C-398/24

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda) 30. oktoober 2025 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 25 lõige 1 – Kohtualluvuse kokkulepe – Sisulise kehtivuse poolest tühine kokkulepe selle liikmesriigi õiguse kohaselt, mille kohtu poole on pöördutud – Mõiste Kohtuasjas C‑398/24 [Pome] ( i ), mille ese on ELTL artikli 267 alusel Eesti Vabariigi Riigikohtu 5. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. juunil 2024, menetluses A versus B, EUROOPA KOHUS (kuues koda), koosseisus: esimese koja president F. Biltgen (ettekandja) kuuenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Kumin ja S. Gervasoni, kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – A, esindaja: vandeadvokaat K. Tamm, – B, esindaja: vandeadvokaat J. Tehver, – Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa, – Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja E. Randvere, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 25 lõike 1 tõlgendamist. 2 Taotlus on esitatud kahe füüsilise isiku A ja B vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Eesti kohtute pädevust lahendada võlgnevuse nõue. Õiguslik raamistik Määrus nr 1215/2012 3 Määruse nr 1215/2012 põhjendused 4, 6, 15, 16, 19, 20 ja 22 on sõnastatud järgmiselt: „(4) […] Olulised on sätted, millega ühtlustatakse kollisiooninormid kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning tagatakse, et liikmesriigis tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne. […] (6) Selleks et saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks liidu õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav. […] (15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud. (16) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha. […] […] (19) Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramise vabadus piiratud, tuleks austada poolte lepinguvabadust, kui käesolevas määruses sätestatud erandliku kohtualluvuse alustest ei tulene teisiti. (20) Kui tõusetub küsimus, kas liikmesriigi kohtu või kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkule[p]e on sisu poolest tühine, tuleks kõnealune küsimus otsustada kokkuleppes määratud kohtu või kohtute asukoha liikmesriigi õiguse, sealhulgas kõnealuse liikmesriigi kollisiooninormide alusel. […] (22) Selleks et suurendada erandlike kohtualluvuse kokkulepete tõhusust ja et hoida ära menetlustaktika kuritarvitamist, tuleb siiski näha ette erand üldisest paralleelsete kohtumenetluste eeskirjast, et tegeleda rahuldavalt eriolukorraga, kus võivad esile kerkida samaaegsed menetlused. […]“. 4 Määruse artiklis 15 on ette nähtud: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, […] 2) millega võimaldatakse kindlustusvõtjal, kindlustatul või soodustatud isikul algatada menetlus käesolevas jaos nimetamata kohtutes; […]“. 5 Määruse artiklis 19 on sätestatud: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: […] 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, […] […]“. 6 Määruse artikkel 23 on sõnastatud järgmiselt: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, […] 2) mis võimaldab töötajal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes.“ 7 Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud: „1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas: a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega; b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. […] 4. […] kokkuleppe […] sätetel, millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole õigusjõudu, kui need on vastuolus artikliga 15, 19 või 23, või kui on välistatud kohtute pädevus, kellele asi allub erandlikult artikli 24 kohaselt.“ Eesti õigus 8 20. aprilli 2005. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; 22.3.2024, 8) (edaspidi „TsMS“) § 104 on sõnastatud järgmiselt: „(1) Kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. […] (3) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui: 1) selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist; 2) kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.“ 9 TsMS § 106 lõike 1 punktis 1 on ette nähtud: „Kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui […] see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lõikes 1 sätestatuga […]“. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus 10 A ja B elasid alates 2020. aastast koos Portugalis ja omandasid seal 3. mail 2022 kaasomanikena võrdsetes osades korteri. 11 A ja B leppisid 27. augustil 2022 kokku, et A annab oma 50% suuruse kaasomandi osa korterist B omandisse. B tunnistas vastutasuks A ees võlga, mille summas võeti eelkõige arvesse, et A oli panustanud korteri omandamisse ja renoveerimisse 150000 eurot ning selle arvel oli B korteri ainuomandi saamisel rikastunud. 12 Pooled leppisid kokku, et sellele kokkuleppele kohaldatakse Eesti materiaalõigust ning et kõik kokkuleppega seotud vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel ja heas usus, ning kui pooled kokkulepet ei saavuta, lahendatakse kõik kokkuleppega otseselt või kaudselt seotud vaidlused Harju Maakohtus (Eesti). 13 Sellele kohtualluvuse kokkuleppele tuginedes esitas A 23. oktoobril 2023 Harju Maakohtule hagi B vastu võla sissenõudmiseks. 14 Harju Maakohus keeldus 15. novembri 2023. aasta määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et hagi ei allunud sellele kohtule. Maakohus tugines määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimesele lausele, et kontrollida, kas kohtualluvuse kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest tühine selle liikmesriigi õiguse kohaselt, mille kohus on kokkuleppes kindlaks määratud, st Eesti õiguse järgi. Kuna TsMS § 106 lõige 1 koostoimes sama seaduse § 104 lõikega 1 lubab kohtualluvuse kokkuleppeid sõlmida vaid siis, kui need on seotud asjaomase lepingu mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, millega käesoleval juhul tegemist ei ole, leidis maakohus, et vaidlusalune kohtualluvuse kokkulepe on tühine. 15 A esitas selle määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Eesti). Selles kohtus väitis ta, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 sisalduv viide kohtualluvuse kokkuleppe tühisusele „sisulise kehtivuse poolest“ asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt, viitab riigisisesele materiaalõigusele, mitte menetlusõigusele, mille hulka kuuluvad aga TsMS §-d 104 ja 106. 16 Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2023. aasta määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Nimelt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse hindamisel Eesti õiguse järgi lisaks materiaalõiguse sätetele kohaldada ka TsMS § 104 lõiget 1 ja § 106 lõiget 1, mis viitavad vaidluse iseloomule, mis on omakorda sisuline, mitte vormiline küsimus. 17 Selle määruse peale esitas A määruskaebuse Riigikohtule (Eesti), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. A arvates on kõnealune kohtualluvuse kokkulepe kehtiv, kuna TsMS § 104 lõiget 1 ei saa kohaldada paralleelselt määrusega nr 1215/2012, sest selle määruse artiklis 25 on tehtud viide vaid riigisisesele materiaalõigusele. B arvates ei ole kohtualluvuse kokkulepe TsMS § 104 lõike 1 ja § 106 lõike 1 järgi kehtiv. 18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nagu nähtub määruse nr 1215/2012 põhjendusest 20, tehakse määruse artikli 25 lõikes 1 viide asjaomase liikmesriigi õigusele tervikuna, sh kollisiooninormidele. Eestis kehtivate kollisiooninormide kohaselt ei saa pooled välistada kohtualluvuse kokkuleppele kollisiooninormide kohaldamist. 19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasja lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas asjaolu, et Eesti õigus seob kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse selle poolteks olevate füüsiliste isikute tegutsemisega majandus- ja kutsetegevuses, nagu on nõutud TsMS § 104 lõikes 1 ja § 106 lõikes 1, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole selle liidu õiguse sätte sõnastusest ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt üheselt selge, kas väljend „sisulise kehtivuse poolest tühine“ hõlmab ka nendes riigisisestes õigusnormides ette nähtud tingimusi. 20 Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise isiku tegutsemisega majandus- ja kutsetegevuses, nagu seda teeb [TsMS] § 106 lõike 1 punkt 1, millega sätestatakse, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lõikes 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline vaidlus, mida kohus kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt läbi vaatab, peab olema seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus [määruse nr 1215/2012] artikli 25 lõike 1 esimese lause lõpuosa („välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“) tähenduses?“ Eelotsuse küsimuse analüüs 21 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi, mille kohtule allumises on lepingu pooled kokku leppinud, riigisiseses õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega, on „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alus selle sätte tähenduses. 22 Kõigepealt tuleb märkida, et kuna määrusega nr 1215/2012 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 23/04, lk 42), mis omakorda asendas 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), kehtib Euroopa Kohtu antud tõlgendus nende kahe viimasena nimetatud õigusakti sätetele ka määruse nr 1215/2012 tõlgendamise suhtes, kui neid sätteid võib pidada nimetatud määruse vastavate sätetega „samaväärseks“ (16. mai 2024. aasta kohtuotsus Toplofikatsia Sofia (kostja alalise elukoha mõiste), C‑222/23, EU:C:2024:405, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult kehtib tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimesele lõigule ja määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikele 1, ka määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 suhtes, sest viimati nimetatud säte kordab sarnases või isegi identses sõnastuses esimesena nimetatud sätete sisu. 23 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult asjaomase normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning vastava õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa norm on (17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 9. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Cabris Investment, C‑540/24, EU:C:2025:766, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). 24 Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. 25 Kuigi määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimese lause sõnastusest nähtub, et kohtualluvuse kokkuleppe tühisuse võib tuvastada selle liikmesriigi õiguse alusel, mille kohus on kokkuleppes kindlaks määratud, ei ole selles artiklis ega üheski teises selle määruse sättes määratletud mõistet „sisulise kehtivuse poolest tühine“. 26 Sõna „sisuline“ kasutatakse tavatähenduses kohtuotsustes ja menetlusdokumentides vastandina mõistetele „vorm“ ja „vastuvõetavus“, mida analüüsitakse enne seda, kui kohus teeb otsuse menetluse eseme kohta, see tähendab fakti- ja/või õigusküsimuste kohta, millel põhineb poolte nõue (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 31). 27 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimeses lauses on piirdutud kollisiooninormi kehtestamisega, täpsustades, milline riigisisene õigus on kohaldatav olukorras, kus kõik selles artiklis ette nähtud kehtivuse tingimused on täidetud, kuid selline kokkulepe võib siiski olla tühine riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sisulistel põhjustel (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 32). 28 Siiski on lisaks mõiste „sisulise kehtivuse poolest tühine“ nimetamisele määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 veel ette nähtud kohtualluvuse kokkulepetele omased kehtivuse tingimused, mille hulgas on materiaalõiguslikud tingimused ja vorminõuded, millele selline kokkulepe peab vastama (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 35). 29 Seega selleks, et kohtualluvuse kokkulepe oleks kehtiv, peab see määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 kohaselt olema sõlmitud kas kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega, või vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud. 30 Nõudes, et kohtualluvuse kokkulepe vastaks määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 ette nähtud sisu- ja vorminõuetele, võimaldab see säte tagada huvitatud isikute tegeliku nõusoleku, vältimaks nõrgema lepingupoole kaitse huvides seda, et kohtualluvuse tingimused, mille üks pool lepingusse lisas, jäävad märkamatuks (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). 31 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse tingimuseks võib seada konkreetse vorminõude täitmise üksnes siis, kui see tingimus on seotud määruse nr 1215/2012 artikli 25 nõuetega, ning et osalisriikidel ei ole vabadust kehtestada muid vorminõudeid kui need, mis on selles määruses ette nähtud (vt selle kohta 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, punktid 35 ja 37). Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et nende nõuetega ei ole seotud kaalutlused kokkuleppes kindlaks määratud kohtu ja vaidlusaluse suhte vaheliste seoste või kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse kohta (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 34). 32 Eeltoodust nähtub, et mõiste „sisulise kehtivuse poolest tühine“, mida on kasutatud määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimese lause lõpuosas, kuivõrd see viitab tingimata teistsugustele kehtivuse tingimustele kui need, mis on omased selles määruses ette nähtud kohtualluvuse kokkulepetele, viitab lepingulist suhet mõjutada võivatele tühisuse üldistele alustele, st eelkõige puudustele tahteavalduses, nagu eksimus, ebaaus käitumine, vägivald või teovõimetus, mis on alused, mida reguleerib selle liikmesriigi õigus, mille kohtud on kokkuleppes kindlaks määratud (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 36). 33 Seda järeldust kinnitab määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimese lause lõpuosa kujunemislugu – nimelt ei olnud sellist regulatsiooni määruse nr 44/2001 artiklis 23 ega Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus ning selle eesmärk oli kehtestada kohtualluvuse kokkulepete sisulise kehtivuse valdkonnas ühtlustatud kollisiooninorm, mis tagab seega selles küsimuses sarnase otsuse, olenemata sellest, millise kohtu poole on pöördutud, ja mis vastab kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevas Haagi konventsioonis, mis sõlmiti 30. juunil 2005, ette nähtud lahendustele (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 40). Professorite Hartley ja Dogauchi koostatud seletuskirja punktides 125 ja 126 on kehtetuse sisuliste põhjustena viidatud üldiselt tunnustatud tühisuse põhjustele nagu eksimus, ebaaus käitumine, vägivald, pettus, pädevuse puudumine või teovõimetus. 34 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Eesti õiguses kehtestatud tingimust, mille kohaselt on füüsiliste isikute vahel kohaldatav kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui asjaomane vaidlus on seotud nende isikute majandus- ja kutsetegevusega, võib tõepoolest võrrelda asjaomaste isikute lepingute sõlmimise võime tingimusega. Selline tingimus ei seondu siiski tavaliste teovõimetuse juhtumitega, mis puudutavad alaealisi või erilist kaitset vajavaid täisealisi isikuid, vaid viitab tegelikkuses sellele, et lepingupooled ei tegutse erasfääris. 35 Lisaks tuleb rõhutada – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne muud –, et see riigisisene säte ei ole üldiselt kohaldatav lepingulistele suhetele, sest selles ette nähtud kehtivuse tingimus käib vaid kohtualluvuse kokkulepete kohta. Kuna see tingimus ei kuulu selliste üldiste tühisuse aluste hulka, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punkti 32 lõpuosas, võib see äärmisel juhul kuuluda nendele kokkulepetele omaste kehtivuse tingimuste hulka, mida reguleerib siiski ammendavalt määruse nr 1215/2012 artikkel 25, nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 28–31. 36 Järelikult ei saa selline tingimus, mis ei kuulu pooltevahelisi lepingulisi suhteid mõjutavate üldiste tühisuse aluste hulka, kuuluda „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ aluste hulka määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 esimese lause tähenduses. 37 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 30–36 tulenevat tõlgendust toetavad määruse nr 1215/2012 artikli 25 eesmärgid, milleks on austada poolte autonoomiat ja suurendada erandlike kohtualluvuse kokkulepete tõhusust, millele on viidatud selle määruse põhjendustes 15, 19 ja 22 (9. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Cabris Investments, C‑540/24, EU:C:2025:766, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). 38 Määruse nr 1215/2012 artikkel 25 põhineb nimelt poolte tahtevabaduse põhimõttel (vt selle kohta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix, C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 38) ja just sellest põhimõttest tulenevalt on lepinguosaliste vabatahtliku kokkuleppe tõttu õigustatud, et primaarseks loetakse muu kohtu valikut kui see, mille alluvusse asi oleks kuulunud määruse nr 1215/2012 järgi (vt selle kohta 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 26). 39 Riigisiseses õiguses sellise tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv, kui vaidlus ei ole seotud lepingupoolte majandus- ja kutsetegevusega, läheks aga poolte sellise tahtevabadusega vastuollu. 40 Ühtlasi on see tõlgendus kooskõlas määruse nr 1215/2012 eesmärgiga, milleks on – nagu nähtub eelkõige selle põhjendustest 4, 6, 15 ja 16 – ühtlustada tsiviil- ja kaubandusasjades kohtualluvust reguleerivad kollisiooninormid siduva ja vahetult kohaldatava liidu õigusaktiga, millega liidu seadusandja soovis vastu võtta hästi prognoositavad ja läbipaistvad kohtualluvuse eeskirjad, et tugevdada õiguskindlust ja aidata kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 38). 41 Euroopa Kohus on aga korduvalt otsustanud, et nende eesmärkide, eelkõige õiguskindlusega seotud eesmärkide edendamiseks tuleb tugevdada liidus elavate isikute õiguslikku kaitset, võimaldades nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse võidakse tema vastu pöörduda (vt selle kohta 27. veebruari 2025. aasta kohtuotsus Società Italiana Lastre, C‑537/23, EU:C:2025:120, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). 42 Määrusega nr 1215/2012 tagatud õiguskindlus satuks aga ohtu, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik kehtestada täiendavaid, kohtualluvuse kokkulepetele omaseid kehtivuse tingimusi, mis on eelkõige seotud asjaomaste poolte tegevuse laadiga. 43 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi, mille kohtule allumises on lepingu pooled kokku leppinud, riigisiseses õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega, ei ole „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alus selle sätte tähenduses. Kohtukulud 44 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi, mille kohtule allumises on lepingu pooled kokku leppinud, riigisiseses õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega, ei ole „sisulise kehtivuse poolest tühisuse “ alus selle sätte tähenduses. Biltgen Kumin Gervasoni Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. oktoobril 2025 Luxembourgis. Kohtusekretär A. Calot Escobar Koja presidendi ülesannetes F. Biltgen ( *1 ) Kohtumenetluse keel: eesti. ( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.