General Partners OÜ avaldus PreNORDIC OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
PreNORDIC OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja (võlausaldaja) General Partners OÜ esindajad ringkonnakohtus (registrikood 12625544), lepinguline esindaja Krista Raudsepp Puudutatud isik (võlgnik) PreNORDIC OÜ (registrikood 12517139), likvideerija Urmas Murumets Pankrotihaldur Kalev Mägi Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde pankrotihaldur Kalev Mägi 11. novembril 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-8150 muutmata.
3.Jätta PreNORDIC OÜ määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud PreNORDIC OÜ kanda.
Määrata General Partners OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 300 eurot.
6.Jätta rahuldamata General Partners OÜ taotlus ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmiseks ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumiseks kohustamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale saab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.General Partners OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 21. mail 2021 Harju Maakohtule avalduse PreNORDIC OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue, mis tuleneb Soome Vabariigi Turu apellatsioonikohtu 6. aprilli 2018. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr S17/453 ja selle alusel välja antud 7. veebruari 2020. a Euroopa täitekorralduse tõendist. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 30 128,33 eurot ja viivis sellelt 7% aastas alates 6. maist 2018 kuni võlgnevuse tasumiseni. Pankrotiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 6694,51 eurot. Võlausaldaja esitas 14. veebruaril 2020 kohtutäiturile Kaire Põlts (kohtutäitur) täitmisavalduse, mille alusel algatas kohtutäitur 18. veebruaril 2020 võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 025/2020/666. Kohtutäitur teatas 15. veebruaril 2021 täitmise võimatusest, selgitades, et võlgnikul puudub vara, mida saaks realiseerida võlgnevuse katteks ning ka rahalised vahendid pangakontodel. Võlausaldaja esitas 10. mail 2021 võlgniku likvideerimismenetlusse nõude, märkides ühtlasi, et nõude rahuldamata jätmise korral pöördub ta pankrotiavaldusega kohtusse. Võlgnik ei ole vastanud ega võlgnevust tasunud.
2.Harju Maakohus võttis 4. juuni 2021. a määrusega pankrotiavalduse menetlusse ning nimetas 30. juuli 2021. a määrusega võlgniku ajutiseks halduriks Kalev Mägi (ajutine haldur, ka pankrotihaldur).
3.Ajutine haldur esitas 11. augustil 2021 aruande, mille kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku 2017.–2019. a majandusaasta aruannete järgi on võlgnikul kohustusi summas 564 681 eurot. Võlgniku selgituste kohaselt on võetud laene ning kolmandad isikud on võlgniku eest kulusid kandnud. Sellele lisandub pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue summas 36 822,84 eurot. Võlgnikul puuduvad pangakontod. 2019. a majandusaasta aruande järgi on rahaliste vahendite jääk 288 eurot, kuid raha asukoht on teadmata. Võlgnik väitis, et RDevelopment OÜ on tasunud 200 000 eurot ning oleks tulnud tasuda veel 175 000 eurot, kuid ei selgitanud, milliste pangakontode kaudu tehingud toimusid. Võlgniku selgituste järgi on tema ainus vara väidetav nõue summas 175 000 eurot, mille sissenõudmiseks on Soome kohtule esitatud hagi ning nõuet loodetakse suurendada 600 000 euroni, mis on väidetav piraadilaeva väärtus. Piraadilaev ei kuulu aga võlgnikule, vaid selle omanik on võlausaldaja. Ajutisel halduril puuduvad andmed asja perspektiivikuse kohta. Võlgniku 2017.–2019. a majandusaasta aruannete järgi koosneb võlgniku vara nõudest summas 600 000 eurot, kuid selle kohta puuduvad algdokumendid. Võlgniku nimele ei ole registreeritud kinnisasju ega sõidukeid. Nimetatud majandusaasta aruannete järgi ei ole võlgnikul müügitulu olnud.
4.Võlgniku väitel ei ole ta püsivalt maksejõuetu. Pärast likvideerimisteate avaldamist väljaandes Ametlikud Teadaanded esitas ainsa võlausaldajana nõude pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja. Seega on võlgnikul kohustusi summas 36 822,84 eurot. Võlgniku vara hulka kuulub 175 000 euro suurune nõue, mille osas on võlgnik esitanud Soome kohtule hagi. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus kuulutas 28. septembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Kalev Mägi ning jättis menetluskulud võlgniku kanda ja määras kindlaks võlausaldajale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi vähemalt summas 600 000 eurot, kuid vara puudub. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 2 (7)
6.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Määruskaebuse kohaselt on võlgnikul kohustusi kõige rohkem 36 822,84 eurot, sest pärast likvideerimisteate avaldamist esitas nõude üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ning ka ajutise halduri aruandes ei ole välja toodud teisi võlausaldajaid. Ajutise halduri aruandes on ebaõigesti kohustuste suuruse tuvastamisel aluseks võetud võlgniku 2019. a majandusaasta aruanne, s.o ligikaudu 20 kuud vanad andmed. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks väidet, et võlgniku kohustuste suurus on 600 000 eurot. Lisaks oleks maakohus pidanud võlgniku varana käsitama nõuet kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille sisse nõudmiseks on Soome kohtule esitatud hagi. Keegi ei ole leidnud, et tegemist oleks perspektiivitu hagiga.
7.Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud võlgniku kanda. Võlgnik on kohustuste suuruse 600 000 eurot ise 2017.–2019. a majandusaasta aruannetes välja toonud ning need aruanded esitati kõik 31. märtsil 2021. Võlgniku kohustus on tõendada, et ta on välja toodud kohustuse täitnud. Varana ei saa arvestada väidetavat nõudeõigust summas 175 000 eurot, sest nõude rahuldamine on vähetõenäoline ning selle osas ei ole esitatud ühtegi raamatupidamise algdokumenti.
8.Pankrotihaldur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Pankrotihaldur palus võlgnikul esitada nõuete ja kohustuste aluseks olevad dokumendid, kuid võlgnik jättis need esitamata. Seejärel palus pankrotihaldur vastata tekkinud küsimustele, kuid võlgnik selgeid vastuseid ei andnud. Võlgniku esitatud 30. juuli 2021. a bilansi järgi on kohustusi 601 516 eurot, omakapital miinuses ja raha jääk 0 eurot. 28. septembri 2021. a bilansi järgi on kohustusi 564 693 eurot ja omakapital 35 307 eurot. Kuna võlgnikul majandustegevust ei toimu, siis jääb arusaamatuks, kuidas on pärast pankrotimenetluse algatamist võlgniku kohustused vähenenud 36 823 euro võrra. Võlgnik on 4. novembril 2021 pankrotihaldurile kinnitanud, et kassa jääk puudub, kuid samas 8. novembril 2021 märkinud, et kassa jääk 288 eurot on võlgniku käes.
9.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
11.Ringkonnakohus märgib esmalt, et pankrotihaldur on 11. novembri 2021. a seisukohas võlgniku määruskaebuse kohta esitanud uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).
12.Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks eelnimetatud eeldustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlgnik on PankrS § 31 lg 1 3 (7)
mõttes maksejõuetu. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et maakohus on põhjendamatult tuvastanud võlgniku püsiva maksejõuetuse.
13.Maakohus tuvastas ajutise halduri aruande põhjal, et võlgnikul on kohustusi vähemalt summas 600 000 eurot. Võlgnik leiab määruskaebuses, et maksejõuetuse olukord on välistatud, sest tal on kohustusi maksimaalselt summas 36 822,84 eurot. Kolleegium võlgniku käsitlusega ei nõustu.
13.1.Alalise (püsiva) maksejõuetuse tuvastamisel saab kohus mh lähtuda ajutise halduri aruandes esitatud andmetest võlgniku vara, sh kohustuste osas. Võlgnik tugineb määruskaebuses sellele, et kuigi ajutise halduri aruandes on väidetud, et võlgnikul on kohustusi summas 600 000 eurot, siis ei ole välja toodud ühegi võlausaldaja nime ja kohustuse suurust ega esitatud selle kohta tõendit. Kolleegium märgib, et asjaolu, et ajutine haldur ja maakohus hindasid võlgniku maksejõuetust ilma võlgniku raamatupidamise algdokumente saamata, ei tähenda seda, et nende hinnang oli ebaõige. PankrS § 22 lg 2 sätestab ajutise halduri kohustused, milleks on ka võlgniku vara, sh võlgniku kohustuste välja selgitamine ja maksejõulisuse hindamine. Oma kohustuste täitmiseks on ajutisel halduril õigus saada võlgnikult teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta (PankrS § 22 lg 3 p 1). Sellisele ajutise halduri õigusele vastab võlgniku kohustus sellist teavet ajutisele haldurile anda. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus võlgnik jätab täitmata pankrotiseadusest tuleneva ajutisele haldurile teabe andmise kohustuse võlgniku vara, sh kohustuste kohta, saab ajutine haldur oma ülesannete täitmisel lähtudagi üksnes nendest andmetest, mis on talle teatavaks saanud. Võlgniku 2019. a majandusaasta aruanne, samuti varasemad aruanded olid ajutisele haldurile kättesaadavad ning nende andmetega on ajutine haldur ka aruannet koostades arvestanud. Võlgnik ei toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks teha vastupidise järelduse. Võlgnik on hoopis ise ajutisele haldurile avaldanud, et ta on võtnud erinevaid laene ja tema eest on kolmandad isikud kandnud kulusid (vt ajutise halduri aruanne, lk 5 ja seal viidatud lisa; tl 69). Samuti puudub asjas vaidlus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude (pankrotiavalduse esitamise seisuga 36 822,84 eurot) olemasolus, kuuluvuses ja selguses ning selles, et see nõue on täitmata.
13.2.Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-te 1 ja 2 alusel on RPS kohaselt kohustatud raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama iga Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik. RPS § 12 lg-te 1–4 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise algdokumente, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente ning raamatupidamise siseeeskirja üldjuhul seitse aastat. Võlgniku likvideerija ja endine juhatuse liige on väitnud, et tal ei ole võimalik raamatupidamisdokumentide haldurile üleandmise kohustust täita, kuna talle ei ole dokumente üle antud (vt nt 4. novembri 2021. a vastus pankrotihalduri teabepäringule; tl 133 pöördel). Samas ei ole ta ka selgitanud ega põhistanud, mida ta on mõistlikult teinud selleks, et võlgniku dokumentatsioon oma valdusesse saada.
13.3.Kolleegium ei nõustu ka võlgniku seisukohaga justkui oleksid võlgniku 2019. a majandusaasta aruandes esitatud andmed, millele ajutine haldur tugines, vananenud. Võlgnik on 30. juuli 2021. a ja 28. septembri 2021. a bilansis ning 4. novembri 2021. a vastuses pankrotihalduri teabepäringule samuti märkinud, et tal on lisaks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele täiendavalt kohustusi summas 564 681 eurot (tl 129, 131 ja 133 pöördel).
13.4.Pankroti välja kuulutamata jätmiseks ei anna alust ka ainuüksi võlgniku väide, et pärast likvideerimisteate avaldamist esitas nõude üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja. Seejuures tõi võlausaldaja esile, et äriseadustiku § 212 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab likvideerija avaldama viivitamatult teate likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, samuti saatma teada olevatele võlausaldajatele likvideerimisteate, aga 4 (7)
võlausaldaja ei saanud võlgniku likvideerijalt teadet, kuigi võlausaldaja nõude osas viiakse läbi täitemenetlust juba alates 2020. a veebruarist ja seega oli likvideerija nõudest teadlik.
14.Ainuüksi võlgniku täitmata kohustused ei näita iseenesest veel võlgniku püsivat maksejõuetust. Samas leidis maakohus, et võlgnikul puudub ka võlgade rahuldamiseks vara. Võlgnik heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud võlgniku maksevõime hindamisel võlgniku nõuet kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille osas on Soome kohtus pooleli vaidlus. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnik suudab oma kohustusi talle kuuluva vara arvel täita, sh täita avaldaja nõuet.
14.1.Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui võlgniku suutmatus nõudeid rahuldada on ajutine, tuli võlgnikul esitada asjaolud, et võlgnikul on piisavalt likviidset vara või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldajate nõuded rahuldada. Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksejõuetus on ajutine, st asjaolusid, mis viitaksid selgelt võlgniku majandusliku seisundi paranemisele.
14.2.Ajutise halduri aruande kohaselt ei kuulu võlgnikule kinnisvara, sõidukeid ega raha arvelduskontodel (tl 69 ja pöördel). Võlgniku 13. märtsil 2021 esitatud 2017.–2019. a majandusaasta aruannete järgi koosneb võlgniku vara väidetavatest nõuetest ja ettemaksetest ning rahast 288 eurot (tl 31 pöördel, 36 pöördel ja 41 pöördel). Seega nähtus maakohtule ja ajutisele haldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Seejuures on toimiku materjalidest nähtuvalt ka raha 288 eurot asukoht teadmata.
14.3.Võlgnik leiab, et tema püsivat maksejõuetust tuleb eitada, sest tema vara hulka tuleb lugeda nõue kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille sisse nõudmiseks on Soome kohtule esitatud hagi. Kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas võlgniku nõudest kolmanda isiku vastu võiks võlgnikule laekuda raha. Pole selge, kas nõue on perspektiivikas ning, kas kolmandal isikul on olemas vajalik likviidsus nõude täitmiseks. Kolleegium leiab, et üksnes sellest, et võlgnik on kolmanda isiku vastu esitanud hagi, ei saa teha järeldust nõude põhjendatuse kohta. Võlgnik väidab küll määruskaebuses, et keegi ei ole leidnud, et tegemist oleks perspektiivitu hagiga, kuid asja materjalidest nähtuvalt viitas ajutine haldur aruandes sellele, et tal puuduvad andmed nõude perspektiivikuse osas seisukoha võtmiseks ning tema arvates seda varana kajastada ei saaks (tl 69 pöördel ja 70). Samuti on võlausaldaja pidanud nõude rahuldamist vähetõenäoliseks, viidates võimalikule aegumisele (vt võlausaldaja
25.augusti 2021. a e-kiri maakohtule ning vastus määruskaebusele; tl 75 ja 113 pöördel). Kolleegium märgib, et isegi, kui nõue rahuldatakse, siis ei ole selge ka nõude täitmise tõenäosus, sest võlgnik ei ole esitanud tõendeid kolmanda isiku varalise seisu kohta ega toonud esile muid asjaolusid, mis kinnitaks, et nõude realiseerimine on tõenäoline. Kuigi pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, siis ei seisne hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ja tõendite otsimises (vt nt Riigikohtu 22. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080/42, p 11). Kolleegium märgib, et võlgnik peab PankrS § 87 lg 1 kohaselt osutama ajutisele haldurile ja haldurile tema ülesannete täitmisel abi ning PankrS § 85 lg 1 järgi peab võlgnik kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Pankrotihaldur juhtis võlgniku tähelepanu sellele, et talle jääb arusaamatuks, mille alusel nõutakse Soome kohtus kolmandalt isikult nõude rahuldamist, kuid võlgnik märkis 8. novembri 2021. a vastuses pankrotihaldurile, et tal on olemas üksnes hagiavaldus ning täpsemalt ta ei oska selgitada (tl 127). 5 (7)
Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et summa 175 000 eurot laekumine ja väidetava nõude võlgniku varana kajastamine on vaieldav, sest nõude likviidsust on raske hinnata. Seetõttu ei ole võlgniku poolt nimetatud nõue esitatud asjaolude alusel käsitatav sellise varana, mille arvelt täita kohustusi, sh avaldaja nõuet. Seejuures märgib kolleegium, et ka ainuüksi võlgniku ajutisele haldurile väljendatud soov nõuet suurendada 600 000 euroni (vt ajutise halduri aruanne, lk 6; tl 69 pöördel), ei tähenda automaatselt selle nõude suuruses võlgniku vara suurenemist ning sellest tulenevalt ka võlgniku maksejõulisust.
14.4.Lisaks tuleb arvestada, et võlgnikul ei ole igapäevast majandustegevust, mille kaudu oleks võimalik kohustuste täitmiseks tulu teenida. Võlgnik on kinnitanud, et ühingus majandustegevust ei toimu ning ka ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik saanud müügitulu (tl 69 pöördel). Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et võlgnik ei suuda oma kohustusi mõistliku aja jooksul täita.
15.Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta lõppjärelduses muutmata.
16.PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (PankrS § 32). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd võlgnik ei ole menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud, siis ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu määrust ka võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise osas.
18.Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.
19.Määruskaebuse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning need hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu
10.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eelnevat arvestades määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 ja § 175 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse põhjendatud ja vajalikus ulatuses kindlaks, kuid ei mõista neid võlgnikult välja.
19.1.Võlausaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks määruskaebemenetluses lepingulise esindaja kulu 395 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi tegi võlausaldaja lepinguline esindaja tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3 tunni ja 36 minuti ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
19.2.Kolleegium leiab, et asja sisu ja mahtu arvestades on võlausaldaja taotletavatest õigusabikuludest põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad 3 tunnile. Esitatud menetlusdokumendid (määruskaebus ja seisukoht sellele) on sisult lühikesed ja ei ole õiguslikult keerukad ning sama esindaja on võlausaldajat esindanud kogu menetluse käigus. Samuti ületab võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu hagita asja määruskaebuse menetlemisel keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades senist praktikat, asja mahtu ja keerukust ning esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab kolleegium võlausaldaja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures ka arvesse, et võlausaldajale ei osutanud õigusabi advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest 6 (7)
tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole.
19.3.Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 300 eurot (= 3 tundi x 100 eurot). Kuivõrd võlausaldaja on märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuta. Kuna kohtul ei ole võimalik praegusel juhul menetluskulusid välja mõista ning menetluskulude hüvitamist reguleerivad pankrotiseaduses sätestatud erinormid, siis ei ole alust kohustada kohustatud isikut ka viivist tasuma TsMS § 177 lõike 4 alusel.
19.4.Võlausaldaja on palunud ka määrata, et menetluskulude hüvitamise korral tuleb menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole, märkides makse tegemisel ka ära menetluskulude kindlaksmääramise avalduses toodud viitenumbri. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlausaldaja taotlus põhjendatud. Taotlusest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mille tõttu soovitakse tavalise täitmise korra asemel taotletud korra kindlaksmääramist ning ka kohtupraktikas on leitud, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramine ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu 16. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4817/35, p 20).
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.