Määrus 2021/1230

1. Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid liidus tehtavatele piiriülestele maksetele ning vääringu konverteerimise tasude läbipaistvusele. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/2366 piiriüleste maksete suhtes, mis on nomineeritud eurodes või nende liikmesriikide omavääringutes, kes on vastavalt käesoleva määruse artiklile 13 teatanud oma otsusest laiendada määruse kohaldamist oma riigi vääringule. Olenemata käesoleva lõike esimesest lõigust kohaldatakse artikleid 4 ja 5 kõigi riigisiseste ja piiriüleste maksete suhtes, mis on nomineeritud eurodes või muus liikmesriigi omavääringus kui euro ja mis hõlmavad vääringu konverteerimise teenust. 3. Käesolevat määrust ei kohaldata makseteenuse pakkujate enda kulul või teiste makseteenuse pakkujate eest tehtavate maksete suhtes.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „piiriülene makse“ – elektrooniliselt töödeldav maksetehing, mis on algatatud maksja või saaja poolt või saaja kaudu ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja saaja makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriigis; 2) „riigisisene makse“ – elektrooniliselt töödeldav maksetehing, mis on algatatud maksja või saaja poolt või saaja kaudu ning mille korral nii maksja makseteenuse pakkuja kui saaja makseteenuse pakkuja asuvad samas liikmesriigis; 3) „maksja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks või kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi; 4) „saaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja; 5) „makseteenuse pakkuja“ – direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kategooriasse kuuluv juriidiline isik ning kõnealuse direktiivi artiklis 32 osutatud füüsiline või juriidiline isik, välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (8) artikli 2 lõike 5 punktides 2–23 loetletud asutused, kelle suhtes liikmesriigid kohaldavad direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 2 lõike 5 kohast erandit; 6) „makseteenuse kasutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana; 7) „maksetehing“ – maksja või saaja poolt või saaja kaudu algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel; 8) „maksekäsund“ – makseteenuse pakkujale maksja või saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks; 9) „tasu“ – makseteenuse pakkuja poolt makseteenuse kasutajalt võetav summa, mis on otseselt või kaudselt seotud maksetehinguga, või summa, mida makseteenuse pakkuja või vääringu konverteerimise teenust pakkuv isik võtab makseteenuse kasutajalt vääringu konverteerimise teenuse eest direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 59 lõike 2 kohaselt, või nende summade kombinatsioon; 10) „raha“ – pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (9) artikli 2 punktis 2; 11) „tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis ei seondu tema kaubandus-, äri- või kutsetegevusega; 12) „mikroettevõtja“ – ettevõtja, mis makseteenuse lepingu sõlmimise ajal on komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (10) lisa artiklis 1 ning artikli 2 lõigetes 1 ja 3 määratletud ettevõte; 13) „vahendustasu“ – maksja makseteenuse pakkuja ja saaja makseteenuse pakkuja vahel makstav tasu iga otsekorralduse eest; 14) „otsekorraldus“ – makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud saajale, saaja makseteenuse pakkujale või maksja makseteenuse pakkujale; 15) „otsekorralduste skeem“ – makseteenuse pakkujate vahel otsekorralduste teostamiseks kokku lepitud ühtsed reeglid, tavad ja nõuded.

1. Makseteenuse pakkuja võtab makseteenuse kasutajalt piiriüleste euromaksete eest sama suurt tasu kui see, mida ta võtab makseteenuse kasutajatelt selle liikmesriigi omavääringus tehtavate sama väärtusega riigisiseste maksete eest, kus asub makseteenuse kasutajale teenuseid pakkuv makseteenuse pakkuja. 2. Makseteenuse pakkuja võtab makseteenuse kasutajalt sellise liikmesriigi omavääringus tehtavate piiriüleste maksete eest, kes on teatanud oma otsusest laiendada käesoleva määruse kohaldamist oma omavääringule vastavalt artiklile 13, sama suurt tasu kui see, mida ta võtab makseteenuse kasutajatelt sama väärtusega ja samas vääringus tehtavate riigisiseste maksete eest. 3. Selleks et hinnata lõike 1 kohaldamise eesmärgil piiriüleste maksete tasude suurust, määrab makseteenuse pakkuja piiriülesele maksele vastava riigisisese makse. Kui pädevad asutused seda vajalikuks peavad, annavad nad välja suunised välismaksetele vastavate riigisiseste maksete kindlaksmääramise kohta. Pädevad asutused teevad aktiivselt koostööd direktiivi 2007/64/EÜ artikli 85 lõike 1 alusel loodud maksete komiteega, et tagada välismaksetele vastavaid riigisiseseid makseid käsitlevate suuniste järjepidevus. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata vääringu konverteerimise tasudele.

1. Seoses teabega, mis tuleb direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 45 lõike 1, artikli 52 punkti 3 ja artikli 59 lõike 2 kohaselt vääringu konverteerimise tasude ja kohaldatava vahetuskursi kohta esitada, väljendavad makseteenuse pakkujad ja isikud, kes pakuvad vääringu konverteerimise teenuseid nimetatud direktiivi artikli 59 lõikes 2 osutatud sularaha- või makseautomaadis või müügikohas, kogu vääringu konverteerimise tasu Euroopa Keskpanga (EKP) avaldatud viimase olemasoleva euro viitekursi juurdehindlusprotsendina. See juurdehindlus avalikustatakse maksjale enne maksetehingu algatamist. 2. Makseteenuse pakkujad teevad lõikes 1 osutatud juurdehindluse üldsusele kättesaadavaks arusaadaval ja kergesti juurdepääsetaval viisil ning laialdaselt kättesaadaval ja hõlpsasti juurdepääsetaval elektroonilisel platvormil. 3. Lisaks lõikes 1 osutatud teabele esitab sularaha- või makseautomaadis või müügikohas vääringu konverteerimise teenust pakkuv isik maksjale enne maksetehingu algatamist järgmise teabe: a) summa, mis makstakse makse saajale makse saaja kasutatavas vääringus; b) summa, mille maksja maksab maksja konto vääringus. 4. Isik, kes pakub vääringu konverteerimise teenuseid sularaha- või makseautomaadis või müügikohas, esitab lõikes 1 osutatud teabe selgelt sularaha- või makseautomaadis või müügipunktis. Enne maksetehingu algatamist annab nimetatud isik maksjale teada ka võimalusest maksta makse saaja kasutatavas vääringus ja lasta vääring konverteerida hiljem maksja makseteenuse pakkuja poolt. Lõigetes 1 ja 3 osutatud teave tehakse maksjale püsival andmekandjal kättesaadavaks ka pärast maksetehingu algatamist. 5. Maksja makseteenuse pakkuja saadab maksjale elektroonilise sõnumi koos lõikes 1 osutatud teabega iga maksekaardi kohta, mille maksja makseteenuse pakkuja on maksjale väljastanud ja mis on seotud sama kontoga, põhjendamatu viivituseta pärast seda, kui maksja makseteenuse pakkuja saab maksekäsundi müügikohast või sularaha väljavõtmisel sularaha- või makseautomaadist, mis on nomineeritud liidu mis tahes vääringus, mis ei ole maksja konto vääring. Esimesest lõigust olenemata saadetakse selline sõnum üks kord igas kuus, mil maksja makseteenuse pakkuja saab maksjalt samas vääringus nomineeritud maksekäsundi. 6. Makseteenuse pakkuja lepib makseteenuse kasutajaga kokku laialdaselt kättesaadava(d) ja kergesti juurdepääsetava(d) elektroonilise(d) sidekanali (või -kanalid), mille kaudu makseteenuse pakkuja lõikes 5 osutatud teate saadab. Makseteenuse pakkuja pakub makseteenuse kasutajale võimalust lõikes 5 osutatud elektrooniliste sõnumite saamisest loobuda. Makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kokku leppida, et lõiget 5 ja käesolevat lõiget ei kohaldata täielikult või osaliselt juhul, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija. 7. Käesolevas artiklis osutatud teave esitatakse tasuta erapooletul ja arusaadaval viisil.

1. Kui maksja makseteenuse pakkuja pakub vääringu konverteerimise teenust seoses kreeditkorraldusega, mis on määratletud direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 4 punktis 24 ning mis algatatakse otse internetis, kasutades makseteenuse pakkuja veebisaiti või mobiilpanganduse rakendust, teavitab makseteenuse pakkuja maksjat kõnealuse direktiivi artikli 45 lõike 1 ja artikli 52 punkti 3 tähenduses enne maksetehingu algatamist selgel, erapooletul ja arusaadaval viisil kreeditkorralduse suhtes kohaldatavate vääringu konverteerimise teenuste eeldatavast tasust. 2. Enne maksetehingu algatamist edastab makseteenuse pakkuja maksjale selgel, erapooletul ja arusaadaval viisil kreeditkorralduse eeldatava kogusumma maksja konto vääringus, sealhulgas kõik tehingutasud ja vääringu konverteerimise tasud. Makseteenuse pakkuja esitab makse saajale ülekantava eeldatava summa ka makse saaja konto vääringus.

1. Makseteenuse pakkuja teatab vajaduse korral makseteenuse kasutajale makseteenuse kasutaja rahvusvahelise maksekonto tunnuse (IBAN) ja makseteenuse pakkuja tunnuskoodi (BIC). Peale selle märgib makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutaja konto väljavõttel või selle lisal makseteenuse kasutaja IBANi ja makseteenuse pakkuja BICi. Makseteenuse pakkuja annab käesoleva lõike alusel nõutava teabe makseteenuse kasutajale tasuta. 2. Kui makseteenuse kasutaja annab makseteenuse pakkujale korralduse teha piiriülene makse, ilma et ta oleks talle teatanud teises liikmesriigis asuva IBANi ning vajaduse korral ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 260/2012 (11) sellega seotud BICi, võib makseteenuse pakkuja nõuda kõnealuselt makseteenuse kasutajalt artikli 3 lõike 1 kohaselt nõutavatele tasudele lisanduvat tasu. Nimetatud tasu peab olema kohane ja kulupõhine. Tasus lepivad kokku makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja. Makseteenuse pakkuja teatab makseteenuse kasutajale lisatasu summa aegsasti enne seda, kui asjaomane leping makseteenuse kasutajale siduvaks muutub. 3. Sõltuvalt asjaomase maksetehingu liigist teatab kaupade ja teenuste tarnija, kes esitab liidus arveid kaupade ja teenuste eest ning võtab vastu käesoleva määrusega hõlmatud makseid, oma klientidele oma IBANi ja oma makseteenuse pakkuja BICi.

1. Liikmesriigid ei kehtesta makseteenuse pakkujatele riigisiseseid arvelduspõhiseid aruandluskohustusi esitada oma klientide maksetehingute kohta maksebilansistatistikat. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid koguda koondandmeid või muud asjaomast kergesti kättesaadavat teavet, eeldusel et selline kogumine ei mõjuta maksete automaatset töötlemist ja et makseteenuse pakkujad saavad sellise kogumise täielikult automatiseerida.

Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes vastutavad käesoleva määruse järgimise tagamise eest. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist kooskõlas määruse (EÜ) nr 924/2009 artikli 9 teise lõiguga teatatud pädevate asutustega seotud muutustest. Liikmesriigid kohustavad pädevaid asutusi teostama tõhusat järelevalvet määruse täitmise üle ning võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada selle täitmine.

1. Liikmesriigid näevad ette menetlused, mis võimaldavad makseteenuse kasutajatel ja teistel huvitatud isikutel esitada pädevatele asutustele kaebusi, mis tulenevad käesoleva määruse väidetavatest rikkumistest makseteenuse pakkuja poolt. 2. Kui see on asjakohane ning ilma et see piiraks riigisisese menetlusõiguse kohast õigust esitada hagi kohtusse, teavitavad pädevad asutused kaebuse esitajat artikli 10 kohaselt ette nähtud kohtuvälistest kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetlustest.

1. Liikmesriigid näevad ette piisava ja tõhusa kohtuvälise kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetluse, et lahendada makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesolevast määrusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Selle jaoks määravad liikmesriigid vastutavad organid. 2. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõik koosõlas määruse (EÜ) nr 924/2009 artikli 11 lõikega 2 teatatud organitega seotud muutused. 3. Liikmesriigid võivad sätestada, et käesolevat artiklit kohaldatakse ainult nendele makseteenuse kasutajatele, kes on tarbijad või mikroettevõtjad. Sellistel juhtudel teavitab liikmesriik sellest komisjoni.

Artiklites 8 ja 10 osutatud eri liikmesriikide pädevad asutused ja kohtuvälise kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetluse eest vastutavad organid teevad piiriüleste vaidluste lahendamisel tihedat ja tõrgeteta koostööd. Liikmesriigid tagavad sellise koostöö toimumise.

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata kõigist kooskõlas määruse (EÜ) nr 924/2009 artikliga 13 teavitatud normide ja meetmete muudatustest.

Liikmesriik, kus euro ei ole omavääringuks ja kes otsustab laiendada käesoleva määruse kohaldamist omavääringule, teatab sellest komisjonile. Kõnealune teade avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Käesoleva määruse laiendatud kohaldamine asjaomase liikmesriigi omavääringule jõustub 14 päeva pärast kõnealust avaldamist.

1. Hiljemalt 19. aprilliks 2022 esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule, EKP-le ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise ja mõju kohta, mis sisaldab eelkõige järgmist: a) hinnang viisi kohta, kuidas makseteenuse pakkujad kohaldavad käesoleva määruse artiklit 3; b) hinnang liikmesriikide omavääringutes ja eurodes tehtavate riigisiseste ja piiriüleste maksete mahu ja tasude muutuse kohta alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/518 (12) vastuvõtmise kuupäevast, nimelt 19. märtsist 2019; c) hinnang selle kohta, kuidas käesoleva määruse artikkel 3 on mõjutanud vääringu konverteerimise tasusid ja muid makseteenustega seotud tasusid nii maksjate kui ka makse saajate jaoks; d) hinnang käesoleva määruse artikli 3 lõike 1 niisuguse muutmise hinnangulise mõju kohta, mis tehakse eesmärgiga hõlmata kõigi liikmesriikide vääringud; e) hinnang selle kohta, kuidas kohaldavad vääringu konverteerimise teenuste pakkujad käesoleva määruse artiklites 4 ja 5 ning riigisiseses õiguses, millega rakendatakse direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 45 lõiget 1, artikli 52 punkti 3 ja artikli 59 lõiget 2, sätestatud teabele esitatavaid nõudeid ning kas need õigusnormid on suurendanud vääringu konverteerimise tasude läbipaistvust; f) hinnang selle kohta, kas ja mil määral on vääringu konverteerimise teenuste pakkujatel tekkinud raskusi käesoleva määruse artiklite 4 ja 5 ning riigisisese õiguse, millega rakendatakse direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 45 lõiget 1, artikli 52 punkti 3 ja artikli 59 lõiget 2, tegeliku kohaldamisega; g) kulude-tulude analüüs vääringu konverteerimise teenuste pakkujate kasutatavate või neile kättesaadavate kommunikatsioonikanalite ja -tehnoloogiate kohta, mis võivad veelgi parandada vääringu konverteerimise tasude läbipaistvust, sealhulgas hinnang selle kohta, kas makseteenuse pakkujad peaksid artiklis 4 osutatud teabe saatmiseks pakkuma teatavaid olemasolevaid kanaleid; kõnealune analüüs hõlmab ka hinnangut selle kohta, kas tehniliselt on võimalik enne iga tehingu algatamist üheaegselt avaldada käesoleva määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 3 osutatud teavet kõigi vääringu konverteerimise võimaluste kohta, mis on olemas sularaha- või makseautomaadis või müügikohas; h) kulude-tulude analüüs maksjatele antava võimaluse kohta blokeerida vääringu konverteerimise võimalus, mida sularaha- või makseautomaadis või müügikohas pakub muu isik kui maksja makseteenuse pakkuja, ja oma sellealast eelistust muuta; i) kulude-tulude analüüs maksja makseteenuse pakkuja suhtes esitatava nõude kohta esitada üksiku maksetehinguga seotud vääringu konverteerimise teenuste osutamisel, kui toimub tehingu kliirimine ja arveldamine, kohaldatav vääringu konverteerimiskurss tehingu algatamise hetkel. 2. Lõikes 1 osutatud aruanne hõlmab vähemalt ajavahemikku alates 15. detsembrist 2019 kuni 19. oktoobrini 2021. Komisjon võib aruande ettevalmistamisel kasutada andmeid, mida liikmesriigid on seoses lõikega 1 kogunud, ja võtab arvesse eri maksetehingute eripära, eristades eelkõige sularaha- või makseautomaadis ja müügikohas algatatud tehinguid.

Määrus (EÜ) nr 924/2009 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.