Direktiiv 2024/1233

1. Käesolevas direktiivis sätestatakse: a) kolmanda riigi kodanikele liikmesriigis töötamise eesmärgil elamiseks ühtse loa väljastamise ühtse taotluse menetlus, et lihtsustada nende riiki lubamise menetlust ja nende staatuse kontrollimist; b) liikmesriigi kodanikega võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvad ühetaolised õigused liikmesriigis seaduslikult elavatele kolmandast riigist pärit töötajatele, sõltumata sellest, millised olid nende töötajate asjaomasesse liikmesriiki lubamise algsed põhjused. 2. Käesoleva direktiiviga ei piirata liikmesriigi õigust otsustada kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 79 lõikega 5 riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu üle.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „kolmanda riigi kodanik“ – isik, kes ei ole liidu kodanik ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses; 2) „kolmandast riigist pärit töötaja“ – kolmanda riigi kodanik, kes on lubatud liikmesriiki ja elab seal seaduslikult ning kellele on antud luba kõnealuses liikmesriigis töötada töösuhte raames liikmesriigi õiguse, kollektiivlepingute või tava kohaselt; 3) „ühtne luba“ – liikmesriigi ametiasutuste väljastatud elamisluba, mis võimaldab kolmanda riigi kodanikul asjaomases liikmesriigis töötamise eesmärgil seaduslikult elada; 4) „ühtse taotluse menetlus“ – menetlus, mille käigus tehakse kolmanda riigi kodaniku või kõnealuse kolmanda riigi kodaniku tööandja esitatud ühtse taotluse alusel otsus talle liikmesriigis elamise ja töötamise ühtse loa andmise kohta.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kolmanda riigi kodanike suhtes, kes: a) taotlevad töötamise eesmärgil liikmesriigis elamist; b) on liikmesriiki lubatud liidu või liikmesriigi õiguse alusel muul kui töötamise eesmärgil, kellel lubatakse töötada ja kellel on elamisluba määruse (EÜ) nr 1030/2002 kohaselt, või c) on liikmesriiki lubatud töötamise eesmärgil liidu või liikmesriigi õiguse alusel. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata kolmanda riigi kodanike suhtes, a) kes on liidu kodaniku pereliikmed, kes on kasutanud või kasutavad liidus vaba liikumise õigust kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/38/EÜ; (20) b) kellel ja kelle pereliikmetel on kodakondsusest olenemata liidu ja selle liikmesriikide või liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingute alusel samasugune vaba liikumise õigus nagu liidu kodanikel; c) keda loetakse lähetatuks nii kaua, kui nad viibivad lähetuses; d) kes on taotlenud liikmesriiki lubamist või kes on sinna lubatud ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatena kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/66/EL; (21) e) kes on taotlenud liikmesriiki lubamist või kes on sinna lubatud hooajatöötajatena kooskõlas direktiiviga 2014/36/EL või au pair’ina; f) kellele on kooskõlas nõukogu direktiiviga 2001/55/EÜ (22) antud luba elada liikmesriigis seoses ajutise kaitsega või kes on taotlenud sel põhjusel elamisluba ja kelle ajutise kaitse taotluse kohta ei ole veel otsust tehtud; g) kes on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/95/EL (23) rahvusvahelise kaitse saajad või kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt nimetatud direktiivile ning kelle taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud; h) kes on kaitse saajad vastavalt liikmesriigi õigusele, rahvusvahelistele kohustustele või liikmesriigi tavale või kes on taotlenud kaitset vastavalt liikmesriigi õigusele, rahvusvahelistele kohustustele või liikmesriigi tavale ning kelle taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud; i) kes on pikaajaline elanik vastavalt direktiivile 2003/109/EÜ; j) kelle riigist väljasaatmine on peatatud faktidele või õigusele tuginedes; k) kes on taotlenud liikmesriiki lubamist või kes on sinna lubatud iseenda tööandjana; l) kes on taotlenud liikmesriiki lubamist või kes on sinna lubatud liikmesriigis registreeritud või liikmesriigi lipu all sõitval laeval töötava meremehe või muu töötajana. 3. Liikmesriigid võivad otsustada, et II peatükki ei kohaldata kolmanda riigi kodanike suhtes, kellele on antud luba liikmesriigis töötada kuni kuueks kuuks või kes on liikmesriiki lubatud õppimise eesmärgil. 4. II peatükki ei kohaldata kolmanda riigi kodanike suhtes, kellele on antud luba töötamiseks viisa alusel. 5. Olenemata käesoleva artikli lõike 2 punktist h kohaldatakse III peatükki liikmesriigi õiguse, rahvusvaheliste kohustuste või liikmesriigi tava kohase kaitse saajate suhtes, kui neil on kooskõlas liikmesriigi õigusega lubatud töötada.

1. Ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise taotlus esitatakse ühtse taotluse menetluse korras. Liikmesriik määrab kindlaks, kas ühtse loa taotluse peab esitama kolmanda riigi kodanik või tema tööandja. Alternatiivselt võib liikmesriik lubada, et taotluse esitab ükskõik kumb neist. 2. Ühtse loa taotlus vaadatakse läbi ja seda hinnatakse juhul, kui kolmanda riigi kodanik elab väljaspool seda liikmesriiki, kuhu kõnealune kolmanda riigi kodanik lubamist taotleb, või juhul, kui kõnealune kolmanda riigi kodanik juba viibib kehtiva elamisloa valdajana asjaomases liikmesriigis. Samuti võib liikmesriik riigisisese õiguse kohaselt võtta vastu ühtse loa taotlusi, mille on esitanud teised tema territooriumil seaduslikult viibivad kolmanda riigi kodanikud. 3. Kui taotluse esitaja vastab liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustele, vaatavad liikmesriigid lõike 1 kohaselt esitatud taotluse läbi ja võtavad vastu otsuse ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise kohta. Ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise otsus esitatakse ühtses haldusdokumendis, mis ühendab nii elamis- kui ka tööluba. 4. Kui liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud nõuded on täidetud ja kui liikmesriik väljastab ühtset luba ainult oma territooriumil, peab asjaomane liikmesriik väljastama kolmanda riigi kodanikule ühtse loa saamiseks nõutava viisa. 5. Kui nõutavad tingimused on täidetud, väljastab liikmesriik ühtse loa nendele kolmanda riigi kodanikele, kes taotlevad riiki sisenemist, ning nendele liikmesriigis juba seaduslikult viibivatele kolmanda riigi kodanikele, kes taotlevad elamisloa pikendamist või muutmist pärast riigisiseste rakendussätete jõustumist.

1. Liikmesriik määrab pädeva asutuse, kelle pädevuses on vastu võtta taotlus ja väljastada ühtne luba. 2. Pädev asutus võtab vastu otsuse ühtse loa taotluse kohta võimalikult kiiresti, ent igal juhul 90 päeva jooksul täieliku taotluse esitamise kuupäevast. Juhul kui seoses üksiktaotlusega ühtse loa saamiseks kontrollitakse tööturu olukorda, siis hõlmab esimeses lõigus osutatud tähtaeg asjaomast kontrolli. Kui käesolevas lõikes ette nähtud tähtajaks otsust ei tehta, määratakse õiguslikud tagajärjed kindlaks riigisiseses õiguses. 3. Pädev asutus teatab taotluse esitajale otsusest kirjalikult asjaomases riigisiseses õiguses sätestatud teatamismenetluse kohaselt. Kui taotluse esitab kolmanda riigi kodaniku tööandja, tagavad liikmesriigid, et tööandja teavitab kolmanda riigi kodanikku aegsasti taotluse staatusest ja taotluse tulemusest. 4. Kui taotluse tõendamiseks esitatud teave või dokumendid on liikmesriigi õiguse kohaselt kehtestatud kriteeriumide järgi puudulikud, teatab pädev asutus taotlejale kirjalikult, milline teave või dokumendid tuleb täiendavalt esitada, ja määrab mõistliku tähtaja nende esitamiseks. Käesoleva artikli lõike 2 esimeses lõigus osutatud tähtaja ja artikli 8 lõikes 3 osutatud pikendatud tähtaja kulgemine peatatakse seniks, kuni pädev asutus või muud asjaomased ametiasutused on saanud vajaliku täiendava teabe. Kui täiendavat teavet või dokumente ettenähtud tähtajaks ei esitata, võib pädev asutus taotluse tagasi lükata.

1. Liikmesriigid väljastavad ühtse loa, kasutades ühtset vormi, mis on kehtestatud määruses (EÜ) nr 1030/2002, ning esitavad sellel teabe töötamise lubamise kohta vastavalt kõnealuse määruse lisa punkti a alapunktidele 12 ja 16. Liikmesriik võib esitada kolmanda riigi kodaniku töösuhte kohta lisateavet (näiteks tööandja nimi ja aadress, töö tegemise koht, töö liik, tööaeg ja töötasu) kas paberkandjal või säilitada sellist teavet elektrooniliselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1030/2002 artiklile 4 ja selle lisa punkti a alapunktile 20. Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1030/2002 artikliga 4 on kolmanda riigi kodanikul, kellele on väljastatud ühtne luba, õigus kontrollida kõnealuses loas sisalduvaid isikuandmeid ning asjakohasel juhul nõuda nende parandamist või kustutamist. 2. Ühtse loa väljastamisel ei väljasta liikmesriik tööturule juurdepääsu andmise tõendamiseks täiendavaid lube.

1. Elamisloa väljastamisel vastavalt määrusele (EÜ) nr 1030/2002 muul kui töötamise eesmärgil esitab liikmesriik teabe töötamise lubamise kohta sõltumata loa liigist. Liikmesriik võib esitada kolmanda riigi kodaniku töösuhte kohta lisateavet (näiteks tööandja nimi ja aadress, töö tegemise koht, töö liik, tööaeg ja töötasu) kas paberkandjal või säilitada sellist teavet elektrooniliselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1030/2002 artiklile 4 ja selle lisa punkti a alapunktile 20. Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1030/2002 artikliga 4 on kolmanda riigi kodanikul, kellele elamisluba on väljastatud, õigus kontrollida kõnealuses loas sisalduvat lisateavet ning asjakohasel juhul nõuda selle teabe parandamist või kustutamist. 2. Elamisloa väljastamisel vastavalt määrusele (EÜ) nr 1030/2002 ei väljasta liikmesriik tööturule juurdepääsu andmise tõendamiseks täiendavaid lube.

1. Ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise taotluse tagasilükkamise otsust või ühtse loa kehtetuks tunnistamise otsust vastavalt liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud kriteeriumidele tuleb põhjendada kirjalikus teates. 2. Ühtse loa väljastamise, muutmise või pikendamise taotluse tagasilükkamise otsuses või ühtse loa kehtetuks tunnistamise otsuses võetakse arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas liidu ja liikmesriigi õigusega. Sellise otsuse võib vaidlustada asjaomases liikmesriigis riigisisese õiguse kohaselt. Lõikes 1 osutatud kirjalikus teates esitatakse teave kohtu või haldusasutuse kohta, kuhu otsuse saab edasi kaevata, ja kaebuse esitamisega seotud tähtajad. 3. Artikli 5 lõike 2 kohast otsuse tegemise tähtaega võib pikendada 30 päeva võrra erandlikel ja igakülgselt põhjendatud asjaoludel, mis on seotud taotluse keerukusega, teavitades taotlejat teate või teatisega vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud korrale. 4. Erandlikel ja igakülgselt põhjendatud asjaoludel võib artikli 11 lõike 3 kolmandas lõigus osutatud tähtaega pikendada veel 15 päeva võrra.

Liikmesriigid teevad hõlpsasti kättesaadavaks ja esitavad taotluse korral kolmanda riigi kodanikule ja tema tulevasele tööandjale: a) piisava teabe kõigi taotluse esitamiseks vajalike dokumentaalsete tõendite ja asjakohasel juhul kohaldatavate tasude kohta; b) teabe riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste, sealhulgas kolmanda riigi kodanike ja nende pereliikmete õiguste, kohustuste ja menetluslike tagatiste, sealhulgas õiguskaitsevahendite kohta ning teabe töötajate organisatsioonide kohta kooskõlas riigisisese õigusega.

Liikmesriik võib nõuda käesoleva direktiivi kohase taotluse menetlemise eest tasu maksmist. Sellise tasu suurus, mida liikmesriik nõuab taotluse menetlemise eest, ei tohi olla ebaproportsionaalne ega ülemäärane. Kui taotluse menetlemise tasu maksab tööandja, ei ole tööandjal õigust seda tasu kolmanda riigi kodanikult sisse nõuda.

1. Kui ühtne luba on väljastatud, annab see oma kehtivusaja jooksul valdajale vähemalt õiguse: a) siseneda ühtse loa väljastanud liikmesriiki ja seal elada, eeldusel et loa valdaja vastab liikmesriigi õiguse kohaselt kõigile riiki sisenemise tingimustele; b) liikuda vabalt loa väljastanud liikmesriigi kogu territooriumil riigisiseses õiguses sätestatud piirides; c) teha ühtse loaga lubatud spetsiifilist tööd riigisisese õiguse kohaselt; d) saada teavet loa valdaja õiguste kohta, mis on loaga seotud ja mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga, liidu muu õiguse või liikmesriigi õigusega. 2. Liikmesriigid lubavad ühtse loa valdajal vahetada tööandjat. Liikmesriigid võivad siduda ühtse loa valdaja õiguse vahetada tööandjat ükskõik millise lõikes 3 sätestatud tingimuse täitmisega. 3. Ühtse loa kehtivusaja jooksul võivad liikmesriigid: a) nõuda, et tööandja vahetamisest teatataks asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele riigisiseses õiguses sätestatud korras, b) nõuda, et tööandja vahetumise korral kontrollitaks tööturu olukorda, kui asjaomane liikmesriik kontrollib ühtse loa taotluste puhul tööturu olukorda; c) kehtestada minimaalse ajavahemiku, mille jooksul ühtse loa valdaja peab esmase tööandja juures töötama. Esimese lõigu punktis c osutatud minimaalne ajavahemik ei tohi ületada töölepingu või loa kehtivusaega. See ei tohi mingil juhul ületada kuut kuud. Igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui tööandja rikub oluliselt töösuhete tingimusi, lubavad liikmesriigid ühtse loa valdajal tööandjat vahetada enne nimetatud minimaalse ajavahemiku möödumist. Kui liikmesriik nõuab tööandja vahetusest teavitamist kooskõlas esimese lõigu punktiga a, võib ühtse loa valdaja õiguse tööandjat vahetada peatada maksimaalselt 45 päevaks alates kuupäevast, mil teade esitati riiklikele pädevatele asutustele. Kõnealuse ajavahemiku jooksul võivad riiklikud pädevad asutused kontrollida, kas esimese lõigu punktides b ja c sätestatud tingimused on täidetud, kui see on kohaldatav, ning samuti kontrollida, kas muud liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud nõuded on endiselt täidetud. Kõnealuse 45 päevase ajavahemiku jooksul võib liikmesriik esitada tööandja vahetamise suhtes vastuväite. 4. Töötus iseenesest ei ole põhjus ühtse loa kehtetuks tunnistamiseks, tingimusel et: a) töötuse kogukestus ei ületa ühtse loa kehtivusaja jooksul kolme kuud, või kuut kuud, kui kolmanda riigi kodanik on olnud ühtse loa valdaja rohkem kui kaks aastat; b) asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi teavitatakse iga töötusperioodi alguses, ja kui see on kohaldatav, selle lõpus asjaomase riigisisese korra kohaselt. Erandina esimese lõigu punktist a võivad liikmesriigid lubada ühtse loa valdajal olla töötu pikema ajavahemiku vältel. Esimese lõigu punkti b kohaldamisel määravad liikmesriigid kindlaks, kas pädevaid asutusi peab teavitama kolmanda riigi kodanik või tema tööandja. Kui töötus kestab kauem kui kolm kuud, võivad liikmesriigid nõuda, et ühtse loa valdaja tõendaks, et tal on piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita. Kui töötu ühtse loa valdaja leiab käesolevas lõikes osutatud lubatud töötuse ajavahemiku jooksul uue tööandja ja kui liikmesriik seab uuel töökohal alustamise sõltuvusse ükskõik millise lõikes 3 sätestatud tingimuse täitmisest, lubab ta ühtse loa valdajal viibida oma territooriumil seni, kuni pädevad asutused on kontrollinud lõikes 3 sätestatud tingimuste täitmist, isegi kui lubatud töötuse ajavahemik on möödunud. 5. Kui ühtne luba aegub pikendamismenetluse ajal, lubab liikmesriik kolmanda riigi kodanikul viibida oma territooriumil, nagu kõnealune kolmanda riigi kodanik oleks ühtse loa valdaja, kuni pädevad asutused on taotluse pikendamise kohta otsuse teinud. 6. Kui liikmesriigi pädevad asutused teevad riigisiseses õiguses sätestatud korras kindlaks, et on põhjendatult alust arvata, et ühtse loa omanik on töötanud eriti orjastavates töötingimustes, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/52/EÜ (24) artikli 2 punktis i, pikendab asjaomane liikmesriik käesoleva artikli lõikes 4 osutatud lubatud töötuse ajavahemikku kolme kuu võrra.

1. Artikli 3 lõike 1 punktides b ja c osutatud kolmandast riigist pärit töötajaid koheldakse võrdselt selle liikmesriigi kodanikega, kus nad elavad, vähemalt järgmistes valdkondades: a) töötamise ja töötingimused, sealhulgas seoses töötasu ja töölt vabastamise, tööaja, puhkuse, meeste ja naiste võrdse kohtlemise ning töötervishoiu ja tööohutusega; b) õigus streikida ja osaleda ametiühingualases tegevuses kooskõlas liikmesriigi õiguse ja tavadega, ühinemisvabadus ning õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsiooniga või muu organisatsiooniga, mis ühendab teataval tegevusalal tegutsevaid isikuid, ning olla nende liige, sealhulgas õigus selliste organisatsioonide pakutavatele õigustele ja eelistele, näiteks õigus pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevaid riigisiseseid sätteid; c) haridus ja kutseõpe; d) diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine asjaomaste riigisiseste menetluste kohaselt; e) sotsiaalkindlustusliigid, mis on kindlaks määratud määruses (EÜ) nr 883/2004; f) maksusoodustused, eeldusel et töötajat peetakse asjaomases liikmesriigis maksuresidendiks; g) juurdepääs kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele, sealhulgas nii avalikku kui ka eraomandisse kuuluva eluruumi saamisega seotud menetlused riigisisese õiguse kohaselt, piiramata liidu ja liikmesriigi õiguse kohast lepinguvabadust; h) tööhõiveametite pakutavad nõustamisteenused ja teave. 2. Liikmesriigid võivad võrdset kohtlemist piirata järgmiselt: a) lõike 1 punkti c alusel: i) piirates selle kohaldamist nende kolmandast riigist pärit töötajatega, kellel on või on olnud töökoht ja kes on registreeritud töötuna; ii) jättes välja need kolmandast riigist pärit töötajad, kes on liikmesriiki lubatud vastavalt direktiivile (EL) 2016/801; iii) jättes välja õppe- ja toimetulekutoetused ning -laenud või muud toetused ja laenud; iv) kehtestades vastavalt riigisisesele õigusele teatavad eeltingimused (sealhulgas keeleoskus ja õppemaksu tasumine) juurdepääsuks ülikooliharidusele ja keskkoolijärgsele haridusele ja õppele ning kutseharidusele ja -õppele, mis ei ole otseselt seotud spetsiifilise tööga; b) piirates lõike 1 punkti e alusel kolmandast riigist pärit töötajatele antud õigusi, kuid mitte piirates neid õigusi nende kolmandast riigist pärit töötajate puhul, kellel on töökoht või kes on töötanud vähemalt kuus kuud ja on registreeritud töötutena. Lisaks võivad liikmesriigid otsustada, et lõike 1 punkti e ei kohaldata perehüvitiste osas nende kolmanda riigi kodanike suhtes, kellele on antud luba töötada liikmesriigis kuni kuueks kuuks, nende kolmanda riigi kodanike suhtes, kes on liikmesriiki lubatud õppimise eesmärgil, või nende kolmanda riigi kodanike suhtes, kellel on lubatud töötada viisa alusel; c) lõike 1 punkti f alusel, piirates selle kohaldamist maksusoodustuste osas nende juhtudega, kus kolmandast riigist pärit töötaja pereliikmetel, kellele kõnealune kolmandast riigist pärit töötaja soodustusi taotleb, on registreeritud või alaline elukoht asjaomases liikmesriigis; d) lõike 1 punkti g alusel: i) piirates selle kohaldamist nende kolmandast riigist pärit töötajatega, kellel on töökoht; ii) piirates juurdepääsu eluasemele, välja arvatud eramajutuse üürimisele, arvestades liikmesriigi õiguses kehtestatud piiranguid. 3. Lõikes 1 sätestatud õigus võrdsele kohtlemisele ei piira liikmesriigi õigust tunnistada kehtetuks käesoleva direktiivi kohaselt väljastatud elamisluba, muul kui töötamise eesmärgil väljastatud elamisluba või mis tahes muu luba, mis võimaldab liikmesriigis töötada, või keelduda nende pikendamisest. 4. Vanaduse, töövõimetuse või surma korral makstakse kolmandasse riiki ümber asuvatele kolmandast riigist pärit töötajatele või selliste töötajate ülalpidamisel olnud isikutele, kelle õigused tulenevad kõnealusest töötajast, kohustuslikku pensioni, mis põhineb töötaja varasemal tööga hõivatusel ja mis teeniti välja määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 3 osutatud õigusaktide kohaselt, samadel tingimustel ja samal määral kui asjaomase liikmesriigi kodanikele kolmandasse riiki ümberasumise korral.

1. Liikmesriigid sätestavad meetmed, mille abil vältida artikli 12 kohaselt vastu võetud võrdväärset kohtlemist käsitlevate riigisiseste sätete võimalikku kuritarvitamist tööandjate poolt ja neid selle eest karistada. Meetmed hõlmavad kooskõlas liikmesriigi õiguse või haldustavaga järelevalvet, riskihindamist ja asjakohasel juhul kontrolle, eelkõige valdkondades, mis on kindlaks tehtud kui valdkonnad, kus töötajate õiguste rikkumise oht on suur. 2. Liikmesriigid näevad ette karistused neile tööandjatele, kes ei ole täitnud käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi. Kehtestatud karistused peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 3. Liikmesriigid tagavad, et töötingimuste järelevalve eest vastutavatel teenistustel või pädevatel asutustel ja töötajate huve esindavatel organisatsioonidel (juhul kui viimased on riigisisese õiguse kohaselt liikmesriigi kodanikele ette nähtud) on juurdepääs töökohale. Kui tööandja pakub majutust ja see on liikmesriigi kodanike jaoks riigisisese õigusega ette nähtud, hõlmab juurdepääs töökohale juurdepääsu kõnealusele majutusele, kui kolmandast riigist pärit töötaja on sellise juurdepääsuga nõus.

1. Liikmesriigid tagavad toimivad mehhanismid, mille kaudu kolmandast riigist pärit töötaja saab esitada oma tööandja kohta kaebusi: a) otse; b) selliste kolmandate isikute kaudu, kellel on vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud kriteeriumidele õigustatud huvi tagada käesoleva direktiivi ja selle alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide järgimine, ning c) liikmesriigi pädeva asutuse kaudu, kui see on riigisisese õigusega ette nähtud. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 punktis b osutatud kolmandad isikud võivad kolmandast riigist pärit töötaja nõusolekul osaleda tema nimel või tema toetuseks mis tahes haldusmenetluses või tsiviilkohtumenetluses, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ja selle alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide järgimine. 3. Liikmesriigid tagavad, et kolmandast riigist pärit töötajatel on nende elukohaliikmesriigi kodanikega võrdne juurdepääs: a) meetmetele, mis kaitsevad tööandjapoolse töölt vabastamise või muu ebasoodsa kohtlemise eest vastusena ettevõttesisesele kaebusele; b) õiguskaitsele, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ja selle alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide järgimine.

1. Käesolev direktiiv ei piira järgmiste soodsamate sätete kohaldamist: a) liidu õigus, sealhulgas liidu või liidu ja tema liikmesriikide ning kolmandate riikide vahel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed lepingud, ning b) kahe- või mitmepoolsed lepingud ühe või mitme liikmesriigi ning ühe või mitme kolmanda riigi vahel. 2. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust võtta vastu või jätta kehtima sätteid, mis on selle kohaldamisalasse kuuluvate isikute suhtes soodsamad.

Iga liikmesriik teeb üldsusele hõlpsasti kättesaadavaks, sealhulgas asjaomastest kolmandatest riikidest juurdepääsetavate allikate kaudu korrapäraselt ajakohastatava teabe: a) kolmanda riigi kodanike töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta; b) kõigi ühtse loa taotluse esitamiseks vajalike dokumentaalsete tõendite kohta; c) riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste, sealhulgas kolmanda riigi kodanike ja nende pereliikmete õiguste, kohustuste ja menetluslike tagatiste kohta.

1. Komisjon esitab korrapäraselt ja esimest korda hiljemalt 21. maiks 2029 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi liikmesriikides kohaldamise kohta ning teeb vajaduse korral muudatusettepanekuid. 2. Esimest korda hiljemalt 30. juunil 2028 esitavad liikmesriigid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 862/2007 (25) komisjonile (Eurostatile) statistilised andmed selliste kolmanda riigi kodanike arvu kohta, kes on eelmise kalendriaasta jooksul taotlenud ühtset luba, kellele on antud ühtne luba ning kelle ühtset luba on pikendatud või kelle ühtne luba on kehtetuks tunnistatud. Kõnealused statistilised andmed hõlmavad ühe kalendriaasta pikkuseid võrdlusperioode, on liigitatud otsuse liigi, otsuse põhjenduse, lubade kehtivusaja, kodakondsuse, soo ja vanuse ning võimaluse korral tegevusala järgi ning esitatakse kuue kuu jooksul pärast võrdlusperioodi lõppu.

1. Liikmesriigid jõustavad artikli 2 punkti 2, artikli 3 lõigete 2 ja 5, artikli 4 lõigete 1, 2 ja 4, artikli 5 lõigete 2, 3 ja 4, artikli 6 lõike 1, artikli 7 lõike 1, artikli 8 lõigete 2, 3 ja 4, artikli 9, artikli 10, artikli 11 lõike 1 punkti d, artikli 11 lõigete 2–6, artikli 12 lõike 1 punktide a, b, g ja h, artikli 12 lõike 2 punkti d alapunkti ii ning artiklite 13, 14, 16 ja 17 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 21. maiks 2026. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.

Direktiiv 2011/98/EL tunnistatakse kehtetuks alates 22. maist 2026, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisas osutatud direktiivi liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artiklit 1, artikli 2 punkte 1, 3 ja 4, artikli 3 lõikeid 1, 3 ja 4, artikli 4 lõikeid 3 ja 5, artikli 5 lõiget 1, artikli 6 lõiget 2, artikli 7 lõiget 2, artikli 8 lõiget 1, artikli 11 lõike 1 punkte a, b ja c, artikli 12 lõike 1 punkte c–f, artikli 12 lõike 2 punkte a, b ja c ning punkti d alapunkti i, artikli 12 lõikeid 3 ja 4 ning artiklit 15 kohaldatakse alates 22. maist 2026.