Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1)
„hoone“ – katusega konstruktsioon, millel on seinad ja mille sisekliima tagamiseks tarbitakse energiat;
2)
„heitevaba hoone“ – I lisa kohaselt kindlaks määratud väga suure energiatõhususega hoone, mis ei vaja üldse energiat või vajab väga väikest energiakogust, ei tekita kohapeal fossiilkütustest CO2 heitkoguseid ning ei tekita üldse või tekitab väga väikeses koguses kasutusaegseid kasvuhoonegaaside heiteid, vastavalt artiklile 11;
3)
„liginullenergiahoone“– hoone, mille I lisa kohaselt määratud energiatõhusus on väga suur ja mitte halvem kui 2023. aastal liikmesriikide poolt vastavalt artikli 6 lõikele 2 esitatud kuluoptimaalne tase ning kus nullilähedane või väga väike nõutava energia kogus pärineb väga olulisel määral taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas kohapeal taastuvatest energiaallikatest toodetud või lähiümbruses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiast;
4)
„energiatõhususe miinimumstandardid“ – reeglid, millega nõutakse olemasolevatelt hoonetelt energiatõhususe nõude täitmist hoonefondi ulatusliku rekonstrueerimise kava osana või käivituspunktiks oleva turutoimingu korral, näiteks müük, rent, kinkimine või otstarbe muutmine katastris või kinnistusraamatus teataval ajavahemikul või kindlaks kuupäevaks, käivitades seeläbi olemasolevate hoonete renoveerimise;
5)
„avaliku sektori asutused“ – direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 esimese lõigu punktis 12 määratletud avaliku sektori asutused;
6)
„hoone tehnosüsteem“ – tehnilised seadmed, mida kasutatakse hoone või hoone osa kütmiseks, jahutamiseks, ventileerimiseks, tarbevee soojendamiseks, sisseehitatud valgustuse jaoks, automatiseerimiseks ja juhtimiseks ning kohapeal taastuvenergia tootmiseks ja energia salvestamiseks, või selliste süsteemide kogum, sealhulgas taastuvatest energiaallikatest pärit energiat kasutavad süsteemid;
7)
„hoone automaatika- ja juhtimissüsteem“ – süsteem, mis hõlmab kõiki tooteid, tarkvara ja inseneriteenuseid, mis võivad toetada hoone tehnosüsteemide energiatõhusat, säästlikku ja ohutut toimimist, kasutades automaatset juhtimist ja lihtsustades nimetatud hoone tehnosüsteemide manuaalset haldamist;
8)
„hoone energiatõhusus“ – arvutatud või mõõdetud energia kogus, mis on vajalik hoone tüüpilise kasutuse energiavajaduste rahuldamiseks, milles sisaldub kütmiseks, jahutuseks, ventilatsiooniks, tarbevee soojendamiseks ja valgustuseks kasutatav energia;
9)
„primaarenergia“ – energia taastuvatest ja mittetaastuvatest allikatest, mis ei ole läbinud ühtegi muundamise ega ülekande protsessi;
10)
„mõõdetud“ – mõõdetud asjakohase seadme, näiteks energiaarvesti, võimsusarvesti, võimsuse mõõte- ja seireseadme või elektriarvesti abil;
11)
„taastumatu primaarenergia tegur“ – näitaja, mis arvutatakse jagades taastumatutest energiaallikatest pärinev primaarenergia antud energiakandjale, sealhulgas tarnitud energia ja arvutatud energia üldkulud kasutuskohtadesse tarnimisel, tarnitud energiaga;
12)
„taastuva primaarenergia tegur“ – näitaja, mis arvutatakse jagades taastuvast kohapealsest, lähedal asuvast või kaugest energiaallikast pärinev primaarenergia, mida tarnitakse konkreetse energiakandja kaudu sisaldades tarnitud energia ja arvutatud energia üldkulud kasutuskohtadesse tarnimisel, tarnitud energiaga;
13)
„summaarne primaarenergiategur“ – antud energiakandja taastuva primaarenergia teguri ja taastumatu primaarenergia teguri summa;
14)
„energia taastuvatest energiaallikatest“– energia, mis pärineb taastuvatest mittefossiilsetest allikatest, nimelt tuul, päike (päikesesoojus ja päikeseelekter), ning geotermiline energia osmootiline energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, laine- ja muu ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaas;
15)
„hoone välispiire“ – hoone sisemust väliskeskkonnast eraldavad hoone integreeritud elemendid;
16)
„hoone osa“ – hoones paiknev hoone osa, korrus või korter, mis on projekteeritud või mida on muudetud nii, et seda saab kasutada eraldi;
17)
„hoone komponent“ – hoone tehnosüsteem või hoone välispiirde element;
18)
„eluhoone või eluruum“ – ruum või ruumide komplekt alalises hoones või hoone piirdetarinditega eraldatud osas, mis on ette nähtud ühe tavaleibkonna aastaringseks elamiseks;
19)
„renoveerimispass“ – konkreetsele hoonele kohandatud tegevuskava hoone tervikrekonstrueerimiseks maksimaalse arvu etappidega, millega parandatakse oluliselt hoone energiatõhusust;
20)
„tervikrekonstrueerimine“ – renoveerimine, mis on kooskõlas energiatõhususe esikohale seadmise põhimõttega, mis keskendub olulistele hoone komponentidele ja millega muudetakse hoone või hoone osa:
a)
enne 1. jaanuari 2030 liginullenergiahooneks;
b)
alates 1. jaanuarist 2030 heitevabaks hooneks;
21)
„etapiviisiline tervikrekonstrueerimine“ – tervikrekonstrueerimine, mis teostatakse renoveerimispassis sätestatud suurima arvu etappide kohaselt;
22)
„oluline rekonstrueerimine“ – hoone renoveerimine, mille puhul:
a)
hoone välispiirete või tehnosüsteemide renoveerimisega seotud kulud on suuremad kui 25 % hoone väärtusest, välja arvatud selle maa väärtus, millel hoone asub; või
b)
renoveeritakse rohkem kui 25 % hoone välispiirete pindalast.
Liikmesriigid võivad valida, kas nad kohaldavad punkti a või b;
23)
„kasutusaegsed kasvuhoonegaaside heitkogused“ – kasvuhoonegaaside heitkogused, mis on seotud hoone tehnosüsteemide energiatarbimisega hoone kasutamise ja käitamise ajal;
24)
„olelusringi jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused“ – kasvuhoonegaaside heitkogused, mis tekivad hoone kogu olelusringi jooksul, sealhulgas ehitusmaterjalide tootmise ja transpordi, ehitusplatsi tegevuste, hoone energiakasutuse ja ehitusmaterjalide asendamise, samuti lammutamise, jäätmete transpordi ja käitluse ning jäätmete korduskasutamise, ringlussevõtu ja lõpliku kõrvaldamise käigus;
25)
„olelusringi globaalse soojenemise potentsiaal“ – näitaja, millega väljendatakse arvuliselt globaalse soojenemise potentsiaali panust kogu hoone olelusringi jooksul;
26)
„huvide lahknemine“ – direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 esimese lõigu punktis 54 määratletud huvide lahknemine;
27)
„energiaostuvõimetus“ – direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 esimese lõigu punktis 52 määratletud energiaostuvõimetus;
28)
„vähekaitstud leibkonnad“ – energiaostuvõimetud leibkonnad või sellised leibkonnad, sealhulgas madalama keskmise sissetulekuga leibkonnad, kelle energiakulud on eriti suured ja kellel puuduvad vahendid nende kasutuses oleva hoone renoveerimiseks;
29)
„Euroopa standard“ – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi vastu võetud ja avalikuks kasutuseks kättesaadavaks tehtud standard;
30)
„energiamärgis“ – liikmesriigi või selle määratud juriidilise isiku tunnustatud sertifikaat, millel on märgitud hoone või hoone osa energiatõhusus, mis on arvutatud vastavalt artikli 4 kohaselt vastu võetud metoodikale;
31)
„koostootmine“ – soojusenergia ning elektrienergia või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;
32)
„kuluoptimaalne tase“ – energiatõhususe tase, mis viib väikseimate kuludeni hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul, kusjuures
a)
väikseim kulu määratakse kindlaks võttes arvesse:
i)
asjaomase hoone kasutamise otstarvet ja kasutust;
ii)
ametlikel prognoosidel põhinevaid energiaga seotud investeerimiskulusid;
iii)
hooldus- ja käituskulusid, sh energiakulu, võttes arvesse kasvuhoonegaaside heitkoguste maksumust;
iv)
energiakasutuse välismõjusid keskkonnale ja tervisele;
v)
kohapeal toodetud energiast saadud tulu, kui see on asjakohane;
vi)
jäätmekäitluse kulusid, kui see on asjakohane, ning
b)
iga liikmesriik määrab kindlaks hinnangulise majandusliku olelusringi, mis tähendab sellise hoone järelejäänud hinnangulist majanduslikku olelusringi, mille puhul energiatõhususe nõuded on kehtestatud hoonele tervikuna, või hoone komponendi hinnangulist majanduslikku olelusringi, kui energiatõhususe nõuded on kehtestatud hoone komponentidele.
Kuluoptimaalne tase peab jääma energiatõhususe tasemete vahemikku, kus hinnangulise majandusliku olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on positiivne;
33)
„laadimispunkt“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1804 (27) artikli 2 esimese lõigu punktis 48 määratletud laadimispunkt;
34)
„juhtmetaristu eelpaigaldamine“ – kõik meetmed, mis on vajalikud laadimispunktide paigaldamiseks, sealhulgas andmeedastus, kaablid, kaablitrassid ja vajadusel elektriarvestid;
35)
„katusega parkla“ – katusega konstruktsioon, millel on vähemalt kolm parkimiskohta ja mille sisekliima tagamiseks ei tarbita energiat;
36)
„eraldatud mikrovõrk“ – võrk, milles 2022. aastal oli tarbimine väiksem kui 500 GWh ja millel puuduvad ühendused teiste süsteemidega;
37)
„nutilaadimine“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 (28) artikli 2 teise lõigu punktis 14 m määratletud nutilaadimine;
38)
„kahesuunaline laadimine“ – määruse (EL) 2023/1804 artikli 2 esimese lõigu punktis 11 määratletud kahesuunaline laadimine;
39)
„hüpoteegiportfelli standardid“ – mehhanismid, mis ergutavad hüpoteeklaenude andjaid koostama kava, et suurendada 2030. ja 2050. aastaks nende hüpoteegiga kaetud hoonete mediaan-energiatõhusust ja julgustada potentsiaalseid kliente parandama oma kinnisvara energiatõhusust vastavalt liidu CO2-heite vähendamise eesmärgile ja asjakohastele energiaeesmärkidele hoonete energiatarbimise valdkonnas, tuginedes määruse (EL) 2020/852 artiklis 3 sätestatud keskkonnakestliku majandustegevuse kindlaksmääramise kriteeriumidele;
40)
„säästupõhiste maksete rahastamiskava“ – laenukava, mis on ette nähtud ainult energiatõhususe suurendamiseks ning mille ülesehituses on kindlaks määratud korrelatsioon laenu tagasimaksete ja saavutatud energiasäästu vahel, võttes arvesse ka muid majanduslikke tegureid, nagu energiakulude indekseerimine, intressimäärad, varade väärtuse suurenemine ja laenu refinantseerimine;
41)
„hoone digitaalne logiraamat“ – ühine andmekogu, kuhu kantakse kõik asjakohased hoone andmed, sealhulgas energiatõhususega seotud andmed, nagu energiamärgised, renoveerimispassid ja nutivalmiduse näitajad ning andmed olelusringi globaalse soojenemise potentsiaali kohta, mis hõlbustab teadlike otsuste tegemist ja teabe jagamist ehitussektoris hoonete omanike ja kasutajate, finantsasutuste ja avaliku sektori asutuste vahel;
42)
„jahutussüsteem“ – õhu töötlemise komponentide kombinatsioon temperatuuri kontrollimiseks või selle alandamiseks;
43)
„küttesüsteem“ – komponentide kombinatsioon, mida on tarvis siseruumide õhu töötlemiseks, et temperatuuri tõsta;
44)
„ventilatsioonisüsteem“ – hoone tehnosüsteem, mille abil välisõhk pääseb ruumidesse loomulikul viisil või mehaaniliste vahenditega;
45)
„soojusallikas“ – see osa küttesüsteemist, milles toodetakse I lisas nimetatud kasutuste jaoks kasulikku soojust ühel või mitmel järgmisel viisil:
a)
kütuse põletamine, näiteks katlas;
b)
Joule’i efekt ehk elekterküttekeha läbiva elektrivoolu soojuslik toime;
c)
soojuse sidumine ümbritsevast õhust, ventilatsioonisüsteemist väljuvast õhust või veest või maasoojusallikast soojuspumba abil;
46)
„jahutusallikas“ – see osa jahutussüsteemist, milles toodetakse I lisas nimetatud kasutuste jaoks kasulikku jahutust;
47)
„energiatõhususe leping“ – energiatõhususe leping, mis on määratletud direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 punktis 33;
48)
„katel“ – katla korpusest ja põletist koosnev üksus, mille abil kantakse vedelikule üle põlemisel eralduv soojus;
49)
„efektiivne nimivõimsus“ – tootja määratletud ja tagatud suurim soojusvõimsus (kilovattides), mida on võimalik saavutada kestval kasutamisel tootja määratud kasuliku võimsuse korral;
50)
„kaugküte“ või „kaugjahutus“ – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest või detsentraliseeritud tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;
51)
„kasulik põrandapind“ – hoone põrandapind, mis on vajalik parameetrina, et kvantifitseerida konkreetseid kasutustingimusi, mida väljendatakse põrandapinna ühiku kohta, ning kohaldada lihtsustuste ning tsoonideks jaotamise ja ümberjaotamise reegleid;
52)
„võrdluspõrandapind“ – põrandapind, mida kasutatakse hoone energiatõhususe hindamisel võrdlussuurusena; hoone energiatõhusust hinnates arvutatakse see suurus hoone välispiirde sisse jäävate ruumide kasulike põrandapindade summana;
53)
„süsteemipiir“ – piir, kus tarnitud ja eksporditud energiat mõõdetakse või arvutatakse;
54)
„kohapeal“ – konkreetse hoone sees või peal või maal, kus hoone asub;
55)
„taastuvatest energiaallikatest lähedal toodetud energia“ – taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, mis on toodetud konkreetse hoone lähi- või piirkondlikus ümbruses ja mis vastab kõigile järgmistele tingimustele:
a)
seda saab jaotada ja kasutada ainult selles kohalikus ja piirkondlikus ümbruses spetsiaalse jaotusvõrgu kaudu;
b)
see võimaldab arvutada konkreetse primaarenergiateguri, mis kehtib ainult taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohta, mis on toodetud selles lähi- või piirkondlikus ümbruses, ning
c)
seda saab kasutada kohapeal spetsiaalse ühenduse kaudu energiatootmisallikaga, kus vastava ühenduse jaoks on vaja eriseadmeid, et tagada hoone omatarbeks vajaliku energia ohutu tarnimine ja mõõtmine;
56)
„hoonete energiatõhususega seotud teenused“ või „EPB teenused“ – sellised teenused nagu küte, jahutus, ventilatsioon, tarbevee soojendamine ja valgustus ning muud, mille energiatarbimist võetakse arvesse hoonete energiatõhususe arvutamisel;
57)
„energiavajadus“ – energia, mis tuleb viia või eemaldada sisekliima tagamisega ruumist selleks, et säilitada ruumis ettenähtud tingimusi antud ajavahemikul, võtmata arvesse hoone tehnosüsteemide kadusid;
58)
„energiakasutus“ või „energiatarbimine“ – energiasisend EPB teenust osutavasse tehnosüsteemi, mille otstarve on rahuldada energiavajadust;
59)
„omatarve“ – kohapealsete tehnosüsteemide EPB teenuste energiakasutus taastuvatest allikatest kohapeal või läheduses toodetud taastuvenergiast;
60)
„muud kohapealsed kasutused“ – muude kui EPB teenuste, sealhulgas seadmed, mitmesugused ja täiendavad koormused või elektromobiilsuse laadimispunktid, kasutamine kohapeal;
61)
„arvutussamm“ – energiatõhususe arvutamiseks kasutatav diskreetne ajavahemik;
62)
„tarnitud energia“ – energiakandja kohta väljendatud energia, mis on läbi süsteemipiiri viidud hoone tehnosüsteemidesse selleks, et täita arvesse võetud energiavajadusi või toota eksporditud energiat;
63)
„eksporditud energia“ – energiakandja ja primaarenergiateguri kohta väljendatud taastuvenergia osa, mis suunatakse välisesse energiavõrku selle asemel, et kasutada seda kohapeal omatarbeks või muuks kohapealseks kasutuseks.
64)
„jalgratta parkimiskoht“ – vähemalt ühe jalgratta parkimiseks ette nähtud ruum;
65)
„hoonega külgnev parkla“ – hoone elanikele, külastajatele või töötajatele mõeldud autoparkla, mis asub hoone krundil või hoone vahetus läheduses;
66)
„sisekliima kvaliteet“ – hoones viibijate tervist ja heaolu mõjutavate hoonesiseste tingimuste hindamise tulemus, mis on seotud selliste parameetritega nagu temperatuur, niiskus, ventilatsioonimäär ja saasteainete olemasolu.
Artikkel 9 - Mitteeluhoonete energiatõhususe miinimumstandardid ja eluhoonete progressiivse renoveerimise trajektoorid
1. Liikmesriigid kehtestavad mitteeluhoonete energiatõhususe miinimumstandardid, millega tagatakse, et viiendas lõigus kindlaks määratud kuupäevadeks ei ületa mitteeluhooned kindlaksmääratud energiatõhususe maksimaalseid piirmäärasid, nagu on osutatud kolmandas lõigus, väljendatuna primaar- või lõppenergiatarbimist väljendava arvulise näitaja abil ühikutes kWh/(m2 aastas).
Energiatõhususe maksimaalsed piirmäärad kehtestatakse mitteeluhoonefondi alusel 1. jaanuari 2020. aasta seisuga, tuginedes kättesaadavale teabele ja asjakohasel juhul statistilisele valimile. Liikmesriigid jätavad baasstsenaariumist välja mitteeluhooned, mille osas nad teevad lõike 6 kohase erandi.
Iga liikmesriik kehtestab maksimaalse energiatõhususe piirmäära, mille kohaselt 16 % tema riigi mitteeluhoonefondist ületab kõnealust piirmäära („16 % piirmäär“). Iga liikmesriik kehtestab ka maksimaalse energiatõhususe piirmäära, nii et 26 % riigi mitteeluhoonetest ületab seda piirmäära („26 % piirmäär“). Liikmesriigid võivad kehtestada energiatõhususe maksimaalseid piirmäärasid riigi mitteeluhoonefondi kui terviku või hoonetüüpide või -kategooriate kaupa.
Liikmesriigid võivad kehtestada piirmäärad konkreetsele energiatõhususe klassile vastaval tasemel, tingimusel et see vastab kolmandas lõigus sätestatud piirmäärade tasemele.
Energiatõhususe miinimumstandarditega tagatakse, et mitteeluhooned jäävad vähemalt alla järgmiseid piirmäärasid:
a)
16 % piirmäär alates 2030. aastast; ning
b)
26 % piirmäär alates 2033. aastast.
Üksikute hoonete vastavust nendele piirmääradele kontrollitakse energiamärgise alusel või asjakohasel juhul muul kättesaadaval viisil.
Liikmesriigid kehtestavad artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud tegevuskavas konkreetsed ajakavad, mille järgi mitteeluhooned peavad 2040. ja 2050. aastaks vastama madalamatele energiatõhususe maksimaalsetele piirmääradele vastavalt kavale, mille abil muuta riiklik hoonefond heitevabaks.
Liikmesriigid võivad kehtestada ja avaldada kriteeriumid üksikute mitteeluhoonete vabastamiseks käesolevas lõikes sätestatud nõuetest, arvestades nimetatud hoonete eeldatavat tulevast kasutust, tõsiseid raskusi või ebasoodsat tasuvusanalüüsi. Kõik sellised kriteeriumid peavad olema selged, täpsed, ranged ja tagama mitteeluhoonete võrdse kohtlemise. Nende kriteeriumide kehtestamisel peavad liikmesriigid teostama hõlmatud mitteeluhoonete potentsiaalse osakaalu eelhindamise ja vältima ebaproportsionaalse arvu mitteeluhoonete osas erandi tegemist. Liikmesriigid annavad kriteeriumidest aru ka osana oma riiklikest hoonete renoveerimiskavadest, mis esitatakse komisjonile vastavalt artiklile 3.
Kui liikmesriigid kehtestavad kaheksanda lõigu kohaselt nõuetest vabastamise kriteeriumeid, peavad nad saavutama energiatõhususe samaväärse suurenemise mitteeluhoonete fondi muudes segmentides.
Kui käesolevas lõikes sätestatud energiatõhususe piirmäärade saavutamiseks vajaliku renoveerimise mahu puhul on konkreetse mitteeluhoone tasuvusanalüüs ebasoodne, nõuavad liikmesriigid, et asjaomase mitteeluhoone puhul rakendataks vähemalt neid individuaalseid renoveerimismeetmeid, mille tasuvusanalüüs on soodne.
Kui riigi mitteeluhoonefond või selle osa on loodusõnnetuse tõttu tõsiselt kahjustatud, võib liikmesriik ajutiselt kohandada maksimaalset energiatõhususe piirmäära nii, et kahjustatud mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimine asendaks muude halvima tõhususega mitteeluhoonete energiatõhusaks renoveerimise, tagades samal ajal, et sama suur osa mitteeluhoonetest renoveeritakse energiatõhusaks. Sellisel juhul teatab liikmesriik kohandamisest ja selle eeldatavast kestusest oma riiklikus hoonete renoveerimiskavas.
2. Hiljemalt 29. maiks 2026 peab iga liikmesriik kehtestama riikliku trajektoori elamufondi progressiivseks renoveerimiseks vastavalt riikliku tegevuskava ja asjaomase liikmesriigi riiklikus hoonete renoveerimiskavas sisalduvatele 2030., 2040. ning 2050. aastaks seatud eesmärkidele, nii et riiklik hoonefond muutuks 2050. aastaks heitevabaks. Riiklik trajektoor elamufondi progressiivseks renoveerimiseks väljendatakse kogu elamufondi keskmise primaarenergiatarbimise vähenemisena ühikutes kWh/(m2 aastas) ajavahemikul 2020–2050 ning selles määratakse kindlaks selliste eluhoonete ja eluruumide arv või põrandapind, mis tuleb igal aastal renoveerida, sealhulgas 43 % halvima tõhususega eluhoonete ja eluruumide arv või põrandapind.
Liikmesriigid tagavad, et kogu elamufondi keskmine primaarenergiatarbimine kWh/(m2 aastas):
a)
väheneb 2030. aastaks vähemalt 16 % võrreldes 2020. aastaga;
b)
väheneb 2035. aastaks vähemalt 20–22 % võrreldes 2020. aastaga;
c)
on 2040. aastaks ja seejärel iga viie aasta järel samaväärne või väiksem kui riiklikult kindlaks määratud väärtus, mis tuleneb keskmise primaarenergiatarbimise progressiivsest vähenemisest ajavahemikul 2030–2050 vastavalt sellele, kuidas elamufond muudetakse heitevabade hoonete fondiks.
Liikmesriigid tagavad, et vähemalt 55 % kolmandas lõigus osutatud keskmise primaarenergiatarbimise vähenemisest saavutatakse 43 % halvima tõhususega eluhoonete renoveerimisega. Liikmesriigid võivad 43 % halvima tõhususega eluhoonete renoveerimisega saavutatud primaarenergiatarbimise vähenemise hulka arvestada sellise energiasäästu, mis on saavutatud loodusõnnetuse, näiteks maavärina või üleujutuse, tõttu kahjustatud eluhoonete renoveerimisega.
Renoveerimispüüdluste raames, mille eesmärk on vähendada kogu elamufondi keskmist primaarenergiatarbimist, kehtestavad liikmesriigid sellised meetmed nagu energiatõhususe miinimumstandardid, tehniline abi ja rahalise toetuse meetmed.
Liikmesriigid ei tee oma renoveerimispüüdlustes ebaproportsionaalselt erandeid üüritavatele eluhoonetele ja hoone eluruumidele.
Liikmesriigid esitavad riiklikes hoonete renoveerimiskavades teises ja kolmandas lõigus osutatud väärtuste hindamiseks kasutatud metoodika ja kogutud andmed. Osana hoonete renoveerimise riiklike kavade hindamisest seirab komisjon teises ja kolmandas lõigus osutatud väärtuste saavutamist, sealhulgas hoonete ja hoone osade arvu või 43 % halvima tõhususega eluhoonete põrandapinda, ja esitab vajaduse korral soovitusi. Need soovitused võivad hõlmata energiatõhususe miinimumstandardite ulatuslikumat kasutamist.
Riiklik trajektoor elamufondi progressiivseks renoveerimiseks viitab riigi elamufondi andmetele, mis põhinevad vajaduse korral statistilisel valimil ja energiamärgistel.
Kui fossiilkütuste keskmine osakaal elamute energiatarbimisest on väiksem kui 15 %, võivad liikmesriigid kohandada kolmanda lõigu punktides a ja b sätestatud tasemeid tagamaks, et kogu elamufondi keskmine primaarenergiatarbimine kWh/(m2 aastas) 2030. aastaks ja seejärel iga viie aasta tagant on samaväärne riiklikult kindlaksmääratud väärtusega või väiksem kui riiklikult kindlaks määratud väärtus, mis on tuletatud keskmise primaarenergiatarbimise lineaarsest vähenemisest aastatel 2020–2050 kooskõlas elamufondi ümberkujundamisega heitevabaks hoonefondiks.
3. Lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud primaarenergiatarbimisele võivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid taastumatu ja taastuva primaarenergiatarbimise ning kasutusaegsete kasvuhoonegaaside heitkoguste (kgCO2ekv/(m2 aastas) näitajaid. Selleks et tagada kasutusaegsete kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, võetakse energiatõhususe miinimumstandardites arvesse direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 15a lõiget 1.
4. Liikmesriigid toetavad kooskõlas artikliga 17 energiatõhususe miinimumstandardite järgimist kõigi allpool loetletud meetmetega:
a)
nähakse ette asjakohased finantsmeetmed, mis on eelkõige suunatud vähekaitstud leibkondadele, energiaostuvõimetutele inimestele või, kui see on kohaldatav, sotsiaaleluruumides elavatele inimestele kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikliga 24;
b)
antakse tehnilist abi, sealhulgas ühtsete kontaktpunktide kaudu, keskendudes eelkõige vähekaitstud leibkondadele ning, kui see on kohaldatav, sotsiaaleluruumides elavatele inimestele kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikliga 24;
c)
töötatakse välja integreeritud rahastamiskavad, millega soodustatakse artikli 17 kohaselt tervikrekonstrueerimist ja etapiviisilist tervikrekonstrueerimist;
d)
kõrvaldatakse mittemajanduslikud tõkked, sealhulgas huvide lahknemine, ning
e)
seiratakse sotsiaalseid mõjusid, eelkõige kõige vähem kaitstud leibkondadele.
5. Kui hoone renoveeritakse energiatõhususe miinimumstandardi täitmiseks, tagavad liikmesriigid hoone komponentide energiatõhususe miinimumnõuete täitmise vastavalt artiklile 5 ning olulise rekonstrueerimise korral olemasolevate hoonete energiatõhususe miinimumnõuete täitmise vastavalt artiklile 8.
6. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõigetes 1 ja 2 osutatud energiatõhususe miinimumstandardeid järgmiste hooneliikide suhtes:
a)
hooned, mis on ametlikult kaitse all osana määratletud keskkonnast või nende erilise arhitektuurse või ajaloolise väärtuse tõttu, või muud kultuuriväärtusega hooned, kui energiatõhususe miinimumstandardite järgimine muudaks vastuvõetamatult nende eripära või välimust või kui nende renoveerimine ei ole tehniliselt ega majanduslikult teostatav;
b)
kultusekohtadena või religioosseteks toiminguteks kasutatavad hooned;
c)
ajutised hooned, mille kasutusiga on kuni kaks aastat, tööstusalad, töökojad ja väikese energiavajadusega eluruumideta põllumajandushooned ning eluruumideta põllumajandushooned, mida kasutatakse energiatõhususe riikliku sektorikokkuleppega hõlmatud sektoris;
d)
elamud, mis on mõeldud kasutamiseks kas vähem kui nelja kuu jooksul aastas või alternatiivselt piiratud kasutusajaga aastas ja mille eeldatav energiatarbimine on vähem kui 25 % aastaringse kasutamise energiatarbimisest;
e)
eraldiseisvad hooned, mille kasulik põrandapind on alla 50 m2.
f)
relvajõududele või keskvalitsusele kuuluvad ja riigikaitselised hooned, välja arvatud individuaalsed eluruumid või kontorihooned relvajõududele ja riigikaitseasutuste teenistuses olevale muule personalile.
7. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud energiatõhususe miinimumstandardite rakendamine, sealhulgas asjakohased seiremehhanismid ja artikli 34 kohased karistused.
Karistusi käsitlevate normide kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse koduomanike, eelkõige vähekaitstud leibkondade finantsseisundit ja juurdepääsu piisavale rahalisele toetusele.
8. Selleks et toetada käesoleva direktiivi rakendamist ning võttes igakülgselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, esitab komisjon 31. märtsiks 2025 analüüsi, mis käsitleb eelkõige järgmist:
a)
hoonete, eelkõige eluhoonete energiatõhususe suurendamiseks kasutatud struktuurifondide vahendite tõhusust, asjakohasust ja tegelikult kasutatud summat ning struktuurifondide vahendite ja liidu raamprogrammide, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga rahastusliike;
b)
avalik-õiguslike finantseerimisasutuste vahendite tõhusust ja asjakohasust ning nende vahendite ja meetmete liike;
c)
liidu ja riiklike rahastamisvahendite ning hoonete energiatõhususe investeeringute stimuleerimise vahendina kasutatavate muude meetmete koordineerimist ja nimetatud vahendite asjakohasust liidu eesmärkide saavutamisel.
Selle analüüsi põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande hoonete, eelkõige halvima tõhususega hoonete energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite tõhususe ja asjakohasuse kohta.
Artikkel 13 - Hoone tehnosüsteemid
1. Liikmesriigid kehtestavad hoone tehnosüsteemide energiakasutuse optimeerimise eesmärgil nõuded, energiasäästlikku tehnoloogiat kasutades, üldise energiatõhususe osas, hoonete tehnosüsteemide nõuetekohase paigalduse, asjakohase dimensioneerimise, seadistamise ja juhtimise, ning kui see on asjakohane, hüdraulilise tasakaalustamise osas, mis paigaldatakse uutesse või olemasolevatesse hoonetesse. Nõuete kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse süsteemide projekteerimise tingimusi ja tüüpilisi või keskmisi kasutustingimusi.
Nõuded määratakse uutele ja olemasolevatele hoonete tehnosüsteemidele, mida asendatakse ja kaasajastatakse. Nõudeid kohaldatakse tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires.
Liikmesriigid võivad kehtestada nõudeid, mis on seotud kasvuhoonegaaside heitega, soojusallikates kasutatava kütuse või hoone kütteks kasutatava taastuvenergia minimaalse osaga, tingimusel et need ei kujuta endast põhjendamatut turutõket.
Liikmesriigid tagavad, et nende poolt hoone tehnosüsteemidele kehtestatud nõuete abil saavutatakse vähemalt kõige ajakohasemad kuluoptimaalsed tasemed.
2. Liikmesriigid võivad kehtestada hoone tehnosüsteemidele konkreetsed süsteeminõuded, et hõlbustada madala temperatuuriga küttesüsteemide tõhusat paigaldamist ja käitamist uutes või renoveeritud hoonetes.
3. Liikmesriigid näevad ette, et kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, oleksid uued hooned varustatud isereguleerivate seadmetega, mis reguleerivad temperatuuri taset igas toas eraldi või, kui see on vajalik, hoone osa kindlaksmääratud köetaval või jahutataval alal ja kui see on asjakohane, hüdraulilise tasakaalustamisega. Olemasolevates hoonetes nõutakse niisuguste isereguleerivate seadmete ja kui see on asjakohane, hüdraulilist tasakaalustamist võimaldavate süsteemide paigaldamist soojusallikate või jahutusallikate asendamisel, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav.
4. Liikmesriigid kehtestavad nõuded sisekliima kvaliteedi asjakohaste standardite rakendamiseks hoonetes, et säilitada tervislik sisekliima.
5. Liikmesriigid nõuavad, et heitevabad mitteeluhooned oleksid varustatud mõõte- ja juhtimisseadmetega, mis võimaldavad seirata ja reguleerida siseõhu kvaliteeti. Kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, tuleb asjaomased seadmed paigaldada ka sellistesse olemasolevatesse mitteeluhoonetesse, mida oluliselt rekonstrueeritakse. Liikmesriigid võivad nõuda selliste seadmete paigaldamist eluhoonetesse.
6. Liikmesriigid tagavad, et hoone tehnosüsteemi paigaldamisel hinnatakse muudetud osa üldist energiatõhusust ja kui vaja, siis muudetud süsteemi kui terviku üldist energiatõhusust. Tulemused dokumenteeritakse ja edastatakse hoone omanikule, et need oleksid lõike 1 kohaselt kehtestatud miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks ja energiamärgise andmiseks kättesaadavad ning et neid saaks selleks kasutada.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada hoone tehnosüsteemi energiatõhususe optimeerimine nende renoveerimisel või asendamisel.
Liikmesriigid edendavad taastuvenergia salvestamist hoonetes.
Liikmesriigid võivad kehtestada uusi stiimuleid ja rahastamisvõimalusi, et soodustada üleminekut fossiilkütusel põhinevatelt kütte- ja jahutussüsteemidelt mittefossiilsetel kütusel põhinevatele süsteemidele.
7. Liikmesriigid püüavad olemasolevates hoonetes asendada fossiilkütustel töötavad eraldiseisvad katlad, et saavutada kooskõla fossiilkütustel töötavate katelde järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise riiklike kavadega.
8. Komisjon annab välja suunised selle kohta, mida loetakse fossiilkütustel töötavaks katlaks.
9. Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et mitteeluhooned varustatakse hoone automatiseerimis- ja juhtimissüsteemidega, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, järgmiselt:
a)
31. detsembriks 2024 mitteeluhooned, mille küttesüsteemide, jahutusseadmete, kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide või kombineeritud jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 290 kW;
b)
31. detsembriks 2029 mitteeluhooned, mille küttesüsteemide, jahutusseadmete, kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide või kombineeritud jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on üle 70 kW.
10. Hoone automaatika- ja juhtimissüsteem võimaldab:
a)
energiatarbimist pidevalt seirata, registreerida ja analüüsida ning seadistada;
b)
hoone energiatõhusust võrdlevalt analüüsida, tuvastada hoone tehnosüsteemide tõhususe vähenemist ja teavitada hoone eest vastutavat isikut või hoone tehnosüsteemide haldajat energiatõhususe suurendamise võimalustest; ning
c)
võimaldada andmevahetust süsteemiga ühendatud hoone tehnosüsteemide ja muude hoones asuvate seadmetega ning koostalitlust omandiõigusega kaitstud eri liiki tehniliste lahendustega ja eri seadmeid hõlmavate ning eri tootjatelt pärit hoone tehnosüsteemidega;
d)
hiljemalt 29. maiks 2026 seirata sisekliima kvaliteeti.
11. Liikmesriigid kehtestavad nõuded tagamaks, et kui see on tehniliselt, majanduslikult ja funktsionaalselt teostatav, on uued eluhooned ja oluliselt rekonstrueeritavad eluhooned alates 29. maist 2026 varustatud järgmisega:
a)
pideva elektroonilise seire lahendusega, mis mõõdab süsteemide tõhusust ja teavitab hoone omanikke või haldajaid märkimisväärse muutuse korral ja kui mõni süsteem vajab hooldust;
b)
tõhusa juhtimislahendusega, mis tagab energia optimaalse tootmise, jaotamise, salvestamise ja kasutamise ning kui see on kohaldatav, hüdraulilise tasakaalu;
c)
suutlikkus reageerida välistele signaalidele ja kohandada energiatarbimist.
Liikmesriigid võivad käesolevas lõikes sätestatud nõuetest vabastada oluliselt rekonstrueeritavad ühepereelamud, kui paigalduskulud on saadavast kasust suuremad.
12. Liikmesriigid kehtestavad nõuded, millega tagatakse, et mitteeluhooned, mille küttesüsteemide, jahutussüsteemide, kombineeritud kütte- ja ventilatsioonisüsteemide või kombineeritud jahutus- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivne nimivõimsus on
a)
üle 290 kW, varustatakse valgustuse automaatsete juhtimisseadmetega 31. detsembriks 2027,
b)
üle 70 kW, varustatakse valgustuse automaatsete juhtimisseadmetega 31. detsembriks 2029.
Valgustuse automaatsed juhtimisseadmed peavad olema sobivalt jaotatud ja nendega peab olema võimalik tuvastada ruumis viibimist.
Artikkel 14 - Kestliku liikuvuse taristu
1. Rohkem kui viie autoparkimiskohaga uute mitteeluhoonete ja rohkem kui viie autoparkimiskohaga oluliselt rekonstrueeritavate mitteeluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et
a)
paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt iga viie autoparkimiskoha kohta;
b)
vähemalt 50 % autoparkimiskohtade jaoks paigaldatakse eelkaabeldusi ning ülejäänud autoparkimiskohtade jaoks paigaldatakse juhtmetaristu, nimelt kaitsetorud elektrikaablite jaoks, et hilisemas etapis oleks võimalik välja ehitada elektrisõidukite, elektrijalgrataste ja muude L-kategooria sõidukite laadimispunktid ning
c)
rajatakse jalgrataste parkimiskohad, mis moodustavad vähemalt 15 % mitteeluhoonete keskmisest kasutusvõimekusest või 10 % mitteeluhoonete üldisest kasutusvõimekusest, arvestades ka tavajalgratastest suuremate jalgrataste jaoks vajaliku ruumiga,
Esimest lõiku kohaldatakse, kui
a)
parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui renoveerimismeetmed hõlmavad ka parklat või hoone elektritaristut, või
b)
parkla külgneb hoonetega ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimismeetmed hõlmavad ka parklat või parkla elektritaristut.
Liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu punktis b osutatud eelkaabelduse ja juhtmetaristu on dimensioneeritud nii, et nõutavat arvu laadimispunkte saab kasutada üheaegselt ja tõhusalt ning kui see on asjakohane, on võimalik paigaldada laadimis- või laadimishaldussüsteem, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav ja põhjendatud.
Erandina esimese lõigu punktist a tagavad liikmesriigid rohkem kui viie parkimiskohaga uute kontorihoonete ja oluliselt rekonstrueeritavate kontorihoonete puhul, et iga kahe parkimiskoha kohta paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt.
2. Liikmesriigid tagavad kõikide mitteeluhoonete puhul, millel on rohkem kui 20 autoparkimiskohta, hiljemalt 1. jaanuariks 2027, et:
a)
paigaldatakse vähemalt üks laadimispunkt iga 10 autoparkimiskoha kohta või vähemalt 50 % autoparkimiskohtade jaoks paigaldatakse juhtmetaristu, nimelt kaitsetorud elektrikaablite jaoks, et hilisemas etapis oleks võimalik välja ehitada elektrisõidukite laadimispunktid; ning
b)
rajatakse jalgrataste parkimiskohad, mis moodustavad vähemalt 15 % mitteeluhoonete keskmisest kasutusvõimekusest või 10 % hoone üldisest kasutusvõimekusest, arvestades ka tavajalgratastest suuremate jalgrataste jaoks vajaliku ruumiga.
Avaliku sektori asutuste omandis või kasutuses olevate hoonete puhul tagavad liikmesriigid, et 1. jaanuariks 2033 paigaldatakse eelkaabeldus vähemalt 50 % autoparkimiskohtade jaoks.
Liikmesriigid võivad lükata selle nõude rakendamise edasi kuni 1. jaanuarini 2029 kõigi mitteeluhoonete puhul, mis on renoveeritud kahe aasta jooksul enne 28. maid 2024, et täita direktiivi 2010/31/EL artikli 8 lõike 3 kohaselt kehtestatud riigisiseseid nõudeid.
3. Liikmesriigid võivad kohandada lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid jalgrataste parkimiskohtade arvu kohta selliste konkreetsete mitteeluhoonete kategooriate suhtes, kuhu tavapäraselt jalgratastega juurde ei pääse.
4. Rohkem kui kolme autoparkimiskohaga uute eluhoonete ja rohkem kui kolme autoparkimiskohaga oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete puhul tagavad liikmesriigid, et
a)
vähemalt 50 % autoparkimiskohtade jaoks paigaldatakse eelkaabeldus ning ülejäänud autoparkimiskohtade jaoks paigaldatakse juhtmetaristu, nimelt kaitsetorud elektrikaablite jaoks, et hilisemas etapis oleks võimalik välja ehitada elektrisõidukite, elektrijalgrataste ja muude L-kategooria sõidukite laadimispunktid, ning
b)
vähemalt kaks jalgrataste parkimiskohta iga eluruumi kohta.
Uute eluhoonete puhul, millel on rohkem kui kolm parkimiskohta, tagavad liikmesriigid ka vähemalt ühe laadimispunkti paigaldamise.
Esimest ja teist lõiku kohaldatakse, kui:
a)
parkla asub hoone sees ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui renoveerimismeetmed hõlmavad ka parklat või hoone elektritaristut;
b)
parkla külgneb hoonega ning, olulise rekonstrueerimise korral, kui rekonstrueerimismeetmed hõlmavad ka parklat või parkla elektritaristut.
Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid kohalike ametiasutuste hinnangu alusel ning kohalikke iseärasusi, sealhulgas demograafilisi, geograafilisi ja kliimatingimusi arvesse võttes jalgrataste parkimiskohtade arvu nõudeid kohandada.
Liikmesriigid tagavad, et esimese lõigu punktis a osutatud eelkaabeldus on dimensioneeritud nii, et kõikide parkimiskohtade laadimispunkte saab kasutada üheaegselt. Kui olulise rekonstrueerimise korral ei ole võimalik tagada iga eluhoone osa jaoks kahte jalgrataste parkimiskohta, tagavad liikmesriigid, et jalgrataste parkimiskohtade arv vastab vajadusele.
5. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 4 teatavat liiki hoonete suhtes, kui
a)
nõutav laadimistaristu sõltuks üliväikesest eraldatud võrgust või hoone asub äärepoolseimas piirkonnas ELi toimimise lepingu artikli 349 tähenduses, kui see tooks kaasa tõsiseid kohaliku energiasüsteemi toimimist takistavaid probleeme ning ohustaks kohaliku võrgu stabiilsust, või
b)
laadimispunktide ja juhtmetaristu paigaldamise maksumus ületab 10 % hoone olulise rekonstrueerimise kogukuludest.
6. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 4 osutatud laadimispunktid võimaldavad arukat laadimist ja vajaduse korral kahesuunalist laadimist ning et neid käitatakse mittekaubanduslike ja mittediskrimineerivate sideprotokollide ja -standardite alusel koostalitlusvõimelisel viisil ning kooskõlas määruse (EL) 2023/1804 artikli 21 lõigete 2 ja 3 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud Euroopa standarditega.
7. Liikmesriigid kutsuvad mitteavalikult juurdepääsetavaid laadimispunkte haldavaid ettevõtjaid üles käitama asjaomaseid laadimispunkte kooskõlas määruse (EL) 2023/1804 artikli 5 lõikega 4, kui see on kohaldatav.
8. Liikmesriigid näevad ette meetmed, et lihtsustada, ühtlustada ja kiirendada laadimispunktide paigaldamise korda uutes ja olemasolevates elu- ja mitteeluhoonetes, eelkõige kaasomanike ühistute jaoks, ning kõrvaldada õiguslikud takistused, muu hulgas seoses ametiasutuste loa- ja heakskiitmismenetlustega, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust. Liikmesriigid kõrvaldavad takistused, mis on seotud laadimispunktide paigaldamisega parkimiskohtadega varustatud elamutesse, eelkõige nõude, et isiklikuks kasutamiseks mõeldud laadimispunkti paigaldamiseks tuleb saada nõusolek üürileandjalt või kaasomanikelt. Üürnike või kaasomanike taotluse lubada parkimiskohale laadimistaristu paigaldamist võib tagasi lükata ainult siis, kui selleks on tõsised ja õiguspärased põhjused.
Liikmesriigid hindavad haldustõkkeid seoses mitme eluruumiga eluhoone laadimispunkti paigaldamise taotlemisega üürnike või kaasomanike ühistu poolt, ilma et see piiraks liikmesriikide asjaõigust ja üürilepinguid käsitlevat õigust.
Liikmesriigid tagavad tehnilise abi kättesaadavuse hoonete omanikele ja üürnikele, kes soovivad laadimispunkte ja jalgrataste parkimiskohti paigaldada.
Eluhoonete puhul kaaluvad liikmesriigid parkimiskohtadele laadimispunktide paigaldamise, eelkaabelduse või juhtmetaristu eelpaigaldamise toetuskavade kehtestamise vajadust vastavalt nende territooriumil registreeritud akutoitega elektriajamiga kergsõidukite arvule.
9. Liikmesriigid tagavad hooneid, aktiivset ja rohelist liikuvust, kliimat, energiat, elurikkust ja linnaplaneerimist käsitleva poliitika sidususe.
10. Komisjon avaldab 31. detsembriks 2025 suunised parklate tuleohutuse kohta.
Artikkel 17 - Rahalised soodustused, oskused ja turutõkked
1. Liikmesriigid tagavad asjakohase rahastamise, toetusmeetmed ja muud vahendid, millega on võimalik kõrvaldada turutõkked, et tagada vajalikud investeeringud, mis on kindlaks määratud riiklikes hoonete renoveerimiskavades eesmärgiga muuta nende hoonefond 2050. aastaks heitevabaks.
2. Liikmesriigid tagavad avaliku rahastuse taotlemise ja rahastamismenetluste lihtsuse ja sujuvuse, et hõlbustada eelkõige leibkondade juurdepääsu rahastamisele.
3. Liikmesriigid hindavad esmaste renoveerimiskuludega seotud takistusi ja vajaduse korral kõrvaldavad need.
4. Hoonete renoveerimise finantstoetusskeemide kavandamisel kaaluvad liikmesriigid tulupõhiste parameetrite kasutamist.
Liikmesriigid võivad kasutada riiklikke energiatõhususe fonde, kui need luuakse vastavalt direktiivi (EL) 2023/1791 artiklile 30, energiatõhususe parandamisele suunatud renoveerimise sihtotstarbeliste skeemide ja programmide rahastamiseks.
5. Liikmesriigid võtavad asjakohased reguleerivad meetmed, et kõrvaldada hoonete renoveerimisega seotud mittemajanduslikud takistused. Rohkem kui ühest osast koosnevate hoonete puhul võivad sellised meetmed hõlmata ühehäälsuse nõude kaotamist mitme omanikuga hoonete puhul või võimalust, et mitme omanikuga hooned hakkavad saama otsest rahalist toetust.
6. Liikmesriigid kasutavad parimal võimalikul viisil kulutõhusalt ära riiklikku rahastamist, mis on kättesaadav liidu tasandil, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastut, kliimameetmete sotsiaalfondi, ühtekuuluvusfondi, InvestEU vahendeid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (31) kohasest heitkogustega kauplemisest saadud enampakkumistulu ja muid avaliku sektori rahastamisallikaid. Neid rahastamisallikaid kasutatakse järjepidevalt, eesmärgiga saavutada 2050. aastaks heitevaba hoonefond.
7. Liikmesriigid edendavad investeeringute kaasamise eesmärgil selliste rahastamisvõimaluste ja finantsvahendite tulemuslikku arendamist ja kasutamist nagu energiatõhususe laenud ja hüpoteegid hoonete renoveerimiseks, energiatõhususe lepingud, säästupõhiste maksete rahastamiskavad, maksusoodustused, näiteks renoveerimistööde ja -materjalide alandatud maksumäär, maksu- ja arvepõhised kavad, tagatisfondid, põhjaliku renoveerimise toetamiseks ette nähtud fondid, märkimisväärse energiasäästu miinimumtasemega renoveerimiseesmärgi saavutamiseks ette nähtud fondid ning hüpoteegiportfelli standardid. Nad suunavad investeeringuid energiatõhusate üldkasutatavate hoonete ehitamisse kooskõlas Eurostati juhendiga energiatõhususlepingute kajastamise kohta valitsemissektori arvepidamises.
Liikmesriigid võivad samuti edendada ning lihtsustada avaliku ja erasektori partnerluste kasutamist.
8. Liikmesriigid tagavad, et teave kättesaadavate rahastamisvõimaluste ja finantsvahendite kohta tehakse üldsusele kättesaadavaks kergesti juurdepääsetaval ja läbipaistval viisil, sealhulgas digitaalsete vahendite abil.
9. Toetavate rahastamisvõimaluste ja finantsvahendite hulka võivad kuuluda renoveerimislaenud või energiatõhususe parandamiseks tehtava renoveerimise tagatisfondid, sealhulgas kombineerituna asjaomaste liidu programmidega, kui see on kohaldatav.
10. Hiljemalt 29. maiks 2025 võtab komisjon kooskõlas artikliga 32 vastu käesolevat direktiivi täiendava delegeeritud õigusakti, kehtestades tervikliku portfelliraamistiku, mida finantseerimisasutused saavad vabatahtlikult kasutada ning mis toetab laenuandjaid laenumahtude suunamisel ja suurendamisel kooskõlas liidu CO2 heite vähendamise ambitsiooni ja asjaomaste energiaeesmärkidega, et tõhusalt julgustada finantseerimisasutusi suurendama energiatõhususe parandamiseks tehtava renoveerimise jaoks eraldatavate vahendite mahtu. Kõnealuses terviklikus portfelliraamistikus sätestatud meetmed hõlmavad laenumahtude suurendamist seoses energiatõhusaks renoveerimisega ja sisaldavad soovitatud kaitsemeetmeid, et kaitsta vähekaitstud leibkondi segarahastamislahenduste abil. Raamistikus kirjeldatakse parimaid tavasid, millega julgustatakse laenuandjaid tegema kindlaks oma portfelli kuuluvaid halvimate tõhususnäitajatega hooneid ja nendega tegelema.
11. Liikmesriigid hõlbustavad projektide koondamist, et võimaldada investorite juurdepääsu ja pakkuda potentsiaalsetele klientidele pakettlahendusi.
Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, millega edendatakse hoonete renoveerimiseks energiatõhususega seotud laenutoodete, nagu tagatud ja tagamata „rohelised“ hüpoteeklaenud ja „rohelised“ laenud, ning tagatakse, et neid pakutakse finantseerimisasutuste poolt laialdaselt ja mittediskrimineerival viisil ning nii, et need oleksid tarbijatele nähtavad ja juurdepääsetavad. Liikmesriigid tagavad, et pangad ja muud finantseerimisasutused ning investorid saavad teavet võimaluste kohta osaleda hoonete energiatõhususe parandamise rahastamises.
12. Liikmesriigid võtavad kasutusele meetmed ja rahastamise hariduse ning koolitustegevuse edendamiseks, et tagada piisav arv töötajaid, kellel on ehitussektori vajadustele vastavad asjakohased oskused, suunates kõnealuse tegevuse eelkõige VKEdele, sealhulgas mikroettevõtjatele asjakohasel viisil. Artikli 18 kohaselt loodud ühtsed kontaktpunktid võivad hõlbustada juurdepääsu sellistele meetmetele ja sellisele rahastamisele.
13. Kui see on asjakohane, abistab komisjon taotluse korral liikmesriike riiklike või piirkondlike rahalise toetuse programmide koostamisel, et suurendada hoonete, eriti olemasolevate hoonete energiatõhusust, toetades sealhulgas parimate tavade vahetust riiklike või piirkondlike vastutavate asutuste või organite vahel. Liikmesriigid tagavad, et sellised programmid töötatakse välja nii, et need on kättesaadavad organisatsioonidele, kellel on väiksem haldus-, finants- ja organisatsiooniline suutlikkus.
14. Võttes asjakohaselt arvesse vähekaitstud leibkondi, seovad liikmesriigid renoveerimise teel hoonete energiatõhususe suurendamiseks ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ette nähtud finantsmeetmed kavandatud või saavutatud energiasäästu ja parendustega, nagu on kindlaks määratud ühes või mitmes järgmistest kriteeriumidest:
a)
renoveerimiseks kasutatud seadmete või materjali energiatõhusus ja kasvuhoonegaaside heite vähendamine. Sellisel juhul peavad renoveerimiseks kasutatud seadmed või materjal olema paigaldatud paigaldaja poolt, kellel on asjakohane sertifitseerimis- või kvalifikatsioonitase, ning vastama vähemalt hoone komponentide energiatõhususe miinimumnõuetele või kõrgematele kontrollväärtustele hoonete paranenud energiatõhususe puhul;
b)
hoonete energiasäästu ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise arvutamisel kasutatavad standardväärtused;
c)
sellise renoveerimisega saavutatud parendused, võrreldes omavahel enne ja pärast renoveerimist antud energiamärgiseid;
d)
energiaauditi tulemused;
e)
mõne muu asjakohase läbipaistva ja proportsionaalse meetodi tulemused, mis näitavad energiatõhususe suurenemist näiteks võrreldes enne ja pärast renoveerimist arvestisüsteemidega mõõdetud energiatõhusust, kui see vastab I lisas esitatud nõuetele.
15. Alates 1. jaanuarist 2025 ei anna liikmesriigid enam rahalisi stiimuleid fossiilkütustel töötavate eraldiseisvate katelde paigaldamiseks, välja arvatud need, mis on enne 2025. aastat valitud investeeringute tegemiseks kooskõlas määrusega (EL) 2021/241, määruse (EL) 2021/1058 artikli 7 lõike 1 punkti h alapunkti i kolmanda taandega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2115 (32) artikliga 73.
16. Liikmesriigid soodustavad tervikrekonstrueerimist ja etapiviisilist tervikrekonstrueerimist suurema rahalise, eelarve-, haldus- ja tehnilise toega. Kui hoone muutmine heitevabaks hooneks ei ole tehniliselt ja majanduslikult teostatav, käsitatakse käesoleva lõike kohaldamisel tervikrekonstrueerimisena sellist renoveerimist, mille tulemusel väheneb primaarenergia kasutamine vähemalt 60 %. Liikmesriigid stimuleerivad ulatuslikke programme, mis hõlmavad suurt hulka hooneid, eelkõige halvima tõhususega hooneid, näiteks integreeritud piirkondlike renoveerimisprogrammide kaudu, ning mille tulemuseks on primaarenergia kasutamise üldine vähenemine vähemalt 30 % võrra, pakkudes neile suuremat finants-, eelarve-, haldus- ja tehnilist tuge vastavalt saavutatud tõhususe tasemele.
17. Ilma et see piiraks nende riikliku majandus- ja sotsiaalpoliitika rakendamist ning nende asjaõiguse süsteeme, käsitlevad liikmesriigid vähekaitstud leibkondade väljatõstmist, mis on tingitud üüri ebaproportsionaalsest suurenemisest pärast nende eluhoone või eluruumi energiatõhusamaks renoveerimist.
18. Rahalised stiimulid on eelkõige suunatud vähekaitstud leibkondadele, energiaostuvõimetutele inimestele ja sotsiaaleluruumides elavatele inimestele kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikliga 24.
19. Pakkudes hoonete või hoone osade omanikele rahalisi stiimuleid renditud hoonete või hoone osade renoveerimiseks, püüavad liikmesriigid tagada, et rahalised stiimulid tooksid kasu nii omanikele kui ka üürnikele. Liikmesriigid võtavad kasutusele tõhusad kaitsemeetmed, et kaitsta eelkõige vähekaitstud leibkondi, sealhulgas pakkudes üüritoetust või kehtestades üüritõusu ülempiirid, ning võivad stimuleerida rahastamiskavasid, et aidata tulla toime renoveerimise esialgsete kuludega, näiteks arvepõhiseid kavasid, säästupõhiste maksete rahastamiskavasid või energiatõhususe lepinguid, nagu on osutatud direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 punktis 33 ja artiklis 29.
1. Liikmesriigid sätestavad meetmed, mis on vajalikud hoonete energiamärgise väljastamise süsteemi loomiseks.
Energiamärgisele kantakse hoone energiatõhususarv, väljendatuna primaarenergia kasutust väljendava arvulise näitaja abil ühikutes kWh/(m2 aastas), ja sellised kontrollväärtused nagu energiatõhususe miinimumnõuded, energiatõhususe miinimumstandardid ning liginullenergiahoonete ja heitevabade hoonetega seotud nõuded, et hoone või hoone osa omanikud või üürnikud saaksid selle energiatõhusust võrrelda ja hinnata.
2. Energiamärgis peab hiljemalt 29. maiks 2026 vastama V lisas esitatud näidisvormile. Selles täpsustatakse hoone energiatõhususe klass suletud skaalal, kasutades vaid tähti A–G. Tähega A tähistatakse heitevabu hooneid ja tähega G tähistatakse skaala kehtestamise ajal riikliku hoonefondi halvima tõhususega hooneid. Liikmesriigid, kes on 29. mail 2026 juba liigitanud heitevabad hooned klassi A0, võivad jätkata selle nimetuse kasutamist klassi A asemel. Liikmesriigid tagavad, et ülejäänud klasside (B–F või A0 kasutamise korral A–F) energiatõhususe näitajad on energiatõhususklasside skaalal asjakohaselt jaotunud.
Liikmesriigid võivad määratleda energiatõhususe klassi A+, mis vastab hoonetele, mille energiatarbe maksimaalne piirmäär on vähemalt 20 % madalam heitevabade hoonete maksimaalsest piirmäärast ja mis toodavad aastas kohapeal rohkem taastuvenergiat, kui on nende summaarne aastane primaarenergia tarve. Olemasolevate hoonete puhul, mis kuuluvad renoveerimise tulemusel klassi A+, tagavad liikmesriigid, et nende olelusringi globaalse soojenemise potentsiaali on hinnatud ja see avaldatakse hoone energiamärgisel.
Liikmesriigid, kes on oma energiatõhususe klasse muutnud 1. jaanuaril 2019 või pärast seda ning enne 28. maid 2024, võivad lükata nende energiatõhususe klasside muutmise edasi kuni 31. detsembrini 2029.
3. Liikmesriigid tagavad, et tema territooriumil kasutatavatel energiamärgistel on ühtne visuaalne identiteet.
4. Liikmesriigid tagavad, et energiamärgis oleks kvaliteetne, usaldusväärne ja taskukohane.
Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et energiamärgis on taskukohane, ning kaaluvad rahalise toetuse andmise vajadust vähekaitstud leibkondadele.
Liikmesriigid tagavad, et energiamärgise annab artikli 20 lõike 1 kohaselt välja sõltumatu ekspert, tuginedes kohapealsele kontrollkäigule, mille asjakohasel juhul võib läbi viia virtuaalselt visuaalse kontrolli kaudu. Energiamärgised peavad olema selged ja kergesti loetavad, kättesaadavad masinloetavas vormingus ja vastama V lisas esitatud näidisvormile.
5. Energiamärgisele kantakse soovitused hoone või hoone osa energiatõhususe kulutõhusaks parandamiseks, kasutusaegsete kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja sisekliima kvaliteedi parandamiseks, välja arvatud siis, kui asjaomase hoone või hoone osa energiatõhusus juba vastab vähemalt energiatõhususe klassile A.
Energiamärgisele kantavad soovitused hõlmavad järgmist:
a)
hoone välispiirete või tehnosüsteemi või -süsteemide olulise rekonstrueerimise meetmed; ning
b)
meetmed, mis hõlmavad üksikuid hoone komponente ning on sõltumatud välispiirete või tehnosüsteemi või -süsteemide olulisest rekonstrueerimisest.
6. Kui liikmesriigid näevad ette renoveerimispassi koostamise ja väljastamise koos artikli 12 lõike 3 kohase energiamärgisega, asendab renoveerimispass käesoleva artikli lõike 5 kohaseid soovitusi.
7. Energiamärgisele kantavad soovitused peavad olema asjaomase hoone puhul tehniliselt teostatavad ja andma hinnangu energiasäästu ning asjaomase hoone kasutusaegsete kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise kohta. Soovitused võivad sisaldada hinnangut nende tasuvusaja või tasuvuse kohta majandusliku olelusringi vältel ning samuti teavet pakutavate rahaliste stiimulite, haldus- ja tehnilise abi ning kontrollväärtuste saavutamisega kaudselt seostatava rahalise kasu kohta.
8. Soovitused hõlmavad hinnangut selle kohta, kas küttesüsteeme, ventilatsioonisüsteeme, jahutussüsteeme ja tarbevee soojendamissüsteeme saab kohandada nii, et see töötaks madalamatel temperatuuridel (kasutades näiteks veepõhiste küttesüsteemide jaoks ette nähtud madalatemperatuurilisi küttekehasid), sealhulgas nõutud soojusväljastust ja temperatuuri/vooluhulga parameetreid.
9. Soovitused hõlmavad kütte- või jahutussüsteemide järelejäänud kasutusea hindamist. Kui see on asjakohane, esitatakse soovitustes võimalikud alternatiivid kütte- või jahutussüsteemide asendamiseks kooskõlas 2030. ja 2050. aasta kliimaeesmärkidega, võttes arvesse kohalikke ja süsteemidega seotud asjaolusid.
10. Energiamärgisele märgitakse, kust saab hoone või hoone osa omanik või rentnik lisateavet energiamärgisele kantud soovituste, sealhulgas nende kulutõhususe kohta. Kulutõhususe hinnangu puhul võetakse aluseks kogum standardtingimusi, nt hinnanguline energiasääst ja hinnangulised energiahinnad ning esialgne kuluprognoos. Lisaks sellele peab märgis sisaldama teavet soovituste rakendamiseks astutavate sammude kohta, asjaomaste ühtsete kontaktpunktide kontaktandmeid ja asjakohasel juhul rahalise toetuse võimalusi. Hoone või hoone osa omanikule või rentnikule võib anda ka muud teavet asjakohaste teemade kohta, nagu energiaaudit, rahalised või muud stiimulid ja rahastamisvõimalused või nõuandeid hoone kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamise kohta.
11. Hoone osade energiamärgise väljastamine võib põhineda:
a)
hoonele tervikuna antud energiamärgisel; või
b)
teise samasse hoonesse kuuluva sama tüüpi, samade energiaomadustega hoone osa hindamisel.
12. Ühepereelamute energiamärgise väljastamine võib põhineda teise, sarnase projekti ja suurusega ning sarnase tegeliku energiatõhususega tüüphoone hindamisel, kui kõnealuse sarnasuse tagab energiamärgist väljastav ekspert.
13. Energiamärgis kehtib kuni 10 aastat. Liikmesriigid tagavad, et kui hoonele on välja antud energiamärgis, mis on madalam kui tase C, siis kutsutakse hoone omanik renoveerimisalaseks nõustamiseks ühtsesse kontaktpunkti järgmistest aegadest varasemal:
a)
vahetult pärast hoone energiamärgise aegumist või
b)
viis aastat pärast energiamärgise väljaandmist.
14. Liikmesriigid teevad kättesaadavaks energiamärgise ajakohastamise lihtsustatud korras, mille puhul uuendatakse ainult üksikuid elemente (üksikute või eraldiseisvate meetmete abil).
Liikmesriigid teevad energiamärgise ajakohastamise lihtsustatud korras kättesaadavaks siis, kui on rakendatud renoveerimispassis kindlaks määratud meetmed või kui kasutatakse hoone digikaksikut, muid sertifitseeritud meetodeid või hoone energiatõhusust määravate sertifitseeritud vahendite kaudu saadud andmeid.
1. Liikmesriigid valmistavad ette ja viivad läbi teabe- ja teadvustamiskampaaniaid. Nad võtavad vajalikke meetmeid, et teavitada hoonete või hoone osade omanikke ja üürnikke ning kõiki asjaomaseid turuosalisi, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ja energiakogukondi, erinevatest meetoditest ja tavadest, mis aitavad suurendada energiatõhusust. Eelkõige võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et anda vähekaitstud leibkondadele kohandatud teavet. See teave tehakse kättesaadavaks ka kohalikele ametiasutustele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele.
2. Eelkõige annavad liikmesriigid hoonete omanikele ja üürnikele teavet energiamärgiste, sealhulgas nende otstarbe ja eesmärkide kohta, kulutõhusate meetmete kohta ning vajaduse korral ka hoone energiatõhususe suurendamise rahastamisvahendite kohta ja fossiilkütustel töötavate katelde säästlikumate alternatiividega asendamise kohta. Liikmesriigid esitavad teabe ligipääsetavate ja läbipaistvate nõustamisvahendite kaudu, nagu renoveerimisalane nõustamine ja artikli 18 kohaselt loodud ühtsed kontaktpunktid, pöörates erilist tähelepanu vähekaitstud leibkondadele.
Liikmesriikide taotlusel abistab komisjon liikmesriike lõike 1 ja käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamiseks vajalike teabekampaaniate korraldamisel, mis võib toimuda liidu programmide raames.
3. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamise eest vastutavaid isikuid juhendatakse ja koolitatakse, sealhulgas alaesindatud rühmadega seotud aspektide kohta. Juhendamisel ja koolitamisel tuleb pöörata tähelepanu energiatõhususe parandamise olulisusele ning see peab võimaldama võtta arvesse energiatõhususe parandamise, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimise ning kaugkütte ja -jahutuse tarbimise optimaalset kombineerimist tööstus- või elamupiirkondade kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel. Selliste juhendamiste ja koolituste käigus võidakse käsitleda ka struktuurseid täiustusi, kliimamuutustega kohanemist, tuleohutust, tugeva seismilise aktiivsusega seotud riske, ohtlike ainete, sealhulgas asbesti kõrvaldamist, õhusaasteainete (sealhulgas tahkete peenosakeste) eraldust, sisekliima kvaliteeti ja puuetega inimeste juurdepääsuvõimalusi. Liikmesriigid püüavad käesoleva direktiivi eesmärkide edendamiseks kehtestada meetmeid, et toetada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, taastuvenergiakogukondade ja muude asjaomaste osalejate koolitamist, näiteks kodanike juhitud renoveerimisalgatusi.
4. Komisjon parandab pidevalt oma teabeteenuseid, eriti hoonete energiatõhususe Euroopa portaalina mõeldud veebisaiti, mis on suunatud kodanikele, erialatöötajatele ja asutustele, et abistada liikmesriike, kes teevad jõupingutusi, et parandada teavitustööd ja asjaosaliste teadlikkust. Nimetatud veebisaidil avaldatud teave võib sisaldada linke asjakohastele liidu, riigisisestele, piirkondlikele ja kohalikele normidele, linke EUROPA veebisaitidele, kus on avaldatud riiklikud energiatõhususe tegevuskavad, linke olemasolevatele rahastamisvahenditele ning parimate tavade näidetele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, sealhulgas seoses käesoleva direktiivi artikli 18 kohaselt loodud ühtsete kontaktpunktidega. Seoses Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1056 (33) loodud Õiglase Ülemineku Fondi, kliimameetmete sotsiaalfondi ning taaste- ja vastupidavusrahastuga jätkab komisjon oma teabeteenuseid ja tugevdab neid veelgi, et lihtsustada olemasolevate vahendite kasutamist, andes huvitatud sidusrühmadele, sealhulgas riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele, abi ja teavet rahastamisvõimaluste kohta, sealhulgas koostöös Euroopa Investeerimispangaga Euroopa kohaliku energiaabi fondi kaudu, võttes arvesse õigusraamistiku viimaseid muudatusi.