Määrus 2023/1804

1. Käesolevas määruses kehtestatakse kohustuslikud riiklikud sihid, et võtta liidus maanteesõidukite, rongide, laevade ja seisvate õhusõidukite jaoks kasutusele piisav alternatiivkütuste taristu. Selles sätestatakse alternatiivkütuste taristu jaoks kasutajateabe, andmete esitamise ja maksete tegemise ühtsed tehnilised kirjeldused ja nõuded. 2. Käesolevas määruses kehtestatakse samuti normid liikmesriikide poolt vastu võetavate artiklis 14 osutatud riiklike poliitikaraamistike jaoks, sealhulgas normid alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks aladel, kus ei ole kehtestatud kogu liitu hõlmavaid kohustuslikke sihte, ning sellise taristu kasutuselevõttu käsitleva aruandluse jaoks. 3. Käesoleva määrusega kehtestatakse aruandlusmehhanism, et ergutada koostööd, ja tagatakse edusammude usaldusväärne jälgimine. Aruandlusmehhanism on komisjoni ja liikmesriikide vahel toimuv struktureeritud, läbipaistev ja korduv mehhanism, mille eesmärk on riiklike poliitikaraamistike viimistlemine, võttes arvesse olemasolevaid kohalikke ja piirkondlikke alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu strateegiaid, ning nende edasine rakendamine ja nendele vastavad komisjoni meetmed, et toetada alternatiivkütuste taristu sidusat ja kiiremat kasutuselevõttu liikmesriikides.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „juurdepääs andmetele“ – võimalus igal ajal taotleda ja saada masinloetavas vormingus andmeid; 2) „korrapõhine hind“ – hind, mida laadimis- või tankimispunkti käitaja küsib lõppkasutajalt korrapõhise laadimise või tankimise eest; 3) „TEN-T teedevõrgus“ – a) elektrilaadimisjaamade puhul: asumine TEN-T teedevõrku kuuluval maanteel või kuni 3 km sõidu kaugusel TEN-T maantee lähimast mahasõidukohast ning b) vesinikutanklate puhul: asumine TEN-T teedevõrku kuuluval maanteel või kuni 10 km sõidu kaugusel TEN-T maantee lähimast mahasõidukohast; 4) „alternatiivkütused“ – kütused või energiaallikad, mida kasutatakse vähemalt osaliselt transpordis kasutatavas energias fossiilsete naftaallikate asemel ja millel on potentsiaali aidata kaasa transpordi süsinikuheite vähendamisele ja transpordisektori keskkonnatoime parandamisele, sealhulgas: a) „alternatiivkütused heiteta sõidukitele, rongidele, laevadele või õhusõidukitele: — elekter, — vesinik, — ammoniaak, b) „taastuvkütused“: — biomasskütused, sealhulgas biogaas, ja biokütused, nagu on määratletud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 punktides 27, 28 ja 33, — taastuvatest energiaallikatest toodetud sünteetilised ja parafiinkütused, sealhulgas ammoniaak, c) „taastumatutest energiaallikatest toodetud alternatiivkütused ja fossiilsetest energiaallikatest toodetud üleminekukütused“: — maagaas gaasilises olekus (surumaagaas (CNG)) ja veeldatud olekus (veeldatud maagaas (LNG)), — veeldatud naftagaas (LPG), — taastumatutest energiaallikatest toodetud sünteetilised ja parafiinkütused; 5) „terminaliga ühendatud õhusõiduki seisupaik“ – lennujaama perrooni kindlaksmääratud alal asuv seisupaik, mis on varustatud reisijate pardasillaga; 6) „terminalist eemal asuv õhusõiduki seisupaik“ – lennujaama perrooni kindlaksmääratud alal asuv seisupaik, mis ei ole varustatud reisijate pardasillaga; 7) „TEN-T põhivõrgu või TEN-T üldvõrgu lennujaam“ – lennujaam, mis on loetletud ja liigitatud määruse (EL) nr 1315/2013 II lisas; 8) „automaatne autentimine“ – sõiduki autentimine laadimispunktis laadimispistmiku või telemaatika kaudu; 9) „andmete kättesaadavus“ – andmete olemasolu digitaalses masinloetavas vormingus; 10) „akutoitega elektrisõiduk“ – elektrisõiduk, mis töötab üksnes elektrimootoril ja millel puudub teisene jõuallikas; 11) „kahesuunaline laadimine“ – nutilaadimine, mille puhul elektrivoolu suunda saab muuta nii, et elektrivool liigub akust sellega ühendatud laadimispunkti; 12) „pistmik“ – laadimis- või tankimispunkti ja sõiduki vaheline füüsiline liides, mille kaudu kütust või elektrienergiat üle antakse; 13) „äriline lennutransport“ – äriline lennutransport, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1139 (26) artikli 3 punktis 24; 14) „konteinerilaev“ – laev, mis on ette nähtud üksnes konteinerite veoks lastiruumis ja tekil; 15) „lepingupõhine makse“ – lõppkasutaja poolt liikuvusteenuse osutajale tehtav makse laadimis- või tankimisteenuse eest lõppkasutaja ja liikuvusteenuse osutaja vahel sõlmitud lepingu alusel; 16) „andmekasutaja“ – avaliku sektori asutus, maanteeamet, teedehaldaja, laadimis- ja tankimispunkti käitaja, teadusasutus või valitsusväline organisatsioon, liikuvusteenuse osutaja, e-rändlusplatvorm, digikaartide pakkuja või muu üksus, kes on huvitatud andmete kasutamisest, et anda teavet, luua teenuseid või teha teadusuuringuid või analüüse alternatiivkütuste taristu valdkonnas; 17) „digitaalselt ühendatud laadimispunkt“ – laadimispunkt, mis suudab reaalajas saata ja vastu võtta teavet, suhelda elektrivõrgu ja elektrisõidukiga kahesuunaliselt ning mida saab kaugjälgida ja -juhtida, sealhulgas laadimiskorra alustamiseks ja lõpetamiseks ning elektrivoogude mõõtmiseks; 18) „jaotusvõrguettevõtja“ – jaotusvõrguettevõtja, nagu on määratletud direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 29; 19) „turustaja“ – turustaja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/858 (27) artikli 3 punktis 43; 20) „dünaamilised andmed“ – andmed, mis muutuvad sageli või korrapäraselt; 21) „elektriteede süsteem“ – füüsiline teed mööda kulgev paigaldis, mis kannab elektrisõidukile selle liikumise ajal elektrit üle; 22) „elektrisõiduk“ – mootorsõiduk, mis on varustatud jõuseadmega, millel on vähemalt üks energiamuunduriga mitteperifeerne elektriseade koos elektrilise laetava energiasalvestussüsteemiga, ning mida saab väljastpoolt laadida; 23) „elektritoide seisvatele õhusõidukitele“ – standardse paikse või teisaldatava liidese kaudu õhusõiduki varustamine elektriga, kui õhusõiduk seisab terminaliga ühendatud õhusõiduki seisupaigas või terminalist eemal asuvas õhusõiduki seisupaigas; 24) „lõppkasutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab vahetult sõidukis kasutamiseks alternatiivkütust; 25) „e-rändlus“ – andmete ja maksete vahetamine laadimis- või tankimispunkti käitaja ja liikuvusteenuse osutaja vahel, kellelt lõppkasutaja ostab laadimis- või tankimisteenust; 26) „e-rändlusplatvorm“ – platvorm, mis ühendab turuosalisi, eelkõige liikuvusteenuse osutajaid ning laadimis- ja tankimispunktide käitajaid, et võimaldada nende vahel teenuste osutamist, sealhulgas e-rändlust; 27) „Euroopa standard“ – Euroopa standard, nagu on määratletudmääruse (EL) nr 1025/2012 artikli 2 punkti 1 alapunktis b; 28) „üldlennundus“ – tsiviillennundus, välja arvatud regulaarlennud ja mitteregulaarlennud, mida tehakse tasu eest; 29) „kogumahutavus“ – kogumahutavus, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/757 (28) artikli 3 punktis e; 30) „raskeveok“ – määruse (EL) 2018/858 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis ii kirjeldatud M2-kategooria mootorsõiduk, artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis iii kirjeldatud M3-kategooria mootorsõiduk, artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis ii kirjeldatud N2-kategooria mootorsõiduk või artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis iii kirjeldatud N3-kategooria mootorsõiduk; 31) „kiirlaadimispunkt“ – laadimispunkt, millega saab elektrisõidukile edastada elektrit väljundvõimsusega üle 22 kW; 32) „kiirreisilaev“ – kiirlaev, nagu on määratletud 1974. aasta inimelude ohutust merel käsitleva rahvusvahelise konventsiooni (SOLAS 74) X peatüki 1. reeglis ja millega veetakse enam kui 12 reisijat; 33) „kergsõiduk“ – määruse (EL) 2018/858 artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis i kirjeldatud M1-kategooria mootorsõiduk või artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis i kirjeldatud N1-kategooria mootorsõiduk; 34) „veeldatud metaan“ – veeldatud maagaas, veeldatud biogaas või sünteetiline veeldatud metaan, sealhulgas nende kütuste segud; 35) „tootja“ – tootja, nagu on määratletud määruse (EL) 2018/858 artikli 3 punktis 40; 36) „liikuvusteenuse osutaja“ – juriidiline isik, kes osutab lõppkasutajale tasu eest teenuseid, kaasa arvatud laadimis- või tankimisteenuse pakkumine; 37) „tavalaadimispunkt“ – laadimispunkt, millega saab elektrisõidukile edastada elektrit väljundvõimsusega kuni 22 kW; 38) „riiklik juurdepääsupunkt“ – liikmesriigi loodud digiliides, mis on ühtne andmetele juurdepääsu punkt; 39) „laadimispunkti käitaja“ – üksus, mis vastutab laadimispunkti haldamise ja käitamise eest ning osutab lõppkasutajatele laadimisteenust, sealhulgas liikuvusteenuse osutaja nimel ja eest; 40) „tankimispunkti käitaja“ – üksus, mis vastutab tankimispunkti haldamise ja käitamise eest ning osutab lõppkasutajatele tankimisteenust, sealhulgas liikuvusteenuse osutaja eest ja nimel; 41) „reisilaev“ – laev, mis on ette nähtud rohkem kui 12 reisija vedamiseks, sh kruiisilaevad, kiirreisilaevad ja ro-ro-reisiparvlaevad; 42) „makseteenus“ – makseteenus, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 (29) artikli 4 punktis 3; 43) „pistikühendusega hübriidsõiduk“ – elektrisõiduk, millel on tavapärane sisepõlemismootor ja elektriajam ja mida saab laadida välisest elektrilisest toiteallikast; 44) „väljundvõimsus“ – teoreetiline maksimumvõimsus kilovattides (kW) väljendatuna, mida laadimispunkt, -jaam või -park või kaldaäärse elektritoite seade saab edastada sõidukitele või laevadele, mis on laadimispunkti, -jaama, -pargi või -seadmega ühendatud; 45) „üldsusele juurdepääsetav alternatiivkütuste taristu“ – alternatiivkütuste taristu, mis asub üldsusele avatud kohas või territooriumil, olenemata sellest, kas alternatiivkütuste taristu asub avalikul või eramaal ning kas kohaldatakse piiranguid või tingimusi seoses kohale või valdusele juurdepääsuga, ning olenemata alternatiivkütuste taristu kasutamise suhtes kohaldatavatest tingimustest; 46) „ruutkood“ (QR-kood) – ISO/IEC 18004:2015 nõuetele vastav andmete kodeerimine ja visualiseerimine; 47) „korrapõhine laadimine“ – laadimisteenus, mille lõppkasutaja ostab, ilma et ta peaks end registreerima, sõlmima kirjaliku lepingu või looma laadimispunkti käitajaga ärisuhte, mis läheb kaugemale laadimisteenuse ostmisest; 48) „laadimispunkt“ – paikne või teisaldatav võrguliides või võrguväline liides, mis on ette nähtud elektri edastamiseks elektrisõidukile ja millel võib küll eri tüüpi pistmike jaoks olla üks või mitu pistmikku, kuid mis saab korraga laadida ainult üht elektrisõidukit, välja arvatud seadmed, mille väljundvõimsus on kuni 3,7 kW ja mille peamine eesmärk ei ole elektrisõidukite laadimine; 49) „kergsõidukite laadimispunkt, -jaam või -park“ – laadimispunkt, -jaam või -park, mis on ette nähtud kergsõidukite laadimiseks tulenevalt pistmike/pistikute erikonstruktsioonist või laadimispunkti, -jaama või -pargi kõrval asuva parkimiskoha ehitusest või mõlemast; 50) „raskeveokite laadimispunkt, -jaam või -park“ – laadimispunkt, -jaam või -park, mis on ette nähtud raskeveokite laadimiseks tulenevalt kas pistmike/pistikute erikonstruktsioonist või laadimispunkti, -jaama või -pargi kõrval asuva parkimiskoha ehitusest või mõlemast; 51) „laadimispark“ – üks või mitu laadimisjaama teatavas asukohas; 52) „laadimisjaam“ – teatavas asukohas asuv füüsiline rajatis, mis koosneb ühest või mitmest laadimispunktist; 53) „laadimisteenus“ – elektri müük või tarnimine, sealhulgas elektriga seotud teenuste osutamine, üldsusele juurdepääsetava laadimispunkti kaudu; 54) „laadimiskord“ – sõiduki täielik laadimisprotsess üldsusele juurdepääsetavas laadimispunktis alates sõiduki ühendamisest kuni sõiduki lahtiühendamiseni; 55) „korrapõhine tankimine“ – tankimisteenus, mille lõppkasutaja ostab, ilma et ta peaks end registreerima, sõlmima kirjaliku lepingu või looma tankimispunkti käitajaga ärisuhte, mis läheb kaugemale pelgast tankimisteenuse ostmisest; 56) „tankimispunkt“ – tankimisrajatis, mis on ette nähtud vedel- või gaaskütuse tankimiseks paikse või teisaldatava seadmega ning mis võimaldab korraga tankida ainult üht sõidukit, rongi, laeva või õhusõidukit; 57) „tankimisteenus“ – vedel- või gaaskütuse müük või tarnimine üldsusele juurdepääsetava tankimispunkti kaudu; 58) „tankimiskord“ – sõiduki täielik tankimisprotsess üldsusele juurdepääsetavas tankimispunktis alates sõiduki ühendamisest kuni sõiduki lahtiühendamiseni; 59) „tankla“ – teatavas asukohas asuv üks füüsiline rajatis, mis koosneb ühest või mitmest tankimispunktist; 60) „reguleeriv asutus“ – iga liikmesriigi poolt direktiivi (EL) 2019/944 artikli 57 lõike 1 kohaselt määratud reguleeriv asutus; 61) „taastuvenergia“ – taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, nagu on määratletud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 1; 62) „ro-ro-reisiparvlaev“ – üle 12 reisija vedamiseks ette nähtud laev, mis on ehitatud nii, et maanteesõidukid või raudteeveeremid saavad ise pardale ja sealt maha sõita; 63) „ohutu ja turvaline parkimisala“ – kauba- ja reisijateveoga tegelevatele veokijuhtidele juurdepääsetav parkimisala, mis on sertifitseeritud vastavalt komisjoni delegeeritud määrusele (EL) 2022/1012 (30); 64) „kaldaäärne elektritoide“ – kai ääres sildunud merelaevade või siseveelaevade varustamine kaldaäärse elektriga paikse või teisaldatava standardliidese abil; 65) „nutilaadimine“ – laadimistoiming, mille käigus akusse suunatava elektrienergia kogust kohandatakse elektroonilise side kaudu saadud teabe alusel reaalajas; 66) „staatilised andmed“ – andmed, mis ei muutu sageli ega korrapäraselt; 67) „TEN-T üldvõrk“ – üldvõrk määruse (EL) nr 1315/2013 artikli 9 tähenduses; 68) „TEN-T põhivõrk“ – põhivõrk määruse (EL) nr 1315/2013 artikli 38 tähenduses; 69) „TEN-T põhivõrgu siseveesadam või TEN-T üldvõrgu siseveesadam“ – TEN-T põhivõrku või TEN-T üldvõrku kuuluv siseveesadam, mis on loetletud ja liigitatud määruse (EL) nr 1315/2013 II lisas; 70) „TEN-T põhivõrgu meresadam või TEN-T üldvõrgu meresadam“ – TEN-T põhivõrku või TEN-T üldvõrku kuuluv meresadam, mis on loetletud ja liigitatud määruse (EL) nr 1315/2013 II lisas; 71) „põhivõrguettevõtja“ – põhivõrguettevõtja, nagu on määratletud direktiivi (EL) 2019/944 artikli 2 punktis 35; 72) „linnatranspordisõlm“ – linnatranspordisõlm, nagu on määratletud määruse (EL) nr 1315/2013 artikli 3 punktis p.

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil võetakse kasutusele elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetavad laadimisjaamad ulatuses, mis vastab elektriliste kergsõidukite kasutuselevõtule, ja et niisugused laadimisjaamad tagavad kõnealustele sõidukitele piisava väljundvõimsuse. Selleks tagavad liikmesriigid, et alates 2024. aastast saavutatakse iga aasta lõpus kumulatiivselt järgmised väljundvõimsuse sihid: a) iga nende territooriumil registreeritud akutoitega elektrilise kergsõiduki kohta on üldsusele juurdepääsetavate laadimisjaamade kaudu pakutav kogu väljundvõimsus vähemalt 1,3 kW ning b) iga nende territooriumil registreeritud pistikühendusega kerghübriidsõiduki kohta on üldsusele juurdepääsetavate laadimisjaamade kaudu pakutav kogu väljundvõimsus vähemalt 0,80 kW. 2. Kui akutoitega elektriliste kergsõidukite osakaal liikmesriigi territooriumil registreeritud kergsõidukite koguarvus on saavutanud vähemalt 15 % taseme ja liikmesriik tõendab, et lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuete rakendamisel on negatiivne mõju kõnealuses liikmesriigis, sest see pärsib erainvesteeringuid, ning et see ei ole enam õigustatud, võib asjaomane liikmesriik esitada komisjonile põhjendatud taotluse saada luba kohaldada kogu väljundvõimsuse taseme osas leebemaid nõudeid või lõpetada selliste nõuete kohaldamine. 3. Komisjon võtab vastu otsuse kuue kuu jooksul lõike 2 kohaselt esitatud põhjendatud taotluse kättesaamisest, tuginedes seejuures iga üksikjuhtumi puhul esitatud põhjendustele. 4. Liikmesriigid tagavad elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide minimaalse katvuse oma territooriumi teedevõrgus. Selleks tagavad liikmesriigid, et a) TEN-T põhiteedevõrgus võetakse igas sõidusuunas kasutusele elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid, mille maksimaalne vahekaugus on 60 km ja mis vastavad järgmistele nõuetele: i) 31. detsembriks 2025 pakub iga laadimispark väljundvõimsust vähemalt 400 kW ja koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 150 kW; ii) 31. detsembriks 2027 pakub iga laadimispark väljundvõimsust vähemalt 600 kW ja koosneb vähemalt kahest laadimispunktist, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 150 kW; b) TEN-T üldteedevõrgus võetakse igas sõidusuunas kasutusele elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid, mille maksimaalne vahekaugus on 60 km ja mis vastavad järgmistele nõuetele: i) 31. detsembriks 2027 pakub TEN-T üldteedevõrgu pikkusest vähemalt 50 % ulatuses iga laadimispark väljundvõimsust vähemalt 300 kW ja koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 150 kW; ii) 31. detsembriks 2030 pakub iga laadimispark väljundvõimsust vähemalt 300 kW ja koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 150 kW; iii) 31. detsembriks 2035 pakub iga laadimispark väljundvõimsust vähemalt 600 kW ja koosneb vähemalt kahest laadimispunktist, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 150 kW. 5. Lõike 4 punkti b alapunktis i osutatud TEN-T üldteedevõrgu pikkuse protsendimäära arvutamine põhineb järgmistel elementidel: a) nimetaja arvutamise puhul: liikmesriigi territooriumil asuva TEN-T üldteedevõrgu kogupikkus; b) lugeja arvutamise puhul: kahe lõike 4 punkti b alapunktis i sätestatud nõuetele vastava elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi vaheliste TEN-T üldteedevõrgu lõikude kumulatiivne pikkus, välja arvatud TEN-T üldteedevõrgu lõigud, mis jäävad kahe niisuguse laadimispargi vahele, mille vahekaugus on pikem kui 60 km. 6. TEN-T teedevõrgu maanteedel võib kasutusele võtta ühe elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi mõlema sõidusuuna jaoks tingimusel, et a) selline laadimispark on kergesti juurdepääsetav mõlemast sõidusuunast, b) laadimispargile osutavad asjakohased viidad ning c) lõikes 4 sätestatud nõuded, mida kohaldatakse ühe sõidusuuna puhul ning mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispargi kogu väljundvõimsuse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete laadimispunktide väljundvõimsusega, on täidetud mõlema sõidusuuna puhul. 7. Erandina käesoleva artikli lõikest 4 võivad liikmesriigid TEN-T võrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 8 500 kergsõidukit päevas ja kus taristu kasutuselevõtt ei ole sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude seisukohast õigustatud, näha ette, et elektriliste kergsõidukite üldsusele juurdepääsetav laadimispark teenindab mõlemat sõidusuunda, tingimusel et täidetud on käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud nõuded, mida kohaldatakse ühe sõidusuuna puhul ning mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispargi kogu väljundvõimsuse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete laadimispunktide väljundvõimsusega, ning et laadimispark on kergesti juurdepääsetav mõlemast sõidusuunast ja sellele osutavad asjakohased viidad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 8. Erandina käesoleva artikli lõikest 4 võivad liikmesriigid TEN-T võrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 8 500 kergsõidukit päevas ja kus taristu kasutuselevõtt ei ole sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude seisukohast õigustatud, vähendada kuni 50 % võrra kergsõidukite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi kogu väljundvõimsust, mis on nõutav vastavalt käesoleva artikli lõikele 4, tingimusel et laadimispark teenindab ainult ühte sõidusuunda ning täidetud on muud käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud nõuded, mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete laadimispunktide väljundvõimsusega. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõikidest käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 9. Erandina käesoleva artikli lõike 4 punktides a ja b sätestatud nõudest, mille kohaselt on kergsõidukite üldsusele juurdepääsetavate laadimisparkide maksimaalne vahekaugus 60 km, võivad liikmesriigid TEN-T võrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 3 000 kergsõidukit päevas, lubada selliste laadimisparkide puhul pikemat kuni 100 km pikkust vahekaugust, tingimusel et laadimisparkide vahekaugusele osutavad asjakohased viidad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 10. Kui liikmesriik on teavitanud komisjoni lõikes 5, 6 või 7 osutatud erandi kasutamise juhtumist, loetakse lõike 4 punktides a ja b sätestatud laadimisparkide maksimaalse vahekaugusega seotud nõuded täidetuks. 11. Naaberliikmesriigid tagavad, et lõike 4 punktides a ja b osutatud maksimaalseid vahekaugusi ei ületata TEN-T põhiteedevõrgu ja TEN-T üldteedevõrgu piiriülestel lõikudel.

1. Liikmesriigid tagavad elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide minimaalse katvuse oma territooriumil. Selleks tagavad liikmesriigid, et a) 31. detsembriks 2025 on TEN-T teedevõrgu pikkusest vähemalt 15 % ulatuses kasutusele võetud mõlemas sõidusuunas elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid ning iga laadimispargi väljundvõimsus on vähemalt 1 400 kW ning see koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 350 kW; b) 31. detsembriks 2027 on TEN-T teedevõrgu pikkusest vähemalt 50 % ulatuses kasutusele võetud mõlemas sõidusuunas elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid ning iga laadimispark i) pakub TEN-T põhiteedevõrgus väljundvõimsust vähemalt 2 800 kW ja koosneb vähemalt kahest laadimispunktist, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 350 kW; ii) pakub TEN-T üldteedevõrgus väljundvõimsust vähemalt 1 400 kW ja koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 350 kW; c) 31. detsembriks 2030 on TEN-T põhiteedevõrgus igas sõidusuunas kasutusele võetud elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid, mille maksimaalne vahekaugus on 60 km, ning iga laadimispark pakub väljundvõimsust vähemalt 3 600 kW ning koosneb vähemalt kahest laadimispunktist, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 350 kW; d) 31. detsembriks 2030 on TEN-T üldteedevõrgus igas sõidusuunas kasutusele võetud elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavad laadimispargid, mille maksimaalne vahekaugus on 100 km, ning iga laadimispark pakub väljundvõimsust vähemalt 1 500 kW ning koosneb vähemalt ühest laadimispunktist, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 350 kW; e) 31. detsembriks 2027 on igal ohutul ja turvalisel parkimisalal kasutusele võetud vähemalt kaks elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavat laadimisjaama, mille individuaalne väljundvõimsus on vähemalt 100 kW; f) 31. detsembriks 2030 on igal ohutul ja turvalisel parkimisalal kasutusele võetud vähemalt neli elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavat laadimisjaama, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 100 kW; g) 31. detsembriks 2025 on igas linnatranspordisõlmes kasutusele võetud kokku vähemalt 900 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavad elektriliste raskeveokite laadimispunktid laadimisjaamades, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 150 kW; h) 31. detsembriks 2030 on igas linnatranspordisõlmes kasutusele võetud kokku vähemalt 1 800 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavad elektriliste raskeveokite laadimispunktid laadimisjaamades, mille individuaalsed väljundvõimsused on vähemalt 150 kW. 2. Lõike 1 punktides a ja b osutatud TEN-T teedevõrgu pikkuse protsendimäära arvutamine põhineb järgmistel elementidel: a) nimetaja arvutamise puhul: liikmesriigi territooriumil asuva TEN-T teedevõrgu kogupikkus; b) lugeja arvutamise puhul: kahe lõike 1 punktis a või punktis b sätestatud nõuetele vastava elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi vaheliste TEN-T teedevõrgu lõikude kumulatiivne pikkus, välja arvatud TEN-T võrgu lõigud, mis jäävad kahe kõnealuse laadimispargi vahele, mille vahekaugus on pikem kui 120 km; 3. TEN-T teedevõrgu maanteedel võib kasutusele võtta ühe elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi mõlema sõidusuuna jaoks tingimusel, et a) selline laadimispark on kergesti juurdepääsetav mõlemast sõidusuunast, b) laadimispargile osutavad asjakohased viidad ning c) lõikes 1 sätestatud nõuded, mida kohaldatakse ühe sõidusuuna puhul ning mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispargi kogu väljundvõimsuse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete punktide väljundvõimsusega, on täidetud mõlema sõidusuuna puhul. 4. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad liikmesriigid TEN-T võrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 2 000 raskeveokit päevas ja kus taristu kasutuselevõtt ei ole sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude seisukohast õigustatud, näha ette, et elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetava laadimispark teenindab mõlemat sõidusuunda, tingimusel et täidetud on käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuded, mida kohaldatakse ühe sõidusuuna puhul ning mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispargi kogu väljundvõimsuse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete laadimispunktide väljundvõimsusega, ning et laadimispark on kergesti juurdepääsetav mõlemast sõidusuunast ja sellele osutavad asjakohased viidad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 5. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad liikmesriigid TEN-T võrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 2 000 raskeveokit päevas ja kus taristu kasutuselevõtt ei ole sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude seisukohast õigustatud, vähendada kuni 50 % võrra elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetava laadimispargi kogu väljundvõimsust, mis on nõutav vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, tingimusel et laadimispark teenindab ainult ühte sõidusuunda ning täidetud on muud käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuded, mis on seotud laadimisparkide maksimaalse vahekauguse, laadimispunktide arvu ja individuaalsete laadimispunktide väljundvõimsusega. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 6. Erandina käesoleva artikli lõike 1 punktis a sätestatud nõudest, mille kohaselt on elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavate laadimisparkide maksimaalne vahekaugus 60 km, võivad liikmesriigid TEN-T põhivõrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 800 raskeveokit päevas, lubada selliste laadimisparkide puhul pikemat kuni 100 km pikkusega vahekaugust, tingimusel et laadimisparkide vahekaugusele osutavad asjakohased viidad. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandite kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 7. Kui liikmesriik on teavitanud komisjoni lõikes 3, 4 või 5 osutatud erandi kasutamise juhtumist, loetakse lõike 1 punktis c sätestatud laadimisparkide maksimaalse vahekaugusega seotud nõuded täidetuks. 8. Erandina lõike 1 punktides a, b, c ja d sätestatud nõuetest, mis on seotud elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavate laadimisparkide kogu väljundvõimsusega, ning lõike 1 punktis c sätestatud nõudest, mis on seotud niisuguste laadimisparkide maksimaalse vahekaugusega, võib Küpros esitada komisjonile põhjendatud taotluse saada luba kohaldada elektriliste raskeveokite üldsusele juurdepääsetavate laadimisparkide kogu väljundvõimsuse taseme osas leebemaid nõudeid või kohaldada niisuguste laadimisparkide vahel pikemat kuni 100 km pikkusega maksimaalset vahekaugust või mõlemat, tingimusel et niisugune taotlus ei takista loa andmise korral elektriliste raskeveokite liiklust selles liikmesriigis. Komisjon võtab vastu otsuse kuue kuu jooksul esimese lõigu kohaselt esitatud taotluse kättesaamisest, tuginedes seejuures iga üksikjuhtumi puhul esitatud põhjendustele.. Sellise otsuse alusel Küprosele antav luba kehtib kuni neli aastat. Kui Küpros soovib loa kehtivusaega pikendada, võib ta enne loa kehtivusaja lõppu esitada komisjonile uue põhjendatud taotluse. 9. Naaberliikmesriigid tagavad 31. detsembriks 2030, et lõike 1 punktides c ja d osutatud maksimaalseid laadimisparkide vahekaugusi ei ületata TEN-T põhiteedevõrgu ja TEN-T üldteedevõrgu piiriülestel lõikudel. Enne seda kuupäeva pööratakse erilist tähelepanu piiriülestele lõikudele ja naaberliikmesriigid teevad kõik võimaliku, et kõnealustest maksimaalsetest vahekaugustest peetaks kinni niipea, kui riigid TEN-T teedevõrgu piiriülestel lõikudel laadimistaristu kasutusele võtavad.

1. Laadimispunktide käitajad võimaldavad lõppkasutajatel laadida nende käitatavates üldsusele juurdepääsetavates laadimispunktides elektrisõidukit korrapõhiselt. Alates 13. aprillist 2024 kasutusele võetud üldsusele juurdepääsetavates laadimispunktides peab olema võimalik korrapõhine laadimine, mille eest tasutakse liidus laialdaselt kasutatava maksevahendiga. Selleks võtavad laadimispunktide käitajad kõnealustes punktides vastu elektroonilisi makseid, mille tegemiseks kasutatakse makseterminale ja -seadmeid, sealhulgas vähemalt ühte järgmist seadet: a) maksekaardilugejad; b) kontaktivaba funktsiooniga seadmed, mis on võimelised lugema vähemalt maksekaarte; c) alla 50 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide puhul internetiühendust kasutavad seadmed, mis võimaldavad turvalist maksetehingut, näiteks konkreetse ruutkoodi loovad seadmed. Alates 1. jaanuarist 2027 tagavad laadimispunktide käitajad, et kõik nende käitatavad üldsusele juurdepääsetavad laadimispunktid, mille väljundvõimsus on vähemalt 50 kW ja mis on kasutusele võetud TEN-T teedevõrgus või ohutul ja turvalisel parkimisalal, sealhulgas laadimispunktid, mis on kasutusele võetud enne 13. aprilli 2024, vastavad punkti a või b nõuetele. Ühe teises lõigus osutatud makseterminali või -seadmega võib üldsusele juurdepääsetavas laadimispargis teenindada mitut laadimispunkti. Käesolevas lõikes sätestatud nõudeid ei kohaldata selliste üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide suhtes, mille puhul laadimisteenuse eest maksmist ei nõuta. 2. Laadimispunktide käitajad tagavad automaatse autentimise pakkumisel nende käitatavas üldsusele juurdepääsetavas laadimispunktis, et lõppkasutajatel ei ole kohustust kasutada automaatset autentimist ja nad võivad selle asemel laadida oma sõidukit korrapõhiselt, nagu on sätestatud lõikes 1, või kasutada muud lepingupõhist laadimislahendust, mida asjaomases laadimispunktis pakutakse. Laadimispunktide käitajad näitavad lõppkasutajatele seda võimalust selgelt ja pakuvad seda lõppkasutajale mugaval viisil igas nende käitatavas üldsusele juurdepääsetavas laadimispunktis, kus nad teevad automaatse autentimise kättesaadavaks. 3. Üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide käitajate küsitavad hinnad peavad olema mõistlikud, kergesti ja selgelt võrreldavad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide käitajad ei tohi küsitavate hindadega diskrimineerida lõppkasutajaid ja liikuvusteenuse osutajaid ega eri liikuvusteenuse osutajaid. Hindu võib eristada üksnes proportsionaalselt ja kui see on objektiivselt põhjendatud. 4. Vähemalt 50 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavates laadimispunktides peab käitaja küsitav korrapõhine hind põhinema tarnitud elektri kilovatt-tunni (kWh) hinnal. Lisaks võivad kõnealuste laadimispunktide käitajad võtta kasutustasu minutihinnana, et vältida laadimispunkti pikaajalist hõivamist. Vähemalt 50 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide käitajad esitavad laadimisjaamades korrapõhise kWh hinna ja võimaliku kasutustasu, mis on väljendatud minutihinnana, nii et see teave oleks lõppkasutajale teada enne laadimiskorra algust ja hõlbustaks hinnavõrdlust. Alla 50 kW väljundvõimsusega üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide käitajad teevad nende käitatavates laadimisjaamades kättesaadavaks selgelt ja lihtsalt korrapõhist hinda käsitleva teabe, sealhulgas koos kõigi selle hinnakomponentidega, nii et kõnealune teave oleks lõppkasutajale teada enne laadimiskorra algust ja hõlbustaks hinnavõrdlust. Kohaldatavad hinnakomponendid esitatakse järgmises järjekorras: — kilovatt-tunni (kWh) hind; — minutihind; — laadimiskorra hind ja — muu kohaldatav hinnakomponent. Esimest ja teist lõiku kohaldatakse kõigi laadimispunktide suhtes, mis on kasutusele võetud alates 13. aprillist 2024. 5. Hinnad, mida liikuvusteenuse osutajad küsivad lõppkasutajatelt, peavad olema mõistlikud, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Liikuvusteenuse osutajad teevad enne kavandatud laadimiskorra algust lõppkasutajatele vabalt kättesaadavate ja laialdaselt kasutatavate elektrooniliste vahendite kaudu kättesaadavaks kogu konkreetse laadimiskorra kohta käiva hinnateabe, milles on selgelt eristatud kõik hinnakomponendid, sealhulgas kohaldatavad e-rändluskulud ja muud liikuvusteenuse osutaja kohaldatavad tasud. Tasud peavad olema mõistlikud, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Liikuvusteenuse osutajad ei võta piiriüleste e-rändlusteenuste eest lisatasu. 6. Liikmesriigid tagavad, et nende ametiasutused jälgiksid korrapäraselt laadimistaristu turgu ning eelkõige laadimispunktide käitajate ja liikuvusteenuse osutajate vastavust lõigetele 3 ja 5. Samuti püüavad liikmesriigid tagada, et nende ametiasutused jälgiksid korrapäraselt tarbijaid mõjutavaid võimalikke ebaausaid kaubandustavasid. 7. Laadimispunktide käitajad tagavad, et hiljemalt 14. oktoobriks 2024 on kõik nende käitatavad üldsusele juurdepääsetavad laadimispunktid digitaalselt ühendatud laadimispunktid. 8. Laadimispunktide käitajad tagavad, et kõik nende käitatavad üldsusele juurdepääsetavad laadimispunktid, mis on ehitatud pärast 13. aprilli 2024 või renoveeritud pärast 14. oktoobrit 2024, võimaldavad nutilaadimist. 9. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et TEN-T teedevõrgus olevatel parkimis- ja puhkealadel, kus on kasutusele võetud alternatiivkütuste taristu, oleks alternatiivkütuste taristu täpne asukoht tähistatud asjakohaste viitadega. 10. Üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide käitajad tagavad, et hiljemalt 14. aprilliks 2025 on kõikides nende käitatavates üldsusele juurdepääsetavates alalisvooluga laadimispunktides paigaldatud paikne laadimiskaabel. 11. Kui laadimispunkti käitaja ei ole asjaomase laadimispunkti omanik, teeb omanik käitajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele juurdepääsetavaks laadimispunkti, mille tehnilised omadused võimaldavad käitajal täita lõigetes 2, 7, 8 ja 10 sätestatud kohustusi.

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil võetakse hiljemalt 31. detsembriks 2030 kasutusele minimaalne arv üldsusele juurdepääsetavaid vesinikutanklaid. Selleks tagavad liikmesriigid, et 31. detsembriks 2030 võetakse kasutusele üldsusele juurdepääsetavad vesinikutanklad, mille kavandatud minimaalne kumulatiivne võimsus on 1 tonn päevas ja mis on varustatud vähemalt 700-baarise tankuriga ning mille maksimaalne vahekaugus TEN-T põhivõrgus on 200 km. Liikmesriigid tagavad, et 31. detsembriks 2030 võetakse igas linnatranspordisõlmes kasutusele vähemalt üks üldsusele juurdepääsetav vesinikutankla. Liikmesriigid tagavad, et viiakse läbi analüüs, et määrata parim asukoht vesinikutanklate jaoks ja et uurida eelkõige selliste tanklate kasutuselevõttu mitmeliigilise transpordi sõlmpunktides, kus saaks varustada ka muid transpordiliike. Liikmesriigid määravad oma riiklikes poliitikaraamistikes kindlaks selge lineaarse trajektoori, et saavutada 2030. aasta sihid, koos 2027. aastaks kavandatud selge sihiga, millega tagatakse TEN-T põhivõrgu piisav katvus, et rahuldada arenevat turunõudlust. 2. Naaberliikmesriigid tagavad, et TEN-T põhivõrgu piiriülestel lõikudel ei ületata lõike 1 teises lõigus osutatud maksimaalseid vahekaugusi. 3. Üldsusele juurdepääsetava tankla käitaja või, kui käitaja ei ole tankla omanik, siis kõnealuse tankla omanik tagab vastavalt nendevahelisele kokkuleppele, et tankla on kavandatud kergsõidukite ja raskeveokite teenindamiseks. 4. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad liikmesriigid TEN-T põhivõrgu maanteedel, kus kogu keskmine aastane liiklustihedus on väiksem kui 2 000 raskeveokit päevas ja kus taristu kasutuselevõtt ei ole sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude seisukohast õigustatud, vähendada kuni 50 % võrra üldsusele juurdepääsetava vesinikutankla võimsust, mis on nõutav vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, tingimusel et kõnealuses lõikes sätestatud nõuded seoses vesinikutanklate maksimaalse vahekauguse ja tankuri rõhuga on täidetud. Liikmesriigid teavitavad komisjoni käesolevas lõikes osutatud erandi kasutamise juhtumitest. Liikmesriigid vaatavad need juhtumid läbi artiklis 15 osutatud riiklike eduaruannete esitamise raames iga kahe aasta tagant. 5. Erandina käesoleva artikli lõikest 1, juhul kui taristu kasutuselevõtu kulud on ebaproportsionaalsed võrreldes kasuga, sealhulgas keskkonnakasuga, võivad liikmesriigid otsustada jätta kohaldamata käesoleva artikli lõige 1 a) ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud liidu äärepoolseimatele piirkondadele või b) saartele, mis on vastavalt direktiivile (EL) 2019/944 hõlmatud väikeste ühendatud võrkude või väikeste eraldatud võrkude määratlusega. Sellistel juhtudel põhjendavad liikmesriigid oma otsuseid komisjonile ja teevad kogu asjakohase teabe kättesaadavaks oma riiklikes poliitikaraamistikes.

1. Vesinikutankimispunktide käitajad võimaldavad lõppkasutajatel tankida nende käitatavates üldsusele juurdepääsetavates tankimispunktides korrapõhiselt. Kõigis üldsusele juurdepääsetavates vesinikutankimispunktides peab olema võimalik korrapõhine tankimine, mille eest tasutakse liidus laialdaselt kasutatava maksevahendiga. Selleks võtavad kõnealuste tankimispunktide käitajad vastu elektroonilisi makseid, mille tegemiseks kasutatakse makseterminale ja -seadmeid, sealhulgas vähemalt ühte järgmist seadet: a) maksekaardilugejad; b) kontaktivaba funktsiooniga seadmed, mis on võimelised lugema vähemalt maksekaarte. Üldsusele juurdepääsetavatele vesinikutankimispunktidele, mis on kasutusele võetud pärast 13. aprilli 2024, kohaldatakse käesolevas lõikes sätestatud nõudeid alates nende kasutuselevõtust. Üldsusele juurdepääsetavatele tankimispunktidele, mis on kasutusele võetud enne 13. aprilli 2024, kohaldatakse käesolevas lõikes sätestatud nõudeid alates 14. oktoobrist 2024. Kui vesinikutankimispunkti käitaja ei ole asjaomase tankimispunkti omanik, teeb omanik käitajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele juurdepääsetavaks vesinikutankimispunktid, mille tehnilised omadused võimaldavad käitajal täita käesolevas lõikes sätestatud kohustusi. 2. Üldsusele juurdepääsetavate vesinikutankimispunktide käitajate küsitavad hinnad peavad olema mõistlikud, kergesti ja selgelt võrreldavad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad. Üldsusele juurdepääsetavate vesinikutankimispunktide käitajad ei tohi küsitavate hindadega diskrimineerida lõppkasutajaid ja liikuvusteenuse osutajaid ega eri liikuvusteenuse osutajaid. Asjakohasel juhul võib hindu eristada üksnes juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. 3. Vesinikutankimispunktide käitajad esitavad nende käitatavates üldsusele juurdepääsetavates vesinikutanklates selgelt teabe korrapõhise kilogrammihinna kohta, nii et see teave oleks lõppkasutajatele teada enne tankimiskorra algust ja hõlbustaks hinnavõrdlust. 4. Üldsusele juurdepääsetavate vesinikutanklate käitajad võivad pakkuda klientidele vesiniku tankimise teenuseid lepingu alusel, sealhulgas teiste liikuvusteenuse osutajate eest ja nimel. Liikuvusteenuse osutajad kehtestavad lõppkasutajatele mõistlikud, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad hinnad. Liikuvusteenuse osutajad teevad enne tankimiskorra algust lõppkasutajatele vabalt kättesaadavate ja laialdaselt kasutatavate elektrooniliste vahendite kaudu kättesaadavaks kogu konkreetse tankimiskorra kohta käiva hinnateabe, milles on selgelt eristatud kõik vesinikutankimispunkti käitaja küsitava hinna komponendid, sealhulgas kohaldatavad e-rändluskulud ja muud liikuvusteenuse osutaja kohaldatavad tasud.

Liikmesriigid tagavad kuni 31. detsembrini 2024, et vähemalt TEN-T põhivõrgus võetakse nõudluse korral kasutusele piisav arv üldsusele juurdepääsetavaid veeldatud metaani tankimise punkte, et veeldatud metaani kasutavad raskeveokid saaksid kogu liidus liikuda, välja arvatud juhul, kui taristu kasutuselevõtu kulud on ebaproportsionaalsed võrreldes kasuga, sealhulgas keskkonnakasuga.

1. Liikmesriigid tagavad, et merekonteinerilaevadele ja merereisilaevadele tagatakse TEN-T meresadamates minimaalne kaldaäärne elektritoide. Selleks võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, millega tagatakse 31. detsembriks 2029, et: a) TEN-T põhivõrgu meresadamates ja TEN-T üldvõrgu meresadamates, kus viimase kolme aasta jooksul on kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merekonteinerilaevade sadamakülastuste keskmine arv aastas üle 100, on võimalik tagada igal aastal kaldaäärne elektritoide vähemalt 90 % kõigi asjaomases meresadamas kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merekonteinerilaevade sadamakülastuste puhul; b) TEN-T põhivõrgu meresadamates ja TEN-T üldvõrgu meresadamates, kus viimase kolme aasta jooksul on kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merereise tegevate ro-ro-reisiparvlaevade ja üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merereise tegevate kiirreisilaevade sadamakülastuste keskmine arv aastas üle 40, on võimalik tagada igal aastal kaldaäärne elektritoide vähemalt 90 % kõigi asjaomases meresadamas kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merereise tegevate ro-ro-reisiparvlaevade ja üle 5 000-tonnise kogumahutavusega merereise tegevate kiirreisilaevade sadamakülastuste puhul; c) TEN-T põhivõrgu meresadamates ja TEN-T üldvõrgu meresadamates, kus viimase kolme aasta jooksul on kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega muude merereisilaevade kui merereise tegevate ro-ro-reisiparvlaevade ja merereise tegevate kiirreisilaevade sadamakülastuste keskmine arv aastas üle 25, on võimalik tagada igal aastal kaldaäärne elektritoide vähemalt 90 % kõigi asjaomases meresadamas kai ääres sildunud üle 5 000-tonnise kogumahutavusega muude merereisilaevade kui merereise tegevate ro-ro-reisiparvlaevade ning merereise tegevate kiirreisilaevade sadamakülastuste puhul. 2. Määruse (EL) 2023/1805 artikli 6 lõike 5 punktides a, b, c, e ja g osutatud laevade sadamakülastusi ei võeta arvesse käesoleva artikli lõike 1 kohaselt asjaomases meresadamas kai ääres sildunud laevade sadamakülastuste koguarvu kindlaksmääramisel. 3. Kui TEN-T põhivõrgu meresadam või TEN-T üldvõrgu meresadam asub saarel, või ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimas piirkonnas või Ceuta ja Melilla territooriumil, mis ei ole otse ühendatud mandri elektrivõrguga või äärepoolseima piirkonna või Ceuta ja Melilla puhul naaberriigi elektrivõrguga, ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 1 seni, kuni selline ühendus on loodud või kui on olemas piisav kohapeal mittefossiilsetest energiaallikatest toodetud elektrivõimsus asjaomase saare, äärepoolseima piirkonna või Ceuta ja Melilla vajaduste rahuldamiseks.

Liikmesriigid tagavad, et a) 31. detsembriks 2024 on kõigis TEN-T põhivõrgu siseveesadamates vähemalt üks seade, mis varustab siseveelaevu kaldaäärse elektritoitega; b) 31. detsembriks 2029 on kõigis TEN-T üldvõrgu siseveesadamates vähemalt üks seade, mis varustab siseveelaevu kaldaäärse elektritoitega.

1. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 2 osutatud TEN-T põhivõrgu meresadamates võetakse kasutusele piisav arv veeldatud metaani tankimise punkte, et hiljemalt 31. detsembriks 2024 saaksid merelaevad kogu TEN-T põhivõrgus liikuda. Liikmesriigid teevad vajaduse korral naaberliikmesriikidega koostööd, et tagada piisav katvus TEN-T põhivõrgus. 2. Liikmesriigid määravad oma riiklikes poliitikaraamistikes kindlaks TEN-T põhivõrgu meresadamad, mis võimaldavad juurdepääsu lõikes 1 osutatud veeldatud metaani tankimise punktidele, võttes arvesse sadama arengut, olemasolevaid veeldatud metaani tankimise punkte ja tegelikku turunõudlust, sealhulgas lühi- ja pikaajaliselt, ning muid arenguid.

1. Liikmesriigid tagavad, et kõikides TEN-T põhivõrgu lennujaamades ja TEN-T üldvõrgu lennujaamades on elektritoide seisvatele õhusõidukitele tagatud järgmiselt: a) 31. detsembriks 2024 kõikidel äriliseks lennutranspordiks kasutatavatel terminaliga ühendatud õhusõiduki seisupaikadel, mida kasutatakse reisijate pardaleminekuks või pardalt lahkumiseks või kaupade peale- või mahalaadimiseks; b) 31. detsembriks 2029 kõikidel äriliseks lennutranspordiks kasutatavatel terminalist eemal asuvatel õhusõiduki seisupaikadel, mida kasutatakse reisijate pardaleminekuks või nende õhusõidukist väljumiseks või kaupade peale- või mahalaadimiseks. 2. Liikmesriigid võivad vabastada TEN-T võrgu lennujaamad, kus viimase kolme aasta jooksul on tehtud keskmiselt vähem kui 10 000 kommertslendu aastas, kohustusest varustada elektriga kõigil terminalist eemal asuvatel seisupaikadel seisvaid õhusõidukeid. 3. Lõiget 1 ei kohaldata sihipärastele jäätõrjealadele, kindlaksmääratud sõjaväealadel asuvatele seisupaikadele ja seisupaikadele, mis on ette nähtud konkreetselt üldlennunduses kasutatavatele õhusõidukitele, mille maksimaalne stardimass on alla 5,7 tonni. 4. Liikmesriigid võtavad hiljemalt 1. jaanuarist 2030 vajalikud meetmed, et lõike 1 kohaselt tarnitud elekter tuleks elektrivõrgust või oleks toodetud kohapeal ilma fossiilkütust kasutamata.

Raudteetaristu puhul, mis ei ole hõlmatud määrusega (EL) nr 1315/2013, hindavad liikmesriigid alternatiivkütuste tehnoloogia ja jõuseadmete arendamist raudteelõikude jaoks, mida ei saa tehnilistel või kulutõhususe põhjustel täielikult elektrifitseerida, näiteks vesinikkütuseelemendiga või akutoitega rongid, ning asjakohasel juhul laadimis- ja tankimistaristu vajadusi.

1. Iga liikmesriik koostab ja edastab komisjonile 31. detsembriks 2024 transpordisektori alternatiivkütuste turu arengut ja asjaomase taristu kasutuselevõttu käsitleva riikliku poliitikaraamistiku kavandi. 2. Riiklik poliitikaraamistik sisaldab vähemalt järgmist: a) hinnang transpordisektori alternatiivkütuste turu hetkeolukorrale ja tulevasele arengule ning alternatiivkütuste taristu arendamisele, võttes arvesse eri transpordiliikide juurdepääsu alternatiivkütuste taristule ja asjakohasel juhul piiriülest pidevust ning alternatiivkütuste taristu arengut saartel ja äärepoolseimates piirkondades; b) artiklite 3, 4, 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 kohased riiklikud sihid, mille puhul on käesolevas määruses sätestatud kohustuslikud riiklikud sihid; c) poliitika ja meetmed, mis on vajalikud, et tagada punktis b osutatud kohustuslike sihtide saavutamine; d) kavandatud või vastuvõetud meetmed, millega edendatakse sõidukiparkide jaoks ette nähtud alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu, eelkõige ühistransporditeenuste jaoks ette nähtud laadimisjaamade ja vesinikutanklate ning ühiskasutatavate autode jaoks ette nähtud laadimisjaamade kasutuselevõttu; e) kavandatud või vastuvõetud meetmed, millega ergutatakse ja hõlbustatakse kergsõidukite ja raskeveokite laadimisjaamade kasutuselevõttu eramaal, mis ei ole üldsusele juurdepääsetavad; f) kavandatud või vastuvõetud meetmed alternatiivkütuste taristu edendamiseks linnatranspordisõlmedes, eelkõige seoses üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktidega; g) kavandatud või vastuvõetud meetmed piisava arvu üldsusele juurdepääsetavate kiirlaadimispunktide kasutuselevõtu edendamiseks; h) kavandatud või vastuvõetud meetmed, millega tagatakse, et laadimispunktide kasutuselevõtt ja käitamine, sealhulgas kahesuunaliste laadimispunktide geograafiline jaotus, suurendab energiasüsteemi paindlikkust ja taastuvelektri lõimimist elektrisüsteemi; i) meetmed, millega tagatakse, et üldsusele juurdepääsetavad alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktid on ligipääsetavad eakatele, piiratud liikumisvõimega isikutele ja puuetega inimestele kooskõlas direktiivis (EL) 2019/882 sätestatud ligipääsetavusnõuetega; j) kavandatud või vastuvõetud meetmed, millega kõrvaldatakse alternatiivkütuste taristu planeerimise, lubade andmise, hangete ja käitamisega seotud võimalikud takistused; k) ülevaade olukorrast, perspektiividest ja kavandatud meetmetest seoses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga meresadamates, välja arvatud merelaevade varustamiseks veeldatud metaani ja kaldaäärse elektritoitega, näiteks vesiniku, ammoniaagi, metanooli ja elektri kasutuselevõtuga; l) ülevaade olukorrast, perspektiividest ja kavandatud meetmetest seoses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga, sealhulgas sihid, peamised vahe-eesmärgid ja vajalikud rahalised vahendid vesinikkütuseelemendiga või akutoitega rongide jaoks TEN-T raudteelõikudes, mida ei ole võimalik elektrifitseerida; m) ülevaade olukorrast, perspektiividest ja kavandatud meetmetest seoses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga lennujaamades, välja arvatud lennujaamades seisvate õhusõidukite elektritoiteks, näiteks õhusõidukite elektriga laadimiseks ja vesinikuga tankimiseks; n) ülevaade olukorrast, perspektiividest ja kavandatud meetmetest seoses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga siseveelaevanduses, näiteks elektri ja vesiniku puhul. 3. Riiklik poliitikaraamistik võib sisaldada järgmisi elemente: a) ülevaade olukorrast, perspektiividest ja kavandatud meetmetest seoses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuga meresadamates, näiteks elektri ja vesiniku kasutamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/352 (31) määratletud sadamateenuste puhul; b) riiklikud sihid ja meetmed alternatiivkütuste taristu edendamiseks teedevõrkudes, mis ei kuulu TEN-T põhivõrku või TEN-T üldvõrku, pidades eelkõige silmas üldsusele juurdepääsetavaid laadimispunkte; c) meetmed, millega tagatakse liikmesriigi kogu territooriumil juurdepääs laadimis- ja tankimistaristule, pöörates erilist tähelepanu maapiirkondadele, et tagada nende juurdepääsetavus ja territoriaalne ühtekuuluvus; d) meetmed, millega tagatakse, et riiklikul tasandil kättesaadava üldsusele juurdepääsetava alternatiivkütuste taristu tiheduse puhul võetakse arvesse rahvastikutihedust; e) punktidega a, b, c ja d seotud riiklikud alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu sihid ja eesmärgid, mille puhul ei ole käesolevas määruses sätestatud kohustuslikke sihte. 4. Liikmesriigid tagavad, et riiklikes poliitikaraamistikes võetakse arvesse nende territooriumil olemasolevate eri transpordiliikide vajadusi. 5. Liikmesriigid tagavad, et riiklikes poliitikaraamistikes võetakse asjakohasel juhul arvesse piirkondlike ja kohalike ametiasutuste huve, eelkõige ühistranspordi jaoks ette nähtud laadimis- ja tankimistaristu puhul, ning asjaomaste sidusrühmade huve. 6. Vajaduse korral teevad liikmesriigid koostööd, korraldades konsultatsioone või kasutades ühiseid poliitikaraamistikke, et tagada käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete sidusus ja kooskõlastatus. Eelkõige teevad liikmesriigid koostööd veetranspordis alternatiivkütuste kasutamist käsitlevate strateegiate ja asjaomase taristu kasutuselevõtu puhul. Komisjon abistab liikmesriike koostööprotsessis. 7. Alternatiivkütuste taristu toetusmeetmed peavad olema kooskõlas liidu asjakohaste riigiabi normidega. 8. Iga liikmesriik teeb oma riikliku poliitikaraamistiku kavandi üldsusele kättesaadavaks ning tagab, et üldsusele antakse varajased ja tõhusad võimalused osaleda riikliku poliitikaraamistiku kavandi ettevalmistamises. 9. Komisjon hindab riiklike poliitikaraamistike kavandeid ja võib esitada liikmesriigile soovitusi. Kõnealused soovitused esitatakse hiljemalt kuue kuu jooksul pärast käesoleva artikli lõikes 1 osutatud riiklike poliitikaraamistike kavandite esitamist. Kõnealustes soovitustes võidakse käsitleda eelkõige järgmist: a) sihtide ambitsioonikuse tase, pidades silmas artiklites 3, 4, 6, 8, 9, 10, 11, 12 ja 13 sätestatud kohustuste täitmist; b) riiklike sihtide ja eesmärkidega seotud poliitika ja meetmed. 10. Iga liikmesriik võtab oma lõplikus riiklikus poliitikaraamistikus kõiki komisjoni soovitusi asjakohaselt arvesse. Kui liikmesriik ei võta soovitust või selle olulist osa arvesse, esitab ta komisjonile kirjaliku selgituse. 11. Iga liikmesriik koostab 31. detsembriks 2025 kergesti loetaval ja arusaadaval kujul oma lõpliku riikliku poliitikaraamistiku ning teavitab sellest komisjoni. Komisjon teeb kõnealused lõplikud riiklikud poliitikaraamistikud üldsusele kättesaadavaks.

1. Iga liikmesriik esitab komisjonile 31. detsembriks 2027 ja seejärel iga kahe aasta tagant eraldi riikliku eduaruande oma riikliku poliitikaraamistiku rakendamise kohta. Aruanne koostatakse kergesti loetaval ja arusaadaval kujul ning komisjon teeb selle üldsusele kättesaadavaks. 2. Riiklik eduaruanne hõlmab I lisas loetletud teavet ning sisaldab asjakohasel juhul põhjendust artikli 14 lõikes 2 osutatud riiklike sihtide ja eesmärkide saavutamise taseme kohta ning kõnealuste sihtide ja eesmärkide tulevikus saavutamiseks kavandatud meetmete kohta. 3. Liikmesriigid hindavad hiljemalt 30. juuniks 2024 ja seejärel iga kolme aasta tagant, kuidas laadimispunktide kasutuselevõtt ja käitamine saaks kaasa aidata sellele, et elektrisõidukid, sealhulgas nende osalemine tasakaalustamisturul, suurendaksid energiasüsteemi paindlikkust ja võimaldaksid süsteemi veelgi rohkem taastuvelektrit kaasata. Sellel hindamisel võetakse arvesse kõiki avalike või eraomandis olevate laadimispunktide liike, sealhulgas need, mis pakuvad nutilaadimist, kahesuunalist laadimist ja kõiki väljundvõimsusi, ning antakse soovitusi laadimispunkti liigi, kasutamist võimaldava tehnoloogia ja geograafilise jaotuse kohta, et kasutajatel oleks hõlpsam oma elektrisõidukit süsteemi lõimida. Hindamisel määratakse kindlaks asjakohased meetmed, mida tuleb rakendada käesolevas määruses sätestatud nõuete täitmiseks, sealhulgas meetmed, millega tagatakse taristu planeerimise kooskõla vastava võrgu planeerimisega. Hindamisel võetakse arvesse kõigi sidusrühmade sisendit ja hinnang tehakse üldsusele kättesaadavaks. Iga liikmesriik võib taotleda, et hindamise teeks tema reguleeriv asutus. Hindamistulemuste põhjal võtavad liikmesriigid vajaduse korral asjakohased meetmed täiendavate laadimispunktide kasutuselevõtuks ja lisavad need meetmed käesoleva artikli lõikes 1 osutatud riiklikku eduaruandesse. Võrguettevõtjad võtavad hindamist ja meetmeid arvesse direktiivi (EL) 2019/944 artikli 32 lõikes 3 ja artiklis 51 osutatud võrgu arengukavades. 4. Liikmesriigi reguleeriv asutus hindab hiljemalt 30. juuniks 2024 ning seejärel iga kolme aasta tagant põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate esitatud teabe põhjal kahesuunalise laadimise võimalikku rolli kasutaja ja süsteemi kulude vähendamisel ja taastuvelektri osakaalu suurendamisel elektrisüsteemis. Hinnang tehakse üldsusele kättesaadavaks. Hindamistulemuste põhjal võtavad liikmesriigid vajaduse korral asjakohaseid meetmeid eramaal asuvate kahesuunaliste laadimispunktide kättesaadavuse ja geograafilise jaotuse kohandamiseks ning lisavad need lõikes 1 osutatud riiklikku eduaruandesse.

Komisjon võtab hiljemalt 14. oktoobriks 2024 vastu suunised ja vormingud, mis käsitlevad liikmesriikide poolt artikli 14 kohaselt esitatavate riiklike poliitikaraamistike sisu, ülesehitust ja vormingut ning liikmesriikide poolt artikli 15 lõike 1 kohaselt esitatavate riiklike eduaruannete sisu. Komisjon võib võtta vastu suunised ja vormingud, et hõlbustada käesoleva määruse muude sätete tulemuslikku kohaldamist kogu liidus.

1. Komisjon hindab 31. detsembriks 2026 liikmesriikide poolt artikli 14 lõike 11 kohaselt teavitatud riiklikke poliitikaraamistikke ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kõnealuste riiklike poliitikaraamistike hindamise ja nende sidususe kohta liidu tasandil, sealhulgas annab esimese hinnangu artikli 14 lõikes 2 osutatud riiklike sihtide saavutamise eeldatava taseme kohta. 2. Komisjon hindab liikmesriikide poolt artikli 15 lõike 1 kohaselt esitatud riiklikke eduaruandeid ja annab asjakohasel juhul liikmesriikidele soovitusi, et tagada käesolevas määruses sätestatud eesmärkide ja kohustuste täitmine. 3. Asjaomane liikmesriik teatab komisjonile kuue kuu jooksul alates lõikes 2 osutatud soovituste kättesaamisest, kuidas ta kavatseb soovitusi rakendada. Kui asjaomane liikmesriik otsustab soovitused või nende olulise osa rakendamata jätta, esitab ta komisjonile selle kohta põhjendused. 4. Pärast seda, kui liikmesriik on esitanud teate või lõikes 3 osutatud põhjendused, kirjeldab asjaomane liikmesriik oma järgmises riiklikus eduaruandes, kuidas ta on soovitusi rakendanud. 5. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande riiklike eduaruannete hindamise kohta üks aasta pärast seda, kui liikmesriigid on riiklikud eduaruanded artikli 15 lõike 1 kohaselt esitanud. Kõnealune hindamine sisaldab hinnangut järgmise kohta: a) liikmesriikide edusammud artikli 14 lõikes 2 osutatud sihtide ja eesmärkide saavutamisel, sealhulgas liikmesriikide vastused käesoleva artikli lõike 2 kohastele komisjoni soovitustele; b) alternatiivkütuste taristu arengu sidusus liidu tasandil. 6. Komisjon teeb artikli 14 lõikes 11 osutatud lõplike riiklike poliitikaraamistike, artikli 15 lõikes 1 osutatud riiklike eduaruannete ja artikli 18 lõikes 1 osutatud aruannete põhjal üldsusele kättesaadavaks teabe iga liikmesriigi esitatud riiklike sihtide ja eesmärkide kohta ja ajakohastab kõnealust teavet seoses järgmisega: a) üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide ja -jaamade arv vastavalt III lisas esitatud liigitusele, eristades seejuures kergsõidukite laadimispunkte ning raskeveokite laadimispunkte ja -jaamasid; b) üldsusele juurdepääsetavate vesinikutankimispunktide arv; c) TEN-T põhivõrgu ja TEN-T üldvõrgu mere- ja siseveesadamate kaldaäärse elektritoite taristu; d) TEN-T põhivõrgu ja TEN-T üldvõrgu lennujaamades seisvate õhusõidukite elektritoite taristu; e) veeldatud metaani tankimispunktide arv TEN-T põhivõrgu ja TEN-T üldvõrgu mere- ja siseveesadamates; f) mootorsõidukite jaoks ette nähtud üldsusele juurdepääsetavate veeldatud metaani tankimise punktide arv; g) mootorsõidukite jaoks ette nähtud üldsusele juurdepääsetavate surumaagaasi tankimispunktide arv; h) muude alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktid TEN-T põhivõrgu ja TEN-T üldvõrgu mere- ja siseveesadamates; i) muude alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktid TEN-T põhivõrgu ja TEN-T üldvõrgu lennujaamades; j) raudteetranspordi jaoks ette nähtud alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktid.

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile 31. märtsiks 2025 ja seejärel iga aasta 31. märtsiks laadimise kogu summaarse väljundvõimsuse ja kasutusele võetud üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide arvu ning eelneva aasta 31. detsembri seisuga nende territooriumil registreeritud akutoitega elektrisõidukite ja pistikühendusega hübriidsõidukite arvu kooskõlas III lisas esitatud nõuetega. 2. Ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artiklis 258 sätestatud menetluse kohaldamist, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud aruandest või komisjonile kättesaadavast teabest ilmneb risk, et liikmesriik ei saavuta käesoleva määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud riiklikke sihte, võib komisjon koostada selle kohta järeldused ja soovitada asjaomasel liikmesriigil võtta riiklike sihtide saavutamiseks parandusmeetmeid. Asjaomane liikmesriik teavitab kolme kuu jooksul pärast komisjoni järelduste kättesaamist komisjoni a) parandusmeetmetest, mida ta kavatseb rakendada käesoleva määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud riiklike sihtide saavutamiseks, sealhulgas lisameetmed, mida liikmesriik kavatseb nende sihtide saavutamiseks võtta, ning b) meetmete selge ajakava, mis võimaldab hinnata iga-aastaseid edusamme kõnealuste sihtide saavutamisel. Kui komisjon leiab, et parandusmeetmed on rahuldavad, ajakohastab asjaomane liikmesriik oma viimases riiklikus eduaruandes, millele on osutatud artiklis 15, kõnealuseid parandusmeetmeid ja esitab selle komisjonile. Komisjon teeb oma soovitused ning asjaomase liikmesriigi parandusmeetmed ja lisameetmed üldsusele kättesaadavaks.

1. Turule lastud mootorsõidukite kohta, mida on võimalik korrapäraselt laadida või tankida, tuleb teha kättesaadavaks asjakohane, järjepidev ja selge teave. Kõnealune teave tehakse kättesaadavaks a) tootjate poolt mootorsõidukite kasutusjuhendites ja mootorsõidukitel, kui need sõidukid turule lastakse; b) laadimis- ja tankimispunktides nende käitajate poolt ning c) mootorsõidukite edasimüüjate puhul turustajate poolt. 2. Käesoleva artikli lõikega 1 hõlmatud sõidukite ja taristu või kütuste ja sõidukite ühilduvus tehakse kindlaks vastavalt II lisa punktides 10.1 ja 10.2 osutatud tehniliste kirjeldustele. Kui need tehnilised kirjeldused osutavad graafilisele tähisele, sealhulgas värvikoodide skeemile, peab graafiline tähis olema lihtne ja kergesti arusaadav. Kõnealune graafiline tähis peab olema paigutatud selgelt nähtavale kohale a) tankimispunktide käitajate poolt kõigi nende käitatavate tankimispunktide asjaomastele pumpadele ja nende püstolitele alates kütuste turule laskmise kuupäevast; b) tootja poolt asjaomase kütuse jaoks soovitatava ja sobiva mootorsõiduki kütusepaagi korgi vahetusse lähedusse ning mootorsõiduki kasutusjuhendisse, kui mootorsõidukid lastakse turule. 3. Liikmesriigid tagavad, et kütusehindade näitamisel tanklas on teavitamise eesmärgil esitatud II lisa punktis 10.3 osutatud alternatiivkütuste ühikuhindade võrdlemise ühist metoodikat kasutades asjaomaste ühikuhindade võrdlus. Võrdlus sisaldab asjakohasel juhul asjaomast ühikuhinda, eelkõige elektri ja vesiniku ühikuhinda. 4. Juhul kui kütuse tehnilisi kirjeldusi kindlaks määravad Euroopa standardid ei hõlma asjaomase standardi järgimist näitavaid märgistamisnõudeid või kui märgistamisnõuetes ei osutata graafilisele tähisele, sealhulgas värvikoodide skeemile, või kui märgistamisnõuded ei ole käesoleva määruse sihtide saavutamiseks sobivad, võib komisjon lõigete 1 ja 2 ühetaoliseks rakendamiseks võtta vastu rakendusakte, et anda luba Euroopa standardiorganisatsioonidele töötada välja ühilduvuse märgistamiseks kirjeldused. Esimeses lõigus osutatud loa kohaste Euroopa standardiorganisatsioonide välja töötatud ühilduvuse märgistamise kirjelduste alusel võtab komisjon vastu rakendusaktid, milles määratakse kindlaks graafiline tähis, sealhulgas värvikoodide skeem, niisuguste kütuste ühilduvuse suhtes, mis on liidu turule lastud ja komisjoni hinnangul saavutanud rohkem kui ühes liikmesriigis kogumüügist 1 % taseme. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 5. Kui asjaomaste Euroopa standardite märgistamist käsitlevaid norme ajakohastatakse või töötatakse välja uued alternatiivkütuste Euroopa standardid, kohaldatakse vastavaid märgistamisnõudeid kõigi laadimis- ja tankimispunktide suhtes hiljemalt 24 kuu möödumisel asjaomase rakendusakti vastuvõtmisest ning kõigi turule lastud mootorsõidukite suhtes alates asjaomase rakendusakti jõustumise kuupäevast.

1. Liikmesriigid määravad identifitseerimistunnuste registreerimise organisatsiooni. Identifitseerimistunnuste registreerimise organisatsioon annab välja ja haldab kordumatuid tunnuskoode, et 14. aprilliks 2025 identifitseerida vähemalt laadimispunktide käitajaid ja liikuvusteenuse osutajaid. 2. Alternatiivkütuste üldsusele juurdepääsetavate laadimis- ja tankimispunktide käitajad või vastavalt käitajate ja omanike vahelisele kokkuleppele nende punktide omanikud tagavad hiljemalt 14. aprilliks 2025 staatiliste ja dünaamiliste andmete tasuta kättesaadavuse nende käitatava alternatiivkütuste taristu või selle taristuga olemuslikult seotud teenuste kohta, mida nad osutavad või mille osutamiseks kasutavad nad allhanget. Kättesaadavaks tuleb teha järgmised andmeliigid: a) nende käitatavate üldsusele juurdepääsetavate alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide staatilised andmed: i) alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide geograafiline asukoht; ii) pistmike arv; iii) puuetega inimeste jaoks ette nähtud parkimiskohtade arv; iv) laadimisjaamade ja tankla omaniku ja käitaja kontaktandmed; v) lahtiolekuajad; b) täiendavad staatilised andmed nende käitatavate üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide kohta: i) tunnuskoodid, vähemalt laadimispunkti käitaja tunnuskood; ii) pistmiku tüüp; iii) voolu tüüp (vahelduv-/alalisvool); iv) laadimisjaama maksimaalne väljundvõimsus (kW); v) laadimispunkti maksimaalne väljundvõimsus (kW); vi) sõidukitüübi ühilduvus; c) dünaamilised andmed nende käitatavate üldsusele juurdepääsetavate alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide kohta: i) käitusseisund (töökorras/rikkis); ii) kättesaadavus (kasutuses / ei ole kasutuses); iii) korrapõhine hind; iv) tarnitud elektrienergia on 100 % ulatuses taastuv (jah/ei). Punktis c sätestatud nõudeid ei kohaldata üldsusele juurdepääsetavate laadimispunktide suhtes, mille puhul laadimisteenuse eest maksmist ei nõuta. 3. Iga üldsusele juurdepääsetava alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide käitaja või vastavalt käitajate ja omanike vahelisele kokkuleppele loob kõnealuste punktide omanik rakendusliidese, mis võimaldab tasuta ja piiramatut juurdepääsu lõikes 2 osutatud andmetele, ning esitab selle rakendusliidese kohta teabe riiklikule juurdepääsupunktile. Iga laadimis- ja tankimispunktide käitaja rakendusliides või vastavalt käitajate ja omanike vahelisele kokkuleppele vastab kõnealuste punktide omaniku rakendusliides ühtsetele tehnilistele nõuetele, mille komisjon on kehtestanud lõikes 6 osutatud delegeeritud õigusaktidega, et võimaldada automaatset ja ühtset andmevahetust üldsusele juurdepääsetavate laadimis- ja tankimispunktide käitajate ning andmekasutajate vahel. 4. Liikmesriigid tagavad, et 31. detsembriks 2024 tehakse käesoleva artikli lõikes 2 osutatud andmed riiklike juurdepääsupunktide kaudu avatud ja mittediskrimineerival alusel kõigile andmekasutajatele kättesaadavaks kooskõlas delegeeritud määruse (EL) 2022/670 asjaomaseid andmeid käsitlevate sätetega ning kooskõlas täiendavate tehniliste kirjeldustega, mis võidakse kooskõlas käesoleva artikli lõikega 7 vastu võtta. Kui liikmesriigid koondavad andmed oma riiklike juurdepääsupunktides, võivad nad esitada kõnealused andmed rakendusliidese kaudu ühisele Euroopa juurdepääsupunktile. 5. Komisjon loob 31. detsembriks 2026 ühise Euroopa juurdepääsupunkti, mis toimib lõikes 2 osutatud eri riiklikest juurdepääsupunktidest pärit andmetele juurdepääsu hõlbustava andmeväravana. Komisjon tagab, et ühine Euroopa juurdepääsupunkt on kõigile andmekasutajatele kergesti juurdepääsetav ja seda saavad kasutada kõik andmekasutajad, näiteks luues selle jaoks eraldi veebiportaali. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusakte, et a) muuta käesoleva artikli lõiget 2, et lisada täiendavaid andmeliike üldsusele juurdepääsetavate alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide või sellise taristuga olemuslikult seotud teenuste kohta, mida selle taristu käitajad osutavad või mille osutamiseks kasutavad nad allhanget, pidades silmas tehnoloogia arengut või turul kättesaadavaks tehtud uusi teenuseid, ning b) täiendada käesolevat määrust, kehtestades ühtsed tehnilised nõuded ühtse rakendusliidese jaoks, et võimaldada automaatset ja ühtset andmevahetust üldsusele juurdepääsetavate alternatiivkütuste laadimispunktide ja tankimispunktide käitajate ning andmekasutajate vahel. 7. Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, milles kehtestatakse a) delegeeritud määruses (EL) 2022/670 esitatud kirjelduste täiendavad kirjeldused seoses käesoleva artikli lõikes 2 osutatud andmete ja käesoleva artikli lõike 6 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides osutatud andmete kättesaadavaks tegemise vormingu, sageduse ja kvaliteediga; b) üksikasjalik kord, mis võimaldab käesoleva artikli kohaselt nõutavate andmete kättesaadavust ja juurdepääsetavust. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 23 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Kõnealused rakendusaktid ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL (32) ega selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohaldamist. 8. Lõigetes 6 ja 7 osutatud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega nähakse ette mõistlikud üleminekuperioodid, enne kui nendes sisalduvad sätted või nende muudatused muutuvad alternatiivkütuste laadimis- ja tankimispunktide käitajatele või omanikele siduvaks.

1. Kohaldatakse II lisas esitatud tehnilisi kirjeldusi. 2. Kooskõlas määruse (EL) nr 1025/2012 artikliga 10 võib komisjon paluda Euroopa standardiorganisatsioonidel koostada Euroopa standardite kavandi, milles esitatakse tehnilised kirjeldused käesoleva määruse II lisas osutatud valdkondadele, mille jaoks komisjon ei ole ühtseid tehnilisi kirjeldusi vastu võtnud. 3. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 22 vastu delegeeritud õigusaktid, et a) muuta II lisa, kehtestades selles lisas loetletud valdkondade tehnilised kirjeldused, et võimaldada laadimis- ja tankimistaristu täielikku tehnilist koostalitlusvõimet seoses füüsiliste ühenduste, teabevahetuse ning piiratud liikumisvõimega inimestele ligipääsetavuse tagamisega kõnealustes valdkondades, ning b) muuta II lisa põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt 12 kuud pärast asjakohaste standardite vastuvõtmist, ajakohastades kõnealuses lisas esitatud tehnilistes kirjeldustes osutatud standardite viiteid. 4. Kui lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusakte kohaldatakse olemasolevate taristute suhtes, peavad need delegeeritud õigusaktid põhinema kulude-tulude analüüsil, mis tuleb esitada koos kõnealuste delegeeritud õigusaktidega Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Kui kütuse tehnilisi kirjeldusi kindlaks määravad Euroopa standardid töötatakse välja pärast seda, kui komisjon on vastu võtnud artikli 19 lõike 4 teises lõigus osutatud rakendusakti, ning need standardid sisaldavad sätteid, millega nõutakse, et märgistuse puhul oleks ära näidatud vastavus asjaomastele standarditele ja viidataks graafilisele tähisele, sealhulgas värvikoodide skeemile, sisaldavad käesoleva artikli lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktidega vastu võetud II lisa muudatused viidet selle kohta, milliseid standardeid või rakendusakte tuleb kohaldada, ning asjakohasel juhul tunnistatakse asjaomased rakendusaktid kehtetuks. 6. II lisa muudatused, mis on vastu võetud lõikes 3 osutatud delegeeritud õigusaktidega, sisaldavad nende delegeeritud õigusaktidega kehtestatud või muudetavate tehniliste kirjelduste puhul mõistlikke üleminekuperioode, mille jooksul need ei ole asjaomase taristu suhtes siduvad.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklites 20 ja 21 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 13. aprillist 2024. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 20 ja 21 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artiklite 20 ja 21 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

1. Komisjon esitab 31. detsembriks 2024 Euroopa Parlamendile ja nõukogule raskeveokite tehnoloogiat ja turuvalmidust käsitleva aruande. Kõnealuses aruandes võetakse arvesse esimesi märke turu eelistustest. Samuti võetakse arvesse tehnoloogia arengut ja selleks kuupäevaks juba välja töötatud tehnilisi kirjeldusi ning lähiajal oodatavat arengut, eelkõige seoses laadimis- ja tankimisstandardite ja -tehnoloogiaga, nagu kiirlaadimisstandardid ja elektriteede süsteemid, ning seoses veeldatud vesiniku kasutamisega. Vesinikutanklate puhul hindab komisjon täiendavalt artiklis 6 osutatud nõudeid, võttes arvesse tehnoloogia ja turu arengut, vajadust määrata kindlaks vesinikutanklate suurem võimsus, vajadust määrata kindlaks veeldatud vesiniku tankimise taristu sihid ning vesinikutanklate TEN-T üldvõrgus kasutuselevõtmise nõuete pikendamise tähtaeg. 2. Komisjon vaatab käesoleva määruse läbi 31. detsembriks 2026 ja seejärel iga viie aasta järel. Läbivaatamise käigus hindab komisjon eelkõige järgmist: a) kas artikli 3 lõigetes 6 ja 7, artikli 4 lõigetes 4 ja 5 ning artikli 6 lõikes 4 osutatud liikluskünnised on endiselt asjakohased, võttes arvesse vesinikkütusega sõidukite või akutoitega elektrisõidukite osakaalu eeldatavat suurenemist liidus liiklevate sõidukite koguarvus; b) kas artikli 5 lõikes 1 osutatud elektroonilised maksevahendid on endiselt asjakohased; c) üldsusele juurdepääsetavate laadimisjaamade hinnakujundusmehhanismi toimimine ja see, kas artikli 5 lõikes 4 sätestatud hinnakomponendid annavad tarbijatele selget ja piisavat teavet; d) artiklis 9 sätestatud kogumahutavuse künnise võimalik vähendamine ning käesoleva määruse kohaldamisala võimalik laiendamine muudele laevatüüpidele pärast vastavasisulisi kohandusi muudes asjakohastes liidu õigusaktides; e) vesinik- ja elektriajamiga lennunduse turu praegune olukord ja edasine areng; f) käesoleva määruse mõju seoses süsinikuheite ülekandumise võimaluse ja ulatusega. Läbivaatamisel hindab komisjon ka seda, mil määral on käesoleva määruse rakendamine täitnud oma eesmärgid ja mil määral on see mõjutanud käesoleva määrusega hõlmatud sektorite konkurentsivõimet. Kõnealune läbivaatamine hõlmab ka käesoleva määruse koostoimet muude asjakohaste liidu õigusaktidega ja selle käigus tehakse kindlaks käesoleva määruse sätted, mida võiks ajakohastada ja lihtsustada, samuti meetmed, mida on võetud või võidakse võtta, et vähendada kogukulude survet asjaomastele sektoritele. Kuna läbivaatamine on osa komisjoni analüüsist käesoleva määruse tõhususe kohta, sisaldab läbivaatamine ka hinnangut käesoleva määrusega ettevõtjatele pandud koormuse kohta. 3. Komisjon kaalub asjakohasel juhul lõikes 2 osutatud hindamise tulemusi silmas pidades, kas lisada kõnealusele hindamisele ettepanek muuta käesolevat määrust.

1. Direktiiv 2014/94/EL ning delegeeritud määrused (EL) 2019/1745 ja (EL) 2021/1444 tunnistatakse kehtetuks alates 13. aprillist 2024. 2. Viiteid direktiivile 2014/94/EL käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 13. aprillist 2024.