Määrus 2023/2405

Käesolevas määruses sätestatakse ühtlustatud normid kestlike lennukikütuste kasutuselevõtu ja tarnimise kohta.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse õhusõiduki käitajate, liidu lennujaamade ja nende vastavate liidu lennujaama käitajate ning lennukikütuse tarnijate suhtes. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust üksnes ärilise lennutranspordi lendude suhtes. 2. Liikmesriik võib pärast lennujaama käitajaga konsulteerimist otsustada, et tema territooriumil asuvat lennujaama, mis ei ole hõlmatud artikli 3 punktiga 1, käsitatakse liidu lennujaamana käesoleva määruse tähenduses, tingimusel et ajaks, mil liikmesriik otsuse teeb, on täidetud artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuded. Liikmesriigi territooriumil asuva ja artikli 3 punktiga 1 hõlmamata lennujaama käitaja võib esitada taotluse selle lennujaama käsitamiseks liidu lennujaamana käesoleva määruse tähenduses, tingimusel et asjaomane lennujaam täidab taotluse esitamise ajal artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Kõnealune lennujaama käitaja teavitab esitatud taotlusest liikmesriiki, kelle asutus(ed) on konkreetse lennujaama puhul vastutav(ad) artikli 11 lõike 6 tähenduses. Kõnealusele teatele lisatakse kinnitus, et lennujaam täidab artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuded. Asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni ja Euroopa Liidu Lennundusohutusametit (edaspidi „amet“) käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud otsusest vähemalt kuus kuud enne selle aruandeperioodi algust, millest alates kõnealust otsust kohaldatakse. Liikmesriigi otsusele lisatakse põhjendatud arvamus, milles on näidatud, et see tugineb proportsionaalsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele, mida kohaldatakse sarnaste konkurentsinäitajatega lennujaamade suhtes. 3. Isik, kes käitab ärilise lennutranspordi lende ja ei ole hõlmatud artikli 3 punktiga 3, võib otsustada, et teda tuleb käesoleva määruse kohaldamisel käsitada õhusõiduki käitajana. Isik, kes käitab muid kui ärilise lennutranspordi lende artikli 3 punkti 4 tähenduses, võib otsustada, et teda tuleb käesoleva määruse kohaldamisel käsitada õhusõiduki käitajana. Artikli 3 punktiga 3 hõlmatud isik võib otsustada, et tema mitteärilise lennutranspordi lennud peavad samuti olema hõlmatud käesoleva määrusega. Kõik sellised isikud teavitavad oma otsusest liikmesriiki, kelle asutus(ed) on vastutav(ad) konkreetse õhusõiduki käitaja puhul kooskõlas artikli 11 lõikega 5. Asjaomane liikmesriik teavitab sellest otsusest komisjoni ja ametit vähemalt kuus kuud enne selle aruandeperioodi algust, millest alates kõnealust otsust kohaldatakse. 4. Komisjon esitab vastavalt lõigetele 2 ja 3 saadud teabe alusel asjaomaste liidu lennujaamade ja õhusõiduki käitajate ajakohastatud ja konsolideeritud nimekirja. Kõnealune nimekiri on kergesti kättesaadav.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „liidu lennujaam“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/12/EÜ (12) artikli 2 punktis 1 määratletud lennujaam, mille reisijateveo maht eelmisel aruandeperioodil oli suurem kui 800 000 reisijat või mille kaubavedude maht oli suurem kui 100 000 tonni ning mis ei asu mõnes äärepoolseimas piirkonnas, mis on loetletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349; 2) „liidu lennujaama käitaja“ – liidu lennujaama puhul lennujaama juhtorgan, nagu see on määratletud direktiivi 2009/12/EÜ artikli 2 punktis 2, või kui asjaomane liikmesriik on jätnud kütusejaotussüsteemide tsentraliseeritud taristute haldamise nõukogu direktiivi 96/67/EÜ (13) artikli 8 lõike 1 kohaselt muule organile, siis see muu organ; 3) „õhusõiduki käitaja“ – isik, kes on eelmisel aruandeperioodil teostanud vähemalt 500 liidu lennujaamadest väljuvat reisijatele mõeldud ärilise lennutranspordi lendu või vähemalt 52 liidu lennujaamadest väljuvat ärilise lennutranspordi lastilendu, või kui seda isikut ei ole võimalik kindlaks teha, siis asjaomase õhusõiduki omanik; 4) „ärilise lennutranspordi lend“ – lend, mida teostatakse reisijate, lasti või posti vedamiseks tasu või rendi eest, kaasa arvatud kommertseesmärkidel teostatav ärilise lennutranspordi lend; 5) „marsruut“ – lennu käigus läbitud teekond, arvestades konkreetse lennu lähte- ja sihtkohta; 6) „lennukikütus“ – asenduskütus, mis on toodetud otse õhusõidukis kasutamiseks; 7) „kestlikud lennukikütused“ – lennukikütused, mis on kas: a) sünteetilised lennukikütused; b) lennukite biokütused või c) ringlussevõetud süsinikupõhised lennukikütused; 8) „lennukite biokütused“ – lennukikütused, mis on kas: a) täiustatud biokütused, nagu need on määratletud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 34; b) direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 33 määratletud biokütused, mis on valmistatud nimetatud direktiivi IX lisa B osas loetletud lähteainetest, või c) direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 33 määratletud biokütused, mis vastavad nimetatud direktiivi artiklis 29 sätestatud kestlikkuse ja olelusringi heite vähendamise kriteeriumidele ning on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 30 sertifitseeritud, välja arvatud nimetatud direktiivi artikli 2 teise lõigu punktis 40 määratletud toidu- ja söödakultuuridest valmistatud biokütused; 9) „ringlussevõetud süsinikupõhised lennukikütused“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 35 määratletud ringlussevõetud süsinikupõhised kütused, mis ulatuvad nimetatud direktiivi artikli 29a lõikes 2 osutatud olelusringi heite vähendamise künniseni ning on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 30 sertifitseeritud; 10) „partii“ – kestlike lennukikütuste kogus, mida saab numbri abil identifitseerida ja mis on jälgitav; 11) „olelusringi heide“ – kestlike lennukikütuste heitkogused (väljendatud süsinikdioksiidi ekvivalendina), mille puhul võetakse arvesse kooskõlas direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 28 lõike 5 või artikli 31 lõike 5 kohaselt vastuvõetud metoodikaga või vastavalt asjakohasele liidu õigusele arvutatud heidet (väljendatud süsinikdioksiidi ekvivalendina), mis tekib energia tootmisel, transpordil, jaotamisel ja kasutamisel õhusõiduki pardal, sealhulgas põletamise ajal; 12) „sünteetilised lennukikütused“ – lennukikütused, mis on direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 36 määratletud muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud kütused, mis ulatuvad nimetatud direktiivi artikli 29a lõikes 1 osutatud olelusringi heite vähendamise künniseni ning on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 30 sertifitseeritud; 13) „vähese süsinikuheitega sünteetilised lennukikütused“ – muust kui bioloogilise päritoluga toorainest valmistatud lennukikütused, mille energiasisaldus tuleb mittefossiilsest vähese süsinikuheitega vesinikust ning mis ulatuvad olelusringi heite vähendamise 70 % künniseni ja vastavad asjakohase liidu õigusega sellise olelusringi heite hindamiseks kehtestatud metoodikale; 14) „tavapärased lennukikütused“ – fossiilsetest taastumatutest süsivesinikkütustest valmistatud lennukikütused; 15) „lennunduses kasutatav vähese süsinikuheitega vesinik“ – õhusõidukites kasutatav vesinik, mille energiasisaldus tuleb mittefossiilsest taastumatust energiaallikast ning mis ületab olelusringi heite vähendamise 70 % künnise ja vastab asjakohase liidu õigusega sellise olelusringi heite hindamiseks kehtestatud metoodikale; 16) „lennunduses kasutatav taastuvallikatest toodetud vesinik“ – õhusõidukites kasutatav vesinik, mida saab käsitada direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 36 määratletud muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud kütusena ning mis ulatub nimetatud direktiivi artikli 29a lõikes 1 osutatud olelusringi heite vähendamise künniseni ja on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 30 sertifitseeritud; 17) „lennunduses kasutatav vesinik“ – lennunduses kasutatav taastuvallikatest toodetud vesinik või lennunduses kasutatav vähese süsinikuheitega vesinik; 18) „vähese süsinikuheitega lennukikütused“ – vähese süsinikuheitega sünteetilised lennukikütused või lennunduses kasutatav vähese süsinikuheitega vesinik; 19) „lennukikütuse tarnija“ – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 38 määratletud kütusetarnija, kes tarnib lennukikütust või lennunduses kasutatavat vesinikku liidu lennujaamas; 20) „kütusekäitleja“ – direktiivi 96/67/EÜ lisas osutatud maapealse teeninduse teenuste osutaja, kes korraldab ja teostab kütuse tankimise ja väljapumpamise operatsioone, kaasa arvatud kütuse ladustamine ning kütusetarnete kvaliteedi ja hulga kontroll; 21) „peamine äritegevuse koht“ – liikmesriigis paiknev lennukikütuse tarnija peakontor või registrijärgne asukoht, kust lennukikütuse tarnija rahalisi vahendeid ja tegevust põhiliselt juhitakse; 22) „aruandeaasta“ – üheaastane ajavahemik, mis algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril ning mille jooksul tuleb esitada artiklites 8 ja 10 osutatud aruanded; 23) „aruandeperiood“ – ajavahemik, mis kestab aruandeaastale eelneva aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini; 24) „vajalik aastane lennukikütusekogus“ – komisjoni määruse (EL) nr 965/2012 (14) IV lisas osutatud reisikütusena ja ruleerimiseks vajaliku kütusena kasutatav lennukikütuse kogus, mis on vajalik kõigi konkreetsest liidu lennujaamast väljuvate ja õhusõiduki käitaja poolt käitatavate käesoleva määrusega hõlmatud lendude käitamiseks aruandeperioodil; 25) „tankimata jäänud kütuse aastane kogus“ – vajaliku aastase lennukikütusekoguse ja õhusõiduki käitaja poolt aruandeperioodil enne konkreetsest liidu lennujaamast väljuvaid käesoleva määrusega hõlmatud lende tegelikult tangitud kütusekoguse vahe; 26) „tankimata jäänud kütuse aastane üldkogus“ – õhusõiduki käitaja poolt kõigis liidu lennujaamades aruandeperioodi jooksul tankimata jäänud kütusekoguste summa; 27) „kasvuhoonegaaside heitekava“ – kava, mille raames õhusõiduki käitajad saavad kestlike lennukikütuste kasutamise eest soodustusi.

1. Kui artiklist 15 ei tulene teisiti, tagavad lennukikütuse tarnijad, et kogu liidu lennujaamades õhusõiduki käitajatele kättesaadavaks tehtav lennukikütus sisaldab kestlikke lennukikütuseid, sealhulgas sünteetilisi lennukikütuseid, miinimumosakaalus, mis on kooskõlas I lisas sätestatud näitajate ja kohaldamiskuupäevadega. Samuti tagavad lennukikütuse tarnijad, ilma et see mõjutaks nimetatud miinimumosakaalu, et kogu perioodil 1. jaanuarist 2030 kuni 31. detsembrini 2031 ning perioodil 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034 liidu lennujaamades õhusõiduki käitajatele kättesaadavaks tehtav lennukikütus sisaldab sünteetilisi kütuseid vähemalt keskmises osakaalus, mis on kooskõlas I lisas sätestatud näitajatega. See kohustus loetakse täidetuks ka siis, kui esimeses lõigus nimetatud miinimumosakaal on saavutatud, kasutades järgmist: a) lennunduses kasutatav taastuvallikatest toodetud vesinik; b) vähese süsinikuheitega lennukikütused. 2. Kui liidu lennujaamas on õhusõiduki käitajatele tehtud kättesaadavaks lennunduses kasutatav vesinik, tehakse I lisa kohase miinimumosakaalu arvutamisel järgmist: a) kõigi asjaomaste kütuste energiasisalduse näitajad on need, millele on osutatud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 27 lõike 2 punktides f ja g ning III lisas, või nimetatud lisas hõlmamata kütuste puhul asjakohastes kütuseid käsitlevates rahvusvahelistes lennundusstandardites, ning b) nii lugeja kui ka nimetaja puhul võetakse arvesse lennunduses kasutatava tarnitud vesiniku energiasisaldust. 3. Kui lennukikütuse tarnija kasutab lõike 1 teises lõigus sätestatud võimalust või kui õhusõiduki käitaja tangib nimetatud lõigus osutatud kütuseid, käsitatakse artikli 3 punktides 10, 11 ja 27, artiklites 8, 9 ja 10, artikli 12 lõigetes 6 ja 7, artikli 13 lõike 1 punktides a, b ja g, artiklis 14, artikli 15 lõikes 1 ja II lisas esitatud viiteid kestlikele lennukikütustele ühtlasi viidetena vähese süsinikuheitega lennukikütusetele ja lennunduses kasutatavale taastuvallikatest toodetud vesinikule. 4. Igal aruandeperioodil võivad iga lennukikütuse tarnija poolt liidu lennujaamadele tarnitavad biokütused, mis on muud kui direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 34 määratletud täiustatud biokütused ja muud kui kõnealuse direktiivi IX lisa B osas loetletud lähteainetest toodetud biokütused, moodustada kõige rohkem 3 % tarnitavates lennukikütustest, et järgida käesoleva artikli lõikes 1 ja käesoleva direktiivi I lisas osutatud miinimumosakaale. 5. Käesoleva direktiivi I lisas sätestatud kestlike lennukikütuste miinimumosakaalu arvutamisel jäetakse välja kestlikke lennukikütused, mis on valmistatud järgmistest lähteainetest: toidu- ja söödakultuurid, nagu need on määratletud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 40, vahekultuurid, palmiõli rasvhapete destillaat ning palmiõli- ja sojapõhised ained ning seebimass ja selle derivaadid. Kõnealust väljajättu ei kohaldata aga lähteainete suhtes, mis on loetletud direktiivi (EL) 2018/2001 IX lisas selles lisas sätestatud tingimustel. 6. Lennukikütuse tarnijad võivad tõendada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmist, kasutades direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 30 osutatud massibilansisüsteemi. 7. Ilma et see piiraks artikli 12 lõigete 4 ja 5 kohaldamist, peab lennukikütuse tarnija, kes ei suuda konkreetsel aruandeperioodil I lisas sätestatud miinimumosakaalu saavutada, selle puudujäägi vähemalt kompenseerima järgmisel aruandeperioodil. Erandina peab lennukikütuse tarnija, kes ei suuda perioodil 1. jaanuarist 2030 kuni 31. detsembrini 2031 sünteetilise lennukikütuse keskmist osakaalu saavutada, selle puudujäägi vähemalt kompenseerima enne 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034 kestva perioodi lõppu ning lennukikütuse tarnija, kes ei suuda sünteetilise lennukikütuse keskmist osakaalu saavutada perioodil 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034, peab selle puudujäägi vähemalt kompenseerima järgmisel aruandeperioodil.

1. Lennukikütuse kogus, mille õhusõiduki käitaja konkreetses liidu lennujaamas aasta jooksul tangib, peab moodustama vähemalt 90 % vajalikust aastasest lennukikütuse kogusest. 2. Õhusõiduki käitaja võib jääda allapoole käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud künnist, kui see on vajalik kohaldatavate kütusega seotud ohutusnõuete täitmiseks. Sel juhul põhjendab asjaomane õhusõiduki käitaja künnisest allapoole jäämist artikli 11 lõikes 6 osutatud pädeva(te)le asutus(t)ele ja ametile nõuetekohaselt, sealhulgas esitades andmed mõjutatud marsruutide kohta. See teave lisatakse artikli 8 kohasesse aruandesse. Vastavalt artiklile 8 esitatakse eraldi asjaomased kütusekogused. 3. Erandina võib õhusõiduki käitaja artikli 11 lõikes 6 osutatud pädevalt asutuselt (pädevatelt asutustelt) nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel taotleda enda ajutist vabastamist käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest liidu lennujaamast väljuvate lendude puhul, mille kindlaksmääratud olemasolev või uus marsruut on lühem kui 850 kilomeetrit või lühem kui 1 200 kilomeetrit marsruutide puhul, mis viivad raudtee- või maanteeühenduseta saartel asuvatesse lennujaamadesse. Seda vahemaad mõõdetakse suurringjoone meetodil. Selline taotlus esitatakse vähemalt kolm kuud enne kavandatava vabastuse kohaldamise kuupäeva ja sellele lisatakse üksikasjalik ja asjakohane põhjendus. Kõnealust vabastust tuleks kohaldada üksnes juhtudel, kui: a) asjaomases liidu lennujaamas esineb õhusõidukite tankimisel tõsiseid ja korduvaid raskusi, mis ei võimalda õhusõiduki käitajatel mõistliku aja jooksul edasi lennata, või b) konkreetse liidu lennujaama geograafiline eripära põhjustab struktuurseid kütusetarneraskusi, mis toovad eelkõige tingituna konkreetsetest kütuse transpordiga seotud piirangutest või kütuste piiratud kättesaadavusest selles lennujaamas kaasa sarnast tüüpi lennukikütuste suhtes teistes liidu lennujaamades keskmiselt kohaldatavatest hindadest oluliselt kõrgemad hinnad ning mis asetavad asjaomase õhusõiduki käitaja muudes sarnaste konkurentsinäitajatega liidu lennujaamades valitsevate turutingimustega võrreldes märkimisväärselt ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. 4. Kõnealust taotlust hindab pädev asutus (hindavad pädevad asutused). Võttes arvesse esitatud põhjendusi, võib see (võivad need) küsida lisateavet. 5. Pädev asutus teeb (pädevad asutused teevad) taotluse kohta otsuse ilma põhjendamatu viivituseta ning hiljemalt kuu aega enne kavandatava vabastuse kohaldamise alguspäeva. Kui pädev asutus küsib (pädevad asutused küsivad) lõike 4 kohast lisateavet, peatatakse tähtaja arvestamine, mille jooksul pädev asutus peab (pädevad asutused peavad) otsuse tegema, niikauaks, kui õhusõiduki käitaja on esitanud täieliku teabe. Lubatava vabastuse kehtivusaeg on piiratud ühe aastaga, pärast mida vaadatakse see õhusõiduki käitaja taotlusel läbi. 6. Pädev asutus teeb (pädevad asutused teevad) otsuse kiita heaks või lükata tagasi kõik lõike 3 kohaselt esitatud esimesed vabastustaotlused. Kui lõikes 5 sätestatud tähtajaks sellist otsust vastu ei võeta, ei käsitata seda otsusena, millega antakse luba taotletud vabastust kasutada. Kui olemasoleva vabastuse pikendamise taotluse kohta, millele on lisatud üksikasjalik ja piisav põhjendus, ei tehta otsust hiljemalt kuu aega enne kavandatava pikendamise kuupäeva, käsitatakse seda kui otsust, millega antakse luba taotletud vabastuse kasutamist jätkata. 7. Õhusõiduki käitajal on õigus pädeva asutuse (pädevate asutuste) otsus vabastustaotluse tagasilükkamise kohta vaidlustada. 8. Pädev asutus edastab (pädevad asutused edastavad) komisjonile lubatud ja tagasilükatud vabastuste loetelu, põhjendades oma otsust ja esitades selle aluseks oleva hinnangu. Komisjon avaldab lubatud vabastuste loetelu ja ajakohastab seda vähemalt kord aastas. 9. Liikmesriigi, õhusõiduki käitaja, asjaomase liidu lennujaama käitaja või kütusetarnija esitatud kirjaliku kaebuse alusel või omal algatusel võib komisjon pärast käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud kriteeriumide alusel käesoleva artikli lõike 5 kohaselt lubatud vabastuse põhjenduste hindamist võtta vastu rakendusaktid, millega pädeval asutusel (pädevatel asutustel) palutakse võtta vastu otsus kõnealuse vabastuse kehtetuks tunnistamise kohta alates sellest, kui algab järgmine sõiduplaani periood nõukogu määruse (EMÜ) nr 95/93 (15) artikli 2 punkti d tähenduses. Kui sõiduplaani periood algab vähem kui kaks kuud pärast otsuse avaldamist, hakatakse vabastust kehtetuks tunnistavat otsust kohaldama alates järgmise sõiduplaani perioodi algusest. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega. 10. Lõikes 9 osutatud rakendusaktide vastuvõtmiseks võib komisjon nõuda liikmesriikidelt ja õhusõiduki käitajatelt kogu vajalikku teavet. Liikmesriigid ja õhusõiduki käitajad esitavad sellise teabe ilma põhjendamatu viivituseta. Liikmesriigid hõlbustavad õhusõiduki käitajate poolset teabe esitamist. 11. Komisjon võtab 1. septembriks 2024 vastu käesolevas artiklis osutatud vabastuste kohaldamist käsitlevad suunised. Nendes suunistes märgitakse elemendid, mis õhusõiduki käitajal tuleb kõnealuse vabastuse saamise põhjendamiseks esitada.

1. Liidu lennujaama käitajad võtavad kõik vajalikud meetmed, et hõlbustada õhusõiduki käitajate juurdepääsu lennukikütustele, mille puhul kestlike lennukikütuste miinimumosakaal on kooskõlas käesoleva määrusega. 2. Kui õhusõiduki käitaja teatab pädeva(te)le asutus(t)ele, et tal on konkreetses liidu lennujaamas probleeme juurde pääsemisel kestlike lennukikütuste miinimumosakaaluga lennukikütustele kooskõlas käesoleva määrusega, nõuab pädev asutus (nõuavad pädevad asutused), et liidu lennujaama käitaja esitaks teabe, mida on vaja lõike 1 täitmise tõendamiseks. Asjaomane liidu lennujaama käitaja esitab sellise teabe pädevale asutustele põhjendamatu viivituseta. 3. Pädev asutus hindab (pädevad asutused hindavad) kogu saadud teavet kooskõlas lõikega 2. Kui pädev asutus järeldab (pädevad asutused järeldavad), et liidu lennujaama käitaja täidab oma kohustusi, mis tulenevad lõikest 1, siis ta teavitab sellest komisjoni ja ametit. Nõuete mittetäitmise korral taotleb pädev asutus (taotlevad pädevad asutused), et liidu lennujaama käitaja teeks kindlaks õhusõiduki käitajate puuduliku juurdepääsu kestlike lennukikütuste miinimumosakaaluga lennukikütustele ja võtaks meetmed selle probleemi lahendamiseks, tehes seda põhjendamatu viivituseta ja igal juhul hiljemalt kolm aastat pärast seda, kui pädev asutus esitas lõike 2 kohase taotluse. 4. Lõigete 2 ja 3 kohaldamisel, kus see on asjakohane, esitavad lennukikütuse tarnijad, kütusekäitlejad, õhusõiduki käitajad ja mis tahes muud asjaosalised, keda teatatud probleemid puudutavad, taotluse saamisel ja põhjendamatu viivituseta liidu lennujaama käitajale kogu vajaliku teabe ning teevad liidu lennujaama käitajaga koostööd teatatud probleemide lahendamiseks vajalike meetmete kindlaks määramisel ja võtmisel. 5. Pädev asutus edastab (pädevad asutused edastavad) kogu asjakohase teabe, mis on esitatud käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt, põhjendamatu viivituseta ametile, et viimane saaks koostada artiklis 13 osutatud tehnilise aruande.

1. Liidu lennujaama käitajad, lennukikütuse tarnijad ja kütusekäitlejad teevad asjakohastel juhtudel koostööd oma vastava liikmesriigiga, et valmistada ette riiklikke poliitikaraamistikke alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks lennujaamades, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 (16) kohaldamisalasse. 2. Liidu lennujaama käitajad, lennukikütuse tarnijad ja kütusekäitlejad teevad asjakohastel juhtudel kooskõlas lõikes 1 osutatud riiklike poliitikaraamistikega, kui selline raamistik on vastu võetud, koostööd ja jõupingutusi, et hõlbustada õhusõiduki käitajate juurdepääsu vesinikule või elektrile, mida kasutatakse peamiselt õhusõiduki käitamiseks, ning et tagada taristu ja teenused, mida on vaja sellise vesiniku või elektri tarnimiseks, hoiustamiseks/salvestamiseks ja tankimiseks, et tankida või laadida õhusõidukit kooskõlas riiklike poliitikaraamistikega alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtuks, kus see on asjakohane. 3. 31. märtsiks 2025 ja seejärel iga kahe aasta järel annavad liidu lennujaama käitajad pädevatele asutustele ja ametile aru käimasolevate projektide edenemisest oma vastava liidu lennujaama puhul, mis viib ellu mis tahes algatust, millele on osutatud lõikes 2. Aruanne sisaldab teavet, mis on avalikult kättesaadav või mille võib avalikustada, sealhulgas asjakohastel juhtudel prognoose liidu lennujaamas õhusõiduki käitajatele suunatud vesiniku ja elektri tootmise ja varustuse koguse ja liigi kohta ning laadimise ja tankimise taristu ja teenuste kasutuselevõtu plaane, kui sellised plaanid on vastu võetud.

1. Õhusõiduki käitajad esitavad iga aruandeaasta 31. märtsiks ja esimest korda 2025. aastal pädevatele asutustele ja ametile asjaomase aruandeperioodi kohta järgmise teabe: a) igas liidu lennujaamas tangitud lennukikütuse üldkogus tonnides; b) vajalik aastane lennukikütusekogus liidu lennujaamade lõikes, väljendatuna tonnides; c) tankimata jäänud kütuse aastane kogus liidu lennujaamade lõikes, mille väärtuseks märgitakse 0 (null), kui tankimata jäänud kütuse aastane kogus on negatiivne või kui see jääb alla 10 % vajalikust aastasest lennukikütusekogusest või on sellega võrdne; d) tangitud kütuse aastane kogus liidu lennujaamade lõikes, et järgida kütusega seotud ohutusnõudeid vastavalt artikli 5 lõikele 2, väljendatuna tonnides; e) lennukikütuse tarnijatelt ostetud kestliku lennukikütuse üldkogus, mida kasutati nende käesoleva määrusega hõlmatud lendude käitamiseks, väljendatuna tonnides; f) iga kestliku lennukikütuse ostu puhul tarnija nimi, ostetud kogus tonnides ja teave asjaomase kestliku lennukikütuse töötlemisprotsessi, tootmisel kasutatud lähteaine omaduste ja päritolu ning kestliku lennukikütuse olelusringi heite kohta ning, kui üks ost hõlmab eri liiki ja erinevate omadustega kestlikke lennukikütuseid, esitatakse eespool nimetatud teave iga kestliku lennukikütuse liigi kohta eraldi; g) liidu lennujaamadest väljunud, käesoleva määrusega hõlmatud lendude koguarv, väljendatuna lendude arvus ja lennutundides. 2. Aruande esitamisel järgitakse II lisas esitatud vorme. 3. Aruande kinnitab sõltumatu tõendaja kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artiklites 14 ja 15 ning nimetatud direktiivi alusel vastu võetud rakendusaktides sätestatud nõuetega.

1. Õhusõiduki käitajad võivad taotleda ühe ja sama kestliku lennukikütuse partii kasutamise eest soodustusi vaid ühe kasvuhoonegaaside heitekava alusel. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) kohane kestliku lennukikütuse kasutamise heitekoefitsient kehtestatakse direktiivi 2003/87/EÜ IV lisa või selle direktiivi artikli 14 alusel vastu võetud rakendusaktide kohaselt. ELi HKSi kohaste lubatud heitkoguste eraldamisel kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ. ELi HKSi kohaste kestlike lennukikütuste tankimiseks reserveeritud lubatud heitkoguse ühikute eraldamisel kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3c lõiget 6. Koos artiklis 8 osutatud aruandega esitavad õhusõiduki käitajad ametile järgmised dokumendid: a) teave kasvuhoonegaaside heitekavade kohta, milles nad osalevad ja mille raames nad saavad teatada kestlikest lennukikütustest; b) kinnitus selle kohta, et nad ei ole deklareerinud üht ja sama kestlike lennukikütuste partiid rohkem kui ühe kasvuhoonegaaside heitekava raames, ning c) teave osalemise kohta liidu, riiklikes või piirkondlikes rahalise toetuse kavades, millega antakse õhusõiduki käitajatele võimalus saada hüvitist ostetud kestlike lennukikütuste kulude eest, ning teave, kas sama kestlike lennukikütuste partii jaoks on saadud toetust rohkem kui ühest rahalise toetuse kavast. 2. Kütusetarnijad teevad õhusõiduki käitajatele niipea kui võimalik ja igal juhul mitte hiljem kui iga aruandeaasta 14. veebruaril tasuta kättesaadavaks asjakohase, täpse, aruandeperioodi käsitleva teabe, mis on vajalik selleks, et anda aru kestlike lennukikütuste kasutamisest vastavalt käesoleva määruse artiklile 8 või mõne kasvuhoonegaaside heitekava raames. 3. Õhusõiduki käitaja võib taotleda, et lennukikütuse tarnija esitab talle lõikes 2 osutatud teabe muude, sealhulgas riigisisese õiguse kohaste aruandekohustuste suhtes. Lennukikütuse tarnija esitab selle teabe tasuta. Kui taotlus puudutab teavet, mis käsitleb perioodi, mis on taotluse ajaks juba lõppenud, esitab lennukikütuse tarnija selle teabe 90 päeva jooksul alates taotluse kuupäevast. Kui taotlus puudutab teavet, mis on seotud perioodiga, mis taotluse esitamise ajaks ei ole veel lõppenud, püüab õhusõiduki tarnija esitada oma taotluse vähemalt 45 päeva enne asjaomase perioodi lõppu. Lennukikütuse tarnija esitab selle teabe 45 päeva jooksul alates asjaomase perioodi lõpust.

Lennukikütuse tarnijad esitavad iga aruandeaasta 14. veebruariks ja esimest korda 2025. aastal direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 31a osutatud liidu andmebaasis asjaomase aruandeperioodi kohta järgmise teabe: a) igas liidu lennujaamas tarnitud lennukikütuse kogus väljendatuna tonnides; b) igasse liidu lennujaama tarnitud kestliku lennukikütuse ja iga kestliku lennukikütuse liigi kogus, nagu on kirjeldatud punktis c, väljendatuna tonnides; c) liidu lennujaamadesse tarnitud kestliku lennukikütuse iga liigi töötlemisprotsess, tootmiseks kasutatud lähteainete omadused ja päritolu ning olelusringi heide; d) aromaatsete ühendite ja naftaleenide sisaldus mahuprotsendina ning väävli sisaldus massiprotsendina partiina, iga liidu lennujaama kohta ja liidu tasandil tarnitud lennukikütusest, märkides ära iga partii üldkoguse ja kogumassi ning testimeetodi, mida kasutati iga koostisaine sisalduse mõõtmiseks partii tasandil; e) igas liidu lennujaamas tarnitud ja kütuseliigi lõikes esitatav lennukikütuse ja kestliku lennukikütuse energiasisaldus. Liikmesriigid kehtestavad riiklikul tasandil vajaliku õigus- ja haldusraamistiku, et tagada, et lennukikütuse tarnijate poolt sellesse andmebaasi sisestatud teave on täpne ning see on tõendatud ja auditeeritud direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 31a kohaselt. Ametil ja pädevatel asutustel on sellele liidu andmebaasile juurdepääs. Amet kasutab liidu andmebaasis sisalduvat teavet pärast seda, kui liikmesriigid on teavet kontrollinud vastavalt direktiivi (EL) 2018/2001 artiklile 31a.

1. Liikmesriigid määravad pädeva(d) asutuse(d), kes vastutab (vastutavad) käesoleva määruse kohaldamise tagamise ning õhusõiduki käitajatele, liidu lennujaamade käitajatele ja lennukikütuse tarnijatele trahvide määramise eest. Liikmesriigid annavad komisjonile ja ametile teada pädeva(d) asutuse(d), kelle nad on määranud. 2. Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad asutused täidavad oma järelevalve ja täitmise tagamise ülesandeid erapooletult ja läbipaistvalt ning sõltumatult õhusõiduki käitajatest, lennukikütuse tarnijatest ja liidu lennujaama käitajatest. Liikmesriigid tagavad ka oma pädevatele asutustele vajalikud vahendid ja võimekused, et täita neile käesoleva määrusega määratud ülesandeid tõhusalt ja õigeaegselt. 3. Komisjon, amet ja liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd ja vahetavad kogu vajalikku teavet, et tagada käesoleva määruse tulemuslik rakendamine ja järgimine. 4. Amet saadab pädevatele asutustele koondandmed õhusõiduki käitajate, liidu lennujaamade ja nende vastavate liidu lennujaama käitajate ja lennukikütuse tarnijate kohta, kes kuuluvad vastavalt lõigetele 5, 6 ja 7 nimetatud asutuste pädevusse. 5. Vastutav liikmesriik, kelle käesoleva artikli lõike 1 kohaselt määratud pädev(ad) asutus(ed) on konkreetse õhusõiduki käitaja puhul vastutav(ad), määratakse kindlaks vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 748/2009 (17). Õhusõiduki käitajate puhul, kelle eest ei ole kõnealuses määruses ühtegi liikmesriiki määratud vastutama, määratakse vastutav liikmesriik kindlaks direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 18a sätestatud normide kohaselt. Liikmesriike aitab haldamise omistamise protsessis komisjon. Sel eesmärgil võib komisjon taotleda EUROCONTROLi abi ning võib sel otstarbel sõlmida EUROCONTROLiga mis tahes asjakohase kokkuleppe. 6. Vastutav liikmesriik, kelle lõike 1 kohaselt määratud pädev(ad) asutus(ed) on konkreetse liidu lennujaama käitaja puhul vastutav(ad), määratakse kindlaks vastava liidu lennujaama territoriaalse jurisdiktsiooni alusel. 7. Vastutav liikmesriik, kelle lõike 1 kohaselt määratud pädev(ad) asutus(ed) on konkreetse lennukikütuse tarnija puhul vastutav(ad), on asjaomase lennukikütuse tarnija peamiseks äritegevuse kohaks olev liikmesriik. 8. Lennukikütuse tarnijate puhul, kelle peamine äritegevuse koht ei ole liikmesriigis, on vastutav liikmesriik see liikmesriik, kus lennukikütuse tarnija tarnis 2023. aastal või esimesel lennukikütuse liidu turul pakkumise aastal kõige rohkem lennukikütust, olenevalt sellest, kumb aasta on hilisem. Selline lennukikütuse tarnija võib esitada oma pädevale asutusele põhjendatud taotluse, et vastutus tema eest antaks üle teisele liikmesriigile, kui ta on taotluse esitamisele eelnenud kahe aasta jooksul tarninud suurima osakaalu lennukikütust selles liikmesriigis. Vastutuse üleandmise otsus tehakse kuue kuu jooksul pärast lennukikütuse tarnija taotlust, sellega peavad nõus olema vastutuse saava liikmesriigi pädevad asutused ning see edastatakse põhjendamatute viivitusteta ametile ja komisjonile. Seda kohaldatakse asjaomase otsuse vastuvõtmisele järgneva aruandeperioodi algusest.

1. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning võtma eeskätt arvesse rikkumise laadi, kestust, kordumist ja raskusastet. Liikmesriigid teavitavad komisjoni hiljemalt 31. detsembril 2024 nimetatud normidest ja meetmetest ning teavitavad teda viivitamata nende hilisematest muudatustest. 2. Liikmesriigid tagavad, et igale õhusõiduki käitajale, kes ei täida artiklis 5 sätestatud kohustusi, määratakse trahv. See trahv on proportsionaalne ja hoiatav ning vähemalt kaks korda suurem kui lennukikütuse tonni keskmine aastahind korrutatuna tankimata jäänud kütuse aastase üldkogusega. Õhusõiduki käitaja võidakse vabastada trahvist, kui ta suudab tõendada, et artiklis 5 sätestatud kohustuste täitmata jätmise põhjustasid temast sõltumatud erandlikud ja ettenägematud asjaolud, mille mõju ei oleks olnud võimalik ära hoida isegi siis, kui oleks võetud kõik mõistlikud meetmed. 3. Liikmesriigid tagavad, et igale liidu lennujaama käitajale, kes ei võta vastavalt artikli 6 lõikele 3 meetmeid, mis on vajalikud selliste probleemide lahendamiseks, mis on seotud õhusõiduki käitajate puuduliku juurdepääsuga kestlike lennukikütuste miinimumosakaaluga lennukikütustele, määratakse trahv. 4. Liikmesriigid tagavad, et kõikidele lennukikütuse tarnijatele, kes ei täida artiklis 4 kestlike lennukikütuste miinimumosakaalu suhtes kehtestatud kohustusi, määratakse trahv. Trahv on proportsionaalne ja hoiatav ning vähemalt kaks korda suurem kui tavapärase lennukikütuse ja kestliku lennukikütuse tonni keskmise aastahinna vahe, korrutatuna artiklis 4 ja I lisas osutatud miinimumosakaalu nõuetele mittevastavate lennukikütuste kogusega. 5. Liikmesriigid tagavad, et kõikidele lennukikütuse tarnijatele, kes ei täida artiklis 4 sünteetiliste lennukikütuste miinimumosakaalu suhtes ning perioodil 1. jaanuarist 2030 kuni 31. detsembrini 2034 sünteetiliste lennukikütuste keskmise osakaalu suhtes kehtestatud kohustusi, määratakse trahv. Trahv on proportsionaalne ja hoiatav ja vähemalt kaks korda suurem kui sünteetilise lennukikütuse ja tavapärase lennukikütuse tonni keskmise aastahinna vahe, korrutatuna artiklis 4 ja I lisas osutatud miinimumosakaalu nõuetele mittevastavate lennukikütuste kogusega. Sünteetiliste lennukikütuste keskmise osakaaluga seotud trahvi määramisel võtavad liikmesriigid arvesse kõiki trahve, mis on seotud lennukikütuste keskmise osakaaluga ja mis on lennukikütuse tarnijale juba määratud seoses vastava perioodiga, nagu on osutatud käesolevas lõikes, eesmärgiga vältida topeltkaristamist. 6. Liikmesriigid tagavad, et kõikidele lennukikütuse tarnijatele, kelle puhul on tõendatud, et teave, mille nad on kestlike lennukikütuste omaduste või päritolu kohta esitanud artikli 9 lõike 2 ja artikli 10 kohaselt, on eksitav või ebatäpne, määratakse trahv. Trahv on proportsionaalne ja hoiatav ning vähemalt kaks korda suurem kui tavapärase lennukikütuse ja kestliku lennukikütuse tonni keskmise aastahinna vahe, korrutatuna nende lennukikütuste kogusega, mille kohta eksitavat või ebatäpset teavet esitati. 7. Käesoleva artikli lõigetes 2, 4, 5 ja 6 osutatud trahvide määramise otsuses selgitab pädev asutus või selgitavad pädevad asutused, millist metoodikat kasutati lennukikütuse, kestliku lennukikütuse ja sünteetilise lennukikütuse hinna kindlaksmääramiseks liidu lennukikütuste turul. Meetod tugineb kontrollitavatele ja objektiivsetele kriteeriumidele, sealhulgas artiklis 13 osutatud uusimas tehnilises aruandes esitatud kriteeriumidele. 8. Liikmesriigid tagavad, et kõik lennukikütuse tarnijad, kellel on konkreetsel aruandeperioodil tekkinud artiklis 4 kestlike lennukikütuste või sünteetiliste kütuste miinimumosakaalu suhtes kehtestatud kohustuste täitmisel puudujääk, tarnivad järgmisel aruandeperioodil turule lisaks asjaomase aruandeperioodi kohustuslikule lennukikütuse kogusele ka kütusekoguse, mis on võrdne selle puudujäägiga. Erandina esimesest lõigust kohaldatakse sünteetiliste lennukikütuste suhtes perioodidel 1. jaanuarist 2030 kuni 31. detsembrini 2031 ja 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034 järgmisi norme: a) kõik lennukikütuse tarnijad, kes on kellel on perioodil 1. jaanuarist 2030 kuni 31. detsembrini 2031 tekkinud artiklis 4 sünteetiliste kütuste keskmise osakaalu suhtes kehtestatud kohustuste täitmisel puudujääk, tarnivad enne 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034 kestva perioodi lõppu turule lisaks asjaomase perioodi kohustuslikule lennukikütuse kogusele ka kütusekoguse, mis on võrdne selle puudujäägiga; ning b) kõik lennukikütuse tarnijad, kellel on perioodil 1. jaanuarist 2032 kuni 31. detsembrini 2034 tekkinud artiklis 4 sünteetiliste kütuste keskmise osakaalu suhtes kehtestatud kohustuste täitmisel puudujääk, tarnivad järgmisel aruandeperioodil turule lisaks asjaomase perioodi kohustuslikule lennukikütuse kogusele ka kütusekoguse, mis on võrdne selle puudujäägiga. Käesoleva lõike esimeses ja teises lõigus osutatud kohustuste täitmine ei vabasta lennukikütuse tarnijat kohustusest maksta käesoleva artikli lõigetes 4 ja 5 sätestatud trahve. 9. Liikmesriigid kehtestavad riiklikul tasandil vajaliku õigus- ja haldusraamistiku, et tagada kohustuste täitmine ja trahvide kogumine. 10. Liikmesriigid püüavad tagada, et trahvidest saadud tulu või selle tuluga samaväärset rahalist väärtust kasutatakse selleks, et toetada teadus- ja innovatsiooniprojekte kestliku lennukikütuse valdkonnas, kestliku lennukikütuse tootmist või mehhanisme, mis võimaldavad ületada hinnaerinevusi kestliku lennukikütuse ja tavapäraste lennukikütuste vahel. Kui selline tulu eraldatakse liikmesriigi üldeelarvesse, loetakse, et liikmesriik on järginud esimest lõiku, kui ta rakendab rahalise toetuse poliitikat, et toetada teadus- ja innovatsiooniprojekte kestlike lennukikütuste valdkonnas, lennukikütuste tootmist, või poliitikat, mis võimaldab ületada hinnaerinevusi kestliku lennukikütuse ja tavapäraste lennukikütuste vahel, kui selliste poliitikate väärtus on võrdne trahvidest saadud tuluga või sellest suurem. Liikmesriigid avalikustavad 25. septembriks 2026 ja seejärel iga viie aasta tagant aruande trahvidest saadud koondtulu kasutamise kohta ning teabe nende kulude taseme kohta, mis on eraldatud teadus- ja innovatsiooniprojektideks kestlike lennukikütuste valdkonnas, kestlike lennukikütuste tootmisele või poliitikale, mis võimaldab ületada hinnaerinevusi kestliku lennukikütuse ja tavapäraste lennukikütuste vahel.

1. Amet avaldab igal aastal tehnilise aruande, mis põhineb artiklites 7, 8 ja 10 osutatud aruannetel, ning edastab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Aruanne sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) õhusõiduki käitajate poolt liidu tasandil ostetud ja liidu lennujaamast väljuvatel käesoleva määrusega hõlmatud lendudel kasutamiseks ette nähtud kestliku lennukikütuse summaarne kogus liidu lennujaamade lõikes; b) kestliku lennukikütuse ja sünteetiliste lennukikütuste summaarne kogus liikmesriikide ja liidu lennujaamade lõikes. Aruanne sisaldab liidu tasandil kasutatud lähteainete kogust ja liiki liikmesriikide ja liidu lennujaamade lõikes ning analüüsi lennukütuse tarnijate suutlikkuse kohta pidada kinni I lisas kindlaksmääratud miinimumosakaalust; c) nii palju võimaluse korral kestliku lennukikütuse kogus, mida on tarnitud kolmandates riikides, kellega liit või liit ja selle liikmesriigid on sõlminud lennuteenuste pakkumist reguleeriva lepingu, ning muudes kolmandates riikides, kus selline teave on üldsusele kättesaadav; d) ülevaade turuolukorrast, sealhulgas hinnateave, ning kestliku lennukikütuse tootmise ja kasutamise suundumused liidus ja liikmesriikide lõikes ning võimaluse korral kolmandates riikides, kellega liit või liit ja selle liikmesriigid on sõlminud lennuteenuste pakkumist reguleeriva lepingu, ning muudes kolmandates riikides, sealhulgas teave hinnaerinevuste muutumise kohta kestlike lennukikütuste ja tavapäraste lennukikütuste vahel; e) artiklis 6 sätestatud kohustuste täitmise olukord liidu lennujaama käitaja puhul lennujaamade lõikes; f) nõuete täitmise olukord kõigi selliste õhusõiduki käitajate ja lennukikütuse tarnijate puhul, kes peavad asjaomasel aruandeperioodil täitma mõnda käesoleva määrusega ette nähtud kohustust; g) kõigi selliste kestlike lennukikütuste päritolu ja omadused ning sellise lennunduses kasutatava vesiniku kestlikkusnäitajad, mida õhusõiduki käitajad ostavad kasutamiseks liidu lennujaamadest väljuvatel käesoleva määrusega hõlmatud lendudel; h) liidu lennujaama poolt ja liidu tasandil tarnitud lennukikütuse aromaatsete ühendite ja naftaleenide keskmine kogusisaldus mahuprotsendina ning väävli keskmine kogusisaldus massiprotsendina; i) artikli 7 lõikes 3 osutatud algatuste rakendamiseks liidu lennujaamades elluviidavate projektide edenemine. 2. Amet võib selle aruande koostamisel konsulteerida liikmesriikide ekspertidega.

1. Käesolevaga kehtestatakse vabatahtlik keskkonnamärgisesüsteem, millega saab mõõta lendude keskkonnatoimet. 2. Käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgiseid kohaldatakse käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate õhusõiduki käitajate suhtes käesoleva määrusega hõlmatud lendude puhul, mis väljuvad liidu lennujaamadest. Kui õhusõiduki käitaja taotleb käesoleva artikli kohase märgise väljastamist, taotleb ta sellist märgist kõikidele oma lendudele, mis on hõlmatud käesoleva määrusega ja väljuvad liidu lennujaamadest. Õhusõiduki käitajad võivad taotleda käesoleva artikli kohase märgise väljastamist ka oma lendudele, mis on hõlmatud käesoleva määrusega ja saabuvad liidu lennujaamadesse. Kui õhusõiduki käitaja taotleb käesoleva lõigu kohase märgise väljastamist, taotleb ta sellist märgist kõikidele oma lendudele, mis saabuvad liidu lennujaamadesse. 3. Käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgistega sertifitseeritakse lennu keskkonnatoime tase käesoleva lõike teises lõigus osutatud teabe alusel. Lennu keskkonnatoime taseme määramisel võetakse aluseks asjaomase õhusõiduki käitaja poolt konkreetsel marsruudil käitatud lendude keskmine keskkonnatoime eelmisel vastaval sõiduplaani perioodil määruse (EMÜ) nr 95/93 artikli 2 punkti d tähenduses. Käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgised sisaldavad järgmist teavet: a) oodatav süsiniku jalajälg reisija kohta, mis on väljendatud parameetrites nagu näiteks CO2 kilogrammides reisija kohta, märgise kehtivuse ajal; b) oodatav CO2 tõhusus kilomeetri kohta, mis on väljendatud parameetrites nagu näiteks CO2 grammides kilomeetri kohta, märgise kehtivuse ajal. 4. Oodatava süsiniku jalajälje reisija kohta ja oodatava CO2 tõhususe kilomeetri kohta määrab kindlaks amet, tuginedes teaduspõhisele standardmeetodile ja asjaomastelt õhusõiduki käitajatelt saadud teabele, mis käsitleb kõiki järgmiseid tegureid või mõnda neist: a) õhusõiduki liik, keskmine reisijate ja kaubakoormate arv, millele on vajaduse korral lisatud nende tegurite prognoosid, näiteks keskmise täituvuse tegurid konkreetsel marsruudil antud perioodil, ning b) õhusõiduki käitaja käitatud lendudel kasutatud kütuse toime, tuginedes tangitud kütusele ja kasutades selliseid parameetreid nagu tangitud kestliku lennukikütuse üldkogus, tangitud kütuse üldkogus, kvaliteet ja päritolu, koostis ning kütusekasutuse tulemusel tekkinud olelusringi heide, mis on arvutatud lennu kohta. 5. Käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgised kehtivad piiratud aja jooksul, mis ei ületa ühte aastat ja mis on täpsustatud lõike 11 punktis c osutatud rakendusaktides. Õhusõiduki käitaja esitab koos märgisega selgelt ka märgise kehtivusaja. 6. Amet väljastab märgised õhusõiduki käitaja taotlusel iga lennu kohta või selliste lendude kogumi kohta, mida käitatakse samadel tingimustel, tuginedes lõikes 3 osutatud teabele ning teaduspõhisele standardmeetodile ja teguritele, millele on osutatud lõikes 4. Amet võib nõuda, et õhusõiduki käitaja esitaks märgise väljastamiseks vajalikku lisateavet. Kui õhusõiduki käitaja ei esita ametile kogu teavet, mida on vaja taotletud märgise väljastamiseks, lükkab amet taotluse tagasi. Õhusõiduki käitaja võib ameti otsuste kohta esitada kaebuse käesoleva lõike ja käesoleva artikli lõike 7 kohaselt. Kaebus esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1139 (18) artiklis 105 osutatud apellatsiooninõukogule 10 päeva jooksul alates otsuse teatavakstegemisest. Kohaldatakse määruse (EL) 2018/1139 artikleid 106 ja 107, artikli 108 lõikeid 2 ja 3 ning artikleid 111, 112, 113 ja 114. Kõik ameti poolt käesoleva lõike kohaselt tehtud otsused tehakse põhjendamatu viivituseta. 7. Amet vaatab korrapäraselt läbi selle, kas tegurid, mille alusel anti välja märgis iga lennu või selliste lendude kogumi kohta, mida käitatakse samadel tingimustel, on muutunud. Kui amet jõuab järeldusele, et märgis ei ole enam asjakohane, annab ta õhusõiduki käitajale võimaluse olla ära kuulatud ning seejärel tühistab olemasoleva märgise või väljastab uue märgise. Amet teavitab oma otsusest õhusõiduki käitajat. Õhusõiduki käitaja kohandab sellest lähtudes viivitamata märgise esitust. 8. Õhusõiduki käitajad, kellele on antud lõike 6 kohane märgis, esitavad märgise nii, et see sisaldab lõike 3 teises lõigus osutatud teavet. Märgis peab olema kergesti juurdepääsetav ja arusaadav. See esitatakse viisil, mis võimaldab klientidel hõlpsasti võrrelda sama marsruuti teenindavate erinevate õhusõiduki käitajate lendude keskkonnatoimet. Kui õhusõiduki käitaja esitab märgise müügikohas või mis tahes muus kontaktis klientidega, teeb ta seda kõigi käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate lendude puhul. 9. Ameti osutatud teenuse kulude katmiseks tuleb õhusõiduki käitaja taotlusel märgise väljastamise eest maksta tasu. Sellistest tasudest saadud tulu on muu tulu määruse (EL) 2018/1139 artikli 120 lõike 1 tähenduses ja seda käsitatakse sihtotstarbelise tuluna, mille amet eraldab nende kulude katmiseks. Kohaldatakse määruse (EL) 2018/1139 artikli 126 lõikeid 2 ja 3. Tasu suurus määratakse kindlaks vastavalt määruse (EL) 2018/1139 artikli 126 lõikele 4. 10. Osana määruse (EL) 2018/1139 artikli 87 lõikes 2 sätestatud keskkonnakaitse valdkonna ülesannetest aitab amet suurendada teadlikkust käesoleva artikliga kehtestatud märgisesüsteemi olemasolust. 11. Käesolevas artiklis sätestatud normide ühtse rakendamise ja järgimise tagamiseks võtab komisjon 1. jaanuariks 2025 vastu rakendusaktid, mis sisaldavad üksikasjalikke sätteid järgmise kohta: a) lõikes 4 osutatud teaduspõhine standardmeetod, mis põhineb parimatel kättesaadavatel teadusandmetel, eelkõige ameti esitatud andmetel, ning sisaldab lõike 4 punktis a osutatud prognooside kasutamise metoodikat; b) menetlus, mida kasutades peavad õhusõiduki käitajad esitama ametile märgise väljastamiseks vajaliku teabe, ning kõnealuse märgise ameti poolt väljastamise menetlus, sealhulgas tähtaeg, mille jooksul amet peab tegema lõike 6 kohase otsuse; c) käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgiste kehtivusaeg, mis ei ületa ühte aastat; d) tingimused, mille alusel amet teostab lõikes 7 osutatud läbivaatamise; e) lõikes 7 nimetatud menetlus, mida kasutades võib amet olemasolevad märgised tühistada või välja anda uue märgise; f) käesoleva artikli kohaselt väljastatud märgiste esitamise vormid; g) hõlpsa juurdepääsu tagamine kõigile väljastatud märgistele masinloetavas vormingus; h) võimalus ja tingimused, mille alusel õhusõiduki käitajad võivad käesoleva artikli kohast märgist kasutamata esitada keskkonnatoime alast teavet, mis on sarnane lõikes 3 osutatud teabele, liidu lennujaamadest väljuvate lendude puhul. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. 12. Komisjon teeb 1. juuliks 2027 kindlaks, millised on olnud käesoleva artikliga kehtestatud märgisesüsteemi toimimise areng ja selle süsteemi võimalikud parandused ja lisameetmed, ning hindab neid, seades eelkõige eesmärgiks kehtestada täielikus kooskõlas liidu õigusega kohustusliku keskkonnamärgisesüsteemi, mis hõlmab lendude või lendude kogumi keskkonnatoime kõiki aspekte ja erinevaid süsinikuheite vähendamise meetmeid, mida õhusõiduki käitajad võtavad. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva lõike kohaselt tehtud hindamise peamiste järelduste kohta. Komisjon võib asjakohasel juhul lisada aruandele seadusandliku ettepaneku.

1. Erandina artikli 4 lõikest 1 võib lennukikütuse tarnija perioodil 1. jaanuarist 2025 kuni 31. detsembrini 2034 tarnida igal aruandeperioodil I lisas kindlaksmääratud kestliku lennukikütuse miinimumosakaalud kui tema poolt asjaomasel aruandeperioodil liidu eri lennujaamadesse tarnitud lennukikütuste üldkoguse kaalutud keskmise. 2. Komisjon teeb 1. juuliks 2024 kindlaks kestlike lennukikütuste tootmise ja tarnimise arengu liidu lennukikütuseturul ja hindab seda ning hindab lõikes 1 osutatud olemasoleva kestlike lennukikütuste paindlikkusmehhanismi võimalikke parandusi või lisameetmeid, nagu kestlike lennukikütuste kaubeldavuse süsteemi loomine või tunnustamine, et võimaldada liidus kütuse tarnimist, ilma et see oleks füüsiliselt ühendatud tarnekohaga, eesmärgiga veelgi hõlbustada kestlike lennukikütuste tarnimist ja kasutuselevõttu lennunduses paindlikkusperioodil. Selline võimalik süsteem, mis hõlmab reserveerimis- ja deklareerimissüsteemi elemente, võimaldaks õhusõiduki käitajatel või kütusetarnijatel või mõlemal osta kestlikke lennukikütuseid lennukikütuse tarnijatega sõlmitud lepingute alusel ja deklareerida kestliku lennukikütuse kasutamist liidu lennujaamades. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles esitatakse käesoleva lõike kohaselt tehtud hindamise peamised tulemused, ning lisab sellele asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku.

1. Komisjoni abistab ReFuelEU Aviation komitee (edaspidi „komitee“). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

1. Komisjon esitab 1. jaanuariks 2027 ja seejärel iga nelja aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. 2. Aruanne sisaldab üksikasjalikku hinnangut lennukikütuste turu arengule, selle poolt liidu lennutranspordi siseturu toimimisele, sealhulgas konkurentsivõimele ja ühenduvusele avaldatavale mõjule, eelkõige saarte ja äärealade puhul, ning olelusringi heite vähendamise kulutõhususele. Aruandes hinnatakse ka vajadust kestlike lennukikütustega seotud investeeringute, tööhõive ja koolituse ning teadusuuringute ja innovatsiooni järele. Lisaks sisaldab aruanne teavet lennundussektoris teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas tehtud tehnoloogiliste edusammude kohta, mis on olulised kestlike lennukikütuste aspektist, sealhulgas seoses muu kui CO2 heite vähendamisega või CO2 otse atmosfäärist kogumise tehnoloogiatega. 3. Aruandes hinnatakse võimalikku vajadust vaadata läbi käesoleva määruse kohaldamisala, kestlike lennukikütuste määratlus, toetusõiguslikud kütused ning artiklis 4 ja I lisas sätestatud miinimumosakaalud ning trahvide suurus. Aruandes hinnatakse käesoleva määruse kohaldamisala võimalikku laiendamist muudele energiaallikatele ja muud liiki sünteetilistele kütustele, mis on määratletud direktiivis (EL) 2018/2001, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet. Aruandes hinnatakse ka algatusi, parandusi ja lisameetmeid, mille eesmärk on veelgi hõlbustada ja edendada lennukikütuste, mis ei ole asenduskütused, ning nendega seotud teenuste, taristu ja tehnoloogiate suuremat pakkumist ja kasutuselevõttu, kooskõlas eesmärgiga vähendada lennutranspordi süsinikuheidet, säilitades samal ajal võrdsed tingimused. 4. Aruandes kaalutakse selliste mehhanismide võimalikku lisamist, millega toetatakse kestlike lennukikütuste tootmist ja tankimist, sealhulgas rahaliste vahendite kogumist ja kasutamist, ning piiratakse käesoleva määruse kahjulikku mõju ühenduvusele ja konkurentsivõimele. Aruandes kaalutakse, kas sellised mehhanismid peaksid hõlmama finants- ja muid mehhanisme kestliku lennukikütuse ja tavapäraste lennukikütuste hinnaerinevuste ületamiseks. 5. Aruandes hinnatakse artikli 5 alusel tehtud erandite mõju lennunduse siseturu toimimisele. Aruanne sisaldab nii palju kui võimalik teavet asjakohase poliitikavaldkonna arenemise kohta asjaomastes kolmandates riikides, sealhulgas liidu või liidu ja selle liikmesriikidega sõlmitud mitme- ja kahepoolsete lepingute kontekstis, ning kestlike lennukikütuste tarnimist ja tankimist käsitleva võimaliku poliitikaraamistiku väljatöötamise kohta ICAO tasandil. Aruandes hinnatakse liidu lennuettevõtjate ja sõlmlennujaamade konkurentsivõimet võrreldes nende konkurentidega asjaomastes kolmandates riikides ning võimalikku marsruutide ümbersuunamist, eelkõige liikluse ümbersuunamise kaudu kolmandates riikides asuvatesse sõlmlennujaamadesse, mis põhjustab kasvuhoonegaaside heite ülekandumist. Kuna rahvusvahelisel tasandil on puudu nii rahvusvahelistel lendudel kestlike lennukikütuste kasutamist käsitlev kohustuslik kava, mille ambitsioonikuse tase on sarnane käesolevas määruses esitatud nõuetega, kui ka rahvusvahelisel tasandil välja töötatud mehhanismid, mis võimaldaksid vältida kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu ja konkurentsi moonutamist rahvusvahelises lennunduses, kaalub komisjon 31. detsembriks 2026 vastavalt vajadusele sihipäraseid mehhanisme, mille eesmärk on vältida selliseid mõjusid, sealhulgas asjakohasel juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/956 (19) loodud süsiniku piirimeetme laiendamist rahvusvahelisele lennundusele, ning muud liiki meetmeid, võttes arvesse asjaolu, et lennu lõppsihtkoht on väljaspool liidu territooriumi. 6. Aruanne sisaldab üksikasjalikku teavet käesoleva määruse jõustamise kohta. Aruandes kaalutakse, kas käesolevat määrust tuleks muuta ja milliseid muudatusi tuleks asjakohasel juhul kaaluda kooskõlas potentsiaalse poliitikaraamistikuga, mis käsitleb kestlike lennukikütuste kasutuselevõttu ICAO tasandil. Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatava esimese aruande osana või varem esitatava eraldi aruandena hindab komisjon võimalikke meetmeid lennukikütuste kütusesisalduse optimeerimiseks. 7. Komisjon võib kõnealuse aruande koostamisel vähemalt kuus kuud enne selle vastuvõtmist konsulteerida liikmesriikidega.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2024. Artikleid 4, 5, 6, 8 ja 10 kohaldatakse aga alates 1. jaanuarist 2025.