Direktiiv 2019/713

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumnormid mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuse ja võltsimise valdkonnas. Sellega hõlbustatakse selliste kuritegude ennetamist ning ohvrite aitamist ja toetamist.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „mittesularahaline maksevahend“– materiaalne või mittemateriaalne kaitstud vahend, ese või teave või nende kombinatsioon, mis ei ole seaduslik sularahaline maksevahend, ning mis võimaldab üksi või seostatuna muu menetluse või menetlustega valdajal või kasutajal üle kanda raha või rahalist väärtust, kaasa arvatud digitaalsete vahetusvahendite abil; b) „kaitstud vahend, ese või teave“– vahend, ese või teave, mis on kaitstud maksevahendite jäljendamise või pettuse eesmärgil kasutamise eest näiteks kujunduse, kodeerimise või allkirja abil; c) „digitaalne vahetusvahend“– mis tahes e-raha nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (12) artikli 2 punktis 2 või virtuaalvaluuta; d) „virtuaalvaluuta“– digitaalne väärtusekandja, mida ei ole välja andnud ega taganud keskpank ega avaliku sektori asutus, mis ei pruugi olla seotud ametliku valuutaga ja millel ei ole valuuta või raha õiguslikku staatust, kuid mida füüsilised või juriidilised isikud aktsepteerivad vahetusvahendina ning mida on võimalik elektrooniliselt üle kanda ja hoiustada ning millega on võimalik elektrooniliselt kaubelda; e) „infosüsteem“– direktiivi 2013/40/EL artikli 2 punktis a määratletud infosüsteem; f) „arvutiandmed“– direktiivi 2013/40/EL artikli 2 punktis b määratletud arvutiandmed; g) „juriidiline isik“– üksus, millel on juriidilise isiku staatus vastavalt kohaldatavale õigusele, välja arvatud riigid ja avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning rahvusvahelised avalik-õiguslikud organisatsioonid.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult: a) varastatud või muul viisil õigusvastaselt omastatud või omandatud mittesularahalise maksevahendi kasutamine pettuse eesmärgil; b) võltsitud või järeletehtud mittesularahalise maksevahendi kasutamine pettuse eesmärgil.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult: a) materiaalse mittesularahalise maksevahendi vargus või muul õigusvastasel viisil omastamine; b) materiaalse mittesularahalise maksevahendi pettuse eesmärgil järeletegemine või võltsimine; c) varastatud või muul viisil õigusvastaselt omastatud või järeletehtud või võltsitud materiaalse mittesularahalise maksevahendi omamine selle kasutamiseks pettuse eesmärgil; d) varastatud, järeletehtud või võltsitud materiaalse mittesularahalise maksevahendi endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas saamine, omastamine, ostmine, edastamine, import, eksport, müük, transport või levitamine kasutamiseks pettuse eesmärgil.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised teod oleksid karistatavad kuriteona, kui need on toime pandud tahtlikult: a) mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi õigusvastane omandamine vähemalt siis, kui sellise omandamisega seoses pandi toime üks direktiivi 2013/40/EL artiklites 3–6 osutatud kuritegudest, või mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omastamine; b) mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi pettuse eesmärgil järeletegemine või võltsimine; c) õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi omamine selle kasutamiseks pettuse eesmärgil, vähemalt juhul, kui selle õigusvastane päritolu on vahendi omamise ajal teada; d) õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas müük, edastamine või levitamine või kättesaadavaks tegemine kasutamiseks pettuse eesmärgil.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et raha, rahalise väärtuse või virtuaalvaluuta ülekandmine või ülekandmise põhjustamine ja seeläbi teisele isikule ebaseadusliku varalise kahju tekitamine kavatsusega tuua toimepanijale või kolmandale isikule õigusvastast varalist kasu, on karistatav kuriteona, kui see on toime pandud tahtlikult: a) ilma sellekohase õiguseta infosüsteemi toimimise takistamise või sellesse sekkumise teel; b) ilma sellekohase õiguseta arvutiandmete sisestamise, muutmise, kustutamise, edastamise või sulustamine teel.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et seadme või vahendi, arvutiandmete või muude vahendite valmistamine, endale või kellelegi teisele hankimine, sealhulgas import, eksport, müük, transport või levitamine, või kättesaadavaks tegemine, mis on peamiselt kavandatud või spetsiaalselt kohandatud mis tahes artikli 4 punktides a ja b, artikli 5 punktides a ja b või artiklis 6 osutatud kuriteo toimepanemiseks, on karistatav kuriteona vähemalt siis, kui see on toime pandud kavatsusega neid vahendeid kasutada.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud kuritegudele toimepanemisele kihutamine või kaasaaitamine on karistatav kuriteona. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et katse panna toime artiklis 3, artikli 4 punktides b või d, artikli 5 punktides a või b või artiklis 6 osutatud kuritegusid on karistatav kuriteona. Artikli 5 punkti d puhul võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks vähemalt selle, et pettuse teel endale või kellelegi teisele õigusvastaselt omandatud, võltsitud või järeletehtud mittemateriaalse mittesularahalise maksevahendi hankimise katse on karistatav kuriteona.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–8 osutatud kuritegude eest karistatakse tulemuslike, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3, artikli 4 punktides a ja b ning artikli 5 punktides a ja b osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kaheaastane vangistus. 3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 4 punktides c ja d ning artikli 5 punktides c ja d osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt üheaastane vangistus. 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 6 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kolmeaastane vangistus. 5. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 7 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt kaheaastane vangistus. 6. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–6 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille ülemmäär on vähemalt viieaastane vangistus, kui need on toime pandud raamotsuses 2008/841/JSK määratletud kuritegeliku ühenduse raames, sõltumata selles otsuses sätestatud karistusmäärast.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta artiklites 3–8 nimetatud kuritegude eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal, ühel järgmistest alustest: a) õigus esindada juriidilist isikut; b) õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid; c) õigus kontrollida juriidilist isikut. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumise tõttu on osutunud võimalikuks, et kõnealuse juriidilise isiku alluvuses olev isik on tema kasuks pannud toime mõne artiklites 3–8 nimetatud kuriteo. 3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei vabasta kriminaalmenetlusest füüsilist isikut, kes on mõne artiklites 3–8 osutatud kuriteo toimepanija, sellele kihutaja või sellele kaasaaitaja.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilistele isikutele, kes võetakse vastutusele artikli 10 lõigete 1 või 2 alusel, määratakse tulemuslikud, proportsionaalsed ja heidutavad karistused, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid ja mis võivad hõlmata muid karistusi, näiteks a) riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine; b) ajutine juurdepääsust ilmajätmine avaliku sektori rahastamisele, sealhulgas pakkumismenetlustele, toetustele ja kontsessioonidele; c) ajutine või alaline ettevõtluskeeld; d) kohtuliku järelevalve alla võtmine; e) sundlõpetamine; f) kuriteo toimepanemiseks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 3–8 osutatud kuritegude üle, kui on täidetud üks või mitu järgmistest tingimustest: a) kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud selle liikmesriigi territooriumil; b) kuriteo toimepanija on selle liikmesriigi kodanik. 2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel peetakse kuritegu täielikult või osaliselt toimepanduks liikmesriigi territooriumil, kui toimepanija viibib kuriteo toimepanemise ajal füüsiliselt selle liikmesriigi territooriumil ning olenemata sellest, kas kuritegu on toime pandud kasutades nimetatud territooriumil asuvaid infosüsteeme. 3. Liikmesriik teatab komisjonile, kui ta otsustab kehtestada jurisdiktsiooni artiklites 3–8 osutatud kuriteo suhtes, mis on pandud toime väljaspool tema territooriumi, sealhulgas kui a) kuriteo toimepanija peamine elukoht asub tema territooriumil; b) kuritegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks; c) kuritegu on toime pandud tema kodaniku vastu või isiku vastu, kelle peamine elukoht asub tema territooriumil.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et uurimismeetmed, näiteks organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude tõkestamisel kasutatavad uurimismeetmed, on tulemuslikud, toime pandud kuriteoga proportsionaalsed ning kättesaadavad isikutele, üksustele või talitustele, kelle ülesanne on artiklites 3–8 osutatud kuritegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juhul, kui füüsilised ja juriidilised isikud on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustatud esitama teavet artiklites 3–8 osutatud kuritegude kohta, jõuab selline teave kõnealuseid kuritegusid uurivate või nendega seoses süüdistusi esitavate asutusteni ilma põhjendamatu viivituseta.

1. Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3–8 osutatud kuritegudega seotud teabe vahetamiseks on liikmesriigis olemas riiklik operatiivne kontaktpunkt, mis töötab ööpäevaringselt seitse päeva nädalas. Samuti tagavad liikmesriigid selliste menetluste olemasolu, mis võimaldavad pädeval asutusel kiireloomuliste abitaotlustega viivitamata tegeleda, nii et pädev asutus vastab hiljemalt kaheksa tunni jooksul taotluse kättesaamisest, märkides vähemalt seda, kas abitaotlusele vastatakse ning selle vastuse vormi ja eeldatava vastamise aja. Liikmesriigid võivad otsustada kasutada olemasolevaid operatiivsete kontaktpunktide võrgustikke. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile, Europolile ja Eurojustile oma määratud kontaktpunti, millele on osutatud lõikes 1. Vajaduse korral nad ajakohastavad seda teavet. Komisjon edastab selle teabe teistele liikmesriikidele.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et teha kättesaadavaks asjakohased teabekanalid, millega lihtsustatakse artiklites 3–8 osutatud kuritegudest teatamist õiguskaitseasutustele ja teistele pädevatele liikmesriikide ametiasutustele ilma põhjendamatu viivituseta. 2. Artiklites 3–8 osutatud kuritegude avastamiseks, ennetamiseks, uurimiseks ja nendega seoses süüdistuste esitamiseks võtavad liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kutsuda nende territooriumil tegutsevaid finantsasutusi ja teisi juriidilisi isikuid üles teatama pettusekahtlusest ilma põhjendamatu viivituseta õiguskaitseasutustele ja teistele pädevatele asutustele.

1. Liikmesriigid tagavad, et füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes on kannatanud kahju artiklites 3–8 osutatud kuritegude tõttu, mille toimepanekul on väärkasutatud isikuandmeid, a) antakse spetsiifilist teavet ja nõu, kuidas kaitsta ennast nimetatud kuritegude negatiivsete tagajärgede, näiteks maine kahjustamise eest, ning b) antakse loetelu asjakohastest institutsioonidest, kes tegelevad identiteediga seotud kuritegude eri tahkude ja ohvriabiga. 2. Iga liikmesriiki innustatakse looma ühtset riiklikku veebipõhist teabevahendit, et lihtsustada abi ja toe saamist sellistel füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes on kannatanud kahju artiklites 3–8 osutatud kuritegude tõttu, mille toimepanekul on väärkasutatud isikuandmeid. 3. Liikmesriigid tagavad, et juriidilistele isikutele, kes on käesoleva direktiivi artiklites 3–8 osutatud kuritegude ohvrid, antakse alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega põhjendamatu viivituseta järgmist teavet: a) teave kuriteokaebuse esitamise menetluste kohta ja selle kohta, milline on ohvri roll seoses selliste menetlustega; b) teave õiguse kohta saada juhtumi kohta teavet kooskõlas liikmesriigi õigusega; c) teave kõikide kättesaadavate kaebuste esitamise menetluste kohta juhul, kui kriminaalmenetluse raames tegutsev pädev asutus ei austa kuriteoteo ohvri õigusi; d) kontaktandmed teabe vahetamiseks oma juhtumi kohta.

Liikmesriigid võtavad sobivad, sealhulgas internetipõhised meetmed, milleks võivad olla teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad või teadus- ja haridusprogrammid, eesmärgiga vähendada pettuste üldarvu, suurendada teadlikkust ja vähendada pettuse ohvriks langemise ohtu. Kui see on kohane, tegutsevad liikmesriigid koostöös sidusrühmadega.

1. Hiljemalt 31. augustiks 2019 koostab komisjon käesoleva direktiivi väljundite, tulemuste ja mõju seire üksikasjaliku kava. Seirekavas sätestatakse andmete ja muude vajalike tõendite kogumise vahendid ja sagedus. Selles määratakse kindlaks, milliseid meetmeid komisjon ja liikmesriigid andmete ja muude tõendite kogumiseks, jagamiseks ja analüüsimiseks peavad võtma. 2. Liikmesriigid tagavad, et on olemas süsteem artiklites 3–8 osutatud kuritegudest teatamist ning nende uurimis- ja kohtumenetluste etappe käsitlevate anonüümseks muudetud statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks. 3. Lõikes 2 osutatud statistilised andmed hõlmavad vähemalt olemasolevaid andmeid liikmesriikide poolt registreeritud, artiklites 3–8 osutatud kuritegude arvu kohta ja selliste isikute arvu kohta, kellele on esitatud süüdistus ja kes on süüdi mõistetud artiklites 3–7 osutatud kuritegude eest. 4. Liikmesriigid edastavad lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kogutud andmed igal aastal komisjonile. Komisjon tagab statistiliste aruannete koondülevaate iga-aastase avaldamise ja esitamise liidu pädevatele spetsialiseeritud asutustele ja organitele.

Raamotsus 2001/413/JSK asendatakse nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes on käesolev direktiiv siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud raamotsuse liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga. Liikmesriikide puhul, kelle suhtes käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid raamotsusele 2001/413/JSK viidetena käesolevale direktiivile.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. maiks 2021. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud õigusnormide teksti.

1. Komisjon esitab hiljemalt 31. maiks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid. Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe, mida on vaja aruande koostamiseks. 2. Komisjon hindab hiljemalt 31. maiks 2026 käesoleva direktiivi mõju mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise vastasele võitlusele, samuti selle mõju põhiõigustele, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe, mida on vaja aruande koostamiseks. 3. Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hindamise kontekstis annab komisjon aru ka kõikidest artiklites 3–8 osutatud kuritegudest ohvrite poolt teatamise võimaldamise jaoks mõeldud turvalise riikliku veebipõhise süsteemi loomise ning liikmesriikide jaoks aluseks oleva liidu standardse teatamisvormi kindlaksmääramise vajaduse, teostatavuse ja tõhususe kohta.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.