Direktiiv 2024/1346

Käesoleva direktiiviga sätestatakse liikmesriikides rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ ehk „taotlus“ – avaldus, mille liikmesriigilt kaitse saamiseks esitab kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, keda võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlejana; 2) „taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on avaldanud soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud; 3) „pereliikmed“ – järgmised taotleja pereliikmed, kes viibivad rahvusvahelise kaitse menetluse ajal sama liikmesriigi territooriumil, eeldusel et perekond oli olemas juba enne, kui taotleja liikmesriigi territooriumile saabus: a) taotleja abikaasa või temaga püsisuhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare samaväärselt abielupaaridega; b) punktis a osutatud paari või taotleja alaealised või täisealised ülalpeetavad lapsed, tingimusel, et nad ei ole abielus ja sõltumata sellest, kas riigisisese õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud; alaealist käsitatakse individuaalse hinnangu alusel mitte abielus olevana, kui tema abielu ei oleks kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega, juhul kui see oleks sõlmitud asjaomases liikmesriigis, võttes eelkõige arvesse seaduslikku abiellumisiga; c) kui taotleja on alaealine ja ega ole abielus, siis asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutav isa, ema või mõni teine täisealine isik, sealhulgas täisealine õde või vend; alaealist käsitatakse individuaalse hinnangu alusel mitte abielus olevana, kui tema abielu ei oleks kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega, juhul kui see oleks sõlmitud asjaomases liikmesriigis, võttes eelkõige arvesse seaduslikku abiellumisiga; 4) „alaealine“ – alla 18-aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik; 5) „saatjata alaealine“ – alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile ilma tema eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole kõnealust alaealist tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on jäänud saatjata pärast sisenemist liikmesriikide territooriumile; 6) „vastuvõtutingimused“ – nende meetmete täielik kogum, mida liikmesriigid tagavad taotlejatele kooskõlas käesoleva direktiiviga; 7) „materiaalsed vastuvõtutingimused“ – vastuvõtutingimused, mis hõlmavad majutust, toitu, riietust ja isikliku hügieeni tarbeid, mida antakse mitterahalise toetusena või rahaliste toetuste või kupongidena või nende kombinatsioonina, ning samuti regulaarset toetust; 8) „regulaarne toetus“ – taotlejatele perioodiliselt makstav toetus, mis tagab neile igapäevaelus minimaalse sõltumatuse ja mis antakse rahasummana, kupongidena või mitterahalise toetusena või nende kombinatsioonina, tingimusel et selline regulaarne toetus sisaldab ka rahasummat; 9) „kinnipidamine“ – liikmesriigi korraldusel taotleja hoidmine teatavas kohas, kus taotlejalt on võetud liikumisvabadus; 10) „majutuskeskus“ – koht, mida kasutatakse taotlejate kollektiivseks majutamiseks; 11) „põgenemise oht“ – konkreetse juhtumi puhul esinevad konkreetsed põhjused ja asjaolud, mis tuginevad riigisiseses õiguses kindlaks määratud objektiivsetele kriteeriumidele ja annavad alust oletada, et taotleja võib põgeneda; 12) „põgenemine“ – tegu, millega taotleja muutub pädevatele haldus- või õigusasutustele kättesaamatuks, näiteks liikmesriigi territooriumilt ilma pädevate asutuste loata lahkumine põhjustel, mis on taotleja kontrolli all; 13) „esindaja“ – füüsiline isik või organisatsioon, sealhulgas pädevate asutuste määratud ametiasutus, kellel on vajalikud oskused ja eriteadmised, sealhulgas alaealiste kohtlemise ja nende erivajaduste osas, mis võimaldavad tal vastavalt vajadusele saatjata alaealist esindada, abistada või tema nimel tegutseda, et kaitsta saatjata alaealise parimaid huve ja üldist heaolu sellisel viisil, et saatjata alaealine saaks kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi; 14) „vastuvõtu erivajadustega taotleja“ – taotleja, kes vajab käesolevas direktiivis sätestatud õiguste kasutamiseks ja selles sätestatud kohustuste täitmiseks spetsiaalseid tingimusi või tagatisi.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes avaldavad liikmesriikide territooriumil, sealhulgas välispiiril, territoriaalmerel või transiiditsoonis, soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, tingimusel et sellistel kolmandate riikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on lubatud viibida sellel territooriumil taotlejana. Käesolevat direktiivi kohaldatakse samuti taotleja pereliikmete suhtes, tingimusel et need pereliikmed on vastavalt riigisisesele õigusele selle rahvusvahelise kaitse saamise palvega hõlmatud. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide välisesindustele diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste esitamise juhtude suhtes. 3. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat direktiivi seoses menetlustega, mille raames otsustatakse muus kui määrusest (EL) 2024/1347 tulenevas vormis antava kaitse taotluste rahuldamine.

Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamad sätted taotlejate ja nende pereliikmete ja taotlejate lähisugulaste vastuvõtutingimuste kohta, kes viibivad samas liikmesriigis, tingimusel et kõnealused pereliikmed ja lähisugulased on taotlejate ülalpeetavad, või humanitaarsetel põhjustel, kui need sätted on käesoleva direktiiviga kooskõlas.

1. Liikmesriigid annavad taotlejatele teavet käesolevas direktiivis sätestatud vastuvõtutingimuste kohta, sealhulgas oma vastuvõtusüsteemi eripärade kohta niipea kui võimalik ja nii aegsasti, et taotlejatel oleks tegelikult võimalik neile käesoleva direktiiviga ette nähtud õigusi kasutada ning kohustusi täita. Eelkõige annavad liikmesriigid taotlejatele standardteavet käesolevas direktiivis sätestatud vastuvõtutingimuste kohta, kasutades vormi, mille töötab välja Euroopa Liidu Varjupaigaamet (edaspidi „varjupaigaamet“). See teave antakse võimalikult kiiresti ja hiljemalt kolme päeva jooksul pärast taotluse esitamise soovi avaldamist või määrusega (EL) 2024/1348 ette nähtud palve registreerimise tähtaja jooksul. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatele antakse teavet organisatsioonide või isikurühmade kohta, kes annavad konkreetset õigusabi ja kes taotlejaid esindavad, sealhulgas teavet organisatsioonide või isikurühmade kohta, kes annavad seda abi ja esindavad taotlejaid tasuta, ning organisatsioonide kohta, kes võivad anda neile abi või teavet seoses olemasolevate vastuvõtutingimustega, kaasa arvatud tervishoiuga. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teavet antakse kirjalikult lühidalt, läbipaistval, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul, lihtsas ja selges sõnastuses ja keeles, millest taotleja aru saab või peaks kõigi eelduste kohaselt aru saama. Vajaduse korral tuleb seda teavet anda ka suuliselt, ja kui see on asjakohane, visuaalselt, näiteks videote või piktogrammide abil ning see tuleb kohandada taotleja vajadustele. Saatjata alaealise puhul annavad liikmesriigid lõikes 1 osutatud teavet eakohasel viisil ja viisil, mis tagab et saatjata alaealine sellest aru saab, kasutades asjakohasel juhul spetsiaalselt alaealistele kohandatud teabematerjale. Teave tuleb anda saatjata alaealise esindaja või sellise isiku juuresolekul, kes on sobiv esindama saatjata alaealist ajutiselt, kuni esindaja määramiseni. Erandjuhtudel võib liikmesriik anda taotlejale lõikes 1 osutatud teavet suulise tõlke abil, või kui see on asjakohane, visuaalsel kujul, näiteks videote või piktogrammide kujul, kui: a) ta ei suuda anda seda teavet kirjalikult kõnealuses lõikes sätestatud tähtaja jooksul, sest keel, millest taotleja aru saab või peaks kõigi eelduste kohaselt aru saama, on haruldane keel, ning b) taotleja kinnitab seejärel, et ta saab talle antud teabest aru. Kolmandas lõigus osutatud juhtudel peab liikmesriik võimalikult kiiresti hankima lõikes 1 osutatud teabe tõlke kirjalikul kujul ja esitama selle taotlejale, välja arvatud juhul, kui see ei ole selgelt enam vajalik.

1. Liikmesriigid tagavad, et taotlejale antakse määruse (EL) 2024/1348 artiklis 29 osutatud dokument. 2. Liikmesriigid ei tohi nõuda taotlejatelt üksnes sel põhjusel, et nad on rahvusvahelise kaitse taotlejad, või üksnes nende kodakondsuse alusel tarbetu või ebaproportsionaalse hulga dokumentatsiooni esitamist, ega kehtestada taotlejatele muid haldusnõudeid enne seda, kui nad on andnud neile õigused, millele neil on käesoleva direktiivi kohaselt õigus. 3. Liikmesriigid võivad anda taotlejatele reisidokumendi üksnes tõsistel humanitaarsetel põhjustel või muudel mõjuvatel põhjustel, mis nõuavad taotleja viibimist mõnes teises riigis. Reisidokumendi kehtivus on piiratud väljaandmise aluseks oleva eesmärgi ja kestusega.

1. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaselt oma vastuvõtusüsteeme vabalt korraldada. Taotlejad võivad asjaomase liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda. 2. Tingimusel, et kõik taotlejad saavad tegelikult kasu käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest, võivad liikmesriigid paigutada taotlejad majutuskohtadesse oma territooriumil, et hallata oma varjupaiga- ja vastuvõtusüsteeme. 3. Taotlejaid majutuskohtadesse paigutades või neid ümber paigutades peavad liikmesriigid arvestama objektiivsete teguritega, sealhulgas perekonna ühtsusega nagu on osutatud artiklis 14, ning taotlejate vastuvõtu erivajadustega. 4. Liikmesriikide poolt materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise eeltingimus võib olla see, et taotleja tegelikult elaks majutuskohas, kuhu ta on lõike 2 kohaselt paigutatud. 5. Liikmesriigid võivad samuti luua mehhanismid, millega hinnata ja rahuldada vastuvõtusüsteemide vajadusi, sealhulgas mehhanismid selle kontrollimiseks, kas taotleja tegelikult elab majutuskohas, kuhu ta on lõike 2 kohaselt paigutatud. 6. Liikmesriigid nõuavad taotlejatelt, et nad teataksid pädevatele ametiasutustele oma kehtiva aadressi, telefoninumbri, mille kaudu nad on kättesaadavad, ning võimaluse korral e-posti aadressi. Samuti nõuavad liikmesriigid, et taotlejad teataksid pädevatele ametiasutustele võimalikult kiiresti oma aadressi, telefoninumbri või e-posti aadressi muutumisest. 7. Käesoleva artikli kohaldamisel ei pea liikmesriigid tegema haldusotsuseid.

1. Liikmesriigid võivad paigutada taotlejad oma territooriumil mõnda geograafilisse piirkonda, mille piires nad saavad vabalt liikuda, rahvusvahelise kaitse menetluse kestuse ajaks vastavalt määrusele (EL) 2024/1348. 2. Liikmesriigid võivad lõike 1 kohaselt paigutada taotlejad oma territooriumil mõnda geograafilisse piirkonda üksnes nende taotluste kiire, tõhusa ja tulemusliku menetlemise tagamiseks vastavalt määrusele (EL) 2024/1348 või kõnealuste taotlejate paigutamiseks vastavalt asjaomase geograafiliste piirkondade võimalustele. Liikmesriigid teavitavad taotlejaid vastavalt artiklile 5 nende geograafilisse piirkonda paigutamisest ja kõnealuse piirkonna geograafilistest piiridest. 3. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel on selles geograafilises piirkonnas, kuhu nad paigutati, tegelikult võimalik kasutada oma käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud menetlustagatisi. Kõnealune geograafiline piirkond peab olema piisavalt suur, võimaldama juurdepääsu vajalikele avalikele taristutele ega tohi mõjutada taotlejate võõrandamatut õigust eraelu puutumatusele. 4. Lõike 1 kohaldamisel ei pea liikmesriigid tegema haldusotsuseid. 5. Liikmesriigid lubavad taotlejal tema palvel geograafilisest piirkonnast ajutiselt lahkuda igati põhjendatud pakilistel ja tõsistel perekondlikel põhjustel või vajalikuks raviks, mida kõnealuses geograafilises piirkonnas ei ole võimalik saada. Kui taotleja lahkub geograafilisest piirkonnast ilma loata, ei tohi liikmesriik kohaldada muid kui üksnes käesolevas direktiivis sätestatud karistusi. Taotlejalt ei nõuta loa küsimist kohtumiseks ameti- ja kohtuasutustega, kui taotleja kohaleilmumine neisse on vajalik. Taotleja teatab pädevatele asutustele sellistest kohtumistest ette. 6. Kui muu hulgas taotleja artikli 29 kohase läbivaatamistaotluse või edasikaebuse põhjal selgub, et taotleja ei ole saanud geograafilises piirkonnas tegelikult kasutada käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi või rahvusvahelise kaitse menetluses menetlustagatisi, ei kohaldata enam kõnealuse taotleja paigutamist kõnealusesse geograafilisse piirkonda. 7. Enne käesoleva artikli kohaldamist kehtestab asjaomane liikmesriik oma riigisiseses õiguses kõnealuse artikli kohaldamiseks vajalikud tingimused ning teavitab sellest vastavalt määruse (EL) 2021/2303 5. peatükile komisjoni ja varjupaigaametit.

1. Liikmesriigid võivad vajaduse korral otsustada, et taotlejal on lubatud elada üksnes ühes konkreetses taotlejate majutamiseks kohandatud kohas kas avaliku korra kaalutlustel või selleks, et põgenemisohu korral tulemuslikult takistada taotleja põgenemist, seda eriti: a) juhul, kui taotleja on määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõike 4 kohaselt kohustatud viibima teises liikmesriigis, või b) selliste taotlejate puhul, kes on pärast teise liikmesriiki põgenemist üle antud liikmesriiki, kus nad peavad viibima määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõike 4 kohaselt. Kui taotlejal on käesoleva lõike kohaselt lubatud elada ainult konkreetses kohas, on materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise eeldus, et taotleja tegelikult elab selles konkreetses kohas. 2. Liikmesriigid võivad vajaduse korral nõuda, et taotlejad annaksid pädevale ametiasutusele endast teada ettemääratud ajal või mõistlike ajavahemike järel, ilma et see mõjutaks ebaproportsionaalselt palju taotlejate käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi. Sellise teatamisnõude võib kehtestada lõikes 1 osutatud otsuste täitmise tagamiseks või selleks, et tulemuslikult takistada taotlejaid põgenemast. 3. Liikmesriigid võivad taotleja palvel lubada tal ajutiselt elada mujal kui lõike 1 kohaselt määratud konkreetses kohas. Sellist luba käsitlev otsus tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivsetel alustel ning erapooletult ja loa mitteandmise korral põhjendatakse otsust. Taotlejalt ei nõuta loa küsimist kohtumiseks ameti- ja kohtuasutustega, kui taotleja kohaleilmumine neisse on vajalik. Taotleja teatab pädevatele asutustele sellistest kohtumistest. 4. Lõigete 1 ja 2 kohased otsused peavad olema proportsionaalsed ja nende puhul tuleb arvesse võtta taotleja konkreetse olukorra asjaomaseid aspekte, sealhulgas kõnealuse taotleja vastuvõtu erivajadusi. 5. Liikmesriigid põhistavad käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt tehtud otsust faktiliste ja vajaduse korral õiguslike asjaoludega kõnealuses otsuses. Taotlejaid teavitatakse kirjalikult sellise otsuse vastuvõtmisest, samuti selle vaidlustamise artikli 29 kohasest korrast ning otsusega seatud kohustuste täitmata jätmise tagajärgedest. Liikmesriigid esitavad sellise teabe taotlejatele keeles, mis on neile arusaadav või millest arusaamist võib mõistlikult eeldada, lühidal, läbipaistval, arusaadaval ja hõlpsasti kättesaadaval kujul ning selges ja lihtsas sõnastuses. Liikmesriigid tagavad, et kui käesoleva artikli kohaseid otsuseid on üle kahe kuu kohaldatud, vaatab õigusasutus kõnealused otsused ametiülesande korras läbi, ja et asjaomase taotleja palvel võib kõnealuseid otsuseid vastavalt artiklile 29 edasi kaevata.

1. Liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta on taotleja, või taotleja kodakondsuse alusel. Kinnipidamine põhineb ainult ühel või mitmel lõikes 4 osutatud kinnipidamise põhjustest. Kinnipidamine ei tohi olla karistuslikku laadi. 2. Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. 3. Taotleja kinnipidamisel võtavad liikmesriigid arvesse kõiki nähtavaid füüsilisi tunnuseid, ütlusi või käitumist, mis viitavad taotleja vastuvõtu erivajadustele. Kui artiklis 25 ette nähtud hindamist ei ole veel lõpule viidud, tuleb seda asjatu viivituseta teha ning hindamistulemusi arvesse võtta otsustamisel selle üle, kas kinnipidamist jätkata või kas kinnipidamistingimusi tuleb muuta. 4. Taotlejat võib kinni pidada üksnes ühe või mitme järgneva põhjuse alusel: a) selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida; b) selleks, et määrata kindlaks tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud, mida ilma kinnipidamiseta ei olnud võimalik kindlaks teha, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; c) artikli 9 lõike 1 kohaselt üksikotsusega taotlejale pandud õiguslike kohustuste täitmise tagamiseks juhtudel, kui taotleja ei ole selliseid kohustusi täitnud ja endiselt esineb taotleja põgenemise oht; d) selleks, et otsustada piirimenetluse raames kooskõlas määruse (EL) 2024/1348 artikliga 43 taotleja õiguse üle siseneda riigi territooriumile; e) siis, kui taotleja peetakse kinni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/115/EÜ (14) sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et taotlejal on juba olnud võimalus saada juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust uskuda, et taotleja avaldas soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist; f) siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine; g) vastavalt määruse (EL) 2024/1351 artiklile 44. Esimeses lõigus osutatud kinnipidamise alused sätestatakse riigisiseses õiguses. 5. Liikmesriigid tagavad, et riigisisese õigusega on ette nähtud reeglid, mis käsitlevad kinnipidamise alternatiive, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse, rahalise tagatise andmine või kohustus elada kindlaksmääratud kohas.

1. Taotleja peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks ja teda hoitakse kinni ainult seni kuni artikli 10 lõikes 4 sätestatud alused on kohaldatavad. Artikli 10 lõikes 4 sätestatud kinnipidamise alustega seonduvates haldusmenetlustes rakendatakse nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetlustes esinevad viivitused, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist. 2. Taotleja kinnipidamiseks annab kirjaliku korralduse õigusasutus või haldusasutus. Kinnipidamiskorralduses esitatakse selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning selgitatakse, miks ei saa leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid tulemuslikult kohaldada. 3. Kui kinnipidamiseks on korralduse andnud haldusasutus, siis näevad liikmesriigid ette kas kinnipidamise õiguspärasuse kiire kohtuliku läbivaatamise ametiülesande korras või taotleja taotlusel või mõlemad. Ametiülesande korras teostatav läbivaatamine viiakse lõpule iga juhtumi asjaolusid arvestades võimalikult kiiresti, hiljemalt 15 päeva või erakorralistel juhtudel 21 päeva jooksul alates kinnipidamise algusest. Taotleja esitatud taotlusel teostatav läbivaatamine viiakse lõpule iga juhtumi asjaolusid arvestades võimalikult kiiresti, hiljemalt 15 päeva või erakorralistel juhtudel 21 päeva jooksul pärast asjakohaste menetluste alustamist. Kui esimeses lõigus osutatud kohtulikku läbivaatamist ametiülesande korras ei viida lõpule 21 päeva jooksul alates kinnipidamise algusest või kui taotleja esitatud taotlusel teostatavat läbivaatamist ei viida lõpule 21 päeva jooksul pärast asjakohaste menetluste alustamist, vabastatakse asjaomane taotleja viivitamata. 4. Kinnipeetud taotlejat teavitatakse viivitamata kirjalikult keeles, millest ta saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, kinnipidamise põhjustest ja riigisiseses õiguses sätestatud menetlustest kinnipidamiskorralduse vaidlustamiseks ning võimalusest taotleda tasuta õigusabi ja esindamist. 5. Õigusasutus vaatab jätkuva vajaduse kinnipidamiseks mõistlike ajavahemike järel läbi ametiülesande korras või asjaomase taotleja taotlusel, eelkõige kui kinnipidamise kestus on pikk, kui teatavaks saavad asjaomased asjaolud või uus teave, mis võivad mõjutada kinnipidamise õiguspärasust. Saatjata alaealiste kinnipidamine vaadatakse ametiülesande korras kindlate ajavahemike järel läbi, ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist. Kui kohtuliku läbivaatamise tulemusel leitakse, et taotleja on õigusvastaselt kinni peetud, vabastatakse asjaomane taotleja viivitamata. 6. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõigetes 3 ja 5 ette nähtud kinnipidamiskorralduse kohtuliku läbivaatamise korral on taotlejal võimalus saada tasuta õigusabi ja esindamist artiklis 29 sätestatud tingimustel.

1. Taotleja kinnipidamine toimub üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes. Kui liikmesriigil ei ole võimalik pakkuda majutust spetsiaalses kinnipidamisasutuses ja ta peab kasutama majutamist vanglatüüpi kinnipidamisasutuses, hoitakse kinnipeetud taotlejaid tavalistest vangidest lahus ning kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud kinnipidamistingimusi. Niivõrd kui see on võimalik, hoitakse kinnipeetud taotlejaid lahus muudest kolmandate riikide kodanikest, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud. Kui taotlejaid ei ole võimalik hoida lahus muudest kolmandate riikide kodanikest, tagavad asjaomased liikmesriigid käesolevas direktiivis sätestatud kinnipidamistingimuste kohaldamise. 2. Kinnipeetud taotlejatel on võimalus viibida vabas õhus. 3. Liikmesriigid tagavad, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit esindavatel isikutel on võimalus taotlejatega suhelda ja neid külastada privaatsust austavatel tingimustel. Sama võimaluse tagavad nad ka organisatsioonile, kes vastavalt liikmesriigiga sõlmitud kokkuleppele tegutseb asjaomase liikmesriigi territooriumil ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti nimel. 4. Liikmesriigid tagavad, et pereliikmetel, õigusnõustajatel või nõustajatel ning asjaomases liikmesriigis tunnustatud asjaomaseid valitsusväliseid organisatsioone esindavatel isikutel on võimalus taotlejatega suhelda ja neid külastada privaatsust austavatel tingimustel. Juurdepääsupiiranguid kinnipidamisasutustele võib kehtestada ainult juhul, kui need on riigisisese õiguse kohaselt objektiivselt vajalikud kinnipidamisasutuse julgeoleku, avaliku korra või haldusjuhtimise eesmärgil, tingimusel et juurdepääsu ei piirata seejuures märkimisväärselt või ei muudeta juurdepääsu päris võimatuks. 5. Liikmesriigid tagavad, et kinnipeetud taotlejatele esitatakse süstemaatiliselt teavet, milles selgitatakse nende kinnipidamisasutuses kohaldatavaid reegleid ning nende taotlejate õigusi ja kohustusi keeles, millest nad aru saavad või on kõigi eelduste kohaselt võimelised aru saama. Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja võimalikult lühikese mõistliku aja jooksul teha erandi sellest kohustusest, juhul kui taotleja on kinni peetud piiril või transiiditsoonis. Nimetatud erand ei kehti määruse (EL) 2024/1348 artiklis 43 osutatud juhtudel.

1. Vastuvõtu erivajadustega taotlejate kinnipidamise korral on taotlejate tervis, sealhulgas vaimne tervis riigisiseste asutuste esmatähtis mure. Kui kinnipidamine võib vastuvõtu erivajadustega taotlejate vaimset ja füüsilist tervist tõsiselt ohustada, ei tohi kõnealuseid taotlejaid kinni pidada. Vastuvõtu erivajadustega taotlejate kinnipidamise korral tagavad liikmesriigid nendele taotlejatele regulaarse järelevalve ning õigeaegse ja piisava toe, võttes arvesse nende isikute konkreetset olukorda, sealhulgas nende füüsilist ja vaimset tervist. 2. Alaealisi üldjuhul kinni ei peeta. Nad paigutatakse sobivasse majutuskohta vastavalt artiklitele 26 ja 27. Alaealistega perekondade puhul tuleb kinnipidamise asemel üldjuhul kasutada muid sobivaid võimalusi kooskõlas perekonna ühtsuse põhimõttega. Sellised pered tuleb paigutada perekondadele sobilikesse majutuskohtadesse. Alaealisi võib kinni pidada erandjuhtudel, äärmusliku abinõuna ja alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et alternatiivseid leebemaid sunnimeetmeid ei saa tulemuslikult kohaldada ning kui on leitud, et kinnipidamine on vastavalt artiklile 26 nende parimates huvides: a) saatjaga alaealiste puhul siis, kui alaealise vanem või peamine hooldaja on kinni peetud, või b) saatjata alaealiste puhul siis, kui kinnipidamine tagab nende turvalisuse. Alaealisi peetakse kinni võimalikult lühiajaliselt. Mingil juhul ei tohi alaealisi paigutada vanglasse ega muusse õiguskaitseasutusse. Tehakse kõik jõupingutused, et kinnipeetud alaealised vabastada ja majutada nad alaealistele sobival viisil. Artiklis 26 osutatud lapse parimad huvid on liikmesriikide esmatähtis mure. Alaealiste kinnipidamise korral peab neil olema vastavalt artiklile 16 õigus haridusele, välja arvatud juhul, kui väga lühikese kinnipidamisaja tõttu jääb neile hariduse andmise väärtus piiratuks. Kõnealustele alaealistele antakse ka võimalus tegeleda vaba aja tegevustega, sealhulgas nende eale kohaste mängude ja harrastustega. 3. Saatjata alaealiste kinnipidamise korral majutatakse nad saatjata alaealiste jaoks kohandatud asutustesse. Sellistes asutustes peavad olema töötajad, kes oskavad saatjata alaealiste õigusi kaitsta ja nende vajadusi rahuldada. Saatjata alaealiste kinnipidamise korral tagavad liikmesriigid, et nad majutatakse täiskasvanutest eraldi. 4. Kinnipeetud perekondadele võimaldatakse eraldi majutus, mis tagab piisava privaatsuse. Kinnipeetud perekonnad, kus on alaealisi, majutatakse alaealiste vajadustele kohandatud kinnipidamisasutustesse. 5. Liikmesriigid tagavad, et meessoost ja naissoost kinnipeetud taotlejad majutatakse eraldi, välja arvatud siis, kui kõnealused kinnipeetud taotlejad on pereliikmed ja igaüks neist on ühise majutusega nõus. Esimesest lõigust võib teha erandeid vabaajategevuse või sotsiaalse tegevuse jaoks mõeldud ühiste alade kasutusele, sealhulgas söögikordade pakkumisele. 6. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja võimalikult lühikese mõistliku aja jooksul võivad liikmesriigid teha erandi lõike 3 esimesest lõigust, lõikest 4 ja lõike 5 esimesest lõigust, kui taotleja peetakse kinni piiripunktis või transiiditsoonis, välja arvatud määruse (EL) 2024/1348 artiklis 43 osutatud juhtudel. Liikmesriikidel peab olema piisavalt asutusi ja ressursse, tagamaks et käesolevas lõikes sätestatud erandeid kohaldatakse vaid erijuhtudel. Erandite kohaldamisel peavad liikmesriigid teavitama sellest komisjoni ja varjupaigaametit.

Kui liikmesriik tagab taotlejatele majutuse, võtab ta asjakohaseid meetmeid, et säilitada liikmesriigi territooriumil viibiva perekonna ühtsus võimalikult suurel määral. Selliseid meetmeid rakendatakse taotleja nõusolekul.

Liikmesriigid võivad rahvatervisega seotud põhjustel nõuda taotlejatelt tervisekontrolli läbimist.

1. Liikmesriigid annavad taotlejate alaealistele lastele ja alaealistele taotlejatele oma kodanikega samasuguse ja sarnastel tingimustel juurdepääsu haridusele seniks, kuni väljasaatmismeedet nende alaealiste või nende vanemate suhtes tegelikult täitmisele ei pöörata. Arvestada tuleb laste erivajadustega, eriti pidades silmas lapse õigust haridusele ja tervishoiuteenuste kättesaadavust. Alaealistele hariduse andmine tuleb üldjuhul integreerida liikmesriigi enda kodanike omaga ja see peab olema sama kvaliteetne. Liikmesriigid teevad kõik võimaliku tagamaks, et alaealistel on võimalik haridust omandada seni, kuni väljasaatmismeedet nende või nende vanemate suhtes tegelikult täitmisele ei pöörata. Liikmesriigid ei tohi keelata juurdepääsu keskharidusele üksnes põhjendusega, et alaealine on jõudnud täisikka. 2. Liikmesriigid annavad lõikes 1 osutatud alaealistele juurdepääsu haridussüsteemile võimalikult kiiresti ja ei lükka kõnealuse juurdepääsu andmist edasi rohkem kui kaks kuud (võttes arvesse koolivaheaegu) alates kuupäevast, mil rahvusvahelise kaitse taotlus esitati. Liikmesriigid annavad haridust oma üldharidussüsteemi raames. Sellegipoolest võivad liikmesriigid ajutiselt, kõige rohkem ühe kuu jooksul, anda haridust väljaspool üldharidussüsteemi. Alaealistele pakutakse ettevalmistavat koolitust, sealhulgas keelekoolitust, kui see on vajalik, et hõlbustada nende juurdepääsu üldharidussüsteemile ja selles osalemist. 3. Kui juurdepääs üldharidussüsteemile ei ole alaealise konkreetse olukorra tõttu võimalik, pakub asjaomane liikmesriik talle muid haridusvõimalusi kooskõlas oma riigisisese õiguse ja tavaga.

1. Liikmesriigid tagavad taotlejale juurdepääsu tööturule hiljemalt kuus kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimise kuupäeva, kui pädev asutus ei ole haldusotsust teinud ja see viivitus ei ole tingitud taotluse esitajast. Kui liikmesriik on kiirendanud rahvusvahelise kaitse taotluse sisulist läbivaatamist määruse (EL) 2024/1348 artikli 42 lõike 1 punktide a–f alusel, ei anta tööturule juurdepääsu ja varem antud juurdepääsuvõimalus võetakse ära. 2. Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel, kellel on lõike 1 kohaselt juurdepääs tööturule, oleks tegelik juurdepääs tööturule vastavalt riigisisesele õigusele. Tööturupoliitikaga, sealhulgas noorte töötuse tasemega seotud põhjustel võivad liikmesriigid kontrollida, kas konkreetsele vabale töökohale, mille täitmiseks tööandja kavatseb palgata lõike 1 kohaselt tööturule pääsenud taotleja, võiks asuda ajaomase liikmesriigi kodanikke, teisi liidu kodanikke või seaduslikult selles liikmesriigis elavaid kolmandate riikide kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. Kui liikmesriik leiab, et konkreetse töökoha täitmiseks saaks palgata kõnealused isikuid, võib liikmesriik või tööandja keelduda taotlejat sellele töökohale palkamast. 3. Liikmesriigid tagavad, et taotlejaid, kellel on lõike 1 kohaselt juurdepääs tööturule, koheldakse võrdselt liikmesriigi kodanikega järgmistes valdkondades: a) töölevõtmise tingimused, sealhulgas töötamise vanuse alampiir, ning töötingimused, sealhulgas palk ja töölt vabastamine, tööaeg, puhkus ja puhkepäevad, samuti töötervishoiu ja tööohutuse nõuded; b) ühinemis- ja liitumisvabadus ning õigus kuuluda töötajate või tööandjate organisatsiooni või kutseühingusse või mis tahes organisatsiooni, mis ühendab teataval tegevusalal tegutsevaid isikuid, sealhulgas õigus selliste organisatsioonide pakutavatele eelistele, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamist; c) haridus ja kutseõpe, sealhulgas koolituskursused kutseoskuste täiendamiseks, praktika töökohal ja tööalased nõustamisteenused; d) diplomite, tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine välismaiste kvalifikatsioonide tunnustamise menetluse kontekstis ning e) juurdepääs taotlejate varasemate õpitulemuste ja kogemuste hindamise, valideerimise ja tunnustamise süsteemidele. 4. Liikmesriigid võivad piirata nende taotlejate võrdset kohtlemist, kellele on lõike 1 kohaselt antud juurdepääs tööturule a) kooskõlas lõike 3 punktiga b, välistades nende osalemise avalik-õiguslike juriidiliste isikute juhtimises ja töötamise avalik-õiguslikul ametikohal; b) kooskõlas lõike 3 punktiga c, välistades neile i) hariduseks ja kutseõppeks toetuste ja laenude andmise ning õppemaksude tasumise vastavalt riigisisesele õigusele, mis reguleerib ülikoolihariduse või muu keskharidusejärgse hariduse kättesaadavust, ning ii) hariduse ja kutseõppe andmise väljaspool kehtiva töölepinguga määratletud raame, sealhulgas juhul, kui seda antakse ametialase edutamise eesmärgil; c) kooskõlas lõike 3 punktiga d või e välistades nende võrdse kohtlemise vähemalt kolme kuu jooksul alates rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimise kuupäevast. 5. Liikmesriigid peavad tagama, et taotlejaid, kes töötavad või kellel on varasema töökoha tõttu õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi, koheldakse võrdselt liikmesriigi kodanikega sotsiaalkindlustuse valdkondades, millele osutatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 3 lõigetes 1 ja 2. 6. Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1231/2010 kohaldamist, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike 5 kohast võrdset kohtlemist piirata sellega, et ei maksa sotsiaalkindlustushüvitisi, mis ei sõltu töötatud ajast või tehtud sissemaksetest. 7. Käesoleva artikli kohasest võrdse kohtlemise õigusest ei tulene elamise õigust juhtudel, kui kooskõlas määrusega (EL) 2024/1348 tehtud otsuse kohaselt ei ole taotlejal enam õigust riiki jääda. 8. Käesoleva artikli lõike 3 punkti d kohaldamisel ning ilma et see piiraks direktiivi 2005/36/EÜ artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 lõike 3 kohaldamist, peavad liikmesriigid võimalikult palju hõlbustama täielikku juurdepääsu välismaal omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kehtivatele menetlustele taotlejate puhul, kellel ei ole võimalik esitada oma kutsekvalifikatsiooni tõendavaid dokumente. 9. Kui taotlejal on õigus jääda apellatsioonimenetluste ajal liikmesriigi territooriumile, ei tühistata kõnealuste menetluste ajal tema juurdepääsu tööturule nii kaua, kuni edasikaebuse kohta tehtud eitavast otsusest on teatatud.

Liikmesriigid tagavad taotlejatele juurdepääsu keelekursustele, kodanikuõpetuse kursustele või kutsekoolitusele, mida need liikmesriigid peavad asjakohaseks, et suurendada taotlejate võimet iseseisvalt toime tulla, pädevate asutustega suhelda või tööd leida, või, sõltuvalt oma riiklikust süsteemist, hõlbustavad liikmesriigid juurdepääsu sellistele kursustele sõltumata sellest, kas taotlejatel on artikli 17 kohane pääs tööturule. Liikmesriigid võivad piisavaid vahendeid omavatelt taotlejatelt nõuda ka esimeses lõigus osutatud koolituse kulude osalist või täielikku katmist.

1. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele kättesaadavad alates hetkest, mil nad kooskõlas määruse (EL) 2024/1348 artikliga 26 avaldavad soovi esitada rahvusvahelist kaitse taotlus. 2. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused ja artikli 22 kohaselt saadud tervishoiuteenused võimaldavad taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku, kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist ning tagab nende põhiõiguste hartas sätestatud õigused. Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus osutatud piisava elatustase vastab vastuvõtu erivajadustega taotlejate eriolukorrale ning kinnipeetud isikute olukorrale. 3. Liikmesriigid võivad seada kõikide või mõnede materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise eelduseks selle, et taotlejal ei ole küllaldaselt vahendeid lõikes 2 osutatud piisava elatustaseme tagamiseks. 4. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid taotlejatelt nõuda, et nad kataksid ettenähtud materiaalsete vastuvõtutingimuste kulud või osaleksid nende katmisel, kui taotlejatel on küllaldaselt vahendeid, näiteks kui nad on mõistliku ajavahemiku jooksul teinud tööd. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid taotlejatelt samuti nõuda, et nad kataksid saadud tervishoiuteenustega seotud kulud või osaleksid nende katmisel, kui taotlejatel on küllaldaselt vahendeid, välja arvatud juhul, kui asjaomase liikmesriigi kodanikud saavad tervishoiuteenuseid tasuta. 5. Kui selgub, et taotlejal oli ajal, mil talle tagati piisav elatustase, küllaldaselt vahendeid, et katta lõike 4 kohaselt tekkinud materiaalsete vastuvõtutingimuste kulud või saadud tervishoiuteenustega seotud kulud ise, võivad liikmesriigid nõuda taotlejalt nende materiaalsete vastuvõtutingimuste või tervishoiuteenustega seotud kulude hüvitamist. 6. Taotleja vahendite hindamisel, taotlejalt materiaalsete vastuvõtutingimuste ja saadud tervishoiuteenustega seotud kulude täieliku või osalise kandmise või kooskõlas lõikega 5 kulude hüvitamise nõudmisel järgivad liikmesriigid proportsionaalsuse põhimõtet. Liikmesriigid arvestatavad samuti taotleja konkreetset olukorda ning vajadust austada tema väärikust või isikupuutumatust, sealhulgas taotleja vastuvõtu erivajadusi. 7. Liikmesriigid tagavad materiaalsed vastuvõtutingimused rahalise toetuse või kupongidena, mille summa määratakse kindlaks taseme alusel, mis on asjaomase liikmesriigi poolt kas õiguse või tavaga kindlaks määratud selleks, et tagada oma kodanikele piisav elatustase. Liikmesriigid annavad nendest tasemetest komisjonile ja varjupaigaametile teada. Liikmesriigid võivad sellega seoses võimaldada taotlejatele oma kodanikega võrreldes vähemsoodsat kohtlemist, eelkõige juhul, kui materiaalset abi antakse täielikult või osaliselt mitterahalise toetusena või kui nende kodanike puhul kohaldatava(te) taseme(te)ga püütakse tagada elatustase, mis on käesoleva direktiiviga taotlejatele ettenähtust kõrgem.

1. Kui liikmesriigid pakuvad majutust mitterahalise toetusena, tagavad nad, et selline majutus annab taotlejale artikli 19 lõike 2 kohaselt piisava elatustaseme, samuti pakuvad nad vajalikku toetust, et võtta arvesse taotlejate vastuvõtu erivajadusi. Pakutav majutus peab toimuma ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina: a) ruumid, mida kasutatakse taotlejate majutamiseks ajal, mil vaadatakse läbi nende piiril või transiiditsoonis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi; b) majutuskeskused; c) eramud, korterid, hotellid või muud taotlejate majutamiseks kohandatud ruumid. 2. Ilma et see piiraks artiklites 12 ja 13 sätestatud võimalike kinnipidamise eritingimuste kohaldamist, tagavad liikmesriigid seoses käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b ja c osutatud majutusega, et: a) taotlejatele tagatakse nende pereelu kaitse; b) taotlejatel on võimalus suhelda sugulaste, õigusnõustajate või nõustajate ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit ja teisi asjaomaseid riigisiseseid, rahvusvahelisi ja valitsusväliseid organisatsioone esindavate isikutega; c) pereliikmetele, õigusnõustajatele või nõustajatele ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit ja asjaomase liikmesriigi tunnustatud asjaomaseid valitsusväliseid organisatsioone esindavatele isikutele antakse juurdepääs majutuskohale, et nad saaksid taotlejaid abistada; seda juurdepääsu võib piirata üksnes seoses kõnealuste ruumide ja taotlejate turvalisusega. 3. Liikmesriigid arvestavad materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamisel soost ja vanusest tulenevate vajadustega ning vastuvõtu erivajadustega taotlejate olukorraga. 4. Majutuse pakkumisel vastavalt lõikele 1 võtavad liikmesriigid asjakohaseid meetmeid, et niivõrd kui võimalik tagada rünnete ja vägivalla, sealhulgas seksuaalsel, soolisel, rassistlikul või usulisel ajendil toime pandud vägivalla ennetamine. 5. Naissoost taotlejate paigutamisel majutuskeskusesse võimaldavad liikmesriigid neile ning nende alaealistele lastele nimetatud majutuskeskustes eraldi sanitaarruumid ja ohutu koha. 6. Liikmesriigid tagavad niivõrd kui see on võimalik, et vastuvõtu erivajadustega täiskasvanud ülalpeetavad taotlejad majutatakse koos täiskasvanud lähisugulastega, kes juba viibivad samas liikmesriigis ja kes vastutavad nende eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt. 7. Liikmesriigid tagavad, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes vajaduse korral. Liikmesriigid näevad taotlejatele ette võimaluse teavitada oma õigusnõustajaid või nõustajaid oma üleviimisest ja uuest aadressist. 8. Materiaalseid vastuvõtutingimusi pakkuvad isikud, sealhulgas majutuskeskustes tervishoiu ja hariduse eest vastutavad isikud, on saanud asjakohast koolitust ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima riigisiseses õiguses ettenähtud konfidentsiaalsuse nõudeid. 9. Liikmesriigid võivad kaasata taotlejaid majutuskeskuse elanike nõuandekogu või neid esindava nõukoguna keskuse materiaalsete vahendite haldamisse ja mittemateriaalsete eluaspektide korraldamisse. Ilma et see piiraks artikli 17 kohaldamist, võivad liikmesriigid samuti lubada taotlejatel riigisiseses õiguses sätestatud tingimustel väljaspool majutuskeskust vabatahtlikku tööd teha. 10. Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel mõistlikuks ja võimalikult lühikeseks ajaks määrata kindlaks materiaalsed vastuvõtutingimused, mis erinevad käesolevas artiklis ettenähtutest, kui: a) on vaja hinnata taotleja vastuvõtu erivajadusi kooskõlas artikliga 25; b) tavaolukorras olemasolevad majutusvõimalused on ajutiselt ammendunud või kui ebaproportsionaalselt suure hulga isikute majutamise vajaduse või inimtegevusest tingitud või loodusõnnetuse tõttu ei ole tavalised majutusvõimalused ajutiselt kättesaadavad. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud erinevad materiaalsed vastuvõtutingimused peavad igas olukorras tagama kõikidele taotlejatele tervishoiuteenuste kättesaadavuse kooskõlas artikliga 22 ja elatustaseme kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas põhiõiguste hartaga, ja rahvusvaheliste kohustustega. Kui liikmesriik kohaldab kooskõlas käesoleva lõike esimese lõiguga erinevaid materiaalseid vastuvõtutingimusi, peab nimetatud liikmesriik viivitamata teavitama komisjoni ja varjupaigaametit kooskõlas artikli 32 lõikega 2 valmisoleku plaani kasutuselevõtmise kohta. Nimetatud liikmesriik peab komisjonile ja varjupaigaametile samuti kohe teada andma, kui nende erimeetmete kohaldamise põhjused on ära langenud.

Alates hetkest, mil taotlejale on teatatud otsusest anda ta vastutavale liikmesriigile üle vastavalt määrusele (EL) 2024/1351, ei ole taotlejal õigust käesoleva direktiivi artiklites 17–20 sätestatud vastuvõtutingimustele muus liikmesriigis kui selles, kus ta on kohustatud määruse (EL) 2024/1351 kohaselt viibima. See ei piira kohustust tagada elatustase kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas põhiõiguste hartaga, ja rahvusvaheliste kohustustega. Välja arvatud juhul, kui selle kohta on tehtud eraldi otsus, tuleb üleandmisotsuses märkida, et asjaomased vastuvõtutingimused on käesoleva lõike kohaselt tühistatud. Taotlejat teavitatakse tema õigustest ja kohustustest seoses nimetatud otsusega.

1. Liikmesriigid tagavad, et taotlejad saavad, olenemata sellest, kus nad on kohustatud määruse (EL) 2024/1351 kohaselt viibima, vajalikke tervishoiuteenuseid üldarstilt või vajaduse korral eriarstilt. Sellised vajalikud tervishoiuteenused peavad olema piisava kvaliteediga ja hõlmama vähemalt vältimatut abi, haiguste, sealhulgas raskete vaimsete häirete põhiravi ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuseid, mis on vajalikud raske füüsilise seisundi raviks. 2. Liikmesriigid tagavad, et taotlejate alaealised lapsed ja alaealised taotlejad saavad samasuguseid tervishoiuteenuseid nagu nende endi alaealised kodanikud. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva lõike kohane eriravi, mis algas enne alaealise täisealiseks saamist, jätkub ilma katkestuseta või viivituseta pärast alaealise täisealiseks saamist, kui seda peetakse vajalikuks tervishoiuteenuseks. 3. Kui see on meditsiinilistel põhjustel vajalik, tagavad liikmesriigid vastuvõtu erivajadustega taotlejatele vajaliku arsti- või muu abi, näiteks vajaliku taastusravi ja meditsiinilised abivahendid, sealhulgas asjakohase vaimse tervise ravi.

1. Kui taotleja on kohustatud määruse (EL) 2024/1351 artikli 17 lõike 4 kohaselt nende territooriumil viibima, siis võivad liikmesriigid tema regulaarset toetust vähendada või selle tühistada. Kui see on nõuetekohaselt põhjendatud ja proportsionaalne, võivad liikmesriigid samuti: a) kitsendada muid materiaalseid vastuvõtutingimusi või b) kui kohaldatakse lõike 2 punkti e, tühistada muud materiaalsed vastuvõtutingimused. 2. Liikmesriigid võivad kooskõlas lõikega 1 võtta vastu otsuse, kui taotleja a) lahkub geograafilisest piirkonnast, mille ulatuses ta võib artikli 8 kohaselt vabalt liikuda, või pädeva asutuse poolt artikli 9 kohaselt talle määratud konkreetsest elukohast ilma pädeva ametiasutuse loata, või kui ta põgeneb; b) ei tee pädevate asutustega koostööd või ei täida nende kehtestatud menetlusnõudeid; c) on esitanud korduva taotluse, nagu see on määratletud määruse (EL) 2024/1348 artikli 3 esimese lõigu punktis 19; d) on varjanud rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsetest vastuvõtutingimustest alusetult kasu saanud; e) on raskelt või korduvalt rikkunud majutuskeskuse sisekorda või käitunud majutuskeskuses vägivaldselt või ähvardavalt või f) ei osale kohustuslikes integratsioonimeetmetes, mida liikmesriik pakub või hõlbustab, välja arvatud asjaolude korral, mis jäävad taotleja kontrolli alt välja. 3. Kui liikmesriik on lõike 2 punktis a, b või f osutatud olukorras vastu võtnud otsuse ning asjaolud, millel alusel otsus tehti, on lakanud, kaalub liikmesriik, kas mõned või kõik tühistatud või kitsendatud materiaalsed vastuvõtutingimused võiks taastada. Kui kõiki materiaalseid vastuvõtutingimusi ei taastata, teeb liikmesriik asjakohaselt põhjendatud otsuse ja teatab sellest taotlejale. 4. Käesoleva artikli lõike 1 kohased otsused tehakse konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes objektiivselt ja erapooletult ning neid põhjendatakse. Otsuseid tehakse taotleja, eriti vastuvõtu erivajadustega taotlejate eriolukorda arvesse võttes, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul juurdepääsu tervishoiuteenustele kooskõlas artikliga 22 ning tagavad kõikidele taotlejatele elatustaseme, mis on kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas põhiõiguste hartaga, ja rahvusvaheliste kohustustega. 5. Liikmesriigid tagavad, et materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kitsendata ega tühistata enne, kui lõike 2 kohane otsus on vastu võetud.

Liikmesriigid võtavad arvesse vastuvõtu erivajadustega taotlejate konkreetset olukorda. Liikmesriigid võtavad arvesse asjaolu, et suurema tõenäosusega on vastuvõtu erivajadused teatud taotlejatel, kes kuuluvad järgmistesse kategooriatesse: a) alaealised; b) saatjata alaealised; c) puuetega inimesed; d) eakad; e) rasedad; f) lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed; g) alaealiste lastega üksikvanemad; h) inimkaubanduse ohvrid; i) raske haigusega inimesed; j) vaimse tervise probleemidega, sealhulgas traumajärgse stressiga inimesed; k) inimesed, keda on piinatud või vägistatud või kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, näiteks soolise vägivalla või naiste suguelundite moonutamise ohvrid, alaealisena või muul moel sunniviisiliselt abiellunud isikud või seksuaalsel, soolisel, rassistlikul või usulisel ajendil toime pandud vägivalla ohvrid.

1. Artikli 24 tulemuslikuks rakendamiseks hindavad liikmesriigid pärast rahvusvahelise kaitse taotluse saamist võimalikult kiiresti individuaalselt ja vajaduse korral suulist tõlget kasutades, kas taotlejal on vastuvõtu erivajadused. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud hindamine võidakse integreerida olemasolevatesse riigisisestesse menetlustesse või määruse (EL) 2024/1348 artiklis 20 osutatud hindamisse. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud hindamist alustatakse vastuvõtu erivajaduste kindlaksmääramisest, tuginedes nähtavatele füüsilistele tunnustele või taotleja ütlustele või käitumisele või, kui see on asjakohane, taotleja vanemate või esindaja ütlustele. Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud hindamine viiakse lõpule 30 päeva jooksul alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamisest või juhul, kui see on määruse (EL) 2024/1348 artiklis 20 osutatud hindamisse integreeritud, selles määruses kindlaksmääratud tähtaja jooksul, ning sellise hindamise alusel kindlaks tehtud vastuvõtu erivajadusi võetakse arvesse. Kui vastuvõtu erivajadused ilmnevad rahvusvahelise kaitse menetluse hilisemas etapis, hindavad liikmesriigid neid vajadusi ja võtavad neid arvesse. Liikmesriigid tagavad, et vastuvõtu erivajadustega isikutele käesoleva direktiivi kohaselt toe andmisel võetakse kogu rahvusvahelise kaitse menetluse jooksul arvesse nende erivajadusi, ja näevad ette nende olukorra asjakohase jälgimise. 2. Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et töötajad, kes käesoleva artikli kohaselt vastuvõtu erivajadusi hindavad, a) on saanud ja saavad jätkuvalt koolitust selle kohta, kuidas tuvastada märke, et taotleja on vastuvõtu erivajadustega, ning kuidas kindlaks tehtud juhtudel edasi tegutseda; b) lisavad pädevate asutuste poolt peetavasse taotleja toimikusse tema vastuvõtmise erivajaduste olemust käsitleva teabe, lisades ka nähtavate füüsiliste tunnuste kirjelduse või taotleja ütlused või käitumise kirjelduse, mis on taotleja erivajaduste hindamise seisukohast oluline, ning erivajadustele reageerimiseks kindlaks määratud meetmed ja sellise reageerimise eest vastutavate ametiasutuste andmed, ning c) liikmesriigi õiguse kohase eelneva nõusoleku alusel suunavad taotlejad nende psühholoogilise ja füüsilise seisundi täiendavaks hindamiseks sobiva arsti või psühholoogi juurde, juhul kui tundub, et taotleja vaimne või füüsiline tervis võib mõjutada tema vajadusi vastuvõtmisel; vajaduse korral tagavad tõlke alal koolitatud spetsialistid suulise tõlke, et taotlejal oleks võimalik suhelda meditsiinitöötajatega; kui selliste koolitatud spetsialistide puudumine võib põhjustada ravi edasilükkamist, võivad suulist tõlget teha ka teised täiskasvanud isikud, tingimusel, et taotleja on sellega nõus. Pädevad asutused võtavad punktis c osutatud läbivaatuse tulemusi arvesse taotlejale vastuvõtmisel võimaldatava võimaliku eritoe liigi üle otsustamisel. 3. Lõike 1 esimeses lõigus osutatud hindamist ei pea läbi viima haldusmenetlusena. 4. Käesoleva direktiivi kohast eritoetust võivad saada üksnes vastuvõtu erivajadustega taotlejad. 5. Lõike 1 esimeses lõigus osutatud hindamine ei piira rahvusvahelise kaitse vajaduste hindamist kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347.

1. Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi alaealisi mõjutada võivaid sätteid rakendades silmas eelkõige lapse parimaid huvisid. Liikmesriigid tagavad alaealise füüsiliseks, vaimseks, hingeliseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks piisava elatustaseme. 2. Lapse parimaid huvisid hinnates võtavad liikmesriigid eelkõige piisavalt arvesse järgmisi tegureid: a) perekonna taasühinemise võimalused; b) alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, arvestades eelkõige alaealise tausta ning stabiilsuse ja järjepideva hoolduse vajadust; c) ohutus- ja turvalisuskaalutlused, eelkõige siis, kui on oht, et alaealine on mis tahes vägivalla või ekspluateerimise vormi, sealhulgas inimkaubanduse ohver; d) alaealise arvamus vastavalt tema vanusele ja küpsusele. 3. Liikmesriigid tagavad, et alaealistel on võimalus artikli 20 lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes tegeleda vaba aja tegevustega, sealhulgas võimalus tegelda nende eale kohaste mängude ja huvitegevusega ning tegevusega vabas õhus, samuti vajaduse korral võimalus saada koolitarbeid. 4. Liikmesriigid tagavad juurdepääsu rehabilitatsiooniteenustele nendele alaealistele, kes on langenud mis tahes kuritarvitamise, hooletusse jätmise, ekspluateerimise, piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ohvriks või kes on saanud relvastatud konfliktides kannatada, ning tagavad, et välja töötatakse asjakohane vaimse tervise abi ja vajaduse korral pakutakse kvalifitseeritud nõustamist. 5. Liikmesriigid tagavad, et taotlejate alaealised lapsed või alaealised taotlejad majutatakse koos oma vanematega või nende ja nende vallaliste alaealiste õdede ja vendade eest asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt vastutava täiskasvanud isikuga, tingimusel et see on asjaomaste alaealiste parimates huvides. 6. Alaealistega töötavad isikud, sealhulgas esindajad ja artikli 27 kohaselt ajutiselt esindajana tegutsema sobivad isikud ei tohi olla karistusregistris arvele võetud lastega seotud kuritegude ega väärtegude eest ega ka kuritegude või väärtegude eest, mis seavad tõsise kahtluse alla nende suutlikkuse laste eest vastutust võtta, ning nad peavad saama algset ja pidevat asjakohast koolitust saatjata alaealiste õiguste ja vajaduste, sealhulgas kohaldatavate lastekaitse nõuete kohta ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima riigisiseses õiguses ettenähtud konfidentsiaalsuse nõudeid.

1. Kui taotluse esitab isik, kes väidab, et ta on alaealine või kelle puhul on objektiivselt alust arvata, et ta on alaealine, siis liikmesriigid: a) määravad kuni esindaja nimetamiseni isiku, kes sobib käesoleva direktiivi kohaselt ajutiselt esindajana tegutsema; b) nimetavad esindaja niipea kui võimalik, kuid hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest. Esindaja ja ajutiselt esindajana tegutsema sobiv isik kohtuvad saatjata alaealisega ja võtavad arvesse alaealise enda seisukohti oma vajaduste kohta. Kui liikmesriik hindab, et isik, kes väidab end olevat alaealine, on ilma kahtluseta üle 18 aasta vanune, ei pea ta esimese ega teise lõigu kohast esindajat määrama või ajutiselt esindajana tegutsema sobivat isikut nimetama. Liikmesriigid lisavad oma artiklis 32 osutatud valmisoleku plaanidesse meetmed, mis tuleb võtta, et tagada esindajate määramine ja ajutiselt esindajana tegutsema sobivate isikute nimetamine kooskõlas käesoleva artikliga, juhul kui liikmesriiki on saabunud ebaproportsionaalselt suur arv saatjata alaealisi. Kui neljandas lõigus osutatud meetmetest ei piisa ebaproportsionaalselt suure arvu saatjata alaealiste esitatud taotluste käsitlemiseks, või muudes erandlikes olukordades võib esindaja määramist pikendada veel 10 tööpäeva võrra ja vajaduse korral võib suurendada saatjata alaealiste arvu iga esindaja kohta maksimaalselt 50ni. Viienda lõigu kohaldamisel peavad liikmesriigid teavitama sellest vastavalt komisjoni ja varjupaigaametit. Esindaja ja ajutiselt esindajana tegutsema sobiva isiku kohustused lõpevad, kui pädevad asutused pärast määruse (EL) 2024/1348 artikli 25 lõikes 1 osutatud vanuse hindamist ei eelda, et taotleja on alaealine, või leiavad, et taotleja ei ole alaealine, või kui taotleja ei ole enam saatjata alaealine. 2. Liikmesriigid tagavad, et ajutiselt esindajana tegutsema sobivat isikut teavitatakse viivitamata saatjata alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest, samuti kõnealust alaealist puudutavatest asjakohastest faktidest. Isikuid, kelle huvid on vastuolus või võivad minna vastuollu saatjata alaealise huvidega, ei nimetata ajutiselt esindajana tegutsema sobivaks isikuks. Saatjata alaealist teavitatakse viivitamata ajutiselt esindajana tegutsema sobiva isiku nimetamisest. 3. Kui esindajaks on määratud või esindajana tegutsema sobivaks isikuks on nimetatud organisatsioon, määrab ta füüsilise isiku, kes täidab asjaomase saatjata alaealise suhtes esindaja ülesandeid käesoleva direktiivi kohaselt. 4. Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud esindaja võib olla sama isik, nagu on sätestatud määruse (EL) 2024/1348 artikli 23 lõikes 2. 5. Pädevad asutused teavitavad viivitamata: a) saatjata alaealist eakohasel viisil talle esindaja määramisest ja sellest, kuidas ta saab esindaja kohta konfidentsiaalselt ja turvaliselt kaebuse esitada, ning tagavad, et alaealine seda teavet mõistab; b) vastuvõtutingimuste pakkumise eest vastutavat asutust sellest, et saatjata alaealisele on määratud esindaja ning c) esindajat saatjata alaealisega seotud asjakohastest faktidest. 6. Esindajat või ajutiselt esindajana tegutsema sobivat isikut vahetatakse üksnes vajaduse korral, eelkõige juhul, kui pädevad asutused leiavad, et see esindaja või isik ei ole oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Organisatsioone või füüsilisi isikuid, kelle huvid on vastuolus või võivad minna vastuollu saatjata alaealise huvidega, esindajaks ei määrata ega ajutiselt esindajana tegutsema sobivaks isikuks ei nimetata. 7. Liikmesriigid kohustavad esindajaks määratud või ajutiselt esindajana tegutsema sobivaks isikuks nimetatud füüsilist isikut vastutama proportsionaalse ja piiratud arvu saatjata alaealiste eest ning tavaolukorras üheaegselt mitte rohkem kui 30 alaealise eest, tagamaks, et see isik suudab oma ülesandeid tulemuslikult täita. 8. Liikmesriigid tagavad, et on olemas haldus- või kohtuasutused või muud üksused, kelle ülesanne on jälgida, et esindajad ja ajutiselt esindajana tegutsema sobivad isikud täidavad nõuetekohaselt oma ülesandeid, muu hulgas vaadates kindlate ajavahemike järel läbi nende määratud esindajate ja nende nimetatud esindajana tegutsema sobivate isikute karistusregistriandmed, et teha kindlaks võimalikud vastuolud nende rolliga. Need haldus- või kohtuasutused või muud üksused vaatavad läbi kaebusi, mis saatjata alaealised on oma määratud esindaja või nimetud isiku vastu esitanud. 9. Saatjata alaealised, kes on avaldanud soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlust, paigutatakse alates hetkest, mil nad lubatakse selle liikmesriigi territooriumile, kus nad rahvusvahelise kaitse taotluse esitasid või kus seda taotlust läbi vaadatakse, kuni hetkeni, mil nad on kohustatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt lahkuma a) täisealiste sugulaste juurde; b) kasuperekonda; c) majutuskeskustesse, kus on erivõimalused alaealiste jaoks; d) muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse. Liikmesriigid võivad paigutada 16-aastaseid või sellest vanemaid alaealisi täiskasvanud taotlejate majutuskeskustesse, kui see on artikli 26 lõikes 2 sätestatu kohaselt nende parimates huvides. Võimaluse korral hoitakse õdesid-vendi koos, võttes arvesse asjaomase alaealise huvisid ning eriti tema vanust ja küpsust. Saatjata alaealiste elukohta muudetakse võimalikult harva. 10. Liikmesriigid alustavad saatjata alaealise pereliikmete otsimist võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kasutades selleks vajaduse korral rahvusvaheliste või muude asjaomaste organisatsioonide abi, kaitstes samas tema parimaid huvisid. Kui alaealise või tema lähisugulaste elu või isikupuutumatus võib olla ohus, eriti kui need lähisugulased on jäänud oma päritoluriiki, tuleb tagada, et teavet nende isikute kohta kogutakse, töödeldakse ja levitatakse konfidentsiaalselt, et vältida nende julgeoleku ohustamist.

1. Liikmesriigid tagavad, et isikud, kes on langenud inimkaubanduse, piinamise või vägistamise ohvriks või kelle suhtes on kasutatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, sealhulgas soolistel, rassistlikel või usulistel ajenditel, saavad sellise vägivalla põhjustatud kahjude ravimiseks vajalikku meditsiinilist ja psühholoogilist ravi ning hooldust, sealhulgas vajaduse korral rehabilitatsiooniteenuseid ja nõustamist. Nendele isikutele pakutakse vajaduse korral artikli 25 lõike 2 punkti c kohaselt suulist tõlget. Juurdepääs sellisele ravile ja hooldusele tagatakse niipea kui võimalik pärast kõnealuste isikute vajaduste kindlakstegemist. 2. Lõikes 1 osutatud isikutega töötavad isikud, kaasa arvatud tervishoiutöötajad, on saanud ja saavad jätkuvalt asjakohast koolitust selliste isikute vajaduste ja asjakohase ravi, sealhulgas vajalike rehabilitatsiooniteenuste kohta. Ühtlasi on nad mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima riigisiseses õiguses ette nähtud konfidentsiaalsuse nõudeid ja asjakohast kutse-eetikat.

1. Liikmesriigid tagavad, et käesolevast direktiivist tulenevate hüvede andmise, tühistamise või kitsendamisega seotud otsuste, artikli 8 lõike 5 esimeses lõigus osutatud loa andmisest keeldumise või artikli 9 kohaste otsuste vastu, mis mõjutavad taotlejaid individuaalselt, võib esitada edasikaebuse riigisiseses õiguses ettenähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada õigusasutusele edasikaebus või taotleda õigusasutuse kaudu asja uut faktilist ja õiguslikku läbivaatamist. 2. Kui õigusasutusele on esitatud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud edasikaebus või asja läbivaatamise taotlus, ning artikli 11 lõigetes 3 ja 5 osutatud kohtuliku läbivaatamise korral tagavad liikmesriigid võimaluse saada vajaduse korral tasuta õigusabi ja esindamist, et tagada tõhus juurdepääs õiguskaitsele. Selline õigusabi ja esindamine hõlmab edasikaebuse või läbivaatamise taotluse ettevalmistamist, sealhulgas vähemalt vajalike menetlusdokumentide ettevalmistamist ja õigusasutustes taotleja nimel asja arutamisel osalemist. Tasuta õigusabi ja esindamist võivad pakkuda õigusnõustajad või muud riigisisese õiguse alusel tunnustatud kvalifikatsiooniga isikud, kelle huvid ei ole vastuolus või ei lähe tõenäoliselt vastuollu taotleja huvidega. 3. Liikmesriigid võivad otsustada, et tasuta õigusabi ja esindamist ei võimaldata, kui a) taotlejal on piisavad vahendid, või b) edasikaebusel või läbivaatamisel ei leita olevat ilmseid eduvõimalusi, eriti juhul, kui edasikaebus või läbivaatamise taotlus tehakse teises või kõrgemas apellatsiooniastmes. Kui otsuse mitte võimaldada tasuta õigusabi ja esindamist teeb asutus, mis ei ole kohus, kuna ta leiab, et edasikaebusel või läbivaatamisel ei ole ilmseid eduvõimalusi, on taotlejal õigus tõhusale õiguskaitsevahendile sellise otsuse vaidlustamiseks kohtus ja tal on õigus taotleda sel eesmärgil tasuta õigusabi ja esindamist. Liikmesriigid võivad samuti ette näha, et tasuta õigusabi ja esindamist võimaldatakse ainult õigusnõustajate või muude nõustajate kaudu, kes on riigisisese õiguse kohaselt spetsiaalselt määratud taotlejaid abistama ja esindama, või vabaühenduste kaudu, kes on riigisisese õiguse kohaselt akrediteeritud tasuta õigusabi ja esindamist pakkuma. 4. Liikmesriigid võivad samuti: a) kehtestada tasuta õigusabi ja esindusteenuse pakkumisele rahalised või ajapiirangud, tingimusel et nendega ei piirata põhjendamatult võimalust saada tasuta õigusabi ja esindamist; b) ette näha, et tasude ja muude kulude ja korvamiste osas koheldakse õigusabiga seotud küsimustes taotlejaid võrdväärselt liikmesriigi enda kodanike üldise kohtlemisega, kuid mitte soodsamalt. 5. Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 19 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid nõuda tehtud kulutuste osalist või täielikku korvamist juhul, kui taotleja rahaline olukord on määruse (EL) 2024/1348 kohase rahvusvahelise kaitse seisundi andmise menetluse jooksul oluliselt paranenud või kui tasuta õigusabi ja esindamise võimaldamise otsus tehti taotleja esitatud valeandmete põhjal. 6. Liikmesriigid sätestavad konkreetsed menetlusnormid selle kohta, kuidas tasuta õigusabi ja esindamise taotlusi esitatakse ja menetletakse, või kohaldavad sarnaste riigisiseste taotluste kohta kehtivaid norme, tingimusel, et need normid ei muuda tasuta õigusabi ja esindamise saamist võimatuks või ülemäära keeruliseks.

Liikmesriigid teatavad komisjonile, millised ametiasutused vastutavad direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest. Liikmesriigid teavitavad komisjoni selliste ametiasutuste andmete muutumisest.

1. Liikmesriigid kehtestavad riigi põhiseaduslikku korda järgides asjakohased mehhanismid, millega tagatakse nõuetekohaselt vastuvõtutingimuste taseme asjakohase juhtimise, järelevalve ja kontrolli kehtestamine. Liikmesriigid arvestavad vastuvõtutingimustega seonduvate olemasolevate mittesiduvate tegevusstandardite, näitajate, suuniste või parimate tavadega, mille on välja töötanud varjupaigaamet määruse (EL) 2021/2303 artikli 13 kohaselt, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust korraldada oma vastuvõtusüsteeme kooskõlas käesoleva direktiiviga. 2. Liikmesriikide vastuvõtusüsteemide suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2021/2303 5. peatükis sätestatud seiremehhanismi.

1. Iga liikmesriik koostab valmisoleku plaani, konsulteerides vastavalt vajadusele kohalike ja piirkondlike asutuste, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Valmisoleku plaanis on kindlaks määratud planeeritavad meetmed, mille võtmisega tagada taotlejate vastuvõtmise vastavus käesolevale direktiivile juhtudel, kui liikmesriik peab toime tulema ebaproportsionaalselt suurel arvul rahvusvahelise kaitse taotlejatega, sealhulgas saatjata alaealistega. Valmisoleku plaan hõlmab ka meetmeid artikli 20 lõike 10 punktis b osutatud olukordade lahendamiseks võimalikult kiiresti. 2. Lõikes 1 osutatud valmisoleku plaanis võetakse arvesse riigi konkreetseid asjaolusid, kasutades varjupaigaameti väljatöötatavat vormi, ja varjupaigaametit teavitatakse sellest hiljemalt 12. aprilliks 2025. Plaan vaadatakse vajaduse korral läbi muutunud asjaolude tõttu ja igal juhul vähemalt kord kolme aasta jooksul ning ajakohastamise korral teatatakse sellest varjupaigaametile. Liikmesriigid annavad valmisoleku plaani kasutuselevõtmisest alati komisjonile ja varjupaigaametile teada. 3. Liikmesriigid esitavad varjupaigaametile ameti taotluse korral teabe oma lõikes 1 osutatud valmisoleku plaanide kohta ja varjupaigaamet aitab liikmesriikidel nende nõusolekul valmisoleku plaane koostada ja läbi vaadata.

1. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et käesolevat direktiivi otseselt rakendavate ametiasutuste ja muude organisatsioonide töötajad on saanud vajalikku koolitust taotlejate, sealhulgas alaealiste vajaduste kohta. Selleks integreerivad liikmesriigid töötajate koolitusse varjupaigaameti väljatöötatud Euroopa varjupaigateemalise koolituskava asjakohased osad, mis on seotud vastuvõtutingimustega, samuti vastuvõtu erivajadustega inimeste kindlakstegemise meetodi. 2. Liikmesriigid eraldavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud vahendid, sealhulgas vajalikud töötajad, tõlkijad ja tõlgid, võttes arvesse taotlejate arvu hooajalisi kõikumisi. Kui kohalikud ja piirkondlikud asutused, kodanikuühiskonna või rahvusvahelised organisatsioonid osalevad käesoleva direktiivi rakendamises, eraldatakse neile vajalikud vahendid.

Komisjon esitab hiljemalt 12. juuniks 2028 ja seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ning teeb vajaduse korral ettepanekuid selle muutmiseks. Komisjoni taotlusel saadavad liikmesriigid hiljemalt 12. juuniks 2027 ja seejärel iga kolme aasta tagant aruande koostamiseks kogu vajaliku teabe.

1. Liikmesriigid jõustavad artiklite 1–10, 12, 13, 17–29 ja 31–34 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 12. juuniks 2026. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.

Direktiiv 2013/33/EL tunnistatakse liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, kehtetuks alates 12. juunist 2026, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivi 2013/33/EL liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga, mis on sätestatud I lisas. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.