esitatud vormidega. Komisjonil on pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist õigus võtta kooskõlas artikliga 19 vastu delegeeritud õigusakte VI ja VII lisas esitatud vormide muutmiseks, et võtta arvesse käesoleva määruse kohaldamise käigus saadud kogemusi ja vähendada liikmesriikide halduskoormust. 6. Naaberliikmesriikide pädevad asutused konsulteerivad omavahel õigel ajal, et tagada ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade sidusus. Iga riskirühma pädevad asutused vahetavad omavahel ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade projekte, tehes koostööettepanekuid, hiljemalt viis kuud enne kavade esitamise tähtpäeva. Lõikes 3 osutatud piirkondlike peatükkide lõplikes versioonides lepivad kokku riskirühma kõik liikmesriigid. Ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad sisaldavad samuti riiklikke meetmeid, mis on vajalikud piirkondlikes peatükkides sätestatud piiriüleste meetmete rakendamiseks ja elluviimiseks. 7. Ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad avalikustatakse ja nendest teatatakse komisjonile hiljemalt 1. märtsil 2019. Komisjon teavitab gaasikoordineerimisrühma kavadest teatamisest ja avaldab need oma veebisaidil. Komisjon hindab kavasid nelja kuu jooksul pärast pädevatelt asutustelt sellekohase teate saamist ja võtab arvesse gaasikoordineerimisrühmas väljendatud seisukohti. 8. Komisjon esitab pädevale asutusele arvamuse ja soovituse vaadata läbi asjakohane ennetav tegevuskava või hädaolukorra lahendamise kava, kui esineb üks või enam järgmistest asjaoludest: a) see ei ole riskihindamisel väljaselgitatud riskide leevendamiseks tõhus; b) see ei ole kooskõlas hinnatud riskistsenaariumidega või teise liikmesriigi või riskirühma kavadega; c) see ei ole kooskõlas lõikes 1 sätestatud konkurentsi põhjendamatu moonutamise ja siseturu tõhusa toimimise takistamise keeluga, või d) see ei ole kooskõlas käesoleva määruse või muude liidu õiguse sätetega. 9. Kolme kuu jooksul pärast lõikes 8 osutatud komisjoni arvamusest teatamist teatab asjaomane pädev asutus komisjonile muudetud ennetavast tegevuskavast või hädaolukorra lahendamise kavast või teavitab komisjoni põhjustest, miks ta soovitustega ei nõustu. Kui lõikes 8 osutatud elementidega seonduvalt kokkuleppele ei jõuta, võib komisjon nelja kuu jooksul pärast pädevalt asutuselt vastuse saamist oma taotluse tagasi võtta või pidada kohtumise pädeva asutusega ning kui komisjon peab seda vajalikuks, kutsuda kokku gaasikoordineerimisrühma kõnealuse küsimuse arutamiseks. Komisjon põhjendab üksikasjalikult oma taotlust ennetavat tegevuskava või hädaolukorra lahendamise kava muuta. Asjaomane pädev asutus võtab komisjoni üksikasjalikku põhjendust täiel määral arvesse. Kui see on asjakohane, avalikustab asjaomane pädev asutus viivitamata muudetud ennetava tegevuskava või hädaolukorra lahendamise kava ning kohandab vastavalt mis tahes riiklikku kava ja avalikustab selle. Kui asjaomase pädeva asutuse lõplik seisukoht erineb komisjoni üksikasjalikust põhjendusest, esitab ja avalikustab kõnealune pädev asutus oma seisukoha aluseks oleva põhjenduse koos oma seisukoha ja komisjoni üksikasjaliku põhjendusega kahe kuu jooksul pärast komisjoni üksikasjaliku põhjenduse kättesaamist. 10. Uute mitteturupõhiste meetmete puhul, mis on vastu võetud 1. novembril 2017 või hiljem, kohaldatakse artikli 9 lõigetes 4, 6, 8 ja 9 sätestatud menetlust. 11. Tagatakse tundliku äriteabe konfidentsiaalsus. 12. Ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad, mis on välja töötatud määruse (EL) nr 994/2010 alusel ja mida on kõnealuse määruse kohaselt ajakohastatud, kehtivad seni, kuni esimest korda kehtestatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad.

1. Ennetav tegevuskava sisaldab järgmist: a) riskihindamise tulemused ja kokkuvõte vaatlusalustest stsenaariumidest, nagu on osutatud artikli 7 lõike 4 punktis c; b) kaitstud tarbijate määratlus ja artikli 6 lõike 1 teises lõigus kirjeldatud teave; c) artiklite 5 ja 6 kohaste taristu- ja gaasivarustuskindluse normide täitmiseks vajalikud meetmed, mahud ja võimsused, sh vajaduse korral ka see, mil määral nõudlusega seotud meetmetega on võimalik õigel ajal ja piisavalt hüvitada artikli 5 lõikes 2 osutatud gaasitarnehäiret; piirkonnale ühist huvi pakkuva suurima eraldi vaadeldava gaasitaristu kindlaksmääramine artikli 5 lõike 3 kohaldamisel; vajalikud gaasimahud kaitstud tarbijate kategooriate ja stsenaariumide kaupa, nagu on osutatud artikli 6 lõikes 1, ning kõik artikli 6 lõike 2 alusel suurendatud gaasivarustuskindluse normid, sh põhjendus, mis kinnitab artikli 6 lõikes 2 esitatud tingimuste täitmist, ja vastavalt artikli 11 lõikele 3 suurema varustuskindlusnormi ajutise vähendamise mehhanismi või lisakohustuse kirjeldus; d) maagaasiettevõtjatele, vajaduse korral elektriettevõtjatele, ja muudele asjakohastele organitele määratud kohustused, mis võivad mõjutada gaasivarustuskindlust, nt gaasisüsteemi ohutu käitamise kohustused; e) muud riskihindamisel väljaselgitatud riskide kõrvaldamiseks mõeldud ennetavad meetmed (näiteks meetmed, mis on seotud vajadusega tõhustada ühendusi naaberliikmesriikide võrkude vahel, parandada veelgi energiatõhusust ja vähendada gaasinõudlust, ning võimalusega mitmekesistada vajaduse korral gaasitarneteid ja -allikaid ning vajaduse korral piirkondlikult kasutada olemasolevaid gaasireserve ja veeldatud maagaasi võimsusi), et säilitada gaasivarustus kõikidele tarbijatele võimalikult suures ulatuses; f) teave kavas sisalduvate meetmete majandusliku mõju, tulemuslikkuse ja tõhususe kohta, sh punktis k osutatud kohustused; g) selle kirjeldus, kuidas kavas sisalduvad meetmed mõjutavad energia siseturu ja riikide turgude toimimist, sh punktis k osutatud kohustused; h) meetmete keskkonna- ja tarbijamõju kirjeldus; i) teiste liikmesriikidega tehtava koostöö mehhanismid, sh ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade ettevalmistamise ja rakendamise mehhanismid; j) teave, mis käsitleb olemasolevaid ja tulevasi võrkudevahelisi ühendusi ja taristut, sh selliseid, mis tagavad juurdepääsu siseturule, piiriüleseid voogusid, piiriülest juurdepääsu gaasihoidlatele ja maagaasi veeldusjaamadele ning gaasi kahesuunalise transportimise võimekust, seda eelkõige hädaolukorras; k) teave kõikide gaasivarustuskindlusega seotud avaliku teenindamise kohustuste kohta. Välja võib jätta riskihindamiste käigus saadud elutähtsa teabe esimese lõigu punktide a, c ja d kohta, mis avaldamise korral võib ohustada gaasivarustuskindlust. 2. Ennetava tegevuskava, eelkõige artiklis 5 sätestatud taristunormi täitmise meetmete puhul võetakse arvesse kogu liitu hõlmavat kümneaastast võrgu arengukava, mille on koostanud Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik kooskõlas määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 8 lõikega 10. 3. Ennetav tegevuskava tugineb eelkõige turumeetmetele, see ei tekita põhjendamatut koormust maagaasiettevõtjatele ega mõjuta negatiivselt gaasi siseturu toimimist. 4. Liikmesriigid, eelkõige nende pädevad asutused, tagavad, et kõik uued ennetavad mitteturupõhised meetmed, näiteks need, millele on osutatud VIII lisas ning mis on vastu võetud 1. novembril 2017 või hiljem, olenemata sellest, kas need on osa ennetavast tegevuskavast või mitte, vastavad artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele. 5. Pädev asutus avalikustab kõik lõikes 4 osutatud meetmed, mida ei ole veel ennetavasse tegevuskavasse lisatud, ning edastab komisjonile selliste meetmete kirjelduse ja teavitab komisjoni kõigi selliste meetmete mõjust riiklikule gaasiturule ning võimaluse korral ka teiste liikmesriikide gaasiturgudele. 6. Kui komisjonil on kahtlusi, kas käesoleva artikli lõikes 4 osutatud meede vastab artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele, palub ta asjaomaselt liikmesriigilt teadet mõjuhinnangu kohta. 7. Lõike 6 kohaselt läbiviidud mõjuhinnangus käsitletakse vähemalt järgmisi aspekte: a) võimalik mõju riigi maagaasituru arengule ja konkurentsile riigi tasandil; b) võimalik mõju gaasi siseturule; c) võimalik mõju naaberliikmesriikide gaasivarustuskindlusele, eelkõige selliste meetmete puhul, mis võiksid vähendada piirkonna turgude likviidsust või piirata gaasivooge naaberliikmesriikidesse; d) kulud ja kasu, hinnatuna alternatiivsete turupõhiste meetmetega võrreldes; e) hinnang vajaduse ja proportsionaalsuse kohta võrreldes võimalike turupõhiste meetmetega; f) hinnang selle kohta, kas meede tagab võrdsed võimalused kõikidele turuosalistele; g) kavandatud meetme järkjärgulise lõpetamise strateegia, meetme eeldatav kestus ning asjakohane läbivaatamise ajakava. Punktides a ja b osutatud analüüsid teeb riiklik reguleeriv asutus. Pädev asutus avaldab mõjuhinnangu ning teatab sellest komisjonile. 8. Kui komisjon on mõjuhinnangule tuginedes seisukohal, et meede tõenäoliselt ohustab gaasivarustuskindlust teistes liikmesriikides või liidus, teeb ta nelja kuu jooksul pärast mõjuhinnangust teatamist otsuse, millega nõutakse vajalikul määral meetme muutmist või tühistamist. Vastuvõetud meede jõustub alles siis, kui komisjon on selle heaks kiitnud või kui seda on muudetud vastavalt komisjoni otsusele. Neljakuuline ajavahemik algab alates lõpliku teate kättesaamisele järgnevast päevast. Neljakuulist ajavahemikku võib komisjoni ja pädeva asutuse nõusolekul pikendada. 9. Kui komisjon on mõjuhinnangule tuginedes seisukohal, et meede ei ole kooskõlas artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidega, võib ta nelja kuu jooksul pärast mõjuhinnangust teatamist esitada arvamuse. Kohaldatakse artikli 8 lõigetes 8 ja 9 sätestatud menetlust. Neljakuuline ajavahemik algab alates lõpliku teate kättesaamisele järgnevast päevast. Neljakuulist ajavahemikku võib komisjoni ja pädeva asutuse nõusolekul pikendada. 10. Artikli 8 lõiget 9 kohaldatakse samuti kõikidele käesoleva artikli lõigete 6–9 kohaselt võetud meetmetele. 11. Ennetav tegevuskava ajakohastatakse pärast 1. märtsi 2019 iga nelja aasta järel või sagedamini, kui asjaolud seda nõuavad, või komisjoni taotlusel. Ajakohastatud kava kajastab ajakohastatud riskihindamise ja artikli 10 lõike 3 kohase katsetamise tulemusi. Ajakohastatud kava suhtes kohaldatakse artiklit 8.

1. Hädaolukorra lahendamise kava: a) lähtub artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetest; b) määrab kindlaks maagaasiettevõtjate, vajaduse korral elektri põhivõrguettevõtjate, ja gaasi tööstustarbijate, sh asjaomaste elektritootjate ülesanded ja kohustused, võttes arvesse seda, kuivõrd erinevas ulatuses mõjutavad neid gaasitarnehäired, ning nende koostöö asjaomaste pädevate asutuste ja vajaduse korral liikmesriikide reguleerivate asutustega kõikidel artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel; c) määrab kindlaks pädevate asutuste ülesanded ja kohustused ning selliste muude organite ülesanded ja kohustused, kellele on delegeeritud ülesandeid vastavalt artikli 3 lõikele 2, kõikidel artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel; d) tagab, et maagaasiettevõtjatel ja gaasi tööstustarbijatel, sh asjakohastel elektritootjatel, oleks piisavalt võimalusi artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel reageerimiseks; e) määrab vajaduse korral kindlaks meetmed ja tegevused, mis on vajalikud selleks, et leevendada gaasitarnehäire võimalikku mõju kaugküttega ja gaasist toodetud elektrienergiaga varustamisele, sealhulgas kasutades integreeritud vaatenurka elektri- ja gaasisüsteemide vahelisele energiasüsteemide toimimisele, kui see on asjakohane; f) kehtestab artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemete jaoks üksikasjalikud menetlused ja meetmed, sh vastavad teabevahetusmehhanismid; g) nimetab kriisijuhi ja määrab kindlaks tema ülesanded; h) selgitab välja, kuidas turupõhised meetmed aitavad tulla toime häireolukorraga ja leevendada hädaolukorda; i) selgitab välja häireolukorra jaoks kavandatud või sellises olukorras rakendatavate mitteturupõhiste meetmete panus ja hinnata, kuivõrd on selliste mitteturupõhiste meetmete kasutamine vajalik kriisiga toimetulekuks. Mitteturupõhiste meetmete mõju hinnatakse ja nende rakendamise menetlused määratakse kindlaks. Mitteturupõhiseid meetmeid kasutatakse alles siis, kui üksnes turupõhiste meetmetega ei ole enam võimalik tagada tarneid, seda eelkõige kaitstud tarbijatele, või artikli 13 kohaldamiseks; j) kirjeldab artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetel rakendatavaid mehhanisme, mille alusel tehakse koostööd teiste liikmesriikidega, ning pädevate asutuste vahelist teabevahetuskorda; k) kirjeldab üksikasjalikult, millised aruandluskohustused on maagaasi- ja, kui see on asjakohane, elektriettevõtjatel häire- ja hädaolukorra tasemetel; l) kirjeldab tehnilist või õiguskorda, mis on kehtestatud selleks, et vältida gaasijaotus- või -ülekandevõrguga ühinenud tarbijate, kes ei ole kaitstud tarbijad, põhjendamatut gaasitarbimist; m) kirjeldab tehnilist, õigus- ja finantskorda, mis on kehtestatud artiklis 13 sätestatud solidaarsuskohustuste kohaldamiseks; n) hindab gaasikoguseid, mida võiksid tarbida solidaarsuse alusel kaitstud tarbijad, hõlmates vähemalt artikli 6 lõikes 1 kirjeldatud juhte; o) koostab selliste meetmete loetelu, mida võetakse gaasi kättesaadavaks tegemiseks hädaolukorras, sh nendes meetmetes osalejate vahelised kaubanduslepingud ja hüvitusmehhanismid maagaasiettevõtjatele, kui see on vajalik, võttes nõuetekohaselt arvesse tundlike andmete konfidentsiaalsust. Kõnealused meetmed võivad hõlmata liikmesriikide ja/või maagaasiettevõtjate vahelisi piiriüleseid lepinguid. Põhjendamatu gaasitarbimise vältimiseks esimese lõigu punktis l osutatud hädaolukordades või artikli 11 lõikes 3 või artiklis 13 osutatud meetmete kohaldamiseks annab asjaomase liikmesriigi pädev asutus tarbijatele, kes ei ole kaitstud tarbijad, teada, et nad peavad oma gaasitarbimise peatama või seda vähendama, tekitamata seejuures tehniliselt ohtlikke olukordi. 2. Hädaolukorra lahendamise kava ajakohastatakse pärast 1. märtsi 2019 iga nelja aasta järel või sagedamini, kui asjaolud seda nõuavad, või kui komisjon taotleb. Ajakohastatud kava kajastab ajakohastatud riskihindamist ja käesoleva artikli lõike 3 kohase katsetamise tulemusi. Ajakohastatud kava suhtes kohaldatakse artikli 8 lõikeid 4–11. 3. Hädaolukorra lahendamise kavas sisalduvaid meetmeid, tegevusi ja menetlusi katsetatakse vähemalt üks kord nende nelja aasta jooksul, mille järel tuleb kava kooskõlas lõikega 2 ajakohastada. Hädaolukorra lahendamise kava katsetamiseks matkib pädev asutus vastavalt hädaolukorra lahendamise kavale suure ja keskmise mõjuga stsenaariume ja reaalajas reageerimist. Pädev asutus esitab katsetulemused gaasikoordineerimisrühmas. 4. Hädaolukorra lahendamise kavaga tagatakse, et piiriülene juurdepääs taristule kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2009 säilib hädaolukorras tehniliste ja ohutusalaste võimaluste piires ning et ei kehtestata mingeid meetmeid, mis põhjendamatult vähendavad piiriülest gaasivoogu.

1. Kehtestatakse järgmised kolm kriisitaset: a) varajase hoiatamise tase („varajane hoiatamine“): on olemas konkreetne, tõsiselt võetav ja usaldusväärne teave, et võib toimuda sündmus, mille tagajärjel halveneb gaasitarneolukord tõenäoliselt märkimisväärselt ja mis toob tõenäoliselt kaasa häire- või hädaolukorrataseme väljakuulutamise; varajase hoiatamise taseme võib käivitada varase hoiatamise mehhanism; b) häireolukorra tase („häireolukord“): on tekkinud gaasitarnehäire või erandlikult suur gaasinõudlus, mille tagajärjel halveneb gaasitarneolukord märkimisväärselt, kuid turg suudab kõnealuse häire või nõudlusega toime tulla ilma, et oleks vaja kasutada mitteturupõhiseid meetmeid; c) hädaolukorra tase („hädaolukord“): esineb erandlikult suur gaasinõudlus või märkimisväärne gaasitarnehäire või gaasitarneolukorra muu märkimisväärne häire ning on rakendatud kõiki asjakohaseid turumeetmeid, kuid gaasivarustus ei ole piisav, et rahuldada ülejäänud gaasinõudlust, mistõttu tuleb täiendavalt kasutusele võtta mitteturupõhised meetmed, et eelkõige kindlustada gaasitarned kaitstud tarbijatele vastavalt artiklile 6. 2. Kui pädev asutus kuulutab välja mõne lõikes 1 osutatud kriisitaseme, teatab ta sellest viivitamata komisjonile ning nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, ning esitab neile kogu vajaliku teabe, eelkõige teabe meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta. Hädaolukorra puhul, mis võib tingida abipalve liidule ja selle liikmesriikidele, teatab asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest viivitamata komisjoni juures tegutsevale hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskusele. 3. Kui liikmesriik on välja kuulutanud hädaolukorra ja teatanud, et piiriülesed meetmed on vajalikud, vähendatakse teistes samasse riskirühma kuuluvates liikmesriikides maagaasiettevõtjatele artikli 6 lõike 2 alusel kehtestatud suuremat gaasivarustuskindluse normi või lisakohustust ajutiselt artikli 6 lõikes 1 kehtestatud tasemele. Käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kohustuste kohaldamine lõpetatakse kohe, kui pädev asutus kuulutab hädaolukorra lõppenuks või kui komisjon järeldab lõike 8 esimese lõigu kohaselt, et hädaolukorra väljakuulutamine ei ole põhjendatud või ei ole enam põhjendatud. 4. Kui pädev asutus kuulutab välja hädaolukorra, võtab ta hädaolukorra lahendamise kavas eelnevalt kindlaks määratud meetmed ning annab sellest viivitamata teada komisjonile ja riskirühma riikide pädevatele asutustele ning nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, eelkõige annab ta teada meetmetest, mida ta kavatseb võtta. Pädev asutus võib nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel võtta meetmeid, millega kaldutakse kõrvale hädaolukorra lahendamise kavast. Pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ning tema I lisas sätestatud riskirühma pädevaid asutusi ja nende liikmesriikide pädevaid asutusi, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud, kõikidest sellistest meetmetest ja põhjendab neid. 5. Ülekandesüsteemi haldur tagab, et naaberliikmesriigis hädaolukorra väljakuulutamisel eelistatakse kõnealuse liikmesriigi ühenduspunkti võimsust konkureerivale võimsusele hoidlasse viivates väljundpunktides, sõltumata sellest, kas tegemist on püsiva või katkestatava võimsusega ja kas see on reserveeritud enne hädaolukorda või selle ajal. Eelistatud võimsuse süsteemi kasutaja maksab viivitamata püsiva võimsuse süsteemi kasutajale õiglast hüvitist eelistamisest tingitud rahalise kahju eest, sealhulgas hüvitab ta proportsionaalselt katkestatud püsiva ühenduse katkestamisest tingitud kulud. Hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise protsess ei mõjuta eelisõiguse reegli rakendamist. 6. Liikmesriigid ja eelkõige pädevad asutused tagavad, et a) ei võeta meetmeid, mis piiravad mis tahes ajal põhjendamatult gaasivooge siseturul; b) ei võeta meetmeid, mis tõenäoliselt võivad tõsiselt kahjustada mõne teise liikmesriigi varustamist gaasiga, ning et c) piiriülene juurdepääs taristule kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2009 säilib vastavalt hädaolukorra lahendamise kavale niivõrd, kuivõrd see on tehnika ja ohutuse seisukohast võimalik. 7. Hädaolukorras ja mõistliku põhjuse korral võib liikmesriik asjaomase elektri või gaasi ülekandesüsteemi halduri taotlusel otsustada eelistada teatavatele kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele suunatud gaasitarneid teatavatele kaitstud tarbijate kategooriatele suunatud gaasitarnetele, kui gaasitarnete puudumine sellistele kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele võib põhjustada kas a) tõsist kahju elektrisüsteemi toimimisele või b) takistada tootmist ja/või gaasi transporti. Liikmesriigid tuginevad iga sellise meetme puhul riskihindamisele. Esimeses lõigus osutatud kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamad määratakse üheselt kindlaks koos võimalike gaasikogustega, mille suhtes kohaldataks sellist meedet, ning need lisatakse ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade piirkondlikesse peatükkidesse. Nende kindlaksmääramine toimub tihedas koostöös asjaomaste liikmesriikide elektrisüsteemi ja gaasisüsteemi ülekandesüsteemi halduritega. 8. Komisjon kontrollib niipea kui võimalik, kuid igal juhul viie päeva jooksul pärast pädevalt asutuselt lõikes 2 osutatud teabe saamisest, kas hädaolukorra väljakuulutamine on põhjendatud lõike 1 punkti c kohaselt ja kas võetud meetmed järgivad võimalikult täpselt hädaolukorra lahendamise kavas loetletud meetmeid ega koorma põhjendamatult maagaasiettevõtjaid ja kas need on kooskõlas lõikega 6. Komisjon võib mõne teise pädeva asutuse või maagaasiettevõtjate taotlusel või omal algatusel paluda pädeval asutusel meetmeid muuta, kui need on vastuolus käesoleva lõike esimeses lauses osutatud tingimustega. Komisjon võib pädevalt asutuselt taotleda ka hädaolukorra lõpetamist, kui komisjon ei pea hädaolukorra väljakuulutamist põhjendatuks või ei pea seda enam põhjendatuks vastavalt lõike 1 punktile c. Kolme päeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjon taotles meetmete muutmist, muudab pädev asutus neid ja teatab sellest komisjonile või põhjendab komisjonile, miks ta muutmistaotlusega ei nõustu. Viimasel juhul võib komisjon kolme päeva jooksul oma taotlust muuta, selle tagasi võtta või küsimuse arutamiseks pidada kohtumise pädeva asutusega või vajaduse korral asjaomaste pädevate asutustega, ning kui komisjon peab seda vajalikuks, gaasikoordineerimisrühmaga. Komisjon põhjendab üksikasjalikult oma taotlust meetmeid muuta. Pädev asutus võtab komisjoni seisukohta täiel määral arvesse. Kui pädeva asutuse lõplik otsus erineb komisjoni seisukohast, põhjendab pädev asutus oma otsust. 9. Kui pädev asutus kuulutab ühe lõikes 1 osutatud kriisitaseme lõppenuks, teatab ta sellest nii komisjonile kui ka nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kellega nimetatud pädeva asutuse liikmesriik on otse ühendatud.

1. Komisjon võib hädaolukorra välja kuulutanud pädeva asutuse taotlusel ja pärast artikli 11 lõike 8 kohast kontrollimist välja kuulutada piirkondliku või liidu hädaolukorra. Komisjon kuulutab olenevalt olukorrast välja kas piirkondliku või liidu hädaolukorra vähemalt kahe hädaolukorra välja kuulutanud pädeva asutuse taotlusel ja pärast artikli 11 lõike 8 kohast kontrollimist ning juhul, kui kõnealuste hädaolukordade põhjused on omavahel seotud. Alati, kui komisjon kuulutab välja piirkondliku või liidu hädaolukorra, kogub ta teistelt pädevatelt asutustelt saadud seisukohti ja võtab nõuetekohaselt arvesse kogu nende poolt esitatud asjakohast teavet, kasutades selleks kõnealuses olukorras kõige sobivamaid sidevahendeid. Kui komisjon otsustab hindamisele toetudes, et piirkondliku või liidu hädaolukorra alus ei ole enam selle väljakuulutamiseks piisav, kuulutab komisjon piirkondliku või liidu hädaolukorra lõppenuks ning põhjendab oma otsust ja teatab sellest nõukogule. 2. Komisjon kutsub kokku gaasikoordineerimisrühma kohe pärast piirkondliku või liidu hädaolukorra väljakuulutamist. 3. Piirkondlikus või liidu hädaolukorras koordineerib komisjon pädevate asutuste meetmeid ning võtab täielikult arvesse gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerides saadud asjakohast teavet ja konsulteerimistulemusi. Eelkõige teeb komisjon järgmist: a) tagab teabevahetuse; b) tagab liikmesriikide ja piirkondade tasandil võetud meetmete kooskõla ja tõhususe liidu tasandi meetmete suhtes; c) koordineerib meetmeid seoses kolmandate riikidega. 4. Komisjon võib kutsuda kokku kriisiohjerühma, kuhu kuuluvad artikli 10 lõike 1 punktis g osutatud kriisijuhid hädaolukorras liikmesriikidest. Komisjon võib kokkuleppel kriisijuhtidega kutsuda osalema muid asjaomaseid sidusrühmi. Komisjon tagab gaasikoordineerimisrühma korrapärase teavitamise kriisiohjerühma tööst. 5. Liikmesriigid ja eelkõige pädevad asutused tagavad, et a) ei võeta meetmeid, mis piiravad mis tahes ajal põhjendamatult gaasivooge siseturul, eelkõige gaasivooge mõjutatud turgudele; b) ei võeta meetmeid, mis tõenäoliselt võivad tõsiselt kahjustada mõne teise liikmesriigi varustamist gaasiga, ning et c) piiriülene juurdepääs taristule kooskõlas määrusega (EÜ) nr 715/2009 säilib vastavalt hädaolukorra lahendamise kavale niivõrd, kuivõrd see on tehnika ja ohutuse seisukohast võimalik. 6. Kui komisjon leiab pädeva asutuse või maagaasiettevõtja taotlusel või omal algatusel, et piirkondlikus või liidu hädaolukorras on liikmesriigi või pädeva asutuse võetud meetmed või maagaasiettevõtja käitumine vastuolus lõikega 5, palub komisjon liikmesriigil või pädeval asutusel meetmeid muuta või võtta meetmeid lõikega 5 kooskõla tagamiseks ning teavitab liikmesriiki või pädevat asutust sellekohastest põhjustest. Nõuetekohaselt võetakse arvesse gaasisüsteemi ohutu käitamise pidevat vajadust. Kolme päeva jooksul alates kuupäevast, mil komisjon taotles meetmete muutmist, muudab liikmesriik või pädev asutus oma meetmeid ja teavitab sellest komisjoni või põhjendab komisjonile, miks ta muutmistaotlusega ei nõustu. Viimasel juhul võib komisjon kolme päeva jooksul oma taotlust muuta, selle tagasi võtta või pidada kohtumise liikmesriigi või pädeva asutusega ning, kui komisjon peab seda vajalikuks, kutsuda kokku gaasikoordineerimisrühma küsimuse arutamiseks. Komisjon põhjendab üksikasjalikult oma taotlust meetmeid muuta. Liikmesriik või pädev asutus võtab komisjoni seisukohta täiel määral arvesse. Kui pädeva asutuse või liikmesriigi lõplik otsus erineb komisjoni seisukohast, põhjendab pädev asutus või liikmesriik oma otsust. 7. Komisjon koostab pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist alalise reservnimekirja gaasitööstuse ekspertidest ja komisjoni esindajatest koosneva seiretöörühma jaoks. Seiretöörühma võib vajaduse korral lähetada väljapoole liitu ning tema ülesanne on kontrollida gaasivooge liitu ning esitada sellekohased aruanded koostöös tarnivate ja transiidiriikidega, kes on kolmandad riigid. 8. Pädev asutus teavitab komisjoni juures tegutsevat hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskust igast abivajadusest. Hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskus hindab üldist olukorda ja annab soovitusi selle kohta, millist abi tuleks anda kõige rohkem mõjutatud liikmesriikidele ja vajaduse korral kolmandatele riikidele.

1. Kui liikmesriik on käesoleva artikli kohaselt taotlenud solidaarsusmeetme kohaldamist, võtab solidaarsust taotleva liikmesriigiga otse ühendatud liikmesriik, või, kui liikmesriik nii ette näeb, selle pädev asutus, ülekandesüsteemi haldur või jaotusvõrguettevõtja ohtlikke olukordi tekitamata võimalikult suures ulatuses vajalikke meetmeid, tagamaks et tema territooriumil asuvate muude tarbijate kui solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamist vähendataks või et see ei jätkuks sellises mahus, kuni taotleva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamise vajadus on rahuldatud. Taotlev liikmesriik tagab, et asjaomane gaasikogus tegelikult tarnitakse tema territooriumil asuvatele solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele. Erandjuhtudel ning asjaomase elektri või gaasi ülekandesüsteemi halduri nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral tema pädevale asutusele võib gaasitarneid jätkata ka teatavatele artikli 11 lõikes 7 määratletud kriitilise tähtsusega gaasielektrijaamadele solidaarsust pakkuvas liikmesriigis, kui gaasitarnete puudumine sellistele elektrijaamadele põhjustaks tõsist kahju elektrisüsteemi toimimisele või takistaks tootmist ja/või gaasi transporti. 2. Liikmesriik peab pakkuma solidaarsusmeedet ka teisele liikmesriigile, millega ta on ühendatud kolmanda riigi ühenduse kaudu, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kaudu liikuvad vood on piiratud. Selline meetme laiendamine toimub asjaomaste liikmesriikide vastastikusel kokkuleppel, kes vajaduse korral kaasavad kolmanda riigi, mille kaudu nad on ühendatud. 3. Solidaarsusmeede on viimase abinõuna võetav meede, mida kohaldatakse ainult siis, kui taotlev liikmesriik: a) ei ole suutnud täita tema solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele suunatud gaasitarnete puudujääki, kuigi on kohaldatud artikli 11 lõikes 3 osutatud meedet; b) on ammendanud kõik turupõhised meetmed ja kõik oma hädaolukorra lahendamise kavas ette nähtud meetmed; c) on komisjonile ja kõikide temaga kas otse ühendatud või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriikide pädevatele asutustele esitanud selgesõnalise taotluse, millele on lisatud käesoleva lõike punktis b osutatud rakendatud meetmete kirjeldus; d) on võtnud kohustuse maksta solidaarsust pakkuvale liikmesriigile lõike 8 kohaselt õiglast ja viivitamatut hüvitist. 4. Kui solidaarsust taotlevale liikmesriigile võiks solidaarsust pakkuda rohkem kui üks liikmesriik, püüab solidaarsust taotlev liikmesriik pärast konsulteerimist kõigi liikmesriikidega, kes on kohustatud solidaarsust pakkuma, leida pakkumiste seast kõige soodsama pakkumise, lähtudes kuludest ning gaasitarnete kiirusest, kindlusest ja mitmekesistamisest. Asjaomased liikmesriigid lähtuvad pakkumiste esitamisel võimalikult suures ulatuses ja nii kaua kui võimalik vabatahtlikest nõudlusega seotud meetmetest, enne kui võetakse kasutusele mitteturupõhised meetmed. 5. Kui turupõhised meetmed osutuvad ebapiisavateks solidaarsust pakkuva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijatele suunatud gaasitarnete puudujäägi täitmiseks taotlevas liikmesriigis, võib solidaarsust pakkuv liikmesriik võtta mitteturupõhiseid meetmeid lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmiseks. 6. Taotleva liikmesriigi pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ja solidaarsust pakkuvate liikmesriikide pädevaid asutusi, kui solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamise vajadus tema territooriumil on rahuldatud, või kui lõigete 1 ja 2 kohaseid kohustusi on tema vajadustele tuginedes vähendatud või kui need on peatatud solidaarsust saava liikmesriigi taotlusel. 7. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi kohaldatakse solidaarsust pakkuva liikmesriigi gaasisüsteemi tehniliselt ohutu ja usaldusväärse käitamise tingimusel ning asjaomase liikmesriigi taristu võrkudevaheliste ühenduste suurima ekspordivõimsuse piires taotleva liikmesriigi suunas. Tehnilises ning õigus- ja finantskorras võib selliseid asjaolusid arvesse võtta, eelkõige neid, kus turg tagab tarned suurima võrkudevaheliste ühenduste võimsuse ulatuses. 8. Solidaarsust pakutakse käesoleva määruse kohaselt hüvitamise alusel. Solidaarsust taotlev liikmesriik maksab solidaarsust pakkuvale liikmesriigile viivitamata õiglast hüvitist või tagab õiglase hüvitise viivitamata maksmise. Selline õiglane hüvitis katab vähemalt: a) taotleva liikmesriigi territooriumile tarnitud gaasi; b) kõiki muid asjakohaseid ja mõistlikke kulusid, sealhulgas vajaduse korral selliste meetmete kulusid, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud; c) hüvitisi, mis tulenevad sellistest kohtumenetlustest, vahekohtumenetlustest või sarnastest menetlustest ja vaidluste lahendamisest, mis hõlmavad solidaarsust pakkuvat liikmesriiki sellise solidaarsuse pakkumisega seotud üksuste kaudu, ning selliste menetlustega seotud kulusid. Esimese lõigu kohaselt makstav õiglane hüvitis katab muu hulgas kõiki mõistlikke kulusid, mida solidaarsust pakkuv liikmesriik kannab seoses hüvitise maksmise kohustusega liidu õigusega tagatud põhiõiguste alusel ja kohaldatavate rahvusvaheliste kohustuste alusel käesoleva artikli rakendamisel, ning täiendavaid mõistlikke kulusid, mis on seotud hüvitise maksmisega riiklike hüvitamisreeglite kohaselt. Liikmesriigid võtavad 1. detsembriks 2018 vastu käesoleva lõike esimese ja teise lõigu rakendamiseks vajalikud meetmed, eelkõige tehnilise ning õigus- ja finantskorra vastavalt lõikele 10. Selliste meetmetega võib näha ette viivitamata maksmise praktilise korra. 9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli sätteid rakendatakse kooskõlas aluslepingute, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning kohaldatavate rahvusvaheliste kohustustega. Nad võtavad selleks kõik vajalikud meetmed. 10. Liikmesriigid võtavad 1. detsembriks 2018 vastu vajalikud meetmed, sealhulgas need, mis on kokku lepitud tehnilises ning õigus- ja finantskorras, et tagada vastavalt lõigetele 1 ja 2 taotleva liikmesriigi solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasiga varustamine. Tehnilises ning õigus- ja finantskorras lepivad kokku omavahel kas otseselt või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriigid ning seda kirjeldatakse nende vastavates hädaolukorra lahendamise kavades. Selline kord võib muu hulgas hõlmata järgmisi elemente: a) võrkude käitamisohutus; b) kohaldatavad gaasihinnad ja/või hindade kujundamise metoodika, võttes arvesse hindade mõju turu toimimisele; c) võrkudevaheliste ühenduste kasutamine, sh gaasi kahesuunalise transportimise võimekus ja maa-alused gaasihoidlad; d) gaasimahud või nende kindlaksmääramise metoodika; e) nende kulude kategooriad, mis tuleb õiglaselt ja viivitamata hüvitada ning mis võivad hõlmata tööstusharu piiramisega seotud kahjusid; f) õiglase hüvitise võimaliku arvutamise meetod. Enne solidaarsuse taotlemist liikmesriikide vahel kokku lepitud finantskord sisaldab sätteid vähemalt kõikide solidaarsuse pakkumisel tekkinud asjakohaste ja mõistlike kulude õiglase hüvitise arvutamise ning kõnealuse hüvitise maksmise kohustuse kohta. Kõik hüvitusmehhanismid peavad pakkuma stiimuleid osalemiseks turupõhistes lahendustes, nagu enampakkumised ja nõudlusega seotud meetmed. Mehhanismidega ei tohi luua turuosaliste jaoks vastakaid stiimuleid, sealhulgas finantsilisest seisukohast, et nad lükkaksid oma meetmeid edasi seni, kuni hakatakse kohaldama mitteturupõhiseid meetmeid. Hädaolukorra lahendamise kavadesse tuleb lisada kõik hüvitusmehhanismid või vähemalt kokkuvõte neist. 11. Seni kuni liikmesriik suudab katta solidaarsuse alusel kaitstud tarbijate gaasitarbimist oma toodangust, peaks ta olema vabastatud kohustusest leppida temaga kas otse või lõike 2 kohaselt kolmanda riigi kaudu ühendatud liikmesriikidega kokku tehnilises ning õigus- ja finantskorras solidaarsuse vastuvõtmise eesmärgil. Nimetatud erand ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust pakkuda solidaarsust teistele liikmesriikidele vastavalt käesolevale artiklile. 12. Komisjon esitab pärast gaasikoordineerimisrühmaga konsulteerimist 1. detsembriks 2017 õiguslikult mittesiduvad juhised tehnilise ning õigus- ja finantskorra põhielementide jaoks, eelkõige selle kohta, kuidas praktikas kohaldada lõigetes 8 ja 10 kirjeldatud elemente. 13. Kui liikmesriigid ei jõua 1. oktoobriks 2018 kokkuleppele vajalikus tehnilises ning õigus- ja finantskorras, võib komisjon, pärast konsulteerimist asjaomaste pädevate asutustega, esildada raamistiku selliste meetmete kohta, milles on ette nähtud nende operatiivseks muutmiseks vajalikud põhimõtted ning mis tugineb lõikes 12 nimetatud komisjoni juhistele. Liikmesriigid viimistlevad oma korra 1. detsembriks 2018, võttes täiel määral arvesse komisjoni ettepanekut. 14. Käesoleva artikli kohaldatavust ei mõjuta see, kui liikmesriigid ei suuda oma tehnilises ning õigus- ja finantskorras kokku leppida või seda viimistleda. Sellises olukorras lepivad asjaomased liikmesriigid kokku vajalikes ajutistes meetmetes ning solidaarsust taotlev liikmesriik võtab lõike 3 punktis d sätestatud kohustuse. 15. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste kohaldamine lõpetatakse kohe, kui väljakuulutatud hädaolukord kuulutatakse lõppenuks või kui komisjon järeldab artikli 11 lõike 8 esimese lõigu kohaselt, et hädaolukorra väljakuulutamine ei ole õigustatud või ei ole enam õigustatud. 16. Kui liit peab kandma kulusid, mis on seotud muu vastutusega kui vastutus õigusvastase tegevuse või õigusvastase toimingu eest vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 340 teisele lõigule seoses meetmetega, mida liikmesriigid on kohustatud võtma käesoleva artikli kohaselt, siis hüvitab liidule need kulud solidaarsust vastu võttev liikmesriik.

1. Kui liikmesriik on välja kuulutanud ühe artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitasemetest, teevad asjaomased maagaasiettevõtjad iga päev asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele kättesaadavaks eelkõige järgmise teabe: a) kolme järgmise päeva gaasipakkumise ja -nõudluse prognoos miljonites kuupmeetrites päevas; b) igapäevased gaasikogused kõigis piiriülestes sisend- ja väljundpunktides ning kõigis tootmiskäitist, gaasihoidlat või veeldatud maagaasi terminali võrguga ühendavates punktides, väljendatuna miljonites kuupmeetrites päevas; c) ajavahemik (päevade arv), mille jooksul on eeldatavasti võimalik tagada gaasitarned kaitstud tarbijatele. 2. Piirkondlikus või liidu hädaolukorras võib komisjon nõuda lõikes 1 osutatud pädevalt asutuselt viivitamata vähemalt järgmise teabe esitamist: a) lõikes 1 sätestatud teave; b) teave meetmete kohta, mida pädev asutus kavandab või on juba rakendanud hädaolukorra leevendamiseks, ning teave nende meetmete tulemuslikkuse kohta; c) taotlused, mis on esitatud teistele pädevatele asutustele lisameetmete võtmiseks; d) teiste pädevate asutuste taotlusel rakendatud meetmed. 3. Pärast hädaolukorda esitab lõikes 1 osutatud pädev asutus võimalikult kiiresti ja hiljemalt kuus nädalat pärast hädaolukorra lõppenuks kuulutamist komisjonile üksikasjaliku hinnangu hädaolukorra ja rakendatud meetmete tulemuslikkuse kohta, sh hinnangu hädaolukorra majandusliku mõju, elektrisektorile avalduva mõju ning liidule ja selle liikmesriikidele antud või neilt saadud abi kohta. Niisugune hinnang tehakse kättesaadavaks gaasikoordineerimisrühmale ja seda võetakse arvesse ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade ajakohastamisel. Komisjon analüüsib pädevate asutuste hinnanguid ning esitab liikmesriikidele, Euroopa Parlamendile ja gaasikoordineerimisrühmale selle tulemused koondandmetena. 4. Nõuetekohaselt põhjendatud asjaolude korral, sõltumata hädaolukorra väljakuulutamisest, võib kõige rohkem mõjutatud liikmesriigi pädev asutus paluda maagaasiettevõtjatel esitada lõikes 1 osutatud teabe või lisateabe, sh lepinguid käsitleva teabe (v.a hinnateabe), mis on vajalik asjaomase liikmesriigi või teiste liikmesriikide gaasiga varustamise üldise olukorra hindamiseks. Komisjon võib paluda pädevatelt asutustelt maagaasiettevõtjate poolt käesoleva lõike alusel esitatud teavet, tingimusel, et sama teave ei ole juba komisjonile edastatud. 5. Kui komisjon leiab, et liidu või liidu osa gaasiga varustamine on ohus või tõenäoliselt ohus, mis võib viia mõne artikli 11 lõikes 1 osutatud kriisitaseme väljakuulutamiseni, võib ta nõuda asjaomastelt pädevatelt asutustelt sellise teabe kogumist ja komisjonile esitamist, mis on vajalik gaasiga varustamise olukorra hindamiseks. Komisjon edastab oma hinnangu gaasikoordineerimisrühmale. 6. Selleks et pädevad asutused ja komisjon saaksid hinnata gaasivarustuskindluse olukorda riigi, piirkonna ja liidu tasandil, teatavad kõik maagaasiettevõtjad: a) asjaomasele pädevale asutusele rohkem kui üks aasta kehtivate gaasi hankimiseks sõlmitud piiriülese mõõtmega gaasitarnelepingute kohta järgmised andmed: i) lepingu kehtivusaeg; ii) lepingujärgsed aastamahud; iii) lepingujärgsed päevased maksimummahud häire- või hädaolukorras; iv) lepingujärgsed sihtkohad; v) minimaalsed gaasi päeva- ja kuumahud; vi) gaasitarnete peatamise tingimused; vii) märge selle kohta, kas leping üksikult või koos sama tarnija või tema tütarettevõtetega sõlmitud teiste lepingutega moodustab ekvivalentselt või ületab lõike 6 punktis b osutatud 28 % künnist kõige rohkem mõjutatud liikmesriigis, b) kõige rohkem mõjutatud liikmesriigi pädevale asutusele rohkem kui üks aasta kehtivad sellised gaasitarnelepingud kohe pärast nende sõlmimist või muutmist 1. novembril 2017 või hiljem, mis igaüks üksikult või koos sama tarnija või tema tütarettevõtetega sõlmitud teiste lepingutega moodustavad ekvivalentselt 28 % või enam asjaomase liikmesriigi aastasest gaasitarbimisest, mis arvutatakse kõige uuemate kättesaadavate andmete põhjal. Lisaks sellele teatavad maagaasiettevõtjad hiljemalt 2. novembriks 2018 pädevale asutusele kõikidest kehtivatest lepingutest, mis vastavad samadele tingimustele. Teatamiskohustus ei hõlma hinnateavet ega kehti üksnes gaasihinnaga seotud muudatuste suhtes. Teatamiskohustus kehtib ka kõikide gaasitarnelepingu täitmise jaoks oluliste kaubanduslepingute suhtes, välja arvatud hinnateave. Pädev asutus teatab esimese lõigu punktis a loetletud andmed komisjonile anonüümses vormis. Uute lepingute sõlmimise või kehtivates lepingutes tehtavate muudatuste korral esitatakse terviklik andmekogum vastava aasta septembri lõpuks. Kui pädev asutus kahtleb, kas esimese lõigu punktis b nimetatud leping võiks seada ohtu liikmesriigi või piirkonna gaasivarustuskindluse, teatab ta kõnealusest lepingust komisjonile. 7. Gaasivarustuskindluse seisukohast oluliste gaasitarnelepingute läbipaistvuse tagamise vajadusega nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel ning kui kõige rohkem mõjutatud liikmesriigi pädev asutus või komisjon on seisukohal, et gaasitarneleping võib ohustada gaasivarustuskindlust liikmesriigis, piirkonnas või liidus, võib liikmesriigi pädev asutus või komisjon nõuda, et kõnealune maagaasiettevõtja esitaks lepingu, välja arvatud hinnateabe, selle mõju hindamiseks gaasivarustuskindlusele. Kõnealust nõuet tuleb põhjendada ning see võib hõlmata ka muude gaasitarnelepingu täitmisel oluliste kaubanduslepingute üksikasju, välja arvatud hinnateave. Põhjendus hõlmab kaasneva halduskoormuse proportsionaalsust. 8. Pädevad asutused, kes saavad teavet käesoleva artikli lõike 6 punkti b või lõike 7 alusel, hindavad saadud teavet gaasivarustuskindluse eesmärkidel kolme kuu jooksul ning esitavad hindamise tulemused komisjonile. 9. Pädev asutus võtab käesoleva artikli alusel saadud teavet arvesse riskihindamise ettevalmistamisel ning ennetava tegevuskava ja hädaolukorra lahendamise kava koostamisel või nende kavade ajakohastamisel. Komisjon võib võtta vastu arvamuse, milles tehakse pädevale asutusele ettepanek muuta riskihindamisi või kavasid käesoleva artikli alusel saadud teabe põhjal. Asjaomane pädev asutus vaatab läbi taotluses käsitletavad riskihindamised ning kavad vastavalt artikli 8 lõikes 9 sätestatud menetlusele. 10. Liikmesriigid kehtestavad hiljemalt 2. maiks 2019 karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva artikli lõike 6 või 7 rikkumise korral maagaasiettevõtjate poolt ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 11. Käesoleva artikli tähenduses on „kõige rohkem mõjutatud liikmesriik“ liikmesriik, kus toimub suurem osa asjaomase lepingupoole gaasimüügist või kus asub suurem osa tema klientidest. 12. Kõik lepingud või lõigete 6 ja 7 alusel saadud lepinguid käsitlev teave, samuti pädevate asutuste või komisjoni vastavad hindamised, jäävad konfidentsiaalseks. Pädevad asutused ja komisjon tagavad täieliku konfidentsiaalsuse.

1. Artikli 14 lõigete 4–8 ning artikli 18 kohaselt saadud, vahetatud või edastatud tundlik äriteave, välja arvatud artikli 14 lõigetes 3 ja 5 osutatud hindamistulemused, on konfidentsiaalne ning selle suhtes kohaldatakse käesolevas artiklis sätestatud ametisaladuse tingimusi. 2. Ametisaladuse hoidmise kohustus kohaldub järgmistele isikutele, kes saavad käesoleva määruse kohaselt konfidentsiaalset teavet: a) komisjonis töötavad või töötanud isikud; b) komisjoni volitatud audiitorid ja eksperdid; c) pädevates asutustes ja riiklikes reguleerivates asutustes või muudes asjaomastes asutustes töötavad või töötanud isikud; d) pädevate asutuste ja riiklike reguleerivate asutuste või muude asjaomaste asutuste volitatud audiitorid ja eksperdid. 3. Ilma et see piiraks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid, teiste käesoleva määruse sätete või muu asjakohase liidu õiguse kohaldamist, ei tohi lõikes 2 osutatud isikud teha oma ametikohustuste täitmisel saadud konfidentsiaalset teavet teatavaks ühelegi teisele isikule või asutusele, välja arvatud niisugusel kokkuvõtlikul või üldistatud kujul, kus üksikuid turuosalisi või turukohti ei ole võimalik eraldi identifitseerida. 4. Ilma et see piiraks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid, võivad komisjon, pädevad asutused ja riiklikud reguleerivad asutused, organid ja isikud, kes saavad käesoleva määruse kohaselt konfidentsiaalset teavet, kasutada konfidentsiaalset teavet üksnes oma ametikohustuste ja ülesannete täitmiseks. Muud asutused, organid või isikud võivad kõnealust teavet kasutada üksnes sel eesmärgil, milleks teave neile edastati, või siis haldus- või kohtumenetluse käigus, mis on konkreetselt seotud nende ülesannete täitmisega.

1. Kui liikmesriigid ja energiaühenduse osalisriigid teevad koostööd riskihindamiste ning ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade koostamise protsessis, võib selline koostöö eelkõige hõlmata riskide koosmõju ja vastastikuse suhte väljaselgitamist ning konsultatsioone, et tagada ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade piirideülene sidusus. 2. Seoses lõikega 1 võivad energiaühenduse lepingu osalisriigid komisjoni kutsel osaleda gaasi koordineerimisrühmas kõigis ühist huvi pakkuvates küsimustes.

Komisjon teostab pidevat järelevalvet gaasivarustuskindlust käsitlevate meetmete üle ja annab korrapäraselt aru gaasikoordineerimisrühmale. Komisjon teeb artikli 8 lõikes 7 osutatud hinnangute alusel 1. septembriks 2023 järeldused liidu tasandi gaasivarustuskindluse suurendamise võimalike vahendite kohta ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta ja vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud käesoleva määruse muutmiseks.

Riskihindamine, ennetavad tegevuskavad, hädaolukorra lahendamise kavad ja kõik muud dokumendid edastatakse komisjonile elektrooniliselt CIRCABC-süsteemi kaudu. Kogu teatamisega seotud kirjavahetus toimub elektrooniliselt.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Õigus võtta vastu artikli 3 lõikes 8, artikli 7 lõikes 5 ja artikli 8 lõikes 5 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 1. novembrist 2017. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 3 lõikes 8, artikli 7 lõikes 5 ja artikli 8 lõikes 5 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 3 lõike 8, artikli 7 lõike 5 ja artikli 8 lõike 5 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Käesolevat määrust ei kohaldata Malta ja Küprose suhtes seni, kuni nende territooriumil ei tarnita gaasi. Malta ja Küpros täidavad järgmistest sätetest tulenevaid kohustusi ja kasutavad järgmistest sätetest tulenevat valikuõigust järgmiste kindlate ajavahemike jooksul arvutatuna päevast, kui esimest korda tarnitakse gaasi nende territooriumil: a) artikli 2 punkt 5, artikli 3 lõige 2, artikli 7 lõige 5 ja artikli 14 lõike 6 punkt a: 12 kuud; b) artikli 6 lõige 1: 18 kuud; c) artikli 8 lõige 7: 24 kuud; d) artikli 5 lõige 4: 36 kuud; e) artikli 5 lõige 1: 48 kuud. Selleks et täita artikli 5 lõikes 1 esitatud kohustust, võivad Malta ja Küpros kohaldada artikli 5 lõike 2 sätteid, sealhulgas kasutada mitteturupõhiseid nõudlusega seotud meetmeid. 2. Artiklites 7 ja 8 sätestatud riskirühmade tööga seotud kohustusi seoses lõunapoolse gaasikoridori ning Vahemere idaosa riskirühmadega hakatakse kohaldama alates kuupäevast, mil algavad peamise taristu/torujuhtme katsetused. 3. Seni, kuni Rootsil on võrkudevaheliste ühenduste kaudu juurdepääs gaasile üksnes Taani kaudu, kes on tema puhul ainus gaasitarnija ning ainus võimalik solidaarsuse pakkuja, on Taani ja Rootsi vabastatud artikli 13 lõikes 10 sätestatud kohustusest leppida kokku tehniline ning õigus- ja finantskord selleks, et Rootsi pakuks Taanile solidaarsust. See ei mõjuta Taani kohustust pakkuda solidaarsust ning leppida kokku sellekohases vajalikus tehnilises ning õigus- ja finantskorras vastavalt artiklile 13.

Määrus (EL) nr 994/2010 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt IX lisa vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub neljandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Määrust kohaldatakse alates 1. novembrist 2017. Artikli 13 lõikeid 1–6, artikli 13 lõike 8 esimest ja teist lõiku ning artikli 13 lõikeid 14 ja 15 kohaldatakse alates 1. detsembrist 2018.