lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
EL õigus·32019L0001

Direktiiv 2019/1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1, 11. detsember 2018, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine (EMPs kohaldatav tekst)

Vastu võetud 11.12.201837 artiklitEUR-Lex

Tekst artiklite kaupa

Artikkel 1 - Reguleerimisese ja kohaldamisala

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse teatavad normid tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutustele tagatakse vajalik sõltumatus, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks, nii et konkurents siseturul ei oleks moonutatud ning et tarbijaid ja ettevõtjaid ei pandaks ebasoodsasse olukorda selliste liikmesriigi õigusaktide ja meetmete tõttu, mis takistavad liikmesriikide konkurentsiasutustel tulemuslikult konkurentsinormide täitmist tagada. 2. Käesolev direktiiv hõlmab ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse normide paralleelset kohaldamist ühe ja sama juhtumi suhtes. Käesoleva direktiivi artikli 31 lõigete 3 ja 4 puhul laieneb käesolev direktiiv ka liikmesriigi konkurentsiõiguse eraldiseisvale kohaldamisele. 3. Käesolevas direktiivis kehtestatakse teatavad normid vastastikuse abi kohta, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine ja tiheda koostöö süsteemi tõrgeteta toimimine Euroopa konkurentsivõrgustiku raames.

Artikkel 2 - Mõisted

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „liikmesriigi konkurentsiasutus“ – asutus, mille liikmesriik on vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 35 määranud vastutama ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eest; liikmesriigid võivad määrata ühe või mitu konkurentsiküsimuste haldusasutust (konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus) ja kohtuasutust (konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus); 2) „konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus“ – haldusasutus, mille liikmesriik on määranud täitma liikmesriigi konkurentsiasutuse kõiki või teatavaid ülesandeid; 3) „konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus“ – kohtuasutus, mille liikmesriik on määranud täitma liikmesriigi konkurentsiasutuse kõiki või teatavaid ülesandeid; 4) „konkurentsiasutus“ – asjaoludest sõltuvalt kas liikmesriigi konkurentsiasutus, komisjon või mõlemad; 5) „Euroopa konkurentsivõrgustik“ – ametiasutuste võrgustik, mille moodustavad liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon ning mis kujutab endast foorumit aruteludeks ja koostööks seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise ja nende täitmise tagamisega; 6) „liikmesriigi konkurentsiõigus“ – liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklitel 101 ja 102 ning mida kohaldatakse samade juhtumite suhtes paralleelselt liidu konkurentsiõigusega vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikele 1, ning liikmesriigi õiguse normid, mille eesmärk on valdavalt sama, mis ELi toimimise lepingu artiklitel 101 ja 102 ning mida kohaldatakse eraldiseisvalt seoses käesoleva direktiivi artikli 31 lõigetega 3 ja 4, välja arvatud liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette kriminaalkaristused füüsilistele isikutele; 7) „liikmesriigi kohus“ – liikmesriigi kohus ELi toimimise lepingu artikli 267 tähenduses; 8) „asja läbi vaatav kohus“ – liikmesriigi kohus, mis on edasikaebuse korras pädev vaatama läbi liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuseid või neid otsuseid käsitlevaid kohtuotsuseid, olenemata sellest, kas see kohus iseenesest on pädev konkurentsiõiguse rikkumist tuvastama; 9) „täitmise tagamise menetlus“ – menetlus, mille viib ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamiseks läbi konkurentsiasutus kuni nimetatud konkurentsiasutus teeb menetluse lõpetamiseks käesoleva direktiivi artiklis 10, 12 või 13 osutatud otsuse, kui tegu on liikmesriigi konkurentsiasutusega, või kuni ta teeb määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 7, 9 või 10 osutatud otsuse, kui tegu on komisjoniga, või kuni konkurentsiasutus ei ole jõudnud järeldusele, et tal puudub asja edasiseks menetlemiseks alus; 10) „ettevõtja“ – ELi toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 osutatud tähenduses – igasugune majandustegevuses osalev üksus, olenemata tema õiguslikust seisundist või rahastamise viisist; 11) „kartell“ – kahe või enama konkurendi vaheline kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on koordineerida turul oma konkureerivat käitumist või mõjutada vastavaid konkurentsiparameetreid muu hulgas sellise tegevuse kaudu nagu ostu- või müügihindade või muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine või kooskõlastamine, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste puhul, tootmis- või müügikvootide määramine, turgude ja klientide jagamine, sealhulgas pakkumismahhinatsioonid, impordi- või ekspordipiirangute seadmine või konkurentsivastane tegevus teiste konkurentide suhtes; 12) „salajane kartell“ – kartell, mille olemasolu on osaliselt või täielikult varjatud; 13) „kaitse rahatrahvide vastu“ – ettevõtja vabastamine talle muidu salajases kartellis osalemise eest määratavatest rahatrahvidest, et premeerida teda konkurentsiasutusega leebusprogrammi raames koostöö tegemise eest; 14) „rahatrahvide vähendamine“ – ettevõtjale muidu salajases kartellis osalemise eest määratava rahatrahvi summa vähendamine, et premeerida teda konkurentsiasutusega leebusprogrammi raames koostöö tegemise eest; 15) „leebem kohtlemine“ – nii kaitse rahatrahvide vastu kui ka rahatrahvide vähendamine; 16) „leebusprogramm“ – programm, mis puudutab ELi toimimise lepingu artikli 101 või liikmesriigi konkurentsiõiguse vastava normi kohaldamist ning mille alusel teeb salajases kartellis osaleja teistest kartellis osalevatest ettevõtjatest sõltumatult konkurentsiasutusega uurimise raames koostööd, esitades vabatahtlikult teavet kartelli ja oma osa kohta selles, mille eest tagatakse talle vastava otsusega või menetluse lõpetamisega kaitse kartellis osalemise eest määratavate rahatrahvide vastu või vähendatakse selliseid rahatrahve; 17) „leebusavaldus“ – konkurentsiasutusele ettevõtja või füüsilise isiku poolt või nende nimel vabatahtlikult esitatud suuline või kirjalik avaldus või avalduse salvestis, milles antakse teavet, mis kõnealusel ettevõtjal või füüsilisel isikul on kartelli kohta, ja kirjeldatakse tema osalemist selles, ning mis on koostatud spetsiaalselt konkurentsiasutusele esitamiseks eesmärgiga saada kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahvi summa vähendamist leebusprogrammi raames; see ei hõlma täitmise tagamise menetlusest sõltumata olemas olevaid tõendeid, olenemata sellest, kas selline teave on konkurentsiasutuse toimikus olemas või mitte, ehk siis eelnevalt olemasolevat teavet; 18) „kokkuleppe sõlmimise taotlus“ – konkurentsiasutusele ettevõtja poolt või tema nimel vabatahtlikult esitatud avaldus, milles ettevõtja tunnistab oma osalemist ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumises või loobub oma osalemise vaidlustamisest ja tunnistab oma vastutust kõnealuse rikkumise eest ning mis on koostatud spetsiaalselt selleks, et konkurentsiasutusel oleks võimalik kohaldada lihtsustatud või kiirmenetlust; 19) „taotleja“ – ettevõtja, kes taotleb leebusprogrammi raames kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahvide vähendamist; 20) „taotlev asutus“ – liikmesriigi konkurentsiasutus, kes esitab artiklis 24, 25, 26, 27 või 28 osutatud vastastikuse abi taotluse; 21) „taotluse saanud asutus“ – liikmesriigi konkurentsiasutus, kes on saanud vastastikuse abi taotluse, ning artiklis 25, 26, 27 või 28 osutatud abitaotluse puhul pädev avalik-õiguslik asutus, mille peamine vastutusala hõlmab selliste otsuste täitmise tagamist vastavalt liikmesriigi õigusaktidele ja haldustavale; 22) „lõplik otsus“ – otsus, mida ei saa või enam ei saa edasikaebuse korras edasi kaevata. 2. Kõiki viiteid käesolevas direktiivis ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisele või rikkumisele tuleb mõista nii, et need hõlmavad sama juhtumi suhtes liikmesriigi konkurentsiõiguse paralleelset kohaldamist.

Artikkel 3 - Menetluslikud tagatised

1. ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumist käsitlevad menetlused, sealhulgas käesolevas direktiivis osutatud volituste täitmine liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt, peavad olema kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtete ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud volituste täitmisel järgitakse menetlusliku tagatisena ettevõtja kaitseõiguseid, mille hulka kuuluvad õigus olla ära kuulatud ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. 3. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuses viiakse täitmise tagamise menetlus läbi mõistliku aja jooksul. Liikmesriigid tagavad, et enne käesoleva direktiivi artikli 10 kohase otsuse tegemist koostab liikmesriigi konkurentsiasutus etteheidete protokolli.

Artikkel 4 - Sõltumatus

1. Selleks et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste sõltumatus ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel, tagavad liikmesriigid, et need asutused täidavad oma ülesandeid ja volitusi erapooletult kõnealuste sätete tulemusliku ja ühetaolise kohaldamise huvides, järgides proportsionaalseid aruandlusnõudeid ja ilma et see mõjutaks tihedat koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikku kuuluvate konkurentsiasutuste vahel. 2. Eeskätt tagavad liikmesriigid vähemalt selle, et töötajad ja isikud, kes teevad konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutustes otsuseid käesoleva direktiivi artiklites 10–13 ja artiklis 16 osutatud volituste täitmisel: a) on võimelised täitma oma ülesandeid ja volitusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks poliitilisest ja muust välisest mõjust sõltumatult; b) ei küsi ega võta vastu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seotud ülesannete või volituste täitmisel juhiseid valitsusasutustelt ega muudelt avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt üksustelt, ilma et see mõjutaks liikmesriigi valitsuse õigust kehtestada asjakohastel juhtudel suunavaid üldjuhiseid, mis ei ole seotud majandusharus toimuva uurimise või konkreetses asjas toimuva täitmise tagamise menetlusega; ning c) hoiduvad igasugusest tegevusest, mis ei ole neile ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks antud ülesannete ja/või volituste täitmisega kooskõlas, ning nende suhtes kohaldatakse menetlusi, millega tagatakse, et mõistliku aja jooksul pärast ametist lahkumist hoiduvad nad tegelemisest selliste täitmise tagamise menetlustega, mis võivad tekitada huvide konflikte. 3. Isikuid, kes teevad otsuseid käesoleva direktiivi artiklites 10–13 ja artiklis 16 osutatud volituste täitmisel konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutustes, ei vabastata sellistes asutustes ametist põhjustel, mis on seotud nende ülesannete või volituste nõuetekohase täitmisega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel vastavalt käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 2 osutatule. Neid võib ametist vabastada üksnes siis, kui nad neile antud ülesannete täitmiseks nõutud tingimustele enam ei vasta või nad on liikmesriigi õiguse kohaselt süüdi tõsises üleastumises. Neile antud ülesannete täitmiseks nõutud tingimused ja tõsise üleastumise määratlus sätestatakse eelnevalt liikmesriigi õiguses, võttes arvesse tulemusliku täitmise tagamise vajadust. 4. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse otsuseid tegeva organi liikmed valitakse, palgatakse ja nimetatakse ametisse liikmesriigi õigusaktides eelnevalt kehtestatud selgete ja läbipaistvate menetluste kohaselt. 5. Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on õigus seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 2 osutatud ülesannete täitmisel prioriteete. Kuivõrd konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on kohustatud neile esitatud ametlikud kaebused läbi vaatama, on neil ka õigus sellised kaebused tagasi lükata, kui nad ei pea kaebust konkurentsinormide täitmise tagamise seisukohalt prioriteetseks. See ei piira konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse õigust lükata kaebusi tagasi liikmesriigi õiguses ette nähtud muudel alustel.

Artikkel 5 - Vahendid

1. Liikmesriigid tagavad vähemalt selle, et liikmesriikide konkurentsiasutuste käsutuses on piisaval arvul kvalifitseeritud töötajaid ning piisavalt rahalisi, tehnilisi ja tehnoloogilisi vahendeid, mida neil on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eesmärgil käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ülesannete ja volituste tulemuslikuks täitmiseks. 2. Lõikes 1 osutatud liikmesriikide konkurentsiasutused on vähemalt võimelised korraldama ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks uurimisi, võtma vastu otsuseid nende sätete kohaldamiseks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 5 alusel ning tegema Euroopa konkurentsivõrgustikus tihedat koostööd, et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine. Samuti on liikmesriikide konkurentsiasutustel liikmesriigi õiguses sätestatud ulatuses võimalik anda asjakohastel juhtudel avalik-õiguslikele asutustele ja organitele nõu seadusandlike, regulatiivsete ja haldusmeetmete kohta, mis võivad mõjutada konkurentsi siseturul, ning edendada üldsuse teadlikkust ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 vallas. 3. Ilma et see mõjutaks liikmesriigi eelarvereeglite ja -menetluste kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et liikmesriikide konkurentsiasutused on lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmiseks eraldatud eelarvevahendite kasutamisel sõltumatud. 4. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad valitsus- või parlamendiorganile oma tegevuse ja vahendite kohta korrapäraselt aruandeid. Liikmesriigid tagavad, et aruannetes esitatakse teave otsuseid tegeva organi liikmete ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta, asjaomasel aastal eraldatud vahendite suuruse ja selle kohta, kuidas see on eelnevate aastatega võrreldes muutunud. Need aruanded tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Artikkel 6 - Volitus kontrollida ettevõtja äriruume

1. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on võimelised ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi ette teatamata kontrollima. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt selliste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt järgmised õigused: a) siseneda kõikidesse ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumidesse, kogu nende territooriumile ja kõikidesse transpordivahenditesse; b) vaadata läbi raamatupidamis- ja muid äridokumente, olenemata sellest, millisel kandjal neid hoitakse, ning pääseda ligi kontrollitava üksuse jaoks kättesaadavale igasugusele teabele; c) teha või saada raamatupidamis- ja muudest dokumentidest koopiaid või väljavõtteid ning, kui nad peavad seda asjakohaseks, jätkata teabe otsimist ning koopiatest ja väljavõtetest valiku tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste ruumides või muudes kindlaks määratud ruumides; d) pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente selliseks ajavahemikuks ja sellises ulatuses, mida on kontrolli tegemiseks vaja; e) küsida ettevõtja või ettevõtjate ühenduse mis tahes esindajalt või töötajalt selgitusi kontrolli põhjuse ja eesmärgiga seotud asjaolude või dokumentide kohta ning vastused talletada. 2. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi kohustatakse konkurentsiküsimustes tehtavale lõikes 1 osutatud kontrollile alluma. Liikmesriigid tagavad samuti, et kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse korraldusel ja/või liikmesriigi kohtuasutuse loal tehtava kontrolliga ei nõustu, on liikmesriikide konkurentsiasutustel võimalik taotleda politseilt või teiselt samaväärselt õiguskaitseasutuselt abi, et neil oleks võimalik kontrolli läbi viia. Sellist abi võib taotleda ka ettevaatusabinõuna. 3. Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriigi õiguse kohaseid nõudeid liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loa kohta selliste kontrollide puhul.

Artikkel 7 - Volitus kontrollida muid ruume

1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui tekib põhjendatud kahtlus, et raamatupidamis- ja muid äridokumente, mis puudutavad kontrolli käigus uuritavaid küsimusi ja mida võib olla vaja ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise tõendamiseks, hoitakse muudes kui käesoleva direktiivi artiklis 6 osutatud ruumides või muul territooriumil või muus transpordivahendis, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate ühenduse juhtorganite liikmete, juhatajate või teiste töötajate kodus, võivad konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused teha nendes ruumides, transpordivahendites ja nendel territooriumidel etteteatamata kontrolle. 2. Neid kontrolle ei tehta ilma liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loata. 3. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt artikli 6 lõike 1 punktides a, b ja c ning artikli 6 lõikes 2 sätestatud volitused.

Artikkel 8 - Teabenõuded

Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe, mida on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks. Sellised teabenõuded peavad olema proportsionaalsed ning nendega ei tohi sundida teabenõude saajat end ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi tunnistama. Kohustus esitada kogu vajalik teave hõlmab teavet, mis on kõnealusele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kättesaadav. Liikmesriikide konkurentsiasutustel on samuti õigus igalt muult füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul teavet, mis võib olla oluline seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega.

Artikkel 9 - Küsitlused

Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on vähemalt õigus kutsuda küsitlusele ettevõtja või ettevõtjate ühenduse või muu juriidilise isiku esindajat või füüsilist isikut, kui sellisel esindajal või isikul võib olla ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise seisukohalt olulist teavet.

Artikkel 10 - Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine

1. Liikmesriigid tagavad, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused tuvastavad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise, võivad nad võtta vastu otsuse nõuda ettevõtjalt või ettevõtjate ühenduselt selle rikkumise lõpetamist. Selleks võivad nad ette näha tegevusega seotud või struktuurilisi õiguskaitsevahendeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja rikkumise tulemuslikuks lõpetamiseks vajalikud. Kahe võrdselt tõhusa õiguskaitsevahendi vahel valides peab liikmesriigi konkurentsiasutus valima proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vahendi, mis on ettevõtja jaoks vähem koormav. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad leida, et ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumine on toimunud minevikus. 2. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused otsustavad pärast määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 3 kohast komisjoni teavitamist, et täitmise tagamise menetluse jätkamiseks puudub alus, mistõttu nad nimetatud täitmise tagamise menetluse lõpetavad, tagavad liikmesriigid, et liikmesriikide konkurentsiasutused teavitavad sellest komisjoni.

Artikkel 11 - Ajutised meetmed

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused oleksid volitatud võtma omal algatusel vastu otsuse kehtestada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes ajutisi meetmeid vähemalt sellistel kiireloomulistel juhtudel, kus on olemas oht, et konkurentsi võidakse rängalt ja korvamatult kahjustada ning kui ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise kohta on olemas prima facie tõendeid. Niisugused otsused peavad olema proportsionaalsed ja neid võib kohaldada kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, mida võib pikendada sedavõrd, kui see on vajalik ja asjakohane, või kuni tehakse lõplik otsus. Liikmesriikide konkurentsiasutused teavitavad vastuvõetud ajutistest meetmetest Euroopa konkurentsivõrgustikku. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud ajutiste meetmete õiguspärasuse, sealhulgas proportsionaalsuse saab läbi vaadata kiirendatud edasikaebekorra kohaselt.

Artikkel 12 - Kohustused

1. Liikmesriigid tagavad, et täitmise tagamise menetluses, mis on algatatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise lõpetamist nõudva otsuse vastuvõtmiseks, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused võtta pärast ametlikku või mitteametlikku turuosalistelt arvamuse küsimist vastu otsuse, millega muudetakse siduvaks kohustused, mille ettevõtjad või ettevõtjate ühendused on võtnud, kui need kohustused on võetud liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt nimetatud probleemide lahendamiseks. Otsuse võib teha kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles tuleb sätestada, et liikmesriikide konkurentsiasutustel ei ole enam põhjust meetmeid võtta. 2. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on toimivad volitused jälgida lõikes 1 osutatud kohustuste täitmist. 3. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused saavad täitmise tagamise menetlust uuesti alustada, kui lõikes 1 osutatud otsuse vastuvõtmise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused käituvad vastupidiselt oma kohustustele või kui lõikes 1 osutatud otsus tugines menetlusosaliste poolt esitatud puudulikule, valele või eksitavale teabele.

Artikkel 13 - Ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määratavad rahatrahvid

1. Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on võimalik ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrata täitmise tagamise menetluses tehtud otsusega või nõuda muus kui kriminaalkohtumenetluses, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrataks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad rahatrahvid, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused on tahtlikult või ettevaatamatusest rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102. 2. Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on vähemalt võimalik ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrata täitmise tagamise menetluses tehtud otsusega või nõuda muus kui kriminaalkohtumenetluses, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrataks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad rahatrahvid. Sellised rahatrahvid arvutatakse proportsionaalse osana nende üleilmsest kogukäibest, kui nad kas tahtlikult või ettevaatamatusest: a) ei allu artikli 6 lõikes 2 osutatud kontrollile; b) on eemaldanud liikmesriigi konkurentsiasutuse volitatud ametnike või nendega kaasas olnud muude volitatud isikute poolt paigaldatud artikli 6 lõike 1 punktis d osutatud pitserid; c) on andnud mõnele artikli 6 lõikes 1 punktis e osutatud küsimusele ebaõigeid või eksitavaid vastuseid, jätnud täieliku vastuse andmata või keeldunud seda tegemast; d) on esitanud mõne artiklis 8 osutatud teabenõude täitmiseks ebaõiget, mittetäielikku või eksitavat teavet või jätnud teabe ettenähtud aja jooksul esitamata; e) ei ilmu artiklis 9 osutatud küsitlusele; f) ei järgi artiklis 10, 11 või 12 osutatud otsust. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlustes on võimalik määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve. 4. Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriigi õigusakte, mis võimaldavad määrata kriminaalkohtumenetluses karistusi, eeldusel et selliste õigusaktide kohaldamine ei mõjuta ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku ja ühetaolist täitmise tagamist. 5. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel emaettevõtjate ning ettevõtjate õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes.

Artikkel 14 - Rahatrahvide arvutamine

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võtavad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määratava rahatrahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. 2. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määratava rahatrahvi suuruse kindlaksmääramisel võtta kooskõlas direktiivi 2014/104/EL artikli 18 lõikega 3 arvesse konsensusliku kokkuleppemenetluse raames makstavat hüvitist. 3. Liikmesriigid tagavad, et kui ettevõtjate ühendusele määratakse ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest rahatrahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus on maksejõuetu, on ühendus kohustatud nõudma rahatrahvisumma tasumiseks osamakse ühenduse liikmetelt. 4. Liikmesriigid tagavad, et kui lõikes 3 osutatud osamaksed ei ole liikmesriigi konkurentsiasutuse kindlaksmääratud tähtpäevaks ettevõtjate ühendusele täies ulatuses tasutud, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused nõuda rahatrahvi maksmist otse igalt ettevõtjalt, kelle esindajad on nimetatud ettevõtjate ühenduse otsuseid tegevate organite liikmed. Kui on vaja tagada rahatrahvi täies ulatuses tasumine, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused pärast seda, kui on nõudnud nimetatud ettevõtjatelt maksete tegemist, nõuda ka rahatrahvi tasumata osa maksmist igalt ühenduse liikmelt, kes on tegutsenud turul, kus rikkumine aset leidis. Käesoleva lõike alusel ei nõuta siiski rahatrahvi maksmist neilt ettevõtjatelt, kes tõendavad, et nemad ühenduse rikkuvat otsust täide ei viinud ja nad kas ei olnud rikkumisest teadlikud või on rikkumises osalemisest enne uurimise algust aktiivselt hoidunud.

Artikkel 15 - Rahatrahvi ülemmäär

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määrata rahatrahvi, mille ülemmäär on vähemalt 10 % ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest kogukäibest artikli 13 lõikes 1 osutatud otsuse tegemise kuupäevale eelnenud majandusaastal. 2. Kui ettevõtjate ühenduse toimepandud rikkumine on seotud ühenduse liikmete tegevusega, ei või rahatrahvisumma olla väiksem kui 10 % iga sellise liikme üleilmsest kogukäibest, kes tegutseb turul, mida ühenduse toimepandud rikkumine mõjutas. Samas ei või ühegi ettevõtja rahaline vastutus rahatrahvi tasumise eest ületada lõike 1 alusel kindlaksmääratud ülemmäära.

Artikkel 16 - Sunniraha

1. Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on võimalik otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele tulemusliku, proportsionaalse ja hoiatava sunniraha maksmise kohustus. Selline sunniraha määratakse proportsionaalse osana nimetatud ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest eelmisel majandusaastal ühe päeva kohta ning arvutatakse alates otsuses nimetatud kuupäevast, et nimetatud ettevõtjad või ettevõtjate ühendused vähemalt: a) esitaksid täieliku ja tõese teabe artiklis 8 osutatud taotluse korral; b) ilmuksid artiklis 9 osutatud küsitlusele. 2. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on võimalik otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava sunniraha maksmise kohustus. Selline sunniraha määratakse proportsionaalse osana ettevõtja või ettevõtjate ühenduse keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest eelmisel majandusaastal ühe päeva kohta ning arvutatakse alates otsuses nimetatud kuupäevast, et sundida neid vähemalt: a) alluma artikli 6 lõikes 2 osutatud kontrollile; b) täitma artiklites 10, 11 ja 12 osutatud otsust.

Artikkel 17 - Kaitse rahatrahvide vastu

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas leebusprogrammid, mis võimaldavad neil anda kaitset rahatrahvide vastu sellistele ettevõtjatele, kes annavad teada oma osalusest salajases kartellis. See ei mõjuta liikmesriikide konkurentsiasutuste leebusprogramme, mis puudutavad muid rikkumisi kui salajases kartellis osalemine, ega leebusprogramme, mis võimaldavad neil anda füüsilistele isikutele kaitset rahatrahvide vastu. 2. Liikmesriigid tagavad, et rahatrahvide vastu antakse kaitse üksnes siis, kui taotleja: a) vastab artiklis 19 sätestatud tingimustele; b) annab teada oma osalusest salajases kartellis ning c) esitab esimesena tõendid, mis i) võimaldavad liikmesriigi konkurentsiasutusel viia läbi taotluse saamise ajal seoses salajase kartelliga sihipärast kontrolli, tingimusel et seni ei olnud liikmesriigi konkurentsiasutuse käsutuses piisavaid tõendeid, mis andnuks alust sellist kontrolli läbi viia, või ei olnud ta sellist kontrolli veel läbi viinud, või ii) annavad liikmesriigi konkurentsiasutuse arvates talle piisava aluse leebusprogrammiga hõlmatud rikkumine tuvastada, tingimusel et ametil ei olnud selle rikkumise tuvastamiseks seni piisavaid tõendeid ja varem ei ole ükski teine ettevõtja selle salajase kartelliga seoses alapunkti i alusel rahatrahvide vastu kaitset saanud. 3. Liikmesriigid tagavad, et kaitset rahatrahvide vastu on võimalik taotleda kõigil ettevõtjatel, välja arvatud ettevõtjad, kes on sundinud teisi ettevõtjaid salajase kartelliga ühinema või sellesse jääma. 4. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused annavad rahatrahvide vastu kaitse taotlejale teada, kas talle on tingimuslik kaitse rahatrahvide vastu antud või mitte. Taotleja võib nõuda, et liikmesriikide konkurentsiasutused annaksid talle tema taotluse menetlemise tulemusest teada kirjalikult. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluse tagasi lükkab, võib asjaomane taotleja nõuda liikmesriigi konkurentsiasutuselt, et see käsitaks tema taotlust rahatrahvi vähendamise taotlusena.

Artikkel 18 - Rahatrahvide vähendamine

1. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas leebusprogrammid, mis võimaldavad neil vähendada rahatrahve, mis määratakse ettevõtjatele, kes ei kvalifitseeru rahatrahvide vastu kaitset saama. See ei mõjuta liikmesriikide konkurentsiasutuste leebusprogramme, mis puudutavad muid rikkumisi kui salajastes kartellides osalemine, ega leebusprogramme, mis võimaldavad neil vähendada füüsilistele isikutele määratud rahatrahve. 2. Liikmesriigid tagavad, et rahatrahve vähendatakse üksnes juhul, kui taotleja: a) on täitnud artiklis 19 sätestatud tingimused; b) on teada andnud oma osalusest salajases kartellis ning c) esitab väidetava salajase kartelli kohta tõendeid, mille abil on leebusprogrammiga hõlmatud rikkumist märkimisväärselt hõlpsam tõendada kui tõenditega, mis olid liikmesriigi konkurentsiasutuse käsutuses juba taotluse esitamise ajal. 3. Liikmesriigid tagavad, et kui taotleja esitab veenvaid tõendeid, mida liikmesriigi konkurentsiasutus kasutab selliste uute asjaolude tõendamiseks, mille tulemusel määratakse suuremad rahatrahvid kui need, mis oleks salajases kartellis osalenutele muidu määratud, ei võta liikmesriigi konkurentsiasutus selliseid uusi asjaolusid arvesse rahatrahvi määramisel rahatrahvi vähendamise taotlejale, kes kõnealused tõendid esitas.

Artikkel 19 - Leebema kohtlemise üldtingimused

Liikmesriigid tagavad, et leebema kohtlemise saamiseks osalemise eest salajases kartellis peab taotleja vastama järgmistele kumulatiivsetele tingimustele: a) taotleja lõpetas väidetavas salajases kartellis osalemise kõige hiljemalt kohe pärast leebema kohtlemise taotluse esitamist, välja arvatud osas, mis on liikmesriigi konkurentsiasutuse arvates põhjendatult vajalik uurimise terviklikkuse tagamiseks; b) taotleja teeb taotluse esitamise hetkest alates liikmesriigi konkurentsiasutusega tõelist, täielikku, pidevat ja kiiret koostööd seni, kuni asjaomane konkurentsiasutus on täitmise tagamise menetluse kõigi uurimisaluste poolte suhtes lõpetanud kas otsusega või muul alusel. See koostöö hõlmab järgmist: i) taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutusele väidetava salajase kartelli kohta viivitamata kogu tema käsutuses oleva või taotlejale kättesaadava teabe ja kõik tõendid, eelkõige järgmise: — taotleja nimi ja aadress; — kõikide teiste väidetavas salajases kartellis osalevate või osalenud ettevõtjate nimed; — väidetava salajase kartelli üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas mõjutatud tooted ja territooriumid ning väidetava salajase kartelli tegevuse kestus ja olemus; — teave muude taotluste kohta, mis on väidetava salajase kartelliga seoses mis tahes muule konkurentsiasutusele või kolmanda riigi konkurentsiasutusele varem esitatud või võidakse tulevikus esitada; ii) taotleja jääb liikmesriigi konkurentsiasutusele kättesaadavaks, et vastata mis tahes teabenõudele, mis võib asjaolude tuvastamisele kaasa aidata; iii) taotleja võimaldab liikmesriigi konkurentsiasutusel küsitleda oma juhtorgani liikmeid, juhatajaid ja teisi töötajaid ning ta teeb mõistlikke jõupingutusi selleks, et võimaldada liikmesriigi konkurentsiasutusel küsitleda ka endiste juhtorgani liikmeid, juhatajaid ja teisi töötajaid; iv) taotleja ei hävita, võltsi ega varja asjakohast teavet ega asjakohaseid tõendeid ning v) taotleja ei avalda oma leebema kohtlemise taotluse esitamise asjaolu või mis tahes sisu enne, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on esitanud asjaomases täitmise tagamise menetluses etteheited, kui ei ole kokku lepitud teisiti, ning c) liikmesriigi konkurentsiasutusele leebema kohtlemise taotluse esitamist kavandades ei või taotleja: i) olla hävitanud, võltsinud ega varjanud tõendeid väidetava salajase kartelli kohta või ii) olla avaldanud oma kavandatava taotluse esitamise asjaolu ega mis tahes sisu muudele kui teistele konkurentsiasutustele või kolmandate riikide konkurentsiasutustele.

Artikkel 20 - Leebusavalduste esitamise viis

1. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel oleks võimalik esitada leebusavaldusi seoses täielike või lihtsustatud taotlustega kirjalikult ning et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas ka süsteem, mis võimaldab neil võtta selliseid avaldusi vastu suuliselt või muul viisil, mis võimaldab taotlejatel selliseid esitatud avaldusi oma omandis, valduses või kontrolli all mitte hoida. 2. Taotleja palvel kinnitab liikmesriigi konkurentsiasutus taotleja täieliku või lihtsustatud leebema kohtlemise taotluse kättesaamist kirjalikult, märkides ära kättesaamise kuupäeva ja kellaaja. 3. Taotlejad saavad esitada leebusavaldusi seoses täielike või lihtsustatud taotlustega asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud.

Artikkel 21 - Rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluste järjekohad

1. Liikmesriigid tagavad, et kaitset taotleda soovivatele ettevõtjatele võib esialgu anda nende enda taotlusel võimaluse olla leebema kohtlemise saamise järjekorras ajavahemikus, mille määrab juhtumipõhiselt kindlaks liikmesriigi konkurentsiasutus, et võimaldada taotlejal koguda vajalikku teavet ja tõendeid, et ta saaks täita rahatrahvide vastu kaitse saamiseks vajalikke tõendamisnõudeid. 2. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on õigus otsustada, kas lõike 1 kohaselt esitatud taotlus rahuldada või mitte. Taotlust esitav ettevõtja esitab liikmesriigi konkurentsiasutusele talle kättesaadava teabe, nagu: a) taotleja nimi ja aadress; b) taotluse tinginud probleemi alus; c) kõikide teiste väidetavas salajases kartellis osalevate või osalenud ettevõtjate nimed; d) mõjutatud tooted ja territooriumid; e) väidetava salajase kartelli tegevuse kestus ja olemus; f) teave muude leebema kohtlemise taotluste kohta, mis on väidetava salajase kartelliga seoses mis tahes muule konkurentsiasutusele või kolmanda riigi konkurentsiasutusele varem esitatud või võidakse tulevikus esitada. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul taotleja poolt esitatud teave ja tõendid loetakse esitatuks ajal, millal ta esitas esialgse taotluse. 4. Taotlejad saavad esitada lõike 1 kohase taotluse asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud. 5. Liikmesriigid võivad ka rahatrahvide vähendamise taotlust esitada soovivate ettevõtjate jaoks ette näha võimaluse taotleda esialgu võimalust olla leebema kohtlemise saamise järjekorras.

Artikkel 22 - Lihtsustatud taotlused

1. Liikmesriigid tagavad et, liikmesriikide konkurentsiasutused võtavad vastu lihtsustatud taotlusi taotlejatelt, kes on taotlenud leebemat kohtlemist komisjonilt, taotledes kas järjekohta või esitades täieliku taotluse seoses sama väidetava salajase kartelliga, eeldusel et need taotlused hõlmavad mõjutatud territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki. 2. Lihtsustatud taotlus koosneb kõigi järgmiste elementide lühikirjeldusest: a) taotleja nimi ja aadress; b) muude väidetavas salajases kartellis osalejate nimed; c) mõjutatud tooted ja territooriumid; d) kestus ja väidetava salajase kartellitegevuse olemus; e) liikmesriik (liikmesriigid), kus tõendid väidetava salajase kartelli olemasolu kohta tõenäoliselt asuvad, ning f) teave muude leebema kohtlemise taotluste kohta, mille taotleja on väidetava salajase kartelliga seoses teistele konkurentsiasutustele või kolmanda riigi konkurentsiasutustele varem esitanud või võib tulevikus esitada. 3. Kui komisjonile esitatakse täielik taotlus ja liikmesriikide konkurentsiasutustele lihtsustatud taotlused seoses sama väidetava kartelliga, on leebema kohtlemise taotleja jaoks peamiseks kontaktpunktiks komisjon, kes eelkõige annab taotlejale juhiseid mis tahes järgneva siseuurimise läbiviimiseks, enne kui saab selgeks, kas komisjon hakkab juhtumit menetlema täies ulatuses või osaliselt. Sellel ajavahemikul esitab komisjon asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele nende nõudmisel ülevaate olukorrast. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad küsida taotlejalt konkreetseid selgitusi üksnes lõikes 2 sätestatud andmete kohta, enne kui nad nõuavad täieliku taotluse esitamist vastavalt lõikele 5. 4. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused, kellele esitatakse lihtsustatud taotlus, kontrollivad taotluse saamisel, kas nad on juba saanud lihtsustatud või täieliku leebema kohtlemise taotluse seoses sama väidetava salajase kartelliga mõnelt teiselt taotlejalt. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus ei ole mõnelt teiselt taotlejalt sellist taotlust saanud ning leiab, et lihtsustatud taotlus vastab lõikes 2 sätestatud nõuetele, teavitab ta sellest taotlejat. 5. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel on võimalus esitada liikmesriikide konkurentsiasutustele täielikud taotlused, kui komisjon on teatanud asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele, et ta ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata. Üksnes eriolukorras, kui see on rangelt vajalik juhtumi piiritlemiseks või jaotamiseks, võib liikmesriigi konkurentsiasutus nõuda taotlejalt täieliku taotluse esitamist enne, kui komisjon on teatanud asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele, et ta ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata. Liikmesriikide konkurentsiasutustel on õigus määrata mõistlik ajavahemik, mille jooksul peab taotleja esitama täieliku taotluse koos vastavate tõendite ja asjaomase teabega. See ei mõjuta taotleja õigust esitada täielik taotlus vabatahtlikult juba varem. 6. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutuse määratud ajavahemiku jooksul lõike 5 kohaselt täieliku taotluse, loetakse täielik taotlus esitatuks lihtsustatud taotluse esitamise kuupäeval ja kellaajal, eeldusel et lihtsustatud taotlus puudutab sama mõjutatud toodet ja territooriumi (samu mõjutatud tooteid ja territooriume) ning väidetava salajase kartelli sama kestust kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus, mida on võidud ajakohastada.

Artikkel 23 - Rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluste ja füüsilistele isikutele määratavate karistuste koostoime

1. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiasutustelt rahatrahvide vastu kaitset taotlevate taotlejate praegused ja endised juhtorganite liikmed, juhatajad ja teised töötajad on täielikult kaitstud haldus- ja muudes kui kriminaalmenetlustes määratavate karistuste eest seoses nende osalusega rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluses käsitletud salajases kartellis selliste liikmesriigi õigusaktide rikkumiste puhul, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, kui: a) ettevõtja poolt juhtumit menetlevale konkurentsiasutusele esitatav rahatrahvide vastu kaitse saamise taotlus vastab artikli 17 lõike 2 punktides b ja c sätestatud nõuetele; b) need praegused ja endised juhtorganite liikmed, juhatajad ja teised töötajad teevad seoses sellega juhtumit menetleva konkurentsiasutusega aktiivselt koostööd ning c) ettevõtja rahatrahvide vastu kaitse saamise taotlus esitati varem, kui liikmesriigi pädevad asutused andsid juhtorgani liikmetele, juhatajatele ja teistele töötajatele teada menetlusest, mille tulemusel käesolevas lõikes osutatud karistused kehtestatakse. 2. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiasutustelt rahatrahvide vastu kaitset taotlevate taotlejate praegused ja endised juhtorgani liikmed, juhatajad ja teised töötajad on kaitstud kriminaalmenetluses määratavate karistuste eest seoses nende osalusega rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluses käsitletud salajases kartellis selliste liikmesriigi õigusaktide rikkumiste puhul, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, kui nad täidavad lõikes 1 sätestatud tingimusi ja teevad aktiivselt koostööd süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutusega. Kui tingimus teha koostööd süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutusega ei ole täidetud, võib see süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus uurimist jätkata. 3. Selleks et tagada kooskõla oma õigussüsteemide kehtivate aluspõhimõtetega, võivad liikmesriigid erandina lõikest 2 sätestada, et pädevatel asutustel on õigus karistus määramata jätta või kriminaalmenetluses määratavat karistust üksnes leevendada niivõrd, kui lõikes 2 osutatud isikute panus kartelli tuvastamisse ja uurimisse on suurem kui huvi nendele isikutele süüdistus esitada ja/või karistus määrata. 4. Selleks et lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kaitse saaks toimida mitut jurisdiktsiooni hõlmavates olukordades, sätestavad liikmesriigid, et selliste juhtumite puhul, kus karistust määrav või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus kuulub teise jurisdiktsiooni alla kui juhtumit menetleva konkurentsiasutuse jurisdiktsioon, tagab nendevahelised vajalikud kontaktid karistust määrava või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluv liikmesriigi konkurentsiasutus. 5. Käesolev artikkel ei mõjuta konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju kannatanud ohvrite õigust nõuda kõnealuse kahju täielikku hüvitamist kooskõlas direktiiviga 2014/104/EL.

Artikkel 24 - Liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö

1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui nende konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused viivad määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 alusel läbi kontrolli või küsitluse teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel või huvides, lubatakse taotleva liikmesriigi konkurentsiasutuse volitatud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel viibida taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutuse ametnike järelevalve all taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutuse tehtava kontrolli või korraldatava küsitluse juures ja sellele aktiivselt kaasa aidata, kui taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus täidab käesoleva direktiivi artiklites 6, 7 ja 9 sätestatud volitusi. 2. Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on liikmesriigi enda territooriumil õigus täita käesoleva direktiivi artiklites 6 – 9 osutatud volitusi kooskõlas oma liikmesriigi õigusega teiste liikmesriigi konkurentsiasutuste nimel või huvides, et tuvastada, kas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused ei ole allunud taotleva liikmesriigi konkurentsiasutuse uurimistoimingutele või täitnud selle otsuseid, nagu on osutatud käesoleva direktiivi artiklites 6 ja 8–12. Taotleval liikmesriigi konkurentsiasutusel ja taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutusel on õigus teavet sel eesmärgil tõendusmaterjalina vahetada ja kasutada, järgides määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 12 sätestatud tagatisi.

Artikkel 25 - Esialgsetest etteheidetest ja muudest dokumentidest teavitamise taotlused

Ilma et see piiraks muid teavitamise viise, mida taotlev asutus oma liikmesriigis kehtivate normide alusel kasutab, tagavad liikmesriigid, et taotleva asutuse nõudmisel teeb taotluse saanud asutus taotleva asutuse nimel adressaadile teatavaks: a) esialgsed etteheited seoses ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 väidetava rikkumisega ja neid artikleid kohaldava otsuse; b) muud menetlusdokumendid, mis on võetud vastu täitmise tagamise menetluse kontekstis ja millest tuleb liikmesriigi õiguse kohaselt teavitada, ning c) muud asjakohased dokumendid, mis on seotud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamisega, sealhulgas rahatrahvide või sunniraha määramise otsuse täitmist käsitlevad dokumendid.

Artikkel 26 - Taotlused rahatrahvi või sunniraha määramise otsuste täitmise tagamiseks

1. Liikmesriigid tagavad, et taotleva asutuse nõudmisel pöörab taotluse saanud asutus täitmisele rahatrahvi või sunniraha määramise otsused, mille taotlev asutus on vastu võtnud artiklite 13 ja 16 kohaselt. See kehtib üksnes siis, kui taotlev asutus on pärast oma territooriumil mõistlike jõupingutuste tegemist kindlaks teinud, et ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, kellelt rahatrahvi või sunniraha sisse nõutakse, puuduvad taotleva asutuse liikmesriigis piisavad vahendid, et selline rahatrahv või sunniraha sisse nõuda. 2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisalast välja jäävate juhtumite puhul ning eelkõige siis, kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kellelt rahatrahvi või sunniraha sisse nõutakse, asukoht ei ole taotleva asutuse liikmesriigis, tagavad liikmesriigid, et taotleva asutuse nõudmisel võib taotluse saanud asutus täitmisele pöörata rahatrahvi või sunniraha määramise otsused, mille on vastu võtnud taotlev asutus artiklite 13 ja 16 kohaselt. Käesoleva lõike puhul ei kohaldata artikli 27 lõike 3 punkti d. 3. Taotlev asutus võib nõuda üksnes lõpliku otsuse täitmist. 4. Rahatrahvide või sunniraha sissenõudmise aegumistähtaega käsitlevate küsimuste puhul kohaldatakse taotleva asutuse liikmesriigi õigusakte.

Artikkel 27 - Koostöö üldpõhimõtted

1. Liikmesriigid tagavad, et artiklites 25 ja 26 osutatud taotlused täidab taotluse saanud asutus oma taotluse saanud asutuse liikmesriigi õigusaktide kohaselt. 2. Artiklites 25 ja 26 osutatud taotlused täidetakse põhjendamatu viivituseta ühtse juriidilise dokumendi abil, millega on kaasas teavitatava või täitmisele pööratava dokumendi koopia. Sellises ühtses juriidilises dokumendis on märgitud järgmine teave: a) adressaadi nimi, teadaolev aadress ning muud andmed ja muu teave, mis on vajalikud adressaadi identifitseerimiseks; b) oluliste asjaolude kokkuvõte; c) kaasasoleva teavitatava või täitmisele pööratava dokumendi kokkuvõte; d) taotluse saanud asutuse nimi, aadress ja muud kontaktandmed ning e) ajavahemikud, mille jooksul teavitamine või täitmine peaks toimuma, näiteks kohustuslikud tähtajad või aegumistähtajad. 3. Artiklis 26 osutatud taotluste puhul peab ühtses juriidilises dokumendis olema märgitud lisaks käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele järgmine teave: a) teave otsuse kohta, mis lubab täitmisele pööramist taotleva asutuse liikmesriigis; b) kuupäev, millal otsus lõplikuks muutub; c) rahatrahvi või sunniraha summa ning d) teave, mis näitab, et taotlev asutus on teinud mõistlikke jõupingutusi otsuse täitmiseks oma territooriumil. 4. Taotluse saanud asutuse poolset täitmisele pööramist lubav dokument on ainus alus taotluse saanud asutuse võetavatele täitemeetmetele, eeldusel et täidetud on lõikes 2 sätestatud nõuded. Seda ei pea taotlust saava asutuse liikmesriigis tunnustama, täiendama ega asendama. Taotluse saanud asutus võtab kõik meetmed, mis on vajalikud kõnealuse taotluse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui taotluse saanud asutus kohaldab lõiget 6. 5. Taotlev asutus tagab, et ühtne juriidiline dokument saadetakse taotlust saavale asutusele taotlust saava asutuse liikmesriigi ametlikus või ühes ametlikus keeles, välja arvatud juhul kui taotlust saav asutus ja taotlev asutus on konkreetse juhtumi puhul kahepoolselt kokku leppinud, et ühtne juriidiline dokument saadetakse muus keeles. Kui see on taotlust saava asutuse liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav, esitab taotlev asutus teavitatava dokumendi või rahatrahvi või sunniraha täitmisele pööramise tagamise otsuse tõlke taotlust saava asutuse liikmesriigi ametlikku või ühte ametlikku keelde. See ei piira taotleva ja taotlust saava asutuse õigust leppida konkreetse juhtumi puhul kahepoolselt kokku, et nimetatud tõlge võib olla muusse keelde. 6. Taotluse saanud asutusel ei ole kohustust artiklis 25 või 26 osutatud taotlust täita, kui: a) taotlus ei vasta käesolevas artiklis sätestatud nõuetele või b) taotluse saanud asutus suudab mõistlikult põhjendada, kuidas taotluse täitmine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus täitmisele pööramist taotletakse. Kui taotluse saanud asutus kavatseb artiklites 25 või 26 sätestatud abitaotluse täitmisest keelduda või nõuab lisateavet, võtab ta ühendust taotleva asutusega. 7. Liikmesriigid tagavad, et taotluse saanud asutuse nõudmisel kannab taotlev asutus seoses artikli 24 või 25 kohaselt võetud meetmetega täies ulatuses kõik mõistlikud lisakulud, sealhulgas tõlke-, tööjõu- ja halduskulud. 8. Taotluse saanud asutus võib katta artikli 26 kohaselt võetud meetmetega seoses tekkinud kulud, sealhulgas tõlke-, tööjõu- ja halduskulud, täies ulatuses rahatrahvidest või sunnirahast, mille ta on taotleva asutuse nimel kogunud. Kui taotluse saanud asutusel ei õnnestu rahatrahve või sunniraha koguda, võib ta tekkinud kulude katmist nõuda taotlevalt asutuselt. Liikmesriikidel on õigus ette näha, et taotluse saanud asutus võib selliste otsuste täitmise tagamisega seoses tekkinud kulud sisse nõuda ka ettevõtjalt, kellelt rahatrahvi või sunniraha tasumist nõutakse. Taotluse saanud asutus nõuab saadaolevad summad sisse oma liikmesriigi vääringus kooskõlas õigusnormide ja haldusmenetlustega, mida selles liikmesriigis kohaldatakse. Vajaduse korral konverteerib taotluse saanud asutus rahatrahvi või sunniraha rahatrahvi või sunniraha määramise kuupäeval kehtinud vahetuskursi järgi oma liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt taotluse saanud asutuse liikmesriigi vääringusse.

Artikkel 28 - Teavitamise taotlusi ning rahatrahve või sunniraha määravate otsuste täitmise taotlusi puudutavad vaidlused

1. Vaidlused kuuluvad taotluse saanud asutuse liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse ja nende suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigust kui nad puudutavad: a) artikli 25 kohaselt teavitamisele kuuluva tegevuse või artikli 26 kohaselt täitmisele pööratava otsuse õiguspärasust ning b) taotluse saanud asutuse liikmesriigis täitmisele pööramist lubava ühtse juriidilise dokumendi õiguspärasust 2. Vaidlused taotluse saanud asutuse liikmesriigis võetud meetmete või taotluse saanud asutuse teavituse kehtivuse üle kuuluvad taotluse saanud asutuse liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse ja nende suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigust.

Artikkel 29 - Normid aegumistähtaegade kohta rahatrahvide ja sunniraha määramise ajal

1. Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtajad, mille jooksul liikmesriikide konkurentsiasutused võivad artiklite 13 ja 16 kohaselt rahatrahve või sunniraha määrata, peatatakse või katkestatakse teiste liikmesriikide konkurentsiasutustes või komisjonis sama kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust või muud ELi toimimise lepingu artikliga 101 või 102 keelatud tegevust puudutava rikkumise suhtes algatatud täitmise tagamise menetluse ajaks. Aegumistähtaja peatamine või katkestamine hakkab kehtima siis, kui vähemalt ühele ettevõtjale, kelle suhtes täitmise tagamise menetlust kohaldatakse, on teatatud esimesest ametlikust uurimistoimingust. Seda kohaldatakse kõikide ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste suhtes, kes on rikkumises osalenud. Aegumistähtaja peatamine või katkestamine lõpeb päeval, mil asjaomane konkurentsiasutus lõpetab menetluse, võttes vastu käesoleva direktiivi artiklis 10, 12 või 13 osutatud otsuse või määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 7, 9 või 10 kohase otsuse, või leiab, et tal puudub asja edasiseks menetlemiseks alus. Aegumistähtaja peatamise või katkestamise kestus ei piira liikmesriigi õiguses ette nähtud lõplike aegumistähtaegade kohaldamist. 2. Liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt rahatrahvide või sunniraha määramiseks kehtestatud aegumistähtaeg peatatakse või katkestatakse seniks, kuni kestab selle liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse suhtes toimuv asja läbi vaatava kohtu menetlus. 3. Komisjon tagab, et liikmesriigi konkurentsiasutuselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõikele 3 saadud teade esimese ametliku uurimistoimingu kohta tehakse teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteemis kättesaadavaks.

Artikkel 30 - Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste roll liikmesriikide kohtute menetluses

1. Liikmesriigid, kes määravad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eest vastutavaks nii konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse kui ka konkurentsiküsimustes pädeva liikmesriigi kohtuasutuse, tagavad, et menetluse konkurentsiküsimustes pädevas liikmesriigi kohtuasutuses võib algatada vahetult konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus. 2. Kui ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks, sealhulgas seoses sellega määratud rahatrahvide ja sunniraha kohaldamiseks käesoleva direktiivi IV peatükis ja artiklites 13 ja 16 osutatud volitusi täitvate liikmesriikide konkurentsiasutuste tehtud otsuste suhtes algatatud menetlus toimub liikmesriigi kohtus, tuleb liikmesriigil tagada, et konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel on täielik õigus osaleda vajaduse korral selles menetluses süüdistaja, kostja või vastustajana ja et tal on samad õigused mis avalik-õiguslikel menetlusosalistel. 3. Konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel on samad õigused, mis on sätestatud lõikes 2 esitada edasikaebusi seoses järgmisega: a) liikmesriikide kohtute otsused liikmesriikide konkurentsiasutuste nende käesoleva direktiivi VI peatükis ning artiklites 13 ja 16 sätestatud otsuste kohta, mis käsitlevad ELi toimimise lepingu artiklite 101 või 102 kohaldamist, sealhulgas seoses sellega määratud rahatrahvide ja sunniraha kohaldamisega, ning b) liikmesriigi kohtuasutuse keeldumine anda eelnev luba käesoleva direktiivi artiklites 6 ja 7 osutatud kontrolliks, kui selline luba on nõutav.

Artikkel 31 - Menetlusosaliste juurdepääs toimikule ja teabe kasutamise piirangud

1. Liikmesriigid võivad sätestada, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus nõuab füüsiliselt isikult teabe esitamist artikli 6 lõike 1 punktis e, artiklis 8 või artiklis 9 osutatud toimingu raames, ei või seda teavet kasutada tõendina sellele füüsilisele isikule või tema lähisugulastele karistuste määramiseks. 2. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused, nende ametnikud, töötajad ja teised nende asutuste järelevalve all töötavad isikud ei avalda teavet, mille nad on saanud käesolevas direktiivis osutatud volituste alusel ja mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, välja arvatud siis, kui selline avaldamine on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. 3. Liikmesriigid tagavad, et leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotlustega lubatakse tutvuda vaid nendel menetlusosalistel, kelle suhtes kohaldatakse asjakohaseid menetlusi, ja üksnes selleks, et teostada nende kaitseõigusi. 4. Liikmesriigid tagavad, et menetlusosaline, kellel on lubatud tutvuda liikmesriigi konkurentsiasutuse täitmise tagamise menetluse toimikuga võib kasutada leebusavaldustest ja kokkuleppe sõlmimise taotlustest pärit teavet üksnes seetõttu, et see on vajalik tema kaitseõiguste teostamiseks liikmesriigi kohtu menetluses, mis on vahetult seotud juhtumiga, mille suhtes luba anti ja üksnes juhul kui selline menetlus puudutab: a) liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt kartellis osalenutele solidaarselt määratud rahatrahvi jagamist või b) sellise otsuse läbivaatamist, millega liikmesriigi konkurentsiasutus on tuvastanud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse normide rikkumise. 5. Liikmesriigid tagavad, et kui täitmise tagamise menetluse osaline saab konkurentsiküsimustes pädevas riiklikus haldusasutuses toimuvas täitmise tagamise menetluses alljärgnevalt loetletud teavet, ei kasuta nimetatud menetlusosaline seda liikmesriigi kohtu menetluses seni, kuni liikmesriigi konkurentsiasutus on täitmise tagamise menetluse kõigi uurimisaluste osaliste suhtes lõpetanud otsusega, milles osutatakse artiklitele 10 või 12, või muul alusel: a) teave, mille teine füüsiline või juriidiline isik kogus konkreetselt liikmesriigi konkurentsiasutuse täitmise tagamise menetluse tarbeks; b) teave, mille liikmesriigi konkurentsiasutus koostas ja saatis menetlusosalistele oma täitmise tagamise menetluse käigus, ning c) kokkuleppe sõlmimise taotlused, mis on tagasi võetud. 6. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused vahetavad omavahel leebusavaldusi määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 12 alusel üksnes: a) taotleja nõusolekul või b) siis, kui leebusavalduse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus on saanud sama rikkumisega seoses ka leebema kohtlemise taotluse samalt taotlejalt kui leebusavalduse edastanud liikmesriigi konkurentsiasutus, tingimusel et leebusavalduse edastamise ajal ei ole taotlejal võimalik tagasi võtta teavet, mille ta on leebusavalduse saanud liikmesriigi konkurentsiasutusele esitanud. 7. Artikli 20 alusel esitatava leebusavalduse vorm ei mõjuta käesoleva artikli lõigete 3–6 kohaldamist.

Artikkel 32 - Tõendite vastuvõetavus liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluses

Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluses vastuvõetavad tõendid hõlmavad dokumente, suulisi avaldusi, elektroonilisi sõnumeid, salvestisi ja muid teabeallikaid, sõltumata nende kujust ja kandjast, millel teavet hoitakse.

Artikkel 33 - Euroopa konkurentsivõrgustiku toimimine

1. Kulud, mida komisjon kannab seoses Euroopa konkurentsivõrgustiku keskse infosüsteemi (Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteem) toimimise tagamise ja arendamise ning seoses Euroopa konkurentsivõrgustikus tehtava koostööga, kaetakse liidu üldeelarvest eraldatavate assigneeringute piires. 2. Euroopa konkurentsivõrgustik on võimeline välja töötama ning vajaduse korral avaldama parimaid tavasid ja soovitusi sellistel teemadel nagu sõltumatus, vahendid, volitused, rahatrahvid ja vastastikune abi.

Artikkel 34 - Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 4. veebruariks 2021. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 35 - Läbivaatamine

Hiljemalt 12. detsembriks 2024 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohta. Vajaduse korral võib komisjon käesoleva direktiivi läbi vaadata ning, kui see on vajalik, esitada seadusandliku ettepaneku.

Artikkel 36 - Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 37 - Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ