Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi I. S. vastu põhivõla 1950 euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulu saamiseks
Tsiviilasja hind
4514 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83, Tallinn), lepinguline esindaja: Carlo Kask Kostja: I. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja krediidikonto lepingust nr 313 tulenev võlgnevus 2730 eurot 59 senti (põhivõlg 1950 eurot, intress 517 eurot 26 senti, sissenõudekulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 228 eurot 33 senti).
3.Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhivõlalt (1950 eurolt) alates 11. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Jätta menetluskuludest 36% Aktsiaseltsi PlusPlus Capital ja 64% I. S. kanda.
5.Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja menetluskulud eurot 20 senti.
6.Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (339 eurolt 20 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Toimetada tagaseljaotsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kui mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse või kaja.
ASJAOLUD
1.Hageja esitas 10. septembril 2021 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja võlgnevus 3697 eurot 62 senti (s.o põhivõlg 1950, intress 517 eurot 26 senti, võlgnevuse sissenõudekulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1195 eurot 36 senti). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt alates 11. septembrist 2021 kuni selle kohase tasumiseni kokkulepitud lepingujärgses määras (41,90% aastas). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 5. mail 2019 arvelduskrediidilepingu, mille alusel võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 2000 euro ulatuses (intressimääraga 41,90% aastas). Kostja kohustus kasutatud krediidi koos intressiga tasuma krediidi kasutusele järgneva kalendrikuu 15. kuupäeval. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu ennetähtaegselt üles ja luges krediidisumma tagastamise tähtpäeva saabunuks
24.märtsil 2020. Kostja on teostanud laenuandjale tagasimakseid summas 50 eurot, mis on maha arvestatud kasutatud krediidisummast (2000 eurost). Seega on kostja lepingust tulenev põhivõlg 1950 eurot, intressivõlgnevus 517 eurot 26 senti ning arvestatud viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 25. märtsist 2020 kuni hagi esitamiseni 10. septembrini 2021 1195 eurot 36 senti. Kostjale on saadetud kohtuvälises menetluses korduvalt maksemeeldetuletusi, mistõttu on võlgnevuse sissenõudekuluks 35 eurot.
4.mail 2020 loovitas krediidiandja nõude kostja vastu hagejale ning teavitas sellest kirjalikult ka kostjat.
3.Hagimaterjalid ja hagiavalduse menetlusse võtmise määruse on kostjale isiklikult kätte toimetatud 22. septembril 2021. Kohtu määratud tähtajaks (6. oktoobriks 2021) ega ka hiljem ei ole kostja hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 2 kohaselt hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.
5.Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressi- ja sissenõudmiskulude nõuded. TsMS § 444 lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.
6.Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhinõudelt (1950 eurolt) ning viivisemääraks on 0,11% päevas (41,90% aastas). Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise (s.o 10. september 2021) seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 1195 eurot 36 senti.
7.Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.
8.Kostjaga 5. mail 2019 sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete kohaselt (III jaotis, p 9), kui klient jätab arvelduskrediidilepingust tulenevad maksed tegemata, peab ta tasuma viivist, samas on ka lepingu põhitingimuste (II jaotis) kohaselt intressimääraks 41,90% aastas ja viivisemääraks 0,11% päevas, et rahalise kohustuse täitmisega (v.a intressi tasumisega) viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Kohus on seisukohal, et kostjaga sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
9.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.
VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär perioodil 1. jaanuarist 2020 kuni 1. juulini 2021 0,00%. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellele perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 41,90% aastas (0,11% päevas) ületab seadusjärgset 5- kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
10.Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses viitas hageja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.
11.Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavaldusele lisatud viivise arvestuse kohaselt arvestas hageja viivist perioodil
25.märtsist 2020 kuni 10. septembrini 2021. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil 228 eurot 33 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
12.Lisaks sellele on hageja esitanud ka edasiulatuva viivise nõude alates 11. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 41,90% aastas. Arvestades seda, et viivisekokkulepe 41,90% aastas on praegusel juhul tühine, saab hageja nõuda ka edasiulatuvat viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).
13.Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1950 eurot, intressi 517 eurot 26 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja 10. septembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 228 eurot 33 senti (kokku 2730 eurot 59 senti). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise põhivõlalt (1950 eurolt) alates
11.septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 967 eurot 3 senti (1195,36 – 228,33), samuti hageja nõude edasiulatava viivise saamiseks lepingujärgse viivisemääraga (41,90% aastas).
14.TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.
15.Hageja on hagis märkinud hagi hinnaks 4073 eurot 95 senti. Kohus leiab, et hageja märgitud hagi hind on ebaõige ning seda tuleb TsMS § 136 lg 1 teise lause alusel muuta. Hageja on taotlenud, et kostjalt mõistetaks välja põhinõue 1950 eurot, intressid 517 eurot 26 senti, viivised 1195 eurot 36 senti ja sissenõudekulud 35 eurot. TsMS § 134 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel hagi hinna määramisel nimetatud summad liidetakse. Hageja on lisaks taotlenud kostjalt hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates 11. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas, kuid mitte rohkem kui summas 754 eurot 64 senti, et edasiulatuv viivis koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei ületaks põhivõlgnevuse summat. TsMS § 367 ja § 133 lg 2 alusel liidetakse sellisel juhul hagi hinna arvestamisel lisaks juba sissenõutavaks muutunud kohustustele juurde ka ühe aasta viivisesumma 817 eurot 5 senti. Seda sõltumata sellest, et hageja on oma edasiulatuva viivise nõude piiranud 754 eurot 64 sendiga. Eelnevast tulenevalt on hagi hinnaks 4514 eurot 67 senti (1950 + 517,26 + 1195,36 + 35 + 817,05).
16.TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Praeguses asjas on hagihind 4514 eurot 67 senti, kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 2886 eurot 59 senti (2730,59 + viivise ühe aasta kohta 156 eurot), s.o ca 64% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 64% kostja ja 36% hageja kanda.
17.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 420 eurot (3,5 h, koos käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse esitamisega. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 180 eurot (1,5 h x 100 x 1,2). Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 on hageja kinnitanud, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja kuluks on ka riigilõiv 350 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 530 eurot (180+350). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 339 eurot 20 senti (0,64 x 530). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt
võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.