Määrus 2020/2220

1. Käesolevaga pikendatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) toetatavate programmide puhul määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 26 lõikes 1 sätestatud 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 kestvat ajavahemikku kuni 31. detsembrini 2022. 2. EAFRDst toetatavate programmide kestuse pikendamine, millele on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, ei piira vajadust esitada taotlus maaelu arengu programmide muutmiseks üleminekuperioodiks, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 11 punktis a. Sellise muudatusega tagatakse, et kõnealuse määruse artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmetele reserveeritakse EAFRD osaluse vähemalt sama suur üldine määr.

1. Määrust (EL) nr 1303/2013 kohaldatakse jätkuvalt programmidele, mida rahastatakse EAFRDst programmitöö perioodil 2014–2020 ja mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1. 2. Programmide puhul, mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, pikendatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 50 lõikes 1, artikli 51 lõikes 1, artikli 57 lõikes 2, artikli 65 lõigetes 2 ja 4 ning artikli 76 esimeses lõigus viidatud ajavahemikke ja tähtaegu kahe aasta võrra. 3. Programmide puhul, mida on pikendatud vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, muudavad liikmesriigid määruse (EL) nr 1303/2013 II lisas sätestatud tulemusraamistiku raames kehtestatud eesmärke, et kehtestada eesmärgid 2025. aastaks. Nende programmide puhul käsitatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 22 lõike 7 või määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 8 lõike 3, artikli 67, artikli 75 lõike 5 ja artikli 76 lõike 1 kohaselt vastu võetud rakendusaktides sisalduvaid viiteid 2023. aasta eesmärkidele viidetena 2025. aasta eesmärkidele. 4. Lõppkuupäev milleks komisjon peab koostama määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 57 lõike 4 kohase kokkuvõtva aruande, milles esitatakse EAFRD järelhindamiste peamised tulemused, on 31. detsember 2027.

Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 2 lõike 2, määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõike 2 ja määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 38 kohaldamist, on määruse (EL) nr 1310/2013 artikli 3 lõikes 1 ja delegeeritud määruse (EL) nr 807/2014 artiklis 16 osutatud kulud rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks, mida makstakse 2021. ja 2022. aasta eraldistest EAFRDst toetatavatele programmidele, mida pikendati vastavalt käesoleva määruse artiklile 1, järgmistel tingimustel: a) sellised kulud on ette nähtud üleminekuperioodi aastatele vastavas maaelu arengu programmis; b) määruse (EL) nr 1305/2013 alusel kohaldatakse määruse (EL) nr 1310/2013 I lisas ja delegeeritud määruse (EL) nr 807/2014 I lisas sätestatud vastava meetme EAFRD osaluse määra; c) määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 67 lõikes 2 osutatud süsteemi kohaldatakse juriidilistele kohustustele, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad toetusele, mida antakse kooskõlas määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 21 lõike 1 punktidega a ja b ning artiklitega 28–31, 33, 34 ja 40, ja asjaomased tegevused on selgelt kindlaks määratud, ning d) maksed seoses käesoleva artikli punktis c osutatud juriidiliste kohustustega tehakse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 75 sätestatud tähtaja jooksul.

Käesoleva määruse artikli 1 kohaselt pikendatud programmide puhul võib EAFRD toetada sellise suutlikkuse suurendamise ja selliste ettevalmistavate meetmete kulude kandmist, mis toetavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia kavandamist ja tulevast rakendamist uue õigusraamistiku alusel.

1. Enne 1. jaanuari 2020 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2021 seaduslike ja korrektsetena. Nende toetusõiguste seaduslikuks peetav väärtus on 31. detsembril 2020 kehtinud 2020. kalendriaasta väärtus. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib liikmesriik, kes on kasutanud määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõikes 6 sätestatud võimalust, põllumajandustootjate õiguspäraseid ootusi austades otsustada, et kõik enne 1. jaanuari 2020 antud toetusõigused loetakse sellest kuupäevast alates seaduslikeks ja korrektseteks. Sellisel juhul on nende toetusõiguste seaduslikuks ja korrektseks peetav väärtus 31. detsembril 2019 kehtinud 2019. kalendriaasta väärtus. 3. Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse, ilma et see piiraks liidu selliste õigusaktide asjaomaste artiklite kohaldamist, milles käsitletakse toetusõiguste väärtust alates 2020. kalendriaastast ja edaspidi, eelkõige määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõiget 5 ja artikli 25 lõiget 12. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal põllumajandustootjatele määratud toetusõigustele, välja arvatud siis, kui põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada. 5. Käesoleva artikli lõiked 1 ja 2 ei piira komisjoni õigust teha määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 52 osutatud otsuseid kulude kohta seoses igal kalendriaastal kuni aastani 2020 (kaasa arvatud) makstud toetustega, kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 1, või kuni aastani 2019 (kaasa arvatud), kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2.

Määruse (EL) nr 1305/2013 alusel kantud kulud, mis on seotud juriidiliste kohustustega toetusesaajate suhtes ning nõukogu määruste (EÜ) nr 1698/2005 (14) ja (EÜ) nr 1257/1999 (15) alusel kantud teatavad kulud võivad olla ajavahemikul 2023–2027 EAFRDst toetuse saamiseks rahastamiskõlblikud alates 1. jaanuarist 2023 tingimustel, mis määratakse kindlaks vastavalt ajavahemikul 2023–2027 kohaldatavale ÜPP õigusraamistikule.

Määrust (EL) nr 1305/2013 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 8 lõike 1 punkti h muudetakse järgmiselt: a) alapunkt i asendatakse järgmisega: „i) tabel, milles vastavalt käesoleva määruse artikli 58 lõikele 4 ja artikli 58a lõikele 2 näidatakse igaks aastaks kavandatud EAFRD osaluse kogusumma. Selles tabelis näidatakse eraldi käesoleva määruse artikli 58a lõikes 2 osutatud täiendavad vahendid. Kui see on asjakohane, näidatakse selles tabelis EAFRD osaluse kogusumma all eraldi ka sellised eraldised, mis on ette nähtud vähem arenenud piirkondade jaoks, ning määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 7 lõike 2 kohaselt EAFRD-le üle kantud rahalised vahendid. EAFRD kavandatud aastane osalus on vastavuses mitmeaastase finantsraamistikuga;“; b) alapunkt ii asendatakse järgmisega: „ii) tabel, milles on iga meetme, iga EAFRD osaluse erimääraga tegevuse liigi, artikli 37 lõikes 1 ja artiklis 39a osutatud tegevuse liigi, artikli 38 lõikes 3 ja artikli 39 lõikes 1 osutatud tegevuse liigi, kui liikmesriik kohaldab protsendimäära, mis on väiksem kui 30 %, ning tehnilise abi kohta sätestatud liidu osaluse kavandatud kogusumma ning kohaldatav EAFRD osaluse määr. Kui see on asjakohane, näidatakse kõnealuses tabelis eraldi EAFRD osaluse määr vähem arenenud piirkondade ning muude piirkondade jaoks;“. 2) Artikli 28 lõikesse 5 lisatakse järgmised lõigud: „Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku. Kui liikmesriigid näevad ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast esimese lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat. Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks määrata oma maaelu arengu programmides kohustuste laadi ning kavandatud keskkonna- ja kliimaeesmärkide laadi alusel pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“ 3) Artikli 29 lõikesse 3 lisatakse järgmised lõigud: „Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku. Kui liikmesriigid näevad mahepõllumajandusega jätkamiseks ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast esimese lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat. Erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks, juhul kui toetust antakse mahepõllumajandusele üleminekuks, määrata oma maaelu arengu programmides pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“ 4) Artikli 31 lõike 5 teine lõik asendatakse järgmisega: „Aastatel 2021 ja 2022 võivad liikmesriigid, kus järk-järgult vähenevaid toetusi ei ole antud maksimaalse nelja aasta jooksul kuni aastani 2020, otsustada jätkata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/2220 (*) artikli 1 kohaselt pikendatud programmide puhul nende toetuste maksmist kuni 2022. aasta lõpuni, kuid mitte rohkem kui kokku neli aastat. Sellisel juhul ei tohi aastatel 2021 ja 2022 makstavad toetused ületada 25 eurot hektari kohta. (*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).“ " 5) Artikli 33 lõikesse 2 lisatakse järgmised lõigud: „Uute, alates 2021. aastast võetavate kohustuste jaoks määravad liikmesriigid oma maaelu arengu programmides lühema, ühe kuni kolme aasta pikkuse ajavahemiku. Kui liikmesriigid näevad ette kohustuste iga-aastase pikendamise pärast teise lõigu kohase esialgse ajavahemiku lõppemist, ei tohi pikendamine alates 2022. aastast ületada ühte aastat. Erandina kolmandast lõigust võivad liikmesriigid uute, 2021. ja 2022. aastal võetavate kohustuste jaoks määrata oma maaelu arengu programmides kohustuste laadi ning kavandatud loomade heaolu alase kasu laadi alusel pikema ajavahemiku kui kolm aastat.“ 6) Artikli 38 lõike 3 teine lõik asendatakse järgmisega: „Artikli 36 lõike 1 punkti b kohast toetust antakse üksnes sellise kahju hüvitamiseks, mille on põhjustanud ebasoodsad ilmastikutingimused, looma- või taimehaigus, kahjurite levik või direktiivi 2000/29/EÜ kohaselt võetud meetmed taimehaiguse või kahjuripuhangu või keskkonnajuhtumi likvideerimiseks või selle leviku piiramiseks, mille tõttu on kahjustunud rohkem kui 30 % asjaomase põllumajandustootja eelneva kolme aasta keskmisest aastatoodangust või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest aastatoodangust, mille arvutamisel on välja jäetud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Põllumajandustootja aastatoodangu arvutamiseks võib kasutada indekseid. Kasutatav arvutusmeetod peab võimaldama kindlaks määrata üksiku põllumajandustootja tegeliku kahju kõnealusel aastal. Liikmesriigid võivad otsustada vähendada kõnealust 30 % künnist, kuid siiski mitte alla 20 %.“ 7) Artikli 39 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Artikli 36 lõike 1 punkti c kohast toetust antakse üksnes sissetuleku sellise languse puhul, mis ületab 30 % üksiku põllumajandustootja eelneva kolme aasta keskmisest aastasissetulekust või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest aastasissetulekust, mille arvutamisel on välja jäetud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Artikli 36 lõike 1 punkti c tähenduses moodustab sissetuleku tulude summa, mille põllumajandustootja saab turult, sealhulgas igas vormis riiklik toetus, millest on maha arvatud tootmiskulud. Ühisfondist põllumajandustootjatele makstava toetusega võib hüvitada vähem kui 70 % saamata jäänud sissetulekust aastal, mil põllumajandustootjal tekib õigus saada sellist toetust. Põllumajandustootja aasta jooksul saamata jäänud sissetuleku arvutamiseks võib kasutada indekseid. Liikmesriigid võivad otsustada vähendada kõnealust 30 % künnist, kuid siiski mitte alla 20 %.“ 8) Artikli 39b lõige 4 asendatakse järgmisega: „4. Toetus antakse ühekordse kindlasummalise maksena, mis makstakse välja 31. detsembriks 2021, tuginedes pädeva asutuse poolt 30. juuniks 2021 heaks kiidetud toetusetaotlustele. Komisjon hüvitab selle hiljem vastavalt eelarveassigneeringutele ja vabade vahendite olemasolul. Toetusele võib kehtestada eri suuruse toetusesaajate kategooriate kaupa vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.“ 9) Artikli 42 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Lisaks määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 34 ja määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 osutatud ülesannetele võivad kohalikud tegevusrühmad samuti täita korraldusasutuse ja/või makseasutuse poolt neile delegeeritud lisaülesandeid.“ 10) Artikli 51 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik: „Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid, kelle puhul maaelu arenguks antava liidu toetuse kogusumma aastateks 2014–2020, mis on sätestatud käesoleva määruse I lisas, on väiksem kui 1 800 miljonit eurot, pärast oma programmide pikendamist kooskõlas määruse (EL) 2020/2220 artikliga 1, otsustada kasutada 5 % iga maaelu arengu programmi kogusummast määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 59 osutatud ülesannete täitmiseks.“ 11) Artiklit 58 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Ilma et see piiraks lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist, on käesoleva määruse alusel maaelu arengule ajavahemikuks 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2022 ette nähtud liidu toetuse kogusumma maksimaalselt 26 896 831 880 eurot jooksevhindades, kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–2027.“; b) lõige 7 asendatakse järgmisega: „7. Et võtta arvesse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud iga-aastase jaotusega seotud muutusi, sealhulgas käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 osutatud ülekandmisi, ning ülekandmisi, mis tulenevad määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 kohaldamisest, et teha tehnilisi kohandusi ilma üldisi eraldisi muutmata või et võtta arvesse pärast käesoleva määruse vastuvõtmist õigusaktiga sätestatud muid muudatusi, antakse komisjonile õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 83 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse I lisas sätestatud ülemmäärade muutmiseks.“ 12) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 58a Vahendid liidu põllumajandussektori ja maapiirkondade taastumiseks 1. Nõukogu määruse (EL) 2020/2094 („taasterahastu määrus“) (*) artikli 1 lõike 2 punkti g rakendatakse kooskõlas käesoleva artikliga meetmete kaudu, mis on EAFRD raames rahastamiskõlblikud ja mis on suunatud COVID-19 kriisi mõjuga tegelemisele, summas 8 070 486 840 eurot jooksevhindades kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punkti a alapunktis vi osutatud summast, võttes arvesse selle artikli 3 lõikeid 3, 4 ja 8. Kõnealust 8 070 486 840 euro suurust jooksevhindades summat käsitatakse sihtotstarbelise välistuluna vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (**) artikli 21 lõikele 5. See tehakse lisaks käesoleva määruse artiklis 58 sätestatud koguvahenditele täiendavate vahenditena kättesaadavaks EAFRD eelarvelise kulukohustuse jaoks aastateks 2021 ja 2022 järgmiselt: — 2021: 2 387 718 000 eurot; — 2022: 5 682 768 840 eurot. Käesoleva määruse ning määruste (EL) nr 1306/2013 ja (EL) nr 1307/2013 kohaldamisel käsitatakse kõnealuseid täiendavaid vahendeid summadena, millest rahastatakse EAFRD raames võetavaid meetmeid. Neid käsitatakse osana käesoleva määruse artikli 58 lõikes 1 osutatud maaelu arengule antava liidu toetuse kogusummast, millele need lisatakse, kui viidatakse maaelu arengule antava liidu toetuse kogusummale. Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklit 14 ei kohaldata käesolevas lõikes ja käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite suhtes. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite jaotus liikmesriikide kaupa pärast käesoleva artikli lõikes 7 osutatud summa mahaarvamist on esitatud Ia lisas. 3. Käesoleva määruse artikli 59 lõigetes 5 ja 6 osutatud minimaalseid protsendimäärasid, mida kohaldatakse EAFRD koguosalusele maaelu arengu programmis, ei kohaldata käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite suhtes. Liikmesriigid tagavad siiski, et kooskõlas määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 lõikega 2 reserveeritakse igas maaelu arengu programmis käesoleva määruse artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmete jaoks EAFRD osaluse vähemalt sama suur üldine määr, sealhulgas käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest. 4. Vähemalt 37 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest reserveeritakse igas maaelu arengu programmis artiklis 33 ning artikli 59 lõigetes 5 ja 6 osutatud meetmetele, eelkõige järgmisele: a) mahepõllumajandus; b) kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, sealhulgas põllumajandusest pärinevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine; c) mullakaitse, sealhulgas mullaviljakuse suurendamine süsiniku sidumise kaudu; d) veekasutuse ja -majanduse parandamine, sealhulgas vee säästmine; e) bioloogilisele mitmekesisusele soodsate elupaikade loomine, säilitamine ja taastamine; f) pestitsiidide ja antimikroobikumide kasutamisega seotud riskide ja mõju vähendamine; g) loomade heaolu; h) LEADERi koostöötegevus. 5. Vähemalt 55 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavatest vahenditest reserveeritakse igas maaelu arengu programmis artiklites 17, 19, 20 ja 35 osutatud meetmetele, tingimusel et selliste meetmete sihtotstarbeline kasutamine maaelu arengu programmides edendab majanduslikku ja sotsiaalset arengut maapiirkondades ning aitab kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele kooskõlas muu hulgas käesoleva määruse kohaste põllumajanduslike keskkonna- ja kliimaeesmärkidega, eelkõige järgmisele: a) lühikesed tarneahelad ja kohalikud turud; b) ressursitõhusus, sealhulgas täppis- ja arukas põllumajandus, innovatsioon, digitaliseerimine ning tootmismasinate ja -seadmete moderniseerimine; c) tööohutustingimused; d) taastuvenergia, ring- ja biomajandus; e) juurdepääs kvaliteetsele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale maapiirkondades. Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite eraldamisel võivad liikmesriigid otsustada teha erandi käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsendimäärast ulatuses, mis on vajalik määruse (EL) 2020/2220 artikli 1 lõikes 2 sätestatud kaitse taseme säilitamise põhimõtte järgimiseks. Selle asemel võivad liikmesriigid siiski otsustada teha erandi kõnealusest kaitse taseme säilitamise põhimõttest ulatuses, mis on vajalik käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsendimäära järgimiseks. 6. Liikmesriikide algatusel võib kuni 4 % käesoleva artikli lõikes 2 osutatud täiendavate vahendite kogusummast kooskõlas artikli 51 lõikega 2 eraldada maaelu arengu programmidele antavale tehnilisele abile. Nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes kohaldatakse artikli 51 lõike 2 neljandat lõiku, võib see protsendimäär olla 5 %. 7. Kuni 0,25 % käesoleva artikli lõikes 1 osutatud täiendavate vahendite kogusummast võib eraldada tehnilisele abile vastavalt artikli 51 lõikele 1. 8. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud täiendavate vahenditega seotud eelarvelised kulukohustused võetakse igas maaelu arengu programmis artikli 58 lõikes 4 osutatud eraldisest eraldi. 9. Määruse (EL) nr 1303/2013 artikleid 20, 21 ja 22 ei kohaldata käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud täiendavate vahendite suhtes. (*) Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu, et toetada majanduse taastumist pärast COVID-19 kriisi (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23)." (**) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193 30.7.2018, lk 1).“ " 13) Artiklit 59 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 4 lisatakse järgmine punkt: „ea) 100 % tegevustele, mida rahastatakse artikli 58a lõikes 1 osutatud täiendavatest vahenditest. Liikmesriigid võivad kehtestada ühtse, konkreetse EAFRD osaluse määra, mida kohaldatakse kõigi nende tegevuste suhtes;“; b) lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Vähemalt 5 % ja Horvaatia puhul 2,5 % EAFRD koguosalusest maaelu arengu programmis reserveeritakse LEADERi jaoks ning määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 nimetatud kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks. Kui liikmesriigid kasutavad määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 lõike 1 kuuendas või seitsmendas lõigus sätestatud võimalust, kohaldatakse käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud protsente EAFRD koguosalusele maaelu arengu programmis ilma määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 lõike 1 kuuenda või seitsmenda lõigu kohaselt kättesaadavaks tehtud täiendava toetuseta.“; c) lõige 6 asendatakse järgmisega: „6a. Artikli 39b alusel antav EAFRD toetus ei tohi ületada 2 % EAFRD kogu toetusest maaelu arengu programmile aastateks 2014–2020, nagu on sätestatud I lisa esimeses osas.“ 14) Artikli 75 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriik esitab 30. juuniks 2016 ja iga järgmise aasta 30. juuniks kuni aastani 2026 (kaasa arvatud) komisjonile maaelu arengu programmi rakendamise aastaaruande eelmise kalendriaasta kohta. 2016. aastal esitatav aruanne hõlmab 2014. ja 2015. kalendriaastat.“ 15) Artikkel 78 asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid koostavad 2026. aastal oma iga maaelu arengu programmi kohta järelhindamise aruande. Nimetatud aruanne esitatakse komisjonile 31. detsembriks 2026.“ 16) I lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale. 17) Lisatakse käesoleva määruse II lisas sätestatud uus Ia lisa. 18) II lisa muudetakse järgmiselt: a) artikli 17 lõike 3 (investeeringud materiaalsesse varasse) neljandat veergu muudetakse järgmiselt: i) rida 6 asendatakse järgmisega: „Rahastamiskõlblikest investeeringutest muudes piirkondades Eespool loetletud määrasid võib suurendada maksimaalselt 35 protsendipunkti võrra, kui artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest rahastatakse tegevusi, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, tingimusel et selline toetus ei ületa 75 %, ning täiendavalt 20 protsendipunkti võrra, tingimusel et ühendatud toetuse maksimummäär ei ületa 90 %, järgmistel juhtudel: — noored põllumajandustootjad, kes on määratletud käesolevas määruses või kes on juba alustanud tegevust viie aasta jooksul enne toetustaotluse esitamist; — ühisinvesteeringud ja integreeritud projektid, sealhulgas need, mis on seotud tootjaorganisatsioonide ühinemisega; — artiklis 32 osutatud looduslikust ja muust eripärast tingitud piirangutega alad; — EIP raames toetatud tegevused; — artiklite 28 ja 29 kohaste tegevustega seotud investeeringud.“; ii) rida 11 asendatakse järgmisega: „Rahastamiskõlblikest investeeringutest muudes piirkondades Eespool loetletud määrasid võib suurendada maksimaalselt 35 protsendipunkti võrra, kui artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest rahastatakse tegevusi, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, tingimusel et selline toetus ei ületa 75 %, ning täiendavalt 20 protsendipunkti võrra EIP raames toetatud tegevuste puhul või tootjaorganisatsioonide ühinemisega seotud tegevuste puhul, tingimusel et ühendatud toetuse maksimummäär ei ületa 90 %.“; b) artikli 19 lõige 6 (põllumajandusettevõtete ja ettevõtete areng) neljanda veeru rida 1 asendatakse järgmisega: „Artikli 19 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt noore põllumajandustootja kohta Seda summat võib suurendada kuni 30 000 euro võrra artikli 58a lõikes 1 osutatud vahenditest tehtavate rahastatavate tegevuste puhul.“

Määrust (EL) nr 1306/2013 muudetakse järgmiselt. 1) Artiklisse 25 lisatakse järgmine lõik: „Nii 2021. kui ka 2022. aastal on reservi suurus 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades) ja see lisatakse nõukogu määruse (EL) 2020/2093 (*) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) lisas sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 3. (*) Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433, 22.12.2020, lk 11).“ " 2) Artikkel 33 asendatakse järgmisega: „Artikkel 33 Eelarvelised kulukohustused Seoses liidu eelarveliste kulukohustustega maaelu arengu programmide puhul kohaldatakse määruse (EL) nr 1303/2013 artiklit 76, ja asjakohasel juhul koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/2220 (*) artikli 2 lõikega 2. (*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).“ " 3) Artiklisse 35 lisatakse järgmine lõige: „5. Programmidele, mida pikendatakse vastavalt määruse (EL) 2020/2220 artiklile 1, ei tehta eelmakseid 2021. ja 2022. aasta eraldisteks või täiendavateks vahenditeks, millele osutatakse määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 58a lõigetes 1 ja 2.“ 4) Artikli 36 lõikesse 3 lisatakse järgmine lõik: „Esimese lõigu punkti b kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 58a osutatud täiendavate vahendite suhtes.“ 5) Artikli 37 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Komisjon teeb lõppmakse vastavalt vahendite olemasolule pärast maaelu arengu programmi rakendamist käsitleva viimase iga-aastase eduaruande kättesaamist, võttes aluseks kehtiva rahastamiskava, asjaomase maaelu arengu programmi viimase rakendusaasta raamatupidamisaruanded ning vastava kontrollimise ja heakskiitmise otsuse. Nimetatud raamatupidamisaruanded esitatakse komisjonile hiljemalt kuus kuud pärast määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 2 osutatud kulude toetusõiguslikkuse viimast kuupäeva ja, vajaduse korral koostoimes määruse (EL) 2020/2220 artikli 2 lõikega 2, ning need hõlmavad makseasutuse poolt kantud kulusid kuni kulude toetusõiguslikkuse viimase kuupäevani.“ 6) Artikli 38 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Eelarveliste kulukohustuste see osa, mis on kulude rahastamiskõlblikkuse viimasel kuupäeval veel avatud, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 2 ja, vajaduse korral koostoimes määruse (EL) 2020/2220 artikli 2 lõikega 2, ning mille kohta ei ole kuue kuu jooksul pärast nimetatud kuupäeva esitatud ühtegi kuludeklaratsiooni, vabastatakse automaatselt kohustustest.“

Määrust (EL) nr 1307/2013 muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 11 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid teatavad komisjonile käesoleva artikli kohaselt tehtud otsustest ja vähendamisest tekkivatest hinnangulistest summadest 2021. aasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. aasta puhul 1. augustiks 2021.“ 2) Artiklit 14 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid võivad otsustada, et nad kasutavad EAFRDst rahastatava lisatoetusena eelarveaastatel 2022 ja 2023 kuni 15 % oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastateks 2021 ja 2022, mis on sätestatud käesoleva määruse II lisas. Selle tulemusel ei saa vastavat summat kasutada enam otsetoetuste andmiseks. Kõnealusest otsusest teatatakse komisjonile 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021 ning teates märgitakse valitud protsendimäär.“; b) lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid, kes ei tee 2022. ja 2023. eelarveaasta kohta lõike 1 seitsmendas lõigus osutatud otsust, võivad otsustada kasutada otsetoetusteks kuni 15 % või Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Läti, Leedu, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi puhul kuni 25 % summast, mis on eraldatud EAFRDst 2022. eelarveaastal määrusega (EL) nr 1305/2013 ja 2023. eelarveaastal rahastatud toetuseks liidu õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast nõukogu määruse (EL) 2020/2093 (*) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus) vastuvõtmist. Selle tulemusel ei saa vastavat summat enam kasutada EAFRDst rahastatud toetuse jaoks. Kõnealusest otsusest teatatakse komisjonile 2022. eelarveaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2023. eelarveaasta puhul 1. augustiks 2021 ning teates märgitakse valitud protsendimäär. (*) Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (ELT L 433, 22.12.2020, lk 11).“ " 3) Artiklit 22 muudetakse järgmiselt: a) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt iga liikmesriigi kohta arvutatud summat võib suurendada summa võrra, mis on maksimaalselt 3 % II lisas kehtestatud asjaomasest iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, pärast sellise summa lahutamist, mis tuleneb artikli 47 lõike 1 kohaldamisest asjakohasel aastal. Kui liikmesriik kasutab sellist suurendamise võimalust, võtab komisjon kõnealust suurendamist arvesse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt põhitoetuskava iga-aastase riikliku ülemmäära kehtestamisel. Liikmesriigid teatavad sel eesmärgil komisjonile hiljemalt 1. augustiks 2014 iga-aastased protsendimäärad, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 iga-aastase protsendimäära, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse kalendriaastateks 2021 ja 2022.“; b) lõikesse 5 lisatakse järgmine lõik: „Kui 2021. ja 2022. kalendriaasta puhul on komisjoni poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt iga liikmesriigi kohta kehtestatud ülemmäär eelneva aasta ülemmäärast erinev tulenevalt II lisas sätestatud summa muutusest või otsustest, mille kõnealune liikmesriik võttis vastu vastavalt käesoleva artikli, artikli 14 lõikele 1 või 2, artikli 42 lõikele 1, artikli 49 lõikele 1, artikli 51 lõikele 1 või artiklile 53, vähendab või suurendab kõnealune liikmesriik lineaarselt kõigi toetusõiguste väärtust ja/või vähendab või suurendab riiklikku reservi või piirkondlikke reserve, et tagada vastavus käesoleva artikli lõikele 4.“ 4) Artikli 23 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik: „Lõike 1 esimest lõiku kohaldavad liikmesriigid teatavad komisjonile lõigetes 2 ja 3 osutatud otsustest 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021.“ 5) Artiklisse 25 lisatakse järgmised lõigud: „11. Pärast artikli 22 lõikes 5 osutatud kohanduse kohaldamist võivad liikmesriigid, kes on kasutanud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud erandit, otsustada, et 31. detsembri 2019. aasta seisuga põllumajandustootjate kasutuses olevaid toetusõigusi, mille esialgne ühikuväärtus on väiksem kui 2020. aasta riiklik või piirkondlik ühikuväärtus, mis on arvutatud käesoleva lõike teise lõigu kohaselt, suurendatakse kuni 2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuseni. Suurendamine arvutatakse järgmistel tingimustel: a) asjaomase liikmesriigi otsustatud suurendamise arvutusmeetod põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel; b) selleks et suurendamist rahastada, vähendatakse toetusõigusi, mis on 31. detsembri 2019. aasta seisuga täielikult või osaliselt põllumajandustootjate omanduses või nende poolt renditud ja mille väärtus on suurem kui teise lõigu kohaselt arvutatud 2020. aasta riiklik või piirkondlik ühikuväärtus; kõnealust vähendamist kohaldatakse selliste toetusõiguste väärtuse ja 2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuse vahe suhtes; vähendamine põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mis võib hõlmata vähendamise ülempiiri kehtestamist. 2020. aasta riikliku või piirkondliku ühikuväärtuse, millele on osutatud käesoleva lõike esimeses lõigus, arvutamiseks jagatakse artikli 22 lõike 1 või artikli 23 lõike 2 kohaselt 2020. aastaks kehtestatud põhitoetuskava riiklik või piirkondlik ülemmäär, välja arvatud riikliku reservi või piirkondlike reservide summa, 31. detsembri 2019. aasta seisuga põllumajandustootjate omanduses olevate või renditud toetusõiguste arvuga. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust võivad liikmesriigid, kes on kasutanud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud erandit, otsustada säilitada kõnealuse lõike kohaselt arvutatud toetusõiguste väärtuse, mida artikli 22 lõike 5 alusel kohandatakse. Liikmesriigid teatavad põllumajandustootjatele õigel ajal nende toetusõiguste väärtuse, mis on arvutatud vastavalt käesolevale lõikele. 12. Kalendriaastate 2021 ja 2022 puhul võivad liikmesriigid otsustada kohaldada täiendavat riigisisest ühtlustamist, kohaldades asjaomase aasta suhtes lõiget 11.“ 6) Artiklisse 29 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 25 lõigetes 11 ja 12 osutatud otsustest kalendriaastate 2020 ja 2021 kohta 19. veebruariks 2021. Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 25 lõikes 12 osutatud otsustest 2022. kalendriaasta kohta hiljemalt 1. augustil 2021.“ 7) Artikli 30 lõikesse 8 lisatakse järgmine lõik: „Riiklikust reservist või piirkondlikest reservidest 2021. ja 2022. aastal tehtavate eraldiste puhul kohandatakse riikliku reservi või piirkondlike reservide summat, mis tuleb käesoleva lõike teise lõigu kohaselt välja jätta, vastavalt artikli 22 lõike 5 teisele lõigule. Riiklikust reservist või piirkondlikest reservidest 2021. ja 2022. aastal tehtavate eraldiste suhtes käesoleva lõike kolmandat lõiku ei kohaldata.“ 8) Artiklit 36 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „2020. aastal ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad liikmesriigid jätkavad selle kohaldamist ka pärast 31. detsembrit 2020.“; b) lõike 4 teine lõik asendatakse järgmisega: „Käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt arvutatud summat võib iga liikmesriigi puhul suurendada summa võrra, mis on maksimaalselt 3 % II lisas kehtestatud asjaomasest iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, pärast sellise summa lahutamist, mis tuleneb artikli 47 lõike 1 kohaldamisest asjaomasel aastal. Kui liikmesriik kasutab sellist suurendamise võimalust, võtab komisjon kõnealust suurendamist arvesse käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt ühtse pindalatoetuse kava iga-aastase riikliku ülemmäära kehtestamisel. Liikmesriigid teatavad sel eesmärgil komisjonile 31. jaanuariks 2018 iga-aastased protsendimäärad, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat alates 2018. aastast igal kalendriaastal suurendatakse. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 iga-aastase protsendimäära, mille võrra käesoleva artikli lõike 1 kohaselt arvutatavat summat suurendatakse kalendriaastateks 2021 ja 2022.“ 9) Artiklit 37 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid, kes annavad riiklikku üleminekutoetust ajavahemikul 2015–2020, võivad otsustada anda riiklikku üleminekutoetust ka 2021. ja 2022. aastal.“; b) lõike 4 kuues taane asendatakse järgmisega: „— 50 % 2020., 2021. ja 2022. aastal.“ 10) Artikli 41 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid võivad hiljemalt asjaomase aasta 1. augustiks otsustada anda alates järgnevast aastast põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 1. peatüki 1., 2., 3. ja 5. jaos osutatud põhitoetuskava raames või 1. peatüki 4. jaos osutatud ühtse pindalatoetuse kava raames, iga-aastast toetust („ümberjaotav toetus“). Liikmesriigid võivad teha sellise otsuse 2021. kalendriaasta kohta 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021. Liikmesriigid, kes juba kohaldavad ümberjaotatavat toetust, võivad oma otsuse sellist toetust anda või toetuskava üksikasjad läbi vaadata 2021. kalendriaasta kohta 19. veebruariks 2021 ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021. Liikmesriigid teatavad komisjonile sellisest otsusest hiljemalt esimeses lõigus osutatud kuupäevaks.“ 11) Artikli 42 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 esimeses lõigus osutatud protsendimäära 2021. kalendriaasta kohta ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021.“ 12) Artikli 49 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid, kes annavad 2020. kalendriaastal artikli 48 kohast toetust, teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 esimeses lõigus osutatud protsendimäära 2021. kalendriaasta kohta ja 2022. kalendriaasta kohta 1. augustiks 2021.“ 13) Artikli 51 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega: „1. Noorte põllumajandustootjate toetuse rahastamiseks kasutavad liikmesriigid II lisas sätestatud iga-aastase riikliku ülemmäära protsendimäära, mis ei ole suurem kui 2 %. Liikmesriigid teatavad komisjonile toetuse rahastamiseks vajaliku hinnangulise protsendimäära 1. augustiks 2014. Liikmesriigid teatavad komisjonile 19. veebruariks 2021 toetuse rahastamiseks kalendriaastatel 2021 ja 2022 vajalikud hinnangulised protsendimäärad.“ 14) Artikli 52 lõige 10 asendatakse järgmisega: „10. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust seoses meetmetega, mille eesmärk on vältida vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse saajate kahju, mis tuleneb turgude struktuurilisest tasakaalustamatusest vastavas sektoris. Nimetatud delegeeritud õigusaktid võivad võimaldada liikmesriikidel otsustada, et sellise toetuse maksmist võidakse jätkata kuni aastani 2022 nende tootmisühikute alusel, mille eest anti varasemal võrdlusperioodil vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust.“ 15) Artiklit 53 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Liikmesriigid, kellele ei antud kuni nõudeaastani 2020 vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust, võivad kooskõlas esimese lõiguga teha 19. veebruariks 2021 otsuse 2021. kalendriaasta kohta.“; b) lõige 6 asendatakse järgmisega: „6. Liikmesriigid võivad iga aasta 1. augustiks vaadata oma käesoleva peatüki kohase otsuse läbi. 8. veebruariks 2020 võivad liikmesriigid käesoleva peatüki kohase otsuse samuti läbi vaadata ulatuses, mis on vajalik, et kohandada seda artikli 14 kohaselt tehtud otsusega sammastevahelise paindlikkuse kohta 2020. kalendriaastal. Liikmesriigid võivad otsustada 19. veebruariks 2021 kalendriaasta 2021 kohta ja 1. augustiks 2021 kalendriaasta 2022 kohta, kas jätkata vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse maksmist vastava nõudeaasta kohta või see lõpetada. Käesoleva lõike esimese ja teise lõigu kohase läbivaatamise käigus või käesoleva lõike kolmanda lõigu kohase teate tegemise käigus võivad liikmesriigid teha järgneval aastal jõustuva ja kalendriaastate 2020 ja 2021 kohta samal aastal jõustuva otsuse: a) jätta samaks, suurendada või vähendada lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt kindlaks määratud protsendimäära kõnealustes lõigetes sätestatud piirides, kui see on asjakohane, või jätta samaks või vähendada lõike 4 kohaselt kindlaks määratud protsendimäära; b) muuta toetuse andmise tingimusi; c) lõpetada käesoleva peatüki kohase toetuse andmine. Liikmesriigid teatavad komisjonile igast käesoleva lõike esimese, teise ja kolmanda lõigu kohasest otsusest kõnealustes lõikudes osutatud vastavateks kuupäevadeks. Käesoleva lõike teise lõigu kohasest läbivaatamisest tuleneva otsuse teates selgitatakse, kuidas on seotud läbivaatamine ja otsus, mis on tehtud sammastevahelise paindlikkuse kohta 2020. kalendriaastal kooskõlas artikliga 14.“ 16) Artikli 54 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid teatavad artiklis 53 osutatud otsustest komisjonile hiljemalt kõnealuses artiklis osutatud kuupäevadeks. Teavitus sisaldab, välja arvatud artikli 53 lõike 6 neljanda lõigu punktis c osutatud otsuse puhul, teavet sihtpiirkondade, valitud põllumajanduslike tootmisviiside või valitud sektorite ja antava toetuse suuruse kohta. Teadetesse artikli 53 lõikes 1 osutatud otsuse ja artikli 53 lõike 6 kolmandas lõigus osutatud otsuse kohta lisatakse järgmise kalendriaasta kohta artiklis 53 osutatud riiklike ülemmäärade protsendimäärad.“ 17) Artikli 58 lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Puuvilla eritoetuse summa arvutamiseks iga toetuskõlbliku hektari kohta 2020. aastaks korrutatakse lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega: — Bulgaaria: 649,45 eurot; — Kreeka: 234,18 eurot; — Hispaania: 362,15 eurot; — Portugal: 228,00 eurot. Puuvilla eritoetuse summa arvutamiseks iga toetuskõlbliku hektari kohta 2021. ja 2022. aastaks korrutatakse lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega: — Bulgaaria: 636,13 eurot; — Kreeka: 229,37 eurot; — Hispaania: 354,73 eurot; — Portugal: 223,32 eurot.“ 18) II ja III lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse III lisale.

Määrust (EL) nr 1308/2013 muudetakse järgmiselt. 1) Artiklit 29 muudetakse järgmiselt: a) lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „ 1. aprillil 2021 algavaks ajavahemikuks koostatud tööprogrammid lõpevad 31. detsembril 2022.“; b) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Lõikes 1 osutatud tööprogrammide liidupoolne rahastamine 2020. aastal on järgmine: a) Kreekale 11 098 000 eurot; b) Prantsusmaale 576 000 eurot; c) Itaaliale 35 991 000 eurot. Lõikes 1 osutatud tööprogrammide liidupoolne rahastamine mõlemal 2021. ja 2022. aastal on järgmine: a) Kreekale 10 666 000 eurot; b) Prantsusmaale 554 000 eurot; c) Itaaliale 34 590 000 eurot.“ 2) Artikli 33 lõikesse 1 lisatakse järgmised lõigud: „Rakenduskavasid, mille pikendamine kooskõlas esimeses lõigus osutatud kõige enam viie aasta pikkuse kestusega tuleb pärast 29. detsembrit 2020 heaks kiita, võib pikendada ainult kuni 31. detsembrini 2022. Erandina esimesest lõigust on pärast 29. detsembrit 2020 heaks kiidetavate uute rakenduskavade kestus kõige enam kolm aastat.“ 3) Artikli 55 lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Erandina esimesest lõigust pikendatakse ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2022 koostatud riiklikke programme kuni 31. detsembrini 2022. Liikmesriigid muudavad oma riiklikke programme, et võtta arvesse kõnealust pikendamist, ja teatavad muudetud programmidest komisjonile, et viimane need heaks kiidaks.“ 4) Artikli 58 lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Liidu toetus lõikega 1 ette nähtud tootjaorganisatsioonidele on 2020. aastal Saksamaa puhul 2 277 000 eurot. Liidu toetus lõikega 1 ette nähtud tootjaorganisatsioonidele on mõlemaks, nii 2021. kui ka 2022. aastaks Saksamaa puhul 2 188 000 eurot.“ 5) Artikli 62 lõikesse 3 lisatakse järgmised lõigud: „Erandina esimesest lõigust pikendatakse artikli 64 ja artikli 66 lõike 1 kohaselt antud, 2020. aastal aeguvate lubade kehtivusaega kuni 31. detsembrini 2021. Tootjate suhtes, kellel on käesoleva määruse artikli 64 ja artikli 66 lõike 1 kohased, 2020. aastal aeguvad load, ei kohaldata erandina käesoleva lõike esimesest lõigust määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 89 lõikes 4 osutatud halduskaristust, tingimusel et nad teatavad pädevatele asutustele 28. veebruariks 2021, et nad ei kavatse oma luba kasutada ega soovi kasutada käesoleva lõike teises lõigus osutatud kehtivusaja pikendamist.“ 6) Artiklit 68 muudetakse järgmiselt: a) lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega: „Selline üleminek toimub taotluse alusel, mille need tootjad on esitanud enne 31. detsembrit 2015. Liikmesriigid võivad otsustada lubada tootjatel esitada kuni 31. detsembrini 2022 taotlusi istutusõiguste muutmiseks istutuslubadeks.“; b) lõige 2 asendatakse järgmisega: „2. Lõike 1 alusel antavatel lubadel on sama pikk kehtivusaeg kui lõikes 1 osutatud istutusõigustel. Kui nimetatud load jäetakse kasutamata, kaotavad nad kehtivuse hiljemalt 31. detsembril 2018, või kui liikmesriigid on teinud lõike 1 teises lõigus osutatud otsuse, hiljemalt 31. detsembril 2025.“ 7) II jaotise III peatüki 4. jao lõppu lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 167a Turustamisreeglid oliiviõli ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks 1. Oliiviõli, sealhulgas oliiviõli tootmiseks kasutatavate oliivide ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks võivad tootjaliikmesriigid kehtestada pakkumise reguleerimiseks turustamisreeglid. Kõnealused normid on proportsionaalsed seatud eesmärgiga ja need ei tohi: a) olla seotud asjaomase toote esmaturustuse järgsete tehingutega; b) lubada hindade kindlaksmääramist, sealhulgas juhul, kui hinnad määratakse juhindumiseks või soovitusena; c) teha kättesaamatuks liiga suure osa turustussaasta toodangust, mis muidu oleks saadaval. 2. Lõikes 1 osutatud normid tehakse ettevõtjatele teatavaks, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes. 3. Liikmesriigid teatavad komisjonile igast käesoleva artikli alusel tehtud otsusest.“ 8) Artiklisse 211 lisatakse järgmine lõige: „3. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 ei kohaldata ELi toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109 riiklike fiskaalmeetmete suhtes, mille puhul liikmesriigid otsustavad kalduda kõrvale üldistest maksueeskirjadest, lubades arvutada põllumajandustootjate suhtes kohaldatavat tulumaksubaasi mitmeaastase perioodi alusel, et maksubaas teatud aastate lõikes ühtlustada.“ 9) Artiklisse 214a lisatakse järgmine lõige: „Soome võib 2021. ja 2022. aastal jätkata esimeses lõigus osutatud riiklike toetuste andmist samadel tingimustel ja samas summas, mille komisjon kiitis heaks 2020. aastaks.“ 10) VI lisa asendatakse käesoleva määruse IV lisas esitatud tekstiga.

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikli 9 punkti 5 (mis käsitleb määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 25 lõiget 11) ja artikli 10 punkti 5 (mis käsitleb määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 62 lõiget 3) kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2020. Erandina käesoleva artikli esimesest lõigust jõustuvad artikli 7 punkt 12, punkti 13 alapunkt a, punktid 17 ja 18 taasterahastu määruse jõustumise kuupäeval. Artikli 7 punkti 12, punkti 13 alapunkti a ning punkte 17 ja 18 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2021.