Määrus 2018/842

Käesolevas määruses sätestatakse aastateks 2021–2030 liikmesriikide kohustused vähima nõutava panuse osas, et saavutada liidu eesmärk vähendada käesoleva määruse artikliga 2 hõlmatud sektorites kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 30 % võrreldes 2005. aasta tasemega, ning sellega aidatakse saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke. Käesolevas määruses sätestatakse ka õigusnormid aastaks eraldatud heitkoguste kindlaksmääramise kohta ja õigusnormid, mille alusel hinnatakse liikmesriikide edusamme miinimumeesmärkide täitmisel.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma energeetika, tööstusprotsesside ja toote kasutamise, põllumajanduse ja jäätmekäitluse allikakategooriatesse kuuluvate kasvuhoonegaaside heite suhtes, mis on kindlaksmääratud vastavalt määrusele (EL) nr 525/2013 ning seda ei kohaldata direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusaladest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes. 2. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 7 ja artikli 9 lõike 2 kohaldamist, ei kohaldata käesolevat määrust määrusega (EL) 2018/841 hõlmatud kasvuhoonegaaside heite ja nende sidumise suhtes. 3. Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma allikakategooria „1.A.3.A. Tsiviillennundus“ CO2-heite väärtus võrdseks nulliga.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kasvuhoonegaaside heide“– CO2-ekvivalenttonnides kajastatav süsinikdioksiidi (CO2), metaani (CH4), dilämmastikoksiidi (N2O), fluorosüsivesinike (HFCd), perfluorosüsivesinike (PFCd), lämmastiktrifluoriidi (NF3) ja väävelheksafluoriidi (SF6) heide, mis on kindlaks määratud vastavalt määrusele (EL) nr 525/2013 ja mis kuulub käesoleva määruse kohaldamisalasse; 2) „aastaks eraldatud heitkoguse ühikud“– suurim lubatud kasvuhoonegaaside heide, mis määratakse kindlaks ajavahemiku 2021–2030 iga aasta kohta vastavalt artikli 4 lõikele 3 ja artiklile 10; 3) „ELi HKSi lubatud heitkoguse ühik“– direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 punktis a määratletud lubatud heitkoguse ühik.

1. Liikmesriik vähendab kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 2005. aasta kasvuhoonegaaside heitetasemega, mis on kindlaks määratud vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, vähemalt liikmesriigi jaoks I lisas sätestatud määral. 2. Liikmesriik tagab, võttes arvesse käesoleva määruse artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud paindlikkusmeetmeid ja käesoleva määruse artikli 10 lõike 2 kohast kohandamist ning kõiki otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 7 kohaldamisest tulenevaid mahaarvamisi, et kasvuhoonegaaside heide ei ületa ühelgi ajavahemikku 2021–2029 kuuluval aastal lineaarse trajektoori abil kindlaksmääratud piirmäära, mille alguspunkt on vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 kindlaksmääratud kasvuhoonegaaside 2016., 2017. ja 2018. aasta keskmine heide ning mille lõpp-punkt on määratletud 2030. aasta ja piirmääraga, mis on kõnealuse liikmesriigi jaoks sätestatud käesoleva määruse I lisas. Liikmesriigi lineaarse trajektoori alguspunktiks võetakse viis kaheteistkümnendikku aastate 2019 ja 2020 vahel või 2020. aasta, olenevalt sellest, kumb tähendab konkreetse liikmesriigi puhul väiksemat lubatud heitkogust. 3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles määratakse kindlaks aastaks eraldatud heitkogused aastateks 2021–2030 CO2-ekvivalenttonnides, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2. Kõnealuste rakendusaktide kehtestamiseks vaatab komisjon põhjalikult läbi kõige värskemad riiklikud inventuuriandmed, mille liikmesriigid on esitanud 2005. aasta ja 2016.–2018. aasta kohta vastavalt määruse (EL) nr 525/2013 artiklile 7. Kõnealustes rakendusaktides tuuakse ära ka liikmesriigi 2005. aasta kasvuhoonegaaside heitkogus, mida kasutati lõigetes 1 ja 2 sätestatud aastaks eraldatud heitkoguste kindlaksmääramiseks. 4. Kõnealustes rakendusaktides sätestatakse liikmesriikide poolt artikli 6 lõike 3 alusel teatatud andmete põhjal ka üldkogused, mida võib arvesse võtta hindamaks artikli 9 nõuete täitmist liikmesriigi poolt aastatel 2021–2030. Kui kõikide liikmesriikide üldkoguste summa kokku on suurem kui 100 miljonit, vähendatakse iga liikmesriigi üldkoguseid proportsionaalselt nii, et 100 miljoni piiri ei ületata. 5. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artiklis 14 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

1. Aastatel 2021–2025 võib liikmesriik laenata heitkoguseid kuni 10 % ulatuses talle järgmiseks aastaks eraldatud heitkogusest. 2. Aastatel 2026–2029 võib liikmesriik heitkoguseid laenata kuni 5 % ulatuses talle järgmiseks aastaks eraldatud heitkogusest. 3. Liikmesriik, kelle kasvuhoonegaaside heide on teataval aastal talle selleks aastaks eraldatud heitkogusest väiksem, võib käesoleva artikli ja artikli 6 kohaste paindlikkusmeetmete kasutamist arvesse võttes: a) kanda 2021. aasta puhul selleks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030 ning b) kanda 2022.–2029. aasta puhul asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi kuni 30 % ulatuses talle asjaomase aastani eraldatud heitkogustest üle järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030. 4. Liikmesriik võib teatavaks aastaks eraldatud heitkogusest loovutada teistele liikmesriikidele kuni 5 % aastate 2021–2025 puhul ja kuni 10 % aastate 2026–2030 puhul. Vastuvõttev liikmesriik võib seda kogust kasutada artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomasel aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030. 5. Liikmesriik, kelle kasvuhoonegaaside heite läbivaadatud tase on teataval aastal talle selleks aastaks eraldatud heitkogusest väiksem, võib käesoleva artikli lõigetes 1–4 ja artiklis 6 sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamist arvesse võttes loovutada asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi teistele liikmesriikidele. Vastuvõttev liikmesriik võib seda kogust kasutada artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomasel aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030. 6. Liikmesriigid võivad kasutada tulu, mis on tekkinud aastaks eraldatud heitkoguste loovutamisest vastavalt lõigetele 4 ja 5, kliimamuutuste vastu võitlemiseks liidus ja kolmandates riikides. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõigist käesoleva lõike kohaselt võetud meetmetest. 7. Lõigete 4 ja 5 kohane aastaks eraldatud heitkoguste loovutamine võib tuleneda kasvuhoonegaaside heite vähendamise projektist või programmist, mis viiakse läbi müüjaks olevas liikmesriigis ja mida rahastab vastuvõttev liikmesriik, tingimusel et välditakse topeltarvestust ja tagatakse jälgitavus. 8. Liikmesriigid võivad käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmiseks kasutada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24a lõike 1 kohastest projektidest saadud ühikuid ilma koguselise piiranguta ja tingimusel, et välditakse topeltarvestust.

1. Käesoleva määruse II lisas loetletud liikmesriigid võivad käesoleva määruse nõuete täitmiseks ühiselt kehtetuks tunnistada kuni 100 miljonit ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikut. Kehtetuks tunnistamine tehakse asjaomase liikmesriigi enampakkumisel müüdavate lubatud heitkoguse ühikute määrast vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 10. 2. Otsuse (EL) 2015/1814 artikli 1 lõike 4 kohaldamisel loetakse käesoleva artikli lõike 1 alusel arvesse võetud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute ringluses olevateks ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuteks. Komisjon kaalub esimesel kõnealuse otsuse artikli 3 kohasel läbivaatamisel, kas jätkata käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud arvestust. 3. Käesoleva määruse II lisas loetletud liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2019 sellest, kas nad kavatsevad artikli 9 nõuete täitmiseks kasutada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute piiratud kehtetuks tunnistamist protsendimäärani, mis on sätestatud iga asjaomase liikmesriigi jaoks iga aasta kohta ajavahemikul 2021–2030 käesoleva määruse II lisas. Käesoleva määruse II lisas loetletud liikmesriigid võivad otsustada, et vähendavad teatatud protsendimäärasid üks kord 2024. aastal ja üks kord 2027. aastal. Sellisel juhul teavitab asjaomane liikmesriik komisjoni sellest vastavalt hiljemalt 31. detsembril 2024 või 31. detsembril 2027. 4. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 20 lõike 1 kohaselt määratud põhihaldaja („põhihaldaja“) võtab liikmesriigi taotluse korral arvesse käesoleva määruse artikli 4 lõikes 4 osutatud üldkoguseni küündivat kogust, et tagada käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmine asjaomases liikmesriigis. Ajavahemikus 2021–2030 tunnistatakse kõnealuse liikmesriigi puhul igal aastal direktiivi 2003/87/EÜ artikli 12 lõike 4 kohaselt kehtetuks üks kümnendik käesoleva määruse artikli 4 lõike 4 kohaselt kindlaksmääratud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest. 5. Kui liikmesriik on käesoleva artikli lõike 3 kohaselt teavitanud komisjoni oma otsusest vähendada eelnevalt teatatud protsendimäära, tunnistatakse kõnealuse liikmesriigi puhul kehtetuks sellele vastav väiksem kogus ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid iga aasta kohta ajavahemikel 2026–2030 või 2028–2030.

1. Kui liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide ületab talle asjaomaseks aastaks eraldatud aastast heitkogust, sealhulgas võimalikku käesoleva määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt ülekantud aastast heitkogust, võib käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomase aasta osas arvesse võtta määruse (EL) 2018/841 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b osutatud metsastatud maad, raadatud maad, majandatavat põllumaad ja majandatavat rohumaad ning, kui käesoleva artikli lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides on nii sätestatud, majandatavat metsamaad ja majandatavaid märgalasid hõlmavatest kombineeritud maa-arvestuskategooriatest tuleneva kogu netosidumise ja netoheite summale vastavat kogust, tingimusel et: a) liikmesriigi poolt aastatel 2021–2030 arvesse võetud kumulatiivne kogus ei ületa asjaomase liikmesriigi jaoks käesoleva määruse III lisas kehtestatud kogu netosidumise maksimumkogust; b) asjaomane kogus ületab määruse (EL) 2018/841 artiklis 4 asjaomase liikmesriigi jaoks kehtestatud nõudeid; c) liikmesriik ei ole omandanud teistelt liikmesriikidelt määruse (EL) 2018/841 kohaselt rohkem netosidumisi, kui ta on loovutanud; d) liikmesriik on täitnud määruse (EL) 2018/841 nõuded ning e) liikmesriik on esitanud käesoleva lõike kohaselt lubatud paindlikkusmeetme kavandatud kasutuse kirjelduse kooskõlas määruse (EL) nr 525/2013 artikli 7 lõike 1 teise lõiguga. 2. Komisjon võtab kooskõlas käesoleva määruse artikliga 13 vastu delegeeritud õigusaktid, et muuta III lisa pealkirja maa-arvestuskategooriate osas, et: a) kajastada majandatavat metsamaad käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui delegeeritud õigusaktidega kehtestatud metsade võrdlustasemed võetakse vastu määruse (EL) 2018/841 artikli 8 lõike 8 või 9 kohaselt, ning b) kajastada majandatavat märgala käsitleva maa-arvestuskategooria panust, pidades samas kinni käesoleva määruse III lisas osutatud iga liikmesriigi kogu netosidumise maksimumsummast, kui kõik liikmesriigid peavad arvestama seda kategooriat vastavalt määrusele (EL) 2018/841.

1. Kui komisjon leiab määruse (EL) nr 525/2013 artikli 21 kohaselt tehtud iga-aastasel hindamisel ja võttes arvesse käesoleva määruse artiklites 5, 6 ja 7 osutatud paindlikkusmeetmete kavandatavat kasutust, et liikmesriik ei tee piisavaid edusamme käesoleva määruse artikli 4 kohaste kohustuste täitmisel, peab kõnealune liikmesriik esitama komisjonile kolme kuu jooksul parandusmeetmete kava, mis sisaldab järgmist: a) täiendavad meetmed, mida liikmesriik rakendab selleks, et täita käesoleva määruse artikli 4 kohaseid konkreetseid kohustusi nii siseriiklike poliitikasuundade ja meetmete kui ka liidu meetme rakendamise kaudu; b) kõnealuste meetmete rakendamise range ajakava, mis võimaldab hinnata rakendamise käigus igal aastal tehtud edusamme. 2. Euroopa Keskkonnaamet abistab komisjoni kõigi selliste parandusmeetmete hindamisel vastavalt iga-aastasele tööprogrammile. 3. Komisjon võib esitada arvamuse parandusmeetmete kavade teostatavuse kohta, mis on esitatud vastavalt lõikele 1, ja peab sellisel juhul tegema seda nelja kuu jooksul alates nende kavade kättesaamisest. Asjaomane liikmesriik võtab komisjoni arvamust võimalikult suurel määral arvesse ja võib oma parandusmeetmete kava vastavalt muuta.

1. Kui aastatel 2027 ja 2032 tehtava läbivaatamise tulemusel selgub, et liikmesriigi aastane kasvuhoonegaaside heide on kõnealuse ajavahemiku mis tahes aastal suurem kui talle aastaks eraldatud heitkogus, võttes arvesse käesoleva artikli lõiget 2 ja artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamist, siis kohaldatakse järgmisi meetmeid: a) vastavalt artikli 12 kohaselt vastu võetud meetmetele suurendatakse asjaomase liikmesriigi järgmise aasta kasvuhoonegaaside heitkogust nii, et ülemäärane kasvuhoonegaaside heide CO2-ekvivalenttonnides korrutatakse koefitsiendiga 1,08, ning b) asjaomasel liikmesriigil on ajutiselt keelatud loovutada aastaks eraldatud heitkoguseid teistele liikmesriikidele seni, kuni ta tagab artikli 4 nõuete täitmise. Põhihaldaja kannab esimese lõigu punktis b osutatud keelu liidu registrisse. 2. Kui liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide on kas määruse (EL) 2018/841 artiklis 4 osutatud ajavahemikul 2021–2025 või 2026–2030 ettenähtust suurem kui liikmesriigis seotud kogused, nagu on kindlaks määratud kõnealuse määruse artiklis 12, vähendab põhihaldaja asjaomasele liikmesriigile aastaks eraldatavaid heitkoguseid CO2-ekvivalenttonnides niivõrd, kuivõrd nendel aastatel heitkoguseid ületati.

1. Komisjon kohandab igale liikmesriigile käesoleva määruse artikli 4 kohaselt määratud aastaks eraldatud heitkoguseid, et need kajastaksid järgmist: a) direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi, mis tulenesid kõnealuse direktiiviga hõlmatud heite tekkeallikate muutumisest, vastavalt komisjoni otsustele, mis on vastu võetud kõnealuse direktiivi alusel aastate 2008–2012 riiklike lubatud heitkoguse ühikute jaotuskavade lõpliku heakskiitmise kohta; b) direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 ja artikli 24a alusel välja antud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi seoses kasvuhoonegaaside heite vähendamisega asjaomases liikmesriigis ning c) direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 alusel ELi HKSi süsteemist välja arvatud käitistele eraldatud ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute arvu kohandusi süsteemist väljajätmise ajal. 2. IV lisas kindlaksmääratud kogused lisatakse kõnealuses lisas loetletud liikmesriikidele 2021. aastaks eraldatud heitkogustele. 3. Komisjon avaldab kõnealusest kohandamisest tulenevad arvandmed.

1. Liidu registris luuakse tagavarareserv, mis vastab kogusele, mis ei ületa 105 miljonit CO2-ekvivalenttonni, tingimusel et saavutatakse artiklis 1 osutatud liidu eesmärk. Tagavarareserv on kasutatav lisaks artiklites 5, 6 ja 7 osutatud paindlikkusmeetmetele. 2. Liikmesriik saab tagavarareservist abi, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) vastavalt Eurostati poolt 2016. aasta aprillis avaldatud andmetele oli tema SKP elaniku kohta (turuhindades) 2013. aastal alla liidu keskmise; b) tema kumulatiivsed kasvuhoonegaaside heitkogused aastatel 2013–2020 olid käesoleva määrusega hõlmatud sektorites väiksemad kui aastaks eraldatud kumulatiivsed heitkogused aastatel 2013–2020 ning c) kasvuhoonegaaside heitkogused on suuremad kui aastaks eraldatud heitkogused aastatel 2026–2030, kuigi ta: i) on kasutanud ära artikli 5 lõigete 2 ja 3 kohased paindlikkusmeetmed; ii) on kasutanud maksimaalselt ära netosidumisi artikli 7 kohaselt, isegi kui kogus ei saavuta III lisas sätestatud taset, ning iii) ei ole teinud netoloovutamisi teistele liikmesriikidele artikli 5 kohaselt. 3. Liikmesriik, kes vastab käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimustele, saab kõnealusest tagavarareservist täiendava koguse maksimaalselt tema puudujäägi ulatuses, mida tuleb kasutada artikli 9 nõuete täitmiseks. Nimetatud kogus ei tohi olla suurem kui 20 % tema üldisest ülejäägist aastatel 2013–2020. Kui sellest tulenev kollektiivne kogus on kõikide käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavate liikmesriikide puhul suurem käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kogusest, vähendatakse iga nimetatud liikmesriigi kogust proportsionaalselt. 4. Kogus, mis jääb tagavarareservi pärast lõike 3 esimeses lõigus sätestatud jaotamist, jaotatakse proportsionaalselt nimetatud lõigus osutatud liikmesriikide vahel vastavalt nende järelejäänud puudujäägile, seda samal ajal mitte ületades. See kogus võib iga nimetatud liikmesriigi puhul lisanduda kõnealuses lõigus osutatud protsendimäärale. 5. Pärast määruse (EL) nr 525/2013 artiklis 19 osutatud ülevaatuse lõpetamist 2020. aasta kohta avaldab komisjon iga käesoleva artikli lõike 2 punktides a ja b osutatud tingimusi täitva liikmesriigi jaoks käesoleva artikli lõike 3 esimeses lõigus osutatud maksimumkogused, mis vastavad 20 %-le tema üldisest ülejäägist aastatel 2013–2020.

1. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 13 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust tagamaks, et käesoleva määruse alusel peetakse liidu registri kaudu täpset arvestust järgmise üle: a) aastaks eraldatud heitkogused; b) artiklite 5, 6 ja 7 alusel kohaldatavad paindlikkusmeetmed; c) artikli 9 kohane vastavuskontroll; d) artikli 10 kohane kohandamine ning e) artikli 11 kohane tagavarareserv. 2. Põhihaldaja kontrollib automaatselt kõiki käesoleva määruse alusel liidu registris tehtud tehinguid ja blokeerib vajaduse korral tehingud, tagamaks, et ei esineks õigusrikkumisi. 3. Lõike 1 punktides a kuni e ja lõikes 2 osutatud teave on üldsusele kättesaadav.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 7 lõikes 2 ja artikli 12 lõikes 1 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 9. juulist 2018. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7 lõikes 2 ja artikli 12 lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 7 lõike 2 ja artikli 12 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab kliimamuutuste komitee, mis on loodud määruse (EL) nr 525/2013 kohaselt. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

1. Käesolevat määrust vaadatakse regulaarselt läbi, võttes muu hulgas arvesse riikides kujunenud olukorda, viisi, kuidas kõik majandussektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, ning rahvusvahelisi arenguid ja jõupingutusi, mis on tehtud Pariisi kokkuleppe pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. 2. Komisjon esitab kuue kuu jooksul pärast iga Pariisi kokkuleppe artiklis 14 kokku lepitud ülemaailmse ülevaate koostamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse toimimise kohta, sealhulgas aastaks eraldatud heitkoguste pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu kohta, käesoleva määruse panuse kohta 2030. aastaks seatud liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise üldeesmärgi täitmisel ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel, eelkõige seoses vajadusega täiendavate liidu poliitikate ja meetmete järele, pidades silmas vajalikku kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist liidu ja selle liikmesriikide poolt, sealhulgas 2030. aasta järgset raamistikku, ning võib vajaduse korral teha ettepanekuid. Aruannetes võetakse arvesse määruse (EL) nr 525/2013 artikli 4 kohaselt koostatud strateegiaid, et aidata kaasa liidu pikaajalise strateegia väljatöötamisele.

Määrust (EL) nr 525/2013 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 7 lõiget 1 muudetakse järgmiselt: a) lisatakse järgmine punkt: „aa) alates 2023. aastast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (*1) artiklis 2 osutatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite kohta aastal X-2 kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni aruandlusnõuetega; (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).“;" b) teine lõik asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid teatavad komisjonile igal aastal esitatavas aruandes oma kavatsusest kasutada määruse (EL) 2018/842 artikli 5 lõigetes 4 ja 5 ning artiklis 7 sätestatud paindlikkusmeetmeid ning kõnealuse määruse artikli 5 lõike 6 kohasest tulu kasutamisest. Kolme kuu jooksul kõnealuse teabe saamisest liikmesriikidelt teeb komisjon teabe kättesaadavaks käesoleva määruse artiklis 26 osutatud komiteele.“ 2) Artikli 13 lõike 1 punkti c lisatakse järgmine punkt: „ix) alates 2023. aastast teave nende poolt määruse (EL) 2018/842 kohaselt kehtestatud kohustuste täitmiseks rakendatud poliitikasuundade ja meetmete kohta ning teave täiendavate poliitikasuundade ja meetmete kohta, mis on kavandatud kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks käesoleva määruse kohastest kohustustest suuremas ulatuses;“. 3) Artikli 14 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt: „f) alates 2023. aastast kasvuhoonegaaside heiteprognoosid kokku ning eraldi hinnangud määrusega (EL) 2018/842 ja direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud heiteallikatest pärit kasvuhoonegaaside prognoositud heite kohta.“ 4) Artikli 21 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt: „c) määruse (EL) 2018/842 artiklis 4 sätestatud kohustused. Hindamisel võetakse arvesse liidu poliitikasuundade ja meetmete rakendamisel tehtud edusamme ning liikmesriikidelt saadud teavet. Iga kahe aasta tagant tuleb hinnangule lisada ka ülevaade sellest, millised on liidu kavandatud edusammud Pariisi kokkuleppe kohase riiklikult kindlaksmääratud panuse rakendamisel, mis sisaldub liidu kohustuses vähendada kasvuhoonegaaside heidet, ning liikmesriikide kavandatud edusammud kõnealuses määruses sätestatud kohustuste täitmisel.“

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.