Direktiiv 2022/1999

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kontrollimiste suhtes, mida teevad liikmesriigid ohtlike kaupade autoveo puhul sõidukitega, mis liiguvad nende territooriumil või sisenevad nende territooriumile kolmandast riigist. Seda ei kohaldata ohtlike kaupade veo suhtes, mida tehakse relvajõududele kuuluvate või relvajõudude vastutusel olevate sõidukitega. 2. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust võttes nõuetekohaselt arvesse liidu õigust, kontrollida oma territooriumil ohtlike kaupade riigisiseseid ja rahvusvahelisi vedusid, mida tehakse käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävate sõidukitega.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „sõiduk“ – teedel kasutamiseks mõeldud, komplektne või mittekomplektne, vähemalt neljarattaline mootorsõiduk, mille suurim ettenähtud kiirus on üle 25 km/h, ja selle haagised, välja arvatud rööbastel liikuvad sõidukid, põllumajandus- ja metsatraktorid ning liikurmasinad; b) „ohtlikud kaubad“ – 30. septembril 1957 Genfis sõlmitud ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe artikli 1 punktis b ning selle kokkuleppe lisades A ja B (nagu viidatud direktiivi 2008/68/EÜ I lisa jaos I.1) määratletud ohtlikud kaubad; c) „vedu“ – mis tahes autovedu, mida tehakse osaliselt või täielikult teatava liikmesriigi territooriumil avalikel maanteedel sõidukiga, kaasa arvatud direktiiviga 2008/68/EÜ hõlmatud kaupade peale- ja mahalaadimine, ilma et see piiraks liikmesriikide õigusaktides sätestatud korra kohaldamist, seoses vastutusega nende tegevuste suhtes; d) „ettevõtja“ – mis tahes tulu taotlev või mittetaotlev füüsiline või juriidiline isik, tulu taotlev või mittetaotlev isikute ühendus või rühm, kes ei ole juriidiline isik, või avaliku võimu asutus, kes on juriidiline isik või sõltub juriidilise isiku staatust omavast võimust, kes veab, laadib peale või laadib maha ohtlikke kaupu või korraldab nende vedamist, samuti see, kes veo käigus ajutiselt ladustab, kogub või pakendab neid kaupu või võtab vastu ohtlikke kaubasaadetisi ja on registreeritud liidu territooriumil; e) „kontrollimine“ – mis tahes kontrollimine, inspekteerimine või vorminõude täitmine, mida teeb pädev asutus ohtlike kaupade veo ohutuse tagamiseks.

1. Liikmesriigid tagavad, et maanteel veetava ohtliku kaubasaadetise tüüpilise osa suhtes rakendataks käesolevas direktiivis sätestatud kontrollimist, selleks et kontrollida nende vastavust ohtlike kaupade autovedu käsitlevate õigusaktidega. 2. Neid kontrollimisi tehakse liikmesriigi territooriumil vastavalt määruse (EÜ) nr 1100/2008 artiklile 3 ja määruse (EMÜ) nr 3912/92 artiklile 1.

1. Käesolevas direktiivis ettenähtud kontrollimiste tegemisel kasutavad liikmesriigid I lisas sätestatud kontrollkaarti. Kontrollimist teinud ametiasutuse poolt koostatud kontrollkaardi või sertifikaadi koopia, millel kajastatakse kontrollimise tulemused, antakse sõiduki juhile ja esitatakse nõudmise korral, selleks et lihtsustada või võimaluse korral vältida edasisi kontrollimisi. Esimene lõik ei piira liikmesriikide õigust võtta üksikasjalikuks kontrollimiseks vajalikke erimeetmeid. 2. Kontrollimised peavad olema pistelised ja hõlmama maanteevõrgustiku ulatusliku osa. 3. Kontrollimiseks valitavad kohad peavad võimaldama viia nõuetele mittevastava sõiduki nõuetega vastavusse või, kui kontrollimist tegev ametiasutus peab vajalikuks, kinnitada sõidukile kasutustõkise kas kontrollimiskohas või kohas, mille nimetatud ametiasutus on selleks otstarbeks määranud, ilma et see põhjustaks ohtu. 4. Vajaduse korral ja tingimusel, et see ei ole ohtlik, võib võtta veetavate kaupade proove (näidiseid) nende analüüsimiseks pädeva asutuse poolt tunnustatud laboratooriumides. 5. Kontrollimine peab toimuma mõistliku aja jooksul.

Ilma et see piiraks teiste võimalike karistuste kohaldamist, võib sõidukile, millel on tuvastatud üks või mitu ohtlike kaupade veo eeskirjade, eriti II lisas loetletud eeskirjade rikkumist, paigaldada kasutustõkise kontrollimise kohas või kohas, mille kontrollimist teinud ametiasutus on nimetatud otstarbeks määranud ja nõuda selle sõiduki vastavusse viimist eeskirjadega enne liikumise jätkamist või, olenevalt asjaoludest või ohutusnõuetest, rakendada muid vajalikke meetmeid, kaasa arvatud, vajaduse korral keeldutakse sellise sõiduki liidu territooriumile lubamisest.

1. Kontrollimist võib teha ka ettevõtte territooriumil kas ennetava meetmena või juhul, kui maanteel on registreeritud tõsine rikkumine, mis kahjustab ohtlike kaupade autoveo ohutust. Sellise kontrollimise eesmärk on tagada, et ohtlike kaupade autoveo ohutustingimused vastaksid asjakohastele õigusaktidele. 2. Juhul kui seoses ohtlike kaupade autoveoga on tuvastatud üks või mitu eeskirjade, eriti II lisas loetletud eeskirjade rikkumist, tuleb enne nende kaupade ettevõttest väljaviimist see vedu viia vastavusse nõuetega või rakendada selle veo puhul muid vajalikke meetmeid.

1. Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva direktiivi nõuetekohasel kohaldamisel. 2. Tõsistest või korduvatest rikkumistest, mis kahjustavad ohtlike kaupade veo ohutust ja mille on põhjustanud mitteresidendi sõiduk või ettevõtja, teatatakse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud. Selle liikmesriigi pädev asutus, kus tõsine või korduv rikkumine on registreeritud, võib taotleda selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud, vajalike meetmete kohaldamist seaduserikkuja suhtes. Selle liikmesriigi pädev asutus, kus sõiduk on registreeritud või ettevõtja asutatud, teatab selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumine on registreeritud, asjaomase vedaja või ettevõtja suhtes kohaldatud meetmetest.

Kui teises liikmesriigis registreeritud sõiduki puhul maanteel tehtud kontrollimise tulemused annavad alust oletada, et on sooritatud tõsine või korduv rikkumine, mida ei saa tuvastada selle kontrollimise käigus ilma vajalike andmeteta, abistavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused üksteist olukorra selgitamisel. Kui pädev liikmesriik teeb sellel eesmärgil kontrollimisi ettevõttes, teatatakse tulemustest teistele asjaomastele liikmesriikidele.

1. Iga liikmesriik saadab komisjonile iga kalendriaasta kohta hiljemalt kaksteist kuud pärast kalendriaasta lõppu direktiivi 95/50/EÜ ja käesoleva direktiivi kohaldamise kohta käesoleva direktiivi III lisas esitatud näidise kohase aruande, milles esitatakse järgmised üksikasjad: a) võimaluse korral maanteel veetud ohtlike kaupade määratud või hinnanguline maht tonnides või tonnkilomeetrites; b) tehtud kontrollimiste arv; c) kontrollitud sõidukite arv registreerimiskohtade kaupa (samas riigis, teistes liikmesriikides ja kolmandates riikides registreeritud sõidukid); d) registreeritud rikkumiste arv II lisas osutatud riskikategooriate kaupa; e) kohaldatud karistuste liik ja arv. 2. Komisjon saadab Euroopa Parlamendile ja nõukogule esmakordselt 1999. aastal ja edaspidi vähemalt iga kolme aasta järel aruande selle kohta, kuidas liikmesriigid direktiivi 95/50/EÜ ja käesolevat direktiivi kohaldavad, täpsustades esimese lõike kohased üksikasjad.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 11 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiivi I, II ja III lisa muutmiseks, et kohandada neid teaduse ja tehnika arenguga käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkondades eelkõige selleks, et võtta arvesse direktiivi 2008/68/EÜ muudatusi.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 10 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 26. juulist 2019. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artiklis 10 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 10 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste riigisiseste normide teksti.

Direktiiv 95/50/EÜ, mida on muudetud IV lisa A osas osutatud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks. See ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud IV lisa B osas osutatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt V lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.