2-24-113147/14 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus menetleb asja kirjalikus menetluses vastavalt poolte nõusolekule. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Bondora AS ja O J tarbijakrediidilepingud nr XXX (edaspidi ka leping 1), nr XXX (edaspidi ka leping 2), nr XXX (edaspidi ka leping 3), nr XXX (edaspidi ka leping 4) ning nr XXX (edaspidi ka leping 5). Lepingu nr XXX alusel andis hageja kostjale laenu summas 531 eurot, poolte kokkulepitud intressimäär oli 27,65% aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas, lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 31 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel, krediidi kulukuse määr lepingus oli 44,23%. Lepingu nr XXX alusel andis hageja kostjale laenu summas 531 eurot, poolte kokkulepitud intressimäär oli 32,73% aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas, lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 31 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel, krediidi kulukuse määr lepingus oli 50,37%. Lepingu nr XXX alusel andis hageja kostjale laenu summas 531 eurot, poolte kokkulepitud intressimäär oli 28,66% aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas, lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 31 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel, krediidi kulukuse määr lepingus oli 44,48%. Lepingu nr XXX alusel andis hageja kostjale laenu summas 2126 eurot, poolte kokkulepitud intressimäär oli 2

31,62% aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas, lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 126 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel, krediidi kulukuse määr lepingus oli 48,66%. Lepingu nr XXX alusel andis hageja kostjale laenu summas 2126 eurot, poolte kokkulepitud intressimäär oli 31,21% aastas tagastamata krediidisummalt, kostja pidi tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 4% laenusummalt aastas, lepingu sõlmimisel pidi kostja tasuma lepingutasu 126 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel, krediidi kulukuse määr lepingus oli 48,14%. Hagiavalduse kohaselt pärast poolte vahel sõlmitud laenulepingute allkirjastamist, tasus hageja kostjale kokku 5500 eurot kostja märgitud arveldusarvele. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid makseid, kuid seda kohustust rikkus kostja korduvalt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas märkis hageja järgmist. Nimelt hageja on kontrollinud kostja poolt esitatud andmeid, avalikke registreid, pensioniregistrit ja kostja pangakonto väljavõtet kõikide sõlmitud lepingute puhul. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline, arvestades siinjuures laenu osamakseid ning kostja sissetulekuid ja väljaminekuid. Hageja hinnangul ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavaldusest nähtuvalt hoiatas hageja 28.02.2024 saadetud teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 30-päevase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja ütles 01.04.2024 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 7005,99 euro tasumist, mis hõlmas tagastamata krediidisummat, intressi ja muid kulusid. Hagiavalduse kohaselt lepingu nr XXX kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 131 eurot. Kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemise järgselt tasunud hagejale ühtegi makset, siis loetakse lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 400 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja intressi summas 47,64 eurot, haldustasu summas 13,7 eurot, viivist summas 19,97 eurot ning edasiulatuvat viivist alates 07.06.2024 määras 27,65% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu nr XXX kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 53,79 eurot. Kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemise järgselt tasunud hagejale ühtegi makset, siis loetakse lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 477,21 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja kostjalt intressi summas 67,28 eurot, haldustasu summas 13,7 eurot, viivist summas 28,2 eurot ning edasiulatuvat viivist alates 07.06.2024 määras 32,73% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu nr XXX kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 81,03 eurot. Kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemise järgselt tasunud hagejale ühtegi makset, siis loetakse lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 449,97 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja kostjalt intressi summas 55,54 eurot, haldustasu summas 13,7 eurot, viivist summas 23,28 eurot ning edasiulatuvat viivist alates 07.06.2024 määras 28,66% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu nr XXX kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 88,38 eurot. Kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemise järgselt tasunud hagejale ühtegi makset, siis loetakse lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 2037,62 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja kostjalt intressi summas 277,48 eurot, haldustasu summas 54,9 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulusid kokku summas 15 eurot, viivist summas 116,33 eurot, edasiulatuvat viivist alates 07.06.2024 määras 31,62% tagastamata krediidisummalt aastas ning lisateenuste tasu summas 167,88 eurot. Lepingu nr XXX kehtivuse ajal tasus kostja põhinõude katteks 188,42 eurot. Kuna kostja ei ole 3

lepingu ülesütlemise järgselt tasunud hagejale ühtegi makset, siis loetakse lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 1937,58 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks nõuab hageja kostjalt intressi summas 260,44 eurot, haldustasu summas 54,9 eurot, viivist summas 109,19 eurot ning edasiulatuvat viivist alates 07.06.2024 määras 31,21% tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja on esitanud vastuse hagile. Kostja märkis vastuses, et kostja hagiavaldust ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja vaidlustab hageja nõude krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Kostja hinnangul ei ole hageja lepingute sõlmimisel hinnanud kostja krediidivõimelisust, millega on jämedalt rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja tõi välja, et hageja ei oleks tohtinud kostjaga lepinguid sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostja märkis vastuses, et hageja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud analüüsi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks, st ei hinnanud kostja krediidivõimelisust või hindas seda ebaõigesti. Kostja märkis vastusesse, millised olid kostja sissetulekud ja finantskohustused lepingute sõlmimisel ajal. Lisaks avaldas kostja, et kostja on seisukohal, et hageja nõuab ebaproportsionaalselt suurt viivist, mis toob kaasa lepingulise kokkuleppe tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja on teavitanud kohut, et ta on esitanud kostjale kompromissettepaneku, millega kostja ei nõustunud. Hageja on lisaks esitanud seisukoha kostja vastusele, milles avaldas, et ta ei nõustu kostja vastuses väljatooduga. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et hageja on toonud välja iga lepingu puhul olulisemad asjaolud, millele ta tugines otsuse tegemisel. Lisaks on hageja täiendavalt esitanud kostja kontoväljavõtted, mida hageja analüüsis enne laenu väljastamist. Hageja tõi välja, et nähtuvalt kostja osas koostatud krediiditoimikust vajab märkimist, et kostja on toonud välja iga laenutaotluse juures, et tema tööandjaks on xxx, igal laenutaotlusel on kostja deklareerinud oma sissetulekuks 1089 eurot, igakuisteks kohustusteks 49 eurot ning elamiskuludeks 0 eurot. Kostja on märkinud, et ta elab sotsiaalkorteris. Hageja tõi välja, et kostja on võtnud keskmise sissetuleku arvestusperioodiks kuue kuu pikkuse aja, kuigi laenutaotluse hindamisel arvestatakse kolme kuu pikkust konto väljavõtet. Samuti on kostja jätnud arvestama 17.02.2024 laekunud summa 463,68 eurot, mis maksti kostjale haigekassa poolt. Hageja lisas seisukohas, et kostja on toonud oma hagivastuses välja üksnes paljasõnaliselt võlausaldajad, kelle ees kostjal kohustused on, kuid ei ole täpsustanud igakuiste kohustuste suuruseid ega nende kestust. Hageja lisas, et kostja püüab väita kohtule, et võlausaldajate arvuliselt suurem esinemine tähendaks automaatselt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja sellega ei nõustu, sest on laenu väljastamisel arvestanud kostja kohustuste hindamisel ka kohustuste suurusega, mis põhinevad kostja pangakonto väljavõttel. Hageja lisas, et laenutaotluse esitamisel kinnitab laenutaotleja, et tema poolt esitatud andmed ja pangakontoväljavõtted on tõesed ning, et ta ei varja krediidiandja eest olulist informatsiooni. Kostja on läbivalt deklareerinud laenutaotlusel oma kohustusteks 49 eurot, kuigi on selge, et igakuised kohustused on oluliselt suuremad. Samuti ei ole kostja märkinud, et tal oleks elamiskulud, kuid hageja hinnangul on selge, et igal isikul, hoolimata sellest, kas ta elab sotsiaalkorteris, enda korteris või üürikorteris, on reeglina igakuised kulutused eluasemele – kommunaalteenused ja üür/pangalaen. Hageja on iga laenu väljastamisel arvestanud kostja maksevõime hindamisel ka kostja elamiskuludega, mis kostja enda sõnul on 0 eurot kuus. Antud juhul on hageja lepingueelselt kostja laenuvõimet analüüsinud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on laenuvõimeline. Hageja hinnangul on hageja seega järginud hoolsuskohustust ning põhjaliku analüüsi raames tuvastanud, et kostja on lepingu sõlmimisel olnud krediidivõimeline. Hageja tõi välja, et ta ei nõustu kostja väitega liiga kõrge viivisemäära kohta. Hageja selgitas, et laenulepingute eritingimuste p-s 1.20 on välja toodud intressimäär ning laenulepingu üldtingimuste p 9.1. alusel leppisid pooled kokku, et laenuandja võib nõuda viivist 4

eritingimustes kokku lepitud intressimäärale vastavas määras. Ülaltoodule tuginedes on hageja seisukohal, et antud juhul ei ole viivisemäär liiga kõrge ning kostja taotluse (vähendada viivisemäära) rahuldamiseks puudub alus. Kohus on teinud pooltele kompromissettepaneku. Hageja on teavitanud kohut, et kostja kompromissi sõlmida ei soovi. Kostja ei ole kohtu kompromissettepanekule vastanud. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingutest nr XXX, nr XXX, nr XXX, nr XXX ja nr XXX. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja hageja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Bondora AS oli oma majandusja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule laenulepingud, mille alusel võimaldati kostjale laenu kokku summas 5500 eurot. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Bondora AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 44,23%. Bondora AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 50,37%. Bondora AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 44,48%. Bondora AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 48,66%. Bondora AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 48,14%. Hageja poolt väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist 5

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole lepingud tühised VÕS § 4062 lõike 1 alusel. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud tõenditest nähtuvalt lepingu nr XXX laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1089 eurot ning igakuisteks kohustusteks 49 eurot. Hageja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et pangakonto väljavõtte järgi oli kostja sissetulek 1367,48 eurot kuus ning igakuised kohustused 20,21 eurot kuus. Samuti nähtus pensioniregistri väljavõttest, et kostjale laekus igakuiselt pensioni. Kulutusi hasartmängudele väljavõttest ei nähtunud. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 410 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 20,17 eurot. Lepingu nr XXX laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1089 eurot ning igakuisteks kohustusteks 49 eurot. Hageja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et pangakonto väljavõtte järgi oli kostja sissetulek 6

1208,23 eurot kuus ning igakuised kohustused 824,57 eurot kuus. Samuti nähtus pensioniregistri väljavõttest, et kostjale laekus igakuiselt pensioni. Kulutusi hasartmängudele väljavõttest ei nähtunud. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 362 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 19,85 eurot. Lepingu nr XXX laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1089 eurot ning igakuisteks kohustusteks 49 eurot. Hageja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et pangakonto väljavõtte järgi oli kostja sissetulek 1111,48 eurot kuus ning igakuised kohustused 564,84 eurot kuus. Samuti nähtus pensioniregistri väljavõttest, et kostjale laekus igakuiselt pensioni. Kulutusi hasartmängudele väljavõttest ei nähtunud. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 333 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 18,52 eurot. Lepingu nr XXX laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1089 eurot ning igakuisteks kohustusteks 49 eurot. Hageja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et pangakonto väljavõtte järgi oli kostja sissetulek 3505,28 eurot kuus ning igakuised kohustused 1660,02 eurot kuus. Samuti nähtus pensioniregistri väljavõttest, et kostjale laekus igakuiselt pensioni. Kulutusi hasartmängudele väljavõttest ei nähtunud. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 1051 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 78,01 eurot. Lepingu nr XXX laenutaotluses märkis kostja oma sissetulekuks 1089 eurot ning igakuisteks kohustusteks 49 eurot. Hageja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet ning sellelt nähtus, et pangakonto väljavõtte järgi oli kostja sissetulek 1086,79 eurot kuus ning igakuised kohustused 769,70 eurot kuus. Samuti nähtus pensioniregistri väljavõttest, et kostjale laekus igakuiselt pensioni. Kulutusi hasartmängudele väljavõttest ei nähtunud. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 364 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu, mille igakuine kuumakse oli 77,46 eurot. Kohus leiab, et taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale andmed, millest saab järeldada, et laenuandjale ei saa ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja on kontrollinud lisaks avalikele andmebaasidele ka kostja pangakonto väljavõtet, mille järgi kostja igakuine sissetulek oli selline, mille arvelt katta võetud laenukohustusi. Kohus selgitab, et kostjal oli kohustus esitada laenutaotluses õigeid andmeid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta. Käesolevalt kostja seda teinud ei ole. Vastupidi, kostja on vastuses hagile toonud välja, et tema kohustused teiste laenuandjate ees olid kordades suuremad, kui ta laenutaotlusesse märkis. Lisaks on kostja märkinud igas laenutaotluses oma kohustuseks 49 eurot ning elamiskuludeks 0 eurot, mis ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav. Hagivastuses on kostja toonud välja võlausaldajad, kelle ees olid kostjal veel kohustused, kuid kohustuste suurust kostja välja toonud ei ole. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul käitunud heas usus. Kohus leiab, et hageja on teinud kõik vajaliku kostja maksevõime hindamiseks, so kontrollinud avalikke registreid, kostja poolt esitatud andmeid, pensioniregistrit ning kostja pangakonto väljavõtet. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 märkinud, et kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. 7

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja on käesolevalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teostanud kõik vajalikud toimingud kostja majandusliku seisundi hindamiseks. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Vastavalt VÕS § 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjale on võimaldatud krediidiandja poolt krediiti summas 5500 eurot. Nimelt lepingu nr XXX alusel anti kostjale laenu summas 531 eurot. Kostja on tasunud põhinõude katteks 131 eurot, millest tulenevalt on kostja põhivõlg hageja ees summas 400 eurot. Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu summas 531 eurot ning tegi tagasimakseid summas 53,79 eurot. Seega on kostja põhivõlg hageja ees summas 477,21 eurot. Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu summas 531 eurot ning teostas tagasimakseid summas 81,03 eurot, millest tulenevalt on tagastamata krediidisumma 449,97 eurot. Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu summas 2126 eurot ja tegi tagasimakseid summas 88,38 eurot, millest tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 2037,62 eurot. Lepingu nr XXX alusel sai kostja laenu summas 2126 eurot ning tegi tagasimakseid põhiosa katteks summas 188,42 eurot. Seega on kostjal tagastamata krediidisumma 1937,58 eurot. Kostja, ülalviidatud lepingutest tulenev põhivõlgnevus hageja ees on seega kokku summas 5302,38 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (02.04.2024) kuni hagi esitamiseni (06.06.2024) aastase intressi määraga võrdses viivisemääras. Lepingus nr XXX olid pooled leppinud kokku viivisemääras 27,65% aastas, lepingus nr XXX määras 32,73% aastas, lepingus nr XXX määras 28,66% aastas, lepingus nr XXX määras 31,62% aastas ning lepingus nr XXX määras 31,21% aastas. Kostja lepingust nr XXX tulenev viivisevõlgnevus tasumata krediidisummalt 400 eurolt on seega 19,97 eurot, lepingust nr XXX tulenev viivisevõlgnevus tasumata krediidisummalt 477,21 eurolt on 28,20 eurot, lepingust nr XXX tulenev viivisevõlgnevus tasumata krediidisummalt 449,97 eurolt on 23,28 eurot, lepingust nr XXX tulenev viivisevõlgnevus tasumata krediidisummalt 2037,62 eurolt on 116,33 eurot ning lepingust nr XXX tulenev viivisevõlgnevus 1937,58 eurolt on 109,19 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (07.06.2024) lepingujärgse intressimääraga võrdses määras. Kostja on leidnud, et hageja viivisemäär on liiga kõrge. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab, et kui 8

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingute eritingimuste p-s 1.20 on välja toodud intressimäär ning laenulepingu üldtingimuste p 9.1 alusel leppisid pooled kokku, et laenuandja võib nõuda viivist eritingimustes kokku lepitud intressimäärale vastavas määras. Kohus leiab, et kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub alus lepingus kokku lepitud viivisemäära vähendamiseks. Kohus leiab, et hageja viivisenõuded on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise kokku summas 296,97 eurot perioodi 02.04.2024 – 06.06.2024 eest ning edasiulatuva viivise intressi määraga võrdses viivisemääras alates 07.06.2024 kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostjal on lepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 27,65% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus perioodil 27.12.2023 kuni 27.03.2024 summas 47,64 eurot, mida kohus peab põhjendatuks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Lepingus nr XXX on pooled leppinud kokku intressimääraks 32,73% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus perioodil 27.12.2023 kuni 27.03.2024 summas 67,28 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 28,66% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus perioodil 27.12.2023 kuni 27.03.2024 summas 55,54 eurot. Kohus mõistab vastava summa kostjalt hageja kasuks välja. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 31,62% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus perioodil 27.12.2023 kuni 27.03.2024 summas 277,48 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 31,21% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus perioodil 27.12.2023 kuni 27.03.2024 summas 260,44 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 260,44 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutstegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel (ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagasite andja kohta) täiendavalt sissenõudmiskulu, mille määrad on sätestatud VÕS § 113 2 lõikes 2. Lisaks on hageja veebilehel toodud välja hinnakiri seoses meeldetuletuskirjadega. Lepingu p 13.4 alusel kannab laenuvõtja sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmise kulud. Hageja poolt on tasulised meeldetuletuskirjad saadetud kostjale 28.12.2023, 28.01.2023, 02.11.2023. Kohus leiab, et sissenõudmiskulu summas 15 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Kohus mõistab vastava kulu kostjalt hageja kasuks välja. Lisaks nõuab hageja kostjalt haldustasu tasumist. Lepingutes on pooled leppinud kokku haldustasus, mis on 4% laenusummast aastas. Hageja nõuab haldustasu kõikide lepingute puhul kogusummas 150,9 eurot. Haldustasu on arvestatud perioodi 27.12.2023 kuni 27.03.2024 eest. Lepingutest nr 9

XXX, nr XXX ja nr XXX tulenev haldustasu on summas 13,7 eurot ning lepingutest nr XXX ja nr XXX tulenev haldustasu on summas 54,9 eurot. Kohus leiab, et hageja haldustasu nõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja haldustasu kokku summas 150,9 eurot. Hageja nõuab kostjalt lepingu nr XXX alusel lisateenuste eest 167,88 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt laenulepingut sõlmides on kostja avaldanud soovi, et soovib kasutada krediidiandja poolt pakutavaid lisateenuseid B on Track, B Secure ja B Secure+. Hageja selgitas, et tegemist on lisateenustega, millega liitumine on vabatahtlik ning mis annab mõningaid eeliseid kliendile. B on Track igakuine kuumakse on 2,99 eurot, B Secure igakuine kuumakse on 14,99 eurot ning juhul, kui kostja on valinud B Secure+ teenuse, siis sellisel juhul on igakuine kuumakse 24,99 eurot ning selle hinna sees on juba B Secure lisateenus. Kostja kasutas lisateenuseid, kuid ei ole lisateenuste eest tasunud. Kostjal oli kohustus tasuda igakuiste lisateenuste eest kokku 24,99 + 2,99 eurot ehk 27,98 eurot kuus. Kostja on jätnud lisateenuste eest tasumata perioodil 27.10.2023 kuni 27.03.2024, so 6 kuud. Kostjal on seega võlgnevus hageja ees lisateenuste eest summas 167,88 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 167,88 eurot lisateenuste eest. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus määrab mõista välja kostjalt hageja kasuks põhjendatud ja vajalik menetluskulu summas 960 eurot, millest 700 eurot on riigilõiv, 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 240 eurot on õigusabikulud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.