Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 11.11.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 2-20-129216/29
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 11.11.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6220

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

OÜ Vilde Maja12145519(Hageja)FlowerWood OÜ14547647(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht 11.11.2021, Tallinn Tsiviilasja number

2-20-129216

Tsiviilasi

OÜ Vilde Maja hagi R Ti ja Flowerwood OÜ vastu võla ja viivise nõudes 4500 €

Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: OÜ Vilde Maja (registrikood 12145519, Registrijärgne aadress: Tulbi tn 6, 10612, Tallinn, Harju maakond), Lepinguline esindaja: Raivo Salumäe (e-post xxx); Kostja 1: R T (xxx, Asunduse 5-25, Tallinn, e-post xxx Kostja 2: Flowerwood OÜ (registrikood 14547647, Asunduse 5-25, Tallinn: e-post xxx Kostjate lepinguline esindaja: Allan Viirma, e-post xxx

Menetluse liik

Kohtuistung 03.09.2021, Tallinn, osalesid hageja esindaja Raivo Salumäe, kostjate esindaja Allan Viirma

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada OÜ Vilde Maja hagi R T ́i vastu osaliselt.

2.Rahuldada OÜ Vilde Maja hagi Flowerwood OÜ vastu.

3.Välja mõista R Ti ́ilt ja Flowerwood OÜ ́lt solidaarselt OÜ Vilde Maja kasuks 2320,53 €, millest viivist 814,61 € ja põhivõlga 1505,92 € .

4.Välja mõista Flowerwood OÜ ́lt OÜ Vilde Maja kasuks põhivõlga 1795,47 €.

5.Välja mõista R Ti ́ilt ja Flowerwood OÜ ́lt solidaarselt OÜ Vilde Maja kasuks viivist 0,5% päevas põhivõlalt 3301,39 eurolt alates 16.03.2021, kuid selliselt, et R Ti ́lt väljamõistev viivis piirduks 384 eurota ja Flowerwood OÜ ́ltt väljamõistetav viivis piirduks 480 euroga.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue, põhjendused (23.10.2021, 18.01.2021, 15.03.2021) OÜ Vilde Maja sõlmis 06.11.2018 xxx ärihoone äripinna nr 3 kasutamiseks perioodil 15.11.2018-14.11.2019 Flowerwood OÜ-ga äriruumide üürilepingu. 06.11.2018 üleandmisevastuvõtmise aktiga võttis üürnik ruumid vastu. Üürileping pikenes lepingu p 7.5. alusel 15.11.2019 järgmiseks kalendriaastaks. Üürnik sõlmis 28.05.2019 üürileandjaga kokkuleppe üüripinna nr 3 vahetamiseks 31.05.2019 üüripinna nr 6 vastu (67 m2, sh üüritud ruumidele proportsionaalne osa üürnike üldiselt kasutatavatest pindadest). 2020.a aprillis tekkis üürnikul lepinguline võlgnevus, mille kohta esitas üürileandja 21.05.2020 kirjaga nr 20/11 pretensiooni 851,62 eurot. Selle võlgnevuse üürnik tasus, kuid jäi maist uuesti võlgnevusse ning jättis edasised kuumaksed tasumata, mille kohta esitas üürileandja 14.07.2020 kirjaga nr 20/14 uue pretensiooni summas 2249,05 eurot. Tasutud on mai ja osaliselt ka juuni kuu eest, kuid järgnenud arved on jäänud tasumata. 28.05.2019 kokkuleppe punkti 5.18. järgi käendas üürilepingu allkirjastanud R T isiklikult üürniku lepingulisi kohustusi 4020 euro ulatuses. Üürnik jättis täitmata osaliselt 2020.a. juuni ja täielikult juuli, augusti, septembri ja oktoobri üüri ja lepinguliste lisatasude maksete tasumise kohustuse (lepingu punkt 3). Üür oli 670 eurot kuus (p 3.3, muudetud 28.05.2019 kokkuleppega) ning kommunaal- jm üldkulud 225,12 eurot (3,36 €/m2) kuus, kusjuures vee ja elektri eest tuli tasuda vastavalt tegelikule tarbimisele (p 3.4.). Summadele lisandub lepingu kohaselt käibemaks. Kuupäev

23.10.20 avalduse kohaselt oli põhivõlg 3301,39 €, viivis oli 513,51 €, kokku oli võlg 06.10.20 seisuga 3814,90 €. Kliendi poolt tasutud summad arvestati varasemate võlgnevuste katteks, kusjuures üürilepingu punkti 5.13 alusel eelkõige viivistega. Üürilepingu punktis 3.1 (muudetud 28.05.2019 kokkuleppega) märgitud garantiisumma 1340 €, on vastavalt lepingu p 3.2 hoiustatud kuni lepingu lõppemiseni, kusjuures üürileandja võib selle arvel rahuldada rahalisi nõudeid. Üürnik ei saa seda raha tagasi nõuda enne üürilepingu lõppemist, ülejääk kuulub tagastamisele pärast üüritud ruumi tagastamist ja lepingu lõppemist. Oma algses hagis nõudis hageja kostjatelt lisaks põhinõudele ka viiviseid, mis on lisandanud alates 07.10.20 ja lisanduvad enne otsuse tegemist. 23.10.20 esitatud avalduses arvestas hageja täiendavalt juurde 17 päeva eest viivist. Koos 06.10.20 arvestatud viivistega (513,51 €) on viivised kokku 23.10.20 794,13 € (06.10.20 esitatud pidi hageja kohtu nõudel täpsustama). Hageja palus 23.10.20 täpsustatud hagiavalduses R Tilt esmalt välja mõista käenduse alusel 4020 €, sh põhivõlga 3301,39 € ja käenduse jäägi 718,81 € osas viivised ning seejärel Flowerwood OÜ-lt 75,32 € kuni 23.10.20 lisandunud viivist jääk ning alates 24.10.20 lisanduvad viivised 0,5% tasumata summalt päevas, aga kõik kokku mitte enam kui 480 €. 18.01.2021 avalduses täpsustas veelkord nõudeid ja palus käenduse alusel välja mõista R Tilt 4020 eurot, sh hagiavalduses esitatud põhinõudest 3301,39 eurot ja käenduse jäägi 718,81 euro osas viiviseid, sama summa palus solidaarselt välja mõista põhivõlgnikult 75,32 eurot kuni 23.10.2020 lisanud viiviste jääk ja alates 24.10.2020 lisanduvad viivised määraga 0,5% tasumata summalt päevas, aga kõik kokku mitte enam kui 480 eurot. 15.03.21 täpsustas hageja kaks korda nõudeid ja kell 21.21 allkirjastatud dokumendis (infosüsteemi dokumendid nr 26s) märkis, et ta jääb kl 21.21 allkirjastatud dokumendis toodu juurde ega tugine varem esitatud dokumendile (avalduse p 12). Hageja ei nõustunud kostjate väitega, et üürnik on tasunud kohtumenetluse ajal üürileandjale 248,83 eurot, sest kostjad ei ole menetluse ajal tasunud hagejale raha. Üürileandja sai üürniku 15.12.2020 tasaarvestuse avalduse kohtumenetluse kaudu kätte alles kostjate 29.01.2021 menetlusdokumendi lisana. Selle avaldusega teatas küll üürnik garantiisumma 1340 eurot tasaarvestamisest üürinõudega, kuid seoses üürilepingu lõppemisega oli garantiisumma juba tasaarvestatud 08.12.2020 vastavalt üürilepingu punktidele 3.2. ja 5.13. (eelkõige viivistega) ja viiviste jääk oli 409,33 €. Hageja tõi 15.03.21 esile, et tema viiviste arvestus sisaldab hagiavalduses mitte sisalduvaid 1.11.2020 (üüriarve) ja 1.12.2020 (ruumide üleandmisega viivitamise kahju hüvitis) arvete viiviseid 195,89 eurot ja seda põhjusel, et selles osas esitas hageja eraldi hagi. Seega on hagi täpsustuste kohaselt käesolevas asjas viiviste jäägiks kuni 8.12.2020 vastavalt 213,44 (409,33195,85) eurot. Põhinõude summa on 3301,39 eurot. Lepingulised viivised (0,5% määra kohaselt ca 16,5 € päevas) on perioodi 09.12.2020-15.03.2021 (kokku on 97 päeva) eest 601,17 eurot. Koos viiviste nõude jäägiga 213,44 eurot on üürnikul 15.03.2021 kohustus tasuda põhinõude osas viiviseid summas 814,61 eurot. Hageja leidis, et ta saab esitada kostjate vastu solidaarnõude. 15.03.21 kell 21.21 allkirjastatud dokumendis (infosüsteemi dokumendid nr 26s) palus hageja, et kohus mõistaks kostjatelt hageja kasuks välja 4116 eurot, millest 3301,39 eurot on põhinõue 3 (13)

ja 814,61 eurot viivised ja lisanduvad viivised alates 16.03.2021 viivisemääraga 0,5% tasumata summalt päevas, aga mitte enam kui summas 384 eurot. Märgitud nõudest soovib hageja põhinõude ja osa viiviseid kokku summas 4020 eurot kostja (1 käenduse ulatuses) välja mõista kostjatelt solidaarselt, samuti menetluskulud ning ülejäänud viiviste nõude kuni 480 eurot kostjalt 2. Menetluskulud palub jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja vastuväited kostjate vastuväidetele Hageja ei nõustunud kostjate vastuväidetega. Kostja 1 on allkirjastanud 06.11.18 üürilepingu ja sellega on käendanud ta kostja 2 kohustusi. Kostja 1 allkirjastas 28.05.19 dokumendi, millega muudeti käenduse suurust (p 3), kusjuures on fikseeritud, et üürniku esindaja R T isiklikult käendab üürilepingu täitmise 4020 euro ulatuses enda isikliku varaga. Lepingu allkirja kohal on selgelt välja toodud, et kostja 1 on käendaja. Üürilepingu punktis 5.18. sisalduv käenduskohustus ja samuti 28.05.2019 kokkuleppega muudetud käenduskohustus, ei ole käsitatavad tüüptingimustena võlaõigusseaduse tähenduses, kuivõrd tegu on ärilises suhtes äriühingute vahel sõlmitud kokkulepetega, mille puhul on olnud võimalik poolte vahel läbi rääkida ja ka teisiti kokku leppida, kui see oli esitatud lepinguprojektis. Tingimus polnud üllatav, kuna kohustuse kohta sõlmiti 28.05.2019 seda muutev kokkulepe. Väide käendustehingu vastuolust heade kommetega ja viide TsÜS § 86 lg 2 p 1 on alusetud. Kostja 1 varanduslik seis, mis see iganes ka oli ja on (viimased maksed on tasutud kostja 1 kontolt), ei muuda tema poolt käenduse andmist vastuolus olevaks heade kommetega. Seejuures oli üürilepinguga antud käendus vaid 1800 euro ulatuses ja seoses täiendava 28.05.2019 kokkuleppega tõstis kostja 1 selle ulatust 4020 eurole, mis oli täiesti õiguspärane. Üürileandja ei ole üürniku vara suhtes pandiõigust teostanud. Tegemist on olnud üürileandja õigusega, mis ei ole kohustus. Pealegi on olnud tegemist suhteliselt väärtusetu, kulusid põhjustava ja raskesti realiseeritava varaga, kusjuures kulu on arvatavasti siis tulust suurem. Kuna üürileping on lõppenud, ei ole ruumidesse maha jäetud esemed ka enam üürileandja pandivara, mida tõendavad üüritud ruumide ülevõtmisel 30.12.2020 tehtud fotod. Seega on alusetu kostjate väide, et hageja peab oma nõude puhul esmalt realiseerima üürileandja pandiõiguse. Asjaolu, et kostja 1 pangakonto kaudu on tasutud osa kostja 2 makseid, ei muuda hageja õigust nõuda käendajalt käenduse ulatuses kostja 2 täitmata kohustuste täitmist. Lepinguline viivisemäär 0,5% tasumata summast päevas iga viivitatud päeva eest ei ole ebamõistlikult suur. Äriühingute vahel kokku lepitud kõrgem viivisemäär on õiguspärane. Ei ole alust kohaldada seadusjärgsest viivisemäärast ja vähendada viiviste summat. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse välja viivised põhinõude ulatuses. Hagejal oli õigus ka tasutud summad arvestada viiviste katteks. Ei ole õige, et üürnik on tasunud kohtumenetluse ajal üürileandjale 248,83 eurot, sest menetluse ajal ei ole kostjad midagi hagejale maksnud.. Üürileandja sai üürniku 15.12.2020 tasaarvestuse avalduse kätte kohtumenetluse kaudu alles kostjate 29.01.2021 menetlusdokumendi lisana. Selle avaldusega teatas üürnik garantiisumma 1340 eurot tasaarvestamisest üürinõudega. Seoses üürilepingu lõppemisega oli garantiisumma juba tasaarvestatud 8.12.2020 vastavalt üürilepingu punktidele 3.2. ja 5.13. (eelkõige viivistega) ja viiviste jääk oli 409,33 €. Kostjate vastuväited (06.11.2021, 29.01.21, 01.04.21) 4 (13)

Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta nõude rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt on hageja ja kostja 2 sõlminud 6.11.2018.a üürilepingu (hagiavalduse lisa 1) ja 28.5.2019.a poolte kokkuleppe üürilepingu muutmiseks (hagiavalduse lisa 3), kuid hageja ei ole tõendanud väidetava käenduslepingu sõlmimist hageja ja kostja 1 vahel. Kostja 1 on allkirjastanud 06.11.2018 üürilepingu ja selle 28.5.2019 sõlmitud lisa kui kostja 2 seadusjärgne esindaja, so juhatuse liige. Kostja 1 kui füüsiline isik ei ole üürilepingu pooleks, mh ei ole kostjat 1 märgitud 06.11.2018 ega 28.5.2019 kokkuleppe pooleks. Üürilepingu punktis 5.18 sisalduv juhatuse liikme isiklikku käenduskohustust ettenägev lepingutingimus on hageja poolt kasutatav tüüptingimus, mistõttu on tegemist nn üllatava tingimusega ning VÕS § 37 lg 34 kohaselt ei saa selline tingimus lepingu osaks. Seega ei teki kostjale 1 kui füüsilisele isikule kohustusi 06.11.2018 üürilepingust ega 28.05.2019 kokkuleppest. Kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja 1 on sõlminud käenduslepingu (mida kostja 1 ei mööna), on selline tehing vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühine TsÜS § 86 lg 2 p 1 järgi. Käesoleval juhul on üürilepingu punktis 5.18 märgitud kostja 1 vastutuse piiriks 4020 eurot. Sellises ulatuses kostja 1 kui käendaja poolt üle võetud vastutus ei vasta ilmselgelt olulisel määral kostja 1 olemasolevale või oodatavale varanduslikule seisundile. Juba üürilepingu sõlmimisel oli selge, et kostja 1 ei suuda sellises ulatuses põhivõlgniku kohustusi täita. Üürilepinguga on hageja ja kostja 2 kokku leppinud, et hagejal on üürilepingust tulenevate kostja 2 kui põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks pandiõigus lepingu objektil asuvatele ja lepingu objekti üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Kostjatele teadaolevalt ei ole hageja pandiõigust realiseerinud ning seega keeldub kostja 1 väidetavast käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja 1 on sõlminud käenduslepingu, ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt 1 käenduse alusel 4020 euro tasumist. Üürilepingu punktis 5.18 on märgitud, et kostja 1 käendab isiklikult üürilepingu täitmise summas 4020 € ulatuses enda isikliku varaga. Käendaja vastutuse maksimumsumma kujutab endast absoluutset maksimumsummat, mida võlausaldaja (hageja) saaks käenduse alusel käendajalt (kostja 1) nõuda põhivõlgniku (kostja 2) poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral. See maksimumsumma piirab käendaja vastutuse seoses põhikohustusega seotud põhinõude, viiviste, sissenõudmisekulude jmt kohustuste täitmisega. Kostja 1 on hagejale viimase poolt esitatud üüriarvete katteks tasunud 20.09.2020 596,98 eurot 21.9.2020.a 390,49 eurot ja 24.9.2020.a 712 eurot. Kokku on kostja 1 kostja 2 üürilepingust tulenevate kohustuste katteks enne hageja poolt hagiavalduse esitamist tasunud hagejale 1 699,47 eurot. Kuna kostja 1 väidetava käendusega võetud vastutuse maksimumsumma on 4020 eurot ning kostja 1 on tasunud 1699,47 eurot, ei ole võimalik kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista 4020 eurot ning põhikohustuse täitmise nõude esitamisel kostja 1 vastu tuleb arvestada kostja 1 poolt juba tasutud summadega. Hageja nõuab kostjatelt viivise väljamõistmist. Hagiavalduse lisana 1 esitatud üürilepingu punkti 5.2 kohaselt kohustub oma maksekohustusega viivitav pool tasuma teisele poolele viivist 0,5 % tasumata summast päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjad leiavad, et hageja poolt rakendatud viivise määr on ebamõistlikult suur. Üürilepingus märgitud viivise määr 0,5% päevas, so 182,5 % aastas, on ebamõistlik. Kui kohus tuvastab, et kostjale 1 tulenevad kohustused käendusest, on igal juhul tegemist tarbijakäendusega. Üürilepingus fikseeritud määras (182,5 % aastas) viivise väljamõistmine kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult. Juhul, kui kohus siiski leiab, et hagi on põhjendatud, tuleb viivise nõude arvestamisel lähtuda mõistlikus, so seadusjärgsest 5 (13)

viivisemäärast ning vähendada kostjalt 1 välja mõistetava viivise summat. Üürileping lõppes 30.11.20, ruumid olid enne üürileandja valduses. 15.12.20 tasaarvestas kostja 2 oma nõude hageja arvel nr xxx olevast nõudest 248,83 € ja selles osas on hageja nõue lõppenud. See avaldus oli hageja esindajale saadetud 16.12.20 ja hageja registrijärgsele aadressile. Hageja ei ole oma 15.03.2021 seisukoha väidetavate nõuete osas mitte ühtegi tasaarvestuse avaldust kostjatele 08.12.2020 ega mõnel muul kuupäeval esitanud. Tasaarvestuse avalduse esitamist ei ole hageja ka tõendanud. Hageja poolt viidatud üürilepingu punktid ei ole ega saagi olla tasaarvestuse aluseks. Üürilepingu punkt 3.2 saaks olla aluseks nõudele, mida võib garantiisumma arvelt rahuldada, kuid ilmselgelt ei toimu tasaarvestus nö automaatselt. Samuti ei saa tasaarvestus toimuda hageja raamatupidaja koostatud arvutustega. 29.01.2021 märkis, et on tasunud kohtumenetluse ajal 248,83 €. Kohtu põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: o Hageja ja Flowerwood OÜ (kostja 2) sõlmisid 06.11.2021 lepingu xxx ärihoone äripinna nr 3 kasutamiseks perioodil 15.11.2018-14.11.2019, 06.11.2018 üleandmisevastuvõtmise aktiga võttis üürnik ruumid vastu. o Üürileping pikenes lepingu p 7.5 alusel 15.11.2019 järgmiseks kalendriaastaks. o Hageja ja kostja 2 sõlmisid 28.05.2019 kokkuleppe üüripinna nr 3 vahetamiseks 31.05.2019 üüripinna nr 6 vastu. o Üürnik kohustus maksma üüri ja kõrvalkulusid lepingu p 3.3. ja 3.4 järgi o Üürnik on tasunud hagejale lepingu p 3.1. järgi garantiisumma 1340 €. o Leping lõppes 30.11.20. o Üüri suurus oli 670 €, sellele lisandub käibemaks. o Kostja 1 oli lepingut ja selle lepingu muutmise (28.05.19) lepingut alla kirjutades kostja 2 seaduslik esindaja. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. VÕS § 292 lg 1 I lause järgi peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on seega hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud äriruumi üürileping VÕS § 271 ja 292 lg 1 järgi. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma, lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb kohustust täita vastavalt lepingule, seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse osaline täitamata jätmine, täies ulatuses täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 järgi saab võlausaldaja nõuda viivist protsendina kuni võla tasumiseni alates hagi esitamisest. Käendus VÕS § 142 lg alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 6 (13)

VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik ning lg 2 tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 144 lg järgi tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 37 lg 3 järgi ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kostja 1 kui äriühingu juhatuse liige peab olema majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna teadlikum kui tavatarbija käenduskohustuse andmise ja lepingute allkirjastamise tagajärgedest. Seda, et kostjal 1 ei oleks olnud võimalik üürilepinguga tutvuda enne allkirjastamist, ei ole kostja 1 väitnud. Kohtule esitatud hageja ja kostja 2 vahel 06.11.2018 sõlmitud äriruumide üürilepingust nähtub, et lepingu allkirja kohal on märgitud „üürnik ja käendaja“, lepingule on allkirja andnud kostja 1 (digitaalne allkiri). Lepingu p 5.18 kohaselt üürilepingu allakirjutanud üürniku esindaja, R T, isiklikult käendab käesoleva üürilepingu täitmise summas 1800 euro ulatuses enda isikliku varaga. Hageja ja kostja 2 on lepingut 28.05.19 muutnud ja lisaks üürilepingu objekti muutmisele muudeti lepingu p-s 5.18 sätestatut. Muudetud lepingu p 5.18 kohaselt üürilepingu allakirjutanud üürniku esindaja, R T, isiklikult käendab käesoleva üürilepingu täitmise summas 4020 euro ulatuses enda isikliku varaga. Ka sellele lepingu muutmisele on kostja 1 alla kirjutanud (digitaalselt), olles samal ajal kostja 2 juhatuse liige. Kui kostja 1 kirjutas alla lepingu muutmisele kostja 2 esindajana, siis ei ole võimalik, et ta ei saanud aru sellest, et muudetud on käenduse piirmäära. Asjaolu, et lepingu muutmise tekstile ei ole lisatud eraldi reana „käendaja“, ei tee olematuks seda, et kostja 1 kui kostja 2 juhatuse liige ei oleks aru saanud, milles ta kokku lepib ja mida ta teise poolega lepingus muudab või et poleks leppinud kokku käenduse piirmäära muutmises. Hinnates 06.11.18 lepingu p 5.18 ja 28.05.19 tehtud lepingu p 5.18 muudatusi, millele on kostja 1 alla kirjutanud ja olnud samal ajal kostja 2 juhatuse liige, asub kohus järeldusele, et kostja 1 poolt käenduskohustuse võtmine on eraldi läbiräägitud, kuna lepingu p 5.18 ja selle hilisemas muudatuses on selgelt viidatud käendaja nimele, käenduse summale. Seega on käendaja (kostja 1) saanud eraldi läbi rääkida käenduse võtmises ja käenduskohustuse ulatuses. Asjaolu, et käenduskohustus sisaldub samas dokumendis, kus on reguleeritud hageja ja kostja 2 vahelised üürisuhted, ei tee käenduskohutuse võtmist tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 järgi. Et käenduskohustus on samas dokumendis, kus on üürilepingu sätted, lihtsustab see käendajal (kostjal 1) tegelikult põhikohustusest aru saamist ja sellest, mis põhivõlgnikul (kostja 2) võlausaldaja (hageja) ees on. Seega asjaolu, et üürileandja pidas vajalikuks sõlmida üürileping tingimusel, et seda käendab teine isik (kostja 1) ja et see käendus sisaldub üürilepingu dokumendis, ei tee käenduse võtmist ehk käenduslepingut tüüptingimustel sõlmitud lepinguks 7 (13)

VÕS § 35 lg 1 järgi ega tee käenduse võtmist kuidagi üllatuslikuks. Seetõttu ei tõusetu küsimust ja õige pole kostja väide, et käendus poleks justkui VÕS § 37 lg 3 järgi lepingu osa. Tegemist on iseseisva kostja 1 kohustusega käendada kostja 2 kohustust, mis tulenevad üürilepingust, ja nii ei ole käenduskohustus tühine ka VÕS § 42 lg 1 mõttes. Kostja 1 käenduse piirmäär on lepingus läbi räägitud ja 28.05.19 muudatuse kohaselt on see 4020 €, mis on allkirjastatud kostja 1 poolt, kus ta on samal ajal kostja 2 juhatuse liige. Seega leiab kohus, et hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud üürilepingule andis kostja 1 üürilepingu täitmise tagamiseks isikliku käenduse ning kostja 1 pidi juhatuse liikmena aru saama lepingus sätestatust. Kuna kostja 1 kui käendaja vastuse maksimumsumma on määratletud ja käendus on kirjalikus vormis, kostja 1 on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäendusega ja see tarbijakäendus vastab VÕS § 142 lg 1, § 143 lg 1, § 144 sätestatule ning on kehtiv. Nii on ebaõige hageja väide, et tegemist pole tarbijakäendusega ja samal ajal on vastupidine kostja 1 väide õige, kuid ebaõige on kostja 1 väide selles, et käenduskohustus pole kehtiv või et selle piirmäär ei ole 4020 €. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Riigikohus on 31.01.2018. a otsuses kohtuasjas nr 2-14-21710 punktis 49 asunud seisukohale, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: 1) käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; 2) käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; 3) käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustustolulises osas täita; 4) eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et kostja 2 oli kostja 1 juhatuse liige, kui sõlmiti vaidlusalune käendusleping ja käenduskohustuse ulatuse muudatus. Seega ei ole kostja 2 mitte TsÜS § 86 lg 1 mõttes kostjaga 1 lähedastes isiklikes suhetes nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane, vaid kostja 1 seos äriühinguga (kostjaga 2) on majandusliku/varandusliku iseloomuga. Nii ei saa kostjat 1 pidada kuidagi erilises isiklikus sõltuvussuhtes TsÜS 86 lg 1 mõttes kostjaga 1, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada kostjat 2. Kui kostja 1 soovis käendada kostja 2 varanduslikke kohustusi ja teda soodustada, siis on see majandusliku iseloomuga ning huvist äriühingu kohustusi täita, kuid märgitu ei võimalda järeldada erilist isiklikku ja sellest tulenevat lähedast seost kostjaga 2. Kostja 1 oli kostjast 2 äriühingu juhatuse liige ning seega tuleb tema teadmisi, oskusi hinnata kohustuste võtmisel kõrgemaks kui tavalise tarbija teadmisi ja oskusi käenduskohustuse võtmisel. Seega sai ja pidi kostja 1 olema võimeline hindama oma varanduslikku olukorda, sissetulekuid ajal kui ta käenduslepingu sõlmis ja käenduskohustuse ulatust muutis. Nii leiab kohus, et kui kostja 1 käendas põhivõlgniku kohustusi olukorras, kus väidetavalt pole tema varanduslikku olukorda kontrollitud või et ta justkui polnud võimeline kohustusi täitma, siis oli ja pidi ta juhatuse liikmena võimeline käenduskohustuse võtmisel selle ulatuse muutumisel hindama, et ta suudab käendatavat kohustust tegelikult kanda või jätma lepingu sõlmimata. Seega ei ole käendusleping ja selle kohustuse ulatuse muutmine vastuolus heade kommetega, TsÜS § 86 lg 1 järgi ning kostja 1 käenduskohustus on kehtiv. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid 8 (13)

vältida. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, lg 2 sätestab, et solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et kostja 1 vastutab VÕS § 65 lg 1, 2, VÕS § 145 lg 1, 2 solidaarselt kostjaga 2 hageja ees kostja 2 kohustuste täitmata jätmise eest, mis kostjal 2 on tekkinud üürilepingu täitamata jätmise tõttu. Põhivõlg, viivis, üürileandja pandiõigus Vaidlus puudus selles, et kostja 2 jättis täitamata üürilepingust tulenevad üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustuse ja oli 06.10.2020 (see oli hagi esitamise aeg) seisuga hageja ees võlgnevuses 3301,39 €. Kostjal 2 oli nimelt tasumata arve nr xxx alusel 258,03 €, arve nr xxx alusel 500 €, arve nr xxx alusel 1073,91€, arve nr xxx alusel 378,63 €, arve nr xxx alusel 190,82 €. 15.03.2021 avalduses jäi hageja eeltoodud väidete juurde ning lisaks leidis, et tasumata on ka arve nr xxx alusel 1091,17 €, arve nr xxx alusel 1091,17 €, arve nr xxx alusel 1 056,36 €, kuid nende arvete xxx, xxx xxx alusel põhinõuet ei suurendanud (nõuet ei esitanud) vaid kõikide arvete tasumisega jätmise eest arvestas viiviseid 1749,33 € ja sellest arvestas maha garantiisumma 1340 €. Kostjad esitasid 16.11.20 kohtule koos vastusega maksedokumendid, millest nähtuvalt maksis kostja 1 (käendaja) arve nr xxx alusel II poole ehk 596,98 €, 21.09.20 arve nr 20112 II poole 390,49 €, makseteatise xxx alusel 24.09.20 712 €. Sellist maksmist kinnitavad hageja enda poolt esitatud hageja pangakonto väljavõtted. Seega tasus kostja 1 kostja 2 võlgu kokku 1699,47 enne hagi esitamist (06.10.2021), mis on käendaja poolt käenduskohustuse täitmine VÕS § 76 lg 1, 2, § 142 lg 1 tähenduses. Nii on õige kostja 1 väide, et selle osa võrra on tema oma käenduskohustust täitnud ja ebaõige hageja seisukoht, et ta saab endiselt nõuda kostjalt 1 käenduskohustuse täitmist lepingus sätestatud piirmäära 4020 € ulatuses. Kohus asub järeldusele, et kuna kostja 1 on käenduskohustust täitnud 1699,47 € ulatuses, siis saab hageja nõuda temalt käenduskohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, 2, § 142 lg 1, 145 lg 1, 2 järgi 2320,53 € ulatuses, mis ei välista käendaja enda poolsest viivitusest tekkinud viivise maksmist (viimane võib ületada käenduskohustuse piirmäära). VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 308 lg 1 I lause sätestab, et eluruumi üürilepinguga võib ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Selline kokkulepe on lubatav ka äriruumi üürilepinguste ja selle eesmärgiks ongi et hageja saaks oma nõudeid rahuldada vastava tagatisraha arvelt. Lepingu p 3.2 sätestab, et üürileandja käes hoiul olev garantiisumma ei anna üürnikule õigust viivitada kokkulepitud maksete tasumisega või muul moel rikkuda käesolevat Lepingut. üürileandja võib üürniku poolt käesoleva lepingu tingimuste rikkumise korral rahuldada oma rahalisi nõudeid garantiisumma arvel ning üürnik on kohustatud hiljemalt 2 (kahe) nädala jooksul arvates vastavasisulise nõude esitamisest taastama garantii mahus, mis on võrdne taastamise hetkel nelja kuu suuruse üüriga. Lepingu p 5.13 sätestab, et üürniku poolt võlgnevuste tasumisel loetakse tasutud summade arvelt esmajärjekorras tasutuks viivised, leppetrahvid ja kahju hüvitamise nõuded ning alles seejärel põhivõlgnevus. Seega olid pooled kokku leppinud VÕS § 8 lg 1, 2 järgi selles, et hageja võib oma nõudeid rahuldada kooskõlas lepinguga ja VÕS 9 (13)

§ 308 lg 1 garantiisumma arvelt ilma, et ta peaks selleks tegema mingit tasaarvestust kostja nõuetega, kusjuures üürileandja nõudel tuleb üürnikul tasuda uuesti lepingu 3.2 II lause järgi uus garantiisumma. Hinnates lepingu p 3.2 ja 5.13, leiab kohus, et hagejal on õigus VÕS § 76 lg 1, 2, § 308 lg 1 järgi tugineda lepingu p 3.2 ja rahuldada oma nõudeid garantiisumma arvelt ilma tasaarvestuse avalduse tegemist. Oma 15.03.2021 avaldusest nähtuvalt on hageja rahuldanud garantiisumma arvelt kõikidelt võlgnetavatelt üüri ja kõrvalkuludelt tekkinud viivisenõudeid, mis oli 08.12.2020 seisuga 1749,33 € ja mille tulemusel jäi viiviseks 409,33 €. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostjad väitsid, et tasusid menetluse ajal 248,83 €, millele vaidles hageja vastu. Kohus nõustub hagejaga, sest seda, et kostjad oleksid menetluse ajal tasunud hagejale 248,83 €, ei nähtu esitatud dokumentidest. Vastupidiselt kinnitasid kostjate esitatud maksedokumendid, et kostja 1 tasus hagejale raha enne hagi esitamist septembrist 2020. Kostjad ei ole teinud mingeid arvestusi, et hageja nõutav põhivõlg 3301,39 € oleks selle 248,83 € võrra väiksem, seega saab järeldada, et hageja põhivõla nõue on õige. Samas on kostjad väitnud, et kostja 2 tegi hagejale 248,83 € ulatuses tasaarvestusavalduse. Selle kohta on kostja 2 esitanud vastava avalduse hagejale ja avaldus on saadetud hagejale e-postile xxx, mida kinnitavad kostjate poolt 29.01.21 kohtule esitatud vastuse lisa 1 ja kohtule 01.04.2021 vastuse lisa (saadetud kostja 1 poolt hagejale 16.12.20). Nii on hageja vastava avalduse kätte saanud ja ebaõige seiskoht, et ta sai selle alles jaanuaris koos kostjate menetlusdokumendiga. Tasaarvestusavaldusest nähtuvalt võlgnes kostja 2 hagejale 2020.a. novembrikuu üüri ja kõrvalkulusid 1091,71 € ja 2020.a. septembrikuu novembrikuu üüri ja kõrvalkulusid arve nr xxx järgi 378,63 €. Viimane summa sisaldub ka hagetavas põhivõlas, kuid hageja ei ole nõudnud 15.03.21 avalduses 2020.a. novembrikuu üüri ja kõrvalkulusid. Kostja 2 tasaarvestas oma avalduses 15.12.20 oma garantiisumma nõude 1340 € nende eelviidatud hageja nõuetega ja selle tulemusel jäi kostjal 2 tema arvestuse kohaselt tasumata veel 2020. novembrikuu üüri ja kõrvalkulusid 129,80 €. Hageja vaidles tasaarvestusavaldusele vastu, kuna leidis, et ta võis lepingu p 3.2, 5.13 järgi arvestada garantiisumma viiviste katteks. Sellele vaidlesid omakorda kostjad vastu. Hageja 15.03.2021 viivisearvestusest nähtuvalt oli kostjal 2 viivisevõlg kõikidelt hagis nõutavatelt üüri ka kõrvalkuludelt ja ka novembrikuu eest nõutavatelt kuludelt vastavalt 08.12.20 seisuga 1749,33 € ja millest hageja arvestas maha garantiisumma 1340 €. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja on õigesti ja kooskõlas lepingu p 3.2, 5.13, VÕS § 88 lg 8, § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 2 arvestanud garantiisumma viiviste katteks. Seetõttu ei oma tähendust kostja 15.12.2020 tasaarvestusavaldus, millega kostja 2 soovis teha garantiisumma arvel 1340 € ise tasaarvestust hageja novembrikuu üüri ja kõrvalkulude eest ja 2020.a. septembrikuu novembrikuu üüri ja kõrvalkulusid arve nr xxx järgi 378,63 €. Nimelt võis hageja lepingu järgi arvestada 08.12.20 ehk enne kostja tasaarvestuse tegemist garantiisumma lepingu p 3.2, 5.13 viiviste katteks. Teisisõnu on hagejal õigus esitada vastuväidet VÕS § 200 lg 4 järgi kostja tasaarvestuse 10 (13)

avaldusele olevale garantii tagastamise nõudele ja kostja 2 ei saanud tasaarvestada oma nõuet talle sobival viisil hageja nõuetega. Nii ei lõppenud kostja 2 tasaarvestusnõudega hageja nõuded VÕS § 197 lg 2 järgi. Kostjad ei ole teinud ise viiviste arvestusi ega võlasumma arvestusi, seega asub kohus seisukohale, et hageja põhivõla nõue 3301,39 € ja sellelt arvestatud viivisenõue 15.03.2021 seisuga on 814,61 € on õige, põhjendatud. Nimetatud põhjendustel ei ole kohtul vaja anda hinnangut hageja esitatud üüri ja kõrvalkulude arvetele (06.10.20 dokumendid lisad, dok 4s). Kostja 1 leidis, et tal on õigus keelduda kohustuse täitmisest, kuna hagejal on õigus nõuda rahuldada pandieseme arvelt, millele vaidles hageja vastu. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. VÕS § 305 lg 1 sätestab, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. VÕS § 306 lg 1 sätestab, et üürileandja pandiõigus lõpeb asja eemaldamisega üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu. Hageja esitas kohtule fotod üüritud ruumidest, millest ei nähtu, et seal oleks mingeid vallasasju, ruumid on tühjad (08.04.21 dokumendi lisad, 28s). Kostjate väited, et fotod ei tõenda midagi, sest pole teada, millal need on tehtud, ei tähenda, et ruumides oleksid olnud kostjale 2 kuuluvad asjad. Kostjad pole väitnud ka seda, et ruumides oleks kostja 2 asjad ja need oleksid hageja valduses mingit moodi või hageja peaks neid kinni või mis seal peaks üldse olema. Hageja on esitanud tõendina kirjavahetuse kostjaga 2, et leppida kokku ruumide vastuvõtmine-üleandmine (e-kirjad 17.12.20-28.12.20), millest ei nähtu mitte kuskilt, et kostja 2 sooviks omi asju ära viia, milleks vajab teatud aega, või et seal on tema asjad või et hageja peaks kinni kostja 2 asju. Kuigi hageja on esitanud tõendina ruumide üleandmise vastuvõtuakti 30.12.20 (08.04.21 dokumendi lisa), millele pole kostja 2 allkirja, kuid on tunnistajate allkirjad, puudub kohtul alus kahelda selles aktis, millest ei nähtu samuti, et ruumides oleks mingeid vallasasju. Asjaolu, et kostja 2 esindaja ei saanud tervise tõttu tulle ruume vastu võtma (03.09.21 istungil esitatud tõend), ei võimalda järeldada, et ruumides olid kostja 2 vallasasjad. Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et hageja on tõendanud, et üüritud ruumides ei ole üldse mingeid asju, mis kuuluksid kostjale 2, mille arvelt oleks võimalik hagejal VÕS § 305 lg 1 alusel teostada pandiõigust. Hageja pole väitnud, et ruumidest oleksid asjad ära viidud tema teadmata või ta oleks sellele vastu vaielnud. Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et hageja vastav pandiõigus on lõppenud VÕS § 306 lg 1 järgi. Nii ei saa kostja 1 nõuda VÕS § 149 lg 5 alusel, et hageja teostaks pandiõigust VÕS § 305 järgi ning kostja 1 ei saa keelduda oma käenduskohustuse täitmisest. Sellised kostja 1 vastuväited on põhjendamatud ja õiged on hageja väited, et kostja 1 ei saa kohustuse täitmisest keelduda ja et hageja ei saa pandiõigust teostada. Kohus märgib hageja väitele, et pandiõiguse realiseerimine on vaid õigus, et päris nii see siiski pole, sest VÕS § 149 lg 5 on lubatav, et käendaja keeldub kohustuse täitmisest, kuid käesoleval juhul ei ole selliseid asjaolusid olemas. Vastavalt lepingu p 5.2 on viivise määr 0,5% päevas võlalt. Kostjad väitsid, et viivis on ebamõistlikult suur. Käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijaüürilepinguga/eluruumi üürilepinguga. Kohus leiab, et viivise määr 0,5% päevas võlalt, mis on lepitud kokku hageja ja kostja 2 vahelises äriruumi üürilepingus, st ärilistes suhetes, ei ole ebamõistlikult suur määr ja kohtu hinnangul ei ole selline määr kuidagi vastuolus heade kommetega. Tegemist on kehtiva viivisemäära kokkuleppega VÕS § 8 lg 1, 2 järgi. Nii puudub alus rakendada asjas seadusjärgset viivisemäära ja puudub alus ka viivist vähendada, sest nõutav viivis on väiksem kui põhivõla 11 (13)

nõue ega ole ebamõistlikult suur VÕS § 113 lg 6, § 162 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et kostja 2 põhivõlg on üüri ja kõrvalkulude tasumata jätmise eest 3301,39 € ja sellelt arvestatud viivised on 15.03.2021 seisuga kokku 814,61 €. Kuna kostjad ei ole märgitud võlga ega viiviseid hagejale tasunud, siis rikub kostja 2 lepingust tulenevat üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust VÕS § 271, § 292 lg 1, 100 järgi ja kostja 1 rikub käenduslepingust tulenevat käenduskohustuse täitmise kohustust VÕS § 142 lg 1, § 100 järgi. Lisaks on mõlemad kostjad viivituses ehk edasises kohustuse rikkumises VÕS § 100 järgi. Kuna kostjad on seni viivituses, vastutab kostja 1 ka edasiulatuva viivise eest, sõltumata sellest, et ta vastutus on piiratud, sest kostja 1 viivitus on tingitud tema enda viivitusest, kuivõrd põhivõlga ei ole seni tasutud. Seega ei piira käendaja vastutuse maksimumsumma kostja 1 enda viivitusest tingitud viivise maksmist. Kohus tuvastas, et hageja saab käendaja vastu nõude esitada 2320,53 € ulatuses, arvestamata käendaja enda viivitust kohustuse täitmisel. Sellel põhjusel ei kuulu hageja nõue kostja 1 vastu täies ulatuses rahuldamisele ehk kuulub rahuldamisele osaliselt, kuid kostja 2 vastu kuulub hageja nõue rahuldamisele täies ulatuses. Hageja on soovinud, et kostjatelt mõistetaks solidaarselt välja viivised ja põhivõlg 4020 € ulatuses. Hageja arvestuse järgi olid viivised 15.03.21 seisuga 814,61 €, millele lisanduvad edaspidised viivised 0,5% päevas, kuid mitte enam kui 384 € ja mitte enam kui 480 € kostjalt 2. Nii saab hageja nõuda kostjatelt VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 65 lg 1, 2, § 113 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2, § 271, § 292 lg 1 järgi kostjatelt solidaarselt põhivõla tasumist ja viivist järgmiselt: o kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 2320,53 €, millest viivist 814,61 € ja põhivõlga 1505,92 € (2320,53-814,61) ning kostjalt 2 tuleb välja mõista täiendavalt põhivõlga 1795,47 € (3301,39-1505,62), o lisaks tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivist 0,5% päevas põhivõlalt 3301,39 eurolt alates 16.03.2021 kuid selliselt, et kostjalt 1 väljamõistev viivis piirduks 384 €-ga ja kostjalt 2 väljamõistetav viivis piirduks 480 €-ga. Menetluskulude jaotus, asja hind Tsiviilasja hind on 4500 €. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi kostja 1 vastu osaliselt, kostja 2 vastu täies ulatuses. Nimetatud põhjusel leiab kohus, et nõudes kostja 1 vastu jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 järgi ning nõudes kostja 2 vastu jätab kohus poolte menetluskulud kostja 2 kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Protokolli parandamise taotlus Kohus pidas asjas kohtuistungi 03.09.2021, mida soovis hageja parandada 08.09.21 esitatud taotluses. Kostjad vaidlesid taotlusele vastu. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist 12 (13)