Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2 (10)

oluliselt soodsamalt“ ei ole hageja poolt aktsepteeritav kuivõrd 08.07.2019 hagejale esitatud TK Motors OÜ pakkumise nr 201971 summas 875.64 eurot õigsus on raskelt usutav, kuivõrd pakkumist esitanud äriühing TK Motors OÜ ei ole vaadanud sõidukit ja sellel esinenud puuduseid üle ega nendega tutvunud. Hageja palub kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista 2120.83 eurot sõidukil esinenud puuduste parandamiseks koos käesoleva tsiviilkohtumenetluse menetluskuludega.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja selgitab vastuses hagile, et kostja müüs hagejale 29. juunil 2019 Tartus hagis näidatud mootorsõiduki xxxxxxx. Tegemist oli müüja igapäevases kasutuses oleva sõidukiga, mis ei olnud müügihetkel uus. Kostja esindajaks müügi vahendamisel oli Margo Reiljan. Esindaja kasutamise põhjuseks oli asjaolu, et kostjal ei olnud võimalik ise minna Tartusse sõidukit võimalikule ostjale näitama. Hageja tutvus enne müügitehingut xxxxxxx Tartus pikalt ja põhjalikult. Tehnilist kontrolli teostas isik, kes oli hageja väidetel vajalike tehniliste teadmistega temapoolne usaldusisik. Kontrolli kestus oli ca 1,5 kuni 2 tundi, mille käigus teostati sõiduki täiskontroll. Sealhulgas ühendati sõiduki aju testeriga ja veenduti, et sõiduki tehnilised parameetrid vastavad tegelikkusele ning et sõidukil ei esine mitte mingisuguseid muid veateateid ja varjatud puudusi, mida kostja juba hagejale ei ole teavitanud. Kontrolli käigus eemaldati ka mootorikate ja veenduti lekete puudumises. Ühtlasi teostati proovisõit, mis sisaldas ka korduvaid kiirendusi sõiduki taluvuslävel ehk maksimumvõimetel ja sõideti kiirusega kuni 160 km tunnis. Kontrolli tulemina tuvastati, et sõiduk on tehniliselt väga heas seisukorras, kui välja jätta kostja poolt juba eelnevalt hagejale teada antud vead (läbipõlenud esipirn ja võib olla on vaja vahetada ka piduriklotsid). Sõiduk oli müügis hinnaga 16 200 eurot. Kohapeal lepiti kokku hinnaalanduses 800 eurot. Alandatud hinna arvel pidi hageja kõrvaldama sõidukil esinevad puudused. Kuna hagejale ei olnud teada kostja sidevahendite andmed, pöördus hageja 01.07.2019 kostja esindaja poole ja teavitas, et sõidukil esineb õlileke. Kuna kostja ei soovinud ise asuda hagejaga vahetult suhtlema, kuna ta ei olnud müügi toimumise hetkel kohapeal, palus ta oma esindajat, et viimane võtaks hagejaga suhtluse enese peale. Esindaja seda ka tegi kuni hetkeni, mil esitati maksekäsu kiirmenetluse nõue. Sõiduk oli enne müüki kostja igapäevases kasutuses ja seisis igal ööl ühes ning samas kohas, mistõttu teadis kostja täpselt, et enne müüki sõidukil õlileket ei esinenud. Ka müügi hetkel õlileket ei esinenud – seda kontrollis ostja ja tema tehnilist pädevust ja oskusteavet omav isik kohapeal. Ühtlasi vaadati ka sõiduki alla. Seega saab olla vastavasisuline rike tekkinud üksnes pärast müüki. Kui hageja oli esitanud oma nõude ja lisanud sellele ka Moller Auto Viru OÜ poolse hinnapakkumise, tegi kostja samasisulise päringu TK Motors OÜ-le. Viidatud pakkumuse kohaselt on kostja poolt tehtud hinnaalandus oluline ja kataks ära olulises osas ka need kulud, mis on tekkinud pärast müüki. Hageja väitega, et kostja poolt küsitud pakkumust ei ole võimalik arvestada, kuna sellist pakkumust ei saavat justkui teha ilma sõidukit üle vaatamata, ei saa nõustuda, kuna kõik tehtavad tööd, nende kirjeldus ja ka selleks kuluv aeg on tehase poolt ette antud juhendites olemas ehk pakkumuse koostamine ei sõltu mitte sõiduki üle vaatamisest, vaid tehtavate tööde vajaduse tuvastamisest. Hageja korraldusel on Moller Auto Viru OÜ vastavasisulise läbivaatuse teostanud ehk pakkumuse koostamiseks vajalikud lähteandmed on olemas. Kostja poolt võetud pakkumus omab samaväärset kaalu hageja omaga. Kostja ei oma vastavat tehnilist võimekust ja teadmisi, kuidas kontrollida mootorsõiduki ajus veateateid ning ei oma vastavat tehnikat. Hageja esindaja seda aga oskas ja omas. See fakt on kostja hinnangul juba märgilise tähendusega – tegemist oli isikuga, kes teadis mida kontrollida ja kuidas kontrollida. xxxxxxx ei esinenud ei enne müüki ega ka müügihetkel mitte mingisuguseid õlilekkeid ehk mootorsõiduk vastas lepingutingimustele täies ulatuses. Kui pärast müügilepingu sõlmimist on sõidukil tekkinud mingi tehniline rike, mis on esile kutsunud

3 (10)

õlilekke, või on mõni tihend purunenud, siis on tegemist sõiduki normaalse kulumisest tingitud rikkega või siis sõiduki kasutamisega tahtmatult esile kutsutud rikkega (turbotihend võib ka uutel sõidukitel puruneda kui sõidukit kasutada võimetepiiril, mida hageja proovisõidul tegi mitmel korral). Kuna kostja on hagejale müünud mootorsõiduki lepingus kokkulepitud seisukorras, siis ei esine seost saabunud väidetaval kahjul ja kostja teol. Kostja on täitnud sõlmitud müügilepingu tingimusi ja teinud ka olulist hinnaalandust müügihinnas esinevate ja kostjale teadmata esineda võivate puuduste kõrvaldamiseks. xxxxxxx pärast müüki esile kerkinud vead on tekkinud pärast müügilepingu sõlmimist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 29.juunil 2019.a. sõlmisid pooled sõiduauto xxxxxxxxxxxxxxxxxx müügilepingu, kostja andis sõiduki hagejale üle ja hageja võttis auto vastu ning tasus selle eest kostjale 15 400 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 3, 4 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust. Kuna hageja ei tugine hagi menetlemisel enam müügilepingust taganemisele, ei käsitle kohus sellega seotud asjaolusid. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1,2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Pooled vaidlevad selle üle, kas müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele. Kuna müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, siis pidi sõiduk VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kasutatud autoga. Riigikohus on 07.04.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2310 (p 12) selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb kolleegiumi arvates arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Riigikohus on 10.oktoobri 2018.a. otsuses tsiviilasjas nr 214-37663 asunud seisukohale, et Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule

4 (10)

puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega (Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1100-15, p 31)... Kolleegium leiab, et tegemist oli varjatud puudustega, mida ei saanud asja tavapärasel ülevaatusel tuvastada. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist, ning see, et puuduseid ei avastatud isegi sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel enne müügilepingu sõlmimist. Hageja A. B. annab kohtuistungil vande all ütlusi, et auto vaadati üle Tartus, neil oli kaasas inimene, kes teostas auto diagnostika; autol olid kulunud piduriklotsid ja kettad ja rehv kulunud, ei põlenud üks esilähitule lamp; tehti proovisõitu ja lepiti kokku hinnaalandamises 800 eurot; varjatud puudused ilmnesid hiljem; hageja helistas numbril, mis oli lepingus kirjas ja rääkis, mis puudused on ilmnenud ja inimene ei tahtnud tunnistada; hageja pöördus autoteenindusse ja viis päeva peale auto ostmist viidi läbi autodiagnostika; peale seda võttis hageja ühendust kostjaga telefoni teel, kuid kokkulepet ei saavutanud ja pöördus kohtusse; probleemid olid turbo tihendiga ja kõigi ülekande asjadega, need olid varjatud puudused, mis ilmnesid hiljem; kuna autot ei tõstetud üles ja esmase vaatluse käigus pealt vaadates ei olnud tuvastatud mootoril õli leket; peale ostu sõitis hageja Tartust Viljandisse ja hommikuks olid õliplekid auto all. Kostja E. I. annab kohtuistungil vande all ütlusi, et kuna see auto sai Leedust pere jaoks soetatud ja mingi aja möödudes selgus, et on naise jaoks liialt suur, otsustati sõiduk ära müüa; autot käis ostjale näitamas väimees; mingi kahe kuu ringis oli auto kostja käes; auto seisis tänavaplaatidel, ei olnud mingit õli leket; kui hageja käis autot vaatamas, siis katsetati seda pilli 160 km tunnis. TsMS § 272 lg 1,2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. TsMS § 272 lg 1 ja 2 ning TsMS § 293 lg 2 järgi on dokumentaalseks tõendiks ka poolte poolt kohtule esitatud riiklikult tunnistatud eksperdi Raul Põdersalu ja eriteadmistega isikute arvamused hinnapakkumistena. Kohtu hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et Moller Auto Viru, TK Motors OÜ, Servis House OÜ, 360 Auto OÜ ja GoCar OÜ, mis on avalikust äriregistrist nähtuvalt sõidukite remonti või varuosade müüki teostavad äriühingud, iseenesest käsitletavad asjatundjatena. Samas tuleb kõiki asjatundjate pakkumisi ja arveid analüüsida ka sisuliselt. Asja lahendamisel on oluline küsimus, kas kostja (müüja) on rikkunud pooltevahelist müügilepingut, andes üle lepingutingimustele mittevastava asja. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele. Asja materjalidest nähtuvalt oli sõiduki esmase registreerimise aeg 03.01.2012. Seega oli müügilepingu sõlmimise ajal tegemist 7-aasta vanuse sõidukiga. Kohtu hinnangul ei saa sõidukil tuvastatud õlileket turbo õlituskanalitest ja mootori vasakpoolse ülemise ketikaane vahelt lugeda tavapäraseks kasutamisest tingitud puuduseks. VÕS § 214 lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Moller Auto Viru OÜ tõendist nähtuvalt on 03.07.2019 teostatud sõidukile xx xxxxxxx registrinumbriga xxxxxxxx diagnostika ja tuvastatud õlileke turbo õlituskanalitest ja mootori vasakpoolse ülemise ketikaane vahelt. Eksperdi (asjatundja) hilisemast arvamusest nähtub, et mootori tihendpindade vahelt välja valguv õli oli ladestunud 5 (10)

mootori alaosale, rooliseadmele, käigukastile, mootori- ja käigukasti põhjakatetele ja väljalaskesüsteemile. Tagantjärgi polnud võimalik tuvastada, millal õlileke on tekkinud, kuid arvestades Moller Auto Viru OÜ poolt koostatud tehnilise kontrollimise tulemusi, esines õlileke mootori ketikaante vahelt asjatundja arvates juba 03.07.2019. Lähtudes mootorist välja valgunud õli kogusest, on vaadeldava sõiduki kasutamine asjatundja hinnangul tuleohtlik, sest väljalaskekollektorile ladestunud õlijäägid võivad süttida. Lisaks võib mootorruumi ladestunud õli elektriliste ühenduste pistikutesse valgumisel põhjustada sõiduki elektrisüsteemi häireid ning maapinnale valgudes reostab keskkonda. Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist ning see, et neid puuduseid ei avastatud ostmisel sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel. Kohus nõustub hagejaga selles, et õlise turbo ja mootori ketikaantest õli lekkimise näol on tegemist mootoririkkega ja mootor on sõiduki peamine jõuallikas, millest sõltub sõiduki teiste osade korrasolek ja nende töökord. Töökorras mootori temperatuur on ligikaudu 90 kraadi, millest tulenevalt võib õlilekete esinemisel olla sõiduki kasutamine mitte ainult sõidukile kahjulik, vaid ka üldohtlik. Käsitletavas müügilepingus ei ole poolte vahel kokku lepitud asja omadustes ega viidatud esinevatele puudustele. Ostes auto, tuleb lugeda endastmõistetavaks, et sellega peab saama turvaliselt sõita. Teistsugune kokkulepe tulnuks selgelt lepingus ette näha. See kehtib ka kasutatud autode ostmisel, kus ei saa aga eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uute autode puhul. Kui auto korrasolek jätta kokkulepitud omaduseks lugemata, tuleks kohaldada VÕS § 217 lg 2 p 2, kuna müüja oli teadlik asja kasutamise eesmärgist, mis pealegi ei erinenud asja tavakasutusest. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud auto ostmisel ei saa eeldada küll samasugust kvaliteeti nagu uue auto puhul, kuid sõiduki mootori õlitussüsteem peaks üldjuhul olema töökorras. Puuduste tõttu sõiduki mootori õlitussüsteemis tuleb lugeda sõiduk lepingutingimustele mittevastavaks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses. VÕS § 220 lg 1 ja 3 kohaselt on müüja vastutuse eelduseks ostja poolt müüjale puudusest teatamine mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puuduse avastas või avastama pidi. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba viis päeva pärast müügilepingu sõlmimist, asjatundjalt arvamuse saanud, pöördunud kostja poole puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leiab, et hageja on kostjat puudustest teavitanud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 222 lg 1 kohaselt, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust või ostja võimalust saada lepingutingimustele asi oluliste ebamugavusteta mujalt. VÕS § 223 lg 1 kohaselt müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole oma 30.märtsi 2010.a. lahendis nr 3-2-1-11-10 nõustunud alama astme kohtute seisukohaga, et müügilepingu olulise rikkumisega on tegemist ainult siis, kui ostja nõuab enne asja parandamist ja leiab, et VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele

6 (10)

mittevastavusest, mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud. Täpsemalt on müüja vastutuse aluseid selgitanud Riigikohus oma lahendi nr 3-2-1-100-15 ps 20, mille kohaselt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige üldised eeldused (Riigikohtu

7 (10)

määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Hageja oli andnud kahju hüvitamiseks kostjale tähtaja 2.septembrini 2019.a. VÕS § 103 lg 1,2 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav; eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt seda oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kohustuse rikkumine tema poolt on vabandatav. 25.veebruari 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 asub Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium osutab oma 26. septembril 2006.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p 11 väljendatud seisukohale, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Seega kahju hüvitamise lahendamiseks on vajalik kohtul tuvastada hagejal kahju olemasolu, kostjal etteheidetav rikkumine, samuti põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, s.t. tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas ka juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non). Hageja palub kahju hüvitamiseks kostjalt välja mõista 2120,83 eurot, mis koosneb Möller Auto Viru OÜ poolt koostatud sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimise tõendi (42,41 eurot), turbo tihendite vahetuse (322,75 eurot) ja mootori ketikaante tihendamise (1755,67 eurot) pakkumiste maksumustest. Hageja on kohtule esitanud veel Servis House OÜ hinnapakkumise, mille kohaselt on turbo tihendite vahetuse hind 300 (koos käibemaksuga) ja mootori ketikaante tihendamise hind (koos käibemaksuga) 1725 eurot. Kostja on esitanud kohtule TK Motors OÜ, 360 Auto OÜ ja GoCar OÜ hinnapakkumised. TK Motors OÜ hinnapakkumisest ei nähtu, millise auto kohta pakkumine on esitatud, pakkumises on märgitud vaid käesolevas asjas olulisena vaid ketikoja otsakaane tihendamise hind 510 eurot. 360 Auto OÜ hinnapakkumisest nähtuvalt maksavad turbotihendid ja ketikaanetihendid koos vahetustega (koos käibemaksuga) 749,08 eurot. Go Car OÜ hinnapakkumisest nähtuvalt on xx xxxxxxx turbo tihendite vahetuse hind koos käibemaksuga 180 ja ketikaante tihendamise hind koos käibemaksuga 600 eurot. Kohus on pooltele korduvalt selgitanud TsMS § 230 lg 1, mille kohaselt peab hagimenetluses

8 (10)

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt (hageja 12.01.2021 seisukoha p 1.6) on hageja lasknud parandada turbo tihendi, kuid ei ole kohtule esitanud selle kohta kuludokumente. Hageja väitel maksis ta töö eest 20 eurot vähem, kui Möller Auto Viru OÜ hinnapakkumisest nähtub. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Arvestades poolte poolt kohtule esitatud sõiduki turbo tihendite vahetuse erinevate pakkumiste hindu (322,75+ 300+ 147,08+ 180): 4= 237,45 eurot ja ketikaanetihendite vahetuse erinevate pakkumiste hindu (1755,67+ 1725+ 510+ 602+ 600): 5= 1038,53 eurot; moodustab turbo tihendite ja ketikaanetihendite vahetamise keskmine hind kokku 237,45+ 1038,53= 1275,98 eurot. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Käesolevas asjas esitatud tõendeid hinnates leiab kohus, et hageja poolt tasutud tasu kohtueelse auto seisukorra kindlakstegemise eest on hageja kahju, mille eest on kostja VÕS § 127 lg 4 järgi vastutav. Seega kuulub hüvitamisele ka Möller Auto Viru OÜ poolt koostatud sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimise hind 42,41 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tekkinud kahju 1275,98+ 42,41= 1318, 39 eurot. Neil asjaoludel tuleb A. B. hagi E. I. vastu osaliselt rahuldada ning välja mõista E. I. A. B. kasuks kokku 1318,39 eurot. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 62% ulatuses, loeb põhjendatuks A. B. menetluskuludest jätta 62 % Elar Ilma kanda ja E. I. menetluskuludest jätta 38 % A. B. kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

9 (10)

Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu 63,62+ 250= 313,62 eurot ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 120 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 63,62 eurot ja hagiavalduse esitamisel 250 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Vastavalt riigilõivuseadusele kuulub haginõudelt 2120,83 eurot tasumisele riigilõiv summas 250 eurot. Seega on hagejal õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enamtasutud riigilõivu 63,62 eurot tagastamist. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise dokumentaalse tõendi saamise kulu. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, selle kohta, et ta on dokumentaalse tõendi saamiseks kulutanud 120 eurot. Hageja poolt tasutud riigilõiv 250 eurot tuleb lugeda aga hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 62%x 250= 155 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja taotleb menetluskuluna lepingulise esindaja tasu 230 eurot väljamõistmist. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 40 eurot on kohtu hinnangul mõistlik ja ajakulu asja materjalidega tutvumiseks ja seisukohtade esitamiseks 4,5 tundi ning kohtuistungil osalemiseks 1,66 tundi tuleb lugeda põhjendatuks ja vajalikuks. Seega on kostja põhjendatud menetluskulu kokku 230 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 38%x 230= 87,40 eurot. Tasaarvestades poolte menetluskulude nõuded tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 155-87,40= 67,60 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.