Määrus 2023/956

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse süsiniku piirimeede (edaspidi „SPIM“) I lisas loetletud kaupadega seonduva kasvuhoonegaaside heitkoguse käsitlemiseks nende kaupade importimisel liidu tolliterritooriumile, et vähendada süsinikuheite ülekandumise riski, vähendades nii ülemaailmset süsinikuheidet ja toetades Pariisi kokkuleppe eesmärke ning ühtlasi luues stiimuleid, et kolmandates riikides tegutsevad käitajad oma heidet vähendaksid. 2. SPIM täiendab direktiiviga 2003/87/EÜ loodud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS), kohaldades samaväärseid reegleid käesoleva määruse artiklis 2 osutatud kaupade liidu tolliterritooriumile importimise suhtes. 3. SPIM luuakse selleks, et asendada direktiivi 2003/87/EÜ alusel süsinikuheite ülekandumise riski vältimiseks loodud mehhanismid, kajastades seda, mil määral eraldatakse ELi HKSi tasuta ühikuid vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 10a.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse I lisas loetletud, kolmandatest riikidest pärit kaupade suhtes, kui need kaubad või töödeldud tooted, mis on nendest kaupadest määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 256 osutatud seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud, imporditakse liidu tolliterritooriumile. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse selle I lisas loetletud, kolmandatest riikidest pärit kaupade suhtes, kui need kaubad või töödeldud tooted, mis on nendest kaupadest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 256 osutatud seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud, viiakse tehissaartele, paiksetele või ujuvatele rajatistele või muudele rajatistele, mis asuvad liikmesriigi mandrilaval või majandusvööndis, mis piirneb liidu tolliterritooriumiga. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse sellistele kaupadele SPIMi kohaldamise üksikasjalikud tingimused, eelkõige mis puudutavad selliseid mõisteid nagu „samaväärsed liidu tolliterritooriumile importimisel ja vabasse ringlusse lubamisel“, selliste kaupade SPIMi deklaratsiooni esitamise menetlust ja tolliasutuste tehtavat kontrolli. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Erandina lõigetest 1 ja 2 ei kohaldata käesolevat määrust järgmise suhtes: a) käesoleva määruse I lisas loetletud kaubad, mida imporditakse liidu tolliterritooriumile, tingimusel et sellise kauba tegelik väärtus ei ületa saadetise kohta nõukogu määruse (EÜ) nr 1186/2009 (22) artiklis 23 osutatud väikese väärtusega kauba jaoks kindlaks määratud väärtust; b) kolmandast riigist saabuvate reisijate isiklikus pagasis sisalduv kaup, tingimusel et sellise kauba tegelik väärtus ei ületa määruse (EÜ) nr 1186/2009 artiklis 23 osutatud väikese väärtusega kauba jaoks kindlaks määratud väärtust; c) kaup, mida veetakse või kasutatakse seoses sõjalise tegevusega vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 (23) artikli 1 punktile 49. 4. Erandina lõigetest 1 ja 2 ei kohaldata käesolevat määrust III lisa punktis 1 loetletud kolmandatest riikidest ega territooriumidelt pärit kaupade suhtes. 5. Imporditud kaubad loetakse kolmandatest riikidest pärinevateks vastavalt määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 59 osutatud mittesooduspäritolu reeglitele. 6. Kolmandad riigid ja territooriumid loetletakse III lisa punktis 1, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: a) kõnealuse kolmanda riigi või territooriumi suhtes kohaldatakse ELi HKSi või on kõnealuse kolmanda riigi või territooriumi ja liidu vahel sõlmitud leping, mille kohaselt on ELi HKS selle kolmanda riigi või territooriumi heitkogustega kauplemise süsteemiga täielikult ühendatud; b) süsinikuhind, mida makstakse riigis, kust kaubad pärinevad, nõutakse nende kaupadega seonduva kasvuhoonegaaside heitkoguse eest tegelikult sisse, ilma et tehtaks muid soodustusi peale nende, mida kohaldatakse ka ELi HKSis. 7. Kui kolmandal riigil või territooriumil on elektrienergiaturg, mis on turgude liitmise teel integreeritud liidu elektrienergia siseturuga, ning kõnealusest kolmandast riigist või kolmandalt territooriumilt liidu tolliterritooriumile imporditava elektrienergia suhtes SPIMi kohaldamiseks puudub tehniline lahendus, vabastatakse kõnealusest riigist või kõnealuselt territooriumilt imporditav elektrienergia SPIMi kohaldamisest, kui komisjoni hinnangul on vastavalt lõikele 8 täidetud kõik järgmised tingimused: a) kolmas riik või territoorium on sõlminud liiduga lepingu, milles sätestatakse kohustus kohaldada elektrienergia valdkonnas liidu õigust, sealhulgas taastuvate energiaallikate arendamist käsitlevaid õigusakte, ning muid energia-, keskkonna- ja konkurentsireegleid; b) kõnealuse kolmanda riigi või territooriumi enda õigusaktidega rakendatakse liidu elektrienergiaturgu käsitlevate õigusaktide peamisi sätteid, sealhulgas taastuvate energiaallikate arendamist ja elektrienergiaturgude ühendamist käsitlevaid sätteid; c) kolmas riik või territoorium on esitanud komisjonile tegevuskava, mis sisaldab punktides d ja e sätestatud tingimuste täitmiseks vajalike meetmete vastuvõtmise ajakava; d) kolmas riik või territoorium on võtnud kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ning, kui see on kohaldatav, on sellega seoses ametlikult sõnastanud ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile edastanud sajandi keskpaigani ulatuva, see tähendab pikaajalise vähese kasvuhoonegaaside heitega arengu strateegia, mis on kliimaneutraalsuseesmärgiga kooskõlas, ning on seda kohustust oma riigisisestes õigusaktides rakendanud; e) kolmas riik või territoorium on punktis c osutatud tegevuskava rakendamisel tõendanud tähtaegadest kinnipidamist ja teinud kõnealuse tegevuskava alusel kliimameetmete valdkonna riigisiseste õigusaktide liidu õigusega vastavusse viimisel märkimisväärseid edusamme, sealhulgas selleks, et hakata süsinikuheidet vähemalt elektrienergia tootmisel hinnastama liiduga samaväärsel tasemel; ELi HKSiga samaväärse hinnaga heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamine elektri puhul viiakse lõpule 1. jaanuariks 2030; f) kolmas riik või territoorium on kehtestanud mõjusa süsteemi, et hoida ära elektrienergia kaudne import liitu muudest kolmandatest riikidest või territooriumidelt, kes punktides a–e sätestatud tingimusi ei täida. 8. Kolmas riik või territoorium, mis vastab kõigile lõikes 7 sätestatud tingimustele, loetletakse III lisa punktis 2 ja ta esitab nende tingimuste täitmise kohta esimese aruande 1. juuliks 2025 ja teise 31. detsembriks 2027. Komisjon hindab 31. detsembriks 2025 ja 1. juuliks 2028 eelkõige lõike 7 punkti c kohase tegevuskava ning kolmandalt riigilt või territooriumilt saadud aruannete alusel, kas kõnealune kolmas riik või territoorium täidab jätkuvalt lõikes 7 sätestatud tingimusi. 9. III lisa punktis 2 loetletud kolmas riik või territoorium jäetakse loetelust välja, kui on täidetud üks või enam järgmistest tingimustest: a) kui komisjonil on põhjust arvata, et kolmas riik või territoorium ei ole mõne lõikes 7 sätestatud tingimuse täitmiseks piisavaid edusamme teinud, või kui kolmas riik või territoorium on võtnud meetmeid, mis ei ole liidu kliima- ja keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud eesmärkidega kooskõlas; b) kui kolmas riik või territoorium on võtnud meetmeid, mis on tema süsinikuheite vähendamise eesmärkidega vastuolus, näiteks riikliku toetuse andmine sellise uue tootmisvõimsuse loomiseks, mis tekitab rohkem kui 550 grammi fossiilkütusest pärinevat süsinikdioksiidi (edaspidi „CO2“) ühe kilovatt-tunni elektrienergia kohta; c) kui komisjonil on tõendeid selle kohta, et liitu elektrienergia suuremas koguses eksportimise tõttu on selle kolmanda riigi või territooriumi elektritootmisest tulenev heide elektri kilovatt-tunni kohta võrreldes 1. jaanuariga 2026. aastal vähemalt 5 % suurem. 10. Käesoleva määruse täiendamiseks on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 28 vastu delegeeritud õigusakte, kehtestades nõuded ja menetlused kolmandatele riikidele või territooriumidele, mis on III lisa punktis 2 esitatud loetelust välja jäetud, et tagada elektrienergia puhul käesoleva määruse kohaldamine nendele kolmandatele riikidele ja territooriumidele. Kui sellistel juhtudel ei ole turgude liitmine käesoleva määruse kohaldamisega kooskõlas, võib komisjon otsustada jätta kõnealused kolmandad riigid või territooriumid liidu turgude liitmisest välja ning nõuda võimsuse otsest jaotamist liidu ja kõnealuste kolmandate riikide või territooriumide piiril, et SPIMi saaks kohaldada. 11. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 28 vastu delegeeritud õigusakte III lisa punktides 1 ja 2 loetletud kolmandate riikide või territooriumide loetelude muutmiseks, lisades või välja jättes kolmanda riigi või territooriumi, sõltuvalt sellest, kas käesoleva artikli lõigetes 6, 7 või 9 sätestatud tingimused on kolmanda riigi või territooriumi puhul täidetud. 12. Liit võib sõlmida kolmandate riikide ja territooriumidega lepinguid, et võtta artikli 9 kohaldamisel arvesse selliste riikide või territooriumide süsinikuheite hinnastamise viise.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kaup“ või „kaubad“ – I lisas loetletud kaupade hulka kuuluv kaup; 2) „kasvuhoonegaasid“ – I lisa kohaselt iga kõnealuses lisas loetletud kaubaliigi tootmisega seotud kasvuhoonegaasid; 3) „heide“ – kauba tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri; 4) „import“ – vabasse ringlusse lubamine, nagu see on sätestatud määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 201; 5) „ELi HKS“ – ELi heitkogustega kauplemise süsteem direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusaladel, välja arvatud lennutegevus; 6) „liidu tolliterritoorium“ –määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 4 määratletud territoorium; 7) „kolmas riik” – väljaspool liidu tolliterritooriumi asuv riik või territoorium; 8) „mandrilava“ – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artiklis 76 määratletud mandrilava; 9) „majandusvöönd“ – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artiklis 55 määratletud majandusvöönd, mille liikmesriik on selle konventsiooni kohaselt kuulutanud majandusvööndiks; 10) „tegelik väärtus“ – kaubanduslikku laadi kauba tegelik väärtus, nagu on määratletud delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikli 1 punktis 48; 11) „turgude liitmine“ – ülekandevõimsuse jaotamine liidu süsteemi kaudu, mis üheaegselt sobitab korraldusi ja jaotab piirkonnaülest võimsust, nagu on sätestatud määruses (EL) 2015/1222; 12) „võimsuse otsene jaotamine“ – elektrienergiaga kauplemisest eraldatud piiriülese ülekandevõimsuse jaotamine; 13) „pädev asutus“ – artikli 11 kohaselt liikmesriigi määratud asutus; 14) „tolliasutus“ –liikmesriikide tolliasutused, nagu on määratletud määruse (EL) nr 952/2013 artikli 5 punktis 1; 15) „importija“ – isik, kes esitab kauba vabasse ringlusse lubamiseks tollideklaratsiooni enda nimel ja enda eest, või kui tollideklaratsiooni esitab vastavalt määruse (EL) nr 952/2013 artiklile 18 kaudne tolliesindaja, siis isik, kelle eest selline deklaratsioon esitatakse; 16) „tollideklarant“ – määruse (EL) nr 952/2013 artikli 5 punktis 15 määratletud deklarant, kes esitab kauba vabasse ringlusse lubamiseks tollideklaratsiooni enda nimel, või isik, kelle nimel selline deklaratsioon esitatakse; 17) „tegevusloaga SPIMi deklarant“ – isik, kellele pädev asutus on kooskõlas artikliga 17 andnud tegevusloa; 18) „isik” – füüsiline isik, juriidiline isik ja isikute ühendus, mis ei ole juriidiline isik, kuid mis saab liidu või riigisisese õiguse kohaselt teha õigustoiminguid; 19) „liikmesriigis asuma“ – a) füüsilise isiku puhul isik, kelle elukoht on liikmesriigis; b) juriidilise isiku ja isikute ühenduse puhul isik või ühendus, kelle registrijärgne asukoht, peakorter või püsiv tegevuskoht asub liikmesriigis; 20) „ettevõtjate registreerimise ja identifitseerimise number“ (EORI-number) – tolliasutuses registreerumisel tolliasutuse määratud number vastavalt määruse (EL) nr 952/2013 artiklile 9; 21) „otseheide“ – kaupade tootmisprotsessis tekkiv heide, sealhulgas tootmisprotsessis tarbitud kütte- ja jahutusenergia tootmisel tekkiv heide, olenemata kütte- või jahutuseenergia tootmise asukohast; 22) „seonduv heitkogus“ – kauba tootmisel tekkiv otseheide ja tootmisprotsessis tarbitava elektrienergia tootmisel tekkinud kaudne heide, mis arvutatakse vastavalt IV lisas sätestatud meetoditele ja mida on täpsustatud artikli 7 lõike 7 kohaselt vastu võetud rakendusaktides; 23) „CO2 ekvivalenttonn“ – üks tonn CO2 või mõne teise I lisas loetletud kasvuhoonegaaside hulka kuuluva kasvuhoonegaasi kogus, mille globaalse soojendamise potentsiaal on samaväärne; 24) „SPIMi sertifikaat“ – elektrooniline sertifikaat, mis vastab kaubaga seonduva heitkoguse ühele CO2 ekvivalenttonnile; 25) „tagastamine“ – SPIMi sertifikaatide tasaarveldamine imporditud kaubaga seonduva heitkogusega, mis deklareeriti, või imporditud kaubaga seonduva heitkogusega, mida oleks pidanud deklareerima; 26) „tootmisprotsess“ – keemilised ja füüsikalised protsessid, mis viiakse läbi kauba tootmiseks käitises; 27) „vaikeväärtus“ – väärtus, mis arvutatakse või tuletatakse teisestest andmetest, mis näitab kaubaga seonduvat heitkogust; 28) „tegelik heitkogus“ – heitkogus, mis on arvutatud kauba tootmisprotsessi esmaste andmete ja tootmisprotsessi käigus tarbitud elektrienergia tootmise esmaste andmete põhjal ning on kindlaks tehtud IV lisas sätestatud meetodite alusel; 29) „süsinikuhind“ – rahasumma, mis makstakse kolmandas riigis süsinikuheite vähendamise kava alusel maksu, lõivu või tasu või heitkogustega kauplemise süsteemi raames lubatud heitkoguse ühikutena, arvutatuna sellise meetmega hõlmatud ja kaupade tootmise käigus vabanevate kasvuhoonegaaside põhjal; 30) „käitis“ – paikne tehniline üksus, kus toimub tootmisprotsess; 31) „käitaja“ – isik, kes käitab kolmandas riigis asuvat käitist või kelle kontrolli all see on; 32) „riiklik akrediteerimisasutus“ – riiklik akrediteerimisasutus, mille liikmesriik on määranud vastavalt määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 lõikele 1; 33) „ELi HKSi lubatud heitkoguse ühik“ – direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 punktis a määratletud lubatud heitkoguse ühik nimetatud direktiivi I lisas loetletud tegevusaladel, välja arvatud lennutegevus; 34) „kaudne heide“ – kauba tootmisprotsessis tarbitava elektrienergia tootmisel tekkiv heide, olenemata tarbitud elektrienergia tootmise kohast.

Kaupu võib liidu tolliterritooriumile importida üksnes tegevusloaga SPIMi deklarant.

1. Enne kauba importi liidu tolliterritooriumile peab iga liikmesriigis asuv importija taotlema tegevusloaga SPIMi deklarandi staatust (edaspidi „tegevusloa taotlus“). Kui selline importija määrab kooskõlas määruse (EL) nr 952/2013 artikliga 18 kaudse tolliesindaja ja kui kaudne tolliesindaja nõustub tegutsema tegevusloaga SPIMi deklarandina, esitab tegevusloa taotluse kaudne tolliesindaja. 2. Kui importija ei asu liikmesriigis, esitab tegevusloa taotluse kaudne tolliesindaja. 3. Tegevusloa taotlus esitatakse artikli 14 kohaselt loodud SPIMi registri kaudu. 4. Erandina lõikest 1, kui elektrienergia impordiks mõeldud ülekandevõimsust jaotatakse võimsuse otsese jaotamise teel, käsitatakse isikut, kellele võimsus on impordiks jaotatud ja kes selle võimsuse impordiks registreerib, käesoleva määruse kohaldamisel tegevusloaga SPIMi deklarandina selles liikmesriigis, kus isik elektrienergia impordi tollideklaratsioonis deklareeris. Importi tuleb mõõta piiri kohta ajaühikus, mis ei ole pikem kui üks tund, ning ekspordi või transiidi mahaarvamine sama tunni jooksul ei ole võimalik. Selle liikmesriigi pädev asutus, kus tollideklaratsioon esitati, registreerib isiku SPIMi registris. 5. Tegevusloa taotlus peab taotleja kohta sisaldama järgmist teavet: a) nimi, aadress ja kontaktandmed; b) EORI-number; c) põhitegevusala liidus; d) taotleja asukohaliikmesriigi maksuhalduri tõend selle kohta, et taotleja suhtes ei ole riigis alustatud maksuvõla sundtäitmist; e) taotleja kirjalik kinnitus selle kohta, et ta ei ole taotluse esitamise aastale eelnenud viie aasta jooksul oluliselt või korduvalt rikkunud tolli- või maksuõiguse norme või turukuritarvitusi käsitlevaid norme, sealhulgas kinnitus selle kohta, et tal puudub karistusregistrikanne tegevusalal toime pandud raske kuriteo kohta; f) teave, mis näitab, et taotlejal on käesoleva määruse kohaste kohustuste täitmiseks vajalik finants- ja tegevussuutlikkus, ning, kui pädev asutus otsustab riskianalüüsi alusel seda nõuda, siis nimetatud teavet tõendavad dokumendid, nagu kuni viimase kolme lõpetatud majandusaasta kasumiaruanne ja bilanss; g) liidu tolliterritooriumile imporditud kauba hinnanguline rahaline väärtus ja maht kaubaliikide kaupa kalendriaastal, mille jooksul taotlus esitati, ja järgmisel kalendriaastal; h) kui see on kohaldatav, siis nende isikute nimed ja kontaktandmed, kelle nimel taotleja tegutseb. 6. Taotluse esitaja võib taotluse igal ajal tagasi võtta. 7. Tegevusloaga SPIMi deklarant teavitab pädevat asutust SPIMi registri kaudu viivitamata kõigist käesoleva artikli lõike 5 kohaselt esitatud teabe muudatustest, mis on toimunud pärast tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andmist käsitleva otsuse vastuvõtmist vastavalt artiklile 17 ning mis võivad mõjutada kõnealust otsust või selle kohaselt antud tegevusloa sisu. 8. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, milles käsitletakse taotleja, pädeva asutuse ja komisjoni vahelist suhtlust, tegevusloa taotluse standardvormi ning SPIMi registri kaudu taotluste esitamise menetlust, pädeva asutuse järgitavaid menetlusnorme ja tähtaegu, millest tuleb käesoleva artikli lõike 1 kohaste tegevusloa taotluste menetlemisel kinni pidada, samuti reeglid, et komisjon saaks tuvastada elektrienergia importimiseks tegevusloaga SPIMi deklarandid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Jooksva aasta 31. maiks, ning esimest korda 2027. aastal 2026. aasta kohta, esitab iga tegevusloaga SPIMi deklarant eelmise kalendriaasta kohta SPIMi deklaratsiooni, kasutades selleks artiklis 14 osutatud SPIMi registrit. 2. SPIMi deklaratsioon sisaldab järgmisi andmeid: a) eelmise kalendriaasta jooksul imporditud iga kaubaliigi üldkogus, väljendatuna elektrienergia puhul megavatt-tundides ja muude kaupade puhul tonnides; b) käesoleva lõike punktis a osutatud kaupadega seonduva heitkoguse kogunäitaja, väljendatuna CO2 ekvivalenttonnides heite elektrienergia megavatt-tunni kohta ja muude kaupade puhul CO2 ekvivalenttonnides heite iga kaubaliigi tonni kohta, arvutatuna vastavalt artiklile 7 ja tõendatuna vastavalt artiklile 8; c) selliste tagastamisele kuuluvate SPIMi sertifikaatide koguarv, mis vastavad käesoleva lõike punktis b osutatud kaupadega seonduva heitkoguse kogunäitajale pärast vähendust, mis tuleneb päritoluriigis artikli 9 kohaselt makstud süsinikuhinnast, ja kohandust, mis on vajalik selleks, et võtta arvesse, millises ulatuses eraldatakse ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid tasuta vastavalt artiklile 31; d) akrediteeritud tõendajate poolt artikli 8 ja VI lisa kohaselt väljastatud tõendamisaruannete koopiad. 3. Kui imporditakse määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 256 osutatud seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud tooteid, esitab tegevusloaga SPIMi deklarant SPIMi deklaratsioonis nende kaupadega seonduva heitkoguse, mis suunati seestöötlemisprotseduurile ja mille tulemusena saadud töödeldud tooted imporditi, isegi kui need töödeldud tooted ei ole käesoleva määruse I lisas loetletud kaubad. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud tooted on määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 205 osutatud tagasitoodud kaup. 4. Kui käesoleva määruse I lisas loetletud imporditud kaup on määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 259 osutatud välistöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud tooted, esitab tegevusloaga SPIMi deklarant SPIMi deklaratsioonis üksnes väljaspool liidu tolliterritooriumi toimunud töötlemistoimingu heite. 5. Kui imporditud kaup on määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 203 osutatud tagasitoodud kaup, märgib tegevusloaga SPIMi deklarant SPIMi deklaratsioonis, et kogu kõnealuse kaubaga seonduv heitkogus on null. 6. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, mis käsitlevad SPIMi deklaratsiooni standardvormingut, sealhulgas iga käitise, päritoluriigi ja kaubaliigi kohta esitatavat üksikasjalikku teavet, mille abil tõendada käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kogunäitajaid, eelkõige seoses seonduva heitkoguse ja makstud süsinikuhinnaga, SPIMi deklaratsiooni SPIMi registri kaudu esitamise korda ja käesoleva artikli lõike 2 punktis c osutatud SPIMi sertifikaatide tagastamise korda kooskõlas artikli 22 lõikega 1, eelkõige seoses protsessi ja tagastatavate sertifikaatide valikuga tegevusloaga SPIMi deklarandi poolt. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kaubaga seonduv heitkogus arvutatakse IV lisas sätestatud meetodite kohaselt. II lisas loetletud kaupade puhul arvutatakse ja võetakse arvesse ainult otseheidet. 2. Muude kaupade kui elektrienergiaga seonduv heitkogus tehakse kindlaks tegeliku heitkoguse põhjal IV lisa punktides 2 ja 3 esitatud meetodite kohaselt. Kui tegelikku heitkogust ei ole võimalik õigesti kindlaks teha, ning ka kaudse heite puhul määratakse seonduv heitkogus kindlaks vaikeväärtustena vastavalt IV lisa punktis 4.1 esitatud meetoditele. 3. Imporditud elektrienergiaga seonduv heitkogus määratakse kindlaks vaikeväärtustena vastavalt IV lisa punktis 4.2 esitatud meetodile, välja arvatud juhul, kui tegevusloaga SPIMi deklarant tõendab, et IV lisa punktis 5 loetletud kriteeriumid seonduva heitkoguse kindlakstegemiseks tegeliku heitkoguse põhjal on täidetud. 4. Seonduv kaudne heitkogus arvutatakse vastavalt IV lisa punktis 4.3 esitatud ja käesoleva artikli lõike 7 kohaselt vastu võetud rakendusaktides täpsustatud meetodile, välja arvatud juhul, kui tegevusloaga SPIMi deklarant tõendab, et IV lisa punktis 6 loetletud kriteeriumid seonduva heitkoguse kindlakstegemiseks tegeliku heitkoguse põhjal on täidetud. 5. Tegevusloaga SPIMi deklarant peab arvestust andmete üle, mis on vajalikud seonduva heitkoguse arvutamiseks vastavalt V lisas sätestatud nõuetele. Need andmed peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et artikli 18 kohaselt akrediteeritud tõendajad saaksid tõendada seonduvat heitkogust vastavalt artiklile 8 ja VI lisale ning et komisjon ja pädev asutus saaks teha SPIMi deklaratsiooni järelkontrolli vastavalt artikli 19 lõikele 2. 6. Tegevusloaga SPIMi deklarant säilitab lõikes 5 osutatud andmed, sealhulgas tõendaja aruande, kuni neljanda aasta lõpuni pärast aastat, mil SPIMi deklaratsioon esitati või oleks tulnud esitada. 7. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, milles käsitletakse järgmist: a) IV lisas sätestatud arvutusmeetodite elementide rakendamine, sealhulgas tootmisprotsesside süsteemipiiride ja asjakohaste sisendmaterjalide (lähteainete), heitekoefitsientide, käitisepõhiste tegeliku heitkoguse väärtuste kindlakstegemine ja vaikeväärtuste kindlaksmääramine ning nende kohaldamine üksikute kaupade suhtes, samuti selliste meetodite sätestamine, millega tagatakse vaikeväärtuste kindlaksmääramise aluseks olevate andmete usaldusväärsus, sealhulgas üksikasjalikkuse tase ja andmete tõendamine, ning selliste kaupade täpsem määratlemine, mida käsitatakse lihtsate kaupadena ja keerukate kaupadena IV lisa punkti 1 tähenduses; kõnealustes rakendusaktides täpsustatakse ka tingimused, mille alusel võib järeldada, et tegelikku heitkogust ei ole võimalik õigesti kindlaks teha, ning tõendid selle kohta, et IV lisa punktides 5 ja 6 loetletud kriteeriumid, mille täitmisel võib kauba tootmisprotsessis tarbitud elektrienergia puhul kasutada lõike 2 kohaldamisel tegelikku heitkogust, on täidetud, ning b) lõike 4 kohase arvutusmeetodi elementide kohaldamine vastavalt IV lisa punktile 4.3. Kui see on objektiivselt põhjendatud, sätestatakse esimeses lõigus osutatud rakendusaktides, et vaikeväärtusi saab konkreetsete alade, piirkondade või riikide puhul kohandada, et võtta arvesse heidet mõjutavaid konkreetseid objektiivseid tegureid, nagu peamised energiaallikad või tööstusprotsessid. Need rakendusaktid peavad tuginema olemasolevatele õigusaktidele, mis käsitlevad direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud käitiste heite- ja tegevusandmete seiret ja tõendamist, eelkõige komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2018/2066 (24), rakendusmäärusele (EL) 2018/2067 ja komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2019/331 (25). Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Tegevusloaga SPIMi deklarant tagab, et artikli 6 kohaselt esitatud SPIMi deklaratsioonis deklareeritud seonduva heitkoguse kogunäitajat on tõendanud artikli 18 kohaselt akrediteeritud tõendaja, tuginedes VI lisas esitatud tõendamispõhimõtetele. 2. Artikli 10 kohaselt registreeritud, kolmandas riigis asuvates käitistes toodetud kaubaga seonduva heitkoguse puhul võib tegevusloaga SPIMi deklarant käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kohustuse täitmiseks kasutada talle artikli 10 lõike 7 kohaselt avaldatud tõendatud teavet. 3. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte VI lisas esitatud tõendamispõhimõtete kohaldamiseks seoses järgmisega: a) võimalus vabastada tõendaja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel ja seadmata ohtu seonduva heitkoguse usaldusväärset hindamist kohustusest teha käitisse, kus asjaomaseid kaupu toodetakse, kontrollikäike; b) künniste kindlaksmääramine, mille alusel otsustada, kas väärkajastamised või mittevastavused on olulised, ning c) tõendamisaruande jaoks vajalikud tõendavad dokumendid, sealhulgas nende vorm. Kui komisjon võtab vastu esimeses lõigus osutatud rakendusakte, püüab ta saavutada samaväärsuse ja sidususe rakendusmääruses (EL) 2018/2067 sätestatud menetlustega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Tegevusloaga SPIMi deklarant võib oma SPIMi deklaratsioonis taotleda tagastatavate SPIMi sertifikaatide arvu vähendamist, et võtta arvesse päritoluriigis deklareeritud seonduva heitkoguse eest tasutud süsinikuhinda. Vähendamist võib taotleda ainult juhul, kui süsinikuhind on päritoluriigis tegelikult tasutud. Sellisel juhul võetakse arvesse kõiki selles riigis pakutavaid soodustusi või muus vormis hüvitisi, mis oleksid kaasa toonud kõnealuse süsinikuhinna vähendamise. 2. Tegevusloaga SPIMi deklarant peab arvestust dokumentide üle, mis on vajalikud tõendamaks, et deklareeritud seonduva heitkoguse suhtes kohaldati süsinikuhinda kauba päritoluriigis ning see hind on tegelikult tasutud, nagu on osutatud lõikes 1. Tegevusloaga SPIMi deklarant säilitab eelkõige tõendid pakutavate soodustuste ja muus vormis hüvitiste kohta, eelkõige viited kõnealuse riigi asjakohastele õigusaktidele. Dokumentides sisalduvaid andmeid tõendab tegevusloaga SPIMi deklarandist ja päritoluriigi ametiasutustest sõltumatu isik. Dokumentidel peavad olema kõnealuse sõltumatu isiku nimi ja kontaktandmed. Tegevusloaga SPIMi deklarant säilitab ka tõendid süsinikuhinna tegeliku tasumise kohta. 3. Tegevusloaga SPIMi deklarant säilitab lõikes 2 osutatud andmed kuni neljanda aasta lõpuni pärast aastat, mil SPIMi deklaratsioon esitati või oleks tulnud esitada. 4. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, mis käsitlevad lõike 1 kohaselt tegelikult makstud aasta keskmise süsinikuhinna ümberarvestamist tagastatavate SPIMi sertifikaatide arvu vastavaks vähendamiseks, sealhulgas välisvaluutas tegelikult makstud süsinikuhinna konverteerimist eurodesse aasta keskmise vahetuskursi alusel, süsinikuhinna tegeliku maksmise kohta nõutavaid tõendeid, näited käesoleva artikli lõikes 1 osutatud asjaomaste soodustuste või muus vormis hüvitiste kohta, käesoleva artikli lõikes 2 osutatud sõltumatu isiku kvalifikatsiooni ja sõltumatuse kindlakstegemise tingimusi. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kolmandas riigis asuva käitise käitaja taotlusel registreerib komisjon teabe käitaja ja tema käitise kohta artiklis 14 osutatud SPIMi registris. 2. Lõikes 1 osutatud registreerimistaotlus peab sisaldama järgmist registreerimisel SPIMi registrisse kantavat teavet: a) käitaja nimi, aadress ja kontaktandmed; b) käitise asukoht, sealhulgas täielik aadress ja geograafilised koordinaadid, mis on väljendatud pikkus- ja laiuskraadides kuue kümnendkohaga; c) käitise peamine majandustegevus. 3. Komisjon teavitab käitajat SPIMi registris registreerimisest. Registreerimine kehtib viis aastat alates käitise käitaja teavitamise kuupäevast. 4. Käitaja teavitab komisjoni viivitamata kõigist lõikes 2 osutatud teabes pärast registreerimist toimunud muutustest ning komisjon ajakohastab asjaomase teabe SPIMi registris. 5. Käitaja a) teeb kindlaks seonduva heitkoguse, mis on arvutatud vastavalt IV lisas esitatud meetoditele käesoleva artikli lõikes 1 osutatud käitises toodetavate kaubaliikide kaupa; b) tagab, et käesoleva lõike punktis a osutatud seonduv heitkogus on tõendatud kooskõlas VI lisas esitatud tõendamispõhimõtetega artikli 18 kohaselt akrediteeritud tõendaja poolt; c) säilitab nelja aasta jooksul pärast tõendamist tõendamisaruande koopia ja andmed teabe kohta, mis on vajalik kaupadega seonduva heitkoguse arvutamiseks vastavalt V lisas esitatud nõuetele. 6. Käesoleva artikli lõike 5 punktis c osutatud andmed peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada seonduva heitkoguse tõendamist kooskõlas artikliga 8 ja VI lisaga ning võimaldada teha kooskõlas artikliga 19 SPIMi deklaratsiooni järelkontrolli, mille on esitanud tegevusloaga SPIMi deklarant, kellele asjaomane teave on käesoleva artikli lõike 7 kohaselt avaldatud. 7. Käitaja võib avaldada tegevusloaga SPIMi deklarandile teabe käesoleva artikli lõikes 5 osutatud seonduva heitkoguse tõendamise kohta. Tegevusloaga SPIMi deklarandil on õigus kasutada kõnealust avaldatud teavet artiklis 8 osutatud kohustuse täitmiseks. 8. Käitaja võib igal ajal taotleda enda SPIMi registrist kustutamist. Sellise taotluse korral ja pärast pädevate asutuste teavitamist kustutab komisjon kõnealuse käitaja ja tema käitise kohta käiva teabe SPIMi registrist, tingimusel et kõnealune teave ei ole esitatud SPIMi deklaratsioonide järelkontrolliks vajalik. Pärast seda, kui komisjon on andnud asjaomasele käitajale võimaluse olla ära kuulatud ja on konsulteerinud asjaomaste pädevate asutustega, võib ta samuti teabe registrist kustutada, kui ta leiab, et teave selle käitaja kohta ei ole enam õige. Komisjon teavitab sellisest kustutamisest ka pädevaid asutusi.

1. Liikmesriik määrab pädeva asutuse, kes täidab käesolevast määrusest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi, ja teavitab sellest komisjoni. Komisjon teeb kõigi pädevate asutuste loetelu liikmesriikidele teatavaks ja avaldab selle teabe Euroopa Liidu Teatajas ning teeb selle teabe kättesaadavaks SPIMi registris. 2. Pädevad asutused vahetavad teavet, mis on käesolevast määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmiseks oluline või asjakohane.

Lisaks muudele ülesannetele, mida komisjon täidab vastavalt käesolevale määrusele, abistab ta pädevaid asutusi käesolevast määrusest tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmisel ja koordineerib nende tegevust, toetades käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate parimate tavade vahetamist ja andes nende kohta välja suuniseid ning edendades pädevate asutuste vahelist ning pädevate asutuste ja komisjoni vahelist piisavat teabevahetust ja koostööd.

1. Kogu teabe suhtes, mida pädev asutus või komisjon oma ülesandeid täites saab ning mis on oma olemuselt konfidentsiaalne või konfidentsiaalsena esitatud, kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus. Pädev asutus ega komisjon ei avalda sellist teavet ilma seda andnud isiku või asutuse otsese eelneva loata, välja arvatud juhul, kui avalikustamise kohustus tuleneb liidu või liikmesriigi õigusest. 2. Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused ja komisjon siiski jagada sellist teavet üksteisega, tolliasutustega, haldus- või kriminaalkaristuste eest vastutavate asutustega ja Euroopa Prokuratuuriga, et tagada käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmine isikute poolt ja tollialaste õigusaktide kohaldamine. Sellise jagatud teabe suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus ja seda ei tohi avalikustada ühelegi teisele isikule ega ametiasutusele, välja arvatud juhul, kui avalikustamise kohustus tuleneb liidu või liikmesriigi õigusest.

1. Komisjon loob standardse elektroonilise andmebaasi kujul tegevusloaga SPIMi deklarantide registri, mis sisaldab andmeid kõnealuste tegevusloaga SPIMi deklarantide SPIMi sertifikaatide kohta. Komisjon teeb SPIMi registris sisalduva teabe tolliasutustele ja pädevatele asutustele automaatselt ja reaalajas kättesaadavaks. 2. Lõikes 1 osutatud SPIMi register sisaldab kontosid, mis hõlmavad teavet iga tegevusloaga SPIMi deklarandi kohta ja eelkõige järgmist teavet: a) tegevusloaga SPIMi deklarandi nimi, aadress ja kontaktandmed; b) tegevusloaga SPIMi deklarandi EORI-number; c) SPIMi konto number; d) iga tegevusloaga SPIMi deklarandi SPIMi tunnusnumber, müügihind, ostukuupäev, tagastamise või tagasiostu kuupäev või nende tühistamise kuupäev. 3. SPIMi register sisaldab registri eraldi osas teavet artikli 10 lõike 2 kohaselt registreeritud, kolmandates riikides asuvate käitajate ja käitiste kohta. 4. Lõigetes 2 ja 3 osutatud SPIMi registris olev teave on konfidentsiaalne, välja arvatud käitajate nimed, aadressid ja kontaktandmed ning käitiste asukoht kolmandates riikides. Käitaja võib otsustada, et tema nime, aadressi ja kontaktandmeid ei tehta üldsusele kättesaadavaks. Komisjon teeb SPIMi registris sisalduva avaliku teabe koostalitlusvõimelises vormingus kättesaadavaks. 5. Komisjon avaldab igal aastal iga I lisas loetletud kaubaliigi kohta imporditud kaubaga seonduvate heitkoguste kogusumma. 6. Komisjon võtab vastu rakendusaktid SPIMi registri struktuuri ning sellega seotud konkreetsete protsesside ja menetluslike sammude kohta, sealhulgas artiklis 15 osutatud riskianalüüs, käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud teavet sisaldavad elektroonilised andmebaasid, artiklis 16 osutatud SPIMi registri kontode andmed, artiklis 20 osutatud SPIMi sertifikaatide müüki, tagasiostmist ja tühistamist käsitleva teabe edastamine SPIMi registrisse ning artikli 25 lõikes 3 osutatud ristkontrollitud teave. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjon teeb artiklis 14 osutatud SPIMi registrisse kantud andmete ja tehingute riskipõhiseid kontrolle, selle tagamiseks, et SPIMi sertifikaatide ostmisel, hoidmisel, tagastamisel, tagasiostmisel ja tühistamisel ei esine õigusnormide rikkumisi. 2. Kui komisjon avastab lõike 1 kohaselt tehtud kontrollide tulemusena õigusnormide rikkumise, teavitab ta lisauurimise läbiviimiseks asjaomaseid pädevaid asutusi, et tuvastatud õigusnormide rikkumine kõrvaldataks.

1. Komisjon määrab igale tegevusloaga SPIMi deklarandile SPIMi registris kordumatu kontonumbri. 2. Igale tegevusloaga SPIMi deklarandile antakse SPIMi registris kontole juurdepääs. 3. Komisjon loob konto niipea, kui artikli 17 lõikes 1 osutatud tegevusluba on antud, ja teavitab sellest tegevusloaga SPIMi deklaranti. 4. Kui tegevusloaga SPIMi deklarant on majandustegevuse lõpetanud või tema tegevusluba on kehtetuks tunnistatud, sulgeb komisjon tegevusloaga SPIMi deklarandi konto, tingimusel et tegevusloaga SPIMi deklarant on kõik käesolevast määrusest tulenevad kohustused täitnud.

1. Kui artikli 5 kohaselt esitatakse taotlus tegevusloa saamiseks, annab taotleja asukohaliikmesriigi pädev asutus taotlejale tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse, kui käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud kriteeriumid on täidetud. Tegevusloaga SPIMi deklarandi staatust tunnustatakse kõigis liikmesriikides. Enne tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andmist korraldab pädev asutus SPIMi registri kaudu tegevusloa taotluse kohta konsultatsioonimenetluse. Konsultatsioonimenetlusse kaasatakse teiste liikmesriikide pädevaid asutusi ja komisjon ning see ei tohi kesta kauem kui 15 tööpäeva. 2. Taotlejale tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andmise kriteeriumid on järgmised: a) taotleja ei ole taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul oluliselt ega korduvalt rikkunud tolli- ega maksuõiguse norme, turukuritarvitusi käsitlevaid norme ega käesolevat määrust või käesoleva määruse alusel vastu võetud delegeeritud õigusakte või rakendusakte ning eeskätt kinnitus selle kohta, et taotlejal puudub karistusregistrikanne oma tegevusalal toime pandud raske kuriteo kohta; b) taotleja tõendab oma finants- ja tegevussuutlikkust täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi; c) taotleja asub liikmesriigis, kus taotlus esitati, ning d) taotlejale on antud EORI-number vastavalt määruse (EL) nr 952/2013 artiklile 9. 3. Kui pädev asutus leiab, et käesoleva artikli lõikes 2 loetletud kriteeriumid ei ole täidetud, või kui taotleja ei ole esitanud artikli 5 lõikes 5 loetletud teavet, keeldutakse taotlejale tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andmisest. Tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andmisest keeldumise otsuses esitatakse keeldumise põhjused ja teave edasikaebamise võimaluse kohta. 4. Pädeva asutuse otsus, millega antakse tegevusloaga SPIMi deklarandi staatus, registreeritakse SPIMi registris ja see peab sisaldama järgmist teavet: a) tegevusloaga SPIMi deklarandi nimi, aadress ja kontaktandmed; b) tegevusloaga SPIMi deklarandi EORI-number; c) SPIMi konto number, mis on tegevusloaga SPIMi deklarandile antud vastavalt artikli 16 lõikele 1; d) käesoleva artikli lõike 5 kohaselt nõutud tagatis. 5. Käesoleva artikli lõike 2 punktis b sätestatud kriteeriumide täitmiseks nõuab pädev asutus tagatise esitamist, kui taotleja ei olnud artikli 5 lõike 1 kohase taotluse esitamise aastale eelnenud kahe majandusaasta jooksul asutatud. Pädev asutus määrab sellise tagatise suuruseks summa, mis arvutatakse sellise arvu SPIMi sertifikaatide koguväärtusena, mille tegevusloaga SPIMi deklarant peaks artikli 22 kohaselt seoses artikli 5 lõike 5 punkti g kohaselt teatatud kaupade impordiga tagastama. Esitatav tagatis peab olema pangatagatis, mille peab nõudmisel välja maksma liidus tegutsev finantseerimisasutus, või muus vormis tagatis, mis annab samaväärse kindluse. 6. Kui pädev asutus teeb kindlaks, et esitatud tagatis ei taga või ei ole enam piisav, et tagada tegevusloaga SPIMi deklarandi finants- ja tegevussuutlikkuse vastavus käesoleva määruse nõuetele, nõuab ta tegevusloaga SPIMi deklarandilt lisatagatise esitamist või esialgse tagatise asendamist uue tagatisega kooskõlas lõikega 5. 7. Pädev asutus vabastab tagatise viivitamata pärast 31. maid teisel aastal, mis järgneb aastale, mil tegevusloaga SPIMi deklarant SPIMi sertifikaadid vastavalt artiklile 22 tagastas. 8. Pädev asutus tunnistab tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse kehtetuks, kui: a) tegevusloaga SPIMi deklarant staatuse kehtetuks tunnistamist taotleb; või b) tegevusloaga SPIMi deklarant ei vasta enam käesoleva artikli lõigetes 2 või 6 sätestatud kriteeriumidele või on osalenud artikli 22 lõikes 1 osutatud SPIMi sertifikaatide tagastamise kohustuse või artikli 22 lõikes 2 osutatud iga kvartali lõpus SPIMi registris oma kontol piisava arvu SPIMi sertifikaatide olemasolu tagamise kohustuse raskes või korduvas rikkumises. Enne tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse kehtetuks tunnistamist annab pädev asutus tegevusloaga SPIMi deklarandile võimaluse esitada oma seisukohad ja korraldab kõnealuse staatuse võimaliku kehtetuks tunnistamise kohta konsultatsioonimenetluse. Konsultatsioonimenetlusse kaasatakse teiste liikmesriikide pädevaid asutusi ja komisjon ning see ei tohi kesta kauem kui 15 tööpäeva. Kõik staatuse äravõtmise otsused peavad olema põhjendatud ja sisaldama teavet edasikaebamise õiguse kohta. 9. Pädev asutus kannab SPIMi registrisse järgmise teabe: a) taotlejad, kelle tegevusloa taotlus jäetakse lõike 3 kohaselt rahuldamata, ning b) isikud, kelle tegevusloaga SPIMi deklarandi staatus on lõike 8 kohaselt kehtetuks tunnistatud. 10. Komisjon kehtestab rakendusaktidega tingimused järgmise kohta: a) käesoleva artikli lõikes 2 osutatud kriteeriumide kohaldamine, sealhulgas käesoleva artikli lõike 2 punkti a kohase olulise rikkumise või korduva rikkumise puudumine; b) käesoleva artikli lõigetes 5, 6 ja 7 osutatud tagatise kohaldamine; c) käesoleva artikli lõikes 8 osutatud olulise või korduva rikkumise kriteeriumi kohaldamine; d) käesoleva artikli lõikes 8 osutatud tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse kehtetuks tunnistamise tagajärjed, ning e) käesoleva artikli lõigetes 1 ja 8 osutatud konsultatsioonimenetluse konkreetsed tähtajad ja konkreetne vorm. Esimeses lõigus osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Iga rakendusmääruse (EL) 2018/2067 kohaselt tegevusalade rühma jaoks akrediteeritud isikut käsitatakse käesoleva määruse kohaldamisel akrediteeritud tõendajana. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, et määrata kindlaks tegevusalade rühmad, viies akrediteeritud tõendaja kvalifikatsiooni, mis on vajalik käesoleva määruse kohaseks tõendamiseks, vastavusse rakendusmääruse (EL) 2018/2067 I lisas loetletud ja akrediteerimistunnistusel märgitud tegevusalade rühmaga. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Riiklik akrediteerimisasutus võib taotluse korral akrediteerida isiku käesoleva määruse kohase tõendajana, kui ta on esitatud dokumentide alusel veendunud, et asjaomane isik suudab VI lisas osutatud tõendamispõhimõtteid artiklites 8 ja 10 sätestatud seonduva heitkoguse tõendamise kohustuste täitmiseks kohaldada. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 28 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust, täpsustades käesoleva artikli lõikes 2 osutatud akrediteeringu andmise, akrediteeritud tõendajate kontrollimise ja järelevalve, akrediteeringu kehtetuks tunnistamise ning akrediteerimisasutuste vastastikuse tunnustamise ja hindamise tingimusi.

1. Komisjonil on SPIMi deklaratsioonide järelkontrollis järelevalveroll. 2. Komisjon võib järelkontrollistrateegiale tuginedes teha SPIMi deklaratsiooni, sealhulgas riskitegurite järelkontrolli ajavahemiku jooksul, mis lõpeb neljandal aastal pärast aastat, mil SPIMi deklaratsioon oleks tulnud esitada. Järelkontroll võib seisneda SPIMi deklaratsioonis ja tõendamisaruandes esitatud teabe kontrollimises tolliasutuste poolt artikli 25 kohaselt edastatud teabe ja muude asjakohaste tõendite alusel ning vajalikuks peetava auditi alusel, mis võidakse muu hulgas teha tegevusloaga SPIMi deklarandi ruumides. Komisjon teatab järelkontrolli algatamisest ja selle tulemustest SPIMi registri kaudu SPIMi deklarandi asukohaliikmesriigi pädevale asutusele. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul võib teha SPIMi deklaratsiooni järelkontrolli ka selle liikmesriigi pädev asutus, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht. Pädev asutus teatab järelkontrolli algatamisest ja tulemustest SPIMi registri kaudu komisjonile. 3. Komisjon toob korrapäraselt esile riskitegurid ja tähelepanu nõudvad aspektid, tuginedes SPIMi rakendamisega liidu tasandil seotud riskide analüüsile, võttes arvesse SPIMi registris sisalduvat teavet, tolliasutuste edastatud andmeid ja muid asjakohaseid teabeallikaid, sealhulgas artikli 15 lõike 2 ja artikli 25 kohaselt korraldatud kontrolle. Komisjon hõlbustab ka teabevahetust pädevate asutustega kelmuste ja pettuste ning artikli 26 kohaselt määratud trahvide kohta. 4. Kui tegevusloaga SPIMi deklarant jätab artikli 6 kohase SPIMi deklaratsiooni esitamata või kui komisjon leiab käesoleva artikli lõike 2 kohase järelkontrolli käigus, et SPIMi sertifikaatide deklareeritud arv on vale, hindab komisjon kõnealuse tegevusloaga SPIMi deklarandi käesoleva määruse kohaseid kohustusi tema käsutuses oleva teabe alusel. Komisjon teeb esialgse arvutuse, kui palju SPIMi sertifikaate oleks tulnud tagastada kas sellele aastale järgneva aasta 31. detsembriks, mil SPIMi deklaratsioon oleks tulnud esitada, või 31. detsembriks neli aastat pärast SPIMi ebaõiget deklareerimist. Komisjon esitab kõnealuse esialgse arvutuse pädevatele asutustele soovituslikel eesmärkidel ja ilma et see piiraks selle liikmesriigi pädeva asutuse lõplikku arvutust, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht. 5. Kui pädev asutus on kindlaks teinud, et tagastatavate SPIMi sertifikaatide deklareeritud arv on vale või et artikli 6 kohast SPIMi deklaratsiooni ei ole esitatud, teeb ta komisjoni antud teavet arvesse võttes kindlaks, kui palju SPIMi sertifikaate oleks tegevusloaga SPIMi deklarant pidanud tagastama. Pädev asutus teatab tegevusloaga SPIMi deklarandile oma otsuse SPIMi sertifikaatide kindlaks tehtud arvu kohta ja nõuab, et tegevusloaga SPIMi deklarant tagastaks täiendavad SPIMi sertifikaadid ühe kuu jooksul. Pädeva asutuse otsus peab olema põhjendatud ja sisaldama teavet edasikaebamise õiguse kohta. Otsusest teatatakse ka SPIMi registri kaudu. Kui pädev asutus otsustab pärast komisjonilt käesoleva artikli lõigete 2 ja 4 kohase esialgse arvutuse saamist meetmeid mitte võtta, teavitab pädev asutus sellest SPIMi registri kaudu komisjoni. 6. Kui pädev asutus on kindlaks teinud, et tagastatud SPIMi sertifikaatide arv on sellest suurem, mis oleks tulnud tagastada, teatab pädev asutus sellest viivitamata komisjonile. Üleliigselt tagastatud SPIMi sertifikaadid ostetakse artiklis 23 sätestatud korras tagasi.

1. Liikmesriigid müüvad SPIMi sertifikaate oma liikmesriigis asuvatele tegevusloaga SPIMi deklarantidele ühtsel keskplatvormil. 2. Ühtse keskplatvormi loob pärast komisjoni ja liikmesriikide vahelist ühist hankemenetlust komisjon, kes seda platvormi ühtlasi haldab. Ühtsel keskplatvormil olevale teabele on juurdepääs komisjonil ja pädevatel asutustel. 3. Teave SPIMi sertifikaatide müügi, tagasiostmise ja tühistamise kohta ühtsel keskplatvormil edastatakse iga tööpäeva lõpus SPIMi registrisse. 4. SPIMi sertifikaate müüakse tegevusloaga SPIMi deklarantidele hinnaga, mis on arvutatud vastavalt artiklile 21. 5. Komisjon tagab, et igale SPIMi sertifikaadile antakse selle loomisel kordumatu tunnusnumber. Komisjon registreerib SPIMi sertifikaadi kordumatu tunnusnumbri ja hinna ning müügikuupäeva SPIMi registris sertifikaadi ostnud tegevusloaga SPIMi deklarandi kontol. 6. Komisjon võtab käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas artikliga 28 vastu delegeeritud õigusakte, täpsustades SPIMi sertifikaatide müügi ja tagasiostmise korraldamisega seotud ajakava, haldamist ja muid aspekte, püüdes saavutada kooskõla komisjoni määruses (EL) nr 1031/2010 (26) sätestatud menetlustega.

1. Komisjon arvutab SPIMi sertifikaatide hinna kui ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute sulgemishindade keskmise enampakkumisplatvormil vastavalt määruses (EL) nr 1031/2010 sätestatud korrale iga kalendrinädala kohta. Nendel kalendrinädalatel, mil enampakkumisi enampakkumisplatvormil kavandatud ei ole, on SPIMi sertifikaatide hind enampakkumisplatvormi enampakkumiste toimumise viimase nädala ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute sulgemishindade keskmine. 2. Komisjon avaldab lõike 1 teises lõigus osutatud keskmise hinna oma veebisaidil või muul asjakohasel viisil järgmise kalendrinädala esimesel tööpäeval. Keskmist hinda kohaldatakse alates esimesest tööpäevast pärast selle avaldamist kuni järgmise kalendrinädala esimese tööpäevani. 3. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud meetodi kohaldamist SPIMi sertifikaatide keskmise hinna arvutamiseks ja hinna avaldamise praktilist korda. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Jooksva aasta 31. maiks ning esimest korda 2027. aastal 2026. aasta kohta, tagastab tegevusloaga SPIMi deklarant SPIMi registri kaudu sellise arvu SPIMi sertifikaate, mis vastab artikli 6 lõike 2 punkti c kohaselt tagastamisele eelnenud kalendriaasta eest deklareeritud ja artikli 8 kohaselt tõendatud seonduvale heitkogusele. Komisjon eemaldab tagastatud SPIMi sertifikaadid SPIMi registrist. Tegevusloaga SPIMi deklarant tagab, et SPIMi registris on tema kontol nõutav arv SPIMi sertifikaate. 2. Tegevusloaga SPIMi deklarant tagab, et SPIMi registris on tema kontol iga kvartali lõpus selline arv SPIMi sertifikaate, mis vastab vähemalt 80 %-le kalendriaasta algusest imporditud kaubaga seonduvast heitkogusest, mis on omakorda vastavalt IV lisas sätestatud meetodile kindlaks määratud vaikeväärtustena. 3. Kui komisjon jõuab järeldusele, et tegevusloaga SPIMi deklarandi kontol olevate SPIMi sertifikaatide arv ei vasta lõikes 2 sätestatud kohustustele, teavitab ta SPIMi registri kaudu selle liikmesriigi pädevat asutust, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht. Pädev asutus annab tegevusloaga SPIMi deklarandile teada, et ta peab ühe kuu jooksul pärast teadaandmist tagama oma kontol piisava arvu SPIMi sertifikaate. Pädev asutus registreerib tegevusloaga SPIMi deklarandile saadetava teate ja tegevusloaga SPIMi deklarandi vastuse SPIMi registris.

1. Kui tegevusloaga SPIMi deklarant seda taotleb, ostab liikmesriik, kus on kõnealuse tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht, SPIMi registris deklarandi kontole pärast artikli 22 kohast tagastamist jäänud SPIMi sertifikaadid tagasi. Komisjon ostab üle jäänud SPIMi sertifikaadid tagasi artiklis 20 osutatud ühtse keskplatvormi kaudu selle liikmesriigi nimel, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht. Tegevusloaga SPIMi deklarant peab tagasiostutaotluse esitama selle aasta 30. juuniks, mille jooksul SPIMi sertifikaadid tagastati. 2. Lõikes 1 osutatud tagasiostmisele kuuluvate sertifikaatide arv võib olla kõige rohkem üks kolmandik tegevusloaga SPIMi deklarandi poolt eelmisel kalendriaastal ostetud SPIMi sertifikaatide koguarvust. 3. Iga SPIMi sertifikaadi tagasiostuhind on hind, mille tegevusloaga SPIMi deklarant selle sertifikaadi eest ostmise ajal maksis.

Komisjon tühistab jooksva aasta 1. juulil kõik SPIMi sertifikaadid, mis osteti eelmisele kalendriaastale eelnenud aastal ning mis jäid SPIMi registris tegevusloaga SPIMi deklarandi kontole. Need SPIMi sertifikaadid tühistatakse ilma kompensatsioonita. Kui tagastatavate SPIMi sertifikaatide arvu üle on liikmesriigis vaidlus pooleli, peatab komisjon SPIMi sertifikaatide tühistamise vaidlustatud kogusele vastavas ulatuses. Selle liikmesriigi pädev asutus, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht, edastab komisjonile viivitamata kogu asjakohase teabe.

1. Tolliasutused lubavad kaupu importida ainult tegevusloaga SPIMi deklarandil. 2. Tolliasutused edastavad komisjonile impordiks deklareeritud kauba kohta korrapäraselt ja automaatselt eraldi teavet, kasutades selleks eelkõige määruse (EL) nr 952/2013 artikli 56 lõike 5 kohaselt loodud järelevalve korda. Teave sisaldab tegevusloaga SPIMi deklarandi EORI-numbrit ja SPIMi konto numbrit, kauba kaheksakohalist CN-koodi, kogust, päritoluriiki, tollideklaratsiooni esitamise kuupäeva ja tolliprotseduuri. 3. Komisjon edastab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teabe selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus on tegevusloaga SPIMi deklarandi asukoht, ning kontrollib iga SPIMi deklarandi puhul, kas teave vastab artikli 14 kohases SPIMi registris olevatele andmetele. 4. Tolliasutused võivad kooskõlas määruse (EL) nr 952/2013 artikli 12 lõikega 1 edastada konfidentsiaalse teabe, mille nad on oma ülesannete täitmise käigus saanud või mis neile on konfidentsiaalselt esitatud, komisjonile ja selle liikmesriigi pädevale asutusele, kes tegevusloaga SPIMi deklarandi staatuse andis. 5. Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis määrust (EÜ) nr 515/97. 6. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, milles määratakse kindlaks käesoleva artikli lõike 2 kohaselt edastava teabe sisu ning edastamise sagedus, aeg ja vahend. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Tegevusloaga SPIMi deklarant, kes jätab jooksva aasta 31. maiks tagastamata sellise arvu SPIMi sertifikaate, mis vastab eelnenud kalendriaastal imporditud kaubaga seonduvale heitkogusele, peab maksma trahvi. Trahv määratakse kauba importimise aasta eest, see peab olema identne trahviga, mis määratakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõike 3 kohaselt ülemäärase heitkoguse eest, ja seda suurendatakse vastavalt nimetatud direktiivi artikli 16 lõikele 4. Trahv määratakse iga SPIMi sertifikaadi eest, mille tegevusloaga SPIMi deklarant on tagastamata jätnud. 2. Kui liidu tolliterritooriumile on kauba toonud ja seejuures käesolevast määrusest tulenevad kohustused täitmata jätnud muu isik kui tegevusloaga SPIMi deklarant, peab trahvi maksma nimetatud isik. Trahv peab olema tõhus, proportsionaalne ja hoiatav ning selle summa peab olenevalt eelkõige sellest, kui kaua kohustused täitmata on jäetud, millise raskusastmega täitmatajätmine on, mida see hõlmab, kas see on olnud tahtlik ja korduv ning mil määral on isik teinud pädeva asutusega koostööd, olema kolm kuni viis korda suurem kui lõikes 1 osutatud trahv ning see määratakse kauba liitu toomise aasta eest iga SPIMi sertifikaadi kohta, mille isik on jätnud tagastamata. 3. Trahvi tasumine ei vabasta tegevusloaga SPIMi deklaranti kohustusest järelejäänud arv SPIMi sertifikaate jooksval aastal tagastada. 4. Kui pädev asutus teeb kindlaks, võttes sealhulgas arvesse komisjoni poolt artikli 19 kohaselt tehtud esialgseid arvutusi, et tegevusloaga SPIMi deklarant on jätnud SPIMi sertifikaatide tagastamise kohustuse täitmata, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, või kui kauba liidu tolliterritooriumile toonud isik on jätnud käesolevast määrusest tulenevad kohustused täitmata, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 2, määrab pädev asutus trahvi esimesel juhul kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja teisel juhul kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2. Pädev asutus teatab tegevusloaga SPIMi deklarandile, ja kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2, siis asjaomasele isikule järgmist: a) oma järelduse, et tegevusloaga SPIMi deklarant või käesoleva artikli lõikes 2 osutatud isik on jätnud käesolevast määrusest tulenevad kohustused täitmata; b) oma järelduse põhjendused; c) tegevusloaga SPIMi deklarandile või käesoleva artikli lõikes 2 osutatud isikule määratud trahvi summa; d) kuupäev, milleks trahv tuleb tasuda; e) mida tegevusloaga SPIMi deklarant või käesoleva artikli lõikes 2 osutatud isik peab trahvi maksmiseks tegema ja f) tegevusloaga SPIMi deklarandi või käesoleva artikli lõikes 2 osutatud isiku õigus esitada kaebus. 5. Kui trahv ei ole lõike 4 punktis d osutatud tähtpäevaks tasutud, tagab pädev asutus trahvi tasumise kõigi vahendite abil, mida tal on liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik kasutada. 6. Liikmesriik teatab lõigetes 1 ja 2 osutatud trahviotsustest komisjonile ja kannab lõikes 5 osutatud lõpliku summa SPIMi registrisse.

1. Komisjon võtab kooskõlas käesoleva artikliga asjakohaste ja objektiivsete andmete põhjal meetmeid, millega käesoleva määruse täitmisest kõrvale hoidmist vältida. 2. Kõrvalehoidmisena käsitatakse kaubavahetuse korralduses tehtud muudatust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole muud piisavat põhjendust ega majanduslikku õigustust kui käesolevas määruses sätestatud kohustuste täielik või osaline vältimine. Selline tava, protsess või töö võib seisneda muu hulgas järgmises: a) asjaomase kauba vähesel määral muutmine, et kaup kuuluks I lisas loetlemata CN-koodide alla, välja arvatud juhul, kui sellise muutmise tõttu muutuvad kauba põhiomadused; b) saadetiste kunstlik jagamine osadeks, mille tegelik väärtus ei ületa artikli 2 lõikes 3 osutatud künnist. 3. Et tuvastada määruse täitmisest kõrvalehoidmise juhte, jälgib komisjon pidevalt liidu tasandil olukorda, tuginedes sealhulgas turuseirele või asjas tähtsust omavatele teabeallikatele, näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide teadaannetele ja muule teabele. 4. Liikmesriik või isik, kes on mõne lõikes 2 kirjeldatud olukorra tõttu kahju kannatanud või kes on saanud sellisest olukorrast kasu, võib komisjoni teavitada, kui ta puutub kõrvalehoidmisega kokku. Komisjonile võivad oma tähelepanekutest teada anda ka muud huvitatud isikud kui otseselt kahju kannatanud või kasu saanud isikud, näiteks keskkonnaorganisatsioonid ja vabaühendused, kellel on käesoleva määruse täitmisest kõrvalehoidmise kohta tõendeid. 5. Lõike 4 kohasel teavitamisel esitatakse selle aluseks olevad põhjused ning andmed ja statistika, mis käesolevast määrusest kõrvale hoidmise kohta esitatud väidet tõendavad. Kui liikmesriik või kahju kannatanud, kasu saanud või muu huvitatud isik on komisjoni teavitanud, algatab komisjon väidetava kõrvalehoidmise osas uurimise, tingimusel et teavitus vastab käesolevas lõikes osutatud nõuetele, või kui komisjon jõuab ise järeldusele, et selline uurimine on vajalik. Komisjoni võivad uurimisel abistada pädevad asutused ja tolliasutused. Komisjon viib uurimise lõpule üheksa kuu jooksul alates teavitamise kuupäevast. Kui komisjon on uurimise algatanud, annab ta sellest kõikidele pädevatele asutustele teada. 6. Kui komisjonil on asjakohaseid andmeid, aruandeid ja statistikat, sealhulgas tolliasutuste esitatud andmeid, aruandeid ja statistikat arvesse võttes piisavalt alust arvata, et käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud asjaolud on ühes või mitmes liikmesriigis tavaks saanud, on tal õigus võtta kooskõlas artikliga 28 vastu delegeeritud õigusakte, et I lisas toodud kaupade loetelu muuta, lisades sellesse kõrvalehoidmise vältimiseks käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud asjaomased vähesel määral muudetud tooted.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 2 lõikes 10, artikli 2 lõikes 11, artikli 18 lõikes 3, artikli 20 lõikes 6 ja artikli 27 lõikes 6 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 17. maist 2023. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 2 lõikes 10, artikli 2 lõikes 11, artikli 18 lõikes 3, artikli 20 lõikes 6 ja artikli 27 lõikes 6 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. 4. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 5. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 6. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 7. Artikli 2 lõike 10, artikli 2 lõike 11, artikli 18 lõike 3, artikli 20 lõike 6 ja artikli 27 lõike 6 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab SPIMi komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

1. Komisjon kogub sidusrühmadega konsulteerides teavet, mida on vaja käesoleva määruse kohaldamisala laiendamiseks, nagu on osutatud lõike 2 punktis a ja selle kohaselt, ja seonduva heitkoguse arvutamiseks kasutatavate, keskkonnajalajälje meetoditel põhinevate meetodite väljatöötamiseks. 2. Enne artiklis 32 osutatud üleminekuperioodi lõppu esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta aruande. Aruanne sisaldab hinnangut järgmise kohta: a) võimalus laiendada kohaldamisala järgmisele: i) II lisas loetletud kaupadega seonduv kaudne heide; ii) I lisas loetletud kaupade transpordi ja transporditeenustega seonduv heitkogus; iii) muud süsinikuheite ülekandumise riskiga kaubad kui need, mis on loetletud I lisas, eelkõige orgaanilised kemikaalid ja polümeerid; iv) I lisas loetletud kaupade jaoks vajalikud muud sisendmaterjalid (lähteained); b) kriteeriumid, mida kasutatakse käesoleva määruse I lisa loetellu kantavate kaupade kindlakstegemiseks sektorites, mille puhul esineb süsinikuheite ülekandumise risk ja mis on kindlaks tehtud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10b kohaselt; hinnangule lisatakse 2030. aastani kestev ajakava, mille alusel lisatakse kaubad järk-järgult käesoleva määruse kohaldamisalasse, võttes eelkõige arvesse, kui suur on kaupade puhul süsinikuheite ülekandumise risk; c) I lisas toodud loetellu kantavate muude kaupadega seonduva heitkoguse arvutamise tehnilised nõuded; d) kliimameetmetega seoses rahvusvahelistel aruteludel tehtud edusammud; e) haldamissüsteem, sealhulgas halduskulud; f) käesoleva määruse mõju I lisas loetletud kaupadele, mida imporditakse arenguriikidest ja eelkõige ÜRO poolt kindlaks määratud vähim arenenud riikidest, ning antud tehnilise abi mõju; g) kaudse heite arvutamise meetod vastavalt artikli 7 lõikele 7 ja IV lisa punktile 4.3. 3. Vähemalt üks aasta enne üleminekuperioodi lõppu esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles nimetatakse I lisas loetletud kaupade väärtusahelas allpool olevad tooted, mille lisamist käesoleva määruse kohaldamisalasse soovitatakse kaaluda. Selleks töötab komisjon aegsasti välja meetodi, mis peaks põhinema sellel, kui suur on nende toodete osa kumuleeritud kasvuhoonegaaside heites ja süsinikuheite ülekandumise riskis. 4. Lõigetes 2 ja 3 osutatud aruannetele lisaks esitatakse üleminekuperioodi lõpuks asjakohasel juhul seadusandlik ettepanek, mis sisaldab üksikasjalikku mõjuhinnangut ja mille peamine eesmärk on käesoleva määruse kohaldamisala aruannetes tehtud järelduste alusel laiendada. 5. Pärast üleminekuperioodi lõppu annab komisjon iga kahe aasta järel aruandes, mille ta peab direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 5 kohaselt igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitama, hinnangu selle kohta, kui tõhus on SPIM selliste liidus toodetud kaupade puhul süsinikuheite ülekandumise riski vähendamisel, mis on mõeldud ekspordiks kolmandatasse riikidesse, milles ELi HKSi ega muid sarnaseid süsiniku hinnastamise viise ei kohaldata. Aruandes hinnatakse eelkõige, kuidas on liidu eksport SPIMiga hõlmatud sektorites muutunud ning millised muutused on üleilmsel turul toimunud nende kaupade voos ning nende kaupadega seonduvas heitkoguses. Kui aruandes jõutakse järeldusele, et liidus toodetud kaupade puhul, mis on ette nähtud ekspordiks kolmandatesse riikidesse, kus ELi HKSi ega muid sarnaseid süsinikuheite hinnastamise viise ei kohaldata, on süsinikuheite ülekandumise risk olemas, esitab komisjon kohasel juhul seadusandliku ettepaneku, milles nähakse kõnealuse riski vähendamiseks ette lahendus, mis on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega ja milles võetakse arvesse liidu käitiste süsinikuheite vähendamist. 6. Komisjon jälgib SPIMi toimimist, et hinnata selle mõju ja võimalikke kohandusi selle kohaldamisel. Enne 1. jaanuari 2028 ja seejärel iga kahe aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise ja SPIMi toimimise kohta aruande. Aruanne peab sisaldama vähemalt järgmist teavet: a) hinnang selle kohta, milline mõju on SPIMil: i) süsinikuheite ülekandumisele, sealhulgas ekspordile; ii) hõlmatud sektoritele; iii) siseturule, samuti selle majanduslik ja territoriaalne mõju kogu liidus; iv) inflatsioonile ja toorainete hinnale; v) I lisas loetletud kaupu kasutavatele tööstusharudele; vi) rahvusvahelisele kaubandusele, sealhulgas ressursside ümberpaigutamisele, ja vii) vähim arenenud riikidele; b) hinnang järgmise kohta: i) haldamissüsteem, sealhulgas hinnang selle kohta, kuidas liikmesriikides SPIMi deklarantidele tegevusluba antakse ja tegevuslube hallatakse; ii) määruse kohaldamisala; iii) määruse täitmisest kõrvale hoidmine; iv) liikmesriikides trahvide määramine; c) uurimiste tulemused ja määratud trahvid; d) I lisas loetletud eri kaupade puhul iga päritoluriigi heitemahukust käsitlev koondteave. 7. Kui toimub ettenägematu, erakorraline ja provotseerimata sündmus, mille üle ühel või mitmel SPIMi alla kuuluval kolmandal riigil kontroll puudub, kuid mis mõjub selliste riikide majandus- ja tööstustaristule laastavalt, hindab komisjon olukorda ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on asjakohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek käesoleva määruse muutmiseks, sätestades erakorralistes oludes tegutsemiseks vajalikud ajutised meetmed. 8. Pärast käesoleva määruse artiklis 32 osutatud üleminekuperioodi lõppu annab komisjon aruandes, mille ta peab määruse (EL) 2021/947 (27) artikli 41 kohaselt igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitama, hinnangu selle kohta, kuidas on nimetatud määruse alusel eraldatud rahasummad aidanud vähim arenenud riikides kaasa töötleva tööstuse süsinikuheite vähendamisele, ja esitab selle kohta aruande.

1. Käesoleva määruse artikli 22 kohaselt tagastatavaid SPIMi sertifikaate kohandatakse, et võtta arvesse seda, kui palju ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid käitistele, milles liidus käesoleva määruse I lisas loetletud kaupu toodetakse, eraldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaselt tasuta. 2. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kohanduse arvutamiseks vajalikud üksikasjalikud reeglid. Reeglite väljatöötamisel lähtutakse põhimõtetest, mida kohaldatakse liidus I lisas loetletud kaupu tootvatele käitistele ELi HKSis lubatud heitkoguste ühikute tasuta eraldamisel, ning võetakse arvesse eri võrdlusaluseid, mida ELi HKSis ühikute tasuta eraldamiseks kasutatakse, et need võrdlusalused ühendada ja töötada nende alusel asjaomaste kaupade jaoks välja vajalikud väärtused, ning asjakohaseid sisendmaterjale (lähteaineid). Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Üleminekuperioodil, mis kestab 1. oktoobrist 2023 kuni 31. detsembrini 2025, peab importija täitma käesoleva määrusega kehtestatud kohustustest ainult käesoleva määruse artiklites 33, 34 ja 35 sätestatud aruandekohustusi. Kui importija asub liikmesriigis ja nimetab kooskõlas määruse (EL) nr 952/2013 artikliga 18 kaudse tolliesindaja ning kui kaudne tolliesindaja sellega nõustub, kohaldatakse aruandekohustust kaudse tolliesindaja suhtes. Kui importija ei asu liikmesriigis, kohaldatakse aruandekohustust kaudse tolliesindaja suhtes.

1. Tolliasutused teavitavad importijat või artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudset tolliesindajat hiljemalt kauba vabasse ringlusse lubamisel artiklis 35 osutatud aruandekohustusest. 2. Tolliasutused edastavad imporditud kauba, sealhulgas välistöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud toodete kohta komisjonile korrapäraselt ja automaatselt teavet, kasutades selleks eelkõige määruse (EL) nr 952/2013 artikli 56 lõike 5 kohaselt loodud järelevalve korda või elektroonilist andmeedastusvahendit. Teave hõlmab tollideklarandi ja importija EORI-numbrit, kaheksakohalist CN-koodi, kogust, päritoluriiki, tollideklaratsiooni esitamise kuupäeva ja tolliprotseduuri. 3. Komisjon edastab lõikes 2 osutatud teabe tollideklarandi, ja kui see on kohaldatav, importija asukohaliikmesriigi pädevatele asutustele.

1. Kui imporditakse määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 256 osutatud seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud tooteid, tuleb käesoleva määruse artiklis 35 osutatud aruandekohustuse täitmisel esitada teave seestöötlemisprotseduurile suunatud kaupade ja selle tulemusena imporditud töödeldud toodete kohta ka siis, kui asjaomaseid töödeldud tooteid ei ole käesoleva määruse I lisas loetletud. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui seestöötlemisprotseduuri tulemusena saadud töödeldud tooted on määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 205 osutatud tagasitoodud kaup. 2. Käesoleva määruse artiklis 35 osutatud aruandekohustust ei kohaldata järgmiste toodete ega kaupade impordi suhtes: a) töödeldud tooted, mis on saadud välistöötlemisprotseduuri tulemusel, nagu on osutatud määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 259; b) kaubad, mis kvalifitseeruvad kooskõlas määruse (EL) nr 952/2013 artikliga 203 tagasitoodud kaubaks.

1. Importija või artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja, kes on kalendriaasta mingis kvartalis kaupu importinud, esitab asjaomase kvartali kohta hiljemalt ühe kuu jooksul pärast selle kvartali lõppu komisjonile aruande (edaspidi „SPIMi aruanne“), mis sisaldab teavet selle kvartali jooksul imporditud kauba kohta. 2. SPIMi aruanne peab sisaldama järgmist teavet: a) iga kaubaliigi üldkogus, mida elektrienergia puhul väljendatakse megavatt-tundides ja muude kaupade puhul tonnides ning mis esitatakse eraldi iga päritoluriigis kaupu tootva käitise kohta; b) kogu tegelik seonduv heitkogus, mida väljendatakse CO2 ekvivalenttonnides elektrienergia megavatt-tunni kohta ja muude kaupade puhul CO2 ekvivalenttonnides muu kauba tonni kohta ning mis arvutatakse kooskõlas IV lisas esitatud meetodiga; c) kaudse heitkoguse kogusumma, mis arvutatakse kooskõlas lõikes 7 osutatud rakendusaktiga; d) imporditud kaubaga seonduva heitkoguse eest päritoluriigis tasumisele kuuluv süsinikuhind, mille puhul võetakse arvesse soodustusi ja muud liiki kompensatsiooni. 3. Komisjon peab asjaomastele pädevatele asutustele korrapäraselt esitama nende liikmesriigis asuvate importijate või kaudsete tolliesindajate nimekirja, kelle puhul tal on alust arvata, et nad on jätnud lõike 1 kohase SPIMi aruande esitamise kohustuse täitmata, ning esitab koos nimekirjaga ka asjaomased põhjendused. 4. Kui komisjon on seisukohal, et SPIMi aruanne on puudulik või ebakorrektne, teatab ta selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus importija või artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja asub, millist lisateavet ta peab aruande täiendamiseks või parandamiseks vajalikuks. See teave esitatakse üksnes teavitamise eesmärgil ja see ei piira pädeva asutuse õigust teha deklaratsiooni heakskiitmise kohta lõplik otsus. Kõnealune pädev asutus algatab parandusmenetluse ja annab importijale või artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudsele tolliesindajale teada, millist lisateavet on asjaomase aruande parandamiseks vaja. Kohasel juhul esitab kõnealune importija või kaudne tolliesindaja asjaomasele pädevale asutusele ja komisjonile parandatud aruande. 5. Kui käesoleva artikli lõikes 4 osutatud liikmesriigi pädev asutus algatab muu hulgas käesoleva artikli lõike 4 kohaselt saadud teavet arvesse võttes parandusmenetluse ja teeb kindlaks, et importija või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja ei ole SPIMi aruande parandamiseks vajalikke meetmeid võtnud, või kui asjaomane pädev asutus teeb muu hulgas käesoleva artikli lõike 3 kohaselt saadud teavet arvesse võttes kindlaks, et importija või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja on jätnud käesoleva artikli lõike 1 kohase SPIMi aruande esitamise kohustuse täitmata, määrab kõnealune pädev asutus importijale või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudsele tolliesindajale mõjusa, proportsionaalse ja hoiatava trahvi. Selleks annab pädev asutus importijale või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudsele tolliesindajale teada ja teavitab komisjoni järgmisest: a) järeldus selle kohta, et importija või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja on jätnud teatava kindla kvartali kohta aruande esitamise kohustuse täitmata või selle aruande parandamiseks vajalikud meetmed võtmata, ja põhjendus, miks sellisele järeldusele jõuti; b) importijale või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudsele tolliesindajale määratud trahvi summa; c) kuupäev, milleks trahv tuleb tasuda; d) mida importija või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudne tolliesindaja peab trahvi maksmiseks tegema, ja e) importija või, kui see on asjakohane, artikliga 32 hõlmatud olukordades kaudse tolliesindaja õigus esitada riigisisese õiguse kohaselt kaebus. 6. Kui pädev asutus otsustab pärast komisjonilt käesoleva artikli kohase teabe saamist meetmeid mitte võtta, annab ta sellest komisjonile teada. 7. Komisjonil on õigus võtta vastu rakendusakte, milles käsitletakse järgmist: a) esitatav teave ning aruandluse viis ja vorm, sealhulgas päritoluriikide ja kaubaliikide kaupa esitatav üksikasjalik teave, millega tõendada lõike 2 punktides a, b ja c osutatud kogunäitajaid, ning näited asjakohaste soodustuste või muud liiki kompensatsiooni kohta, nagu on osutatud lõike 2 punktis d; b) lõike 5 kohaselt määratud trahvide suuruse soovituslik vahemik ja kriteeriumid, mida tuleb makstava trahvisumma määramisel arvesse võtta, sealhulgas aruande esitamata jätmise raskusaste ja kestus; c) üksikasjalikud reeglid, mille alusel tuleb lõike 2 punktis d osutatud tasumisele kuuluv, välisvaluutas väljendatud aasta keskmine süsinikuhind aasta keskmise vahetuskursi alusel eurodesse konverteerida; d) üksikasjalikud reeglid, mis käsitlevad IV lisas sätestatud arvutusmeetodite elemente, sealhulgas seda, kuidas määrata kindlaks tootmisprotsesside süsteemipiirid, heitekoefitsiendid ja käitisepõhised tegeliku heite väärtused ning kuidas neid iga kaubaliigi suhtes kohaldada, ning milles sätestatakse meetod, millega tagatakse andmete usaldusväärsus, sealhulgas üksikasjalikkuse tase; ning e) imporditud kauba kaudse heitega seotud aruandluse nõuete täitmiseks vajalikud vahendid ja vorming; vorming peaks hõlmama I lisas loetletud kaupade tootmiseks kasutatud elektrienergia kogust ning selle elektrienergia päritoluriiki, tootmisallikat ja heitekoefitsienti. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Neid kohaldatakse käesoleva määruse artiklis 32 osutatud üleminekuperioodi jooksul imporditud kaupadele ja need põhinevad direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse jäävaid käitisi reguleerivatel õigusaktidel.

1. Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Seda kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2023. Sellegipoolest kohaldatakse a) artikleid 5, 10, 14, 16 ja 17 alates 31. detsembrist 2024; b) artikli 2 lõiget 2, artikleid 4, 6–9, 15 ja 19, artikli 20 lõikeid 1, 3, 4 ja 5 ning artikleid 21–27 ja 31 alates 1. jaanuarist 2026.