2-21-14205/4 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-21-14205 41,90% aastas. Kostja asus kreeditori poolt võimaldatud krediidsummat kasutama ja kohustus tasuma intressid kasutatud krediidisummalt järgmise kuu 15. kuupäevaks lepingus toodud tingimuste kohaselt. Kostja rikkus lepingu p. IV ning ei tasunud tagasimakseid alates 09. septembrist 2021 osamaksest ning jättis tasumata intress summas 298,24 eurot. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas kreeditor lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas Kreeditor krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 21. juulil 2020. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutusel krediidisumma 2000 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 24.07.2020, 14.12.2020, 15.06.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu juhindudes VÕS § 113-2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. 21. juulil 2020 loovutas kreeditor oma nõuded kostja vastu hagejale. Vastavalt lepingus kokkulepitud intressimäärale on viivisearvestus järgmine: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 415 x 41,90% aastas, kokku 950,50 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (2000* 41,90% = 838 €). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja x AS ja kostja vahel 25. veebruaril 2020 sõlmitud krediidikonto lepingust nr. 3962264444 tulenev põhinõue 2000 eurot, intressid 298,24 eurot, viivised 950,50 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2000 eurot alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

2-21-14205 Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et krediidikonto lepingus nr. 3962264444 kokku lepitud viivisemäär (s.o võrdses määras lepingujärgse intressimääraga) 41,9% aastas ja 0,12% päevas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 41,9% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 4(6)

2-21-14205 Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 22. juuli 2020 kuni 09. september 2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista perioodi eest 22. juuli 2020 kuni 09. september 2021 tasumata põhinõude summast 2000 eurot viivised 181,72 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 41,90% aastas. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostja nõude rahuldada osaliselt ja kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. septembrist 2021 kuni põhivõla summas 2000 eurot täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 2000 euro, intressi 298,24 euro, sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 181,72 euro osas, kokku 2514,96 eurot ning viiviste põhinõudelt alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 768,78 euro nõude osas (950,50-181,72) ja edasiulatuva viivise alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 41,90% aastas tasumata põhisummalt nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 4121,74/2674,96, s.o 65% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 350 eurot ja õigusabikulude summas 420 eurot, väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 350 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 420 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 590 eurot (350+240). Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 65% hageja menetluskuludelt s.o summalt 590 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 383,50 eurot. 5(6)