Menetlusosalised ja nende Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad ringkonnakohtus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14106 ja saata avaldus menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2.XX määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (avaldaja) esitas Harju Maakohtule
28.septembril
taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks. Avaldaja palub kohtul määrata DNA-test, et kinnitada tema isadust CC suhtes. Taotluse kohaselt kohtus avaldaja 2010. a YY-ga, kellega ta hakkas elama koos 2010. a novembrist. XX.XX.XXXX sündis CC. 2012. a läks avaldaja YY-st lahku ja CC asus koos YYga elama viimase ema juurde. Pärast seda tekkis avaldajal kahtlus tema isaduses CC suhtes. Kahtlusi tekitas see, et YY oli andnud ilma avaldaja nõusolekuta CC-le neiupõlvenime, aga oli ka teisi asjaolusid. YY oli avaldaja ja CC vahelise suhtluse vastu. Harju Maakohtu 27. märtsi 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-53356 mõisteti avaldajalt CC kasuks välja elatis. Mõned aastad tagasi YY abiellus ja vahetas perekonnanime. Pärast abiellumist oli YY veelgi rohkem avaldaja ja CC vahelise suhtluse vastu. Avaldaja pakkus YY-le välja DNA-testi tegemise, et teha kindlaks, kas avaldaja on CC bioloogiline isa, kusjuures avaldaja kohustus tasuma analüüsikulud ise. YY teatas, et on nõus DNA-testi tegema, aga ainult kohtu kaudu.
2.Harju Maakohus palus 13. oktoobril 2020 avaldust täpsustada. Maakohus selgitas, et avaldajal tuleb selgelt esile tuua, millal on avaldaja saanud teada asjaoludest, mis annavad talle aluse olla veendumusel, et CC ei põlvne temast ning mis on need konkreetsed ja selged asjaolud, millest tulenevalt jõudis avaldaja veendumusele, et tema ei ole CC isa.
3.Avaldaja täpsustas 21. oktoobril 2020 eeltõendamismenetluse algatamise taotlust. Avaldaja selgitas, et osaliselt muutsid avaldaja kahtlusi isaduses suuremaks järgmised asjaolud: YY sagedased reisid enne CC sündi väidetavalt Kiviõli linna oma sõbrannale külla, viibides
seal mitu päeva; tugev rahulolematus asjaoluga, et ta jäi rasedaks; korduv kodust lahkumine raseduse ajal; soovimatus, et avaldaja külastaks YY haiglas pärast sünnitust (CC sünnipäeval läks avaldaja C-le külla, aga viibis seal mitte rohkem kui 5 minutit, sest YY palus põhjust selgitamata lahkuda); välise sarnasuse puudumine CC ja avaldaja vahel; YY rahulolematus, et CC ütleb kodus avaldaja ees- ja perekonnanime ning kutsub teda isaks. 2020. a maikuus pakkus avaldaja YY-le DNA-testi tegemist ja YY nõustus sellega. 2020. a septembris teatas avaldaja YY-le, et leidis koha, kus saab testi teha ja oli nõus selle eest tasuma. YY keeldus ja oli nõus testi tegema ainult kohtu kaudu. YY DNA-analüüsi tegemisest keeldumine suurendas avaldaja kahtlusi ja ta hakkas uskuma, et tõenäoliselt ei ole ta CC isa. Seoses YY keeldumisega ja tema sooviga teha DNA-test kohtu kaudu, oli avaldaja sunnitud pöörduma kohtusse. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus keeldus 26. oktoobri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse eeltõendamismenetluse algatamiseks menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. Perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. Avaldaja on märkinud, et tema kahtlused tekkisid juba enne CC sündi ja kahtlused on tal tulenevalt muudest asjaoludest olnud terve CC eluea jooksul. Kuivõrd CC on määruse tegemise hetkeks 9-aastane, siis on avaldaja kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja tõendite kogumisel peab kohus hindama ka põhihagi perspektiivikust. Kohus tuvastas, et avaldajale said asjaolud isaduse osas teatavaks rohkem kui üks aasta tagasi enne avalduse esitamist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, mille rahuldada taotlus DNA-testi määramiseks, et tuvastada CC bioloogiline päritolu avaldajast või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Avaldaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Määruskaebuse väidete kohaselt YY 2020. a maikuus antud nõusolek teha kohtuväliselt DNAtest ning seejärel sellest keeldumine ja vastus, et ta on nõus vaid kohtu kaudu DNA-analüüsi tegema, viisid 2020. a septembris avaldaja veendumusele, et ta ei pruugi olla CC isa. Seetõttu ei ole ka isaduse vaidlustamise aegumistähtaeg möödunud. Taotlus esitati eesmärgiga tuvastada avaldaja isadus CC suhtes, mitte eesmärgiga vaidlustada isadus, mistõttu ei kohaldu isaduse vaidlustamise aegumistähtaeg. CC ema YY oli nõus kohtu kaudu DNA-testi tegema. Kohus ei selgitanud, miks ta ei lubanud YY-l avaldada arvamust avalduse kohta.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei saa otsustada maakohtule esitatud avalduse menetlusse võtmist, tuleb asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
8.Avaldaja soovib määruskaebuse lahendamist kohtuistungil. Kolleegium selgitab, et TsMS § 667 lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Arvestades, et ringkonnakohus saadab asja 2 (4)
maakohtule uueks lahendamiseks tagasi, ei pea läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamist vajalikuks.
ringkonnakohus
määruskaebuse
9.Maakohus keeldus avalduse eeltõendamismenetluse algatamiseks menetlusse võtmisest tuginedes sellele, et avaldaja on kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult eeltoodud põhjusel avalduse menetlusse võtmisest keeldunud.
9.1.Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et PKS § 93 lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Kohtupraktikas on kinnitatud, et tegemist on õigust lõpetava tähtajaga (vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-48-12, p 14), mida kohus saab kontrollida omal algatusel (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 13). PKS § 93 lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14).
9.2.Kolleegiumi hinnangul ei saanud praeguses asjas avalduse menetlusse võtmise üle otsustamisel ega saa ka eeltõendamismenetluse algatamise eelduste kontrollimisel sisuliselt otsustada, kas avaldaja on kaotanud õiguse kohtus isadust vaidlustada. Maakohtu viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendis on küll väljendatud seisukohta, et kavandatava hagi õiguslikku perspektiivikust tuleks hinnata ka eeltõendamismenetluse algatamise otsustamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13636/5, p 43), kuid täiendavalt tuleb arvestada, et asja menetlusse võtmisest keeldumisel selle perspektiivituse tõttu on kohus seotud kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustusega ning hagi menetlusse võtmisest saab keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10).
9.3.Kolleegiumi hinnangul ei saa avalduses ja selle täpsustuses esitatud asjaolude põhjal asuda seisukohale, et isaduse vaidlustamise hagi on selgelt perspektiivitu, sest esitatud asjaolude põhjal ei ole ilmne, et isaduse vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Otsustamaks, kas avaldaja on kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks, tuleb hinnata väiteid ja tõendeid. Kohtul ei ole asja menetlusse võtmise üle otsustamisel õigust hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13). Seega tuleb praeguses asjas nõude lõppemise üle otsustada isaduse vaidlustamise menetluses. Eelnevat arvestades on maakohus põhjendamatult keeldunud avalduse menetlemisest.
10.1.TsMS § 244 lg 1 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või esineb oht tõendite kaotsiminekuks või kasutatavuse raskemaks muutumiseks. Kui menetlus ei ole alanud, võib isik TsMS § 244 lg 3 p 1 järgi taotleda kohtult eeltõendamismenetluses ekspertiisi määramist muuhulgas siis, kui tal on õiguslik huvi tuvastamaks isiku seisund. Seejuures on õiguslik huvi sama paragrahvi lg 4 kohaselt olemas juhul, kui tuvastamine aitaks ilmselt vältida kohtuvaidlust. Seega juhul, kui esineb reaalne võimalus, et ekspertiisi läbiviimine võib kohtuvaidluse ära hoida, tuleks kohtul eeltõendamismenetlus algatada. Kui maakohtu hinnangul ei ole avaldaja õiguslikku huvi põhjendanud, saab kohus määrata avaldajale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
11.Lisaks juhib kolleegiumi maakohtu tähelepanu sellele, et avaldusest tuleb teavitada kavandatava menetluse teist poolt. 3 (4)
11.1.TsMS § 248 lg 3 kohaselt toimetab kohus vastaspoolele või tema esindajale kätte eeltõendamismenetluse algatamise taotluse ja menetluse algatamise kohta tehtud kohtumääruse sellise arvestusega, et vastaspoolel oleks võimalik menetluses oma õigusi kaitsta. Viidatud sätet tuleks tõlgendada selliselt, et enne eeltõendamismenetluse korraldamise avalduse lahendamist tuleks kohtul anda eeldatava põhimenetluse vastaspoolele võimalus avaldada eeltõendamismenetluse algatamise ning selle raames läbiviidavate menetlustoimingute suhtes oma arvamust ja seeläbi kaitsta menetluses oma õigusi.
11.2.Vastaspoole teavitamata jätmine avalduse esitamisest võib erandina olla põhjendatud vaid juhul, kui see võiks ohustada eeltõendamismenetluse eesmärkide saavutamist. Kolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul vajadust jätta vastaspool avalduse esitamisest teavitamata.
12.Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse menetluskulud asja lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. Eeltõendamismenetluse kulude jaotust reguleerib TsMS § 170.
13.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, siis ei ole määrus edasikaevatav, sest sellise määruse vaidlustamise võimalust TsMS ette ei näe. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.