Määrus 2023/2832

1. Käesolevat määrust kohaldatakse abi suhtes, mida antakse üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele kõigis sektorites, välja arvatud: a) abi, mida antakse ettevõtjatele, kes tegelevad kalapüügi- ja vesiviljelustoodete esmatootmisega; b) abi, mida antakse kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevatele ettevõtjatele, kui abisumma on kindlaks määratud ostetud või turule viidud toodete hinna või koguse alusel; c) abi, mida antakse ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete esmatootmisega; d) abi, mida ühel järgmistest juhtudest antakse ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega: i) kui abisumma määratakse kindlaks esmatootjatelt ostetud või kõnealuste ettevõtjate poolt turule lastud toodete hinna või koguse alusel; ii) kui abi antakse tingimusel, et osa abist või kogu abi antakse edasi esmatootjatele; e) abi, mida antakse tegevuseks, mis on seotud ekspordiga kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse, täpsemalt selline abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, turustusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega; f) abi, mille tingimuseks on kodumaiste kaupade ja teenuste kasutamine importkaupade ja -teenuste asemel. 2. Kui ettevõtja tegutseb nii lõike 1 punktis a, b, c või d nimetatud sektoris kui ka ühes või mitmes muus käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvas sektoris või tegevusvaldkonnas, kohaldatakse käesolevat määrust üksnes nende muude sektorite või tegevusvaldkondade jaoks antava abi suhtes, tingimusel et asjaomane liikmesriik tagab asjakohaste meetmetega, nagu tegevusalade või raamatupidamisarvestuste eristamine, et käesoleva määruse kohaldamisalast välja arvatud sektoritesse kuuluva tegevuse jaoks käesoleva määruse alusel vähese tähtsusega abi ei anta.

1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „põllumajandustooted“ – aluslepingu I lisas loetletud tooted, välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1379/2013 (22) kohaldamisalasse kuuluvad kalapüügi- ja vesiviljelustooted; b) „põllumajandustoodete esmatootmine“ – aluslepingu I lisas loetletud põllundus- ja loomakasvatussaaduste tootmine ilma kõnealuste toodete olemust muutva täiendava töötlemiseta; c) „põllumajandustoodete töötlemine“ – põllumajandustoodete töötlemine, mille saadus on samuti põllumajandustoode, välja arvatud selline põllumajandusettevõttes toimuv tegevus, mis on vajalik loomse või taimse saaduse esmamüügiks ettevalmistamiseks; d) „põllumajandustoodete turustamine“ – põllumajandustoote omamine või väljapanek müügi eesmärgil, müügiks pakkumine, tarnimine või muul viisil turule laskmine, välja arvatud esmatootja esmamüük edasimüüjatele või töötlejatele ja mis tahes tegevus, millega toodet selliseks esmamüügiks ette valmistatakse; esmatootjalt lõpptarbijale müümist käsitatakse põllumajandustoodete turustamisena juhul, kui see toimub selleks ettenähtud eraldi kohas; e) „kalapüügi- ja vesiviljelustooted“ – määruse (EL) nr 1379/2013 artikli 5 punktides a ja b määratletud tooted; f) „kalapüügi- ja vesiviljelustoodete esmatootmine“ – kõik veeorganismide püügi, kasvatamise või viljelemisega seotud toimingud, samuti põllumajandusettevõttes või pardal tehtavad toimingud, mis on vajalikud loomse või taimse saaduse esmamüügiks ettevalmistamiseks, sealhulgas lõikamine, fileerimine või külmutamine, ning esmamüük edasimüüjatele või töötlejatele; g) „kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemine ja turustamine“ – kõik toimingud, sealhulgas käitlemine, töötlemine ja ümbertöötamine, mida tehakse pärast lossimist või vesiviljeluse puhul saagikoristust ning mille tulemuseks on töödeldud toode, ning selliste toodete turustamine; h) „mittetulundusüksus“ – üksus, mille peamine eesmärk on täita sotsiaalseid ülesandeid ja reinvesteerida teenitud kasumit ning mis tegeleb peamiselt mitteärilise tegevusega, olenemata selle üksuse õiguslikust staatusest (avalik-õiguslik või eraõiguslik) või rahastamisviisist. Kui selline üksus tegeleb ka äritegevusega, tuleb selle äritegevuse rahastamist, kulusid ja tulusid arvestada mitteärilisest tegevusest eraldi; 2. „Üks ettevõtja“ – käesoleva määruse tähenduses kõik ettevõtted, kelle vahel on vähemalt üks järgmistest suhetest: a) ettevõttel on teises ettevõttes aktsionäride või osanike häälteenamus; b) ettevõttel on õigus ametisse määrata või ametist vabastada enamikku teise ettevõtte haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmetest; c) ettevõttel on õigus rakendada teise ettevõtte suhtes valitsevat mõju vastavalt teise ettevõttega sõlmitud lepingule või selle asutamislepingule või põhikirjale; d) üks ettevõte, mis on teise ettevõtte aktsionär või osanik, kontrollib kõnealuse teise ettevõtte teiste aktsionäride või osanikega sõlmitud kokkuleppe alusel üksi enamikku selle teise ettevõtte aktsionäride või osanike hääleõigustest. Üheks ettevõtjaks peetakse ka ettevõtteid, mis on punktides a–d kirjeldatud suhtes ühe või enama muu ettevõtte kaudu. Ettevõtteid, mis osutavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ja millel ei ole üksteisega muud seost peale asjaolu, et igaühel neist on otsene seos ühe või mitme sama avalik-õigusliku asutuse või mittetulundusüksusega, ei käsitata siiski käesoleva määruse kohaldamisel ühe ettevõtjana.

1. Kui ettevõtjatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest antav abi vastab kõikidele käesolevas määruses sätestatud tingimustele, ei loeta seda kõikidele aluslepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastavaks ja seetõttu ei kohaldata selle suhtes aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohast teatamiskohustust. 2. Liikmesriigi poolt ühele üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavale ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei või mis tahes kolme aasta pikkuse ajavahemiku jooksul ületada 750 000 eurot. 3. Vähese tähtsusega abi andmise ajana käsitatakse aega, mil ettevõtja omandab kohaldatavate siseriiklike õigusaktide alusel seadusliku õiguse seda abi saada, sõltumata kuupäevast, mil vähese tähtsusega abi ettevõtjale välja maksti. 4. Lõikes 2 sätestatud ülemmäär kehtib sõltumata vähese tähtsusega abi liigist ja eesmärgist ning olenemata sellest, kas liikmesriigi antud abi on täielikult või osaliselt rahastatud liidu vahenditest. 5. Lõikes 2 sätestatud ülemmäära kohaldamiseks väljendatakse abi rahalise toetusena. Kõik kasutatud arvud on väljendatud brutosummadena, millest ei ole maha arvatud makse ega muid tasusid. Kui abi antakse muus vormis kui toetus, loetakse abi suuruseks abi brutotoetusekvivalent. 6. Mitmes osas makstava abi väärtus diskonteeritakse selle andmise aja väärtuseni. Diskonteerimisel kasutatakse intressimäärana abi andmise ajal kohaldatavat diskontomäära. 7. Kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest uuesti vähese tähtsusega abi andmine tooks kaasa lõikes 2 sätestatud ülemmäära ületamise, siis selle uue abi suhtes käesolevat määrust kohaldada ei või. 8. Ühinemiste ja omandamiste puhul võetakse otsustades, kas uuele või omandavale ettevõtjale antav uus vähese tähtsusega abi ületab lõikes 2 sätestatud ülemmäära, arvesse kõigile ühinevatele ettevõtjatele eelnevalt antud vähese tähtsusega abi kogusummat. Enne ühinemist või omandamist seaduslikult antud vähese tähtsusega abi on jätkuvalt seaduslik. 9. Kui üks ettevõtja jaguneb kaheks või enamaks eraldi ettevõtjaks, määratakse enne jagunemist antud vähese tähtsusega abi sellest kasu saanud ettevõtjale, st põhimõtteliselt ettevõtjale, kes võtab üle tegevused, mille jaoks vähese tähtsusega abi kasutati. Kui selline määramine ei ole võimalik, jagatakse vähese tähtsusega abi proportsionaalselt uute ettevõtjate omakapitali arvestusliku väärtuse alusel ettevõtja jagunemise tegelikul kuupäeval.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse ainult niisuguse abi suhtes, mille brutotoetusekvivalenti on võimalik eelnevalt täpselt välja arvutada ilma riskihindamist tegemata (edaspidi „läbipaistev vähese tähtsusega abi“). 2. Toetuste või intressitoetustena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina. 3. Laenudena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina, kui a) abisaaja suhtes ei ole algatatud kõiki võlakohustusi hõlmavat maksejõuetusmenetlust ning ta ei vasta kriteeriumidele, mis on siseriikliku õigusega kehtestatud kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks võlausaldajate soovil. Suurettevõtjate puhul peab abisaaja seisund olema võrreldav vähemalt krediidireitinguga B–, ning kas b) laen on tagatud tagatisega, mis katab vähemalt 50 % laenust, ning laenu summa on 3 750 000 eurot viieks aastaks või 1 875 000 eurot kümneks aastaks; kui laen on nimetatud summadest väiksem või seda antakse lühemaks kui vastavalt viie või kümne aasta pikkuseks ajavahemikuks, arvutatakse selle brutotoetusekvivalent vastava protsendina käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäärast, või c) brutotoetusekvivalent on arvutatud vastavalt toetuse andmise ajal kehtinud viitemäärale. 4. Kapitalisüstina antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina vaid juhul, kui riigi kapitalisüsti kogusumma ei ületa artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäära. 5. Abi, mida antakse riskifinantseerimismeetmetena omakapitali- või kvaasiomakapitali investeeringute vormis, tohib pidada läbipaistvaks vähese tähtsusega abiks vaid juhul, kui ühele ettevõtjale antav kapital ei ületa artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäära. 6. Tagatisena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina, kui a) abisaaja suhtes ei ole algatatud kõiki võlakohustusi hõlmavat maksejõuetusmenetlust ning ta ei vasta kriteeriumidele, mis on siseriikliku õigusega kehtestatud kõiki võlakohustusi hõlmava maksejõuetusmenetluse kohaldamiseks võlausaldajate soovil. Suurettevõtjate puhul peab abisaaja seisund olema võrreldav vähemalt krediidireitinguga B–, ning kas b) tagatis ei moodusta tagatud laenust ühelgi ajahetkel üle 80 %, laenuandja ja tagatise andja kannavad kahju proportsionaalselt ja samadel tingimustel, laenusaaja väljastatud võlakirjade alusel antud laenu sissenõudmise korral vähendatakse laenuandja ja tagatise andja kahju saadava netotulu arvel proportsionaalselt ning tagatud summa on kas 5 625 000 eurot ja garantii kestus 5 aastat või on tagatud summa 2 813 036 eurot ja garantii kestus 10 aastat; kui tagatud summa on nimetatud summadest väiksem või tagatis antakse vähem kui vastavalt viie või kümne aasta pikkuseks ajavahemikuks, arvutatakse nimetatud tagatise brutotoetusekvivalent vastava protsendina artikli 3 lõikes 2 sätestatud asjaomasest ülemmäärast, või c) brutotoetusekvivalendi arvutamisel on aluseks võetud safe-harbour preemiad, mis on sätestatud komisjoni teatises, või d) enne kohaldamist i) on tagatise brutotoetusekvivalendi arvutamise metoodikast komisjonile teatatud mõne muu sel ajal riigiabi valdkonnas kehtinud komisjoni määruse alusel ja komisjon on selle heaks kiitnud garantiiteatise või mõne hilisema teatisega kooskõlas olevana ning ii) metoodikas käsitletakse sõnaselgelt sellist liiki tagatisi ja nendega seotud tehinguid, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust. 7. Muude vahenditena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina tingimusel, et asjaomase vahendiga nähakse ette ülempiir, mis tagab, et käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäära ei ületata.

1. Käesoleva määruse alusel antavat vähese tähtsusega abi võib kumuleerida muude vähese tähtsusega abi käsitlevate määruste (23) alusel antud vähese tähtsusega abiga. 2. Käesoleva määruse kohast vähese tähtsusega abi ei või kumuleerida ühegi hüvitisega, mida antakse samade üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eest, sõltumata sellest, kas hüvitis kujutab endast riigiabi või mitte. 3. Käesoleva määruse kohaselt antavat vähese tähtsusega abi ei või kumuleerida samade abikõlblike kulude või samade riskifinantseerimismeetmete toetuseks antava riigiabiga, kui sellise kumuleerimise tulemusel ületab abi kõrgeima asjaomase ülemmäära või abisumma, mis on iga juhtumi iseärasusi arvestades kindlaks määratud grupierandi määruse või komisjoni otsusega. Sellist vähese tähtsusega abi, mida ei anta kindlate abikõlblike kulude katteks või mis ei tulene sellistest kuludest, võib kumuleerida muu riigiabiga, mida antakse grupierandi määruse või komisjoni otsuse alusel.

1. Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2026 kantakse teave üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eest antava vähese tähtsusega abi kohta liikmesriigi või liidu tasandi keskregistrisse. Keskregistrisse kantava teabe hulgas on abisaaja andmed, abisumma, abi andmise kuupäev, abi andev asutus, abi rahastamise vahend ja asjaomane sektor Euroopa Liidu majanduse tegevusalade statistilise klassifikaatori („NACE klassifikaator“) alusel. Keskregister luuakse sellisena, et üldsusel on teabele lihtne juurde pääseda ja et samal ajal on tagatud liidu andmekaitse-eeskirjade järgimine, sealhulgas vajaduse korral konkreetsete kannete pseudonüümimise kaudu. 2. Liikmesriigid kannavad lõikes 1 esitatud teabe asjaomase liikmesriigi ametiasutuste antud vähese tähtsusega abi kohta keskregistrisse 20 tööpäeva jooksul pärast abi andmist. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et tagada keskregistris sisalduvate andmete täpsus. 3. Liikmesriigid säilitavad vähese tähtsusega abi kohta registrisse kantud teavet kümme aastat alates abi andmise kuupäevast. 4. Liikmesriik annab käesoleva määruse kohaselt uut vähese tähtsusega abi üksnes pärast seda, kui ta on kontrollinud, et uus vähese tähtsusega abi ei suurenda asjaomasele ettevõtjale antud vähese tähtsusega abi kogusummat üle käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäära ning et kõik käesolevas määruses kehtestatud tingimused on täidetud. 5. Liikmesriigid, kes kasutavad oma liikmesriigi keskregistrit, esitavad komisjonile koondandmed eelmisel aastal antud vähese tähtsusega abi kohta iga aasta 30. juuniks. Koondandmete hulgas on abisaajate arv, antud vähese tähtsusega abi kogusumma ja antud vähese tähtsusega abi summa sektorite kaupa (vastavalt NACE klassifikaatorile). Esimesed andmed esitatakse 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2026 antud vähese tähtsusega abi kohta. Liikmesriigid võivad esitada komisjonile andmeid varasemate perioodide kohta, kui koondandmed nende kohta on olemas. 6. Komisjoni kirjaliku taotluse korral esitab asjaomane liikmesriik 20 tööpäeva või taotluses kehtestatud pikema tähtaja jooksul komisjonile kogu teabe, mida komisjon peab vajalikuks, et teha kindlaks, kas käesoleva määruse tingimused on täidetud, ja eelkõige ettevõtjale käesoleva määruse või mõne muu vähese tähtsusega abi määruse alusel antud vähese tähtsusega abi kogusumma.

1. Käesolevat määrust kohaldatakse enne selle jõustumist antud abi suhtes, kui see abi vastab käesoleva määruse tingimustele. 2. Vähese tähtsusega üksikabi, mis on antud ajavahemikul 29. aprillist 2012 kuni 31. detsembrini 2023 ja mis vastab määruses (EL) nr 360/2012 sätestatud tingimustele, ei loeta aluslepingu artikli 107 lõike 1 kõikidele tingimustele vastavaks, mistõttu selle abi suhtes ei kehti aluslepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus. 3. Kui käesoleva määruse kehtivusaeg möödub, võib selle tingimustele vastavat vähese tähtsusega abi anda õiguspäraselt veel kuue kuu jooksul. 4. Kuni keskregister hakkab toimima ja hõlmab kolme aasta pikkust ajavahemikku, teeb liikmesriik, kes kavatseb ettevõtjale anda käesoleva määruse kohaselt vähese tähtsusega abi, asjaomasele ettevõtjale kirjalikult või elektroonselt teatavaks abi summa (brutotoetusekvivalendina) ja selle, et abi on vähese tähtsusega, viidates otse käesolevale määrusele. Kui käesoleva määruse kohaselt antakse abikava alusel vähese tähtsusega abi erinevatele ettevõtjatele ja kui selle kava raames makstakse kõnealustele ettevõtjatele erineva suurusega üksikabi, võib asjaomane liikmesriik teatamiskohustuse täitmiseks teatada ettevõtjatele summa, mis vastab asjaomase abikava raames makstava abi maksimumsummale. Sellistel juhtudel kasutatakse käesoleva määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud ülemmäärast kinnipidamise kontrollimiseks seda kindlaksmääratud summat. Enne abi andmist palub liikmesriik asjaomasel ettevõtjal kirjalikult või elektroonselt deklareerida mis tahes muu saadud vähese tähtsusega abi, mille suhtes kohaldatakse käesolevat määrust või muid vähese tähtsusega abi käsitlevaid määrusi ning mida ettevõtja on saanud mis tahes kolme aasta pikkuse ajavahemiku jooksul.

Käesolev määrus jõustub 1. jaanuaril 2024. Seda kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2030.