Direktiiv 2022/993

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse käesolevas direktiivis nimetatud meremeeste suhtes, kes teenivad liikmesriigi lipu all sõitvate merelaevade pardal, välja arvatud järgmised laevad: a) sõjalaevad, mereväe abilaevad või muud laevad, mis kuuluvad liikmesriigile või mida kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel; b) kalalaevad; c) kaubandusega mittetegelevad lõbusõidujahid; d) lihtsa ehitusega puidust laevad. 2. Artiklit 6 kohaldatakse meremeeste suhtes, kellel on liikmesriigi välja antud diplom või tunnistus, olenemata nende kodakondsusest.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kapten“ – laeva juhtiv isik; 2) „ohvitser“ – laevapere liige, v.a kapten, kes on selleks määratud riigisiseste õigusnormidega või nende puudumisel kollektiivlepingu või tavaga; 3) „tüürimees“ – I lisa II peatüki sätetele vastava kvalifikatsiooniga ohvitser; 4) „vanemtüürimees“ – kaptenist auastmelt järgmine ohvitser, kes võtab üle laeva juhtimise, kui kapten on võimetu seda tegema; 5) „laevamehaanik“ – I lisa III peatüki sätetele vastava kvalifikatsiooniga ohvitser; 6) „vanemmehaanik“ – auastmelt kõrgeim laevamehaanik, kes vastutab laeva mehaanika- ja elektriseadmete käitamise, toimimise ja hooldamise eest; 7) „teine mehaanik“ – vanemmehaanikust auastmelt järgmine laevamehaanik, kes võtab üle vastutuse laeva mehaanika- ja elektriseadmete käitamise, toimimise ja hooldamise eest, kui vanemmehaanik on võimetu seda tegema; 8) „praktikant-laevamehaanik“ – laevamehaaniku väljaõppel olev isik, kes on selleks määratud riigisiseste õigusnormidega; 9) „raadiosideoperaator“ – isik, kellel on pädevate asutuste poolt raadioeeskirjade sätete kohaselt välja antud või tunnustatud asjakohane tunnistus; 10) „reakoosseisu liige“ – laevapere liige, v.a kapten ja ohvitser; 11) „merelaev“ – laev, mis ei liikle üksnes sisevetes, kaitstud vetes või nendega vahetult piirnevates vetes ja aladel, kus kehtivad sadama eeskirjad; 12) „liikmesriigi lipu all sõitev laev“ – liikmesriigi õigusaktide kohaselt registreeritud ja selle lipu all sõitev laev; käesolevale määratlusele mittevastavat laeva käsitatakse kolmanda riigi lipu all sõitva laevana; 13) „kohalik rannasõit“ – reisid, mis toimuvad liikmesriigi läheduses vastavalt kõnealuse liikmesriigi määratlusele; 14) „peamasinate efektiivne koguvõimsus“ – laeva kõigi peamasinate summaarne nimiväljundvõimsus kilovattides, mis on kajastatud laeva registreerimistunnistusel või muus ametlikus dokumendis; 15) „naftatanker“ – laev, mis on ehitatud nafta ja naftasaaduste veoks mahtlastina; 16) „kemikaalitanker“ – laev, mis on ehitatud või kohandatud ja mida kasutatakse rahvusvahelise kemikaalide mahtlastina vedamise koodeksi (ajakohastatud versioon) 17. peatükis loetletud veeldatud toodete veoks mahtlastina; 17) „veeldatud gaasi tanker“ – laev, mis on ehitatud või kohandatud ja mida kasutatakse rahvusvahelise gaaside mahtlastina vedamise koodeksi (ajakohastatud versioon) 19. peatükis loetletud kõigi veeldatud gaaside või muude toodete veoks mahtlastina; 18) „raadioeeskirjad“ – raadioeeskirjad, mis on lisatud või mida loetakse lisatuks rahvusvahelisele telekommunikatsiooni konventsioonile selle muudetud kujul; 19) „reisilaev“ – laev, mis on määratletud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 1974. aasta inimeste meresõiduohutuse rahvusvahelises konventsioonis (edaspidi „SOLAS 74“) selle muudetud kujul; 20) „kalalaev“ – kalade või muude mere elusressursside püügiks kasutatav laev; 21) „STCW konventsioon“ – meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste IMO 1978. aasta rahvusvaheline konventsioon, niivõrd kui see on kohaldatav asjaomaste küsimuste suhtes, võttes arvesse konventsiooni VII artikli ja reegli I/15 üleminekusätteid ning asjakohasel juhul STCW koodeksi kohaldatavaid sätteid (ajakohastatud versioonides); 22) „raadioteenistus“ – hõlmab asjakohasel juhul vahiteenistust ning tehnohooldust ja remonti vastavalt raadioeeskirjadele, SOLAS 74-le ja, liikmesriikide äranägemisel, IMO asjakohastele soovitustele (ajakohastatud versioonides); 23) „ro-ro tüüpi reisiparvlaev“ – reisiparvlaev lasti- või eriruumidega, nagu on määratletud SOLAS 74 ajakohastatud versioonis; 24) „STCW koodeks“ – meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse koodeks, mis on vastu võetud STCW konventsiooni osalisriikide 1995. aasta konverentsi 2. resolutsiooniga selle ajakohastatud versioonis; 25) „teenistusülesanne“ – laeva käitamiseks, inimelude ohutuse tagamiseks merel ja merekeskkonna kaitseks vajalikud ülesanded, kohustused ja vastutus, mis on kindlaks määratud STCW koodeksis; 26) „laevandusettevõtja“ – laevaomanik või mõni muu organisatsioon või isik, näiteks juht või laevapereta prahtija, kes on võtnud laevaomanikult vastutuse laeva ekspluateerimise eest ja kes selle vastutuse võtmisega on soostunud üle võtma kõik käesoleva direktiiviga laevandusettevõtjale kehtestatud kohustused ja vastutuse; 27) „meresõidupraktika“ – meresõidudiplomi, kutsetunnistuse või muu erialast ettevalmistust tõendava dokumendi saamise või kehtivuse pikendamisega seotud teenistus laeva pardal; 28) „heakskiidetud“ – käesoleva direktiivi kohaselt liikmesriigi poolt heaks kiidetud; 29) „kolmas riik“ – riik, kes ei ole liikmesriik; 30) „kuu“ – kalendrikuu või ühest kuust lühem 30 päeva pikkune ajavahemik; 31) „GMDSS raadioside operaator“ – isik, kellel on I lisa IV peatüki kohane kvalifikatsioon; 32) „ISPS-koodeks“ – laevade ja sadamarajatiste turvalisuse rahvusvaheline koodeks, mis võeti vastu 12. detsembril 2002 SOLAS 74 osalisriikide konverentsil otsusega nr 2, selle ajakohastatud versioonis; 33) „laeva turvaülem“ – kapteni ees vastutav isik laeva pardal, kelle laevandusettevõtja on määranud vastutama laeva turvalisuse eest, sealhulgas laeva turvaplaani rakendamise ja jätkamise ning sidepidamise eest laevandusettevõtja turvaülema ja sadamarajatise turvaülematega; 34) „turvaalased kohustused“ – kõik turvalisusega seotud ülesanded ja kohustused laevadel, nagu on määratletud SOLAS 74 (selle muudetud kujul) XI peatüki punktis 2 ning ISPS-koodeksis; 35) „meresõidudiplom“ – kaptenile, ohvitserile või ülemaailmse merepääste- ja ohutussüsteemi (GMDSS) raadioside operaatorile I lisa II, III, IV, V või VII peatüki kohaselt välja antud ja kinnitatud tunnistus, mis lubab selle seaduslikul omanikul töötada vastaval ametikohal ning täita selles määratletud vastutustasandiga seotud ülesandeid; 36) „kutsetunnistus“ – meremehele välja antud muu tunnistus kui meresõidudiplom, milles on märgitud, et ta täidab käesolevas direktiivis sätestatud asjakohaseid väljaõppe, pädevuse ja meresõidupraktika nõudeid; 37) „tõendavad dokumendid“ – muud dokumendid kui meresõidudiplom või kutsetunnistus, mille abil tõendatakse, et käesoleva direktiivi asjaomased nõuded on täidetud; 38) „elektrimehaanik“ – I lisa III peatükile vastava kvalifikatsiooniga laevaohvitser; 39) „vanemmadrus“ – I lisa II peatükile vastava kvalifikatsiooniga reakoosseisu liige; 40) „motorist“ – I lisa III peatükile vastava kvalifikatsiooniga reakoosseisu liige; 41) „elektrik“ – I lisa III peatükile vastava kvalifikatsiooniga reakoosseisu liige; 42) „vastuvõttev liikmesriik“ – liikmesriik, kus meremehed taotlevad oma meresõidudiplomite, kutsetunnistuste või tõendavate dokumentide aktsepteerimist või tunnustamist; 43) „IGF koodeks“ – gaaskütusel ja muudel madala leekpunktiga kütustel töötavate laevade rahvusvaheline ohutuskoodeks, nagu on määratletud SOLAS 74 reeglis II-1/2.29; 44) „polaarkoodeks“ – polaarvetes sõitvate laevade rahvusvaheline koodeks, nagu on määratletud SOLAS 74 reeglis XIV/1.1; 45) „polaarveed“ – Arktika veed ja/või Antarktika piirkond, nagu on määratletud SOLAS 74 reeglites XIV/1.2, XIV/1.3 ja XIV/1.4.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 1 osutatud laevadel teenivad meremehed saavad vähemalt käesoleva direktiivi I lisas sätestatud STCW konventsiooni nõuetele vastava väljaõppe ja et neil on artikli 2 punktides 35 ja 36 määratletud tunnistused ja/või artikli 2 punktis 37 määratletud tõendavad dokumendid. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et need laevapere liikmed, kellel peab olema SOLAS 74 reegli III/10.4 kohane tunnistus, saavad väljaõppe ja tunnistuse kooskõlas käesoleva direktiiviga.

1. Liikmesriigid tagavad, et meresõidudiplomid ja kutsetunnistused antakse ainult käesoleva artikli nõuetele vastavatele kandidaatidele. 2. Liikmesriik kinnitab kaptenite, ohvitseride ja raadiosideoperaatorite tunnistused käesolevas artiklis ette nähtud korras. 3. Meresõidudiplomid ja kutsetunnistused antakse välja STCW konventsiooni lisa reegli I/2 punkti 3 kohaselt. 4. Meresõidudiplomeid annavad välja üksnes liikmesriigid pärast vajalike tõendavate dokumentide autentsuse ja kehtivuse kontrolli ning kooskõlas käesoleva artikliga. 5. Raadiosideoperaatorite puhul võib liikmesriik: a) lisada asjakohaste reeglitega nõutavad lisateadmised eksamisse, mis tuleb sooritada raadioeeskirjadele vastava tunnistuse saamiseks, või b) anda välja eraldi tunnistuse, mis tõendab, et selle omanikul on asjakohaste reeglitega nõutavad lisateadmised. 6. Liikmesriigi äranägemisel võib kinnitus olla STCW koodeksi jaotise A-I/2 kohaselt välja antud tunnistustel. Kui kinnitus on tunnistusel, esitatakse see jaotise A-I/2 punktis 1 esitatud vormis. Kui kinnitamine toimub muul viisil, kasutatakse kõnealuse jaotise punktis 2 esitatud kinnituslehte. Kinnituslehed antakse välja STCW konventsiooni VI artikli lõike 2 kohaselt. Kinnituslehed, millega kinnitatakse kooskõlas I lisa reeglitega V/1–1 ja V/1–2 kaptenitele ja ohvitseridele antud meresõidudiplomit ja kutsetunnistust, antakse välja ainult juhul, kui kõik STCW konventsiooni ja käesoleva direktiivi nõuded on täidetud. 7. Liikmesriik, kes tunnustab kaptenitele ja ohvitseridele STCW konventsiooni lisa reeglite V/1–1 ja V/1–2 kohaselt antud meresõidudiplomit või kutsetunnistust käesoleva direktiivi artikli 20 lõikes 2 sätestatud menetluse alusel, peab kõnealuse tunnistuse varustama tunnustamist tõendava kinnituslehega alles pärast selle autentsuse ja kehtivuse kontrolli. Kinnituslehe koostamisel kasutatakse STCW koodeksi jaotise A-I/2 punktis 3 esitatud vormi. 8. Lõigetes 6 ja 7 osutatud kinnituslehed: a) võib välja anda eraldi dokumentidena; b) võib välja anda üksnes liikmesriik; c) tähistatakse kordumatu numbriga, v.a need kinnituslehed, mis tõendavad meresõidudiplomi väljaandmist ning mille võib tähistada asjaomase meresõidudiplomi numbriga, kui see on kordumatu; d) kaotavad kehtivuse, kui kaptenitele ja ohvitseridele STCW konventsiooni lisa reeglite V/1–1 ja V/1–2 kohaselt väljastatav kinnitatud meresõidudiplom või kutsetunnistus kaotab kehtivuse või kui selle välja andnud liikmesriik või kolmas riik tunnistab selle kehtetuks, peatab selle kehtivuse või tühistab selle ning igal juhul viie aasta möödudes alates selle väljaandmise kuupäevast. 9. Ametikoht, millel tunnistuse omanikul on lubatud töötada, märgitakse kinnituslehel samamoodi nagu asjaomases liikmesriigis kohaldatavate ohutu mehitamise nõuete puhul. 10. Liikmesriik võib kasutada STCW koodeksi jaotises A-I/2 esitatud vormist erinevat vormi, tingimusel et vähemalt nõutav teave on esitatud ladina tähtede ja araabia numbritega, võttes arvesse jaotise A-I/2 kohaselt lubatud variante. 11. Kui artikli 20 lõikest 7 ei tulene teisiti, on käesoleva direktiiviga nõutava tunnistuse originaal kättesaadav selle laeva pardal, kus tunnistuse omanik töötab, paberkandjal või digitaalsel kujul, mille autentsust ja kehtivust on võimalik kontrollida käesoleva artikli lõike 13 punktis b sätestatud korras. 12. Tunnistuse taotlejad esitavad piisavad tõendid: a) oma isiku kohta; b) et nad ei ole nooremad, kui on taotletava meresõidudiplomi või kutsetunnistuse puhul ette nähtud I lisas esitatud reeglitega; c) et nad vastavad STCW koodeksi jaotises A-I/9 ette nähtud tervisenõuetele; d) et nad on läbinud meresõidupraktika ja muu kohustusliku väljaõppe, mis on taotletava meresõidudiplomi või kutsetunnistuse puhul ette nähtud I lisas esitatud reeglitega; e) et nad vastavad I lisas esitatud reeglites ette nähtud pädevusnõuetele nende ametikohtade, teenistusülesannete ja tasemete puhul, mis märgitakse meresõidudiplomi kinnituslehele. Käesolevat lõiget ei kohaldata STCW konventsiooni reegli I/10 põhjal kinnituslehtede tunnustamistele. 13. Iga liikmesriik kohustub: a) pidama registrit või registreid kaptenite, ohvitseride ja asjakohasel juhul reakoosseisu liikmete kõigi meresõidudiplomite ja kutsetunnistuste ning kinnituslehtede kohta, mis on välja antud, mille kehtivusaeg on lõppenud või mille kehtivust on pikendatud, peatatud või mis on tühistatud või kuulutatud kaotatuks või hävinuks, samuti väljaantud sooduslubade kohta; b) tegema kättesaadavaks andmed meresõidudiplomite, kinnituslehtede ja sooduslubade kohta sellistele teistele liikmesriikidele, STCW konventsiooni osalisriikidele ning äriühingutele, kes taotlevad selliste meresõidudiplomite ja/või kaptenitele ja ohvitseridele vastavalt I lisa reeglitele V/1–1 ja V/1–2 väljastatud tunnistuste autentsuse ja kehtivuse kontrolli, mille on esitanud neile meremehed, kes taotlevad tunnustamist STCW konventsiooni reegli I/10 kohaselt või otsivad laeval tööd. 14. Pärast seda, kui STCW konventsiooni ja STCW koodeksi A osa asjakohased muudatused seoses meremeeste digitaalsete tunnistustega jõustuvad, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 30 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesolevat direktiivi, viies kõik käesoleva direktiivi asjakohased sätted nende STCW konventsiooni ja STCW koodeksi A osa muudatustega kooskõlla, eesmärgiga digitaliseerida meremeeste tunnistused ja kinnituslehed.

Artikli 21 lõike 8 ja artikli 22 lõike 2 kohaldamiseks ning liikmesriikidele ja komisjonile üksnes poliitikakujundamise eesmärgil ja statistilistel eesmärkidel kasutamiseks esitavad liikmesriigid komisjonile igal aastal käesoleva direktiivi III lisas loetletud teabe meresõidudiplomite ja meresõidudiplomite tunnustamist tõendavate kinnituslehtede kohta. Samuti võivad nad vabatahtlikkuse alusel anda teavet STCW konventsiooni lisa II, III ja VII peatüki kohaselt reakoosseisu liikmetele välja antud kutsetunnistuste kohta, nagu näiteks käesoleva direktiivi III lisas osutatud teave.

1. Liikmesriik aktsepteerib teise liikmesriigi poolt või tema volitusel välja antud paberkandjal või digitaalsel kujul kutsetunnistust ja tõendavat dokumenti, et lubada meremeestel teenida tema lipu all sõitval laeval. 2. Liikmesriik tunnustab meresõidudiplomeid või kutsetunnistusi, mille teine liikmesriik on käesoleva direktiivi I lisa reeglite V/1–1 ja V/1–2 kohaselt kaptenitele ja ohvitseridele välja andnud, andes nende kohta välja tunnustamist tõendava kinnituslehe. Tunnustamist tõendava kinnituslehe puhul piirdutakse selles kindlaks määratud ametikohtade, teenistusülesannete ja väljaõppe tasemetega. Kinnitusleht antakse välja üksnes juhul, kui on täidetud kõik STCW konventsiooni nõuded, vastavalt STCW konventsiooni reegli I/2 punktile 7. Kinnituslehe koostamisel kasutatakse STCW koodeksi jaotise A-I/2 punktis 3 esitatud vormi. 3. Liikmesriik aktsepteerib teise liikmesriigi volitusel artikli 12 kohaselt välja antud tervisetõendeid, et lubada meremeestel teenida tema lipu all sõitvatel laevadel. 4. Vastuvõttev liikmesriik tagab, et lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud otsused tehakse mõistliku aja jooksul. Vastuvõttev liikmesriik tagab ka, et meremeestel on õigus esitada kaebus kehtiva tunnistuse kinnitamisest või aktsepteerimisest keeldumise või taotlusele vastamata jätmise peale vastavalt riigisisestele õigusaktidele ja menetlustele ning et meremeestele pakutakse vastavalt kehtivatele riigisisestele õigusaktidele ja menetlustele selliste kaebustega seoses asjakohast nõu ja abi. 5. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kehtestada täiendavaid piiranguid ametikohtade, teenistusülesannete ja väljaõppe tasemete osas seoses artiklis 8 osutatud kohalike rannasõitudega või I lisa reegli VII/1 kohaselt välja antud alternatiivtunnistuste osas. 6. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võib vastuvõttev liikmesriik vajaduse korral lubada meremehel teenida oma lipu all sõitval laeval kuni kolm kuud, kui tal on teises liikmesriigis välja antud ja nõuetekohaselt kinnitatud asjakohane kehtiv tunnistus, mille tunnustamist ei ole asjaomane vastuvõttev liikmesriik veel kinnitanud. Dokumendid, mis tõendavad, et pädevatele asutustele on esitatud kinnituslehe taotlus, peavad olema kergesti kättesaadavad. 7. Vastuvõttev liikmesriik tagab, et meremehed, kes esitavad tunnustuse saamiseks juhtimistasandi teenistusülesandeid täita lubavad tunnistused, tunneksid piisavalt kõnealuse liikmesriigi merendusalaseid õigusakte, mis on seotud teenistusülesannetega, mida neil on lubatud täita.

Artikli 3 kohane väljaõpe toimub vormis, mis võimaldab saavutada I lisas nõutavaid teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi eelkõige pääste- ja tuletõrjevahendite osas, ning selle kiidab heaks liikmesriigi määratud pädev asutus või organ.

1. Kohalike rannasõitude määratlemisel ei tohi liikmesriigid kehtestada rangemaid väljaõpet, kogemusi või diplomeerimist käsitlevaid nõudeid meremeestele, kes teenivad teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi lipu all sõitvatel ja samasuguseid reise tegevatel laevadel, kui need, mis on kehtestatud nende endi lipu all sõitvate laevade meremeestele. Liikmesriigid ei tohi mingil juhul kehtestada rangemaid nõudeid teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi lipu all sõitvatel laevadel teenivatele meremeestele, kui need, mis käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatakse laevadele, mis ei tee kohalikke rannasõite. 2. Liikmesriik, kelle kohaliku rannasõidu määratlus hõlmab nende laevade puhul, mille suhtes kohaldatakse kohalikku rannasõitu käsitlevaid STCW konventsiooni sätteid, rannasõitu teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi rannikuvetes, sõlmib asjaomaste liikmesriikidega või osalisriikidega kokkuleppe, määrates kindlaks nii asjaomaste mereteede kui ka muude asjakohaste sätete üksikasjad. 3. Laevade puhul, millel on õigus sõita liikmesriigi lipu all ja mis teevad regulaarselt kohalikke rannasõite teise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigi rannikuvetes, peab liikmesriik, kelle lipu all kõnealusel laeval on õigus sõita, kehtestama nendel laevadel teenivatele meremeestele sellised väljaõpet, kogemusi ja diplomeerimist käsitlevad nõuded, mis on vähemalt võrdväärsed selle liikmesriigi või STCW konventsiooni osalisriigi nõuetega, mille rannikuvetes nimetatud laev kohalikke rannasõite teeb, tingimusel et need nõuded ei ole rangemad kui need, mis käesoleva direktiivi kohaselt on kehtestatud seoses laevadega, mis ei tee kohalikke rannasõite. Meremehed, kes teenivad laeval, mille reis kestab kauem kui liikmesriigi poolt kohaliku rannasõiduna määratletud reis ja mis siseneb kõnealuse määratlusega hõlmamata vetesse, täidavad käesoleva direktiivi asjakohaseid nõudeid. 4. Liikmesriik võib lubada, et laeva suhtes, millel on õigus sõita tema lipu all, kohaldatakse käesoleva direktiivi kohalikke rannasõite käsitlevaid sätteid, kui kõnealune laev teeb regulaarselt kohalikke rannasõite vastavalt kõnealuse liikmesriigi määratlusele sellise riigi rannikuvetes, kes ei ole STCW konventsiooni osalisriik. 5. Teised liikmesriigid võivad tunnustada liikmesriigi või STCW konventsiooni osalisriigi poolt määratletud ulatusega kohalikuks rannasõiduks välja antud meremeeste meresõidudiplomeid töötamiseks nende määratletud ulatusega kohalikus rannasõidus, kui asjaomased liikmesriigid või osalisriigid sõlmivad kokkuleppe, määrates kindlaks asjaomaste mereteede ja muude asjakohaste tingimuste üksikasjad. 6. Liikmesriigid, kes määratlevad kohalikud rannasõidud, teevad kooskõlas käesoleva artikli nõuetega järgmist: a) järgivad STCW koodeksi jaotises A-I/3 täpsustatud kohalikke rannasõite reguleerivaid põhimõtteid; b) märgivad kohaliku rannasõidu ulatuse artikli 4 kohaselt välja antud kinnituslehele. 7. Kui liikmesriigid teevad otsuse kohaliku rannasõidu määratluse ning selleks vajalike väljaõppetingimuste kohta kooskõlas lõigete 1, 3 ja 4 nõuetega, teatavad nad komisjonile vastuvõetud sätete üksikasjad.

1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed ja tagavad nende täitmise, et vältida pettust ja muud õigusvastast tegevust seoses välja antud tunnistuste ja kinnituslehtedega, ning näevad ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. 2. Liikmesriigid määravad riigisisesed pädevad asutused, kelle ülesanne on avastada ja võidelda pettuste ning muu õigusvastase tegevusega ning vahetada teavet teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide pädevate asutustega meremeeste diplomeerimise kohta. Liikmesriigid teatavad viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile nimetatud riigisiseste pädevate asutuste andmed. Liikmesriigid teatavad nimetatud riigisiseste pädevate asutuste andmed viivitamata ka kolmandatele riikidele, kellega nad on sõlminud kokkuleppe vastavalt STCW konventsiooni reegli I/10 punktile 1.2. 3. Vastuvõtva liikmesriigi taotlusel kinnitavad või eitavad teise liikmesriigi pädevad asutused kirjalikult meremeeste tunnistuste, vastavate kinnituslehtede või muude kõnealuses teises liikmesriigis välja antud väljaõpet tõendavate dokumentide ehtsust.

1. Liikmesriigid kehtestavad korra erapooletuks uurimiseks juhtudel, kui liikmesriigi välja antud meresõidudiplomi ja kutsetunnistuse või kinnituslehe omaniku kohta teatatakse sellisest ebapädevusest, tegevusest, tegevusetusest või turvalisuse ohtu seadmisest seoses meresõidudiplomist ja kutsetunnistusest tulenevate kohustustega, mis võib kujutada otsest ohtu inimelule, varale või merekeskkonnale, samuti korra meresõidudiplomite ja kutsetunnistuste kehtetuks tunnistamiseks, nende kehtivuse peatamiseks ja tühistamiseks nimetatud põhjustel ning pettuse vältimiseks. 2. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed ja tagavad nende täitmise, et vältida pettust ja muud õigusvastast tegevust seoses välja antud meresõidudiplomite ja kutsetunnistuste ning kinnituslehtedega. 3. Karistused või distsiplinaarmeetmed määratakse ja pööratakse täitmisele järgmistel juhtudel: a) laevandusettevõtja või kapten on võtnud tööle isiku, kellel ei ole käesoleva direktiiviga nõutavat tunnistust; b) kapten on lubanud, et mis tahes teenistusülesannet või teenust, mida käesoleva direktiivi kohaselt peab täitma või osutama asjakohast tunnistust omav isik, täidab või osutab isik, kellel ei ole nõutavat tunnistust, kehtivat soodusluba ega artikli 20 lõikega 7 nõutavat tõendavat dokumenti, või c) isik on omandanud pettuse teel või valedokumentidega õiguse täita teenistusülesannet või töötada ametikohal, mis käesoleva direktiivi kohaselt eeldab tunnistuse või soodusloa olemasolu. 4. Liikmesriigid, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub laevandusettevõtja või isik, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta on vastutav käesoleva direktiivi nõuete täitmata jätmise eest (nagu on sätestatud lõikes 3) või et ta on sellest kindlalt teadlik, teevad koostööd sellise liikmesriigi või teise STCW konventsiooni osalisriigiga, kes teatab neile kavatsusest algatada menetlus oma jurisdiktsiooni all.

1. Iga liikmesriik tagab, et: a) kõiki valitsusväliste asutuste või nendele alluvate üksuste läbi viidud väljaõppe, atesteerimise, diplomeerimise, samuti tervisetõendite andmise ning tunnistuste kinnitamise ja nende kehtivuse pikendamisega seotud toiminguid kontrollitakse pidevalt kvaliteedisüsteemi abil, et tagada määratletud eesmärkide, sh koolitajate ja atesteerijate erialast ettevalmistust ja kogemusi käsitlevate eesmärkide saavutamine vastavalt STCW koodeksi jaotisele A-I/8; b) kui valitsusasutused või -üksused tegelevad selliste tegevustega, kasutatakse vastavalt STCW koodeksi jaotisele A-I/8 kvaliteedisüsteemi; c) väljaõppe eesmärgid ning nendega seotud saavutatavad pädevusnõuded on selgelt määratletud ning et STCW konventsiooniga nõutavate eksamite ja atesteerimise läbimiseks vajalike teadmiste ja oskuste tase on kindlaks määratud; d) kvaliteedinõuete kohaldamisala hõlmab diplomeerimissüsteemi haldamist, kõiki kursusi ja õppekavu, liikmesriigi poolt või selle järelevalve all läbiviidavaid eksameid ja atesteerimisi ning koolitajate ja atesteerijate nõutavat erialast ettevalmistust ja kogemusi, võttes arvesse määratletud eesmärkide saavutamiseks kehtestatud poliitikat, süsteeme, kontrolli ja sisejärelevalvet kvaliteedi tagamiseks. Esimese lõigu punktis c osutatud eesmärgid ja nendega seotud kvaliteedinõuded võib eraldi kindlaks määrata eri kursuste ja õppekavade jaoks ning need peavad hõlmama diplomeerimissüsteemi haldamist. 2. Liikmesriigid tagavad ka selle, et teadmiste, oskuste ja pädevuse omandamist ja atesteerimist ning diplomeerimissüsteemi haldamist hindaksid sõltumatult ja kuni viie aasta pikkuste ajavahemike järel asjaomase kvalifikatsiooniga isikud, kes ise ei ole kõnealuste toimingutega seotud, veendumaks et: a) kõik sisemised juhtimisega seotud kontrolli- ja järelevalvemeetmed ning järelkontroll on vastavuses kavandatud meetmete ja dokumenteeritud menetlustega ning aitavad tagada määratletud eesmärkide saavutamise; b) iga sõltumatu hindamise tulemused dokumenteeritakse ja tehakse teatavaks hinnatava valdkonna eest vastutavatele isikutele; c) puuduste kõrvaldamiseks võetakse aegsasti meetmeid; d) kõik STCW konventsiooni ja koodeksi kohaldatavad sätted, sh muudatused, on hõlmatud kvaliteedisüsteemiga. Liikmesriigid võivad lisada sellesse süsteemi ka muid käesoleva direktiivi kohaldatavaid sätteid. 3. Asjaomane liikmesriik edastab iga käesoleva artikli lõike 2 kohaselt läbi viidud hindamise kohta aruande komisjonile STCW koodeksi jaotises A-I/7 ette nähtud vormis kuue kuu jooksul alates hindamise kuupäevast.

1. Liikmesriigid kehtestavad meremeeste tervisenõuded ja tervisetõendite väljaandmise korra vastavalt käesolevale artiklile ja STCW koodeksi jaotisele A-I/9, võttes asjakohasel juhul arvesse STCW koodeksi jaotist B-I/9. 2. Liikmesriigid tagavad, et meremeeste nõuetekohase terviseseisundi hindamise eest vastutav isik oleks arst, keda asjaomane liikmesriik on tunnustanud tegema STCW koodeksi jaotise A-I/9 kohast meremeeste arstlikku kontrolli. 3. Meremehel, kellel on STCW konventsiooni kohaselt välja antud meresõidudiplom või kutsetunnistus ja kes teenib merel, peab olema ka käesoleva artikli ja STCW koodeksi jaotise A-I/9 kohaselt välja antud kehtiv tervisetõend. 4. Tervisetõendi taotleja peab: a) olema vähemalt 16aastane; b) esitama piisavad isikut tõendavad dokumendid; c) vastama asjaomases liikmesriigis kehtivatele tervisenõuetele. 5. Tervisetõend kehtib maksimaalselt kaks aastat, välja arvatud juhul, kui meremees on alla 18aastane, millisel juhul on maksimaalne kehtivusaeg üks aasta. 6. Kui tervisetõendi kehtivusaeg lõppeb reisi ajal, kohaldatakse STCW konventsiooni lisa reeglit I/9. 7. Kiireloomulistel juhtudel võib liikmesriik lubada meremehel töötada ilma kehtiva tervisetõendita. Sellistel juhtudel kohaldatakse STCW konventsiooni lisa reeglit I/9.

1. Kaptenid, ohvitserid ja raadiosideoperaatorid, kellel on I lisa mis tahes peatüki (v.a V peatüki reegl V/3 või VI peatükk) alusel välja antud või tunnustatud tunnistus ja kes teenivad merel või kavatsevad merele minna pärast kaldalolekut, peavad meresõidupraktika jätkamiseks vähemalt iga viie aasta järel a) vastama artiklis 12 sätestatud tervisenõuetele; b) tõendama jätkuvat ametialast pädevust vastavalt STCW koodeksi jaotisele A-I/11. 2. Meresõidupraktika jätkamiseks laevadel, mille puhul on rahvusvaheliselt kokku lepitud eriväljaõppenõuded, tuleb kaptenil, ohvitseril ja raadiosideoperaatoril edukalt läbida heakskiidetud asjakohane väljaõpe. 3. Meresõidupraktika jätkamiseks tankeritel peavad kaptenid ja ohvitserid täitma käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõudeid ning vähemalt iga viie aasta järel tõendama jätkuvat ametialast pädevust tööks tankeril vastavalt STCW koodeksi jaotise A-I/11 lõikele 3. 4. Meresõidupraktika jätkamiseks polaarvetes sõitvatel laevadel peavad kaptenid ja ohvitserid täitma käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõudeid ning vähemalt iga viie aasta järel tõendama jätkuvat ametialast pädevust tööks polaarvetes sõitvatel laevadel vastavalt STCW koodeksi jaotise A-I/11 punktile 4. 5. Liikmesriik võrdleb enne 1. jaanuari 2017 välja antud meresõidudiplomite ja/või kutsetunnistuste taotlejatele seatud pädevusnõudeid asjakohase meresõidudiplomi ja/või kutsetunnistuse jaoks STCW koodeksi A osas sätestatud nõuetega ning teeb kindlaks, kas selliste meresõidudiplomite ja/või kutsetunnistuste omanikelt on vaja nõuda täiendusõpet või atesteerimist. 6. Liikmesriik võrdleb enne 1. jaanuari 2017 gaaskütusel töötavatel laevadel teenivatele isikutele seatud pädevusnõudeid STCW koodeksi jaotises A-V/3 sätestatud pädevusnõuetega ning teeb kindlaks, kas kõnealustelt isikutelt on vaja nõuda täiendusõpet. 7. Iga liikmesriik, konsulteerides asjaomaste isikutega, töötab välja või laseb välja töötada STCW koodeksi jaotisega A-I/11 ette nähtud täiendusõppe struktuuri. 8. Kaptenite, ohvitseride ja raadiosideoperaatorite teadmiste ajakohastamiseks tagavad liikmesriigid, et inimelude ohutust merel, turvalisust ja merekeskkonna kaitsmist käsitlevate riigisiseste ja rahvusvaheliste õigusaktide viimaste muudatuste tekst oleks kättesaadav laevadele, millel on õigus sõita nende lipu all, järgides samas artikli 15 lõike 3 punkti b ja artiklit 19.

STCW koodeksi jaotises A-I/12 sätestatud toimimisnorme ja muid sätteid ning STCW koodeksi A osaga tunnistuse suhtes kehtestatud nõudeid järgitakse: a) kõikide kohustuslike valmendil põhinevate väljaõpete puhul; b) kõikide STCW koodeksi A osas nõutavate atesteerimiste puhul, mida tehakse valmendi abil; c) kõikide STCW koodeksi A osas nõutavate pädevustaseme omamise tõendamiste puhul, mida tehakse valmendi abil.

1. Vastavalt lõigetele 2 ja 3 teevad liikmesriigid laevandusettevõtjad vastutavaks meremeeste teenistusse võtmise eest oma laevadele kooskõlas käesoleva direktiiviga ja nõuavad laevandusettevõtjatelt järgmise tagamist: a) kõigil laevandusettevõtja laevadel töötavatel meremeestel on käesolevale direktiivile vastav asjakohane tunnistus, nagu kõnealune liikmesriik on selle kehtestanud; b) nende laevad on mehitatud kooskõlas liikmesriigis kohaldatavate ohutu mehitamise nõuetega; c) kõikide laevandusettevõtja laevadel töötavate meremeeste dokumente ja andmeid säilitatakse ja need on kergesti kättesaadavad ning sisaldavad vähemalt dokumente ja andmeid, mis käsitlevad meremeeste kogemusi, väljaõpet, terviseseisundit ja teenistusülesannetes nõutavat pädevust; d) kui meremehed võetakse tööle mõnele laevandusettevõtja laevale, tutvustatakse neile nende konkreetseid kohustusi ning igapäevaste või hädaolukorrast tulenevate kohustustega seotud töökorda, varustust, seadmeid, menetlusi ja laeva omadusi; e) laevapere suudab oma tegevust hädaolukorras tõhusalt koordineerida ja täita ohutuse ning saaste vältimise või tõrjumise seisukohalt olulisi teenistusülesandeid; f) kõik nende laevadel töötavad meremehed on läbinud STCW konventsiooniga nõutava täiendusõppe; g) nende laevadel tagatakse alati tõhus suuline suhtlus vastavalt muudetud SOLAS 74 V peatüki reegli 14 punktidele 3 ja 4. 2. Laevandusettevõtjad, kaptenid ja laevapere liikmed vastutavad kõik selle eest, et oleks tagatud käesolevas artiklis esitatud kohustuste täielik ja igakülgne täitmine ning et võetaks sellised meetmed, mis võivad olla vajalikud selle tagamiseks, et iga laevapere liige aitab teadlikult ja oskuslikult kaasa laeva ohutule ekspluateerimisele. 3. Laevandusettevõtja annab iga käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva laeva kaptenile kirjaliku juhendi, milles on sätestatud tegevuspõhimõtted ja kord, mida tuleb järgida selle tagamiseks, et kõigil laevale tööle võetud uutel meremeestel oleks võimalus tutvuda pardaseadmete, töökorra ja muude nende kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks vajalike meetmetega, enne kui neile pannakse kõnealused kohustused. Nimetatud tegevuspõhimõtted ja kord hõlmavad järgmist: a) mõistliku tähtaja määramine, mille jooksul on igal uuel töölevõetud meremehel võimalus tutvuda: i) konkreetsete seadmetega, mida meremees kasutab või käitab; ii) laeva vahiteenistust, ohutust ja keskkonnakaitset käsitleva ning hädaolukorras kohaldatava korra ja sellega seotud meetmetega, mida meremees peab teadma, et oma kohustusi nõuetekohaselt täita; b) sellise kogenud laevapere liikme nimetamine, kes vastutab selle eest, et kõigil uutel töölevõetud meremeestel oleks võimalik saada olulist teavet neile arusaadavas keeles. 4. Laevandusettevõtjad tagavad, et kaptenid, ohvitserid ja muu personal, kellele on nende ro-ro-reisilaeval pandud erikohustused ja -vastutus, peavad vastaval ametikohal vajalike oskuste omandamiseks ning kohustuste ja vastutuse võtmiseks olema läbinud tutvustava koolituse, mille läbiviimisel võetakse arvesse STCW koodeksi jaotist B-I/14.

1. Väsimuse ärahoidmiseks liikmesriik: a) kehtestab vahipersonali ning nende meremeeste puhkeajad, kelle kohustuste hulka kuuluvad lõigete 3–13 kohased meresõiduohutuse ja meresõidu turvalisusega ning merereostuse vältimisega seotud ülesanded, ning tagab nende järgimise; b) nõuab vahikordade korraldamist selliselt, et vahipersonali tõhusust ei vähendaks väsimus ja et kohustused oleksid organiseeritud nii, et meremehed reisi esimeses vahikorras ja sellele järgnevates vahikordades oleksid piisavalt väljapuhanud ja muidu sobivad tööülesannete täitmiseks. 2. Liikmesriik tagab, et uimastite ja alkoholi kuritarvitamise vältimiseks on võetud kohased meetmed vastavalt käesolevale artiklile. 3. Liikmesriik võtab arvesse ohtusid, mida toob kaasa meremeeste väsimus, eriti nende meremeeste väsimus, kelle kohustuste hulka kuulub laeva ohutu ja turvaline toimimine. 4. Isikutele, kes on määratud töötama vahitüürimehena või navigatsioonivahis oleva reakoosseisu liikmena ja kelle kohustuste hulka kuuluvad meresõiduohutuse, meresõidu turvalisuse ning merereostuse vältimise ülesanded, võimaldatakse puhkeaeg, mis ei ole lühem kui a) 10 tundi puhkust 24-tunnise ajavahemiku jooksul ning b) 77 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. 5. Puhkeaega ei või jagada rohkem kui kaheks osaks, millest üks peab olema vähemalt kuue tunni pikkune, ning kahe järjestikuse puhkeaja vaheline aeg ei või ületada 14 tundi. 6. Lõigetes 4 ja 5 sätestatud puhkeaja nõudeid ei pea järgima hädaolukordades või muudes möödapääsmatutes operatiivolukordades. Ülevaatused, tuletõrje- ja päästepaadiõppused ning riigisiseste õigusnormide ja rahvusvaheliste õigusaktidega sätestatud õppused korraldatakse viisil, mis minimaalselt häirib puhkeaega ega põhjusta väsimust. 7. Liikmesriigid nõuavad vahiteenistusgraafikute paigaldamist kergesti juurdepääsetavatesse kohtadesse. Vahiteenistusgraafikud koostatakse standardvormis laeva töökeeles või töökeeltes ja inglise keeles. 8. Valveaja korral, kui meremees peab olema valmis tegutsema näiteks juhul, kui masinaruumis ei ole kedagi, tuleb meremehele anda piisavalt korvav puhkeaeg, kui tema tavalist puhkeaega on töölekutsumiste tõttu häiritud. 9. Liikmesriik nõuab, et meremeeste igapäevase puhkeaja arvestust peetakse standardvormis laeva töökeeles või töökeeltes ja inglise keeles, et oleks võimalik jälgida ja kontrollida käesoleva artikli täitmist. Meremehele antakse tema kohta käiva arvestuse väljavõte, mille kinnitavad kapten või kapteni volitatud isik ja asjaomane meremees. 10. Olenemata lõigetest 3–9 on laeva kaptenil õigus nõuda meremehelt töö tegemist nii kaua, kui on vaja laeva, pardal viibivate isikute või lasti ohutuse vahetuks tagamiseks või teiste merehädas olevate laevade või isikute abistamiseks. Kapten võib vastavalt peatada puhkeajagraafiku kohaldamise ning nõuda meremehelt vajaliku töö tegemist kuni normaalse olukorra taastumiseni. Normaalse olukorra taastumise järel tagab kapten võimalikult kiiresti, et graafikujärgsel puhkeajal töötanud meremeestele tagatakse piisav puhkeaeg. 11. Võttes vajalikul määral arvesse töötajate tervise ja ohutuse kaitse üldpõhimõtteid ja kooskõlas direktiiviga 1999/63/EÜ võivad liikmesriigil olla riigisisesed õigusnormid või pädeva asutuse menetlus selliste kollektiivlepingute lubamiseks või registreerimiseks, mis võimaldavad erandeid käesoleva artikli lõike 4 punktis b ja lõikes 5 sätestatud puhkeajast, tingimusel et puhkeaeg on vähemalt 70 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja järgitakse käesoleva artikli lõigetes 12 ja 13 sätestatud ajapiiranguid. Võimaluse korral järgitakse selliste erandite puhul kehtestatud norme, kuid võib arvestada sagedasemaid või pikemaid puhkeperioode või korvavat puhkeaega vahiteenistuses osalevatele meremeestele või meremeestele, kes töötavad lühireise tegevatel laevadel. Erandite puhul võetakse võimaluse korral arvesse STCW koodeksi jaotises B-VIII/1 sätestatud suuniseid väsimuse tekkimise ärahoidmiseks. Erandid käesoleva artikli lõike 4 punktis a sätestatud minimaalsest puhkeajast ei ole lubatud. 12. Lõikes 11 osutatud erandid lõike 4 punktiga b sätestatud puhkeajast ei ole lubatud rohkem kui kahel järjestikusel nädalal. Kahe järjestikuse erandliku ajavahemiku vahele jääv aeg laeva pardal ei või olla lühem kui erandi kahekordne kestus. 13. Lõikes 11 osutatud võimalike erandite puhul lõikes 5 sätestatust võib lõike 4 punktiga a ette nähtud minimaalse puhkeaja iga 24-tunnise ajavahemiku jooksul jagada kuni kolmeks puhkeajavahemikuks, millest üks on vähemalt kuue tunni pikkune ja kumbki ülejäänud kahest ajavahemikust vähemalt üks tund. Kahe järjestikuse puhkeaja vaheline aeg ei tohi ületada 14 tundi. Erandeid ei kohaldata tihedamini kui kahel 24-tunnisel ajavahemikul seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. 14. Liikmesriigid kehtestavad alkoholi kuritarvitamise vältimiseks kaptenitele, ohvitseridele ja teistele meremeestele nende ametikohustuste hulka kuuluvate meresõiduohutuse, meresõidu turvalisuse ja merekeskkonna kaitse ülesannete täitmise ajal suurimaks lubatud alkoholisisalduseks veres 0,05 % või 0,25 promilli ühes liitris väljahingatavas õhus või lubavad maksimaalselt sellise koguse alkoholi, mis põhjustab osutatud alkoholisisalduse.

1. Erandlike asjaolude korral võib pädev asutus, kui see tema arvates ei ohusta inimesi, vara ega keskkonda, anda välja soodusloa, mis lubab konkreetsel meremehel töötada konkreetsel laeval konkreetse ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kuut kuud, ametikohal, mille jaoks tal puudub asjakohane tunnistus, tingimusel et kõnealusel soodusloa saanud isikul on pädevate asutuste arvates kohane ettevalmistus vaba ametikoha puhul eeldatavate ülesannete turvaliseks täitmiseks; raadiosideoperaatorile antakse soodusluba ainult kooskõlas raadioeeskirjadega. Soodusluba ei anta välja kaptenile ega vanemmehaanikule, v.a vääramatu jõu olukorras ja ka siis võimalikult lühikeseks ajaks. 2. Ametikohaga seotud soodusluba antakse välja ainult isikule, kellel on asjakohane tunnistus vahetus alluvuses oleval ametikohal töötamiseks. Kui vahetus alluvuses oleval ametikohal töötamiseks tunnistust ei nõuta, võib soodusloa anda isikule, kelle ettevalmistus ja kogemused vastavad pädevate asutuste arvates täpselt täidetavale ametikohale esitatavatele nõuetele, tingimusel et kui sellisel isikul puudub asjakohane tunnistus, peab ta läbima pädevate asutuste tunnustatud eksami, näitamaks et soodusloa võib ohutult välja anda. Peale selle tagavad pädevad asutused, et kõnealusele ametikohale asub võimalikult kiiresti isik, kellel on asjakohane tunnistus.

1. Liikmesriigid määravad asutused või organid, kes: a) annavad artiklis 3 osutatud väljaõpet; b) organiseerivad ja/või kontrollivad vajaduse korral eksameid; c) annavad välja artiklis 4 osutatud tunnistusi; d) annavad välja artikliga 17 ette nähtud sooduslube. 2. Liikmesriigid tagavad, et: a) meremeeste väljaõpe ja atesteerimine vastab järgmistele tingimustele: i) see on liigendatud vastavalt kirjalikele kavadele, mis sisaldavad ettenähtud pädevustaseme saavutamiseks vajalikku metoodikat, õppevahendeid, -korda ja -materjale; ii) seda viivad läbi, kontrollivad, hindavad ja juhivad isikud, kellel on punktidele d, e ja f vastav ettevalmistus; b) täiendusõpet või töö käigus atesteerimist võib laeva pardal korraldada ainult siis, kui see ei takista laeva tavapärast ekspluateerimist ning kui väljaõpet või atesteerimist läbiviivatel isikutel on aega ja võimalust sellega tegeleda; c) koolitajatel, instruktoritel ja atesteerijatel on merel või maismaal tegutsevatele meremeestele eri liiki ja eri tasemega väljaõppe andmiseks ning nende atesteerimiseks vajalik ettevalmistus; d) isik, kes viib merel või maismaal läbi meremeeste täiendusõpet, mille eesmärk on anda käesolevale direktiivile vastavaks diplomeerimiseks vajalik ettevalmistus: i) suudab hinnata õppekava ja mõistab konkreetse väljaõppeliigi eesmärke; ii) on saanud väljaõppel käsitletavate ülesannete täitmiseks vajaliku ettevalmistuse; iii) kui ta viib väljaõpet läbi valmendi abil: — on saanud asjakohased juhised valmendite kasutamist käsitlevate õpetamismeetodite kohta ja — omab praktilist kogemust konkreetse valmenditüübi kasutamisel; e) isikud, kes vastutavad meremeeste sellise täiendusõppe järelevalve eest, mille eesmärk on anda tunnistuse saamiseks vajalik ettevalmistus, mõistavad täielikult õppekava ja iga väljaõppeliigi eesmärke; f) isik, kes viib merel või maismaal läbi meremeeste töö käigus atesteerimist, mida arvestatakse tunnistuse andmisel vastavalt käesolevale direktiivile: i) omab vajalikke teadmisi ja arusaama atesteeritavast pädevusest; ii) omab atesteeritava ülesande jaoks vajalikku ettevalmistust; iii) on saanud asjakohased juhised atesteerimismeetodite ja -tavade kohta; iv) omab praktilist atesteerimiskogemust; v) omab valmendite kasutamist hõlmavaks atesteerimiseks vajalikku, konkreetse valmendiliigi kasutamise praktilist kogemust, mille ta on saanud kogenud atesteerija järelevalve all ja heakskiidetud viisil; g) kui liikmesriik tunnustab õppekursust, õppeasutust või selle antud ettevalmistust tunnistuse väljaandmise nõuete ühe osana, kuuluvad koolitajate ja atesteerijate ettevalmistus ja kogemused kvaliteedinõudeid käsitleva artikli 11 kohaldamisalasse. Nimetatud ettevalmistus, kogemused ja kvaliteedinõuete kohaldamine sisaldavad asjakohast väljaõpet juhendamis-, õpetamis- ning atesteerimismeetodite ja -tavade alal ning need vastavad kõigile käesoleva lõike punktide d, e ja f nõuetele.

Liikmesriigid tagavad, et: a) ilma et see piiraks punktide b ja d kohaldamist, on liikmesriigi lipu all sõitvate laevade pardal kogu aeg vahendid, mille abil on kõigi laevapere liikmetega võimalik suuliselt sidet pidada turvalisust käsitlevates küsimustes ning mis tagavad eelkõige selle, et sõnumid ja juhised saadakse kätte õigel ajal ja et neid mõistetakse õigesti; b) kõigi liikmesriigi lipu all sõitvate reisilaevade ning liikmesriigi sadamast reisi alustavate ja/või seal reisi lõpetavate reisilaevade pardal on laevapere tõhusa toimimise tagamiseks ohutusega seotud küsimustes kehtestatud ühine töökeel, mis märgitakse logiraamatusse; laevandusettevõtja või vajaduse korral kapten määrab asjakohase töökeele; iga meremees peab kõnealusest keelest aru saama, vajaduse korral suutma anda käsklusi ja juhiseid ning neile kõnealuses keeles vastama; kui töökeel ei ole liikmesriigi ametlik keel, peab olema kõikidesse väljapandud kavadesse ja nimekirjadesse lisatud tõlge töökeelde; c) reisilaeva personal, kes häireplaani kohaselt on määratud vastutama reisijate eest hädaolukordades, on kergesti identifitseeritav ja omab piisavaid sidepidamisoskusi, arvestades järgmiste tegurite nõuetekohast seost: i) konkreetsel marsruudil veetavate reisijate peamine keel või peamised keeled; ii) tõenäosus, et töötajate oskus kasutada põhijuhiste andmisel ingliskeelseid põhiväljendeid on sidepidamisvahendiks abi vajava reisijaga suhtlemisel, olenemata sellest, kas reisija ja laevapere liige räägivad ühist keelt või mitte; iii) võimalik vajadus suhelda hädaolukorras muul viisil, näiteks viibete või käega antavate märguannete abil või osutades juhiste asukohale, kogunemispaikadele, päästevahenditele või evakuatsiooniteedele, kui verbaalne suhtlemine on ebaotstarbekas; iv) reisijatele nende emakeeles või -keeltes antud täielike ohutusjuhiste ulatus; v) keeled, milles võib anda hädaohuteateid hädaolukorras või õppuste ajal, et edastada reisijatele esmatähtsaid juhiseid ja aidata laevapere liikmeid reisijate abistamisel; d) liikmesriigi lipu all sõitvate nafta-, kemikaali- ja veeldatud gaasi tankerite kaptenid, ohvitserid ja reakoosseisu liikmed on võimelised üksteisega suhtlema ühises töökeeles või ühistes töökeeltes; e) on olemas piisavad vahendid sidepidamiseks laeva ja kaldal asuvate asutuste vahel; sellist sidet peetakse SOLAS 74 V peatüki reegli 14 punkti 4 kohaselt; f) tehes sadamariigi kontrolli direktiivi 2009/16/EÜ alusel, kontrollivad liikmesriigid ka seda, et mõne teise riigi kui liikmesriigi lipu all sõitvad laevad täidavad käesolevat artiklit.

1. Meremehi, kellel ei ole liikmesriikide poolt välja antud meresõidudiplomit ega liikmesriikide poolt kaptenitele ja ohvitseridele STCW konventsiooni reeglite V/1–1 ja V/1–2 kohaselt välja antud kutsetunnistust, võidakse lubada teenima liikmesriigi lipu all sõitvatele laevadele, kui otsus nende meresõidudiplomi või kutsetunnistuse tunnustamise kohta on vastu võetud käesoleva artikli lõigetes 2–6 sätestatud menetluste kohaselt. 2. Liikmesriik, kes kavatseb tunnustada kinnituslehega tema lipu all sõitvatel laevadel teenimiseks käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meresõidudiplomit või kutsetunnistust, mille kolmas riik on välja andnud kaptenile, ohvitserile või raadiosideoperaatorile, esitab komisjonile põhjendatud taotluse kõnealuse kolmanda riigi tunnustamiseks koos esialgse analüüsiga selle kohta, kas kolmas riik vastab STCW konventsiooni nõuetele, kogudes käesoleva direktiivi II lisas osutatud teavet. Esialgses analüüsis esitab liikmesriik oma taotluse toetuseks täiendava teabe kolmanda riigi tunnustamise põhjuste kohta. Pärast seda, kui liikmesriik on sellise taotluse esitanud, käsitleb komisjon viivitamata kõnealust taotlust ja teeb kooskõlas artikli 31 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega otsuse kolmanda riigi väljaõppe- ja diplomeerimissüsteemi hindamise algatamise kohta mõistliku aja jooksul, võttes nõuetekohaselt arvesse käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud ajapiirangut. Kui hindamise algatamise kohta on vastu võetud positiivne otsus, kogub komisjon Euroopa Meresõiduohutuse Ameti abil ja vajaduse korral koostöös taotluse esitanud liikmesriigiga ja mis tahes muu huvitatud liikmesriigiga käesoleva direktiivi II lisas osutatud teavet ning hindab selle kolmanda riigi väljaõppe- ja diplomeerimissüsteemi, kelle kohta tunnustamistaotlus esitati, et kontrollida, kas asjaomane kolmas riik vastab kõigile STCW konventsiooni nõuetele ja kas võltstunnistuste väljaandmise vältimiseks on võetud asjakohaseid meetmeid ning et võtta arvesse, kas asjaomane kolmas riik on ratifitseerinud 2006. aasta meretöönormide konventsiooni. 3. Kui komisjon otsustab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud hindamise tulemusena, et kõik nõuded on täidetud, võtab ta vastu kolmanda riigi tunnustamise otsust sisaldava rakendusakti. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega 24 kuu jooksul alates liikmesriigi poolt käesoleva artikli lõike 2 kohase taotluse esitamisest. Kui asjaomane kolmas riik peab rakendama olulisi parandusmeetmeid, sealhulgas muutma oma õigusakte ning haridus-, väljaõppe- ja diplomeerimissüsteemi, et täita STCW konventsiooni nõudeid, võetakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakendusakt vastu 36 kuu jooksul pärast käesoleva artikli lõikes 2 osutatud taotluse esitamist liikmesriigi poolt. Taotluse esitanud liikmesriik võib otsustada kolmanda riigi tunnistusi ühepoolselt tunnustada kuni rakendusakti vastuvõtmiseni käesoleva lõike kohaselt. Sellise ühepoolse tunnustamise puhul teatab liikmesriik komisjonile selliste tunnustamist tõendavate kinnituslehtede arvu, mille ta on välja andnud seoses lõikes 1 osutatud meresõidudiplomite ja kutsetunnistustega, mille on välja andnud kolmas riik, kuni on vastu võetud rakendusakt kõnealuse kolmanda riigi tunnustamise kohta. 4. Liikmesriik võib otsustada oma lipu all sõitvate laevade puhul tunnustada tunnistusi, mille on andnud komisjoni tunnustatud kolmas riik, võttes arvesse II lisa punktide 4 ja 5 sätteid. 5. Euroopa Liidu Teataja C-seerias enne 14. juunit 2005 avaldatud kolmandate riikide väljaantud tunnistustele antud tunnustused jäävad kehtima. Kõnealuseid tunnustusi võivad kasutada kõik liikmesriigid, kui komisjon ei ole neid hiljem artikli 21 kohaselt kehtetuks tunnistanud. 6. Komisjon koostab tunnustatud kolmandate riikide loetelu ja ajakohastab seda. Loetelu avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C-seerias. 7. Olenemata artikli 4 lõikest 7 võib liikmesriik, kui asjaolud nõuavad, lubada meremehel teenida tema lipu all sõitval laeval kuni kolm kuud, kui tal on kolmandas riigis välja antud ja nõuetekohaselt kinnitatud asjakohane kehtiv tunnistus, millele asjaomane liikmesriik ei ole veel kandnud tunnustamist kinnitavat märget selle kohta, et nimetatud isik on pädev teenima tema lipu all sõitval laeval, v.a raadioelektroonik ja raadiosideoperaator, kelle suhtes kohaldatakse raadioeeskirju. Dokumendid, mis tõendavad, et pädevatele asutustele on esitatud kinnituslehe taotlus, peavad olema kergesti kättesaadavad.

1. Kui liikmesriik leiab, et tunnustatud kolmas riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab ta sellest viivitamata komisjonile koos asjakohaste põhjendustega, ilma et see piiraks II lisas täpsustatud kriteeriumide kohaldamist. Komisjon suunab küsimuse viivitamata artikli 31 lõikes 1 osutatud komiteele. 2. Kui komisjon leiab, et tunnustatud kolmas riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab ta sellest viivitamata liikmesriikidele koos asjakohaste põhjendustega, ilma et see piiraks II lisas täpsustatud kriteeriumide kohaldamist. Komisjon suunab küsimuse viivitamata artikli 31 lõikes 1 nimetatud komiteele. 3. Kui liikmesriik kavatseb kehtetuks tunnistada kõigi kolmanda riigi välja antud tunnistuste kinnituslehed, teatab ta viivitamata oma otsusest komisjonile ja teistele liikmesriikidele koos asjakohaste põhjendustega. 4. Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, hindab asjaomase kolmanda riigi tunnustamist uuesti, et kontrollida, kas kõnealune riik ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid. 5. Kui on põhjust arvata, et mõni mereõppeasutus ei täida enam STCW konventsiooni nõudeid, teatab komisjon asjaomasele kolmandale riigile, et tema tunnistuste tunnustamine tunnistatakse kehtetuks kahe kuu jooksul, kui ei võeta meetmeid STCW konventsiooni kõigi nõuete täitmise tagamiseks. 6. Komisjon teeb otsuse tunnustuse kehtetuks tunnistamise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Asjaomane liikmesriik võtab otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed. 7. Tunnistuste tunnustamist tõendavad kinnituslehed, mis on välja antud artikli 4 lõike 7 kohaselt enne kolmanda riigi tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise päeva, jäävad kehtima. Meremehed, kellel on sellised kinnituslehed, ei või siiski nõuda kõrgemat kvalifikatsiooni tunnustavat kinnituslehte, kui kõnealune kvalifikatsiooni tõstmine ei põhine üksnes meresõidu käigus saadud täiendaval teenistuskogemusel. 8. Kui liikmesriik ei ole rohkem kui kaheksa aasta jooksul välja andnud tunnustamist tõendavaid kinnituslehti seoses artikli 20 lõikes 1 osutatud meresõidudiplomite ja kutsetunnistustega, mille kolmas riik on välja andnud, vaadatakse kõnealuse kolmanda riigi tunnistuste tunnustamine uuesti läbi. Komisjon võtab vastu rakendusakti, millega kehtestatakse läbivaatamise põhjal tehtud otsus. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega, olles teatanud liikmesriikidele ja asjaomasele kolmandale riigile sellest vähemalt kuus kuud ette.

1. Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, hindab artikli 20 lõike 3 esimeses lõigus osutatud menetluse kohaselt tunnustatud kolmandaid riike, sealhulgas artikli 20 lõikes 6 osutatud kolmandaid riike, korrapäraselt ja vähemalt kümne aasta jooksul pärast viimast hindamist uuesti, et kontrollida nende vastavust II lisas esitatud asjaomastele kriteeriumidele ja seda, kas võltstunnistuste väljaandmise vältimiseks on võetud asjakohaseid meetmeid. 2. Komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, korraldab kolmandate riikide uuesti hindamise esmatähtsate kriteeriumide alusel. Esmatähtsate kriteeriumide hulka kuuluvad: a) andmed tulemuslikkuse kohta, mille annab sadamariigi kontroll vastavalt artiklile 24; b) selliste tunnustamist tõendavate kinnituslehtede arv, mis on koostatud seoses meresõidudiplomite ja STCW konventsiooni reeglite V/1–1 ja V/1–2 kohaste kutsetunnistustega, mille on välja andnud kolmas riik; c) kolmanda riigi akrediteeritud mereharidus- ja õppeasutuste arv; d) kolmanda riigi poolt heaks kiidetud meremeeste koolitus- ja täienduskoolituse programmide arv; e) komisjoni poolt kolmanda riigi viimase hindamise kuupäev ja nimetatud hindamise käigus kriitilise tähtsusega protsessides kindlaks tehtud puuduste arv; f) kõik olulised muudatused kolmanda riigi merendusalase väljaõppe ja diplomeerimise süsteemis; g) nende kolmanda riigi tunnistuse saanud meremeeste üldarv, kes teenivad liikmesriikide lippude all sõitvatel laevadel, ning nende meremeeste väljaõppe ja kvalifikatsiooni tase; h) asjaomaste asutuste või muude sidusrühmade pakutav teave kolmanda riigi haridus- ja koolitusstandardite kohta, kui see on kättesaadav. Kui kolmas riik ei täida vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 21 STCW konventsiooni nõudeid, siis hinnatakse kõnealust kolmandat riiki uuesti enne teisi kolmandaid riike. 3. Komisjon esitab liikmesriikidele hindamise tulemuste kohta aruande.

1. Välja arvatud artiklis 1 osutatud laevad, kohaldatakse kõigi laevade suhtes, olenemata sellest, mis riigi lipu all need sõidavad, liikmesriigi sadamas sadamariigi kontrolli, mida teevad ametnikud, keda liikmesriik on nõuetekohaselt volitanud kontrollima, et kõigil laeva pardal teenivatel meremeestel, kellel peavad olema meresõidudiplom ja/või kutsetunnistus ja/või STCW konventsiooni kohaselt tõendavad dokumendid, on selline meresõidudiplom või kehtiv soodusluba ja/või kutsetunnistus ja/või tõendavad dokumendid. 2. Liikmesriigid tagavad, et sadamariigi kontrolli tegemisel käesoleva direktiivi alusel kohaldatakse kõiki direktiivi 2009/16/EÜ asjakohaseid sätteid ja korda.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2009/16/EÜ kohaldamist, piirdutakse artikli 23 alusel tehtava sadamariigi kontrolli korral järgmisega: a) kontrollitakse, et kõigil laeval teenivatel meremeestel, kellel STCW konventsiooni kohaselt peab olema meresõidudiplom ja/või kutsetunnistus, oleks selline meresõidudiplom või kehtiv soodusluba ja/või kutsetunnistus või et nad esitaksid dokumendid, mis tõendavad, et lipuriigi asutustele on esitatud taotlus meresõidudiplomi tunnustamist tõendava kinnituslehe saamiseks; b) kontrollitakse, et laeval teenivate meremeeste arv ja tunnistused vastaksid lipuriigi asutuste kehtestatud ohutu mehitamise nõuetele. 2. Kooskõlas STCW koodeksi A osaga hinnatakse seda, kas meremehed suudavad vajaduse korral täita STCW konventsiooniga ette nähtud vahiteenistuse- ja turvaalaseid nõudeid, kui põhjendatult on alust arvata, et nimetatud nõudeid ei täideta, kuna on toimunud üks järgmistest sündmustest: a) laev on osalenud kokkupõrkes või on sõitnud kinni madalikule või kaldale; b) teel olles, ankrus seistes või kai ääres on laevalt lekkinud aineid, mis rahvusvahelise konventsiooni kohaselt on ebaseaduslik; c) laev on manööverdanud ebareeglipäraselt või ohtlikult, kusjuures ta ei ole täitnud IMO laevaliikluskorraldusmeetmeid või meresõiduohutuse tavasid ja korda; d) laeva on muul moel käitatud viisil, mis ohustab isikuid, vara või keskkonda, või viisil, mis seab ohtu turvalisuse; e) tunnistus on saadud pettuse teel või tunnistuse omanik ei ole see, kellele kõnealune tunnistus algselt välja anti; f) laev sõidab sellise riigi lipu all, kes ei ole ratifitseerinud STCW konventsiooni, või laeval on kapten, ohvitser või reakoosseisu liige, kellel on tunnistus, mille on välja andnud selline kolmas riik, kes ei ole ratifitseerinud STCW konventsiooni. 3. Olenemata tunnistuse kontrollimisest, võidakse lõike 2 kohasel hindamisel nõuda, et meremees tõendaks töökohal töötamiseks vajalikku pädevust. Sellise tõendamise käigus võidakse kontrollida vahiteenistusenõuetega seotud töömeetodite järgimist ja seda, kas meremehed reageerivad hädaolukordades nõuetekohaselt vastavalt oma pädevustasandile.

Ilma et see piiraks direktiivi 2009/16/EÜ kohaldamist, on järgmised puudused käesoleva direktiivi kohaselt ainus põhjus selleks, et liikmesriigil on õigus laev kinni pidada, kui sadamariigi kontrolli tegev ametnik on kindlaks teinud, et need ohustavad inimesi, vara või keskkonda: a) meremeestel puudub tunnistus, asjakohane tunnistus, kehtiv soodusluba või dokument, mis tõendab, et lipuriigi asutustele on esitatud taotlus tunnustust tõendava kinnituslehe saamiseks; b) lipuriigi kohaldatavad ohutu mehitamise nõuded ei ole täidetud; c) navigatsiooni- või masinavahi korraldus ei vasta lipuriigi määratud nõuetele; d) vahis puudub pädev isik, kes töötaks seadmetega, mis on olulised ohutuks meresõiduks, ohutuks raadiosideks või meresaaste vältimiseks; e) ei suudeta tõestada meremeeste erialaseid oskusi, mis on vajalikud laevaohutuse ja saaste vältimise alaste ülesannete täitmiseks; f) reisi alguses ei suudeta määrata esimesse vahikorda ning järgnevatesse vahikordadesse isikuid, kes oleksid piisavalt välja puhanud ja muidu sobivad ametikohustuse täitmiseks.

Ilma et see piiraks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 258 tulenevaid komisjoni volitusi, kontrollib komisjon, keda abistab Euroopa Meresõiduohutuse Amet, korrapäraselt ja vähemalt iga viie aasta järel, kas liikmesriigid täidavad käesoleva direktiiviga sätestatud miinimumnõudeid.

1. Artikli 21 lõike 8 ja artikli 22 lõike 2 kohaldamiseks ning liikmesriikidele ja komisjonile poliitikakujundamise eesmärgil kasutamiseks edastavad liikmesriigid komisjonile III lisas osutatud teabe. 2. Kõnealuse teabe teevad liikmesriigid komisjonile elektrooniliselt kättesaadavaks igal aastal ning see hõlmab kuni eelneva aasta 31. detsembrini registreeritud teavet. Kõik omandiõigused teabele selle töötlemata kujul jäävad liikmesriikidele. Sellise teabe põhjal koostatud töödeldud statistika tehakse avalikult kättesaadavaks kooskõlas määruse (EÜ) nr 1406/2002 artiklis 4 sisalduvate sätetega läbipaistvuse ja teabe kaitse kohta. 3. Isikuandmete kaitse tagamiseks muudavad liikmesriigid III lisa kohaselt enne komisjonile edastamist komisjoni antud või heaks kiidetud tarkvara abil anonüümseks kõik isikuandmed. Komisjon kasutab ainult sellist anonüümseks muudetud teavet. 4. Liikmesriigid ja komisjon tagavad, et meetmed sellise teabe kogumiseks, edastamiseks, salvestamiseks, analüüsimiseks ja levitamiseks kavandatakse selliselt, et muuta võimalikuks statistiline analüüs. Esimese lõike kohaldamise eesmärgil võtab komisjon vastu statistiliste andmete asjakohase haldamise tagamiseks vajalikke tehnilisi nõudeid käsitlevad üksikasjalikud meetmed. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Komisjon esitab hiljemalt 2. augustil 2024 Euroopa Parlamendile ja nõukogule hindamisaruande, sealhulgas soovitused hindamise tulemusel võetavateks järelmeetmeteks. Komisjon analüüsib kõnealuses hindamisaruandes liikmesriikide poolt välja antud meremeeste tunnistuste vastastikuse tunnustamise süsteemi rakendamist ja arengut seoses meremeeste digitaalsete tunnistustega rahvusvahelisel tasandil. Komisjon hindab ka arengut seoses Euroopa merendusdiplomi tulevase kaalumisega, nagu on rõhutatud sotsiaalpartnerite soovitustes.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 30 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesoleva direktiivi I lisa ja sellega seotud sätteid, et viia kõnealune lisa ja kõnealused sätted kooskõlla STCW konventsiooni ja STCW koodeksi A osa muudatustega. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 30 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesoleva direktiivi III lisa liikmesriikide poolt kohustuslikult edastatava teabe konkreetse ja asjaomase sisu ning üksikasjade osas tingimusel, et need õigusaktid piirduvad STCW konventsiooni ja STCW koodeksi A osa muudatuste arvessevõtmisega ning järgivad andmekaitse kaitsemeetmeid. Selliste delegeeritud õigusaktidega ei tohi muuta sätteid andmete anonüümseks muutmise kohta, mis on sätestatud artikli 27 lõikes 3.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 4 lõikes 14 ja artiklis 29 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 1. augustist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 4 lõikes 14 ja artiklis 29 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 4 lõike 14 ja artikli 29 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS), mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2099/2002 (13). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse artiklite 3, 4, 8, 10–16, 18, 19, 20, 23, 24, 25 ning I lisa kohaselt vastu võetud liikmesriigi õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud õigusnormide teksti. Komisjon teavitab sellest teisi liikmesriike.

Direktiiv 2008/106/EÜ, mida on muudetud IV lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks. See ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IV lisa B osas osutatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt V lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.